Urantia raamat
III OSA
Käesolevad kirjad on esitanud Kohaliku Universumi Isiksuste Korpus Salvingtoni Gabrieli volitusel.
Urantia raamat
57. Kiri
57:0.1 (651.1) ESITADES Jerusemi arhiividest pärit väljavõtteid Urantia kroonikatest, selle algusjärkudest ja varasest ajaloost, lähtume me, nagu meid on juhendatud, praegu kasutusel olevast ajaarvestusest — praegusest 365¼ päeva kestvast liigaastatega kalendrist. Me ei nimeta reeglina täpseid aastaid, kuigi need on kroonikates kirjas. Peame paremaks kasutada ajaloolisi fakte esitades ümardatud arve.
57:0.2 (651.2) Kui ütleme, et mingi sündmus toimus miljon või kaks miljonit aastat tagasi, arvestame aega kristliku ajajärgu kahekümnenda sajandi esimestest aastakümnetest. Seega esitame nende kaugete sündmuste toimumisajad ümardatuna tuhandete, miljonite ja miljardite aastateni.
57:1.1 (651.3) Urantia pärineb teie Päikesest ja teie Päike on üks Andronoveri udu mitmekesistest järglastest. Andronoveri udu tekitati kunagi, et sellest saaks Nebadoni kohaliku universumi füüsilise jõu ja materiaalse aine üks koostisosa. Ning see suur udu ise sai väga-väga ammu alguse kosmose kõiksest jõulaengust Orvontoni superuniversumis.
57:1.2 (651.4) Käesoleva jutustuse algusajaks olid Paradiisi Esmased Meister-Jõukorraldajad juba kaua täielikult juhtinud kosmoseenergiaid, mis koondati hiljem Andronoveri uduks.
57:1.3 (651.5) 987 000 000 000 aastat tagasi teatasid abistav jõukorraldaja ja tolleaegne Orvontoni inspektor number 811 307 Uversast lahkudes Päevilt Vanadele, et Orvontoni idasegmendi teatavas sektoris on tekkinud ainestumisnähtuste käivitamiseks soodsad kosmilised tingimused.
57:1.4 (651.6) 900 000 000 000 aastat tagasi pandi Uversa arhiivide andmeil kroonikatesse kirja Uversa Tasakaalunõukogult superuniversumi valitsusele antud luba saata mainitud piirkonda inspektori number 811 307 poolt eelnevalt määratud jõukorraldaja koos kaaskonnaga. Orvontoni võimuorganid lähetasid selle potentsiaalse universumi esmaavastaja täitma Päevist Vanade korraldust korrastada uus aineline loodu.
57:1.5 (652.1) Loa registreerimine kroonikates tähendas, et jõukorraldaja oli oma kaaskonnaga juba asunud Uversalt pikale reisile sellesse idapoolsesse kosmosesektorisse, kus neil tuli alustada kauakestvat tegevust, mis pidi viima Orvontoni uue füüsilise loodu tekkimisele.
57:1.6 (652.2) 875 000 000 000 aastat tagasi pandi korrakohaselt alus tohutule Andronoveri udule number 876 926. Selle hiljem nii suureulatuslikuks kosmosetsükloniks kasvanud energiapöörise tekitamiseks piisas vaid jõukorraldaja ja tema sidepidajaskonna kohalolekust. Pärast nende udupööriste käivitamist eemaldusid elavad jõukorraldajad pöörleva ketta tasandi suhtes täisnurga all ning sellest ajast saadik kindlustavad uue füüsilise süsteemi edasiliikuva ja korrapärase evolutsiooni energia enda omadused.
57:1.7 (652.3) Ligikaudu sel ajal läheb jutustus üle superuniversumi isiksuste tegevuse käsitlemisele. Lugu algabki tegelikult just sellest punktist, kui Paradiisi jõukorraldajad, olles loonud superuniversum Orvontoni võimsusesuunajate ja füüsiliste juhtijate tegevuseks vajalikud kosmoseenergia tingimused, hakkavad eemaldumiseks valmistuma.
57:2.1 (652.4) Kõik arenevad ainelised loodud sünnivad ringjatest ja gaasilistest ududest ning kõik sellised esmased udud on oma gaasilise eksistentsi algul ringjad. Vanemaks saades muutuvad nad tavaliselt spiraalseteks ja kui nende päike on juba välja kujunenud, lõpetavad oma eksistentsi sageli täheparvede või tohutute päikestena, mida ümbritseb erinev arv planeete, kuusid ja väiksemaid ainerühmi, mis kokku meenutavad paljuski teie enda pisikest Päikesesüsteemi.
57:2.2 (652.5) 800 000 000 000 aastat tagasi oli loodud Andronoverist saanud juba üks Orvontoni suurejoonelistest esmastest ududest. Kui lähedalasuvate universumite astronoomid seda kosmosenähtust vaatlesid, ei näinud nad eriti midagi tähelepanu äratavat. Gravitatsiooni hindamine lähedastes loodutes näitas, et Andronoveri piirkonnas toimus kosmose ainestumine, kuid see oli ka kõik.
57:2.3 (652.6) 700 000 000 000 aastat tagasi omandas Andronoveri süsteem juba hiiglaslikud mõõtmed ning üheksasse lähedalasuvasse ainelisse loodusse lähetati füüsilisi juhtijaid juurde, et nad selle uue, nii kiiresti areneva ainelise süsteemi võimsuskeskusi toetaksid ning nendega koostööd teeksid. Tol kaugel ajal hoiti kogu seda järgnevatele loodutele pärandatavat ainet selle määratu kosmilise ratta piires. Ratas pöörles pärast maksimaalse läbimõõdu saavutamist üha kiiremini ja kiiremini, üha tihenedes ja kokku tõmbudes.
57:2.4 (652.7) 600 000 000 000 aastat tagasi saabus Andronoveri energia koondumise kõrgpunkt, udu oli saavutanud maksimaalse massi. Sel ajal oli hiiglaslik ringjas gaasipilv mõnevõrra lamedaks vajutatud sferoidi kujuline. See oli massierinevuste ja pöörlemiskiiruste erinevuste tekkimise algstaadium. Gravitatsioon ja muud mõjud hakkasid peagi kosmilisi gaase korrastatud aineks muundama.
57:3.1 (653.1) Hiiglasuur udu hakkas nüüd järk-järgult spiraalset kuju omandama ja muutuma selgelt nähtavaks ka kaugete universumite astronoomidele. See on enamiku udude loomulik tekkelugu; enne kui need teise astme udud hakkavad välja paiskama päikesi, alustades universumi moodustamist, on nad tavaliselt vaadeldavad spiraalsete nähtustena.
57:3.2 (653.2) Kui lähedalasuvad täheuurijad sel kaugel ajajärgul Andronoveri udu muundumist vaatlesid, nägid nad täpselt sama, mida näevad kahekümnenda sajandi astronoomid, kui oma teleskoobid kosmosesse suunavad ja praegusi spiraaludusid lähemas väliskosmoses jälgivad.
57:3.3 (653.3) Peaaegu maksimaalse massi saavutamise ajal hakkas gaasilise sisu sõltuvus gravitatsioonist nõrgenema ning järgnes gaasi vallandumise etapp, mil gaas voolas emamassi vastaspooltelt kahe hiiglasliku ja selgepiirilise voona välja. Selle tohutu keskse tuuma kiire pöörlemine andis neile kahele gaasivoole peagi spiraalse kuju. Väljaulatuvate voogude üksikosade jahtumine ja seejärel tihenemine muutis vood lõppkokkuvõttes ebaühtlaseks. Need tihedamad kogumid olid hiiglaslikud füüsilise aine süsteemid ja alasüsteemid, mis tiirlesid läbi kosmose gaasilise udupilve sees, olles kindlalt emaratta gravitatsioonihaardes.
57:3.4 (653.4) Kuid udu oli hakanud kokku tõmbuma ning pöörlemiskiiruse suurenemine vähendas gravitatsiooni mõju veelgi. Peagi pääsesid välimised gaasipiirkonnad udu tuuma vahetust haardest ja suundusid korrapäratu kujuga orbiitidele kosmoses, kust pöördusid tagasi tuuma piirkonda oma ringlust lõpetama jne. Kuid see oli udu edasiliikumises vaid ajutine etapp. Üha kiirenev pöörlemine paiskas peagi kosmosesse tohutuid päikesi, mis hakkasid tiirlema iseseisvatel orbiitidel.
57:3.5 (653.5) Ning see kõik toimus Andronoveris pikki ajastuid tagasi. Energiaratas üha kasvas ja kasvas, kuni saavutas maksimaalse suuruse. Kui algas kokkutõmbumine, pöörles see üha kiiremini, kuni jõudis lõpuks kriitilise tsentrifugaalse staadiumini, millest algas suur lagunemine.
57:3.6 (653.6) 500 000 000 000 aastat tagasi sündis Andronoveri esimene päike. See lõõskav keel eraldus algsest gravitatsioonihaardest ja sööstis iseseisvale avastusretkele loodud kosmoses. Selle orbiit oli määratud paoteega. Need noored päikesed omandasid kiiresti kera kuju ja alustasid oma pikka ja sündmusrikast elu kosmoses tähtedena. Enamik Orvontoni päikesi, välja arvatud viimase astme udutuumad, on sündinud just niimoodi. Need vabanevad päikesed läbivad mitmeid evolutsiooniperioode ja hiljem universumiteenistusi.
57:3.7 (653.7) 400 000 000 000 aastat tagasi algas Andronoveri udu taaskoondumisperiood. Ematuuma pideva suurenemise ja edasise tihenemise tulemusena võideti paljud lähedalasuvad ja väiksemad päikesed tagasi. Üsna pea algas udu tihenemise lõppfaas, nende tohutute kosmose energia-ja ainekogumite lõplikule eraldumisele eelnev periood.
57:3.8 (654.1) Vaevalt miljon aastat pärast seda epohhi valis Paradiisi Looja-Poeg, Nebadoni Miikael selle laguneva udu kohaks, kus läbi viia oma universumi moodustamise avastusretk. Peaaegu kohe said alguse Salvingtoni arhitektuurilised maailmad ja sada tähtkujude keskuste planeedirühma. Nende spetsiaalselt loodud maailmade parvede valmimisele kulus peaaegu miljon aastat. Kohaliku süsteemi keskuse planeedid ehitati perioodil, mis algas just sel ajal ja lõppes peaaegu viis miljardit aastat tagasi.
57:3.9 (654.2) 300 000 000 000 aastat tagasi olid Andronoveri päikeseorbiidid hästi välja kujunenud ning udusüsteem elas üle füüsiliselt suhteliselt stabiilset üleminekuperioodi. Umbes sel ajal saabus Salvingtonile Miikaeli kaaskond ja Orvontoni Uversa valitsus tunnustas füüsiliselt Nebadoni kohalikku universumit.
57:3.10 (654.3) 200 000 000 000 aastat tagasi jätkus kokkutõmbumine ja tihenemine, mille käigus Andronoveri kesksest parvest ehk tuuma massist eraldus tohutult soojust. Keskse emapäikese ratta lähedastes piirkondades tekkis ka suhteliselt vaba ruumi. Välimised piirkonnad stabiliseerusid ja korrastusid paremini. Mõned vastsündinud päikeste ümber tiirlevad planeedid olid juba piisavalt jahtunud, et neile elu istutada. Sellest ajast pärinevad Nebadoni vanimad asustatud planeedid.
57:3.11 (654.4) Nüüd käivitus esimest korda Nebadoni valminud universumimehhanism ning Miikaeli loodu registreeriti Uversal kui edasiliikuvate tõususurelikega asustatud universum.
57:3.12 (654.5) 100 000 000 000 aastat tagasi jõudis udu tihenemispinge kõrgpunkti: saavutati soojusliku erikoormuse maksimum. Selline gravitatsiooni ja soojuse vahelise võitluse kriitiline etapp vältab mõnikord ajastuid, kuid varem või hiljem võidab soojus gravitatsiooni ning algab vaatemängu pakkuv päikeste hajumise periood. Ning see tähistab kosmoseudu teise elujärgu lõppu.
57:4.1 (654.6) Esmane udu on ringjas; teise astme udu spiraalne; kolmandal astmel algab päikeste esimene hajumine, neljandal astmel toimub aga päikeste hajumise teine ja viimane tsükkel, mil ematuumast saab lõpuks kas kerasparv või üksik, lõpliku päikesesüsteemi keskmeks olev päike.
57:4.2 (654.7) 75 000 000 000 aastat tagasi oli see udu oma päikeseperekonna astme kõrgpunkti jõudnud. See oli päikeste kaotamise esimese perioodi kulminatsioon. Enamik neist päikestest on saanud pärast seda endale ulatuslikud planeetidest, kuudest, varjatud saartest, komeetidest, meteooridest ja kosmilistest tolmupilvedest koosnevad süsteemid.
57:4.3 (654.8) 50 000 000 000 aastat tagasi jõudis see esimene päikeste hajumise periood lõpule; udu oli kiiresti lõpetamas oma eksistentsi kolmandat tsüklit, mille jooksul oli sellest tekkinud 876 926 päikesesüsteemi.
57:4.4 (654.9) 25 000 000 000 aastat tagasi jõudis lõpule udu kolmas elutsükkel, millega sellest emaudust pärinevad kaugeleulatuvad tähesüsteemid korrastusid ja muutusid suhteliselt stabiilseks. Kuid udu ülejäänud keskses massis jätkus füüsiline kokkutõmbumine ja üha kasvav soojuse eraldumine.
57:4.5 (655.1) 10 000 000 000 aastat tagasi algas Andronoveri arengu neljas tsükkel. Tuuma mass oli saavutanud maksimaalse temperatuuri, lähenemas oli tihenemise kriitiline punkt. Esialgne ematuum tõmbles krampides omaenda sisesoojuse tihenemispinge ja ümbritseva, vabanenud päikesesüsteemidest parve gravitatsioonitõmbe ühise surve all. Kohe oli oodata tuumapurskeid, mis pidid juhatama sisse udu teise päikesetsükli. Oli algamas udu eksisteerimise neljas tsükkel.
57:4.6 (655.2) 8 000 000 000 aastat tagasi algas kohutav lõplik purse. Selle kosmilise murrangu ajal olid väljaspool ohtu vaid välimised süsteemid. Ja see oli udu lõpu algus. See viimane päikeste väljaheitmine kestis peaaegu kaks miljardit aastat.
57:4.7 (655.3) 7 000 000 000 aastat tagasi oli Andronoveri lõpliku lagunemise kõrgpunkt. Sel ajal sündisid suuremad päikesed ja kulmineerusid kohalikud füüsilised segadused.
57:4.8 (655.4) 6 000 000 000 aastat tagasi lõppes lõplik lagunemine ja sündis teie Päike, viiekümne kuues, arvestades Andronoveri teise päikesepere lõpust. See udutuuma viimane purse sünnitas 136 702 päikest, millest enamik jäi üksildasteks taevakehadeks. Andronoveri udust pärines kokku 1 013 628 päikest ja päikesesüsteemi. Teie Päikesesüsteemi Päikese järjekorranumber on 1 013 572.
57:4.9 (655.5) Nüüd pole Andronoveri udu enam olemas, kuid see elab edasi neis paljudes päikestes ja planeediperedes, mis sellest kosmose emapilvest tekkisid. Selle võimsa udu tuuma viimane jäänus põleb ikka veel punaka kumaga ja eritab mõõdukalt valgust ning soojust talle jäänud planeediperele, kuhu kuulub sada kuuskümmend viis maailma, mis tiirlevad nüüd selle kahe võimsa valgusmonarhide põlvkonna auväärse ema ümber.
57:5.1 (655.6) 5 000 000 000 aastat tagasi oli teie Päike suhteliselt isoleeritud lõõskav taevakeha, mis oli kogunud endasse enamiku läheduses ringlevast kosmose ainest, tema sünniga kaasnenud hiljutise murrangu jäänustest.
57:5.2 (655.7) Praeguseks on teie Päike saavutanud suhtelise stabiilsuse, kuid selle üheteistkümne ja poole aastased päikeseplekkide tsüklid reedavad, et ta oli nooruses muutlik täht. Teie Päikese algusaegadel käivitasid jätkuv kokkutõmbumine ja sellest põhjustatud järkjärguline temperatuuritõus tema pinnal tohutuid tõmblusi. Need hiiglaslikud hoovused kestsid kolme ja poole päevaste erineva eredusega tsüklitena. Muutlik seisund ja perioodiline pulseerimine muutis teie Päikese teatavate, peagi tekkivate välismõjude suhtes väga tundlikuks.
57:5.3 (655.8) Selline oli olukord kohalikus kosmoses teie Päikese planeedipere, teie maailma Päikesesüsteemi Monmatia ainulaadse tekkimise ajal. Samasuguse päritoluga on vähem kui üks protsent Orvontoni planeedisüsteemidest.
57:5.4 (655.9) 4 500 000 000 aastat tagasi jõudis selle üksildase Päikese lähedusse tohutu Angona süsteem. Selle suure süsteemi keskel asus tume, tugeva laenguga tahke ilmatu suure gravitatsioonitõmbega kosmosehiid.
57:5.5 (656.1) Kui Angona jõudis Päikesele lähemale, sööstsid Päikese pulsatsioonide ajal maksimaalse paisumise hetkedel gaasilise aine vood tohutute keeltena kosmosesse. Algul langesid need leegitsevad gaasikeeled alati Päikesele tagasi, ent Angona lähemale liikudes muutus hiiglasliku külalise gravitatsioonitõmme nii suureks, et need murdusid teatavates punktides, nii et juured langesid Päikesele tagasi, välised osad aga eraldusid ja moodustasid iseseisvaid ainekehi, Päikese meteoriite, mis hakkasid kohe omaenda elliptilistel orbiitidel ümber Päikese tiirlema.
57:5.6 (656.2) Kui Angona süsteem veel lähenes, hakkasid Päikese pursked üha suurenema. Päikesest tõmmati üha enam ainet iseseisvateks ümbritsevas kosmoses tiirlevateks taevakehadeks. Selline olukord kestis umbes viissada tuhat aastat, kuni Angona jõudis Päikesele kõige lähemasse punkti. See põhjustas Päikesel seoses ühe tema perioodilise sisemise tõmblusega osalise lõhestumise, vastaskülgedelt purskus üheaegselt välja tohutu kogus ainet. Angona suunas kerkis hiiglaslik päikesegaaside sammas, mis oli mõlemast otsast üsna terav ja keskelt märgatavalt paksem ning eraldus alatiseks Päikese gravitatsiooni otsese mõju alt.
57:5.7 (656.3) Sel viisil Päikesest eraldunud suur päikesegaaside sammas arenes järgnevalt Päikesesüsteemi kaheteistkümneks planeediks. Hiiglasliku väljatõuke vastukaja, Päikese teiselt küljelt eraldunud gaas, on praeguseks tihenenud Päikesesüsteemi meteoorideks ja kosmiliseks tolmuks, kuigi suur, väga suur osa sellest ainest haarati hiljem Päikese gravitatsiooni mõjuvälja, sedamööda kui Angona süsteem kaugesse kosmosesse taandus.
57:5.8 (656.4) Kuigi Angonal õnnestus välja tõmmata hiljem Päikesesüsteemi planeetideks arenenud aine ja praegu ümber Päikese asteroidide ning meteooridena tiirlev tohutu ainekogus, ei sidunud ta seda päikeseainet tegelikult üldse enda külge. Süsteem ei tulnud piisavalt lähedale, et päikeseainet päriselt omandada, kuid liikus küllalt lähedale, et tõmmata vahepealsesse kosmosesse kogu aine, millest Päikesesüsteem praegu koosneb.
57:5.9 (656.5) Varsti moodustus Angona mõjul Päikesest eraldunud hiiglasliku gravitatsioonipaisu vähem massiivsetes ja teravamates otstes olevatest jahtuvatest ja tihenevatest tuumadest viis miniatuurset sisemist ja viis välimist planeeti, Saturn ja Jupiter moodustusid aga massiivsematest ja laiematest keskosadest. Jupiteri ja Saturni võimas gravitatsioon haaras enamiku Angona tõmmatud ainest varakult endale, millest annab tunnistust nende mõne kuu vastupidine liikumine.
57:5.10 (656.6) Et Jupiter ja Saturn pärinesid ülikuumenenud päikesegaaside tohutu samba keskosast, sisaldasid nad nii palju väga kuuma päikeseainet, et särasid eredalt ja eritasid tohututes kogustes soojust; lühikesel perioodil pärast nende kui eraldi taevakehade moodustumist olid nad tegelikult nagu teisesed päikesed. Need kaks Päikesesüsteemi suurimat planeeti on jäänud praeguseni suures osas gaasilisteks ega ole jahtunud isegi täieliku tihenemise või tahkumise punktini.
57:5.11 (656.7) Ülejäänud kümne planeedi kokkutõmbunud gaasidest tuumad jõudsid peagi tahkumisstaadiumisse ja hakkasid seetõttu tõmbama endale üha suuremas koguses neid ümbritsevas kosmoses ringlevat meteoorset ainet. Seega oli Päikesesüsteemi maailmadel korraga kahesugune päritolu: tihenenud gaasidest tuumadele lisandusid hiljem juurde tõmmatud tohutud meteooride kogused. Tegelikult tõmbavad nad veel ka nüüd meteoore külge, kuid tunduvalt vähem.
57:5.12 (657.1) Planeedid ei tiirle Päikese ümber oma Päikesest ema ekvaatori tasandis, nagu juhtunuks, kui nad oleksid Päikese pöörlemise mõjul kaugemale paisatud. Nad rändavad hoopis Angona mõjul tekkinud päikesepurske tasandis, mis on Päikese ekvaatori tasandiga üsna suure nurga all.
57:5.13 (657.2) Sel ajal kui Angona ei suutnud Päikese massist midagi endale haarata, lisas teie Päike oma muunduvale planeediperekonnale mõningal määral teda külastanud süsteemi ümber ringelnud ainet. Angona tugeva gravitatsioonivälja tõttu paiknesid tema planeedipere orbiidid tumedast hiiglasest üsna kaugel; varsti pärast hiljem Päikesesüsteemi moodustanud massi väljatõukumist — Angona oli alles Päikese läheduses —, kaldusid Angona süsteemi kolm suuremat planeeti Päikesesüsteemi massiivsele esivanemale nii lähedale, et selle gravitatsioonitõmbest, millele lisandus Päikese gravitatsioon, piisas Angona gravitatsioonihaarde ületamiseks ja taevaränduri kolme kaaslase alatiseks eraldamiseks.
57:5.14 (657.3) Päikesesüsteemi kogu Päikeselt pärinevale ainele anti algselt homogeenne orbitaalsuund ja kui need kolm taevakeha poleks väljastpoolt sisse tunginud, oleks kogu Päikesesüsteemi aine ikka veel sama suunaga orbitaalliikumises. Kuid Angona kolme kaaslase mõjul tulid kujunevasse päikesesüsteemi uued ja võõrad suunajõud, mille tulemusena tekkis retrograadne liikumine. Retrograadne liikumine on kõigis astronoomilistes süsteemides alati juhuslik ja tekib võõraste taevakehadega kokkupõrke tulemusena. Niisugused kokkupõrked ei tarvitse iga kord retrograadset liikumist tekitada, kuid retrograadne liikumine saab tekkida ainult süsteemis, kus on erineva päritoluga masse.
57:6.1 (657.4) Päikesesüsteemi sünnile järgnes Päikese purskamise nõrgenemise periood. Päike valas veel viiesaja tuhande aasta jooksul ümbritsevasse kosmosesse aina vähenevates kogustes ainet. Kuid neil algusaegadel, mil orbiidid olid juhuslikud, sai Päikesest ema suure osa sellest meteoorsest ainest tagasi, kui teda ümbritsevad taevakehad olid Päikesele kõige lähemal.
57:6.2 (657.5) Loodete mõjul tekkiv hõõrdumine aeglustas Päikesele lähimate planeetide tiirlemist kõige esimesena. Niisugused gravitatsioonimõjutused aitavad ka planeetide orbiite stabiliseerida, pidurdades planeedi pöörlemist oma telje ümber ja sundides planeeti üha aeglasemalt liikuma, kuni pöörlemine lakkab ning planeedi üks poolkera jääb alatiseks päikese või muu suurema taevakeha poole, nagu toimub näiteks Merkuuriga. Samamoodi pöörab Kuu Urantia poole alati sama külje.
57:6.3 (657.6) Kui Kuu ja Maa loodetest tulenevad hõõrdumised võrdsustuvad, pöörab Maa Kuu poole alati sama poolkera ning päev ja kuu on ühesugused — kumbki umbes nelikümmend seitse päeva. Kui saavutatakse niisugune orbiitide stabiilsus, muutuvad loodetest tulenevad hõõrdumised vastupidisteks ega suru enam Kuud Maast eemale, vaid tõmbavad kaaslast järk-järgult planeedi poole. Ja siis, selles kauges tulevikus, mil Kuu läheneb Maale umbes seitsmeteist tuhande seitsmesaja kilomeetri kaugusele, põhjustab viimase gravitatsioon Kuu lõhkemise ning see loodete ja gravitatsiooni mõjul tekkiv plahvatus purustab Kuu väikesteks osadeks, mis võivad koguneda ümber maailma Saturni rõngaid meenutavate ainerõngastena või tõmbuda järk-järgult meteooridena Maa külge.
57:6.4 (658.1) Kui taevakehad on suuruselt ja tiheduselt sarnased, võivad tekkida kokkupõrked. Ent kui kaks ühesuguse tihedusega taevakeha on üsna erineva suurusega ja kui väiksem läheneb järjest suuremale, siis see väiksem taevakeha lõhkeb, kui tema orbiidi raadius on alla kahe ja poole korra suurema taevakeha raadiusest väiksem. Taevahiiglastevahelised kokkupõrked on väga haruldased, kuid niisugused gravitatsiooni ja loodete mõjul tekkivad väikeste taevakehade lõhkemised on üsna tavalised.
57:6.5 (658.2) Lendtähed esinevad parvedena, sest nad on suuremate ainekehade fragmendid, mis on tekkinud lõhkemisest lähedalasuvate ja veel suuremate taevakehade avaldatud gravitatsiooni loodete tulemusena. Saturni rõngad on lõhkenud satelliidi fragmendid. Üks Jupiteri kuudest läheneb praegu ohtlikult loodete mõjul toimuva lõhkemise kriitilisele tsoonile ja mõne miljoni aasta pärast haarab planeet ta endasse või ta lõhkeb gravitatsiooni loodete tulemusena. Päikesesüsteemi väga-väga ammune viies planeet kulges korrapäratul orbiidil, lähenedes perioodiliselt üha enam Jupiterile, kuni sisenes gravitatsiooni loodete mõjul tekkiva purunemise kriitilisse tsooni, lagunes kiiresti ja sai praegu tuntud asteroidipilveks.
57:6.6 (658.3) 4 000 000 000 aastat tagasi kujunesid Jupiteri ja Saturni süsteemid suures osas niisugusteks, nagu neid praegu võib vaadelda, välja arvatud nende kuud, mis on kasvanud mitme miljardi aasta jooksul suuremaks. Tegelikult kasvavad kõik Päikesesüsteemi planeedid ja kuud ikka veel edasi, kuna haaravad jätkuvalt endasse meteoore.
57:6.7 (658.4) 3 500 000 000 aastat tagasi kujunesid täielikult välja ülejäänud kümne planeedi tihenenud tuumad; enamiku kuude tuumad jäid terveks, kuigi mõned väiksemad satelliidid hiljem ühinesid ja neist said praegused suuremad kuud. Seda ajastut võib pidada planeetide moodustumise ajajärguks.
57:6.8 (658.5) 3 000 000 000 aastat tagasi toimis Päikesesüsteem suures osas samamoodi kui praegu. Selle liikmed kasvasid suuruselt, sedamööda kui planeedid ja nende kaaslased võtsid kosmosest tohutul hulgal meteoore vastu.
57:6.9 (658.6) Ligikaudu sel ajal kanti teie Päikesesüsteem Nebadoni füüsilisse registrisse ja talle anti nimeks Monmatia.
57:6.10 (658.7) 2 500 000 000 aastat tagasi olid planeedid tohutult kasvanud. Urantia oli hästi väljaarenenud sfäär, tema mass moodustas umbes kümnendiku praegusest massist ja see kasvas meteooride vastuvõtmise tulemusena kiiresti.
57:6.11 (658.8) Kogu see tohutu protsess on Urantia-taolise evolutsioonilise maailma tekke puhul täiesti normaalne ja moodustab astronoomilise tausta niisuguste kosmosemaailmade füüsiliseks arenguks, et valmistuda elu avastusretkedeks ajas.
57:7.1 (658.9) Nendel varastel aegadel kihasid Päikesesüsteemi kosmosealad väikestest purunevatest ja tihenevatest taevakehadest ning kaitsva, osakesi põletava atmosfääri puudumise tõttu purunesid niisugused taevakehad otse vastu Urantia pinda. Need lakkamatud tõuked hoidsid planeedi pinna enam-vähem kuumana ja see hakkas koos raskusjõu toime suurenemisega maakera kasvades käivitama mõjusid, mille tulemusena raskemad elemendid, näiteks raud, paigutusid üha enam planeedi keskme poole.
57:7.2 (659.1) 2 000 000 000 aastat tagasi kasvas Maa Kuust tunduvalt suuremaks. Planeet oli oma kaaslasest alati suurem olnud, kuid selle ajani, mil Maa haaras endasse tohutuid taevakehi, polnud vahe nii suur. Urantia moodustas siis umbes viiendiku oma praegusest suurusest ja oli piisavalt kasvanud, et hoida kinni algset atmosfääri, mis oli hakanud ilmuma kuuma sisemuse ja jahtuva koore vahelise elementide sisevõitluse tulemusena.
57:7.3 (659.2) Selgelt vulkaaniline tegevus pärineb just neist aegadest. Maa sisemus soojenes seda enam, mida sügavamale mattusid radioaktiivsed või raskemad elemendid, mis meteoorid kosmosest kaasa tõid. Nende radioaktiivsete elementide uurimine näitab, et Urantia pind on enam kui miljardi aasta vanune. Raadium on usaldusväärseim kell planeedi vanuse teaduslikuks kindlaksmääramiseks, kuid kõik nii välja arvestatud vanused on liiga väikesed, sest radioaktiivsed ained, mida te saate uurida, pärinevad Maa pinnalt ja seega on Urantia nad suhteliselt hiljuti omandanud.
57:7.4 (659.3) 1 500 000 000 aastat tagasi moodustas Maa kaks kolmandikku oma praegusest suurusest ja Kuu oli lähenemas oma praegusele massile. Maa kiire kasv Kuuga võrreldes võimaldas tal hakata oma kaaslase algset vähest atmosfääri aegamööda röövima.
57:7.5 (659.4) Vulkaaniline tegevus oli nüüd kõrgpunktis. Kogu maakera oli tõeline tulepõrgu, selle pind meenutas oma varasemat sulanud olekut, enne kui raskemad metallid langesid keskme suunas. See oli vulkaaniline ajastu. Kuid vaatamata sellele moodustus järk-järgult maakoor, mis koosnes peamiselt suhteliselt kergemast graniidist. Planeedil olid tekkimas tingimused, mis võisid edaspidi elu toetada.
57:7.6 (659.5) Planeedil kujunes aeglaselt välja algeline atmosfäär, mis sisaldas veidi veeauru, süsinikmonooksiidi, süsinikdioksiidi ja vesinikkloriidi, kuid peaaegu üldse mitte vaba lämmastikku ega vaba hapnikku. Maailma atmosfäär kujutas endast vulkaanilisel ajajärgul aga veidrat pilti. Lisaks loetletud gaasidele oli see tugevasti täidetud arvukate vulkaaniliste gaasidega ja õhukihi küpsedes tugevate, planeedi pinnale pidevalt vuhisevate meteoriidisadude põlemissaadustega. Niisuguse metooride põletamise tõttu polnud atmosfääris hapnikku peaaegu kunagi piisavalt, sest meteoriidisadusid esines ikka veel tohutul määral.
57:7.7 (659.6) Peagi atmosfäär stabiliseerus ja jahtus piisavalt, et planeedi kuumale kaljusele pinnale sai hakata vihma sadama. Urantia mähkus tuhandeteks aastateks tohutusse pidevasse aurukihti. Ja neil aegadel ei paistnud maakera pinnale kunagi päike.
57:7.8 (659.7) Suur osa atmosfääris sisaldunud süsinikust seoti, nii et moodustusid karbonaadid erinevate metallidega, mida planeedi pealiskihtides külluslikult leidus. Hiljem tarbis varane ja kiiresti sigiv taimestik neid süsinikgaase palju suuremates kogustes.
57:7.9 (660.1) Ka hilisematel perioodidel ammendasid jätkuvad laavavoolud ja saabuvad meteoorid õhu hapnikusisalduse peaaegu täielikult. Isegi peagi ilmunud algse ookeani varased setted ei sisaldanud värvilisi kive ega kiltsavisid. Ja kaua aega pärast selle ookeani tekkimist oli atmosfäär veel peaaegu ilma vaba hapnikuta. Alles siis, kui hapnikku hakkasid tootma meretaimed ja muud taimsed eluvormid, tekkis seda suures koguses.
57:7.10 (660.2) Planeedi algeline atmosfäär pakkus vulkaanilisel ajajärgul meteooriparvede eest vähe kaitset. Miljonid ja miljonid meteoorid said seda õhukihti läbida, et puruneda tahkete kehadena vastu planeedi koort. Kuid aja möödudes osutus üha vähem meteoore küllalt suureks, et hilisemate ajajärkude hapnikuga rikastatud atmosfääri üha tugevamat hõõrdekilpi läbida.
57:8.1 (660.3) 1 000 000 000 aastat tagasi algas Urantia tegelik ajalugu. Planeet oli saavutanud enam-vähem praeguse suuruse. Ja umbes sel ajal kanti see Nebadoni füüsilistesse registritesse ja nimetati Urantiaks.
57:8.2 (660.4) Atmosfäär koos lakkamatute sademetega hõlbustas maakoore jahtumist. Vulkaaniline tegevus võrdsustas varakult sisemise soojuse surve maakoore kokkutõmbumisega ja kui vulkaanide arv kiiresti vähenes, ilmusid selle maakoore jahtumise ja kohanemise ajastu kulgedes maavärinad.
57:8.3 (660.5) Urantia tegelik geoloogiline ajalugu algab ajast, mil maakoor jahtus piisavalt, et sai moodustuda esimene ookean. Kui veeauru kondenseerumine maakera jahtuvale pinnale oli alanud, siis jätkus see seni, kuni auru tegelikult enam polnud. Selle perioodi lõpuks ulatus ookean üle kogu maailma, kattes kogu planeedi keskmiselt peaaegu kahe kilomeetri sügavuse kihina. Tõus ja mõõn toimisid suures osas samamoodi kui praegu, kuid see algne ookean ei olnud soolane: vesi, mis maailma kattis, oli üsna mage. Neil aegadel oli enamik kloori seotud erinevate metallidega, kuid ka vesinikuga oli seda seotud piisavalt palju, et vett nõrgalt happeliseks muuta.
57:8.4 (660.6) Selle kauge ajajärgu algul võis Urantiat pidada veega kaetud planeediks. Hiljem ilmusid praeguse Vaikse ookeani põhja sügavamad ja tihedamad laavavoolud ja see veega kaetud pinnaosa muutus üsna allasurutuks. Maailmamerest kerkis esimene mandriline maismaamass, mis järk-järgult tiheneva maakoore tasakaalu reguleeris.
57:8.5 (660.7) 950 000 000 aastat tagasi kujutas Urantia endast üht suurt mandrit ja suurt veekogu, Vaikset ookeani. Vulkaane oli endiselt kõikjal ja maavärinad olid sagedased ja tugevad. Meteoorid jätkasid maakera pommitamist, kuid nende sagedus ja suurus oli vähenemas. Atmosfäär oli selginemas, kuid süsinikdioksiidi oli endiselt palju. Maakoor stabiliseerus järk-järgult.
57:8.6 (660.8) Ligikaudu sel ajal määrati Urantia Satania haldussüsteemi ja kanti Norlatiadeki eluregistrisse. Sellega tunnustati administratiivselt väikest ja tähtsusetut sfääri, mis pidi saama planeediks, kus Miikael saadab korda hämmastava teo, annetumise surelikele, ja mis saab osa kogemustest, mille tõttu teda hakatakse kohalikus ulatuses nimetama „ristimaailmaks”.
57:8.7 (661.1) 900 000 000 aastat tagasi saabus Urantiale esimene uurimisgrupp Satanialt, Jerusemist, et planeeti uurida ja koostada ettekanne selle kohandamisest elu katsejaamaks. See oli kahekümne nelja liikmeline komisjon, kuhu kuulus Elukandjaid, Lanonandek-Poegi, Melkisedekeid, seeraveid ja muid taevase elu klasse, mis olid seotud planeedi korrastamise ja haldamise algusaegadega.
57:8.8 (661.2) Olles planeedi hoolikalt üle vaadanud, pöördus komisjon Jerusemi tagasi ja tegi Süsteemi Suveräänile pooldava ettekande, soovitades kanda Urantia elukatsete registrisse. Siis registreeritigi teie planeet Jerusemil detsimaalplaneedina ja Elukandjaile teatati, et neile antakse luba uute mehhaaniliste, keemiliste ja elektriliste koondamise mudelite sisseseadmiseks ajal, mil nad järgnevalt saabuvad volitustega elu siirdamiseks ja istutamiseks.
57:8.9 (661.3) Saabus aeg, mil kaheteistkümneliikmeline segakomisjon lõpetas Jerusemis planeedi asustamise ettevalmistused ning seitsmekümneliikmeline planeedikomisjon kiitis need Edential heaks. Need Elukandjate nõuandjate väljapakutud plaanid võeti Salvingtonil lõpuks vastu. Varsti pärast seda avaldati Nebadoni teabekanalites teade, et Urantiast saab katselava, kus Elukandjad viivad läbi oma kuuekümnenda Satania katse eesmärgiga avardada ja täiustada Nebadoni Satania-tüüpi elumudeleid.
57:8.10 (661.4) Varsti pärast Urantia esmakordset tunnustamist kogu Nebadoni üldistes teabekanalites anti sellele täielik universumi staatus. Pärast seda registreeriti see peagi superuniversumi väiksemate ja suuremate sektorite keskusteks olevatel planeetidel ja veel enne selle ajajärgu lõppu kanti Urantia Uversa planeedielu registrisse.
57:8.11 (661.5) Kogu seda ajastut iseloomustasid sagedased ja ägedad tormid. Maakoor oli algul pidevalt muutuvas olekus. Pinna jahtumine vaheldus tohutute laavavoogudega. Maailma pinnal ei leidu praegu midagi sellest planeedi esialgsest koorest. Seda kõike on segatud liiga palju kordi sügavustest väljasurutud laavaga ja varase, kogu maailma katnud ookeani hilisemate setetega.
57:8.12 (661.6) Maakera pinnal ei leidu kusagil rohkem nende iidsete ookeanieelsete kivide modifitseerunud jäänuseid kui Hudsoni lahe ümbruses Kanada kirdeosas. See ulatuslik graniitkõrgendik koosneb ookeanieelsetest aegadest pärinevast kivist. Neid kivimikihte on kuumutatud, painutatud, keeratud, üles kägrutatud, nad on neid moonutavaid metamorfoose kogenud ikka ja jälle.
57:8.13 (661.7) Ookeaniajastute jooksul settis sellele iidsele ookeanipõhjale tohutuid erinevaid fossiilideta kivimikihte. (Lubjakivi võib moodustuda keemilise sadestuse tulemusena, mitte kõik vanemad lubjakivid pole tekkinud mere eluvormide sadestumise tulemusena.) Üheski neist iidsetest kivimoodustistest ei leidu märke elust; need ei sisalda kivistisi, kui nende vanemate elu-eelsete kihtidega pole mingi juhuse tõttu segunenud vee ajajärkude hilisemaid sadestusi.
57:8.14 (662.1) Varane maakoor oli väga ebastabiilne, kuid mägede moodustumist ei toimunud. Planeet tõmbus gravitatsiooni mõjul kokku. Mäed ei ole tekkinud kokkutõmbuva sfääri jahtuva koore lagunemise tulemusena, nad ilmusid hiljem vihma, gravitatsiooni ja erosiooni toimel.
57:8.15 (662.2) Selle ajajärgu mandriline maismaamass suurenes, kuni kattis peaaegu kümme protsenti maakera pinnast. Tugevad maavärinad algasid alles siis, kui mandriline maismaamass kerkis veest tunduvalt kõrgemaks. Kui nad aga juba alanud olid, siis sagenesid ja tugevnesid terveid ajastuid. Miljoneid ja miljoneid aastaid on maavärinate hulk vähenenud, kuid Urantial on ikka veel keskmiselt viisteist maavärinat päevas.
57:8.16 (662.3) 850 000 000 aastat tagasi algas esimene tõeline maakoore stabiliseerumise epohh. Enamik raskemaid metalle oli paigutunud sügavamale, maakera keskme poole, ja jahtuv maakoor oli lakanud nii suurel määral sisse langemast kui varasematel ajastutel. Maa väljasurumise ja raskema ookeanipõhja vahel oli kujunenud parem tasakaal. Koorealuse laavasängi voolamine kulges peaaegu üle kogu maakera ja see kompenseeris ning stabiliseeris jahtumisest, kokkutõmbumisest ja pindmisest nihkumisest põhjustatud kõikumisi.
57:8.17 (662.4) Vulkaanipursete ja maavärinate sagedus ja tugevus vähenesid jätkuvalt. Atmosfäär selgines vulkaanilistest gaasidest ja veeaurust, kuid süsinikdioksiidi sisaldus oli ikka veel kõrge.
57:8.18 (662.5) Ka elektrilised häired õhus ja maapinnas olid vähenemas. Laavavoolud olid toonud pinnale elementide segu, mis maakoort mitmekesistas ja isoleeris planeedi teatavate kosmoseenergiate suhtes. Ja kõik see hõlbustas suuresti maise energia ohjeldamist ja selle voolu reguleerimist, nagu näitab ka magnetpooluste funktsioneerimine.
57:8.19 (662.6) 800 000 000 aastat tagasi algas esimene suur maismaa-ajastu, kontinentide intensiivsema kerkimise aeg.
57:8.20 (662.7) Alates Maa hüdrosfääri kondenseerumisest, algul maailmamerre ja seejärel Vaiksesse ookeani, tuleks kujutleda seda kui tollast veekogu, mis kattis üheksa kümnendikku maakera pinnast. Merre kukkunud meteoorid kuhjusid ookeani põhja ja meteoorid koosnevad üldiselt rasketest ainetest. Maismaale langenud meteoorid suures osas oksüdeerusid, kulusid hiljem erosiooni toimel ja uhuti ookeanibasseinidesse. Selliselt muutus ookeani põhi üha raskemaks ja sellele lisandus ka kohati kuusteist kilomeetrit sügava vee raskus.
57:8.21 (662.8) Vaikse ookeani üha suurenev allanihe surus mandrilist maismaamassi veelgi enam üles. Euroopa ja Aafrika hakkasid tõusma Vaikse ookeani sügavustest koos massiividega, mida nimetatakse praegu Austraaliaks, Põhja- ja Lõuna-Ameerikaks ning Antarktikaks. Vaikse ookeani sängis aga jätkus kompenseeriv ja kohanev vajumine. Selle perioodi lõpuks koosnes peaaegu kolmandik maakera pinnast maismaast, moodustades ühe suure mandri.
57:8.22 (662.9) Maismaa intensiivsema kerkimisega ilmusid planeedile esimesed kliimaerinevused. Maismaa kerkimine, kosmilised pilved ja ookeani mõjud on ilmastikukõikumiste põhiteguriteks. Maismaa maksimaalse kerkimise ajal tõusis Aasia-poolse maismaamassi selgroog peaaegu viieteistkümne kilomeetri kõrguseks. Kui nende kõrgele kerkinud piirkondade kohal oleks õhus hõljunud palju niiskust, oleksid moodustunud tohutud jääkatted ning jääaeg oleks alanud palju varem kui tegelikult. Veest ulatus nii palju maismaad välja jälle alles mitmesaja miljoni aasta pärast.
57:8.23 (663.1) 750 000 000 aastat tagasi tekkisid suurte põhja-lõunasuunaliste pragude tekkimise käigus mandrilisse maismaamassi esimesed lõhed, millesse hiljem tungis ookeanivesi ja mis valmistas ette Põhja- ja Lõuna-Ameerika mandrite, sealhulgas Gröönimaa triivimist lääne suunas. Pikk ida-läänesuunaline lõhe eraldas Aafrika Euroopast ning lõikas Austraalia, Vaikse ookeani saarte ja Antarktika maismaa Aasia mandrist ära.
57:8.24 (663.2) 700 000 000 aastat tagasi hakkasid Urantial küpsema elu alalhoidmiseks sobivad tingimused. Jätkus mandrite triivimine; ookean tungis üha enam maismaale pikkade sõrmetaoliste meredena, milles olid madal vesi ja varjulised lahed, mis on mere elukooslusele nii sobivad asukohad.
57:8.25 (663.3) 650 000 000 aastat tagasi eraldus maismaa massiive veelgi ja selle tagajärjel laienesid mandrimered. Ja need veed saavutasid kiiresti selle soolasuse astme, mis oli eluks Urantial oluline.
57:8.26 (663.4) Just need mered ja nende järglased on jäädvustanud Urantia esimesed elumärgid, mida on hiljem avastatud hästi säilinud kivilehekülgedel, köide köite järel, sedamööda kuidas ajajärgud ja ajastud üksteisele järgnesid. Need muistsete aegade sisemered olid tõeliseks evolutsiooni hälliks.
57:8.27 (663.5) [Esitanud üks Elukandjatest, esimese Urantia Korpuse liige ja nüüd kohapeal asuv vaatleja.]
Urantia raamat
58. Kiri
58:0.1 (664.1) KOGU Satanias on ainult kuuskümmend üks Urantiaga sarnanevat maailma, elu teisendamise planeeti. Enamik asustatud maailmu rahvastatakse kindlakskujunenud meetodeid kasutades, neil sfääridel antakse Elukandjatele eluistutamiskavades vähe tegevusvabadust. Kuid ligikaudu iga kümnes maailm on detsimaalplaneet ja määratud Elukandjate erilisse registrisse; neil planeetidel lubatakse meil läbi viia teatavaid katseid, et elusolendite standardseid universumitüüpe muuta ja võimaluse korral täiustada.
58:1.1 (664.2) 600 000 000 aastat tagasi saabus Jerusemilt lähetatud Elukandjate komisjon Urantiale ja asus uurima füüsilisi tingimusi, et Satania süsteemi maailmas number 606 elu käivitada. See pidi olema meie kuuesaja kuues kogemus Nebadoni elumudeli käivitamisel Satanias ja meie kuuekümnes võimalus teha muudatusi ning käivitada teisendeid kohaliku universumi põhilistes standardsetes eluskeemides.
58:1.2 (664.3) Tuleb arvestada, et Elukandjad ei saa käivitada elu enne, kui sfäär on evolutsioonitsükli sissejuhatamiseks küps. Me ei saa ka elu arengut rohkem kiirendada, kui seda toetab ja võimaldab planeedi füüsiline edenemine.
58:1.3 (664.4) Satania Elukandjad olid kavandanud naatriumkloriidil põhineva elumudeli, mistõttu ei saanud selle istutamiseks enne samme astuda, kui ookeanivesi oli piisavalt soolaseks muutunud. Urantia-tüüpi protoplasma saab funktsioneerida ainult sobivas soolalahuses. Kogu inimese eellaste elu — nii taimne kui ka loomne — arenes soolalahuse keskkonnas. Ning isegi kõrgemad maismaaloomad poleks saanud elada, kui ei oleks ringelnud nende vereringes see elutähtis soolalahus, mis vabalt ujutab, lausa uputab kõiki pisimaidki rakke selles „sügavas soolvees”.
58:1.4 (664.5) Teie ürgsed eellased ujusid soolases ookeanis, praegu ringleb seesama mereveesarnane soolalahus vabalt teie kehades, uhtudes iga üksikrakku vedelikuga. See vedelik on kõigi oluliste omaduste poolest keemiliselt võrreldav soolveega, mis käivitas esimeste planeedil funktsioneerinud elusrakkude esimesi protoplasma-reaktsioone.
58:1.5 (664.6) Kuid selle ajajärgu algul oli Urantia igas suhtes aeglaselt arenemas seisundi poole, mis oli soodne algeliste mereliste eluvormide püsimajäämiseks. Aeglaselt, kuid kindlalt valmistas füüsiline areng maakeral ja seda ümbritsevates kosmosepiirkondades ette tasandit hilisemateks katseteks seada sisse eluvormid, mis meie otsuse kohaselt nii maakeral kui ka kosmoses tekkiva füüsilise keskkonnaga kõige paremini sobiksid.
58:1.6 (665.1) Seejärel pöördus Satania Elukandjate komisjon Jerusemile tagasi, eelistades oodata eluistutamise tegeliku alustamisega kuni mandrimassi edasise jagunemiseni, mis tekitaks veelgi enam sisemeresid ja varjulisi lahti.
58:1.7 (665.2) Planeedil, kus elu on merelist päritolu, loovad elu istutamiseks ideaaltingimused paljud sisemered, pikad madala veega ja varjuliste lahtedega rannikud; ja maakera veed olidki juba selliselt jagunemas. Need iidsed sisemered olid harva sügavamad kui sada viiskümmend kuni kakssada meetrit; päikesevalgus suudab tungida merevees enam kui kahesaja meetri sügavusele.
58:1.8 (665.3) Ning just sellistelt maheda ja mõõduka kliimaga merekallastelt leidis primitiivne floora ühel hilisemal ajastul tee maismaale. Seal võimaldas atmosfääri kõrge süsinikusisaldus uutel maismaa-eluvormidel kiiresti kasvada ja vohama hakata. Kuigi atmosfäär oli tol ajal ideaalne taimede kasvamiseks, sisaldas see nii palju süsinikdioksiidi, et ükski loom, ammugi inimene, poleks saanud maakera pinnal elada.
58:2.1 (665.4) Planeedi atmosfäär filtreerib maapinnale ligikaudu kaks miljardikku kogu Päikese valguskiirgusest. Kui Põhja-Ameerikale langeva valguse hind oleks kaks senti kilovatttunni eest, oleks valguse arve aastas üle 800 kvadriljoni dollari. Chicago päikesepaistearve moodustaks kaugelt üle 100 miljoni dollari päevas. Ning tuleks arvestada, et te saate Päikeselt energiat ka muul kujul — valgus ei ole ainus Päikeselt teie atmosfääri jõudev and. Urantiale valatakse tohutult päikeseenergiat, mille lainepikkus jääb inimese nägemisvõimest nii üles- kui ka allapoole.
58:2.2 (665.5) Maakera atmosfäär on spektri kõige ultravioletsemale päikesekiirgusele peaaegu läbimatu. Enamik neist lühikestest lainepikkustest absorbeerub osoonikihis, mis katab maakera ligikaudu kuueteistkümne kilomeetri kõrgusel asuva ühtlase kihina ning ulatub kuueteistkümne kilomeetri kaugusele kosmosesse. Sellel alal paiknev osoon moodustaks maakera pinnal valitsevates tingimustes vaid 2,5 millimeetri paksuse kihi, vaatamata sellele kaitseb see suhteliselt väike ja pealtnäha tähtsusetu osoonikogus Urantia elanikke päikesevalguses sisalduvate ohtlike ja hävitavate ultraviolettkiirte eest. Ent kui see osoonikiht oleks veidigi paksem, jääksite ilma väga tähtsatest ja tervistavatest ultraviolettkiirtest, mis praegu maakera pinnani jõuavad ning mis on ühe teie kõige olulisema vitamiini tekitajad.
58:2.3 (665.6) Ometi peavad mõned teie kõige fantaasiavaesematest surelikest mehhanistidest ainelist loodut ja inimese evolutsiooni endiselt juhuslikuks nähtuseks. Urantia keskteelised on kogunud enam kui viiskümmend tuhat füüsika ja keemia alast fakti, mida nad peavad juhuse seadustega ühitamatuteks ning mis demonstreerivad nende väitel vaieldamatult ainelise loodu arukat otstarbekust. Ning kõige selle puhul pole veel arvestatud neid enam kui sadat tuhandet kataloogitud leidu muudest valdkondadest peale füüsika ja keemia, mis nende väitel tõendavad meele osalemist ainelise kosmose kavandamisel, loomisel ja alalhoidmisel.
58:2.4 (666.1) Teie Päike valab lausa ojadena välja surmakülvavaid kiiri ning teie meeldiv elu Urantial on võimalik tänu enam kui neljakümnele pealtnäha „juhuslikule” mõjule, mis kaitsevad teid samamoodi kui see ainulaadne osoonikiht.
58:2.5 (666.2) Kui atmosfäär ei kataks maakera nagu tekk, kiirgaks soojus öösel nii kiiresti ära, et elu saaks säilitada vaid seda kunstlikult alal hoides.
58:2.6 (666.3) Maakera atmosfääri alumised kaheksa kuni ligi kümme kilomeetrit moodustavad troposfääri; see on tuulte ja õhuvoolude ala, kus tekivad ilmastikunähtused. Selle kihi kohal asub sisemine ionosfäär ja järgmisena stratosfäär. Maakera pinnalt kümne kuni kolmeteistkümne kilomeetri võrra kõrgemale tõustes langeb temperatuur pidevalt ning on mainitud vahemikku jõudes ligikaudu 57 °C alla nulli. Järgmise kuuekümne nelja kilomeetri jooksul jääb temperatuur vahemikku miinus 54-57 °C, see konstantse temperatuuriga ala on stratosfäär. Umbes seitsmekümne kuni kaheksakümne kilomeetri kõrgusel hakkab temperatuur taas tõusma ning see tõus jätkub kuni virmaliste tekkekõrguseni, mil jõuab kuni 650 °C, ning selles tugevas kuumuses hapnik ioniseerub. Ent nii hõredas atmosfääris on temperatuur vaevalt võrreldav samasuguse kuumusega maakera pinnal. Arvestage, et pool kogu teie atmosfäärist paikneb esimese viie kilomeetri kõrguseni. Maakera atmosfääri ulatust näitab kõrgeimate virmaliste tekkekoht — ligikaudu kuuesaja neljakümne kilomeetri kõrgusel.
58:2.7 (666.4) Virmaliste teke on otseselt seotud päikeseplekkidega, nende päikesetsüklonitega, mis keerlevad vastupidistes suundades Päikese ekvaatorist all- ja ülalpool nagu troopilised orkaanid maakeral. Need atmosfäärihäired keerlevad ekvaatorist all- ja ülalpool vastassuundades.
58:2.8 (666.5) Päikeseplekkide võime valguse sagedust muuta näitab, et päikesetormide keskmed toimivad hiiglaslike magnetitena. Need magnetväljad võivad paisata laetud osakesi päikeseplekkide kraatritest välja läbi kosmose maakera välisatmosfääri, kus nende ioniseeriv mõju tekitab vaatemängulisi virmalisi. Seetõttu on virmalised kõige intensiivsemad siis, kui päikeseplekke on kõige rohkem — või varsti pärast seda —, sel ajal paiknevad päikeseplekid rohkem piki ekvaatorit.
58:2.9 (666.6) Sellele Päikese mõjule allub isegi kompassinõel, mis päikesetõusu ajal pöördub veidi itta, Päikese loojudes aga pisut läände. Nii toimub iga päev, aga päikeseplekkide tsükli kõrgpunktis on see mõju kompassile kaks korda tugevam. Niisugune kompassi igapäevane liikumine on reaktsioon atmosfääri ülaosa ionisatsiooni suurenemisele päikesevalguse mõjul.
58:2.10 (666.7) Teie pika- ja lühilaine raadiosaadete edastamist pika vahemaa taha võimaldab kahe erineva elektrit juhtiva piirkonna olemasolu stratosfääri ülemises kihis. Teie raadiolevi häirivad mõnikord kohutavad tormid, mis nendel ionosfääri välisaladel vahetevahel raevutsevad.
58:3.1 (666.8) Universumi ainestumise algusaegadel esineb kosmosealade vahel tohutuid vesinikupilvi, täpselt samasuguseid astronoomilise tolmu kogumeid, mis iseloomustavad praegu paljusid alasid kaugetes kosmosepiirkondades. Suur osa korrastatud ainest, mida lõõmavad päikesed lõhustavad ja hajutavad kiirgava energiana, on algselt moodustunud neis juba ammu tekkinud kosmose vesinikupilvedes. Teatavates ebatavalistes tingimustes lõhustub aatomeid ka suuremate vesinikukoguste sees. Ning kõigi nende aatomite moodustumise ja lõhustumise nähtustega kaasneb kosmose lühilainelise kiirgusenergia voogude tekkimine. Neid mitmesuguseid kiirgusi saadab Urantial tundmatu kosmoseenergia vorm.
58:3.2 (667.1) See universumi lühilaineliste kiirtega energialaeng on nelisada korda suurem kui kõik teised kiirgusenergia vormid korrastatud kosmosealades. Väljasaadetavaid lühilainelisi kosmilisi kiiri, mis tulevad kas lõõmavatelt taevakehadelt, suure väljatugevusega elektriväljadelt, väliskosmosest või tohututest vesiniktolmupilvedest, mõjutavad kvalitatiivselt ja kvantitatiivselt temperatuuri-, gravitatsiooni- ja elektronrõhu kõikumised ja järsud pingemuutused.
58:3.3 (667.2) Nende kosmiliste kiirte päritolu sõltub paljude kosmiliste asjaolude kokkulangemisest, samuti ringleva aine orbiitidest, mis võivad ulatuda mitmesugustest ringjoontest äärmuslike ellipsiteni. Ka füüsikalised tingimused võivad oluliselt muutuda, sest elektroni spinn võib olla mõnikord aine üldise pöörlemise suhtes vastupidise suunaga, ja seda isegi samas füüsilises piirkonnas.
58:3.4 (667.3) Määratu suured vesinikupilved on tõelised kosmilised keemialaboratooriumid, kus leidub kõiki areneva energia ja muunduva aine faase. Võimsaid energiaprotsesse esineb ka suurte kaksiktähtede välispiirkonna gaasides, mis nii sageli paiknevad ühes kosmosepiirkonnas ja seetõttu segunevad ulatuslikult. Kuid ükski neist kosmose tohututest ja kaugeleulatuvatest energiategevustest ei avalda vähimatki mõju korrastatud elu nähtustele — elusüksuste ja olendite sugurakkudele. Need kosmose energiatingimused on üldiselt sobiv keskkond elu sisseseadmiseks, kuid ei mõjuta sugurakkude pärilikkusetegurite hilisemat muutumist, nii nagu seda teevad mõned pikemalainelised energiakiired. Elukandjate istutatud elu on kogu selle kosmoseenergia lühilaineliste kiirte hämmastava tulva suhtes täiesti immuunne.
58:3.5 (667.4) Kõik need olulised kosmilised tingimused pidid olema soodsalt arenenud, enne kui Elukandjad said elu sisseseadmist Urantial tegelikult alustada.
58:4.1 (667.5) Ärge sattuge segadusse asjaolust, et meid nimetatakse Elukandjateks. Me võime tuua ja toome planeetidele elu, kuid Urantiale pole me elu toonud. Urantia elu on ainulaadne, sellele planeedile ainuomane. See sfäär on elu teisendamise maailm; kogu sellel ilmunud elu oleme kujundanud siinsamas planeedil; ja kogu Satanias, isegi kogu Nebadonis pole ühtki teist maailma, millel eksisteeriks täpselt samasugune elu nagu Urantial.
58:4.2 (667.6) 550 000 000 aastat tagasi pöördus Elukandjate korpus Urantiale tagasi. Koostöös vaimujõudude ja superfüüsiliste jõududega korrastasime ning käivitasime selle maailma esialgsed elumudelid ja istutasime need tema külalislahketesse vetesse. Kogu elu planeedil (välja arvatud planeedivälised isiksused) kuni Planeedivürst Caligastia aegadeni välja pärines kolmest esialgsest identsest ja meie poolt üheaegselt istutatud mereelust. Neid kolme istutatud elu nimetatakse järgmiselt: keskmine ehk euraasia-aafrika, idapoolne ehk austraalia-aasia, ja läänepoolne elu, mis hõlmab Gröönimaad ja mõlemat Ameerikat.
58:4.3 (668.1) 500 000 000 aastat tagasi oli primitiivne mereline floora Urantial hästi juurdunud. Gröönimaa ja arktiline mandrimass koos Põhja- ja Lõuna-Ameerikaga alustasid oma pikka ja aeglast triivimist lääne suunas. Aafrika liikus veidi lõuna poole, luues enda ja emamandri vahele ida-läänesuunalise vao — Vahemere basseini. Antarktika, Austraalia ja Vaikse ookeani saartega tähistatud maa eraldus lõunast ja idast ning on pärast seda kaugele eemale triivinud.
58:4.4 (668.2) Olime istutanud primitiivse mereelu osadeks jaguneva mandrilaama ida-läänesuunalise lõhe keskmel olnud merede varjulistesse troopilistesse lahtedesse. Me istutasime mereelu kolme kohta selleks, et iga suur mandrimass võtaks hiljem eraldudes selle elu oma sooja veega meredes endaga kindlasti kaasa. Me nägime ette, et hilisemal maismaaelu tekkimise ajajärgul hakkavad neid triivivaid mandrilisi maismaamassiive lahutama suured mered.
58:5.1 (668.3) Mandrite triivimine jätkus. Maakera tuum oli muutunud tihedaks ja kõvaks nagu teras, sest talle mõjuv surve oli peaaegu 3500 tonni ruutsentimeetrile, ning tohutu gravitatsioonisurve tõttu oli ja on ka praegu sügaval Maa sisemuses väga suur kuumus. Temperatuur tõuseb maapinnast tuuma poole, kuni ületab keskel veidi Päikese pinnatemperatuuri.
58:5.2 (668.4) Maakera massi välimised tuhat kuussada kilomeetrit koosnevad põhiliselt erinevatest kivimitest. Nende all on tihedamad ja raskemad metallid. Kõigi varajaste ja atmosfääri-eelsete ajastute jooksul oli maailm oma sulanud ja väga kuumas olekus nii sarnane vedelikuga, et raskemad metallid vajusid sügavale Maa sisemusse. Tänapäeval pinna lähedal paiknevad metallid pärinevad iidsetest vulkaanidest, hilisematest ja ulatuslikest laavavoogudest ning hiljutisematest meteoriidiladestustest.
58:5.3 (668.5) Väliskoor oli ligikaudu kuuekümne nelja kilomeetri paksune. Seda väliskesta toetas kohe selle all muutliku paksusega sulabasaldimeri, liikuv sulalaavakiht, mis püsis kõrge surve all, kuid kaldus alati sinna-tänna voolama, et võrdsustada planeedi muutuvaid rõhkusid, stabiliseerides seega maakera koort.
58:5.4 (668.6) Ka tänapäeval ujuvad mandrid sellel mittekristalliseerunud sulabasaldimerest padjal. Kui seda kaitsvat kihti ei oleks, raputaksid tugevamad maavärinad maakera sõna otseses mõttes tükkideks. Maavärinaid põhjustavad tahke väliskoore libisemised ja nihked, mitte vulkaanid.
58:5.5 (668.7) Maakoore laavakihtide jahtumisel moodustub graniit. Urantia keskmine tihedus ületab veidi rohkem kui viie ja poole kordselt vee tiheduse; graniidi tihedus on vee tihedusest ligi kolm korda suurem. Maakoor on kaksteist korda veest tihedam.
58:5.6 (668.8) Merepõhi on mandrimassidest tihedam ning see hoiabki mandreid vee kohal. Kui merepõhi merepinnast kõrgemale suruda, selgub, et see koosneb suures osas basaldist, mis on mandrimasside graniidist tunduvalt raskem laavavorm. Samas, kui mandrid ei oleks merepõhjast kergemad, tõmbaks gravitatsioon merede servad mandrite peale, kuid sellist nähtust pole täheldatud.
58:5.7 (668.9) Merede raskus suurendab samuti merepõhjale avaldatavat survet. Madalama, kuid suhteliselt raskema merepõhja kaal pluss selle kohal lasuva vee kaal on peaaegu võrdne kõrgemate, kuid palju kergemate mandrite kaaluga. Ent kõik mandrid kalduvad merre libisema. Mandri surve merepõhja sügavusel on ligikaudu 1400 kilogrammi ruutsentimeetri kohta. See tähendab, et see oleks mandrimassi rõhk 5000 meetri kõrgusel merepõhjast. Merepõhjas on vee rõhk ainult ligikaudu 350 kilogrammi ruutsentimeetri kohta. See rõhkude vahe põhjustabki mandrite libisemist merepõhja poole.
58:5.8 (669.1) Merepõhja vajumine elueelsetel ajastutel oli tõuganud ühtse mandrilaama nii kõrgele, et selle külgsurve põhjustas ida-, lääne- ja lõunaservade libisemist allamäge üle selle all paiknenud poolvedela laava ümbritseva Vaikse ookeani vetesse. See libisemine kompenseeris mandri surve nii täielikult, et iidse Aasia mandri idarannikul ei tekkinud laia lõhet, kuid sellest ajast saadik on idapoolne rannikujoon kõrgunud kõrvalolevate meresügavuste kohal, ähvardades libiseda vetehauda.
58:6.1 (669.2) 450 000 000 aastat tagasi toimus üleminek taimselt elult loomsele. See muutus tekkis varjuliste troopikalahtede ja eralduvate mandrite pikkade rannikujoonte laguunide madalas vees. Areng, mis oli ette nähtud juba algsetes elumudelites, kulges järk-järgult. Varaste primitiivsete taimsete eluvormide ja hilisemate kindlapiiriliste loomsete organismide vahel oli palju üleminekuvorme. Ka praegu leidub veel üleminekuajastusse kuuluvaid limaseeni, mida võib vaevalt taimede või loomade hulka liigitada.
58:6.2 (669.3) Kuigi on võimalik jälgida taimse elu arengut loomseks ning ehkki on leitud taimede ja loomade üleminekuseeriaid kõige lihtsamatest organismidest kõige keerulisemate ja arenenumate eluvormideni, ei leia te samasuguseid ühenduslülisid loomariigi suurte alajaotuste ega kõrgeimate inimese-eelsete loomaliikide ja inimrasside koidikuinimeste vahel. Need niinimetatud „puuduvad lülid” jäävad igaveseks leidmata sel lihtsal põhjusel, et neid pole kunagi olnud.
58:6.3 (669.4) Erinevatel ajajärkudel tekib täiesti uusi loomse elu liike. Nad ei arene väikeste muudatuste järkjärgulise kogunemise tulemusena, nad ilmuvad äkki täisvereliste uute eluklassidena.
58:6.4 (669.5) Uute liikide ja mitmekesiste elusorganismide klasside ilmumine äkki on bioloogiliselt täiesti seletatav, rangelt looduslik. Neis geneetilistes mutatsioonides pole midagi üleloomulikku.
58:6.5 (669.6) Merede õigel soolasuseastmel hakkas arenema loomne elu ning suhteliselt lihtne oli lasta soolasel veel ringelda läbi mereelu loomakehade. Kui aga mered kokku tõmbusid ja soolasisaldus tunduvalt tõusis, kujunes neilsamadel loomadel võime oma kehavedelike soolasust vähendada, nii nagu organismid, kes õppisid elama magedas vees, omandasid võime hoida oma kehavedelike naatriumkloriidisisaldust leidlike soolasäilitamisvõtetega õigel tasemel.
58:6.6 (669.7) Mereelu kivimitesse vangistatud fossiilide uurimisel võib jälgida nende primitiivsete organismide varasemat kohanemisvõitlust. Taimede ja loomade kohanemiskatsed ei lakka iialgi. Keskkond muutub pidevalt ja elusorganismid püüavad alati nende lõputute kõikumistega kohaneda.
58:6.7 (670.1) Kõigi uute eluliikide füsioloogilised omadused ja anatoomiline ehitus on reaktsioon füüsiliste seaduste toimele, kuid seejärel meelele osakssaavad annetused on meeleabivaimude kingid vastavalt aju loomuomastele võimetele. Meel ei ole arenenud füüsiliselt, vaid sõltub täielikult ajule puhtfüüsilise ja evolutsioonilise arenguga antud võimetest.
58:6.8 (670.2) Kõik elusorganismid liiguvad ajastust ajastusse edasi-tagasi läbi peaaegu lõputute kasu ja kahju, kohanemise ja taaskohanemise tsüklite. Kosmilise ühtsuse saavutanud jäävad püsima, selle sihini mittejõudnud aga lakkavad olemast.
58:7.1 (670.3) Tohutu kivimisüsteemide rühm, mis elu koidikul ehk aguaegkonnas moodustas maailma välimise koore, pole praegu maakera pinnal just paljudes kohtades nähtaval. Ja kui see kõigi järgnevate ajastute ladestuste alt välja ilmub, leidub seal vaid taimse ja varase primitiivse loomse elu fossiilseid jäänuseid. Mõned neist vanematest vette ladestunud kivimitest on segunenud järgmiste kihtidega ning sisaldavad mõnikord mõnede taimse elu varasemate vormide fossiilseid jäänuseid, kuid ülemistes kihtides leidub vahetevahel mõningate varajaste mereliste loomsete organismide primitiivsemaid vorme. Paljudes kohtades võib neid vanimaid kihilisi kivimiladestusi koos varase mereelu nii loomsete kui ka taimsete fossiilidega leida otse vanema, eristumata kivimi peal.
58:7.2 (670.4) Sellest ajajärgust pärinevad fossiilid sisaldavad vetikaid, korallitaolisi taimi, primitiivseid algloomi ja käsnataolisi üleminekuorganisme. Kuid nende fossiilide puudumine varastes kivimikihtides ei tarvitse tingimata tähendada, et nende ladestuste tekke ajal mujal midagi elavat ei eksisteerinud. Neil varastel aegadel oli elu hõre ning see kattis maakera väga aeglaselt.
58:7.3 (670.5) Selle ammuse ajastu kivimeid leidub nüüd maakera pinnal või väga pinna lähedal ligikaudu ühel kaheksandikul praegusest maismaapinnast. Üleminekukivimi, vanimate kihiliste kivimiladestuste keskmine paksus on ligikaudu 2500 meetrit. Mõnes punktis on need iidsed kivimisüsteemid isegi 6500 meetri paksused, kuid paljud sellele ajajärgule omistatud kihid kuuluvad tegelikult hilisematesse perioodidesse.
58:7.4 (670.6) Põhja-Ameerikas avaneb see iidne ja primitiivne fossiile sisaldav kivimikiht Kanada ida-, kesk- ja põhjapiirkondades. Selle kivimikihi ida-läänesuunaline hari ulatub katkendlikult Pennsylvaniast ja iidsetest Adirondacki mägedest läänes läbi Michigani, Wisconsini ja Minnesota. Teised seljandikud kulgevad Newfoundlandist Alabamani ja Alaskast Mehhikoni.
58:7.5 (670.7) Selle ajajärgu kivimeid on siin-seal nähtaval üle kogu maailma, kuid kõige kergemini tõlgendatavad asuvad Ülemjärve ümbruses ja Colorado jõe Suures Kanjonis, kus need primitiivseid fossiile sisaldavad kivimid on näha mitme kihina ja annavad tunnistust neil kaugetel aegadel toimunud pinnakergetest ja -kõikumistest.
58:7.6 (670.8) See kivimikiht, vanim fossiile sisaldav kiht maakoores, on maavärinate ja varajaste vulkaanide mõjul tekkinud pinnakergete tagajärjel krimpsus ja volti vajunud ning veidralt väändunud. Tolle ajastu laavavood tõid planeedi pinna lähedale palju rauda, vaske ja pliid.
58:7.7 (670.9) Maakeral on vähe kohti, kus see protsess ilmneks selgemini kui Wisconsini St. Croix' orus. Selles piirkonnas on maapinnale tunginud sada kakskümmend seitse järjestikust laavavoolu, nii et see ala on vajunud vee alla ning sellele on ladestunud kivimid. Kuigi ülemiste kivimite settimist ja sagedasi laavavooge tänapäeval ei esine ja ehkki selle põhi on sügavale maasse kaevunud, on praegu siiski nähtaval ligikaudu kuuskümmend viis kuni seitsekümmend niisugust ammuste aegade kroonikat.
