155 Kiri - Põgenemine läbi Põhja-Galilea

   
   Red Jesus Text: On | Off    Paragraph Numbers: On | Off
Printimiseks sobiv versioonPrintimiseks sobiv versioon

Urantia Raamat

155. Kiri

Põgenemine läbi Põhja-Galilea

(1725.1) 155:0.1 TOL sündmusrikkal pühapäeval siirdus Jeesus peagi pärast maabumist Keresa lähedal koos oma kahekümne nelja kaaslasega veidi põhja poole, kus nad veetsid öö kaunis pargis Betsaida-Juliasest lõunas. Nad teadsid seda laagriplatsi, sest olid kunagi seal peatunud. Enne magamaminekut kutsus Meister oma poolehoidjad enda ümber ja arutas nendega kavatsetavat rännakut läbi Batanea ja Põhja-Galilea Foiniikia rannikule.

1. Miks on paganad raevutsevad?

(1725.2) 155:1.1 Jeesus ütles: „Te peaksite kõik mäletama, kuidas psalmilaulja neist aegadest rääkis: „Miks paganad möllavad ja rahvad taotlevad tühja? Ilmamaa kuningad on üles tõusnud ja inimeste valitsejad kogunenud Issanda ja tema võitud mehe vastu, öeldes: murdkem lahti halastuse köidikud ja heitkem eemale armastuse köied.”

(1725.3) 155:1.2 Te näete täna oma silmaga seda täitumas. Ent psalmilaulja ülejäänud ennustuste täitumist te ei näe, sest tal olid Inimese Pojast ja tema maisest missioonist ekslikud ettekujutused. Minu kuningriik rajaneb armastusel, seda kuulutatakse halastusega ning luuakse omakasupüüdmatu teenimisega. Minu Isa ei istu taevas paganate üle põlglikult naerdes. Ta pole suurt meelepaha tundes raevukas. Tõotus, et Poeg saab pärandiks niinimetatud paganad (tegelikult oma harimata ja õpetamata vennad), on tõsi. Ja ma võtan need paganad lahkelt ning armastavalt avakäsi vastu. Niinimetatud paganate vastu ilmutatakse kogu seda armastavat headust hoolimata sellest, et ürikutes on kahjuks kuulutatud, et võidukas Poeg „peksab nad raudkepiga puruks ja lööb nad katki nagu pottsepa tehtud astjad”. Psalmilaulja manitses teid, et te „teeniksite Issandat kartuses” — mina kutsun teid astuma jumaliku pojaseisuse ülevatesse eesõigustesse usu kaudu; tema käsib teid rõõmustada värisedes; mina käsin teid rõõmustada kindlustundega. Tema ütleb: „Andke suud Pojale, et ta ei vihastaks ja te ei hukkuks oma teel, kui tema viha süttib.” Ent teie, kes te olete koos minuga elanud, teate hästi, et viha ja raev ei kuulu inimsüdamesse rajatavasse taevariiki. Psalmilaulja nägi siiski veidi tõelist valgust, kui ta lõpetas oma manitsuse sõnadega „Õndsad on kõik, kes seda Poega usaldavad.”

(1725.4) 155:1.3 Jeesus jätkas kahekümne nelja õpetamist: „Paganate raev meie vastu ei ole päris põhjendamata. Et nende maailmanägemine on piiratud ja kitsas, siis saavad nad oma energiat entusiastlikult koondada. Nende siht on lähedal ja enam-vähem nähtav; seepärast püüavad nad seda saavutada ja tõhusalt ellu viia. Teie, kes te olete avalikult tunnistanud oma soovi taevariiki astuda, käitute õpetades liiga kõhklevalt ja ebamääraselt. Paganad astuvad otse oma eesmärkide poole, teie viga on liigne ja krooniline igatsemine. Kui te soovite taevariiki astuda, miks mitte vallutada seda vaimse rünnakuga, nagu paganad võtavad linna, mida nad piiravad? Vaevalt olete taevariiki väärt, kui teie teenistus seisneb peamiselt mineviku kahetsemises, oleviku üle virisemises ja asjatutes tulevikuootustes? Miks paganad raevutsevad? Sest nad ei tunne tõde. Miks teie kidute asjatus igatsuses? Sest te ei kuuletu tõele. Jätke oma kasutu igatsus ja minge vapralt taevariigi rajamiseks vajalikke tegusid tegema.

