Urantia raamat
IV OSA
Selle osa kirjad on esitanud kaheteistkümnest Urantia keskteelisest koosnev ilmutuskomisjon, kelle tegevust juhendas Melkisedekist juht.
Jutustuse aluseks olevad andmed on saadud teiseselt keskteeliselt, kes oli omal ajal seatud apostel Andrease üleinimlikuks kaitsjaks.
Urantia raamat
120. Kiri
120:0.1 (1323.1) GABRIEL on seadnud mind juhendama Miikaeli Urantial sureliku ihus elatud elu taasesitust, ja olles ilmutuskomisjoni Melkisedekist suunajana saanud selle ülesande, on mul volitused jutustada järgnevalt mõningatest sündmustest, mis vahetult eelnesid Looja-Poja saabumisele Urantiale, et alustada seal oma universumi annetumiskogemuse viimast faasi. Elada samasugust elu, nagu ta on määranud elama enda loodu, intellektiolendid, annetuda enda loodud erinevat klassi olendite sarnasena on osa sellest hinnast, mida iga Looja-Poeg peab maksma, et saada omaloodud asjade ja olendite universumi täielikuks ning ülimaks suverääniks.
120:0.2 (1323.2) Enne neid sündmusi, mida ma teile üldjoontes kirjeldama hakkan, oli Nebadoni Miikael annetanud end kuuel korral tema enda loodud kuude klassi kuuluvate erinevate intellektiolendite kujul. Seejärel valmistus ta laskuma Urantiale sureliku kujul, mis on tema arukate tahteolendite madalaim klass, ja etendama viimast vaatust ainelise maailma inimesena universumi suverääniks saamise draamas vastavalt universumite universumi jumalike Paradiisi Valitsejate korraldustele.
120:0.3 (1323.3) Kõigi nende eelmiste annetuste jooksul omandas Miikael mitte ainult ühe omaloodud-olendite rühma liikme piiritletud kogemuse, vaid ka olulisi kogemusi koostööst Paradiisiga, mis iseenesest aitas veelgi kaasa tema enda loodud universumi suverääniks saamisele. Kohaliku universumi kogu möödaniku jooksul oleks Miikael isiklikult võinud mis tahes ajal asuda Looja-Pojana suverääniks ja valitseda universumit Looja-Pojana omaenda valitud viisil. Sel juhul oleksid Immanuel ja tema kaaslasteks olevad Paradiisi-Pojad universumist lahkunud. Ent Miikael ei soovinud Nebadoni valitseda ainuüksi enda kui Looja-Poja iseseisva õigusega. Ta tahtis Paradiisi Kolmsusele allumise ja sellega koos töötamise vahetu kogemuse kaudu omandada selle kõrge staatuse, mis annab talle õiguse valitseda oma universumit ja hallata selle asju nii täiusliku kaemusega ja targa täideviimisega, mis saab kord iseloomulikuks Ülima Olendi ülevale valitsemisele. Ta ei püüelnud selle poole, et olla täiuslik valitseja Looja-Pojana, vaid ihaldas olla ülimuslik haldaja Ülima Olendi universumi tarkuse ja jumaliku kogemuse kehastajana.
120:0.4 (1324.1) Neis seitsmes annetumises oma universumiolendite erinevatele klassidele lähtus Miikael seega kahest eesmärgist. Esiteks omandas ta vajaliku loodud-olenditest arusaamise kogemuse, mida nõutakse kõigilt Loojatelt-Poegadelt, enne kui nad muutuvad täielikult suveräänseks. Looja-Poeg võib valitseda oma universumit igal ajal omaenda õigustega, kuid Paradiisi-Kolmsuse ülima esindajana võib ta valitseda alles pärast seitsmekordset annetumist universumi loodud-olenditele. Teiseks taotles ta eesõigust esindada Paradiisi-Kolmsuse maksimaalset võimu, mida võidakse teostada kohaliku universumi otsesel ja isiklikul haldamisel. Seega allutaski Miikael end kõigi oma universumiannetuste kogemuste käigus edukalt ja vastuvõetaval viisil vabatahtlikult Paradiisi-Kolmsuse isikute erinevate ühenduste erinevatel viisidel ühendatud tahtele. See tähendab, et esimesel annetumisel allus ta Isa, Poja ja Vaimu ühendatud tahtele; teisel annetumisel Isa ja Poja tahtele; kolmandal annetumisel Isa ja Vaimu tahtele; neljandal annetumisel Poja ja Vaimu tahtele; viiendal annetumisel Lõpmatu Vaimu tahtele; kuuendal annetumisel Igavese Poja tahtele; seitsmendal ja viimasel annetumisel Urantial Kõikse Isa tahtele.
120:0.5 (1324.2) Miikaeli isiklikus suveräänsuses on seega ühendatud kõiksete Loojate seitsmeste faaside jumalik tahe oma kohaliku universumi loodud-olenditest arusaamisest omandatud kogemusega. Tema valitsus on saanud kõrgeima võimu ja suurimad volitused, mis üldse on võimalikud, olles samas vaba igasugusest meelevaldsusest. Tema võim on piiramatu, sest see tuleneb kogetud seosest Paradiisi Jumalustega; tema volitused on vaieldamatud, sest need omandati tegeliku kogemuse teel universumi loodud-olendite sarnasena; tema suveräänsus on ülim, sest selles on kehastunud ühtaegu nii Paradiisi Jumaluse seitsmene kui ka aegruumi loodud-olendi vaatepunkt.
120:0.6 (1324.3) Olles määranud oma lõpliku annetumise aja ja valinud planeedi, kus see erakordne sündmus toimuma pidi, pidas Miikael nagu ikka Gabrieliga annetumiseelse nõupidamise ja astus siis oma vanema venna, Paradiisi nõuandja Immanueli ette. Kõik universumi valitsemise volitused, mida polnud veel Gabrielile antud, andis Miikael nüüd Immanueli hoolde. Ja vahetult enne Miikaeli lahkumist Urantiale kehastuma andis Immanuel universumit Urantia-annetumise ajaks üle võttes talle kehastumisjuhised, mida tal hiljem Urantial vaja läks, kui ta seal selle maailma surelikuna üles kasvas.
120:0.7 (1324.4) Seoses sellega tuleb arvestada, et Miikael oli Paradiisi-Isa tahte kohaselt soovinud teostada selle annetumise sureliku kujul. Selle kehastumise teostamiseks ainuüksi universumis suverääniks saamise eesmärgil ei vajanud Looja-Poeg kellegi juhendeid, kuid ta oli alustanud Ülima ilmutamise programmi, mis hõlmas Paradiisi Jumaluste erinevate tahetega koos toimimist. Seega pidi tema lõplikult ja isiklikult omandatav suverääniseisund hõlmama tegelikult kogu Jumaluse seitsmest tahet, nii nagu see Ülimas kulmineerub. Seepärast olid teda varem õpetanud erinevate Paradiisi Jumaluste ja nende ühenduste isiklikud esindajad ja nüüd õpetas teda Kõikse Isa nimel Päevilt Ühtne, Paradiisi-Kolmsuse saadik Nebadoni kohalikus universumis.
120:0.8 (1325.1) Vägeva Looja-Poja valmisolekust allutada end veel kord vabatahtlikult Paradiisi Jumaluste, seekord Kõikse Isa tahtele, tulenes vahetuid eeliseid ja tohutuid hüvitusi. Otsustanud teha läbi selle mitmetes seostes allumise, pidi Miikael kogema selles kehastumises nii sureliku inimese olemust kui ka Paradiisis oleva kõikide Isa tahet. Pealegi oli ta sellesse annetumisse astudes täis kindlustunnet, et Immanuel on saanud tema universumi haldamiseks tema äraoleku ajal seoses Urantia-annetumisega Paradiisi-Isalt täielikud volitused, ja ka lohutavat teadmist, et superuniversumi Päevilt Vanad on tema valdusele kogu annetumise ajaks ohutuse kindlustanud.
120:0.9 (1325.2) Niisugune oli olukord selle ülitähtsa sündmuse ajal, mil Immanuel tutvustas seitsmendat annetumisülesannet. Ning sellest Immanueli annetumiseelsest ülesandeseadmisest universumi valitsejale, kellest pidi saama Urantial Jeesus Naatsaretlane (Kristus Miikael), on mul lubatud esitada järgmised väljavõtted:
120:1.1 (1325.3) „Minu Loojast vend, peagi saan ma tunnistajaks sinu seitsmendale ja viimasele annetumisele universumis. Sa oled täitnud oma kuus eelmist ülesannet ustavalt ja täiuslikult ning pole mingit kahtlust, et sa sooritad niisama võidukalt ka selle, oma viimase annetumise suveräänsuse omandamiseks. Seni oled sa ilmunud oma annetumissfääridele sinu valitud klassi täielikult väljaarenenud olendina. Nüüd ilmud sa peagi Urantiale, sinu valitud korratule ja häiritud planeedile, mitte kui täielikult väljaarenenud surelik, vaid kui abitu imik. See, mu sõber, on sinu jaoks uus ja läbiproovimata kogemus. Sa maksad selle annetumise eest täit hinda ja koged täielikku valgustumist kõige kaudu, mida toob kaasa Looja kehastumine loodud-olendi kujul.
120:1.2 (1325.4) Kõigis sinu eelmistes annetumistes oled sa soovinud vabatahtlikult alluda kolme Paradiisi Jumaluse ja nende jumalike omavaheliste ühenduste tahtele. Ülima tahte seitsmest faasist oled sa oma varasemates annetumistes allunud kõigile peale sinu Paradiisi-Isa isikliku tahte. Nüüd, mil sa oled otsustanud alluda oma seitsmendal annetumisel täielikult oma Isa tahtele, võtan mina kui meie Isa isiklik esindaja sinu universumi sinu kehastumise ajaks oma tingimatu jurisdiktsiooni alla.
120:1.3 (1325.5) Urantial annetuma asudes oled sa vabatahtlikult loobunud igasugusest planeedivälisest toetusest ja spetsiaalsest abist, mida võiks anda mõni sinu enda loodud-olend. Nii nagu sinu loodud poegade universumi-elukäigu turvaline kulg Nebadonis sõltub täielikult sinust, peab sinu turvaline juhtimine läbi sinu edasise sureliku elukäigu ilmutamata elumuutuste sõltuma nüüd tervenisti ja täielikult Paradiisi-Isast. Ja kui sa selle annetumiskogemusega lõpule jõuad, tunnetad sa tõeliselt selle usu-usalduse täielikku tähendust ja kogu tähendusrikkust, mille omaksvõtmist sa nii vankumatult nõuad kõigilt oma loodud-olenditelt selles lähedases suhtes, mis neil on sinu kui nende kohaliku universumi Looja ja Isaga.
120:1.4 (1326.1) Kogu sinu Urantial annetumise ajal olgu sul vaid üks mure — sinu ja sinu Paradiisi-Isa vahelise osaduse katkematus. Selle suhte täiustudes näeb sinu annetumismaailm, isegi sinu loodud universum uut ja arusaadavamat ilmutust meie mõlema Isast, meie kõigi Kõiksest Isast. Seega pead sa Urantial hoolt kandma vaid oma isikliku elu eest. Mina vastutan täielikult ja tõhusalt sinu universumi turvalisuse ja katkematu valitsemise eest alates hetkest, mil sa vabatahtlikult oma volitustest loobud, kuni sinu naasmiseni Universumi Suveräänina, Paradiisi poolt ametisse kinnitatuna, mil sa saad minu käest tagasi nii praegu mulle loovutatavad asevalitseja volitused kui ka ülima võimu ja jurisdiktsiooni oma universumi üle.
120:1.5 (1326.2) Kinnitamaks, et mul on õigus kõike seda teha, mida ma praegu luban (teades väga hästi, et kogu Paradiis minu sõnu kinnitab), teatan sulle, et Päevilt Vanad Uversalt andsid mulle volitused hoida sinu vabatahtliku annetumise ajal ära kõik vaimsed ohud Nebadonis. Alates hetkest, mil sa surelikku kehastumist alustades teadvuse kaotad, kuni sinu tagasipöördumiseni selle sinu enda loodud ja korrastatud universumi kõrgeima ja tingimusteta suveräänina, ei saa kogu Nebadonis midagi tõsist juhtuda. Selle sinu kehastumise ajaks on mul Päevilt Vanadelt piiramatud volitused hävitada viivitamatult ja automaatselt iga olend, kes on süüdi Nebadoni universumis mässu või ülestõusu õhutamises ajal, mil sina sellel annetumisel viibid. Mu vend, pidades silmas minu kohalolekuga kaasnevaid Paradiisist antud volitusi, mida on täiendatud Uversalt saadud kohtulike volitustega, on sinu universum ja kõik selle lojaalsed loodud-olendid sinu annetumise ajal kaitstud. Sa võid siirduda oma missioonile, mõeldes vaid ühest — meie Isa täiuslikumast ilmutamisest sinu universumi arukatele olenditele.
120:1.6 (1326.3) Nii nagu kõigi sinu eelmiste annetumiste korral, meenutan sulle, et ma võtan üle sinu universumi jurisdiktsiooni nagu sinu vend ja usaldusisik. Mul on kõik volitused ja kogu võim sinu nimel tegutseda. Toimin nii, nagu seda teeks meie Paradiisi-Isa, ja vastavalt sinu selgesõnalisele soovile, et ma sel moel sinu asemel tegutseksin. Et see nii on, saad sa kõik need mulle antud volitused tagasi mis tahes sulle sobival hetkel. Sinu annetumine on kogu selle aja jooksul täiesti vabatahtlik. Maailmas surelikuna kehastunult puuduvad sul taevalikud võimed, kuid sa võid kogu oma loovutatud võimu tagasi saada igal ajal, kui vaid soovid. Kui sa peaksid soovima oma võimu ja volitusi tagasi võtta, siis pea meeles, et see toimub täiesti isiklikel põhjustel, sest ma olen elav ja ülim pant, kelle kohalviibimine ja lubadus tagavad sinu universumi turvalise haldamise sinu Isa tahte kohaselt. Sellist mässu, nagu kolmel korral on Nebadonis toimunud, ei saa sinu äraolekul Salvingtonilt selle annetumise ajal juhtuda. Päevilt Vanad on andnud Urantia-annetumise ajaks korralduse, et Nebadonis toimuvas mässus sisalduksid iseenesest enesehävituse seemned.
120:1.7 (1326.4) Tõotan seniks, kuni sina sellel lõplikul ja erakordsel annetumisel viibid, ustavalt (Gabrieli kaasabil) sinu universumit hallata, ja annan sulle oma Isa ja sinu Isa nimel ülesande see jumaliku ilmutuse hoolekanne ette võtta ja see täiustunud inimliku arusaamise kogemus läbi teha ning selleks pakun sulle järgnevalt nõuandeid, mis peaksid juhtima sind sinu maises elus, mille jooksul sa saad kasvavalt teadlikuks oma jumalikust missioonist, elades lihas:
120:2.1 (1327.1) 1. Järgides tavasid ja kooskõlas Sonaringtoni meetoditega — täites Paradiisi Igavese Poja korraldusi — olen sinu peatse astumise sellele sureliku annetumise teele igati ette valmistanud kooskõlas kavadega, mis sa koostasid ja Gabriel mulle üle andis. Sa kasvad Urantial üles selle maailma lapsena, omandad hariduse inimesena — alludes kogu selle aja jooksul oma Paradiisi-Isa tahtele —, elad oma elu Urantial nii, nagu sa seda oled otsustanud, lõpetad planeedil viibimise ja valmistud tõusma oma Isa juurde, et võtta temalt vastu volitused asuda oma universumi ülimaks suverääniks.
120:2.2 (1327.2) 2. Minu järgmine nõuanne ei puuduta sinu maist missiooni ega sinu kõikset ilmutust, kuigi on nendega tihedalt seotud. Kui sa oled oma jumalikust identiteedist piisavalt teadlikuks saanud, soovitan sul võtta enda peale täiendav ülesanne lõpetada ametlikult Luciferi mäss Satania süsteemis ning teha seda Inimese Pojana. Seega soovitan, et sa maailma sureliku loodud-olendina, kelle nõrkus on oma Isa tahtele usus alludes tugevuseks saanud, saavutaksid alandlikkusega kõik selle, mille saavutamisest võimu ja vägevusega oled sa korduvalt keeldunud, kui need anti sulle selle patuse ja põhjendamatu mässu puhkemise ajal. See oleks minu arvates sinu surelikule annetumisele sobiv kulminatsioon, kui sa pöörduksid meie juurde tagasi Inimese Pojana, Urantia Planeedivürstina ja samal ajal Jumala Pojana, oma universumi ülima suveräänina. Astu sureliku inimesena, Nebadoni madalaimat liiki intellektiolendina Caligastia ja Luciferi vastu, mõista hukka nende pühadust teotavad taotlused ning lõpeta selles alamas seisuses, mille sa endale võtad, igaveseks nende langenud valguselaste häbitud valed. Olles oma loojaõigustega kindlalt keeldunud neid mässajaid häbistamast, oleks sul nüüd sobiv oma loodu madalaimate loodud-olendite sarnasena võtta nende langenud Poegade käest võim. Kogu sinu kohalik universum tunnistaks siis igati õiglaselt selgesti ja igavesti, et sul on õigus teha surelikus ihus seda, mida halastus keelas sul teha meelevaldse võimu õigusega. Kehtestades sel viisil oma annetumisega Ülima suveräänsuse võimalikkuse Nebadonis, teed sa tegelikult lõpu kõigi eelmiste mässude kohtumõistmiseta jäänud tegudele, olgugi see saavutus vähem või rohkem viibinud. Selle teoga likvideeritakse olemuslikult sinu universumi seni lahenduseta jäänud lahkhelid. Ja kui sa seejärel saad oma universumi ülimaks suverääniks, ei toimu üheski sinu suure isikliku loodu osas enam samasuguseid võimutrotsimisi.
120:2.3 (1327.3) 3. Kui sul õnnestub Urantia lahkulöömine lõpetada, nagu kahtlemata juhtubki, soovitan sul võtta Gabrielilt vastu „Urantia Planeedivürsti” tiitel — sinu universumi igavene tunnustus sinu lõplikule annetumiskogemusele —, ning teha sul ka kõike, mis kooskõlas sinu annetumise mõttega leevendaks Caligastia reetmise ja Aadama hilisema üleastumisega Urantiale osaks saanud kannatusi ja segadust.
120:2.4 (1328.1) 4. Vastavalt sinu soovile teevad Gabriel ja kõik asjaosalised sinuga koostööd sinu siiras püüdluses lõpetada Urantial annetumine usulis-elukorraldusliku kohtumõistmise väljakuulutamisega sellele maailmale, millega kaasneb ajastu lõpp, magavate surelike ellujääjate ülestõusmine ja annetatud Tõe Vaimu usulise elukorralduse sisseseadmine.
120:2.5 (1328.2) 5. Mis puutub sinu annetumisplaneeti ja seal elavasse inimpõlvkonda sinu surelikuna sealviibimise ajal, siis soovitan ma sul tegutseda suures osas vaid õpetajana. Pööra kõigepealt tähelepanu inimese vaimse olemuse vabastamisele ja innustamisele. Seejärel valgusta pimeduses olevat inimintellekti, tervenda inimhingi ja vabasta nende meel ajastuid kestnud hirmudest. Ning siis hoolitse oma sureliku tarkusega enda lihalike vendade ainelise heaolu ja füüsilise mugavuse eest. Ela ideaalset usuelu kogu oma universumi innustamiseks ja õpetamiseks.
120:2.6 (1328.3) 6. Muuda mässust lõhestatud inimesed oma annetumisplaneedil vaimselt vabaks. Anna Urantial täiendav panus Ülima suveräänsusesse, laiendades sel teel selle suveräänsuse sisseseadmist kogu sinu isikliku loodu laiades valdustes. Sa koged selles oma ainelises annetumises lihalikul kujul aegruumi Looja lõplikku valgustust, omandad kahekordse kogemuse selle kohta, mida tähendab toimida inimesena oma Paradiisi-Isa tahte järgi. Sinu ajalikus elus peavad piiritletud loodud-olendi tahe ja lõpmatu Looja tahe saama üheks, nii nagu need ühinevad ka Ülimas Olendis, arenevas Jumaluses. Vala oma annetumisplaneedile välja Tõe Vaim ja kindlusta sellega kõigile selle isoleeritud sfääri normaalsetele surelikele vahetu ja täielik ligipääs meie Paradiisi-Isa kohalviibivate osade, maailmade Mõttekohandajate hoolekandele.
120:2.7 (1328.4) 7. Kõiges, mida sa oma annetumismaailmas korda saadad, pea pidevalt meeles, et sa elad seda elu kogu oma universumi õpetamiseks ja harimiseks. Sa annetad Urantiale selle surelikuna kehastunud elu, kuid sa pead elama seda elu kõigi sinu haldusala tohutu suure galaktika igas moodustatud, praegu või tulevikus moodustatavas asustatud maailmas kunagi elanud, praegu elavate ja tulevikus elavate inimintellektide ja inimesest kõrgemate intellektide vaimseks innustuseks. Sa ei ela oma maist elu sureliku ihus mitte selleks, et näida eeskujuna oma maise kohalviibimise aegsetele Urantia surelikele ega Urantia või ühegi muu maailma inimolendite hilisematele põlvkondadele. Pigem saab sinu ihulik elu Urantial innustuseks kõigile eludele kõigis Nebadoni maailmades kõigi eelolevate ajastute põlvkondade jaoks.
120:2.8 (1328.5) 8. Sinu surelikus kehastuses teostatav ja kogetav suur missioon seisneb sinu otsuses elada elu, mille tingimusteta eesmärk on kõigest südamest täita oma Paradiisi-Isa tahet, ilmutades sellega Jumalat, oma Isa, lihas ja seda eriti lihas olevatele loodud-olenditele. Samal ajal tõlgendad sa kogu Nebadoni surelikest kõrgematele olenditele uuesti ja täiuslikumalt meie Isa. Ühtaegu selle hoolitsusega Paradiisi-Isa uue ilmutuse ja avarama tõlgendamise eest inimlikku ja üleinimlikku tüüpi meelele ilmutad sa Jumalale uuesti ka inimest. Näita oma lühikese eluga lihas — nii nagu seda pole kogu Nebadonis enne nähtud — Jumalat tundvale inimolendile tema lühikese sureliku eksisteerimise elujärgu ajal avatud transtsendentseid võimalusi ja tõlgenda kõigile Nebadoni inimesest kõrgematele intellektidele kõigiks aegadeks uuesti ja valgustavalt inimest ja tema elumuutusi planeedil. Sa pead minema alla Urantiale sureliku kujul ja oma aja ning põlvkonna inimesena elades toimima nii, et kogu sinu universum näeks sinu tohutu suure loodu kõrgetes asjaajamistes täiustatud ideaalset meetodit: Jumala inimese-otsimise ja tema leidmise saavutust ning inimese Jumala-otsimise ja tema leidmise nähtust, kõige selle teostamist vastastikku rahuldust pakkuval viisil oma lühikese elu jooksul lihas.
120:2.9 (1329.1) 9. Hoiatan, et sa peaksid meeles: kuigi sinust saab tegelikult maailma tavaline inimene, jääd sa potentsiaalselt Paradiisi-Isa Loojaks-Pojaks. Kogu selle kehastumise käigus sa küll elad ja tegutsed nagu Inimese Poeg, kuid sinu isikliku jumalikkuse loomeomadused tulevad sinuga Salvingtonilt Urantiale kaasa. Sinu tahte võimusesse jääb alati selle kehastuse lõpetamine igal hetkel pärast sinu Mõttekohandaja saabumist. Kuni Kohandaja saabumise ja vastuvõtmiseni vastutan mina sinu isiksuse terviklikkuse eest. Ent pärast Kohandaja saabumist, ühtlasi samas tunnetades üha enam oma annetumismissiooni olemust ja tähtsust, peaksid sa hoiduma üleinimlike eesmärkide, saavutuste ja võimu taotlemisest, pidades silmas asjaolu, et sinu loojaeesõigused jäävad sinu sureliku isiksuse lahutamatuteks omadusteks, mida ei saa sinu isiklikust kohalviibimisest eraldada. Ent sinu maist elukäiku ei puuduta muud üleinimlikud mõjud peale Paradiisi-Isa tahte, kui sa just ei peaks teadliku ja kaalutletud tahteavaldusena langetama jagamatut otsust, mille tulemusena teed kogu oma isiksust tervikuna hõlmava valiku.
120:3.1 (1329.2) Ja nüüd, mu vend, olles sulle andnud üldisi soovitusi annetumise läbiviimise kohta, luba mul sinust lahkudes ja enne sinu Urantiale siirdumist anda sulle teatavaid nõuandeid, mida me pidasime Gabrieliga ühiselt vajalikeks ja mis puudutavad sinu sureliku elu vähemtähtsaid aspekte. Soovitame sulle järgmist:
120:3.2 (1329.3) 1. Oma sureliku maise elu ideaali poole püüeldes pööra tähelepanu ka mõnede praktiliste ja kaasinimestele vahetut kasu toovate asjade teostamisele ja eeskujuks seadmisele.
120:3.3 (1329.4) 2. Perekonnasuhetes järgi perekonnaelu aktsepteeritud kombeid, mis sinu annetumise ajal ja põlvkonnas on juurdunud. Ela oma elu peres ja kogukonnas vastavalt nende inimeste tavadele, kelle sekka sa oled otsustanud ilmuda.
120:3.4 (1329.5) 3. Suhetes ühiskonnakorraga soovitame sul oma pingutustes piirduda suures osas vaimse taassünni ja intellektuaalse vabanemisega. Väldi igasugust sekkumist oma aja majandusstruktuuri ja poliitilistesse kohustustesse. Pühenda end eeskätt ideaalse usuelu elamisele Urantial.
120:3.5 (1329.6) 4. Sa ei tohiks mitte mingil juhul ja mitte vähimalgi määral sekkuda Urantia rasside normaalsesse ja korrakohasesse järjestikusesse arengusse. Ent seda keeldu ei tohi tõlgendada nii, et sa peaksid piirama oma pingutusi jätta endast Urantiale maha positiivse usueetika püsiv ja täiustatud süsteem. Usulis-elukorraldusliku Pojana antakse sulle maailma rahvaste vaimse ja religioosse staatuse edendamiseks teatavad eelisõigused.
120:3.6 (1330.1) 5. Kui pead sobivaks, võid oma äranägemisel ühineda Urantial leiduvate usuliste ja vaimsete liikumistega, kuid püüa igati vältida organiseeritud kultuse, kristalliseerunud religiooni või surelike olendite seas eraldiseisvate eetiliste rühmituste ametlikku moodustamist. Sinu elu ja õpetused peavad saama kõigi usundite ja kõigi rahvaste ühiseks pärandiks.
120:3.7 (1330.2) 6. Selleks, et sa ei aitaks asjatult kaasa Urantia religioossete uskumuste stereotüüpsete süsteemide või muud tüüpi mitteedasiviivate usuühenduste hilisemale väljakujunemisele, soovitame sulle ka järgmist: ära jäta endast planeedile mingeid kirjutisi. Hoidu igasugusest kirjutamisest püsivatele materjalidele, keela oma kaaslastel sinu lihalikku kuju mis tahes viisil jäädvustada. Jälgi, et sinu lahkumisel ei jääks planeedile midagi, mida võidaks jumaldama hakata.
120:3.8 (1330.3) 7. Elades planeedi ühiskonnas küll normaalset tavalist elu ja olles normaalne meessoost isik, ei sõlmi sa ilmselt abieluühendust; see oleks küll täiesti austusväärne suhe ja sinu annetusega kooskõlas, kuid ma pean sulle meelde tuletama, et üks Sonaringtoni kehastumiskorraldusi keelab Paradiisi-päritolu annetuval Pojal ühelegi planeedile jätta maha inimjärglasi.
120:3.9 (1330.4) 8. Kõigis muudes sinu eelseisva annetumise üksikasjades jätame sind sinu sisimas elava Kohandaja, inimest juhendava alati kohalviibiva jumaliku vaimu õpetuste ja sinu päritud omadustega avarduva inimmeele otsustusvõime hooleks. See loodudolendi ja Looja omaduste omavaheline ühendamine võimaldab sul elada meie jaoks planetaarsetel sfääridel elava inimese täiuslikku elu, mis ei tarvitse küll olla täiuslik mis tahes inimese arvates mis tahes põlvkonnas mis tahes planeedil (ammugi siis mitte Urantial), kuid on täielikult ja ülimalt täisväärtuslik sinu kaugeleulatuva universumi rohkem täiustunud ja täiustuvate maailmade hinnangul.
120:3.10 (1330.5) Ja nüüd juhtigu ja toetagu sind meie mõlema Isa, kes on meid alati kõigis meie tegudes toetanud, ja olgu ta sinuga alates sinu lahkumisest meie juurest, kui sa oma isiksuse teadvuse loovutad, ajal, kui sa oma inimeses kehastunud jumalikku identiteeti järk-järgult taas ära tundma hakkad ja kogu sinu annetumiskogemuse jooksul Urantial kuni sinu pääsemiseni lihast ja tõusuni suverääniks meie Isa paremale käele. Kui ma sind taas Salvingtonil näen, tervitame sind kui kõrgeimat ja tingimusteta suverääni sinu enda loodud universumis, mida sa teenid ja millest oled täielikult aru saanud.
120:3.11 (1330.6) Valitsen nüüd sinu asemel. Võtan kui suverääni kohusetäitja sinu seitsmenda, surelikuna Urantial annetumise ajaks kogu Nebadoni oma jurisdiktsiooni alla. Ja sinu kaitse alla, Gabriel, annan tulevase Inimese Poja seniks, kuni ta peatselt võimus ja kuulsuses Inimese Pojana ja Jumala Pojana minu juurde tagasi pöördub. Ja mina olen, Gabriel, kuni Miikaeli tagasitulekuni sinu suverään.”
* * *
120:3.12 (1330.7) Kohe pärast seda lahkus Miikael kõigi kokku tulnud Salvingtoni olendite juuresolekul meie seast ja me ei näinud teda enam harjunud kohal kuni tema tagasipöördumiseni universumi ülima ja isikulise valitsejana pärast annetumiselujärgu lõpulejõudmist Urantial.
120:4.1 (1331.1) Nii pidid Miikaeli mõned vääritud lapsed, kes olid süüdistanud oma Loojat-isa isekates valitsemistaotlustes ja laskunud isegi vihjeteni, et Loojat-Poega hoidis meelevaldselt ja autokraatlikult võimul alandlike loodud-olendite eksiteele sattunud universumi pime truudus, igaveseks vaikima, sest neid hämmastas ja neile valmistas pettumuse ennastunustav teenimine, millega Jumala Poeg nüüd Inimese Pojana algust tegi, alludes sestpeale kogu selle aja „Paradiisi-Isa tahtele”.
120:4.2 (1331.2) Ent ärge sattuge eksiteele: Kristus Miikael, kuigi tõeliselt kahese päritoluga olend, ei olnud kahene isiksus. Ta ei olnud Jumal ühenduses inimesega, vaid pigem inimeses kehastunud Jumal. Ja ta oli alati just see ühendatud olend. Ainus selle mittemõistetava suhte arenguline tegur oli selle fakti eneseteadlik taipamine ja äratundmine (inimmeeles), et ta on Jumal ja inimene.
120:4.3 (1331.3) Kristus Miikael ei saanud Jumalaks järk-järgult. Jumal ei saanud mingil Jeesuse maise elu otsustaval hetkel inimeseks. Jeesus oli Jumal ja inimene — alati ja igavesti. Ning see Jumal ja see inimene olid ja on praegugi üks, nii nagu kolmest olendist koosnev Paradiisi-Kolmsus on tegelikult üks Jumalus.
120:4.4 (1331.4) Ärge kaotage kunagi silmist asjaolu, et Miikaeli annetumise ülim vaimne eesmärk oli avardada ilmutust Jumalast.
120:4.5 (1331.5) Urantia surelikel on imedest mitmesuguseid arusaamu, kuid meie jaoks, kes me elame kohaliku universumi kodanikena, on imesid vähe ja neist kõige põnevamad on Paradiisi-Poegade kehastumisannetumised. Meie peame imeks Jumaliku Poja ilmumist teile ja teie maailma asjade näiliselt loomuliku käigu tulemusena — peame seda väljaspool meie arusaamist olevaks kõiksete seaduste toimeks. Jeesus Naatsaretlane oli imepärane isik.
120:4.6 (1331.6) Kogu selles erakordses kogemuses otsustas Jumal-Isa avaldada end nagu alati tavalisel viisil, jumalike tegude normaalsel, loomulikul ja kindlal viisil.
Urantia raamat
121. Kiri
121:0.1 (1332.1) OLEN omal ajal apostel Andreasele määratud teisene keskteeline, kes tegutseb Urantia Keskteeliste Ühendatud Vennaskonna kaheteistkümneliikmelise komisjoni juhendamisel, mille ühiselt moodustasid meie klassi eesistuja ja eelmainitud Melkisedek. Mulle on antud volitused koostada käesolev jutustus Jeesus Naatsaretlase elu sündmustest, nii nagu neid nägid minu klassi kuuluvad maised loodud-olendid ja nagu need hiljem minu ajaliku hoole alla antud inimene osaliselt kirja pani. Teades, kui hoolikalt Meister vältis endast kirjalike ürikute mahajätmist, keeldus Andreas kindlalt oma kirjutise paljundamisest. Jeesuse teiste apostlite samasuguse suhtumise tõttu viibis evangeeliumide kirjapanek üsna kaua.
121:1.1 (1332.2) Jeesus ei tulnud sellesse maailma vaimse allakäigu ajastul, tema sündimise ajal toimus Urantial selline vaimse mõtteviisi ja usuelu taassünd, mida polnud Aadamajärgse ajaloo jooksul varem nähtud ega ole aset leidnud ka ühelgi ajajärgul pärast seda. Miikaeli Urantial kehastumise ajal olid maailmas soodsamad tingimused Looja-Poja annetumiseks kui kunagi enne või pärast seda. Sellele ajale vahetult eelnenud sajanditel oli kreeka kultuur ja keel levinud üle õhtumaa ja Lähis-Ida maadesse ning juudi rahvas, Vahemere idaranniku rass, mis kuulus olemuselt osalt õhtumaale ja osalt idamaale, sobis suurepäraselt oma kultuurilise ja keelelise olukorra poolest uue religiooni tõhusaks levitamiseks nii itta kui ka läände. Neile väga soodsatele asjaoludele aitas veelgi kaasa roomlaste salliv poliitiline valitsemine Vahemere maades.
121:1.2 (1332.3) Kogu seda maailmas valitsenud mõjude kombinatsiooni illustreerib hästi Pauluse tegevus, kes, kuuludes heebrealasena heebrea kultuuri, kuulutas juudi messiase evangeeliumi kreeka keeles, olles ise Rooma kodanik.
121:1.3 (1332.4) Õhtumaal polnud veel kunagi enne ega ole ka pärast seda nähtud niisugust tsivilisatsiooni nagu Jeesuse ajal. Euroopa tsivilisatsiooni ühendas ja hoidis koos järgmiste tegurite erakordne kolmene mõju:
121:1.4 (1332.5) 1. Rooma ühiskondlik-poliitiline süsteem;
121:1.5 (1332.6) 2. kreeka keel ja kultuur, teatud määral ka filosoofia;
121:1.6 (1332.7) 3. juudi religioossete ja moraaliõpetuste kiiresti leviv mõju.
121:1.7 (1332.8) Jeesuse sünni ajal kuulusid kõik Vahemere maad ühtsesse impeeriumi. Esmakordselt maailma ajaloos ühendasid paljusid tähtsamaid keskusi head teed. Mered olid piraatidest puhastatud ja suur kaubanduse ning reiside ajajärk edenes kiiresti. Järgmine samasugune reisimise ja kaubanduse periood saabus Euroopas alles üheksateistkümnendal sajandil pärast Kristust.
121:1.8 (1333.1) Vaatamata Kreeka-Rooma maailma sisemisele rahule ja näilisele jõukusele, elas enamik selle impeeriumi elanikest viletsuses ja vaesuses. Väike kõrgklass oli rikas, lihtrahvas kuulus aga õnnetusse ja vaesesse alamklassi. Õnnelik ja jõukas keskklass tol ajal puudus, see oli Rooma ühiskonnas alles hakanud tekkima.
121:1.9 (1333.2) Esimesed lahingud Rooma ja Partia laienevate riikide vahel olid lõppenud sellega, et Süüria jäi roomlastele. Jeesuse ajal oli Palestiinas ja Süürias jõukuseperiood, suhteline rahu ja laialdased kaubandussuhted nii ida kui ka lääne riikidega.
121:2.1 (1333.3) Juudid pärinesid vanast semiidi rassist, kuhu kuulusid ka babüloonlased, foiniiklased ja Rooma uuemad vaenlased kartaagolased. Kogu esimese Kristuse-järgse sajandi esimese poole olid juudid kõige mõjukam semiidi rahvaste rühm ja neil oli juhtumisi strateegiliselt eriti soodne geograafiline positsioon maailmas, mida valitseti ja korrastati kaubanduse huvidest lähtudes.
121:2.2 (1333.4) Paljud antiikaja rahvaid ühendavad suured teed läbisid Palestiinat, millest sai sel moel kolme mandri kohtumispunkt ehk risttee. Üle Palestiina kulgesid lainetena reisijad, kaubandus, Babüloonia, Assüüria, Egiptuse, Süüria, Kreeka, Partia ja Rooma armeed. Juba iidsetest aegadest saadik olid selle teatavaid osi läbinud paljud idamaalt tulnud karavaniteed, mis suundusid Vahemere idaosa vähestesse headesse meresadamatesse, kust laevad kandsid laadungid kogu mereäärsele õhtumaale. Enam kui pool sellest karavaniliiklusest kulges läbi väikese Naatsareti linna Galileas või vähemalt selle lähedalt.
121:2.3 (1333.5) Kuigi Palestiina oli juutide religioosse kultuuri kodumaa ja ristiusu sünnipaik, elas juute kõikjal maailmas, paljude rahvaste seas, ning nad kauplesid Rooma ja Partia kõigis provintsides.
121:2.4 (1333.6) Kreekalt saadi keel ja kultuur, Rooma ehitas teed ja ühendas impeeriumi, kuid juudid, kes elasid hajutatult kõikjal ja kellel oli üle kogu Rooma impeeriumi rohkem kui kakssada sünagoogi ja hästiorganiseerunud usukogukonda, andsid omalt poolt kultuurikeskused, kus uus taevariigi evangeelium esmase vastuvõtu leidis ja kust see levis hiljem maailma kaugeimatesse paikadesse.
121:2.5 (1333.7) Iga juudi sünagoog leppis sellega, et tema ümber oli paganatest usklike rühm, „vagad” või „jumalakartlikud” inimesed, ja need niinimetatud proselüüdid moodustasidki esialgu Pauluse poolt ristiusku pööratute enamiku. Ka Jeruusalemma templil oli oma rikkalikult kaunistatud õu paganate jaoks. Jeruusalemma ja Antiookia kultuur, kaubandus ja palveldamiskombed olid omavahel väga tihedalt seotud. Antiookias hakati Pauluse jüngreid esmakordselt „kristlasteks” nimetama.