58:7.8 (671.1) Neil varajastel ajajärkudel, mil maa oli suures osas merepinna lähedal, toimus palju järjestikusi uputusi ja taaskerkimisi. Maakoorel oli just algamas selle hilisem suhtelise stabiliseerumise ajastu. Mandrite varasema triiviga seostunud lainetused, tõusud ja langused muutsid suurte maismaamassiivide perioodilised vee alla vajumised sagedamaks.
58:7.9 (671.2) Neil primitiivse mereelu aegadel vajusid mandrite ulatuslikud rannikualad mõne meetri kuni kaheksasaja meetri sügavusele mere alla. Suur osa vanemast liivakivist ja konglomeraatidest pärinebki neile iidsetele randadele kogunenud setetest. Selles varases kihistumises osalenud settekivimid lasuvad kohe nende kihtide peal, mis pärinevad kaugetest, elu tekkimisele eelnenud aegadest, isegi maailmamere enda tekkimise ajast.
58:7.10 (671.3) Mõned nende ülemineku-settekivimite ülemised kihid sisaldavad väheses koguses tumedat kilta, mis viitab orgaanilise süsiniku sisaldusele ja annab tunnistust sellest, et olid olemas taimse elu varased vormid, mis katsid maad järgneval kivisöeajastul. Neis kivimikihtides sisalduv vask on tekkinud suures osas veesetetest. Vähesel määral esineb seda vanemate kivimite pragudes, kuhu see on kogunenud mõne iidse varjulise rannajoone seisvast sooveest. Põhja-Ameerika ja Euroopa rauamaagikaevandused asuvad lasundites ja ekstrusioonides, mis paiknevad osaliselt vanemates mittekihilistes kivimites ja osaliselt elu tekkimise üleminekuajastute hiljem kihistunud kivimites.
58:7.11 (671.4) Selles aegkonnas levis elu maailma kõigisse vetesse, sest mereelu oli Urantial hästi juurdunud. Madalate ulatuslike sisemerede põhjad kattusid järk-järgult ülikülluslikult vohava taimestikuga, rannikuveed kihisesid aga lihtsatest loomse elu vormidest.
58:7.12 (671.5) Kogu see arengu lugu on graafiliselt kirjas maailma kroonikate hiiglasliku „kivist raamatu” fossiilsetel lehekülgedel. Ja selle tohutu biogeoloogilise kroonika leheküljed räägivad eksimatult tõtt, kui te vaid omandate oskuse neid lugeda. Paljud neist iidsetest merepõhjadest on nüüd tõusnud kõrgeks maismaaks ja nende ajast aega toimunud settimine räägib toimunud olelusvõitlusest. Teie poeet ütles sõna-sõnalt õigesti: „Tolm meie jalge all oli kunagi elav.”
58:7.13 (671.6) [Esitanud Urantia Elukandjate Korpuse liige, kes praegu asub planeedil.]
Urantia raamat
59. Kiri
59:0.1 (672.1) MEIE ARVESTUSE järgi algas Urantia ajalugu ligikaudu miljard aastat tagasi ning jaguneb viieks suureks aegkonnaks:
59:0.2 (672.2) 1. elueelne aegkond kestis esimesed nelisada viiskümmend miljonit aastat, umbes planeedi praeguse suuruse saavutamisest kuni elu sisseseadmiseni. Teie uurijad on nimetanud seda perioodi arheosoikumiks ehk ürgaegkonnaks;
59:0.3 (672.3) 2. elu koidiku aegkond kestis järgmised sada viiskümmend miljonit aastat. See jääb eelnenud, elueelse ehk kataklüsmide ajajärgu, ja järgnenud, enam arenenud mereelu, ajastu vahele. Teie teadlased nimetavad seda proterosoikumiks ehk aguaegkonnaks;
59:0.4 (672.4) 3. mereelu aegkond hõlmas järgmisi kahtsada viitkümmend miljonit aastat ning seda tuntakse paleosoikumi ehk vanaaegkonnana;
59:0.5 (672.5) 4. varase maismaaelu aegkond hõlmas järgmised sada miljonit aastat ning seda nimetatakse mesosoikumiks ehk keskaegkonnaks;
59:0.6 (672.6) 5. imetajate aegkond on kestnud viimased viiskümmend miljonit aastat. Seda nimetatakse kainosoikumiks ehk uusaegkonnaks.
59:0.7 (672.7) Mereelu aegkond on seega väldanud ligikaudu veerandi teie planeedi ajaloost. Selle ajavahemiku võib jagada omakorda kuueks pikaks ajastuks, millest igaüht iseloomustavad teatavad kindlad geoloogilised ja bioloogilised arengud.
59:0.8 (672.8) Selle aegkonna algul olid merepõhi, ulatuslikud mandrilavad ja arvukad madalad rannikulähedased basseinid kaetud kiiresti leviva taimestikuga. Varasematest taimsetest organismidest olid juba arenenud lihtsamad ja primitiivsemad loomse elu vormid ning need olid vähehaaval levinud piki ulatuslikku rannajoont edasi, nii et lõpuks kubisesid paljud sisemered primitiivsest mereelust. Kuna neist varajastest organismidest vaid vähestel oli koorikuid, ei ole neid fossiilidena palju säilinud. Vaatamata sellele olid tekkinud kõik tingimused, et kirjutada selle suure, elukroonikaid säilitava „kivist raamatu” esimesi peatükke, mida järgnevates aegkondades nii metoodiliselt kirja pandi.
59:0.9 (672.9) Põhja-Ameerika manner on kogu mereelu ajajärgu fossiile sisaldavate lasundite poolest imeliselt rikas. Kõige esimesi ja vanimaid kihte eraldavad eelmise ajastu kõige hilisematest kihtidest ulatuslikud erosioonilasundid, mis neid planeedi arengu kaht etappi selgelt lahus hoiavad.
59:1.1 (673.1) Selle maakera pinna suhteliselt vaikse perioodi alguses piirdus elu vaid mitmesuguste sisemerede ja ookeani rannikuga, maismaaorganismide vorme ei olnud veel välja arenenud. Primitiivsed mereloomad olid end hästi sisse seadnud ja valmis järgmiseks arenguetapiks. Selle loomse elu esimese etapi elasid üle amööbid, kes olid ilmunud eelmise, üleminekuperioodi lõpus.
59:1.2 (673.2) 400 000 000 aastat tagasi oli nii taimne kui ka loomne mereelu üsna hästi laotunud üle kogu maailma. Maakera kliima soojenes veidi ja ühtlustus. Erinevate mandrite, eriti Põhja- ja Lõuna-Ameerika rannikutel esines kõikjal üleujutusi. Ilmusid uued mered ja vanemad veekogud suurenesid tunduvalt.
59:1.3 (673.3) Nüüd laienes taimestik esmakordselt maismaale ja kohanes peagi üsna hästi mittemerelise keskkonnaga.
59:1.4 (673.4) Äkki ja ilma järkjärgulise arenguta ilmusid esimesed hulkraksed. Arenesid välja trilobiidid, kes jäid meredes domineerima terveteks ajajärkudeks. Mereelu seisukohalt oli see trilobiitide ajajärk.
59:1.5 (673.5) Selle ajajärgu lõpupoole ilmus merest välja suur osa Põhja-Ameerikast ja Euroopast. Maakoor stabiliseerus ajutiselt; piki Atlandi ja Vaikse ookeani rannikut, Lääne-India saartel ja Lõuna-Euroopas kerkisid mäed, õigemini üsna kõrged kõrgendikud. Kogu Kariibi mere piirkond tõusis õige kõrgele.
59:1.6 (673.6) 390 000 000 aastat tagasi oli maismaa ikka veel kõrge. Ameerika ida- ja lääneosas ning Lääne-Euroopas leidub sel ajal settinud kivimikihte, mis on vanimad trilobiitide fossiile sisaldavad kivimid. Maismaamassiividesse ulatus palju pikki sõrmjaid lahtesid, kuhu selliseid fossiile sisaldavad kivimid settisid.
59:1.7 (673.7) Mõne miljoni järgneva aasta jooksul hakkas Vaikne ookean Ameerika mandritele tungima. Maa vajumist põhjustas põhiliselt maakoore kohandumine, kuigi üheks teguriks oli ka maa laienemine külgsuunas ehk mandri roomamine.
59:1.8 (673.8) 380 000 000 aastat tagasi oli Aasia vajumas ja kõik teised mandrid kerkisid mõneks ajaks. Kuid äsja tekkinud Atlandi ookean tegi selle epohhi jooksul rannikusse pikki sisselõikeid. Atlandi ookeani põhjaosa ehk arktilised mered olid siis ühenduses lõunast tuleva Golfi hoovuse vetega. Kui see lõunapoolne meri sisenes Apalatši laineorgu, murdusid selle lained idas Alpide-kõrguste mägede vastu, kuid üldiselt olid mandrid igavad madalikud, täiesti ilma kaunite maastikuvormideta.
59:1.9 (673.9) Neist aegadest pärineb nelja liiki lasundeid:
59:1.10 (673.10) 1. konglomeraadid — ranniku lähedale ladestunud aine;
59:1.11 (673.11) 2. liivakivid — lasundid, mis tekkisid madalas vees, kus oli muda settimist takistavaid laineid;
59:1.12 (673.12) 3. kiltsavid — sügavamas ja vaiksemas vees tekkinud lasundid;
59:1.13 (673.13) 4. lubjakivi — kaasa arvatud trilobiidikestade lasundid sügavas vees.
59:1.14 (673.14) Neist aegadest pärinevatel trilobiidifossiilidel on teatavaid ühiseid põhijooni, kuid ka hästi eristatavaid erinevusi. Kolmest algselt istutatud elust arenenud varajastel loomadel olid oma iseärasused, läänepoolkeral ilmunud loomad olid euraasia rühmast ja austraalia ehk australoantarktika tüübist veidi erinevad.
59:1.15 (674.1) 370 000 000 aastat tagasi vajusid Põhja- ja Lõuna-Ameerika ulatuslikult ning peaaegu täielikult merre, millele järgnes Aafrika ja Austraalia vajumine. Neist kambriumi madalatest meredest ulatusid välja veel vaid mõned Põhja-Ameerika osad. Viis miljonit aastat hiljem taganesid mered tõusva maa ees. Ja kogu see maa vajumine ning tõusmine ei toimunud mitte järsku, vaid aegamööda, miljonite aastate jooksul.
59:1.16 (674.2) Sellest epohhist pärinevaid kihte, mis sisaldavad trilobiitide fossiile, paljandub siinseal kõigil mandritel, välja arvatud Kesk-Aasias. Paljudes piirkondades paiknevad need kivimid horisontaalselt, kuid mägedes on survete ja kurrutuste mõjul kaldu ja moonutatud. Ning see surve on mõnes kohas muutnud nende lasundite esialgset iseloomu. Liivakivi on muutunud kvartsiks, kiltsavi tahvelkiltkiviks, lubjakivi aga marmoriks.
59:1.17 (674.3) 360 000 000 aastat tagasi kerkis maa ikka veel edasi. Põhja- ja Lõuna-Ameerika olid juba üsna kõrged. Lääne-Euroopa ja Briti saared olid kerkimas, välja arvatud mõned Walesi osad, mis jäid alles sügavale vee alla. Neil aegadel suuri jääkatteid ei olnud. Seoses nende kihtidega Euroopas, Aafrikas, Hiinas ja Austraalias ilmunud oletatavad glatsiaalladestikud olid tekkinud üksikutest mägede jääliustikest või hilisema päritoluga liustikupurdude ümberpaiknemisest. Maakera kliima oli mereline, mitte mandriline. Lõunamered olid sel ajal soojemad kui praegu ning ulatusid põhja poole üle Põhja-Ameerika kuni polaaraladeni. Golfi hoovus kulges üle Põhja-Ameerika keskosa ning kaldus ida suunas uhtma ja soojendama Gröönimaa randu, muutes selle praegu jääga kaetud mandri tõeliseks troopikaparadiisiks.
59:1.18 (674.4) Mereelu oli üle kogu maailma üsna ühesugune ja selle esindajad olid meretaimed, ainuraksed, lihtsad käsnad, trilobiidid ja muud koorikloomad — krevetid, krabid ja homaarid. Selle perioodi lõpuks oli olemas kolm tuhat käsijalgsete liiki, millest on säilinud vaid kakssada. Need loomad on üks varase elu vorme, mis on praeguseni püsinud peaaegu muutumatuna.
59:1.19 (674.5) Kuid trilobiidid olid elusolendite seas ülekaalus. Need olid soolised loomad ning neid eksisteeris paljudes vormides. Kehvade ujujatena hõljusid nad loiult vees või roomasid mööda merepõhja. Hiljem ilmus neile vaenlasi, kelle rünnakute eest nad tõmbusid enesekaitseks kerra. Nende pikkus oli viiest kuni kolmekümne sentimeetrini ning neist kujunes neli kindlapiirilist rühma: lihasööjad, taimtoidulised, kõigesööjad ja „mudasööjad”. Viimase rühma võimega toituda suures osas anorgaanilisest ainest — olles viimane selleks võimeline hulkrakne loom — on seletatav ka nende suur juurdekasv ja kauaaegne püsimine.
59:1.20 (674.6) Niisugune oli Urantia biogeoloogiline olukord maakera ajaloo pika, viiskümmend miljonit aastat kestnud ajastu lõpuks, mida teie geoloogid nimetavad kambriumiks.
59:2.1 (674.7) Kõik neile aegadele iseloomulikud maa perioodilise kerkimise ja vajumise nähtused olid järkjärgulised ja mittevaatemängulised, sest vulkaanilist tegevust nendega peaaegu ei kaasnenud. Nende järjestikuste kerkimiste ja langemiste käigus kujunes Aasia emamandri ajalugu muu maismaa omast veidi erinevaks. See kannatas paljude üleujutuste all, kastudes merre enne ühelt ja siis teiselt poolt, eriti oma ajaloo algul, kuid sellel puuduvad ühtlased kivimilasundid, mida võib leida teistel mandritel. Viimasel ajal on Aasia maismaamassiividest kõige stabiilsem olnud.
59:2.2 (675.1) 350 000 000 aastat tagasi algas kõigil mandritel peale Kesk-Aasia suur üleujutuste ajastu. Maismaa kattus korduvalt veega; ainult rannikukõrgendikud jäid neist madalatest, kuid ulatuslikest, pidevalt piire muutvatest sisemeredest kõrgemaks. Seda perioodi iseloomustasid kolm suurt üleujutust, kuid enne selle lõppu tõusis merest jälle välja kolm mandrit, kusjuures maismaad kerkis kokku viisteist protsenti selle praegusest pindalast enam. Kariibi mere piirkond oli väga kõrge. Euroopas see ajastu nii väga ei eristu, sest maismaa suurus varieerus vähem, kuid vulkaaniline tegevus oli seal püsivam.
59:2.3 (675.2) 340 000 000 aastat tagasi toimus uus ulatuslik maa vajumine, välja arvatud Aasias ja Austraalias. Maakera merede veed segunesid. See oli suur lubjakiviajajärk, kus suurem osa kivimeid moodustus lupja eritavate vetikate toimel.
59:2.4 (675.3) Mõni miljon aastat hiljem hakkasid suured osad Ameerika mandritest ja Euroopast veest kerkima. Läänepoolkeral jäi vaid üks Vaikse ookeani haru Mehhiko ja praeguse Kaljumäestiku kohale, kuid selle epohhi lõpuks hakkasid Atlandi ja Vaikse ookeani rannikud taas vajuma.
59:2.5 (675.4) 330 000 000 aastat tagasi algas ajastu, mil kogu maailmas valitses suhteline vaikus, suur osa maismaast oli jälle veest väljas. Ainus erand, mis rikkus seda maismaarahu, oli suure vulkaani purse Põhja-Ameerikas Kentucky idaosas ja see oli üks suurimaid vulkaanilisi ilminguid, mis maailmas üldse on toimunud. Selle vulkaani tuhk kattis tuhat kolmsada ruutkilomeetrit viie kuni kuue meetri paksuselt.
59:2.6 (675.5) 320 000 000 aastat tagasi toimus ajastu kolmas suurem üleujutus. Veed katsid kogu eelmise uputuse alla jäänud maismaa ning ulatusid ka paljudes suundades kaugemale üle Euroopa ja mõlema Ameerika. Põhja-Ameerika idaosa ja Lääne-Euroopa olid 3000-4500 meetri sügavusel vee all.
59:2.7 (675.6) 310 000 000 aastat tagasi oli maakera maismaa jälle suures osas üsna palju kerkinud, välja arvatud Põhja-Ameerika lõunaosad. Mehhiko tõusis merest, moodustades Mehhiko lahe, mis pole pärast seda muutunud.
59:2.8 (675.7) Sel ajastul jätkus elu arenemine. Maailm oli jälle vaikne ja suhteliselt rahulik, kliima jäi pehmeks ja ühtlaseks, maismaataimed liikusid mererannikult üha kaugemale. Elumudelid olid hästi välja kujunenud, kuigi neist aegadest leidub vähe taimefossiile.
59:2.9 (675.8) See oli suur üksikute loomorganismide arengu ajajärk, kuigi paljud põhimuutused, näiteks üleminek taimedest loomadeks, olid toimunud juba varem. Tol ajal ladestunud kivimite fossiilide seas võib leida kõiki selgroogsetest madalamaid elutüüpe. Kuid need loomad olid mereorganismid. Maismaaloomi veel ilmunud ei olnud, välja arvatud mõned randadele kaevunud usside liigid, ning ka maismaataimed ei olnud veel üle mandrite levinud; õhus leidus õhuhingajate eksisteerimiseks liiga palju süsinikdioksiidi. Kõik loomad, välja arvatud kõige primitiivsemad, vajavad otseselt või kaudselt taimset elu.
59:2.10 (676.1) Trilobiitide osakaal oli ikka veel suur. Neid väikesi loomi esines kümneid tuhandeid eri liike ning nad olid nüüdisaegsete koorikloomade eellased. Mõnel trilobiidil oli kakskümmend viis kuni neli tuhat pisikest silmakest, teistel olid silmad kängunud. Selle perioodi lõpuks valitsesid trilobiidid meresid koos mitme teise selgrootute eluvormiga. Kuid järgmise ajastu algul hävisid nad täielikult.
59:2.11 (676.2) Lupja eritavad vetikad olid laialt levinud. Eksisteeris tuhandeid korallide varaste esivanemate liike. Külluslikult esines mereusse ja palju oli meduuside liike, mis praeguseks on välja surnud. Arenesid välja korallid ja hilisemad käsnade tüübid. Hästi olid arenenud peajalgsed, praeguseni on neist säilinud merilimune, kaheksajalg, seepia ja kalmaar.
59:2.12 (676.3) Koorikloomade liike oli palju, kuid nende koorikud ja karbid ei olnud siis enesekaitseks veel nii vajalikud kui järgnevatel ajajärkudel. Iidsete merede vetes oli ka kõhtjalgseid ning nende hulka kuulusid ühekojalised molluskid, ranniklased ja teised teod. Kahepoolmelised kõhtjalgsed on elanud vahepealsed miljonid aastad üle peaaegu samasugustena, kui olid siis, ja nende hulka kuuluvad magevee- ning meremolluskid, austrid ja kammkarbid. Arenesid välja ka ühepoolmelised karbid ning need käsijalgsed elasid iidsetes vetes peaaegu samamoodi nagu praegugi; neil olid oma poolmete kaitsmiseks isegi liigendid, sälgud ja muud kaitsevahendid.
59:2.13 (676.4) Sellega lõpeb mereelu teise suure ajastu arengulugu, teie geoloogid nimetavad seda ordoviitsiumiks.
59:3.1 (676.5) 300 000 000 aastat tagasi algas teine suur maismaa üleujutus. Iidsete siluri merede tungimine lõuna ja põhja poole viis enamiku Euroopast ja Põhja-Ameerikast vee alla. Maismaa ei olnud merest palju kõrgemal, nii et rannikul suurt ladestumist ei toimunud. Mered kihisesid lubikoorikutega eluvormidest ning nende koorikute langemisel merepõhja kujunesid järk-järgult väga paksud lubjakivikihid. See esimene ulatuslik lubjakivilasund katab peaaegu kogu Euroopa ja Põhja-Ameerika, kuid paljandub maakera pinnal vaid mõnes kohas. Iidse kivimikihi paksus on keskmiselt kolmsada meetrit, kuid praeguseks on paljud neist lasunditest kallutumise, kergete ja kurrutumise tagajärjel suuresti deformeerunud ning muutunud kvartsiks, kiltsaviks ja marmoriks.
59:3.2 (676.6) Selle ajajärgu kivimikihtides ei leidu ränikivi ega laavat, välja arvatud Lõuna-Euroopa suurte vulkaanide ja Maine'i idaosa ning Quebeci laavavoogudes. Vulkaaniline aktiivsus oli suures osas lõppenud. See oli suurte veesetete kõrgaeg, mägesid peaaegu ei moodustunud.
59:3.3 (676.7) 290 000 000 aastat tagasi oli meri mandritelt suuresti taandunud ning ümbritsevate merede põhjad vajumas. Maismaa muutus kuni järgmise üleujutuseni vähe. Kõigil mandritel algas varane mägede teke, suurimad neist maakoorekergetest olid Aasias Himaalaja ja Iirimaalt läbi Šotimaa kuni Teravmägedeni ulatuvad Kaledoonia mäed.
59:3.4 (677.1) Just selle ajastu setetest leitakse suur osa gaasist, naftast, tsingist ja pliist, sest gaas ja nafta on tekkinud tohututest eelmise üleujutuse ajal vajunud taimse ja loomse aine kogumitest, mineraalsed setted on aga moodustunud seisvates veekogudes. Sellest ajastust pärinevad paljud kivisoolalasundid.
59:3.5 (677.2) Trilobiitide osakaal vähenes kiiresti ja keskse koha hõivasid suuremad molluskid ehk peajalgsed. Neist viie meetri pikkustest ja kolmekümnesentimeetrise läbimõõduga loomadest said merede valitsejad. See loomaliik ilmus äkki ja hakkas mereelus domineerima.
59:3.6 (677.3) Selle ajajärgu tormiline vulkaaniline tegevus koondus Euroopa piirkonda. Nii ägedaid ja ulatuslikke vulkaanipurskeid, kui esines nüüd Vahemere alangu ümbruses ja eriti Briti saarte läheduses, polnud toimunud paljude miljonite aastate jooksul. Seda üle Briti saarte piirkonna kulgenud laavavoolu on praegu näha kuni 8000 meetri paksuselt, vaheldumisi paiknevate laava- ja kivimikihtidena. Need kivimid ladestusid aeg-ajalt esinenud laavavoogudega, mis levisid üle madala merepõhja ja tungisid kivimikihtide vahele, kõik see tõusis hiljem kõrgele üle merepinna. Põhja-Euroopas, eriti Šotimaal toimusid tugevad maavärinad.
59:3.7 (677.4) Mereline kliima jäi pehmeks ja ühtlaseks ning polaaralade randu uhtusid soojad mered. Käsijalgseid ja teisi mereelu fossiile leidub neis setetes kuni põhjapooluseni. Kõht- ja käsijalgsete, käsnade ning rahusid moodustavate korallide hulk üha kasvas.
59:3.8 (677.5) Epohhi lõpus toimus siluri merede teistkordne edasiliikumine maismaale ning uus segunemine lõuna- ja põhjapoolsete merede vetega. Mereelus olid ülekaalus peajalgsed, neile lähedased eluvormid aga arenesid edasi ja diferentseerusid.
59:3.9 (677.6) 280 000 000 aastat tagasi olid mandrid siluri teisest üleujutusest suures osas juba välja kerkinud. Selle üleujutuse kivimilasundeid nimetatakse Põhja-Ameerikas niagaara lubjakiviks, sest üle selle kivimikihi voolab praegu Niagaara juga. See kivimikiht ulatub idapoolsetest mägedest Mississippi oru piirkonda, kuid mitte kaugemale läände, vaid ainult lõunasse. Mitu kihti ulatuvad üle Kanada, kohati üle Lõuna-Ameerika, Austraalia ja suure osa Euroopast ning selle niagaara kihi keskmine paksus on ligikaudu kakssada meetrit. Vahetult niagaara lasundi kohal leidub paljudes piirkondades konglomeraadi, kiltsavi ja kivisoola kogumeid. Siia on kogunenud teisesed setted. See sool settis suurtes laguunides, mis kord olid merele avatud, kord sellest ära lõigatud, nii et samaaegselt aurustumisega sadestus sool koos teiste lahuses sisalduvate ainetega. Mõnel alal on need kivisoolalademed üle kahekümne meetri paksused.
59:3.10 (677.7) Kliima oli ühtlane ja pehme ning arktilistes piirkondades ladestus merelisi fossiile. Kuid epohhi lõpuks olid mered nii ülemäära soolased, et elust säilis vähe.
59:3.11 (677.8) Siluri viimase üleujutuse lõpuks suurenes tunduvalt okasnahksete, kiviliiliate hulk, mida tõendavad meriliiliatega lubjakivilasundid. Trilobiidid olid peaaegu kadunud ja molluskid valitsesid endiselt meresid; korallrahusid moodustus tunduvalt enam. Sellel ajajärgul arenesid soodsamates paikades välja primitiivsed vesiskorpionid. Ning peagi pärast seda ja äkki ilmusid pärisskorpionid — tõelised õhuhingajad.
59:3.12 (678.1) Nende arengutega lõpeb kolmas mereelu ajastu, mis hõlmas kakskümmend viis miljonit aastat ning mida teie teadlased nimetavad siluriks.
59:4.1 (678.2) Maa ja vee ajastuid kestnud võitluses oli meri olnud pikki perioode suhteliselt võidukas, aga kohe oli saabumas maa võidutsemise aeg. Ja ka mandrid polnud üksteisest veel nii kaugele triivinud, et ajuti poleks peaaegu kogu maakera olnud maismaa peente maakitsuste ja kitsaste maismaasildadega omavahel ühenduses.
59:4.2 (678.3) Maa väljakerkimisega siluri viimasest üleujutusest jõudis lõpule tähtis ajastu maailma ja elu arengus. See oli maakera uue ajastu koidik. Endiste aegade paljas ja ilutu maastik oli kattumas vohava rohelusega ning peagi ilmusid esimesed uhked metsad.
59:4.3 (678.4) Selle ajastu mereelu oli liikide varase eristumise tõttu väga mitmekesine, kuid hiljem kõik need erinevad tüübid segunesid ja ühinesid vabalt. Käsijalgsed jõudsid varakult õitsenguni, neile järgnesid lülijalgsed ning esmakordselt ilmusid ka nuivähid. Kuid suurimaks sündmuseks oli kalade äkiline ilmumine. Sellest sai kalade ajajärk, maailma ajaloo ajastu, millele on iseloomulik selgroogsete olemasolu.
59:4.4 (678.5) 270 000 000 aastat tagasi olid kõik mandrid veepinnast kõrgemal. Paljude miljonite aastate jooksul polnud kunagi korraga nii palju maismaad veest väljas olnud, see oli kogu maailma ajaloos üks suuremaid maismaa väljakerkimise epohhe.
59:4.5 (678.6) Viis miljonit aastat hiljem olid Põhja- ja Lõuna-Ameerika, Euroopa, Aafrika, Põhja-Aasia ja Austraalia maismaaosad lühikest aega vee all, Põhja-Ameerikas oli üleujutus vahel ka peaaegu täielik; selle tagajärjel tekkinud lubjakivikihtide paksus kõigub 150 meetrist kuni 1500 meetrini. Need arvukad devoni mered laiusid algul ühes, siis teises suunas, nii et tohutu suur arktiline Põhja-Ameerika sisemeri leidis endale Põhja-California kaudu pääsu Vaiksesse ookeani.
59:4.6 (678.7) 260 000 000 aastat tagasi, maismaa vajumise epohhi lõpus, katsid mered osaliselt Põhja-Ameerikat, olles samaaegselt ühenduses Vaikse ookeani, Atlandi ookeani, Põhja-Jäämere ja Golfi hoovuse vetega. Selle esimese devoni üleujutuse hilisemate epohhide lasundid on keskmiselt 300 meetri paksused. Neile aegadele iseloomulikud korallrahud näitavad, et sisemered olid selged ja madalad. Niisuguseid korall-lasundeid on paljandunud Kentucky osariigis Louisville'is Ohio jõe kallastel, need on ligikaudu 30 meetri paksused ning sisaldavad enam kui kahtsada liiki koralle. Korallmoodustised ulatuvad läbi Kanada ja Põhja-Euroopa arktikaaladeni.
59:4.7 (678.8) Pärast neid üleujutusi olid paljud kaldad tunduvalt kõrgemad, nii et varasemad lasundid jäid muda või kiltsavi alla. Leidub ka üks devoni settele iseloomulik punase liivakivi kiht, mis katab suurt osa maakera pinnast, sest seda on leitud Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Euroopas, Venemaal, Hiinas, Aafrikas ja Austraalias. Punased ladestused annavad tunnistust põuastest või poolpõuastest tingimustest, kuid kliima oli sel epohhil ikka veel pehme ja ühtlane.
59:4.8 (679.1) Kogu selle ajastu jäi Cincinnati saarest edelas paiknev maa veest üsna kõrgele välja. Kuid Lääne-Euroopast oli suur osa vee all, sealhulgas ka Briti saared. Walesis, Saksamaal ja Euroopa teistes paikades on devoni kivimeid 6000 meetri paksuselt.
59:4.9 (679.2) 250 000 000 aastat tagasi ilmus kalade sugukond, selgroogsed, see oli üks tähtsamaid samme kogu inimese-eelses arengus.
59:4.10 (679.3) Lülijalgsed ehk koorikloomad olid esimeste selgroogsete esivanemad. Kalade klassi eelkäijateks olid kaks teisenenud lülijalgsetest esivanemat: ühel oli pikk, pead ja saba ühendav keha, teine oli aga selgroota ja lõuatu, kala eellane. Ent need eeltüübid hävisid kiiresti, kui põhja poolt ilmusid äkki loomariigi esimesed selgroogsed, kalad.
59:4.11 (679.4) Sellesse ajastusse kuuluvad paljud suurimad päriskalad, mõned hammastega liigid olid isegi kaheksa kuni kümne meetri pikkused; tänapäevani on neist iidsetest kaladest säilinud haid. Kopsude ja soomustega varustatud kalad jõudsid oma arengu kõrgpunkti ja enne epohhi lõppu olid nad kohanenud eluks nii magedas kui ka soolases vees.
59:4.12 (679.5) Selle ajastu lõpuks tekkinud lasundites võib leida terveid kalahammaste ja -luustike lademeid ning piki California rannikut paikneb rikkalikke fossiilide lasundeid, sest selles piirkonnas ulatus maismaasse palju Vaikse ookeani varjulisi lahti.
59:4.13 (679.6) Maismaa kattus kiiresti uute taimeklassidega. Seni oli maismaal kasvanud vähe taimi, rohkem oli neid vaid vee ääres. Nüüd ilmus äkki vohav sõnajalgade hõimkond, mis levis maakera kõigis osades ruttu üle kiiresti tõusva maapinna. Peagi arenesid välja puud, mille tüve läbimõõt küündis kuuekümne sentimeetrini ja kõrgus kuni kaheteistkümne meetrini; lehed arenesid hiljem, neil varastel liikidel oli vaid algeline lehestik. Oli ka palju väiksemaid taimi, aga nende fossiile pole leitud, sest need hävisid tavaliselt veelgi varem ilmunud bakterite toimel.
59:4.14 (679.7) Maapinna tõustes tekkisid Põhja-Ameerika ja Euroopa vahele Gröönimaani ulatuvad maismaasillad. Ja Gröönimaal leidub jääkatte all praegugi nende varaste maismaataimede jäänuseid.
59:4.15 (679.8) 240 000 000 aastat tagasi hakkas nii Euroopa kui ka Põhja- ja Lõuna-Ameerika maismaa kohati vajuma. Selle alanemisega tekkis devoni viimane ja kõige väiksema ulatusega üleujutus. Arktilised mered liikusid taas lõuna poole, kattes suure osa Põhja-Ameerikast, Atlandi ookean ujutas üle ulatusliku ala Euroopast ja Aasia lääneosast, Vaikse ookeani lõunaosa aga kattis enamiku Indiast. See üleujutus toimus aeglaselt ja taandus samuti aegamööda. Hudsoni jõe läänekaldal asuvad Catskilli mäed on üks suuremaid selle epohhi geoloogilisi mälestusmärke, mida Põhja-Ameerika pinnal võib leida.
59:4.16 (679.9) 230 000 000 aastat tagasi merede taandumine jätkus. Suur osa Põhja-Ameerikast oli veepinnast kõrgemal ja St. Lawrence'i piirkonnas esines tormiline vulkaaniline tegevus. Mont-Royali mägi Montrealis on ühe niisuguse vulkaani erodeerunud kael. Kogu selle epohhi lasundid on hästi näha Põhja-Ameerikas Apalatšides, kus Susquehanna jõgi on rajanud endale oru, mille sängis paljanduvad järjestikused kihid kogupaksusega üle 4000 meetri.
59:4.17 (680.1) Mandrite tõusmine jätkus ja atmosfäär hakkas hapnikuga rikastuma. Maapind oli kaetud tohutute kolmekümne meetri kõrguste sõnajalametsadega ja neile aegadele iseloomulike puudega, vaiksete metsadega, kus polnud kuulda ühtki heli, isegi mitte lehtede sahinat, sest neil puudel polnud lehti.
59:4.18 (680.2) Ja nii jõudis lõpule üks mereelu arengu pikimaid perioode — kalade ajajärk. See kestis maailma ajaloos peaaegu viiskümmend miljonit aastat, teie teadlased on hakanud seda nimetama devoniks.
59:5.1 (680.3) Kalade ilmumine eelmisel ajastul tähistas mereelu arengu kõrgpunkti. Sellest ajast omandas üha suurema tähtsuse maismaaelu areng. Ja selle perioodi alguseks olid kujunenud peaaegu ideaalsed tingimused esimeste maismaaloomade ilmumiseks.
59:5.2 (680.4) 220 000 000 aastat tagasi olid paljud mandrite maismaa-alad, kaasa arvatud enamik Põhja-Ameerikast, veest väljas. Maad kattis rikkalik taimestik, see oli tõeline sõnajalgade ajajärk. Atmosfääris oli ikka veel süsinikdioksiidi, kuid üha vähemal määral.
59:5.3 (680.5) Varsti pärast seda ujutati Põhja-Ameerika keskosa üle, nii et tekkis kaks suurt sisemerd. Nii Vaikse kui ka Atlandi ookeani rannikukõrgendikud paiknesid praegustest kaldajoontest veidi kaugemal. Need kaks merd ühinesid peagi, nii et nende erinevad eluvormid segunesid omavahel, see merefaunade liitumine tähistas mereelu kiiret allakäiku kogu maailma ulatuses ning järgneva, maismaaelu ajastu algust.
59:5.4 (680.6) 210 000 000 aastat tagasi katsid sooja veega arktilised mered enamiku Põhja Ameerikast ja Euroopast. Lõunapooluse veed ujutasid üle Lõuna-Ameerika ja Austraalia ning Aafrika ja Aasia olid kerkinud kõrgele.
59:5.5 (680.7) Kui mered olid tõusnud maksimaalkõrgusele, toimus äkki uus evolutsiooniline areng. Järsku ilmusid esimesed maismaaloomad. Oli arvukalt loomaliike, kes suutsid elada nii maal kui ka vees. Need õhku hingavad kahepaiksed arenesid välja lülijalgsetest, kelle ujupõied olid arenenud kopsudeks.
59:5.6 (680.8) Soolasest mereveest roomas maismaale tigusid, skorpione ja konni. Veel praegugi munevad konnad vette ja nende pojad, kullesed, näevad algul välja nagu väikesed kalad. Seda perioodi võib nimetada ka konnade ajajärguks.
59:5.7 (680.9) Õige varsti pärast seda ilmusid esimesed putukad ning koos ämblike, skorpionide, tarakanide, kilkide ja rohutirtsudega levisid nad peagi üle kõigi mandrite. Kiilide tiivaulatus oli seitsekümmend viis sentimeetrit. Arenes välja tuhatkond tarakaniliiki, kusjuures mõned kasvasid kuni kümne sentimeetri pikkuseks.
59:5.8 (680.10) Kaks okasnahksete rühma arenesid eriti hästi välja ja nemad ongi tegelikult tähtsaimad sellest ajajärgust pärit fossiilid. Ka suured molluskitest toituvad haid olid kõrgelt arenenud ning enam kui viie miljoni aasta jooksul meredes ülekaalus. Kliima oli ikka veel pehme ja ühtlane, mereelu oli vähe muutunud. Mageveekalad püsisid alles arengujärgus ja trilobiidid hakkasid välja surema. Koralle esines vähe ja lubjakivi moodustajateks olid põhiliselt meriliiliad. Sel ajastul ladestusid peenemad ehituslubjakivid.
59:5.9 (681.1) Mitmete sisemerede vetes oli lubja ja muude mineraalide kontsentratsioon nii kõrge, et see takistas suuresti paljude mereelu liikide arenemist. Lõpuks mered selginesid kivimite ulatusliku ladestumise tulemusena, sisaldades kohati tsinki ja pliid.
59:5.10 (681.2) Selle varase kivisöeajastu lasundid on 150 kuni 600 meetri paksused ning koosnevad liivakivist, kiltsavist ja lubjakivist. Vanimates kihtides on nii maa- kui ka mereloomade ja -taimede fossiile, samuti palju kruusa ja veekogude põhjasetteid. Kasutuskõlblikku kivisütt leidub neis vähe. Need üle kogu Euroopa paiknevad lasundid on väga sarnased Põhja-Ameerikas asuvatega.
59:5.11 (681.3) Selle ajastu lõpuks hakkas Põhja-Ameerikas maa kerkima. Mõneks ajaks see tõus küll katkes ja meri pöördus tagasi oma endistesse sängidesse, kattes need ligikaudu pooles ulatuses. See oli lühiajaline üleujutus ja peagi kerkis enamik maast jälle palju kõrgemale kui vesi. Lõuna-Ameerika oli Aafrika kaudu ikka veel Euroopaga ühenduses.
59:5.12 (681.4) Sellel ajajärgul hakkasid tekkima Vogeesid, Schwarzwaldi ja Uurali mäed. Teiste vanemate mägede jäänuseid leidub kõikjal Suurbritannias ja Euroopas.
59:5.13 (681.5) 200 000 000 aastat tagasi algasid kivisöeajastu tõeliselt aktiivsed etapid. Kahekümne miljoni aasta jooksul enne seda olid tekkinud juba varased kivisöelasundid, kuid nüüd toimus ulatuslikum kivisöe moodustumise protsess. Kogu kivisöe ladestumine võttis aega veidi enam kui kakskümmend viis miljonit aastat.
59:5.14 (681.6) Maa tõusis ja vajus perioodiliselt merepinna kõrguse muutumise tõttu, mis omakorda tulenes merepõhjas toimuvatest muutustest. Maakoore rahutus — maapinna vajumine ja tõusmine — koos rannikusoode vohava taimestikuga aitas kaasa ulatuslike kivisöelasundite tekkimisele, mistõttu seda perioodi nimetataksegi karboniks ehk kivisöeajastuks. Kliima oli kogu maailmas ikka veel pehme.
59:5.15 (681.7) Kivisöekihid vaheldusid kiltsavi, kivimite ja konglomeraadiga. Need üle Ameerika Ühendriikide kesk- ja idaosa laiuvad kivisöelasundid olid erineva paksusega, kaheteistkümnest kuni viieteistkümne meetrini, kuid hilisemate maakergete käigus uhuti paljud neist ära. Põhja-Ameerika ja Euroopa mõnedes paikades on kivisütt sisaldavad kihid 5500 meetrit paksud.
59:5.16 (681.8) Puujuurte olemasolu praeguste kivisöelasundite aluses savis näitab, et kivisüsi moodustus täpselt neis kohtades, kus seda praegu leitakse. Kivisüsi kujutab endast sel kaugel ajastul soodes ja soistel kallastel kasvanud lopsaka taimestiku vees säilinud ja rõhu all teisenenud jäänuseid. Kivisöekihid sisaldavad sageli gaasi ja naftat. Turbalasundeid, kunagise taimestiku jäänuseid, saaks õige rõhu ja soojuse kasutamisega muundada teatud liiki kivisöeks. Antratsiit on muu kivisöega võrreldes olnud kõrgema rõhu all ja kõrgemal temperatuuril.
59:5.17 (681.9) Põhja-Ameerikas on kivisöekihtide arv erinevates lasundites varieeruv, näidates maa vajumis- ja tõusmiskordade arvu, ning ulatub kümnest Illinoisis kahekümneni Pennsylvanias, kolmekümne viieni Alabamas ja seitsmekümne viieni Kanadas. Kivisöelasundites leidub nii magedast kui ka soolasest veest pärinevaid fossiile.
59:5.18 (682.1) Kogu selle ajajärgu olid Põhja- ja Lõuna-Ameerika mäed aktiivsed, kerkisid nii Andid kui ka lõunapoolne iidne Kaljumäestik. Suure Atlandi ookeani ja Vaikse ookeani kõrged rannikualad vajusid, lõpuks sedavõrd erodeerudes ja merre sukeldudes, et mõlema mere rannajoon taandus ligikaudu oma praegusesse asendisse. Sellest üleujutusest tekkinud kihtide paksus on umbes kolmsada meetrit.
59:5.19 (682.2) 190 000 000 aastat tagasi laienes Põhja-Ameerika kivisöeajastu meri lääne suunas üle praeguse Kaljumäestiku piirkonna ning oli Vaikse ookeaniga California põhjaosa kaudu ühenduses. Kõikjal mõlemas Ameerikas ja Euroopas ladestus jätkuvalt, kihtkihilt kivisütt, sedamööda kuidas rannikualad neil merekallaste muutumise ajastutel tõusid ja langesid.
59:5.20 (682.3) 180 000 000 aastat tagasi jõudis lõpule kivisöeajastu, mille jooksul kõikjal üle maailma oli moodustunud kivisütt — Euroopas, Indias, Hiinas, Põhja-Aafrikas ja mõlemas Ameerikas. Kivisöe tekkeperioodi lõpuks Põhja-Ameerika ida pool Mississippi orgu tõusis ja see osa ongi jäänud pärast enamasti merepinnast kõrgemale. Maa kerkimise periood tähistab Põhja-Ameerika nüüdisaegsete mägede tekkimise algust nii Apalatšide piirkonnas kui ka läänes. Vulkaanid olid Alaskas ja Californias aktiivsed, samuti Euroopa ja Aasia aladel, kus moodustusid mäed. Ameerika idaosa ja Lääne-Euroopat ühendas Gröönimaa manner.
59:5.21 (682.4) Maa tõusmise tõttu eelmiste ajajärkude mereline kliima muutus ning asendus karmima ja muutlikuma mandrilise kliimaga.
59:5.22 (682.5) Selle aja taimed olid eostaimed ja tuul sai eoseid kaugele laiali kanda. Kivisöeajastu puutüvede läbimõõt oli harilikult üle kahe meetri ja kõrgus sageli nelikümmend meetrit. Nüüdisaegsed sõnajalad pärinevad neist kaugetest ajastutest.
59:5.23 (682.6) Need olid üldiselt mageveeorganismide arengu epohhid, varasemas mereelus toimus vähe muutusi. Kuid selle ajastu tähtsaks iseärasuseks oli konnade ja nende paljude sugulaste äkiline ilmumine. Kivisöeajastu elule olid iseloomulikud sõnajalad ja konnad.
59:6.1 (682.7) Selle perioodiga jõuavad lõpule pöördelised arengud mereelus ja algab üleminekuperiood, millele järgnevad maismaaloomade ajajärgud.
59:6.2 (682.8) See ajajärk oli elu suure vaesumise aeg. Tuhanded mereelu liigid hävisid ja maal ei olnud elu päriselt veel juurdunud. See oli bioloogiliste katsumuste aeg, ajajärk, mil elu maakera pinnalt ja meresügavustest peaaegu kadus. Pika mereelu aegkonna lõpul oli maakeral üle saja tuhande elusliigi. Üleminekuajastu lõpuks oli ellu jäänud vähem kui viissada liiki.
59:6.3 (682.9) Uue ajastu iseärasused ei tulenenud mitte niivõrd maakoore jahtumisest või vulkaanilise tegevuse puudumisest pika aja jooksul kui just harjumuspäraste varem eksisteerinud mõjude ebatavalisest kombineerumisest — merede ahenemisest ja tohutute maismaamassiivide kerkimisest üha kõrgemale. Endiste aegade pehme mereline kliima oli kadumas ja kiiresti oli välja kujunemas karmim, mandrilist tüüpi ilmastik.
59:6.4 (683.1) 170 000 000 aastat tagasi toimusid kogu maakera pinnal suured arengulised muutused ja kohanemised. Maa kerkis kõikjal üle kogu maailma, sest merepõhi vajus. Ilmusid üksikud mäeahelikud. Põhja-Ameerika idaosa oli merest palju kõrgemal, lääneosa kerkis aeglaselt. Mandrid olid kaetud suurte ja väikeste soolajärvede ning arvukate sisemeredega, mida ühendasid ookeanidega kitsad väinad. Selle üleminekuajastu kihtide paksus on 300 kuni 2100 meetrit.
59:6.5 (683.2) Maakoor kurrutus maa kergete ajal ulatuslikult. See oli mandrite tekkimise aeg, kuid ka mõned maismaasillad kadusid, kaasa arvatud mandrid, mis olid nii kaua ühendanud Lõuna-Ameerikat Aafrikaga ja Põhja-Ameerikat Euroopaga.
59:6.6 (683.3) Sisejärved ja -mered kuivasid järk-järgult kõikjal üle maailma. Hakkasid ilmuma üksikud mäeliustikud ja liustikualad, eriti lõunapoolkeral, ning paljudes paikades võib nende lokaalsete jäämoodustiste glatsiaalladestikke leida isegi mõnede pealmiste ja hilisemate kivisöelasundite seas. Ilmus kaks klimaatilist tegurit — kattumine jääliustikega ja põuad. Paljud maakera kõrgemad alad olid muutunud põuasteks ja viljatuteks.
59:6.7 (683.4) Kõigi nende klimaatiliste muutuste ajal toimusid suured muutused ka maismaataimedes. Esmakordselt ilmusid seemnetaimed, mis hiljem varustasid maismaaloomastikku paremini toiduga. Putukad tegid läbi radikaalsed muutused. Neil arenesid välja puhkeperioodid, mil nende elutegevus talveks ja põua ajaks ajutiselt seiskus.
59:6.8 (683.5) Maismaaloomadest olid konnad jõudnud eelmisel ajajärgul oma arengu tippu ja nende hulk vähenes kiiresti, kuid nad jäid ellu, sest võisid neil kaugetel ja äärmiselt rasketel aegadel elada kaua isegi kuivavates loikudes ja tiikides. Sel konnade arvu vähenemise ajajärgul toimus Aafrikas esimene samm konna arengus roomajaks. Kuna maismaamassiivid olid ikka veel omavahel ühenduses, levis üks roomajate-eelne õhuhingaja-tüüpi olend üle kogu maailma. Selleks ajaks oli atmosfäär nii muutunud, et loomad said selles suurepäraselt hingata. Varsti pärast nende roomajate-eelsete konnade ilmumist eraldus Põhja-Ameerika ajutiselt, see lõigati Euroopast, Aasiast ja Lõuna-Ameerikast ära.
59:6.9 (683.6) Ookeanivete järkjärguline jahtumine aitas mereelu hävimisele suuresti kaasa. Nende ajajärkude mereloomad põgenesid ajutiseks kolme soodsasse pelgupaika: praegusesse Mehhiko lahe piirkonda, India Gangese lahte ja Vahemere basseini Sitsiilia lahte. Ja just neist kolmest piirkonnast suundusid ebasoodsates oludes sündinud uued mereelu liigid hiljem meresid täitma.
59:6.10 (683.7) 160 000 000 aastat tagasi oli maa suures osas kaetud taimestikuga, mis sobis hästi maismaaloomade eluks, ja atmosfäär oli muutunud loomade hingamisele ideaalseks. Sellega lõppesid mereelu taandumise periood ja bioloogiliselt ebasoodsate tingimustega katsumusteajad, mil kadusid kõik eluvormid peale nende, millel oli ellujäämisväärtust ja seetõttu õigus saada planeedi evolutsiooni järgmiste ajajärkude kiiremini areneva ja väga diferentseeritud elu esivanemateks.
59:6.11 (684.1) Selle bioloogiliste katsumuste ajastu lõpuga, mida teie õpetlased nimetavad permi ajastuks, lõpeb ka pikk vanaaegkond ehk paleosoikum, mis hõlmab veerandi kogu planeedi ajaloost — kakssada viiskümmend miljonit aastat.
59:6.12 (684.2) Elu hiiglaslik mereline lapsepõlv Urantial oli oma eesmärgi täitnud. Pikkade ajajärkude jooksul, mil maismaal puudusid eluks sobivad tingimused, sest atmosfääris polnud veel kõrgemate maismaaloomade jaoks piisavalt hapnikku, oli meri maailma varase elu ema ja toitja. Siitpeale hakkas mere bioloogiline tähtsus üha vähenema ja maismaal algas teine arenguetapp.
59:6.13 (684.3) [Esitanud Nebadoni Elukandja, üks algselt Urantiale määratud korpusest.]
Urantia raamat
60. Kiri
60:0.1 (685.1) AEGKOND, mil eksisteeris vaid mereelu, oli lõppenud. Maa kerkimine, maakoore ja merede jahtumine, merede kokkutõmbumine ja hilisem sügavamaks muutumine koos maismaa pindala tunduva suurenemisega põhjalaiuskraadidel muutis kokkuvõttes maailma kliimat kõigis piirkondades, mis jäid ekvaatorist kaugemale.
60:0.2 (685.2) Eelmise aegkonna viimased epohhid osutusid tõesti konnade ajastuks, kuid need selgroogsete maismaaloomade esivanemad ei olnud enam ülekaalus, vaid neid oli jäänud ellu tunduvalt vähem. Eelmise bioloogiliste katsumuste ajastu karmides oludes jäid püsima väga vähesed liigid. Isegi eostaimed olid peaaegu välja surnud.
60:1.1 (685.3) Selle ajastu erosioonlasundid koosnesid põhiliselt konglomeraatidest, kiltsavist ja liivakivist. Nende setete kipsi- ja punased kihid kõikjal mõlemas Ameerikas ja Euroopas näitavad, et neil mandritel oli põuane kliima. Ümbritsevatel kõrgustikel perioodiliselt esinevad tugevad vihmavalingud tekitasid põuastel aladel suurt erosiooni.
60:1.2 (685.4) Neis kihtides leidub vähe fossiile, kuid liivakivis võib täheldada arvukalt maismaaroomajate jälgi. Paljudes piirkondades ei sisalda kolmesaja meetri paksune punane liivakivikiht üldse fossiile. Maismaaloomad elasid jätkuvalt vaid Aafrika teatud osades.
60:1.3 (685.5) Nende lasundite paksus ulatub 900 kuni 3000 meetrini ja Vaikse ookeani rannikul isegi 5500 meetrini. Paljude kihtide vahele tungis hiljem laavat. Hudsoni jõe äärsed kõrged kaljuseinad moodustusidki basaltlaava tungimisest nende triiase kihtide vahele. Maailma erinevates paikades esines ulatuslikult vulkaanilist tegevust.
60:1.4 (685.6) Selle ajastu lasundeid võib leida kõikjal Euroopas, eriti Saksamaal ja Venemaal. Inglismaal kuulub sellesse aega uus punane liivakivi. Mere pealetung põhjustas lubjakivi ladestumist Alpide lõunaosas, kus seda võib praegu näha ainulaadsete dolomiitlubjakivist seinte, tippude ja sammastena. Seda kihti leidub kõikjal Aafrikas ja Austraalias. Ka Carrara marmor on teisenenud liivakivi. Lõuna-Ameerika lõunaosas ei leidu tollest perioodist midagi, sest see osa mandrist jäi vee alla ning seal esineb vaid eelmistel ja järgmistel epohhidel moodustunud vee- või meresetteid.
60:1.5 (686.1) 150 000 000 aastat tagasi algas maailma ajaloos varase maismaaelu periood. Elu ei edenenud üldiselt hästi, aga olukord oli parem kui mereelu ajastu pingelisel ja vaenulikul lõpuperioodil.
60:1.6 (686.2) Selle ajajärgu algul olid Põhja-Ameerika ida-ja keskosa, Lõuna-Ameerika põhjapoolne osa, enamik Euroopast ja kogu Aasia veepinnast palju kõrgemal. Põhja-Ameerika oli esmakordselt geograafiliselt eraldatud, kuid mitte kauaks, sest varsti tekkis taas Beringi väina maasild, mis ühendas mandrit Aasiaga.
60:1.7 (686.3) Põhja-Ameerikas tekkisid suured Atlandi ja Vaikse ookeani rannikuga paralleelsed alangud. Ilmus suur Connecticuti idaosa murrang, mille üks külg vajus üle kolme kilomeetri. Paljud neist Põhja-Ameerika alangutest täitusid hiljem erosioonsetetega nagu ka paljud mageda ja soolase veega järvede nõod mäestikualadel. Hiljem tõstsid neid täitunud alamikke tunduvalt maa all kulgevad laavavood. Sellesse epohhi kuuluvad paljude piirkondade kivistunud metsad.
60:1.8 (686.4) Vaikse ookeani rannik, mis oli mandrite üleujutuste ajal tavaliselt veest väljas, jäi nüüd vee alla, välja arvatud California lõunaosa ja üks praeguses Vaikses ookeanis tol ajal olnud suur saar. See iidne California meri oli mereelu poolest rikas ja ühines idas Kesk-Lääne piirkonna vana merenõoga.
60:1.9 (686.5) 140 000 000 aastat tagasi ilmusid täiesti väljaarenenud kujul äkki roomajad, kusjuures nende ilmumist võimaldasid ette aimata vaid kaks roomajate-eelset esivanemat, mis olid arenenud Aafrikas eelmisel epohhil. Nad arenesid kiiresti ja peagi tekkisid krokodillid, soomustega roomajad ja lõpuks meremaod ning lendroomajad. Nende ülemineku-esivanemad kadusid kiiresti.
60:1.10 (686.6) Kiiresti arenevad roomajad dinosaurused said peagi terve ajastu valitsejateks. Nad munesid mune ning erinesid kõigist teistest loomadest oma väikese aju poolest, sest alla poole kilogrammi kaaluv aju juhtis keha, mis kaalus hiljem isegi nelikümmend tonni. Kuid varasemad roomajad olid väiksemad, lihasööjad, ja kõndisid kängurude moodi tagajalgadel. Neil olid õõnsad linnuluud ning tagajalgadel arenes ainult kolm varvast, paljusid nende fossiilseid jalajälgi on segi aetud hiigellindude jälgedega. Hiljem arenesid välja taimtoidulised dinosaurused, kes kõndisid neljal jalal. Ühel selle rühma harul arenes ka kaitsesoomus.
60:1.11 (686.7) Miljoneid aastaid hiljem ilmusid esimesed imetajad. Neil polnud platsentat ning nad surid kiiresti välja, ükski neist ei jäänud püsima. See oli katse imetajatüüpe täiustada, kuid Urantial see ei õnnestunud.
60:1.12 (686.8) Selle perioodi mereelu oli vaene, kuid mere uue pealetungiga mitmekesistus kiiresti, sest taas tekkis ulatuslikke madala veega rannajooni. Et Euroopa ja Aasia ümbruses oli rohkem madalat vett, leidub nende mandrite ümber ka rikkalikumaid fossiilide lademeid. Kui te tänapäeval selle ajajärgu elu uurite, vaadelge Himaalaja, Siberi ja Vahemere piirkonda, samuti Indiat ja Vaikse ookeani lõunaosa saari. Mereelu erijooneks oli kaunite ammoniitide arvukus, nende fossiiljäänuseid leidub kõikjal maailmas.
60:1.13 (686.9) 130 000 000 aastat tagasi olid mered väga vähe muutunud. Siberit ja Põhja-Ameerikat ühendas Beringi väina maasild. Rikkalik ja ainulaadne mereelu tekkis California Vaikse ookeani rannikul, kus kõrgemat tüüpi peajalgsetest arenes üle tuhande ammoniitide liigi. Sel perioodil toimunud elumuutused olid tõepoolest revolutsioonilised, kuigi üleminekulised ja järkjärgulised.
60:1.14 (687.1) Kõnealune ajastu kestis üle kahekümne viie miljoni aasta ning seda nimetatakse triiaseks.
60:2.1 (687.2) 120 000 000 aastat tagasi algas roomajate ajajärgu uus faas. Selle suursündmuseks sai dinosauruste väljaarenemine ja allakäik. Mõõtmete poolest jõudis maismaaloomade elu areng kõrgpunkti ning oli selle ajajärgu lõpuks maakera pinnalt peaaegu kadunud. Dinosauruseid arenes välja igas suuruses, alates alla kuuekümne sentimeetri pikkustest kuni tohutute, kahekümne kolme meetri pikkuste mittelihasööjate dinosaurusteni, kellele ei ole hiljem elusolendite seas kunagi võrdset leidunud.
60:2.2 (687.3) Suurimad dinosaurused pärinesid Põhja-Ameerika lääneosast. Neid koletuid roomajaid on mattunud kõikjale Kaljumäestiku piirkonda, samuti piki Põhja-Ameerika Atlandi ookeani rannikut, kõikjale Lääne-Euroopasse, Lõuna-Aafrikasse ja Indiasse, kuid mitte Austraaliasse.
60:2.3 (687.4) Mida suuremaks need kogukad olendid kasvasid, seda vähem oli neil liikuvust ja jõudu; samas vajasid nad tohututes kogustes toitu. Peagi oli maa neid nii täis, et nad jäid sõna otseses mõttes nälga ja surid välja — nad polnud olukorra lahendamiseks piisavalt arukad.
60:2.4 (687.5) Selleks ajaks oli suur osa kaua kõrgel püsinud Põhja-Ameerika idaosast tasandunud ja uhutud Atlandi ookeani, nii et rannik ulatus sadu kilomeetreid kaugemale itta kui praegu. Mandri lääneosa kõrgus ikka veel üle veepinna, ent ka neile aladele tungisid hiljem nii põhjamered kui ka Vaikne ookean, mis ulatus idas kuni Dakota Black Hillsi piirkonnani.
60:2.5 (687.6) See oli mageveeajajärk, millele olid iseloomulikud arvukad sisejärved, nagu näitavad ka Colorados, Montanas ja Wyomingis niinimetatud Morrisoni lademetest külluslikult leitud mageveefossiilid. Nende nii soolasest kui ka magedast veest pärinevate lasundite paksus on 600 kuni 1500 meetrit, kuid neis kihtides leidub väga vähe lubjakivi.
60:2.6 (687.7) Sama polaarmeri, mis ulatus nii kaugele üle Põhja-Ameerika, kattis ka kogu Lõuna-Ameerika, välja arvatud peagi ilmuv Andide mäestik. Enamik Hiinast ja Venemaast oli üle ujutatud, kuid Euroopas tungis vesi peale kõige rohkem. Selle üleujutuse ajal tekkis ka Lõuna-Saksamaa kaunis litograafiline kivim, mille kihtides on säilinud iidsete putukate väga õrnad tiivad, mis oleksid justkui alles eile elus olnud.
60:2.7 (687.8) Selle ajajärgu taimestik sarnanes suures osas eelmise ajajärgu omaga. Sõnajalad püsisid, okaspuud ja männid muutusid aga üha enam praeguste liikide sarnaseks. Vahemere põhjakallastel moodustus veel veidi kivisütt.
60:2.8 (687.9) Merede tagasipöördumine maale parandas ilmastikku. Korallid levisid Euroopa vetesse, mis näitab, et kliima oli ikka veel pehme ja ühtlane, kuid aeglaselt jahenevatesse polaarmeredesse ei ilmunud neid enam kunagi. Nende aegade mereelu paranes ja arenes tunduvalt, eriti Euroopa vetes. Nii koralle kui ka meriliiliaid ilmus ajutiselt rohkem kui seni, aga merede selgrootute elus olid valdavad ammoniidid suurusega keskmiselt seitse kuni kümme sentimeetrit, ehkki üks liik saavutas ka ligi kahe ja poole meetrise läbimõõdu. Kõikjal oli käsnu ja nii seepiad kui ka austrid arenesid edasi.
60:2.9 (688.1) 110 000 000 aastat tagasi mereelu potentsiaalide avanemine jätkus. Üks selle epohhi väljapaistvaid mutatsioone oli merisiilik. Praeguse kuju omandasid krabid, homaarid ja nüüdisaegsed vähitüübid. Tähelepanuväärsed muutused toimusid kalade seas; kõigepealt ilmus üks tuurakala tüüp, kuid kõikjal meredes olid maismaaroomajatest pärinevaid metsikuid meremadusid, kes ähvardasid hävitada kõik kalad.
60:2.10 (688.2) Sellel ajajärgul olid taas valdavad dinosaurused. Maismaal oli neid nii tihedalt, et kaks liiki olid hakanud eelmisel, mere edasitungimise perioodil, veest toitu otsima. Nende meremadude puhul oli tegu taandarenguga. Uute liikide arenedes jäävad mõned tüvikonnad paigale, teised aga taandarenevad, pöördudes oma endisesse olekusse. Ja nii juhtus ka siis, kui need kaks roomajate tüüpi maismaalt lahkusid.
60:2.11 (688.3) Aja möödudes kasvasid meremaod nii suureks, et muutusid väga loiuks ja hävisid lõpuks, sest neil ei olnud oma tohutu keha kaitsmiseks piisavalt suurt aju. Kuigi enamik neist hiiglaslikest ihtüosaurustest olid üle kümne meetri pikad, kasvasid mõned isegi viieteistkümne meetri pikkuseks, ent nende aju kaalus alla kuuekümne grammi. Merekrokodillide puhul oli samuti tegu maismaa-tüüpi roomajate taandarenguga, kuid erinevalt meremadudest käisid nad alati maismaal munemas.
60:2.12 (688.4) Veidi hiljem kolis kaks dinosauruste liiki enesesäilitamiseks vette, kuid sellest polnud kasu; kaks liiki sunniti maismaal valitseva tiheda konkurentsi tõttu õhku tõusma. Ent need lendavad pterosaurused ei olnud hilisemate ajastute pärislindude esivanemad. Nad arenesid õõnsaluulistest hüppavatest dinosaurustest ja neil olid tiivad, mis sarnanesid tänapäeva nahkhiire tiibadega, mille siruulatus oli kuus kuni kaheksa meetrit. Need iidsed lendroomajad kasvasid kolme meetri pikkuseks ning neil olid liikuvalt ühendatud lõualuud, nagu nüüdisaegsetel madudel. Mõnda aega näis, et neil lendroomajatel läheb hästi, kuid nad ei suutnud areneda selles suunas, mis oleks võimaldanud neil õhus lendajatena püsima jääda. Need on lindude esivanemate väljasurnud tüvikonnad.
60:2.13 (688.5) Põhja-Ameerikas ilmusid sel perioodil esmakordselt kilpkonnad, kelle hulk kasvas. Nende esivanemad olid saabunud põhjapoolse maasilla kaudu Aasiast.
60:2.14 (688.6) Sada miljonit aastat tagasi lähenes roomajate ajastu lõpule. Dinosaurused olid vaatamata oma tohutule massile vaid ajuta loomad, kes polnud piisavalt arukad, et nii hiiglasliku keha toitmiseks vajalikul määral toitu leida. Ning seetõttu hävis neid loide maismaaroomajaid üha suuremal arvul. Sellest ajast toimub areng aju, mitte füüsilise suuruse kasvu suunas ning aju areng iseloomustabki kõiki järgnevaid loomade evolutsiooni ja planeedi progressi epohhe.
60:2.15 (688.7) Ajastu, mis hõlmab roomajate kõrgaega ja allakäigu algust, kestis peaaegu kakskümmend viis miljonit aastat ning seda nimetatakse juuraks.
60:3.1 (688.8) Suur kriidiajastu on saanud oma nime meres rikkalikult vohanud ja kriiti tekitanud foraminifeeride ülekaalu tõttu. Sel ajastul hakkas Urantial roomajate pikaajaline valitsemine lõpule jõudma ja maismaale ilmusid õistaimed ning linnud. Neil aegadel lõppes ka mandrite triivimine läände ja lõunasse, millega kaasnesid tohutud maakoore deformatsioonid ning samaaegsed laialdased laavavood ja tugev vulkaaniline tegevus.
60:3.2 (689.1) Eelmise geoloogilise ajastu lõpuks oli suur osa mandrite maismaast veest väljas, kuigi mäetippe veel ei olnud. Kuid mandrite triivimine jätkus ning sügaval Vaikse ookeani põhjas ilmnes esimene takistus. See geoloogiliste jõudude vaheline võitlus andis tõuke kogu tohutu suure põhja ja lõuna mäeaheliku moodustumisele, mis ulatus Alaskast läbi Mehhiko Kap Hoornini.
60:3.3 (689.2) Niimoodi sai sellest ajastust geoloogia ajaloos nüüdisaegsete mägede moodustumise ajastu. Enne seda aega oli mäetippe vähe, vaid laiad ja kõrged maismaa-ahelikud. Nüüd hakkas Vaikse ookeani ahelik tõusma, kuid paiknes tuhat ükssada kilomeetrit praegusest kaldajoonest lääne pool. Moodustusid Sierra mäestikud, mille kullasisaldusega kvartsikihid on tekkinud selle epohhi laavavooludest. Põhja-Ameerika idaosas kerkis maismaa ka Atlandi ookeani survel.
60:3.4 (689.3) 100 000 000 aastat tagasi oli Põhja-Ameerika manner ja osa Euroopat veepinnast palju kõrgemal. Ameerika mandrite kurrutumine jätkus, mille tulemusena Lõuna-Ameerika Andid muundusid ja Põhja-Ameerika läänepoolsed tasandikud järkjärgult kerkisid. Enamik Mehhikost vajus merre ja Atlandi ookeani lõunaosa tungis Lõuna-Ameerika idarannikule, jõudes lõpuks praeguse kaldajooneni. Atlandi ja India ookeanid olid ligikaudu praegustes piirides.
60:3.5 (689.4) 95 000 000 aastat tagasi hakkasid Ameerika ja Euroopa maismaamassiivid jälle vajuma. Lõunamered vallutasid Põhja-Ameerika ja sirutusid järjest enam põhja poole, et ühineda Põhja-Jäämerega, mis põhjustas mandri teise suure üleujutuse. Kui meri viimaks taandus, jäi manner samasuguseks nagu praegu. Enne selle suure üleujutuse algust oli Apalatši kõrgustike idaosa peaaegu täielikult veepinna tasemeni kulunud. Sel ajastul ladestusid Atlandi ookeani rannikualadele praegu savinõude valmistamiseks kasutatava puhta savi mitmevärvilised kihid keskmise paksusega ligikaudu 600 meetrit.
60:3.6 (689.5) Alpidest lõuna pool ja piki California praegust rannikuahelikku toimus võimas vulkaaniline tegevus. Kõige suuremad maakoore deformatsioonid, mis paljude miljonite aastate jooksul on aset leidnud, toimusid Mehhikos. Ka Euroopas, Venemaal, Jaapanis ja Lõuna-Ameerika lõunaosas olid suured muutused. Kliima mitmekesistus üha enam.
60:3.7 (689.6) 90 000 000 aastat tagasi ilmusid neist varastest kriidiajastu meredest katteseemnetaimed, mis katsid peagi kõik mandrid. Need maismaataimed ilmusid äkki, koos viigipuude, magnooliate ja tulbipuudega. Veidi hiljem levisid viigipuud, leivapuud ja palmid üle kogu Euroopa ja Põhja-Ameerika lääneosa tasandike. Uusi maismaaloomi ei ilmunud.
60:3.8 (689.7) 85 000 000 aastat tagasi Beringi väin sulgus, takistades tee põhjamerede jahutavatele vetele. Kuni selle ajani oli Atlandi ookeani ja Mehhiko lahe mereelu Vaikse ookeani omast tunduvalt erinenud, sest nende veekogude temperatuurid erinesid, kuid nüüd need ühtlustusid.
60:3.9 (689.8) Ajastule andsid nime kriidi ja glaukoniitliiva lasundid. Neist aegadest pärinevad setted on mitmekesised ning koosnevad kriidist, kiltsavist, liivakivist ja väheses koguses lubjakivist koos madalamakvaliteedilise kivisöe või ligniidiga, paljudes piirkondades sisaldavad nad naftat. Nende kihtide paksus varieerub, olles mõnes piirkonnas 60 meetrit, Põhja-Ameerika lääneosas ning arvukates paikades Euroopas isegi 3000 meetrit. Kaljumäestiku idapiiril võib neid lasundeid täheldada viltustel mäejalamitel.
60:3.10 (690.1) Neid kihte läbib kõikjal maailmas kriit ning need poorsed poolkivimikihid koguvad endasse ülespoole pööratud paljandites vett, juhtides seda allapoole, et varustada veega paljusid maakera praegu viljatuid alasid.
60:3.11 (690.2) 80 000 000 aastat tagasi oli maakoor väga rahutu. Mandrite triivimine lääne poole oli peatumas ja tagumise mandrimassi aeglase hoo tohutu energia kurrutas üles nii Põhja- kui ka Lõuna-Ameerika Vaikse ookeani ranniku ning käivitas piki Aasia Vaikse ookeani rannikut sügavad muutused. See maismaa kerkimine Vaikse ookeani ümber, mis kulmineerus praegusaja mäeahelikes, toimus enam kui neljakümne tuhande kilomeetri pikkuselt. Ning nende ahelike sünniga kaasnenud kerked olid suurimad maapinna moonutused pärast elu tekkimist Urantial. Nii maapinnal kui ka selle all liikusid ulatuslikud ja laiad laavavoolud.
60:3.12 (690.3) 75 000 000 aastat tagasi jõudis mandrite triiv lõpule. Alaskast kuni Kap Hoornini olid moodustunud pikad Vaikse ookeani ranniku mäeahelikud, mis esialgu olid vaid väheste tippudega.
60:3.13 (690.4) Mandrite triivi peatumisest tekkinud tagasipõrge kergitas Põhja-Ameerika läänepoolseid tasandikke veelgi, idas tõusid aga Atlandi ookeani rannikualade Apalatši mäed otse, peaaegu kaldeta üles.
60:3.14 (690.5) 70 000 000 aastat tagasi toimusid maakoore moonutused seoses Kaljumäestiku maksimaalse kerkimisega. Briti Kolumbias suruti suur kivimiala umbes kahekümne viie kilomeetri ulatuses teiste kihtide peale, siin on kambriumi kivimid paisatud viltu üle kriidiajastu kihtide. Kaljumäestiku idanõlval, Kanada piiri ääres, toimus veel üks märkimisväärne nihkumine: siin leidub elu-eelseid kivimikihte, mis asetsevad tollal alles tekkinud kriidilasundite peal.
60:3.15 (690.6) See oli kogu maailmas ajastu, mil vulkaaniline tegevus oli aktiivne ja tekkis loendamatuid väikesi üksikuid vulkaanikoonuseid. Vee all oleva Himaalaja piirkonnas purskasid veealused vulkaanid. Suur osa ülejäänud Aasiast, sealhulgas Siber, oli samuti veel vee all.
60:3.16 (690.7) 65 000 000 aastat tagasi toimus üks kõigi aegade suurimaid laavavoole. Selle ja eelmiste laavavoolude kihte leidub kõikjal mõlemas Ameerikas, Põhja- ja Lõuna-Aafrikas, Austraalias ning paiguti Euroopas.
60:3.17 (690.8) Maismaaloomad muutusid vähe, kuid nende arvukus kasvas kiiresti mandrite pindala suurenedes nende kerkimise tõttu, eriti Põhja-Ameerikas. Põhja-Ameerika oli neil aegadel suur maismaaloomade arenguala, sest enamik Euroopast oli vee all.
60:3.18 (690.9) Kliima oli ikka veel soe ja ühtlane. Arktiliste alade ilmastik oli umbes samasugune kui praegu Põhja-Ameerika kesk- ja lõunaosas.