(1726.1) 155:1.4 Hoiduge kõiges, mida te teete, ühekülgsusest ja liigsest spetsialiseerumisest. Meie hävingut taotlevad variserid arvavad tõesti, et nad teenivad sellega Jumalat. Traditsioonide tõttu on nad nii piiratuiks muutunud, et neid pimestavad eelarvamused ja kalestab hirm. Näiteks kreeklastel on teadus ilma religioonita, juutidel aga religioon ilma teaduseta. Ja kui inimesed satuvad sel moel eksiteele ning lepivad piiratud ja segase laialivalguva tõega, on nende ainsaks pääsemislootuseks viia end tõega kooskõlla — pöörduda.

(1726.2) 155:1.5 Ma rõhutan seda igavest tõde: kui te õpite tõega kooskõlastumise kaudu seadma oma elus eeskujuks seda kaunist terviklikku õiglust, hakkavad teie kaasinimesed teid otsima, et sama saavutada. See, mil määral tõeotsijaid teie poole tõmbab, näitab teie tõe mõõtu, teie õiglust. See, mil määral te peate oma sõnumiga inimeste juurde minema, näitab teatud määral seda, mil määral te ei suuda elada terviklikku või õiglast elu, tõest juhitud elu.”

(1726.3) 155:1.6 Ning Meister õpetas oma apostlitele ja evangelistidele veel palju muud, enne kui nood talle head ööd soovisid ja oma pead padjale panid.

2. Evangelistid Korasinis

(1726.4) 155:2.1 Esmaspäeva, 23. mai hommikul käskis Jeesus Peetrusel koos kaheteistkümne evangelistiga Korasini minna ja lahkus ise üheteistkümnega Filippuse Kaisareasse, liikudes Jordani kaudu Damaskuse-Kapernauma teele, sealt edasi kirdesse kuni tee ristumiskohani Filippuse Kaisareasse suunduva teega ja siis edasi sellesse linna, kuhu nad jäid õpetama kaheks nädalaks. Nad jõudsid kohale teisipäeva, 24. mai õhtupoolikul.

(1726.5) 155:2.2 Peetrus jäi koos evangelistidega Korasini kaheks nädalaks, jutlustades taevariigi evangeeliumi väikesele, kuid tõsimeelsele uskujarühmale. Ent uusi pöördunuid nad eriti juurde võita ei suutnud. Ükski linn kogu Galileas ei andnud taevariigile nii vähe hingi kui Korasin. Vastavalt Peetruse juhtnööridele rääkisid kaksteist evangelisti vähem ravimisest — maistest asjadest —, kuid jutlustasid ja õpetasid energilisemalt taevariigi vaimseid tõdesid. Need kaks nädalat Korasinis tähendasid kaheteistkümnele evangelistile tõelisi vaenulikkuse tuleristseid, sest see oli nende senise elujärgu kõige raskem ja viljatum periood. Jäänud ilma taevariigile hingede juurdevõitmisest saadavast rahuldusest, uuris igaüks seda tõsisemalt ja ausamalt omaenda hinge ja selle arengut uue elu vaimsetel radadel.

(1726.6) 155:2.3 Kui selgus, et taevariiki astuda soovijaid enam ei olnud, kutsus Peetrus teisipäeval, 7. juunil oma kaaslased kokku ja lahkus Filippuse Kaisareasse, et ühineda Jeesuse ja apostlitega. Nad jõudsid kohale kolmapäeva lõuna paiku ja jutustasid teistele kogu õhtu oma kogemustest Korasini uskmatutega. Tol õhtul peetud arutelude käigus viitas Jeesus taas mõistujutule külvajast ja õpetas neile väga palju elus ettevõetu näilise nurjumise tähendusest.

3. Filippuse Kaisareas

(1727.1) 155:3.1 Ehkki Jeesus ei teinud selle kahe nädala jooksul, mil ta Filippuse Kaisarea lähistel viibis, avalikku tööd, pidasid apostlid linnas arvukalt vaikseid õhtusi koosolekuid ja paljud uskujad tulid laagrisse Meistriga rääkima. Selle külaskäigu tulemusena lisandus uskujarühma väga vähe uusi liikmeid. Jeesus rääkis iga päev apostlitega ja nad nägid üha selgemini, et taevariigi jutlustamise töös on algamas uus etapp. Nad hakkasid aru saama, et „taevariik ei ole liha ja jook, vaid jumaliku pojaseisuse vastuvõtmisest saadud vaimse rõõmu teostumine”.

(1727.2) 155:3.2 Viibimine Filippuse Kaisareas oli üheteistkümnele apostlile tõeline proovikivi, neil oli raske need kaks nädalat vastu pidada. Nad olid õige rõhutud meeleolus ja tundsid puudust entusiastliku Peetruse innustavast ergutusest. Tol ajal oli Jeesusesse uskumine ja tema järgimine tõeliselt suur ja raske katsumus. Ehkki nad võitsid nende kahe nädala jooksul vähe pöördunuid juurde, õppisid nad oma igapäevastest vestlustest Meistriga palju tulusat.