121:2.6 (1333.8) Juudi templijumalateenistuste koondatuses Jeruusalemma peitus saladus, kuidas sai nende monoteism samaaegselt nii püsima jääda kui ka edasi areneda ning üle kogu maailma levida uue ja avarama ideena ühestainsast kõigi rahvaste Jumalast ja kõigi surelike Isast. Jeruusalemma templiteenistustes oli jäänud püsima teatav arusaam religioossest kultuurist sel ajal, kui terve rida paganlikke riigijuhte ja rahvaste rõhujaid oli langenud.
121:2.7 (1334.1) Juudi rahvas oli tol ajal küll Rooma kõrgema feodaalvõimu all, kuid nende kohalikul valitsusel olid üsna suured õigused ja et nad mäletasid hiljutist Juudas Makkabi ja tema järeltulijate kangelaslikku vabadusvõitlust, ootasid nad kannatamatult veel suurema vabastaja, kauaoodatud messia peatset ilmumist.
121:2.8 (1334.2) Juutide kuningriigi Palestiina pooliseseisva riigina püsimise saladus peitus Rooma valitsuse välispoliitikas, millega sooviti oma kontrolli all hoida Süüria ja Egiptuse vahelist Palestiina kaudu kulgevat teed, aga samuti idamaa ja õhtumaa vaheliste karavaniteede läänepoolseid jaamu. Rooma ei soovinud, et Vahemere idarannikul kerkiks esile võim, mis võiks kärpida tema edasitungi neis piirkondades. Intriigirohke poliitika, mille eesmärgiks oli seleukiidide Süüria ja Ptolemaiose Egiptus omavahel tülli ajada, nõudis Palestiina säilitamist eraldi iseseisva riigina. Rooma poliitika, Egiptuse allakäigu ja seleukiidide järkjärgulise nõrgenemisega enne Partia võimu kasvu ongi seletatav, miks väike ja nõrk juutiderühm suutis mitme põlvkonna jooksul alal hoida oma sõltumatuse nii seleukiididest põhjas kui ka Ptolemaiosest lõunas. Juudid ise omistasid selle õnnekombel säilinud vabaduse ja sõltumatuse ümbruskonna võimsamatest rahvastest asjaolule, et nad on „väljavalitud rahvas”, ja Jahve enda otsesele sekkumisele. Kui siis Rooma kõrgem feodaalvõim lõpuks nende maa peale langes, muutis see rassiline üleolek olukorra neile veelgi raskemaks. Ent isegi sel kurval tunnil keeldusid juudid aru saamast, et neil on maailmas vaimne, mitte poliitiline missioon.
121:2.9 (1334.3) Juudid olid Jeesuse ajal ebatavaliselt kartlikud ja kahtlustavad, sest neil oli tol ajal võõras valitseja, idumealane Herodes, kes oli kavalalt Rooma valitsejate usalduse võitnud ja Juudamaal ülemvõimu haaranud. Kuigi Herodes kuulutas oma ustavust heebrea tseremooniatele, asus ta ehitama templeid paljudele võõrastele jumalatele.
121:2.10 (1334.4) Herodese ja Rooma valitsejate sõbralike suhete tõttu oli juutidel maailmas ohutu rännata, see avas juutidele ja nende uuele taevariigi evangeeliumile tee veelgi kaugematesse Rooma impeeriumi osadesse ja sellega lepingulistes suhetes olevatesse välisriikidesse. Herodese valitsemisaeg aitas ka suuresti kaasa heebrea ja hellenistliku filosoofia edasisele segunemisele.
121:2.11 (1334.5) Herodes ehitas Kaisarea sadama, mis aitas Palestiinal veelgi enam kujuneda tsiviliseeritud maailma ristteeks. Ta suri 4. a eKr, Jeesuse nooruse ja teenimise ajal valitses Galilead ja Peread tema poeg Herodes Antipas, kelle valitsemisaeg kestis aastani 39 pKr. Antipas oli nagu ta isagi suur ehitaja. Ta ehitas ümber paljud Galilea linnad, kaasa arvatud tähtsa kaubanduskeskuse Sepphorise.
121:2.12 (1334.6) Galilealased ei olnud Jeruusalemma usujuhtide ja rabide seas eriti soositud. Jeesuse sünni ajal oli Galilea rohkem paganlik kui juudimeelne maa.
121:3.1 (1334.7) Kuigi Rooma riigi sotsiaalmajanduslik olukord polnud just kõige parem, oli laialt levinud siseriiklik rahu ja jõukus Miikaeli annetumisele soodne. Vahemere-maailma ühiskond koosnes esimesel sajandil pärast Kristust viiest hästimääratletud kihist:
121:3.2 (1335.1) 1. aristokraatia. Raha ja ametlikku võimu omavad ülemkihid, privilegeeritud ja valitsevad rühmad;
121:3.3 (1335.2) 2. ärirühmad. Rikkad kaupmehed ja pankurid, kaupmehed-suurimportöörid ja -eksportöörid — rahvusvahelises ulatuses kauplejad;
121:3.4 (1335.3) 3. väike keskklass. Tõesti väike, kuid väga mõjukas rühm — oli moraalseks selgrooks algkristlikule kirikule, ergutades seda rühma oma erinevatel käsitöö- ja kaubandusaladel tegutsema. Juutide seast kuulusid sellesse kaupmeeste klassi variserid;
121:3.5 (1335.4) 4. vaba töölisklass. Sellel rühmal ühiskondlik positsioon peaaegu puudus. Nad olid küll uhked oma vabaduse üle, kuid väga ebasoodsas olukorras, sest olid sunnitud orjatööga konkureerima. Ülemklassid suhtusid neisse põlglikult, pidades neid kasutuks kõiges muus peale „paljunemise”;
121:3.6 (1335.5) 5. orjad. Orjad moodustasid poole Rooma riigi elanikkonnast. Paljud neist olid arenenud indiviidid ja tõusid kiiresti vaba töölisklassi ja isegi kauplejate hulka. Enamik olid aga keskpärased või väga alaväärtuslikud.
121:3.7 (1335.6) Orjastamine, isegi arenenud rahvaste orjastamine oli Rooma sõjaliste vallutuste eripära. Isandal oli oma orja üle piiramatu võim. Algkristlikud kogudused koosnesidki suures osas alamklassidest ja orjadest.
121:3.8 (1335.7) Kõrgemalseisvad orjad said sageli palka ja olid võimelised end oma säästudega vabaks ostma. Paljud vabanenud orjad tõusid riigis, kirikus ja ärimaailmas kõrgetele positsioonidele. Ning just nende võimaluste tõttu oli algkristlik kirik selle orjusevormi suhtes nii salliv.
121:3.9 (1335.8) Esimesel sajandil pärast Kristust suuri sotsiaalseid probleeme Rooma impeeriumis ei olnud. Enamik elanikkonnast tunnistas oma kuuluvust sellesse rühma, millesse ta oli juhtumisi sündinud. Andekatele ja võimekatele oli alati avatud uks tõusmiseks Rooma ühiskonna madalamatest kihtidest kõrgematesse, kuid inimesed olid oma positsiooniga ühiskonnas üldiselt rahul. Neil polnud klassiteadlikkust ning nad ei pidanud klassivahesid ka ebaõiglasteks ega väärateks. Ristiusk ei olnud mingiski mõttes majanduslik liikumine, mille eesmärgiks oleks olnud rõhutud klasside viletsa olukorra parandamine.
121:3.10 (1335.9) Kuigi naistel oli võrreldes nende piiratud seisundiga Palestiinas kogu Rooma impeeriumi ulatuses rohkem vabadust, leidus juutide hulgas kaugelt enam perekonnale pühendumist ja loomulikku kiindumust kui paganlikus maailmas.
121:4.1 (1335.10) Paganad jäid moraalsest vaatepunktist juutidele mõnevõrra alla, kuid üllamate paganate südameis oli piisavalt pinnast loomulikule headusele ja inimliku armastuse võimele, nii et selles võis idaneda ristiusu seeme, millest võrsunud saagiks olid piisavalt suur moraalne iseloom ja vaimsed saavutused. Paganlikus maailmas olid sel ajal valdavad neli suurt filosoofiat, mis kõik tulenesid suuremal või vähemal määral kreeka varasest platonismist. Need filosoofiakoolkonnad olid:
121:4.2 (1335.11) 1. epikuurlased. See mõttekoolkond oli pühendunud õnne poole püüdlemisele. Paremad epikuurlased ei andunud aga meelelistele liialdustele. See doktriin aitas roomlastel vähemalt vabaneda fatalismi eriti hukutavast vormist, õpetades, et inimene võib oma maise staatuse parandamiseks ise midagi ette võtta. Sellega suudeti võita võhiklikku ebausku;
121:4.3 (1336.1) 2. stoikud. Stoitsism oli kõrgemate klasside arenenum filosoofia. Stoikud uskusid, et kogu loodut valitseb Mõistus-Saatus. Nad õpetasid, et inimese hing on jumalik, kuid vangistatud pahelisse füüsilisse kehasse. Inimese hing saavutab vabaduse, kui elatakse kooskõlas loodusega, Jumalaga: seega saab voorus iseenesest tasutud. Stoitsism tõusis üleva moraalsuseni, ideaalideni, milleni polnud küündinud veel ükski puhtinimlik filosoofiline süsteem. Kuigi stoikud kuulutasid, et nad on „Jumala sugu”, ei suutnud nad teda tunda ega seepärast ka leida. Stoitsism jäi filosoofiaks, sellest ei saanud kunagi religiooni. Selle pooldajad püüdsid häälestada oma meelt Kõikse Meele harmooniale, kuid ei suutnud end kujutleda armastava Isa lastena. Paulus kaldus tugevasti stoitsismi, kui ta kirjutas: „Ma olen õppinud olema rahul sellega, mis mul on...”;
121:4.4 (1336.2) 3. küünikud. Kuigi küünikud seostasid oma filosoofiat Ateena Diogenesega, tulenes suur osa nende doktriinist Machiventa Melkisedeki õpetuste jälgedest. Künism oli olnud varem pigem religioon kui filosoofia. Küünikud andsid oma usulis-filosoofilisele süsteemile vähemalt demokraatliku iseloomu. Nad jutlustasid nii väljakutel kui ka turgudel pidevalt oma doktriini, mille kohaselt „inimene võib ennast päästa, kui ta seda tahab”. Nad jutlustasid lihtsust ja vooruslikkust ja julgustasid inimesi surmale kartmatult vastu astuma. Need küünikutest rändjutlustajad aitasid vaimselt janunevat elanikkonda hilisemate ristiusu misjonäride jaoks ette valmistada. Nende rahva seas jutlustamise kava sarnanes vormilt ja stiililt üsna palju Pauluse kirjadele;
121:4.5 (1336.3) 4. skeptikud. Skeptitsism väitis, et teadmised on ekslikud ning et veendumus ja kindlustunne ei ole võimalikud. See oli puhtnegatiivne hoiak ega levinud laiemalt.
121:4.6 (1336.4) Kõik need neli olid poolreligioossed filosoofiad, sageli vaimukosutavad, eetilised ja õilistavad, kuid lihtrahva jaoks enamasti liiga kõrged. Peale künismi olid kõik filosoofiad mõeldud tugevatele ja tarkadele ega olnud päästvad religioonid kõigile, sealhulgas vaestele ja nõrkadele.
121:5.1 (1336.5) Kõigil eelmistel ajastutel oli religioon olnud põhiliselt hõimu või rahva asi, indiviidi see sageli ei puudutanudki. Jumalad olid hõimu või rahva, mitte isiklikud jumalad. Need religioossed süsteemid pakkusid keskmise inimese individuaalsetele vaimsetele igatsustele vähe rahuldust.
121:5.2 (1336.6) Jeesuse ajal olid õhtumaal järgmised religioonid:
121:5.3 (1336.7) 1. paganlikud kultused. Nendes olid ühendatud hellenistlik ja ladina mütoloogia, patriotism ja traditsioonid;
121:5.4 (1336.8) 2. imperaatori kummardamine. See inimese jumalaks tõstmine riigi sümbolina oli juutidele ja algkristlastele väga vastumeelne, mis viis mõlema kiriku kibedale tagakiusamisele Rooma valitsuse poolt;
121:5.5 (1337.1) 3. astroloogia. See Baabüloni pseudoteadus arenes kõikjal Kreeka-Rooma impeeriumis eraldi religiooniks. Inimene pole sellest ebausust päriselt vabanenud ka veel kahekümnendal sajandil;
121:5.6 (1337.2) 4. müsteeriumireligioonid. Sellesse vaimutoidu järele janunevasse maailma oli paiskunud terve müsteeriumikultuste vool, uued ja võõrad religioonid Vahemere idarannikult, mis olid lihtrahvale armsaks saanud ja neile individuaalset pääsemist tõotanud. Need religioonid said kiiresti Kreeka-Rooma maailma alamklasside aktsepteeritud uskumusteks. Ja need aitasid üsna palju sillutada teed tunduvalt arenenumate ristiusuõpetuste kiirele levikule, milles esitati majesteetlikku jumalusekäsitust koos huvitava teoloogiaga arukamate inimeste jaoks ja pakuti pääsemisvõimalust kõigile, kaasa arvatud tolle aja keskmisele harimatule, kuid januneva vaimuga inimesele.
121:5.7 (1337.3) Müsteeriumireligioonid tegid lõpu rahvauskumustele ja viisid arvukate isikukultuste sünnile. Müsteeriume oli palju, kuid neile kõigile olid iseloomulikud järgmised jooned:
121:5.8 (1337.4) 1. mingi müütiline legend, müsteerium — sellest ka nende nimi. Müsteerium taandus reeglina loole mõne jumala elust ja surmast ja uuesti elluärkamisest. Müsteeriumi näiteks võib tuua ka mithraismi õpetused, mis levisid mõnda aega Pauluse tõusva ristiusukultusega samal ajal ja sellega konkureerides;
121:5.9 (1337.5) 2. müsteeriumid ei olnud seotud kindla rahva ega rassiga. Need olid isiklikud ja vennalikud ning viisid religioossete vennaskondade ja arvukate sektide tekkimisele;
121:5.10 (1337.6) 3. nende teenistustele olid iseloomulikud keerulised liikmeksvõtmise tseremooniad ja muljetavaldavad palveldamissakramendid. Salajased riitused ja rituaalid olid vahel ka võikad ja vastikust äratavad;
121:5.11 (1337.7) 4. ent missugune ka poleks olnud tseremooniate olemus või liialduste määr, lubasid need müsteeriumid alati oma pühendunutele pääsemist, „pääsu kurjast, ellujäämist pärast surma ja kestvat elu õndsates maailmades teisel pool seda kannatuste ja orjuse maailma”.
121:5.12 (1337.8) Ent ärge tehke seda viga, et segate Jeesuse õpetused ära müsteeriumidega. Müsteeriumide populaarsuses ilmneb inimese püüd ellu jääda, mis näitab tõelist nälga ja janu isikliku religiooni ning individuaalse õigluse järele. Kuigi müsteeriumid ei suutnud seda soovi küllaldaselt rahuldada, valmistasid nad ette teed Jeesuse hilisemale ilmumisele, kes tõi sellesse maailma tõelise eluleiva ja -vee.
121:5.13 (1337.9) Püüdes ära kasutada laialdast toetust paremat tüüpi müsteeriumireligioonidele, kohandas Paulus veidi Jeesuse õpetusi, et need oleksid vastuvõetavad suuremale hulgale tulevastele pöördunutele. Ent ka Pauluse kompromissid Jeesuse õpetustes (ristiusk) olid parimatest müsteeriumidest selles suhtes arenenumad, et:
121:5.14 (1337.10) 1. Paulus õpetas moraalset lunastust, eetilist pääsemist. Ristiusk viitas uuele elule ja kuulutas uut ideaali. Paulus hülgas maagilised riitused ja tseremoniaalsed nõidused;
121:5.15 (1337.11) 2. ristiusk kujutas endast religiooni, mis püüdis anda inimeste probleemidele lõplikud lahendused, sest see pakkus pääsemist kannatustest ja isegi surmast, lisaks kinkis pääsemist patust ja igaveste ellujäämisomadustega õiglast iseloomu;
121:5.16 (1338.1) 3. müsteeriumid olid üles ehitatud müütidele. Pauluse poolt esitatud ristiusk tugines ajaloolisele faktile: Jumala Poja Miikaeli annetumisele inimkonnale.
121:5.17 (1338.2) Paganlik moraal ei tarvitsenud olla seotud filosoofia ega religiooniga. Väljaspool Palestiinat ei mõelnud inimesed alati sellele, et usujutlustaja peaks elama moraalset elu. Juudi religioon, hiljem Jeesuse õpetused ja edasi Pauluse ristiusk olid Euroopas esimesed religioonid, mis toetusid ühelt poolt moraalile ja teiselt poolt eetikale, nõudes, et usutegelased pööraksid tähelepanu mõlemale.
121:5.18 (1338.3) Sellesse inimpõlvkonda, milles valitsesid puudulikud filosoofiasüsteemid ja mida viisid segadusse keerulised usukultused, sündiski Palestiinas Jeesus. Ja sellelesamale põlvkonnale andis ta hiljem evangeeliumi oma isiklikust religioonist — rõõmusõnumi, et inimene on Jumala poeg.
121:6.1 (1338.4) Esimese Kristuse-eelse sajandi lõpuks olid Jeruusalemma religioosset mõtet tohutult palju mõjutanud ja mõnevõrra ka muutnud Kreeka kultuuri õpetused ja isegi Kreeka filosoofia. Heebrea mõttekoolkondade Ida ja Lääne seisukohtade vahelises pikaajalises konkurentsis võtsid Jeruusalemm ja ülejäänud osa õhtumaast ja Vahemere idarannikust üldiselt omaks läänepoolsete juutide ehk muudetud hellenistliku vaatepunkti.
121:6.2 (1338.5) Jeesuse ajal olid Palestiinas valdavad kolm keelt: lihtrahvas rääkis erinevaid aramea dialekte; preestrid ja rabid rääkisid heebrea keelt; haritud klassid ja juutide kõrgemad kihid rääkisid üldiselt kreeka keelt. Juudi kultuuri ja teoloogia kreeka tiiva hilisemat domineerimist põhjustas suurel määral heebrea pühakirjade varane tõlkimine kreeka keelde Aleksandrias. Peagi ilmusid samas keeles ka ristiusu õpetajate kirjutised. Judaismi taassünd algas heebrea pühakirjade tõlkimisest kreeka keelde. Sellel oli otsustav mõju, mis määras hiljem Pauluse ristiusukultuse nihkumise pigem Lääne kui Ida poole.
121:6.3 (1338.6) Kuigi epikuurlaste õpetused olid juutide helleniseerunud uskumusi väga vähe mõjutanud, avaldasid sellele kaalukat mõju Platoni filosoofia ja stoikute enesesalgamisdoktriinid. Stoikute suur mõju ilmneb Makkabi neljandas raamatus, nii Platoni filosoofia kui ka stoikute doktriinide sissetungi on tunda Saalomoni tarkuseraamatus. Helleenistunud juudid tõid heebrea pühakirjadesse selliseid allegoorilisi tõlgendusi, et neil polnud raske heebrea teoloogiat oma austatud Aristotelese filosoofiaga kooskõlla viia. Kõik see tekitas aga hukatuslikku segadust, kuni asja võttis enda kätte Philon Aleksandriast, kes asus kreeka filosoofiat ja heebrea teoloogiat harmoniseerima ning süstematiseerima kompaktseks ja üsna järjekindlaks religioossete uskumuste ja tavade süsteemiks. Ning see hilisem õpetus, mis ühendas endas kreeka filosoofia ja heebrea teoloogia, oligi Palestiinas valdav ajal, mil Jeesus elas ja õpetas; just sellele vundamendile ehitas Paulus oma arenenuma ja valgustavama ristiusukultuse.
121:6.4 (1338.7) Philon oli suur õpetaja, pärast Moosest polnud veel keegi õhtumaa eetilist ja religioosset mõtet nii sügavalt mõjutanud. Maailmas on olnud seitse väljapaistvat inimõpetajat, kes on ühendanud oma aja eetiliste ja religioossete õpetuste süsteemide parimaid elemente: Sethard, Mooses, Zarathustra, Laozi, Buddha, Philon ja Paulus.
121:6.5 (1339.1) Paulus tundis ära paljud, kuigi mitte kõik Philoni vastuolud, mis tulenesid püüdest ühendada kreeka müstiline filosoofia ja rooma stoikute doktriinid heebrealaste seaduskuuleka teoloogiaga, ning ta kõrvaldas need targalt oma ristiusueelsest põhiteooriast. Philon aitas Paulusel täielikumalt taastada Paradiisi-Kolmsuse kontseptsiooni, mis oli juudi teoloogias kaua uinunud. Vaid ühes ei suutnud Paulus Philoniga sammu pidada ega ületada selle jõuka ja haritud Aleksandria juudi õpetusi, ning see oli lunastuse doktriin. Philon õpetas loobumist doktriinist, mille kohaselt saabub andeksand vaid verevalamise läbi. Võib ka arvata, et ta mõistis Mõttekohandajate reaalsust ja kohalolekut Paulusest selgemini. Kuid Pauluse pärispatu teooria, päritud süü ja kaasasündinud pahe ning neist lunastuse saamise doktriinid pärinesid osaliselt mithraismist ja neil oli heebrea teoloogia, Philoni filosoofia ja Jeesuse õpetustega vähe ühist. Pauluse õpetuse mõned pärispatu ja lunastusega seotud aspektid olid tema enda ideed.
121:6.6 (1339.2) Johannese evangeelium, viimane jutustus Jeesuse maisest elust, oli adresseeritud läänepoolsetele rahvastele ja esitab selle loo suures osas hilisemate Aleksandria kristlaste vaatepunktist, kes olid ka Philoni õpetuse jüngrid.
121:6.7 (1339.3) Kristuse aja paiku toimus Aleksandrias imelik muutus suhtumises juutidesse ja sellest endisest juutide kantsist sai alguse vaenulik tagakiusamislaine, mis ulatus isegi Roomani, kust pagendati tuhandeid juute. Ent see kampaania oli lühiajaline, impeeriumi valitsus taastas üsna pea kogu impeeriumis täielikult kõik juutide kärbitud vabadused.
121:6.8 (1339.4) Kogu laias maailmas, ükskõik kuhu juudid ka polnud kaubanduse või rõhumise tõttu paisatud, hoidsid nad üksmeelselt oma südames kesksel kohal Jeruusalemma püha templit. Juudi teoloogia jäi püsima sellisena, nagu seda Jeruusalemmas tõlgendati ja praktiseeriti, vaatamata sellele, et mitu korda pääses see unustusse vajumisest tänu mõne babüloonia õpetaja õigeaegsele sekkumisele.
121:6.9 (1339.5) Kaks ja pool miljonit neist laialihajunud juutidest tavatses käia Jeruusalemmas oma riigi usupühasid pidamas. Ja missugused ka ei oleks olnud idapoolsete (babüloonia) ja läänepoolsete (hellenistlike) juutide teoloogiliste või filosoofiliste seisukohtade erinevused, olid nad kõik ühte meelt, et nende ühine palveldamiskeskus on Jeruusalemm, ja nad kõik ootasid ikka messia tulekut.
121:7.1 (1339.6) Jeesuse ajaks olid juudid jõudnud oma päritolu, ajaloo ja saatuse suhtes kindlale seisukohale. Nad olid ehitanud enda ja paganliku maailma vahele jäiga eraldusmüüri, nad suhtusid kõigesse paganlikku ülima põlgusega. Nad kummardasid seadusetähte ja tundsid vääruhkust oma päritolu üle, millega ennastõigustavalt põhjendasid kõiki oma tegusid. Neil olid kujunenud kindlad ootused selle kohta, missugune tõotatud messias peaks olema, ja enamikus neist ootustest kujutleti, et messia tulek kuulub nende riigi ja rahva ajalukku. Tolle aja heebrealaste jaoks oli juudi teoloogia pöördumatult stabiliseerunud ja alatiseks kinnistunud.
121:7.2 (1339.7) Jeesuse õpetused ja teguviis olid sallivuse ja headuse poolest vastuolus juutide kauaaegse hoiakuga teiste rahvaste suhtes, keda nad paganateks pidasid. Juudid olid tervete eelmiste põlvkondade vältel suhtunud välismaailma nii, et neil oli nüüd võimatu vastu võtta Meistri õpetusi inimestevahelisest vaimsest vendlusest. Nad ei olnud nõus jagama Jahvet paganatega võrdsetel alustel ega ka vastu võtma Jumala Pojana kedagi, kes nii uusi ja võõraid doktriine õpetab.
121:7.3 (1340.1) Kirjatundjad, variserid ja preesterkond hoidsid juute tohutult tugevasti rituaalide ja seaduste kütkes, need ahelad olid palju reaalsemad kui Rooma poliitilise ülemvõimu omad. Jeesuse aja juudid olid allutatud seadustele ja niisama kindlalt seotud ka traditsioonide orjastavate nõudmistega, mis tungisid isikliku ja ühiskonnaelu igale alale. Need pisiasjades käitumist määravad reeglid valitsesid ja piirasid iga ustavat juuti ja pole ime, et nad heitsid kohe enda seast välja igaühe, kes julges nende pühasid traditsioone rikkuda ja nende kaua au sees peetud ühiskondlikke käitumisreegleid trotsida. Vaevalt võisid nad pooldada kellegi õpetusi, kes ei kõhelnud astumast vastu dogmadele, mille kehtestaja oli nende arvates olnud Isa Aabraham ise. Mooses oli neile andnud käsuseadused ja nad ei saanud nende suhtes järeleandmisi teha.
121:7.4 (1340.2) Esimeseks sajandiks pärast Kristust olid seaduste suulised tõlgendused tunnustatud õpetajate ehk kirjatundjate poolt omandanud suurema autoriteedi kui kirjutatud seadus ise. Selle kõige tõttu oli juutide teatavatel usujuhtidel lihtsam inimesi uue evangeeliumi vastu häälestada.
121:7.5 (1340.3) Nende asjaolude tõttu oli juutidel võimatu kogeda neile ettekuulutatud saatust usu-ja vaimuvabaduse uue evangeeliumi sõnumitoojatena. Nad ei suutnud oma traditsioonide ahelaid murda. Jeremija oli rääkinud „käsuõpetusest, mis kirjutatakse inimeste südamesse”, Hesekiel oli kõnelnud „inimese hinge elama tulevast uuest vaimust” ja psalmilaulik oli palvetanud, et Jumal „looks sisse puhta südame ja tooks uue õige vaimu”. Kui juutide heade tegude ja orjalikkuse religioon langes pärimusliku inertsuse ohvriks, kandus religioosse arengu puhang lääne poole Euroopa rahvastele.
121:7.6 (1340.4) Ja nii kutsuti hoopis teine rahvas kandma maailmale arenevat teoloogiat, õpetussüsteemi, mis hõlmas kreeka filosoofiat, Rooma seadusi, heebrea moraali ja Pauluse poolt sõnastatud ning Jeesuse õpetustel põhinevat isiksuse pühaduse ja vaimuvabaduse evangeeliumi.
121:7.7 (1340.5) Pauluse ristiusukultuse juudilikuks sünnimärgiks oli selle moraaliõpetus. Juudid pidasid ajalugu Jumala ettehoolduseks — Jahve tööks. Kreeklased tõid uude õpetusse selgemad arusaamad igavesest elust. Pauluse doktriini mõjutasid teoloogiliselt ja filosoofiliselt mitte ainult Jeesuse, vaid ka Platoni ja Philoni õpetused. Tema eetika sai innustust peale Kristuse ka stoikutest.
121:7.8 (1340.6) Jeesuse evangeelium segunes Pauluse Antiookia ristiusukultuses järgmiste õpetustega:
121:7.9 (1340.7) 1. judaismi pöördunud kreeklaste filosoofilised arutlused, sealhulgas mõned nende arusaamad igavesest elust;
121:7.10 (1340.8) 2. põhiliste müsteeriumikultuste atraktiivsed õpetused, eriti mithraismi doktriinid vabanemisest, lunastusest ja päästmisest mõnele jumalale ohverdamise teel;
121:7.11 (1340.9) 3. traditsioonilise juudi religiooni range moraal.
121:7.12 (1341.1) Kõigil Rooma impeeriumi Vahemere maade, Partia kuningriigi ja Jeesuse-aegsete naabermaade rahvastel olid maailma geograafiast, astronoomiast, tervishoiust ja haigustest tahumatud ning primitiivsed ettekujutused ja loomulikult jahmatasid neid Naatsareti puusepa uued ja hämmastavad mõtteavaldused. Idee, et keegi on heast või kurjast vaimust vaevatud, ei käinud ainult inimolendite kohta, vaid paljud arvasid, et ka igas puus ja kivis on vaim. See oli nõiduste ajastu ja kõik uskusid, et imesid võib leida kõikjal.
121:8.1 (1341.2) Me oleme püüdnud oma volituste piires võimalikult palju kasutada ja mõningal määral omavahel kooskõlastada olemasolevaid ürikuid, mis puudutavad Jeesuse elu Urantial. Oleme küll tundnud rõõmu juurdepääsust apostel Andrease kadunud ürikule ja meil on olnud kasu koostööst tohutu hulga taevaste olenditega, kes viibisid Miikaeli annetumise ajal maa peal (eriti tema praeguse Isikustatud Kohandajaga), kuid meie eesmärk on olnud kasutada ka niinimetatud Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese evangeeliume.
121:8.2 (1341.3) Need Uue Testamendi ürikud tekkisid järgmistel asjaoludel:
121:8.3 (1341.4) 1. Markuse evangeelium. Johannes Markus kirjutas Jeesuse elust esimesena (kui mitte arvestada Andrease märkmeid), kõige lühemalt ja lihtsamalt. Ta esitas Meistrit teenijana, inimesena inimeste seas. Kuigi Markus viibis noorena paljudes paikades, mida ta kirjeldas, tugineb tema evangeelium tegelikult Siimon Peetrusele. Tal tekkisid varakult sidemed Peetrusega, hiljem ka Paulusega. Markus kirjutas oma kroonika Peetruse innustusel ja Rooma kiriku tungival palvel. Teades, kui järjekindlalt Meister keeldus maa peal ja lihas olles oma õpetusi kirja panemast, suhtus ka Markus nagu apostlid ja teisedki juhtivad jüngrid nende üleskirjutamisse kõhklevalt. Ent Peetrus tajus, et Rooma kirikul on sellist kirjalikku jutustust vaja, ja Markus nõustus selle koostamise ette võtma. Ta tegi palju märkmeid enne Peetruse surma 67. a pKr ja hakkas varsti pärast Peetruse surma Peetruse heakskiidetud ülesehitust järgides Rooma kiriku jaoks oma kirjatööd tegema. Evangeelium valmis 68. a lõpuks. Markus tugines täielikult ainult enda ja Peetruse mälule. Pärast teda on see ürik oluliselt muutunud, arvukaid lõike on välja võetud ja lõppu on lisatud uut materjali algse evangeeliumi viimase viiendiku asemele, mis läks esimesest käsikirjast kaduma enne, kui seda ümber kirjutada jõuti. See Markuse kroonika koos Andrease ja Matteuse märkustega sai kirjalikuks aluseks kõigile järgmistele evangeeliumilugudele, millega püüti kirjeldada Jeesuse elu ja õpetusi.
121:8.4 (1341.5) 2. Matteuse evangeelium. Niinimetatud Matteuse evangeelium on Meistri elulugu, mis kirjutati üles juutidest kristlaste harimiseks. Selle kroonika autor püüab Jeesuse elu varal pidevalt näidata, et suure osa oma tegudest tegi Jeesus selleks, „et läheks täide, mis prohvet oli rääkinud”. Matteuse evangeelium kirjeldab Jeesust kui Taaveti poega, kes pidas väga lugu seadustest ja prohvetitest.
121:8.5 (1341.6) Seda evangeeliumit ei kirjutanud apostel Matteus. Selle kirjutas tema jünger Isador, keda aitas tema töös peale Matteuse isiklike mälestuste neist sündmustest ka teatav ürik, kuhu viimane oli Jeesuse ütlused kohe pärast tema ristilöömist kirja pannud. See Matteuse ürik oli kirjutatud aramea keeles, Isador kirjutas kreeka keeles. Kirjutise omistamisega Matteusele ei tahetud kedagi petta. Tol ajal oli õpilastel tavaks sel viisil oma õpetajaid austada.
121:8.6 (1342.1) Matteuse algset ürikut redigeeriti ja täiendati 40. a pKr, vahetult enne seda, kui Matteus lahkus Jeruusalemmast evangeeliumi jutlustama. See oli isiklik kirjutis, mille viimane koopia hävis Süüria kloostri põlemisel 416. a pKr.
121:8.7 (1342.2) Isador põgenes Jeruusalemmast 70. a pKr, kui Tiituse armeed olid linna ümber piiranud, ning viis Matteuse märkmete koopia endaga Pellasse kaasa. Pellas elades kirjutas Isador 71. aastal Matteuse järgi evangeeliumi. Tal oli kaasas ka neli viiendikku Markuse loost.
121:8.8 (1342.3) 3. Luuka evangeelium. Luukas oli Pisiidias elav Antiookia arst, Pauluse mõjul pöördunud pagan, kes kirjutas Meistri elust hoopis teistsuguse loo. Ta hakkas järgima Paulust ja õppima Jeesuse elu ja õpetusi 47. aastal pKr. Luuka ürikus on säilinud palju „Issanda Jeesuse Kristuse armust” faktidena, mis ta oli kogunud Pauluselt ja teisteltki. Luukas esitab Meistrit kui „tölnerite ja patuste sõpra”. Ta sõnastas oma paljud märkmed evangeeliumiks alles pärast Pauluse surma. Luukas kirjutas 82. aastal Ahhaias. Ta kavatses kirjutada Kristusest ja ristiusu ajaloost kolm raamatut, kuid suri 90. aastal, jõudmata teist raamatut, „Apostlite tegusid”, päriselt lõpetada.
121:8.9 (1342.4) Luukas kasutas oma evangeeliumi koostamisel algmaterjalina kõigepealt Jeesuse elulugu, nagu Paulus seda oli talle jutustanud. Seepärast on Luuka evangeelium mõnes mõttes Pauluse järgi kirjutatud evangeelium. Ent Luukal oli ka muid infoallikaid. Ta küsitles Jeesuse elu arvukate episoodide tunnistajaid ja pani kuuldu kirja. Samuti olid tal ka Markuse evangeeliumi koopia, see tähendab neli viiendikku sellest, Isadori lugu, ja lühike ürik, mille oli koostanud 78. a pKr Antiookias uskuja Cedes. Luukal oli ka moonutatud ja paljuredigeeritud koopia märkmetest, mis arvati kuuluvat apostel Andreasele.
121:8.10 (1342.5) 4. Johannese evangeelium. Johannese evangeelium jutustab Jeesuse tööst Juudamaal ja Jeruusalemma ümbruses palju sellist, mida teistes ürikutes ei sisaldu. See on niinimetatud Sebedeuse poja Johannese evangeelium ja kuigi Johannes seda ise kirja ei pannud, innustas ta selle kirjutamist. Pärast esmakordset kirjapanekut on seda teksti korduvalt redigeeritud, et näiks, nagu oleks Johannes selle ise kirjutanud. Üriku koostamise ajal olid Johannesel ka teised evangeeliumid ja ta nägi, et neist oli palju välja jäänud; seepärast ergutas ta 101. a pKr oma kaaslast Naatanit, kreeka juuti Kaisareast, kirjutamist alustama. Johannes andis talle materjali oma mälestuste ja kolme juba valminud üriku näol. Tal endal ei olnud midagi kirja pandud. „Johannese esimese kirjana” tuntud jutluse kirjutas Johannes ise kaaskirjana tööle, mille Naatan tema suunamisel teostas.
121:8.11 (1342.6) Kõik need kirjamehed andsid Jeesusest ausa pildi, kirjeldades teda nii, nagu nad teda olid näinud, mäletasid või olid kuulnud ja nagu nende arusaamu neist kaugetest sündmustest oli mõjutanud Pauluse ristiusuteoloogia hilisem omaksvõtmine. Kuid neist ürikutest, olgugi ebatäiuslikest, on piisanud, et muuta Urantia ajaloo kulgu peaaegu kahe tuhande aasta jooksul.
121:8.12 (1343.1) [Märkus. Täites oma ülesannet Jeesus Naatsaretlase õpetuste ja tegude uuestiesitamiseks, olen kasutanud ohtrasti kõiki kirjalikke allikaid ja planeedi kohta eksisteerivat informatsiooni. Olen püüdnud eelkõige valmistada dokumenti, mis valgustaks mitte ainult praegu elavat inimpõlve, vaid võiks olla abiks ka kõigile tulevastele põlvedele. Olen valinud mulle esitatud tohutust informatsioonihulgast neid fakte, mis selle eemärgi täitmiseks kõige paremini sobisid. Ning ma olen püüdnud hankida nii palju teavet kui võimalik just puhtinimlikest allikatest. Alles siis, kui need allikad puudulikeks osutusid, pöördusin üleinimlike ürikute poole. Kui inimmeel oli ideid ja arusaamu Jeesuse elust ja õpetustest vastuvõetaval viisil väljendanud, eelistasin alati neid tüüpilisi inimlikke mõttemustreid. Kuigi olen püüdnud sõnalist väljendusviisi kohandada, et see vastaks paremini meie arusaamale Meistri elu ja õpetuse tõelisest tähendusest ja tähtsusest, olen kõigis oma lugudes püüdnud võimalikult palju kinni pidada tegelikest inimlikest arusaamadest ja mõttemustritest. Tean väga hästi, et need inimmeeles tekkinud arusaamad on kõigi teiste inimeste meelele vastuvõetavamad ja neile paremini abiks. Kui ma ei ole leidnud inimeste ürikutes või väljendustes vajalikke kontseptsioone, olen pöördunud omaenda maiste loodud-olendite klassi, keskteeliste mälestuste poole, ning kui ka see teine infoallikas on ebapiisavaks osutunud, pöördunud kõhklematult planeedist kõrgemate infoallikate poole.
121:8.13 (1343.2) Lisaks apostel Andrease jutustuses leiduvatele mälestustele sisaldavad märkmed, mille alusel ma olen selle loo Jeesuse elust ja õpetustest koostanud, enam kui kahelt tuhandelt inimeselt kogutud mõttepärle ja kõrgemaid arusaamu Jeesuse õpetustest. Need inimesed on elanud maa peal erinevatel aegadel, alates Jeesuse päevist kuni käesolevate ilmutuste sõnastamiseni, õigemini öeldes, taasesitamiseni. Ilmutamisluba on kasutatud vaid siis, kui inimlikud ürikud ja arusaamad ei ole piisavat mõttemustrit pakkunud. Minu ilmutamisülesanne keelas mul pöörduda inimväliste info- või väljendusallikate poole seni, kuni võisin kinnitada, et mul pole õnnestunud puhtinimlikest allikatest vajalikku kontseptuaalset väljendust leida.