60:3.19 (690.10) Maismaataimede seas olid valdavad katteseemnetaimed, esmakordselt ilmusid ka paljud praegused puud, sealhulgas pöök, kask, tamm, pähklipuu, mägivaher, vaher ja nüüdisaegsed palmid. Külluslikult oli viljapuid, rohttaimi ja teravilju ning need seemneid kandvad rohttaimed ja puud olid taimeriigile sama mis inimese eellased loomariigile — nende tähtsus arengus jääb alla vaid inimese enda ilmumisele. Äkki ja ilma eelneva järkjärgulise arenguta tekkis mutatsiooni teel suur õistaimede hõimkond. Ja need uued taimed levisid peagi üle kogu maailma.
60:3.20 (691.1) 60 000 000 aastat tagasi oli maismaaroomajate hulk küll vähenemas, aga dinosaurused valitsesid maismaal endiselt, kusjuures nüüd olid juhtpositsioonile asunud väiksemad, vilkamad ja aktiivsemad hüppavate kängurude taolised lihasööjad dinosaurused. Kuid veidi varem olid ilmunud uut tüüpi taimetoidulised dinosaurused, kelle arvukuse kiire kasv tulenes maismaa-rohttaimede ilmumisest. Üks neist uutest rohusööjatest dinosaurustest oli tõeline neljajalgne, kahe sarve ja kapuutsitaolise õlaäärisega. Ilmus kuuemeetrise läbimõõduga maismaakilpkonn, samuti nüüdisaegne krokodill ja täiesti nüüdisaegsed maod. Ka kalade ja teiste mereelu vormide seas toimusid suured muutused.
60:3.21 (691.2) Varasemate ajastute pikajalgsed ja ujuvad eellinnud ei pidanud õhus vastu, samuti lendavad dinosaurused. Need liigid püsisid lühikest aega ja surid peagi välja. Ka neid tabas dinosauruste saatus ja nad hävisid, sest neil oli keha suurusega võrreldes liiga vähe ajuainet. See teinegi katse luua loomi, kes võiksid atmosfääris liikuda, ebaõnnestus nagu ka püüd sel ja eelmisel ajastul imetajaid välja arendada.
60:3.22 (691.3) 55 000 000 aastat tagasi tähistas arengu kulgu esimeste pärislindude äkiline ilmumine. See väike tuvitaoline olend oli kõigi lindude esivanem. Tegu oli kolmandat tüüpi lendava olendiga, kes maakerale ilmus, ning ta pärines otse roomajate rühmast, mitte lendavatest dinosaurustest ega varasemat tüüpi hammastega maismaalindudest. Ning seetõttu nimetatakse seda roomajate allakäiguajajärku ka lindude ajajärguks.
60:4.1 (691.4) Suur kriidiajastu hakkas lõpule jõudma ning sellega lõppesid ka mere suured pealetungid mandritele. See kehtib eriti Põhja-Ameerika kohta, kus oli just olnud kakskümmend neli suurt üleujutust. Ja kuigi väiksemaid üleujutusi toimus ka hiljem, ei ole ükski neist võrreldav selle ja eelmiste ajajärkude merede ulatuslike ja pikaajaliste pealetungidega. Need maa ja mere võimutsemisperioodid on vaheldunud miljoniaastaste tsüklitena. Ookeanipõhja ja mandrite tõusud ja langused on järginud ajajärkudepikkust rütmi. Ning needsamad maakoore rütmilised liikumised on sellest ajast saadik kogu aeg toimunud, kuid üha harvemini ja üha väiksema ulatusega.
60:4.2 (691.5) Sel ajastul jõudis mandrite triiv lõpule ja moodustusid Urantia praegused mäed. Kuid mandrimassiivide surve ja nende ajajärke kestnud triivimise hoo peatumine ei olnud sugugi ainsad mägede moodustumist mõjutanud tegurid. Peamine, mis määras mäeaheliku asukoha, oli varem samas kohas paiknenud madalik või nõgu, mis oli täitunud eelmistest ajajärkudest pärinevate maismaaerosiooni ja meretriivide suhteliselt kergemate setetega. Need kergemad alad on mõnikord 4500 kuni 6000 meetrit paksud, sest kui maakoor satub mingil põhjusel surve alla, hakkavad need esimesena kortsuma, kurrutuma ja kerkima, et maakera koores või koore all võistlevad vastuolulised jõud ning surved tasakaalustuksid. Mõnikord toimuvad maa ülestõuked ka ilma kurrutumiseta. Kuid seoses Kaljumäestiku tõusuga toimus suur kurrutumine ja kaldumine koos erinevate kihtide tohutute ülepaiskumistega nii maa all kui ka pinnal.
60:4.3 (692.1) Maailma vanimad mäed asuvad Aasias, Gröönimaal ja Põhja-Euroopas vanemates ida-lääne süsteemides. Keskmise vanusega mäed paiknevad Vaikse ookeani äärses rühmas ja teises Euroopa ida-lääne süsteemis, mis sündis ligikaudu samal ajal. See hiiglaslik kerge on peaaegu kuueteistkümne tuhande kilomeetri pikkune, ulatudes Euroopast kuni Lääne-India saarte kõrgendikeni. Noorimad mäed on Kaljumäestiku süsteemis, kus maa on ajastute jooksul kord kerkinud, kord taas merega kattunud, kuigi mõned kõrgemad alad jäid saartena veest välja. Pärast keskmise vanusega mägede moodustumist kerkis üles tõeline mägismaa, mis hiljem raiuti loodusjõudude ühise meistritööna praeguseks Kaljumäestikuks.
60:4.4 (692.2) Põhja-Ameerika praeguse Kaljumäestiku piirkond ei ole esialgne kõrgustik, see on juba ammu erosiooni toimel madalaks vajunud ja taas kerkinud. Praegune eesmine mäeahelik on ainus, mis esialgsest, taaskerkinud ahelikust säilinud. Selle mägede tekkeprotsessi eredateks näideteks on Pikes Peak ja Longs Peak, mäed, mille iga on võrdne vähemalt kahe mägede põlvkonnaga. Need kaks mäge hoidsid mitme eelmise üleujutuse ajal oma tipud vee peal.
60:4.5 (692.3) See oli bioloogiliselt ja geoloogiliselt sündmusrikas ning aktiivne ajajärk nii maismaal kui ka vee all. Merisiilikute hulk kasvas, koralle ja meriliiliaid jäi aga vähemaks. Ammoniite, kes ühel eelmisel ajajärgul oli valdavas ülekaalus, jäi kiiresti vähemaks. Maismaal asendusid sõnajalametsad suures osas mändide ja teiste nüüdisaegsete puudega, sealhulgas hiiglaslike ranniksekvoiadega. Selle perioodi lõpuks ei olnud küll platsentaga imetaja veel välja arenenud, kuid olid kujunenud kõik bioloogilised tingimused nende tulevaste imetajatüüpide varaste esivanemate ilmumiseks järgmisel ajastul.
60:4.6 (692.4) Ja sellega lõppeski pikk aegkond maailma arengus, mis algas maismaaelu varase ilmumisega ja kestis hiljutisema, inimliikide ja sellega külgnevate harude otseste esivanemate ajani. Kriidiajastu hõlmas viiskümmend miljonit aastat ja viis lõpule maismaaelu imetajate-eelse aegkonna, mis kestis ühtekokku sada miljonit aastat ning mida nimetatakse mesosoikumiks.
60:4.7 (692.5) [Esitanud Sataniale määratud ja praegu Urantial tegutsev Nebadoni Elukandja.]
Urantia raamat
61. Kiri
61:0.1 (693.1) IMETAJATE aegkond ehk kainosoikum kestis platsentaga imetajate tekkeajast kuni jääaja lõpuni, kokku veidi vähem kui viiskümmend miljonit aastat.
61:0.2 (693.2) Kainosoikumis olid maakeral kaunid maastikud — laugjalt künklikud mäed, avarad orud, laiad jõed ja suured metsad. Panama maakitsus kerkis sel perioodil kaks korda ja langes taas, sama juhtus kolm korda Beringi väina maasillaga. Loomaliike oli palju ja mitmekesiseid. Puud kihasid lindudest ja kogu maailm oli loomade paradiis, vaatamata arenevate loomaliikide lakkamatule võitlusele ülevõimu pärast.
61:0.3 (693.3) Selle viiskümmend miljonit aastat kestnud aegkonna viie ajastu jooksul kogunenud lasundites leiduvates fossiilides on talletunud imetajate järjestikuste dünastiate ajalugu kuni inimese enda tegeliku ilmumiseni.
61:1.1 (693.4) 50 000 000 aastat tagasi oli maakera maismaa üldiselt veest väljas või vaid kergelt üle ujutatud. Selle perioodi pinnavormid ja setted pärinevad nii maismaalt kui ka merelt, ent peamiselt maismaalt. Üsna pikka aega maismaa tõusis järk-järgult, ehkki seda uhuti samaaegselt madalamaks ja merede poole.
61:1.2 (693.5) Selle ajastu algul ilmusid Põhja-Ameerikas äkki platsentaga imetajad, mis oli senise evolutsioonilise arengu tähtsaim tulemus. Platsentata imetajaid oli eksisteerinud ka varem, aga see uus tüüp pärines otseselt ja äkki varem eksisteerinud roomajast esivanemast, kelle järglased olid dinosauruste allakäigu aegadel püsima jäänud. Platsentaga imetajate isa oli väike üliaktiivne lihasööja, hüppav dinosaurus.
61:1.3 (693.6) Neis algelistes imetajatüüpides avaldusid imetajate põhiinstinktid. Imetajatel on kõigi teiste loomariigi vormide ees ellujäämisel tohutuid eeliseid, sest nad on võimelised:
61:1.4 (693.7) 1. sünnitama suhteliselt küpsi ja hästiarenenud järglasi;
61:1.5 (693.8) 2. toitma, kasvatama ja kaitsma oma järglasi armastava hoolega;
61:1.6 (693.9) 3. kasutama enesesäilitamiseks oma arenenumat ajujõudu;
61:1.7 (693.10) 4. kasutama vaenlaste eest põgenemisel oma suuremat väledust;
61:1.8 (693.11) 5. rakendama oma suuremat arukust keskkonnale häälestumiseks ja sellega kohanemiseks.
61:1.9 (694.1) 45 000 000 aastat tagasi kerkisid mandrite keskmäestikud, kuna kaldajooned kõikjal vajusid. Imetajad arenesid kiiresti. Hästi edenes üks väike roomaja, munev imetaja, ja Austraalias uitasid ringi hilisemate kängurude esivanemad. Varsti ilmusid väikesed hobused, kiirejalgsed ninasarvikud, lontidega taapirid, algelised sead, oravad, leemurid, opossumid ja mitu ahvitaoliste loomade suguharu. Nad kõik olid väikesed, algelised ja hästi kohandunud eluga mäestikupiirkondade metsades. Arenes välja suur jaanalinnutaoline kolme meetri kõrgune maismaalind, kelle muna mõõtmed olid kakskümmend kolm korda kolmkümmend kolm sentimeetrit. Neist said esivanemad hilisematele hiiglaslikele reisilindudele, kes olid arenenud intellektiga ning vedasid kunagi inimolendeid õhus ringi.
61:1.10 (694.2) Varase kainosoikumi imetajad elasid maal, vee all, õhus ja puu otsas. Neil oli üks kuni üksteist paari piimanäärmeid ning nad kõik olid üsna karvased. Sarnaselt hiljem ilmunud liikidega oli neil kaks järjestikust hambarida ning nende aju oli kehamõõtmetega võrreldes suur. Kuid nende seas polnud veel ühtki praegust vormi.
61:1.11 (694.3) 40 000 000 aastat tagasi hakkasid põhjapoolkera maismaa-alad tõusma ning sellele järgnesid uued ulatuslikud maismaalasundid ja muud maismaa muutused, sealhulgas laavavoolud, kurrutumine, järvede moodustumine ja erosioon.
61:1.12 (694.4) Epohhi lõpuosas oli enamik Euroopast üle ujutatud. Pärast maismaa lühiajalist kerkimist kattus manner järvede ja lahtedega. Arktiline meri voolas läbi Uurali alamiku lõunasse ja ühines seal Vahemerega, mis oli siis põhja suunas laienenud, sest Alpide, Karpaatide, Apenniinide ja Püreneede mägismaad olid vaid meresaared. Panama maakitsus oli veest väljas, Atlandi ookean ja Vaikne ookean olid lahutatud. Põhja-Ameerikat ühendas Aasiaga Beringi väina maasild ning Euroopaga Gröönimaa ja Island. Maismaaringi katkestas põhjalaiustel vaid Uurali väin, mis ühendas arktilisi meresid laienenud Vahemerega.
61:1.13 (694.5) Euroopa vetes ladestus üsna palju foraminifeerset lubjakivi. Tänapäeval on seesama lubjakivi kerkinud Alpides 3000 meetri, Himaalajas üle 4800 meetri ja Tiibetis 6000 meetri kõrgusele. Selle ajastu kriidilademeid leidub Aafrika ja Austraalia rannikul, Lõuna-Ameerika läänerannikul ja Lääne-India saarte ümbruses.
61:1.14 (694.6) Kogu selle niinimetatud eotseeni jooksul jätkus imetajate ja teiste lähedaste eluvormide areng peaaegu katkematult. Põhja-Ameerika oli maismaa kaudu seotud peaaegu kõigi mandritega peale Austraalia ja maakera kattus järk-järgult erinevat tüüpi imetajate algelise faunaga.
61:2.1 (694.7) Seda ajastut iseloomustab platsentaga imetajate edasine kiire areng, samal ajal arenesid välja imetajate kõrgemad eluvormid.
61:2.2 (694.8) Kuigi varaste platsentaga imetajate esivanemad olid lihasööjad, tekkisid üsna varsti ka taimetoidulised ja peagi pärast seda kõigesööjad imetajad. Kiiresti kasvava imetajahulga põhitoidus olid katteseemnetaimed, nüüdisaegne maismaafloora, sealhulgas enamik praegustest taimedest ja puudest, mis olid ilmunud eelmistel ajastutel.
61:2.3 (695.1) 35 000 000 aastat tagasi algas maailmas platsentaga imetajate domineerimise ajajärk. Lõunapoolne ulatuslik maismaasild ühendas taas tollast tohutu suurt Antarktika mandrit Lõuna-Ameerika, Lõuna-Aafrika ja Austraaliaga. Hoolimata maismaa koondumisest kõrgetele laiuskraadidele jäi maakera kliima troopiliste merede tohutu suurenemise tõttu suhteliselt pehmeks ning maapind polnud tõusnud ka nii kõrgele, et oleks tekkinud jääliustikke. Gröönimaal ja Islandil oli ulatuslikke laavavoole ning laavakihtide vahele ladestus veidi kivisütt.
61:2.4 (695.2) Planeedi faunas toimus tähelepanuväärseid muutusi. Mereelu teisenes tunduvalt, enamik mereelu praegusi liike oli juba olemas ja foraminifeeridel oli jätkuvalt tähtis roll. Putukate elu oli peaaegu samasugune kui eelmisel ajajärgul. Colorado Florissanti fossiilidelademed kuuluvad nende kaugete aegade hilisematesse aastatesse. Enamik praegu elavaid putukasugukondi pärineb sellest ajastust, kuid paljud siis eksisteerinud sugukonnad on praeguseks välja surnud ning neist on säilinud vaid fossiile.
61:2.5 (695.3) Maismaal oli see põhiliselt imetajate uuenemise ja levimise ajajärk. Enne selle ajastu lõppu oli üle saja varasema ja algelisema imetajaliigi välja surnud. Varsti hävisid isegi suurte mõõtmetega, kuid väikese ajuga imetajad. Loomaliikide arenedes said ellujäämist mõjutavateks teguriteks aju ja väledus, mitte soomus ja suurus. Ning et dinosauruste perekond oli kahanemas, omandasid maakeral aegamööda ülemvõimu imetajad, kes hävitasid kiiresti ja täielikult oma allesjäänud roomajatest esivanemad.
61:2.6 (695.4) Koos dinosauruste kadumisega toimusid sauruste perekonna mitmetes harudes ka teised suured muutused. Varajaste roomajasugukondade ellujäänud liikmed on kilpkonn, madu ja krokodill koos auväärse konnaga, moodustades ainsa inimese varasemate esivanemate säilinud rühma.
61:2.7 (695.5) Mitmesugused imetajarühmad pärinesid ühest ainulaadsest ja praeguseks väljasurnud loomast. See lihasööja oli nagu kassi ja hülge ristsugutis, kes võis elada nii maismaal kui ka vees ning oli väga arukas ja aktiivne. Euroopas arenes välja koerlaste esivanem, kellest tekkis peagi palju väikeste koerte liike. Ligikaudu samal ajal ilmusid närilised, sealhulgas koprad, oravad, uurikud, hiired ja jänesed, kellest sai peagi tähelepanuväärne eluvorm, ning selles perekonnas on praeguseks väga vähe muutusi toimunud. Ajastu hilisemates lasundites leidub ürgsete koerte, kasside, pesukarude ja nirkide fossiile.
61:2.8 (695.6) 30 000 000 aastat tagasi ilmusid tänapäevased imetajad. Varem olid imetajad elanud enamasti mägedes ja olnud mäestiku-tüüpi; äkki hakkasid arenema tasandiku-tüüpi ehk kabjalised, rohusööjad liigid, kes erinesid küünistega lihasööjatest. Need rohusööjad pärinesid mitteeristunud esivanemast, kellel oli viis varvast ja nelikümmend neli hammast, kuid kes hävis enne selle ajajärgu lõppu. Varvaste areng ei jõudnud kogu selle ajastu jooksul kolmevarbalisest etapist kaugemale.
61:2.9 (695.7) Hobune kui suurepärane evolutsiooni näide elas neil aegadel nii Põhja-Ameerikas kui ka Euroopas, ent tema areng jõudis täielikult lõpule alles hilisemal jääajal. Kuna ninasarvikud ilmusid ajastu lõpul, algas nende suurim levimine hiljem. Arenes välja ka väike seataoline olend, kes sai esivanemaks paljudele sigade, pekaaride ja jõehobude liikidele. Kaamelid ja laamad tekkisid selle ajastu keskpaigas Põhja-Ameerikas ja levisid läänepoolsetele tasandikele. Hiljem rändasid laamad Lõuna-Ameerikasse ja kaamelid Euroopasse ning Põhja-Ameerikas surid mõlemad peagi välja, kuigi mõned kaamelid püsisid seal veel kuni jääajani.
61:2.10 (696.1) Ligikaudu sel ajal toimus Põhja-Ameerikas tähelepanuväärne sündmus: esmakordselt ilmusid iidsete leemurite varased esivanemad. Kuigi seda perekonda ei saa pidada pärisleemuriteks, tähistas nende tulek selle sugukonna tekkimist, millest hiljem pärinesid pärisleemurid.
61:2.11 (696.2) Nagu ühe eelmise ajastu maismaamaod, kes asusid elama merre, lahkus nüüd terve platsentaga imetajate sugukond maismaalt ja asus elama meredesse. Ja sellest ajast saadik ongi nad merre jäänud ning neist pärinevad praegused vaalad, delfiinid, pringlid, hülged ja merilõvid.
61:2.12 (696.3) Planeedi linnud arenesid edasi, kuid olulisi muutusi oli vähe. Enamik nüüdisaegsetest lindudest olid juba olemas, sealhulgas kajakad, haigrud, flamingod, viud, pistrikud, kotkad, öökullid, vutid ja jaanalinnud.
61:2.13 (696.4) Selle kümme miljonit aastat väldanud oligotseeni lõpuks oli taimeriik koos mereelu ja maismaaloomadega väga hästi välja arenenud ja eksisteeris maakeral peaaegu praegusel kujul. Pärast seda on toimunud üsna suur eristumine, kuid enamiku elusolendite esivanemad olid tol ajal olemas.
61:3.1 (696.5) Maismaa kerkimine ja merede eraldumine hakkasid aeglaselt maakera ilmastikku muutma, jahutades seda järk-järgult, kuid kliima oli ikka veel pehme. Gröönimaal kasvasid sekvoiad ja magnooliad, kuid subtroopilised taimed nihkusid lõuna poole. Selle ajastu lõpuks olid need sooja kliima taimed ja puud põhjalaiustelt suures osas kadunud ning asendunud vastupidavamate taimede ja okaspuudega.
61:3.2 (696.6) Rohttaimede liikide arv kasvas tunduvalt ning paljude imetajaliikide hambad muutusid järk-järgult praeguse rohusööja-tüübi hammaste sarnaseks.
61:3.3 (696.7) 25 000 000 aastat tagasi toimus maismaa lühiajaline üleujutus ning sellele järgnes pikk maa kerkimise epohh. Kaljumäestiku piirkond jäi kõrgele, nii et erosioonmaterjali ladestumine jätkus madalikel kõikjal ida suunas. Sierra mäed tõusid taas üsna kõrgele ja on sellest ajast saadik tegelikult pidevalt tõusnud. Samast ajast pärineb ka suur kuue ja poole kilomeetri pikkune vertikaalne murrang California piirkonnas.
61:3.4 (696.8) 20 000 000 aastat tagasi oli imetajate tõeline kuldajastu. Beringi väina maasild oli veest väljas ja paljud loomarühmad rändasid Aasiast Põhja-Ameerikasse, kaasa arvatud neljavõhalised mastodonid, lühijalgsed ninasarvikud ja paljud kaslaste perekonnad.
61:3.5 (696.9) Ilmus esimene hirv ja Põhja-Ameerika oli varsti täis mäletsejaid — hirvi, veiseid, kaameleid, piisoneid ja mitut liiki ninasarvikuid —, kuid ligi kahe meetri kõrgused hiigelsead surid välja.
61:3.6 (697.1) Selle ja järgnevate ajastute tohututel elevantidel oli lisaks suurele kehale ka suur aju ning peagi leidus neid kõikjal kogu maakeral peale Austraalia. Nüüd oli maailmas ometi ülekaalus suur loom, kellel oli püsimajäämiseks piisavalt suur aju. Nende ajajärkude kõrge intellektiga elu tingimustes poleks elevandisuurune loom suutnud ellu jääda, kui tal poleks olnud suurt ja kõrgeltarenenud aju. Arukuse ja kohanemisvõime poolest on elevandiga võrreldav vaid hobune ja teda ületab üksnes inimene ise. Vaatamata sellele on tolle ajastu algul eksisteerinud viiekümnest elevandiliigist praegu alles vaid kaks.
61:3.7 (697.2) 15 000 000 aastat tagasi olid Euraasia mäestikupiirkonnad tõusmas ja neis piirkondades oli kõikjal mõnevõrra vulkaanilist tegevust, mis polnud küll kaugeltki võrreldav läänepoolkera laavavooludega. Niisugused rahutud tingimused valitsesid üle kogu maailma.
61:3.8 (697.3) Gibraltari väin sulgus ja Hispaaniat ühendas Aafrikaga vana maismaasild, kuid Vahemeri voolas Atlandi ookeani Prantsusmaad läbinud kitsa kanali kaudu, sellest iidsest merest kerkisid aga saartena mäetipud ja mägismaad. Hiljem hakkasid need Euroopa mered taanduma. Veel hiljem tekkis Vahemerel ühendus India ookeaniga ning ajastu lõpuks oli Suessi kanal nii kõrgele tõusnud, et Vahemerest sai mõneks ajaks soolane sisejärv.
61:3.9 (697.4) Islandi maasild jäi vee alla ja arktilised veed segunesid Atlandi ookeani vetega. Põhja-Ameerika Atlandi ookeani rannik jahenes kiiresti, kuid Vaikse ookeani rannik jäi praegusest soojemaks. Ookeanides kulgesid suured hoovused, mis mõjutasid kliimat umbes samamoodi kui praegu.
61:3.10 (697.5) Imetajate areng jätkus. Kaamelitele lisandusid Põhja-Ameerika läänepoolsetel tasandikel tohutud hobusekarjad — see oli tõeline elevantide ja hobuste ajajärk. Hobuse aju on loomade seas kvaliteedilt elevandi omast järgmine, kuid ühes mõttes on see kindlasti vähemarenenud, sest hobune ei ole päriselt üle saanud sügavale juurdunud kalduvusest ehmununa põgeneda. Hobusel puudub elevandi kontroll oma emotsioonide üle, elevanti piirab aga suuresti tema kogukus ja kohmakus. Sel ajastul arenes välja loom, mis sarnanes mõnevõrra nii elevandi kui ka hobusega, kuid selle hävitas peagi kiiresti kasvav kasside perekond.
61:3.11 (697.6) Urantia on praegu astumas niinimetatud „hobuseta ajastusse”, seetõttu peaksite hetkeks mõtlema selle looma tähenduse üle teie esivanematele. Inimene kasutas hobuseid algul toiduks, siis reisimiseks, hiljem põllumajanduses ja sõjas. Hobune on teeninud inimkonda kaua ja tal on olnud inimtsivilisatsiooni arengus tähtis osa.
61:3.12 (697.7) Bioloogiline areng sel perioodil aitas suuresti ette valmistada tingimusi inimese hilisemaks ilmumiseks. Kesk-Aasias arenesid välja algelise pärisahvi ja gorilla tüübid, kellel oli ühine, praeguseks väljasurnud esivanem. Kuid kumbki neist liikidest ei olnud seotud selle elusolendite liiniga, millest hiljem tekkisid inimsoo esivanemad.
61:3.13 (697.8) Koera perekonda esindas mitu rühma, hundid ja rebased; kasside perekonnast olid olemas pantrid ja suured mõõkhambulised tiigrid — viimased arenesid välja kõigepealt Põhja-Ameerikas. Nüüdisaegsete kaslaste ja koerlaste arvukus kasvas kogu maailmas. Põhjalaiustel elasid ja arenesid kõikjal jõudsasti nirgid, kärbid, saarmad ja pesukarud.
61:3.14 (698.1) Jätkus ka lindude areng, kuigi märgatavaid muutusi toimus vähe. Roomajad sarnanesid praeguste tüüpidega — madude, krokodillide ja kilpkonnadega.
61:3.15 (698.2) Nii jõudis lõpule väga sündmusrikas ja huvitav periood maailma ajaloos. Seda elevandi ja hobuse ajajärku nimetatakse miotseeniks.
61:4.1 (698.3) See on mandrite jääajaeelse kerkimise ajastu Põhja-Ameerikas, Euroopas ja Aasias. Kõikjal maailmas sündis mäeahelikke, voolud muutsid oma suunda ja tegutses üksikuid vulkaane.
61:4.2 (698.4) 10 000 000 aastat tagasi algas mandrite alamikel laialdaste kohalike maismaasetete tekke ajajärk, kuid enamik neist setetest kadus hiljem. Enamik Euroopast oli sel ajal vee all, kaasa arvatud osa Inglismaast, Belgiast ja Prantsusmaast, ning Vahemeri kattis suurt osa Põhja-Aafrikast. Põhja-Ameerikas tekkisid mäejalamitele, järvedesse ja suurtesse maismaahäiludesse ulatuslikud lasundid. Nende lademete keskmine paksus on ainult umbes kuuskümmend meetrit, nad on suuremal või vähemal määral värvilised ja sisaldavad vähe fossiile. Põhja-Ameerika lääneosas oli kaks suurt mageveejärve. Sierra mäed olid kerkimas, Shasta, Hood ja Rainier olid alustanud oma elu mägedena, kuid Atlandi ookeani nõo poole hakkas Põhja-Ameerika roomama alles järgneval jääajal.
61:4.3 (698.5) Kogu maailma maismaa, välja arvatud Austraalia, oli lühikest aega taas omavahel ühendatud ja toimus viimane suur loomade ränne. Põhja-Ameerika oli ühendatud nii Lõuna-Ameerika kui ka Aasiaga ja loomariik sai vabalt seguneda. Aasia laisikud, vöölased, antiloobid ja karud saabusid Põhja-Ameerikasse, Põhja-Ameerika kaamelid siirdusid aga Hiinasse. Ninasarvikud rändasid üle kogu maailma, välja arvatud Austraaliasse ja Lõuna-Ameerikasse, kuid läänepoolkeral olid nad selle perioodi lõpuks juba välja surnud.
61:4.4 (698.6) Eelmise ajastu elu areng ja levik jätkus peajoontes. Loomariigis domineeris kasside perekond ja mereelu seisis peaaegu paigal. Paljud hobused olid alles kolmevarbalised, kuid juba hakkas ilmuma ka nüüdisaegseid tüüpe. Laamad ja kaelkirjakutaolised kaamelid sõid tasandikul rohtu koos hobustega. Aafrikas tekkis kaelkirjak, kelle kael oli niisama pikk kui praegu. Lõuna-Ameerikas arenesid välja laisikud, vöölased, sipelgaõgijad ja lõuna-ameerika tüüpi algelised ahvid. Enne mandrite lõplikku eraldumist rändasid kogukad mastodonid kõikjale peale Austraalia.
61:4.5 (698.7) 5 000 000 aastat tagasi arenes välja praegune hobune ja rändas Põhja-Ameerikast kõikjale üle maailma. Kuid oma sünnimandril oli hobune juba ammu enne punase inimese saabumist välja surnud.
61:4.6 (698.8) Kliima jahenes järk-järgult, maismaataimed liikusid aegamööda lõuna poole. Algul peatas loomade rände üle põhjapoolsete maakitsuste kliima külmenemine põhjas, hiljem kadusid need Põhja-Ameerika maasillad vee alla. Peagi ujutati Aafrika ja Lõuna-Ameerika vaheline maismaaühendus lõplikult üle ja läänepoolkera eraldus, jäädes umbes samamoodi kui praegu. Sellest ajast hakkasid ida- ja läänepoolkeral arenema selgesti erinevad elutüübid.
61:4.7 (699.1) Nii jõudis lõpule peaaegu kümme miljonit aastat kestnud ajastu, kuid inimese esivanemat polnud veel ilmunud. Seda aega nimetatakse tavaliselt pliotseeniks.
61:5.1 (699.2) Eelmise perioodi lõpuks oli Põhja-Ameerika kirdeosa ja Põhja-Euroopa maismaa suures ulatuses kõrgele kerkinud, Põhja-Ameerikas tõusid laialdased alad 9000 meetri kõrgusele ja veel kõrgemale. Neil põhjapoolsetel aladel oli valitsenud varem pehme kliima, kõigis arktilistes vetes toimus aurustumine ning need jäid jääst vabaks peaaegu jääaja lõpuni.
61:5.2 (699.3) Samaaegselt nende maismaa kerkimistega nihkusid ookeanides hoovused ja sesoonsed tuuled muutsid oma suunda. Need tingimused kutsusid lõpuks esile niiskuse peaaegu pideva tihenemise sademeteks väga küllastunud atmosfääri liikumisel üle põhjapoolsete mägismaade. Neile kõrgematele ja seetõttu jahedatele aladele hakkas sadama lund ning seda sadas seni, kuni lume paksus ulatus 6000 meetrini. Sügavaima lumega kõrged alad said hilisemate jääsurvevoolude keskpunktideks. Ja jääaeg püsis just nii kaua, kuni need ülemäärased sademed suutsid neid põhjapoolseid mägismaid hoida selle tohutu lumikatte all, mis muundus peagi tahkeks, kuid roomavaks jääks.
61:5.3 (699.4) Selle ajastu kõik suured jääkaaned paiknesid kõrgetel mägismaadel, mitte mägistel aladel nagu praegu. Pool liustikujääst oli Põhja-Ameerikas, veerand Euraasias ja neljandik mujal, põhiliselt Antarktikas. Aafrikat mõjutas jää vähe, kuid Austraalia oli antarktilise jääkattega peaaegu täielikult kaetud.
61:5.4 (699.5) Maakera põhjapoolsetel aladel on toimunud kuus eriaegset ja -sugust jää pealetungi, kuigi iga üksik jääliustik laienes ja taandus kümneid kordi. Põhja-Ameerikas kogunes jää kahte ja hiljem kolme keskusesse. Gröönimaa oli jääga kaetud ja Island täielikult jäävoolude alla mattunud. Euroopas kattis jää erinevatel aegadel Briti saari, välja arvatud Lõuna-Inglismaa rannikut, ning levis üle Lääne-Euroopa kuni Prantsusmaani.
61:5.5 (699.6) 2 000 000 aastat tagasi alustas esimene Põhja-Ameerika jääliustik liikumist lõuna poole. Oli algamas jääaeg ja see liustik kulges peaaegu miljoni aasta jooksul põhjapoolsetest survekeskustest kord edasi, kord taas nende poole tagasi. Keskne jääkaas ulatus lõunasse kuni Kansaseni, ida- ja läänepoolsed jääkeskused tol ajal nii ulatuslikud ei olnud.
61:5.6 (699.7) 1 500 000 aasta eest oli esimene suur liustik tagasi põhja poole tõmbumas. Gröönimaal ja Põhja-Ameerika kirdeosas oli sadanud vahepeal tohututes kogustes lund ja see idapoolne jäämass hakkas peagi lõuna poole voolama. See oli jää teine pealetung.
61:5.7 (699.8) Euraasias ei olnud need esimesed kaks jää pealetungi ulatuslikud. Neil jääaja varastel epohhidel oli Põhja-Ameerika täis mastodone, karvaseid mammuteid, hobuseid, kaameleid, hirvi, muskusveiseid, piisoneid, maalaisikuid, hiiglaslikke kopraid, mõõkhambulisi tiigreid, elevandisuurusi laisikuid ja paljusid kassi ja koera perekonna rühmi. Kuid sellest ajast vähenes nende arv jääaja üha suuremate külmade tõttu kiiresti. Jääaja lõpuks oli enamik neist loomaliikidest Põhja-Ameerikas välja surnud.
61:5.8 (700.1) Jääst kaugemale jäänud maismaa- ja vee-elu oli maailmas vähe muutunud. Jää sissetungide vahel oli kliima umbes sama pehme kui praegu, võib-olla veidi soojem. Liustikud olid ikkagi kohalikud nähtused, kuigi võtsid levides enda alla tohutuid alasid. Rannikukliima oli tunduvalt erinev aegadel, mil jääliustikud olid passiivsed, võrreldes aegadega, mil tohutud jäämäed libisesid Maine'i rannikult alla Atlandi ookeani, sealt Pugeti väina kaudu Vaiksesse ookeani ja veeresid mürinal Norra fjordidest alla Põhjamerre.
61:6.1 (700.2) Jääaja suursündmuseks oli ürginimese areng. Indiast veidi lääne pool, praegu vee alla jääval alal, ilmusid Aasiasse rännanud Põhja-Ameerika vanemate leemuritüüpide järeltulijate seas äkki esimesed inimese eelkäijateks saanud imetajad. Need väikesed loomad kõndisid põhiliselt tagajalgadel ning neil oli oma suurusega ja teiste loomade ajuga võrreldes suur aju. Selle seltsi seitsmekümnendas põlvkonnas eristus äkki uus, kõrgem loomarühm. Need uued keskmist tüüpi imetajad — oma esivanematest peaaegu kaks korda suuremad ja pikemad ning samavõrra suurema ajuga — olid end just hästi sisse seadnud, kui äkki ilmusid primaadid, kolmas tähtis mutatsioon. (Samal ajal pani keskmist tüüpi imetajate taandareng aluse inimahvide esivanematele. Sellest ajast kuni praeguseni on inimharu edasi arenenud, inimahvid aga jäänud endiseks või isegi taandarenenud.)
61:6.2 (700.3) 1 000 000 aastat tagasi registreeriti Urantia asustatud maailmana. Edasiarenevate primaatide tüvikonnas toimunud mutatsiooni tulemusena tekkisid äkki kaks algelist inimolendit, inimsoo tegelikud esivanemad.
61:6.3 (700.4) See sündmus toimus umbes jää kolmanda pealetungi algul; siit võib näha, et teie varased esivanemad sündisid ja kasvasid ergutavates, innustavates ja rasketes tingimustes. Ja nende Urantia põliselanike ainsad ellujäänud järeltulijad, eskimod, eelistavad ka praegu elada karges põhjamaa kliimas.
61:6.4 (700.5) Läänepoolkerale ilmusid inimolendid alles jääaja lõpuks. Kuid jääaegade-vahelistel epohhidel liikusid nad ümber Vahemere lääne poole ja levisid peagi üle Euroopa mandri. Lääne-Euroopa koobastes võib leida inimluid segamini nii troopiliste kui ka arktiliste loomade jäänustega, mis näitab, et inimene elas neil aladel kõigil hilisematel jää pealetungi ja taandumise epohhidel.
61:7.1 (700.6) Jääajal toimus teisigi sündmusi, kuid põhjalaiuskraadidel varjutas jää liikumine kõik muud nähtused. Ükski teine sündmus maismaal ei jätnud pinnavormidesse nii iseloomulikke jälgi. Selliseid omapäraseid kaljurahne ja pinnaselõhesid nagu hiiukirnud, järved, nihkunud kivid ja kivipulber, ei esine seoses ühegi teise loodusnähtusega. Jää on põhjustanud ka need lauged kumerused ehk pinnalainetused, mida nimetatakse voorteks. Pealetungiv liustik nihutas jõgesid paigast ja muutis kogu maakera pinda. Vaid liustikud jätsid endast maha neid reetlikke kuhjatisi — põhja-, serva-ja põhimoreene. Need kuhjatised, eriti põhjamoreenid, ulatuvad Põhja-Ameerika idarannikult põhja ja lääne poole ning neid leidub ka Euroopas ja Siberis.
61:7.2 (701.1) 750 000 aastat tagasi oli neljas jää pealetung, mis ühendas Põhja-Ameerika keskmise ja idapoolse jäävälja, kindlalt lõuna poole suundumas; see jõudis välja Lõuna-Illinoisini, nihutades Mississippi jõe kaheksakümmend kilomeetrit lääne poole; idas ulatus see lõunasse kuni Ohio jõeni ja Pennsylvania keskosani.
61:7.3 (701.2) Aasias tungis Siberi jääkate kaugemale lõunasse kui kunagi varem, Euroopas peatus aga edasiliikuv jää just enne Alpi mäestikust moodustunud tõket.
61:7.4 (701.3) 500 000 aastat tagasi, jää viienda pealetungi ajal, kiirendas inimese arengut uus sündmus. Aborigeensest inimtüvest muteerus äkki ja ühe põlvkonnaga kuus värvilist rassi. See aeg on kahekordselt tähtis, sest tähistab ka Planeedivürsti saabumist.
61:7.5 (701.4) Põhja-Ameerikas ühinesid viiendaks edasitungivaks liustikuks kõik kolm jääkeskust. Liustiku idaosa peatus veidi enne St. Lawrence'i orgu ja lääneosa liikus vaid natuke kaugemale lõuna poole, kuid keskosa jõudis lõunasse ja kattis enamiku Iowa osariigist. Euroopas ei olnud see jää pealetung nii ulatuslik kui eelmine.
61:7.6 (701.5) 250 000 aastat tagasi algas kuues ja viimane jääaeg. Ja kuigi põhjapoolsed mägismaad olid hakanud veidi vajuma, ladestus sel perioodil põhjapoolsetele jääväljadele kõige enam lund.
61:7.7 (701.6) Selles pealetungis liitusid kolm suurt jääliustikku üheks tohutu suureks jäälaamaks ning see jäätumine haaras kõik läänepoolsed mäed. See oli suurim jää pealetung Põhja-Ameerikas; jää liikus oma survekeskustest ligi kaks ja pool tuhat kilomeetrit lõuna poole ja Põhja-Ameerika temperatuurid olid madalamad kui kunagi varem.
61:7.8 (701.7) 200 000 aastat tagasi, viimase liustiku edasiliikumise ajal, toimus episood, mis mõjutas oluliselt sündmuste kulgu Urantial — Luciferi mäss.
61:7.9 (701.8) 150 000 aastat tagasi jõudis kuues ja viimane liustik lõunas oma kaugeimate punktideni: läänepoolne jääkate ületas parajasti Kanada piiri; keskmine jõudis Kansase, Missouri ja Illinoisini; idapoolne osa liikus lõuna poole ja kattis suurema osa Pennsylvaniast ja Ohiost.
61:7.10 (701.9) Just see liustik saatis välja ka palju keeli ehk jääsagaraid, mis lõikasid maapinda praegused suured ja väikesed järved. Selle taandumisel moodustus Põhja-Ameerika Suurjärvistu. Urantia geoloogid on selle erinevad arenguetapid väga täpselt kindlaks teinud ja oletanud õigesti, et need veekogud tühjenesid erinevatel aegadel algul Mississippi orgu, siis ida poole Hudsoni orgu ja lõpuks põhja suunas St. Lawrence'isse. Kolmkümmend seitse tuhat aastat tagasi hakkasid Suurjärvistu veed voolama üle praeguse Niagara.
61:7.11 (702.1) 100 000 aastat tagasi, viimase liustiku taandumise ajal, moodustusid suured jääliustikud poolustel ja jää koondumiskeskus nihkus tunduvalt põhja poole. Ja seni, kuni polaaralad jäävad jääga kaetuks, on uus jääaeg vaevalt võimalik, vaatamata tulevastele maismaakergetele või merehoovuste muutustele.
61:7.12 (702.2) Viimane liustik liikus edasi sada tuhat aastat ning selle taandumine põhja võttis niisama kaua aega. Parasvöötme alad on olnud jääst vabad veidi üle viiekümne tuhande aasta.
61:7.13 (702.3) Karm jääaeg hävitas palju liike, loendamatuid teisi muutis oluliselt. Rohkete liikide arvukust kahandas rängalt jää edasiliikumisest ja taandumisest tingitud edasitagasi ränne. Imetajad, kes järgisid liustike edasi-tagasi liikumist maismaal, olid karu, piison, põhjapõder, muskusveis, mammut ja mastodon.
61:7.14 (702.4) Mammut otsis avaraid preeriaid, kuid mastodon eelistas metsaalade varjulisi äärevööndeid. Mammuteid uitas veel hiljuti Mehhikost Kanadani, nende Siberi teisend kattus karvadega. Mastodon püsis Põhja-Ameerikas seni, kuni selle hävitas punane inimene, nii nagu valge inimene hävitas hiljem piisoni.
61:7.15 (702.5) Põhja-Ameerika viimasel jääajal surid seal välja hobune, taapir, laama ja mõõkhambuline tiiger. Nende asemele saabusid Lõuna-Ameerikast laisikud, vöölased ja vesisead.
61:7.16 (702.6) Elu paratamatu teisale siirdumine pealetungiva jää ees põhjustas taimede ja loomade erakordset segunemist ning viimase jää taandudes jäid paljud arktilised looma- ja taimeliigid mõnedele kõrgetele mäetippudele, kuhu nad olid liustiku eest põgenenud. Seetõttu võib neid ümberpaiknenud taimi ja loomi tänapäeval leida kõrgel Euroopa Alpides ja isegi Põhja-Ameerikas Apalatši mägedes.
61:7.17 (702.7) Jääaeg on viimane lõpulejõudnud geoloogiline ajastu, niinimetatud pleistotseen, mis kestis üle kahe miljoni aasta.
61:7.18 (702.8) 35 000 aastat tagasi jõudis suur jäätumine lõpule, välja arvatud planeedi polaaraladel. See periood on tähtis ka selle poolest, et umbes sel ajal saabusid Aineline Poeg ja Tütar ning algas Aadama usuline elukorraldus, mis vastas ligikaudu holotseeni ehk jääaja-järgse ajastu algusele.
61:7.19 (702.9) Jutustus, mis räägib ajast, mil algas imetajate elu, ja lõpeb jää taandumise ning edasiste ajalooliste aegadega, hõlmab peaaegu viiskümmend miljonit aastat. See on viimane — praegune — geoloogiline periood ning teie teadlased nimetavad seda kainosoikumiks ehk uusaegkonnaks.
61:7.20 (702.10) [Esitanud kohalik Elukandja.]
Urantia raamat
62. Kiri
62:0.1 (703.1) LIGIKAUDU miljon aastat tagasi ilmusid äkki ja kolme järjestikuse mutatsiooniga inimkonna otsesed esivanemad, kes põlvnesid leemuri tüüpi, platsentaga imetajate varasest tüvikonnast. Nende varaste leemurite domineerivad jooned pärinesid arengulise eluplasma läänepoolsest ehk hilisemast ameerika rühmast. Kuid enne inimese esivanemate otseliini sisseseadmist täiustus see tüvikond Aafrikas arenenud keskmisena istutatud elu panustega. Idapoolne elurühm ei andnud inimliigi tegelikku tekkimisse peaaegu mingit panust.
62:1.1 (703.2) Inimliigi esivanematega seotud varased leemurid ei olnud otseses seoses varem eksisteerinud gibonite ja inimahvidega, kes elasid Euraasias ja Põhja-Aafrikas ning kelle järeltulijad on püsinud praeguse ajani. Nad ei olnud ka praegust tüüpi leemuri järeltulijad, kuigi pärinesid nende mõlema ühisest, juba ammu väljasurnud esivanemast.
62:1.2 (703.3) Need varased leemurid arenesid küll välja läänepoolkeral, kuid inimkonna otsesed imetajatest esivanemad tekkisid Edela-Aasias, elu keskmises esialgses istutamiskohas, kuid selle idapoolsete alade piiril. Mitu miljonit aastat tagasi olid põhja-ameerika tüüpi leemurid rännanud üle Beringi maasilla läände ja liikusid aegamööda piki Aasia rannikut edela poole. Need rändavad suguharud jõudsid lõpuks tervislikku piirkonda, mis asus tollase laienenud Vahemere ja Hindustani poolsaare kõrgete mäestikupiirkondade vahel. Neil Indiast läänes paiknevatel aladel liitusid nad teiste, soodsate tüvikondadega ja kujunesidki inimsoo esivanemateks.
62:1.3 (703.4) Aja möödudes jäi India mererannik mägedest edela pool järk-järgult vee alla, mis selle piirkonna elu täielikult muust maailmast eraldas. Sellele Mesopotaamia ehk Pärsia poolsaarele pääses vaid põhjaosa kaudu, kuid sellegi tee lõikasid lõuna poole tungivad liustikud korduvalt ära. Ning just sellel, tol ajal peaaegu paradiislikul alal ja just selle leemuritüüpi imetaja arenenumatest järeltulijatest tekkiski kaks suurt rühma, praegused inimahvid ja praegused inimesed.
62:2.1 (703.5) Veidi üle miljoni aasta tagasi ilmusid äkki mesopotaamia ürgimetajad, põhjaameerika leemuri tüüpi, platsentaga imetaja otsesed järeltulijad. Need olid peaaegu üheksakümne sentimeetri pikkused väikesed aktiivsed olendid; kuigi nad tavaliselt tagajalgadel ei käinud, võisid nad kergesti püsti seista. Nad olid karvased ja väledad ning vadistasid ahvide moodi, kuid erinevalt inimahvidest olid nemad lihasööjad. Neil oli algeline vastu kämmalt painduv pöial ja väga kasulik haardvarvas. Sealtmaalt arenes inimese-eelsetel liikidel vastu kämmalt painduv pöial üha edasi, kuna suure varba haaramisjõud kadus üha enam. Hilisematel inimahvidel säilis haardvarvas, kuid inimese tüüpi pöialt neil ei arenenudki.
62:2.2 (704.1) Need ürgimetajad saavutasid oma täiskasvuea kolme-nelja-aastastena ning nende võimalik eluiga oli keskmiselt kakskümmend aastat. Järeltulijad sündisid reeglina ükshaaval, kuid vahel ka kaksikutena.
62:2.3 (704.2) Selle uue liigi esindajatel oli oma suurusega võrreldes suurem aju kui ühelgi teisel seni maakeral elanud loomal. Neil oli palju emotsioone ja arvukalt instinkte, mis iseloomustasid hiljem ürginimest. Nad olid väga uudishimulikud ja vaimustusid väga oma ettevõtmiste õnnestumise üle. Toidunälg ja suguiha olid hästi arenenud ning algelises vastassoo peibutamises ja paarilise valimises avaldus selgelt suguline valik. Nad võitlesid raevukalt oma hõimlaste kaitsmiseks ja ilmutasid perekondlikes suhetes üsna suurt õrnust, neil oli häbile ja kahetsusele lähenev enesealandustunne. Nad olid väga kiinduvad ja oma paarilistele liigutavalt truud, aga kui asjaolud neid lahutasid, valisid nad uue partneri.
62:2.4 (704.3) Olles kasvult väikesed ja ergu meelega, tajumaks kodumetsade ohte, arenes neil erakordne hirmutunne, mis ajendas rakendama tarku ettevaatusabinõusid aitamaks oluliselt kaasa liigi püsimajäämisele, näiteks algeliste varjualuste ehitamine kõrgele puude otsa, millega välditi paljusid maapinnal elamisega kaasnevaid ohte. Inimkonna hirmukalduvused saidki konkreetsemalt alguse neil aegadel.
62:2.5 (704.4) Neil ürgimetajatel arenes niisugune suguharuvaim, mida polnud varem ilmnenud. Nad olid küll väga seltsivad, aga siiski äärmiselt riiakad, kui nende tavalist rutiini mingil viisil häiriti, ja nad ägestusid, kui neid põhjalikult vihastati. Nende sõjakas loomus tuli neile aga igati kasuks, arenenumad rühmad astusid oma vähemarenenud naabritega kõhklematult sõtta ja selektiivse ellujäämise tulemusena liik üha täiustus. Üsna pea allus selle piirkonna väiksemate olendite elu nende ülemvõimule ja väga vähesed vanematest mittelihasööjatest ahvitaolistest suguharudest jäid püsima.
62:2.6 (704.5) Rohkem kui tuhande aasta jooksul paljunesid ja levisid need väikesed agressiivsed loomad üle Mesopotaamia poolsaare ning täiustusid pidevalt nii füüsilise tüübi kui ka üldise arukuse poolest. Ja täpselt seitsekümmend põlvkonda pärast selle uue suguharu tekkimist kõrgemat tüüpi leemurist esivanemast toimus uus epohhiloov areng — äkki eristusid Urantia inimolendite arengu järgmise olulise etapi esivanemad.
62:3.1 (704.6) Ürgimetajate elujärgu algul, nende väledate olendite arenenud paari elupaigas puu otsas sündisid kaksikud, üks emane ja üks isane. Need olid oma esivanematega võrreldes tõeliselt ilusad väikesed loomad. Neil oli kehal vähe karvu, kuid see ei olnud neile puudeks, sest nad elasid soojas ja ühtlases kliimas.
62:3.2 (705.1) Need lapsed kasvasid veidi enam kui ühe meetri ja kahekümne sentimeetri pikkuseks. Nad olid igas suhtes oma vanematest suuremad, neil olid pikemad jalad ja lühemad käed. Nende pöidlad paindusid peaaegu täiuslikult vastu kämmalt, olles mitmesugusteks töödeks peaaegu niisama sobivad kui inimese praegune pöial. Nad kõndisid püsti, nende jalad sobisid kõndimiseks peaaegu niisama hästi kui hilisematel inimrassidel.
62:3.3 (705.2) Nende aju oli vähem arenenud ja väiksem kui inimolenditel, ent palju kõrgemalt arenenud ja palju suurem kui nende esivanematel. Kaksikutel ilmnes juba varakult kõrge intellekt ning neid tunnustati peagi kogu ürgimetajate suguharu juhtidena, millega loodi tegelikult algelist tüüpi ühiskonnakord ja algeline majanduslik tööjaotus. Õde ja vend paaritusid ning peagi oli neil kakskümmend üks üsna omasugust last, kõik üle ühe meetri ja kahekümne sentimeetri pikad ja igas suhtes oma esivanemate liigist arenenumad. Sellest uuest rühmast sai vahepealsete imetajate tuumik.
62:3.4 (705.3) Kui see uus ja arenenum rühm arvuliselt suurenes, puhkes halastamatu sõda. Pärast selle kohutava võitluse lõppu ei olnud enam ühtki varem eksisteerinud esivanematest ürgimetajate rassi esindajat elus. Liigi väiksemaarvulisem, kuid võimsam ja arukam haru oli oma esivanemate arvel püsima jäänud.
62:3.5 (705.4) Ning nüüd sai sellest olendist peaaegu viieteistkümneks tuhandeks aastaks (kuuesajaks põlvkonnaks) maailmaosa hirm. Kõik eelmiste aegade suured ja tigedad loomad olid hävinud. Nende alade kohalikud suured loomad ei olnud lihasööjad ja kasside perekonna suuremad liigid, lõvid ja tiigrid, ei olnud veel maakera sellesse eriliselt kaitstud piirkonda tunginud. Seetõttu said need vahepealsed imetajad vaprateks võitlejateks ja allutasid kogu oma maanurga.
62:3.6 (705.5) Võrreldes oma esivanematega olid vahepealsed imetajad igas suhtes täiuslikumad. Isegi nende võimalik eluiga oli pikem, ulatudes umbes kahekümne viie aastani. Selles uues liigis ilmnes mitmeid algelisi inimlikke jooni. Lisaks oma esivanemates ilmnenud sünnipärastele kalduvustele olid need vahepealsed imetajad võimelised väljendama teatavates vastumeelsetes olukordades vastikustunnet. Neis ilmnes selgelt ka varude soetamise instinkt; nad peitsid toitu, et seda hiljem kasutada, ja armastasid väga koguda siledaid ümaraid kivikesi ning teatavat liiki ümmargusi kive, mis sobisid sõjamoonaks, millega end kaitsta või vaenlast rünnata.
62:3.7 (705.6) Vahepealsed imetajad olid esimesed, kellel ilmnes selgelt ehitamiskalduvus, nagu näitas ka nende võistlemine nii puu otsa majade ehitamises kui ka paljude tunnelitega maa-aluste pelgupaikade rajamises. Nad olid üldse esimene imetajaliik, kes kaitses end puu otsa ja maa alla ehitatud varjupaikadega. Nad loobusid suures osas puude otsas elamisest, elades päeval maapinnal ja magades öösel puu otsas.
62:3.8 (705.7) Aja möödudes tekkis nende arvukuse loomuliku kasvuga lõpuks tihe konkurents toidu ja vastassoo pärast, mis kulmineerus paljude ohvririkaste lahingutega, nii et peaaegu kogu liik hävis. Võitlused jätkusid, kuni ellu jäi vaid üks, vähem kui sajaliikmeline rühm. Ent nüüd valitses taas rahu ja see üksildane püsimajäänud suguharu ehitas endale puude otsa uued magalad ja jätkas taas oma normaalset poolrahulikku eksistentsi.
62:3.9 (705.8) Vaevalt oskate kujutleda, kuivõrd väljasuremise äärel teie inimese-eelsed esivanemad aeg-ajalt on olnud. Kui kogu inimsoo esivanemaks olnud konn oleks hüpanud ühel teataval juhul viis sentimeetrit vähem, oleks kogu areng kulgenud hoopis teisiti. Ürgimetajate otsene leemuritaoline ema pääses surmast vähemalt viis korda vaid juuksekarva võrra, enne kui sünnitas uue kõrgema imetajaklassi isa. Ent kõige lähemal hukule oldi siis, kui välk lõi puusse, mille otsas magas primaadikaksikute tulevane ema. Mõlemad neist vahepealsetest imetajatest vanematest said tugeva šoki ja tõsise põletuse; see taevast tulnud välk tappis kolm nende seitsmest lapsest. Need arenevad loomad olid peaaegu ebausklikud. Paar, kelle puukodusse välk lõi, oli tegelikult vahepealsete imetajate liigi arenenuma rühma juht, kelle eeskujul siirdus üle poole suguharust, arukamad pered, sellest paigast ligikaudu kolme kilomeetri kaugusele ja hakkas ehitama puude otsa uusi eluasemeid ning maa alla uusi varjupaiku — ajutisi pelgupaiku ootamatu ohu puhuks.
62:3.10 (706.1) Varsti pärast kodu valmimist sündisid sellel palju võitlusi üle elanud paaril kaksikud, kõige huvitavamad ja tähtsamad loomad, kes kuni selle ajani üldse olid maailma sündinud, sest nad olid esimesed uuest primaatide liigist, inimese-eelse arengu järgmisest olulisest etapist.
62:3.11 (706.2) Samaaegselt nende primaatidest kaksikute sünniga sündisid kaksikud ka ühel teisel paaril — vahepealsete imetajate suguharu eriti mahajäänud emasel ja isasel, kes olid nii vaimselt kui ka füüsiliselt vähem arenenud. Need kaksikud, üks emane ja teine isane, ei olnud vallutamisest huvitatud. Neid huvitas vaid toiduhankimine ja et nad liha ei söönud, kaotasid nad saakloomade otsimise vastu peagi igasuguse huvi. Need alaarenenud kaksikud said praeguste inimahvide eellasteks. Nende järeltulijad koondusid soojematesse lõunapoolsetesse piirkondadesse, kus oli pehme kliima ja külluses troopilisi puuvilju, ning nad elavad seal tänapäevani üsna samamoodi, välja arvatud harud, mis paaritusid varasemat tüüpi gibonite ja inimahvidega ning on selle tagajärjel suuresti mandunud.
62:3.12 (706.3) Seega on selgesti näha, et inimene on inimahviga suguluses vaid selle poolest, et mõlemad põlvnevad vahepealsetest imetajatest, suguharust, kus sündis ja seejärel eraldus üheaegselt kaks kaksikutepaari: vähemarenenud paar, kelle saatuseks sai praeguste ahvitüüpide, paaviani, šimpansi ja gorilla väljaarendamine; ja kõrgemalt arenenud paar, kelle saatuseks sai jätkata inimese endani arenevat tõusuliini.
62:3.13 (706.4) Nüüdisaegne inimene ja ahvilised pärinesid küll samast suguharust ja liigist, kuid mitte samadest vanematest. Inimese eellased põlvnevad selle vahepealsete imetajate sugukonna valikjäänuki parematest tüvikondadest, nüüdisaegsed ahvid (välja arvatud teatavad varem eksisteerinud leemurite, gibonite, inimahvide ja teiste ahvitaoliste olendite tüübid) on selle vahepealsete imetajate rühma kõige vähemarenenud paari järeltulijad, kusjuures see paar jäi ellu vaid seetõttu, et peitis end oma suguharu viimase ägeda lahingu ajal kaks nädalat maa-aluses toiduhoidlas ja tuli välja alles siis, kui sõjategevus oli ammu lõppenud.
62:4.1 (706.5) Pöördume tagasi kõrgelt arenenud kaksikute, emase ja isase juurde, kes olid vahepealsete imetajate suguharu kaks juhtivat liiget: need loomalapsed olid ebatavalist klassi, neil oli kehal veel vähem karvu kui nende vanematel, ja lapsena püüdsid nad kangekaelselt püsti käia. Nende esivanemad olid alati õppinud tagajalgadel käima, kuid need primaatidest kaksikud seisid algusest peale püsti. Nad sirgusid enam kui meetri ja viiekümne sentimeetri pikkuseks ja nende pead kasvasid teiste suguharuliikmete peadest suuremaks. Nad õppisid küll varakult omavahel märkide ja häälitsuste abil suhtlema, kuid ei suutnud neid uusi sümboleid oma rahvale selgeks teha.
62:4.2 (707.1) Umbes neljateistkümneaastastena põgenesid nad oma suguharust lääne poole, et pere üles kasvatada ja panna alus uuele primaatide liigile. Neid uusi olendeid ongi väga kohane primaatideks nimetada, sest nad olid inimese enda otsesed ja vahetud loomadest esivanemad.
62:4.3 (707.2) Selliselt asustasidki primaadid tol ajal pikalt lõunamerre ulatuva Mesopotaamia poolsaare lääneranniku piirkonna, nende vähemarukate lähisugulaste suguharud elasid aga poolsaare tipu ümbruses ja piki idarannikut.
62:4.4 (707.3) Primaadid olid vahepealsetest imetajatest eellastest inimlikumad ja vähem loomalikud. Uue liigi skelett sarnases oma proportsioonidelt väga algeliste inimrasside skeletiga, nende inimesetüüpi käe-ja jalalaba olid täielikult välja arenenud. Need olendid võisid kõndida ning isegi joosta sama hästi kui kõik nende hilisemad inimestest järeltulijad. Puu otsas elamisest nad suures osas loobusid, kuigi peitusid ööseks ohutuse mõttes ikka veel puude otsa, sest olid väga kartlikud nagu nende varasemad esivanemadki. Nad hakkasid rohkem oma käsi kasutama, mis arendas hästi ajutegevust, kuid nende meelt poleks saanud veel päriselt inimmeeleks nimetada.
62:4.5 (707.4) Kuigi oma emotsionaalse loomuse poolest erinesid primaadid eellastest vähe, ilmnes nende kalduvustes rohkem inimlikkust. Nad olid tegelikult suurepärased kõrgelt arenenud loomad, kes jõudsid küpsuseni ligikaudu kümneaastaselt, ja nende loomulik eluiga oli umbes nelikümmend aastat. See tähendab, et nad oleksid võinud nii kaua elada, kui oleksid surnud loomulikku surma, ent neil varastel aegadel surid loomulikku surma üldse väga vähesed loomad; olelusvõitlus oli selleks liiga pingeline.
62:4.6 (707.5) Ja nüüd, pärast peaaegu üheksasaja põlvkonna jooksul toimunud arengut, mis hõlmas ligikaudu kakskümmend üks tuhat aastat alates ürgimetajate tekkimisest, sündis primaatidel äkki kaks tähelepanuväärset olendit, kaks esimest tõelist inimolendit.
62:4.7 (707.6) Seega said Põhja-Ameerika leemuritüübist põlvnenud ürgimetajatest alguse vahepealsed imetajad ja neist vahepealsetest imetajatest omakorda kõrgelt arenenud primaadid, kes said algelise inimrassi vahetuteks esivanemateks. Primaadid olid inimese arengus viimane oluline lüli, ent vähem kui tuhande aastaga polnud neist erakordsetest suguharudest enam ühtki isendit järel.
62:5.1 (707.7) Aastast 1934 pKr tagasi kahe esimese inimolendi sünnini on täpselt 993 419 aastat.
62:5.2 (707.8) Need kaks tähelepanuväärset loodud-olendit olid tõelised inimolendid. Neil olid täiuslikud inimese pöidlad nagu ka paljudel nende esivanematel ning täpselt sama täiuslikud jalalabad kui praegustel inimrassidel. Nad olid kõndijad ja jooksjad, mitte ronijad; suure varba haaramisfunktsioon oli kadunud, täielikult hävinud. Kui oht neid puu otsa ajas, ronisid nad täpselt samamoodi, nagu seda teeksid tänapäeva inimesed. Nad ronisid mööda puutüve karu kombel, mitte šimpansi või gorilla moodi, kes hooglevad üles mööda oksi.
62:5.3 (708.1) Esimesed inimolendid (ja nende järeltulijad) jõudsid täisküpsuseni kaheteistkümneaastaselt ning nende võimalik eluiga oli ligikaudu seitsekümmend viis aastat.
62:5.4 (708.2) Neil inimkaksikutel ilmnes varakult palju uusi emotsioone. Nad imetlesid nii esemeid kui ka teisi olendeid ja olid üsna edevad. Ent kõige suurem edusamm nende emotsionaalses arengus oli tõeliste inimlike tunnete uue rühma, palveldamisrühma äkiline ilmumine, mis hõlmas aukartust, harrast austust, alandlikkust ja isegi algelist tänulikkust. Hirm koos teadmatusega loodusnähtuste suhtes sünnitab paratamatult algelise religiooni.
62:5.5 (708.3) Need polnud mitte ainsad neis algelistes inimestes ilmnenud tunded, algelisel kujul olid olemas ka paljud kõrgemad tundmused. Nad tunnetasid ähmaselt kahjutunnet, häbi ja etteheiteid ning olid teravalt teadlikud armastusest, vihkamisest ja kättemaksust, olles vastuvõtlikud ka märkimisväärsele kadedustundele.
62:5.6 (708.4) Need kaks esimest inimest — kaksikud — olid oma primaatidest vanematele suur katsumus. Nad olid nii uudishimulikud ja seiklushimulised, et oleksid enne kaheksaaastaseks saamist palju kordi peaaegu oma elu kaotanud. Kaheteistkümneaastaselt oli neil tegelikult üsna palju arme.
62:5.7 (708.5) Nad õppisid väga varakult verbaalselt suhtlema. Kümneaastaselt olid nad töötanud välja peaaegu poolesajast mõttest koosneva täiustatud märgi- ja sõnakeele ning olid oma esivanemate tahumatut suhtlemisviisi tunduvalt täiustanud ja avardanud. Ent kuidas nad ka ei püüdnud, suutsid nad oma vanematele õpetada vaid väheseid oma uutest märkidest ja sümbolitest.
62:5.8 (708.6) Umbes üheksa-aastasena kõndisid nad ühel ilusal päeval mööda jõekallast ja arutasid omavahel olulisi asju. Kõik Urantial asunud taevased intellektid, mina kaasa arvatud, viibisid vaatlejatena selle keskpäevase kohtumise juures. Nad jõudsid sel sündmusrikkal päeval arusaamisele, et hakkavad elama koos ja teineteise jaoks, ning see oli esimene tervest reast sellistest kokkulepetest, mis kulmineerusid lõpuks otsuses põgeneda oma vähemarenenud kaaslaste juurest ja rännata põhja poole, aimamata, et panevad sellega aluse inimsoole.
62:5.9 (708.7) Kuigi me kõik olime väga mures nende kahe väikese metslase plaanide pärast, olime võimetud nende mõttetegevust suunama; me ei mõjutanud — ei saanud mõjutada meelevaldselt nende otsuseid. Kuid meie, Elukandjad, aitasime meile planeedil tegutsemiseks lubatud piirides koos oma kaaslastega inimkaksikuid põhja poole juhtida, eemale nende karvasest ja osaliselt veel puu otsas elavast rahvast. Ja kaksikud rändasidki omaenda aruka valiku tulemusena ning tänu meie juhendamisele põhja poole, eraldatud piirkonda, kus neil ei olnud ohtu bioloogiliselt manduda, segunedes oma vähemarenenud sugulastega primaatide suguharudest.
62:5.10 (708.8) Veidi enne kodumetsadest lahkumist kaotasid nad gibonite ründeretke tagajärjel ema. Kuigi emal polnud nende arukust, tundis ta oma järeltulijate vastu tõeliselt suurt imetajakiindumust ning andis kartmatult oma elu, püüdes imelist paari kaitsta. Tema ohver ei olnud asjatu, sest ta pidas vaenlast kinni, kuni isa saabus abijõuga ja lõi sissetungijad põgenema.
62:5.11 (709.1) Varsti pärast seda lahkus noor paar oma kaaslastest, et panna alus inimsoole, nende primaadist isa oli aga lohutamatu — masendatud. Ta keeldus söömast, kuigi ta teised lapsed tõid talle toitu. Kaotanud oma targad järeltulijad, ei tundunud elu tema tavaliste kaaslaste seas enam elamist väärt. Ta uitas metsas ringi, langes vaenulike gibonite kätte ja peksti surnuks.
62:6.1 (709.2) Meie, Urantia Elukandjad, olime kogu selle aja valvsalt oodanud alates hetkest, mil istutasime planeedi vetesse esmakordselt eluplasma, ning esimeste tõeliste intellekti- ja tahteolendite ilmumine tegi meile muidugi rõõmu ja andis ülima rahuldustunde.
62:6.2 (709.3) Kaksikute vaimse arengu jälgimiseks olime vaadelnud nende seitsme meeleabivaimu tegevust, kes olid määratud Urantiale koos meie saabumisega planeedile. Planeedi elu kogu pika evolutsiooni jooksul olid need väsimatud meele hoolekandjad näidanud pidevalt, et nad suudavad üha paremini kontakteeruda üha kõrgemate loomolendite järjest arenenuma ajuga.
62:6.3 (709.4) Ürgalgse loomariigi instinktiivses ja reflektoorses käitumises sai algul tegutseda ainult intuitsioonivaim. Kõrgemate tüüpide eristumisel sai arusaamisvaim annetada neile loodud-olenditele mõtete spontaanse seondumise. Hiljem täheldasime julgusevaimu tegutsemist, arengulistel loomadel arenes tegelikult algelisel kujul kaitsev eneseteadvus. Pärast imetajarühmade ilmumist nägime üha suuremal määral teadmisvaimu avaldumist. Ja kõrgemate imetajate areng tõi kaasa nõuandevaimu tegevuse, mille tulemusena kasvas karjainstinkt ja käivitus algeline sotsiaalne areng.
62:6.4 (709.5) Nii ürgimetajate, vahepealsete imetajate kui ka primaatide arengus täheldasime esimese viie meeleabivaimu toetust üha enam. Kuid kaks ülejäänud vaimu, kõrgeimad meelvaimud, ei olnud veel kunagi saanud Urantia-tüüpi arengulises meeles tegutseda.
62:6.5 (709.6) Kujutlege, kuidas me ühel päeval rõõmustasime — kaksikud olid umbes kümneaastased — kui palveldamisvaim esmakordselt emase ja veidi hiljem isase kaksiku meelega ühendusse astus. Me teadsime, et kulmineerumas oli miski, mis oli inimmeelega lähedases suguluses; ja kui nad siis ligikaudu aasta pärast, sügava mõtiskluse ja sihikindla otsuse tulemusena otsustasid kodust põgeneda ja põhja poole rännata, hakkas Urantial, neis kahes nüüd inimmõistuseks tunnistatud meeles, tegutsema tarkusevaim.
62:6.6 (709.7) Seitse meeleabivaimu mobiliseerusid nüüd kohe uue korra järgi. Olime pinevas ootuses; mõistsime, et on lähenemas kauaoodatud tund; teadsime, et kohe on vilja kandmas meie pikaajaline pingutus arendada Urantial välja tahteolendid.
62:7.1 (709.8) Meil ei tulnud kaua oodata. Järgmisel päeval pärast kaksikute põgenemist tekkis Urantia planeedi vastuvõtukeskuses keskpäeval universumiringluste signaalide esimene katsevälgatus. Olime kõik muidugi ärevil, mõistes, et on oodata suursündmust, ent kuna see maailm oli elukatsejaam, polnud meil vähimatki aimu, kuidas meile planeedi intellektielu tunnustamisest täpselt teatatakse. Meil ei tulnud kaua teadmatuses viibida. Kolmandal päeval pärast kaksikute põgenemist ja enne Elukandjate korpuse lahkumist saabus Nebadoni peaingel planeedile lähteringlust moodustama.
62:7.2 (710.1) See oli Urantial sündmusrikas päev, mil meie väike rühm kogunes planeedi kosmosesidepooluse ümber ja sai Salvingtonilt planeedi äsja sisseseatud meeleringluse kaudu esimese teate. Ning see esimene teade, mille dikteeris peainglite korpuse ülem, oli järgmine:
62:7.3 (710.2) „Urantia Elukandjatele — Tervitus! Teatame, et Salvingtonil, Edential ja Jerusemil on väga hea meel registreerida Nebadoni keskuses signaal tahteväärikusega meele eksisteerimise kohta Urantial. Kaksikute sihikindlat otsust põgeneda põhja poole ja eraldada oma järeltulijad vähemarenenud esivanematest on tähele pandud. See on Urantial esimene meele, inimtüüpi meele otsus ning seab automaatselt sisse sideringluse, mille kaudu me käesolevat tunnustamissõnumit edastame.”
62:7.4 (710.3) Seejärel saabusid uue ringluse kaudu Edentia Kõigekõrgemate tervitused koos juhistega kohalikele Elukandjatele, mis keelasid meil sellesse meie poolt sisseseatud elumudelisse sekkuda. Meil keelati vahele segada inimprogressi küsimustesse. Ei maksa arvata, et Elukandjad sekkuvad kunagi meelevaldselt ja mehaaniliselt planeedi evolutsiooni kavade loomulikku kulgu, sest me ei tee seda. Kuni selle ajani oli meil lubatud keskkonda juhtida ja eluplasmat eriliselt kaitsta, nüüd aga tuli see erandlik, kuid täiesti loomulik järelevalve lõpetada.
62:7.5 (710.4) Ning niipea kui Kõigekõrgemad oma jutu lõpetasid, jõudis planeedile Satania süsteemi tollase suverääni Luciferi kaunis sõnum. Elukandjad kuulsid nüüd omaenda ülema tervitussõnu ja said temalt loa Jerusemi tagasi pöörduda. Selle Luciferi sõnumiga võeti Elukandjate töö Urantial ametlikult vastu ja meid vabastati igasugusest tulevasest kriitikast meie pingutuste suhtes täiustada Satania süsteemis sisseseatud Nebadoni elumudeleid.