(1727.3) 155:3.3 Apostlid said teada, et juudid on vaimselt loiud ja suremas, sest nad on kristalliseerinud tõe veendumuseks; kui tõde formuleeritakse ennastõigustavalt vaid eraldumise piirjoonena, mitte aga vaimse juhenduse ja progressi teetähisena, kaotab see õpetus oma loova ja eluandva jõu ning muutub lõpuks vaid säilitavaks ja kivistavaks teguriks.

(1727.4) 155:3.4 Nad õppisid Jeesuselt üha enam inimisiksuste vaatlemist, lähtudes oma võimalustest ajas ja igavikus. Nad said teada, et paljusid hingi on kõige parem juhtida nähtamatut Jumalat armastama, õpetades neid kõigepealt armastama oma vendi, kes on nähtavad. Ning seoses sellega lisandus uus tähendus Meistri ütlusele oma kaaslaste isetu teenimise kohta: seda, mida sa oled teinud mõnele minu kõige tähtsusetumale vennale, oled sa teinud minule.

(1727.5) 155:3.5 Üks Kaisareas viibimise suuri õppetunde oli seotud usutraditsioonide päritoluga, sellega, kui ohtlik on lasta kinnistuda pühaduseoreooli mittepühadele asjadele, igapäevaideedele või -sündmustele. Ühest vestlusest omandasid nad teadmise, et tõeline religioon on inimese südamest tulev ustavus oma kõrgeimatele ja siiraimatele veendumustele.

(1727.6) 155:3.6 Jeesus hoiatas endasse uskujaid, et kui nende religioossed igatsused on ainult ainelised, tõrjub üha laiemate teadmiste omandamine looduse kohta järk-järgult kõrvale oletused asjade üleloomulikust päritolust, jättes nad lõppkokkuvõttes ilma usust Jumalasse. Kui aga nende religioon on vaimne, ei saa loodusteaduste areng nende usku igavestesse reaalsustesse ja jumalikesse väärtustesse kunagi häirida.

(1727.7) 155:3.7 Nad said teada, et kui religiooni motiivid on puhtvaimsed, muudab see kogu elu väärtuslikumaks ja väärikamaks, täidab selle kõrgete eesmärkide ja transtsendentsete väärtustega, innustades seda suurepäraste motiividega ja lohutades inimhinge alati üleva ja toetava lootusega. Tõeline religioon on mõeldud eksistentsi pinge vähendamiseks; see vabastab usu ja annab julgust igapäevaeluks ning isetuks teenimiseks. Usk edendab vaimset elujõudu ja õiglast viljakust.

(1727.8) 155:3.8 Jeesus õpetas oma apostlitele korduvalt, et ükski tsivilisatsioon ei suuda kaua taluda oma religiooni parima osa kaotust. Ta ei väsinud kunagi juhtimast kaheteistkümne tähelepanu sellele, kui ohtlik on usukogemuse asemel piirduda religioosse sümboolikaga ja tseremooniatega. Kogu tema maine elu oli järjekindlalt pühendatud religiooni tardunud vormide sulatamisele valgustatud pojaseisuse voolavaks vabaduseks.

4. Teel Foiniikiasse

(1728.1) 155:4.1 Neljapäeva, 9. juuni hommikul, saanud Taaveti sõnumitoojatelt Betsaidast teateid taevariigi edenemise kohta, lahkus see kahekümne viiest tõeõpetajast koosnenud rühm Filippuse Kaisareast, et alustada reisi Foiniikia rannikule. Nad läksid ümber rabade Luzi kaudu kuni Magdalat Liibanoni mäega ühendava teerajani ning sealt edasi ristumiskohani Siidonisse viiva teega ja jõudsid kohale reede õhtupoolikul.