121:8.14 (1343.3) Ma olen küll püüdnud seda lugu koostöös oma üheteistkümne keskteelisest kaaslasega ja käesolevate dokumentide eest vastutava Melkisedeki juhendamisel võimalikult tõhusalt koostada ja vahetult väljendada, kuid enamik ideid ja ka mõned mõjukad väljendused, mida ma olen kasutanud, pärinevad paljudesse rassidesse kuulunud inimeste meelest, kes vahepealsete põlvkondade vältel maakeral on elanud, kuni nendeni, kes käesoleva ettevõtmise ajal praegugi veel elavad. Olen olnud paljuski pigem kokkukoondaja ja toimetaja kui algne jutustaja. Kasutasin kõhklematult neid, eelistatavalt inimlikke ideid ja kontseptsioone, mis võimaldasid mul Jeesuse elu kõige paremini kirjeldada ja tema võrratuid õpetusi uuesti esitada kõige hämmastavamalt abistavas ja kõiki ülendavas sõnastuses. Urantia Ühendatud Keskteeliste Vennaskonna nimel avaldan suurt tänu kõigile allikatele, mida on edaspidi kasutatud Jeesuse maise elu meiepoolse uuestiesituse viimistlemiseks.]
Urantia raamat
122. Kiri
122:0.1 (1344.1) VAEVALT on võimalik ammendavalt selgitada neid paljusid põhjusi, mis viisid Palestiina valimisele Miikaeli annetumise maaks, ja eriti just seda, miks valiti selle Jumala Poja otseseks ilmumispaigaks Urantial Joosepi ja Maarja perekond.
122:0.2 (1344.2) Olles uurinud koos Gabrieliga Melkisedekite koostatud eriaruannet isoleeritud maailmade seisundist, valis Miikael lõpuks Urantia planeediks, millel oma lõplik annetumine teoks teha. Selle otsuse järel külastas Gabriel isiklikult Urantiat ja pärast inimrühmadega tutvumist ning selle maailma ja tema rahvaste vaimsete, intellektuaalsete, rassiliste ja geograafiliste iseärasuste uurimist otsustas ta, et heebrealastel on suhtelisi eeliseid, millega oleks põhjendatav nende valimine annetumisrahvaks. Kui Miikael oli selle otsuse heaks kiitnud, nimetas Gabriel universumiisiksuste kõrgemate klasside seast kaheteistkümneliikmelise Pereelu Komisjoni ja lähetas selle Urantiale, tehes komisjonile ülesandeks uurida juutide perekonnaelu. Kui komisjon lõpetas töö, saabus Gabriel isiklikult Urantiale ja võttis vastu aruande, milles nimetati kolme võimalikku abielupaari, kes olid komisjoni arvates Miikaeli kavatsetavaks kehastumiseks võrdselt sobivad annetumisperekonnad.
122:0.3 (1344.3) Kolmest nimetatud paarist valis Gabriel isiklikult välja Joosepi ja Maarja ning ilmus seejärel isiklikult Maarjale, teatades talle rõõmsa uudise, et ta on valitud annetumislapse maiseks emaks.
122:1.1 (1344.4) Jeesuse (Joosua ben Joosepi) inimesest isa Joosep oli heebrealane heebrealaste seast, ehkki kandis endas ka palju mittejuudilikke rassitüvesid, mida tema esivanemate naisliinid olid aja jooksul tema sugupuusse lisanud. Jeesuse isa esivanemad pärinesid Aabrahami ajast ja selle auväärse patriarhi kaudu veelgi varasematest pärivusliinidest, mis viisid sumerite ja nodiitideni ning iidse sinise inimese lõunapoolsete hõimude kaudu Andonini ja Fontani. Taavet ja Saalomon Joosepi esivanemate otseliini ei kuulunud, samuti ei pärinenud Joosepi sugupuu otse Aadamast. Joosepi otsesed esiisad olid meistrimehed — ehitajad, puusepad, müürsepad ja sepad. Joosep ise oli puusepp ja hiljem iseseisev ettevõtja. Tema perekonnaliinis leidus eredaid ja üllaid lihtrahva esindajaid, aeg-ajalt ka ebatavalisi inimesi, kes paistsid silma seoses religiooni arenguga Urantial.
122:1.2 (1345.1) Jeesuse maine ema Maarja põlvnes ainulaadsete esivanemate iidsest soost, kuhu oli kuulunud palju Urantia rasside ajaloo kõige tähelepanuväärsemaid naisi. Kuigi Maarja oli oma aja ja põlvkonna tavaline naine, üsna hariliku loomuga, teadis ta oma esivanemate seast mitmeid tuntud naisi nagu Annon, Taamar, Rutt, Batseba, Ansie, Kloe, Eeva, Enta ja Ratta. Ühelgi teisel juudi naisel polnud tol ajal värvikamat ega soodsama algusega esivanemate liini. Maarja nagu ka Joosepi esivanemate seas olid ülekaalus tugevad, kuid tavalised inimesed, kelle hulgas tuli aeg-ajalt ette arvukaid tsivilisatsiooni ja religiooni arengus silma paistnud isiksusi. Rassi seisukohalt pole Maarjat kuigi õige juuditariks pidada. Kultuuri ja uskumuse poolest oli ta juut, kuid pärilikelt joontelt olid temas pigem segunenud süüria, hetiidi, foiniikia, kreeka ja egiptuse tüvikonnad ning tema rassipärand oli mitmekesisem kui Joosepil.
122:1.3 (1345.2) Kõigist Miikaeli kavandatava annetumise ajal Palestiinas elanud abielupaaridest olid Joosepil ja Maarjal kõige soodsamalt kombineerunud rassisidemed ja keskmisest kõrgemad isiksuseomadused. Miikael kavatses ilmuda maa peale tavalise inimesena, et lihtrahvas võiks temast aru saada ja teda vastu võtta, seepärast valiski Gabriel annetumisvanemateks just Joosepi ja Maarja.
122:2.1 (1345.3) Jeesuse elutööd Urantial alustas tegelikult Ristija Johannes. Johannese isa Sakarias kuulus juudi preesterkonda ja tema ema Eliisabet kuulus Jeesuse ema Maarjaga samasse suurde hõimurühma, kuid jõukamasse harusse. Sakarias ja Eliisabet olid olnud juba palju aastaid abielus, kuid lastetud.
122:2.2 (1345.4) Aastal 8 eKr, juunikuu lõpus, ligikaudu kolm kuud pärast Joosepi ja Maarja abiellumist, ilmus ühel keskpäeval Eliisabetile Gabriel, samuti nagu ta hiljem Maarjale oma kohalviibimisest teada andis. Gabriel lausus:
122:2.3 (1345.5) „Sel ajal kui sinu mees Sakarias seisab Jeruusalemmas altari ees ja kokkutulnud inimesed palvetavad vabastaja saabumise eest, tulin mina, Gabriel, sulle teatama, et sa sünnitad peagi poja, kellest saab selle jumaliku õpetaja eelkäija, ja te panete oma pojale nimeks Johannes. Ta kasvab üles, pühendununa teie Issandale Jumalale, ja kui ta täiskasvanuks saab, siis rõõmustab ta teie südant, sest pöörab palju hingi Jumala poole ja kuulutab ette teie rahva hingetervendaja ja kogu inimkonna vaimse vabastaja saabumist. Sinu sugulane Maarja saab selle tõotatud lapse emaks ja ma ilmun ka temale.”
122:2.4 (1345.6) See nägemus kohutas Eliisabetti väga. Kui Gabriel oli lahkunud, mõtles ta endamisi sellest kogemusest ja arutles kaua majesteetliku külalise ütluste üle, kuid rääkis ilmutusest vaid oma abikaasale ja järgmise aasta veebruari algul Maarjat külastades ka temale.
122:2.5 (1345.7) Viis kuud hoidis Eliisabet oma saladust aga ainult enda teada. Kui Sakarias kuulis Gabrieli külaskäigust, oli ta väga skeptiline ja kahtles nädalate kaupa kogu selles kogemuses, nõustudes pooleldi uskuma Gabrieli külaskäiku oma naise juurde alles siis, kui polnud enam kahtlust, et naine ootab last. Sakarias oli Eliisabeti eelseisva emakssaamise üle suures hämmingus, kuid vaatamata oma kõrgele vanusele ei kahelnud naise aususes. Alles umbes kuus nädalat enne Johannese sündi, pärast üht muljetavaldavat unenägu, veendus Sakarias täielikult, et Eliisabet saab emaks tõotatud pojale, kes peab valmistama teed ette messia tulekuks.
122:2.6 (1346.1) Maarjale ilmus Gabriel 8. a eKr novembri keskpaigas, kui ta oma kodus Naatsaretis tööd tegi. Hiljem, kui Maarja teadis juba ilma igasuguse kahtluseta, et ta emaks saab, veenis ta Joosepit, et see lubaks tal reisida Jeruusalemmast kuue kilomeetri kaugusel läänes mägedes asuvasse Juuda linna, et külastada Eliisabetti. Gabriel oli teatanud tulevastele emadele, et ilmub neile mõlemale. Muidugi soovisid nad teineteisega kohtuda, kogemusi vahetada ja rääkida oma poegade tõenäolisest tulevikust. Maarja jäi oma kauge nõbu juurde kolmeks nädalaks. Eliisabet aitas tugevdada Maarja usku nägemusse Gabrielist, nii et too oli koju tagasi pöördudes veelgi enam pühendunud kutsumusele saada emaks tõotatud lapsele, keda ta pidi peagi maailmale tutvustama abitu imikuna, oma maailma tavalise lapsena.
122:2.7 (1346.2) Johannes sündis Juuda linnas 25. märtsil 7. a eKr. Sakarias ja Eliisabet rõõmustasid väga, kui said aru, et neile oli sündinud poeg, keda Gabriel oli neile tõotanud, ja kui nad kuuendal päeval lapse ümberlõikamisele andsid, ristisid nad ta ametlikult Johanneseks, nagu neil oli kästud teha. Üks Sakariase nõbudest oli juba asunud Naatsaretti teele, viima Eliisabetilt Maarjale sõnumit, et tal oli sündinud poeg ning et tema nimeks saab Johannes.
122:2.8 (1346.3) Johannese vanemad sisendasid poisile juba varasest lapsepõlvest saadik mõtet, et temast saab suureks saades vaimne juht ja usuõpetaja. Ning Johannese süda oli nendele nii sisenduslikele seemnetele vastuvõtlik pinnas. Lapsena viibis ta sageli isa jumalateenistuste ajal templis ja kõik, mida ta nägi, jättis talle sügava mulje.
122:3.1 (1346.4) Ühel õhtul pärast päikeseloojangut ja enne Joosepi kojutulekut ilmus Maarja kõrvale madala kivilaua äärde Gabriel ning kui naine oli meelerahu tagasi saanud, ütles: „Mind saatis minu Meister, keda sa peagi armastama ja üles kasvatama hakkad. Toon sulle, Maarja, rõõmsaid uudiseid, kui teatan sulle, et sinu rasedus on taevast ette määratud ning et kui su aeg täis saab, sünnib sul poeg. Sa annad talle nimeks Joosua ning ta juhatab sisse taevariigi maa peal ja inimeste seas. Ära kõnele sellest kellelegi peale Joosepi ja oma sugulase Eliisabeti, kellele ma samuti ilmusin ja kes sünnitab samuti peagi poja, kelle nimeks saab Johannes ja kes valmistab teed ette päästvaks sõnumiks, mida sinu poeg jõuliselt ja sügava veendumusega inimestele kuulutama hakkab. Ja ära kahtle mu sõnades, Maarja, sest see kodu on valitud tõotatud lapse surelikuks elupaigaks. Sinuga jääb minu õnnistus, Kõigekõrgemate vägevus annab sulle jõudu ja kogu maailma Issanda kaitse on sinu üle.”
122:3.2 (1346.5) Maarja mõtles oma südames mitu nädalat endamisi selle külaskäigu üle, kuni teadis kindlalt, et ootab last, ning söandas alles siis neid ebatavalisi sündmusi oma abikaasale avaldada. Kui Joosep kõigest sellest kuulis, häiris see teda väga ja ta ei saanud palju öid magada, olgugi et ta Maarjat väga usaldas. Algul oli Joosepil Gabrieli külaskäigu suhtes kahtlusi. Ja kui ta juba peaaegu uskuma hakkas, et Maarja oli tõepoolest jumaliku sõnumitooja häält kuulnud ja tema kuju näinud, jäi ta meelde kahtlus selle kohta, kuidas see ometi võis võimalik olla. Kuidas saab inimolendite järglane olla jumalik tõotatud laps? Joosep suutis nende vastuoluliste mõtetega leppida alles siis, kui oli juba mitu nädalat selle üle mõelnud ja kui nad mõlemad Maarjaga jõudsid järeldusele, et neid oli valitud messia vanemateks, ehkki juudi kontseptsiooni kohaselt ei pidanud oodatud vabastaja sugugi jumaliku loomuga olema. Olles sellele ülitähtsale järeldusele jõudnud, kiirustas Maarja Eliisabetti külastama.
122:3.3 (1347.1) Tagasi tulles läks ta külla oma vanematele Joakimile ja Hannale. Tema kaks venda ja kaks õde ning tema vanemad suhtusid Jeesuse jumalikku missiooni alati väga skeptiliselt, kuigi nad ei teadnud tol ajal muidugi midagi Gabrieli külaskäigust. Maarja usaldas siiski oma õele Saloomele, et tema arvates on ta poeg määratud saama suureks õpetajaks.
122:3.4 (1347.2) Gabriel andis oma teate Maarjale järgmisel päeval pärast Jeesuse eostamist ning see oli kogu tõotatud lapse kandmise ja sünnitamise kogemuse ajal ainus üleinimlik sündmus.
122:4.1 (1347.3) Joosep leppis mõttega, et Maarjast saab erakordse lapse ema, alles siis, kui nägi väga mõjuvat unenägu. Selles unenäos ilmus talle särav taevane sõnumitooja ja ütles muuhulgas järgmist: „Joosep, ma ilmun Tema käsul, kes praegu kõrgel valitseb, ja mul on kästud sulle rääkida pojast, kelle Maarja sünnitab ja kellest saab maailmale suur valgus. Temas saab olema elu ja tema elu saab inimkonnale valguseks. Ta tuleb kõigepealt omaenda rahva juurde, kuid need ei taha teda vastu võtta; ent neile, kes tema vastu võtavad, ilmutab ta, et nad on Jumala lapsed.” Pärast seda kogemust ei kahelnud Joosep enam kunagi Maarja jutus Gabrieli külaskäigust ja tõotuses, et veel sündimata lapsest saab maailmale jumalik sõnumitooja.
122:4.2 (1347.4) Kõigis neis järelevalvekülastustes ei räägitud midagi Taaveti kojast. Kunagi ei vihjatud, et Jeesus saab „juutide vabastajaks”, ei mainitud, et temast saab kauaoodatud messias. Jeesus ei olnud see messias, keda juudid olid oodanud, kuid ta oli maailma vabastaja. Tema missioon oli suunatud kõigile rassidele ja rahvastele, mitte ainult ühele rühmale.
122:4.3 (1347.5) Joosep ei põlvnenud kuningas Taavetist. Maarja oli oma esivanemate kaudu Taavetiga rohkem seotud kui Joosep. Joosep käis küll Taaveti linnas Petlemmas Rooma rahvaloenduse ajal ennast kirja panemas, kuid tegi seda sellepärast, et ühe Joosepi isapoolse esivanema oli kuus põlve tagasi orvuna lapsendanud keegi Zadoc, kes põlvnes otseselt Taavetist; seega arvati ka Joosep „Taaveti kotta” kuuluvaks.
122:4.4 (1347.6) Enamikku Vana Testamendi ettekuulutusi niinimetatud messiast hakati seostama Jeesusega alles kaua pärast tema maist elu. Heebrea prohvetid olid sajandeid kuulutanud vabastaja saabumist ja järjestikused põlvkonnad olid tõlgendanud seda kui ettekuulutust uue juutide valitseja kohta, kes asub Taaveti troonile ja hakkab kuulu järgi Moosese imelisel viisil rajama Palestiinas võimsat juutide riiki, mis on vaba igasugusest välismaisest ülemvõimust. Ja veel kord: heebrea pühakirjades sisalduvaid paljusid kujundlikke lõike on hiljem vääralt seostatud Jeesuse eluülesandega. Paljusid Vana Testamendi ütlusi moonutati nii, et need sobiksid pealtnäha Meistri maise elu mõne episoodiga. Jeesus ise eitas kord avalikult igasugust seost Taaveti kuningakojaga. Isegi tekst „neiu toob ilmale poja” sõnastati ümber tekstiks „neitsi toob ilmale poja”. Sama kehtib ka nii Joosepi kui Maarja põlvnemise kohta, mille kirjeldus koostati alles pärast Miikaeli maist elujärku. Paljudes neist sugupuudest sisaldub enamik Meistri esivanematest, kuid tervikuna pole need ehtsad ja neid ei saa tõesteks pidada. Jeesuse varased jüngrid alistusid liigagi sageli kiusatusele näidata, nagu täituksid nende Issanda ja Meistri elus kõik vanaaja prohvetite ettekuulutused.
122:5.1 (1348.1) Joosep oli pehme loomuga mees, äärmiselt kohusetundlik ja igas suhtes ustav oma rahva usutraditsioonidele ja -tavadele. Ta rääkis vähe, kuid mõtles palju. Juudi rahva õnnetu saatus tegi teda väga kurvaks. Noorena oli ta oma kaheksa venna ja õe hulgas üsna rõõmsameelne olnud, kuid abielu algusaastatel (Jeesuse lapsepõlves) tekkis tal kergeid vaimse masenduse perioode. Ta meelelaad muutus tunduvalt rõõmsamaks vahetult pärast seda, kui tema tõus puusepast jõukaks ettevõtjaks oli perekonna majanduslikku olukorda parandanud, see toimus veidi aega enne tema enneaegset surma.
122:5.2 (1348.2) Maarja oli hoopis teistsugune kui tema mees. Tavaliselt oli ta rõõmsameelne, vaid harva tujutu, ning mõjus alati elurõõmsana. Maarja väljendas vabalt ja sageli oma emotsioone ning teda ei nähtud kuni Joosepi ootamatu surmani kunagi kurvameelsena. Ning vaevalt oli ta sellest löögist toibunud, kui tal tuli tegemist teha oma vanima poja erakordsest, tema hämmastunud silmade all nii kiiresti avanevast elukäigust tulenevate murede ja kahtlustega. Ent kogu selle ebatavalise kogemuse jooksul jäi Maarja tasakaalukaks, julgeks ja õige arukaks, suheldes oma kummalise ja vähemõistetud esmasündinud pojaga ning tema ellujäänud vendade ja õdedega.
122:5.3 (1348.3) Jeesuse ebatavaline leebus ja imeline osavõtlik inimloomusest arusaamine pärinesid suures osas tema isalt; suure õpetajaande ja määratu võime tunda õiglast meelepaha päris ta oma emalt. Oma täiskasvanuelus oli Jeesus emotsionaalsetes reageeringutes mõnikord isa moodi mõtlik ja palveldav ning näis vahel kurvameelne, ent sagedamini oli ta ajendatud ema optimistlikust ja otsusekindlast meelelaadist. Üldiselt, kui Jeesus suureks kasvas ja täiskasvanuelus tähtsaid samme astus, kaldus jumaliku Poja elukäigus domineerima Maarja meelelaad. Mõnes mõttes olid Jeesuses segunenud mõlema vanema omadused; teisalt ilmnes temas ühe vanema jooni, mis vastandusid teise vanema omadele.
122:5.4 (1348.4) Joosepilt sai Jeesus range koolituse juudi tseremooniatavade alal ja heebrea pühakirjade ebatavaliselt hea tundmise; Maarjalt sai ta avarama vaatepunkti usuelule ja liberaalsema arusaama isiklikust vaimsest vabadusest.
122:5.5 (1349.1) Nii Joosepi kui ka Maarja pere olid oma aja kohta hea haridusega. Joosepil ja Maarjal oli oma aja ja positsiooni kohta keskmisest tunduvalt kõrgem haridus. Mees oli mõtleja; naine oli kavandaja, oskuslik kohandaja ja vahetu elluviija. Joosep oli mustasilmne brünett, Maarja pruunisilmne ja peaaegu blond.
122:5.6 (1349.2) Kui Joosep oleks kauem elanud, oleks ta kindlasti hakanud oma vanima poja jumalikku missiooni uskuma. Maarja kord uskus, kord jälle kahtles selles, teda mõjutasid väga tema teiste laste, tuttavate ja sugulaste seisukohad, kuid tema lõplikku hoiakut toetas alati mälestus Gabrieli ilmumisest kohe pärast lapse eostamist.
122:5.7 (1349.3) Maarja oli meisterlik kangakuduja ja oskas tolleaegseid majapidamistöid tavalisest paremini, ta oli hea majapidaja ja suurepärane perenaine. Nii Joosep kui ka Maarja olid head õpetajad ning hoolitsesid selle eest, et nende lapsed tolleaegsel tasemel head õpetust saaksid.
122:5.8 (1349.4) Noorena töötas Joosep Maarja isa juures, tehes tema majale juurdeehitust, ja paar, kellele oli määratud saada Jeesuse vanemateks, saigi tegelikult lähemalt tuttavaks siis, kui Maarja tõi kord Joosepile lõunasöögi ajal kruusiga vett.
122:5.9 (1349.5) Joosep ja Maarja abiellusid juudi kombe kohaselt Maarja kodus Naatsareti lähedal, kui Joosep oli kahekümne ühe aastane. Sellele abielule eelnes peaaegu kaks aastat kestnud tavaline lähem tutvus. Varsti pärast pulmi kolisid nad oma uude kodusse Naatsaretis, mille Joosep oli kahe venna abiga ehitanud. Maja asus kõrgendiku jalamil, mis nii kaunilt ümbruskonnale alla vaatas. Selles nende jaoks valmistatud kodus lootsid noored ja ootusärevad vanemad tõotatud lapse vastu võtta, aimamata, et see universumile ülitähtis sündmus toimub ajal, mil nad on kodust eemal, Juudamaal Petlemmas.
122:5.10 (1349.6) Suurem osa Joosepi perest hakkas Jeesuse õpetusi uskuma, kuid Maarja suguvõsast uskusid teda kuni tema lahkumiseni siit maailmast väga vähesed. Joosep kaldus pigem vaimse käsituse poole oodatud messiast, kuid Maarja ja tema suguvõsa, eriti ta isa, ootasid messiat kui ilmalikku vabastajat ja poliitilist valitsejat. Maarja esivanemad olid silma paistnud veidi enne seda tegutsenud Makkabi poolehoidjatena.
122:5.11 (1349.7) Joosep pooldas tuliselt juudi religiooni idapoolse ehk baabüloni suuna seisukohti; Maarja kaldus tugevasti seaduste ja prohvetite ettekuulutuste palju liberaalsema ning avarama läänepoolse ehk hellenistliku tõlgendamise poole.
122:6.1 (1349.8) Jeesuse kodu oli üsna lähedal Naatsareti põhjaosas paiknevale kõrgele mäele, veidi maad eemal linna idaosas asuvast küla allikast. Jeesuse pere elas linna serval ja seepärast oli neil hea käia hiljem sagedasti maal jalutamas ja rännata läheduses asuva kõrgustiku tippu, mis oli kõrgeim kõigist Lõuna-Galilea mägedest, kui mitte arvestada Tabori mäeahelikku idas ja Naini mäge, mis oli ligikaudu niisama kõrge. Nende kodu asus selle mäe lõunapoolsest jalamist veidi kagu pool ja umbes poolel teel kõrgendiku jalami ja Naatsaretist Kaanasse suunduva tee vahel. Lisaks mäkke ronimisele jalutas Jeesus meeleldi kitsal teel, mis lookles mäe jalami ümber kirde suunas kuni tee ristumiseni Sepphorisse viiva maanteega.
122:6.2 (1350.1) Joosepi ja Maarja kodu oli lameda katusega ühetoaline kiviehitis, mille kõrval asetses laut. Sisustuseks olid üks kivilaud, savinõud ning kivikeraamikast nõud ja potid, kangasteljed, lambialus, mitu väikest pinki ja matid kivipõrandal magamiseks. Tagaõues oli lauda juures varjualune, mille all oli ahi ja viljaveski. Seda tüüpi veskiga pidi töötama kahekesi — üks jahvatas ja teine pani teri sisse. Väikese poisina pani Jeesus sageli sellesse veskisse teri, samal ajal kui ta ema veskit ringi ajas.
122:6.3 (1350.2) Hilisematel aastatel, kui pere suurenes, kükitasid kõik süües pikendatud kivilaua ääres, võttes toitu ühisest anumast või potist. Talvel põles õhtusöögi ajal väike madal savilamp, mida täideti oliiviõliga. Pärast Marta sündi ehitas Joosep majale juurde suure ruumi, mida kasutati päeval puusepatöökojana ja öösel magamiseks.
122:7.1 (1350.3) Kaheksandal aastal enne Kristust, märtsikuul (Joosepi ja Maarja abiellumiskuul) andis keiser Augustus korralduse kõik Rooma impeeriumi elanikud üle lugeda, et oleks võimalik maksustamist tõhustada. Juudid olid suhtunud igasugustesse katsetesse „rahvast lugeda” alati suure eelarvamusega ja see asjaolu koos Juudamaa kuninga Herodese tõsiste siseriiklike raskustega oli loendust juutide riigis aasta võrra edasi lükanud. Kogu Rooma riigis toimus loendus 8. a eKr, välja arvatud Herodese Palestiina kuningriigis, kus see toimus aasta hiljem, 7. a eKr.
122:7.2 (1350.4) Maarjal ei olnud vaja minna ennast Petlemma kirja panema — Joosepil oli lubatud registreerida kogu oma pere —, kuid seiklushimulise ja otsusekindla inimesena soovis ta tingimata kaasa minna. Ta kartis üksi jääda, sest laps võis sündida Joosepi äraolekul, ja Petlemm ei olnud ka kaugel Juuda linnast, kus Maarja lootis võimaluse korral teha meeldiva külaskäigu oma sugulase Eliisabeti juurde.
122:7.3 (1350.5) Joosep lausa keelas Maarjal endaga kaasa tulla, kuid sellest polnud kasu; pakkides kolmeks-neljaks päevaks toitu kaasa, pani naine valmis topeltportsjonid ja valmistus ka ise reisiks. Ent enne tegelikku teeleasumist leppis Joosep Maarja kaasatulekuga ja nad lahkusid koidu ajal rõõmsalt Naatsaretist.
122:7.4 (1350.6) Joosep ja Maarja olid vaesed ning et neil oli koormakandjaks vaid üks loom, istus lapseootel Maarja koos toidumoonaga looma seljas, Joosep aga vedas looma ohjest. Kodu ehitamine ja sisustamine oli olnud Joosepile üsna kurnav, sest ta isa oli hiljuti invaliidistunud ja ta pidi ka oma vanemaid toetama. Nii asus see juudi abielupaar 18. augustil 7. a eKr oma tagasihoidlikust kodust varahommikul Petlemma poole teele.
122:7.5 (1351.1) Nende reisi esimene päev viis neid Gilboa mäe eelmäestikku, kus nad veetsid Jordani jõe ääres lageda taeva all öö ja arutlesid palju selle üle, missugune poeg neile sünnib; Joosep lootis, et temast saab vaimne õpetaja, Maarja aga pooldas juudi messia, heebrea rahva vabastaja ideed.
122:7.6 (1351.2) 19. augusti selgel varahommikul olid Joosep ja Maarja jälle teel. Nad sõid lõunat Jordani jõe oru kohal kõrguva Sartaba mäe jalamil ja rändasid edasi, jõudes õhtuks Jeeriko linna, kus peatusid linnaserval ühes teeäärses võõrastemajas. Pärast õhtusööki ja pikki arutelusid roomlaste rõhumise, Herodese, rahvaloenduse ning Jeruusalemma ja Aleksandria kui kahe juudi hariduse ja kultuuri keskuse erinevate mõjude üle, jäid naatsaretlastest rändajad ööseks puhkama. 20. augusti varahommikul jätkasid nad teed ja jõudsid enne lõunat Jeruusalemma, külastasid seal templit ja liikusid edasi sihtkoha poole, jõudes pärast lõunat Petlemma.
122:7.7 (1351.3) Võõrastemaja oli rahvast täis ja Joosep otsis öömaja kaugete sugulaste juures, kuid Petlemmas ei olnud ühtki vaba tuba. Kui ta võõrastemaja õue tagasi pöördus, teatati talle, et otse võõrastemaja all asuv kaljusse raiutud karavanitall on loomadest tühjaks tehtud ja ööbijate vastuvõtmiseks puhastatud. Joosep jättis eesli õue, võttis kotid rõivaste ja toidumoonaga õlale ning läks koos Maarjaga kivitrepist alla ööbimiskohta. Nad leidsid end tallide ja sõimede ees asuvast endisest teraviljalaost. Sinna olid üles riputatud telgikardinad ja nad otsustasid, et neil on vedanud, sest said nii mugava ruumi.
122:7.8 (1351.4) Joosep tahtis küll kohe minna end kirja panema, aga Maarja oli väsinud; ta oli üsna tujutu ja palus Joosepil enda juurde jääda, mida see ka tegi.
122:8.1 (1351.5) Maarja oli kogu öö nii rahutu, et kumbki neist ei saanud eriti magada. Koidu ajaks olid sünnitusvalud selgelt tunda ja 21. augusti lõunaks 7. a eKr sünnitas Maarja kaasreisijatest naiste abi ja lahke hoolitsuse toel poisslapse. Jeesus Naatsaretlane sündis maailma, mähiti linadesse, mida Maarja oli igaks juhuks kaasa võtnud, ja asetati sealsamas asuvasse sõime.
122:8.2 (1351.6) Tõotatud laps oli sündinud ilma just samamoodi nagu kõik imikud enne ja pärast teda ning kaheksandal päeval lõigati ta juudi kombe kohaselt ümber ja ta sai ametlikult nimeks Joosua (Jeesus).
122:8.3 (1351.7) Järgmisel päeval pärast Jeesuse sündi pani Joosep end kirja. Kui ta kohtas meest, kellega nad olid kaks õhtut varem Jeerikos vestelnud, viis too Joosepi oma jõuka sõbra juurde, kellel oli võõrastemajas tuba ja kes ütles, et vahetab heameelega naatsaretlastest abielupaariga ööbimiskohad. Samal õhtupoolikul kolisid nad võõrastemajja, kus elasid peaaegu kolm nädalat, kuni leidsid majutuskoha ühe Joosepi kauge sugulase juures.
122:8.4 (1351.8) Ülejärgmisel päeval pärast Jeesuse sündi saatis Maarja Eliisabetile sõna, et tema laps on sündinud, ja vastuseks kutsuti Joosep Jeruusalemma kõigest Sakariasega vestlema. Joosep läkski järgmisel nädalal Jeruusalemma Sakariase juurde. Nii Sakarias kui ka Eliisabet olid nüüdseks siiralt veendunud, et Jeesusest saab tõepoolest juutide vabastaja, messias, ning et nende pojal Johannesel on määratud saada tema abiliste juhiks ja paremaks käeks. Kuna Maarja pooldas samu ideid, ei olnud neil raske veenda Joosepit jääma Petlemma, Taaveti linna, et Jeesus võiks kasvada Taaveti järeletulijaks kogu Iisraeli troonil. Seepärast jäid nad enam kui aastaks Petlemma, kus Joosep tegi sel ajal veidi puusepatööd.
122:8.5 (1352.1) Kui Jeesus keskpäeval sündis, tulid Urantia seeravid koos oma suunajatega kokku ja nad laulsid Petlemma sõime kohal ülistuslaule, kuid inimkõrvad neid kiiduavaldusi ei kuulnud. Petlemma imikule ei tulnud austust avaldama ükski karjus ega muu surelik olend kuni päevani, mil Uurist saabusid preestrid, keda oli Jeruusalemmast lähetanud Sakarias.
122:8.6 (1352.2) Neile Mesopotaamia preestritele oli üks nende riigi kummaline usuõpetaja rääkinud kunagi unenäost, milles talle oli öeldud, et peagi ilmub juutide sekka maa peale imikuna „elu valgus”. Ja seepärast läksid need kolm õpetajat seda „elu valgust” otsima. Pärast nädalatepikkust asjatut otsimist Jeruusalemmas pidid nad juba Uuri tagasi pöörduma, kui Sakarias neid kohtas ja rääkis end uskuvat, et Jeesus on see, keda nad otsivad. Ta saatis nad Petlemma, kus nad leidsid imiku ja jätsid Maarjale, tema maisele emale, oma kingitused. Imik oli nende külaskäigu ajal peaaegu kolmenädalane.
122:8.7 (1352.3) Need targad mehed ei näinud ühtki tähte, mis neid Petlemma oleks juhatanud. Kaunis legend Petlemma tähest tekkis järgmiselt: Jeesus sündis keskpäeval, 21. augustil 7. a eKr. Sama aasta 9. mail oli Kalade tähtkujus Jupiteri ja Saturni vahel tekkinud erakordne ühendus. Ning on tähelepanuväärne astronoomiline fakt, et samasugused ühendused tekkisid ka sama aasta 29. septembril ja 5. detsembril. Neile erakordsetele, kuid täiesti looduslikele sündmustele ehitasidki järgmise põlvkonna innukad ja heade kavatsustega usklikud veetleva legendi Petlemma tähest, mis juhtis imetlevad Hommikumaa targad sõime juurde, kus nad nägid vastsündinud imikut ja kummardasid teda. Idamaa ja idamaa-lähedaste inimeste meel tunneb muinaslugudest rõõmu ning nad loovad pidevalt oma usujuhtide ja poliitiliste kangelaste elust selliseid kauneid müüte. Trükisõna puudumisel, kui enamikku inimteadmisi edastati põlvest põlve suuliselt, muutusid müüdid kergesti pärimusteks ja lõpuks said need omakorda aktsepteeritud faktideks.
122:9.1 (1352.4) Mooses oli juutidele õpetanud, et iga esmasündinud poeg kuulub Issandale, aga teda pole tarvis ohverdada, nagu seda tegid paganlikud rahvad, vaid ta võib elama jääda, kui tema vanemad ta välja lunastavad, makstes mõnele selleks volitatud preestrile viis seeklit. Moosese käsuseaduse järgi pidi ka ema minema teatud aja möödudes templisse end puhastama (või laskma kellelgi enda eest korrakohase ohvri tuua). Tavapäraselt sooritati need kaks tseremooniat üheaegselt. Seepärast läksid Joosep ja Maarja isiklikult Jeruusalemma templisse, et esitleda Jeesust preestritele ja ta välja lunastada ning tuua ka korrakohane ohver Maarja tseremooniaks, millega ta sünnitamise väidetavast ebapuhtusest puhastati.
122:9.2 (1353.1) Templi õuedel võis pidevalt näha kaht tähelepanuväärset isikut, laulja Siimeoni ja poetess Hannat. Siimeon oli Juudamaalt, kuid Hanna Galileast. Paar oli sageli koos ja nad mõlemad olid väga lähedased preester Sakariale, kes oli neile usaldanud saladuse Johannesest ja Jeesusest. Siimeon ja Hanna ootasid igatsusega messia tulekut ning usaldasid Sakariast piisavalt uskumaks, et Jeesus on juudi rahva oodatud vabastaja.
122:9.3 (1353.2) Sakarias teadis, millal Joosep ja Maarja Jeesusega templisse tulevad, ja leppis Siimeoni ning Hannaga kokku, et annab neile käetõstega märku, kes sisenevate esmasündinud laste reas on Jeesus.
122:9.4 (1353.3) Hanna oli kirjutanud selleks puhuks luuletuse, mida Siimeon hakkas Joosepi, Maarja ja kõigi templiõuele kogunenute hämmastuseks laulma. Ja see oli nende ülistuslaul esmasündinud poja lunastamise puhuks:
122:9.5 (1353.4) Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal,
122:9.6 (1353.5) et ta on tulnud külastama oma rahvast ja on toonud talle lunastuse;
122:9.7 (1353.6) ja on meile kõigile tõstnud päästesarve
122:9.8 (1353.7) oma sulase Taaveti soost,
122:9.9 (1353.8) nagu ta on rääkinud oma pühade prohvetite suu läbi —
122:9.10 (1353.9) päästmist meie vaenlastest ja kõigi nende käest, kes meid vihkavad;
122:9.11 (1353.10) et halastust anda meie vanematele ja pidada meeles püha lepingut —
122:9.12 (1353.11) vannet, mille ta on vandunud meie isale Aabrahamile,
122:9.13 (1353.12) et ta laseb meid, vaenlaste käest päästetuid,
122:9.14 (1353.13) kartmatult teenida teda
122:9.15 (1353.14) pühaduses ja õigluses tema ees kõik meie elupäevad.
122:9.16 (1353.15) Ja sina, tõotatud lapsuke, sind hüütakse Kõigekõrgema prohvetiks;
122:9.17 (1353.16) sest sina lähed Issanda palge eel valmistama tema kuningriiki,
122:9.18 (1353.17) et anda tema rahvale taibata päästmist
122:9.19 (1353.18) nende pattude andeksandmises.
122:9.20 (1353.19) Rõõmustage meie Jumala südamliku halastuse üle, millega meid on tulnud külastama päevatõus kõrgest,
122:9.21 (1353.20) paistma neile, kes istuvad pimeduses ja surmavarjus,
122:9.22 (1353.21) juhtima meie jalgu rahuteele.
122:9.23 (1353.22) Oo Issand, nüüd sa lased oma sulase lahkuda rahus, oma ütlust mööda,
122:9.24 (1353.23) sest mu silmad on näinud sinu päästet,
122:9.25 (1353.24) mis sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees;
122:9.26 (1353.25) valgust, mis on ilmutuseks paganaile
122:9.27 (1353.26) ja kirkust sinu rahvale Iisraelile.
122:9.28 (1353.27) Tagasiteel Petlemma olid Joosep ja Maarja sõnaahtrad — segaduses ja täis aukartust. Maarjas tekitas suurt ärevust eaka poetessi Hanna hüvastijätutervitus ja Joosep ei suutnud leppida selle enneaegse katsega teha Jeesusest juudi rahva kauaoodatud messiat.