62:7.6 (710.5) Salvingtonilt, Edentialt ja Jerusemilt saabunud sõnumid tähistasid ametlikult Elukandjate pikki ajastuid kestnud järelevalve lõppu planeedil. Nad olid ajastuid valves olnud, neid olid abistanud vaid seitse meeleabivaimu ja Füüsilised Meisterjuhtijad. Ja nüüd, mil planeedi arengulistes loodud-olendites oli tekkinud tahe, võime valida palveldamine ja tõus, mõistsime, et meie töö on lõpule jõudnud, ning meie rühm valmistus lahkuma. Kuna Urantia oli elu teisendamise maailm, anti luba jätta kohale kaks vanemat Elukandjat koos kaheteistkümne abilisega, ning mind valiti sellesse rühma ja ma olen sellest ajast saadik Urantial viibinud.
62:7.7 (710.6) Urantiat tunnustati ametlikult Nebadoni universumis inimestega asustatud planeedina täpselt 993 408 aastat tagasi (aastast 1934 pKr). Bioloogiline areng jõudis taas inimese tahteväärikuse tasemeni, Satania planeedile number 606 oli saabunud inimene.
62:7.8 (710.7) [Esitanud Urantial asuv Nebadoni Elukandja.]
Urantia raamat
63. Kiri
63:0.1 (711.1) URANTIA registreeriti asustatud maailmana, kui esimesed kaks inimolendit — kaksikud — olid üheteistkümneaastased ja enne, kui nad olid saanud tegelike inimolendite teise põlvkonna esiklaste vanemateks. Salvingtoni peaingli sõnum planeedi ametliku tunnustamise kohta lõppes järgmiste sõnadega:
63:0.2 (711.2) „Satania planeedile number 606 on ilmunud inimmeel ja nende uue rassi vanemate nimed on Andon ja Fonta. Ja kõik peainglid palvetavad, et neile loodud-olenditele saaks kiiresti annetada Kõikse Isa vaimu, isikliku, sisimas elava kingituse.”
63:0.3 (711.3) Andon on Nebadoni nimi, mis tähendab „esimene Isa-sarnane loodud-olend, kelles ilmneb inimlik täiuseihalus”. Fonta tähendab „esimene Poja-sarnane loodudolend, kelles ilmneb inimlik täiuseihalus”. Andon ja Fonta said oma nime teada alles siis, kui need anti neile nende ühtesulamisel Mõttekohandajatega. Kogu oma sureliku elu ajal Urantial nimetasid nad teineteist nimedega Sonta-an ja Sonta-en. Sonta-an tähendas „emale armas” ja Sonta-en „isale armas”. Nad andsid teineteisele nimed, mille tähendus kõneleb nende vastastikusest austusest ja armastusest.
63:1.1 (711.4) Andon ja Fonta olid paljuski kõige tähelepanuväärsem inimolendite paar, kes on kunagi maakeral elanud. See imeline paar, need kogu inimkonna tegelikud vanemad, olid igas suhtes paljudest oma otsestest järeltulijatest arenenumad ning erinesid oluliselt kõigist vahetutest ja kaugematest esivanematest.
63:1.2 (711.5) Esimese inimpaari vanemad erinesid oma suguharu keskmisest tasemest pealtnäha vähe, kuid kuulusid siiski selle arukamate liikmete hulka, rühma, mis õppis esimesena kive heitma ja võitluses nuia kasutama. Nad kasutasid ka teravaid kivi-, räni- ja luuogasid.
63:1.3 (711.6) Veel vanemate juures elades oli Andon kinnitanud loomakõõluste abil nuia otsa terava ränikivitüki ja kasutanud seda relva vähemalt tosin korda nii enda kui ka oma niisama seiklushimulise ja uudishimuliku õe elu päästmiseks, kes teda kõigil tema uurimisretkedel alati saatis.
63:1.4 (711.7) Andoni ja Fonta otsus primaatide suguharu eest põgeneda näitab, et nende meele kvaliteet ületas kaugelt madalamat intellekti, mis oli iseloomulik nii paljudele nende hilisematele järeltulijatele, kes alandusid paarituma vähearenenud nõbudega inimahvide suguharudest. Kuid nende ähmane tunne, et nad on midagi enamat kui loomad, tulenes sellest, et neil oli olemas isiksus, ning see täienes veelgi tänu Mõttekohandaja kohalolekule nende sisimas.
63:2.1 (712.1) Kui Andon ja Fonta olid otsustanud põhja poole põgeneda, valdas neid mõneks ajaks ka hirm, eriti kartus oma isa ja lähedasi perekonnaliikmeid pahandada. Nad kujutlesid, kuidas vihased sugulased neid ründavad, ja mõistsid, et nende niigi kadedad suguharukaaslased võivad nad tappa. Noorena olid kaksikud veetnud suurema osa ajast teineteise seltsis ning polnud seetõttu primaatide suguharu loomadest nõbude seas eriti populaarsed. Nende seisundit suguharus polnud parandanud ka eraldiasuva ja palju parema kodu ehitamine puu otsa.
63:2.2 (712.2) Ning kui neid selles uues kodus puu otsas äratas ühel ööl tugev torm, hoidsid nad teineteist hirmunult ja armastavalt embuses ning otsustasid lõplikult ja täielikult, et põgenevad oma suguharu elupaigast ja oma kodust puu otsas.
63:2.3 (712.3) Nad olid endale umbes poole päevatee kaugusele põhja puu otsa lihtsa pelgupaiga valmistanud. See oli nende salajane ohutu peidukoht esimeseks kodumetsadest eemalviibimise päevaks. Kuigi ka kaksikud tundsid primaatidele omast surmahirmu öösel maapinnal viibimise ees, kiirustasid nad juba enne öö saabumist rännakule põhja poole. See öine teekond nõudis neilt vaatamata täiskuule ebatavalist julgust, kuid nad järeldasid õigesti, et öösel on nende äraoleku avastamine ning jälitamine suguharukaaslaste ja sugulaste poolt vähem tõenäoline. Nende plaanitsetud kohtumine toimus ilma vahejuhtumiteta veidi pärast keskööd.
63:2.4 (712.4) Teel põhja poole avastasid nad lahtise ränikivilademe. Leidnud sealt palju mitmesuguseks otstarbeks sobiva kujuga kive, korjasid nad endale tulevikuks paraja varu. Püüdes ränikive lihvida, et need teatud otstarveteks paremini sobiksid, avastas Andon, et neist lööb sädemeid, ja tal tekkis mõte teha tuld. Kuid see mõte ei saanud sel ajal veel kindlaks kavatsuseks, sest kliima oli tervislik ja tuld oli vähe vaja.
63:2.5 (712.5) Kuid sügispäike vajus taevas madalamale ning põhja poole rännates läksid ööd üha jahedamaks. Nad olid juba sunnitud enda soojendamiseks loomanahku kasutama. Enne kui nad olid kodust kuu aega ära olnud, andis Andon oma kaaslasele märku, et ta oskab enda arvates ränikiviga tuld teha. Nad püüdsid kaks kuud ränikivi sädemeid tuletegemiseks kasutada, kuid see ebaõnnestus alati. Paar täksis iga päev sädemeid ja püüdis puud süüdata. Lõpuks ühel õhtul, umbes päikeseloojangu ajal, leiti saladuse lahendus, sest Fontal tuli mõte ronida lähedalkasvava puu otsa ja võtta sealt mahajäetud linnupesa. Linnupesa oli kuiv ja kergestisüttiv ning lõi seetõttu kohe lõkkele, niipea kui säde sellele langes. Nad olid õnnestumisest nii üllatunud ja ehmunud, et lasid tulel peaaegu kustuda, kuid päästsid selle sobivat kütust lisades. Siis hakkasid need kaks kogu inimkonna vanemat esmakordselt küttepuid otsima.
63:2.6 (712.6) See oli nende lühikese, kuid sündmusrikka elu üks rõõmsamaid hetki. Nad istusid kogu öö ja vaatasid, kuidas lõke põleb, mõistes ähmaselt, et on teinud avastuse, mis võimaldab neil kliimat trotsida ja saada seetõttu oma lõunamaadel elavatest loomadest sugulastest igavesti sõltumatuks. Pärast kolmepäevast puhkust ja tule üle rõõmustamist rändasid nad edasi.
63:2.7 (712.7) Andoni primaatidest esivanemad olid sageli välgust süüdatud tuld alal hoidnud, kuid maakera loodud-olendid polnud seni osanud oma tahte järgi tuld süüdata. Läks veel kaua aega, enne kui kaksikud said selgeks, et kuiv sammal ja muud materjalid süütavad tuld niisama hästi kui linnupesad.
63:3.1 (713.1) Peaaegu kaks aastat pärast ööd, mil kaksikud kodust lahkusid, sündis nende esimene laps. Nad panid talle nimeks Sontad; ja Sontad oli esimene Urantial sündinud loodud-olend, kes mähiti sündides kaitsvatesse katetesse. Inimsugu oli tekkinud ja selle uue sündmusega kaasnes instinkt hoolitseda korralikult väetimate laste eest, mis iseloomustas intellektiklassi kuuluva meele edenevat arengut võrreldes puhtloomaliku meelega.
63:3.2 (713.2) Andonil ja Fontal oli kokku üheksateist last ning nad nägid oma eluajal peaaegu poolesaja lapselapse paariheitmist ja poolt tosinat lapselapselast. Perekond elas neljas kõrvutiasetsevas varjualuses kaljude vahel, mis olid pooleldi koopad, kusjuures kolm neist olid omavahel ühendatud käikudega, mis olid kaevatud pehmesse lubjakivisse Andoni laste väljamõeldud ränikivist tööriistadega.
63:3.3 (713.3) Neil varastel andoniitidel ilmnes väga tugev suguharuvaim, nad küttisid rühmadena ega uidanud kunagi kodukohast väga kaugele. Nad näisid mõistvat, et on eraldiasuv ning ainulaadne elusolendite rühm, kes peab seetõttu kokku hoidma. See lähedase suguluse tunne tulenes kahtlemata meeleabivaimude kõrgemast hoolitsusest nende meele eest.
63:3.4 (713.4) Andon ja Fonta töötasid lakkamatult oma suguharu kasvatamise ning arendamise nimel. Nad elasid neljakümne kahe aastaseks, mil mõlemad surid maavärina ajal, kui nende peale langes kivirahn. Nende viis last ja üksteist lapselast hukkusid koos nendega ning peaaegu kakskümmend nende järeltulijat sai raskeid vigastusi.
63:3.5 (713.5) Pärast vanemate surma võttis Sontad vaatamata oma raskele jalavigastusele sugukonna juhtimise üle ning talle oli tubliks abiliseks tema naine, ta vanim õde. Nende esimeseks tööks oli veeretada kohale kive ja matta surnud vanemad, vennad, õed ja lapsed kindlalt nende alla. Seda matust ei tohiks ületähtsustada. Nende ettekujutused surmajärgsest ellujäämisest olid väga ebamäärased ja ähmased ning tulenesid suures osas nende fantastilistest ja värvikatest unenägudest.
63:3.6 (713.6) Andoni ja Fonta suguselts hoidis kokku kuni kahekümnenda põlveni, mil konkurents toidu pärast ja sotsiaalsed pinged neid lahku ajasid.
63:4.1 (713.7) Ürginimestel — andoniitidel — olid mustad silmad ja tõmmu jume, midagi kollase ja punase vahepealset. Värvainet melaniini leidub kõigi inimolendite nahas. See on andoniitide algne nahapigment. Need varased andoniidid sarnanesid oma üldise välimuse ja nahavärvi poolest rohkem tänapäevaste eskimotega kui ükski teine praegu elav inimtüüp. Nad olid esimesed loodud-olendid, kes kasutasid kaitseks külma vastu loomanahku; neil oli kehal vaid veidi rohkem karvu kui tänapäeva inimestel.
63:4.2 (713.8) Varase inimese loomadest esivanemate suguharuelu lasi juba aimata arvukate sotsiaalsete kokkulepete algeid ja kui nende olendite emotsioonid avardusid ning aju täiustus, hakkas suguharus kohe kujunema ühiskonnakord ja uus tööjaotus. Nad olid ülimalt algatusvõimelised, kuid mänguinstinkt oli veel väga vähe arenenud ning huumorimeel puudus peaaegu täielikult. Ürginimene naeratas vahetevahel, kuid ei naernud kunagi südamest. Huumor sai hilisema, Aadama rassi pärisosaks. Need varased inimolendid ei olnud nii valutundlikud ega reageerinud nii ägedalt ebameeldivatele olukordadele kui paljud hilisemad arenevad surelikud. Sünnitamine ei olnud Fontale ega tema otsestele järeltulijatele valus ega kurnav katsumus.
63:4.3 (714.1) Nende suguselts oli suurepärane. Mehed võitlesid kangelaslikult oma kaaslaste ja järglaste turvalisuse eest, naised olid armastavalt pühendunud lastele. Kuid nende patriotism piirdus üksnes oma suguharuga. Nad olid väga ustavad oma perekonnale; nad läksid oma lapsi kaitstes kõhklematult surma, kuid ei suutnud mõista, et peaksid püüdma maailma oma lapselaste heaks paremaks muuta. Altruism polnud inimsüdames veel sündinud, kuigi neis Urantia põliselanikes olid juba olemas kõik religiooni sünniks olulised emotsioonid.
63:4.4 (714.2) Need varased inimesed olid südantliigutaval moel oma kaaslastesse kiindunud ning omasid kindlasti tõelist, kuigi tahumatut ettekujutust sõprusest. Hilisematel aegadel oli üsna tavaline, et pidevalt toimuvates lahingutes vähemarenenud suguharudega mõni neist ürginimestest võitles vapralt ühe käega, teisega aga püüdis oma haavatud kaassõdalast kaitsta ja päästa. Neis ürginimestes oli juba liigutavalt aimata paljusid hilisema evolutsioonilise arengu kõige üllamaid ja väga inimlikke jooni.
63:4.5 (714.3) Algses andoniitide suguharus säilis juhtimisliin katkematuna kuni kahekümne seitsmenda põlvkonnani, mil Sontadi otseste järglaste seas meessoost järeltulijaid ei olnud ja kaks valitsejapretendenti hakkasid võitlema ülemvõimu eest suguharus.
63:4.6 (714.4) Enne andoniitide suguharude ulatuslikku laialihajumist oli nende varajastest pingutustest omavahel suhelda kujunenud hästiarenenud keel. See keel täiustus üha ja sellele lisandus peaaegu iga päev midagi, sest nende aktiivsete, püsimatute ja uudishimulike inimeste kujundatud keskkonnas tehti pidevalt uusi leiutisi ja kohandumisi. Ning sellest keelest sai Urantia sõna, varase inimperekonna keel kuni ajani, mil ilmusid värvilised rassid.
63:4.7 (714.5) Aja möödudes kasvasid andoniitide suguharud arvuliselt ja laienevate perede omavahelises suhtlemises tekkis hõõrdumisi ja arusaamatusi. Nende inimeste meeli köitsid nüüd vaid kaks asja: jahipidamine toidu hankimiseks ja võitlemine kättemaksuks mõne naabersuguharu-poolse tõelise või oletatava ebaõigluse või solvangu eest.
63:4.8 (714.6) Vaen tugevnes, puhkesid suguharusõjad ning võimekamate ja arenenumate rühmade parimate esindajate seas kanti tõsiseid kaotusi. Mõni kaotus oli korvamatu; mõni kõige väärtuslikum võimekuse- ja intellektitüvi läks maailma jaoks igaveseks kaduma. Need lakkamatud sugukondadevahelised sõjad ähvardasid seda varast rassi ja tema primitiivset tsivilisatsiooni hävitada.
63:4.9 (714.7) Neid ürgseid olendeid oli võimatu ajendada rahumeelselt koos elama. Inimene põlvnes võitlevatest loomadest ja tihedasti koos olles hakkasid kultuuritud inimesed üksteist ärritama ning solvama. Elukandjad teavad seda arenevate olendite kalduvust ja näevad seetõttu ette, et inimolendid jagunevad lõpuks vähemalt kolme, sagedamini isegi kuude selgelt erinevasse rassi.
63:5.1 (715.1) Varased Andoni rassid ei tunginud eriti kaugele Aasiasse ega jõudnud algul Aafrikasse. Tolleaegne geograafia suunas neid põhja poole ning need inimesed rändasid üha enam ja enam põhja, kuni neile tuli ette kolmanda liustiku aeglaselt edasiliikuv jää.
63:5.2 (715.2) Enne kui see ulatuslik jääkate Prantsusmaale ja Briti saartele jõudis, olid Andoni ja Fonta järeltulijad rühkinud üle Euroopa edasi lääne poole ja moodustanud üle tuhande asula suurte jõgede äärde, mis suubusid tolleaegsesse sooja veega Põhjamerre.
63:5.3 (715.3) Need andoniitide suguharud olid Prantsusmaa varased elanikud, kes elasid kümneid tuhandeid aastaid Somme'i jõe ääres. Somme on jõgi, mida liustikud ei muutnud, see voolas tol ajal merre umbes samamoodi kui praegugi. Ning sellega on ka seletatav, miks Somme'i orus leidub kõikjal nii palju tõendeid andoniitide järeltulijatest.
63:5.4 (715.4) Need Urantia põliselanikud ei elanud puude otsas, kuigi põgenesid hädas olles ikka veel puulatva. Nad elasid tavaliselt jõekallastel väljaulatuvate kaljurahnude all ja mäekülgedel paiknenud grottides, kust kõik lähenemisteed olid hästi näha ja oldi ka loodusjõudude eest varjul. Nii said nad mugavalt oma tule ümber olla, ilma et suits neid eriti oleks seganud. Nad polnud lausa koopaelanikud, kuigi jääkate jõudis hilisematel aegadel kaugemale lõunasse ja sundis nende järeltulijaid koobastesse elama asuma. Nad eelistasid elada lahtise taeva all metsa ääres ja oja kaldal.
63:5.5 (715.5) Nad hakkasid väga varakult oma osaliselt katusega kaetud elupaiku kavalasti maskeerima ja ehitasid meisterlikult kivist magamistube, kuplikujulisi kivihütte, kuhu ööseks pugesid. Hüti sissekäigu sulgemiseks veeretati selle ette kivi, mõni suur kivi, mis oli pandud selleks hütti enne katusekivide lõplikku paigaldamist.
63:5.6 (715.6) Andoniidid olid kartmatud ja edukad kütid ning kui metsamarjad ja teatavad puuviljad välja arvata, toitusid nad ainult lihast. Andon oli leiutanud kivikirve, kuid tema järeltulijad leiutasid varakult viskeoda ja harpuuni ning hakkasid neid tõhusalt kasutama. Lõpuks ometi hakkas tööriistu loov mõistus töötama koos riista kasutava käega ning need varased inimesed omandasid ränikivist tööriistade vormimisel suure osavuse. Nad rändasid ränikivi otsides kaugele, nii nagu praegused inimesed rändavad maakera teise otsa kulda, plaatina ja teemante otsima.
63:5.7 (715.7) Need Andoni suguharud ilmutasid ka paljudel muudel viisidel arukust, mida nende taandarenevad järeltulijad ei saavutanud järgmise poole miljoni aasta jooksulgi, kuigi nad avastasid ikka ja jälle uuesti erinevaid tulesüütamisviise.
63:6.1 (715.8) Mida enam andoniidid hajusid, seda tugevam oli suguharude kultuuriline ja vaimne taandareng peaaegu kümne tuhande aasta jooksul kuni Onagari ajani, kes võttis suguharude juhtimise enda peale, seadis nende vahele rahu ja juhtis neid esmakordselt kummardama „inimestele ja loomadele hinguse andjat”.
63:6.2 (716.1) Andoni filosoofia oli väga segane: ta oleks peaaegu hakanud tulekummardajaks, sest oli juhuslikust tule avastamisest suurt lohutust tundnud. Mõistus juhtis teda aga oma avastuselt päikese kui kõrgema ja aukartust äratavama soojus-ja valgusallika juurde, kuid see oli liiga kaugel ning seetõttu temast päikesekummardajat ei saanud.
63:6.3 (716.2) Andoniidid kartsid juba varakult loodusjõude: äikest, välku, vihma, lund, rahet ja jääd. Kuid nälg oli tung, mis neid neil varastel aegadel pidevalt saatis, ning kuna nad elatusid suures osas loomadest, arenes neil välja teatav loomade kummardamine. Suuremad toiduks tarvitatavad loomad olid Andonile loomis- ja alalhoidmisjõu sümbolid. Neid mitmesuguseid suuremaid loomi võeti aeg-ajalt kummardamisobjektideks. Kui mingi konkreetne loom oli parajasti moes, joonistati koopaseintele tema ligikaudsed piirjooned, kui aga kunst hiljem edasi arenes, graveeriti seda loomjumalat ka mitmesugustele ehetele.
63:6.4 (716.3) Andoniitide rahvastel tekkis väga varakult tava hoiduda suguharus au sees oleva looma liha söömisest. Selleks et oma noortele seda paremini mällu talletada, kujunes peagi välja austamistseremoonia, mida sooritati ühe niisuguse austatava looma keha ümber; veelgi hiljem arenes see algeline etendus järeltulijatel keerulisemateks ohverdamistseremooniateks. Ning selliselt saidki ohverdamised palveldamise üheks osaks. Seda ideed arendas Mooses edasi heebrea rituaalides ning apostel Paulus säilitas põhimõtteliselt doktriinina patu lunastamisest „vere valamisega”.
63:6.5 (716.4) Toidu ülimat tähtsust nende primitiivsete inimolendite elus näitab ka palve, mida õpetas neile lihtsatele inimestele nende suur õpetaja Onagar. See palve oli järgmine:
63:6.6 (716.5) „Oo, Elu Hingus, meie igapäevast toitu anna meile tänapäev, vabasta meid jää needusest, päästa meid meie metsavaenlaste käest ja võta meid halastavalt vastu Suurde Teispoolsusesse.”
63:6.7 (716.6) Onagari keskus oli iidse Vahemere põhjarannikul praeguse Kaspia mere piirkonnas, asulas nimega Oban, mis oli peatuskoht, kust Mesopotaamia lõunaaladelt põhja suunduvad rännuteed läände pöörasid. Obanist lähetas Onagar õpetajaid kaugetesse asulatesse levitama oma uusi seisukohti ühestainsast Jumalusest ja oma ettekujutust hauatagusest elust, mida ta nimetas Suureks Teispoolsuseks. Need Onagari saadikud olid maailma esimesed misjonärid; nad olid ka esimesed inimolendid, kes küpsetasid liha ja kasutasid korrapäraselt tuld toiduvalmistamiseks. Nad küpsetasid lihatükke pulkade otsas ja kuumadel kividel. Hiljem küpsetasid nad tules isegi suuri lihakäntsakaid, kuid nende järeltulijad pöördusid peaaegu täielikult tagasi toore liha kasutamise juurde.
63:6.8 (716.7) Onagar sündis 983 323 aastat tagasi (arvestades aastast 1934 pKr) ja elas kuuekümne üheksa aastaseks. Selle Planeedivürsti-eelsete aegade meistermeele ja vaimse juhi saavutuste loetelu on põnev lugu nende ürginimeste organiseerimisest tõeliseks ühiskonnaks. Ta asutas tõhusa suguharuvalitsuse, milletaolist järgnevad põlvkonnad ei saavutanud paljude aastatuhandete jooksul. Kuni Planeedivürsti saabumiseni polnud maakeral enam kunagi nii kõrget vaimset tsivilisatsiooni. Neil lihtsatel inimestel oli tõeline, kuigi algeline religioon, ent nende manduvad järeltulijad lasid sel hiljem kaduda.
63:6.9 (717.1) Kuigi Andon ja Fonta nagu ka paljud nende järeltulijad olid Mõttekohandaja vastu võtnud, saabus alles Onagari ajal Urantiale suurel arvul Kohandajaid ja kaitseseeraveid. See oli tõeline ürginimese kuldajastu.
63:7.1 (717.2) Suurepärased inimrassile alusepanijad Andon ja Fonta leidsid tunnustust, kui Planeedivürsti saabudes Urantia üle kohut mõisteti, ning hiljem, eluasemeilmade elukorraldusest edasi liikudes, anti neile Jerusemi kodanikustaatus. Kuigi neil pole kunagi enam lubatud Urantiale tagasi pöörduda, on nad teadlikud selle rassi ajaloost, millele nad aluse panid. Nad kurvastasid Caligastia reetlikkuse üle, tundsid südamevalu Aadama ebaõnnestumise pärast, ent olid ülimalt rõõmsad, kui saabus teade, et Miikael on valinud oma viimaseks annetumiskohaks nende maailma.
63:7.2 (717.3) Jerusemil sulasid nii Andon kui ka Fonta oma Mõttekohandajatega ühte, samuti mitmed nende lastest, kaasa arvatud Sontad, kuid enamik nende otsestest järeltulijatest saavutas vaid Vaimuga ühtesulamise.
63:7.3 (717.4) Varsti pärast Jerusemile saabumist said Andon ja Fonta Süsteemi Suveräänilt loa pöörduda tagasi esimesse eluasemeilma teenima koos morontiaisiksustega, kes tervitavad Urantialt taevastesse sfääridesse saabuvaid aja palverändureid. Ning nad on määratud sellesse teenistusse määramata ajaks. Seoses käesolevate ilmutustega püüdsid nad saata Urantiale tervitusi, kuid nende palve lükati targu tagasi.
63:7.4 (717.5) Niisugune oli lugu Urantia ajaloo kõige kangelaslikumast ja põnevamast peatükist, lugu kogu inimkonna ainulaadsete vanemate arengust, eluvõitlustest, surmast ja igavesest ellujäämisest.
63:7.5 (717.6) [Esitanud Urantial asuv Elukandja.]
Urantia raamat
64. Kiri
64:0.1 (718.1) SEE on lugu Urantia arengurassidest alates Andoni ja Fonta aegadest peaaegu miljon aastat tagasi kuni Planeedivürsti aegadeni ja edasi jääaja lõpuni.
64:0.2 (718.2) Inimsugu on peaaegu miljoni aasta vanune ja selle ajaloo esimene pool vastab ligikaudu Planeedivürsti-eelsetele aegadele Urantial. Inimkonna ajaloo teine pool algab Planeedivürsti saabumisest ja kuue värvilise rassi ilmumisest ning vastab perioodile, mida peetakse üldiselt vanemaks kiviajaks.
64:1.1 (718.3) Ürginimene ilmus maakerale evolutsioonilise arengu tulemusena veidi vähem kui miljon aastat tagasi ning tema kogemused olid tormilised. Ta püüdis instinktiivselt pääseda segunemisest vähemarenenud inimahvi suguharudega. Kuid viljatute, umbes 9000 meetri kõrgusel merepinnast paiknevate Tiibeti mägismaade tõttu ei saanud ta ida poole rännata; laienenud Vahemere tõttu, mis ulatus idas India ookeanini, ei saanud ta minna ka lõunasse ega läände, ja põhja poole suundudes tuli talle vastu edasiliikuv jää. Ent kuigi edasist rännet pidurdas jää ja kuigi laialihajuvad suguharud muutusid üha vaenulikumaks, ei hellitanud arukamad rühmad kunagi mõtet minna lõuna poole, oma karvaste, puu otsas elavate ja vähemarukate nõbude juurde.
64:1.2 (718.4) Sellest abitusest, mida põhjustas geograafilisest asukohast tingitud suletud keskkond — paremal mäed, vasakul vesi ja ees jää —, kasvasid välja paljud inimese varased usutunded. Ent need edumeelsed andoniidid ei soostunud kuidagi tagasi pöörduma oma lõunas elavate vähemarenenud ja puu otsas elavate sugulaste juurde.
64:1.3 (718.5) Vastupidiselt oma mitteinimsugulaste tavadele vältisid andoniidid metsi. Metsades on inimene alati mandunud, inimareng on kulgenud edasi vaid avamaal ja kõrgematel laiuskraadidel. Avamaal valitsevad külm ja nälg stimuleerivad tegutsema, leiutama ja kokkuhoidlik olema. Need andoniitide suguharud olid karmi põhjamaise kliima raskustes ja puuduses arenemas praeguse inimsoo teerajajateks, kuid mahajäänud nõbud mõnulesid nende ühise varase päritolumaa lõunamaistes troopikametsades.
64:1.4 (718.6) Need sündmused toimusid jää kolmanda pealetungi ajal, mis geoloogide arvestuse järgi on esimene. Esimesed kaks liustikku ei olnud Põhja-Euroopas ulatuslikud.
64:1.5 (718.7) Jääajal oli Inglismaa enamasti Prantsusmaaga maismaa kaudu ühendatud, hiljem ühendas Sitsiilia maasild Euroopa Aafrikaga. Andoniitide rännete ajal oli olemas pidev maismaatee, mis algas Inglismaast läänes ja viis läbi Euroopa ja Aasia kuni Jaavani idas; kuid Austraalia oli taas eraldi, mis mõjutas veelgi selle maa omapärase fauna arengut.
64:1.6 (719.1) 950 000 aastat tagasi olid Andoni ja Fonta järeltulijad kaugele itta ja läände rännanud. Läände liikudes suundusid nad üle Euroopa Prantsusmaale ja Inglismaale. Hilisematel aegadel tungisid nad ida poole kuni Jaavani, kus leiti hiljuti nende — niinimetatud jaava inimese — luid, ning rändasid siis edasi Tasmaaniasse.
64:1.7 (719.2) Läände siirdunud rühmad saastusid ühistest esivanematest pärinevate mahajäänud tüvikondadega vähem kui itta suundunud rühmad, kes segunesid nii vabalt oma arengus mahajäänud, loomalike nõbudega. Need mitte-edumeelsed indiviidid uitasid lõuna poole ja leidsid peagi paarilisi vähemarenenud suguharudest. Hiljem pöördus nende segaverelisi järglasi üha enam põhja tagasi, et heita paari arvukuselt kiiresti kasvavate andoniidi rahvastega, ning need kahetsusväärsed liidud kahjustasid alati arenenumat tüvikonda. Hinguse Andjat kummardas üha vähem ürginimeste asulaid. Seda varast ürgset tsivilisatsiooni ähvardas väljasuremine.
64:1.8 (719.3) Ning nii on Urantial alati olnud. Rumalusest on arenenumatel lastud vabalt vähemarenenumatega sugu teha, mis on paljutõotavaid tsivilisatsioone järjest kahjustanud ja lõpuks hävinguni viinud.
64:2.1 (719.4) 900 000 aastat tagasi olid Andoni ja Fonta kunstid ja Onagari kultuur maakeralt kadumas; kultuur, religioon ja isegi ränikivi töötlemine olid madalaimas mõõnaseisus.
64:2.2 (719.5) See oli aeg, mil Lõuna-Prantsusmaalt jõudsid Inglismaale arvukad vähemarenenud segavereliste rühmad. Need suguharud olid metsade ahvitaoliste olenditega nii segunenud, et meenutasid vaevu inimesi. Neil polnud religiooni, aga nad tegelesid lihtsa ränikivitöötlemisega ning olid piisavalt arukad, et tuld süüdata.
64:2.3 (719.6) Neile järgnes mõnevõrra arenenum ja kiiresti sigiv rahvas, kelle järeltulijad levisid peagi üle kogu mandri, alates põhjapoolsetest jää-aladest kuni Alpide ja Vahemereni lõunas. Need suguharud on niinimetatud heidelbergi rass.
64:2.4 (719.7) Sellel pikal kultuurilise allakäigu perioodil säilitasid foxhalli rahvad Inglismaal ja Loode-India Badonani hõimud mõningaid Andoni traditsioone ja teatavaid Onagari kultuuri jäänuseid.
64:2.5 (719.8) Foxhalli rahvad olid kõige läänepoolsemad ning neil õnnestus andoniitide kultuurist nii mõndagi alal hoida; neil säilis ka ränikivi töötlemise oskus, mille nad andsid edasi oma järeltulijatele, eskimote iidsetele esivanematele.
64:2.6 (719.9) Kuigi foxhalli rahvaste jäänused avastati Inglismaal viimasena, olid need andoniidid tegelikult esimesed neil aladel elanud inimolendid. Sel ajal oli Prantsusmaa ikka veel Inglismaaga maasilla kaudu ühendatud ja et enamik Andoni järeltulijate varastest asulatest paiknes neil ammustel aegadel jõgede ääres ning merekallastel, on need praegu Doveri väina ja Põhjamere all ning vaid kolm-neli neist on Inglismaa rannikul veest väljas.
64:2.7 (720.1) Paljud arukamad ja vaimsemad foxhalli rahvad säilitasid oma rassi kõrge taseme ja järgisid algelisi usutavasid. Ning see rahvas, kellele lisandus hiljem teisi tüvikondi, rändas pärast üht hilisemat jääaega Inglismaalt edasi läände ning neid esindavad tänapäeval eskimod.
64:3.1 (720.2) Peale läänepoolsete foxhalli rahvaste püsis idas teinegi kultuurivõitluste keskus. See rühm asus India loodeosa mägismaade eelmäestikus, Andoni pojapoja pojapoja Badonani suguharude seas. Need inimesed olid Andoni järglastest ainsad, kes ei toonud kunagi inimohvreid.
64:3.2 (720.3) Mägilastest badonaniidid elasid laial metsadega ümbritsetud platool, millest voolasid läbi ojad ja kus oli külluses jahiloomi. Nagu mõned nende nõbud Tiibetis, elasid ka nemad algelistes kivihüttides, mäekülgedel grottides ja pooleldi maa-alustes käikudes.
64:3.3 (720.4) Kui põhjapoolsed hõimud hakkasid üha enam jääd kartma, siis oma päritolumaa lähedal elavad hõimud tundsid üha enam hirmu vee ees. Nad nägid, kuidas Mesopotaamia poolsaar järk-järgult merre vajus, ja kuigi see veel mitu korda välja kerkis, kujundasid nende ürgrasside traditsioone merega seotud ohud ja hirm aegajalt esinevate uputuste ees. Ning see hirm koos jõgede üleujutustest põhjustatud üleelamistega oli üks põhjusi, miks nad turvalisemat elupaika otsides asusid mägismaale.
64:3.4 (720.5) Badonani rahvastest ida pool, Põhja-India Siwaliki mägedes võib leida fossiile, mis on inimese ja mitmesuguste inimese-eelsete rühmade üleminekutüüpidele lähedasemad kui kusagil mujal maailmas.
64:3.5 (720.6) 850 000 aastat tagasi alustasid arenenumad Badonani hõimud oma vähemarenenud ja loomalike naabrite vastu suunatud hävitussõda. Vähem kui tuhande aastaga oli enamik inimesele lähedastest loomarühmadest neis piirkondades kas hävitatud või lõunapoolsetesse metsadesse tagasi aetud. Selle alaväärtuslike olendite hävitamise kampaania tulemusena täiustusid tolleaegsed mägihõimud veidi. Ja täiustunud badonaniitide tüvikonna segaverelised järeltulijad ilmusid tegevusareenile uue, selgelt erineva rahvana — neandertali rassina.
64:4.1 (720.7) Neandertallased olid suurepärased võitlejad ja rändasid palju. Nad levisid järkjärgult oma keskustest Loode-India mägismaadel läände Prantsusmaani, idas Hiinani ja lõunas isegi Põhja-Aafrikani. Nad domineerisid maailmas peaaegu poole miljoni aasta vältel, kuni värviliste arengurasside rändeajani.
64:4.2 (720.8) 800 000 aastat tagasi oli jahiloomi külluses; kõikjal Euroopas uitas palju hirveliike, samuti elevante ja jõehobusid. Oli arvukalt veiseid; hobuseid ja hunte leidus igal pool. Neandertallased olid head kütid ning Prantsusmaa hõimudel tekkis esimesena tava, et edukaimad kütid saavad endale valida naise oma soovi järgi.
64:4.3 (721.1) Põhjapõder oli neile neandertali rahvastele väga kasulik loom, tema liha tarvitati toiduks, nahka, sarvi ja luid mitmesuguste rõivaste ja tööriistade valmistamiseks. Nende kultuur oli algeline, kuid nad olid ränikivi töötlemist tunduvalt täiustanud, kuni see jõudis peaaegu Andoni aegade tasemeni. Taas võeti kasutusele suured puuvarre külge kinnitatud ränikivid, mida kasutati kirveste ja kirkadena.
64:4.4 (721.2) 750 000 aastat tagasi oli neljas jääkaas juba üsna kaugele lõunasse jõudnud. Neandertallased tegid oma täiustatud tööriistadega põhjapoolsete jõgede jääliustikesse auke ja said nii aukude juurde hingama tulnud kalu västraga püüda. Aga ka need suguharud taandusid edasiliikuva jää ees, mille pealetung Euroopas oli sel ajal kõige ulatuslikum.
64:4.5 (721.3) Siberi liustik rühkis sel ajal lõunas kaugemale kui kunagi enne, sundides ürginimesi lõuna poole, oma päritolualadele liikuma. Kuid inimliigid olid juba niivõrd eristunud, et oht seguneda oma mitteedumeelsete inimahvidest sugulastega oli tunduvalt väiksem.
64:4.6 (721.4) 700 000 aastat tagasi oli neljas, Euroopa suurim liustik, taandumas; inimesed ja loomad pöördusid põhja tagasi. Kliima oli jahe ja niiske ning ürginimestel oli Euroopas ja Lääne-Aasias jälle soodne aeg. Metsad levisid järk-järgult põhja üle maa, mida oli alles hiljuti katnud liustik.
64:4.7 (721.5) Imetajate elu oli suur liustik vähe muutnud. Loomad püsisid jää ja Alpide vahelises kitsas maavööndis ja levisid liustiku taandudes taas üle kogu Euroopa. Aafrikast saabusid Sitsiilia maasilla kaudu sirgevõhalised elevandid, laianinalised ninasarvikud, hüäänid ja Aafrika lõvid; need uued loomad peaaegu hävitasid mõõkhambulised tiigrid ning jõehobud.
64:4.8 (721.6) 650 000 aastat tagasi oli kliima endiselt pehme. Liustikevahelise perioodi keskpaigas oli see nii palju soojenenud, et Alpid olid jääst ja lumest peaaegu puhtad.
64:4.9 (721.7) 600 000 aastat tagasi oli jää jõudnud oma sel ajal kõige põhjapoolsema taganemispunktini ja hakkas pärast mõne tuhande aastast vaheaega taas lõunasse liikuma, oma viiendale reisile. Kuid kliima muutus viiekümne tuhande aasta jooksul vähe. Inimene ja Euroopa loomad olid vähe muutunud. Eelmine periood oli olnud veidi põuane, kuid nüüd oli maa viljakam ja alpiliustikud ulatusid kaugele alla mööda jõeorge.
64:4.10 (721.8) 550 000 aastat tagasi surus pealetungiv liustik inimese ja loomad jälle lõunasse. Kuid seekord oli inimesel piisavalt ruumi laias maismaavööndis, mis ulatus kirdes Aasiasse ning paiknes jääkatte ja Vahemere pikenduse, tol ajal palju suurema Musta mere vahel.
64:4.11 (721.9) Neil neljanda ja viienda jäätumise aegadel levis neandertali rasside algeline kultuur veelgi. Ent edasiareng oli väga väike ja näis tõesti, et katse kujundada Urantial uut ja teisenenud tüüpi arukat elu ebaõnnestub. Need ürginimesed elasid peaaegu veerand miljonit aastat samamoodi edasi, küttides ja kalastades, ajuti mõnes suunas täiustudes, kuid võrreldes oma arenenumate andoniitidest esivanematega üldiselt pidevalt taandarenedes.
64:4.12 (721.10) Neil vaimupimeduse aegadel jõudis ebauskliku inimkonna kultuur kõige madalama tasemeni. Neandertallastel polnudki tegelikult muud religiooni peale häbiväärse ebausu. Nad tundsid surmahirmu pilvede, eriti aga udude ees. Hirm loodusjõudude ees kujunes järk-järgult algeliseks religiooniks, loomade kummardamine aga tööriistade täiustudes vähenes, sest jahiloomi oli külluses ja inimesed ei pidanud enam toidu pärast nii palju muretsema. Jahipidamise seksuaalne hüvitamine andis oma panuse küttimisoskuste tunduvasse täiustamisse. See uus hirmureligioon viis püüetele lepitada nende loodusjõudude taga peituvaid nähtamatuid jõude ning kulmineerus hiljem inimeste ohverdamises nende nähtamatute ja tundmatute füüsiliste jõudude rahuldamiseks. Ning see kohutav inimohvrite toomise tava on Urantia vähemarenenud inimeste seas säilinud veel ka kahekümnendal sajandil.
64:4.13 (722.1) Neid varaseid neandertallasi võis vaevalt päikesekummardajateks nimetada. Nad elasid pigem pimedusehirmus, videviku saabudes valdas neid surmahirm. Kui oli veidi kuuvalgust, polnud väga viga, aga kui Kuu ei paistnud, sattusid nad paanikasse ja hakkasid oma meeste ning naiste paremaid esindajaid ohverdama, et Kuud jälle välja meelitada. Nad said juba varakult aru, et Päike pöördub regulaarselt tagasi, aga Kuu pöördus nende arvates tagasi vaid siis, kui nad olid oma suguharukaaslasi ohverdanud. Rassi arenedes ohverdamise objektid ja eesmärgid järjest muutusid, kuid inimohvrite toomine religioossete tseremooniate käigus jäi veel kauaks püsima.
64:5.1 (722.2) 500 000 aastat tagasi tekkis Loode-India mägismaade Badonani hõimude vahel uus suur rassivõitlus. Halastamatu sõda kestis üle saja aasta ja kui see lõpuks lõpule jõudis, oli alles veel vaid umbes sada perekonda. Kuid need ellujäänud olid kõige arukamad ja veetlevamad kõigist Andoni ja Fonta sel ajal elanud järeltulijatest.
64:5.2 (722.3) Ning nüüd juhtus nende mägilastest badonaniitide hulgas midagi uut ja imelikku. Ühel tollase asustatud mägipiirkonna kirdeosas elanud mehel ja naisel hakkasid äkki sündima ebatavaliselt arukad lapsed. Sellest Sangiku perest said Urantia kõigi kuue värvilise rassi esivanemad.
64:5.3 (722.4) Need Sangiku lapsed, keda oli kokku üheksateist, olid oma kaaslastest arukamad, peale selle oli nende nahal ainulaadne kalduvus päikese käes erinevaid värvusi omandada. Neist üheksateistkümnest lapsest viis olid punased, kaks oranžid, neli kollased, kaks rohelised, neli sinised ja kaks indigovärvi. Kui lapsed suureks kasvasid, muutus nende värvus veel tugevamaks, aga hiljem oma hõimukaaslastega paari heites kaldusid kõik nende järeltulijad Sangik-vanema nahavärvi omandama.
64:5.4 (722.5) Ning nüüd ma katkestan kronoloogilise jutustuse, juhtides vaid tähelepanu Planeedivürsti saabumisele ligikaudu sel ajal, ja kirjeldan järjest Urantia kõiki kuut sangikrassi.
64:6.1 (722.6) Ühel keskmisel arengulisel planeedil ilmuvad kuus värvilist arengurassi ükshaaval; esimesena areneb välja punane inimene ja uitab ajastuid maailmas üksi, enne kui ilmuvad järgmised värvilised rassid. Kõigi kuue rassi üheaegne ilmumine Urantial ja ühe perena oli väga ebatavaline.
64:6.2 (723.1) Andoniitide ilmumises Urantial oli Satania jaoks samuti midagi uut. Üheski teises kohaliku süsteemi maailmas ei olnud taoline loodud tahteolendite rass arenenud enne värvilisi arengurasse.
64:6.3 (723.2) 1. Punane inimene. Need rahvad olid inimrassi silmapaistvad esindajad, Andoni ja Fontaga võrreldes paljuski kõrgemal arengutasemel. See oli väga arukas rühm ning nad olid Sangiku lastest esimesed, kellel arenes välja suguharu-tsivilisatsioon ja valitsus. Nad olid alati monogaamsed, polügaamia oli haruldane isegi nende segavereliste järeltulijate seas.
64:6.4 (723.3) Hilisematel aegadel oli neil oma Aasias elavate kollaste vendadega tõsiseid ja pikalevenivaid lahkhelisid. Neid aitas vibu ja noole varane leiutamine, kuid nad olid pärinud kahjuks suures osas ka oma esivanemate kalduvuse omavahel võidelda ning see nõrgestas neid niivõrd, et kollased hõimud tõrjusid nad Aasia mandrilt välja.
64:6.5 (723.4) Ligikaudu kaheksakümmend viis tuhat aastat tagasi suundusid punase rassi suhteliselt puhtaverelised jäänused massiliselt Põhja-Ameerikasse ning veidi pärast seda langes Beringi maakitsus vee alla, jättes nad isolatsiooni. Punane inimene ei naasnud enam kunagi Aasiasse. Kuid nad jätsid kõikjale Siberisse, Hiinasse, Kesk-Aasiasse, Indiasse ja Euroopasse palju oma tüvikonnast, mis segunes teiste värviliste rassidega.
64:6.6 (723.5) Kui punane inimene üle maasilla Ameerikasse läks, viis ta kaasa palju oma varaseid õpetusi ja traditsioone. Tema otsesed esivanemad olid puutunud kokku sündmustega selle maailma Planeedivürsti keskuses. Kuid varsti pärast Ameerikasse jõudmist hakkas punane inimene neid õpetusi unustama ning tema intellektuaalne ja vaimne kultuur tegi läbi suure allakäigu. Peagi hakkasid need inimesed jälle nii ägedalt omavahel võitlema, et näis, nagu hävitaksid suguharusõjad lõppkokkuvõttes kiiresti selle suhteliselt puhtaverelise punase rassi jäänused.
64:6.7 (723.6) Suure taandarengu tõttu näis punane inimene hukule lähenevat, ent kuuskümmend viis tuhat aastat tagasi sai nende juhiks ja vaimseks vabastajaks Onamonalonton. Ta tõi Ameerika punaste inimeste vahele ajutise rahu ja taaselustas nende seas „Suure Vaimu” palveldamise. Onamonalonton elas üheksakümne kuue aastaseks ja tema keskus asus California suurte rannikusekvoiade vahel. Paljude tema hilisemate järeltulijate sugupuud on jõudnud tänapäeva mustjalgindiaanlaste hõimudeni.
64:6.8 (723.7) Aja möödudes said Onamonalontoni õpetustest ähmased traditsioonid. Alustati jälle vastastikuseid hävitussõdu ja enam kunagi pärast selle suure õpetaja aega ei ole ühelgi teisel juhil õnnestunud nende vahele üldist rahu luua. Neis hõimuvõitlustes hävis üha rohkem arukaid tüvikondi, muidu oleksid need võimekad ja arukad punased inimesed Põhja-Ameerika mandril suure tsivilisatsiooni üles ehitanud.
64:6.9 (723.8) Pärast Hiinast Ameerikasse siirdumist ei puutunud põhjapoolne punane inimene maailma teiste mõjudega enam kunagi kokku (välja arvatud eskimod), kuni valge inimene tema hiljem avastas. Väga kahju, et punane inimene jäi peaaegu täielikult ilma võimalusest hilisema Aadama tüvikonna lisamisega täiustuda. Tegelikult oli nii, et punane inimene ei saanud valget inimest valitseda ning ei olnud nõus teda teenima. Kui kaks rassi sellises olukorras ei segune, on üks neist hukule määratud.
64:6.10 (723.9) 2. Oranž inimene. Selle rassi silmapaistvaks jooneks oli iseäralik tung ehitada, ehitada ükskõik mida ja kõike tohutute kivimägede kuhjamiseni lihtsalt selleks, et näha, missugune suguharu suudab kõrgeima mäe ehitada. Kuigi nad ei olnud edumeelne rahvas, said nad Vürsti koolidest palju kasulikku teada ning saatsid oma saadikud sinna õppima.
64:6.11 (724.1) Oranž rass oli esimene, kes siirdus mööda rannikut lõuna poole Aafrikasse, kui Vahemeri läände taandus. Kuid nad ei leidnud endale kunagi Aafrikas soodsat peatuspaika ning hiljem saabunud roheline rass lõpetas nende eksistentsi.
64:6.12 (724.2) Enne lõppu kaotas see rahvas veel palju oma kultuurilisi ja vaimseid pidepunkte. Kuid tänu sellele, et seda õnnetut rassi juhtis meistermeel Porshunta, kes hoolitses nende eest, kui nende keskus oli umbes kolmsada tuhat aastat tagasi Armaggedonis, toimus suur kõrgema eluviisi taaselustumine.
64:6.13 (724.3) Oranži ja rohelise inimese vaheline viimane suur võitlus toimus Egiptuses, Niiluse alamjooksu oru aladel. See pikaleveninud võitlus kestis peaaegu sada aastat ja selle lõpuks olid oranžist rassist vaid väga vähesed ellu jäänud. Rahva laialipaisatud jäänused neelati roheliste ja hiljem saabunud indigoinimeste poolt. Kuid rassina lakkas oranž inimene eksisteerimast ligikaudu sada tuhat aastat tagasi.
64:6.14 (724.4) 3. Kollane inimene. Primitiivsed kollased suguharud olid esimesed, kes loobusid küttimisest, hakkasid elama paiksete kogukondadena ja arendasid välja põllumajandusel põhineva koduse elu. Intellektuaalselt olid nad punasest inimesest veidi madalamal tasemel, kuid sotsiaalselt ja kollektiivselt ületasid rassitsivilisatsiooni edendamisel kokkuvõttes kõiki sangikrahvaid. Neil kujunes välja vennalikkus ning erinevad hõimud õppisid seetõttu suhteliselt rahulikult koos elama ning suutsid punase rassi enda ees tagasi tõrjuda, kui järk-järgult Aasiasse laiali levisid.
64:6.15 (724.5) Nad rändasid kaugele maailma vaimse keskuse mõjudest ja langesid Caligastia usutaganemisele järgnenud suurde pimedusse. Kuid sellel rahval oli ka üks särav ajastu, kui umbes sada tuhat aastat tagasi võttis nende suguharude juhtimise üle Singlangton, kes kuulutas välja „Üheainsa Tõe” palveldamise.
64:6.16 (724.6) Kollase rassi esindajaid jäi suhteliselt arvukalt ellu tänu nende suguharude vahel valitsenud rahule. Alates Singlangtoni päevist kuni nüüdisaegse Hiina ajani on kollast rassi peetud Urantia üheks kõige rahumeelsemaks rahvaks. See rass sai hiljem sissetoodud Aadama tüvikonnast väikese, kuid tõhusa pärandi.
64:6.17 (724.7) 4. Roheline inimene. Roheline rass oli üks ürginimeste vähemvõimekatest rühmadest, keda nõrgestasid väga ulatuslikud ränded erinevates suundades. Enne nende suguharude laialihajumist toimus Fantadi juhtimisel umbes kolmsada viiskümmend tuhat aastat tagasi suur kultuuriline taasärkamine.
64:6.18 (724.8) Roheline rass jagunes kolmeks suureks rühmaks. Põhjapoolsed suguharud alistati, orjastati ja neelati alla kollase ning sinise rassi poolt. Idapoolne rühm sulas ühte tolleaegsete India rahvastega ja nende jäänuseid on veel praegugi alles. Lõunapoolne rahvas siirdus Aafrikasse, kus nad hävitasid oma peaaegu niisama vähearenenud oranžid nõbud.
64:6.19 (724.9) Need kaks rühma olid selles võitluses paljuski parajad vastased, sest kummaski sisaldus hiiglasliku klassi tüvikondi — paljud nende juhid olid kahe meetri ja neljakümne sentimeetri kuni kahe meetri ja seitsmekümne sentimeetri pikkused. Need rohelise inimese hiiglastüved piirdusid enamasti selle lõunapoolse ehk egiptuse rahvaga.
64:6.20 (725.1) Võidukate roheliste inimeste jäänused neeldusid hiljem indigorassi, mis viimase värvilise rahvana välja arenes ja sangikrasside keskusest laiali hajus.
64:6.21 (725.2) 5. Sinine inimene. Sinised inimesed olid suur rahvas. Nad leiutasid varakult piigi ja töötasid seejärel välja paljud nüüdisaegse tsivilisatsiooni kunstide alged. Sinisel inimesel oli punase inimese ajujõud koos kollase inimese hinge ja tundmustega. Aadama järeltulijad eelistasid neid kõigile hiljem püsima jäänud värvilistele rassidele.
64:6.22 (725.3) Varased sinised inimesed võtsid Vürst Caligastia kaaskonda kuuluvate õpetajate veenvaid õpetusi kuulda ning sattusid nende reeturlike õpetajate hilisemate moonutatud õpetuste tõttu suurde segadusse. Nagu teisedki primitiivsed rassid, ei toibunud nemadki enam kunagi päriselt Caligastia reeturlikkuse tekitatud vapustustest ega saanud kunagi täielikult üle kalduvusest omavahel võidelda.
64:6.23 (725.4) Umbes viissada aastat pärast Caligastia langemist toimus algelise, kuid sellegipoolest reaalse ja kasuliku hariduse ning religiooni laialdane taassünd. Sinise rassi hulgas sai suureks õpetajaks Orlandof, kes juhtis paljud suguharud uuesti palveldama tõelist Jumalat, keda nimetati „Ülimaks Pealikuks”. See oli sinise inimese suurim edusamm kuni hilisema ajani, mil seda rassi Aadama tüvikonna lisamisega nii olulisel määral täiustati.
64:6.24 (725.5) Euroopas tehtud vanema kiviaja teaduslikud uuringud ongi põhiliselt seotud nende iidsete siniste inimeste tööriistade, luude ja kunstiesemetega, mida on leitud väljakaevamistel, sest nad püsisid Euroopas kuni hiljutise ajani. Urantia niinimetatud valged rassid on siniste inimeste järeltulijad, keda on teisendanud kõigepealt vähene segunemine kollase ja punase rassiga ning hilisem täiustumine, kui nad assimileerisid suure osa violetsest rassist.
64:6.25 (725.6) 6. Indigo rass. Kui punased inimesed olid kõigist sangikrahvastest kõige arenenumad, siis mustad inimesed olid kõige vähem edumeelsed. Nad rändasid oma mäestikukodudest välja viimasena, liikusid Aafrikasse, võtsid selle mandri enda valdusesse ja on praeguse ajani sinna jäänud, välja arvatud need, keda mõnel ajastul on sunnitud sealt orjadena lahkuma.
64:6.26 (725.7) Indigorahvad olid Aafrikas isoleeritud ja nagu punane inimene, nii jäid ka nemad peaaegu ilma rassi täiustumisvõimalusest, mille oleks neile andnud Aadama tüvikonna sissevalamine. Aafrikas üksi olles ei arenenud indigorass eriti edasi kuni Orvononi ajani, mil toimus suur vaimne ärkamine. Kuigi nad unustasid Orvononi kuulutatud „Jumalate Jumala” hiljem peaaegu täielikult, ei kadunud neil päriselt soov palveldada Tundmatut; mingi palveldamisvorm püsis neil veel vähemalt mõni tuhat aastat tagasi.
64:6.27 (725.8) Vaatamata nende indigorahvaste mahajäämusele, on neil taevaste valitsejate ees täpselt sama seisund kui maakera kõigil teistel rassidel.
64:6.28 (725.9) Neil aegadel toimusid erinevate rasside vahel pinevad võitlused, kuid Planeedivürsti keskuse lähedal elasid valgustatumad hiljuti õpetust saanud rühmad suhteliselt harmooniliselt, kuigi selle korra tõsise lagunemise ajaks Luciferi mässu puhkedes ei olnud maailma rassid veel suuri kultuurilisi läbimurdeid teinud.
64:6.29 (726.1) Kõigil neil erinevatel rahvastel esines aeg-ajalt kultuurilisi ja vaimseid uuestisünde. Planeedivürsti-järgse aja üks suuri õpetajaid oli Mansant. Kuid siin mainitakse vaid neid väljapaistvaid juhte ja õpetajaid, kes tervet rassi märgatavalt mõjutasid ja innustasid. Aja möödudes kerkis erinevates piirkondades esile ka palju vähemtähtsaid õpetajaid ning kokkuvõttes andsid nad suure panuse neisse päästvatesse mõjudesse, mis hoidsid ära tsivilisatsiooni üldise kokkuvarisemise, eriti Caligastia mässu ja Aadama saabumise vahele jäänud pikkadel pimedatel ajastutel.
64:6.30 (726.2) Kolme või kuue värvilise rassi väljaarendamise kaval kosmosemaailmades on palju häid ja ammendavaid põhjendusi. Ehkki Urantia surelikud ei pruugi olla võimelised kõigist neist põhjustest täielikult aru saama, juhiksime tähelepanu järgmistele asjaoludele:
64:6.31 (726.3) 1. mitmekesisus on asendamatu tegur valikuvõimaluste loomiseks, et toimiks laialdane looduslik valik, arenenumate tüvikondade diferentseeritud ellujäämine;
64:6.32 (726.4) 2. erinevate rahvaste ristumisel tekivad tugevamad ja paremad rassid, kui need erinevad rassid on täiuslikumate pärilikkustegurite kandjad. Niisugune varane segunemine oleks olnud Urantia rassidele kasulik, kui seda ühtset rahvast oleks hiljem tõhusalt täiustatud arenenuma Aadama tüvikonna radikaalse lisamisega. Püüe teostada seda katset Urantial praegustes rassitingimustes lõpeks täieliku katastroofiga;
64:6.33 (726.5) 3. rassiline mitmekesisus stimuleerib tervet konkurentsi;
64:6.34 (726.6) 4. erinevused rasside ja rassisiseste rühmade staatuses aitavad inimestes oluliselt arendada sallivust ja altruismi;
64:6.35 (726.7) 5. inimrassi homogeensus on soovitatav alles siis, kui areneva maailma rahvad jõuavad suhteliselt kõrgele vaimsele arengutasemele.
64:7.1 (726.8) Kui Sangiku perekonna värvilised järeltulijad hakkasid järglasi saama ning nad otsisid võimalust naaberterritooriume hõivata, oli viies, geoloogilise arvestuse järgi kolmas liustik oma teel lõunasse üle Euroopa ja Aasia üsna kaugele jõudnud. Varaseid värvilisi rasse tabasid nende tekkimisaegse jääajastu erakordselt karmid katsumused. See liustik oli Aasias nii ulatuslik, et ränded Ida-Aasiasse olid tuhandeteks aastateks ära lõigatud. Ning nad võisid Aafrikasse pääseda alles siis, kui Vahemeri hiljem, pärast Araabia kerkimist taandus.
64:7.2 (726.9) Seetõttu hajusid sangikrahvad peaaegu saja tuhande aasta jooksul eelmäestikes laiali ja segunesid omavahel suuremal või vähemal määral, vaatamata erinevate rasside vahelisele varakult avaldunud iseäralikule, kuid loomulikule vastumeelsusele.
64:7.3 (726.10) Planeedivürsti ja Aadama aja vahepeal sai India koduks kõige kosmopoliitilisemale elanikkonnale, mis maailmas kunagi on esinenud. Kuid see segu sisaldas kahjuks väga palju rohelist, oranži ja indigorassi. Neile teisestele sangikrahvastele tundus elu lõunamaadel lihtsam ja meeldivam ning paljud neist rändasid hiljem Aafrikasse. Esmased sangikrahvad, arenenumad rassid vältisid troopikat: punane inimene siirdus kirdesse Aasiasse ning kohe järgnes talle ka kollane inimene, sinine rass liikus loodesse Euroopasse.
64:7.4 (727.1) Punane inimene rändas kirdesse juba varakult, taanduva jää kannul, möödudes ringiga India mägismaadest ja hõivates kogu Aasia kirdeosa. Temale järgnesid kohe kollased hõimud, kes tõrjusid ta hiljem Aasiast välja Põhja-Ameerikasse.
64:7.5 (727.2) Kui punase rassi liini suhteliselt puhtad jäänused Aasiast lahkusid, oli neid üksteist suguharu, kuhu kuulus veidi üle seitsme tuhande mehe, naise ja lapse. Neid suguharusid saatis kolm väikest mitmesuguste esivanematega rühma, millest suurim oli oranži ja sinise rassi segu. Need kolm rühma ei loonud kunagi punase inimesega päris vennalikke suhteid ja rändasid varakult lõunasse — Mehhikosse ja Kesk-Ameerikasse, kus nendega hiljem ühines väike kollaste ja punaste inimeste segarühm. Nende rahvaste seas oli segaabielusid, mille tulemusena pandi alus uuele segunenud rassile, mis oli palju vähem sõjakas kui puhtasse punasesse liini kuuluvad inimesed. Viie tuhande aasta jooksul jagunes see ühtesulanud rass kolmeks rühmaks ning rajas vastavalt Mehhiko, Kesk-Ameerika ja Lõuna-Ameerika tsivilisatsioonid. Lõuna-Ameerika haru sai ka veidi Aadama verd.
64:7.6 (727.3) Varased punased ja kollased inimesed segunesid Aasias teatud määral omavahel ja selle liidu järglased rändasid ida poole ning piki lõunarannikut edasi, kuni kiiresti kasvav kollane rass tõrjus nad poolsaartele ja lähedastele meresaartele. Need on praegused pruunid inimesed.
64:7.7 (727.4) Kollane rass elab endiselt Ida-Aasia keskosas. Neid on kõigist kuuest rassist kõige rohkem alles jäänud. Kuigi kollased inimesed pidasid samuti aeg-ajalt rassisõdu, ei toimunud neil nii lakkamatuid ja halastamatuid hävitussõdu kui punastel, rohelistel ja oranžidel inimestel. Need kolm rassi hukutasid end tegelikult ise, enne kui teistest rassidest vaenlased nad peaaegu lõplikult hävitasid.
64:7.8 (727.5) Kuna Euroopas ei ulatunud viies jäätumine nii kaugele lõunasse, oli neil sangikrahvastel tee loodesse rändamiseks osaliselt lahti ja jää taandudes liikusid sinised inimesed koos mõne teise väikese rassirühmaga mööda Andoni suguharude kunagisi radu läände. Nad tungisid järjestikuste lainetena Euroopasse ja hõivasid suurema osa mandrist.
64:7.9 (727.6) Euroopas kohtasid nad peagi oma varase ühise esivanema Andoni neandertallastest järglasi. Jää oli need Euroopa vanemad neandertallased lõunasse ja itta tõrjunud ning nad suutsid seetõttu kiiresti oma sangiksuguharudest pärit nõbudele vastu astuda ja nad endasse haarata.
64:7.10 (727.7) Tuleb kohe öelda, et sangiksuguharud olid varaste andoniitidest tasandikuelanike mandunud järeltulijatest üldiselt arukamad ja paljuski kõrgemini arenenud; nende sangiksuguharude segunemine neandertali rahvastega täiustas kohe seda vanemat rassi. See sangikvere, eriti just sinise inimese vere sissevool täiustas neandertali rahvaid märgatavalt, mis ilmnes üha arukamate suguharude järjestikuste lainete levimises idast üle Euroopa.
64:7.11 (727.8) Järgneva jäätumistevahelise perioodi jooksul ulatus see uus neandertali rass Inglismaalt Indiani. Vanale Pärsia poolsaarele jäänud sinise rassi jäänused sulasid hiljem kokku teatavate teiste rassidega, eeskätt kollaste inimestega. Tekkinud segu, mida hiljem Aadama violetne rass mõnevõrra täiustas, on säilinud praeguseni tõmmude Araabia rändsuguharudena.
64:7.12 (728.1) Kõigis püüetes nüüdisaegsete rahvaste sangikesivanemaid välja selgitada tuleb arvestada rassitüvede hilisemat täiustumist Aadama vere lisamise teel.
64:7.13 (728.2) Arenenumad rassid eelistasid põhjapoolset ja parasvöötme kliimat, oranž, roheline ja indigorass jõudsid aga edukalt Aafrikasse üle äsja kerkinud maismaasilla, mis eraldas läände taanduvat Vahemerd India ookeanist.
64:7.14 (728.3) Indigoinimene oli sangikrahvastest viimane, kes oma rassi päritolukeskusest välja rändas. Umbes sel ajal, kui roheline inimene hävitas Egiptuses oranži rassi ja end sellega märgatavalt nõrgestas, algas suur mustade väljaränd läbi Palestiina ja mööda rannikut lõunasse. Hiljem, kui need füüsiliselt tugevad indigoinimesed üle kogu Egiptuse levisid, pühkisid nad üksnes oma arvukusega rohelise inimese teelt. Need indigorassid haarasid oranži inimese jäänused ja suure osa rohelise inimese tüvikonnast endasse ning see rasside ühtesulamine täiustas teatavaid indigohõime tunduvalt.
64:7.15 (728.4) Ja nii juhtuski, et Egiptuses oli algul ülekaalus oranž, siis roheline, seejärel indigo (must) inimene ja veel hiljem indigo-, sinise ja teisenenud roheliste inimeste segavereline rass. Ent Euroopa sinised inimesed ja Araabia segarassid tõrjusid indigorassi ammu enne Aadama saabumist Egiptusest välja kaugele Aafrika mandri lõunaossa.
64:7.16 (728.5) Kui sangikute ränded hakkasid lõpule jõudma, olid roheline ja oranž rass kadunud, punane inimene valitses Põhja-Ameerikas, kollane inimene Ida-Aasias, sinine inimene Euroopas ja indigorass oli jõudnud Aafrikasse. Indias elas teiseste sangikrasside segu ning pruun inimene, punase ja rohelise segu, asustas Aasia ranniku äärseid saari. Lõuna-Ameerika mäestikes elas üsna kõrge potentsiaaliga ühtesulanud rass. Puhtamad andoniidid paiknesid Euroopa kõige põhjapoolsematel aladel ja Islandil, Gröönimaal ning Põhja-Ameerika kirdeosas.
64:7.17 (728.6) Perioodidel, mil jää oli kõige kaugemale liikunud, tõrjuti läänepoolseimad andoniitide hõimud peaaegu merre. Nad elasid aastaid praeguse Inglismaa saare kitsal lõunaribal. Ning kui lõpuks algas kuues ja viimane jäätumine, sundiski teadmine neist jää üha korduvatest pealetungidest neid merele minema. Nemad olid esimesed meresõitjad. Nad ehitasid paadid ja hakkasid otsima uusi maid, mida jää tohutu pealetung loodetavasti ei kimbutaks. Ja mõned neist jõudsid Islandile, teised Gröönimaale, kuid enamik hukkus avamerel nälja ja janu tõttu.
64:7.18 (728.7) Veidi üle kaheksakümne tuhande aasta tagasi, varsti pärast punase inimese saabumist Põhja-Ameerika loodeossa, sundis põhjapoolsete merede külmumine ja kohalike jääväljade pealetung Gröönimaal neid Urantia põliselanike eskimotest järeltulijaid paremat maad, uut kodu otsima; ja see õnnestuski neil, kui nad ületasid kitsa väina, mis eraldas tol ajal Gröönimaad Põhja-Ameerika kirdeosa maismaast. Nad jõudsid mandrile ligikaudu kakskümmend üks tuhat aastat pärast punase inimese saabumist Alaskale. Seejärel rändas osa sinise inimese segatüvest läände ja segunes hilisemate eskimotega ning see liit oli eskimohõimudele mõneti kasulik.
64:7.19 (728.8) Ligikaudu viis tuhat aastat tagasi kohtus üks indiaanlaste hõim Hudsoni lahe edelakaldal juhuslikult üksiku eskimorühmaga. Neil kahel hõimul oli raske omavahel suhelda, kuid üsna pea tekkisid segaabielud, mille tulemusena eskimod sulasid lõpuks punaste inimeste suurema rühmaga kokku. Ja see oli Põhja-Ameerika punase inimese ainus kokkupuude mõne teise inimtüvega kuni ajani umbes tuhat aastat tagasi, mil valge inimene esmakordselt juhuslikult Atlandi ookeani rannikul maabus.
64:7.20 (729.1) Neil varastel aegadel toimunud võitlusi iseloomustas julgus, vaprus ja isegi kangelaslikkus. Ning meil kõigil on kahju, et nii paljud teie varajaste esivanemate selged ja tugevad jooned on hilisemate rasside jaoks kaduma läinud. Väärtustades küll paljusid edasiliikuva tsivilisatsiooni saavutusi, tunneme siiski puudust teie varajaste esivanemate suurepärasest järjekindlusest ja pühendumusest, mis oli vahel peaaegu suursugune ja ülev.
64:7.21 (729.2) [Esitanud Urantial asuv Elukandja.]
Urantia raamat
65. Kiri
65:0.1 (730.1) ARENGULISE ainelise elu aluse — meele-eelse elu — kujundasid Füüsilised Meisterjuhid ja Seitsme Meistervaimu eluandmishoolekanne, millele aitas kaasa kohalemääratud Elukandjate aktiivne hoolekandetöö. Selle kolmekordse loovuse koordineeritud tegevuse tulemusena kujunesid organismides füüsilised tingimused meele funktsioneerimiseks — ainelised mehhanismid arukaks reageerimiseks väliskeskkonna mõjuritele ja hiljem ka sisemistele stiimulitele, mille puhul mõjud saavad alguse organismi enda meelest.
65:0.2 (730.2) Seega on kolm selgelt eristatavat elu tekkimise ja evolutsiooni tasandit:
65:0.3 (730.3) 1. füüsilise energia mõjupiirkond — meele võimekuse loomine;
65:0.4 (730.4) 2. meeleabivaimude meelehoolekanne — tingimuste loomine vaimsete omaduste tekkimiseks;
65:0.5 (730.5) 3. vaimu annetamine surelikule meelele, mis kulmineerub Mõttekohandaja annetamisega.
65:0.6 (730.6) Organismi keskkonnale reageerimise mehaanilised, mitteõpetatavad tasandid on füüsiliste juhtide valdkond. Meeleabivaimud aktiveerivad ja reguleerivad kohanduvaid ja mittemehaanilisi õpetatavaid meeletüüpe — organismi reageerimismehhanisme, mis on võimelised kogemustest õppima. Ja kui meeleabivaimud töötlevad selliselt meele potentsiaale, siis on Elukandjatel üsna vabad käed evolutsiooniprotsesside keskkonnaalaste aspektide juhtimisel koguni ajani, mil ilmub inimtahe — võime tunda Jumalat ja võtta vastu otsus teda palveldama hakata.
65:0.7 (730.7) Orgaaniline evolutsioon asustatud maailmades on määratud Elukandjate, füüsiliste juhtide ja meeleabivaimude ühise tegevuse tulemusena. Ja seepärast ongi evolutsioon nii Urantial kui ka mujal alati sihipärane ning mitte kunagi juhuslik.
65:1.1 (730.8) Elukandjatele on antud isiksuse metamorfoosi võime, mis on olemas vaid vähestel loodud-olendite klassidel. Need kohaliku universumi Pojad on võimelised funktsioneerima kolmes erinevas olemise faasis. Tavaliselt täidavad nad oma ülesandeid keskmise faasi Poegadena, kellena nad ka luuakse. Kuid selles eksisteerimisfaasis ei saa Elukandja tegutseda elektrokeemilistes valdkondades füüsiliste energiate ja aineliste osakeste kokkupanijana elusa eksistentsi üksusteks.
65:1.2 (730.9) Elukandjad saavad tegutseda ja tegutsevadki kolmel tasandil:
65:1.3 (730.10) 1. elektrokeemia füüsiline tase;
65:1.4 (730.11) 2. tavaline poolmorontia-eksistentsi keskfaas;
65:1.5 (730.12) 3. kõrgem poolvaimne tase.
65:1.6 (731.1) Kui Elukandjad valmistuvad elu istutama ning on valinud selleks sobiva koha, kutsuvad nad kokku Elukandjate muundamise komisjoni, kuhu kuuluvad peainglid. Sellesse rühma kuulub kümme erinevate isiksuste klassi, sealhulgas füüsilised juhid koos oma kaaslastega. Komisjoni eesistuja on peainglite juht, kes peab seda ametit Gabrieli korraldusel ja Päevilt Vanade loal. Kui need olendid on õigesti ringlusesse lülitatud, võivad nad Elukandjaid selliselt muundada, et nood saavad tegutseda vahetult elektrokeemia füüsilistel tasanditel.
65:1.7 (731.2) Kui elumudelid on moodustatud ja aineline korrastamine vajalikul viisil lõpule viidud, aktiveeruvad elu levitamises osalevad aineülesed jõud ja elu ongi tekkinud. Seejärel pöörduvad Elukandjad kohe tagasi oma isiksuse eksistentsi normaalsesse keskfaasi; selles seisundis saavad nad elusüksustega manipuleerida ja arenevate organismidega manööverdada, kuigi on jäänud ilma igasugusest võimest elusainet uuteks mudeliteks korrastada — luua.