(1728.2) 155:4.2 Kui nad jäid Luzi lähedal kaljueendi varju lõunat sööma, pidas Jeesus ühe oma tähelepanuväärseima kõne, mida ta apostlid olid kõigi temaga koos oldud aastate jooksul kuulnud. Niipea kui nad olid sööma istunud, küsis Siimon Peetrus Jeesuselt: „Meister, kui taevane Isa teab kõike ja tema vaim toetab meid taevariigi rajamisel maa peal, miks põgeneme siis oma vaenlaste ähvarduste eest? Miks me keeldume tõe vaenlastele vastu astumast?” Aga enne, kui Jeesus jõudis Peetruse küsimusele vastata, katkestas teda ka Toomas oma küsimusega: „Meister, ma tahaksin tõesti teada, mis meie Jeruusalemma-vaenlaste usul viga on. Milles seisneb tegelikult nende ja meie usu vahe? Miks meie tõekspidamised niivõrd lahku lähevad, kui me ometi kõik tunnistame, et teenime sama Jumalat?” Ja kui Toomas oli lõpetanud, ütles Jeesus: „Ma küll ei tahaks jätta tähelepanuta Peetruse küsimust, teades väga hästi, kui kerge oleks vääriti mõista põhjusi, miks ma väldin avalikku kokkupõrget juutide valitsejatega, aga ometi on teile kõigile praegu kasulikum, kui ma vastan pigem Tooma küsimusele. Ja ma teen seda siis, kui olete oma lõunasöögi lõpetanud.”

5. Jutlus tõelisest religioonist

(1728.3) 155:5.1 See mälestusväärne jutlus religioonist sisaldas nüüdisaegses sõnastuses kokkuvõtlikult järgmisi tõdesid:

(1728.4) 155:5.2 Maailma religioonid on küll kahest päritolu — loomulikku ja ilmutuslikku päritolu —, kuid samal ajal ja sama rahva seas võib leida alati kolme selgelt eristuvat religioosse pühendumuse vormi. Need kolm usulise aje avaldust on:

(1728.5) 155:5.3 1. algeline religioon. Pooleldi loomupärane ja instinktiivne aje karta saladuslikke energiaid ja palveldada kõrgemaid jõude, põhiliselt füüsilise olemusega religioon, hirmureligioon;

(1728.6) 155:5.4 2. tsivilisatsiooni religioon. Tsiviliseeruvate rahvaste arenevad usukontseptsioonid ja -kombed — meelereligioon — intellektuaalne teoloogia, millele on andnud autoriteedi väljakujunenud religioossed traditsioonid;

(1728.7) 155:5.5 3. tõeline religioon — ilmutuslik religioon. Üleloomulike väärtuste ilmnemine, igaveste reaalsuste osaline taipamine, pilguheit taevase Isa lõpmatule headusele ja ilule — inimkogemuste kaudu avalduv vaimureligioon.

(1729.1) 155:5.6 Meister ei halvustanud loodusinimese füüsilistel meeltel ja ebausklikel hirmudel põhinevat religiooni, ehkki tal oli kahju, et seda algelist palveldamisvormi oli inimkonna arukamate rahvaste usuvormides veel nii palju säilinud. Jeesus selgitas, et meele- ja vaimureligiooni suur vahe on selles, et esimest hoiavad ülal kirikuvõimud, teine aga põhineb täielikult inimkogemusel.

(1729.2) 155:5.7 Ja seejärel selgitas Meister selles õppetunnis järgmisi tõdesid:

(1729.3) 155:5.8 Kuni rahvad pole jõudnud kõrgemale intellektuaalsele tasandile ja täielikumalt tsiviliseerunud, säilib neil veel palju niisuguseid lapsikuid ebausukombeid, mis on algeliste ja vähearenenud rahvaste arengulistele usutavadele nii iseloomulikud. Enne kui inimsugu jõuab vaimse kogemuse reaalsuste kõrgema ja üldisema tunnustamise tasandile, eelistavad paljud mehed ja naised ikka veel neid ametlikke religioone, milleni jõudmiseks on vaja vaid intellektuaalset tõusu, erinevalt vaimureligioonist, mis hõlmab meele ja hinge aktiivset osalemist usu heitluses edasiliikuva inimkogemuse karmide reaalsustega.

(1729.4) 155:5.9 Ametlike traditsiooniliste religioonide tunnistamine on kerge lahendus inimese jaoks, kes tahab leida rahuldust oma vaimset laadi igatsustele. Ametlikud stabiilsed, kristalliseerunud ja juurdunud religioonid pakuvad valmis pelgupaiga, kuhu ahastav ja arutu inimhing võib põgeneda, kui teda kimbutab hirm ja piinab ebakindlus. Selline religioon nõuab pühendunutelt pakutava rahulduse ja kindlustunde hinnana ainult passiivset ja puhtintellektuaalset tõusu.