122:10.1 (1353.28) Kuid Herodese valvurid ei istunud käed rüpes. Kui nad Herodesele Uuri preestrite Petlemma-käigust rääkisid, kutsus too kaldealased enda juurde. Ta küsitles neid tarku mehi põhjalikult uue „juutide kuninga” kohta, kuid need ei andnud talle rahuldavat vastust, selgitades ainult, et ühel naisel, kes oli tulnud koos oma mehega Petlemma rahvaloendusele, sündis laps. Herodes ei jäänud selle vastusega rahule, andis neile raha ja saatis nad last otsima, et ka tema saaks minna seda last kummardama, sest kaldealaste sõnul pidi tulevase valitseja kuningriik olema vaimne, mitte ilmalik. Kui aga targad mehed tagasi ei tulnud, tekkis Herodeses kahtlus. Sel ajal, kui ta asja üle järele mõtles, tulid tema informaatorid tagasi ja esitasid talle äsja templis toimunud sündmustest täieliku ettekande, olles üles kirjutanud ka mõned osad Siimeoni laulust, mida Jeesuse lunastamistseremooniatel lauldi. Kuid nad olid Joosepi ja Maarja silmist kaotanud ja Herodes oli väga vihane, et nad ei osanud talle öelda, kuhu imik oli viidud. Siis saatis ta inimesed Joosepit ja Maarjat otsima. Teades, et Herodes otsib naatsaretlaste perekonda, hoidusid Sakarias ja Eliisabet Petlemmast eemale. Poisslast hoiti peidus Joosepi sugulaste juures.
122:10.2 (1354.1) Joosep kartis tööd otsida ja nende vähesed säästud olid kiiresti kahanemas. Ka templis puhastustseremooniate ajal pidas Joosep end küllalt vaeseks ja ohverdas Maarja heaks vaid kaks noort tuvi, nagu Mooses oli vaeste emade puhastamiseks lubanud.
122:10.3 (1354.2) Ehkki Herodese nuhid polnud Jeesust pärast enam kui aastapikkust otsimist leidnud, kahtlustas ta siiski, et imikut peidetetakse ikka veel Petlemmas, ja andis korralduse otsida süstemaatiliselt läbi kõik Petlemma majad ja tappa kõik alla kahe aasta vanused poisslapsed. Herodes lootis sellega kindlustada tulevase „juutide kuninga” hävitamise. Nii hukkusid ühe päevaga Juuda linnas Petlemmas kuusteist poisslast. Kuid Herodese õukonnas olid intriigid ja mõrvad isegi tema enda perekonnaliikmete seas igapäevased sündmused.
122:10.4 (1354.3) Need lapsed tapeti 6. a eKr oktoobri keskpaigas, kui Jeesus oli veidi üle aasta vana. Kuid ka Herodese õukonna saadikute seas oli peatselt tuleva messia uskujaid, ja üks neist, kes oli saanud Petlemma poisslaste tapmise käsust teada, teatas sellest Sakariasele, kes saatis omakorda sõna Joosepile; ning ööl enne seda veretööd lahkusid Joosep ja Maarja lapsega Aleksandriasse. Et mitte tähelepanu äratada, rändasid nad koos Jeesusega Egiptusesse üksi. Sakarias oli andnud neile Aleksandriasse rändamiseks raha ja Joosep tegi seal oma tööd, sel ajal kui Maarja ja Jeesus elasid Joosepi jõukate sugulaste juures. Nad jäid Aleksandriasse tervelt kaheks aastaks ja naasid Petlemma alles pärast Herodese surma.
Urantia raamat
123. Kiri
123:0.1 (1355.1) ET PETLEMMAS viibimine tekitas kindlusetus- ja ärevustunnet, võõrutas Maarja lapse alles siis, kui nad olid turvaliselt Aleksandriasse jõudnud ja perekond sai taas tavalist igapäevaelu elada. Nad elasid sugulaste juures ja Joosep suutis oma peret ise ülal pidada, sest leidis peagi pärast saabumist tööd. Ta töötas mitu kuud puusepana, kuni edutati suure ühiskondliku hoone ehitusel töötava töölisterühma meistriks. See uus kogemus andis talle mõtte hakata Naatsaretti naastes ehitusettevõtjaks.
123:0.2 (1355.2) Neil Jeesuse abitu lapseea varajastel aastatel valvas Maarja pidevalt ja hoolikalt, et lapsega ei juhtuks midagi, mis võiks ta heaolu ohustada või tema tulevase missiooni täitmist takistada: ükski ema pole kunagi olnud rohkem oma lapsele pühendunud. Kodus, kuhu Jeesus kasvama sattus, oli veel kaks temaealist ja lähematel naabritel veel kuus peaaegu temavanust last, kes olid talle sobivad mängukaaslased. Algul soovis Maarja Jeesust rohkem enda läheduses hoida. Ta kartis, et poisiga võib midagi juhtuda, kui tal lastakse aias teiste lastega mängida, aga Joosep suutis sugulaste abiga ema veenda, et nii jääks Jeesus ilma kasulikust võimalusest õppida omavanuste lastega kohanemist. Ja mõistes, et ülearune hoolitsus ja tavatu kaitse võib Jeesuse iseteadlikuks ja enesekeskseks muuta, oli Maarja lõpuks nõus laskma tõotatud lapsel kasvada samamoodi, nagu kasvasid kõik teised lapsed; ja kuigi ta sellest otsusest kinni pidas, oli ta alati valvel, kui lapsed majas või aias mängisid. Ainult armastav ema teab, missugust koormat Maarja südames kandis, muretsedes kõigi nende varase lapseea aastate jooksul oma poja turvalisuse eest.
123:0.3 (1355.3) Kahel Aleksandrias viibitud aastal oli Jeesuse tervis hea ja ta kasvas normaalselt. Sellest, et Jeesus on „tõotatud laps”, kõneldi ainult vähestele tuttavatele ja sugulastele. Üks Joosepi sugulastest avaldas selle saladuse mõnedele oma tuttavatele Memphises, kaugetel aegadel elanud Ehnatoni järeltulijatele, ja need kogunesid enne Joosepi pere tagasipöördumist Palestiinasse koos Aleksandria usklike väikese rühmaga Joosepi sugulasest heategija paleetaolisse majja, et naatsaretlaste perele õnne kaasa soovida ja lapsele austust avaldada. Kokkutulnud kinkisid Jeesusele täieliku kogu heebrea pühakirjade kreekakeelseid tõlkeid. Ent see anti Joosepi kätte alles siis, kui nad Maarjaga olid lõplikult tagasi lükanud oma Memphise ja Aleksandria tuttavate kutse Egiptusesse jääda. Need uskujad olid seisukohal, et tõotatud laps saaks Aleksandrias elades maailmale tunduvalt suuremat mõju avaldada kui üheski Palestiina paigas. Nende veenmiste tõttu viibis lahkumine Palestiinasse mõnda aega pärast seda, kui nad olid kuulnud Herodese surmast.
123:0.4 (1356.1) Lõpuks lahkusid Joosep ja Maarja Aleksandriast oma tuttava Ezraeoni laeval, mis suundus Joppasse ja jõudis sellesse sadamasse augusti lõpus 4. a eKr. Nad läksid otse Petlemma, kus arutasid kogu septembrikuu jooksul oma tuttavate ja sugulastega, kas sinna jääda või Naatsaretti naasta.
123:0.5 (1356.2) Maarja polnud kunagi päriselt loobunud mõttest, et Jeesus peaks kasvama üles Taaveti linnas Petlemmas. Joosep aga ei uskunudki tõeliselt, et nende pojast saab Iisraeli kuninglik vabastaja. Pealegi teadis ta, et ei põlvne tegelikult Taavetist; et ta oli arvatud Taaveti järeltulijate hulka vaid seepärast, et üks tema esivanematest oli Taaveti põlvnemisliini lapsendatud. Maarja pidas Taaveti linna muidugi kõige sobivamaks kohaks, kus uut Taaveti trooni taotlejat kasvatada, kuid Joosep eelistas riskida pigem Herodes Antipasega kui tema venna Arhelaosega. Ta kartis, et lapsel pole Petlemmas ega üheski teises Juudamaa linnas turvaline, ning oletas, et Arhelaos jätkab oma isa Herodese ähvardavat poliitikat tõenäolisemalt kui Antipas Galileas. Lisaks kõigile neile põhjustele pidas Joosep Galilead lapse kasvatamiseks ja talle hariduse andmiseks igati paremaks kohaks, kuid tal kulus Maarja vastuväidete kummutamiseks kolm nädalat.
123:0.6 (1356.3) Esimeseks oktoobriks oli Joosep Maarjat ja kõiki nende tuttavaid veennud, et neil on kõige õigem Naatsaretti minna. Nii lahkusidki nad oktoobri algul 4. a eKr Petlemmast ja rändasid Lüdda ja Skythopolise kaudu Naatsaretti. Nad alustasid teed ühel pühapäeva varahommikul, Maarja koos lapsega uue veolooma seljas, Joosep koos viie neid saatva sugulasega jalgsi, sest Joosepi sugulased ei lubanud neil üksi Naatsaretti reisida. Nad kartsid minna Galileasse Jeruusalemma ja Jordani oru kaudu ning ükski läänepoolne tee ei olnud päris ohutu kahele üksikule reisijale, kellel oli kaasas väike laps.
123:1.1 (1356.4) Reisi neljandal päeval jõudis reisiseltskond ohutult sihtkohta. Nad saabusid ette teatamata oma koju Naatsaretis, kus oli enam kui kolm aastat elanud üks Joosepi abielus vend, kes oli neid nähes tõesti üllatunud: nad olid oma asju nii vaikselt ajanud, et ei Joosepi ega Maarja perekond teadnud, et nad on üldse Aleksandriast lahkunud. Järgmisel päeval kolis Joosepi venna perekond majast välja ja Maarja seadis end esimest korda pärast Jeesuse sündi oma väikse perega sisse, et tunda rõõmu elust omaenese kodus. Vähem kui nädala pärast sai Joosep puusepana tööd ja nad olid ülimalt õnnelikud.
123:1.2 (1356.5) Nende Naatsaretti tagasi jõudes oli Jeesus umbes kolm aastat ja kaks kuud vana. Ta oli kõigil rännakutel hästi vastu pidanud, tal oli suurepärane tervis ja ta oli täis lapselikku põnevust ja rõõmu oma kodust, kus ringi joosta ja ennast mõnusalt tunda. Samas tundis ta suurt puudust oma Aleksandriasse jäänud mängukaaslastest.
123:1.3 (1356.6) Teel Naatsaretti oli Joosep Maarjat veennud, et poleks tark levitada nende Galilea tuttavate ja sugulaste seas juttu Jeesusest kui tõotatud lapsest. Nad leppisid kokku, et hoiduvad seda kellelegi mainimast. Nad pidasid mõlemad truult oma lubadust.
123:1.4 (1357.1) Jeesuse kogu neljandat eluaastat iseloomustasid normaalne füüsiline areng ning ebatavaline vaimne aktiivsus. Ta sai väga lähedaseks peaaegu omavanuse naabripoisiga, kelle nimi oli Jaakob. Jeesus ja Jaakob mängisid alati rõõmsalt koos ja suureks kasvades said neist head sõbrad ning ustavad kaaslased.
123:1.5 (1357.2) Järgmine tähtis sündmus selles Naatsareti peres oli teise lapse Jaakobuse sünd 2. aprilli varajasel hommikutunnil 3. a eKr. Mõte väikevenna olemasolust tekitas Jeesuses elevust ja ta võis tundide kaupa seista ning imiku väikelapsetoiminguid jälgida.
123:1.6 (1357.3) Sama aasta kesksuvel ehitas Joosep küla allika ja karavanide peatuspaiga lähedale väikese töökoja. Pärast seda tegi ta igapäevast puusepatööd juba väga vähe. Tema juures töötasid ta kaks venda ja veel mitu meistrimeest, keda ta saatis tööle, jäädes ise töökotta kaelkooke ja atru ning muud puutööd tegema. Ta töötas ka naha, köite ja lõuendiga. Kasvuaastatel veetis Jeesus pärast kooli töökojas isa tööd vaadates ja neljast maailmanurgast tulnud karavanijuhtide ja reisijate vestlusi ning kuulujutte kuulates umbes sama palju aega kui ema kodustes töödes abistades.
123:1.7 (1357.4) Sama aasta juulis kuu aega enne Jeesuse nelja-aastaseks saamist, levis kõikjal Naatsaretis karavanireisijate toodud raske kõhuhaigus. Maarja kartis nii väga Jeesuse haigestumist, et pakkis laste asjad kokku ja põgenes maale oma venna juurde, kes elas mitu kilomeetrit Naatsaretist lõuna pool Saridi lähedal Megiddosse viiva tee ääres. Nad olid Naatsaretist ära üle kahe kuu; Jeesusele meeldis seal väga, see oli tema esimene taluelukogemus.
123:2.1 (1357.5) Veidi enam kui aasta pärast Naatsaretti naasmist jõudis väike Jeesus ikka, mil tal tuli teha oma esimene täiesti isiklik ja siiras kõlbeline otsus; siis asus temasse elama Mõttekohandaja, Paradiisi-Isa jumalik kingitus, kes oli enne teeninud Machiventa Melkisedekit ja omandanud sel moel kogemuse tegutsemisest koos surelikuülese olendiga, kes on kehastunud ja elab surelikus ihus. See sündmus toimus 11. veebruaril 2. a eKr. Jeesus ei olnud jumaliku Järelevaataja saabumisest rohkem teadlik kui miljonid teised lapsed, kelle sisimasse on enne ja pärast seda päeva asunud samamoodi Mõttekohandaja, et täita nende meel vaimsusega ja töötada nende arenemisjärgus surelike hingede igavese ellujäämise nimel.
123:2.2 (1357.6) Sel veebruaripäeval lõppes Universumi Valitsejate otsene isiklik järelevalve lapseks kehastunud Miikaeli puutumatuse üle. Sellest ajast pidi Jeesuse kehastumise kulg ja kaitse jääma tema sisimas elava Kohandaja ja kaitseseeravite hooleks. Aeg-ajalt lisandus neile ka keskteeliste hoolitsus, kellele selle planeedi juhid olid kindlad ülesanded andnud.
123:2.3 (1357.7) Selle aasta augustis sai Jeesus viieaastaseks ja me nimetame seda aastat seepärast tema elu viiendaks (kalendri)aastaks. Sellel aastal, 11. juuli öösel 2. a eKr, veidi enam kui kuu aega enne tema viiendat sünnipäeva, valmistas Jeesusele suurt rõõmu õde Mirjami sünd. Järgmisel õhtul oli Jeesusel pikk jutuajamine oma isaga sellest, mil viisil erinevad elusolendiliigid üksikolenditena maailma sünnivad. Jeesuse varaseima hariduse kõige väärtuslikum osa pärines tema vanematelt, kes vastasid tema arukatele ja uurivatele küsimustele. Joosep püüdis alati korralikult oma kohust täita ja võttis poisi arvukatele küsimustele vastamist tõsiselt ning varus selleks piisavalt aega. Viiendast kümnenda eluaastani oli Jeesus üksainus suur küsimärk. Joosep ja Maarja ei osanud küll alati lapse küsimustele vastata, kuid arutasid need iga kord põhjalikult läbi ja püüdsid teda kõikvõimalikel muudel viisidel aidata tema püüdlustes leida rahuldav lahendus ta erksas meeles tekkinud probleemile.
123:2.4 (1358.1) Pärast Naatsaretti tagasipöördumist oli nende perel olnud palju tegemist ja Joosepil uue töökoja ehitamisega ning ettevõtte taaskäivitamisega tavalisest rohkem tööd. Ta oli sellega nii seotud olnud, et polnud leidnud aega Jaakobusele hälligi meisterdada, kuid ammu enne Mirjami sündi oli asi paranenud, nii et tüdruk sai väga mugava hälli, milles ta tundis end mõnusalt nagu pesas, kui kogu pere teda imetles. Lapsena osales Jeesus innukalt kõigis harilikes igapäevastes kodustes ettevõtmistes. Ta tundis oma väikevennast ja -õest suurt rõõmu ning oli Maarjale nende eest hoolitsemisel suureks abiks.
123:2.5 (1358.2) Tol ajal oli paganlikus maailmas vähe kodusid, mis suutsid anda lapsele parema intellektuaalse, kõlbelise ja usulise koolituse kui Galilea juutide kodud. Juutidel oli oma laste kasvatamiseks ja neile hariduse andmiseks süstemaatiline programm. Nad jagasid lapse elu seitsmesse etappi:
123:2.6 (1358.3) 1. vastsündinu, esimesest kaheksanda elupäevani;
123:2.7 (1358.4) 2. rinnalaps;
123:2.8 (1358.5) 3. võõrutatud laps;
123:2.9 (1358.6) 4. emast sõltuvuse periood viienda eluaasta lõpuni;
123:2.10 (1358.7) 5. lapse iseseisvuse algus, poja puhul siirdub vastutus tema hariduse eest isale;
123:2.11 (1358.8) 6. nooruk või neiu;
123:2.12 (1358.9) 7. noor mees või naine.
123:2.13 (1358.10) Galilea juutide tava järgi vastutas viienda sünnipäevani lapse koolituse eest ema, kui oli tegemist poisslapsega, hakkas poisi hariduse eest sealtmaalt vastutama isa. Seega jõudis Jeesus sel aastal Galilea juudi perekonna lapse elujärgu viiendasse etappi ja 21. augustil 2. a eKr andis Maarja tema edasise õpetamise ametlikult Joosepile üle.
123:2.14 (1358.11) Kuigi Jeesuse intellektuaalse ja usulise hariduse eest oli nüüd otseselt vastutav Joosep, oli ema poja kodusest õppetööst ikkagi huvitatud. Ta õpetas teda tundma koduaeda igast küljest ümbritsevatel müüridel kasvavaid viinamarju ja muid taimi ning nende eest hoolitsema. Ta pani maja katusele (suvisesse magamistuppa) madalad liivakastid, millesse Jeesus joonistas maakaarte ja kus harjutas esimesi aramea, kreeka ja hiljem heebrea tekste kirjutama, sest ta õppis aja jooksul kõigis neis keeltes lugema, kirjutama ja soravalt rääkima.
123:2.15 (1358.12) Jeesus paistis olevat füüsiliselt peaaegu täiuslik ja ka emotsionaalselt normaalselt arenev laps. Elu viienda (kalendri)aasta teisel poolel olid tal kerged seedehäired, mis oli tema esimene suurem haigus.
123:2.16 (1359.1) Joosep ja Maarja rääkisid sageli oma vanima lapse tulevikust, aga kui te oleksite seal ise viibinud, oleksite näinud vaid tavalise terve ja muretu, kuid oma aja ning koha kohta erakordselt uudishimuliku lapse üleskasvamist.
123:3.1 (1359.2) Jeesus oli omandanud oma ema abiga juba aramea keele galilea murde, nüüd hakkas isa talle kreeka keelt õpetama. Maarja oskas kreeka keelt vähe, kuid Joosep rääkis soravalt nii aramea kui ka kreeka keelt. Kreeka keele õpikuna kasutasid nad heebrea pühakirja — seaduste ja prohvetite raamatute, samuti laulude täielikku kogu, mis neile Egiptusest lahkumisel oli kingitud. Kogu Naatsaretis oli ainult kaks pühakirja täielikku kreekakeelset koopiat ja see, et üks neist oli puusepa perekonnas, tegi Joosepi kodust paljukülastatud koha ning võimaldas Jeesusel kasvades kohata peaaegu lõputu vooluna saabuvaid tõsiseid õppureid ja siiraid tõeotsijaid. Enne selle aasta lõppu oli Jeesus hindamatu käsikirja oma valdusesse võtnud, sest talle oli tema kuuendal sünnipäeval öeldud, et selle püha raamatu on talle kinkinud tema tuttavad ja sugulased Aleksandriast. Üsna pea oskas ta seda juba vabalt lugeda.
123:3.2 (1359.3) Jeesuse noorusea esimene vapustus saabus siis, kui ta polnud veel kuueaastanegi. Talle oli tundunud, et ta isa — või vähemalt emaga koos — teab kõike. Seega võite kujutleda uudishimuliku lapse üllatust, kui ta küsis oma isalt äsjatoimunud kerge maavärina põhjust ja kuulis Joosepit ütlemas: „Mu poeg, ma tõesti ei tea.” Jeesuse avastusest, et tema maised vanemad ei ole ülitargad ega kõiketeadvad, sai alguse kauakestev ja häiriv pettumus.
123:3.3 (1359.4) Joosep mõtles algul Jeesusele öelda, et maavärina tekitas Jumal, aga hetke järele mõelnud, sai ta aru, et niisugune vastus võib esile kutsuda uusi ja veelgi enam kimbatust valmistavaid küsimusi. Isegi Jeesuse varases lapseeas oli tema küsimustele füüsiliste ja sotsiaalsete nähtuste kohta väga raske mõtlematult vastata, et need on kas Jumalast või kuradist. Jeesus oli pikka aega nõus pidama õpetust headest ja kurjadest vaimudest, mida juudi rahvas valdavalt uskus, intellektuaalsete ja vaimsete nähtuste võimalikuks seletuseks, kuid hakkas üsna varakult kahtlema, kas need nähtamatud mõjud põhjustavad maailmas ka füüsilisi loodusnähtusi.
123:3.4 (1359.5) Enne Jeesuse kuueaastaseks saamist, varasuvel 1. a eKr, tulid Naatsareti perekonda külastama Sakarias ja Eliisabet oma poja Johannesega. Jeesusele ja Johannesele oli see nende mäletamist mööda esimene külaskäik õnnelikuks ajaks. Kuigi külalised said jääda vaid mõneks päevaks, rääkisid vanemad omavahel paljudest asjadest, kaasa arvatud poegade tulevikku puudutavatest plaanidest. Sel ajal mängisid poisid ise maja katusel liiva sees klotsidega ja veetsid lõbusalt aega nagu poisid ikka.
123:3.5 (1359.6) Kohtunud Johannesega, kes pärines Jeruusalemma lähedalt, hakkas Jeesus tundma ebatavaliselt suurt huvi Iisraeli ajaloo vastu ja uurima üksikasjalikult hingamispäevariituste, sünagoogide jutluste ning ikka ja jälle toimuvate mälestuspühade tähendust. Ta isa seletas talle kõigi nende pühade tähtsust. Esimene neist oli kesktalvine pidulik valgustepüha, mis kestis kaheksa päeva, kusjuures alustati ühe küünla süütamisest ja igal õhtul lisati uus küünal. Sellega mälestati templi pühitsemist pärast seda, kui Juudas Makkabi taastas templis Moosese seaduste järgi toimunud teenistused. Järgmine oli juutide varakevadine rõõmupüha puurim, Estri ja tema kaudu Iisraeli vabanemise püha. Sellele järgnes pidulik paasapüha, mida täiskasvanud pühitsesid võimaluse korral alati Jeruusalemmas, lapsed aga pidasid kodus meeles, et kogu nädala ei tohi süüa hapendatud leiba. Edasi tuli uudseviljapüha; ja viimane, kõige pühalikum, oli uusaastapäev, lepituspüha. Kuigi Jeesuse noorel meelel oli neist pühadest ja kommetest kohati raske aru saada, mõtles ta nende üle tõsiselt ja osales siis innukalt lehtmajadepüha pidustustes, mis oli kogu juudi rahvale iga-aastane puhkuseaeg, mil nad elasid väljas lehtonnides ja andusid rõõmudele ning naudingutele.
123:3.6 (1360.1) Joosepile ja Maarjale valmistasid sel aastal muret Jeesuse palved. Poiss soovis rääkida oma taevase Isaga peaaegu samamoodi nagu oma maise isa Joosepiga. See kõrvalekaldumine pühalikumast ja aupaklikumast suhtlemisest Jumalusega ajas tema vanemaid, eriti ema veidi segadusse, kuid nad ei suutnud poissi veenda ennast muutma; ta palvetas nii, nagu talle oli õpetatud, ja pärast seda soovis „lihtsalt oma taevase Isaga veidi vestelda”.
123:3.7 (1360.2) Sama aasta juunis andis Joosep oma töökoja Naatsaretis vendadele üle ja alustas ametlikult tegevust ehitusettevõtjana. Enne aasta lõppu oli pere sissetulek enam kui kolmekordistunud. Naatsareti peret ei pitsitanud kuni Joosepi surmani enam kunagi vaesus. Pere kasvas üha suuremaks ja kulutas palju raha lisaharidusele ning reisidele, kuid Joosepi suurenevad sissetulekud pidasid kasvavate kulutustega alati sammu.
123:3.8 (1360.3) Paaril järgmisel aastal tegi Joosep üsna palju tööd Kaanas, (Galilea) Petlemmas, Magdalas, Nainis, Sepphorises, Kapernaumas ja Een-Dooris ning ehitas üsna palju ka Naatsaretis ja selle ümbruses. Kui Jaakobus oli juba piisavalt suur, et ema kodus aidata ja nooremate laste eest hoolitseda, rändas Jeesus sageli koos isaga neisse ümbruskonna linnadesse ja küladesse. Jeesus oli väga tähelepanelik ja sai neilt reisidelt palju praktilisi teadmisi, talletades usinalt mällu tähelepanekuid inimese ja tema maapealse eluviisi kohta.
123:3.9 (1360.4) Sel aastal suutis Jeesus oma tugevaid tundeid ja impulsse paremini kohandada perekondliku koostöö ja koduse distsipliini vajadustega. Maarja oli armastav ema, kuid nõudis üsna ranget distsipliini. Joosepil oli Jeesuse üle suurem mõjuvõim, ta tavatses poisiga istet võtta ja selgitada talle põhjalikult, miks kogu pere heaolu ja rahu nimel on vaja isiklikke soove distsipliiniga ohjeldada. Kui Jeesusele oli olukorda selgitatud, oli ta alati arukalt nõus koostööd tegema ning vanemate soove ja perekonnas kehtivaid reegleid austama.
123:3.10 (1360.5) Oma vaba aja — kui polnud vaja majapidamises ema aidata — veetis ta päeval lilli ja muid taimi ning öösiti tähti uurides. Vanemaid tegi ärevaks tema kalduvus lamada selili ja vaadata imetledes tähistaevast veel kaua pärast selle kordaarmastava Naatsareti pere tavalist magamaminekuaega.
123:4.1 (1361.1) See oli Jeesuse elus tõesti sündmusterikas aasta. Jaanuari algul oli Galileas tugev lumetorm. Mahasadanud lumekiht oli üle poole meetri paks ja see oli suurim lumesadu, mida Jeesus oma elu jooksul üldse nägi, ning üks paksemaid lumikatteid Naatsaretis saja aasta jooksul.
123:4.2 (1361.2) Juudi laste mängud olid Jeesuse ajal üsna piiratud, lapsed matkisid oma mängudes liigagi sageli täiskasvanute tõsisemaid tegemisi. Nad mängisid palju pulmi ja matuseid, sageli nähtud vaatemängulisi tseremooniaid. Nad tantsisid ja laulsid, kuid neil oli vähe organiseeritud mänge, mida on mänginud hilisemate aegade lapsed.
123:4.3 (1361.3) Jeesus mängis koos ühe naabripoisiga ja hiljem vend Jaakobusega meeleldi puusepatöökoja taganurgas, kus oli nende jaoks palju laaste ja puuklotse. Jeesusel oli raske aru saada, miks osa mänge on sabati ajal keelatud, kuid ta täitis alati oma vanemate soovi. Tal oli oma ajastu ja põlvkonna tingimustes vähe võimalusi oma tugevat nalja- ja mängusoont välja elada, kuid neljateistkümnenda eluaastani oli ta enamasti rõõmsameelne ja muretu.
123:4.4 (1361.4) Maarjal oli maja kõrval asuva lauda peal tuvila ja tuvide müügist teenitud kasumi annetasid nad erilisse Jeesuse hallatud heategevusfondi, kui olid rahast maha arvanud kümnise ja maksnud selle sünagoogi ametnikule.
123:4.5 (1361.5) Ainus tõeline õnnetus, mis Jeesusega selle ajani oli juhtunud, oli allakukkumine tagaõue kivitrepist, mis viis lõuendist katusega magamistuppa. See juhtus juulikuus, ootamatult idast saabunud liivatormi ajal. Peent liiva tuiskavad kuumad tuuled puhusid tavaliselt vihmahooajal, eriti märtsis ja aprillis. Juulis oli niisugune torm erakordne sündmus. Tormi puhkedes mängis Jeesus nagu ikka katusel, sest see oli kuival aastaajal tema tavaline mängukoht. Kui ta hakkas trepist alla minema, pimestas liiv teda ja ta kukkus. Pärast seda õnnetusjuhtumit ehitas Joosep trepile mõlemale poole käsipuu.
123:4.6 (1361.6) Seda õnnetust polnud kuidagi võimalik ära hoida. Hooletuses ei saanud süüdistada keskteelistest ajalikke kaitsjaid, poisi juurde valvama määratud üht esmast ja üht teisest keskteelist, süüdi polnud ka kaitseseeravid. Seda lihtsalt ei saanud vältida. Kuid see kerge õnnetus, mis juhtus Joosepi Een-Dooris viibimise ajal, tekitas Maarjas nii suurt ärevust, et ta püüdis Jeesust mitu kuud endale väga lähedal hoida, kuigi see polnud eriti tark tegu.
123:4.7 (1361.7) Taevased isiksused ei sekku omavoliliselt ainelistesse õnnetustesse, igapäevastesse füüsilise iseloomuga juhtumistesse. Tavalises olukorras saavad tõotatud mees- ja naisisikute kaitsmiseks sekkuda ainelistesse tingimustesse ainult keskteelised ja ka need olendid võivad seda teha ainult erandkorras kõrgemalt saadud konkreetse korralduse põhjal.
123:4.8 (1361.8) See oli aga vaid üks mitmest väiksemast õnnetusest, mis selle uudishimuliku ja seiklushimulise noormehega juhtus. Kui kujutlete ühe tavalise aktiivse poisi lapsepõlve ja noorusiga, oskate üsna hästi arvata, kui palju muret ta oma vanematele, eriti emale tekitas.
123:4.9 (1362.1) Naatsareti pere neljas liige Joosep sündis kolmapäeva, 16. märtsi hommikul 1. a pKr.
123:5.1 (1362.2) Jeesus oli nüüd seitsmeaastane ja selles vanuses pidid juudi lapsed hakkama sünagoogikoolides ametlikult haridust omandama. Selle aasta augustis algaski Jeesusel Naatsaretis sündmusrikas kooliaeg. Poiss luges, kirjutas ja rääkis juba soravalt kaht keelt, aramea ja kreeka keelt. Nüüd tuli tal õppida lugema, kirjutama ja rääkima heebrea keelt. Ta ootas eesseisvat koolielu tõesti innukalt.
123:5.2 (1362.3) Jeesus käis kolm aastat — kuni kümneaastaseks saamiseni — Naatsareti sünagoogi algkoolis. Nende kolme aasta jooksul uuris ta heebrea keeles kirja pandud Seadusteraamatu põhialuseid. Järgmised kolm aastat veetis ta edasijõudnute koolis ja õppis valjusti korrates pähe pühade seaduste sügavamaid õpetusi. Ta lõpetas sünagoogikooli oma kolmeteistkümnendal eluaastal, mil sünagoogi juhid andsid ta tema vanematele üle haritud ja „käsuseadusi tundva pojana”, kes oli nüüdsest Iisraeli riigi vastutusvõimeline kodanik, millega kaasnes õigus osaleda Jeruusalemmas paasapüha pidustustel. Tol aastal käiski Jeesus koos oma isa ja emaga esmakordselt paasapühal.
123:5.3 (1362.4) Õpilased istusid Naatsareti koolis poolkaares põrandal; õpetaja, hazan, sünagoogi ametnik istus aga nende vastas. Nad alustasid Kolmandast Moosese raamatust, seejärel õppisid teisi seaduseraamatuid ja uurisid prohvetite raamatuid ning psalme. Naatsareti sünagoogil oli pühakirjade täielik heebreakeelne kogu. Kuni kaheteistkümnenda eluaastani ei õpitud midagi muud kui pühakirju. Suvekuudel olid koolipäevad palju lühemad.
123:5.4 (1362.5) Jeesusest sai õige kiiresti meisterlik heebrea keele tundja ja kui Naatsaretis ei viibinud parajasti mõnda tähtsat külalist, paluti tal tema nooruses sageli sabatiteenistusele kogunenud usklikele heebreakeelset pühakirja ette lugeda.
123:5.5 (1362.6) Neil sünagoogikoolidel polnud muidugi mingeid õpikuid. Õpetamine toimus nii, et hazan ütles lause ja õpilased kordasid seda kooris. Kui õpilane sai kasutada kirjalikke seaduseraamatuid, õppis ta neist valjusti lugedes ja pidevalt korrates.
123:5.6 (1362.7) Lisaks ametlikule koolitarkusele hakkas Jeesus aimu saama ka maailma igast nurgast saabuvate inimeste loomusest, sest tema isa töökojas käis inimesi paljudest maadest. Vanemaks saades vestles ta vabalt karavanireisijatega, kes allika ääres puhkasid ja einestasid. Hea kreeka keele oskajana polnud tal karavanireisijate ja -juhtidega suhtlemisel peaaegu üldse raskusi.
123:5.7 (1362.8) Naatsaret oli karavanitee vahejaam ja reisiteede ristumispunkt, selle elanikkond oli suures osas paganlik; samal ajal tunti seda laialt kui juudi traditsiooniliste seaduste liberaalse tõlgendamise keskust. Galileas suhtlesid juudid paganatega vabamalt, kui Juudamaal tavaks oli. Naatsareti juudid tõlgendasid aga sotsiaalseid piiranguid, mis põhinesid kartusel end paganatega kokku puutudes rüvetada, liberaalsemalt kui üheski teises Galilea linnas. Ning neis tingimustes levis Jeruusalemmas ütlus: „Mis võib küll Naatsaretist head tulla?”
123:5.8 (1363.1) Oma moraalsed tõekspidamised ja vaimukultuuri omandas Jeesus põhiliselt kodus. Hazanilt sai ta suure osa intellektuaalsest ja teoloogilisest haridusest. Kuid oma tõelise hariduse — meele ja südame valmisoleku raskete eluprobleemidega silmitsiseismiseks — sai ta kaasinimestega suhtlemisest. Just see lähedane suhe teiste inimestega, nii noorte kui vanade, nii juutide kui paganatega andis talle võimaluse inimkonda tundma õppida. Jeesus oli omandanud oskuse inimesi täielikult mõista ja ustavalt armastada.
123:5.9 (1363.2) Oma sünagoogiaastatel oli ta hiilgav õpilane, tema suureks eeliseks oli kolme keele valdamine. Kui Jeesus koolis kursuse lõpetas, märkis Naatsareti hazan Joosepile, et ilmselt õppis tema Jeesuse uurivatest küsimustest rohkem, kui suutis ise poisile õpetada.
123:5.10 (1363.3) Jeesus õppis oma kooliaastatel palju uut ja sai suurt innustust sünagoogis toimunud sabatijutlustest. Tavaliselt paluti sabatiks Naatsaretti saabunud tähtsaid külalisi sünagoogis esineda. Kasvades kuulis Jeesus paljusid suuri mõtlejaid kogu juudi maailmast oma seisukohti esitamas, sealhulgas paljusid sugugi mitte ortodoksseid juute, sest Naatsareti sünagoog oli eesrindlik ja liberaalne heebrea mõtte ning kultuuri keskus.
123:5.11 (1363.4) Kui lapsed seitsmeaastaselt kooli astusid (juudid olid just kehtestanud kohustusliku hariduse seaduse), oli tavaks, et nad valisid endale „sünnipäevateksti”, omamoodi kuldreegli, millest õpingute ajal juhinduti ja mis sai kolmeteistkümneaastaselt kooli lõpetades sageli lahti räägitud. Jeesus oli valinud teksti prohvet Jesajalt: „Issanda Jumala Vaim on minu peal, sest Issand on mind võidnud; ta on mind läkitanud viima rõõmusõnumit alandlikele, parandama neid, kel murtud süda, kuulutama vabastust vangidele ja avama vaimupimedate silmi.”
123:5.12 (1363.5) Naatsaret oli üks heebrea rahva kahekümne neljast preestrite keskusest. Ent Galilea preesterkond tõlgendas traditsioonilisi seadusi liberaalsemalt kui Juuda kirjatargad ja rabid. Naatsaretis oldi ka sabati pidamisel vabameelsemad. Seepärast tavatses Joosep viia Jeesuse sabati pärastlõunal jalutama ja üks nende lemmikretki oli ronimine kõrgele mäele nende kodu lähedal, sest sealt avanes panoraamne vaade kogu Galileale. Loodes nägid nad selgetel päevadel pikka järveni ulatuvat Karmeli mäe ahelikku ja Jeesus kuulis korduvalt oma isa jutustamas lugu Eelijast, ühest esimesest heebrea prohvetite pikas reas, kes tegi etteheiteid Ahabile ja paljastas Baali preestreid. Põhja pool kõrgus majesteetlikus hiilguses Hermoni mäe lumine tipp, mis hõivas kogu silmapiiri: ülemised nõlvad särasid peaaegu kilomeetri ulatuses igilumes. Kaugel idas võisid nad eristada Jordani orgu ja taamal Moabi kaljumägesid. Lõunas ja idas võisid nad näha ka Kreeka-Rooma Dekapolise linnu sealsete amfiteatrite ja uhkeldavate templitega, kui päike nende marmormüüridele paistis. Jäänud sinna päikeseloojanguni, eristas nende silm kaugel Vahemerel seilavaid laevu.
123:5.13 (1364.1) Jeesus nägi neljast suunast karavane looklemas Naatsaretti ja linnast välja ning lõuna pool Esdraeloni avarat ja viljakat tasandikku, mis laius Gilboa mäe ja Samaaria poole.
123:5.14 (1364.2) Kui nad ei roninud kõrgemale kauget maastikku vaatama, siis jalutasid nad, jälgides, kuidas loodus aastaaegade vaheldudes oma ilmet muudab. Jeesuse varaseim väljaspool kodu saadud õpetus kätkes aupaklikku ja osavõtlikku suhtumist loodusesse.
123:5.15 (1364.3) Enne kaheksa-aastaseks saamist tundsid Jeesust kõik Naatsareti emad ja noored naised, kes olid teda kohanud ja temaga vestelnud allikal, mis jäi tema kodu lähedusse ning oli üks linna suhtlemis- ja kuulujutukeskusi. Jeesus õppis sel aastal lüpsma pere lehma ja hoolitsema teiste loomade eest. Selle ja järgmise aasta jooksul õppis ta ka juustu valmistama ja kangast kuduma. Kui ta kümneaastaseks sai, oli ta juba oskuslik kuduja. Umbes sel ajal said Jeesus ja naabripoiss Jaakob suurteks sõpradeks pottsepaga, kes voolava allika lähedal tööd tegi. Vaadates Naatani osavaid sõrmi kedral savi voolimas, tegid mõlemad mitmel korral otsuse hakata suurena pottsepaks. Naatan armastas poisse väga ja andis neile sageli mängimiseks savi; ta püüdis nende loovat kujutlusvõimet ergutada, pannes neid mitmesuguste esemete ja loomade voolimises omavahel võistlema.
123:6.1 (1364.4) See oli koolis huvitav aasta. Kuigi Jeesus polnud mingi erakordne õpilane, oli ta usin ja kuulus klassi parima kolmandiku hulka, tehes oma tööd nii hästi, et võis iga kuu üheks nädalaks koju jääda. Ta veetis selle nädala tavaliselt kas oma kalurist onuga Galilea järve kallastel Magdala lähedal või teise onu (ema venna) talus kaheksa kilomeetrit Naatsaretist lõunas.