65:1.8 (731.3) Kui orgaaniline evolutsioon on teatava tee läbinud ja kõrgeimatel arenevatel organismidel on ilmunud inimtüüpi vaba tahe, peavad Elukandjad kas planeedilt lahkuma või andma loobumisvande; see tähendab, et nad peavad tõotama, et hoiduvad igasugustest katsetest orgaanilise evolutsiooni edasist kulgu mõjutada. Ja kui need Elukandjad, kes otsustavad jääda planeedile nõu andma neile, kellele usaldatakse äsjaarenenud tahteolendite edendamine, annavad vabatahtlikult vande, kutsutakse kokku kaheteistkümneliikmeline komisjon, mida juhib Süsteemi Suverääni volitusel ja Gabrieli loal Õhtutähtede juht, ning need Elukandjad viiakse kohe isiksuse eksistentsi kolmandasse faasi — poolvaimsele olemistasemele. Mina olen tegutsenud Urantial selles kolmandas eksistentsifaasis Andoni ja Fonta ajast saadik.
65:1.9 (731.4) Me ootame aega, mil universum võib stabiliseeruda valgusesse ja ellu — võimalikku neljandat olemisetappi, mil me oleme täiesti vaimsed. Kuid meile pole veel kunagi ilmutatud, mil viisil me selle ihaldatud kõrgema seisundi võime saavutada.
65:2.1 (731.5) Lugu inimese tõusust merevetikast maise loodu isandaks on tegelikult põnev jutustus bioloogilistest võitlustest ja meele ellujäämisest. Inimese ürgsed esivanemad olid iidsete sisemerede tohutu pikkade kaldajoonte seisvates soojaveelistes lahtedes ja laguunides merepõhjas lausa lima ja lögana — nendessamades vetes, kuhu Elukandjad istutasid Urantial kolm eraldi elu.
65:2.2 (731.6) Neis epohhilistes muutustes, mille tulemusena tekkisid piiripealsed loomataolised organismid, osales väga vähe varast tüüpi meretaimestiku liike, mis on tänapäevani alles jäänud. Käsnad on säilinud kui niisugune varane vahepealne tüüp neist organismidest, mille kaudu toimus järkjärguline üleminek taimedelt loomadele. Need varased üleminekuvormid ei olnud küll praeguste käsnadega identsed, kuid olid nendega väga sarnased: need olid tõelised piiripealsed organismid — ei taimed ega loomad —, kuid viisid lõppkokkuvõttes tõeliste loomsete eluvormide väljakujunemiseni.
65:2.3 (732.1) Bakterid, väga algelised ja lihtsad taimsed organismid, on elu koiduajast saadik väga vähe muutunud; nende parasiitlikus käitumises ilmneb isegi teatav taandareng. Ka paljud seened on arengus tagasi liikunud, sest need taimed on kaotanud võime toota klorofülli ja muutunud suuremal või vähemal määral parasiitideks. Enamik haigusttekitavaid baktereid ja nende viiruskehi kuulub samuti sellesse taandarenenud parasiitseente rühma. Vahepealsete ajastute jooksul on kogu tohutu taimeriik arenenud samadest esivanematest, kellest põlvnevad ka bakterid.
65:2.4 (732.2) Peagi ilmusid kõrgemat tüüpi loomariigi esindajad, ainuraksed, ning nad ilmusid äkki. Ja neist kaugetest aegadest pärineb vaid väheste muudatustega ka amööb, tüüpiline ainurakne loomorganism. Ta käitub tänapäeval peaaegu samamoodi kui siis, mil ta oli veel elu arengu viimane ja suurim saavutus. See pisitilluke loodud-olend ja tema ainuraksetest nõbud on loodud loomariigile sama mis bakterid taimeriigile: neis säilivad elu eristumise esimesed varased arenguetapid ilma hilisema edasiarenguta.
65:2.5 (732.3) Varased ainuraksed loomad ühinesid peagi kooslusteks, kõigepealt viburlastena, varsti aga hüdrade ja meduusidena. Veel hiljem arenesid välja meritähed, kiviliiliad, merisiilikud, meripurad, sadajalad, putukad, ämblikud, koorikloomad ja neile lähedased rühmad, vihmaussid ja kaanid, millele peagi järgnesid molluskid: auster, kaheksajalg ja tigu. Tekkis ja kadus sadu liike; mainime vaid neid, mis pikas-pikas võitluses püsima jäid. Need mitte-edasiarenenud isendid koos hiljem ilmunud kalade perekonnaga esindavad tänapäeval varaseid madalamaid muutumatuid loomatüüpe, elupuu neid oksi, mis edasi ei arenenud.
65:2.6 (732.4) Nüüd oli näitelava valmis esimeste selgroogsete, kalade ilmumiseks. Sellest kalade sugukonnast sai alguse kaks ainulaadset teisendit, konn ja salamander. Just konnaga algas loomariigis see järjest kõrgemate eristumiste seeria, mis kulmineerus lõpuks inimese endaga.
65:2.7 (732.5) Konn on inimsoo üks varasemaid püsimajäänud esivanemaid, kuid ka tema areng seiskus ning ta on tänapäeval üsnagi samasugune nagu neil kaugetel aegadel. Konn on praegu maakeral elavate varajaste inimsoo koidikurasside esivanemate ainus esindaja. Konna ja eskimote vahelistest inimsoo esivanematest pole kedagi püsima jäänud.
65:2.8 (732.6) Konnadest arenesid roomajad, suur loomade klass, mis on peaaegu välja surnud, kuid millest tekkisid enne selle kadumist terve lindude klass ja arvukad imetajaklassid.
65:2.9 (732.7) Kogu inimese-eelse arengu suurim hüpe oligi ilmselt roomaja arenemine linnuks. Tänapäeva linnurühmad, keda esindavad näiteks kotkad, pardid, tuvid ja jaanalinnud, põlvnevad kõik väga ammustest tohutu suurtest roomajatest.
65:2.10 (732.8) Konnast arenenud roomajaid esindavad tänapäeval neli püsima jäänud alajaotust: kaks, mille areng on peatunud — maod ja sisalikud koos oma nõbude alligaatorite ja kilpkonnadega; üks osaliselt edasiarenev — linnud; ja neljas, imetajate esivanemad ning inimese otsene põlvnemisliin. Ent kuigi roomajad on ammu kadunud, kajastub nende kunagine massiivsus elevandis ja mammutis, iseäralik kuju on aga püsima jäänud hüppavates kängurutes.
65:2.11 (733.1) Urantial on tekkinud vaid neliteist hõimkonda, kellest viimased on kalad, ja pärast linde ning imetajaid pole uusi klasse enam arenenud.
65:2.12 (733.2) Platsentaga imetajad tekkisid äkki väikesest vilkast lihasööjast, kuid suhteliselt suure ajuga roomajast — dinosaurusest. Need imetajad arenesid kiiresti ja mitmel erineval viisil. Neist ei tekkinud ainult praegu levinud teisendid, vaid ka merelised tüübid, näiteks vaalad ja hülged, samuti lendajad, näiteks nahkhiired.
65:2.13 (733.3) Inimene arenes seega kõrgematest imetajatest, kes pärinesid põhiliselt läänepoolsest, iidsetesse ida-läänesuunalistesse varjulistesse meredesse istutatud elust. Elusorganismide idapoolne ja keskmine rühm arenesid varakult soodsalt loomse eksistentsi inimese-eelsete tasandite poole. Ent ajastute möödudes ei jõudnud idapoolsesse keskmesse istutatud elu aruka inimese-eelse staatuse rahuldava tasemeni, sest see oli kannatanud oma sugurakkude kõrgeimate tüüpide osas nii korduvaid ja korvamatuid kaotusi, et see võttis neilt igaveseks võime inimpotentsiaale taastada.
65:2.14 (733.4) Et selles idapoolses rühmas oli meele arenemisvõime kvaliteet märgatavalt madalam kui teistes rühmades, mõjutasid Elukandjad endast kõrgemate nõusolekul keskkonda nii, et need areneva elu inimese-eelsed tüvikonnad oleksid veelgi enam piiratud. Väliselt oli nende madalamate loodud-olendite rühmade kadumine igati juhuslik, kuid tegelikult täiesti sihipärase tegevuse tulemus.
65:2.15 (733.5) Hiljem, intellekti väljaarenemise käigus, olid inimliigi leemuritest esivanemad Põhja-Ameerikas tunduvalt kaugemale arenenud kui teistes piirkondades; seetõttu suunati nad läänepoolsest istutatud elu piirkonnast üle Beringi maasilla ja piki rannikut Edela-Aasiasse, kus nad edasi arenesid ja said kasu teatavate keskmise elurühma tüvikondade lisandumisest. Inimene arenes seega teatavatest läänepoolsetest ja keskmistest elutüvikondadest, kuid aladel, mis hõlmasid keskmisi piirkondi kuni neile lähedaste idapoolsete aladeni.
65:2.16 (733.6) Selliselt arenes Urantiale istutatud elu kuni jääajani, mil ilmus inimene ise ja alustas planeedil oma sündmusrikast elu. Ja see ürginimese esmakordne ilmumine jääajal ei olnud juhuslik, see oli ette nähtud. Liustikeajajärgu katsumused ja karm kliima sobisid igati vastupidavat tüüpi inimolendi kujundamiseks, kellel oli tohutult eeldusi ellu jääda.
65:3.1 (733.7) Paljusid varase evolutsiooni ajal toimunud imelikke ja pealtnäha pööraseid juhtumusi on praegusaja inimmeelele vaevalt võimalik selgitada. Kogu elava näiliselt veider areng toimus sihipärase kava järgi, kuid meil ei ole lubatud juba käivitatud elumudelite arenemisse meelevaldselt sekkuda.
65:3.2 (733.8) Elukandjad võivad rakendada kõikvõimalikke loodusressursse ja kasutada ära igasuguseid juhuslikke asjaolusid, mis elukatse arengulisele progressile kaasa aitavad, kuid meil pole lubatud sekkuda meelevaldselt taimede ja loomade evolutsiooni ega selle kulgu ja käiku mõjutada.
65:3.3 (733.9) Teile on teatatud, et Urantia surelikud on arenenud ürgkonnast ning et see tõusev tüvikond, mille potentsiaali kandis vaid üks konn, pääses kord hädavaevu hävimisest. Kuid sellest ei tuleks järeldada, et inimsoo areng oleks võinud selles sõlmpunktis juhuse tõttu lõppeda. Me jälgisime ja edendasime sel hetkel vähemalt tuhandet erinevat ja üksteisest kaugel paiknevat muteeruvat elutüve, mida oleks saanud suunata inimese-eelse arengu mitmesugustesse erinevatesse algkujudesse. See konkreetne konn-esivanem oli meie kolmas valik, sest kaks eelmist elutüve olid hävinud, vaatamata kõigile meie pingutustele neid säilitada.
65:3.4 (734.1) Isegi Andoni ja Fonta kaotamine enne nende järeltulijate sündimist oleks küll inimevolutsioonis viivituse tekitanud, kuid mitte seda takistanud. Pärast Andoni ja Fonta ilmumist ja enne loomariigi muteeruvate inimpotentsiaalide ammendumist arenes välja vähemalt seitse tuhat soodsat tüvikonda, mis oleksid võinud jõuda teatava inimtüübi arenguni. Ja paljud neist parematest tüvikondadest sulandusid hiljem laialihargneva inimliigi erinevatesse harudesse.
65:3.5 (734.2) Arengulise inimliigi potentsiaalid olid ammendunud ammu enne Ainelise Poja ja Tütre, bioloogiliste ülendajate saabumist planeedile. Seda loomse elu bioloogilist seisundit näitab Elukandjatele meeleabivaimude mobiliseerimise kolmas faas, mis kulgeb automaatselt ja samal ajal, kui ammenduvad kogu loomse elu võimed tekitada inimese-eelsete indiviidide muteerunud potentsiaale.
65:3.6 (734.3) Urantia inimkond peab lahendama oma sureliku arengu probleeme nende inimtüvedega, mis tal on olemas — inimese-eelsetest allikatest ei arene tulevikus enam kunagi ühtki uut rassi. Kuid see asjaolu ei välista võimalust jõuda inimarengu tunduvalt kõrgemate tasemeteni inimrassides endas ikka veel peituvate arengupotentsiaalide edendamise teel. Seda, mida meie, Elukandjad, teeme elutüvede edendamiseks ja säilitamiseks enne inimtahte ilmumist, peab inimene ise tegema pärast seda sündmust ja meie taandumist aktiivsest osalemisest selles arengus. Üldiselt on inimese arengu saatus tema enda kätes ning kontrollimatu looduslik valik ja juhuslik püsimajäämine peavad varem või hiljem asenduma teadusliku intellektiga.
65:3.7 (734.4) Ning arengu edendamisest kõneldes oleks kohane märkida, et kui teid määratakse kunagi kauges tulevikus Elukandjate korpusesse, on teil küllalt igasuguseid võimalusi teha ettepanekuid ning elu juhtimise ja siirdamise kavasid ja võtteid kõikvõimalikel viisidel täiustada. Olge kannatlikud! Kui teil on häid ideid, kui teie meel sünnitab hulgaliselt paremaid mõtteid mõne universumivaldkonna korraldamiseks, saate kindlasti võimaluse neid eelolevatel ajastutel oma kaaslastele ja teistele korraldajatele esitada.
65:4.1 (734.5) Ärge unustage, et Urantia määrati meile elukatsete tegemise maailmaks. Me tegime sellel planeedil oma kuuekümnenda katse Nebadoni elumudeleid Satanias kohandada ja võimaluse korral täiustada. Kroonikates on kirjas, et me saavutasime standardsetes elumudelites arvukalt kasulikke muudatusi. Täpsemini öeldes, me töötasime Urantial välja ja demonstreerisime rahuldavalt vähemalt kahtkümmend kaheksat elu teisendamise erijoont, mida saab tulevikus kasutada kõikjal Nebadonis.
65:4.2 (735.1) Kuid elu sisseseadmine pole üheski maailmas katseline selles mõttes, et püütaks teha midagi, mis oleks läbiproovimata või tundmatu. Elu evolutsiooni meetod on üha arenev, diferentseeritud ja muutuv, kuid pole kunagi kontrollimatu ega ka täiesti katseline, see tähendab, juhuslik.
65:4.3 (735.2) Paljud inimelu erijooned pakuvad piisavalt tõendeid selle kohta, et surelik eksistents on arukalt kavandatud, et orgaaniline areng ei ole kosmoses lihtsalt juhus. Vigastatud elusrakul on võime moodustada teatavaid keemilisi aineid, mis suudavad tema naabruses asuvaid normaalseid rakke selliselt stimuleerida, et need hakkavad kohe eritama teatavaid aineid, mis hõlbustavad haava paranemist. Samal ajal hakkavad need normaalsed ja vigastamata rakud vohama, asudes tegelikult looma uusi rakke nende rakkude asemele, mis vigastuse tõttu hävisid.
65:4.4 (735.3) See haava paranemisel ja rakkude paljunemisel ilmnev keemiline toime ja reaktsioon näitab, et Elukandjad valisid valemi, mis hõlmab keemiliste reaktsioonide ja bioloogiliste vastukajade enam kui sadat tuhandet faasi ja omadust. Elukandjad tegid oma laboratooriumides üle poole miljoni konkreetse katse, enne kui lõpuks Urantia elukatse jaoks selle valemi välja valisid.
65:4.5 (735.4) Kui Urantia teadlased saavad neist ravivatest kemikaalidest rohkem teada, õpivad nad vigastusi tõhusamalt ravima ja omandavad kaudselt ka oskuse teatavaid tõsiseid haigusi piirata.
65:4.6 (735.5) Pärast elu sisseseadmist Urantial on Elukandjad seda raviviisi täiustanud, sest see on sisse viidud ka ühes teises Satania maailmas, ning on seal nüüd valutum ja kontrollib paremini normaalsete naaberrakkude vohamisvõimet.
65:4.7 (735.6) Urantia elukatses oli palju ainulaadseid jooni, kuid kaks eredaimat episoodi olid Andoni rassi ilmumine enne kuue värvilise rahva väljaarenemist ja hilisem sangikmutantide üheaegne ilmumine ühes peres. Urantia on Satanias esimene maailm, kus kuus värvilist rassi on tekkinud ühes inimperes. Tavaliselt tekivad nad eristuvate tüvikondadena inimese-eelse loomse tüvikonna sõltumatutest mutatsioonidest ja ilmuvad maakerale ükshaaval ning järgemööda pikkade ajavahemike järel, alates punasest inimesest kuni läbi kõigi värvuste indigoni välja.
65:4.8 (735.7) Veel üks märgatav kõrvalekalle tavalisest korrast oli Planeedivürsti hiline saabumine. Vürst ilmub reeglina planeedile ligikaudu tahte väljakujunemise ajal; kui seda kava oleks järgitud, oleks Caligastia võinud tulla Urantiale juba Andoni ja Fonta eluajal, mitte peaaegu viissada tuhat aastat hiljem, samaaegselt sangikrasside ilmumisega.
65:4.9 (735.8) Tavalisse asustatud maailma oleks Planeedivürst saadetud Elukandjate taotlusel umbes Andoni ja Fonta ilmumise ajal või veidi hiljem. Et aga Urantia oli määratud elu teisendamise planeediks, oli eelnevalt kokku lepitud, et kuni Planeedivürsti saabumiseni saadetakse Elukandjatele nõuandjateks ja planeedi järelevaatajateks kaksteist Melkisedekist vaatlejat. Need Melkisedekid tulid ajal, mil Andon ja Fonta tegid otsuseid, mis võimaldasid Mõttekohandajatel nende surelikus meeles elada.
65:4.10 (736.1) Elukandjate püüded täiustada Urantial Satania elumudeleid tõid paratamatult kaasa paljude pealtnäha kasutute elu üleminekuvormide tekkimise. Kuid juba tekkinud kasu on standardsete elukavandite teisendamisele Urantial piisavaks põhjenduseks.
65:4.11 (736.2) Kavatsesime kutsuda esile tahte varajase avaldumise Urantia evolutsioonilises elus ja see õnnestus meil. Harilikult tekib tahe värviliste rasside tekkimisest palju hiljem ning ilmub tavaliselt kõigepealt kõrgemat tüüpi punastel inimestel. Teie planeet on Satania ainus planeet, kus inimtüüpi tahe on ilmunud värvuste-eelsel rassil.
65:4.12 (736.3) Ent me sattusime oma püüetes moodustada pärilikkustegurite kombinatsioon ja ühendus, millest lõpuks tekkisid inimrassi imetajatest esivanemad, vastakuti vajadusega lubada tekkida ka sadadel ja tuhandetel muudel, suhteliselt kasututel pärilikkustegurite kombinatsioonidel ja ühendustel. Paljud neist meie pingutuste pealtnäha veidratest kõrvalsaadustest kindlasti hämmastavad teid, kui te planeedi minevikku kaevute, ja ma saan täiesti aru, kui mõistatuslikud mõned neist võivad piiratud mõtteviisiga inimesele tunduda.
65:5.1 (736.4) Elukandjatel on kahju, et meie erilisi püüdlusi Urantial intellektielu teisendada pidurdasid traagilised usust ärapööramised, mida mõjutada polnud meie võimuses: Caligastia reetlikkus ja Aadama üleastumine.
65:5.2 (736.5) Ent kogu selle bioloogilise avastusretke suurim pettumus tulenes teatava ürgse floora nii suures ulatuses ja ootamatust tagasipöördumisest parasiitbakterite klorofüllieelsetele tasemetele. See sündmus taimse elu arengus põhjustas kõrgematel imetajatel, eriti nõrgematel inimliikidel, palju ahastusttekitavaid haigusi. Sellesse kimbatusse sattudes alahindasime me mõnevõrra olukorra raskust, teades, et hilisem Aadama eluplasma lisamine tugevdab uue segarassi vastupanuvõimet sedavõrd, et see muutub kõigi taimset tüüpi organismide tekitatud haiguste suhtes peaaegu immuunseks. Ent meie lootused olid määratud Aadama õnnetu üleastumise tõttu nurjuma.
65:5.3 (736.6) Universumite universumit, sealhulgas väikest maailma nimega Urantia, ei juhita ainuüksi meie meeleheaks ega mugavuseks, ammugi mitte meie soovide täitmiseks või uudishimu rahuldamiseks. Universumi juhtimisega tegelevad targad ja kõikvõimsad olendid teavad kahtlemata täpselt, mida nad teevad. Ning Elukandjatel ja surelikul meelel on sobilik vaid kannatlikult oodata ning aidata kõigest südamest kaasa tarkuse ja väe valitsemisele ning progressile.
65:5.4 (736.7) Katsumused saavad muidugi ka hüvitatud, selle näiteks oli Miikaeli annetumine Urantial. Kuid vaatamata kõigile sellistele kaalutlustele, väljendavad selle planeedi hilisemad taevased juhendajad täiesti kindlat veendumust, et inimsoo areng jõuab lõpuks võidule ning meie esialgsed kavad ja elumudelid osutuvad õigeks.
65:6.1 (737.1) Liikuva objekti asukohta ja kiirust on üheaegselt võimatu täpselt määrata: igasugune püüe kumbagi neist mõõta muudab paratamatult teist. Samasugune paradoks tekib surelikul inimesel, kui ta asub protoplasmat keemiliselt analüüsima. Keemik võib välja selgitada surnud protoplasma keemilise koostise, kuid ei suuda eristada elusa protoplasma füüsilist ülesehitust ega dünaamilist tegevust. Teadlane jõuab elusaladustele üha lähemale, kuid ei lahenda neid ikkagi kunagi just sel põhjusel, et peab protoplasma analüüsimiseks selle kõigepealt tapma. Surnud protoplasma kaalub sama palju kui elav protoplasma, kuid ei ole sama.
65:6.2 (737.2) Elusüksustele ja -olenditele on antud algselt kohanemisvõime. Igas elavas taime-või loomarakus, igas elavas organismis — nii ainelises kui ka vaimses — on täitmatu iha kohaneda üha täiuslikumalt oma keskkonnaga, kohandada organismi ja elada oma elu üha täiuslikumalt. Need kõigi elusüksuste lakkamatud pingutused tõendavad neile sisemiselt omast täiusejanu.
65:6.3 (737.3) Kõige tähtsam samm taimede evolutsioonis oli klorofülli sünteesimise võime väljaarenemine, teine suur edasiminek oli spoori arenemine keeruliseks seemneks. Spoor on väga tõhus paljunemisvahend, kuid tal puuduvad seemnele omased mitmekesisuse ja -külgsuse potentsiaalid.
65:6.4 (737.4) Üks kõige kasulikumaid ja keerulisemaid episoode kõrgemat tüüpi loomade evolutsioonis oli see, kui ringlevates vererakkudes sisalduv raud omandas võime täita kahekordset ülesannet hapnikukandjana ja süsinikdioksiidi eemaldajana. See punase verelible omadus näitab, kuidas arengulised organismid suudavad kohandada oma funktsioone varieeruvate või muutuvate keskkonnatingimustega. Kõrgemad loomad, kaasa arvatud inimene, varustavad kudesid hapnikuga punastes verelibledes sisalduva raua abil, mis kannab hapnikku elusrakkudeni ja eemaldab sama tõhusalt süsinikdioksiidi. Kuid teisi metalle saab panna täitma sama otstarvet. Seepia kasutab selleks vaske ja meritupp vanaadiumi.
65:6.5 (737.5) Nende bioloogiliste kohastumiste jätkumist illustreerib hammaste arenemine Urantia kõrgematel imetajatel. Nende arv jõudis inimese kaugetel esivanematel kolmekümne kuueni, mil algas kohanev vähenemine kolmekümne kaheni aguaegkonna inimesel ja tema lähedastel sugulastel. Nüüd liigub inimliik aeglaselt kahekümne kaheksa hamba suunas. Sellel planeedil toimub ikka veel aktiivne ja kohanev evolutsiooniprotsess.
65:6.6 (737.6) Kuid paljud elusorganismide näiliselt mõistatuslikud kohastumised on puhtkeemilised, täiesti füüsilised. Igal hetkel võib iga inimolendi vereringes toimuda tosina sisesekretsiooninäärme eritatavate hormoonide vahel üle 15 000 000 keemilise reaktsiooni.
65:6.7 (737.7) Taimse elu madalamad vormid reageerivad tundlikult füüsilisele, keemilisele ja elektrilisele keskkonnale. Kuid elu astmestikul kõrgemale tõustes hakkab toimima järjest enam seitsme meeleabivaimu meelehoolekanne ning meel saab üha kohanemisvõimelisemaks, loovamaks, kooskõlastuvamaks ja domineerivamaks. Loomade võimes end õhu, vee ja maaga kohandada ei ole midagi üleloomulikku, see on vaid füüsist ületav kohanemisvõime.
65:6.8 (738.1) Inimolendi areng varajaste merede ürgsest protoplasmast ei ole aga seletatav ainult füüsika ja keemia abil. Õppimisvõime, mälu ja diferentseeritud reageerimisvõime keskkonnale on meelele annetatud. Füüsikaseadused õpetamisele ei reageeri: need on muudetamatud ja muutumatud. Haridus ei mõjuta keemilisi reaktsioone: need on ühesugused ja vankumatud. Välja arvatud Määratlematu Absoluudi kohalolek, on elektrilised ja keemilised reaktsioonid prognoositavad. Ent meel saab kasutada oma kogemusi, õppida käitumistavadest, millega reageeritakse korduvatele stiimulitele.
65:6.9 (738.2) Intellektieelsed organismid reageerivad keskkonnastiimulitele, kuid meelehoolekandele reageerivad organismid võivad ise keskkonda kohandada ja mõjutada.
65:6.10 (738.3) Füüsilisel ajul ja sellega seotud närvisüsteemil on loomuomane võime reageerida meelehoolekandele, nii nagu isiksuse areneval meelel on olemas teatav sisemiselt omane võime vaimu vastu võtta ning seetõttu ka vaimse edenemise ja saavutuste potentsiaalid. Intellektuaalne, sotsiaalne, moraalne ja vaimne evolutsioon sõltuvad seitsme meeleabivaimu ja nende füüsilist taset ületavate kaaslaste meelehoolekandest.
65:7.1 (738.4) Seitse meeleabivaimu kannavad mitmekülgselt hoolt kohaliku universumi madalamate intellektiolendite meele eest. Selle meeleklassi eest hoolitsetakse kohaliku universumi keskusest või mõnest sellega seotud maailmast, kuid madalama meele tegevuse suunda mõjutatakse ka süsteemi keskusmaailmast.
65:7.2 (738.5) Arenevas maailmas sõltub nende seitsme meeleabivaimu tööst palju, väga palju. Ent nad on meelehoolekandjad, kes ei tegele füüsilise arenguga, mis on Elukandjate tegevusvaldkond. Abivaimude vaimuannete täiusliku integreerituse tõttu Elukandjate toimimises avalduva ja neile sisemiselt omase tegevuse ettenähtud ning loomuliku korraga suudab surelik meelenähtustes eristada vaid looduse kätt ja loomulike protsesside tulemusi, kuigi vahel satute kimbatusse, kui püüate selgitada kõike meele loomulike reaktsioonidega seonduvat vaid ainega seotult. Ja kui Urantia toimiks rohkem esialgsete kavade kohaselt, ärataksid meelenähtused teie tähelepanu veelgi vähem.
65:7.3 (738.6) Seitse meeleabivaimu on pigem ringlused kui olemisvormid ning tavalistes maailmades on nad lülitatud ringlusesse koos teiste abistamistegevustega kogu kohaliku universumi ulatuses. Elukatsete planeetidel on nad aga suhteliselt eraldatud. Urantial oli alamatel abivaimudel siinsete elumudelite ainulaadsuse tõttu palju raskem arenevate organismidega kontakteeruda kui standardsemat tüüpi annetatud elu puhul.
65:7.4 (738.7) Keskmises arenevas maailmas on seitse meeleabivaimu ka loomse arengu järjestikuste etappidega palju sünkroonsemad kui Urantial. Kui üks erand välja arvata, oli abivaimudel Urantia organismide arenevate meeltega raskem kontakteeruda kui kunagi varem oma tegevuse jooksul Nebadoni universumis. Selles maailmas kujunes välja palju piirnähtuste vorme — segadust tekitavaid kombinatsioone organismide mehaanilis-mitteõpetatavat ja mittemehaanilis-õpetatavat tüüpi reageeringutest.
65:7.5 (739.1) Seitse meeleabivaimu ei kontakteeru organismidega, kelle reageeringud keskkonnale kuuluvad puhtmehaanilisse klassi. Need elusorganismide intellektieelsed reageeringud jäävad ainuüksi võimsuskeskuste, füüsiliste juhtide ja nende kaaslaste energiavaldkondadesse.
65:7.6 (739.2) Oma kogemustest õppimise potentsiaalse võime omandamine tähistab abivaimude tegevuse algust ja nad tegutsevad kõikjal alates algeliste ja nähtamatute eksisteerimisvormide kõige madalamat tüüpi meelest kuni inimolendite arengulise astmestiku kõrgeimate tüüpideni. Neist lähtuvad ja saavad oma algkuju meele üsnagi salapärane käitumine ning puudulikult mõistetavad kiired reaktsioonid ainelisele keskkonnale. Need ustavad ja alati usaldusväärsed mõjud tegelevad ettevalmistava hoolekandega juba ammu enne seda, kui loomne meel jõuab vaimu vastuvõtmise inimlike tasemeteni.
65:7.7 (739.3) Abivaimud tegutsevad ainuliselt kogemisvõimelise meele evolutsioonis kuni selle kuuenda faasini, palveldamisvaimuni. Sellel tasemel hakkavad hoolekanded paratamatult kattuma — kõrgem sirutub allapoole, et kooskõlastuda madalamaga enne järgmisele, kõrgemale arengutasemele jõudmist. Ja seitsmenda ning viimase abivaimu, tarkusevaimu tegevusega kaasneb veel üks meelehoolekanne. Indiviid ei taju vaimumaailma hoolekande käigus vaimude koostöös kunagi järske üleminekuid, need muutused on alati järkjärgulised ja teisi arvestavad.
65:7.8 (739.4) Füüsilised (elektrokeemilised) ja mõistuslikud reageeringud keskkonnastiimulitele peavad olema alati eristatud ning neid kõiki tuleb omakorda lugeda vaimsetest tegevustest eraldiseisvateks nähtusteks. Füüsilise, meele- ja vaimugravitatsiooni valdkonnad on kosmilise reaalsuse selgelt eristatavad alad, kuigi tihedalt omavahel seotud.
65:8.1 (739.5) Aeg ja ruum on lahutamatult seotud: nad on loomuomaselt omavahel ühenduses. Teatavates ruumitingimustes on ajalised viivitused paratamatud.
65:8.2 (739.6) Kui teis tekitab hämmeldust asjaolu, et elu arengu evolutsiooniliste muudatuste läbiviimisele kulub nii palju aega, siis ma ütleksin, et me ei saa eluprotsesside kulgu muuta kiiremaks, kui planeedi füüsilised muutused võimaldavad. Peame ootama, kuni planeet loomulikult, füüsiliselt välja areneb; geoloogiline evolutsioon ei allu üldse meie kontrollile. Kui füüsilised tingimused võimaldaksid, võiksime korraldada elu evolutsiooni lõpulejõudmise tunduvalt vähema ajaga kui miljon aastat. Ent me kõik allume Paradiisi Ülimate Valitsejate jurisdiktsioonile ja Paradiisis aega ei eksisteeri.
65:8.3 (739.7) Isiku mõõdupuu aja mõõtmiseks on tema eluiga. Kõik loodud-olendid sõltuvad seega ajast ning näevad seetõttu evolutsiooni pikaleveninud protsessina. Neile meie seast, kelle eluiga ei ole ajaliku eksistentsiga piiratud, areng nii pikaldase toiminguna ei näi. Paradiisis, kus aega ei ole, on see kõik Lõpmatuse meeles ja Igaviku tegudes olemas.
65:8.4 (739.8) Nagu evolutsiooni areng sõltub füüsiliste tingimuste aeglasest arengust, mis seda tagasi hoiab, nii sõltub vaimne progress mõistuslikust avardumisest ning seda pidurdab kindlasti intellektuaalne mahajäämus. Ent see ei tähenda, nagu sõltuks vaimne evolutsioon haridusest, kultuurist või tarkusest. Hing võib areneda, olenemata vaimsest kultuurist, ent mitte siis, kui puudub vaimne võimekus ja soov ellu jääda ning üha täiustuda — täita taevase Isa tahet. Kuigi ellujäämine ei tarvitse sõltuda teadmiste ja tarkuse omamisest, sõltub areng sellest täiesti kindlasti.
65:8.5 (740.1) Kosmilistes arengulaboratooriumides valitseb meel alati ainet ja vaim on alati meelega kooskõlas. Kui neil erinevatel annetustel ei õnnestu iga kord sünkroniseeruda ja koordineeruda, tekib ajalisi viivitusi, ent kui isik tunneb tõeliselt Jumalat ja soovib teda leida ning temasarnaseks saada, on ellujäämine vaatamata ajalistele takistustele kindlustatud. Füüsiline seisund võib meelt pidurdada ja meele pahelisus võib vaimsete saavutusteni jõudmises viivitusi põhjustada, kuid kogu hingest tulevat tahtlikku valikut ei saa ükski neist takistada.
65:8.6 (740.2) Kui füüsilised tingimused on küpsed, võivad tekkida äkki meele arengud; kui meele seisund on soodus, võivad tekkida äkki vaimsed muundumised; kui vaimsed väärtused õigesti ära tuntakse, saavad kosmilised tähendused mõistetavaks ja isiksus vabaneb üha enam aja köidikutest ning pääseb ruumi piirangutest.
65:8.7 (740.3) [Esitanud Urantial asuv Nebadoni Elukandja.]
Urantia raamat
66. Kiri
66:0.1 (741.1) LANONANDEK-Poja saabumine ühte keskmisesse maailma näitab, et ürginimese meeles on välja arenenud tahe, võime valida igavese ellujäämise tee. Urantiale ilmus Planeedivürst aga inimtahte tekkimisest peaaegu pool miljonit aastat hiljem.
66:0.2 (741.2) Ligikaudu viissada tuhat aastat tagasi, samaaegselt kuue värvilise ehk sangikrassi ilmumisega saabus Urantiale Planeedivürst Caligastia. Urantial elas Vürsti saabumise ajal peaaegu pool miljardit primitiivset inimolendit, hajutatuna kõikjale üle Euroopa, Aasia ja Aafrika. Vürsti Mesopotaamiasse rajatud keskus oli maailma elanikkonna ligikaudne keskpunkt.
66:1.1 (741.3) Caligastia oli teise astme Lanonandek-Poeg number 9 344. Tal oli kogemusi kohaliku universumi asjade üldise korraldamise ja hilisematest ajastutest konkreetsemalt Satania kohaliku süsteemi juhtimise alal.
66:1.2 (741.4) Enne Luciferi valitsemisaega Satanial oli Caligastia kuulunud Elukandjate nõuandjate kogu juurde Jerusemis. Lucifer ülendas Caligastia oma isiklikku kaaskonda ja Caligastia täitis vastuvõetaval viisil viit järjestikust au ja usaldust nõudvat ülesannet.
66:1.3 (741.5) Caligastia taotles väga varakult lähetamist Planeedivürstiks, ent iga kord, kui tema taotlus tuli tähtkujude nõukogudes kinnitamisele, jäi tal Tähtkuju Isade nõusolek saamata. Caligastia näis eriliselt soovivat, et teda saadetaks valitsema detsimaal- ehk elu teisendamise planeedile. Enne kui ta lõpuks Urantiale määrati, oli tema taotlus korduvalt tagasi lükatud.
66:1.4 (741.6) Kui Caligastia lahkus Jerusemilt temale usaldatud maailma, oli tal kroonikate kinnitusel kadestamisväärselt hea teeneteleht tema ustavuse ja pühendumuse kohta selle universumi heaolule, kust ta pärines ja kus viibis, kuigi talle oli iseloomulik ka teatav rahutus ja kalduvus mõnes väikeses asjas kehtestatud korraga vastuollu sattuda.
66:1.5 (741.7) Viibisin Jerusemil, kui särav Caligastia lahkus süsteemi keskusmaailmast. Ükski planeedivürst pole alustanud kunagi oma maailmavalitsemist rikkalikuma kogemustepagasiga ja paremate tulevikuväljavaadetega kui Caligastia sel sündmusrikkal päeval pool miljonit aastat tagasi. Üks on siiski kindel: täites oma ülesannet kajastada seda sündmust kohaliku universumi teabelevis, ei tulnud mulle hetkekski pähe, et see üllas Lanonandek võib nii ruttu reeta tema püha hoole alla usaldatud planeedi ja määrida nii kohutavalt oma universumi poja seisuse üleva klassi ausat nime. Ma arvasin tõesti, et Urantia on üks Satania viiest-kuuest kõige õnnelikumast planeedist, sest ta pidi saama maailma asjade tüüri juurde nii kogenud, targa ja omapärase meele. Ma ei mõistnud siis, et Caligastia on salamisi endasse armumas; ma ei mõistnud siis veel nii täielikult kõrkuse peensusi.
66:2.1 (742.1) Urantia Planeedivürsti ei lähetatud missioonile üksi, vaid teda saatis tavaline abide ja abihaldurite korpus.
66:2.2 (742.2) Seda rühma juhtis Daligastia, Planeedivürsti kaaslane ja abi. Daligastia oli samuti teise astme Lanonandek-Poeg, järjekorranumbriga 319 407. Kui ta Caligastia kaaslaseks lähetati, oli ta abi ametikohal.
66:2.3 (742.3) Planeedi kaaskonda kuulus hulgaliselt inglitest kaastöötajaid ja hulk teisi taevaseid olendeid, kes olid määratud inimrasside huvides tegutsema ja nende heaolu edendama. Ent teie jaoks kõige huvitavama rühma moodustasid Vürsti kaaskonna ainelised liikmed, keda nimetatakse ka Caligastia sadakonnaks.
66:2.4 (742.4) Need Vürsti kaaskonna sada taasainestatud liiget oli valinud Caligastia ise enam kui 785 000 Jerusemi tõusuteelisest kodaniku seast, kes soovisid vabatahtlikult Urantiale avastusretkele minna. Kõik sada väljavalitut olid erinevatelt planeetidelt ja ükski neist polnud Urantialt.
66:2.5 (742.5) Need Jerusemi vabatahtlikud toodi seeravitranspordiga otse süsteemi keskusmaailmast Urantiale ja saabumisel hoiti neid seeravite sees, kuni neile sai anda planeedi eriliseks teenistuseks ettenähtud kahese iseloomuga isiksusevormi: tõelise lihast ja verest keha, mis oli aga häälestatud süsteemi eluringlustele.
66:2.6 (742.6) Mõnda aega enne nende saja Jerusemi kodaniku saabumist olid kaks Urantial asunud juhendavat Elukandjat, kes olid oma kavad teostanud, taotlenud Jerusemilt ja Edentialt luba istutada Andoni ja Fonta tüvikonnast valitud saja püsimajäänud esindaja eluplasmat ainelistesse kehadesse, mis olid kavandatud Vürsti kaaskonna ainelistele liikmetele. Jerusem rahuldas taotluse ja Edentia kinnitas selle.
66:2.7 (742.7) Ning nüüd valisid Elukandjad Andoni ja Fonta järeltulijate seast viiskümmend meest ja viiskümmend naist, kelles olid säilinud selle ainulaadse rassi parimad tüvikonnad. Need rassi edasiliikumisele kaasa aidanud andoniidid olid ühe või kahe erandiga üksteisele võõrad. Nad koondati Mõttekohandajate koordineeritud suunamisega ja seeravite juhendamisega kokku väga erinevatest paikadest planeedi Vürsti keskuse ette. Siin anti need sada inimsubjekti Avalonilt pärit kõrge kvalifikatsiooniga vabatahtlikest komisjoni kätesse, kes suunas nende Andoni järeltulijate eluplasmast materjali võtmist. See elusmaterjal viidi seejärel üle ainelistele kehadele, mis olid moodustatud Vürsti kaaskonna saja Jerusemilt tulnud liikme jaoks. Neid äsja süsteemi keskusmaailmast saabunud kodanikke hoiti seni seeravitranspordi unes.
66:2.8 (742.8) Need toimingud koos spetsiaalsete kehade otsese moodustamisega Caligastia sadakonnale on andnud ainet arvukatele legendidele, millest paljud segunesid hilisemate, Aadama ja Eeva planeedile paigutamisega seotud pärimustega.
66:2.9 (743.1) Kogu taasisikustamise toiming, alates seeravitranspordi saabumisest saja Jerusemi vabatahtlikuga kuni nende teadvuseletulekuni kolmeste olenditena, kestis täpselt kümme päeva.
66:3.1 (743.2) Planeedivürsti keskus asus tol ajal Pärsia lahe piirkonnas, hilisema Mesopotaamia aladel.
66:3.2 (743.3) Tolleaegse Mesopotaamia kliima ja maastik olid igas suhtes Vürsti kaaskonna ja nende abiliste ettevõtmistele soodsad, hoopis teistsugused, kui on olnud vahetevahel pärast seda aega. See soodne kliima oli vajalik, et kujundada looduskeskkonda, mis ajendaks primitiivseid urantialasi kultuuri ja tsivilisatsiooni alal teatavaid esimesi samme astuma. Üks suur ülesanne neil ajastutel oli muundada inimene kütist karjakasvatajaks, et ta areneks hiljem rahuarmastavaks, koduhoidvaks põllumeheks.
66:3.3 (743.4) Planeedivürsti keskus Urantial oli tüüpiline noore ja arengulise sfääri jaam. Vürsti asupaiga keskmeks oli väga lihtne, kuid kaunis linn, mida ümbritses kaheteistkümne meetri kõrgune müür. See maailma kultuurikeskus sai Daligastia auks nimeks Dalamatia.
66:3.4 (743.5) Linn koosnes kümnest linnaosast, mille südames asusid ainelise kaaskonna kümne nõukogu peahooned. Linna keskel oli nähtamatu Isa jaoks ehitatud tempel. Vürsti ja tema kaaslaste halduskeskus seati sisse kaheteistkümnesse otse templi ümber paiknevasse kambrisse.
66:3.5 (743.6) Kõik Dalamatia hooned olid ühekorruselised, välja arvatud nõukogude keskused, mis olid kahekorruselised, ja kõigi Isa keskne tempel, mis oli väike, kuid kolmekorruseline.
66:3.6 (743.7) Linnas kasutati nende varaste aegade parimat ehitusmaterjali — tellist. Kivi ja puitu tarvitati väga vähe. Dalamatia eeskujul täiustus tunduvalt ümbruskonna rahvaste elamuehitus ja külade arhitektuur.
66:3.7 (743.8) Vürsti keskuse lähedal elas igast rassist ja ühiskonnakihist pärit inimolendeid. Ning Vürsti koolide esimesed õpilased võeti just nende lähedalasuvate hõimude seast. Need Dalamatia varased koolid olid küll algelised, kuid pakkusid kõike, mida sai selle ürgajastu meeste ja naiste heaks teha.
66:3.8 (743.9) Vürsti aineline kaaskond koondas pidevalt enda ümber ümbruskonna hõimude parimaid esindajaid ja saatis õpilased pärast koolitamist ja innustamist tagasi oma rahvast õpetama ja juhtima.
66:4.1 (743.10) Vürsti kaaskonna saabumine jättis sügava mulje. Kuigi selle uudise levimisele kulus peaaegu tuhat aastat, avaldasid neile Mesopotaamia keskuse läheduses elavatele hõimudele uute Urantial-viibijate õpetused ja käitumine väga suurt mõju. Ka teie hilisem mütoloogia kasvas suures osas välja just neil varastel aegadel põhinevatest legendidest, mil Vürsti kaaskonna liikmed olid Urantial taasisikustatud üliinimesteks.
66:4.2 (744.1) Planeediväliste õpetajate head mõju takistas tõsiselt surelike kalduvus neid jumalateks pidada, ent kui nende maakerale saabumise viis välja arvata, ei kasutanud Caligastia sadakond — viiskümmend meest ja viiskümmend naist — üleloomulikke meetodeid ega üleinimlikke mõjutusi.
66:4.3 (744.2) Ent see aineline kaaskond oli vaatamata kõigele üleinimlik. Nad alustasid oma missiooni Urantial erakordsete kolmeste olenditena:
66:4.4 (744.3) 1. Nad olid ainelised ja suhteliselt inimtaolised, sest neis sisaldus ühe inimrassi, Urantia andoniitide tegelikku eluplasmat.
66:4.5 (744.4) Need Vürsti kaaskonna sada liiget jagunesid sugupoole ja varasema sureliku seisundi mõttes võrdseteks rühmadeks. Iga rühma liige võis saada mõne uue füüsiliste olendite klassi kaasvanemaks, kuid tegelikult oli neil lubatud vaid teatavatel tingimustel lapsevanemaks hakata. Planeedivürsti aineline kaaskond sigitab tavaliselt oma järglased veidi enne planeedi erilisest teenistusest taandumist. See juhtub harilikult planeedi Aadama ja Eeva saabumise ajal või veidi hiljem.
66:4.6 (744.5) Neil erilistel olenditel polnud seetõttu peaaegu aimugi, missugust tüüpi aineline loodud-olend nende sugulisest ühendusest võib sündida. Ning nad ei saanudki seda teada, enne selle etapi saabumist nende töös siin maailmas paiskas mäss kogu süsteemi segamini ja need, kes hiljem vanemarolli täitsid, olid süsteemi eluvooludest eraldatud.
66:4.7 (744.6) Caligastia kaaskonna ainestatud liikmed sarnanesid nahavärvuse ja keele poolest Andoni rassiga. Nad sõid toitu nagu maailma surelikudki, kuid ühe erinevusega: selle rühma taasloodud kehad rahuldusid täielikult lihata toiduga. See oli ka üks kaalutlusi, mis määras nende asupaigaks sooja piirkonna, kus oli külluses puuvilju ja pähkleid. Lihata toidu kasutamine pärinebki Caligastia sadakonna aegadest, sest see tava levis lähedale ja kaugele ning mõjutas paljude ümbruskonna hõimude toitumisharjumusi, kes pärinesid kunagistest ainult lihasööjatest arenevatest rassidest.
66:4.8 (744.7) 2. Need sada olendit olid ainelised, kuid üleinimlikud, sest nad olid Urantial taasmoodustatud ainulaadsete, kõrget ja erilist klassi meeste ja naistena.
66:4.9 (744.8) Selle rühma liikmetel oli ajutine Jerusemi kodakondsus ning nad polnud seetõttu veel oma Mõttekohandajatega ühte sulanud. Kui nad end vabatahtlikeks pakkusid ja koos poja seisuse laskuvate klassidega planeediteenistusse võeti, siis nende Kohandajad eraldusid neist. Ent need jerusemlased olid üleinimlikud olendid — neil oli arenenud tõusuteelise hing. Sureliku lihaliku elu ajal on hing embrüonaalses olekus; see sünnib (tõuseb üles) morontiaelus ja kasvab järjestikuste morontiamaailmade läbimisel. Ka Caligastia sadakonna hinged olid avardunud seitsme eluasemeilma järjestikustes kogemustes kuni Jerusemi kodaniku seisundini.
66:4.10 (744.9) Vastavalt saadud juhistele ei tegelnud kaaskonna liikmed sugulise paljunemisega, kuid uurisid hoolikalt oma kehaehitust ning intellektuaalse (meele) ja morontia (hinge) armuühte kõikvõimalikke faase. Nende Dalamatias viibimise kolmekümne kolmandal aastal, ammu enne müüri valmimist, avastasid Dani rühma teine ja seitsmes liige juhuslikult oma morontiaminade (mis peaksid olema sootud ja ainetud) armuühtega kaasneva nähtuse: selle avastuse tulemusena tekkis esimene esmastest keskteelistest. See uus olend oli planeedi kaaskonnale ja oma taevastele kaaslastele täiesti nähtav, kuid mitte erinevatest inimhõimudest pärit meestele ja naistele. Planeedivürsti loaga asus kogu aineline kaaskond samasuguseid olendeid looma ja esimese Dani paari juhiste järgi see kõigil ka õnnestus. Nii tekkis Vürsti kaaskonnast lõpuks esimene, 50 000-liikmeline esmaste keskteeliste korpus.
66:4.11 (745.1) Need keskmist tüüpi loodud-olendid olid maailma keskuse asjaajamistes väga kasulikud. Nad olid inimolenditele nähtamatud, kuid Dalamatias viibivatele ürginimestele anti nende nähtamatute poolvaimude kohta õpetusi ning tervete ajastute jooksul esindasidki nad nende arenguliste surelike jaoks kogu vaimumaailma.
66:4.12 (745.2) 3. Caligastia sadakonna liikmed olid isikuna surematud ehk mittesurevad. Nende ainelistes kehades ringlesid süsteemi eluvoolude täiendavad vastumürgid; kui nad poleks mässu tõttu eluvooludest eraldunud, oleksid nad elanud lõputult kuni Jumala Poja saabumiseni või vabanenud kunagi hiljem, et jätkata oma katkenud teekonda Havonasse ja Paradiisi.
66:4.13 (745.3) Need Satania eluvoolude täiendavad vastumürgid saadi elupuu viljast; elupuu oli põõsas, mille Norlatiadeki Kõigekõrgemad olid saatnud Caligastia saabumise ajal Edentialt Urantiale. Dalamatia ajal kasvas see puu nähtamatu Isa auks ehitatud templi keskel õues ja just elupuu vili võimaldas Vürsti kaaskonna ainelistel ja muidu surelikel olenditel elada määramatu aja, kuni neil oli võimalik seda tarvitada.
66:4.14 (745.4) Kuigi sel ülitoidusel polnud arenevate rasside jaoks mingit väärtust, piisas sellest täielikult Caligastia sadakonna ja ka nendega koos tegutseva saja teisenenud andoniidi elu jätkamiseks.
66:4.15 (745.5) Siinkohal tuleks selgitada, et sel ajal, kui sada andoniiti andsid oma inimalgeplasmat Vürsti kaaskonnale, viisid Elukandjad nende surelikesse kehadesse süsteemi ringlustest täienduse; see võimaldas neil elada koos kaaskonnaga edasi, sajandist sajandisse, trotsides füüsilist surma.
66:4.16 (745.6) Lõpuks anti sajale andoniidile teada, missuguse panuse nad endast kõrgematesse uutesse kehadesse andsid, ja needsamad sada Andoni hõimude last jäeti keskusesse Vürsti ainelise kaaskonna isiklikeks abilisteks.
66:5.1 (745.7) Sadakonna tegevus oli korraldatud teenistusena kümnes autonoomses nõukogus, igas kümme liiget. Kui mitu nõukogu pidas ühist istungit, juhatas seda koosolekut Daligastia. Need kümme rühma moodustati järgmiselt:
66:5.2 (745.8) 1. Toidu ja ainelise heaolu nõukogu. Rühma eesistuja oli Ang. See võimekas korpus edendas toidu, vee, riietuse ja inimliigi ainelist arengut. Nad õpetasid kaeve kaevama, allikaid juhtima ja maad parandama ning selgitasid kõrgustike ja põhjaalade elanikele, kuidas nahka paremini rõivaste valmistamiseks töödelda. Kunstide ja teaduste õpetajad tutvustasid hiljem kangakudumist.
66:5.3 (746.1) Suur edasiminek toimus toidusäilitamisviiside alal. Toiduaineid küpsetati, kuivatati ja suitsutati säilitamiseks, neist sai esimene omandiliik. Inimesele õpetati varude loomist näljahädadeks, mis perioodiliselt hävitasid suure osa maailma elanikkonnast.
66:5.4 (746.2) 2. Loomade kodustamise ja kasutamise komitee. See nõukogu oli pühendunud nende loomade valimisele ja aretamisele, kes sobisid kõige paremini inimolenditele abiks raskuste kandmisel ja edasiliikumisel, toidu hankimisel ja hiljem ka maaharimisel. Seda võimekat korpust juhtis Bon.
66:5.5 (746.3) Taltsutati mitu kasulikku praeguseks väljasurnud loomatüüpi ja mõned, kes on jäänud koduloomadeks praegusajani. Inimene oli kaua elanud koos koeraga ja sinisel inimesel oli juba õnnestunud taltsutada elevant. Lehm täiustus hoolika aretamise tulemusena sedavõrd, et temast sai väärtuslik toiduallikas; või ja juust muutusid inimese toidulaual tavalisteks. Inimesi õpetati kasutama härgi koormate kandmiseks, kuid hobune kodustati hiljem. Selle korpuse liikmed õpetasid esimesena inimesi kasutama vedamise hõlbustamiseks ratast.
66:5.6 (746.4) Neil aegadel kasutati esmakordselt ka kirjatuvisid, keda võeti pikkadele reisidele kaasa sõnumite või appikutsete saatmiseks. Boni rühmal õnnestus õpetada esimesed fandorid kandma ka inimesi, kuid fandorid surid enam kui kolmkümmend tuhat aastat tagasi välja.
66:5.7 (746.5) 3. Röövloomadega toimetulemise nõuandjad. Ei piisanud sellest, et varajane inimene püüdis teatavaid loomi kodustada. Ta pidi ka õppima end ülejäänud vaenuliku loomariigi eest kaitsma. Seda õpetajate rühma juhtis Dan.
66:5.8 (746.6) Iidne linnamüür oli ehitatud kaitseks metsikute kiskjate eest ning pidi ära hoidma vaenulike inimeste üllatusrünnakud. Väljaspool müüre ja metsades elutsevad inimesed elasid puude otsa ehitatud majakestes või kivionnides ja valvasid öösiti lõket. Oli üsna loomulik, et õpetajad pühendasid palju aega oma õpilaste teadmiste tõstmisele elamute täiustamise alal. Paremate võtete ja püüniste kasutamine aitas tunduvalt edukamalt loomi alistada.
66:5.9 (746.7) 4. Õpetatud kogu teadmiste levitamiseks ja säilitamiseks. See rühm korraldas ja suunas nende varaste aegade puhtharidusalaseid ettevõtmisi. Selle eesistuja oli Fad. Fadi õpetamismeetodiks oli töö juhendamine koos täiustatud tööviiside õpetamisega. Fad koostas esimese tähestiku ja viis sisse kirjutamissüsteemi. Selles tähestikus oli kakskümmend viis tähte. Need varased rahvad kasutasid kirjatarvetena puukoort, savi- või kivitahvleid, vasardatud nahast pärgamenti ja algelist paberitaolist materjali, mida valmistati herilasepesadest. Dalamatia raamatukogu, mis hävis varsti pärast Caligastia vaenulikkuse ilmsikstulekut, koosnes enam kui miljonist üksikkroonikast ning seda nimetati „Fadi majaks”.
66:5.10 (746.8) Sinisele inimesele meeldis tähtkiri ja ta jõudis sel alal kõige kaugemale. Punane inimene eelistas piltkirja, kollased hakkasid aga kasutama sõnade ja mõtete tähistamiseks sümboleid, nagu seda praegugi teevad. Ent mässuga kaasneva segaduse käigus läks see tähestik ja palju muudki maailma jaoks kaduma. Caligastia reetlikkus hävitas maailmas lootuse leida üleüldist keelt, vähemalt lugematuteks ajastuteks.
66:5.11 (747.1) 5. Tööstus- ja kaubanduskomisjon. See nõukogu tegeles tööstusliku tootmise arendamisega hõimudes ja erinevate, omavahel mittesõdivate rühmade vahelise kaubanduse edendamisega. Seda juhtis Nod. Korpus aitas kaasa igat liiki algelise tootmise arendamisele. Otseselt tänu nende tegevusele tõusis elatustase, sest ilmus palju uusi kaupu, mida algelised inimesed nüüd omada soovisid. Nad laiendasid tunduvalt kauplemist teadus- ja kunstinõukogu toodetud täiustatud soolaga.
66:5.12 (747.2) Nende Dalamatia koolides hariduse saanud valgustatud rühmade seas võeti esimesena kasutusele kaubanduslikud krediidid. Nad said kesksest krediidivahetusest garanteeritud märgid, mida võis vahetada tegelike vahetuskaupade asemel. Need äritehingud jäid maailmas sadadeks tuhandeteks aastateks samale tasemele.
66:5.13 (747.3) 6. Ilmutusliku religiooni kolledž. Selle institutsiooni tegevus oli aeglane. Urantia tsivilisatsiooni sepistati piltlikult puuduse alasi ja hirmu vasarate vahel. Ent see rühm oli jõudnud oma püüetes asendada loodud-olendi hirm (tondikummardamine) hirmuga Looja ees juba üsna kaugele, enne kui nende töö katkes hilisema, lahkulöömismurrangu tõttu tekkinud segaduse käigus. Seda nõukogu juhtis Hap.
66:5.14 (747.4) Mitte keegi Vürsti kaaskonnast ei esitanud ilmutusi, mis oleksid evolutsiooni komplitseerinud; nad esitasid ilmutusi ainult kulminatsioonina, kui evolutsioonis sisalduvad jõud olid ammendunud. Ent Hap andis siiski järele linnaelanike soovile seada sisse mingi religioosne teenistus. Tema rühm andis dalamaatlastele seitse palveldamislaulu ning igapäevase tänulause ning lõpuks õpetati neile ka „Isa palvet”, mis oli järgmine:
66:5.15 (747.5) „Kõige Isa, kelle Poega me austame, vaata heatahtlikult alla meie peale. Päästa meid hirmust kõige ees peale sinu enda. Aita meil oma jumalike õpetajate meele järele olla ja pane igaveseks tõde meie huulile. Päästa meid vägivallast ja vihast; pane meid lugu pidama oma vanematest ja kõigest, mis kuulub meie naabritele. Anna meile see haljaste karjamaade ja viljakate karjade aeg, mis rõõmustab meie südant. Palvetame, et lubatud ülendaja saabuks kiiremini, ning me täidame siis sinu tahet siin maailmas samamoodi, kui teevad teised teispoolsetes maailmades.”
66:5.16 (747.6) Kuigi Vürsti kaaskonda piirasid rasside täiustamisel loomulikud vahendid ja tavalised viisid, lubasid nad, et edasise arengulise kasvu sihina, bioloogilise arengu kõrgpunkti jõudmisel kingitakse uus aadamlik rass.
66:5.17 (747.7) 7. Tervise ja elu vardjad. See nõukogu tegeles tervishoiu ja algelise hügieeni edendamisega ning seda juhtis Lut.
66:5.18 (747.8) Selle liikmete õpetustest läks hilisemate ajastute segaduse käigus palju kaduma ning need avastati uuesti alles kahekümnendal sajandil. Nad õpetasid inimkonnale, et toidu küpsetamine, keetmine ja praadimine aitab vältida haigestumist; samuti seda, et niisugune toiduainete töötlemine vähendab tunduvalt väikelaste suremust ja hõlbustab varajast rinnast võõrutamist.
66:5.19 (747.9) Paljud Luti tervisevardjate varased õpetused püsisid maakera hõimude seas kuni Moosese ajani, kuigi olid selleks ajaks tugevasti moonutatud ja muutunud.
66:5.20 (748.1) Suureks takistuseks hügieeni propageerimisel nende harimatute rahvaste seas oli asjaolu, et paljude haiguste tegelikud põhjustajad olid palja silmaga nägemiseks liiga väikesed, samuti ebausklik austus tule vastu. Et veenda inimesi prügi põletamise vajalikkuses, kulus tuhandeid aastaid. Kuni selle ajani soovitati neil kõdunevad jäätmed vähemasti maha matta. Selle epohhi suur sanitaarne edasiminek tuli tänu teadmiste levitamisele päikesevalguse tervistavatest ja haigusi hävitavatest omadustest.
66:5.21 (748.2) Suplemine oli enne Vürsti saabumist eranditult religioosne tseremoonia. Oli tõesti raske veenda ürginimesi oma keha tervise pärast pesema. Lõpuks ajendas Lut jutlustajaid lülitama veega pesemine puhastustseremooniatesse, mida tuli läbi viia kord nädalas seoses keskpäevapalvusega kui kõige Isa palveldamisviisi.
66:5.22 (748.3) Samuti püüdsid need tervisevardjad süljevahetuse ja verejoomise kombe asemel sisse viia käepigistust kui isikliku sõpruse ja rühmalojaalsuse märki. Ent kui primitiivsed rahvad pääsesid oma kõrgemate juhtide õpetuste surve alt, pöördusid nad kiiresti tagasi oma endiste tervisthukutavate ja haigusi sigitavate, harimatute ja ebausklike eluviiside juurde.
66:5.23 (748.4) 8. Planeedi kunsti- ja teadusnõukogu. See korpus parandas tunduvalt varase inimese tootmisviise ja ilumeelt. Seda juhtis Mek.
66:5.24 (748.5) Kunst ja teadus olid kõikjal maailmas mõõnaseisus, ent dalamaatlastele õpetati füüsika ja keemia algeid. Keraamikat arendati edasi, kõiki ehiskunste täiustati ja avardati tunduvalt inimese iluideaale. Ent muusika arenes kuni violetse rassi saabumiseni vähe.
66:5.25 (748.6) Ürginimesed ei nõustunud auruenergiat proovima, kuigi nende õpetajad seda neile korduvalt tungivalt soovitasid; nad ei saanudki üle oma suurest hirmust mahutisse vangistatud auru plahvatusjõu ees. Lõpuks soostusid nad küll töötama metallide ja tulega, kuigi tulipunane rauatükk oli varasele inimesele hirmutav asi.
66:5.26 (748.7) Mek aitas andoniitide kultuuri üsna palju edasi viia ja sinise inimese kunsti täiustada. Sinise inimese segunemisel Andoni tüvikonnaga tekkis kunstiandega sugu, kelle seast paljud said meisterlikeks skulptoriteks. Nad ei töötanud kivi ega marmoriga, ent nende põletamisega kõvendatud saviesemed kaunistasid Dalamatia aedu.
66:5.27 (748.8) Tarbekunst arenes palju edasi, kuid enamik sellest läks pikkadel ja pimedatel mässuajastutel kaduma ning avastati uuesti alles nüüdisajal.
66:5.28 (748.9) 9. Arenenud hõimusuhete juhtijad. Sellele rühmale usaldati inimühiskonna tõstmine riikluse tasemele. Nende ülem oli Tut.
66:5.29 (748.10) Need juhid aitasid palju kaasa hõimudevaheliste abielude tekkimisele. Nad soodustasid abielu-eelset pikemaajalist põhjalikku tutvumist ja läbimõeldud abiellumist. Puhtvõitluslikke sõjatantse mahendati, et neil oleks väärtuslik sotsiaalne otstarve. Võeti kasutusele palju võistlusmänge, ent iidsed inimesed olid väga tõsised, kuna nende varajaste hõimude elus oli vähe huumorit. Planeedi mässu järgse hävingu käigus jäi neist tavadest vähe püsima.
66:5.30 (749.1) Tut ja tema kaaslased töötasid selle nimel, et edendada rahumeelse iseloomuga rühmituste tekkimist ja muuta sõjapidamine inimlikumaks, kooskõlastada hõimudevahelisi suhteid ja täiustada hõimude juhtimist. Dalamatia ümbruses arenes välja kõrgem kultuur ja paremad ühiskondlikud suhted aitasid mõjutada ka kaugemaid hõime. Ent Vürsti keskuse tsivilisatsioonikord oli mujal arenevast barbaarsest ühiskonnast hoopis erinev, nii nagu Lõuna-Aafrikas Kaplinna kahekümnenda sajandi tsivilisatsioon erineb täielikult sellest põhja pool elavate väikesekasvuliste bušmanite algelisest kultuurist.
66:5.31 (749.2) 10. Hõimude koordineerimise ja rasside koostöö alane ülemkohus. Seda ülemnõukogu juhtis Van ja see oli ülejäänud üheksa inimtegevust juhendava erikomisjoni edasikaebamiskohus. Sellel nõukogul olid laialdased ülesanded, talle usaldati kõik maised probleemid, mida ei antud lahendada teistele rühmadele. Selle valitud korpuse kinnitasid ametisse Edentia Tähtkuju Isad, alles siis sai ta volitused võtta endale Urantia ülemkohtu ülesanded.
66:6.1 (749.3) Maailma kultuuritaset mõõdetakse tema põlisasukatest olendite sotsiaalse pärandiga ja kultuuri levimiskiirus sõltub täielikult selle maailma asukate võimest aru saada uutest ning edumeelsetest ideedest.
66:6.2 (749.4) Orjameelne traditsioonide järgimine, mineviku sentimentaalne sidumine olevikuga soodustab stabiilsust ja koostööd, kuid samas lämmatab algatusvõimet ja orjastab isiksuse loomevõimet. Caligastia sadakonna saabumise ajaks oli kogu maailmas traditsioonidest kantud ühiskondlike tavade tõttu tekkinud seisak ning nüüd hakati tolleaegsetes ühiskonnarühmades uut individuaalsete algatuste evangeeliumi kuulutama. Ent see soodne valitsemisaeg katkes nii kiiresti, et veel praegugi pole rassid tavade orjusest täielikult vabanenud: tavad valitsevad Urantial ikka veel liialt tugevalt.
66:6.3 (749.5) Caligastia sadakond — olendid, kes olid läbinud Satania eluasemeilmad — tundsid küll hästi Jerusemi kunste ja kultuuri, kuid primitiivsete inimolenditega asustatud barbaarsel planeedil on need teadmised peaaegu väärtusetud. Need targad olendid ei hakanud teostama järske muudatusi ega tolleaegsete primitiivsete rasside massilist ülendamist. Nad mõistsid täielikult inimliigi aeglase evolutsiooni vajalikkust ja hoidusid targalt igasugustest radikaalsetest katsetest inimese eluviisi muuta.
66:6.4 (749.6) Kõik planeedi kümme komisjoni asusid aeglaselt ja loomulikult neile usaldatud valdkondi edendama. Nende kava kohaselt tuli leida ümbruskonna hõimudest helgeimad pead ja saata nad pärast koolitust sotsiaalse ülendamise saadikutena oma rahva juurde tagasi.
66:6.5 (749.7) Rasside juurde ei lähetatud saadikuid kunagi väljastpoolt, kui rahvas seda ise otseselt ei taotlenud. Hõimu või rassi ülendamise ja edasiviimise nimel töötavad olendid pärinesid alati samast hõimust või rassist. Sadakond ei püüdnud isegi kõrgema rassi kombeid ja viise kunagi mõnele teisele hõimule peale sundida. Nad töötasid alati kannatlikult iga rassi ajaproovile vastu pidanud viiside ülendamise ja edendamise nimel. Urantia lihtrahvas ei toonud oma sotsiaalseid tavasid Dalamatiasse kaasa mitte nende vahetamiseks uute ja paremate vastu, vaid nende ülendamiseks kokkupuutes kõrgema kultuuriga ja lävimises kõrgema mõistusega. See oli aeglane, kuid väga tõhus protsess.
66:6.6 (750.1) Dalamatia õpetajad püüdsid lisada bioloogilise arengu puhtlooduslikule valikule teadlikku sotsiaalset valikut. Nad ei tekitanud inimühiskonnas segadust, vaid kiirendasid tunduvalt selle normaalset ja loomulikku arengut. Nende eesmärgiks oli edenemine evolutsiooni kaudu, mitte ilmutuse abil toimuv murrang. Inimsool oli kulunud oma vähese religiooni ja moraali omandamiseks ajastuid ja need üliinimesed hoidusid targasti röövimast inimkonnalt neid väheseidki edusamme selle segaduse ja nördimusega, mis tekib alati, kui valgustatud ja kõrgemad olendid hakkavad ülendama mahajäänud rasse liigse õpetamise ja valgustamisega.
66:6.7 (750.2) Kui kristlikud misjonärid lähevad Aafrika südamesse, kus pojad ja tütred peavad jääma kogu vanemate eluea jooksul nende juhtida ja suunata, tekitavad nad ainult segadust ja õõnestavad üldist autoriteeti, kui püüavad ühe põlvkonnaga seda tava välja tõrjuda, õpetades, et lapsed tuleks pärast kahekümne ühe aastaseks saamist kõigist vanematepoolsetest piirangutest vabastada.
66:7.1 (750.3) Vürsti keskus oli küll ülikaunis ja kujundatud nii, et tolleaegsetes ürginimestes austust äratada, kuid tegelikult tagasihoidlik. Hooned polnud eriti suured, sest nende väljastpoolt toodud õpetajate eesmärgiks oli ikkagi põllumajanduse arengu soodustamine loomakasvatuse kasutuselevõtmise teel. Linnamüüride vahel oli piisavalt maad, et ligikaudu kakskümmend tuhat elanikku oleksid saanud loomi karjatada ja aiandusega tegelda.
66:7.2 (750.4) Keskne palveldamistempel ja üliinimestest juhendajarühmade kümme nõukoguhoonet olid seestpoolt tõesti kaunid kunstiteosed. Ja kuigi elamud olid eeskujulikult korras ning puhtad, oli kõik, võrreldes hilisemate aegadega, väga lihtne ja isegi algeline. Selles kultuuri keskuses ei rakendatud mingeid Urantiale loomupäraselt võõraid meetodeid.
66:7.3 (750.5) Vürsti kehastunud kaaskond elas lihtsates näidiskodudes, mis pidid maailma sotsiaalses ja hariduskeskuses viibivaid õpilasi ja vaatlejaid innustama ja neile soodsa mulje jätma.
66:7.4 (750.6) Perekonnaelu kindel kord ja komme, et pere elab suhteliselt paikselt eraldi elamus, pärinevadki neist Dalamatia aegadest ning kujunesid täielikult välja sadakonna ja nende õpilaste eeskuju ning õpetuste järgi. Kodu kui sotsiaalne üksus saavutas edu siiski alles siis, kui Dalamatia üliinimestest mehed ja naised ajendasid inimkonda oma lapselapsi ja lapselapselapsi armastama ning nende tulevikku planeerima. Metsinimene armastab oma last, kuid tsiviliseeritud inimene armastab ka oma lapselast.
66:7.5 (750.7) Vürsti kaaskond elas koos isade ja emadena. Neil ei olnud, tõsi küll, omaenda lapsi, kuid Dalamatia viiekümnes näidiskodus ei elanud kunagi vähem kui viissada väikest kasulast, kes olid sinna koondatud Andoni ja sangikrasside kõrgematest peredest. Paljud neist lastest olid orvud. Neile sai osaks nende kõrgemate kasuvanemate heatahtlik distsipliin ja koolitus; pärast kolmeaastast viibimist Vürsti koolides, kuhu nad astusid 13-15-aastastena, oli neil õigus abielluda ja nad olid valmis lähetuseks Vürsti saadikuna oma rassi abivajavate hõimude juurde.
66:7.6 (751.1) Fad vastutas Dalamatia õppekava eest, mida viidi läbi ametikooli vormis, kus õpilased õppisid töö ja igapäevaste kasulike ülesannete kaudu. Selles hariduskavas ei jäetud arvestamata iseloomu arendamiseks vajalikku mõtlemist ja tundeid, kuid tööõpetusel oli esmajärguline tähtsus. Õpetamine toimus individuaalselt ja kollektiivselt. Õpetajateks olid nii mehed kui ka naised, samuti mees ja naine koos. Pool sellest rühmaõppest toimus meestele ja naistele eraldi, pool mõlemale sugupoolele koos. Individuaalselt õpetati tööosavust, rühmades või klassides aga seltsimist. Õpilasi juhendati suhtlema vennalikult endast nooremate ja vanemate rühmadega ning täiskasvanutega, samuti tegema koostööd omavanustega. Neile tutvustati ka selliseid ühendusi nagu perekonnarühmad, mängusalgad ja kooliklassid.
66:7.7 (751.2) Hiljem oli nende õpilaste hulgas, keda koolitati Mesopotaamias oma rassiga töötama, nii andoniite Lääne-India mägismaadelt kui ka punaste ja siniste inimeste esindajaid; veel hiljem võeti vastu ka väike rühm kollase rassi esindajaid.
66:7.8 (751.3) Hap andis varastele rassidele moraaliõpetuse. See koodeks sai nimeks „Isa tee” ja koosnes seitsmest käsust.
66:7.9 (751.4) 1. Sa ei tohi karta ega teenida ühtki teist Jumalat peale kõige Isa.