(1729.5) 155:5.10 Maale jääb veel kauaks niisuguseid arglikke, kartlikke ja kõhklevaid indiviide, kes eelistavad sel viisil religioosset lohutust saada, ehkki end ametliku religiooniga sidudes lähevad nad kompromissile isiksuse sõltumatusega, alandavad oma eneseväärikust ja loobuvad täielikult õigusest osaleda selles kõige põnevamas ja innustavamas võimalikus inimkogemustes: isiklikus tõeotsingus, intellektuaalse avastuse elevas rõõmus, isikliku usukogemuse reaalsuste kindlameelses uurimises, ülimas rahulduses, mida pakub vaimse usu poolt intellektuaalse kahtluse üle saavutatud võidu tegelikust teostumisest tuleneva isikliku triumfi kogemine, mis on ausalt saavutatud kogu inimeksistentsi ülimal avastusretkel — inimese Jumala-otsingus enda jaoks ja endana, ning tema leidmises.

(1729.6) 155:5.11 Vaimureligioon tähendab pingutusi, heitlusi, vastuolusid, usku, kindlameelsust, armastust, ustavust ja edenemist. Meelereligioon — ametlik teoloogia — peaaegu ei nõuagi oma formaalsetelt uskujatelt neid jõupingutusi. Traditsioon on turvaline pelgupaik ja kerge tee neile kartlikele ning pooleldi uskuvatele hingedele, kes tõmbuvad vaistlikult eemale vaimuheitlustest ja meele ebakindlusest, mis kaasnevad julgete usurännakutega läbiuurimata tõdede avamerele, mille käigus otsitakse vaimsete reaalsuste kaugemaid kaldaid, nagu neid võib leida edenev inimmeel ja kogeda arenev inimhing.

(1729.7) 155:5.12 Ja Jeesus jätkas: „Jeruusalemma usujuhid on sõnastanud oma traditsiooniliste õpetajate ja kunagiste prohvetite eri doktriine intellektuaalsete tõekspidamiste juurdunud süsteemiks, ametlikuks religiooniks. Kõik need religioonid toetuvad suures osas meelele. Ning nüüd me astume selle religiooniga surmaheitlusse, sest hakkame üsna pea julgelt kuulutama uut religiooni — mis pole religioon selle sõna nüüdisaegses tähenduses, vaid on religioon, mis toetub põhiliselt inimmeele sisimas elavale Isa jumalikule vaimule; religioon, mille autoriteet tuleneb selle vastuvõtmise viljadest, mis ilmuvad nii kindlalt peagi kõigi nende isiklikus kogemuses, kes selle kõrgema vaimse osaduse tõdesid tõeliselt uskuma hakkavad.”

(1730.1) 155:5.13 Osutades ükshaaval kõigile kahekümne neljale ja nimetades neid nimepidi, ütles Jeesus: „Ja kes teist eelistaks nüüd minna seda lihtsat juurdunud ja kivistunud religiooni teed, mida kaitsevad Jeruusalemma variserid, selle asemel et kannatada raskusi ja tagakiusamisi, mis kaasnevad inimestele parema pääsemistee kuulutamisega, kui te samal ajal saate aru, missugust rahuldust pakub taevariigi igaveste tõdede ja ülima toreduse reaalse ilu elav isiklik kogemine? Kas te olete hirmunud, arad ja kerge tee otsijad? Kas te kardate usaldada oma tulevikku tõe Jumala kätesse, kelle pojad te olete? Kas te ei usalda Isa, kelle lapsed te olete? Kas te lähete tagasi traditsioonilise ja ametliku religiooni kindlustunnet ja intellektuaalset stabiilsust pakkuvale kergele teele või kinnitate oma vööd, et astuda koos minuga edasi sellesse ebakindlasse ja rahutusse tulevikku, et kuulutada uusi tõdesid vaimureligioonist, taevariigist inimsüdameis?”

(1730.2) 155:5.14 Kõik tema kakskümmend neli kuulajat tõusid, kavatsedes anda ühise ustava vastuse sellele emotsionaalsele üleskutsele, millesarnaseid Jeesus neile haruharva oli esitanud, kuid too tõstis käe ja peatas nad, lausudes: „Minge nüüd ja olge igaüks Isaga omaette ja leidke eneses minu küsimusele tunnetest mõjutamata vastus, ning selle õige ja siira hingehoiaku leidnud, rääkige sellest vabalt ja julgelt minu ja enda Isale, kelle lõpmatu armastav elu ongi selle religiooni vaim, mida me kuulutame.”

(1730.3) 155:5.15 Evangelistid ja apostlid läksid ning igaüks oli veidi aega omaette. Jeesuse sõnad olid nende vaimu ülendanud, meelele innustust andnud ja neid tugevasti erutanud. Ent kui Andreas nad taas kokku kutsus, ütles Meister ainult: „Jätkame nüüd reisi. Me läheme mõneks ajaks Foiniikiasse ja te kõik peaksite palvetama selle eest, et Isa muudaks teie meele ja keha tunded meele kõrgemaks ustavuseks ja rohkem rahuldust pakkuvateks vaimukogemusteks.”