123:6.2 (1364.5) Kuigi ema oli Jeesuse tervise ja turvalisuse pärast liigset ärevust tundma hakanud, leppis ta järk-järgult nende kodust eemal viibimistega. Kõik Jeesuse onud ja tädid armastasid teda väga, mis põhjustas nendevahelise elava konkurentsi, kes saab neil igakuistel külastustel sel ja vahetult järgnevatel aastatel tema seltsis viibida. Esimene nädalane külaskäik onu talusse (pärast seal väikesena viibimist) toimus selle aasta jaanuaris, esimese nädalase kalastamiskogemuse sai Jeesus Galilea järvel maikuus.
123:6.3 (1364.6) Umbes sel ajal kohtas Jeesus ka Damaskusest pärit matemaatikaõpetajat, ja õppinud temalt mõned uued arvutusmeetodid, tegeles ta mitu aastat üsna palju matemaatikaga. Tal arenes välja hea numbrite, kauguste ja proportsioonide taju.
123:6.4 (1364.7) Jeesus kiindus väga oma venda Jaakobusse ja hakkas selle aasta lõpupoole talle tähestikku õpetama.
123:6.5 (1364.8) Sel aastal jõudis Jeesus harfiõpetajaga kokkuleppele ja hakkas piimatoodete eest tunde võtma. Tal tekkis erakordne huvi kõige muusikaga seonduva vastu. Hiljem äratas ta ka oma noortes kaaslastes vokaalmuusika vastu huvi. Üheteistkümneaastaselt oli ta juba meisterlik harfimängija ja talle meeldis väga pereliikmetele ning tuttavatele oma erakordseid tõlgendusi ja andekaid improvisatsioone esitada.
123:6.6 (1365.1) Kuigi Jeesus jõudis koolis endiselt kadestamisväärselt edasi, ei läinud tema vanematel ja õpetajatel kõik alati ladusalt. Poiss esitas järjekindlalt nii teaduse kui ka religiooni, eriti geograafia ja astronoomia, kohta palju kimbatust tekitavaid küsimusi. Iseäranis huvitas teda, miks Palestiinas vahelduvad kuiv ja vihmane aastaaeg. Ta otsis korduvalt seletust Naatsareti ja Jordani oru suurtele temperatuurivahedele. Ta küsis neid arukaid, kuid kimbatust tekitavaid küsimusi lausa lakkamatult.
123:6.7 (1365.2) Tema kolmas vend Siimon sündis sel aastal, 2. a pKr reede, 14. aprilli õhtul.
123:6.8 (1365.3) Veebruaris tuli Naahor, üks Jeruusalemma rabide akadeemia õpetajaid Naatsaretti Jeesust vaatama, olles enne käinud sama ülesandega Sakariase kodus Jeruusalemma lähedal. Ta saabus Naatsaretti Johannese isa soovitusel. Jeesuse aval ja ebatraditsiooniline suhtumine usuküsimustesse šokeeris teda algul mõnevõrra, kuid ta pidas selle põhjuseks Galilea kaugust heebrea haridus- ja kultuurikeskustest ning soovitas Joosepil ja Maarjal lubada Jeesusel temaga Jeruusalemma tulla, kus ta võiks juudi kultuuri keskuse haridus- ja koolitusvõimalusi kasutada. Maarja oli juba pooleldi nõus, olles veendunud, et ta vanimast pojast saab messias, juutide vabastaja. Joosep aga kõhkles; ta oli küll niisama kindel, et Jeesusest saab ettemääratud saatusega inimene, kuid tal polnud kindlat veendumust, missugune see ettemääratus on. Ta ei kahelnud aga kunagi päriselt selles, et ta pojal on maa peal mingi suur missioon täita. Mida enam ta Naahori soovituse peale mõtles, seda enam kahtles ta, kas Jeesuse Jeruusalemma minek oleks tark tegu.
123:6.9 (1365.4) Et Joosep ja Maarja jäid selles küsimuses lahkarvamusele, küsis Naahor neilt luba anda asi Jeesuse enda otsustada. Jeesus kuulas tähelepanelikult, rääkis Joosepi, Maarja ja müürsepast naabri Jaakobiga, kelle poeg oli tema lemmik-mängukaaslane, ning teatas siis kahe päeva pärast, et kuna ta vanemate ja nõuandjate arvamused lahknevad ja et ta ei söanda nii tähtsa otsuse eest vastutust enda peale võtta, eelistamata kindlalt ei üht ega teist varianti, oli ta teinud olukorda tervikuna arvesse võttes lõpuks otsuse „rääkida oma taevase Isaga”. Kuna ta polnud vastuses täiesti kindel, tundis ta, et peab jääma pigem koju „oma ema ja isa juurde”, lisades, et „nad armastavad mind nii väga ja suudavad kindlasti teha minu heaks rohkem ning suunata mind turvalisemalt kui võõrad, kes võivad ainult vaadata mu keha ja jälgida minu meelt, kuid vaevalt mind tõeliselt tunda.” Kõik imestasid tema sõnu ja Naahor läks oma teed, Jeruusalemma tagasi. Uuesti tuli Jeesuse kodust lahkumine kaalumisele alles palju aastaid hiljem.
Urantia raamat
124. Kiri
124:0.1 (1366.1) KUIGI Jeesusel oleksid Aleksandrias olnud paremad õppimisvõimalused kui Galileas, poleks tal olnud seal nii suurepärast keskkonda oma eluliste probleemide lahendamiseks minimaalse haridusalase juhendamisega ja pidevaid kontakte nii paljude erinevatesse klassidesse kuuluvate meeste ja naistega tsiviliseeritud maailma kõigist paikadest. Kui ta oleks Aleksandriasse jäänud, oleksid tema haridust suunanud juudid üksnes juutide tavade järgi. Naatsaretis sai ta hariduse ja koolituse, mis valmistas teda paremini ette paganate mõistmiseks ja andis talle parema ning tasakaalustatuma pildi heebrea teoloogia idapoolse ehk babüloonia ja läänepoolse ehk hellenistliku suuna suhtelistest väärtustest.
124:1.1 (1366.2) Kuigi ei saa öelda, et Jeesus kunagi tõsiselt haige oli, põdes ta sel aastal koos oma vendade ja väikese õega kergemaid lastehaigusi.
124:1.2 (1366.3) Kooliskäimine jätkus ja ta oli endiselt soositud õpilane, kellele anti iga kuu üks nädal vabaks, ja ta jagas oma vaba aega enam-vähem võrdselt isaga naaberlinnadesse reisimise, Naatsaretist lõunas asuva onu talus viibimise ja Magdala kalaretkede vahel.
124:1.3 (1366.4) Koolis tekkis kõige tõsisem probleem hilistalvel, kui Jeesus söandas vastu vaielda hazani õpetusele, et kõik kujutised, pildid ja joonistused on oma olemuselt ebajumalate kummardamine. Jeesusele meeldis joonistada maastikke ja vormida pottsepasavist mitmesuguseid esemeid. Kõik see oli juudi seadustega rangelt keelatud, kuid seni oli ta suutnud vanemate vastuväited sedavõrd tagasi lükata, et nad olid lubanud tal seda tegevust jätkata.
124:1.4 (1366.5) Sama probleem kerkis aga uuesti üles koolis, kui üks mahajäänud õpilane nägi Jeesust koolitoa põrandale söega õpetajat joonistamas. Seal oli see pilt kõigile näha, ja paljud sünagoogivanemad olid seda näinud, enne kui komitee läks Joosepi juurde nõudma, et ta oma seadustele mittealluvat poega kuidagi kuuletuma sunniks. Ja ehkki see polnud esimene kord, mil Joosepile ja Maarjale oli nende mitmekülgse ja aktiivse lapse tegevuse peale kaevatud, oli see kõige tõsisem süüdistus, mis tema vastu seni oli esitatud. Jeesus istus tagaukse juures suurel kivil ja kuulas mõnda aega oma kunstiliste püüdluste vastu suunatud süüdistusi. Talle ei meeldinud, et nad tema väidetavates üleastumistes isa süüdistasid; seepärast astus ta sisse ja jäi kartmatult oma süüdistajate ette seisma. Sünagoogivanemad sattusid segadusse. Mõnele tegi see episood pigem nalja, kuid üks või kaks meest näis pidavat poisi tegu pühadust, võib-olla koguni Jumalat ennast teotavaks sammuks. Joosep oli hämmingus, Maarja nördinud, kuid Jeesus soovis kindlalt, et teda ära kuulataks. Ta ütles, mis tal öelda oli, kaitses julgelt oma seisukohta ja teatas täielikku enesekontrolli säilitades, et kuuletub selles nagu teisteski vaieldavates küsimustes oma isa otsusele. Ja sünagoogivanemate komitee lahkus vaikides.
124:1.5 (1367.1) Maarja püüdis Joosepit mõjutada, et too lubaks Jeesusel savist esemeid kodus vormida, kui ta tõotab, et ei tegele nende küsitavate ettevõtmistega enam koolis, aga Joosep tundis, et ta on sunnitud käskima poissi kuuletuda teisele käsule rabide tõlgenduse kohaselt. Ja nii ei joonistanud ega vorminud Jeesus sellest päevast saadik enam ühtki kuju seni, kuni ta oma isa majas elas. Ent ta polnud veendunud, et oli midagi valesti teinud, ja oma lemmiktegevusest loobumine oli tema nooruse üks suuri katsumusi.
124:1.6 (1367.2) Juunikuu teisel poolel ronis Jeesus koos isaga esmakordselt Taabori mäe tippu. Päev oli selge ja neile avanes suurepärane vaade. Üheksa-aastasele poisile tundus, nagu oleks ta tõesti näinud sealt kogu maailma, kui välja arvata India, Aafrika ja Rooma.
124:1.7 (1367.3) Jeesuse teine õde Marta sündis neljapäeva, 13. septembri öösel. Joosep oli nüüd mõneks ajaks koju jäänud ja alustas kolm nädalat pärast Marta sündi maja juurdeehitust, millest pidi saama ühtaegu nii töökoda kui ka magamistuba. Jeesusele valmistati väike tööpink ja ta sai endale esimest korda oma tööriistad. Ta töötas palju aastaid aegajalt selle tööpingi taga ja õppis pikapeale väga meisterlikult kaelkooke valmistama.
124:1.8 (1367.4) Säärast külma nagu sel ja järgmisel talvel polnud Naatsaretis olnud palju aastakümneid. Jeesus oli näinud mägedes lund ja ka Naatsaretis oli mitu korda lund sadanud, mis küll vaid lühikeseks ajaks maha jäi, kuid jääd polnud ta enne seda talve veel näinud. Tõsiasi, et vesi võib esineda kas tahkel, vedelal või auru kujul — ta oli ammu mõtisklenud keedupottidest eralduva auru üle — pani poisi mõtlema füüsilise maailma ja selle ülesehituse peale; samas oli selle kasvava nooruki isiksus kogu kaugeleulatuva universumi kõigi asjade looja ja korrastaja.
124:1.9 (1367.5) Naatsareti kliima polnud karm. Kõige külmem kuu oli jaanuar, mil keskmine temperatuur oli ca 10 °C. Juulis ja augustis, mis olid kõige soojemad kuud, tõusis temperatuur 24-32 °C. Mägedest kuni Jordani ja Surnumere oruni võis kliima Palestiinas varieeruda jäisest pakasest kõrvetava palavuseni. Juutidel oli teatud mõttes ettevalmistus elamiseks peaaegu kõigis maailma erinevates kliimavööndites.
124:1.10 (1367.6) Ka kõige soojematel suvekuudel puhus tavaliselt umbes kella kümnest hommikul kuni kella kümneni õhtul läänest jahe briis. Kuid aeg-ajalt lõõtsusid üle kogu Palestiina ida poolt kõrbest saabuvad kohutavalt kuumad tuuled. Need puhangud esinesid tavaliselt veebruaris ja märtsis, enne vihmahooaja lõppu. Tol ajal tuli novembrist aprillini ette värskendavaid vihmasadusid, kuid mitte pidevalt. Palestiinas oli ainult kaks aastaaega, suvi ja talv, kuiv ja sadude periood. Jaanuaris hakkasid lilled õitsema ja aprilli lõpuks oli kogu maa üksainus määratu suur lilleaed.
124:1.11 (1367.7) Selle aasta mais aitas Jeesus onu talus esimest korda vilja koristada. Enne kolmeteistkümneaastaseks saamist teadis ta üht-teist peaaegu kõigist meeste ja naiste töödest Naatsaretis ja selle ümbruses, välja arvatud metallitööst. Hiljem, pärast isa surma, veetis ta mitu kuud ka sepikojas.
124:1.12 (1368.1) Kui tööd oli vähe ja karavane saabus harva, käis Jeesus sageli isaga huvi- ja tööreisidel lähedalasuvas Kaanas, Een-Dooris ja Nainis. Poisikesena oli ta tihti käinud Sepphorises, mis paiknes umbes viis kilomeetrit Naatsaretist loodes ning oli ligikaudu 4. a eKr kuni 25. a pKr Galilea pealinn ja üks Herodes Antipase residentse.
124:1.13 (1368.2) Jeesus kasvas üha nii füüsiliselt, intellektuaalselt, sotsiaalselt kui ka vaimselt. Tema reisid kodust kaugemale aitasid tal oma pereliikmeid paremini mõista ja neisse leplikumalt suhtuda ning selleks ajaks olid isegi vanemad hakanud temalt midagi õppima, mitte ainult teda õpetama. Jeesus oli originaalne mõtleja ja juba noorest peast oskuslik õpetaja. Ta oli pidevalt vastuolus niinimetatud suuliste seadustega, kuid ta püüdis end alati oma pere tavadega kohandada. Ta sai omavanuste lastega üsna hästi läbi, kuid nende aeglaselt toimiv meel heidutas teda sageli. Enne kümneaastaseks saamist oli temast kujunenud seitsmeliikmelise poisterühma juht; nad moodustasid ühingu, mille eesmärk oli arendada oma mehelikke — füüsilisi, intellektuaalseid ja religioosseid — omadusi. Jeesusel õnnestus õpetada neile poisikestele palju uusi mänge ja muid aktiivseid vaba aja veetmise viise.
124:2.1 (1368.3) Oli viies juuli, kuu esimene sabat, kui Jeesus väljendas isaga maateel jalutades esmakordselt tundeid ja mõtteid, mis näitasid, et ta hakkab oma eluülesande ebatavalisest olemusest teadlikuks saama. Joosep kuulas oma poja ülitähtsaid sõnu tähelepanelikult, kuid kommenteeris neid vähe; omalt poolt ta informatsiooni ei andnud. Järgmisel päeval oli Jeesusel samalaadne, kuid pikem jutuajamine emaga. Ka Maarja kuulas poissi midagi omalt poolt lisamata. Kulus peaaegu kaks aastat, enne kui Jeesus taas vestles vanematega tema teadvuses üha selgemaks saavast ilmutusest oma isiksuse olemuse ja maise missiooni laadi kohta.
124:2.2 (1368.4) Augustis astus ta sünagoogikooli kõrgemasse astmesse. Ta tekitas koolis oma küsimustega pidevalt segadust. Kogu Naatsaretis oli tema pärast üha enam sekeldusi. Ta vanemad ei tahtnud talle keelata nende häirivate küsimuste esitamist ja tema peaõpetajale pakkusid poisi uudishimu, taiplikkus ja teadmistejanu suurt huvi.
124:2.3 (1368.5) Jeesuse mängukaaslased ei näinud tema käitumises midagi üleloomulikku, ta oli paljuski üsna nendesarnane. Õppimine huvitas teda mõnevõrra enam kui enamikku lapsi, kuid sugugi mitte ebatavalisel määral. Ta esitas koolis lihtsalt rohkem küsimusi kui kaasõpilased.
124:2.4 (1368.6) Tema võib-olla kõige ebatavalisem ja silmapaistvam joon oli soovimatus võidelda oma õiguste eest. Ta oli oma vanuse kohta hästiarenenud noormees, mistõttu tundus tema mängukaaslastele imelik, et ta ei tahtnud end kaitsta isegi ebaõigluse ja isiklike solvangute eest. Tegelikult ta ei kannatanudki väga selle omaduse pärast tänu oma sõprusele endast vanema naabripoisi Jaakobiga. See noormees oli ühe müürsepa, Joosepi äripartneri poeg. Jaakob imetles Jeesust väga ja pidas oma kohuseks jälgida, et keegi talle liiga ei teeks, sest Jeesusele olid füüsilised kaklused vastumeelt. Korduvalt juhtus, et vanemad ulakad poisid ründasid Jeesust, lootes tema tuntud vagurusele, kuid said müürsepa pojalt Jaakobilt, sellelt isehakanud eestvõitlejalt ja alati valmis kaitsjalt, iga kord kiire ja kindla vastulöögi.
124:2.5 (1369.1) Jeesus oli üldtunnustatud juht neile Naatsareti poistele, kes hindasid oma aja ja põlvkonna kõrgemaid ideaale. Tema noored kaaslased armastasid teda mitte ainult sellepärast, et ta oli õiglane, vaid ka tema haruldase ja mõistva osavõtlikkuse pärast, milles avaldus taktiküllase kaastundeni ulatuv armastus.
124:2.6 (1369.2) Sel aastal hakkas ta märgatavalt eelistama vanemate inimeste seltskonda. Talle meeldis rääkida tarkade vanemate inimestega kultuuri-, haridus-, sotsiaal-, majandus-, poliitika-ja religiooniküsimustest ning tema mõttesügav arutlusoskus ja tähelepanuvõime võlusid täiskasvanud kaaslasi sedavõrd, et nad olid alati enam kui valmis temaga vestlema. Kuni selle ajani, mil pere ülalpidamine tema õlgadele langes, püüdsid ta vanemad teda pidevalt mõjutada suhtlema omaealistega või enam-vähem omaealistega, mitte vanemate ja teadjamate inimestega, keda ta ilmselgelt näis eelistavat.
124:2.7 (1369.3) Aasta lõpupoole käis ta kaks kuud oma onuga Galilea järvel kalaretkedel, mis õnnestusid hästi. Enne täiskasvanuks saamist oli ta juba osav kalamees.
124:2.8 (1369.4) Tema füüsiline areng jätkus, koolis oli ta edasijõudnud, eesõigustega õpilane, kodus sai ta oma nooremate vendade ja õdedega üsna hästi läbi. Tema eeliseks oli see, et ta oli vanuselt järgmisest lapsest kolm ja pool aastat vanem. Naatsaretis suhtusid kõik temasse hästi, välja arvatud mõnede kehvemate õpilaste vanemad, kelle arvates Jeesus oli liiga ninakas ega olnud piisavalt aupaklik ja vaoshoitud nagu noortele kohane. Ta kaldus juhtima oma noorte kaaslaste mänge tõsisematesse ja mõttetegevust nõudvatesse kanalitesse. Ta oli sündinud õpetaja ja lihtsalt ei suutnud jätta õpetamata ka siis, kui eesmärk oli vaid mäng.
124:2.9 (1369.5) Joosep hakkas Jeesusele varakult õpetama erinevaid elatise teenimise viise, selgitades talle põllumajanduse eeliseid, võrreldes tootmise ja kaubandusega. Galilea oli kaunim ja jõukam piirkond kui Juudamaa ning elamiskulud olid seal neljandiku võrra väiksemad Jeruusalemmast ja Juudamaast. See oli põllumajanduslike külade ja jõukate tööstuslinnade ala, kus oli üle kahesaja enam kui viie tuhande elanikuga linna ja kolmkümmend enam kui viieteistkümne tuhande elanikuga linna.
124:2.10 (1369.6) Kui Jeesus käis isaga esimest korda Galilea järvel kalatööndusega tutvumas, oli ta juba peaaegu otsustanud kaluriks saada, kuid lähedased sidemed isa ametiga mõjutasid teda hiljem puusepaks hakkama. Mitmete hilisemate mõjude tõttu sai temast siiski lõpliku valiku tulemusena uut tüüpi usuõpetaja.
124:3.1 (1369.7) Kogu selle aasta käis poiss endiselt isaga reisimas, kuid külastas sageli ka oma onu talu ja aeg-ajalt Magdalat, mille lähistel elas tema onu, kellega ta kalastamas käis.
124:3.2 (1369.8) Joosepil ja Maarjal tekkis sageli kiusatus Jeesust eriliselt soosida või muul viisil välja näidata, et nad teavad, et Jeesus on tõotatud laps, määratud poeg. Kuid mõlemad vanemad olid neis küsimustes erakordselt targad ja arukad. Neil vähestel kordadel, mil nad teda mingilgi viisil eelistasid, keeldus poiss kiiresti igasugusest erilisest tähelepanust.
124:3.3 (1370.1) Jeesus veetis üsna palju aega karavane varustavas poes ja kõigist maailma nurkadest saabuvate rändajatega vesteldes omandas ta oma vanuse kohta hämmastava teadmistepagasi rahvusvahelisest olukorrast. See oli viimane aasta, mil ta veel palju vabalt mängida ja nooruslikku rõõmu tunda sai. Sellest ajast tekkis tolle nooruki ellu kiiresti üha enam ja enam raskusi ja kohustusi.
124:3.4 (1370.2) Kolmapäeva, 24. juuni õhtul 5. a pKr sündis Juudas. Seitsmenda lapse sünniga kaasnes palju komplikatsioone, Maarja oli nädalaid nii tõsiselt haige, et Joosep jäi koju. Jeesusel oli küllaga tegemist isa asjade ajamisega ja arvukate kohustuste täitmisega. Sel noorukil ei tekkinud enam kunagi võimalust oma varasemate aastate lapseliku ellusuhtumise juurde tagasi pöörduda. Alates ema haigestumisest — just enne Jeesuse üheteistkümneaastaseks saamist — oli ta sunnitud täitma vanima poja kohustusi ja tegema kõike üks-kaks aastat varem, kui see koorem tegelikult oleks pidanud tema õlule langema.
124:3.5 (1370.3) Hazan veetis iga nädal ühe õhtu Jeesusega, aidates tal heebrea pühakirju õppida. Ta oli oma paljutõotava õpilase edasijõudmisest väga huvitatud, mistõttu nõustus teda paljuski aitama. See juudi pedagoog avaldas Jeesuse arenevale meelele suurt mõju, kuid ei suutnud aru saada, miks Jeesus suhtub nii ükskõikselt kõigisse tema soovitatud võimalustesse minna Jeruusalemma õpetatud rabide juurde edasi õppima.
124:3.6 (1370.4) Mai keskel läks poiss isaga ärireisile Skythopolisesse, Kreeka Dekapolise tähtsaimasse linna, mis oli iidne heebrea linn Beet-Sean. Joosep jutustas talle teel palju kuningas Saulist ja vilistide muistsest ajaloost ning sellele järgnenud Iisraeli ajaloo tormilistest sündmustest. Selle niinimetatud paganliku linna puhtus ja kord jättis Jeesusele sügava mulje. Ta imetles vabaõhuteatrit ja „paganlike” jumalate palveldamisele pühendatud kaunist marmortemplit. Poisi entusiasm häiris Joosepit üsna palju ja ta püüdis neid häid muljeid kahandada, ülistades Jeruusalemmas asuva juudi templi ilu ja suurejoonelisust. Jeesus oli Naatsareti mäelt sageli uudishimulikult seda suursugust Kreeka linna vaadelnud ja küsinud korduvalt tohutute üldkasutatavate ehitiste ja rikkalikult kaunistatud hoonete kohta, kuid isa oli alati püüdnud neile küsimustele vastamist vältida. Nüüd olid nad silmitsi selle paganliku linna iluga ja Joosepil ei olnud lihtne Jeesuse küsimusi tähelepanuta jätta.
124:3.7 (1370.5) Juhtumisi toimusid Skythopolise amfiteatris parajasti Kreeka Dekapolise linnade vahelised iga-aastased võistumängud, kus demonstreeriti füüsilist osavust, ning Jeesus soovis kindlalt, et isa viiks teda mänge vaatama. Ta nõudis seda nii tungivalt, et Joosep ei suutnud talle ära öelda. Mängud pakkusid poisile põnevust ja ta läks selle füüsilise arengu ning spordimeisterlikkuse demonstratsiooni vaimuga kogu südamest kaasa. Joosep oli äärmiselt šokeeritud, nähes poja vaimustust nende „paganlike” edevuse demonstratsioonide üle. Kui mängud läbi said, oli Joosepile elu suurimaks üllatuseks kuulda Jeesust neid kiitmas ja arvamust avaldamas, et ka Naatsareti noortele meestele oleks selline tervislik füüsiline tegevus vabas õhus väga kasulik. Joosep rääkis Jeesusega tõsiselt ja kaua nende harjutuste pahelisusest, kuid teadis väga hästi, et see poissi ei veennud.
124:3.8 (1371.1) Ainus kord, mil Jeesus üldse nägi oma isa enda peale vihastamas, oli tol õhtul võõrastemajas nende toas, mil poiss unustas vesteldes juudi mõttesuunad sel määral, et soovitas Joosepil koju jõudes kaasa aidata ka Naatsaretti amfiteatri ehitamisele. Kui Joosep kuulis oma vanimat poega nii ebajuudilikke mõtteid väljendamas, unustas ta oma tavalise meelerahu ja hüüdis Jeesusel vihaselt õlgadest haarates: „Poeg, ära enam kunagi oma elus väljenda nii pahelist mõtet!” Isa emotsionaalne reageering hämmastas Jeesust; isa ei olnud kunagi tema peale pahandanud ja ta oli toimuva üle ütlemata imestunud ja šokeeritud. Ta vastas ainult: „Väga hea, isa, olgu siis nii.” Ja nii kaua kui isa elas, ei vihjanud poeg enam kunagi sõnagagi kreeklaste mängudele ega muule sportlikule tegevusele.
124:3.9 (1371.2) Hiljem nägi Jeesus Jeruusalemma kreeka amfiteatrit ja sai teada, kui vihkamisväärsed on niisugused asjad juutide vaatepunktist. Vaatamata sellele püüdis ta kogu oma elu enda päevakavasse ja — niivõrd kui juudi tavad seda lubasid — hiljem ka oma kaheteistkümne apostli igapäevategevusse sisse viia tervisliku puhkuse ideed.
124:3.10 (1371.3) Jeesus oli oma üheteistkümnenda eluaasta lõpuks energiline, hästiarenenud, parasjagu humoorikas ja üsna heatujuline nooruk, kuid sellest ajast peale hakkas tal üha enam esinema iseäralikke sügavate mõtiskluste ja tõsiste vaatluste perioode. Ta kaldus üsna palju mõtlema selle üle, kuidas täita perekondlikke kohustusi ja kuuletuda samal ajal oma missioonile maailma ees; ta oli juba mõistnud, et tema ülesanne ei piirdu ainult juudi rahva paremaks muutmisega.
124:4.1 (1371.4) See oli Jeesuse elus sündmusrikas aasta. Ta tegi koolis endistviisi edusamme ja uuris väsimatult loodust, samuti üha enam ka seda, kuidas inimesed endale elatist teenivad. Ta hakkas alaliselt tööle koduses puusepatöökojas ja tal lubati oma teenistust enda äranägemist mööda kasutada, mis oli juudi perekonnas väga ebatavaline. Talle sai sel aastal selgeks seegi, et niisugused asjad tuleb perekonna saladuseks jätta. Ta hakkas tunnetama, et ta on külas probleeme tekitanud, ning varjas nüüdsest üha diskreetsemalt kõike, mis võinuks lasta teda teistest erinevana paista.
124:4.2 (1371.5) Kogu selle aasta oli tal oma missiooni olemuse suhtes mitmeid ebakindluse-, isegi tõelisi kahtluseperioode. Tema inimmeele loomulik areng ei võimaldanud tal veel oma kahese olemuse reaalsusest tõeliselt aru saada. Tema isiksus oli üks, mistõttu tema teadvusel oli raske ära tunda nende tegurite kahest päritolu, millest sellesama isiksuse olemus koosnes.
124:4.3 (1371.6) Sellest ajast peale hakkas ta oma vendade ja õdedega paremini läbi saama. Ta oli üha taktitundelisem ja alati osavõtlik, püüdes nende heaolu ja õnne silmas pidada ning tundes rõõmu nendega suhtlemisest, kuni alustas oma avalikku teenistust. Täpsemini öeldes sai ta edaspidi suurepäraselt läbi Jaakobuse, Mirjami ja kahe noorema (sel ajal veel sündimata) lapse Aamose ja Rutiga. Martaga oli tal alati olnud päris hea läbisaamine. Kuid palju probleeme tekkis tal kodus oma tülide tõttu Joosepi ja Juudaga, eriti just viimasega.
124:4.4 (1372.1) Joosepile ja Maarjale oli tõsine katsumus sellise enneolematu, ühtaegu jumaliku ja inimliku lapse üleskasvatamine, ning nad väärivad oma vanemakohustuste ustava ja eduka täitmise eest suurt tunnustust. Jeesuse vanematele sai üha selgemaks, et nende vanimas pojas on midagi üleinimlikku, kuid nad ei osanud kunagi aimatagi, et see tõotatud laps on tegelikult ja tõeliselt selle kohaliku universumi kõigi asjade ja olendite looja. Joosep ja Maarja elasid ja surid, saamata kunagi teada, et nende poeg Jeesus on tegelikult surelikus ihus kehastunud Universumi Looja.
124:4.5 (1372.2) Jeesus pööras sel aastal varasemast enam tähelepanu muusikale ja pidas kodus endiselt kooli oma õdede ja vendade õpetamiseks. Ligikaudu sel ajal hakkas poiss teravalt tunnetama Joosepi ja Maarja erinevaid seisukohti oma missiooni olemuse suhtes. Ta mõtles üsna palju oma vanemate eriarvamuste üle, kuuldes sageli nende jutuajamisi, mis toimusid siis, kui tema nende arvates sügavas unes oli. Jeesus kaldus üha enam oma isa seisukoha poole ning ta emale tegi haiget arusaamine, et poeg loobub oma eluga seotud küsimustes järk-järgult tema juhistest. Aastate möödudes see arusaamade lahknevus üha suurenes. Maarja sai Jeesuse missiooni tähtsusest aina vähem aru ning sellele heale emale tegi üha enam valu lemmikpoja suutmatus tema armastavaid ootusi täita.
124:4.6 (1372.3) Joosepi usk Jeesuse missiooni vaimsesse olemusse kasvas pidevalt. Ja sel ning teistel, tähtsamatel põhjustel on tõesti kahju, et ta ei saanud elada nii kaua, et näha, kuidas täitub tema ettekujutus Jeesuse annetumiselust maa peal.
124:4.7 (1372.4) Oma viimasel kooliaastal, kui Jeesus oli kaheteistkümneaastane, pidas ta oma isaga ägedaid väitlusi juudi tava üle puudutada majast väljudes ja majja sisenedes alati ukseposti kohale naelutatud pärgamenti ja suudelda siis pärgamenti puudutanud sõrme. Selle rituaali juures tavatseti öelda: „Issand hoiab su väljumist ja su tulemist nüüd ja igavesti.” Joosep ja Maarja olid Jeesusele korduvalt selgitanud, et kujusid valmistada ja joonistusi teha ei tohi, sest seesugust loomingut võib kasutada ebajumalakummardamiseks. Kuigi Jeesus ei saanud kujude ja piltide vastasest keelust päriselt aru, hindas ta kõrgelt põhimõttekindlust ja seepärast juhtis ta isa tähelepanu asjaolule, et see tava ukseposti pärgamenti puudutada on samuti sisuliselt ebajumalakummardamine. Ja pärast seda vaidlust Jeesusega võttiski Joosep pärgamendi maha.
124:4.8 (1372.5) Aja möödudes aitas Jeesus muuta mitmeid juurdunud usuvorme, näiteks perekonnapalvusi ja muid tavasid. Naatsaretis oli see võimalik, sest sealne sünagoog oli rabide liberaalse koolkonna mõju all, kelle eredaks esindajaks oli Naatsareti õpetaja Joose.
124:4.9 (1372.6) Selle ja kahe järgmise aasta jooksul kannatas Jeesus tugeva vaimse surutise all, sest ta pidi oma isiklikke seisukohti usutavade ja sotsiaalsete kommete osas pidevalt kohandama vanemate juurdunud tõekspidamistega. Tema tuju rikkus vastuolu soovi vahel jääda truuks oma veendumustele ja kohusetundlikult alistuda oma vanematele; peamise vastuolu tekitasid kaks tähtsat käsku, mis olid tema noorukimeeles esikohal. Üks oli „Jää truuks oma kõrgeimatele veendumustele tõest ja õiglusest!” ja teine „Sa pead oma ema ja isa austama, sest nemad on andnud sulle elu ja sind üles kasvatanud!”. Ta ei jätnud aga täitmata oma kohust ühitada iga päev seda ustavust oma isiklikele veendumustele kohusetundega pere suhtes ja talle pakkus rahuldust siduda oma isiklikke veendumusi ja perekonnakohustusi üha harmoonilisemalt meisterlikuks arusaamaks rühmasolidaarsusest, mis põhineb ustavusel, õiglusel, sallivusel ja armastusel.
124:5.1 (1373.1) Sel aastal jõudis Naatsareti poiss poisieast noormeheikka, tema hääl hakkas muutuma ja muud meele ning keha omadused andsid tunnistust tärkavast mehelikkusest.
124:5.2 (1373.2) Pühapäeva, 9. jaanuari õhtul 7. a pKr sündis tema väikevend Aamos. Juudas polnud veel kaheaastanegi ja väike õde Rutt oli veel sündimata; seega jäi pärast isa õnnetut surma järgmisel aastal Jeesuse hoole alla suur väikeste lastega pere.
124:5.3 (1373.3) Veebruari keskel sai Jeesusele kui inimesele selgeks, et talle on määratud täita maa peal oma missioon ning valgustada inimesi ja ilmutada neile Jumalat. Selle pealtnäha tavalise Naatsareti juudinoormehe meeles omandasid kuju ülitähtsad otsused ja kaugeleulatuvad kavad. Kogu Nebadoni intellektiolendid vaatasid lummatult ja hämmastunult, kuidas see kõik hakkas nüüdseks noorukiikka jõudnud puusepapoja mõtetes ja tegudes avanema.
124:5.4 (1373.4) Esmaspäeval, 20. märtsil 7. a pKr lõpetas Jeesus Naatsareti sünagoogi juures tegutseva kohaliku kooli. See oli iga edasipüüdliku juudi pere elus suurpäev, kui vanem poeg kuulutati „käsuseaduse pojaks” ja Iisraeli Issanda Jumala väljalunastatud esmasündinuks, „Kõigekõrgema lapseks” ja kogu maailma Issanda teenriks.
124:5.5 (1373.5) Eelmise nädala reedel oli Joosep tulnud Sepphorisest, kus ta juhtis ühe uue üldkasutatava hoone ehitust, et sellel rõõmsal sündmusel osaleda. Jeesuse õpetaja uskus kindlalt, et erksale ja usinale õpilasele on määratud mingis mõttes väljapaistev elu, mingi silmapaistev ülesanne. Vaatamata kõigile oma muredele seoses Jeesuse mittekonformistlike kalduvustega tundsid vanemad poisi üle suurt uhkust ja olid juba hakanud plaane tegema, saatmaks teda Jeruusalemma kuulsatesse heebrea akadeemiatesse edasi õppima.
124:5.6 (1373.6) Kui Jeesus kuulis neid plaane arutatavat, süvenes üha rohkem tema veendumus, et ta ei lähe kunagi Jeruusalemma rabide juurde õppima. Kuid ta ei osanud aimatagi, et tulekul on tragöödia, mis sunnib teda neist plaanidest kindlalt loobuma ja võtma endale vastutuse suure perekonna — ema, tema enda ja veel viie venna ning kolme õe — toetamise ja suunamise eest. Arvatavasti sai Jeesus selle pere üleskasvatamisel suuremad ja pikaajalisemad kogemused kui tema isa Joosep. Ta täitis need nõuded, mis ta hiljem iseendale kehtestas: olla sellele nii äkki murest murtud ja ootamatult raske kaotuse osaliseks saanud perele — oma perele — targaks, kannatlikuks, mõistvaks ja tegusaks õpetajaks ning vanimaks vennaks.
124:6.1 (1374.1) Jõudnud noormeheea künnisele ja sünagoogikoolid ametlikult lõpetanud, oli Jeesusel õigus minna koos vanematega Jeruusalemma, et osaleda oma esimese paasapüha pühitsemises. Sel aastal oli paasapüha laupäeval, 9. aprillil 7. a pKr. Esmaspäeva, 4. aprilli varahommikul valmistus Naatsaretist Jeruusalemma minema üsna suur seltskond — 103 inimest. Nad rändasid lõuna poole Samaaria suunas, kuid pöörasid Jisreeli jõudes itta, siirdudes ümber Gilboa mäe Jordani jõe orgu, et mitte Samaariast läbi minna. Joosep ja tema pere oleksid hea meelega läinud Jaakobi allika ja Peeteli kaudu läbi Samaaria, et aga juudid ei tahtnud samaarlastega tegemist teha, otsustasid nad minna koos naabritega Jordani oru kaudu.
124:6.2 (1374.2) Kardetud Arhelaos oli kukutatud ja neil polnud Jeesust Jeruusalemma viies eriti midagi karta. Sellest ajast, kui esimene Herodes oli püüdnud Petlemma imikut tappa, oli möödunud kaksteist aastat ja keegi poleks osanud seostada seda sündmust tolle tundmatu poisiga Naatsaretist.
124:6.3 (1374.3) Enne Jisreeli ristteele jõudmist möödusid nad vasakule jäävast iidsest Suunemi külast ja Jeesus kuulis taas lugusid seal kunagi elanud kogu Iisraeli kõige kaunimast neiust ning Eliisa imepärastest tegudest. Jisreelist möödudes jutustasid Jeesuse vanemad Aahabi ja Iisebeli ettevõtmistest ja Jehu kangelastegudest. Ümber Gilboa mäe minnes rääkisid nad palju Saulist, kes selle mäe nõlval endalt elu võttis, ja kuningas Taaveti seostest selle ajaloolise paigaga.
124:6.4 (1374.4) Ümber Gilboa mäe jalami rännates võisid palverändurid paremal näha Kreeka linna Skythopolist. Nad vaatasid kauguses paistvaid marmorehitisi, kuid ei lähenenud paganlikule linnale, sest kartsid end sedavõrd rüvetada, et ei saa enam osa võtta paasapüha pidulikest ja pühalikest tseremooniatest Jeruusalemmas. Maarja ei saanud aru, miks ei Joosep ega Jeesus tahtnud Skythopolisest rääkida. Ta ei teadnud nende eelmisel aastal puhkenud vaidlusest, sest temale ei olnud nad sellest vahejuhtumist kunagi rääkinud.