66:7.10 (751.5) 2. Sa ei tohi Isa Poja, maailmavalitseja suhtes sõnakuulmatu olla ega näidata üles lugupidamatust tema üleinimlike kaaslaste suhtes.
66:7.11 (751.6) 3. Sa ei tohi valetada, kui sind kutsutakse rahva kohtunike ette.
66:7.12 (751.7) 4. Sa ei tohi tappa mehi, naisi ega lapsi.
66:7.13 (751.8) 5. Sa ei tohi varastada oma naabri vara ega kariloomi.
66:7.14 (751.9) 6. Sa ei tohi puudutada oma sõbra naist.
66:7.15 (751.10) 7. Sa ei tohi olla lugupidamatu oma vanemate ega eakamate hõimuliikmete vastu.
66:7.16 (751.11) Selline oli Dalamatia seadus peaaegu kolmsada tuhat aastat. Ja paljud neist kividest, millele see seadus oli kirjutatud, on nüüd Mesopotaamia ja Pärsia ranniku ääres vee all. Tavaks sai igal nädalapäeval üht neist käskudest austada, kasutades seda tervitamiseks ja söögi ajal tänamiseks.
66:7.17 (751.12) Aega mõõdeti sünoodiliste kuudega, mille pikkuseks oli kakskümmend kaheksa päeva. See oli koos päeva ja öö arvestusega ainus ajaarvamine, mida varased rahvad tundsid. Seitsmepäevase nädala võtsid kasutusele Dalamatia õpetajad, sest seitse oli üks neljandik kahekümne kaheksast. Number seitsme tähtsus superuniversumis andis neile kahtlemata võimaluse lülitada levinud ajaarvestusse vaimne meeldetuletus. Kuid nädala pikkusel polnud mingit loomulikku päritolu.
66:7.18 (751.13) Linna ümbritsev maa oli saja kuuekümne kilomeetri raadiuses üsna tihedalt asustatud. Kohe linna ümber tegelesid sajad Vürsti koolide lõpetanud loomakasvatusega ja rakendasid ellu muid Vürsti kaaskonnalt ja nende arvukatelt inimestest abilistelt saadud õpetusi. Mõned tegelesid ka põllumajanduse ja taimekasvatusega.
66:7.19 (751.14) Põllutööd ei määratud inimkonnale karistuseks oletatava patu eest. „Oma palge higis pead sa põldude vilja sööma” ei olnud mitte karistav kohtuotsus inimese osalemise pärast Luciferi mässu meeletustes reeturliku Caligastia juhtimisel. Maaharimisel on edasiliikuva tsivilisatsiooni sisseseadmisel arenevates maailmades oma osa ning see käsk oli Planeedivürsti ja kogu tema kaaskonna õpetuses kesksel kohal kogu selle kolmesaja tuhande aastase perioodi jooksul, alates nende saabumisest Urantiale kuni traagiliste päevadeni, mil Caligastia asus mässulise Luciferi poolele. Mullatöö ei ole needus; see on pigem kõrgeim õnnistus kõigile neile, keda lubatakse selliselt nautida kõige inimlikumat inimtegevust.
66:7.20 (752.1) Mässu puhkedes oli Dalamatias kohalikke elanikke peaaegu kuus tuhat. See arv hõlmas ka regulaarselt linna külastavaid õpilasi, kuid mitte muid külalisi ega vaatlejaid, keda oli alati üle tuhande. Kuid vaevalt suudate te endale ette kujutada neil kaugetel aegadel toimunud imelist progressi; peaaegu kõik inimese suurepärased saavutused pühiti olematuks kohutava segaduse ja täieliku vaimupimedusega, mis järgnes Caligastia reeturlikkusest ja mässust põhjustatud katastroofile.
66:8.1 (752.2) Caligastia pikale elule tagasi vaadates leiame tema käitumises vaid ühe silmatorkava joone, mis oleks võinud tähelepanu äratada: ta oli ülimalt enesekeskne. Ta kaldus pooldama peaaegu kõiki protestijaid ja tundis tavaliselt kaasa neile, kes leebelt väljendasid varjatud kriitikat. Selle kalduvuse varajast ilmnemist võib pidada rahulolematuseks kellelegi allumise suhtes, kergeks vastumeelsuseks igasuguse juhendamise suhtes. Pannes endast kõrgemate nõuandeid veidi pahaks ja olemata nende võimu all rahul, oli ta siiski katsumustes alati universumivalitsejatele ustavaks jäänud ja Tähtkujude Isade korraldustele kuuletunud. Tal ei leitud kunagi ühtki tõelist eksimust kuni ajani, mil ta Urantia häbiväärselt reetis.
66:8.2 (752.3) Tuleb märkida, et nii Luciferi kui ka Caligastiat oli kannatlikult õpetatud ja armastavalt hoiatatud nende kritiseerimiskalduvuse ja eneseuhkuse kasvu ning sellega kaasneva enese ületähtsustamistunde eest. Kuid kõiki abistamiskatseid olid nemad tõlgendanud soovimatu kriitikana ja põhjendamatu sekkumisena isikuvabadusse. Nii Caligastia kui ka Lucifer arvasid, et nende sõbralikke nõuandjaid ajendasid väga laiduväärsed motiivid, mis hakkasid nende oma moondunud mõtlemise ja mõtlematute plaanide üle ülekaalu saavutama. Nad otsustasid oma isetute nõuandjate üle omaenda areneva isekuse põhjal.
66:8.3 (752.4) Alates Vürst Caligastia saabumisest liikus planeedi tsivilisatsioon peaaegu kolmesaja tuhande aasta jooksul üsna normaalselt edasi. Kuigi Urantia oli elu teisendamise sfäär ja seetõttu toimus sealses arengus arvukalt kõrvalekaldeid ja ebatavalisi episoode, liikus ta oma planeedi-elujärgus kuni Luciferi mässuni ja Caligastia samaaegse reetmiseni üsna rahuldavalt edasi. See katastroofiline väärsamm, samuti Aadama ja Eeva hilisem loobumine oma missiooni täitmisest planeedil on mõjutanud kindlasti kogu järgnevat ajalugu.
66:8.4 (752.5) Urantia Vürst astus Luciferi mässu ajal pimedusse, vallandades sellega planeedil pikaajalise segaduse. Seejärel võeti temalt tähtkuju valitsejate ja universumi teiste valitsusvõimude ühisaktsiooniga suveräänne võim. Kuni Aadama saabumiseni planeedile tabasid teda isoleeritud Urantia paratamatud elumuutused ning ta aitas omalt poolt kaasa selle kava nurjumisele, millega sooviti surelikke rasse ülendada uue violetse rassi — Aadama ja Eeva järglaste eluvere sissevalamisega.
66:8.5 (753.1) Langenud Vürsti võimu inimeste tegevuste häirimisel kärpis üsna palju Machiventa Melkisedeki surelik kehastumine Aabrahami ajal; seejärel, Miikaeli kehalise elu ajal, võeti reetlikult Vürstilt lõpuks igasugune võim Urantial.
66:8.6 (753.2) Doktriinil isikulisest kuradist Urantial oli küll veidi alust reeturliku ja nurjatu Caligastia näol, kuid õpetus, et „kurat” võib mõjutada normaalset inimmeelt vastu tema loomulikku valikuvabadust, oli ometi täiesti väljamõeldud. Ka enne Miikaeli annetumist Urantial ei suutnud Caligastia ja Daligastia kunagi surelikke alla suruda ega veenda ühtki normaalset indiviidi tegema midagi inimtahte vastaselt. Inimese vaba tahe on moraalsetes küsimustes ülim, isegi sisimas elav Mõttekohandaja ei sunni inimest mõtlema ainsatki mõtet või sooritama ainsatki tegu inimese enda tahte vastaselt.
66:8.7 (753.3) Nüüd ootab see maailma mässaja, kes on ilma jäetud igasugusest võimust oma endisi alamaid kahjustada, Uversa Päevilt Vanade lõplikku kohtuotsust kõigi Luciferi mässus osalenute üle.
66:8.8 (753.4) [Esitanud Nebadoni Melkisedek.]
Urantia raamat
67. Kiri
67:0.1 (754.1) INIMESE eksistentsiga seotud probleeme Urantial ei ole võimalik mõista, teadmata kindlatest suurtest epohhidest minevikus, nimelt planeedi mässust ja selle tagajärgedest. Kuigi see pööre ei takistanud tõsiselt orgaanilise evolutsiooni kulgu, mõjutas see siiski märgatavalt sotsiaalse ja vaimse arengu käiku. See laastav õnnetus mõjutas sügavalt planeedi kogu füüsilist tasandit ületavat ajalugu.
67:1.1 (754.2) Caligastia oli juhtinud Urantiat kolmsada tuhat aastat, kui Luciferi abiline Saatan saabus oma korralisele kontrollkäigule. Ja kui Saatan planeedile jõudis, ei meenutanud tema ilmumine mitte mingil moel teie karikatuure sellest nurjatust majesteedist. Ta oli ja on praegugi vägev särav Lanonandek-Poeg. „Ja see ei ole ime, sest Saatan ise on särav valgusolend.”
67:1.2 (754.3) Selle kontrolli käigus teatas Saatan Caligastiale Luciferi esitatud „Vabadusdeklaratsioonist” ja nagu me nüüd teame, soostus Vürst planeeti reetma, kui mäss välja kuulutatakse. Ustavad universumiisiksused suhtusid Vürst Caligastiasse erilise põlgusega, sest ta reetis usalduse ettekavatsetult. Looja-Poeg väljendas seda põlgust, öeldes: „Sa oled nagu sinu enda juht Lucifer ja oled patuselt tema nurjatust põlistanud. Tema on valetanud oma eneseülendamise algusest peale, sest ta ei ole tõesse püsima jäänud.”
67:1.3 (754.4) Kogu kohaliku universumi haldamistöös ei loeta ühtki kõrget usaldust nii pühaks kui Planeedivürstile osutatud usaldust, sest Planeedivürst võtab enda peale vastutuse äsjaasustatud maailma arenevate surelike heaolu ja juhendamise eest. Kõigist kurja vormidest pole isiksuseseisundile ükski hävitavam kui usalduse reetmine ja truudusetus oma usaldavate sõprade suhtes. See kaalutletud patutegu moonutas Caligastia isiksust nii põhjalikult, et tema meel pole pärast seda täielikult tasakaalu tagasi saanudki.
67:1.4 (754.5) Pattu võib käsitleda mitmeti, kuid universumifilosoofia seisukohalt on patt teadlikult kosmilisele reaalsusele vastupaneva isiksuse suhtumine. Viga võib pidada väärarusaamaks või reaalsuse moonutuseks. Pahe on universumireaalsuste osaline teostamine või väärkohandamine. Kuid patt on sihikindel vastuseis jumalikule reaalsusele — vaimse progressi teadlik takistamine —, kurjus aga äratuntud reaalsuse avalik ja järjekindel trotsimine, mis näitab isiksuse koostlagunemist peaaegu kosmilise hullumeelsuse piirini.
67:1.5 (755.1) Viga tõendab intellekti vähest terasust; pahe tarkuse vähesust; patt otsest vaimuvaesust; kurjus seevastu näitab, et isiksus on kaotanud kontrolli enda üle.
67:1.6 (755.2) Ja kui pattu on nii palju kordi valitud ja nii sageli korratud, võib see harjumuspäraseks saada. Harjunud patustajad võivad kergesti kurjusele üle minna, saada kogu südamest mässajateks universumi ja kõigi selle jumalike reaalsuste vastu. Kuigi iga patu võib andeks anda, kahtleme, kas juurdunud kurjus tunneb kunagi oma pahategude pärast siirast kahetsust ja võtab oma pattude eest andestuse vastu.
67:2.1 (755.3) Varsti pärast Saatana kontrollkäiku, kui planeedi administratsioon pidi hakkama Urantial suuri asju korda saatma, istus Caligastia ühel põhjapoolsete mandrite kesktalvepäeval pikalt koos oma kaaslase Daligastiaga, misjärel viimane kutsus Urantia kümme nõukogu kokku erakorralisele istungile. See koosolek avati teatega, et Vürst Caligastia kavatseb kuulutada end Urantia absoluutseks suverääniks ning nõuab kõigi haldusrühmade tagasiastumist ja kõigi funktsioonide ning õiguste loovutamist kuni planeedivalitsuse ümberkorraldamiseni ja nende haldusvõimuametite ümberjagamiseni Daligastia kui usaldusisiku kätte.
67:2.2 (755.4) Selle hämmastava nõudmise esitamisele järgnes kõrgeima koordineerimisnõukogu esimehe Vani meisterlik üleskutse. See väljapaistev haldur ja võimekas jurist häbimärgistas Caligastia pakutud kurssi kui planeedi viimist mässu äärele ning kutsus koosolekust osavõtjaid üles selles mitte osalema, kuni on jõutud pöörduda Satania Süsteemi Suverääni Luciferi poole. Kogu kaaskond toetas teda. Nii pöördutigi Jerusemi poole, kust tuli otsekohe vastus, millega Caligastia määrati Urantia ülimaks suverääniks ning kästi absoluutselt ja kõhklematult tema korraldustele alluda. Vastuseks sellele üllatavale sõnumile esines üllas Van oma mälestusväärse, seitse tundi kestnud kõnega, milles ta esitas Daligastia, Caligastia ja Luciferi vastu ametliku süüdistuse Nebadoni universumi suverääni solvamises ning pöördus toetuse ja kinnituse saamiseks Edentia Kõigekõrgemate poole.
67:2.3 (755.5) Süsteemi ringlused olid selleks ajaks juba ära lõigatud ning Urantia isoleeritud. Kõik planeedil viibinud taevase elu rühmad leidsid äkki ja ette hoiatamata, et nad on igasugustest väljastpoolt tulevatest nõuannetest ja soovitustest ilma jäänud.
67:2.4 (755.6) Daligastia kuulutas Caligastia ametlikult „Urantia Jumalaks ja kõigist ülimaks”. Selle teatega tõmmati selge piir: kumbki rühm tõmbus oma poolele, alustades kaalutlemist ja arutlemist, millega määrati lõppkokkuvõttes iga inimesest kõrgema isiksuse saatus planeedil.
67:2.5 (755.7) Selle kibeda võitluse, selle pika ja patuse konflikti otsustes osalesid ka seeravid ja keerubid ning teisedki taevased olendid. Paljud inimestest kõrgemate olendite rühmad, kes sel eraldamishetkel Urantial viibisid, peeti kinni ning nad olid sunnitud nagu seeravid ja nende kaaslased valima patu ja õiguse vahel — kas Luciferi või nähtamatu Isa tee.
67:2.6 (756.1) See võitlus kestis enam kui seitse aastat. Edentia valitsusvõimud sekkusid alles siis, kui iga isiksus oli teinud lõpliku otsuse. Van ja tema ustavad kaaslased said alles siis õigeksmõistmise ning vabanemise pikaajalisest murest ja ärevast teadmatusest.
67:3.1 (756.2) Mässu puhkemisest Satania keskusmaailmas Jerusemis teatas Melkisedekite nõukogu. Jerusemile saadeti kohe eriolukorras tegutsevad Melkisedekid ja Gabriel asus vabatahtlikult esindama Loojat-Poega, kelle võimu oli trotsitud. Selle teate järel eraldati süsteem Satania sõsarsüsteemidest ja määrati karantiini. Nüüd puhkes Satania keskuses „taevane sõda” ning see levis kohaliku süsteemi kõigile planeetidele.
67:3.2 (756.3) Urantial keeldus nelikümmend isikut (kaasa arvatud Van) sajaliikmelisest kehalisest kaaskonnast ülestõusuga ühinemast. Paljud kaaskonna (teisendatud või teisendamata) inimabilised jäid samuti Miikaeli ja tema universumivalitsuse vaprateks ja üllateks kaitsjateks. Seeravite ja keerubite seas kaotati tohutult isiksusi. Planeedile lähetatud haldur- ja üleminekuseeravitest läksid peaaegu pooled oma juhi ja Daligastiaga kaasa ning asusid Luciferi üritust toetama. Caligastiale andsid käe nelikümmend tuhat ükssada üheksateist esmast keskteelist, kuid ülejäänud neist olenditest jäid neile osutatud usaldusele truuks.
67:3.3 (756.4) Reeturlik Vürst koondas truudusetud keskteelised ja teised mässulised rühmad ning suunas nad oma käske täitma, Van kogus aga kokku ustavad keskteelised ja teised truud rühmad ning alustas suurt võitlust planeedi kaaskonna ja teiste mahajäetud taevaste olendite päästmiseks.
67:3.4 (756.5) Selle võitluse ajal elasid ustavad olendid müürita ja halvasti kaitstud asulas mõne kilomeetri kaugusel Dalamatiast idas, kuid valvsad ja alati valvel ustavad keskteelised kaitsesid oma eluaset päeval ja ööl ning nende valduses oli ka üliväärtuslik elupuu.
67:3.5 (756.6) Mässu puhkedes võtsid ustavad keerubid ja seeravid kolme truu keskteelise abiga elupuu oma hoole alla ning lubasid selle energiataime viljadest ja lehtedest osa saada ainult neljakümnel ustaval kaaskonnaliikmel ja nende surelikest kaaslastel. Kaaskonna teisendatud andoniitidest kaaslastest viiskümmend kuus ja truudusetu kaaskonna kuusteist andoniitidest abilist keeldusid koos oma isandatega mässuliste poole üle minemast.
67:3.6 (756.7) Caligastia mässu seitsme otsustava aasta jooksul pühendus Van täielikult oma ustava inimestest, keskteelistest ja inglitest koosneva väe eest hoolitsemisele. Vaimne taipamine ja moraalne kindlus, mis võimaldasid Vanil universumivalitsusele nii vankumatult ustavaks jääda, tulenesid tema selgest mõtlemisest, targast arutlemisoskusest, loogilisest otsustusvõimest, siirast motivatsioonist, isetust eesmärgist, arukast ustavusest, kogemuslikust mälust, distsiplineeritud iseloomust ja kõhklematust pühendumusest Paradiisi-Isa tahte täitmisele.
67:3.7 (756.8) Need seitse aastat ootamist olid südame läbikatsumise ja hinge distsiplineerimise aeg. Niisugused universumis esinevad kriisid näitavad meele määratut mõju vaimse valiku tegemisel. Haritusel, koolitusel ja kogemustel on oluline roll kõigi arenevate moraalsete olendite tähtsate otsuste tegemisel. Ent sisimas elaval vaimul on täiesti võimalik astuda inimisiksuse otsustusvõimega otsekontakti, et volitada loodud-olendi täielikult pühendatud tahet sooritama hämmastavaid tegusid, mis väljendavad ustavat kuuletumist Paradiisi-Isa tahtele ja selle elluviimisele. Just selline oli ka Vani teisendatud inimkaaslase Amadoni kogemus.
67:3.8 (757.1) Amadon on Luciferi mässu väljapaistev inimkangelane. See Andoni ja Fonta meessoost järglane oli üks sajast, kes Vürsti kaaskonnale oma eluplasmat andis, ning sellest sündmusest saadik oli ta määratud Vani kaaslaseks ja inimabiliseks. Amadon otsustas kogu selle pika ja pingutava võitluse ajaks oma ülema kõrvale jääda. Ning oli innustav vaadata, kuidas see arenevate rasside laps jäi endale kindlaks, laskmata end mõjutada Daligastia sofistikast, ning tema ja ta ustavad kaaslased seisid kogu selle seitsmeaastase võitluse jooksul vankumatu kindlusega vastu särava Caligastia kõigile petlikele õpetustele.
67:3.9 (757.2) Ülimalt arukas ja universumiasjade alal määratuid kogemusi omanud Caligastia sattus eksiteele — patu embusse. Minimaalse intellektiga ja täiesti ilma universumikogemusteta Amadon jäi kindlalt universumi teenistusse ning ustavaks oma kaaslasele. Van kasutas intellektuaalse otsusekindluse ja vaimse taipamise suurepärases ja tõhusas ühenduses nii meelt kui ka vaimu, jõudes sellega isiksuse realiseerumise kõrgeima kogemusliku tasemeni, mida on võimalik saavutada. Täielikult ühendatud meelel ja vaimul on potentsiaali luua üleinimlikke väärtusi, isegi morontiareaalsusi.
67:3.10 (757.3) Nende traagiliste aegade ärevatest sündmustest võib jutustada lõputult. Kuid lõpuks tegi ka viimane isiksus lõpliku otsuse ja siis, ning alles siis, saabus üks Edentia Kõigekõrgematest koos eriolukorra-Melkisedekitega, et Urantial võim enda kätte võtta. Caligastia laiahaardelised valitsuskroonikad Jerusemil kustutati ja sisse juhatati planeedi endise seisukorra taastamise katseajajärk.
67:4.1 (757.4) Lõplikul loendusel selgus, et Vürsti kaaskonna kehalised liikmed olid jagunenud järgmiselt: Van ja kogu tema koordineerimiskohus olid jäänud ustavaks. Toidunõukogust olid jäänud alles Ang ja kolm liiget. Loomakasvatuse komitee liikmed, samuti loomade kodustamise alased nõuandjad olid viimseni mässukeerisesse tõmmatud. Hariduskogust pääsesid Fad ja viis liiget. Tööstus-ja kaubanduskomisjoni kõik liikmed ja Nod ühinesid Caligastiaga. Hap ja kogu ilmutusliku religiooni kolledž jäid truuks Vanile ja tema lojaalsele rühmale. Lut ja kogu tervishoiukomitee läks kaduma. Kunsti ja teaduste nõukogu jäi tervenisti lojaalseks, kuid Tut ja hõimuvalitsuse komisjon sattusid tervikuna eksiteele. Sadakonnast pääses nelikümmend, kes viidi hiljem üle Jerusemile, kust nad jätkasid oma Paradiisiteekonda.
67:4.2 (757.5) Planeedi kaaskonna kuuskümmend mässulist liiget valisid oma juhiks Nodi. Nad töötasid kogu südamest mässulise Vürsti heaks, kuid avastasid peagi, et olid neid alalhoidvatest süsteemi eluringlustest ära lõigatud. Nad mõistsid äkki, et on alandatud surelike olendite seisundisse. Nad olid tegelikult inimestest kõrgemad olendid, kuid samal ajal ainelised ja surelikud. Püüdes nende arvu suurendada, käskis Daligastia kohe alustada sugulist paljunemist, teades väga hästi, et esialgsed kuuskümmend ja nende nelikümmend neli teisendatud andoniitidest kaaslast olid määratud varem või hiljem surma teel hävima. Pärast Dalamatia langemist rändas truudusetu kaaskond põhja poole ja itta. Nende järeltulijaid nimetati pikka aega nodiitideks ja nende elupaika Noodimaaks.
67:4.3 (758.1) Nende erakordsete, mässu tõttu väljapääsmatusse olukorda sattunud ülimeeste ja ülinaiste kohalolek ja hilisem paariheitmine maakera poegade ja tütardega andis kindlasti ainet traditsioonilistele lugudele jumalatest, kes tulevad alla surelikega paari heitma. Sellest pärinevad ka tuhat ja üks müütilist legendi, mis põhinevad mässujärgse aja faktidel ning leidsid endale hiljem koha nende erinevate rahvaste muinasjuttudes ja pärimustes, kelle esivanemad olid kontaktis nodiitide ja nende järglastega.
67:4.4 (758.2) Kaaskonda kuulunud mässajad, kes olid vaimutoidust ilma jäänud, surid lõpuks loomulikku surma. Palju hilisemat ebajumalakummardamist tulenes suures osas inimrasside soovist Caligastia aja kõrgesti austatud olendite mälestust jäädvustada.
67:4.5 (758.3) Kui sajaliikmeline kaaskond Urantiale saabus, olid nad oma Mõttekohandajatest ajutiselt eraldatud. Kohe pärast Melkisedekitest hooldajate saabumist viidi ustavad isiksused (välja arvatud Van) Jerusemile tagasi ja taasühendati ootavate Kohandajatega. Kuuekümne kaaskonnaliikmest mässaja saatust me ei tea, nende Kohandajad ootavad ikka veel Jerusemil. Kahtlemata jääb olukord muutumatuks kuni ajani, mil kogu Luciferi mässu üle lõpuks kohut mõistetakse ja kõigi sellest osavõtjate saatus kindlaks määratakse.
67:4.6 (758.4) Inglite ja keskteeliste taolistel olenditel oli väga raske kujutleda, et Caligastia ja Daligastia taolised targad ja usaldusväärsed valitsejad satuvad eksiteele — panevad toime reeturliku patu. Pattu langenud olendid — nad ei hakanud mässama kaalutletult ja ettekavatsetult — olid neid eksiteele viinud kõrgemate, nende poolt usaldatud juhtide pettuse ohvrid. Algelise meelega arenevate surelike toetust oli kerge võita.
67:4.7 (758.5) Enamik inimesi ja üleinimlikke olendeid, kes Jerusemil ja erinevatel eksiteele viidud planeetidel Luciferi mässu ohvriks langesid, on juba ammu oma rumalust kahetsenud. Ja me tõesti usume, et kõigi nende siiraste kahetsejate au mingil viisil taastatakse ning nad ennistatakse mõnda universumiteenistuse faasi, kui Päevilt Vanad lõpetavad kord Satania mässu üle kohtumõistmise, millega nad alles hiljuti alustasid.
67:5.1 (758.6) Peaaegu viiskümmend aastat pärast mässu puhkemist valitses Dalamatias ja selle ümbruses suur segadus. Kogu maailma püüti täielikult ja radikaalselt ümber korraldada: kultuurilise arengu ja rassi täiustamise evolutsioonistrateegia asendati revolutsiooniga. Dalamatias ja selle ümbruses viibivate kõrgemate ja osaliselt koolitust saanute kultuuriline staatus tõusis järsult, ent kui neid uusi radikaalseid meetodeid püüti ka kaugemalasuvate rahvaste puhul rakendada, tekitas see kohe kirjeldamatut segadust ja rassilist korralagedust. Nende aegade poolarenenud ürginimesed muutsid vabaduse kohe ohjeldamatuseks.
67:5.2 (758.7) Üsna varsti pärast mässu puhkemist alustas kogu mässumeelne kaaskond linna energilist kaitsmist poolmetslaste hordide vastu, kes neile enneaegselt õpetatud vabadusedoktriinide tulemusena selle müüre piirama asusid. Ning aastaid enne, kui kaunis keskus lõunast tulevate lainete alla mattus, olid Dalamatia tagamaade eksiteele sattunud ja vääritiõpetatud hõimud selle oivalise linna poolmetsikute rünnakutega maapinnalt pühkinud, surudes mässumeelse kaaskonna ja nende kaaslased põhja poole.
67:5.3 (759.1) Caligastia kava inimühiskonda viivitamatult ümber korraldada vastavalt oma ideedele isiklikust vabadusest ja rühma eesõigustest kukkus kiiresti ja enam-vähem täielikult läbi. Ühiskond langes kähku oma endisele bioloogilisele tasemele tagasi ja edasipürgimist tuli alustada uuesti, alustades peaaegu samast punktist, kus see oli olnud Caligastia valitsemiskorra alguses, sest ülestõus oli jätnud maailma veel suuremasse segadusse.
67:5.4 (759.2) Sada kuuskümmend kaks aastat pärast mässu veeres üle Dalamatia tõusulaine ja planeedi keskus vajus mere alla; see ala kerkis veest uuesti alles siis, kui nende suurepäraste aegade ülla kultuuri peaaegu kõik jäänused olid hävinud.
67:5.5 (759.3) Kui maailma esimene pealinn vette vajus, elasid seal veel vaid Urantia madalaimate sangikrasside tüübid: reeturid, kes olid muutnud Isa templi juba Nogile, valguse ja tule väärjumalale pühendatud pühamuks.
67:6.1 (759.4) Vani pooldajad taandusid varakult Indiast lääne pool asuvatele mägismaadele, kus nad pääsesid madalike segadusseaetud rasside rünnakutest, ning sellest taandumispaigast kavatsesid nad taastada kogu maailma, nii nagu nende varased badonaniitidest eelkäijad olid kunagi teadmatult tegutsenud inimkonna hüvanguks just enne sangikhõimude sündi.
67:6.2 (759.5) Enne Melkisedekitest hooldajate saabumist andis Van inimasjade valitsemise kümne neljaliikmelise komisjoni kätte; need kujutasid endast samasuguseid rühmi nagu Vürsti valitsemisajal. Vanemad kohapeal elavad Elukandjad võtsid selle neljakümneliikmelise nõukogu juhtimise enda peale ning see tegutses kogu seitsmeaastase ooteaja. Kui kolmkümmend üheksa ustavat kaaskonnaliiget Jerusemi tagasi pöördusid, võtsid samasugused amadoniitide rühmad need ülesanded enda peale.
67:6.3 (759.6) Amadoniidid pärinesid 144-liikmelisest ustavate andoniitide rühmast, kuhu kuulus ka Amadon, kelle järgi nad nime said. Sellesse rühma kuulus kolmkümmend üheksa meest ja sada viis naist. Viiskümmend kuus neist olid surematud ja nad kõik (peale Amadoni) võeti koos kaaskonna ustavate liikmetega taevasse. Selle rühma ülejäänud liikmed jäid oma sureliku elu lõpuni maakerale Vani ja Amadoni juhtimise alla. Nad olid bioloogiline juuretis, mis paljunes ja varustas mässujärgse ajajärgu pikkadel pimedatel ajastutel maailma jätkuvalt juhtidega.
67:6.4 (759.7) Van jäeti Urantiale kuni Aadama ajani ja ta oli kõigi planeedil tegutsenud kõrgemate inimisiksuste titulaarjuht. Teda ja Amadoni hoidis üle saja viiekümne tuhande aasta elus elupuu ning Melkisedekite eriline eluhoolekanne.
67:6.5 (759.8) Urantia asju korraldas pikka aega planeedi hooldajate komisjon, kaksteist Melkisedekit, kes olid ametisse kinnitatud tähtkuju vanemjuhi, Norlatiadeki Kõigekõrgema Isa korraldusega. Melkisedekist hooldajaid abistas nõuandev kogu, kuhu kuulusid üks langenud Vürsti ustavaks jäänud abi, kaks kohalikku Elukandjat, stažeeriv Kolmsustatud Poeg, vabatahtlik Õpetaja-Poeg, Avaloni Kirgas Õhtutäht (perioodiliselt), seeravite ja keerubite ülemad, nõuandjad kahelt naaberplaneedilt, alama inglielu peasuunaja ja Van, keskteeliste ülemjuhataja. Selliselt juhiti ja hallati Urantiat kuni Aadama saabumiseni. Selles pole midagi imelikku, et julgele ja ustavale Vanile anti koht planeedi hooldajate nõukogus, mis nii kaua Urantia asju haldas.
67:6.6 (760.1) Kaksteist Urantia Melkisedekit-hooldajat tegid kangelaslikku tööd. Nad säilitasid tsivilisatsiooni jäänuseid ning Van täitis planeedil ustavalt nende juhiseid. Tuhande aasta jooksul pärast mässu saatis ta üle maailma laiali üle kolmesaja viiekümne edasijõudnud rühma. Need tsivilisatsiooni eelpostid koosnesid suures osas ustavate andoniitide järglastest, keda oli segatud veidi sangikrassidega, eriti siniste inimeste ja nodiitidega.
67:6.7 (760.2) Vaatamata kohutavale tagasilangusele pärast mässu oli maakeral veel palju häid, bioloogiliselt paljulubavaid tüvikondi. Van ja Amadon jätkasid Melkisedekitehooldajate juhendamisel inimsoo loomuliku evolutsiooni edendamist, viies inimese füüsilist arengut edasi, kuni see jõudis selle tippsaavutuseni, mis andis õiguse läkitada Urantiale Aineline Poeg ja Tütar.
67:6.8 (760.3) Van ja Amadon lahkusid maakeralt alles veidi pärast Aadama ja Eeva saabumist. Mõni aasta hiljem viidi nad üles Jerusemi, kus Van taasühines teda ootava Kohandajaga. Van esindab nüüd Urantia huve, oodates korraldust siirduda pikale-pikale teele Paradiisi täiuseni ja koonduva Surelike Lõplikkuse Korpuse ilmutamata saatuseni.
67:6.9 (760.4) Tuleb märkida, et kui Van oli pärast Luciferi asumist Caligastia poolele Edentia Kõigekõrgemate poole pöördunud, saatsid Tähtkujude Isad kohe välja otsuse toetada Vani vaidluse igas punktis. See otsus ei jõudnud aga temani, sest selle teel olles lõigati planeedi sideringlused ära. Määrus avastati alles hiljuti ühes energiaülekandejaamas, kuhu see oli Urantia isoleerimisest saadik pidama jäänud. Kui seda poleks Urantia keskteeliste uurimistöö tulemusena avastatud, oleks selle edastamisega oodatud seni, kuni Urantia ennistatakse tähtkuju ringlustesse. Niisugune selge rike planeetidevahelises suhtlemises oli võimalik seetõttu, et energiaedastajad võivad teateid küll vastu võtta ja edastada, kuid ei saa ise ühendusepidamist algatada.
67:6.10 (760.5) Vani ametlik seisund Satania seadusekroonikates pandi tegelikult ja lõplikult paika alles selle Edentia Isade määruse registreerimisega Jerusemil.
67:7.1 (760.6) Kui loodud-olend tõrjub jonnakalt ja järjekindlalt valgust endast eemale, on selle (tsentripetaalsed) tagajärjed temale isiklikult vältimatud ja individuaalsed ning puudutavad vaid Jumalust ja seda isikulist loodud-olendit. Niisugune kuri tahteolend lõikab ise sisimas oma kurjuse hingehävitavat saaki.
67:7.2 (761.1) Patu väliste vastukajadega on aga teisiti: omaks võetud patu ebaisikulised (tsentrifugaalsed) tagajärjed on vältimatud ja kollektiivsed, puudutades kõiki nende sündmuste mõjuulatuses tegutsevaid loodud-olendeid.
67:7.3 (761.2) Viiskümmend tuhat aastat pärast planeedivalitsuse kokkuvarisemist olid maised asjad nii korratud ja mahajäänud, et inimsugu oli Caligastia saabumise aegsest, kolmsada viiskümmend tuhat aastat tagasi valitsenud üldisest arengutasemest väga vähe edasi jõudnud. Mõnes mõttes oli küll edasi liigutud, teistes suundades aga palju kaotatud.
67:7.4 (761.3) Patu mõju ei ole kunagi päris lokaalne. Universumi haldussektorid on nagu organismid: ühe isiksuse täbarat olukorda peavad teatud määral jagama ka kõik teised. Patt, mis on isiku suhtumine reaalsusesse, kannab paratamatult oma loomupärased negatiivsed viljad kõigile sellega seotud universumiväärtuste tasanditele. Kuid eksliku mõtlemise, pahategude või patuste kavade haudumise täielikke tagajärgi kogetakse ainult tegelike tulemuste tasandil. Universumiseadustest üleastumine võib osutuda füüsilises mõttes saatuslikuks, haaramata tõsiselt kaasa meelt ja kahjustamata vaimset kogemust. Patt hõlmab endas saatuslikke tagajärgi isiksuse ellujäämisele vaid siis, kui see on olendi kogu suhtumine, kui see esindab meele valikut ja hinge tahet.
67:7.5 (761.4) Pahe ja patt mõjutavad oma tagajärgedega ainelist ja sotsiaalset maailma ning võivad vahel isegi universumireaalsuse teatavatel tasanditel aeglustada vaimset progressi, kuid ühegi olendi patt ei röövi kunagi teiselt jumalikku õigust teostada isiksuse ellujäämist. Igavest ellujäämist võivad ohustada ainult isiku enda meele otsused ja hinge valik.
67:7.6 (761.5) Patt ei suutnud Urantial bioloogilist evolutsiooni eriti aeglustada, kuid surelikud rassid ei saanud selle tõttu täit kasu Aadama pärandist. Patt aeglustab tohutult intellektuaalset arengut, moraalset kasvu, sotsiaalset progressi ja kollektiivseid vaimseid saavutusi. Kuid see ei takista ühtki isikut jõudmast kõrgeimate vaimsete saavutusteni, kui too soovib tunda Jumalat ja täita siiralt tema jumalikku tahet.
67:7.7 (761.6) Caligastia hakkas mässama, Aadam ja Eeva jätsid oma kohustused täitmata, kuid ühegi pärast seda Urantial sündinud sureliku isiklikud vaimsed kogemused ei ole nende eksimuste tõttu kannatanud. Kõiki pärast Caligastia mässu Urantial sündinud surelikke on mingil viisil ajaliselt karistatud, kuid igaviku seisukohalt ei ole nende hinge tulevane heaolu kunagi ohus olnud. Ükski isik ei pea kunagi kellegi teise süü tõttu elutähtsaid vaimseid kaotusi kandma. Patt on vaatamata selle kaugeleulatuvatele haldusalastele, intellektuaalsetele ja sotsiaalsetele vastukajadele moraalse süü ja vaimsete tagajärgede poolest täiesti isiklik asi.
67:7.8 (761.7) Kuigi me ei suuda mõista tarkust, mis niisuguseid katastroofe lubab toimuda, oskame alati tajuda nende kohalike häirete soodsaid lõpptulemusi, mis kajastuvad kõikjal universumis.
67:8.1 (761.8) Luciferi mässule panid vastu paljud vaprad olendid Satania erinevates maailmades, aga Amadoni kirjeldatakse Salvingtoni kroonikates kui kogu süsteemi väljapaistvat isiksust, sest tõrjudes kuulsusrikkalt tagasi mässumeelsuse tõusulained, jäi ta kõrvalekaldumatult pühendunuks Vanile — koos säilitasid nad ustavuse nähtamatu Isa ja tema Poja Miikaeli ülemvõimule.
67:8.2 (762.1) Mina olin nende otsustavate sündmuste ajal Edentiale määratud ja mäletan praegugi, millist rõõmu tundsin, uurides Salvingtoni teadaandeid, mis kõnelesid päevast päeva selle Andoni rassi esialgsest katselisest tüvikonnast pärineva kunagise poolmetslase uskumatust vankumatusest, transtsendentsest pühendumusest ja erakordsest truudusest.
67:8.3 (762.2) Edentiast kuni Salvingtonini ja isegi Uversani oli seitsme pika aasta jooksul kõigi alamate taevaste olendite esimene küsimus Satania mässu kohta ikka ja alati: „Kuidas on Urantia Amadoniga, kas ta püsib ikka veel vankumatu?”
67:8.4 (762.3) Ehkki Luciferi mäss on kohalikku süsteemi ja selle langenud maailmu kahjustanud, ehkki selle Poja ja tema eksiteele sattunud kaaslaste kaotus on Norlatiadeki tähtkuju arengut ajutiselt pidurdanud, hinnake siiski tolle looduslapse ja tema 143st kaaslasest kindlameelse rühma innustava tegevuse kaugeleulatuvaid mõjusid, kui nad seisid kindlalt universumi juhtimise ja haldamise kõrgemate põhimõtete eest, taludes tohutut vaenulikku survet endast kõrgemate truudusetute olendite poolt. Ja ma kinnitan teile, et see meelekindlus on teinud Nebadoni universumis ja Orvontoni superuniversumis juba nii palju head, et see kaalub üles kogu Luciferi mässu põhjustatud kurjuse ja kurvastuse.
67:8.5 (762.4) Kõik see toob kaunilt, liigutavalt ja üleva suurejoonelisusega esile tarkuse, mis sisaldub Isa universaalses kavas koondada Paradiisi kokku Surelike Lõplikkuse Korpus ja koguda see tohutu tulevase saladusliku teenistuse rühm suures osas just edasiliikuvate tõususurelike tavalisest savist — Amadoni-taolistest võitmatutest surelikest.
67:8.6 (762.5) [Esitanud Nebadoni Melkisedek.]
Urantia raamat
68. Kiri
68:0.1 (763.1) SIIT algab lugu pikast-pikast heitlusest, mille käigus jõuab inimsugu oma loomsest eksistentsist vaid veidi paremast seisundist kõigi vahepealsete ajastute kaudu hilisemate aegadeni, mil inimkonna kõrgemate rasside seas kujunes välja tõeline, kuigi ebatäiuslik tsivilisatsioon.
68:0.2 (763.2) Tsivilisatsioon on rassi saavutus, see ei ole bioloogiliselt omane, mistõttu tuleb kõiki lapsi kasvatada kultuurikeskkonnas ja iga järgmine põlvkond noori peab omandama hariduse uuesti. Tsivilisatsiooni paremaid omadusi — teaduslikke, filosoofilisi ja religioosseid aspekte — ei anta ühelt põlvkonnalt teisele edasi pärilikkuse teel. Neid kultuurisaavutusi säilitatakse ainult sotsiaalse pärandi targa talletamisega.
68:0.3 (763.3) Koostööl põhineva sotsiaalse arengu käivitasid Dalamatia õpetajad ja inimkonda õpetati kolmsada tuhat aastat rühmategevuste vaimus. Neist varastest ühiskonnaõpetustest sai kõige rohkem kasu sinine inimene, mõningal määral punane ja kõige vähem must inimene. Hilisematel aegadel on kõige kaugemale jõudnud kollase ja valge rassi sotsiaalne areng.
68:1.1 (763.4) Tihedalt koos elades kujunevad inimeste vahel sageli meeldivad suhted, kuid ürginimesel puudusid loomulikud ülevoolavad vennalikud tunded ja soov oma kaaslastega sotsiaalselt suhelda. Varased rassid õppisid, et „ühinemises peitub jõud”, pigem kurvast kogemusest ning see loomuliku vennaarmastuse puudumine takistab nüüd inimeste vendluse kohest teostumist Urantial.
68:1.2 (763.5) Ühinemine sai ellujäämise hinnaks juba varakult. Üksik inimene oli abitu, kui ta ei kandnud hõimumärki. See märk tõendas kuulumist rühma, mis kõigi tema vastu suunatud rünnakute eest kindlasti kätte maksis. Isegi Kaini ajal võis üksi võõrale maale rändamine ilma mingi rühmaühenduse märgita saatuslikuks osutuda. Tsivilisatsioon kindlustab inimest vägivaldse surma vastu, kuid selle kindlustuse eest tuleb tasuda allumisega ühiskonna arvukatele seadustele.
68:1.3 (763.6) Ürgühiskond põhines seega vastastikustel vajadustel ja ühinemisega kaasneval suuremal turvalisusel. Ning inimühiskond on arenenud ajastuid tänu eraldumishirmule ja vastumeelsele koostööle.
68:1.4 (763.7) Primitiivsed inimolendid mõistsid varakult, et rühm on tunduvalt võimsam ja tugevam kui selle üksikliikmete arvuline summa. Sada ühinenud ja koos töötavat inimest võivad nihutada paigast suure kivi; kakskümmend hea väljaõppega rahuvalvajat võivad peatada vihase rahvahulga. Nii sündis ühiskond, mis pole lihtsalt arvuline ühendus, vaid pigem aruka koostöö organiseerimise tulemus. Kuid koostöö ei ole inimesele loomuomane: ta õpib koostööd tegema kõigepealt hirmu tõttu ja hiljem avastades, et see aitab kõige paremini ületada ajast tulenevaid raskusi ja kaitsta end eeldatavate igavikuohtude eest.
68:1.5 (764.1) Rahvad, kes nii varakult ürgühiskonnaks koondusid, suutsid edukamalt loodust allutada ja end omasuguste vastu kaitsta, neil olid paremad ellujäämisvõimalused; seetõttu on tsivilisatsioon, vaatamata paljudele tagasilöökidele, Urantial püsivalt edasi liikunud. Ja vaid seetõttu, et ühinemine on ellujäämisvõimalusi parandanud, pole inimese paljudel eksisammudel seni õnnestunud inimtsivilisatsiooni ei peatada ega hävitada.
68:1.6 (764.2) Nüüdisaegne kultuurühiskond on suhteliselt uus nähtus, mida näitab ka niisuguste primitiivsete sotsiaalsete tingimuste säilimine tänapäeval, mis on iseloomulikud Austraalia põliselanikele ning Aafrika bušmanitele ja pügmeedele. Nende mahajäänud rahvaste seas võib täheldada midagi varase rühmavaenu taolist, isiklikku kahtlustamist ja muid väga asotsiaalseid jooni, mis olid iseloomulikud kõigile ürgrassidele. Need iidsete aegade asotsiaalsete rahvaste õnnetud jäänused tõendavad kõnekalt, et inimese loomupärased individualistlikud kalduvused ei suuda sotsiaalse progressi tõhusamate ja võimsamate organisatsioonide ning ühendustega edukalt konkureerida. Need mahajäänud ja kahtlustavad asotsiaalsed rassid, kes räägivad iga viiekümne või saja kilomeetri järel erinevat dialekti, näitavad, missuguses maailmas te praegu elaksite, kui poleks olnud Planeedivürsti kehalise kaaskonna ühiseid õpetusi ja Aadama rassiülendajate rühma hilisemat tööd.
68:1.7 (764.3) Moodne ütlus „tagasi looduse juurde” on teadmatuse põhjustatud eksiarvamus, usk kunagise väljamõeldud „kuldajastu” reaalsusesse. Legend kuldajastust võib põhineda ainult ajaloolistel faktidel Dalamatia ja Eedeni kohta. Ent need täiustunud ühiskonnad jäid kaugele utoopiliste unistuste teostumisest.
68:2.1 (764.4) Tsiviliseeritud ühiskond on tekkinud tänu inimese varastele pingutustele ületada oma vastumeelsus eraldumise ees. Ent see ei tarvitse tähendada vastastikust kiindumust ning teatavate primitiivsete rühmade praegune rahutus näitab hästi, mida varased hõimud on läbi elanud. Kuigi ka tsivilisatsioonis võivad indiviidid omavahel kokku põrgata ja võidelda ning ehkki võib tunduda, et tsivilisatsioon ise on vaid ühitamatu kogum püüdlusi ja võitlusi, annab see siiski tunnistust tõsisest püüdlusest, mitte stagnatsiooni tapvast monotoonsusest.
68:2.2 (764.5) Ehkki intellekti tase on kultuuri arengutempole suuresti kaasa aidanud, on ühiskonna eesmärk põhiliselt indiviidi eluviisides peituva riskielemendi vähendamine. Ühiskond on liikunud edasi just nii kiiresti, kui kiiresti on õnnestunud vähendada oma elus valu ja suurendada naudinguelementi. Seega rühib kogu ühiskond aeglaselt saatuse — hävimise või ellujäämise poole, sõltuvalt sellest, kas sihiks on enesealalhoidmine või eneserahuldamine. Enesealalhoid tekitab ühiskonna, ülemäärane eneserahuldamine aga hävitab tsivilisatsiooni.
68:2.3 (764.6) Ühiskond on seotud enesejäädvustamise, enesealalhoiu ja eneserahuldamisega, kuid paljude kultuurirühmade lähemaks sihiks tasuks võtta inimese eneseteostus.
68:2.4 (765.1) Urantial praegu olemasoleva sotsiaalse organisatsiooni väljaarenemine on vaevalt seletatav ainult loodusinimese karjainstinktiga. Kuigi see loomupärane karjadeks ühinemise kalduvus on inimühiskonna üheks aluseks, on inimese seltsivus suures osas siiski omandatud. Inimolendite varasele ühinemisele aitasid kaasa kaks suurt tegurit — nälg ja seksuaalne armastus; need instinktiivsed tungid on inimesel loomariigiga ühised. Veel kaks emotsiooni, mis viisid inimolendeid kokku ja hoidsid koos, olid edevus ja hirm, eriti tondihirm.
68:2.5 (765.2) Ajalugu on inimese ajastutepikkuse toidu nimel peetud võitluse kroonika. Ürginimene mõtles vaid siis, kui ta oli näljane; toidu säästmine oli tema esimene enesesalgamine, eneseohjeldamine. Ühiskonna arenedes ei jäänud toidunälg enam ainsaks vastastikuste ühenduste loomise ajendiks. Inimkonda viisid lähemalt kokku ka paljud muud näljad, mitmesuguste vajaduste rahuldamine. Ent tänapäeva ühiskonnas on inimese oletatavad vajadused ületähtsustatud. Kahekümnenda sajandi lääne tsivilisatsioon ägab väsinult tohutu ülemäärase luksusekoorma ja ohjeldamatult paljunevate soovide ja ihade all. Nüüdisühiskond kannatab kaugeleulatuvate omavaheliste ühenduste ja äärmiselt keerulise vastastikuse sõltuvuse kõige ohtlikumate faaside pinge all.
68:2.6 (765.3) Nälg, edevus ja tondihirm avaldasid pidevalt sotsiaalset survet, kuid seksuaalne iha oli ajutine ja hootine. Sugutung polnud ainus, mis sundis primitiivseid mehi ja naisi võtma endale majapidamise rasket koormat. Varane kodu põhines sagedase rahulduse võimaluseta mehe seksuaalsel rahutusel ja naiste andunud emaarmastusel, mis on teatud määral ühine kõigil kõrgemat liiki emasloomadel. Abitu imiku olemasolu tingis mehe ja naise tegevuste varase diferentseerumise; naine pidi elama paikselt, et ta saaks maad harida. Ja juba varastest aegadest saadik on peetud koduks alati kohta, kus elab naine.
68:2.7 (765.4) Seega muutus naine arenevas ühiskonnas varakult asendamatuks mitte niivõrd põgusa seksuaalkire kui just toiduvajaduse tõttu; ta oli enesealalhoiuks oluline partner. Ta oli toiduga varustaja, koormakandja ja seltsiline, kes talus halba kohtlemist ägeda pahameeleta. Lisaks kõigile neile meeldivatele omadustele oli ta alati käepärast ka seksuaalse rahuldamise vahendina.
68:2.8 (765.5) Peaaegu kõigel, millel on tsivilisatsioonis kestvat väärtust, on juured perekonnas. Perekond oli esimene edukas rahurühm: mees ja naine õppisid oma vastandlikke külgi kohandama, õpetades samal ajal rahupüüdlusi ka oma lastele.
68:2.9 (765.6) Abielu funktsioon evolutsioonis on rassi püsimajäämise kindlustamine, mitte lihtsalt isikliku õnne teostamine; enesealalhoid ja enesejäädvustamine on kodu tõelised eesmärgid. Eneserahuldamine on juhuslik ja ebaolulise tähtsusega, see on vaid ajend seksuaalühenduse kindlustamiseks. Loodus nõuab ellujäämist, kuid tsivilisatsiooni kuuluvad kunstid täiendavad jätkuvalt abielu meeldivaid külgi ja perekonnaelust saadavat rahuldust.
68:2.10 (765.7) Kui vaadelda edevust laiemalt koos uhkuse, auahnuse ja auga, võime näha nii seda, kuidas need kalduvused aitavad kaasa inimühenduste moodustumisele, kui ka seda, kuidas nad hoiavad inimesi koos, sest need emotsioonid pole midagi väärt, kui ei ole, kelle ees esineda. Edevus tõi peagi kaasa teisi emotsioone ja impulsse, mis nõudsid sotsiaalset näitelava, kus end näidata ja rahuldada. See emotsioonirühm sünnitas kõigi kunstide, tseremooniate ja igat liiki sportlike mängude ja võistluste varased alged.
68:2.11 (766.1) Edevus aitas ühiskonna sünnile vägevalt kaasa, kuid käesolevate ilmutuste ajaks ähvardavad edev-uhke põlvkonna vildakad püüdlused ülimalt spetsialiseerunud tsivilisatsiooni kogu keerulist struktuuri põhja suruda ja üle ujutada. Naudinguhimu on ammu ületanud toidunälja, enesealalhoiu õiguspärased sotsiaalsed eesmärgid on kiiresti teisenemas eneserahuldamise labasteks ja ohtlikeks vormideks. Enesealalhoid ehitab ühiskonda, ohjeldamatu eneserahuldamine hävitab vältimatult tsivilisatsiooni.
68:3.1 (766.2) Ürgsed ihad sünnitasid algselt ühiskonna, kuid tondihirm hoidis seda koos ja andis selle olemasolule inimesevälise aspekti. Tavaline hirm oli füsioloogilise päritoluga, kas hirm füüsilise valu, rahuldamata nälja või mingi maise õnnetuse ees, kuid tondihirm oli uus ja kõrgemat liiki hirm.
68:3.2 (766.3) Tondiunenäod olid võib-olla suurim inimühiskonna arengut mõjutanud tegur. Kuigi enamik unenägusid häiris ürgset meelt väga, oli tondiunenägu lausa terroriseeriv ning ajas ebausklikud unenäonägijad üksteise embusse, sest nad soovisid tõsiselt koos olla, et üksteist kaitsta vaimude maailma ähmaste ja nähtamatute kujutletavate ohtude eest. Tondiunenägu oli üks looma- ja inimtüüpi meele kõige varem ilmnenud erinevusi. Loomad ei kujutle surmajärgset ellujäämist.
68:3.3 (766.4) Kui tonditegur välja arvata, olid kogu ühiskonna aluseks vaid põhivajadused ja põhilised bioloogilised tungid. Kuid tondihirm tõi tsivilisatsiooni uue teguri — hirmu, mis ulatub indiviidi elementaarsetest vajadustest kaugemale ja tõuseb tunduvalt kõrgemale isegi rühma alalhoiuvõitlusest. Hirm surnute lahkunud hingede ees tõi päevavalgele uue ja hämmastavat liiki hirmu, kohutava ja võimsa hirmu, mis aitas piitsutada iidsete aegade varaste ajastute lõtvu ühiskonnakordi palju distsiplineeritumateks ja juhitavamateks ürgseteks rühmadeks. See mõttetu ebausk, mis püsib mõnevõrra veel praegugi, valmistas inimese meelt ette selleks, et pärast ebausklikku hirmu ebareaalse ja üleloomuliku ees avastada hiljem „hirm Issanda ees, mis on tarkuse algus”. Evolutsiooni käigus kogetud alusetud hirmud peavad asenduma ilmutusest innustatud aukartusega Jumaluse ees. Varasest tondihirmukultusest sai võimas sotsiaalne side ja inimkond on sellest kaugest ajast saadik enam-vähem pidevalt vaimsuse poole püüelnud.
68:3.4 (766.5) Nälg ja armastus viisid inimesi kokku, edevus ja tondihirm hoidsid neid aga koos. Kuid ainuüksi need emotsioonid ilma rahuedendavate ilmutusteta ei suuda inimestevahelistes suhetes esinevate kahtlustuste ja ärrituste pinget taluda. Üleinimlikest allikatest saadava abita hakkab inimühiskond teatava piirini jõudes pinge all lagunema ning needsamad sotsiaalsed mobiliseerivad mõjud — nälg, armastus, edevus ja hirm — paiskavad inimkonna üheskoos sõtta ja veresauna.
68:3.5 (766.6) Rahuarmastus ei ole inimsoole loomupäraselt omane, see pärineb ilmutatud religiooni õpetustest, edumeelsete rahvaste kogemustepagasist, eriti aga Jeesuse, Rahuvürsti õpetustest.
68:4.1 (767.1) Kõik nüüdisaegsed sotsiaalsed institutsioonid on välja arenenud teie metsikute esivanemate ürgsetest tavadest: tänased tavad on veidi teisenenud ja laienenud eilsed tavad. Rühmale on tava sama mis indiviidile harjumus; rühmatavad kujunevad rahvakommeteks või hõimutraditsioonideks — kollektiivseteks kommeteks. Neist varastest algetest pärinevad kõik nüüdisaegse inimühiskonna institutsioonid.
68:4.2 (767.2) Tuleb arvestada, et ühiskondlikud tavad on alguse saanud püüdest kohandada rühma elu kollektiivse eksistentsi tingimustega; ühiskondlikud tavad olid inimese esimene ühiskondlik institutsioon. Ning kõik need hõimureageeringud arenesid välja püüdest vältida valu ja alandust ning samal ajal nautida mõnu ja võimu. Rahvakommete nagu ka keelte läte on alati teadvustamatu ja ettekavatsematu ning seetõttu saladuskatte all.
68:4.3 (767.3) Tondihirm ajendas ürginimest kujutlema üleloomulikku ning see lõi kindla aluse neile eetika ja religiooni võimsatele sotsiaalsetele mõjudele, mis omakorda säilitasid ühiskonna kombeid ja tavasid muutumatuna põlvest põlve. Need kombed muutis püsivaks ja kinnistas varakult ka uskumus, et surnud kaitsevad kiivalt oma elu ja surma ajal valitsenud tavasid; seepärast tulevad nad kohutavalt kätte maksma neile elavatele surelikele, kes on söandanud suhtuda hooletu põlgusega elureeglitesse, mida nemad oma lihaliku elu ajal olid austanud. Selle kõige parimaks näiteks on kollase rassi praegune aukartus oma esivanemate ees. Hiljem väljakujunenud primitiivne religioon süvendas tondihirmu tunduvalt ja muutis kombed veelgi püsivamaks, kuid edasiliikuv tsivilisatsioon on inimkonda üha enam vabastanud hirmu köidikutest ja ebausu orjusest.
68:4.4 (767.4) Enne Dalamatia õpetajate vabastavat ja liberaliseerivat õpetust oli iidne inimene komberituaalide abitu ohver, ürgset metslast hoidsid igast küljest raamis lõputud tseremooniad. Kõike, mida ta tegi, hommikusest ärkamisest kuni õhtul koopas uinumiseni, tuli teha just ühelainsal viisil — vastavalt hõimu pärimustele. Ta oli tavade ori; tema elus polnud midagi vaba, spontaanset ega algupärast. Puudus loomulik edasiliikumine kõrgema vaimse, moraalse või sotsiaalse eksistentsi poole.
68:4.5 (767.5) Varane inimene oli tavade tugevas haardes, metslane oli tõeline tavade ori, ent ikka ja jälle tekkis sellest tüübist hälbinuid, kes söandasid uut moodi mõtelda ja oma eluviise täiustada. Vaatamata sellele on ürginimese inertsus bioloogiliseks kaitsepiduriks, mis hoiab ära tema liiga äkilise sattumise olukorda, kus kohanematus ülemäära kiiresti edasiliikuva tsivilisatsiooniga võib hukutavaks osutuda.
68:4.6 (767.6) Ent need tavad ei ole üdini pahad, nende areng peaks jätkuma. Nende täielik muutmine radikaalse revolutsiooni teel võiks saada tsivilisatsiooni järjepidevusele saatuslikuks. Inimajaloo rada on täis kõrvaleheidetud ja aegunud ühiskondlike tavade jäänuseid, kuid püsima on jäänud vaid need tsivilisatsioonid, mis on võtnud vanade tavade asemel kasutusele uued ja sobivamad.
68:4.7 (767.7) Ühiskonna püsimajäämine sõltub põhiliselt tema tavade edumeelsest arengust. Tavade arenguprotsess saab alguse soovist katsetada: pakutakse välja uusi ideid — tekib konkurents. Edasiliikuv tsivilisatsioon võtab edumeelse idee vastu ja jääb püsima, aeg ja olukorrad selekteerivad lõpuks sobivaima rühma, mis jääb alles. Kuid see ei tähenda, et iga üksik muutus inimühiskonna koosseisus on toimunud paremuse poole. Ei! Tõepoolest mitte! Sest Urantia tsivilisatsiooni pikas edasiliikumisvõitluses on toimunud palju-palju taandarenguid.
68:5.1 (768.1) Maa on ühiskonna näitelava, inimesed näitlejad. Ja inimene peab oma tegevust alati maa tingimustega kohandama. Tavade areng sõltub alati maa ja inimese vahekorrast. See on tõesti nii, kuigi seda võib olla raske mõista. Inimese maakasutusviisid ehk enese elatamisvõtted pluss tema elatustase annavad rahvakommete ehk tavade kogusumma. Ja inimese kohanemine elu nõuetega võrdub kokkuvõttes tema kultuuritasemega.
68:5.2 (768.2) Varaseimad inimkultuurid tekkisid idapoolkera jõgede äärde ja tsivilisatsioon astus edasi nelja suure sammuna.
68:5.3 (768.3) 1. Koriluse etapp. Toiduvajaduse, nälja sunnil kujunes esimene tööstusliku organiseerumise vorm, algelised toidukogumisread. Mõnikord marssis niisugune näljane rivi toitu korjates viieteistkümne kilomeetri ulatuses üle maa. See oli kultuuri algeline rändeetapp ning seda eluviisi järgivad praegu ka Aafrika bušmanid.
68:5.4 (768.4) 2. Jahipidamise etapp. Käsirelvade leiutamine võimaldas inimesel küttima hakata ja toiduorjus vähenes. Leidlik andoniit, kes oli raskes võitluses oma rusikale tõsiselt viga teinud, taasavastas mõtte kasutada oma käsivarre asemel pikka piiki ja rusika asemel selle otsa kõõlustega seotud kõva ränikivitükki. Paljud hõimud tegid iseseisvalt samasuguseid avastusi ning need erinevad haamrid olid inimtsivilisatsiooni suur edusamm. Mõned Austraalia põliselanikud on tänapäeval sellest tasemest vaid veidi kaugemale jõudnud.
68:5.5 (768.5) Sinistest inimestest said meisterlikud kütid ja lõksuseadjad; jõgede tarastamise teel püüdsid nad palju kala ning kuivatasid ülejäägid talvel söömiseks. Jahiloomade püüdmiseks kasutati paljusid erinevat liiki leidlikke lõkse ja püüniseid, kuid suuremaid loomi primitiivsed rassid ei küttinud.
68:5.6 (768.6) 3. Karjakasvatuse etapp. See tsivilisatsiooni faas sai võimalikuks tänu loomade kodustamisele. Hilisemate karjakasvatajarahvaste hulka kuuluvad araablased ja Aafrika põliselanikud.
68:5.7 (768.7) Karjakasvatajate eluviis vabastas inimese toiduorjusest veelgi enam; inimene õppis elama oma kapitali intressidest, oma karja juurdekasvust, ja see jättis kultuurile ning progressile rohkem aega.
68:5.8 (768.8) Karjakasvatuse-eelses ühiskonnas tegid sugupooled omavahel koostööd, kuid loomakasvatuse levikuga taandusid naised sotsiaalse orjuse sügavusse. Varasematel aegadel oli mehe ülesandeks loomset, naise tööks taimset toitu hankida. Kui nüüd algas inimeksistentsi karjakasvatuse ajajärk, langes naise väärtus tunduvalt. Tal tuli endiselt töötada, et eluks vajalikke taimi hankida, kuid mees sai külluses loomset toitu ka oma karjast. Mees muutus naisest suhteliselt sõltumatuks, naise seisund halvenes kogu karjakasvatusperioodi jooksul pidevalt. Selle ajajärgu lõpuks polnud ta suurt enamat kui inimloom, kes pidi tööd tegema ja inimjärglasi sünnitama, nagu kariloomadki pidid töötama ja poegima. Karjakasvatusajastutel armastasid mehed väga oma kariloomi, seda kahetsusväärsem on, et neil ei kujunenud sügavamat kiindumust oma naiste vastu.
68:5.9 (769.1) 4. Põlluharimise etapp. See ajajärk algas tänu koduaiandusele ning on ainelise tsivilisatsiooni kõrgeim etapp. Nii Caligastia kui ka Aadam püüdsid aiandust ja põlluharimist õpetada. Aadam ja Eeva olid aednikud, mitte karjused, ja aiandus seostus neil päevil kõrgema kultuuriga. Taimekasvatus avaldab inimkonna kõigile rassidele õilistavat mõju.
68:5.10 (769.2) Põllumajandus enam kui neljakordistas maa ja inimese suhtarvu maailmas. Seda võib kombineerida eelmise kultuurietapi karjakasvatamisviisidega. Kui need kolm etappi osaliselt kattuvad, siis mehed kütivad ja naised harivad maad.
68:5.11 (769.3) Karjakasvatajate ja maaharijate vahel on olnud alati hõõrumisi. Kütt ja karjakasvataja olid sõjakad, võitlushimulised; põllumees on rahuarmastavamat tüüpi. Loomadega tegelemine seostub võitluse ja jõuga, taimedega tegelemine kannatlikkuse, vaikuse ja rahuga. Põlluharimine ja tööstuslik tootmine on rahuaja tegevused. Kuid nende ühiskondlike tegevuste nõrk külg on see, et neis pole ei põnevust ega seikluslikkust.
68:5.12 (769.4) Inimühiskond on arenenud jahipidamise etapilt karjakasvatuse kaudu põllumajanduse territoriaalse etapini. Ja selle üha edasiareneva tsivilisatsiooni iga etapiga kaasnes üha vähem ja vähem rändamist; inimene hakkas aina enam kodus elama.
68:5.13 (769.5) Nüüd ilmus põllumajanduse täienduseks tööstuslik tootmine, tänu sellele kodanike klassid, kes ei tegelenud põllumajandusega, linnastusid ja suurenesid arvuliselt. Ent tööstuslik ajajärk ei saa püsima jääda, kui selle juhid ei mõista, et ka kõrgeimad sotsiaalsed arengud peavad alati põhinema tugeval põllumajandusel.
68:6.1 (769.6) Inimene on maaolend, looduslaps — ükskõik kui väga ta ka ei püüaks maast pääseda, ei õnnestu see tal päriselt kunagi. „Mullast oled sa võetud ja mullaks pead saama” kehtib otsesõnu kogu inimkonna kohta. Inimene on võidelnud, võitleb ning jääb edaspidi võitlema maa nimel. Primitiivsete inimolendite esimesed sotsiaalsed ühendused tekkisid nende maa pärast toimunud võitluste võitmiseks. Maa ja inimese suhtarv on kogu sotsiaalse tsivilisatsiooni alus.
68:6.2 (769.7) Inimese intellekt suurendas kunstide ja teaduste abil maa saagikust; samal ajal piirati mõnevõrra järglaste loomulikku arvukust, millega võideti elatusvahendeid ja vaba aega kultuuri ülesehitamiseks.
68:6.3 (769.8) Inimühiskond allub seadusele, mille kohaselt elanikkonna suurus peab olema võrdelises sõltuvuses maakasutusviisidest ja pöördvõrdeline elatustasemega. Kõigi nende varaste ajastute jooksul määrasid nõudmine ja pakkumine inimeste ja maa hindeväärtust veelgi enam kui praegu. Kui maad, asustamata maad, leidus külluses, oli vajadus inimeste järele suur ning inimelu väärtus tõusis tunduvalt: elu kaotus oli seetõttu kohutavam. Perioodidel, mil maad oli napilt ja tekkis ülerahvastatus, muutus inimelu suhteliselt odavaks, nii et sõjad, näljahädad ja katkud ei valmistanud suurt muret.
68:6.4 (770.1) Kui maa saagikus väheneb või elanike arv kasvab, algab taas paratamatu võitlus ning ilmnevad inimloomuse kõige halvemad jooned. Maa saagikuse paranemine, tehnika areng ja elanikkonna vähenemine soodustavad inimloomuse paremate külgede arengut.
68:6.5 (770.2) Ühiskonna äärealadel areneb inimkonna kvalifitseerimata osa; kaunid kunstid ja tõeline teaduse areng koos vaimse kultuuriga on õitsenud paremini suuremates elukeskustes, kus neid toetab põllumajanduse ja tööstusega tegelev elanikkond ning maa ja inimese suhtarv on veidi väiksem. Linnad võimendavad alati oma elanike häid või halbu omadusi.
68:6.6 (770.3) Perekonna suurus on alati sõltunud elatustasemest. Mida kõrgem on elatustase, seda väiksem on perekond, kuni olukord stabiliseerub või algab järkjärguline väljasuremine.
68:6.7 (770.4) Elatustase on kõigi ajastute jooksul määranud mitte lihtsalt püsimajääva elanikkonna kvantiteedi, vaid ka kvaliteedi. Kohaliku klassi elatustase tekitab uusi sotsiaalseid kaste, uusi kombeid. Kui elatustase muutub liiga komplitseerituks või liiga luksuslikuks, hakkab see kiiresti ennast hävitama. Kastid tulenevad otseselt tihedasti koos elava elanikkonna omavahelise konkurentsi tugevast sotsiaalsest survest.
68:6.8 (770.5) Varased rassid kasutasid sageli mitmesuguseid võtteid elanike arvu piiramiseks: kõik ürghõimud tapsid füüsilise puudega ja haiglased lapsed. Enne naiste ostmise aegu tapeti tüdrukud sageli juba imikuna. Sündinud lapsi kägistati, kuid lemmikmeetodiks oli lapse jätmine looduse meelevalda. Kaksikute isa nõudis tavaliselt ühe lapse tapmist, sest mitmikute sündi peeti kas nõiduse või truudusetuse tulemuseks. Samast soost kaksikud jäeti reeglina ellu. Need kaksikutega seotud tabud olid kunagi küll peaaegu üldlevinud, kuid andoniitide kommetesse ei kuulunud: nemad pidasid kaksikuid alati heaks endeks.
68:6.9 (770.6) Paljud rassid õppisid tegema aborti, mis levis, kui sünnitamine muutus vallalistele tabuks. Tütarlastel oli ammu tavaks oma järglasi tappa, kuid tsiviliseeritumates rühmades said need ebaseaduslikud lapsed tüdrukute emade hoolealusteks. Paljud primitiivsed klannid surid abortide ja lapsetapmiste pärast peaaegu välja. Kuid vaatamata kommete diktaadile hävitati väga vähe lapsi, keda oli juba imetatud — emaarmastus oli selleks liiga tugev.
68:6.10 (770.7) Nende elanike arvu piiramise ürgsete meetodite jälgi leidub isegi kahekümnendal sajandil. Austraalias on hõim, kelle emad keelduvad kasvatamast rohkem kui kaht või kolme last. Üks inimsööjate hõim sõi alles hiljuti iga viienda sündinud lapse. Madagaskaris hävitavad mõned hõimud ikka veel kõik teatavatel õnnetutel päevadel sündinud lapsed, mille tagajärjel sureb ligikaudu kakskümmend viis protsenti imikutest.
68:6.11 (770.8) Maailma seisukohalt ei ole ülerahvastatus minevikus kunagi tõsine probleem olnud, aga kui sõdu on vähem ja teadus piirab inimeste haigusi üha enam, võib see lähitulevikus tõsiseks ohuks muutuda. Niisugusel ajal peab ennast ilmutama maailma juhtide tarkus. Kas Urantia valitsejatel on piisavalt taipu ja julgust soodustada keskmise ehk stabiliseerunud inimolendi paljunemist ebatavaliste ja tohutult kasvavate alanormaalsete äärmusrühmade asemel? Edendada tuleks normaalset inimest, tema on tsivilisatsiooni selgroog ja rassi muteerunud geeniuste allikas. Alanormaalseid inimesi tuleks ühiskonna kontrolli all hoida; neid ei tohiks tekkida rohkem, kui on vaja lihttöödeks, mis nõuavad loomast kõrgemat intellektitaset, aga nii vähe oskusi, et need tähendaksid kõrgemat tüüpi inimkonnale tegelikult orjust ja aheldatust.
68:6.12 (771.1) [Esitanud kunagi Urantial asunud Melkisedek.]
Urantia raamat
69. Kiri
69:0.1 (772.1) TUNDEELUS ületab inimene oma loomadest esivanemaid võimega hinnata huumorit, kunsti ja religiooni. Sotsiaalselt ilmutab inimene oma kõrgemat seisundit sellega, et oskab valmistada tööriistu, suhelda ja moodustada institutsioone.
69:0.2 (772.2) Kui inimolendite sotsiaalsed rühmad püsivad pikka aega, luuakse neis kogumites alati teatavad tegevussuunad, mis kujunevad lõpuks institutsioonideks. Enamik inimese institutsioonidest on osutunud tööjõudu säästvateks ja samal ajal mõnevõrra ka rühma turvalisust suurendavateks.
69:0.3 (772.3) Tsiviliseeritud inimene on oma väljakujunenud institutsioonide iseloomu, stabiilsuse ja jätkuvuse üle väga uhke, kuid kõik iniminstitutsioonid on vaid minevikutavade kogumid, mida on säilitanud tabud ja väärtustanud religioon. Need pärandid on saanud traditsioonideks ja traditsioonid kujunevad lõppkokkuvõttes eluviisiks.
69:1.1 (772.4) Iga iniminstitutsioon hoolitseb mingi mineviku või oleviku sotsiaalse vajaduse rahuldamise eest, kuigi nende ülemäärane areng vähendab paratamatult nende väärtust indiviidi jaoks, sest varjutab isiksust ja vähendab initsiatiivi. Inimene peaks allutama oma institutsioonid endale, mitte laskma neil areneva tsivilisatsiooni sünnitistel ennast valitseda.