(1730.4) 155:5.16 Teel olles need kakskümmend neli meest algul vaikisid, kuid peagi hakkasid omavahel rääkima ning sama päeva pärastlõunal kell kolm tundsid nad, et ei suuda enam edasi minna. Nad peatusid ja Peetrus ütles Jeesuse juurde astudes: „Meister, sa rääkisid meile elu ja tõe sõnu. Tahaksime neid veel kuulda; me palume, et sa räägiksid meile neist asjadest veel.”

6. Teine jutlus religioonist

(1730.5) 155:6.1 Kui nad nüüd mäenõlva varjus peatuse tegid, jätkas Jeesus neile vaimureligiooni õpetamist, rääkides sisuliselt järgmist:

(1730.6) 155:6.2 Te olete tulnud nende oma kaaslaste seast, kes on paremaks pidanud rahulduda meelereligiooniga, kes ihkavad turvalisust ja eelistavad konformismi. Teie olete otsustanud vahetada ametliku religiooni pakutava kindlustunde põneva ja edasiviiva usu vaimust saadava kindlustunde vastu. Te olete julgenud protesteerida ametliku religiooni kurnava ikke vastu ja lükata tagasi praegu jumalasõnaks peetavate pärimuslike traditsioonide autoriteedi. Meie Isa rääkis tõepoolest Moosese, Eelija, Jesaja, Aamose ja Hoosea kaudu, kuid ei lakanud pärast nende vanaaja prohvetite vaikimist maailmale tõesõnu andmast. Minu Isa ei tee vahet rahvaste ega põlvkondade vahel, ta ei jaga tõe sõna armulikult ühele ajastule, hoides seda teise eest. Ärge tehke seda rumalust, et te nimetate jumalikuks seda, mis on üdini inimlik, ja ärge jätke märkamata tõe sõnu, mis ei tule oletatavalt ilmutuse saanud traditsiooniliste oraaklite suust.

(1731.1) 155:6.3 Olen kutsunud teid üles sündima uuesti, sündima vaimust. olen kutsunud teid traditsioonide autoriteedi ja letargia pimedusest välja transtsendentsesse valgusesse, mis lubab teil mõista võimalust teha ise see suurim avastus, mis inimkonnal on võimalik teha — leida Jumal enda jaoks, endas ja endast taevaliku kogemusena ning seda kõike oma tegelikus isiklikus kogemuses. Nii võite te siirduda surmast ellu, traditsioonide autoriteedist Jumala tundmise kogemusse; nii siirdute pimedusest valgusesse, päritud rahvausust isikliku kogemuse tulemusena omandatud isiklikku usku; ja te edenete oma esivanematelt saadud meeleteoloogialt tõelise vaimureligioonini, mis koguneb teie hinges igavese annetusena.

(1731.2) 155:6.4 Teie religioon muutub puhtintellektuaalsest usust traditsioonilisse autoriteeti selle elava usu tegelikuks kogemiseks, mis suudab hõlmata Jumala reaalsust ja kõike, mis on seotud Isa jumaliku vaimuga. Meelereligioon seob teid lootusetult minevikuga, vaimureligioon seisneb järjestikustes ilmutustes ja kutsub teid ikka edasi vaimsete ideaalide ja igaveste reaalsuste üha kõrgemate ja pühamate saavutuste poole.

(1731.3) 155:6.5 Ehkki ametlik religioon võib anda teatud ajaks kindlustunde, maksate te selle mööduva rahuldustunde eest oma vaimse ja usuvabaduse kaotamisega. Minu Isa ei sunni teid taevariiki astumise hinnana vastu võtma usku teile vaimselt vastumeelsetesse, ebapühadesse ja ebareaalsetesse asjadesse. Teilt ei nõuta, et te enda halastus-, õiglus- ja tõetunnet rikutaks allumisega religioossete vormide ja tseremooniate kulunud süsteemile. Vaimureligioon jätab teid alatiseks vabaks järgima tõde, kuhu iganes te vaimu juhtimisel ka ei satuks. Ja kes oskab otsustada — vahest on sellel vaimul ka sellele põlvkonnale midagi niisugust anda, mida varasemad põlvkonnad on keeldunud kuulmast?