124:6.5 (1374.5) Nüüd viis tee otse alla troopilisse Jordani jõe orgu ja Jeesuse imetlev pilk langes peagi käänulisele Jordani jõele, mille sädelevad ja virvendavad veed voolasid Surnumerre. Selles troopikaorus lõunasse rännates võtsid nad üleriided seljast, tundsid rõõmu lopsakatest viljapõldudest ja kaunitest roosasid õisi täis oleandritest, samal ajal kui kaugel põhjas kõrgus massiivne lumise tipuga Hermoni mägi, mis majesteetlikult ajaloolisele orule alla vaatas. Veidi enam kui kolm tundi pärast Skythopolisest möödumist jõudsid nad vuliseva oja äärde ja veetsid seal öö tähistaeva all.
124:6.6 (1374.6) Reisi teisel päeval möödusid nad paigast, kus Jabbok ida poolt Jordani jõega ühineb. Jõe orust ida poole vaadates jutustati Gideoni ajast, mil midjanlased valgusid sellesse piirkonda, et seda vallutada. Teise päeva õhtul jäid nad ööbima Jordani jõe oru kohal kõrguva suurima mäe Sartaba jalamile, mille tippu oli ehitatud Aleksandria kindlus, kus Herodes oli hoidnud vangis üht oma naistest ja kuhu ta oli matnud oma kaks kägistatud poega.
124:6.7 (1375.1) Kolmandal päeval möödusid nad kahest külast, mis Herodes oli hiljuti ehitanud, ja nägid nende suurepärast arhitektuuri ja kauneid palmiaedu. Videvikuks jõudsid nad Jeerikosse, kuhu jäid järgmise päevani. Joosep, Maarja ja Jeesus kõndisid tol õhtul kaks ja pool kilomeetrit iidse Jeeriko asukohani, kus Joosua, kelle järgi Jeesusele oli nimi antud, oli juudi pärimuse kohaselt oma kuulsad kangelasteod sooritanud.
124:6.8 (1375.2) Reisi neljandaks ja viimaseks päevaks oli teele moodustunud palverändurite katkematu rongkäik. Nüüd hakkasid nad Jeruusalemmani viivatele mägedele ronima. Ja tipule lähenedes vaatasid nad üle Jordani jõe kaugetele mägedele ja lõuna poole üle Surnumere liikumatu vee. Umbes poolel teel üles Jeruusalemma nägi Jeesus esmakordselt Õlimäge (mis tema hilisemas elus nii olulist osa mängis) ja Joosep näitas talle Püha Linna, mis asus just selle mäeharja taga, ning nooruki süda hakkas kiiresti põksuma rõõmsas ootuses, et ta näeb peagi oma taevase Isa linna ja maja.
124:6.9 (1375.3) Õlimäe idanõlvadel tegid nad väikese Betaania küla serval puhkepeatuse. Külalislahked külaelanikud tulid palverändurite eest hoolitsema. Joosep oma perega oli juhtumisi peatunud kellegi Siimoni maja lähedal, kellel oli kolm Jeesusega samaealist last — Maarja, Marta ja Laatsarus. Naatsareti pere kutsuti majja einestama ja kahe pere vahel tärkas eluaegne sõprus. Jeesus peatus selles majas oma sündmusrikka elu jooksul korduvalt hiljemgi.
124:6.10 (1375.4) Nad jätkasid teed ja seisid peagi Õlimäe järsaku ääres ning Jeesus nägi esimest korda (enda mäletamist mööda) Püha Linna, selle suursuguseid paleesid ja oma Isa mõjujõulist templit. Mitte kunagi oma elus polnud Jeesus kogenud sellist puhtinimlikku erutust, mis teda valdas, seistes sel aprillikuu pärastlõunal Õlimäel, ahmides endasse esimest vaadet Jeruusalemmale. Ka hilisematel aastatel seisis ta korduvalt samal kohal ja nuttis selle linna pärast, mis pidi peagi tagasi lükkama veel ühe prohveti, viimase ja suurima oma taevastest õpetajatest.
124:6.11 (1375.5) Kuid nad kiirustasid edasi Jeruusalemma. Oli juba neljapäeva õhtupoolik. Linna jõudes möödusid nad templist ja Jeesus polnud veel kunagi näinud nii suurt inimhulka. Ta mõtiskles palju sellest, kuidas need juudid olid teadaoleva maailma kaugeimatest paikadest siia kokku kogunenud.
124:6.12 (1375.6) Varsti jõudsid nad kohta, kus pidid paasapüha nädala jooksul peatuma; see oli Maarja ühe jõuka sugulase suur kodu ning too sugulane teadis Sakariase kaudu nii Johannese kui ka Jeesuse sünniloost. Järgmisel, ettevalmistuste päeval valmistusid nad paasapühasabati kohaseks tähistamiseks.
124:6.13 (1375.7) Kuigi kogu Jeruusalemm oli paasapühaks valmistudes liikvel, leidis Joosep aega, et viia oma poeg akadeemiasse, kus ta pidi kahe aasta pärast, ettenähtud vanuses, viieteistkümneaastaseks saades, oma haridusteed jätkama. Joosep oli tõeliselt hämmastunud, nähes, kui vähe Jeesus nende hoolikalt koostatud plaanide vastu huvi tundis.
124:6.14 (1375.8) Tempel ja kõik sellega seotud teenistused ning muud toimingud jätsid Jeesusele sügava mulje. Esmakordselt pärast nelja-aastaseks saamist oli ta liialt tegevuses omaenda mõtetega, et eriti palju küsimusi esitada. Ta esitas siiski oma isale mitu kimbatusse ajavat küsimust (nagu varasematelgi kordadel) selle kohta, miks taevane Isa nõudis nii paljude süütute ja abitute loomade tapmist. Nagu isa poisi näoilmest väga hästi aru sai, ei rahuldanud tema vastused ja selgitamiskatsed sügavalt juurdlevat terava mõistusega poega.
124:6.15 (1376.1) Päev enne paasapühasabatit tulvasid läbi Jeesuse sureliku meele vaimuvalguse vood ja täitsid tema inimsüdame armastava osavõtlikkusega vaimupimeda ja moraalselt ebateadliku rahva suhtes, kes oli kokku tulnud iidset paasapüha tähistama. See oli üks erakordsemaid päevi, mis Jumala Poeg lihas veetis; öösel ilmus esmakordselt tema maisel elujärgul Salvingtonilt sõnumitooja, kelle oli saatnud Immanuel, ja lausus: „Tund on tulnud. Sul on aeg asuda oma Isa ülesannet täitma.”
124:6.16 (1376.2) Ja nii, veel enne kui tema noortele õlgadele langesid Naatsareti perekonnaga seotud rängad kohustused, jõudis kohale taevane sõnumitooja, tuletamaks meelde sellele veel alla kolmeteistkümneaastasele noormehele, et on tulnud aeg hakata täitma universumikohustusi. See oli esimene samm pikas sündmustereas, mis lõpuks kulmineerus Poja annetumise lõpulejõudmisega Urantial ja sellega, et „universumi valitsemise kohustused seati taas tema inimlik-jumalikele õlgadele”.
124:6.17 (1376.3) Aja möödudes muutus kehastumise saladus meile kõigile üha arusaamatumaks. Me suutsime vaevu tajuda, et see Naatsareti poiss on kogu Nebadoni looja. Ning me ei saa ka praegu aru, kuidas sellesama Looja-Poja ja tema Paradiisi-Isa vaim on seotud kogu inimkonna hingedega. Aja möödudes võisime näha, et tema inimmeel sai üha selgemini aru, et sel ajal, kui ta elas oma lihalikku elu, oli vaimus tema õlgadel vastutus kogu universumi eest.
124:6.18 (1376.4) Nii lõpeb Naatsareti poisi elujärk ja algab lugu noorukist — üha enam eneseteadlikust jumalikust inimesest —, kes hakkab nüüd mõtlema enda koha üle maailmas, püüdes oma üha avarduvat elueesmärki ühitada vanemate soovidega ja kohustustega perekonna ning tolle ajastu ühiskonna ees.
Urantia raamat
125. Kiri
125:0.1 (1377.1) ÜKSKI sündmus Jeesuse sündmusrikka maise elujärgu jooksul polnud tema jaoks lummavam, inimlikus mõttes haaravam, kui see esimene Jeruusalemma külastus. Talle pakkus eriti põnevust osalemine templis toimuvates diskussioonides ning see jäi talle oma hilise lapseea ja varase noorukiea suursündmusena kauaks meelde. See oli tema jaoks esimene elevust pakkuv võimalus elada mõni päev omaette, minna ja tulla ilma kitsenduste ja piiranguteta. See lühike paasapühale järgnenud nädal, mil ta elas kellegi suunamiseta, oli tema elu esimene täiesti kohustustevaba aeg. Ja pärast seda kulus palju aastaid, enne kui ta end taas kas või lühikest aega kõigist kohustustest vabana tundis.
125:0.2 (1377.2) Naised käisid Jeruusalemmas paasapühapidustustel harva, sest neile ei olnud kohaletulek kohustuslik. Jeesus aga peaaegu keeldus ilma emata minemast. Ja kui tema ema otsustas kaasa minna, ajendas see ka paljusid teisi Naatsareti naisi sama teekonda ette võtma, nii et Naatsaretist paasapühale siirduvas reisiseltskonnas oli naiste osakaal suurem kui kunagi varem. Teel Jeruusalemma laulsid nad ikka ja jälle saja kolmekümnendat psalmi.
125:0.3 (1377.3) Naatsaretist lahkumisest kuni Õlimäe tippu jõudmiseni tundis Jeesus suurt ootusärevust. Kogu oma rõõmuküllase lapsepõlve oli ta aupaklikult kuulanud jutte Jeruusalemmast ja selle templist — nüüd pidi ta peagi neid tegelikult nägema. Õlimäelt ja väljast lähemalt vaadates oli tempel vastanud kõigile Jeesuse ootustele ja veel enamgi; kui ta aga selle pühadest väravatest sisse astus, pidi ta üha enam pettuma.
125:0.4 (1377.4) Jeesus läks koos oma vanematega üle templiõue, et ühineda uute käsuseaduse poegade rühmaga, kes ootasid pühitsemist Iisraeli kodanikeks. Juba templis tungleva rahvahulga üldine käitumine valmistas talle pettumust, aga päeva esimene suur ehmatus tuli siis, kui ta ema lahkus neist, et minna naisterõdule. Jeesus polnud kunagi sellele mõelnud, et ta ema ei tohi tema pühitsemistseremooniale kaasa tulla, ja ta oli nördinud, et ema pidi ebaõiglase diskrimineerimise all kannatama. Kuigi see talle suurt meelehärmi valmistas, ei öelnud ta peale mõne protesteeriva märkuse isale midagi. Kuid ta jäi mõttesse ja mõtles sügavalt asja üle järele, mida näitasid ka tema küsimused kirjatundjatele ja õpetajatele nädal hiljem.
125:0.5 (1377.5) Ta tegi läbi pühitsemisrituaalid, kuid nende pealiskaudsus ja rutiin valmistasid talle pettumuse. Ta tundis puudust sellest osavõtlikkusest, mis oli iseloomulik Naatsareti sünagoogi tseremooniatele. Siis tuli ta tervitama oma ema ja seejärel valmistus minema isaga esimesele tutvumiskäigule templisse ja selle erinevatesse õuedesse, rõdudele ning koridoridesse. Templiõued võisid korraga mahutada üle kahesaja tuhande palveldaja ja kuigi sealsete hoonete tohutud mõõtmed — võrreldes kõige seninähtuga — avaldasid talle sügavat muljet, oli ta rohkem huvitatud templitseremooniate ja nendega seotud palveldamise vaimsest tähendusest.
125:0.6 (1378.1) Ta oskas küll paljude templirituaalide ilu ja sümboolikat hinnata, kuid oli pettunud selgitustes, mida vanemad vastuseks tema uurivatele küsimustele nende tseremooniate tegeliku tähenduse kohta oskasid anda. Jeesus lihtsalt ei leppinud palveldamise ja religioosse andumise kohta antud selgitustega, mis seostusid usuga Jumala raevusse või Kõigevägevama vihasse. Pärast templi külastamist arutles ta nende küsimuste üle edasi ja kui ta isa leebelt nõudis, et Jeesus tunnistaks juudi ortodoksseid tõekspidamisi, pöördus Jeesus äkki oma vanemate poole ja ütles, vaadates isale paluvalt otsa: „Isa, see ei saa tõsi olla — taevane Isa ei saa oma ekslikesse lastesse maa peal niimoodi suhtuda. Taevane Isa ei saa armastada oma lapsi vähem, kui sina mind armastad. Ja ma tean hästi, et ükskõik kui rumalasti ma ka ei toimiks, ei valaks sa kunagi minu peale oma viha ega raevu välja. Kui juba sina, mu maine isa, nii inimlikult jumalikkust kajastad, kui palju enam peaks siis taevane Isa olema headuse ja ülevoolava armulikkusega täidetud! Ma keeldun uskumast, et mu taevane Isa armastab mind vähem kui mu maine isa.”
125:0.7 (1378.2) Kui Joosep ja Maarja neid oma esmasündinud poja sõnu kuulsid, vaikisid nad. Ning nad ei püüdnud enam kunagi teda Jumala armastuse ja taevase Isa armulikkuse suhtes ümber veenda.
125:1.1 (1378.3) Kõikjal, kuhu Jeesus templiõuedel läks, ehmatas teda ja tekitas temas vastikust aupaklikkuse puudumine, mida ta nägi. Ta pidas templis tungleva rahvahulga käitumist „tema Isa majas” viibides sobimatuks. Ent tema noore elu suurim šokk tabas teda paganate õuel, kuhu isa teda viis, sest seal kõlas lärmakas žargoon, vali jutt ja vandumine vaheldumisi lammaste määgimise ja jutuvadaga, mis andis tunnistust rahavahetajate ning ohvriloomade ja muude kaupade müüjate sealviibimisest.
125:1.2 (1378.4) Ent kõige enam riivas tema sündsustunnet kergemeelsete kurtisaanide uhkeldamine sellel templiõuel, samasuguseid mingitud naisi oli ta hiljuti näinud Sepphorist külastades. Selline templirüvetamine äratas kogu tema noorukihinges peituva nördimuse ja ta väljendas kõhklematult oma arvamust ka Joosepile.
125:1.3 (1378.5) Jeesus imetles templis valitsevat meeleolu ja teenistusi, kuid nii paljude vaid vormitäiteks palveldajate nägudelt vastu vaatav vaimne inetus ehmatas teda.
125:1.4 (1378.6) Nüüd siirdusid nad templiesise kaljuserva taga paiknevasse preestrite õue, kus asus altar — vaatama, kuidas oma ametikohuseid täitvad mõrtsukatest preestrid tapavad terveid loomakarju ja pesevad pronkspurskkaevu ääres oma kätelt verd. Vereplekke täis maa, preestrite verised käed ja surevate loomade häälitsused oli midagi niisugust, mida see loodust armastav noormees lihtsalt ei suutnud taluda. Kohutav vaatepilt tekitas Naatsareti poisis vastikust. Ta haaras oma isal käsivarrest ja palus, et see ta ära viiks. Nad kõndisid läbi paganate õue tagasi ja isegi sealne naer ja labased naljad tundusid äsjanähtud vaatepildi kõrval kergendusena.
125:1.5 (1379.1) Joosep nägi, missugust vastikustunnet oli templiriituste jälgimine tema pojas tekitanud, ja otsustas targu viia ta vaatama niinimetatud „kaunist väravat”, korintose pronksist valmistatud kunstipärast väravat. Kuid Jeesusel oli oma esimesest templikülastusest küllalt saanud. Nad pöördusid tagasi ülemisse õue, et Maarjaga kohtuda, ja jalutasid tund aega rahvahulkadest eemal vabas õhus, vaadates Asmoni paleed, Herodese suursugust kodu, ja Rooma valvurite väravat. Selle jalutuskäigu ajal selgitas Joosep Jeesusele, et iga päev templis toimuvaid ohverdamisi on lubatud pealt vaadata ainult Jeruusalemma elanikel ning et Galilea elanikud tulevad templisse palveldama vaid kolm korda aastas: paasapühal, nelipühal (seitse nädalat pärast paasapüha) ja oktoobris lehtmajadepüha ajal. Need pühad oli kehtestanud Mooses. Siis arutlesid nad kahe hiljem kehtestatud püha — templipühitsuse püha ja puurimi üle. Seejärel läksid nad majutuspaika ja valmistusid paasapüha pühitsema.
125:2.1 (1379.2) Viis Naatsareti perekonda tähistasid paasapüha Betaania küla Siimoni pere külalistena või kaaslastena, sest Siimon oli ostnud kogu seltskonnale paasalamba. Just arvukate lammaste tapmine oli Jeesusele templit külastades nii tugevat mõju avaldanud. Paasapüha söömaaega oli kavatsetud pidada koos Maarja sugulastega, kuid Jeesus veenis oma vanemaid võtma vastu kutse tulla Betaaniasse.
125:2.2 (1379.3) Sel öösel kogunesid nad, et sooritada paasapühariitusi, süüa praeliha hapendamata leiva ja mõrude taimedega. Jeesusel kui uuel käsuseaduse pojal paluti jutustada paasapüha päritolust ja ta tegi seda hästi, kuid ajas oma vanemad veidi segadusse arvukate vahemärkustega, mis väljendasid hiljutinähtu ja -kuuldu mõju tema noorele, kuid järelemõtlikule meelele. Sellega algasid paasapüha seitse päeva kestvad tseremooniad.
125:2.3 (1379.4) Jeesus oli hakanud juba nüüd, kuigi ta neist asjadest vanematele midagi ei rääkinud, endamisi arutama, kas poleks sünnis tähistada paasapüha lamba tapmiseta. Ta oli sisemiselt veendunud, et taevane Isa ei vaata neile ohverdustele hea pilguga, ning aastate möödudes tekkis temas üha kindlam tunne, et ta seab kunagi sisse paasapüha veretu pühitsemise.
125:2.4 (1379.5) Jeesus magas tol ööl väga vähe. Tema puhkust häirisid vastikust tekitavad unenäod tapmistest ja kannatustest. Ta meel oli segaduses ja süda lõhestatud kogu juudi tseremooniasüsteemi teoloogilisest põhimõttekindlusetusest ja absurdsusest. Ka tema vanemad magasid halvasti. Äsjalõppenud päeva sündmused häirisid neid väga. Oma südames olid nad poisi nende jaoks imeliku ja kindlameelse hoiaku pärast väga tujust ära. Hommiku poole ööd tabas Maarjat närvivapustus, kuid Joosep jäi rahulikuks, ehkki oli samamoodi segaduses. Nad mõlemad kartsid poisiga neist probleemidest avameelselt rääkida, ehkki Jeesus oleks meeleldi oma vanematega vestelnud, kui nood oleksid söandanud teda selleks õhutada.
125:2.5 (1379.6) Järgmise päeva teenistused templis olid Jeesusele vastuvõetavamad ja aitasid tal eelmise päeva ebameeldivaid mälestusi märgatavalt leevendada. Ülejärgmisel hommikul võttis noor Laatsarus Jeesuse oma hoole alla ja nad asusid Jeruusalemma ning selle ümbrust sihipäraselt uurima. Enne kui päev läbi sai, oli Jeesus leidnud üles need templi ümbruses asuvad erinevad paigad, kus parajasti toimusid õppe- ja küsitluskoosolekud. Välja arvatud vähesed külastused kõige pühamasse paika, et uudistada, mis eraldava eesriide taga tegelikult peitub, veetis ta suurema osa ajast nendel õppekoosolekutel templi ümbruses.
125:2.6 (1380.1) Kogu paasapühanädala jäi Jeesus uute käsuseaduse poegade sekka ja see tähendas, et ta pidi istuma teisel pool piiret, mis eraldas kõiki neid, kes polnud täieõiguslikud Iisraeli kodanikud. Olles sunnitud sel moel oma noorust tunnetama, hoidus ta esitamast paljusid küsimusi, mis ta meeles mõlkusid; ta hoidus sellest vähemalt paasapühapidustuste lõpuni, mil need piirangud äsjapühitsetud noorte suhtes kaotati.
125:2.7 (1380.2) Paasapühanädala kolmapäeval lubati Jeesusel Laatsarusega kaasa minna ja Betaanias ööbida. Laatsarus, Marta ja Maarja kuulsid tol õhtul Jeesust arutlemas ajalike ja igaveste, inimlike ja jumalike asjade üle ning alates sellest õhtust armastasid kõik kolm teda nii, nagu oleks ta nende vend.
125:2.8 (1380.3) Nädala lõpupoole nägi Jeesus Laatsarust vähem, sest sõpra ei lubatud osaleda isegi templiarutelude välisringis, kuigi ta võttis osa avalikest vestlustest välisõuedes. Laatsarus oli sama vana kui Jeesus, kuid Jeruusalemma noori lubati harva enne kolmeteistkümnendat eluaastat käsuseaduse poegade pühitsemises osaleda.
125:2.9 (1380.4) Vanemad leidsid paasapühanädala ajal ikka ja jälle Jeesuse sügavais mõtetes omaette istumas, pea käte vahel. Nad polnud kunagi näinud teda sellisena ja teadmata, kui suures segaduses on ta meel ja kui häiritud ta vaim hetkel omandatava kogemuse tõttu, olid nad piinavas kimbatuses, sest ei osanud midagi teha. Nad ootasid paasapühanädala lõppu, soovides oma imelikult käituva poja ohutult tagasi Naatsaretti viia.
125:2.10 (1380.5) Jeesus mõtles päevast päeva oma probleemide üle. Nädala lõpuks oli ta palju asju enda jaoks paika pannud, kui aga saabus aeg Naatsaretti tagasi pöörduda, oli noor meel ikka veel segaduses ja seda vaevas terve rida vastamata küsimusi ning lahendamata probleeme.
125:2.11 (1380.6) Enne Jeruusalemmast lahkumist korraldasid Joosep ja Maarja koos Jeesust Naatsaretis koolitanud õpetajaga asjad nii, et Jeesus saaks viieteistkümneaastaselt sinna tagasi pöörduda ja alustada pikki õpinguid ühes kuulsaimas rabide akadeemias. Jeesus külastas seda kooli koos oma vanemate ja õpetajatega, kes muutusid väga kurvaks, nähes, kui ükskõikselt noormees suhtub kõigesse, mida nad ütlevad ja teevad. Maarjale valmistas mõju, mida Jeruusalemma külastamine Jeesusele avaldas, sügavat valu ja Joosep oli poisi imelike märkuste ning ebatavalise käitumise pärast suures hämmingus.
125:2.12 (1380.7) Paasapühanädal oli sellegipoolest Jeesuse elu suursündmus. Ta oli tundnud rõõmu võimaluse üle kohata kümneid omavanuseid noormehi, kes olid samuti pühitsemiskandidaadid, ja nende kontaktide kaudu õppinud tundma inimeste elu Mesopotaamias, Turkestanis ja Partias, samuti Rooma kaugetes läänepoolsetes provintsides. Ta teadis juba üsna hästi, kuidas kasvavad noored Egiptuses ja teistes Palestiina-lähedastes piirkondades. Jeruusalemmas viibis sel ajal tuhandeid noori inimesi ja Naatsareti noormees kohtas isiklikult ning küsitles üsna põhjalikult rohkem kui sadat viitkümmend noort. Ta oli eriti huvitatud neist, kes olid tulnud kaugematest ida- ja läänepoolsetest maadest. Tänu neile kontaktidele tekkis noorukil soov maailmas ringi rännata, et teada saada, kuidas erinevad inimrühmad oma igapäevast leiba teenivad.
125:3.1 (1381.1) Naatsaretlaste reisiseltskond oli kokku leppinud, et nad kohtuvad templi lähedal paasapühapidustustejärgse nädala esimese päeva keskhommikul. Nii tehtigi ja asuti tagasiteele Naatsaretti. Sel ajal kui tema vanemad kaasreisijate kokkukogunemist ootasid, läks Jeesus templisse väitlusi kuulama. Seltskond valmistus peagi lahkuma, mehed ühes ja naised teises rühmas, nagu neil Jeruusalemma pidustustele ja tagasi koju reisides tavaks oli. Jeesus oli tulnud Jeruusalemma koos ema ja teiste naistega, aga et ta oli nüüd pühitsetud noormees, pidi ta reisima Naatsaretti tagasi koos isaga meeste seltsis. Kuid Naatsareti seltskonna Betaania poole teele asudes oli Jeesus süvenenud templis arutelusse inglitest ja täiesti unustanud, et vanemate lahkumisaeg on kätte jõudnud. Ja ta mõistis, et teda on maha jäetud, alles siis, kui siirduti juba lõunastele templiaruteludele.
125:3.2 (1381.2) Naatsareti rändurid ei tundnud Jeesusest puudust. Maarja arvas, et poeg reisib meestega, Joosep aga arvas, et naistega, sest ta oli koos naistega Jeruusalemma tulnud ja Maarja eeslit juhtinud. Nad avastasid Jeesuse puudumise alles siis, kui olid Jeerikosse jõudnud ja valmistusid seal ööd veetma. Küsitledes viimaseid Jeerikosse jõudnuid ja kuulnud, et ükski neist pole nende poega näinud, veetsid nad unetu öö ja mõtisklesid, mis küll temaga oli võinud juhtuda, arutasid paljusid tema ebatavalisi reageeringuid paasapühanädala sündmustele ning noomisid veidi teineteist sellepärast, et polnud enne Jeruusalemmast lahkumist kontrollinud, kas poeg on ikka rühmaga kaasas.
125:4.1 (1381.3) Samal ajal viibis Jeesus kogu pärastlõuna templis, kuulates arutelusid ja nautides paasapühanädala suurte rahvahulkade lahkumise järgset vaiksemat ja väärikamat õhkkonda. Kui pärastlõunased arutelud, milles Jeesus üheski ei osalenud, lõppesid, siirdus noormees Betaaniasse, jõudes kohale just siis, kui Siimoni pere asus õhtust sööma. Kolm noort tervitasid Jeesust rõõmsalt ja ta jäi Siimoni juurde ööbima. Ta suhtles tol õhtul teistega väga vähe ja veetis rohkem aega üksi aias mõtiskledes.
125:4.2 (1381.4) Järgmisel hommikul ärkas Jeesus varakult ja läks templisse. Õlimäe harjal ta peatus ning avanev vaatepilt — vaimuvaesuses, traditsioonide kütkes ja Rooma leegionide järelevalve all elavad inimesed — tõi talle pisarad silma. Varasel ennelõunal oli ta juba templis, olles otsustanud väitlustes osaleda. Ka Joosep ja Maarja olid tõusnud sel hommikul varakult, kavatsedes Jeruusalemma tagasi minna. Nad kiirustasid kõigepealt oma sugulaste majja, kus nende pere paasapühanädalal oli elanud, kuid seal polnud keegi Jeesust näinud. Otsinud poega kogu päeva ja leidmata temast mingit jälge, pöördusid nad ööseks sugulaste juurde tagasi.
125:4.3 (1382.1) Teisel koosolekul võttis Jeesus julguse kokku ja hakkas küsimusi esitama. Tema osavõtt templiaruteludest oli hämmastav, kuid alati tema noorusele kohane. Mõnikord ajasid tema teravad küsimused juudi seaduste õpetatud lektorid veidi kimbatusse, kuid temas oli näha nii siirast ausameelsust koos ilmse teadmistejanuga, et enamik templiõpetajaid kaldus küsimusi tõsiselt arutama. Kui aga Jeesus söandas kahelda selles, kas oli õiglane tappa purjus pagan, kes oli paganate õuest väljunud ja rumalast peast astunud templi keelatud ja väidetavalt pühadesse õuedesse, kaotas üks sallimatumaid õpetajaid poisi küsimuses sisalduva varjatud kriitika pärast kannatuse ja küsis ähvardavalt põrnitsedes, kui vana Jeesus on. Jeesus vastas: „Veidi enam kui nelja kuu pärast saan kolmteist.” „Mida sa siis siin teed,” küsis vihane õpetaja, „kui sa pole veel käsuseaduse poja vanusessegi jõudnud?” Ja kui Jeesus selgitas, et teda oli paasapüha ajal pühitsetud ning et ta on Naatsareti koolid lõpetanud, oli kõigi õpetajate põlglik vastus: „Seda võis arvata, et ta on Naatsaretist.” Kuid nende juht arvas, et Jeesust ei maksa selles süüdistada, et Naatsareti sünagoogi juhid olid tal lasknud kooli lõpetada, kuigi ta polnud kolmeteistkümne-, vaid ainult kaheteistkümneaastane. Vaatamata sellele, et mitu tema halvustajat tõusis ja lahkus, otsustati, et poiss võib templiväitlustes segamatult õpilasena edasi osaleda.
125:4.4 (1382.2) Kui tema teine päev templis lõpule jõudis, siirdus ta ööseks taas Betaaniasse. Ning ta läks jälle aeda mõtisklema ja palvetama. Oli selge, et tema meel tegeles kaalukate probleemidega.
125:5.1 (1382.3) Kolmandal päeval, mis Jeesus templis kirjatundjate ja õpetajate seltsis veetis, kogunes sinna palju pealtvaatajaid, kes olid sellest Galilea noormehest kuulnud ja tulnud nautima vaatepilti, kuidas poiss tarku seadusetundjaid segadusse ajab. Ka Siimon saabus Betaaniast poissi jälgima. Joosep ja Maarja otsisid kogu selle päeva murelikult Jeesust, käies isegi mitu korda templis, kuid neil ei tulnud pähe uurida lähemalt väitlusrühmi, ehkki poja paeluv hääl ulatus korraks isegi nende kuuldekaugusse.
125:5.2 (1382.4) Enne päeva lõppu oli templi keskse väitlusrühma kogu tähelepanu koondunud Jeesuse esitatud küsimustele. Tema paljude küsimuste hulka kuulusid:
125:5.3 (1382.5) 1. Mis on tegelikult pühimatest pühimas paigas, eesriide taga?
125:5.4 (1382.6) 2. Miks tuleb Iisraelis emad templis meessoost palveldajatest eraldada?
125:5.5 (1382.7) 3. Kui Jumal on oma lapsi armastav isa, miks on siis vaja jumaliku soosingu võitmiseks kõiki neid loomi tappa — kas Moosese õpetusest pole mitte valesti aru saadud?
125:5.6 (1382.8) 4. Kui tempel on pühendatud taevase Isa palveldamisele, kas on siis kohane lubada seal viibida ilmalikel kaubitsejatel?
125:5.7 (1382.9) 5. Kas oodatud messiast saab ilmalik vürst, kes asub Taaveti troonile, või peab ta toimima eluvalgusena vaimse kuningriigi rajamisel?
125:5.8 (1383.1) Ning kuulajad imestasid kogu päeva nende küsimuste üle ja keegi neist polnud rohkem hämmastunud kui Siimon. See Naatsareti nooruk pommitas enam kui nelja tunni jooksul neid juudi õpetajaid mõtlemapanevate ja südant läbikatsuvate küsimustega. Ta kommenteeris endast vanemate märkusi vähe. Oma õpetust andis ta edasi esitatavate küsimustega. Küsimuse osav ja peen sõnastus pani ühtaegu nende õpetuse proovile ja pakkus välja omapoolse õpetuse. Küsimuste esitamise viisis oli tarkus põimunud huumoriga, mis võitis ka nende poolehoiu, kes tema noorust rohkem või vähem pahaks panid. Neid läbitungivaid küsimusi esitas ta alati silmapaistvalt ausal ja kaalutletud viisil. Sel sündmusrikkal õhtupoolikul templis ilmutas ta sama vastumeelsust vastase ebaausa ärakasutamise suhtes, mis oli iseloomulik ka kogu tema hilisemale avalikule teenimisele. Noorukina ja hiljem mehena näis tal täielikult puuduvat isekas soov võita vaidlus ainuüksi loogikaga triumfeerides, sest vaid üks asi äratas tema ülimat huvi: kuulutada igikestvat tõde ja ilmutada selle kaudu täielikumalt igavest Jumalat.
125:5.9 (1383.2) Kui päev läbi sai, seadsid Siimon ja Jeesus oma sammud taas Betaania poole. Enamiku sellest teekonnast kõndisid mees ja poiss vaikides. Jeesus peatus jälle Õlimäe harjal, kuid ei valanud pisaraid linna ja selle templit vaadeldes — ta langetas ainult vaikses pühendumises pea.
125:5.10 (1383.3) Pärast õhtusööki Betaanias keeldus ta taas lõbusa sõpraderingiga ühinemast ja läks selle asemel aeda, kuhu jäi hilisööni, püüdes edutult mõelda välja mingit kindlat lähenemisviisi oma elutööle ja otsustada, kuidas oleks kõige parem ilmutada vaimupimedatele kaasmaalastele kaunimat arusaama taevasest Isast ja vabastada nad kohutavast seaduste, rituaalide, tseremooniate ning kopitanud traditsioonide orjusest. Kuid see tõde otsiv noormees ei leidnud selget valgust.
125:6.1 (1383.4) Jeesus oli oma maised vanemad imelikul viisil unustanud. Isegi hommikusöögi ajal, kui Laatsaruse ema märkis, et tema vanemad peaksid olema juba koju jõudnud, ei paistnud Jeesus aru saavat, et nad võivad tema mahajäämise pärast mõnevõrra muret tunda.
125:6.2 (1383.5) Ta läks jälle templisse, kuid ei peatunud, et Õlimäe harjal mõtiskleda. Hommikuste väitluste ajal pühendati palju aega seadustele ja prohvetitele ning õpetajaid hämmastas, et Jeesus tundis pühakirju hästi nii heebrea kui ka kreeka keeles. Aga nad ei imestanud niivõrd tema tõetundmise kui just nooruse üle.
125:6.3 (1383.6) Pärastlõunasel koosolekul olid nad vaevalt hakanud vastama tema küsimusele palve eesmärgi kohta, kui juht kutsus poisi enda juurde istuma ja palus tal esitada omaenda seisukohad palve ja palveldamise osas.
125:6.4 (1383.7) Jeesuse vanemad olid eelmisel õhtul kuulnud ühest kummalisest noormehest, kes seaduseseletajatega üliosavalt väitles, kuid neile polnud pähe tulnud, et see poiss oligi nende poeg. Nad olid juba peaaegu otsustanud Sakariase juurde minna, sest arvasid, et Jeesus võis suunduda Eliisabetti ja Johannest külastama. Lootes Sakariast templist leida, tegid nad enne Juuda linna siirdumist seal vahepeatuse. Võib kujutleda nende üllatust ja hämmastust, kui nad läbi templiõuede jalutades oma kadunud poja hääle ära tundsid ja teda templi õpetajate seas istumas nägid.
125:6.5 (1384.1) Joosep oli keeletu, kuid Maarja andis oma kaua kogunenud vihale ja ärevusele voli, tormas poisi juurde, kes oma imestunud vanemate tervitamiseks püsti tõusis, ja ütles: „Poeg, miks sa oled meile nõnda teinud? Me oleme isaga sind juba rohkem kui kolm päeva valuga otsinud. Mis sundis sind küll meid hülgama?” See oli pinev hetk. Kõigi silmad olid pööratud Jeesusele, et kuulda, mida ta vastab. Ta isa vaatas teda etteheitvalt, kuid ei öelnud midagi.
125:6.6 (1384.2) Tuleb meeles pidada, et Jeesust peeti nüüd nooreks meheks. Ta oli lastele ette nähtud hariduse omandanud, ta oli tunnistatud käsuseaduse pojaks ja pühitsetud Iisraeli kodanikuks. Kuid ta ema noomis teda mitte just leebelt kõigi kokkutulnud inimeste ees, keset tema noore elu kõige tõsisemat ja ülevamat pingutust, tehes niimoodi kuulsusetu lõpu ühele suurimale võimalusele, mis Jeesusele üldse kunagi anti olla tõe õpetaja, õigluse jutlustaja, taevase Isa armastava olemuse ilmutaja.
125:6.7 (1384.3) Poiss käitus aga olukorra vääriliselt. Kui võtate kõiki selleni viinud tegureid arvesse, oskate paremini mõista, kui targalt poiss vastas oma ema ootamatule noomimisele. Hetke mõelnud, vastas Jeesus: „Miks olete te mind nii kaua otsinud? Kas te poleks pidanud arvama, et leiate mu Isa majast, sest mul on tulnud aeg oma Isa ülesannet täita?”
125:6.8 (1384.4) Poisi kõneviis hämmastas kõiki. Nad eemaldusid vaikides ja jätsid ta vanematega üksi. Peagi vabastas noormees kõik kolm kohmetusest, öeldes vaikselt: „Lähme, mu vanemad, me kõik oleme teinud vaid seda, mida paremaks pidasime. Meie taevane Isa on selle nii korraldanud, lähme nüüd koju.”
125:6.9 (1384.5) Nad asusid vaikides teele ja jõudsid ööseks Jeerikosse. Nad peatusid vaid korraks Õlimäe harjal, kus poiss tõstis kepi kõrgele ja ütles pealaest jalatallani pingsas emotsioonidetulvas värisedes: „Oo Jeruusalemm, Jeruusalemm ja sinu rahvas, missugused orjad te olete — te allute Rooma ikkele ja olete omaenda traditsioonide ohvrid —, kuid ma pöördun tagasi, et see tempel puhastada ja oma rahvas orjusest vabastada!”
125:6.10 (1384.6) Kolmepäevasel teekonnal tagasi Naatsaretti rääkis Jeesus vähe, ka ta vanemad ei rääkinud tema kuuldes palju. Nad olid tõesti segaduses ega suutnud oma esmasündinud poja käitumisest aru saada, kuid pidasid tema öeldud sõnu oma südames kalliks, ehkki ei mõistnud täielikult nende tähendust.
125:6.11 (1384.7) Koju jõudes rääkis Jeesus oma vanematega lühidalt sellest, et armastab neid ning et neil pole vaja enam karta, et ta neid oma käitumisega jälle muretsema paneb. Oma ülitähtsa jutu lõpetuseks ütles ta: „Ma pean küll täitma oma taevase Isa tahet, kuid pean kuuletuma ka maisele isale. Ma jään oma tundi ootama.”
125:6.12 (1384.8) Kuigi Jeesus keeldus korduvalt oma mõtteis nõustumast vanemate hästi kavatsetud, aga eksiteele viivate jõupingutustega dikteerida tema mõtete suunda või teha plaane tema maapealseks tööks, täitis ta siiski armulikult oma maise isa soove ja lihaliku perekonna tavasid viisil, mis oli igati kooskõlas tema pühendumisega Paradiisi-Isa tahte täitmisele. Isegi kui ta ei suutnud oma vanemate nõuetega nõustuda, tegi ta kõik võimaliku nendest kinnipidamiseks. Ta oskas meisterlikult kokku sobitada oma kohustused perekonnale ustavaks jääda ja ühiskonda teenida.