69:1.2 (772.5) Iniminstitutsioonid jagunevad üldiselt kolme klassi.
69:1.3 (772.6) 1. Elatumisinstitutsioonid. Siia kuuluvad tavad, mis on tekkinud toidunäljast ja muudest taolistest enesealalhoiuinstinktidest. Nendeks on töö, omand, kasusaamissõda ja kõik ühiskonna reguleerimismehhanismid. Hirmuinstinkt edendab nende ellujäämisinstitutsioonide loomist varem või hiljem tabude, traditsioonide ja religioossete sanktsioonidega. Kuid hirmul, teadmatusel ja ebausul on olnud kõigi iniminstitutsioonide varases päritolus ja hilisemas arengus tähtis osa.
69:1.4 (772.7) 2. Enesejäädvustamisinstitutsioonid. Need ühiskondlikud institutsioonid on tekkinud suguihast, emainstinktist ja rasside kõrgematest õrnadest tunnetest ning hõlmavad kodu ja kooli, perekonnaelu, hariduse, eetika ja religiooni sotsiaalseid tagatisi. Nende hulka kuuluvad abielutavad, kaitsesõda ja elamuehitus.
69:1.5 (772.8) 3. Eneserahuldust kindlustavad institutsioonid. Need on edevusekalduvusest ja uhkusest välja kasvavad institutsioonid, mille hulka kuuluvad rõivastumis-ja ehtimiskombed, sotsiaalsed tavad, sõjad kuulsuse võitmiseks, tants, lõbustused, mängud ja muud meelelist rahuldust pakkuvad tegevused. Ent konkreetseid eneserahuldust pakkuvaid institutsioone ei ole tsivilisatsioonis kunagi välja arenenud.
69:1.6 (773.1) Need kolm sotsiaalsete tavade rühma on omavahel tihedalt seotud ja pisiasjades üksteisest sõltuvad. Urantial moodustavad nad keerulise organisatsiooni, mis toimib ühtse sotsiaalse mehhanismina.
69:2.1 (773.2) Ürgne tootmine kujunes aeglaselt välja kui kindlustus nälja õuduste eest. Inimene õppis oma eksistentsi kestel mõnelt loomalt juba varakult, et rikkaliku saagi korral tuleb nappusepäevadeks toitu varuda.
69:2.2 (773.3) Enne varase kokkuhoidlikkuse ja algelise tootmise tekkimist olid tavalise hõimu saatuseks puudus ja tõelised kannatused. Varane inimene pidi konkureerima toidu saamiseks kogu loomariigiga. Konkurents tõmbab inimest alati alla looma tasemele; vaesus on tema loomulik ja türanlik seisund. Rikkus ei ole looduse kingitus: see tuleneb tööst, teadmistest ja organiseeritusest.
69:2.3 (773.4) Ürginimene taipas ühinemise eeliseid üsna varsti. Ühendusest kujunes organisatsioon ja organisatsiooni esimene tulemus oli tööjaotus, millega säästeti kohe aega ja materjali. Need tööalased spetsialiseerumised tekkisid tänu kohanemisele survega — mindi väiksema vastupanu teed. Ürgsed metslased ei teinud kunagi ühtki tõelist tööd rõõmsalt ega meeleldi. Kuuletuti vaid vajaduse sunnil.
69:2.4 (773.5) Ürginimesele ei meeldinud rasket tööd teha ja ta kiirustas üksnes siis, kui teda ähvardas tõsine oht. Töö ajategur, antud töö tegemine teatava aja jooksul, on täiesti nüüdisaegne mõiste. Iidse aja inimesi ei sundinud aeg kunagi tagant. Varase inimese loomupäraselt passiivseid rasse sundisid tootmise radadele vaid ägeda olelusvõitluse ja üha tõusva elatustaseme topeltnõudmised.
69:2.5 (773.6) Töö ja loomepüüdlused eristavad inimest loomast, kelle jõupingutused on suures osas instinktiivsed. Vajadus töötada on inimese ülim õnnistus. Kogu Vürsti kaaskond töötas, nad tegid füüsilise töö õilistamiseks Urantial palju ära. Aadam oli aednik, heebrealaste Jumal töötas — ta oli kõigi asjade looja ja alalhoidja. Heebrealased olid esimene hõim, kes tööd kõrgelt hindas. Nad olid esimene rahvas, kes kuulutas: „Kes ei tee tööd, ei pea ka sööma.” Kuid paljud maailma religioonid pöördusid varase jõudeolekuideaali juurde tagasi. Jupiter oli pidutseja ja Buddhast sai mõtisklev jõudeolekule pühenduja.
69:2.6 (773.7) Sangikhõimud olid troopikast eemal elades üsna töökad. Kuid laiskade maagiale pühendunute ja ettenägelike töökummardajate vahel toimus pikk-pikk võitlus.
69:2.7 (773.8) Inimlik ettenägelikkus oli suunatud esmalt tule, vee ja toidu säilitamisele. Kuid ürginimene oli loomult mängur, ta tahtis alati saada midagi mitte millegi eest ning kannatliku ootamisega saavutatud edu omistati neil varastel aegadel liigagi sageli maagiale. Maagia taandus ettenägelikkuse, eneseohjeldamise ja töökuse ees väga visalt.
69:3.1 (773.9) Tööjaotuse määrasid ürgühiskonnas esmalt looduslikud ja seejärel sotsiaalsed tegurid. Töö varane spetsialiseerumine oli järgmine:
69:3.2 (774.1) 1. Sooline spetsialiseerumine. Naiste töö tulenes lapse olemasolust, naised armastavad loomupäraselt lapsi rohkem kui mehed. Nii jäi naisele rutiinne töö, mehest sai aga kütt ja võitleja, kelle töö vaheldus kindlate puhkeperioodidega.
69:3.3 (774.2) Tabud on hoidnud ajastute jooksul naist rangelt oma elualal. Mees on valinud isekalt endale meeldivama töö, jättes rutiinse töörühmamise naisele. Mehel on alati olnud häbi teha naiste tööd, kuid naisele pole meeste töö tegemine kunagi vastumeelne olnud. Imelik on siiski, et kodu ehitades ja sisustades on mehed ja naised alati koos töötanud.
69:3.4 (774.3) 2. Vanusest ja haigustest põhjustatud korrektsioonid. Need erinevused määrasid ära järgmise tööjaotuse. Vanad mehed ja sandid pandi varakult tööriistu ja relvi valmistama. Hiljem pidid nad ehitama maaparandusrajatisi.
69:3.5 (774.4) 3. Religioonil põhinev eristumine. Ravitsejad olid esimesed inimesed, kes vabastati füüsilisest tööst; nad olid esimene kutsealaklass. Sepad olid väike rühm, kes võistles maagia alal ravitsejatega. Nende oskus metalle töödelda äratas kartust. Plekksepad ja raudsepad panid aluse varastele uskumustele valgest ja mustast maagiast. Ning hiljem segunes see uskumus ebausuga headesse ja halbadesse vaimudesse ning kummitustesse.
69:3.6 (774.5) Sepad olid esimene mittereligioosne rühm, kes kasutas erilisi privileege. Neid peeti sõja ajal erapooletuiks ning see täiendav vaba aeg võimaldas neil saada ürgühiskonna poliitikuteklassiks. Ent oma eesõiguste jämeda kuritarvitamise pärast teenisid sepad ära üleüldise vihkamise ning ravitsejad süvendasid omalt poolt viha konkurentide vastu. Selle esimese teaduse ja religiooni vahelise võistluse võitis religioon (ebausk). Pärast seda, kui sepad küladest välja aeti, hakkasid nad pidama asulate serval esimesi võõrastemaju.
69:3.7 (774.6) 4. Isand ja ori. Järgmine tööjaotus arenes välja vallutaja ja vallutatute vahelistest suhetest ning tähendas orjuse algust.
69:3.8 (774.7) 5. Erinevatel füüsilistel ja vaimsetel annetel põhinev tööjaotus. Edaspidi soodustasid tööjaotust inimeste loomupärased erinevused — inimolendid ei sünni võrdsetena.
69:3.9 (774.8) Varased tootmisspetsialistid olid ränikivitahujad ja kiviraidurid, järgmisena tulid sepad. Seejärel hakkasid rühmad spetsialiseeruma: terved perekonnad ja sugukonnad pühendusid teatavat liiki töödele. Üks varasemaid preestrikaste — peale suguharu ravitsejate — tekkis ühe mõõgameistrite perekonna ebausklikust ülistamisest.
69:3.10 (774.9) Esimesed majandusspetsialistid olid kivisoola eksportijad ja pottsepad. Naised valmistasid lihtsaid, mehed kaunistatud savinõusid. Mõnes hõimus oli õmblemine ja kudumine naiste, teistes meeste töö.
69:3.11 (774.10) Varased kauplejad olid naised: neid rakendati spioonidena, kellele kauplemine oli kõrvaltegevus. Peagi kaubandus laienes ja naised hakkasid tegutsema vahendajatena — vahekaupmeestena. Seejärel tekkis kaupmeeste klass, kes hakkas võtma oma teenuste eest komisjonitasu ehk kasumit. Rühmadevahelise kaubavahetuse kasv arenes kaubanduseks ja kaupade vahetamisele järgnes oskustööjõu vahetus.
69:4.1 (775.1) Nii nagu lepinguabieludele järgnesid vallutusabielud, järgnesid ka vahetuskaubandusele röövretked. Kuid varase sõnatu kaubavahetuse ja hilisema nüüdisaegsete vahetusviisidega kaubanduse vahele jäi pikk piraatlusperiood.
69:4.2 (775.2) Esimesed kaubavahetajad olid relvastatud kaupmehed, kes jätsid oma kaubad neutraalsesse kohta. Esimesed turud kuulusid naistele; nemad olid kõige esimesed müüjad just sellepärast, et nad olid koormakandjad; mehed olid sõjamehed. Väga varakult kujunes välja müügilett — piisavalt lai müür, et kauplejad ei ulatuks teineteist relvaga puudutama.
69:4.3 (775.3) Sõnatu kaubavahetuse puhul pandi kaubavarusid valvama mõni fetiš. Need turuplatsid olid varguste eest kaitstud: sealt sai midagi võtta ainult vahetuse või ostu teel, fetišiga olid kaubad alati kaitstud. Varased kauplejad olid oma hõimudega alati hoolikalt ausad, kuid arvasid, et kaugelttulnud võõraid tohib petta. Isegi varased heebrealased tunnistasid paganatega kaubeldes eri eetikat.
69:4.4 (775.4) Sõnatu vahetuskaubandus jätkus tervete ajastute vältel, kuni inimesed võisid lõpuks relvituina pühal turuplatsil kohtuda. Needsamad turuplatsid said ka esimesteks pühapaikadeks ja mõnel maal hakati neid hiljem nimetama „pelgulinnadeks”. Iga turuplatsile jõudnud põgenik oli ohutus kohas ja rünnakute eest kaitstud.
69:4.5 (775.5) Kaaluma hakati esimesena nisu ja teisi teravilju. Esimesed vahetusvahendid olid kalad või kitsed. Hiljem muutusid vahetuskaubaks lehmad.
69:4.6 (775.6) Nüüdisaegne kiri sai alguse varasest kaubaarvestusest; inimese esimeseks kirjandusloominguks oli kaubareklaam, soolareklaam. Palju varaseid sõdu peeti loodusressursside, näiteks ränikivi, soola ja metallide pärast. Esimene ametlik hõimudevaheline leping sõlmiti soolakaevanduse ühise kasutamise kohta. Need lepingutega reguleeritud kohad võimaldasid erinevatel hõimudel sõbralikult ja rahumeelselt mõtteid vahetada ning suhelda.
69:4.7 (775.7) Kiri kujunes etapiliselt — „sõnumipulgast”, sõlmelistest nööridest, piltkirjast, hieroglüüfidest ja vampumvöödest kuni varaste sümboltähestikeni. Sõnumite saatmine arenes algelisest suitsusignaalist kuni jooksjate, ratsurite, raudteede ja lennukiteni, edasi telegraafi, telefoni ja raadiosideni.
69:4.8 (775.8) Asustatud maailmas levitasid uusi ideid ja paremaid meetodeid iidsed kaupmehed. Kauplemine koos seiklushimuga ajendas uurima ja avastama. Ning kõik see kutsus esile transpordi sünni. Kaubandus soodustas kultuuride vastastikusi mõjutusi ja on seega olnud suur tsiviliseerija.
69:5.1 (775.9) Kapital on vara, mis toob tulu tänu praegusele loobumisele tuleviku nimel. Säästmine on elatumisviis ja ellujäämiskindlustus. Toiduvarumine arendas enesevalitsust ning tekitas esimesed kapitali ja tööjõuga seotud probleemid. Kui kellelgi oli toitu ja ta suutis seda röövlite eest kaitsta, olid tal toiduta inimese ees selged eelised.
69:5.2 (775.10) Varane pankur oli hõimu vapraim liige. Ta hoidis ühiseid varasid enda juures ja kogu suguharu kaitses rünnakute korral tema onni. Seega viis isikliku omandi ja rühmavara kogunemine kohe sõjalise organisatsiooni tekkele. Algul olid need ette vaatusabinõud mõeldud vara kaitsmiseks röövretkede vastu, kuid hiljem sai tavaks korraldada sõjaretki naaberhõimude vara ja rikkuse omastamiseks.
69:5.3 (776.1) Kapitali akumuleerumist põhjustasid järgmised põhitungid:
69:5.4 (776.2) 1. Nälg — koos ettenägelikkusega. Toidu säästmine ja säilitamine tõi võimu ja mugavust neile, kel oli tulevaste vajaduste arvestamiseks piisavalt ettenägelikkust. Toiduvarumine oli näljahädade ja õnnetuste puhuks küllaldane tagatis. Ja kogu ürgsete tavade kogum pidi aitama inimestel tegelikult olevikku tulevikule allutada.
69:5.5 (776.3) 2. Perekonnaarmastus—soov pereliikmete vajadusi rahuldada. Kapital on omand, mida on säästetud, vaatamata tänaste vajaduste survele, et kindlustada end tulevikuvajaduste vastu. Need tulevikuvajadused võivad olla osaliselt seotud ka oma tulevaste põlvedega.
69:5.6 (776.4) 3. Edevus—soov oma kogutud vara näidata. Ülemäärased rõivad olid üks esimesi eristumismärke. Kogumisedevus sai varakult inimesele uhkuseasjaks.
69:5.7 (776.5) 4. Positsioon—soov osta sotsiaalset ja poliitilist prestiiži. Juba varakult tekkis varal põhinev ülikkond, kelle hulka pääses eriliste teenete osutamisega kuningatele või otseselt raha maksmise teel.
69:5.8 (776.6) 5. Võim—valitsemisiha. Varade laenuksandmist kasutati orjastamisvahendina, neil iidsetel aegadel oli laenumäär sada protsenti aastas. Laenuandjatest said kuningad, kes olid loonud endale terve armee võlglasi. Võlaorjad olid üks varaseimaid vara vorme, mida sai koguda, ja võlaorjus hõlmas vanal ajal isegi õigust surnukehale pärast orja surma.
69:5.9 (776.7) 6. Hirm surnute hingede ees—kaitsetasud preestritele. Inimesed hakkasid preestritele varakult oma surma puhuks kingitusi tegema, et hõlbustada oma edasiliikumist järgmisesse ellu. Nii said preestrid väga rikkaks, nad olid iidsel ajal suurimad kapitalistid.
69:5.10 (776.8) 7. Seksuaaltung—soov osta endale naine või mitu naist. Inimese esimene kauplemisvorm oli naistevahetus, seda esines juba ammu enne hobusekauplemist. Kuid liignaistest orjadega kauplemine ei viinud ühiskonda kunagi edasi: see oli ja on rassi häbiplekk, sest takistas perekonnaelu arengut ja saastas kõrgemate rahvaste bioloogilist kõlblikkust.
69:5.11 (776.9) 8. Arvukad eneserahuldamise viisid. Mõned otsisid rikkust, sest see andis võimu; teised rügasid tööd ja kogusid vara, mis tähendas jõudeolekut. Varane inimene (ja ka mõned hilisemad) kaldus pillama oma vahendeid luksusele. Ürgseid rasse lummasid joovastavad ja uimastavad ained.
69:5.12 (776.10) Tsivilisatsiooni arenedes tekkis inimesel säästmiseks uusi ajendeid, esialgsele toidunäljale lisandus kiiresti muid vajadusi. Vaesust hakati sedavõrd põlastama, et vaid rikkaid arvati surres otse taevasse minevat. Vara hakati nii kõrgelt hindama, et uhkeldava pidusöögi pakkumine pühkis inimese nimelt häbipleki.
69:5.13 (777.1) Rikkusest sai varakult silmapaistva sotsiaalse seisundi märk. Mõne hõimu liikmed kogusid aastaid vara, et see mulje avaldamiseks mõnel pidupäeval ära põletada või tasuta teistele hõimuliikmetele välja jagada. See tegi neist suured inimesed. Ka nüüdisaegsed rahvad tunnevad pillavast jõulukinkide jagamisest suurt rõõmu, rikkad inimesed annetavad aga suurtele heategevus- ja haridusasutustele. Inimeste teguviis võib olla veidi teistsugune, kuid meelelaad on jäänud üsna muutumatuks.
69:5.14 (777.2) Tuleb aga kindlasti märkida, et paljud iidse aja rikkad inimesed jagasid suure osa oma varandusest laiali hoopis teisel põhjusel: nad kartsid, et nende varade ihaldajad tapavad nad. Rikkad ohverdasid tavaliselt kümneid orje, et näidata oma põlgust rikkuse vastu.
69:5.15 (777.3) Kuigi kapitalil on kalduvus inimest vabastada, on see ühiskonnakorra ja tootmissüsteemi tunduvalt keerulisemaks muutnud. Kapitali kuritarvitamine ebaõiglaste kapitalistide poolt ei muuda olematuks asjaolu, et see on nüüdisaegse tööstusühiskonna alus. Tänu kapitalile ja leiutistele on praegusel põlvkonnal suuremal määral vabadust kui ühelgi teisel põlvkonnal enne teda. See on lihtne tõde ning pole mõeldud õigustamaks paljusid kapitali väärkasutusi selle mõtlematute ja isekate valdajate poolt.
69:6.1 (777.4) Ürgühiskond oma nelja tegevusharuga — tööstuslik, regulatiivne, religioosne ja sõjaline — arenes tänu neljale tegurile: tuli, loomad, orjad ja vara.
69:6.2 (777.5) Tule süütamine eraldas inimese ühe hüppega igaveseks loomast: see on inimese põhileiutis ehk -avastus. Tuli võimaldas inimesel jääda ööseks maapinnale, sest kõik loomad kartsid seda. Tuli soodustas õhtuti sotsiaalset suhtlemist, see kaitses külma ja metsloomade eest ning pakkus kindlustunnet ka tontide vastu. Seda kasutati algul rohkem valguse kui soojuse saamiseks; paljud mahajäänud hõimud keelduvad magamast, kui nende lõke ei põle öö läbi.
69:6.3 (777.6) Tuli oli suur tsiviliseerija ja esimene vahend, mis võimaldas inimesel olla altruistlik midagi loovutamata, anda põlevaid süsi naabrile ilma midagi kaotamata. Majapidamistuli, mida hoidis ema või vanim tütar, oli esimene kasvataja, kes nõudis valvsust ja usaldusväärsust. Varane kodu ei olnud hoone, vaid tule, perekonnakolde ümber kogunenud pere. Kui poeg asutas uue kodu, võttis ta perekonnakoldest ühe tuletuki kaasa.
69:6.4 (777.7) Kuigi tule avastaja Andon vältis selle palveldamist, hakkasid paljud tema järeltulijad leeki fetišiks või vaimuks pidama. Tule sanitaarsed omadused jäid neil kasutamata, sest nad ei tahtnud jäätmeid põletada. Ürginimene kartis tuld ja püüdis seda alati heas korras hoida, seetõttu piserdati tulle ka viirukit. Vanaaja inimesed ei sülitanud mingil juhul tulle ega läinud kunagi läbi teise inimese ja põleva lõkke vahelt. Varane inimkond pidas pühaks ka tulesüütamiseks kasutatavaid raudpüriidi- ja ränikivitükke.
69:6.5 (777.8) Leegi kustutamist loeti patuks; kui onn süttis, lasti sel ära põleda. Templite ja pühamute tuled olid pühad ning neid ei lastud kunagi kustuda, kui ei olnud tavaks igal aastal või mõne õnnetuse järel uut tuld süüdata. Naised valiti preestriteks, sest nad olid ka kodukolde tule hoidjad.
69:6.6 (778.1) Varased müüdid sellest, kuidas tuli kunagi jumalate juurest alla tuli, said alguse tähelepanekutest, et välk süütab tuld. Need üleloomuliku päritoluga ideed viisid otseselt tulekummardamisele ja tulekummardamine tekitas otseselt „tulest läbiastumise” tava, mis püsis kuni Moosese ajani. Veel praegugi arvatakse, et pärast surma minnakse läbi tule. Tulemüüt köitis varastel aegadel inimesi väga ning püsib parside sümboolikas praeguseni.
69:6.7 (778.2) Tuli võimaldas toitu valmistada ja „toore liha sööjad” said pilkealusteks. Töödeldud toidu söömisel kulus seedimisele vähem elutähtsat energiat ja nii jäi varasel inimesel sotsiaalkultuuri jaoks rohkem jõudu. Loomakasvatuse tõttu oli vaja toidu hankimiseks vähem pingutada, mis jättis aega sotsiaalseks tegevuseks.
69:6.8 (778.3) Ei maksa unustada, et tuli avas tee metallitöötlemisele ning viis hiljem aurujõu ja praeguste elektritarbimisviiside avastamisele.
69:7.1 (778.4) Kogu loomariik oli alguses inimese vaenlane; inimolendid pidid õppima end metsloomade eest kaitsma. Esialgu inimene vaid sõi loomi, kuid hiljem õppis neid kodustama ja enda teenistusse rakendama.
69:7.2 (778.5) Loomade kodustamine sai alguse juhuslikult. Metslane küttis kariloomi umbes samamoodi, nagu indiaanlased piisoneid. Karja ümberpiiramisega said nad loomi oma kontrolli all hoida ning tappa siis, kui neid toiduks vajati. Hiljem ehitati tarandikud ja püüti kinni terved karjad.
69:7.3 (778.6) Mõnda looma oli kerge taltsutada, kuid paljud neist, näiteks elevant, ei paljunenud vangistuses. Veel hiljem avastati, et teatavad loomaliigid alistuvad inimesele ning paljunevad ka vangistuses. Seega edendati loomade kodustamist selektsioonaretuse teel, mis on Dalamatia aegadest saadik oluliselt edasi arenenud.
69:7.4 (778.7) Koer oli esimene loom, kes kodustati, raske taltsutamistöö algas siis, kui üks koer oli jahimehele kogu päeva järgnenud ning läks temaga ka koju kaasa. Koeri kasutati ajastute vältel toiduks, küttimiseks, transpordiks ja seltsiks. Algul koerad ainult ulusid, kuid hiljem õppisid ka haukuma. Koera terava haistmismeele tõttu hakati arvama, et ta näeb vaime ning sellest kujunesid välja koera fetišeerimise kultused. Valvekoerte kasutamine võimaldas kogu suguharul esmakordselt öösel magada. Seejärel tekkis tava rakendada valvekoeri kodu kaitsmiseks nii aineliste vaenlaste kui ka vaimude vastu. Kui koer haukus, tähendas see inimese või looma lähenemist, ent kui koer ulus, olid vaimud lähedal. Isegi praegu arvavad paljud, et koera ulumine öösel tähendab surma.
69:7.5 (778.8) Kui mees oli kütt, kohtles ta naist üsna hästi, ent pärast loomade kodustamist hakkasid paljud hõimud Caligastia segaduse ajal oma naistega häbiväärselt ringi käima. Nad kohtlesid neid lausa samamoodi nagu loomi. Naise jäme kohtlemine mehe poolt on inimajaloo üks tumedamaid peatükke.
69:8.1 (778.9) Ürginimene ei kõhelnud kunagi oma kaaslasi orjastamast. Esimene ori oli naine, perekonna ori. Karjakasvatajast mees orjastas naise oma alaväärtusliku seksuaalpartnerina. Seda liiki suguline orjus tulenes otseselt mehe vähenenud sõltuvusest naisest.
69:8.2 (779.1) Mitte ammu oli orjus nende sõjavangide saatus, kes keeldusid vallutaja religiooni vastu võtmast. Varasematel aegadel vangid kas söödi, piinati surnuks, pandi omavahel võitlema, ohverdati vaimudele või orjastati. Orjus oli veresaunade ja kannibalismiga võrreldes suur edasiminek.
69:8.3 (779.2) Orjastamine oli samm sõjavangide halastava kohtlemise poole. Ai linna varitsemine koos meeste, naiste ja laste massilise tapmisega, millest pääses vallutaja edevuse rahuldamiseks vaid kuningas, on tõetruu pilt barbaarsetest tapatalgutest, mida panid toime ka pealtnäha tsiviliseeritud rahvad. Ründeretk Baasani kuninga Oogi vastu oli niisama julm ja tõhus. Heebrealased „hävitasid oma vaenlased sootuks”, võttes kogu nende vara sõjasaagiks kaasa. Nad panid kõik linnad andameid maksma, ähvardades muidu „hävitada kõik nende meessoost elanikud”. Ent paljud tolleaegsed hõimud, kellel oli vähem hõimuegotismi, olid hakanud juba ammu vastaste paremaid esindajaid omaks võtma.
69:8.4 (779.3) Kütt nagu ameerika punane inimenegi ei orjastanud kedagi. Ta kas võttis vangid omaks või tappis nad. Karjakasvatajarahvaste seas ei olnud orjus valdav, sest nad vajasid vähe lihttöölisi. Karjakasvatajad tavatsesid sõjas kõik meesvangid tappa ja võtta vangi vaid naised ja lapsed. Moosese käsuseadused sisaldasid konkreetseid juhiseid, kuidas naisvange naiseks võtta. Kui naine ei rahuldanud, võis ta ära saata, aga heebrealastel ei lubatud neid mahajäetud abikaasasid orjaks müüa — see oli tsivilisatsioonis vähemalt üks samm edasi. Heebrealastel olid küll tahumatud sotsiaalsed tavad, kuid need olid ümbruskonna hõimude omadest palju kõrgemal tasemel.
69:8.5 (779.4) Karjakasvatajad olid esimesed kapitalistid: karjad olidki nende kapital ja nad elasid intressidest — loomulikust juurdekasvust. Ning nad ei soovinud seda rikkust orjade ega naiste hoolde usaldada. Hiljem võtsid nad küll meessoost vange ja sundisid neid maad harima. Siit sai alguse varane pärisorjus — inimeste kinnistamine maa külge. Aafriklastele võis maaharimise kergesti selgeks õpetada, seetõttu saigi neist suur orjarass.
69:8.6 (779.5) Orjus oli vältimatu lüli inimtsivilisatsiooni ahelas. See oli ühiskonnale sild üleminekuks kaosest ja lodevusest korra ja tsiviliseeritud tegevuseni. See sundis mahajäänud ja laisku rahvaid töötama ning andma sellega endast kõrgematele sotsiaalseks edasiliikumiseks rikkust ja vaba aega.
69:8.7 (779.6) Orjuseinstitutsioon sundis inimest leiutama ürgühiskonna regulatsioonimehhanisme, see pani aluse valitsuse algetele. Orjus nõuab tugevat regulatsiooni ja Euroopas see keskajal praktiliselt kadus, sest feodaalisandad ei suutnud orje valitseda. Vana aja mahajäänud hõimudel nagu ka praegustel Austraalia põliselanikel polnud kunagi orje.
69:8.8 (779.7) Orjus oli muidugi rõhuv, aga rõhumine õpetas inimesele ka töökust. Lõppkokkuvõttes said orjad osa ka kõrgema ühiskonna õnnistustest, mida nad nii vastumeelselt olid luua aidanud. Orjus loob tingimused kultuuri arenguks ja sotsiaalseks edasiminekuks, kuid ründab ühiskonda salakavalalt seestpoolt kui kõige tõsisem kõigist ühiskonda hävitavatest tõbedest.
69:8.9 (779.8) Nüüdisaegsete tehniliste leiutiste tõttu on orjus muutunud igandiks. Orjus nagu polügaamiagi on kadumas, sest see ei tasu end ära. Kuid alati on osutunud hukatuslikuks vabastada äkki suurel arvul orje, nende järkjärgulisel vabastamisel tekib probleeme vähem.
69:8.10 (780.1) Inimesed ei ole tänapäeval sotsiaalselt seisundilt orjad, kuid tuhanded satuvad võlaorjusesse auahnuse tõttu. Sunniviisiline orjus on asendunud uue ja täiuslikuma — majandusliku orjuse vormiga.
69:8.11 (780.2) Ühiskonna ideaal on üldine vabadus ja seetõttu ei tohiks kunagi lubada jõudeolekut. Kõiki füüsiliselt terveid isikuid peaks sundima tegema vähemalt nii palju tööd, et sellest piisaks iseenese elatamiseks.
69:8.12 (780.3) Nüüdisaegne ühiskond liigub vastupidises suunas. Orjus on peaaegu kadunud, koduloomad on läbitud etapp. Tsivilisatsioon otsib võimu taas tulelt — anorgaaniliselt maailmalt. Inimene tõusis metslase seisundist kõrgemale tule, loomade ja orjuse abiga. Praegusel ajal on ta selle juurde tagasi pöördumas, loobudes orjade ja loomade abist ning püüdes leida loodusjõudude varamust uusi saladusi ja rikkuse ning võimu allikaid.
69:9.1 (780.4) Ürgühiskond oli küll tegelikult kogukondlik, kuid ürginimene ei järginud nüüdisaegseid kommunismidoktriine. Nende varaste aegade kommunism ei olnud pelgalt teooria ega sotsiaalne doktriin, see oli lihtne ja praktiline automaatne kohanemine. Kommunism hoidis ära rahvamasside vaesumise ja puuduse; kerjamine ja prostitutsioon oli nende iidsete hõimude seas peaaegu tundmatud.
69:9.2 (780.5) Primitiivne kommunism ei muutnud inimesi päris ühesuguseks ega ülistanud keskpärasust, kuid premeeris siiski tegevusetust ja jõudeolekut ning lämmatas töökust ja hävitas auahnust. Kommunism oli vältimatu tugi ürgühiskonna kasvule nagu tellingud ehitusele, kuid asendus kõrgema ühiskonnakorraga, sest oli vastuolus nelja tugeva inimliku kalduvusega.
69:9.3 (780.6) 1. Perekond. Inimene ihkab varandust koguda, kuid soovib samal ajal oma investeeringud ka järglastele pärandada. Varases kogukondlikus ühiskonnas inimese kapital kas tarbiti pärast tema surma kohe ära või jagati rühmale. Vara pärimist ei tuntud — pärandimaks oli sada protsenti. Hilisemad kapitali kogumise ja vara pärandamise tavad olid ühiskonnas selge edasiminek. Ning seda vaatamata kapitali vääritikasutamisega hiljem kaasnenud jämedatele kuritarvitustele.
69:9.4 (780.7) 2. Religioossed kalduvused. Ürginimene tahtis kapitali koguda ka selle nimel, et järgmises elus oleks millestki alustada. Selle motiiviga on seletatav, miks nii kaua tavatseti inimese isiklikke asju talle hauda kaasa panna. Vanaaja inimesed arvasid, et kohe pärast surma saavad rõõmud ja väärikus osaks vaid rikastele. Ilmutatud religiooni õpetajad, eriti kristlikud jutlustajad, olid esimesed, kes kuulutasid, et vaesed võivad saada päästetud rikastega võrdsetel alustel.
69:9.5 (780.8) 3. Vabaduse ja vaba aja soov. Ühiskonna arengu varastel aegadel oli indiviidi teenistuse jagamine rühmale tegelikult üks orjuse vorme, töötaja tehti laiskleja orjaks. See oli kommunismi hukatuslik nõrkus: pillajad elasid alati kokkuhoidlike kulul. Ka tänapäeval loodavad pillajad riigi (kokkuhoidlike maksumaksjate) hoolitsusele. Need, kel pole kapitali, arvavad ikka veel, et kapitali omavad peaksid neid toitma.
69:9.6 (780.9) 4. Turvalisuse- ja võimuiha. Kommunismi hävitasid lõpuks edumeelsete ja edukate inimeste mitmed pettevõtted, millega püüti oma hõimu saamatute laisklejate orjusest kõrvale põigelda. Kuid algul hoiti igasuguseid kogutud varusid salajas, ürgse ebakindluse tõttu välditi kapitali kogumist väljapoole. Ka hiljem oli väga ohtlik liiga palju rikkust koguda, sest kuningas sepitses alati mingi valesüüdistuse, mille alusel rikka mehe vara konfiskeerida, ja kui rikas inimene suri, oodati matusega seni, kuni pere oli annetanud üldsuse heaks või kuningale pärandimaksuna suure summa.
69:9.7 (781.1) Naised olid juba varastel aegadel kogukonna omand ja perekonda juhtis ema. Varastele hõimujuhtidele kuulusid kogu maa ja kõik naised — abiellumiseks oli vaja hõimujuhi nõusolekut. Pärast kommunismi olid naised individuaalne omand ja isa võttis pikkamööda juhtimise kodus enda kätte. Nii sai alguse kodu ja polügaamia tavad asendusid järk-järgult monogaamiaga. (Polügaamia on naise orjuse elemendi säilimine abielus. Monogaamia on orjuseta ideaal ühe mehe ja ühe naise võrratust ühendusest koduloomise, järglaste kasvatamise, vastastikuse kultuurilise arendamise ja enesetäiendamise ülevas ettevõtmises.)
69:9.8 (781.2) Algul oli kogu vara, kaasa arvatud tööriistad ja relvad, hõimu ühisomand. Eraomandisse kuulusid kõik asjad, mida isiklikult puudutati. Kui võõras tassist jõi, sai see tass tema omaks. Järgmisena sai iga koht, kus verd valati, vigastatud isiku või rühma omandiks.
69:9.9 (781.3) Seega respekteeriti algselt eraomandit, sest selles pidi sisalduma teatav osa omaniku isikust. Seda tüüpi ebausul püsis kindalt ka ausus omandi suhtes, isiklike asjade valvamiseks polnud politseid vaja. Rühmasiseselt vargusi ei olnud, kuigi inimesed ei kõhelnud omastamast teiste hõimude vara. Varalised suhted ei lõppenud surmaga; algul isiklikud esemed põletati, veidi hiljem maeti koos surnuga ja veel hiljem said need elusolevate perekonna- või hõimuliikmete pärandiks.
69:9.10 (781.4) Dekoratiivsed isiklikud esemed said alguse amulettidest. Edevuse ja tondihirmu tõttu pani varane inimene igati vastu kõigile katsetele tema lemmikamulette röövida, sest seda vara peeti hädavajalikest asjadest väärtuslikumaks.
69:9.11 (781.5) Üks inimese varaseid varasid oli tema magamiskoht. Hiljem määrasid kodude asukoha hõimujuhid, kelle hoole all oli kogu rühma kinnisvara. Varsti hakkas omandit tähistama tulease ja veelgi hiljem andis kaev seda ümbritsevale maale valdusõiguse.
69:9.12 (781.6) Veeaugud ja kaevud kuulusid esimeste eraomandite hulka. Veeaukude, kaevude, puude, viljasaagi ja mee valvamiseks kasutati kõiki fetišismikombeid. Pärast usu kadumist fetišitesse töötati eraomandi kaitseks välja seadused. Ent ammu enne maaseadusi olid olemas küttimisseadused, jahipidamisõigused. Ameerika punane inimene ei ole siiani maa eraomandusest aru saanud, ta ei suutnud valge inimese seisukohta mõista.
69:9.13 (781.7) Eraomandit tähistati juba varakult perekonnamärkidega ja sellest said kunagi alguse perekonnavapid. Ka kinnisvara sai anda vaimude valve alla. Preestrid „pühitsesid” maatükki ning see jäi siis sellele püstitatud maagiliste tabude kaitse alla. Maa omanikel öeldi olevat „preestri valdusõigus”. Heebrealased austasid neid perekondade maamärke väga: „Neetud olgu, kes nihutab paigast oma ligimese maamärgi!” Neile kivitähistele olid kantud preestri initsiaalid. Isegi initsiaalidega tähistatud puud said eraomandiks.
69:9.14 (782.1) Varastel aegadel kuulus eraomandisse ainult viljasaak, kuid järjestikused saagid andsid valdusõiguse — seega tekkis maa eraomandus põllumajandusest. Maa anti üksikisikule algul vaid tema eluajaks, surma korral läks see hõimule tagasi. Esimesed maatükid, mis hõim inimesele andis, olid hauad — perekonna matmispaigad. Hilisemal ajal kuulus maa sellele, kes ta tarastas. Kuid linnad jätsid osa maid alati üldkasutatavateks karjamaadeks ja ümberpiiramise ajal kasutamiseks; need „ühismaad” näitavad varasema kollektiivse omandivormi püsimist.
69:9.15 (782.2) Riik määras viimaks vara üksikisikule, jättes endale maksustamisõiguse. Olles kindlustanud omandiõiguse, võisid peremehed renti koguda ja maast sai sissetuleku, kapitali, allikas. Lõpuks sai maa tõeliseks kaubaks — seda tohtis müüa, loovutada, pantida ja pandi katteks sisse nõuda.
69:9.16 (782.3) Eraomand suurendas vabadust ja stabiilsust, kuid ühiskond lubas maa eraomandusse alles siis, kui kogukonnal polnud selle pidamine ja haldamine õnnestunud, ning pärast seda tekkisid ka orjad, pärisorjad ja maata klassid. Täiustuv tehnika vabastas inimesed järk-järgult rängast orjatööst.
69:9.17 (782.4) Varaline õigus ei ole absoluutne, see on puhtühiskondlik õigus. Kuid tänu varalisele eraomandile on kujunenud välja valitsus, seadus, kord, kodanikuõigused, sotsiaalsed vabadused, traditsioonid, rahu ja õnn, millest tunnevad rõõmu nüüdisaja inimesed.
69:9.18 (782.5) Praegune ühiskonnakord ei tarvitse olla tingimata õige — ega jumalik või püha —, kuid inimkond toimib hästi, kui teostab muudatusi aeglaselt. Teie olemasolev süsteem on tohutult parem kui ükski süsteem, mida tundsid teie esivanemad. Jälgige ühiskonnakorda muutes hoolikalt, et muudaksite seda paremaks. Ärge laske end ahvatleda katsetama oma esiisade kõrvaleheidetud mudeleid. Minge edasi, mitte tagasi! Laske arengul oma rada kulgeda! Ärge astuge sammugi tagasi!
69:9.19 (782.6) [Esitanud Nebadoni Melkisedek.]
Urantia raamat
70. Kiri
70:0.1 (783.1) NIIPEA kui inimene oli elatusvahendite teenimise probleemi osaliselt lahendanud, tekkis vajadus omavahelisi kontakte reguleerida. Tootmise areng nõudis seadusi, korda ja sotsiaalset kohanemist; eraomand muutis vajalikuks valitsuse moodustamise.
70:0.2 (783.2) Arenevas maailmas on vastuolud loomulik nähtus, rahu kindlustab vaid ühiskonna teatav regulatsioonisüsteem. Ühiskonna regulatsioon on lahutamatu ühiskonna organisatsioonilisest struktuurist, ühinemine eeldab teatavat kontrollivat võimu. Valitsus sunnib hõime, suguvõsasid, perekondi ja indiviide oma vastuolusid koordineerima.
70:0.3 (783.3) Valitsus on teadvustamata arengu tulemus, mis kujunes välja katse ja eksituse meetodil. Tänu oma püsivale väärtusele muutus ta traditsiooniks. Anarhia suurendas viletsust, seepärast arenes või areneb praegugi aegamööda valitsus, suhteline õiguskord. Olelusvõitlus lausa sundis inimsugu üha enam tsivilisatsiooni poole liikuma.
70:1.1 (783.4) Sõda on areneva inimese loomulik olek ja pärusosa, rahu on tsivilisatsioonitaseme sotsiaalne mõõdupuu. Enne arenevate rasside osalist ühiskonnastumist oli inimene erakordselt individualistlik, äärmiselt kahtlustav ja uskumatult riiakas. Vägivald on loodusseadus, vaenulikkus looduslaste automaatne reaktsioon, sõda aga nende ilmingute kollektiivne teostamine. Ja kus ning millal iganes ühiskonna edasiliikumisest tekkivad komplikatsioonid tsivilisatsiooni kangast pingutavad, toimub alati kohene hukatuslik tagasipöördumine nende meetodite juurde, millega ürginimesed omavahelistes ühendustes viha välja elasid.
70:1.2 (783.5) Sõda on loomalik reaktsioon arusaamatustele ja ärritusele, kõigi nende probleemide ja raskuste tsiviliseeritud lahendamisele järgneb rahu. Sangikrassid nagu ka hilisemal ajal mandunud adamiidid ja nodiidid olid kõik sõjakad. Andoniitidele õpetati juba varakult kuldreeglit ja nende eskimotest järglased elavad ka tänapäeval suures osas selle reeglistiku järgi. Tavad püsivad nende seas tugevad ning neil pole vägivaldseid vastuolusid.
70:1.3 (783.6) Andon õpetas oma lapsi vaidlusi lahendama, lastes kõigil osapooltel peksta kepiga puud ja seda samal ajal kiruda; võitis see, kelle kepp esimesena purunes. Hilisemad andoniidid tavatsesid pidada vaidluste lahendamiseks avalikke etendusi, milles vaidlejad pilkasid ja naeruvääristasid teineteist, pealtvaatajad aga valisid oma aplausiga võitja.
70:1.4 (783.7) Sõda kui nähtus sai tekkida alles siis, kui ühiskond oli piisavalt arenenud, et tegelikult rahuperioode kogeda ja endale sõjategevust lubada. Sõda kui selline nõuab teataval määral organiseeritust.
70:1.5 (784.1) Sotsiaalsete rühmituste tekkides hakati üksikisikute viha allutama rühma tunnetele ning see soodustas hõimusiseseid rahumeelseid suhteid, kuid hõimudevahelise rahu arvel. Seega püsis rahu algul rühmas või hõimus, kuna välise rühma, võõraste vastu tunti alati viha ja vastumeelsust. Varane inimene pidas võõra vere valamist vooruseks.
70:1.6 (784.2) Ent ka see ei õnnestunud kohe. Kui varased juhid püüdsid arusaamatusi lahendada, märkasid nad sageli, et vähemalt kord aastas on vaja lubada hõimus kivivõitlusi. Suguharu jagunes siis kahte rühma ja alustas kogu päeva kestvat lahingut. Selleks polnud vaja muud põhjust kui vaid soovi võidelda, sest see tõesti meeldis neile.
70:1.7 (784.3) Sõdu peetakse ikka veel, sest see on inimomane joon, kuna inimene on arenenud loomast ja kõik loomad on sõjakad. Varaste sõdade põhjused olid näiteks:
70:1.8 (784.4) 1. nälg, mis sundis tegema röövretki toidu hankimiseks. Maanappus on alati sõdu põhjustanud ja varased hõimud surid tegelikult neis võitlustes välja;
70:1.9 (784.5) 2. naiste vähesus—püüd leevendada majapidamisabiliste nappust. Naisteröövid on alati sõdu põhjustanud;
70:1.10 (784.6) 3. edevus - soov hõimu vaprust näidata. Kõrgema arengutasemega rühmad võitlesid eesmärgiga suruda vähemarenenud rahvastele peale oma eluviise;
70:1.11 (784.7) 4. orjad—vajadus juurde saada töötegijaid;
70:1.12 (784.8) 5. kättemaks oli sõja motiiv siis, kui üks hõim arvas, et naaberhõim on põhjustanud mõne hõimukaaslase surma. Leinamist jätkati seni, kuni toodi kohale mõne vaenlase pea. Kättemaksusõda püsis kindlalt kuni suhteliselt hilise ajani;
70:1.13 (784.9) 6. meelelahutus—noortele meestele oli sõda neil varastel aegadel meelelahutus. Kui sõjaks ei tekkinud head ja piisavat ettekäänet, aga rahu hakkas rõhuma, tavatsesid naabritest hõimud alustada poolsõbralikke võitlusi, et vahelduseks kallaletungimist ja lahingupidamist harjutada;
70:1.14 (784.10) 7. religioon—soov teisi oma usku pöörata. Kõik algelised religioonid lubasid sõdu pidada. Religioon on hakanud alles hiljaaegu sõja peale kulmu kortsutama. Varased preestrid olid kahjuks tavaliselt sõjalise võimuga liidus. Üks suurimaid rahu soodustavaid samme ajastute jooksul on olnud püüd kirikut riigist lahutada.
70:1.15 (784.11) Need vana aja hõimud sõdisid alati oma jumalate käsul, oma juhtide või ravitsejate korraldusel. Heebrealased uskusid niisugust „sõja Jumalat” ja jutustus nende röövretkest midjani rahva vastu on tüüpiline lugu iidsete hõimusõdade metsikutest julmustest. See sõjakäik, mille käigus tapeti kõik mehed ja hiljem kõik poisid ja kõik naised, kes polnud neitsid, oleks teinud kakssada tuhat aastat tagasi au igale hõimujuhile. Kõike seda tehti „Iisraeli Issanda Jumala nimel”.
70:1.16 (784.12) See on lugu ühiskonna arengust — rahvaste probleemide loomulikust lahendamisest; inimesest, kes maa peal ise oma saatust kujundab. Kuigi inimene kaldub vastutust oma jumalatele veeretama, ei ole Jumalus teda nendele jõledustele õhutanud.
70:1.17 (784.13) Mõtteni näidata sõjas üles halastust on inimkond jõudnud aeglaselt. Üleüldine julmus püsis isegi sel ajal, kui heebrealasi valitses naine, Deboora. Kui tema väejuhataja oli paganate üle võidu saavutanud, laskis ta „kogu sõjaväel mõõgatera läbi langeda, ainustki ei jäänud järele”.
70:1.18 (785.1) Inimsoo ajaloos hakati väga varakult mürgitatud relvi kasutama. Teati igasuguseid sandistamisviise. Saul ei kõhelnud nõudmast Taavetilt oma tütre Miikali mõrsjahinnaks sadat vilistide eesnahka.
70:1.19 (785.2) Varaseid sõdu pidasid omavahel terved hõimud, ent hiljem, kui kaks erineva hõimu liiget omavahel tülli läks, ei alustanud nende hõimud vastastikust võitlust, vaid tülitsejad pidasid kahevõitlust. Sai ka tavaks, et kahe sõjaväe vahelise lahingu otsustas kummaltki poolelt valitud esindajate vaheline võitlus, nagu see oli Taaveti ja Koljati puhul.
70:1.20 (785.3) Esimene samm sõja rafineerimiseks oli vangide võtmine. Järgmisena jäeti vaenutsemisest kõrvale naised ja seejärel ka mitme ameti pidajad. Peagi tekkisid sõjalised auastmed ja regulaarväed, et üha keerukamaks muutuva võitlemisega sammu pidada. Neil sõjameestel keelati varakult naistega suhteid luua ja naised loobusid kaua aega tagasi võitlemisest, kuigi nad on alati sõdureid toitnud ja põetanud ning võitlust jätkama õhutanud.
70:1.21 (785.4) Suur edasiminek oli sõjakuulutamistava teke. Oma ründamiskavatsusest teatamine andis tunnistust õiglustunde tekkimisest ning selle järel kujunesid järk-järgult välja „tsiviliseeritud” sõjapidamise reeglid. Väga varakult sai kombeks mitte võidelda religioossete paikade lähedal ja veel hiljem loobuti võitlemisest teatavatel pühadel päevadel. Järgmisena hakati üldiselt tunnustama varjupaigaõigust, pakuti kaitset poliitilistele põgenikele.
70:1.22 (785.5) Selliselt arenes sõjapidamine järk-järgult ürgsest inimjahist hilisemate „tsiviliseeritud” rahvaste organiseerituma süsteemini. Kuid vaenulikkus asendub ühiskonnas sõbraliku hoiakuga vaid väga aeglaselt.
70:2.1 (785.6) Möödunud ajastutel käivitasid ägedad sõjad ühiskonnas muutusi ja hõlbustasid uute ideede omaksvõtmist, mida poleks loomulikul teel toimunud kümne tuhande aasta jooksul. Nende sõja teatavate eeliste eest maksti kohutavat hinda sellega, et ühiskond paisati ajutiseks metslusesse tagasi, sest tsiviliseeritud mõistus pidi taanduma. Sõda on tugev ravim, väga kallis ja erakordselt ohtlik: kuigi see ravib sageli ühiskonna teatavaid häireid, tapab ta mõnikord patsiendi või hävitab ühiskonna.
70:2.2 (785.7) Pidev vajadus riigikaitse järele tekitab ühiskonnas palju uusi ja kõrgemat tüüpi kohandumisi. Tänapäeva ühiskond kasutab tervet hulka kasulikke uuendusi, mis olid algul ainult sõjalise iseloomuga. Isegi tants on kujunenud tänu sõjale, sest üks selle varaseid vorme oli rividrill.
70:2.3 (785.8) Sõda on andnud varastele tsivilisatsioonidele järgmisi sotsiaalseid väärtusi:
70:2.4 (785.9) 1. sundis järgima distsipliini ja tegema koostööd;
70:2.5 (785.10) 2. stimuleeris meelekindlust ja julgust;
70:2.6 (785.11) 3. soodustas rahvustunde teket ja tugevdas seda;
70:2.7 (785.12) 4. hävitas nõrgad ja kõlbmatud inimesed;
70:2.8 (785.13) 5. hajutas illusioonid ürgsest võrdsusest ja tekitas ühiskonnas selekteeriva kihistumise.
70:2.9 (785.14) Sõjal on olnud arengu ja selektsiooni seisukohalt teatav väärtus, kuid see tuleb nagu orjuski tsivilisatsiooni edasi liikudes aegamööda maha jätta. Vanaaja sõjad edendasid reisimist ja kultuurisidemeid, kuid nüüdisaegsed transpordi-ja sidepidamisviisid täidavad neid eesmärke paremini. Vanaaja sõjad tugevdasid rahvaid, kuid tänapäevased võitlused lõhestavad tsiviliseeritud kultuuri. Iidsed sõjad tegid suurt hävitustööd vähemarenenud rahvaste seas; nüüdsed konfliktid hävitavad lõpptulemusena valikuliselt just parimaid inimtüvikondi. Varased sõjad edendasid organiseeritust ja tõhusust, tänapäeval täidab tootmine neid eesmärke. Sõda oli möödunud aegade ühiskonnas pärm, mis surus tsivilisatsiooni edasi; nüüd saavutatakse parem tulemus auahnuse ja leidlikkusega. Iidsed sõjad toetasid sõjaka Jumala kontseptsiooni, kuid nüüdisaegsele inimesele on öeldud, et Jumal on armastus. Sõjal on minevikus olnud paljuski väärtuslik roll, see on täitnud tsivilisatsiooni ülesehitamisel vältimatute tellingute osa, kuid kultuuriliselt on see kiiresti pankrotistumas, sest ei suuda tuua ühiskonnale kasu, mis oleks mingil viisil võrreldav sõja puhkemisega kaasnevate kohutavate kaotustega.
70:2.10 (786.1) Kunagi kasutasid arstid aadrilaskmist paljude tõbede ravimiseks, kuid nüüd on nad avastanud enamiku haiguste raviks paremaid viise. Ning ka sõda kui rahvusvaheline verevalamine peab kindlasti asenduma paremate meetoditega, millega rahvaste tõbesid ravida.
70:2.11 (786.2) Urantia rahvad on juba alustanud natsionalistlike sõjardite ja töösturite vahelist hiigelvõitlust ning see konflikt on paljuski analoogiline karjakasvatajast küti ja põllumehe vahelise ajastuid kestnud võitlusega. Ent isegi kui töösturid sõjardite üle kord võidu saavutavad, tuleb neil vältida mitmeid muid ohte. Urantial kaasnevad õitselepuhkeva tööstusega järgmised ohud:
70:2.12 (786.3) 1. tugev nihe materialismi, vaimupimeduse poole;
70:2.13 (786.4) 2. rikkuse ja võimu kummardamine, väärtushinnangute moondumine;
70:2.14 (786.5) 3. luksuse pahed, kultuuriline ebaküpsus;
70:2.15 (786.6) 4. loiduse ja ükskõikse teenimise üha kasvav oht;
70:2.16 (786.7) 5. ebasoovitava rassilise lodevuse, bioloogilise allakäigu kasv;
70:2.17 (786.8) 6. standardiseeritud tootmisorjuse, isiksuse taandarengu oht. Töö õilistab, kuid rühmamine nüristab.
70:2.18 (786.9) Militarism on autokraatlik ja julm — metsik. See edendab vallutajate seas sotsiaalset organiseeritust, kuid lagundab vallutatute ühiskonna. Industrialism on tsiviliseeritum ning selle teostamisel tuleks edendada algatusvõimet ja soodustada individualismi. Ühiskond peaks igal võimalikul viisil soosima omanäolisust.
70:2.19 (786.10) Ärge tehke seda viga, et ülistate sõda — pigem vaadake, mida see on ühiskonnale andnud, et võiksite paremini ette kujutada, mida selle aseained peaksid tsivilisatsiooni edasiarenemiseks pakkuma. Ja kui piisavaid aseaineid ei ole, võite olla kindlad, et sõjad jätkuvad veel kaua.
70:2.20 (786.11) Inimene hakkab pidama rahu normaalseks eluviisiks alles siis, kui ta on sügavalt ja korduvalt veendunud, et rahu on tema aineliseks heaoluks parim. Ja mitte enne, kui ühiskond on leidnud rahumeelsed aseained, mis rahuldavad loomupärase kalduvuse anda aeg-ajalt vabad käed kollektiivsele tungile vallandada neid ikka ja jälle kogunevaid emotsioone ja energiaid, mis kuuluvad inimliigi enesesäilitamisreaktsioonide hulka.
70:2.21 (786.12) Aga vähemalt möödaminnes tuleks sõda hinnata kui kogemuste kooli, mis sundis ülbete individualistide rahvast allutama end tugevasti koondunud valitsevale võimule — üldjuhile. Vanaaegne sõda selekteeris juhtideks sünnipäraselt suuri inimesi, kuid nüüdisaegne sõda seda enam ei tee. Et leida ühiskonnale juhid, tuleb nüüd pühenduda rahumeelsetele vallutustele tootmise, teaduse ja sotsiaalsete saavutuste alal.
70:3.1 (787.1) Kõige primitiivsemas ühiskonnas oli kari kõik, isegi lapsed olid selle karja omand. Kui perekond arenes, võttis see karjalt laste kasvatamise üle, tekkinud suguvõsad ja hõimud aga asusid karja kui sotsiaalse üksuse asemele.
70:3.2 (787.2) Perekonna lõid sugutung ja emaarmastus. Kuid tõeline valitsus ilmus alles siis, kui hakkasid moodustuma perekonnast kõrgemad rühmad. Perekonna-eelsetel karjaelu aegadel olid juhtideks mitteametlikult valitud isikud. Aafrika bušmanid ei ole sellelt primitiivselt tasandilt kaugemale arenenudki, nende karjal ei ole pealikuid.
70:3.3 (787.3) Perekonnad olid veresidemete kaudu ühendatud suguvõsadeks, sugulaste rühmadeks, mis arenesid hiljem hõimudeks, territoriaalseteks kogukondadeks. Sõjad ja väline surve sundisid sugulasrühmi hõimuelule üle minema, kuid neis varastes ja primitiivsetes rühmades hoidsid teatavat sisemist rahu kaubanduslikud suhted.
70:3.4 (787.4) Rahvusvahelised kaubandusorganisatsioonid edendavad Urantial rahu palju paremini kui unistusliku rahuliikumise sentimentaalne targutamine. Kaubandussuhteid on hõlbustanud keele areng ja sidevahendite ning transpordi täiustumine.
70:3.5 (787.5) Ühtse keele puudumine on rahurühmade kasvu alati takistanud, kuid raha on saanud nüüdisaegse kaubanduse universaalseks keeleks. Tänapäevast ühiskonda hoiab suures osas koos tööstustoodete turg. Kasumiiha on vägev tsiviliseerija, kui sellele lisandub soov head teha.
70:3.6 (787.6) Varastel aegadel ümbritsesid igat hõimu hirmu ja kahtluste kontsentrilised ringid, mistõttu oli tavaks kõik võõrad tappa, hiljem aga orjastada. Sõprus tähendas vanasti suguvõsasse vastuvõtmist ja inimest arvati sellesse kuuluvat ka pärast surma — see oli üks varasemaid ettekujutusi igavesest elust.
70:3.7 (787.7) Vastuvõtutseremoonia seisnes üksteise vere joomises. Mõnes rühmas vahetati verejoomise asemel sülge, millest sai iidsel ajal alguse ka praegune seltskondlik suudlemiskomme. Ja kõik ühinemistseremooniad, nii abiellumised kui ka suguvõsasse vastuvõtmised, lõppesid alati pidusöögiga.
70:3.8 (787.8) Hilisemal ajal lahjendati verd punase veiniga ja lõpuks pandi vastuvõtutseremooniale pitser ainuüksi veiniga: veinikarikad löödi kokku ja vein joodi ära. Heebrealased kasutasid veidi teistsugust vastuvõtutseremooniat. Nende araablastest esivanemad lasid kandidaadil mõne hõimuliikme suguorganil kätt hoides vande anda. Heebrealased kohtlesid vastuvõetud võõraid lahkelt ja sõbralikult. „Võõras, kes asub teie juures, olgu teie keskel nagu päriselanik; armasta teda nagu iseennast.”
70:3.9 (787.9) „Sõprus külalisega” oli ajutine külalislahkus. Kui külaline lahkus, murti mingi nõu pooleks ja anti pool sellest talle kaasa, et see oleks tulevikus soovituseks kolmandale isikule, kes külla saabub. Külalised maksid lahkuse eest tavaliselt jutustustega oma reisidest ja seiklustest. Vanaaja jutuvestjad said nii populaarseteks, et lõpuks keelasid tavad jahi- ja viljakoristushooajal nende tegevuse.
70:3.10 (788.1) Esimesed rahulepingud olid „veresidemed”. Kahe sõdiva hõimu rahusaadikud kohtusid, avaldasid vastastikku lugupidamist ning torkisid siis oma nahka, kuni veri voolama hakkas. Seejärel imesid nad teineteise verd ja kuulutasid välja rahu.
70:3.11 (788.2) Varaseimad rahumissioonid koosnesid meestest, kes tõid kunagiste vaenlaste suguliseks rahuldamiseks kaasa valitud neide, kusjuures suguiha rahuldamist kasutati sõdimisiha vaigistamiseks. Selliselt austatud hõim tegi vastukülaskäigu ja pakkus oma neide, mispeale oli rahu kindlalt jalule seatud. Peagi lubati ka hõimujuhtide perede vahelisi segaabielusid.
70:4.1 (788.3) Esimene rahurühm oli perekond, sellele järgnesid sugukond, hõim ja hiljem rahvas, millest sai lõpuks nüüdisaegne territoriaalriik. Suurt lootust annab asjaolu, et rahurühmad on arenenud praeguseks juba ammu veresidemetest kaugemale, hõlmates terveid riike, kuigi Urantia rahvad kulutavad sõdadeks valmistumisele ikka veel suuri summasid.
70:4.2 (788.4) Sugukonnad olid hõimusisesed veresidemetega ühendatud rühmad, kes võlgnesid oma olemasolu teatavatele ühistele huvidele, näiteks:
70:4.3 (788.5) 1. pärinemine ühisest esivanemast;
70:4.4 (788.6) 2. truudus samale usutootemile;
70:4.5 (788.7) 3. sama murde rääkimine;
70:4.6 (788.8) 4. ühine elupaik;
70:4.7 (788.9) 5. samade vaenlaste kartmine;
70:4.8 (788.10) 6. ühised sõjalised kogemused.
70:4.9 (788.11) Sugukondade juhid allusid alati hõimujuhile, sest varased hõimuvalitsused olid sugukondade vabad konföderatsioonid. Austraalia põliselanikel ei ole hõimu tüüpi valitsust veel välja kujunenud.
70:4.10 (788.12) Rahuaegsed sugukonnajuhid valitsesid tavaliselt emaliinis, sõjaaegsed hõimujuhid seadsid sisse isaliini. Hõimujuhtide ja varajaste kuningate õukondadesse kuulusid sugukondade pead, keda tavatseti kutsuda kuninga ette mitu korda aastas. Sugukondadel oli kohaliku omavalitsuse süsteemis tähtis otstarve, kuid nad pidurdasid oluliselt suurte ja tugevate riikide arengut.
70:5.1 (788.13) Iga iniminstitutsioon on saanud kunagi alguse; tsiviilvalitsus on nagu abielu, tootmine ja religioongi järkjärgulise evolutsiooni tulemus. Varased sugukonnad ja ürgsed hõimud arenesid vähehaaval inimvalitsuste järjestikusteks klassideks, mis on tulnud ja läinud, kuni on jõutud kahekümnenda sajandi teist kolmandikku iseloomustavate sotsiaal- ja tsiviilregulatsiooni vormideni.
70:5.2 (788.14) Perekonnaüksuste, veresuguluses olevate perede rühmituste järkjärgulise tekkimisega juurdusid sugukonna organisatsioonis valitsuse alused. Esimene tõeline valitsemisorgan oli vanematekogu. Sellesse korraldavasse rühma kuulusid vanad mehed, kes olid millegi poolest eriti silma paistnud. Ka barbaarsed inimesed hindasid juba varakult tarkust ja kogemusi ning nüüd algas pikk vanemate ülemvõimu ajajärk. See vanuse oligarhia arenes järk-järgult patriarhaadiideeks.
70:5.3 (789.1) Varases vanematekogus olid potentsiaalselt olemas kõik valitsemisfunktsioonid: täidesaatev, seadusandlik ja kohtuvõim. Oma aja tavade tõlgendamisel toimis see kogu kohtuna: uusi sotsiaalseid viise sisse seades oli seadusandlik kogu, oma korralduste ja käskude täitmist nõudis täidesaatva koguna. Nõukogu esimees oli üks hilisema hõimujuhi eelkäijaid.
70:5.4 (789.2) Mõnel hõimul olid naistekogud ja paljudel hõimudel aeg-ajalt ka naisvalitsejaid. Teatavad punase inimese hõimud pidasid kinni Onamonalontoni õpetusest, järgides ühtset „seitsmeliikmelise kogu” reeglit.
70:5.5 (789.3) Inimkonnal pole kerge olnud selgeks saada, et vaidlusringid ei suuda hoida rahu ega juhtida sõda. Algelistest „kärajatest” oli harva kasu. Rahvas mõistis varakult, et sugukonnajuhtide rühma juhitud armeel pole lootust võita tugevat ühe mehe käsutatud armeed. Sõjad on alati kuningaid loonud.
70:5.6 (789.4) Algul valiti sõjaaja juhid ainult armeeteenistuseks ning nad loovutasid rahu ajal osa oma võimust, täites siis vaid sotsiaalsema iseloomuga ülesandeid. Ent järk-järgult hakkasid nad ka vahepealsetel rahuperioodidel võimu omandama, valitsedes ühest sõjast teiseni. Nad hoolitsesid sageli selle eest, et sõdadel poleks liiga pikki vaheaegu. Need varased sõjaaja juhid ei armastanud rahu.
70:5.7 (789.5) Hilisematel aegadel valiti juhte ebatavalise kehaehituse või silmapaistvate isiksuseomaduste põhjal täitma ka muid ülesandeid peale sõjapidamise. Punastel inimestel oli sageli kaks juhti — indiaanipealik ehk rahuaja juht, ja sõjaaja juht, kusjuures viimase seisus oli päritav. Rahuaja valitsejad olid ka kohtunikud ja õpetajad.
70:5.8 (789.6) Mõningaid varaseid kogukondi valitsesid ravitsejad, kes tegutsesid sageli juhina. Üks inimene võis olla nii preester, arst kui ka juht. Varased kuningaseisuse tunnused olid üsna sageli preestrirõivastuselt üle võetud sümbolid või embleemid.
70:5.9 (789.7) Nende astmete kaudu tekkiski järk-järgult valitsuse täidesaatev haru. Sugukondade ja hõimude nõukogud jäid nõuandvateks organiteks, olles hiljem ilmunud seadusandliku ja kohtuvõimu eelkäijad. Aafrikas on kõik need algelised valitsusvormid tänapäeval erinevates hõimudes tegelikult olemas.
70:6.1 (789.8) Tegelik riigivõim tekkis alles siis, kui juht omandas täieliku täidesaatva võimu. Inimene mõistis, et tõhus valitsus tekib vaid juhul, kui usaldada võim üksikisiku kätte, mitte tühipaljast ideed toetada.
70:6.2 (789.9) Valitsejaamet võrsus perekondliku autoriteedi või rikkuse ideest. Kui kohalik patriarhaalne kuningas sai tõeliseks kuningaks, nimetati teda mõnikord „oma rahva isaks”. Hiljem arvati, et kuningad pärinevad kangelastest. Veelgi hiljem muutus valitsejaseisus päritavaks, sest kuningad usuti olevat jumalikku päritolu.
70:6.3 (789.10) Päritava kuningavõimuga hoiti ära anarhia, mis varem kuninga surma ja tema järeltulija võimuletuleku vahelisel ajal nii suurt laastamistööd tegi. Perekonnal oli bioloogiline pea, sugukonnal loomulikult kujunev juht, hõimul ja hiljem riigil aga loomulikul teel kujunevat juhti ei olnud ja see oli veel üks põhjus, miks juhi-kuninga seisus päritavaks muudeti. Samuti põhines kuninglike perekondade ja aristokraatia idee sugukondades esinenud „nime omamise” taval.
70:6.4 (790.1) Pealegi peeti kuningaseisuse pärimisõigust üleloomulikuks, sest arvati, et kuningate veri pärineb Vürst Caligastia ainestunud kaaskonna aegadest. Kuningatest said fetišeeritud isikud, keda ülemäära kardeti, nii et õukonnas võeti kasutusele eriline kõnevorm. Alles hiljaaegu usuti, et kuningate puudutus võib ravida haigusi, ja mõned Urantia rahvad arvavad praegugi, et nende valitsejad on jumalikku päritolu.
70:6.5 (790.2) Endiste aegade ebajumalast kuningat hoiti sageli avalikkuse eest varjul: teda peeti liiga pühaks, et näidata muul ajal peale pidupäevade ja pühade. Tavaliselt valiti keegi teda esindama ja sellest tavast pärineb ka peaministriamet. Esimene valitsusametnik oli toiduküsimuste korraldaja, temale järgnesid peagi teised. Valitsejad määrasid varsti oma esindajad kaubandus- ja religiooniküsimustes, valitsuskabineti väljakujunemine oli otsene samm teel, mis muutis täitevvõimu mitteisikuliseks. Neid endisaegsete kuningate abilisi hakati aktsepteerima ülikkonnana ja kui naistest hakati rohkem lugu pidama, omandas kuninga naine järk-järgult kuninganna väärika seisuse.
70:6.6 (790.3) Südametunnistuseta valitsejad saavutasid suure võimu tänu mürgi avastamisele. Varase õukonna maagia oli saatanlik: kuninga vaenlasi tabas peagi surm. Ent ka kõige despootlikum türann allus teatavatele kitsendustele, teda piiras vähemalt alatine hirm saada mõrvatud. Ravitsejad, nõiatohtrid ja preestrid on alati kuningaid tugevasti ohjeldanud. Hiljem avaldasid piiravat mõju maaomanikud, aristokraatia. Ning sugukonnad ja hõimud korraldasid ikka ja jälle ülestõuse, et oma despoote ja türanne lihtsalt kukutada. Kui kukutatud valitsejad surma mõisteti, anti neile sageli võimalus teha enesetapp, millest pärineb ka iidne sotsiaalne komme teatavatel juhtudel enesetapp sooritada.
70:7.1 (790.4) Esimesed ühiskonnarühmad olid määratud veresugulusega, nende ühinemisel tekkisid sugulaste hõimud. Järgmiseks suurendasid rühma segaabielud ja sellest tulenev liithõim oligi esimene tõeline poliitiline üksus. Edasiseks sammuks ühiskonna arengus sai religioossete kultuste ja poliitiliste klubide väljaarenemine. Need ilmusid algul salaseltsidena ning olid esiti täiesti religioossed, hiljem muutusid aga korraldavateks organiteks. Algul olid need meesteklubid, hiljem ilmusid ka naisteseltsid. Peagi jagati need kahte klassi: sotsiaalpoliitilised ja usulis-müstilised rühmad.
70:7.2 (790.5) Need ühingud olid salajased paljudel põhjustel, näiteks:
70:7.3 (790.6) 1. hirm tekitada mõne tabu rikkumisega valitsejates meelepaha;
70:7.4 (790.7) 2. soov läbi viia usuriitusi, mida pooldas vähemus;
70:7.5 (790.8) 3. väärtuslike „vaimsete” või ärisaladuste hoidmine;
70:7.6 (790.9) 4. mingi erilise nõiduse või maagia kasutamine.
70:7.7 (790.10) Just nende ühingute salajasus andis kõigile liikmetele võimu ülejäänud hõimu üle. Saladuslikkus apelleerib ka edevusele, ühingusse vastuvõetud kuulusid omal ajal ühiskonna aristokraatiasse. Pärast pidulikku ühingusse vastuvõtmist tohtisid poisid koos meestega küttida, enne seda korjasid nad koos naistega vilju. Murdeeakatsetel läbikukkumine, mis tähendas ebamehelikkust ning meeste tegevusaladest eemale, naiste ja laste seltsi jäämist, oli ülimalt alandav, hõimu poolt häbistav. Läbikukkunutel ei lubatud ka abielluda.
70:7.8 (791.1) Ürginimesed õpetasid oma noorukitele väga varakult suguelu piiramist. Oli tavaks võtta poisid murdeea saabudes kuni abiellumiseni vanemate juurest ära ning usaldada nende õpetamine ja kasvatamine meeste salaseltsidele. Klubide üheks põhifunktsiooniks oli noormehi ohjeldada, vältimaks ebaseaduslike laste sündi.
70:7.9 (791.2) Äriline prostitutsioon algas siis, kui meesteklubid hakkasid teistest hõimudest pärinevate naiste kasutamise eest maksma. Kuid varasemad rühmad olid seksuaalsest kombelõtvusest tähelepanuväärselt vabad.
70:7.10 (791.3) Murdeealise vastuvõtutseremoonia kestis tavaliselt viis aastat. Neis tseremooniates oli palju enesepiinamist ja valusaid sisselõikeid. Niisuguse salaühingu vastuvõturiitusena kasutati esmakordselt ümberlõikamist. Murdeealise vastuvõtmisel lõigati tema kehale hõimumärgid, ka tätoveeringud said alguse neist liikmemärkidest. Piinamine koos paljude loobumistega pidi noormehi karastama, õpetama neile tegelikku elu koos selle paratamatute raskustega. Seda eesmärki täidavad paremini hiljem ilmunud kehalised mängud ja spordivõistlused.
70:7.11 (791.4) Ent salaühingud püüdsid noorukeid ka moraalselt täiustada; üks murdeeatseremoonia põhieesmärke oli mõjutada poisse teiste meeste naisi rahule jätma.
70:7.12 (791.5) Pärast aastatepikkust karmi distsipliini ja koolitust anti noormeestele vahetult enne abiellumist tavaliselt lühike puhke- ja vabaduseaeg, mille järel nad pöördusid tagasi, et abielluda ja allutada end kogu eluks hõimutabudele. See iidne komme on püsinud praegusajani kui rumal ettekujutus vajadusest „sarvi maha joosta”.
70:7.13 (791.6) Paljud hilisemad hõimud lubasid ka naistel salaklubisid moodustada, et valmistada noori tütarlapsi ette naise- ja emakohustusteks. Pärast vastuvõtmist loeti tütarlapsi abiellumiskõlblikeks ning neil lubati osaleda „pruudinäitusel”, tolleaegsel seltskonnadebütantide peol. Varakult tekkisid ka naisteordud, mille liikmed andsid tõotuse mitte kunagi abielluda.