(1731.4) 155:6.6 Häbi neile väärusuõpetajatele, kes veavad janused hinged tagasi hämarasse ja kaugesse minevikku ning jätavad nad sinna! Nii on need õnnetud inimesed määratud ehmuma iga uue avastuse peale, kuna iga uus tõeilmutus neid kimbatusse ajab. Prohvet, kes ütles, et „täiuslikus rahus püsib see, kelle meel loodab Jumala peale”, polnud lihtsalt autoriteetse teoloogia intellektuaalne uskuja. See tõde tundnud inimene oli avastanud Jumala ega rääkinud lihtsalt Jumalast.

(1731.5) 155:6.7 Ma manitsen teid loobuma tavast alati vanaaja prohveteid tsiteerida ja Iisraeli kangelasi kiita, püüdke selle asemel ise saada Kõigekõrgema elavateks prohvetiteks ja saabuva taevariigi vaimseteks kangelasteks. Kunagisi Jumalat tundnud juhte tasub tõepoolest austada, ent miks peaksite seda tehes ohverdama inimeksistentsi üleva kogemuse: Jumala leidmise iseenda jaoks ja tema tundmise omaenda hinges?

(1732.1) 155:6.8 Igal rahval on inimeksistentsi kohta vaimusilmas oma ettekujutus, seetõttu jääb meelereligioon sellistele rahva vaadetele paratamatult alati truuks. Ametlikud religioonid ei jõua kunagi ühtlustumiseni. Inimlikku ühtsust ja surelike vendlust on võimalik saavutada ainult vaimureligiooni annetamisega kõrgemalt ja selle kaudu. Rahvad võivad meelelt erineda, aga kogu inimkonna sisimas elab seesama jumalik ja igavene vaim. Lootus saavutada inimestevahelist vendlust võib teostuda vaid siis, kui üksteisest kaugenenud ametlikke meelereligioone immutab ning varjutab ühendav ja õilistav vaimureligioon — isikliku vaimse kogemuse religioon.

(1732.2) 155:6.9 Ametlikud usundid saavad inimesi ainult lahutada ja neid nende veendumustega üksteise vastu seada, vaimureligioon toob inimesed üha enam kokku ja teeb nad üksteise suhtes mõistvaks ning osavõtlikuks. Ametlikud religioonid nõuavad inimestelt uskumuste ühetaolisust, aga seda on maailma praeguses olukorras võimatu saavutada. Vaimureligioon vajab vaid kogemuse ühtsust — ühesugust saatust —, lubades uskumuste mitmekesisust. Vaimureligioon nõuab ainult taipamise ühtsust, mitte arvamuste ja vaatepunktide ühetaolisust. Vaimureligioon ei nõua intellektuaalsete seisukohtade, vaid ainult vaimutunnetuse ühtsust. Ametlikud usundid kristalliseeruvad elututeks usutunnistusteks, vaimureligioon kasvab armastava teenimise ja halastava hoolekande õilistavatest tegudest üha suurenevaks rõõmuks ja vabaduseks.

(1732.3) 155:6.10 Aga ma hoiatan teid, et ükski teist ei vaataks Aabrahami lapsi põlgusega sellepärast, et nad juhtusid elama neil pahelistel traditsioonilise viljatuse päevadel. Meie esiisad andusid püsivale ja kirglikule Jumala otsimisele ning leidsid ta, nii nagu ükski teine rahvas pole teda tundnud alates Aadamast, kes teadis sellest palju, sest oli ise Jumala Poeg. Minu Isa ei ole jätnud tähele panemata Iisraeli juba Moosese ajast saadik toimunud pikki ja väsimatuid püüdlusi leida Jumal ja teda tundma õppida. Juudid on inimpõlvi kestnud ränkade aastate jooksul lakkamatult rüganud, higistanud, äganud ja vaevarikast tööd teinud ning talunud kannatusi ja kogenud valestimõistetud ja põlatud inimeste kurbust, kõike selleks, et jõuda veidi lähemale Jumala kohta käiva tõe avastamisele. Hoolimata kõigist Iisraeli ebaõnnestumistest ja kõhklustest, ilmutasid meie isad alates Moosesest kuni Aamose ja Hoosea aegadeni kogu maailmale üha enam ja üha selgemat ning tõelisemat pilti igavesest Jumalast. Nii valmistati ette tee veel suuremale ilmutusele Isast, millest teidki on kutsutud osa saama.