125:6.13 (1385.1) Joosep oli segaduses, kuid Maarja leidis lohutust, mõtiskledes nende kogemuste üle ja pidades Jeesuse Õlimäel öeldud sõnu prohvetlikeks tema poja kui Iisraeli vabastaja messia-missiooni suhtes. Ta asus uue hooga suunama poja mõtteid patriootilistele ja natsionalistlikele rööbastele ning haaras oma jõupingutustesse kaasa ka oma venna, Jeesuse lemmikonu. Jeesuse ema püüdis igati oma esmasündinud poega ette valmistada nende juhiks, kes taastaksid Taaveti trooni ja heidaksid rahvalt igaveseks paganate poliitilise orjuse ikke.
Urantia raamat
126. Kiri
126:0.1 (1386.1) KÕIGIST Jeesuse maise elu kogemustest olid kõige otsustavamad tema neljateistkümnes ja viieteistkümnes eluaasta. Need kaks aastat pärast seda, kui ta hakkas saama teadlikuks oma jumalikkusest ja ettemääratusest, ning enne kui ta saavutas üsna tugeva kontakti oma sisimas elava Kohandajaga, olid tema sündmusrikkas elus Urantial kõige kurnavamad. Neid kaht aastat tuleb pidada suureks katsumuseks ja tõeliseks kiusatuseks. Ükski noor inimene pole oma noorukiea varaste segaduste ja kohanemisprobleemide käigus teinud läbi otsustavamat katsumust kui Jeesus üleminekul lapsepõlvest noormeheikka.
126:0.2 (1386.2) See tähtis periood noore Jeesuse arengus algas Jeruusalemma-reisi lõpu ja Naatsaretti tagasipöördumisega. Alguses tundis Maarja rõõmu mõttest, et tema poeg on jälle tagasi, et Jeesus naasis koju, olemaks sõnakuulelik poeg — mitte et ta oleks kunagi teistsugune olnud —, ning et ta suhtus nüüd leplikumalt ema plaanidesse tema tulevase elu suhtes. Kuid talle polnud määratud kaua end selle emaliku eksiarvamuse ja teadvustamata perekondliku uhkustunde päikesepaistel soojendada, ta pidi üsna pea rängalt pettuma. Poiss viibis üha enam isa seltsis, ta tuli üha vähem oma probleemidega ema juurde, kuid mõlemale vanemale jäi ühtmoodi arusaamatuks poja sagedane libisemine maistelt asjadelt mõtisklustele oma Isa ülesannete täitmise üle. Nad ei saanud temast küll aru, kuid armastasid teda tõeliselt.
126:0.3 (1386.3) Vanemaks saades tugevnes Jeesuse osavõtlikkus ja armastus juudi rahva vastu, kuid aastate möödudes arenes tema meeles välja õiglane pahameel riiklikult määratud preestrite viibimise üle Isa templis. Jeesus tundis suurt lugupidamist siirate variseride ja ausate kirjatundjate vastu, kuid silmakirjalikke varisere ja ebaausaid teolooge ta põlgas. Ta põlastas kõiki neid usujuhte, kes polnud siirad. Iisraeli juhte tundma õppides tekkis tal mõnikord kiusatus kasutada võimalust saada juutide oodatud messiaks, kuid ta ei andnud sellele kiusatusele kunagi järele.
126:0.4 (1386.4) Lood tema kangelastegudest Jeruusalemma templi tarkade seas olid meelepärased kogu Naatsaretile, eriti aga tema endistele õpetajatele sünagoogikoolist. Mõnda aega tuli kõigi huulilt tema kohta vaid kiitust. Kogu küla rääkis sellest, kui tark ja kiiduväärt käitumisega laps ta oli olnud, ning ennustas talle Iisraeli suureks juhiks saamist; lõpuks pidi Galileast, Naatsaretist tulema tõeliselt suur õpetaja. Ning nad kõik ootasid, et ta saaks juba viieteistkümneaastaseks ja tal lubataks sabati ajal regulaarselt sünagoogis pühakirju lugeda.
126:1.1 (1387.1) Sel kalendriaastal saabus tema neljateistkümnes sünnipäev. Temast oli saanud hea kaelkookude valmistaja ning ta töötas hästi nii lõuendi kui ka nahaga. Temast oli kiiresti kujunemas ka osav puusepp ja mööblimeister. Sel suvel käis ta sageli Naatsaretist kirdes asuva mäe tipus palvetamas ja mediteerimas. Ta sai oma maapealse annetumise olemusest järk-järgult üha paremini teadlikuks.
126:1.2 (1387.2) See mägi oli olnud veidi enam kui saja aasta eest Baali kõrgendik, nüüd oli see aga kuulsa Iisraeli pühamehe Siimeoni haud. Siimeoni mäe tipust vaatas Jeesus alla Naatsaretile ja selle ümbrusele. Ta silmitses Megiddot, meenutades lugu Egiptuse sõjaväe esimesest suurest võidust Aasias ning seda, kuidas üks teine samasugune sõjavägi alistas hiljem Juudamaa kuninga Hoosea. Kaugele ei jäänud ka Taanak, kus Deboora ja Baarak alistasid Siisera. Eemal võis ta näha Dothani künkaid, kus, nagu talle oli räägitud, vennad olid müünud Joosepi Egiptusesse orjaks. Siis libises ta pilk üle Eebali ja Gerisimi ja ta meenutas pärimusi Aabrahamist, Jaakobist ja Abimelekist. Nii meenutas ta oma isa Joosepi rahva ajaloosündmusi ja pärimusi ning mõtiskles nende üle.
126:1.3 (1387.3) Ta jätkas sünagoogiõpetajate juures õpinguid edasijõudnute lugemiskursustel ning õpetas ka oma vendi ja õdesid kodus edasi, sedamööda kuidas nad sobivasse vanusesse jõudsid.
126:1.4 (1387.4) Aasta algul eraldas Joosep osa oma Naatsareti ja Kapernauma kinnisvarade tulust Jeesuse pika õppekursuse jaoks Jeruusalemmas; plaanide kohaselt pidi Jeesus minema Jeruusalemma järgmise aasta augustis, viieteistkümneaastaseks saades.
126:1.5 (1387.5) Selle aasta algul kahtlesid Joosep ja Maarja sageli oma esmasündinud poja määratud saatuses. Ta oli tõesti andekas ja armastusväärne laps, kuid nii raske oli temast aru saada ja teda mõista, samas ei juhtunud kunagi ka midagi erakordset ega imepärast. Uhke ema oli kümneid kordi hinge kinni pidades oodanud, et poeg saadaks korda midagi üleinimlikku või imepärast, kuid ta lootused purunesid alati, tuues kaasa kibeda pettumuse. Kõik see oli heidutav, isegi masendav. Tolle aja vagad inimesed uskusid tõesti, et prohvetid ja tõotatud inimesed näitavad oma kutsumust ja kehtestavad oma jumaliku võimu alati imetegusid korda saates. Kuid Jeesus ei teinud midagi niisugust, seepärast sattusid ta vanemad tema tulevikule mõeldes üha enam segadusse.
126:1.6 (1387.6) Naatsareti pere majandusliku olukorra paranemine kajastus kodus paljudes asjades, eriti aga just söega kirjutamiseks mõeldud siledate valgete tahvlite rohkuses. Jeesusel lubati ka oma muusikatunde jätkata, ta armastas väga harfi mängida.
126:1.7 (1387.7) Kogu selle aasta kohta võib öelda, et Jeesus „edenes armus Jumala ja inimeste juures”. Perekonna tulevik näis paljutõotav ja helge.
126:2.1 (1388.1) Kõik läkski hästi kuni selle saatusliku teisipäeva, 25. septembrini, mil üks Sepphorisest saabunud jooksja tõi sellesse Naatsareti koju traagilise uudise, et Joosep on kuberneri residentsi ehitusel tõsteseadmelt alla kukkunud ja tõsiselt viga saanud. Sepphorise sõnumitooja oli teel Joosepi koju peatunud töökojas ja teatanud Jeesusele tema isaga juhtunud õnnetusest ning nad läksid koos koju Maarjale kurba uudist rääkima. Jeesus soovis kohe isa juurde minna, kuid Maarja ei võtnud teda kuulda, vaid tundis, et ta peab ise oma mehe juurde kiirustama. Ta käskis kümneaastasel Jaakobusel endaga Sepphorisesse kaasa tulla, Jeesuse jättis aga nende tagasitulekuni nooremate lastega koju, sest ei teadnud, kui tõsiselt Joosep on viga saanud. Kuid Joosep oli surnud vigastustesse veel enne, kui Maarja kohale jõudis. Nad tõid ta Naatsaretti ja järgmisel päeval seati ta oma esiisade juurde puhkama.
126:2.2 (1388.2) Just siis, kui väljavaated olid head ja tulevik näis helge, langes selle Naatsareti pere kohale julm käsi, nende kodu paisati segi ja kõik Jeesuse enda ning tema edasiõppimisega seotud plaanid hävitati. Puusepapoiss, kes oli äsja saanud neljateistkümneaastaseks, sai aru, et tal tuleb küll täita oma taevase Isa ülesannet ilmutada maa peal ja lihas tema jumalikku olemust, aga tema inimlik olemus peab võtma oma õlule hoolitsemise lesestunud ema ja seitsme õe-venna ning ühe veel sündimata lapse eest. Naatsareti poisist kujunes nüüd selle nii äkki raske kaotuse osaliseks saanud pere ainus tugi ja lohutus. Nii lubati Urantial toimuda neil loomulikel sündmustel, mis sundisid seda määratud noormeest võtma varakult enda kanda need rasked, kuid väga õpetlikud ja distsiplineerivad kohustused, mis kaasnesid tema saamisega inimperekonna peaks, omaenda vendade ja õdede isaks, oma ema toetajaks, isakodu, selle tema jaoks maailma ainsa kodu kaitsjaks.
126:2.3 (1388.3) Jeesus võttis need nii äkki tema kanda langenud kohustused meelsasti vastu ja täitis neid ustavalt lõpuni. Vähemalt üks tema elu suur probleem ja kardetud raskus oli sel traagilisel moel lahenduse leidnud — enam ei oodatud, et ta Jeruusalemma rabide juurde õppima läheks. Alati jäi kehtima tõde, et Jeesus „ei istunud ühegi inimese jalge ees”. Ta oli valmis õppima ka kõige tähtsusetumalt väikelapselt, kuid ta ei omandanud kunagi õigust õpetada inimlikest allikatest saadud tõde.
126:2.4 (1388.4) Ta ei teadnud ikka veel, et Gabriel oli külastanud tema ema enne ta sündi; ta kuulis seda alles Johanneselt oma ristimise päeval, oma avaliku teenistuse algul.
126:2.5 (1388.5) Aastate jooksul mõõtis noor Naatsareti puusepp iga ühiskondlikku institutsiooni ja iga usutava ühesuguse prooviga: mida teeb see inimhinge heaks? kas see toob Jumala inimese juurde? kas see toob inimese Jumala juurde? Too nooruk ei jätnud küll ka elu meelelahutuslikke ja seltskondlikke külgi päriselt hooletusse, kuid pühendas siiski üha enam aega ja energiat vaid kahe eesmärgi teenimisele: oma perekonna eest hoolitsemisele ja valmistumisele taevase Isa tahte täitmiseks maa peal.
126:2.6 (1389.1) Sel aastal kujunes naabritel kombeks astuda talveõhtutel nende juurde sisse, et kuulata, kuidas Jeesus harfi mängib, lugusid jutustab (sest poiss oli hea jutuvestja) ja kreekakeelseid pühakirju ette loeb.
126:2.7 (1389.2) Perekonna majandusasjad läksid esialgu üsna ladusalt, sest Joosepi surres oli neil veel päris palju raha. Jeesus ilmutas varakult teravat ärivaistu ja oskust rahaga targalt ümber käia. Ta oli helde, kuid kokkuhoidlik; ta oli säästlik, kuid suuremeelne. Temast sai isa päranduse tark ja tegus haldaja.
126:2.8 (1389.3) Ent vaatamata kõigele, mida Jeesus ja nende naabrid Naatsaretis püüdsid teha, et koju veidigi rõõmu tuua, ahistas Maarjat ja isegi lapsi kurbus. Joosepit ei olnud enam. Joosep oli olnud erakordne abikaasa ja isa ning nad kõik tundsid temast puudust. Ja seda traagilisem oli mõelda, et neil ei avanenud võimalust enne ta surma temaga rääkida ega talt hüvastijätuks õnnistust saada.
126:3.1 (1389.4) Viieteistkümnenda eluaasta keskel — me arvestame aega kahekümnenda sajandi kalendri, mitte juudi kalendri järgi — oli Jeesus juba asunud kindla käega oma pere elu juhtima. Enne kõnealuse aasta lõppu olid nende säästud peaaegu lõpukorral ja nad olid silmitsi vajadusega müüa üks neist Naatsareti majadest, mis olid Joosepi ning tema naabri Jaakobi ühine omand.
126:3.2 (1389.5) Kolmapäeva, 17. aprilli õhtul 9. a pKr sündis pere noorim laps Rutt ja Jeesus püüdis nii hästi kui suutis emale selle raske ja eriti kurva katsumuse ajal lohutust ja hoolitsust pakkuda. Ükski isa poleks osanud oma tütart südamlikumalt ja ustavamalt armastada ning kasvatada kui Jeesus peaaegu kakskümmend aastat (kuni avaliku teenistuse alguseni) väikese Ruti eest hoolitses. Ja ta oli ka kõigile teistele oma perekonna liikmetele sama hea isa.
126:3.3 (1389.6) Sel aastal sõnastas Jeesus esmakordselt palve, mida ta hiljem õpetas oma apostlitele ja mida paljud on hakanud nimetama „meie Isa palveks”. See kujunes teatud mõttes välja perekonnaaltari ees; neil oli palju palvevorme ja mitu kindla sõnastusega palvet. Pärast isa surma püüdis Jeesus õpetada vanematele lastele, kuidas sõnastada isiklikku palvet — talle endale meeldis seda väga teha —, kuid nad ei suutnud tema mõtteid jälgida ja pöördusid alati tagasi päheõpitud palvevormide juurde. Soovides suuremaid vendi ja õdesid ajendada isiklikke palveid ütlema, pakkus Jeesus neile eeskujuks üksikuid fraase ja peagi hakkasid nad kõik kasutama ilma seda tahtlikult kavatsemata sama palvevormi, mis koosnes suures osas neist Jeesuse õpetatud-soovitatud ridadest.
126:3.4 (1389.7) Lõpuks loobus Jeesus mõttest, et iga perekonnaliige peaks sõnastama spontaanseid palveid, ja ühel oktoobrikuu õhtul istus ta maadligi kivilaua äärde väikese madala lambi juurde ning kirjutas söega siledale seedripuidust ruudukujulisele plaadile, mille üks külg oli umbes 45 cm pikk, palve, mis sai sellest ajast perekonna igapäevaseks palveks.
126:3.5 (1389.8) Sel aastal häiris Jeesust väga tema mõtetes valitsev segadus. Perekondlikud kohustused olid pühkinud kõik mõtted hakata kohe ellu viima mingeid plaane seoses pärast Jeruusalemma-ilmutust vastu võetud otsusega „oma Isa ülesandeid täita”. Jeesus arutles õigesti, et tema maise isa pere eest hoolitsemist tuleb pidada kõigist muudest kohustustest tähtsamaks; et oma pere toetamine peab jääma tema esmaseks kohustuseks.
126:3.6 (1390.1) Sel aastal leidis Jeesus niinimetatud Eenoki raamatust ühe lõigu, mille mõjul ta hakkas hiljem tähistama oma annetumismissiooni Urantial terminiga „Inimese Poeg”. Ta oli juudi messia idee põhjalikult läbi kaalunud ja kindlalt veendunud, et talle polnud määratud selleks messiaks saada. Ta ihkas oma isa rahvast aidata, kuid ei lootnud kunagi juhtida juutide vägesid Palestiinas välismaist ülemvõimu kukutama. Ta teadis, et ei asu kunagi Jeruusalemmas Taaveti troonile. Ning ta ei arvanud ka, et tema missiooniks on olla vaimne vabastaja või moraaliõpetaja ainuüksi juudi rahvale. Seepärast ei saanud tema elu missioon mingis mõttes täita heebrea pühakirjade pinevaid igatsusi ja oletatavaid ennustusi messiast; vähemalt mitte nii, nagu juudid neist prohvetite ennustustest aru said. Ta oli ka kindel, et ei ilmu kunagi Inimese Pojana, keda oli kirjeldanud prohvet Taaniel.
126:3.7 (1390.2) Aga kuidas peaks ta ennast siis nimetama, kui saabub aeg õpetajana laia maailma minna? Kuidas esitada oma missiooni? Kuidas hakkavad teda kutsuma inimesed, kes tema õpetusi uskuma jäävad?
126:3.8 (1390.3) Nende probleemide üle järele mõeldes leidis ta Naatsareti sünagoogi raamatukogus apokalüptilisi raamatuid uurides käsikirja pealkirjaga „Eenoki raamat” ja ehkki ta oli kindel, et seda polnud kirjutanud iidsel ajal Eenok, pakkus see talle palju põnevust ja ta luges seda ikka ja jälle. Eriti sügava mulje jättis üks lõik, milles kasutati terminit „Inimese Poeg”. Selle raamatu kirjutaja jutustas Inimese Pojast, kirjeldades tema tööd maa peal ja selgitades, et see Inimese Poeg oli enne, kui ta maa peale inimkonda päästma tuli, kõndinud koos oma Isaga, kõigi Isaga, läbi auliste taevaste õuede; ning et ta oli pööranud kogu sellele suursugususele ja hiilgusele selja, et tulla alla maa peale kuulutama puudustkannatavatele surelikele pääsemist. Kui Jeesus neid lõike luges (saades hästi aru, et nende õpetustega segunenud idamaine müstitsism oli suures osas ekslik), tundis tema süda ja meel, et kõigist heebrea pühakirjade ennustustest messiast ja kõigist teooriatest juutide vabastaja kohta polnud ükski tõele nii lähedal kui see lugu, mida kätkes too vaid osaliselt tunnustatud Eenoki raamat; ning ta otsustas otsekohe võtta endale oma tegevust alustades nimi „Inimese Poeg”. Seda ta ka tegi hiljem oma avalikku tööd alustades. Jeesusel oli eksimatu võime ära tunda tõde ja ta võttis tõe alati kõhklematult omaks, ükskõik kust see pealtnäha ka ei pärinenud.
126:3.9 (1390.4) Selleks ajaks oli ta oma eelseisva töö kohta maailma hüvanguks juba palju asju selgeks saanud, kuid ta ei rääkinud neist midagi emale, kes hoidis ikka veel kindlalt kinni ideest, et ta poeg on juutide messias.
126:3.10 (1390.5) Nüüd hakkas tekkima Jeesuse noorusaja suur segadus. Olles oma maise missiooni olemuse — „täita oma Isa ülesannet”, näidata kogu inimkonnale Isa armastavat olemust — enda jaoks mõnevõrra selgeks saanud, hakkas ta taas mõtisklema paljude pühakirjades sisalduvate väidete üle, mis viitasid rahva vabastaja, juudi õpetaja või kuninga tulekule. Missugusele sündmusele need prohvetlikud ennustused viitasid? Kas ta polnud juut? või oli? Kas ta kuulus Taaveti suguvõssa või mitte? Ta ema väitis kindlalt, et kuulub; ta isa oli seisukohal, et ei kuulu. Ta otsustas, et ei kuulu sinna. Ent võib-olla olid prohvetid messia olemuse ja missiooni segi ajanud?
126:3.11 (1391.1) Kas võis emal ikkagi õigus olla? Varem oli emal eriarvamuste tekkides enamikul juhtudel õigus olnud. Kui ta on uus õpetaja ja mitte messias, kuidas peaks ta siis ära tundma juudi messia, kui see tema maise missiooni ajal Jeruusalemma peaks ilmuma? Ja missugune suhe peaks tal selle juudi messiaga olema? Ning missugune peaks olema tema suhe oma perekonnaga pärast seda, kui ta asub eluülesannet täitma? suhe juutide riigi ja religiooniga? Rooma impeeriumiga? paganate ja nende religioonidega? Noor galilealane arutles ja mõtiskles tõsiselt kõigi nende ülitähtsate probleemide üle, teenides samal ajal puusepatööpingi taga endale, oma emale ja veel kaheksale näljasele suule vaevaga elatist.
126:3.12 (1391.2) Enne selle aasta lõppu nägi Maarja, et perekonna rahavarud on kahanemas. Ta andis tuvide müümise Jaakobuse hoolde. Peagi ostsid nad teise lehma ja hakkasid Mirjami abiga Naatsaretis naabritele piima müüma.
126:3.13 (1391.3) Jeesuse sügavad mõtisklusperioodid, sagedased mäetipul palvetamas käimised ja paljud veidrad mõtted, millega ta aeg-ajalt lagedale tuli, ajasid ema väga ärevile. Mõnikord ta mõtles, et poisi mõistusega pole kõik korras, kuid tema kartused said leevendust, kui talle meenus, et Jeesus on ikkagi tõotatud laps ja teistest noortest mõneti erinev.
126:3.14 (1391.4) Jeesus aga õppis mõnda mõtet varjama ega rääkinud kõigest maailmale, isegi mitte emale. Alates sellest aastast hakkas Jeesus järjest vähem avaldama, mis tema meeles toimus; see tähendab, et ta rääkis vähem asjadest, millest tavalised inimesed ei suutnud aru saada ja mis oleksid sundinud teisi teda iseäralikuks või erinevaks pidama. Pealtnäha muutus ta tavaliseks traditsioone järgivaks noormeheks, kuigi ta igatses kohata kedagi, kes tema probleeme mõistaks. Ta ihkas leida usaldusväärset ja saladusi hoidvat sõpra, kuid tema probleemid olid ta inimestest kaaslastele arusaamiseks liiga keerulised. Tema ebatavalise olukorra ainulaadsus sundis teda oma koormat üksi kandma.
126:4.1 (1391.5) Viieteistkümnenda sünnipäeva saabudes võis Jeesus hingamispäeval ametlikult sünagoogi kõnepulti astuda. Jeesust oli varemgi korduvalt palutud esinejate puudusel pühakirja ette lugeda, kuid nüüd oli saabunud päev, mil seadus lubas tal teenistust pidada. Seepärast korraldas hazan nii, et esimesel laupäeval pärast oma viieteistkümnendat sünnipäeva võis Jeesus sünagoogis hommikupalvuse läbi viia. Kui kõik Naatsareti usklikud olid kokku tulnud, tõusis pühakirjadest valiku teinud noormees püsti ja hakkas lugema:
126:4.2 (1391.6) „Issanda Jumala vaim on minu peal, sest Issand on mind võidnud; ta on mind läkitanud viima rõõmusõnumit alandlikele, parandama neid, kel murtud süda, kuulutama vabastust vangidele ja avama pimedate silmi; kuulutama Jumala meelepärast aastat ja meie Jumala kohtu päeva; trööstima kõiki leinajaid, andes neile ehte tuha asemele, rõõmuõli leina asemele, ülistusrüü kurva vaimu asemele, et neid nimetataks õigluse puudeks, Issanda istanduseks, millega ta ennast ehib.
126:4.3 (1392.1) Otsige head, aga mitte kurja, et te jääksite elama! Siis on teie Issand, vägede Jumal teiega. Vihake kurja ja armastage head, pange väravas kehtima õigus. Vahest Issand Jumal annab armu Joosepi põrmule.
126:4.4 (1392.2) Peske end, puhastage end; saatke oma tegude kurjus mu silme alt ära; lakake paha tegemast ja õppige tegema head; nõudke õigust, vabastage rõhutuid. Tehke vaeslapsele õigust ja lahendage lesknaiste kohtuasju.
126:4.5 (1392.3) Millega pean ma tulema Issanda ette, kummardama kogu maailma Jumala ette? Kas pean tulema ta ette põletusohvritega, aastaste mullikatega? Ons Issandal hea meel tuhandeist jääradest, kümneist tuhandeist lammastest või õlijõgedest? Kas pean andma oma esmasündinu üleastumise eest, ihuvilja oma hinge patu eest? Ei, sest Issand on andnud meile inimestele teada, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid armulikkust ja käiksid alandlikult ühes oma Jumalaga?
126:4.6 (1392.4) Kellega te siis võrdlete Jumalat, kes maasõõri kohal istub? Tõstke oma silmad üles ja vaadake: kes on loonud kõik need maailmad, kes loendab nende väge arvuliselt ja nimetab neid kõiki nimepidi. Tema suure võimu ja tugeva jõu tõttu ei puudu neist ainustki. Tema annab väsinuile rammu ja jõuetumale palju jõudu. Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal. Ma teen sind tugevaks, ma aitan sind; ma toetan sind oma õigluse parema käega, sest mina olen sinu Issand Jumal. Ja ma kinnitan su paremat kätt ning ütlen sulle: „Ära karda, sest mina aitan sind.”
126:4.7 (1392.5) Teie olete minu tunnistajad, ütleb Issand, minu sulased, keda ma olen valinud, et te teaksite, usuksite minusse ja mõistaksite, et mina olengi Igavene. Mina, mina olen Issand, ei ole muud päästjat kui mina.”
126:4.8 (1392.6) Ja olles seda lugenud, võttis ta istet ja inimesed läksid oma kodudesse, mõeldes nende sõnade üle, mis ta nii kaunilt neile oli lugenud. Linnaelanikud ei olnud veel kunagi näinud teda nii suursuguselt pühalikuna; nad ei olnud veel kunagi kuulnud tema häält nii tõsise ja siirana, nad polnud teda kunagi näinud nii meheliku, otsustava ja autoriteetsena.
126:4.9 (1392.7) Sel sabati pärastlõunal ronis Jeesus koos Jaakobusega Naatsareti mäest üles ja koju jõudes kirjutas kahele siledale tahvlile söega kreeka keeles kümme käsku. Hiljem Marta värvis ja kaunistas neid ning need rippusid kaua Jaakobuse väikese tööpingi kohal seinal.
126:5.1 (1392.8) Jeesus ja tema pere pöördusid järk-järgult tagasi oma varasemate aastate lihtsa elu juurde. Nende rõivad ja isegi toit muutusid lihtsamaks. Neil oli palju piima, võid ja juustu. Viljade küpsedes tundsid nad rõõmu aiasaadustest, kuid iga järgnev kuu sundis neid üha kokkuhoidlikumaks. Nende hommikusöök oli väga tagasihoidlik, kõige parema toidu hoidsid nad õhtusöögiks. Kuid nende juutide jaoks ei tähendanud rikkuse puudumine sotsiaalset alaväärtuslikkust.
126:5.2 (1392.9) Noormees oli juba peaaegu omandanud arusaamise oma aja inimeste elust. Seda, kui hästi ta mõistis elu kodus, põllul ja töökojas, näitavad tema hilisemad õpetused, milles ilmnevad nii täielikult tema lähedased suhted inimkogemuste kõigi aspektidega.
126:5.3 (1392.10) Naatsareti hazan uskus endiselt, et Jeesusest saab suur õpetaja, tõenäoliselt Jeruusalemma kuulsa Gamalieli järeltulija.
126:5.4 (1393.1) Kõik Jeesuse edasise elu plaanid näisid olevat ohus. Asjaolud olid kujunenud nii, et tulevik ei paistnud tõotavat head. Kuid Jeesus ei löönud vankuma, see ei heidutanud teda. Ta elas päevast päeva, täites hästi ja ustavalt oma elu vahetuid igapäevakohustusi. Jeesuse elu on kõigile pettunud idealistidele igaveseks lohutuseks.
126:5.5 (1393.2) Lihtsat päevatööd tegeva puusepa töötasu vähenes aegamööda. Aasta lõpuks suutis Jeesus varavalgest hilisööni töötades teenida ainult summa, mille väärtus oleks praegu kakskümmend viis senti. Järgmisel aastal oli juba raske kodanikumakse maksta, rääkimata sünagoogimaksudest ja pooleseeklisest templimaksust. Maksukoguja püüdis sel aastal Jeesuselt suuremat summat välja pigistada, ähvardades isegi tema harfi ära võtta.
126:5.6 (1393.3) Kartes, et maksukogujad võivad leida ja konfiskeerida kreekakeelsete pühakirjade koopia, kinkis Jeesus selle oma viieteistkümnendal sünnipäeval Naatsareti sünagoogi raamatukogule annetusena Issandale oma täisealiseks saamise puhul.
126:5.7 (1393.4) Viieteistkümnenda eluaasta suurim šokk tabas Jeesust siis, kui ta läks Sepphorisesse vastu võtma Herodese otsust talle esitatud edasikaebuse kohta seoses vaidlusega rahasumma üle, mis Joosepil jäi oma õnnetu surma tõttu saamata. Jeesus ja Maarja olid lootnud saada üsna palju raha, kuid Sepphorise varahoidja pakkus neile vaid tühist summat. Joosepi vennad olid esitanud edasikaebuse Herodesele endale, kuid nüüd seisis Jeesus palees ja kuulis Herodest otsustamas, et tema isale ei võlgnetud tema surma ajal midagi. Selle ebaõiglase otsuse pärast ei usaldanud Jeesus Herodes Antipast enam kunagi. Pole üllatav, et ta nimetas Herodest kord „selleks rebaseks”.
126:5.8 (1393.5) Pidev töö puusepatööpingi taga sellel ja järgnevatel aastatel võttis Jeesuselt võimaluse suhelda karavanireisijatega. Perekonnale kuuluva varustuspoe oli onu juba üle võtnud ja Jeesus töötas ainult koduses töökojas, kus ta viibis Maarja ja perekonna lähedal ning sai neile abiks olla. Sel ajal hakkas ta saatma Jaakobust kaameliplatsile koguma teavet maailmas toimuva kohta, et end päevasündmustega kursis hoida.
126:5.9 (1393.6) Meheks kasvades tegi ta läbi kõik need vastuolud ja segadused, mis iga noor inimene enne ja pärast teda. Karm kohustus oma perekonda ülal pidada kaitses teda kindlalt ülearuse jõudeaja mõtiskluste ja müstikasse kaldumise eest.
126:5.10 (1393.7) Sel aastal rentis Jeesus nende kodust põhja pool üsna suure tüki maad, mis jagati perekonna aiamaatükkideks. Igal vanemal lapsel oli oma isiklik aed ja nad hakkasid oma põllumajandusalastes jõupingutustes innukalt võistlema. Taimekasvatushooajal veetis vanim vend iga päev nendega veidi aega aias. Nooremate õdede ja vendadega koos töötades soovis Jeesus sageli, et nad kõik elaksid maal talus, kus elu oleks palju vabam. Kuid nad ei elanud maal; ja Jeesus, kes oli ühtaegu nii idealist kui ka täiesti praktiline noormees, asus arukalt ja energiliselt kõiki tekkivaid probleeme lahendama. Ta tegi kõik, mis tema võimuses, et ennast ja peret kohandada reaalse olukorraga ja rahuldada selles olukorras võimalikult palju nende isiklikke ja ühiseid soove.
126:5.11 (1393.8) Jeesus lootis, et siis, kui ta saab kätte tema isale Herodese lossi ehitusel töötamise eest võlgu jäädud suure summa, kogub ta piisavalt raha väikese talu ostmiseks. Ta oli tõepoolest tõsiselt mõelnud, et kolib oma perekonna maale. Kui aga Herodes keeldus Joosepile võlgu jäädud raha maksmast, loobusid nad maakodumõttest. Tegelikult õnnestus neil niigi maaelukogemusest rõõmu tunda, sest lisaks tuvidele oli neil nüüd kolm lehma, neli lammast, kanakari, eesel ja koer. Selle Naatsareti pere hästikorraldatud koduses elus olid ka väikestel mudilastel oma igapäevased kohustused täita.
126:5.12 (1394.1) Viieteistkümnenda eluaasta lõpuks oli Jeesus läbinud ohtliku ja raske inimeluperioodi — ülemineku muretutelt lapsepõlveaastatelt läheneva mehelikkuse tunnetamisele, millega kaasnesid uued kohustused ja võimalused omandada ülla iseloomu arenemiseks kõrgemaid kogemusi. Meele ja keha kasvuaeg oli möödas, nüüd algas selle Naatsareti noormehe tõeline elujärk.
Urantia raamat
127. Kiri
127:0.1 (1395.1) NOORUSAASTATE alguses oli Jeesus suure perekonna pea ja ainus toitja. Isa surmale järgnenud mõne aastaga oli kogu nende varandus kadunud. Aja möödudes hakkas Jeesus üha selgemalt teadlikuks saama, et on enne seda elu eksisteerinud; samal ajal hakkas ta täielikumalt mõistma, et viibib maa peal ja lihas eesmärgiga ilmutada inimlastele oma Paradiisi-Isa.
127:0.2 (1395.2) Ühelgi selles või mõnes teises maailmas kunagi elanud või veel elaval noorel ei ole olnud lahendada kaalukamaid probleeme ega lahti harutada suuremaid raskusi. Üheltki Urantia noorelt ei nõuta iial raskemate vastuolude ega katsumuste läbimist kui olid Jeesuse ees neil pingelistel aastatel viieteistkümnendast kahekümnenda eluaastani.
127:0.3 (1395.3) Saanud sel moel kogeda elu neil noorusaastatel maailmas, mida painas pahe ja vaevas patt, omandas Inimese Poeg täielikud teadmised kõigi Nebadoni maailmade noorte elukogemustest ja sai igaveseks mõistvaks pelgupaigaks kõigi ajastute hättasattunud ja kimbatuses noortele kogu kohaliku universumi kõigis maailmades.
127:0.4 (1395.4) See jumalik Poeg teenis aeglaselt, kuid kindlalt ja tegelike kogemuste kaudu ära õiguse saada oma universumi suverääniks, kõigi kohaliku universumi maailmade kõigi loodud intellektiolendite kaheldamatuks ja ülimaks valitsejaks, mõistvaks pelgupaigaks kõigi ajastute ja igasuguste isiklike vaimuannete ja kogemustega olenditele.
127:1.1 (1395.5) Kehastunud Poeg tegi läbi imikuea ja sündmusvaese lapsepõlve. Siis kerkis ta esile sellelt lapsepõlve ja noormeheea vaheliselt proovilepanevalt ja katsumuslikult üleminekuetapilt — temast oli saanud noor Jeesus.
127:1.2 (1395.6) Sel aastal jõudis lõpule tema füüsiline kasv. Ta oli mehelik ja nägus noormees. Ta muutus üha tõsimeelsemaks ja tasakaalukamaks, kuid oli heatahtlik ja osavõtlik. Ta pilk oli lahke, kuid uuriv, ta naeratus alati kütkestav ja julgustav. Ta hääl oli kõlav, kuid mõjuvõimas; tervitus südamlik ja teeskluseta. Isegi kõige igapäevasemates suhetes ilmnes veidi tema kahene loomus, inimlik ja jumalik. Ta mõjus alati ühtaegu osavõtliku sõbra ja autoriteetse õpetajana. Ning need isiksuseomadused hakkasid temas avalduma juba varakult, noorukieas.
127:1.3 (1395.7) Ka selle füüsiliselt tugeva ja jõulise noormehe inimintellekti kasv jõudis lõpule, ja mitte inimmõtlemise kogemuse täiuses, vaid selle intellektuaalse arengu võime täiuses. Tal oli terve ja proportsionaalne keha, terav analüütiline mõistus, lahke ja osavõtlik meelelaad, veidi kõikuv, kuid aktiivne temperament, mis kõik oli koondumas tugevaks, silmatorkavaks ja veetlevaks isiksuseks.
127:1.4 (1396.1) Aja möödudes muutus ta emal, vendadel ja õdedel üha raskemaks temast aru saada: nad takerdusid tema ütlustesse ja tõlgendasid vääralt tema tegemisi. Lapsed ei suutnud oma vanima venna elust aru saada sellepärast, et nende ema oli neile mõista andnud, et talle on määratud saada juudi rahva vabastajaks. Võite ette kujutada nende segadust, kui pärast Maarja vihjeid sellele perekonnasaladusele eitas Jeesus avameelselt kõiki sääraseid ideid ja kavatsusi.
127:1.5 (1396.2) Siimon läks sel aastal kooli ja nad olid sunnitud veel ühe maja ära müüma. Jaakobus asus nüüd õpetama oma kolme õde, kellest kaks olid piisavalt vanad, et tõsiseid õpinguid alustada. Ruti kasvades võtsid Mirjam ja Marta ta oma hoole alla. Juudi perede tütarlapsed said tavaliselt vähe haridust, kuid Jeesus väitis (ja ta ema oli temaga nõus), et tüdrukud peaksid samamoodi koolis käima nagu poisidki, aga et sünagoogikool neid vastu ei võtnud, polnud midagi muud teha kui pidada kodus nende jaoks eraldi kooli.
127:1.6 (1396.3) Kogu selle aasta oli Jeesus pidevalt tööpingi taga. Õnneks oli tal palju tööd; ta oli nii meisterlik, et ei jäänud kunagi tööta, ükskõik kui vähe selles paikkonnas üldiselt tööd oli. Aeg-ajalt oli tal tööd nii palju, et Jaakobus käis tal abiks.
127:1.7 (1396.4) Selle aasta lõpuks oli ta juba peaaegu otsustanud, et kui pere on üles kasvatatud ja õdede-vendade abiellumine ära nähtud, alustab ta avalikult tööd tõeõpetajana ja taevase Isa maailmale ilmutajana. Ta teadis, et temast ei pea saama juutide oodatud messiat, ning jõudis järeldusele, et emaga on peaaegu võimatu neid asju arutada. Ta otsustas, et laseb emal hellitada niisuguseid mõtteid, nagu too soovib, sest mitte miski, mida Jeesus talle kunagi oli öelnud, polnud talle peaaegu mingit mõju avaldanud, ning nagu ta mäletas, polnud ka isa kunagi suutnud oma jutuga ema seisukohti muuta. Alates sellest aastast rääkis ta oma emaga ja teistega neist probleemidest üha vähem. Tema missioon oli nii eriline, et ükski maapealne olend ei saanud talle selle täitmisel nõu anda.
127:1.8 (1396.5) Ta oli perekonnale tõeline, kuigi noor isa. Ta veetis noorematega iga oma vaba tunni ja nad tõesti armastasid teda. Ta emal oli kurb vaadata, kui palju poeg töötama pidi. Ta kurvastas, et pojal tuli päevast päeva tööpingi ääres seistes perele elatist teenida, selle asemel et Jeruusalemmas rabide juures õppida, nagu nad nii armastavalt olid plaane teinud. Kuigi pojas oli palju niisugust, mis Maarjale arusaamatuks jäi, armastas ta teda ja hindas väga seda, et poeg oli nii meelsasti vastutuse kodu eest oma õlgadele võtnud.
127:2.1 (1396.6) Ligikaudu sel ajal kutsuti eriti Jeruusalemmas ja Juudamaal rahvast üsna aktiivselt üles mässule Roomale maksude maksmise vastu. Tekkimas oli tugev rahvuslik partei, mille liikmeid hakati nimetama selootideks. Erinevalt variseridest ei olnud seloodid nõus messia tulekut ära ootama. Nad soovisid viia asjad otsustavasse järku poliitilise ülestõusu teel.