(1732.4) 155:6.11 Ärge unustage, et on ainult üks avastusretk, mis annab rohkem rahuldust ja on erutavam kui püüd avastada elava Jumala tahet — see on ülev kogemus, mis saadakse ausast püüdest seda jumalikku tahet täita. Ärge unustage, et Jumala tahet saab täita igal maisel tegevusalal. Ei ole nii, et mõni elukutse on püha ja mõni ilmalik. Kõik on püha nende elus, keda juhib vaim; see tähendab, et nad alluvad tõele, neid õilistab armastus ja valdab halastus ning piirab ausus — õiglus. Vaim, mille minu Isa ja mina maailma saadame, ei ole mitte ainult Tõe Vaim, vaid ka täiusliku ilu vaim.

(1732.5) 155:6.12 Te peate lakkama otsimast Jumala maailma ainult vanade autoriteetsete teoloogiaallikate lehekülgedelt. Need, kes on sündinud Jumala vaimust, saavad nüüdsest eristada Jumala sõna, hoolimata sellest, kust see pärineb. Jumalikku tõde ei tohi alahinnata, kui selle annetamise kanal näibki olevat inimlik. Paljud teie vennad võtavad küll Jumala teooria vastu, aga vaimselt ei suuda nad Jumala olemasolu mõista. Just seepärast olengi ma teile nii tihti õpetanud, et taevariiki saab kõige paremini tegelikkuseks muuta lapse siira vaimuhoiaku omandamise teel. See ei ole mitte lapse vaimne ebaküpsus, mida ma teile soovitan, vaid pigem säärase kergeuskliku ja täiesti usaldava väikese olevuse vaimne lihtsus. Ei ole nii tähtis teada Jumala fakti, kui üha enam suuta tunda Jumala kohalolu.

(1733.1) 155:6.13 Kui te kord juba hakkate Jumalat oma hinges leidma, hakkate teda peagi avastama ka teiste inimeste hingedes ning lõpuks kõigis võimsa universumi loodud-olendites ja loodutes. Ent kuidas saab Isa ilmuda üleva ustavuse ja jumalike ideaalide Jumalana nende inimeste hingedes, kes peaaegu ei mõtisklegi selliste igaveste reaalsuste üle? Meel ei ole küll vaimse olemuse asupaik, kuid on sissepääsutee sellesse.

(1733.2) 155:6.14 Ärge tehke seda viga, et püüate teistele inimestele tõestada, et olete leidnud Jumala; te ei saa teadlikult sellist kehtivat tõestust esitada, ehkki on olemas kaks kindlat ja võimsat fakti, mis kinnitavad, et te tunnete Jumalat:

(1733.3) 155:6.15 1. Jumala vaimu viljad, mis ilmnevad teie igapäevaelus;

(1733.4) 155:6.16 2. kogu teie elukava tõendab kindlalt, et olete surmajärgse ellujäämise avastusretke nimel riskinud tagasihoidmatult kõigega, mis te olete ja mis teil on, lootuses leida igaviku Jumal, kelle kohaloleku eelmaiku olete ajas tundnud.

(1733.5) 155:6.17 Ja ärge kahelge: minu Isa vastab alati usu nõrgimalegi vilkumisele. Ta paneb tähele ürginimese füüsilisi ja ebausklikke emotsioone. Neis ausates, kuid kartlikes hingedes, kelle usk on nii nõrk, et see polegi palju enamat kui intellektuaalne kohanemine, passiivne nõustumine ametlike religioonidega, on Isa alati valmis austama ja edendama isegi kõiki neid nõrku katseid temani jõuda. Aga teilt, kes te olete kutsutud pimedusest valgusesse, oodatakse uskumist kogu südamest: teie usk peab valitsema teie keha, hinge ja vaimu ühiseid hoiakuid.

(1733.6) 155:6.18 Teie olete minu apostlid ning teile ei tohi religioon saada teoloogiliseks varjupaigaks, kuhu võite põgeneda, kui kardate seista silmitsi vaimse progressi ja idealistliku avastusretke karmide reaalsustega. Pigem peaks teie religioon saama tegelikuks kogemuseks, mis tunnistaks, et Jumal on teid leidnud, valgustanud, õilistanud ja vaimsustanud ning et te olete värvatud igavesele avastusretkele, leidmaks Jumalat, kes on teid nõndaviisi leidnud ja oma pojaks teinud.

(1733.7) 155:6.19 Ja kui Jeesus kõnelemise lõpetas, viipas ta Andreasele ning ütles läände, Foiniikia poole osutades: „Asume teele.”

Foundation Info

Printimiseks sobiv versioonPrintimiseks sobiv versioon

Urantia Foundation, 533 W. Diversey Parkway, Chicago, IL 60614, USA
Tel: +1-773-525-3319; Fax: +1-773-525-7739
© Urantia Foundation. All rights reserved