127:2.2 (1396.7) Galileasse jõudis organisaatorite rühm Jeruusalemmast ja nad liikusid edukalt edasi kuni Naatsaretini. Kui nad Jeesusega kohtuma tulid, kuulas too neid tähelepanelikult ja esitas palju küsimusi, kuid keeldus nendega ühinemast. Ta ei avaldanud täielikult oma kõrvalejäämise põhjusi ja tema keeldumise mõjul jäid mässust eemale paljud tema noored kaaslased Naatsaretist.
127:2.3 (1397.1) Maarja püüdis igati innustada poega selootidega ühinema, kuid ei suutnud teda mõjutada. Ta vihjas isegi, et poja keeldumine rahvusliku üritusega liitumast, kuigi ema oli seda teha käskinud, tähendas sõnakuulmatust ja rikkus tema Jeruusalemmast tagasipöördumisel antud tõotust oma vanematele alluda, kuid Jeesus pani vastuseks sellele kavalusele lihtsalt käe ema õlale ja ütles talle silma vaadates: „Ema, kuidas sa võid?” ning Maarja võttis oma sõnad tagasi.
127:2.4 (1397.2) Üks Jeesuse onudest (Maarja vend Siimon) oli selle rühmaga juba ühinenud ja sai hiljem Galilea divisjoni ohvitseriks. Jeesuse ja tema onu vahele tekkis mitmeks aastaks mingi omamoodi võõrdumus.
127:2.5 (1397.3) Naatsaretis hakkas olukord aga pinevaks muutuma. Jeesuse hoiaku tõttu neis küsimustes olid juudi noored selles linnas kahte leeri jagunenud. Umbes pooled liitusid rahvusliku organisatsiooniga, teine pool hakkas moodustama mõõdukamatest patriootidest vastasrühma, lootes, et seda hakkab juhtima Jeesus. Nad olid hämmastunud, kui ta pakutud aust keeldus, vabandades end raskete perekondlike kohustustega, mida nad kõik ka arvesse võtsid. Ent olukord muutus veelgi keerulisemaks siis, kui rikas juut Iisak, paganatele raha laenaja, tegi ettepaneku toetada Jeesuse perekonda, kui ta ainult jätaks oma tööriistad ja võtaks nende Naatsareti patriootide juhtimise enda peale.
127:2.6 (1397.4) Jeesus, kes oli just saanud seitsmeteistkümneaastaseks, oli sattunud oma varase elu ühte kõige delikaatsemasse ja keerulisemasse situatsiooni. Vaimsetel juhtidel on alati raske isamaalistes küsimustes seisukohta võtta, eriti kui need on seotud välismaiste rõhujate heaks maksu kogumisega, ja antud juhul oli olukord kahekordselt keeruline, sest kogu see agitatsioon Rooma vastu puudutas ka juudi religiooni.
127:2.7 (1397.5) Jeesuse olukorda komplitseeris veelgi asjaolu, et tema ema ja onu ning noorem vend Jaakobus soovitasid tungivalt tal rahvusliku üritusega liituda. Kõik Naatsareti parimad juudid olid sellega ühinenud ja need noored mehed, kes polnud liikumisega kaasa läinud, oleksid seda teinud niipea, kui Jeesus oleks meelt muutnud. Tal oli kogu Naatsaretis vaid üks tark nõuandja, tema vana õpetaja hazan, kes õpetas teda, kuidas vastata Naatsareti kodanike komiteele, kui see tuleb küsima tema vastust avalikule üleskutsele. See oli esimene kord Jeesuse noores elus, kui ta pidi avalikkusega suheldes teadlikult mingit strateegiat kasutama. Seni oli ta olukorra alati lahendanud siira tõe väljaütlemisega, kuid nüüd ei saanud ta täit tõde avaldada. Ta ei saanud vihjata asjaolule, et ta on midagi enamat kui inimene; ta ei saanud avaldada oma arusaama missioonist, mis ootas tema mehelikkuse küpsemist. Vaatamata neile piirangutele oli tema ustavus religioonile ja rahvale otseselt proovile pandud. Tema pere oli üles ärritatud, ta noored sõbrad erinevatesse leeridesse jagunenud ja linna kogu juudi kogukond lärmi täis. Ja mõelda vaid, et kõiges selles oli süüdi tema! Ja ometi polnud ta tahtnud mingeid probleeme tekitada, ammugi siis niisugust segadust.
127:2.8 (1397.6) Midagi oli vaja ette võtta. Ta pidi oma seisukoha välja ütlema ning seda ta vapralt ja diplomaatiliselt ka tegi; paljud jäid sellega rahule, kuid mitte kõik. Ta jäi oma algse ettekäände juurde ja väitis, et peab eelkõige täitma oma kohustused perekonna ees; et lesestunud ema ja kaheksa venda ja õde vajavad enamat sellest, mida võib rahaga osta — füüsiliste vajaduste rahuldamist — ning et neil on õigus isa hoolele ja juhendamisele ning et ta ei saa end puhta südametunnistusega vabastada kohustusest, mille tema õlule on pannud julm õnnetus. Ta kiitis oma ema ja vanemat venda valmisoleku eest teda vabaks lasta, kuid kordas taas, et ustavus surnud isale keelab tal jätta perekonda, ükskõik kui palju raha nende materiaalseks abistamiseks ka ei antaks, ja siis ütles ta need unustamatud sõnad, et „raha ei anna armastust”. Selles kõnes tegi Jeesus mitu varjatud vihjet oma „eluülesandele”, kuid selgitas, et olenemata sellest, kas see on või ei ole vastuolus sõjalise ideega, on ta ka sellest loobunud nagu muustki oma elus, et saaks täita ustavalt oma kohustust perekonna ees. Naatsaretis teadsid kõik hästi, et ta on oma perekonnale hea isa, ja kuna see oli igale üllale juudile nii südamelähedane asi, jõudis Jeesuse ettekääne paljude kuulajate südamesse; ja mõned, kes polnud sama meelt, tegi relvituks Jaakobuse kõne, mis polnud küll ette kavatsetud. Hazan oli samal päeval Jaakobusega tema kõnet harjutanud, kuid see oli nende omavaheline saladus.
127:2.9 (1398.1) Jaakobus väitis, et Jeesus aitaks kindlasti oma rahvast vabastada, kui tema (Jaakobus) oleks piisavalt vana, et vastutust pere eest enda peale võtta, ning et kui nad vaid lubaksid Jeesusel jääda „meiega, olla meile isa ja õpetaja eest, siis kasvaks Joosepi perest mitte ainult üks juht, vaid teil oleks peagi viis ustavat rahvuslast, sest on ju meil viis poissi kasvamas oma vennast isa juhiste järgi rahvast teenima”. Nii viis noormees selle pineva ja ähvardava olukorra üsna õnneliku lõpuni.
127:2.10 (1398.2) Kriis oli selleks korraks möödas, kuid Naatsaretis ei unustatud seda vahejuhtumit kunagi. Ärevus jätkus, Jeesus polnud enam üleüldises soosingus: tunnete jagunemisest kahte leeri ei saadud enam kunagi päriselt üle. Ning kui sellele lisandusid veel muud ja hilisemad sündmused, oli see üks peamisi põhjusi, miks ta hilisematel aastatel Kapernauma kolis. Naatsaretis jäid kakspidised tunded Inimese Poja suhtes püsima.
127:2.11 (1398.3) Sel aastal lõpetas Jaakobus kooli ja hakkas koduses puusepatöökojas täispäevadega töötama. Ta oli õppinud oskuslikult tööriistu käsitsema ja võttis nüüd kaelkookude ning atrade valmistamise enda peale, Jeesus aga hakkas tegema rohkem majade viimistlustöid ja peenemat tisleritööd.
127:2.12 (1398.4) Sel aastal õppis Jeesus oma mõtteid palju paremini korrastama. Ta oli suutnud järk-järgult oma jumalikku ja inimlikku olemust ühitada ning kogu see intellekti korrastamine õnnestus tal omaenda otsuste tulemusena ja üksnes tema sisimas elava Järelevaataja abiga; samasugust Järelevaatajat kannab kõigis annetuva Poja järgsetes maailmades enda meeles iga normaalne surelik. Seni polnud selle noore inimese elukäigus juhtunud midagi üleloomulikku, kui mitte arvestada tema vanema venna Immanueli saadetud sõnumitooja külaskäiku Jeruusalemmas ühel ööl.
127:3.1 (1398.5) Selle aasta jooksul müüdi kogu perekonna kinnisvara peale nende maja ja aia. Müüdi viimane maja Kapernaumas (peale omandiosa veel ühes majas), millele oli juba ka hüpoteek võetud. Saadud rahast maksti maksud, osteti Jaakobusele uusi tööriistu ja tasuti karavanide peatuspaiga lähedal asuva perekonna vana varustuspoe ja remonditöökoja eest, mille Jeesus soovis nüüd tagasi osta, sest Jaakobus oli juba piisavalt vana, et koduses töökojas töötada ja Maarjat aidata. Olles selleks korraks jälle rahakitsikusest vabanenud, otsustas Jeesus viia Jaakobuse paasapüha pühitsema. Et omavahel olla, läksid nad Jeruusalemma juba päev varem kohale, reisides Samaaria kaudu. Nad rändasid jalgsi ja Jeesus rääkis Jaakobusele teel ajaloolistest paikadest, nagu ta isa oli samal teekonnal talle endale viis aastat tagasi jutustanud.
127:3.2 (1399.1) Samaariat läbides nägid nad palju imelikku. Nad rääkisid arvukatest oma isiklikest, perekonna ja rahva probleemidest. Jaakobus oli väga religioosse mõttelaadiga noormees ja kuigi ta ei olnud oma emaga täiesti nõus selles väheses, mida ta Jeesuse elutööst teadis, ootas ta aega, mil saaks vastutuse perekonna eest enda peale võtta, et Jeesus võiks oma missiooni alustada. Ta oli Jeesusele väga tänulik, et see ta paasapühale viis, ning nad rääkisid tulevikust põhjalikumalt kui kunagi varem.
127:3.3 (1399.2) Jeesus mõtles läbi Samaaria reisides väga paljudest asjadest, eriti Peetelis olles ja Jaakobi kaevust juues. Ta arutas vennaga pärimusi Aabrahamist, Iisakust ja Jaakobist. Ta püüdis Jaakobust igati ette valmistada selleks, mida too Jeruusalemmas peagi nägema pidi, et vend nii väga ei ehmataks, nagu tema ise esmakordselt templit külastades ehmatanud oli. Jaakobus ei osutunud aga sääraste vaatepiltide suhtes nii tundlikuks. Ta tegi märkusi selle kohta, kui pealiskaudselt ja tundetult mõned preestrid oma kohustusi täidavad, aga üldiselt nautis Jeruusalemmas viibimist väga.
127:3.4 (1399.3) Jeesus viis Jaakobuse paasapühaõhtusöögiks Betaaniasse. Siimon oli vahepeal oma esiisade juurde viimsele puhkusele saadetud ja Jeesus oli paasapühal perekonnapeaks, olles toonud templist paasalamba.
127:3.5 (1399.4) Pärast paasapühaõhtusööki istus Maarja Jaakobusega juttu ajama, Marta, Laatsarus ja Jeesus vestlesid hilisööni isekeskis. Järgmisel päeval osalesid nad templiteenistusel ja Jaakobus võeti Iisraeli riigi kodanikuks. Samal päeval peatusid nad Õlimäe harjal, et templit vaadata; Jaakobus tõi kuuldavale imestushüüatuse, Jeesus aga silmitses Jeruusalemma vaikides. Jaakobus ei saanud oma venna käitumisest aru. Õhtul pöördusid nad taas Betaaniasse tagasi ja oleksid järgmisel päeval koju siirdunud, kuid Jaakobus soovis kindlasti veel kord templit näha, selgitades, et ta tahab kuulata õpetajaid. Ja kuigi see oli tõsi, pesitses tema südames salajane soov kuulata, kuidas Jeesus neil aruteludel osaleb, sest ta ema oli talle sellest rääkinud. Nad läksidki templisse ja kuulasid väitlusi, kuid Jeesus ei esitanud ühtki küsimust. Kõik tundus seal tema ärkavale inimese ja Jumala meelele nii lapsik ja tähtsusetu, et ta võis neid ainult haletseda. Jaakobus oli pettunud, et Jeesus polnud midagi öelnud. Jeesus vastas tema pärimistele ainult: „Minu tund pole veel tulnud.”
127:3.6 (1399.5) Järgmisel päeval rändasid nad Jeeriko ja Jordani oru kaudu koju ning Jeesus jutustas teel paljudest asjadest, sealhulgas omaenda kunagisest reisist samal teel, kui ta oli kolmeteistkümneaastane.
127:3.7 (1399.6) Naatsaretti tagasi jõudes hakkas Jeesus tööle perekonna vanas töökojas ja rõõmustas väga võimaluse üle kohata iga päev nii paljusid inimesi riigi kõigist paigust ja ümbruskonna piirkondadest. Jeesus tõesti armastas inimesi — just lihtrahvast. Ta maksis iga kuu oma töökoja eest ja jätkas Jaakobuse abiga perekonna ülalpidamist.
127:3.8 (1399.7) Mitu korda aastas, kui sünagoogis polnud külalisi esinemas, luges Jeesus seal sabati ajal pühakirju ja pakkus sageli ka õppetüki kohta omapoolseid kommentaare, kuid tavaliselt valis ta sellised lõigud, mida polnudki vaja kommenteerida. Ta oskas loetavaid lõike nii oskuslikult järjestada, et need üksteisele seletuseks olid. Kui ilm vähegi lubas, viis ta oma vennad ja õed sabatipärastlõunal alati loodusesse jalutama.
127:3.9 (1400.1) Umbes sel ajal asutas hazan noortele meestele filosoofiliste arutelude klubi, mis käis koos selle liikmete kodudes ja sageli ka tema enda kodus, ning Jeesusest sai selle rühma väljapaistev liige. See võimaldas tal kohalike elanike seas mõnevõrra taastada oma endist prestiiži, mille ta oli hiljutiste rahvuslike vastuolude ajal kaotanud.
127:3.10 (1400.2) Tema seltskondlikud suhted olid küll piiratud, kuid ta ei jätnud neid ka päriselt hooletusse. Tal oli palju häid sõpru ja kindlaid austajaid nii Naatsareti noorte meeste kui ka naiste hulgas.
127:3.11 (1400.3) Septembris tulid Naatsareti perekonda külastama Eliisabet ja Johannes. Johannes oli isa kaotanud ja kavatses Juudamaa mägedesse tagasi pöörduda, et seal põllumajanduse ja lambakasvatusega tegeleda, kui just Jeesus ei soovita tal Naatsaretti jääda ja puusepana või mõnel muul tegevusalal tööd alustada. Nad ei teadnud, et Naatsareti perekonnal pole peaaegu üldse raha. Mida enam Maarja ja Eliisabet oma poegadest rääkisid, seda enam nad veendusid, et kahel noormehel oleks hea koos töötada ja rohkem koos olla.
127:3.12 (1400.4) Jeesus ja Johannes vestlesid palju: nad rääkisid ka mõnedest väga isiklikest asjadest. Kui külaskäik läbi sai, otsustasid nad, et kohtuvad uuesti alles avalikus teenistuses, „kui taevane Isa peaks neid kutsuma” oma tööd tegema. Johannesele jättis Naatsaretis nähtu sügava mulje ja ta tundis, et peab koju tagasi minema ning oma ema elatamiseks tööd tegema. Ta veendus, et talle on määratud osaleda Jeesuse eluülesande täitmises, kuid nägi, et Jeesus peab veel palju aastaid oma perekonna üleskasvatamisega tegelema; nii võis ta rahuliku südamega koju tagasi pöörduda ja oma väikese talu ning ema vajaduste eest hoolitseda. Ning Johannes ja Jeesus kohtusidki uuesti alles Jordani jõe ääres sel päeval, mil Inimese Poeg laskis end ristida.
127:3.13 (1400.5) Laupäeva, 3. detsembri pärastlõunal tabas surm teist korda sel aastal seda Naatsareti perekonda. Pärast nädala kestnud kõrge palavikuga haigust suri nende väikevend Aamos. Sellel kurval ajal oli Maarja ainsaks toeks tema esmasündinud poeg, ja kui see aeg läbi sai, tunnustas Maarja lõpuks igas mõttes Jeesust tõelise perekonnapeana, ja ta oli tõesti perekonnapea seisuse vääriline.
127:3.14 (1400.6) Nelja aasta jooksul oli nende elatustase pidevalt halvenenud, aasta-aastalt tundsid nad üha enam kitsikust. Selle aasta lõpus ootas neid nende vaevalises heitluses üks raskemaid kogemusi. Jaakobus ei teeninud veel eriti palju ja kõigele muule lisandunud matusekulud lõid neil jalad alt. Kuid Jeesus ütles oma murelikule ja kurvastavale emale vaid: „Ema Maarja, kurvastamine meid ei aita; me kõik teeme, mis suudame, ja ema naeratus võib innustada meid isegi tõhusamalt tööle. Meie igapäevaste kohustuste täitmisel annab meile jõudu usk, et ees ootavad paremad päevad.” Tema tubli ja praktiline optimism oli tõepoolest nakkav; kõik lapsed elasid paremate aegade ja olude ootuses. Ning see lootusrikas julgus aitas vaatamata masendavale vaesusele väga palju kaasa nende tugevate ja üllaste iseloomude väljakujunemisele.
127:3.15 (1400.7) Jeesusel oli võime tõhusalt kõik oma meele, hinge ja keha jõud vahetult eesseisvate ülesannete täitmiseks kokku võtta. Ta suutis koondada oma sügavate mõtetega täidetud meele ühele kindlale probleemile, mida ta lahendada soovis, ning see koos väsimatu kannatlikkusega võimaldas tal rahulikult taluda sureliku raske eksistentsi katsumusi — elada nii, nagu „näeks ta Teda, kes on nähtamatu”.
127:4.1 (1401.1) Selleks ajaks olid Jeesus ja Maarja omavahel palju paremini hakanud läbi saama. Ema ei näinud temas enam niivõrd lihtsalt poega, ta oli saanud tema jaoks pigem tema laste isaks. Iga päev oli täis pakilisi praktilisi probleeme. Nad rääkisid harvemini tema elutööst, sest aja möödudes pühendasid mõlemad kõik oma mõtted selle neljast poisist ja kolmest tüdrukust koosneva pere elatamisele ja kasvatamisele.
127:4.2 (1401.2) Selle aasta alguseks oli Jeesus suutnud ema enda poole võita lastekasvatamismeetodi osas — lapsele anti positiivne käsk teha head, ei rõhutatud aga juutide vanemat meetodit, mille kohaselt keelati teha kurja. Jeesus rakendas nii kodus kui ka oma avaliku õpetaja elujärgus alati positiivse manitsemise meetodit. Ta rääkis alati ja kõikjal: „Sa pead tegema seda — sa peaksid tegema teist.” Mitte kunagi ei kasutanud ta negatiivset õpetamisviisi, mis tulenes iidsetest tabudest. Ta hoidus kurja selle keelamisega rõhutamast, kuid ülistas head, käskides seda teha. Palvete ajal arutati selles peres kõike, mis oli seotud perekonna heaoluga.
127:4.3 (1401.3) Jeesus alustas oma vendade ja õdede tarka distsiplineerimist juba nii varases eas, et nende kohese ja kõigest südamest kuuletumise kindlustamiseks polnud kunagi vaja kasutada karistamist. Ainsaks erandiks oli Juudas, Jeesus pidas mitmel puhul vajalikuks tema karistamist perekonna reeglite rikkumise eest. Kolmel korral, kui peeti targu vajalikuks Juudast perekonna käitumisreeglite tahtliku ja ülestunnistatud rikkumise eest karistada, olid nii vanemad lapsed kui ka Juudas ise sellega üksmeelselt päri.
127:4.4 (1401.4) Kuigi Jeesus oli kõigis oma tegudes väga metoodiline ja süstemaatiline, oli tema korraldustes ka värskendavat tõlgendamisvabadust ja individuaalset otsustamisruumi, mis jättis lastele oma vennast isa õiglustundest sügava mulje. Ta ei kutsunud oma vendi ja õdesid kunagi tuju järgi korrale ja see ühesugune õiglus ning igaühega arvestamine tegi Jeesuse kogu perele väga kalliks.
127:4.5 (1401.5) Jaakobus ja Siimon püüdsid suuremaks saades Jeesuse eeskujul oma sõjakaid ja mõnikord vihaseid mängukaaslasi veenmise ja mittevastupanuga vaigistada ning see õnnestus neil üsna hästi, kuid Joosep ja Juudas, kes küll leppisid nende õpetustega kodus, kiirustasid alati end kaitsma, kui kaaslased neid ründasid — eriti Juudas eksis tihti nende õpetuste vaimu vastu. Kuid mittevastupanu polnud selle perekonna reegel. Jeesuse isiklike õpetuste vastu eksimise eest ei karistatud.
127:4.6 (1401.6) Kõik lapsed, eriti tüdrukud, küsisid Jeesuselt oma lapsemuredes nõu ja usaldasid teda jäägitult nagu armastavat isa.
127:4.7 (1401.7) Jaakobusest oli saamas tasakaalukas ja tasase loomuga nooruk, kuid tal polnud nii vaimseid kalduvusi nagu Jeesusel. Ta oli palju parem õpilane kui Joosep, kes tegi küll kohusetundlikult tööd, kuid kellel oli veelgi vähem vaimseid kalduvusi. Joosep oli visa töötegija, kuid jäi oma intellektuaalselt tasemelt teistest lastest maha. Siimon oli heatahtlik poiss, kuid unistas liiga palju. Tal kulus elus oma koha leidmiseks kaua aega ja ta valmistas Jeesusele ja Maarjale rohkesti muret. Kuid ta oli alati rõõmus ja heatahtlik. Juudas oli vaenuõhutaja. Tal olid väga kõrged ideaalid, kuid ta meelelaad oli väga tasakaalutu. Tal oli oma emast rohkemgi kindlameelsust ja aktiivsust, kuid suures osas puudus ema mõõdu- ja taktitunne.
127:4.8 (1402.1) Mirjam oli tasakaalukas ja mõistlik tütar, kes oskas hästi hinnata kõike üllast ja vaimset. Marta oli aeglase mõtlemise ja tegutsemisega, kuid väga kohusetundlik ja töökas laps. Väike Rutt oli nende kodu päikesepaiste; kuigi mõtlematu jutuga, oli ta väga südamlik. Ta peaaegu jumaldas oma suurt venda ja isa. Kuid teised ei hellitanud teda liigselt. Ta oli ilus laps, kuid mitte nii nägus nagu Mirjam — perekonna, kui mitte kogu linna kauneim neiu.
127:4.9 (1402.2) Aja möödudes muutis Jeesus perekonna õpetusi ja tavasid sabati pidamise ja religiooni paljude muude aspektide osas tunduvalt liberaalsemaks ning Maarja oli nende muudatustega kõigest südamest nõus. Jeesusest oli saanud selleks ajaks vaieldamatult perekonnapea.
127:4.10 (1402.3) Sel aastal hakkas Juudas koolis käima ja Jeesus pidi nende kulude katteks oma harfi ära müüma. Nii kadus tema viimane meelelahutus. Ta oli armastanud harfi mängida, kui ta meel oli väsinud ja keha kurnatud, aga ta lohutas end mõttega, et vähemalt maksukoguja ei saa nüüd enam harfi ära võtta.
127:5.1 (1402.4) Jeesus oli küll vaene, kuid see ei kahjustanud sugugi tema seltskondlikku positsiooni Naatsaretis. Ta oli üks linna tähtsamaid noormehi ja enamiku noorte naiste silmis kõrges hinnas. Et Jeesus oli jõulise ja intellektuaalse mehelikkuse suurepärane esindaja ja teda peeti ka vaimseks juhiks, pole üllatav, et Naatsareti rikka kaupmehe Esra vanim tütar Rebeka avastas, et on aegamööda sellesse Joosepi poega armumas. Esimesena söandas ta rääkida oma kiindumusest Jeesuse õele Mirjamile, kes omakorda arutas kuuldut emaga. Maarja muutus väga murelikuks. Kas pidi ta nüüd kaotama poja, kellest oli just saanud asendamatu perekonnapea? Kas mured ei lõpegi kunagi? Mis nüüd veel juhtub? Ja siis jäi ta mõtlema selle üle, missugust mõju võib abielu Jeesuse tulevasele elujärgule avaldada; ta meenutas — küll mitte sageli, kuid vahel siiski —, et Jeesus on „tõotatud laps”. Kui nad olid asja Mirjamiga omavahel arutanud, otsustasid nad, et püüavad teha sellele lõpu enne, kui Jeesus asjast kuulda saab: minna otse Rebeka juurde, jutustada talle kogu lugu ja rääkida ausalt oma usust, et Jeesus on määratud poeg, kellest saab kord suur usujuht, võibolla isegi messias.
127:5.2 (1402.5) Rebeka kuulas pingsalt, jutt pakkus talle põnevust ja ta otsustas veel kindlamini kui enne oma saatuse selle omavalitud mehega ühendada ning temaga tema juhielujärku jagada. Ta kinnitas (endale), et niisugune mees vajaks rohkem kui keegi muu ustavat ja võimekat naist. Ta tõlgendas Maarja püüdeid tema meelt muuta loomuliku reaktsioonina kartusele kaotada perekonna pea ja ainus toitja. Teades, et isa kiidab tema kiindumuse puusepa poega heaks, arvas ta õigusega, et isa kindlustaks Maarja perele meeleldi piisava sissetuleku, mis nende ilmajäämise Jeesuse teenistusest täielikult kompenseeriks. Kui isa selle kavaga nõustus, pidas Rebeka Maarja ja Mirjamiga uuesti nõu ning suutmata neid enda poole võita, tegi ta julge otsuse rääkida avameelselt Jeesuse endaga. Seda ta tegigi isa abiga, kes kutsus Jeesuse Rebeka seitsmeteistkümnendaks sünnipäevaks enda juurde.
127:5.3 (1403.1) Jeesus kuulas tähelepanelikult ja osavõtlikult seda juttu kõigepealt isa ja siis Rebeka enese suust. Ta vastas neile sõbralikult, et ükskõik kui suur hulk raha ei saa vabastada teda kohustusest kasvatada isiklikult oma isa peret, „täita kõige pühamat talle usaldatud ülesannet — olla ustav omaenda lihale ja verele”. Rebeka isa oli Jeesuse sõnadest sügavalt liigutatud ja loobus edasisest veenmisest. Ta märkis oma naisele Maarjale ainult: „Me ei saa teda oma pojaks, ta on meie jaoks liiga üllas.”
127:5.4 (1403.2) Siis toimus Jeesusel otsustav jutuajamine Rebekaga. Jeesus polnud seni oma suhetes poistel ja tüdrukutel, noormeestel ja neidudel erilist vahet teinud. Ta meel oli olnud liialt tegevuses praktiliste maiste asjatoimetuste pakiliste probleemidega ja põnevate mõtisklustega oma lõpuks saabuvast „Isa ülesande täitmise” elujärgust, et ta oleks kunagi tõsiselt kaalunud isikliku armastuse teostamist inimlikus abielus. Nüüd oli ta aga silmitsi ühega neist probleemidest, millega iga tavaline inimene kokku puutub ja mis tal lahendada tuleb. Teda tõesti „kiusati kõiges nagu teid endidki”.
127:5.5 (1403.3) Rebeka tähelepanelikult ära kuulanud, tänas ta teda siiralt tema väljendatud imetluse eest ja lisas, et „see rõõmustab ja lohutab teda kogu tema elu”. Ta selgitas, et ei ole vaba sõlmima ühegi naisega muid suhteid peale lihtsa vennaliku austuse ja puhta sõpruse. Ta tegi selgeks, et tema esmane ja ülim ülesanne on kasvatada üles oma isa pere ning et ta ei saa abiellumisele mõelda enne, kui see kohustus on täidetud, ja lisas siis: „Kui ma olen määratud poeg, siis ma ei saa endale võtta kogu eluks kohustusi kuni selle ajani, mil avaldub mu ettemääratus”.
127:5.6 (1403.4) Rebeka oli ääretult kurb. Ta ei lasknud kellelgi end lohutada ja anus isa Naatsaretist lahkuma, kuni too lõpuks nõustuski Sepphorisesse kolima. Hilisematel aastatel andis Rebeka kõigile oma paljudele kosilastele ühesuguse vastuse. Ta elas vaid ühe eesmärgiga — oodata ära tund, mil see tema jaoks suurim kunagi elanud mees alustab oma elava tõe õpetaja elujärku. Ning Rebeka järgnes talle pühendunult tema avaliku teenistuse sündmusrikastel aastatel, olles (Jeesuse teadmata) kohal ka sel päeval, mil mees võidukalt Jeruusalemma ratsutas. Ta seisis „teiste naiste seas” Maarja kõrval ka sel saatuslikul traagilisel õhtupoolikul, mil see talle ja loendamatutele kõrgetele maailmadele „ainus armas ja suurim kümnete tuhandete seas” Inimese Poeg ristil rippus.
127:6.1 (1403.5) Lugu Rebeka armastusest Jeesuse vastu sosistati kõikjal Naatsaretis ja hiljem Kapernaumas, nii et kuigi järgnevatel aastatel paljud naised nagu mehedki Jeesust armastasid, ei pidanud ta enam ühegi naise isiklikult pakutud kiindumust tagasi lükkama. Sellest ajast muutus inimeste kiindumus Jeesusesse pigem palveldavaks ja jumaldavaks austuseks. Nii mehed kui naised armastasid teda andunult selle pärast, missugune ta oli, ning seda armastust ei varjutanud egoism ega soov teda armastavalt omandada. Kuid palju aastaid jutustati Jeesuse inimisiksusest kõneldes alati Rebeka lugu.
127:6.2 (1404.1) Mirjam, kes teadis kõike Rebekast ning sellest, et ta vend oli loobunud kauni neiu armastusest (oskamata pidada põhjuseks tema tulevast määratud elujärku), hakkas Jeesust idealiseerima ja armastama liigutava ning sügava kiindumusega nagu venda ja nagu isa.
127:6.3 (1404.2) Kuigi nad vaevalt said seda endale lubada, oli Jeesusel imelik igatsus minna paasapühaks Jeruusalemma. Ta ema, teades tema hiljutisest kogemusest Rebekaga, veenis teda seda reisi ette võtma. Jeesus ei teadvustanud seda endale päriselt, kuid tegelikult soovis ta kõige rohkem võimalust rääkida Laatsarusega ja külastada Martat ning Maarjat. Lisaks oma perekonnale armastas ta neid kolme kõige enam.
127:6.4 (1404.3) Sel reisil läks ta Jeruusalemma Megiddo, Antipatrise ja Lüdda kaudu, mis oli osaliselt sama tee, mille ta oli läbinud, kui teda Egiptusest Naatsaretti tagasi toodi. Tal kulus paasapühapidustustele jõudmiseks neli päeva, mille jooksul ta mõtles palju kunagistest sündmustest Palestiina rahvastevahelisel lahinguväljal Megiddos ja selle ümbruses.
127:6.5 (1404.4) Jeesus sammus läbi Jeruusalemma, peatudes ainult korraks templit ja kokkukogunenud külastajaid vaatama. Ta tundis Herodese ehitatud templi ja selle riiklikult ametissemääratud preesterkonna suhtes imelikku, üha kasvavat vastumeelsust. Kõige rohkem tahtis ta näha Laatsarust, Martat ja Maarjat. Laatsarus oli Jeesusega ühevanune ja saanud nüüd perekonnapeaks; selle külaskäigu ajaks oli ka Laatsaruse ema viimsele teekonnale saadetud. Marta oli veidi üle aasta vanem kui Jeesus, Maarja aga kaks aastat noorem. Ja Jeesus oli kõigi kolme ebajumal ja ideaal.
127:6.6 (1404.5) Selle külaskäigu ajal toimus üks aeg-ajalt puhkenud traditsioonidevastastest mässudest — väljendati meelepaha nende tseremooniatavade vastu, mis Jeesuse arvates tema taevast Isa vääralt esitasid. Teadmata Jeesuse tulekust, oli Laatsarus leppinud oma sõpradega kokku tähistada paasapüha ühes naaberkülas Jeeriko tee ääres. Jeesus tegi nüüd ettepaneku pidada pühi seal, kus parajasti viibiti, Laatsaruse kodus. „Aga meil pole paasalammast,” sõnas Laatsarus. Kuid Jeesus alustas seepeale pikka ja veenvat väitlust, et taevast Isa tegelikult ei huvitagi need lapselikud ja mõttetud rituaalid. Pärast pühalikku ja tulihingelist palvust tõusid kõik püsti ja Jeesus ütles: „Las mu lapseliku ja pimestatud meelega rahvas teenib oma Jumalat nii, nagu on käskinud Mooses; parem ongi, kui nad nii talitavad, aga meie, kes me oleme näinud elu valgust, ei lähene enam oma Isale surmapimeduse läbi. Olgem vabad, tundes tõde meie Isa igavesest armastusest.”
127:6.7 (1404.6) Sel õhtul videviku ajal istusid need neli sööma esimest paasapüha pidusööki, mida ükski vaga juut polnud kunagi pidanud ilma paasalambata. Selleks paasapühaks oli valmis pandud hapendamata leiba ja veini ning neid sümboleid, mida Jeesus nimetas „eluleivaks” ja „eluveeks”, pakkuski ta nüüd oma kaaslastele ja nad sõid pühalikus kooskõlas neile just antud õpetustega. Jeesusel kujunes tavaks iga kord Betaaniat külastades see sakrament läbi viia. Koju tagasi pöördudes rääkis ta kõigest oma emale. Ema oli algul ehmunud, kuid hakkas järk-järgult poja seisukohta mõistma. Sellegipoolest tundis ta suurt kergendust, kui Jeesus teda rahustas, et ei kavatse seda uut paasapühaideed oma peres sisse viia. Kodus sõi ta koos lastega igal aastal paasapüha ajal ikka „Moosese käsuseaduse järgi”.
127:6.8 (1404.7) Sel aastal pidas Maarja Jeesusega pika jutuajamise abielu kohta. Ta küsis pojalt avameelselt, kas too abielluks, kui kohustused perekonna ees teda ei seoks. Jeesus selgitas talle, et kuna vahetud kohustused ei luba tal abielluda, on ta sellele võimalusele vähe mõelnud. Ta ütles, et kahtleb, kas ta üldse kunagi abieluseisusesse astub, ning et kõik niisugused asjad peavad ootama „minu tundi”, aega, mil „pean hakkama oma Isa tööd tegema”. Olles endamisi juba kindlalt otsustanud, et talle ei ole määratud lihalike laste isaks saada, mõtles ta inimlikule abielule väga vähe.
127:6.9 (1405.1) Sel aastal võttis ta taas käsile ülesande põimida oma surelik ja jumalik olemus veelgi paremini lihtsaks ja tõhusalt toimivaks inimlikuks individuaalsuseks, samuti jätkus tema moraalne kasv ja vaimse arusaamisvõime areng.
127:6.10 (1405.2) Ehkki kogu nende vara Naatsaretis (peale nende kodu) oli kaotatud, oli neil sel aastal veidi abi tulust, mida nad said ühe Kapernauma kinnisvara neile kuuluva omandiosa müügist. See oli kogu Joosepi päranduse viimane kinnisvara. See kinnisvaratehing Kapernaumas tehti paadiehitaja Sebedeusega.
127:6.11 (1405.3) Joosep lõpetas sel aastal sünagoogikooli ja valmistus asuma tööle väikese tööpingi äärde kodusesse puusepatöökotta. Kuigi nende isa pärandus oli kulutatud, oli neil lootust edukalt vaesusega võidelda, sest kolm neist käisid iga päev tööl.
127:6.12 (1405.4) Jeesus oli kiiresti meheks saamas, mitte lihtsalt nooreks meheks, vaid täiskasvanuks. Ta oli hästi õppinud oma kohustusi täitma. Ta teadis, kuidas vaatamata pettumustele vastu pidada. Ta säilitas vapruse ka siis, kui ta plaanid ohtu sattusid ja eesmärke polnud ajutiselt võimalik saavutada. Ta oli õppinud jääma ausaks ja õiglaseks ka ebaõiglusega silmitsi seistes. Ta õppis kohandama oma vaimse elu ideaale maise eksistentsi praktiliste vajadustega. Ta õppis kavandama kõrgemate ja kaugete ideaalide saavutamist, rügades samal ajal rasket tööd otsesemate ja lähemate hädavajaduste rahuldamiseks. Ta oli kindlalt omandamas kunsti kohandada oma püüdlusi inimlike olukordade asiste nõudmistega. Ta oli peaaegu omandanud oskuse kasutada vaimsete tungide energiat aineliste saavutuste mehhanismi käivitamiseks. Ta õppis aegamööda elama taevast elu, jätkates samal ajal maist eksistentsi. Ta tugines isarolli täites ja oma maise pere lapsi juhendades ja suunates üha enam taevase Isa lõplikele juhistele. Ta omandas kogemuse, kuidas käegakatsutavat kaotust võiduks muuta; ta õppis muutma ajalikke raskusi igaviku triumfideks.
127:6.13 (1405.5) Ja nii koges see Naatsareti noormees aastate jooksul elu surelikus ihus, nagu seda elatakse aja ja ruumi maailmades. Ta elas Urantial täisväärtuslikku, tüüpilist ja täielikku elu. Ta lahkus sellest maailmast rikkaliku kogemustepagasiga elust, mida tema loodud-olendid elavad oma esimese, lihaliku elu lühikeste pingeliste aastate jooksul. Ning kõik need inimkogemused on jäänud Universumi Suveräänile igaveseks ajaks. Ta on meie mõistev vend, osavõtlik sõber, kogenud suverään ja halastav isa.
127:6.14 (1405.6) Lapsena kogus ta tohutul hulgal teavet, noorukina ta sortis ja liigitas neid teadmisi ja viis nad omavahel kooskõlla ning nüüd, selle maailma mehena, hakkas ta seda vaimuvara ette valmistama kasutamiseks oma hilisemas õpetamis-, hoolekande- ja teenimistegevuses kaassurelike heaks nii selles kui ka kogu Nebadoni universumi kõigis teistes asustatud maailmades.
127:6.15 (1405.7) Sündinud sellesse maailma imikuna, elas ta siin oma lapseea ja tegi läbi nooruki- ning noormeheea järjestikused etapid. Nüüd seisis ta täiskasvanud meheks saamise lävel, omades rikkalikult inimkogemusi ja arusaamist inimloomusest ning olles täis osavõtlikkust inimloomuse nõrkuste suhtes. Ta peaaegu valdas juba jumalikku kunsti ilmutada oma Paradiisi-Isa igas vanuses ja igas eluetapis olevatele surelikele loodudolenditele.
127:6.16 (1406.1) Ning nüüd, täiskasvanud mehena — selle maailma täiskasvanud inimesena —, valmistus ta jätkama oma ülima missiooni täitmist — ilmutama inimestele Jumalat ja juhtima inimesi Jumala juurde.