70:7.14 (791.7) Kui vallaliste meeste ja naiste rühmad hakkasid moodustama eraldi organisatsioone, tekkisid peagi ka avalikud klubid. Need ühendused olid tegelikult esimesed koolid. Kuigi meeste ja naiste klubid kaldusid sageli üksteist taga kiusama, katsetasid mõned arenenumad hõimud pärast Dalamatia õpetajatega kokkupuutumist ka ühise hariduse andmist mõlemale soole mõeldud internaatkoolides.
70:7.15 (791.8) Salaühingud aitasid peamiselt just oma vastuvõtutseremooniate saladuslikkusega kaasa sotsiaalsete kastide kujunemisele. Algul kandsid nende ühingute liikmed maske, et uudishimulikke oma leinariitustelt — esivanemate kummardamiselt — eemale hirmutada. Hiljem kujunes see rituaal pooleldi spiritistlikuks koosolekuks, kuhu ilmusid väidetavasti tondid. Iidsed „uue sünni” ühingud kasutasid oma märke ja erilist salakeelt, nad loobusid teatavatest toitudest ja jookidest, käisid öösiti korda pidamas ja osalesid väga mitmesugustes ühiskondlikes tegevustes.
70:7.16 (792.1) Kõik salaühingud sundisid andma vannet, nõudsid ustavust ja õpetasid pidama saladusi. Ordud tekitasid massides aukartust ning hoidsid neid oma kontrolli all; nad olid ka omakohut kasutavad korravalveühingud. Hõimudevaheliste sõdade ajal olid nemad esimesed salaluurajad ja rahuajal esimene salapolitsei. Nende suurim teene oli see, et nad panid südametunnistuseta kuningaid oma elu pärast kartma. Vastukaaluks moodustasid kuningad oma salapolitsei.
70:7.17 (792.2) Nendest ühingutest tekkisid esimesed poliitilised parteid. Esimene parteiline valitsus koosnes „tugevatest” „nõrkade” vastu. Valitsused vahetusid iidsel ajal ainult pärast kodusõda, mis tõendas piisavalt, et nõrgad olid tugevaks saanud.
70:7.18 (792.3) Kaupmehed kasutasid neid klubisid võlgade sissenõudmiseks ja valitsejad maksude kogumiseks. Maksustamine on olnud pikaajaline võitlus, selle üks varasemaid vorme oli kümnis, üks kümnendik jahi- või sõjasaagist. Makse koguti algselt kuninga õukonna ülalpidamiseks, kuid siis leiti, et seda on lihtsam teha, kui neid nimetada annetusteks templiteenistuse toetuseks.
70:7.19 (792.4) Salaühendused arenesid aegamööda esimesteks heategevusorganisatsioonideks ja hiljem varajasteks usuühinguteks — kirikute eelkäijateks. Lõpuks tekkis ka hõimudevahelisi seltse, mis olid esimesed rahvusvahelised ühingud.
70:8.1 (792.5) Inimolendite vaimse ja füüsilise ebavõrdsuse tõttu tekivad paratamatult ühiskonnaklassid. Sotsiaalselt kihistumata on vaid kõige algelisemad ja kõige arenenumad maailmad. Tsivilisatsiooni koidikul ei ole ühiskonnakihtide eristumine veel alanud, kuid valgusesse ja ellu asetunud maailmas on need kõigile vahepealsetele arenguastmetele iseloomulikud inimkonna jaotuspiirid suures osas kustunud.
70:8.2 (792.6) Metslusest barbaarsusesse astuvas ühiskonnas kaldusid inimesed jagunema klassidesse üldiselt järgmistel põhjustel:
70:8.3 (792.7) 1. sünnipärased omadused — kokkupuude, sugulus ja abielu; esimesed sotsiaalsed eristumised toimusid soo, vanuse ja juhiga omatava veresuguluse alusel;
70:8.4 (792.8) 2. individuaalsed omadused — võimekuse, vastupidavuse, osavuse ja meelekindluse tunnustamine; peagi hakati tunnustama ka keeleoskust, teadmisi ja üldist arukust;
70:8.5 (792.9) 3. juhus—sõjad ja ränded lahutasid inimrühmi. Klasside arengut mõjutasid tugevasti vallutused ja võitja suhe võidetutega; orjus jagas ühiskonna esmakordselt kaheks põhirühmaks — vabadeks inimesteks ja orjadeks;
70:8.6 (792.10) 4. majanduslikud põhjused — rikkad ja vaesed. Rikkus ja orjade omamine sai ühe ühiskonnaklassi tekkimise aluseks;
70:8.7 (792.11) 5. geograafilised põhjused — klasside teket mõjutas, kas rühm elas linnas või maal. Linn ja maa on aidanud kaasa karjakasvataja-põllumehe ja kaupmehe-ettevõtja eristumisele, kellel on erinevad seisukohad ja reageeringud;
70:8.8 (792.12) 6. sotsiaalsed põhjused — klassid on moodustunud järk-järgult vastavalt üldlevinud hinnangutele erinevate rühmade sotsiaalse väärtuse kohta. Varaseim seda liiki jagunemine oli muu hulgas eristumine preestriteks ja õpetajateks, valitsejateks ja sõjameesteks, kapitalistideks ja kaupmeesteks, lihttöölisteks ja orjadeks. Ori ei saanud kunagi kapitalistiks, kuigi palgatööline võis vahel kapitalistide ridadesse astuda;
70:8.9 (793.1) 7. kutsealad—mida enam tekkis kutsealasid, seda rohkem jagunesid nad kastidesse ja gildidesse. Töötajad jagunesid kolme rühma: õpetatud klassid, kuhu kuulusid ka ravitsejad, oskustöölised ja lihttöölised;
70:8.10 (793.2) 8. usulised põhjused — varased kultuslikud ringid tekitasid sugukondades ja hõimudes omi klasse ning preestrite vagadus ja salapära on määranud nad juba ammu eraldi ühiskonnarühma;
70:8.11 (793.3) 9. rassilised põhjused — kahe või enama rassi elu ühes riigis või territoriaalük suses põhjustab tavaliselt kastide tekkimist nahavärvuse alusel. Nii India kui ka varase Egiptuse kastisüsteem tekkis algselt nahavärvuse järgi;
70:8.12 (793.4) 10. vanus—noorus ja küpsus. Hõimus jäi poiss isa surmani tema hoole alla, tüdruk jäi ema hoole alla kuni abiellumiseni.
70:8.13 (793.5) Ühiskonnaklasside paindlikkus ja nihkumine on arenevas ühiskonnas vältimatu, ent kui klassist saab kast, kui ühiskonnakihid kinnistuvad, parandatakse sotsiaalset stabiilsust isikliku algatuse vähendamise teel. Sotsiaalne kast lahendab inimese jaoks oma koha leidmise tootmises, kuid kärbib järsult indiviidi arengut ja peaaegu välistab sotsiaalse koostöö.
70:8.14 (793.6) Loomulikul teel ühiskonnas moodustunud klassid püsivad seni, kuni inimene saavutab järk-järgult nende arengulise kadumise edasiliikuva tsivilisatsiooni järgmiste bioloogiliste, intellektuaalsete ja vaimsete ressursside aruka kasutamise teel:
70:8.15 (793.7) 1. rassitüvikondade bioloogiline uuendamine — vähemarenenud inimtüvikondade valikuline likvideerimine. Sel on kalduvus kaotada palju surelike vahelist ebavõrdsust;
70:8.16 (793.8) 2. bioloogilise täiustamise tulemusena tekkiva ajupotentsiaali arendamine koolituse teel;
70:8.17 (793.9) 3. surelike sugulus- ja vendlustunnete religioosne turgutamine.
70:8.18 (793.10) Kuid need vahendid kannavad tõelist vilja alles kaugete aastatuhandete pärast, ehkki nende kultuurilise progressi kiirendamistegurite arukas, tark ja kannatlik rakendamine ilmneb suurel määral ka kohese sotsiaalse täiustumisena. Religioon on võimas kang, mis tõstab tsivilisatsiooni kaosest välja, kuid see on võimalik vaid siis, kui terve ja normaalne mõistus tugineb tervele ja normaalsele pärilikkusele.
70:9.1 (793.11) Loodus ei anna inimesele õigusi, vaid ainult elu ja maailma, kus elada. Loodus ei anna isegi õigust elada, nagu võiks järeldada, kui mõelda, mis tõenäoliselt juhtub relvitu mehega, kes satub ürgmetsas silmitsi näljase tiigriga. Ühiskonna esmane kingitus inimesele on turvalisus.
70:9.2 (793.12) Ühiskond pani järk-järgult oma õigused maksma ning praegusel ajal on need:
70:9.3 (793.13) 1. toiduga kindlustamine;
70:9.4 (793.14) 2. sõjaline kaitse — turvalisus tänu valmisolekule;
70:9.5 (793.15) 3. sisemise rahu säilitamine — individuaalse vägivalla ja sotsiaalse korratuse vältimine;
70:9.6 (794.1) 4. suguelu piiramine — abielu, perekonnainstitutsioon;
70:9.7 (794.2) 5. vara — omandiõigus;
70:9.8 (794.3) 6. isikute- ja rühmadevahelise konkurentsi soodustamine;
70:9.9 (794.4) 7. noorte harimise ja koolituse korraldamine;
70:9.10 (794.5) 8. kaubanduse ja majandustegevuse edendamine — tootmise arendamine;
70:9.11 (794.6) 9. töötingimuste ja hüvituste täiustamine;
70:9.12 (794.7) 10. usuvabaduse kindlustamine, et kõiki teisi ühiskondlikke tegevusi ülendada vaimse motivatsiooni abil.
70:9.13 (794.8) Kui õigused on nii vanad, et nende päritolu pole teada, nimetatakse neid sageli sünnipärasteks õigusteks. Kuid inimõigused ei ole tegelikult sünnipärased, vaid täiesti sotsiaalsed. Nad on suhtelised ja pidevalt muutuvad, olles vaid mängureeglid — inimestevahelise konkurentsi pidevalt muutuvaid nähtusi valitsevad suhete tunnustatud kohandused.
70:9.14 (794.9) Seda, mida ühel ajajärgul peetakse õiguseks, võidakse teisel ajal selleks mitte pidada. Vigaseid ja mandunuid pole jäänud suurel hulgal püsima mitte sellepärast, et neil oleks sünnipärane õigus kahekümnenda sajandi tsivilisatsiooni selliselt koormata, vaid lihtsalt seepärast, et ajastu ühiskond, tavad, seda dikteerivad.
70:9.15 (794.10) Keskaja Euroopas tunnistati väheseid inimõigusi, iga inimene kuulus sel ajal kellelegi teisele ja õigused olid ainult riigi või kiriku antud privileegid või soosingu märgid. Ning mäss selle eksimuse vastu oli niisama ekslik, sest see tõi usu, et kõik inimesed on sündinud võrdsetena.
70:9.16 (794.11) Nõrgad ja alaväärtuslikud on alati võidelnud võrdsete õiguste eest. Nad on alati nõudnud, et riik peab sundima tugevaid ja arenenumaid nende vajadusi rahuldama ning kompenseerima muul viisil neid puudujääke, mis on liigagi sageli nende enda ükskõiksuse ja laiskuse loomulik tulemus.
70:9.17 (794.12) Kuid see võrdsuseideaal on tsivilisatsiooni sünnitis, looduses seda ei leidu. Ka kultuur ise näitab ilmekalt inimeste loomupärast ebavõrdsust, sest inimeste võimed selle viljelemiseks on väga ebavõrdsed. Arvatava loomupärase võrdsuse äkiline ja mitteevolutsiooniline teostumine paiskaks tsiviliseeritud inimese kiiresti tagasi ürgsete ajajärkude tahumatute eluviiside juurde. Ühiskond ei saa pakkuda kõigile võrdseid õigusi, kuid saab lubada, et hoolitseb igaühe erinevate õiguste õiglase ja võrdse teostumise eest. Ühiskonna töö ja kohustus seisneb selles, et anda looduslapsele õiglane ja rahulik võimalus hankida endale elatist, jätkata sugu ja tunda teatavat eneserahulolu ning need kolm kokku moodustavad inimliku õnne.
70:10.1 (794.13) Loomulik õiglus on inimese enda loodud teooria, see ei ole reaalsus. Looduses on õiglus puhtteoreetiline, täielik fiktsioon. Loodus pakub vaid üht liiki õiglust — tagajärgede vältimatut vastavust põhjustele.
70:10.2 (794.14) Inimene näeb õiglust kui vahendit oma õiguste kättevõitmiseks ning seetõttu on õigluse mõiste järjest edasi arenenud. Õigluse mõiste võib olla vaimuandega meeles küll määrav, kuid see ei teki kosmosemaailmades täielikult väljaarenenuna.
70:10.3 (794.15) Ürginimene seostas kõiki nähtusi isikuga. Surma korral küsis metslane mitte mis, vaid kes tappis. Seetõttu tahtmatut tapmist ei tunnistatud ja kuriteo eest karistades jäeti kurjategija motiiv täielikult arvestamata, otsus tehti vastavalt põhjustatud vigastusele.
70:10.4 (795.1) Kõige varasemas ürgühiskonnas toimis avalik arvamus otseselt, seadust esindavaid ametnikke polnud vaja. Ürgses elus puudus privaatsus. Naabrid vastutasid üksteise käitumise eest, seetõttu oli neil õigus üksteise isiklikesse asjadesse sekkuda. Ühiskond juhindus põhimõttest, et rühmaliikmed peavad huvituma iga isiku käitumisest ja seda teataval määral kontrollima.
70:10.5 (795.2) Juba väga varakult arvati, et tondid seavad ravitsejate ja preestrite kaudu õiglust jalule; nii said need klassid esimesteks kuritegude uurijateks ja seaduseesindajateks. Varased kuritegude avastamisviisid seisnesid mürgi, tule ja valuga proovilepanemises. Need metsikud läbikatsumised olid vaid tahumatud kohtupidamisviisid, mis ei tarvitsenud tingimata vaidlust õiglaselt lahendada. Kui süüdlasele manustati mürki ja too hakkas oksendama, oli ta süütu.
70:10.6 (795.3) Vanas Testamendis on kirjeldatud üht niisugust proovilepanekut, abielurikkumise süü kindlakstegemist: kui mees kahtlustas oma naist truudusetuses, viis ta naise preestri juurde ja rääkis oma kahtlustest, misjärel preester valmistas pühast veest ja templipõrandalt võetud pühkmetest joogi. Pärast tseremooniat, kuhu kuulusid ka ähvardavad needused, sunniti süüdistatavat naist vastikut jooki jooma. Kuna ta oli süüdi, „läks needevesi temasse kibedaks piinaks ning ta kõht paisus ja niuded kidusid, ja naine sai sajatuseks oma rahva seas”. Kui mõni naine suutis selle solgivee kurgust alla saada ning tal ei tekkinud juhtumisi füüsilisi haigusnähte, siis tunnistati ta oma armukadeda mehe süüdistustest priiks.
70:10.7 (795.4) Neid julmi viise kasutati kuritegude avastamiseks mingil ajal peaaegu kõigis hõimudes. Moodsa aja duell kujutab endast jäänust sellest katse ja eksituse meetodist.
70:10.8 (795.5) Pole ime, et heebrealased ja teised pooltsiviliseeritud hõimud kasutasid selliseid algelisi õigusemõistmisviise kolm tuhat aastat tagasi, kuid on vägagi hämmastav, et mõtlevad inimesed talletasid niisuguse barbaarsuse jäänuse hiljem pühakirjakogumikus. Järele mõeldes peaks saama selgeks, et ükski jumalik olend pole kunagi andnud surelikule inimesele abielutruuduse murdmise kahtluse puhul süü selgitamiseks ja kohtumõistmiseks nii ebaõiglasi juhiseid.
70:10.9 (795.6) Ühiskond võttis juba varakult omaks kättemaksu: silm silma, elu elu vastu. Veretasu õigust tunnistasid kõik arenevad hõimud. Kättemaks sai ürgse elu eesmärgiks, kuid religioon on hiljem neid varaseid hõimutavasid oluliselt muutnud. Ilmutatud religiooni jutlustajad on alati kuulutanud: „„Minu käes on kättemaks,” ütleb Issand.” Tapmine kättemaksuna kirjutamata seaduse alusel ei erinenud varastel aegadel eriti praegusaja mõrvadest.
70:10.10 (795.7) Levinud kättemaksmisviis oli enesetapp. Kui inimene polnud suutnud oma eluajal kätte tasuda, siis lootis ta surres, et tuleb kummitusena oma vaenlast piinama. Kuna see uskumus oli üldlevinud, siis piisas vaenlasega kokkuleppele jõudmiseks tavaliselt ähvardusest sooritada tema ukse ees enesetapp. Ürginimene ei pidanud elu väga kalliks; enesetapud tühistel põhjustel olid väga levinud, kuid dalamaatlaste õpetused aitasid sellel kombel märgatavalt taanduda, eriti kuna neil hilisematel aegadel olid vaba aja ja mugavuste olemasolu ning religioon ja filosoofia muutnud elu magusamaks ja meeldivamaks. Selle kunagise kättemaksumeetodi tänapäevane analoog on näljastreik.
70:10.11 (796.1) Üks arenenud hõimuseaduste varasemaid sõnastusi sätestas verivaenu üleandmise hõimu lahendada. Ent on imelik, et isegi siis sai mees oma naise karistust kartmata tappa, kui ta vaid oli naise eest täielikult tasunud. Tänapäeva eskimod jätavad kuriteo, isegi mõrva eest karistamise ikka veel kannatanu pere otsustada ja täide viia.
70:10.12 (796.2) Veel üks edasiminek oli trahvide määramine karistuseks tabude rikkumise eest. Nendest trahvidest sai esimene avalik tulu. Veretasu asemele tuli ka „vereluna” maksmise komme. Kahjutasu maksti tavaliselt naiste või kariloomadega, alles palju hiljem hakati määrama kuriteo karistuseks tõelisi rahatrahve. Ning et karistuse mõte seisnes sisuliselt hüvitamises, kujunes kõigele, kaasa arvatud inimelu, lõppkokkuvõttes hind, mida sai kahjutasuks maksta. Heebrealased kaotasid vereluna maksmise kombe esimesena. Mooses õpetas, et nad ei tohi „võtta lunahinda tapja hinge eest, kes on surma väärt, vaid teda karistatagu surmaga”.
70:10.13 (796.3) Selliselt mõistis õigust algul perekond, siis sugukond ja hiljem hõim. Tõeline õigusemõistmine algas siis, kui kättemaks läks eraisikute ja sugulaste käest ühiskonnarühma, riigi kätte.
70:10.14 (796.4) Kunagi oli väga levinud karistus elusalt põletamine. Seda tunnistasid paljud iidsed valitsejad, kaasa arvatud Hammurapi ja Mooses; neist viimane käskis karistada paljude, eriti raske sugulise iseloomuga kuritegude eest tuleriidal põletamisega. Kui „preestri tütar” või mõni muu tähtis kodanik asus avaliku prostitutsiooni teele, tuli ta heebrea tavade kohaselt „tulega ära põletada”.
70:10.15 (796.5) Reeturlikkus — oma hõimukaaslaste „äraandmine” või reetmine — oli esimene surmanuhtlusega karistatud kuritegu. Kariloomade varastamist karistati kõikjal ilma pikema jututa surmaga ning hobusevarguse eest on isegi viimasel ajal samamoodi karistatud. Ent aja möödudes leiti, et karistuse karmus ei aita kuritegusid ära hoida nii hästi kui karistuse möödapääsmatus ja kiirus.
70:10.16 (796.6) Kui ühiskond jätab kuriteod karistamata, paneb rühma pahameel end tavaliselt maksma omakohtu vormis. Pelgupaigaõigus andis võimaluse rühma äkilise viha alt pääseda. Omakohus ja duellide pidamine näitavad, et üksikisik ei anna isiklike arvete tasumist sugugi meelsasti riigi kanda.
70:11.1 (796.7) Niisama raske kui otsustada, millal täpselt muutub koidikul öö päevaks, on tõmmata selgeid piire ühiskondlike tavade ja seaduste vahele. Ühiskondlikud tavad on seadused ja politsei-eeskirjad, mida alles koostatakse. Ammu juurdunud, piiritlemata tavad kalduvad kinnistuma täpseteks seadusteks, konkreetseteks eeskirjadeks ja kindlapiirilisteks ühiskondlikeks normideks.
70:11.2 (796.8) Seadus on algul alati negatiivne ja keelav, arenevates tsivilisatsioonides saab see üha positiivsemaks ja suunavamaks. Varane ühiskond toimis negatiivselt, andes indiviidile õiguse elada sel teel, et käskis kõiki teisi: „Sa ei tohi tappa!” Iga üksikisikule antud õiguse või vabadusega kärbiti kõigi teiste vabadusi ning seda saavutati tabude ehk ürgsete seadustega. Tabu on oma olemuselt negatiivne, sest ürgühiskonna korraldus oli täielikult negatiivne ja varane õigusemõistmine seisnes tabudest kinnipidamise nõudmises. Kuid need seadused kehtisid algselt ainult hõimukaaslaste suhtes, nagu oli hiljem ka heebrealastel, kes rakendasid paganatega suheldes teistsugust eetikakoodeksit.
70:11.3 (797.1) Vande andmine pärineb Dalamatia aegadest, mil sellega püüti tunnistaja ütlusi tõesemaks muuta. Nende vannetega võeti enda peale needus. Varem poleks ükski inimene oma päritolurühma vastu tunnistanud.
70:11.4 (797.2) Kuritegu oli hõimutavadest üleastumine, patt tontide poolt valvatavate tabude rikkumine; suutmatus eristada kuritegu patust tekitas pikka aega segadusi.
70:11.5 (797.3) Tapmine muutus tabuks inimese enda huvidest lähtudes, ühiskond muutis selle tabu pühaks ja traditsiooniliseks tavaks, religioon aga pühaks moraaliseaduseks ning kõik kolm kokku aitasid muuta inimelu turvalisemaks ja pühamaks. Ühiskond ei oleks neil varastel aegadel koos püsinud, kui õigustel ei oleks olnud religiooni tuge, sest ebausk oli pikkade arenguliste ajajärkude jooksul olnud nagu ühiskondlik ja moraalipolitsei. Kõik iidse aja inimesed väitsid, et nende esivanemad olid saanud vanad seadused, tabud, jumalatelt.
70:11.6 (797.4) Seaduses on kirja pandud ja kodifitseeritud inimeste pikaajalised kogemused, selles on kinnistunud ja seadustatud avalik arvamus. Ühiskondlikud tavad olid kogunenud kogemustest algmaterjal, millest valitsejate mõistus hiljem kirjalikud seadused formuleeris. Iidsel kohtunikul polnud seadusi. Otsust tehes ütles ta lihtsalt: „Nii on tavaks.”
70:11.7 (797.5) Kohtuotsustes pretsedentidele viitamisega püüavad kohtunikud kohandada kirjalikke seadusi ühiskonna muutuvate tingimustega. Selliselt kohandutakse järjest ühiskonna muutuvate tingimustega, säilitades samal ajal traditsioonide jätkuvuse.
70:11.8 (797.6) Varalisi vaidlusi lahendati mitmel viisil, näiteks:
70:11.9 (797.7) 1. vaidlusaluse vara hävitamise teel;
70:11.10 (797.8) 2. jõuga — vaidlejate omavahelise võitlusega;
70:11.11 (797.9) 3. vahekohtus — otsustas keegi kolmas isik;
70:11.12 (797.10) 4. edasikaebusega vanematele — hiljem kohtule.
70:11.13 (797.11) Esimesed kohtud olid reguleeritud rusikavõitlused ja kohtunikud lihtsalt võitluse vahekohtunikud. Nad hoolitsesid selle eest, et võitlus toimuks heakskiidetud reeglite kohaselt. Kohtu ees võitlust alustades tegi kumbki pool kohtunikule sissemaksu, et tasuda kulud ja trahv, mis tuli maksta pärast teiselt poolelt lüüasaamist. „Kel jõud, sel õigus.” Hiljem asendusid füüsilised löögid suuliste argumentidega.
70:11.14 (797.12) Ürgse kohtumõistmise eesmärk ei olnud niivõrd olla õiglane kui just lahendada vaidlus ja hoida sellega ära edasine avaliku korra rikkumine ning isiklik vägivald. Ent ürginimene ei pannud eriti pahaks seda, mida praegu ebaõigluseks nimetatakse. Peeti enesestmõistetavaks, et need, kellel on võimu, kasutavad seda oma huvides. Vaatamata sellele näitab iga tsivilisatsiooni seisundit väga täpselt selle kohtute põhjalikkus ja õiglus ning kohtunike ausus.
70:12.1 (797.13) Võimu kontsentreerumine valitsuse arenedes on toimunud suurte võitlustega. Universumi haldajad on kogemustest õppinud, et asustatud maailmade arenevaid rahvaid juhivad kõige paremini rahvaesinduslikud tsiviilvalitsused, kui hästikoordineeritud täidesaatva, seadusandliku ja kohtuvõimu vahel püsib õige võimutasakaal.
70:12.2 (798.1) Kui algeline võim põhines jõul, füüsilisel võimul, siis ideaalne valitsus on rahvaesinduslik süsteem, milles juhtimine põhineb võimetel. Barbaarsetel aegadel oli aga sõdu üldse liiga palju, et rahvaesinduslik valitsus oleks saanud tõhusalt tegutseda. Pika võitluse võimude lahususe ja korralduste ühtsuse vahel võitis diktaator. Algelise vanematekogu varajased lahutatud volitused koondusid järk-järgult absoluutse monarhi kätte. Kui ilmusid tõelised kuningad, jäid vanemate rühmad pool-seadusandlikeks, poolkohtulikeks nõuandvateks organiteks; hiljem ilmusid kooskõlastava staatusega seadusandlikud kogud ja veel hiljem moodustati õigusemõistmiseks seadusandlikest kogudest eraldi ülemkohtud.
70:12.3 (798.2) Kuningas oli tavade, algsete ehk kirjutamata seaduste täideviija. Hiljem kehtestas ta seadusandlikud aktid, milles oli kristalliseerunud avalik arvamus. Suureks edasiminekuks ühiskonnas oli avalikku arvamust väljendav rahvakogu, mis ilmus küll vaid aegamööda.
70:12.4 (798.3) Varaseid kuningaid piirasid tugevasti tavad — traditsioonid ehk avalik arvamus. Mõned Urantia rahvad on seadustanud need tavad viimasel ajal valitsuse alusdokumentideks.
70:12.5 (798.4) Urantia surelikel on õigus vabadusele; nad peaksid looma omaenda valitsemissüsteemid; nad peaksid võtma vastu oma põhiseaduse või muu tsiviilvõimu õigusi ja halduseeskirju kajastava dokumendi. Ning seda teinud, peaksid nad valima oma juhtideks kõige kompetentsemad ja väärilisemad kaaslased. Seadusandliku võimu esindajateks tuleks valida vaid neid, kes on intellektuaalselt ja moraalselt võimelised neid pühasid kohustusi täitma, kõrgete ja ülemkohtute kohtunikeks aga vaid need, kellel on loomupäraseid võimeid ning kes on omandanud oma kogemustest palju tarkust.
70:12.6 (798.5) Kui inimesed soovivad oma vabadust säilitada, peavad nad pärast vabaduseharta valimist hoolitsema selle targa, aruka ja kartmatu tõlgendamise eest, et välditaks:
70:12.7 (798.6) 1. täidesaatva või kohtuvõimu õigustamatut usurpeerimist;
70:12.8 (798.7) 2. ebateadlike ja ebausklike agitaatorite mahhinatsioone;
70:12.9 (798.8) 3. teaduse arengu aeglustumist;
70:12.10 (798.9) 4. keskpärasuse võimutsemisest tekkivat ummikseisu;
70:12.11 (798.10) 5. pahatahtlike vähemuste domineerimist;
70:12.12 (798.11) 6. auahnete ja kavalate diktaatoriks pürgijate kontrolli alla sattumist;
70:12.13 (798.12) 7. hukatusliku paanika puhkemist;
70:12.14 (798.13) 8. südametunnistuseta isikute poolt ärakasutamist;
70:12.15 (798.14) 9. kodanikkonna sattumist riigi maksuorjusesse;
70:12.16 (798.15) 10. sotsiaalse ja majandusliku õigluse kadumist;
70:12.17 (798.16) 11. kiriku ühinemist riigiga;
70:12.18 (798.17) 12. isikuvabaduse kaotamist.
70:12.19 (798.18) Need on arenevas maailmas rahvaesindusliku valitsuse mehhanismi juhtivate põhiseaduslike kohtute taotlused ja eesmärgid.
70:12.20 (799.1) Inimkonna võitlus Urantia valitsuse täiustamise nimel on suunatud juhtimiskanalite täiustamisele nende kohandamiseks pidevalt muutuvate jooksvate vajadustega, valitsuses võimujaotuse parendamisele ning seejärel tõeliselt tarkade valitsusjuhtide valimisele. On küll olemas jumalik ja ideaalne valitsusvorm, ent seda ei ole võimalik ilmutada, aja ja ruumi universumite iga planeedi mehed ja naised peavad selle aegamööda ja vaevarikkalt avastama.
70:12.21 (799.2) [Esitanud Nebadoni Melkisedek.]
Urantia raamat
71. Kiri
71:0.1 (800.1) RIIK soodustab tsivilisatsiooni arengut, olles ühiskonna sõja laastamiste ja kannatuste kaudu saadud puhaskasu. Ka riigivalitsemiskunst on vaid aja jooksul kogunenud oskus lepitada omavahel sõdivaid hõime ja rahvaid.
71:0.2 (800.2) Nüüdisaegne riik on institutsioon, mis on üle elanud pikaajalise võitluse rühmavõimu eest. Parem võim jäi lõpuks peale ja moodustas faktilise loodu — riigi — koos moraalse müüdiga kodaniku absoluutsest kohustusest elada ja surra riigi hüvanguks. Ent riik ei ole siiski jumalikku päritolu; see ei tekkinud isegi aruka inimtegevuse tahtel, vaid on puhtarenguline institutsioon, mis tekkis täiesti automaatselt.
71:1.1 (800.3) Riik on territoriaalne ühiskonda reguleeriv organisatsioon ning tugevaim, tõhusaim ja vastupidavaim riik koosneb vaid ühest rahvast, kellel on ühine keel, tavad ja institutsioonid.
71:1.2 (800.4) Varased riigid olid väikesed ning tekkinud vallutuste tulemusena. Neile ei pandud alust vabatahtliku ühinemise teel. Palju riike rajasid vallutajatest rändrahvad, kes tavatsesid söösta rahumeelsete karjakasvatajate või paiksete põllumeeste kallale, need vallutada ja orjastada. Vallutuste tulemusena tekkinud riigid kihistusid paratamatult, klasside tekkimine oli vältimatu ja klassivõitlus on alati olnud selekteeriv.
71:1.3 (800.5) Ameerika punaste inimeste põhjapoolsed hõimud ei jõudnudki tõelise riikluseni. Nad ei arenenud kaugemale hõimude vabast konföderatsioonist, mis on väga algeline riigivorm. Kõige arenenum oli irokeeside föderatsioon, kuid see kuuest rahvast koosnev rühm ei toiminud kunagi päriselt riigina ega jäänud püsima, sest puudusid teatavad nüüdisaegse rahvana elamise põhitingimused, näiteks:
71:1.4 (800.6) 1. eraomandi soetamine ja pärimine;
71:1.5 (800.7) 2. linnad koos põllumajanduse ja tööstusega;
71:1.6 (800.8) 3. töödes aitavad koduloomad;
71:1.7 (800.9) 4. perekonnaelu arukas korraldus. Need punased inimesed klammerdusid emakeskse perekonna ning õe- ja vennapoegade pärimisõiguse külge;
71:1.8 (800.10) 5. kindlapiiriline territoorium;
71:1.9 (800.11) 6. tugev täidesaatva võimuorgani juht;
71:1.10 (800.12) 7. sõjavangide orjastamine — nad kas võtsid vangid enda hulka või tapsid nad;
71:1.11 (800.13) 8. kindla eesmärgiga vallutused.
71:1.12 (800.14) Punased inimesed olid liiga demokraatlikud: neil oli hea valitsus, kuid sellel ei õnnestunud oma eesmärke saavutada. Nad oleksid lõpuks ka riigiks arenenud, kui nad poleks enneaegselt kokku puutunud valge inimese arenenuma tsivilisatsiooniga, kus kasutati kreeklaste ja roomlaste valitsemismeetodeid.
71:1.13 (801.1) Edukal Rooma riigil olid järgmised alused:
71:1.14 (801.2) 1. isaperekond;
71:1.15 (801.3) 2. põllumajandus ja loomade kodustamine;
71:1.16 (801.4) 3. elanikkonna kontsentreerumine linnadesse;
71:1.17 (801.5) 4. vara ja maa eraomandus;
71:1.18 (801.6) 5. orjus — kodanikkonna klassid;
71:1.19 (801.7) 6. nõrkade ja mahajäänud rahvaste vallutamine ja nende elu ümberkorraldamine;
71:1.20 (801.8) 7. kindlapiiriline territoorium koos teedega;
71:1.21 (801.9) 8. tugevad valitsejaisiksused.
71:1.22 (801.10) Rooma tsivilisatsiooni suur nõrkus, mis aitas lõppkokkuvõttes kaasa impeeriumi kokkuvarisemisele, oli noormeeste iseseisvumine kahekümne ühe aastaselt, mida peeti liberaalseks ja edumeelseks uuenduseks, ning neidude tingimusteta võimalus iseseisvuda, nii et neil oli vabadus abielluda omavalitud mehega või asuda mujale elama ja alustada amoraalset elu. Ühiskonda ei kahjustanud mitte niivõrd need reformid iseenesest kui just nende kiire ja ulatuslik läbiviimine. Rooma kokkuvarisemine näitab, mida võib oodata, kui riik laieneb liiga kiiresti, samal ajal sisemiselt mandudes.
71:1.23 (801.11) Algne riik sai tekkida veresidemete nõrgenemise ja territoriaalsidemete tugevnemise tõttu ning need hõimude föderatsioonid kindlustusid tavaliselt vallutuste käigus. Kuigi tõelisele riigile on iseloomulik suveräänsus, mis ületab kõiki väiksemaid võitlusi ja rühmadevahelisi erinevusi, püsivad paljud klassid ja kastid hilisemates riiklikes organisatsioonides siiski endiste aegade sugukondade ja hõimude jäänukitena. Hilisemad ja suuremad territoriaalriigid pidasid nende väiksemate veresuguluses olevate sugukonnarühmadega pikki ja kibedaid võitlusi, kusjuures hõimuvalitsus oli väärtuslik üleminekuetapp perekonnalt riigivõimule. Hilisematel aegadel kasvas palju kildkondasid välja ameti- ja teistest tootmisalastest ühendustest.
71:1.24 (801.12) Kui riigiks integreerumine ebaõnnestub, langetakse tagasi riigieelsete valitsemismeetodite aegadesse, selle näiteks oli ka keskaegne feodalism Euroopas. Neil pimedatel aegadel varises territoriaalriik kokku ning pöörduti tagasi väikeste lossirühmade juurde, sugukonna ja hõimu arenguastmele. Samasuguseid poolriike leidub praegu Aasias ja Aafrikas, kuid mitte kõik neist pole arengus tagasi pöördunud, paljud kujutavad endast hoopis tulevikuriikide algtuumasid.
71:2.1 (801.13) Demokraatia ideaal on tsivilisatsiooni, mitte evolutsiooni saadus. Liikuge edasi aegamööda! tehke valikuid hoolikalt! sest demokraatia ohud on:
71:2.2 (801.14) 1. keskpärasuse ülistamine;
71:2.3 (801.15) 2. nurjatute ja rumalate valitsejate valimine;
71:2.4 (801.16) 3. ühiskonna arengu põhifaktide arvestamata jätmine;
71:2.5 (801.17) 4. üldise valimisõiguse andmine harimatu ja ükskõikse enamuse kätte;
71:2.6 (801.18) 5. orjalikkus avaliku arvamuse ees, enamusel pole mitte alati õigus.
71:2.7 (802.1) Avalik üldlevinud arvamus on ühiskonna arengut alati tagasi hoidnud, ent on siiski väärtuslik, sest ühiskonna arengut aeglustades säilitab ta tsivilisatsiooni. Avaliku arvamuse suunamine on tsivilisatsiooni kiirendamise ainus ohutu ja õige viis, kuna jõud on vaid ajutine abinõu ja kultuuri areng kiireneb üha, mida enam kuulid asenduvad valimissedelitega. Avalik arvamus ja ühiskondlikud tavad on ühiskonna ja riigi arengu põhiline alusenergia, kuid riigi jaoks on sellel väärtust vaid siis, kui see väljendub ilma vägivallata.
71:2.8 (802.2) Ühiskonna edasiliikumise mõõdu määrab otseselt see, mil määral avalik arvamus saab valvata isiklikku käitumist ja riiklikku regulatsiooni ilma vägivalda kasutamata. Tõeliselt tsiviliseeritud valitsus tekkis siis, kui avalik arvamus esines isikliku valimisõiguse volitustes. Rahvahääletused ei tarvitse alati õigesti otsustada, kuid on õige viis isegi valesti toimimiseks. Areng ei anna kohe tulemuseks ülimat täiuslikkust, vaid pigem võrdleva ja edasiliikuva praktilise kohanemise.
71:2.9 (802.3) Rahvaesindusliku valitsuse praktilise ja tõhusa vormi areng toimub kümne sammu ehk etapina ning need on:
71:2.10 (802.4) 1. isikuvabadus. Orjus, pärisorjus ja kõik inimorjuse vormid peavad kaduma;
71:2.11 (802.5) 2. mõttevabadus. Kui vabadele inimestele ei anta haridust — ei õpetata arukalt mõtlema ja targalt kavandama —, toob vabadus tavaliselt rohkem kahju kui kasu;
71:2.12 (802.6) 3. õiguskord. Vabadust saab nautida vaid siis, kui inimvalitsejate tahe ja kapriisid asenduvad seaduste rakendamisega kooskõlas vastuvõetud põhiseadusega;
71:2.13 (802.7) 4. sõnavabadus. Rahvaesinduslik valitsus on mõeldamatu, kui inimpüüdlusi ja arvamusi ei saa vabalt igas vormis väljendada;
71:2.14 (802.8) 5. omandi kaitstus. Ükski valitsus ei püsi kaua, kui ta ei kindlusta õigust omada mingis vormis isiklikku vara. Inimene ihaldab õigust oma isiklikku vara kasutada, valitseda, kinkida, müüa, rentida ja pärandada;
71:2.15 (802.9) 6. õigus valitsuse poole pöörduda. Rahvaesinduslik valitsus tunnistab kodanike õigust saada ära kuulatud. Valitsuse poole pöördumise õigus kuulub vaba kodaniku õiguste hulka;
71:2.16 (802.10) 7. juhtimisõigus. Ärakuulamisest ei piisa, õigus valitsuse poole pöörduda peab arenema edasi valitsuse tegelikuks mõjutamiseks;
71:2.17 (802.11) 8. üldine valimisõigus. Rahvaesinduslik valitsus eeldab arukat, tõhusat ja üldist valijaskonda. Valitsuse iseloomu määravad alati selle moodustajate iseloom ja võimed. Tsivilisatsiooni arenedes jääb valimisõigus küll mõlemale sugupoolele ühtviisi alles, kuid seda muudetakse, grupeeritakse ümber ja diferentseeritakse muul viisil;
71:2.18 (802.12) 9. avaliku teenistuse piiramine. Ükski tsiviilvalitsus pole toimiv ja tõhus, kui kodanikkonnal pole tarku viise ametnike ja avalike teenistujate tegevuse juhendamiseks ja kontrollimiseks ning kui nad ei kasuta neid;
71:2.19 (802.13) 10. arukas ja koolitatud esindus. Demokraatia püsimine sõltub rahvaesindusliku valitsuse edukusest ning selle eeltingimuseks on vaid nende isikute valimine avaliku teenistuse ametikohtadele, kes on erialase koolitusega, intellektuaalselt pädevad, sotsiaalselt lojaalsed ja moraalselt kõlbulikud. Rahva valitsus, rahva valitud ja rahva jaoks, võib püsida vaid neil tingimustel.
71:3.1 (803.1) Valitsuse poliitilisel või administratiivsel vormil pole erilist tähtsust, kui see pakub tsiviilühiskonna progressiks vajalikke põhielemente: vabadust, turvalisust, haridust ja sotsiaalset kooskõlastamist. Ühiskonna arengusuunda ei määra mitte see, mis riik on, vaid mida ta teeb. Kõigele vaatamata ei suuda ükski riik tõusta kõrgemale oma kodanikkonna moraalsetest väärtushinnangutest, mida esindavad selle valitud juhid. Võhiklikkus ja omakasupüüdlikkus viivad ka kõrgeimat tüüpi valitsuse languseni.
71:3.2 (803.2) Kahetsusväärne küll, aga ühiskonna püsimajäämiseks on oluline rahvuslik eneseupitamine. Hõimude kokkusulatamise ja rahvuste moodustamise esmaseks teguriks on olnud kuni praegusajani väljavalitud rahva doktriin. Kuid ükski riik ei saavuta ideaalset funktsioneerimistaset enne, kui on jagu saadud igat liiki sallimatusest, mis on inimese arengule igikestvalt kahjulik. Sallimatust saab kõige paremini võita teaduse, kaubanduse, ajaviite ja religiooni ühisjõududega.
71:3.3 (803.3) Ideaalne riik toimib kolme vägeva ja kõrvuti mõjuva tungi ajel:
71:3.4 (803.4) 1. armastav ustavus, mis tuleneb inimeste vendluse teostamisest;
71:3.5 (803.5) 2. tarkadel ideaalidel põhinev arukas patriotism;
71:3.6 (803.6) 3. kosmiline taipamine, tõlgendatuna planeedi faktide, vajaduste ja eesmärkidena.
71:3.7 (803.7) Ideaalses riigis on seadusi vähe ning need on jõudnud enesekontrolli tugevnemise tulemusena negativistlikust tabu-ajajärgust üksikisiku vabaduse positiivse progressi ajastusse. Kõrgem riik sunnib oma kodanikke tööle ja ergutab neid kasulikult ning ülendavalt kasutama ka üha pikenevat vaba aega, mis tekib areneva tehnika ajajärgul tänu vabanemisele raskest tööst. Vaba aeg peab midagi ka andma, mitte ainult võtma.
71:3.8 (803.8) Ükski ühiskond pole jõudnud eriti kaugele, kui ta lubab jõudeolekut või sallib vaesust. Ent vaesust ja sõltuvust ei saa kunagi kaotada, kui puudulikud ja mandunud tüvikonnad on tasuta ülalpidamisel ja neil on lubatud piiramatult paljuneda.
71:3.9 (803.9) Moraalne ühiskond peaks püüdma oma kodanikkonna eneseväärikust säilitada ja andma igale normaalsele inimesele eneseteostuseks piisavalt võimalusi. See ühiskonna saavutuste kava annab tulemuseks kõrgeimat klassi kultuurühiskonna. Ühiskonna arengut peaks stimuleerima valitsusepoolne järelevalve, mis rakendab reguleerivat juhtimist minimaalselt. Parim riik on see, mis kõige rohkem koordineerib ja samal ajal kõige vähem valitseb.
71:3.10 (803.10) Riikluse ideaalini tuleb jõuda arengu tulemusena, kodanike teadlikkuse aegamööda toimuva kasvu, sotsiaalse teenistuse kohustuste ja eesõiguste tunnistamise kaudu. Inimesed võtavad valitsemiskoorma enda kanda algul kohustusena, mis järgneb poliitiliste saamameeste valitsemiseesmärkidele, kuid hiljem soovivad nad seda teenistust kui privileegi, kui suurimat au. Iga tsivilisatsioonitaset kirjeldavad tõetruult nende kodanike võimed, kes võtavad riiklikud kohustused vabatahtlikult enda kanda.
71:3.11 (803.11) Tõelises riiklikus ühiskonnas valitsevad linnu ja maakondi spetsialistid ning neid haldusalasid juhitakse täpselt samamoodi nagu kõiki teisi inimeste majanduslike ja kaubanduslike ühenduste vorme.
71:3.12 (803.12) Edasijõudnud riikides peetakse poliitilist teenistust kodanikkonna kõrgeimaks pühendumiseks. Kõige targemate ja üllamate kodanike suurimaks püüdluseks on saavutada ühiskonnas tunnustus, olla valitud või määratud mõnele vastutavale ametikohale valitsuses, ning sellised valitsused avaldavad oma tsiviil- ja sotsiaalteenistujatele teenistuse eest kõrgeimat au ja tunnustust. Järgmisena avaldatakse austust filosoofidele, haridustöötajatele, teadlastele, ettevõtjatele ja sõjaväelastele. Vanemad saavad oma laste tubliduse eest hüvituse ning jäägitud usujuhid, vaimuriigi saadikud, saavad tõelise hüvituse teises maailmas.
71:4.1 (804.1) Majandus, ühiskond ja valitsus jäävad püsima, kui nad arenevad. Seisak arengulises maailmas annab tunnistust langusest; püsima jäävad vaid need institutsioonid, mis arenguvooluga edasi liiguvad.
71:4.2 (804.2) Avarduva tsivilisatsiooni arenguprogrammis sisalduvad:
71:4.3 (804.3) 1. isikuvabaduste säilimine;
71:4.4 (804.4) 2. kodu kaitstus;
71:4.5 (804.5) 3. majandusliku turvalisuse edendamine;
71:4.6 (804.6) 4. haiguste ärahoidmine;
71:4.7 (804.7) 5. kohustuslik haridus;
71:4.8 (804.8) 6. kohustuslik tööhõive;
71:4.9 (804.9) 7. vaba aja tulus kasutamine;
71:4.10 (804.10) 8. hoolitsemine õnnetute eest;
71:4.11 (804.11) 9. rahva täiustamine;
71:4.12 (804.12) 10. teaduse ja kunsti edendamine;
71:4.13 (804.13) 11. filosoofia edendamine — tarkus;
71:4.14 (804.14) 12. kosmilise taipamise lisandumine — vaimsus.
71:4.15 (804.15) Nende tsivilisatsiooni saavutuste areng viib otseselt surelike püüdluste kõrgeimate inimlike ja jumalike sihtide teostumiseni — ühiskonna jõudmiseni inimestevahelise vendluseni ja isikliku jumalateadvuse seisundini, mis väljendub iga inimese ülimas soovis täita taevase Isa tahet.
71:4.16 (804.16) Tõelise vendluse tekkimine näitab, et on kätte jõudnud ühiskonnakord, milles kõik inimesed kannavad meelsasti üksteise koormat: nad lausa soovivad elada kuldreegli järgi. Niisugune ideaalne ühiskond ei saa aga teostuda, kui nõrgad või nurjatud ootavad võimalust, et kasutada ebaausalt ja riivatult ära neid, keda ajendab eeskätt soov pühenduda tõe, ilu ja headuse teenimisele. Selles olukorras on tõhus vaid üks tee: „kuldreeglist” lähtujad võivad sisse seada edumeelse ühiskonna, milles nad elavad oma ideaalide järgi, kuid peavad kaitsma end küllaldaselt oma pimedusega löödud kaaslaste eest, kes võivad püüda nende rahumeelseid eelistusi ära kasutada või nende edasiliikuvat tsivilisatsiooni hävitada.
71:4.17 (804.17) Idealism ei saa areneval planeedil püsida, kui iga põlvkonna idealistid lasevad end inimkonna madalamate klasside poolt hävitada. Ja idealism peab tegema läbi suure proovi: kas arenenud ühiskond suudab säilitada sõjalist valmisolekut, mis kaitseb seda sõjakate naabrite igasuguste rünnakute vastu, sattumata kiusatusse kasutada sõjalist jõudu ründeoperatsioonideks teiste rahvaste vastu, et isekalt kasu saada või oma riiki suurendada. Riigi püsimajäämine nõuab küll sõjalist valmisolekut, kuid ainuüksi religioosne idealism ei suuda ära hoida valmisoleku muutumist agressiooniks. Ainult armastus, vendlus võib ära hoida nõrkade rõhumist tugevate poolt.
71:5.1 (805.1) Konkurents on ühiskonna arengu seisukohalt oluline, kuid reguleerimata konkurents sigitab vägivalda. Praeguses ühiskonnas tõrjub konkurents sõja aegamööda välja, sest see määrab üksikisiku koha tootmises ning ka majandusharude enda püsimise. (Mõrval ja sõjal on ühiskondlike tavade seisukohalt erinev staatus: mõrv on juba ühiskonna algusaegadest saadik ebaseaduslikuks kuulutatud, sõda inimkonna kui terviku poolt aga mitte.)
71:5.2 (805.2) Ideaalne riik kohustub reguleerima ühiskondlikku käitumist vaid nii palju, kui on vaja vägivalla kaotamiseks üksikisikute vahelisest konkurentsist ja ebaõigluse hävitamiseks isiklikest algatustest. Siin peitub riikluse suur probleem: kuidas tagada tootmises rahu ja vaikust ning maksta riigivõimu toetamiseks makse, vältides samal ajal tootmise pärssimist maksustamise kaudu ja riigi muutumist parasiitlikuks ja türanlikuks?
71:5.3 (805.3) Igal maailma varasemal ajajärgul on konkurentsil edumeelses tsivilisatsioonis olnud oluline roll. Inimese edasises arengus muutub üha tõhusamaks koostöö. Kõrgemates tsivilisatsioonides on koostöö konkurentsist tõhusam. Konkurents stimuleerib varast inimest. Varast arengut iseloomustab bioloogiliselt kõlblike allesjäämine, kuid hilisemaid tsivilisatsioone edendavad paremini arukas koostöö, mõistev vennalikkus ja vaimne vendlus.
71:5.4 (805.4) Tootmisalane konkurents on tõepoolest äärmiselt pillav ja väga ebaefektiivne, aga püüdeid sellise majandusliku tühikäigu likvideerimiseks ei tohiks soosida, kui need toovad kaasa üksikisiku põhivabaduste kas või tühisegi piiramise.
71:6.1 (805.5) Tänapäeva kasumist motiveeritud majandus on määratud hukkumisele, kui kasumimotiividele ei suudeta lisada teiste teenimise valmidust. Kitsarinnalisel omakasupüüdlikkusel põhinev halastamatu konkurents hävitab lõppkokkuvõttes ka kõik selle, mida ta püüab säilitada. Ainuline ja iseennast teeniv kasumimotiiv on kristlike ideaalidega ühitamatu — ning veelgi vähem ühitatav Jeesuse õpetustega.
71:6.2 (805.6) Kasumimotiiv on teiste teenimise valmiduse jaoks majanduses sama mis hirm armastuse jaoks religioonis. Ent kasumimotiivi ei tohi järsult hävitada ega kaotada, sest see sunnib töötama paljusid, kes muidu laiskleksid. Ühiskonda energetiseerivad stiimulid ei pea aga alatiseks isekaks jääma.
71:6.3 (805.7) Kõrgema ühiskonnakorra jaoks on majandustegevuse kasumimotiiv täiesti madal ja vääritu, kuid tsivilisatsiooni varasemates faasides oli see ometi vältimatu tegur. Kasumimotiivi tohib inimeselt võtta alles siis, kui ta on oma majanduslikes püüdlustes ja ühiskonna teenimises kindlalt omandanud kõrgemat tüüpi omakasupüüdmatud motiivid — ülima tarkuse, köitva vendluse ja suurepäraste vaimsete saavutuste transtsendentsed tungid.
71:7.1 (806.1) Püsiv riik põhineb kultuuril, seal domineerivad ideaalid ning see on ajendatud ühiskonna teenimise valmidusest. Hariduse eesmärgiks peaks olema oskuste omandamine, tarkuse poole püüdlemine, eneseteostus ja vaimsete väärtuste omandamine.
71:7.2 (806.2) Ideaalses riigis jätkub hariduse omandamine kogu elu ja filosoofiaga tegelemine muutub mõnikord kodanikkonna põhitegevuseks. Niisuguse riikliku ühiskonna kodanikud otsivad tarkuse kaudu paremat arusaamist inimsuhete tähtsusest, reaalsuse tähendustest, väärtushinnangute üllusest, elu eesmärkidest ja kosmilise saatuse hiilgusest.
71:7.3 (806.3) Urantialased peaksid omandama nägemuse uuest ja kõrgemast kultuurühiskonnast. Pärast pelgalt kasumist motiveeritud majandussüsteemi lõppu tõuseb haridus uuele väärtustasemele. Haridus on olnud liiga pikka aega lokaliseerunud, militaristlik, ego ülendav ja edu taotlev; edaspidi peab see saama ülemaailmseks, idealistlikuks, eneseteostuslikuks ja kosmilist arusaamist pakkuvaks.
71:7.4 (806.4) Viimasel ajal on hariduse andmine läinud vaimulikkonna kontrolli alt juristide ja ärimeeste kätte. Lõpuks tuleb see üle anda filosoofidele ja teadlastele. Õpetajad peavad olema vabad olendid, tõelised eestvedajad, et filosoofia ja tarkuse omandamine kujuneks põhiliseks haridusalaseks püüdluseks.
71:7.5 (806.5) Haridus on elamise kunst; see peab jätkuma kogu elu, et inimkond võiks järkjärgult kogeda sureliku tarkuse järjest kõrgemaid tasemeid:
71:7.6 (806.6) 1. teadmisi asjadest;
71:7.7 (806.7) 2. arusaamist tähendustest;
71:7.8 (806.8) 3. väärtuste hindamist;
71:7.9 (806.9) 4. töö üllust — kohusetunnet;
71:7.10 (806.10) 5. sihtide motiveeritust — moraalsust;
71:7.11 (806.11) 6. armastuses teenimist — iseloomu;
71:7.12 (806.12) 7. kosmilist taipamist — vaimset tajumist.
71:7.13 (806.13) Ning siis, nende saavutuste najal, tõusevad paljud sureliku meele ülima saavutuseni, jumalateadvuseni.
71:8.1 (806.14) Iga inimvalitsuse ainus püha joon on riikluse jagunemine kolmeks valdkonnaks, täidesaatvaks, seadusandlikuks ja kohutmõistvaks funktsiooniks. Universumit juhitakse samasuguse funktsioonide ja võimu lahususe kava kohaselt. Kui on rakendatud jumalikku kontseptsiooni ühiskonna tõhusast reguleerimisest või tsiviilvalitsusest, pole eriti tähtis, missuguse riigivormi rahvas endale valib, kui vaid kodanikkond ise liigub üha enam omavalitsuse ja sotsiaalkindlustuse osakaalu suurenemise poole. Rahva terav mõistus, majanduslik ja sotsiaalne tarkus ning moraalne kindlus peegelduvad tõetruult riikluses.
71:8.2 (806.15) Riikluse arengu käigus toimub edasiliikumine astmelt astmele järgmiselt:
71:8.3 (806.16) 1. kolmese valitsuse loomine, mille harudeks on täidesaatev, seadusandlik ja kohtuvõim;
71:8.4 (806.17) 2. sotsiaalse, poliitilise ja religioosse tegevuse vabadus;
71:8.5 (807.1) 3. igat liiki inimorjuse kaotamine;
71:8.6 (807.2) 4. kodanikkonna võime maksustamist ohjeldada;
71:8.7 (807.3) 5. üleüldise hariduse sisseseadmine — õppimine toimub hällist hauani;
71:8.8 (807.4) 6. kohalike ja riigivalitsemisorganite suhete õige korraldus;
71:8.9 (807.5) 7. teaduse edendamine ja haiguste võitmine;
71:8.10 (807.6) 8. sugupoolte võrdsuse tunnistamine ning meeste ja naiste kooskõlastatud tegutsemine kodus, koolis ja kirikus koos naistele kohandatud tegevusaladega tootmises ja valitsuses;
71:8.11 (807.7) 9. kurnava orjatöö kaotamine tänu masinate leiutamisele ja hilisem üleminek masinaajajärgule;
71:8.12 (807.8) 10. murrete kaotamine — ühtse keele võidulepääs;
71:8.13 (807.9) 11. sõdade kaotamine — rahvaste ja rasside vahel tekkivate probleemide rahvusvaheline lahendamine kontinentide rahvastekohtute poolt, mida juhib planeedi ülemkohus. Selle liikmeteks võetakse automaatselt kontinentide kohtute eesistujad pärast nende ametisoleku perioodi lõppu. Kontinentide kohtute otsused on kohustuslikud: maailmakohus on nõuandev, moraalne kohus;
71:8.14 (807.10) 12. tarkuse poole püüdlemine kogu maailmas — filosoofia ausse tõstmine. Maailmareligiooni väljakujunemine, mis ennustab planeedi jõudmist valguse ja elu ajastu esimestesse faasidesse.
71:8.15 (807.11) Need on edumeelse valitsuse eeltingimused ja ideaalse riikluse tunnused. Urantia on nende kõrgete ideaalide teostumisest kaugel, kuid tsiviliseeritud rahvad on sellega juba algust teinud — inimkond on sammumas arengu kõrgeimate sihtide poole.
71:8.16 (807.12) [Esitanud Nebadoni Melkisedek.]
Urantia raamat
72. Kiri
72:0.1 (808.1) LANAFORGE'I loal ja Edentia Kõigekõrgemate heakskiidul volitati mind jutustama teile veidi Satania süsteemi kuuluva, teist mitte kaugel asuva planeedi kõige arenenuma inimrassi ühiskondlikust ja poliitilisest elust ning moraalist.
72:0.2 (808.2) Kõigist Satania maailmadest, mis Luciferi mässus osalemise tagajärjel isolatsiooni sattusid, on selle maailma ajalugu olnud Urantia omaga kõige sarnasem. Me saime loa selle erakordse kirjelduse edastamiseks teile kahtlemata just nende kahe sfääri sarnasuse tõttu, sest on väga ebatavaline, et süsteemi valitsejad lubavad ühe planeedi elu teisele kirjeldada.
72:0.3 (808.3) See planeet sattus nagu Urantiagi eksiteele oma Planeedivürsti truudusetuse tõttu seoses Luciferi mässuga. Planeet võttis Ainelise Poja vastu veidi pärast Aadama saabumist Urantiale ning ka see Poeg jättis oma kohustused täitmata, jättes sfääri isolatsiooni, sest hiljem ei ole Kohtumõistjat-Poega selle surelikele rassidele kunagi annetatud.
72:1.1 (808.4) Vaatamata selle planeedi kõigile puudustele on ligikaudu Austraalia suurusel eraldi mandril arenemas väga väljapaistev tsivilisatsioon. Selles riigis elab umbes 140 miljonit inimest. Riigi elanikkond koosneb segarassist, valdavalt sinistest ja kollastest inimestest, kelle hulgas on violetse osakaal veidi suurem kui Urantia niinimetatud valgel rassil. Need erinevad rassid ei ole veel täielikult segunenud, kuid suhtlevad omavahel üsna vennalikult ja sotsiaalselt. Keskmine eluiga on sellel mandril praegu üheksakümmend aastat, viisteist protsenti pikem kui ühelgi teisel planeedi rahval.
72:1.2 (808.5) Selle rahva majandussüsteemil on üks suur eelis, mis tuleneb mandri ainulaadsest topograafiast. Kõrged mäed, kus on kaheksa kuud aastas tugevad vihmasajud, asuvad päris riigi südames. Niisugune looduslik asend soodustab veejõu kasutamist ja hõlbustab tunduvalt mandri vähem viljaka läänepoolse veerandiku niisutamist.
72:1.3 (808.6) Inimesed varustavad end kõige vajalikuga ise, see tähendab, et nad võivad elada määramata aja ilma midagi naaberriikidest importimata. Neil on külluses loodusressursse ja nad on tänu teadusele õppinud asendama kõike eluks hädavajalikku, millest on puudus. Neil on elav riigisisene kaubandus, kuid vähe väliskaubandussidemeid, sest kõik vähem arenenud naabrid suhtuvad neisse vaenulikult.
72:1.4 (808.7) See mandrirahvas järgis põhijoontes kogu planeedi arengusuunda: areng hõimuetapilt tugevate valitsejate ja kuningate ilmumiseni kestis tuhandeid aastaid. Tingimusteta monarhidele järgnes palju erinevaid valitsemiskordi — nurjunud vabariike, kogukondlikke riike ja diktaatoreid tuli ning läks lõputul hulgal. Selline areng jätkus, kuni umbes viissada aastat tagasi poliitiliste käärimiste perioodil üks riigi võimsatest diktaatoritest-triumviritest meelt muutis. Ta nõustus vabatahtlikult troonist loobuma tingimusel, et ka teine kahest ülejäänud valitsejast, neist nurjatum, oma diktaatoriameti maha paneb. Nii läks suveräänne võim mandril ühe valitseja kätte. Ühtne riik arenes enam kui sada aastat tugevate monarhide võimu all edasi ning sel ajal koostati ka suurepärane vabaduseharta.
72:1.5 (809.1) Hilisem üleminek monarhialt rahvaesinduslikku tüüpi valitsusele toimus järkjärgult, kuningad jäid aegamisi vaid sotsiaalseteks või tundeväärtusega dekoratsioonideks ning meessoost pärivusliini katkemisega kadusid lõpuks. Praegune vabariik tekkis alles kakssada aastat tagasi ning selle aja jooksul on toimunud pidev liikumine nende valitsemismeetodite poole, millest järgnevalt jutustame, kusjuures uusimad majandus- ja poliitikaalased saavutused on pärit just viimasest aastakümnest.
72:2.1 (809.2) Sellel mandrirahval on nüüdseks rahvaesinduslik valitsus ja nende pealinn paikneb riigi südames. Keskvalitsus juhib saja suhteliselt vaba osariigi tugevat föderatsiooni. Osariigi kuberner ja seadusandliku koja liikmed valitakse iga kümne aasta järel ja teistkordselt ei ole lubatud kedagi valida. Osariigi kohtunikud määrab kogu eluajaks ametisse kuberner, määramise kinnitab seadusandlik kogu, kuhu valitakse üks esindaja iga saja tuhande elaniku kohta.
72:2.2 (809.3) Linnavalitsusi on sõltuvalt linna suurusest viit liiki, kuid üheski linnas ei tohi olla üle miljoni elaniku. Linnavalitsussüsteemid on üldiselt väga lihtsad, otseselt juhitavad ja ökonoomsed. Parimad kodanikud püüdlevad innukalt linnavalitsuse vähestele ametikohtadele.
72:2.3 (809.4) Föderaalvalitsus koosneb kolmest kooskõlastatud osast: täidesaatev, seadusandlik ja kohtuvõim. Föderaalvalitsuse juht valitakse iga kuue aasta järel üldise territoriaalse valimisõiguse alusel. Teda saab tagasi valida ainult sel juhul, kui seda taotlevad vähemalt seitsmekümne viie osariigi seadusandlikud kogud koos osariigi kuberneriga, ning ka siis ainult üheks ametiajaks. Talle annab nõu kõrge kabinet, kuhu kuuluvad kõik endised valitsusjuhid, kes veel elus on.
72:2.4 (809.5) Seadusandlik võimuorgan koosneb kolmest kojast:
72:2.5 (809.6) 1. ülemkoja valivad tootmis- ja põllumajandustöötajad, õpetatud kutsealade esindajad ja muud töötajarühmad, kes hääletavad vastavalt oma funktsioonile majanduses;
72:2.6 (809.7) 2. alamkoja valivad need ühiskonna organisatsioonid, kuhu kuuluvad sotsiaalsed, poliitilised ja filosoofilised rühmad, kes ei ole hõlmatud tootmise ega kutsealadega. Kõik hea positsiooniga kodanikud osalevad mõlema esindajaklassi valimisel, kuid erinevate rühmadena, sõltuvalt sellest, kas valitakse ülem- või alamkoda;
72:2.7 (809.8) 3. kolmas koda—vanemad riigiteenistujad — moodustatakse tsiviilteenistuse veteranidest ning sinna kuulub palju föderaalvalitsuse juhi, (föderatsioonist madalamate) regioonide valitsusjuhtide, ülemkohtu esimehe ja kahe ülejäänud seadusandliku koja eesistujate määratud silmapaistvaid isikuid. Selle rühma liikmete arv on piiratud sajaga ning nad valitakse vanemate riigiteenistujate enda poolt lihthäälte enamuse teel. Nad valitakse kogu eluajaks ja kui mõni koht vabaneb, valitakse asemele isik, kes kandidaatide hulgast kõige rohkem hääli kogub. See on puhtnõuandev kogu, kuid mõjutab oluliselt avalikku arvamust ja valitsuse kõiki osi.
72:2.8 (810.1) Suure osa föderaalvalitsuse tööst teevad ära kümme (föderatsioonist madalamat) regionaalset võimuorganit, millest igasse kuulub kümme osariiki. Regioonivalitsustel on ainult täidesaatev ja haldusvõim, neil puuduvad seadusandliku ja kohtuvõimu funktsioonid. Kümme regioonivalitsuse juhti määrab isiklikult föderaalvalitsuse juht ning nende ametiperiood on niisama pikk kui temal — kuus aastat. Föderaalne ülemkohus kinnitab kümne regioonivalitsusjuhi määramise ja kuigi nad ei ole tagasivalitavad, jääb ametist lahkuv juht automaatselt oma järglase abiks ja nõuandjaks. Haldusametnike kabineti ülejäänud liikmed valib regiooni juht ise.
72:2.9 (810.2) Selles riigis on kaks põhilist kohtusüsteemi, üldkohtud ja sotsiaalmajanduslikud kohtud. Üldkohtud tegutsevad järgmisel kolmel tasemel:
72:2.10 (810.3) 1. alamkohtud valla ja linna tasemel, kelle otsused võib edasi kaevata osariigi ülemkohtule;
72:2.11 (810.4) 2. osariigi ülemkohtud, kelle otsused on lõplikud kõigis küsimustes, mis ei puuduta föderaalvalitsust ega ohusta kodanike õigusi ja vabadusi. Regionaalsel võimuorganil on õigus iga kohtuasi koheselt viia fõderaalse ülemkohtu saali;
72:2.12 (810.5) 3. föderaalne ülemkohus—kõrge kohus üldriiklike vaidlusküsimuste ja osariigikohtute edasi kaevatud kohtuasjade lahendamiseks, mis koosneb kaheteistkümnest mehest, kes on üle neljakümne, kuid alla seitsmekümne viie aasta vanad ja teeninud mõnes osariigikohtus kaks või enam aastat. Nad on määratud sellesse kõrgesse ametisse valitsusjuhi poolt, kinnitatud kõrge kabineti enamuse ja seadusandliku kogu kolmanda koja poolt. Kõik selle kõrgeima kohtuorgani otsused tehakse vähemalt kahekolmandikulise häälteenamusega.
72:2.13 (810.6) Sotsiaalmajanduslikud kohtud tegutsevad kolme alajaotusena:
72:2.14 (810.7) 1. lapsevanemate kohtud, mis on seotud kodu ja sotsiaalsüsteemi seadusandliku ja täidesaatva osaga;
72:2.15 (810.8) 2. hariduskohtud—osariikide ja regioonide koolisüsteemiga seotud kohtuorganid, mis kuuluvad hariduse juhtimismehhanismide täidesaatva ja seadusandliku haru juurde;
72:2.16 (810.9) 3. majanduskohtud—jurisdiktsioonikohtud, millel on täielikud volitused kõigi majandusalaste arusaamatuste lahendamiseks.
72:2.17 (810.10) Föderaalne ülemkohus langetab otsuseid sotsiaalmajanduslikes kohtuasjades vaid juhul, kui nii on otsustanud kolmveerandilise häälteenamusega riigivalitsuse kolmas seadusandlik haru, vanemate riigiteenistujate koda. Muudel juhtudel on kõik kõrgemate lapsevanemate, haridus- ja majanduskohtute otsused lõplikud.
72:3.1 (811.1) Selle mandri seadused ei luba kahel perel ühe katuse all elada. Kuna rühmaviisiline kooselu on keelatud, on enamik kortertüüpi elamuid lammutatud. Ent vallalised elavad praegugi klubides, hotellides ja muudes ühiselamutes. Elamukrunt ei tohi olla väiksem kui 4500 ruutmeetrit. Kogu maa ja muu elamiseks kasutatav kinnisvara on maksuvaba, kui see ei ületa miinimumkrunti üle kümne korra.
72:3.2 (811.2) Rahva kodune elu on viimase sajandi jooksul tunduvalt paranenud. Lapsevanemad, nii isad kui ka emad, peavad käima kohustuslikes lapsekasvatuskoolides. Väikestes külades elavad maaharijad õpivad kirja teel, käies lähemates keskustes iga kümne päeva ehk kahe nädala järel (neil on nädalas viis päeva) suulist õpetust saamas.
72:3.3 (811.3) Igas peres on keskmiselt viis last, kes on oma vanemate täieliku kontrolli all. Ühe või mõlema vanema surma korral antakse nad lapsevanemate kohtu määratud eestkostjate hoole alla. Täielikult orvuks jäänud lapse eestkostjaks saamist peetakse igale perele suureks auks. Konkureerivatele vanematele korraldatakse eksam ja orb antakse sellesse kodusse, kus vanemad ilmutavad kõige paremaid vanemavõimeid.
72:3.4 (811.4) Selle rahva jaoks on kodu tsivilisatsiooni põhiinstitutsioon. Laps peab saama kõige väärtuslikuma osa haridusest ja iseloomukasvatusest vanematelt ja kodust ning isad pühendavad laste kasvatamisele peaaegu sama palju tähelepanu kui emad.
72:3.5 (811.5) Kogu seksuaalkasvatus saadakse kodus vanematelt või seaduslikelt eestkostjatelt. Moraaliõpetust pakuvad puhkevaheaegadel koolitöökodade õpetajad, kuid usuõpetuse andmist loetakse vanemate ainuõiguseks, sest religiooni peetakse koduse elu lahutamatuks osaks. Puhtalt religioosset haridust antakse väljaspool kodu ainult filosoofiatemplites, sest selle rahva seas ei ole Urantia kirikute taolisi pelgalt usulisi institutsioone välja kujunenud. Religioon on nende filosoofias seotud püüdega õppida Jumalat tundma ja avaldada armastust oma kaaslaste vastu nende teenimise kaudu, kuid see religioosne staatus ei ole planeedi teiste rahvastega võrreldes tüüpiline. Selle rahva jaoks on religioon nii jäägitult perekondlik asi, et religioosseteks kogunemisteks ei ole spetsiaalseid avalikke kohti ette nähtud. Poliitiliselt on kirik riigist täiesti eraldi, nagu urantialased tavatsevad öelda, kuid imelikul moel kattuvad religioon ja filosoofia osaliselt.
72:3.6 (811.6) Veel kakskümmend aastat tagasi olid vaimsed õpetajad (võrreldavad Urantia pastoritega), kes külastavad regulaarselt iga perekonda ja kontrollivad lapsi, et näha, kas vanemad on neid õigesti õpetanud, valitsuse järelvalve all. Nüüd alluvad need vaimsed nõuandjad ja kontrollid äsjaloodud Vaimse Progressi Sihtasutusele, mis on vabatahtlike annetustega toetatav institutsioon. Võimalik, et see institutsioon jääb muutumatuks kuni Paradiisi Kohtumõistja-Poja saabumiseni.
72:3.7 (811.7) Lapsed on seaduslikult oma vanemate vastutusel kuni viieteistkümneaastaseks saamiseni, mil neile omistatakse esimest korda pidulikult tsiviilvastutus. Pärast seda korraldatakse neile veel viis korda iga viie aasta järel samasugune avalik tseremoonia, millega vähendatakse nende kohustusi vanemate ees ning antakse neile uued tsiviil- ja ühiskondlikud kohustused. Valimisõigus saadakse kahekümneaastaselt, õigus ilma vanemate nõusolekuta abielluda aga alles kahekümne viie aastaselt; kolmekümneaastaseks saades peavad lapsed kodunt lahkuma.
72:3.8 (812.1) Abielu- ja lahutusseadused on kogu riigis ühesugused. Enne kahekümneaastaseks saamist — siis omandatakse kodanikuõigused — abielluda ei lubata. Abiellumisluba antakse alles aasta pärast abiellumiskavatsusest teatamist ning kui pruut ja peigmees on mõlemad esitanud tunnistuse, mis tõendab, et nad on lapsevanematekoolis abielukohustuste täitmise kohta korrakohast õpetust saanud.
72:3.9 (812.2) Lahutusseadused on mõnevõrra leebemad, kuid lapsevanematekohtud annavad lahkuminekuks loa alles aasta pärast vastava taotluse registreerimist ning sellel planeedil on aasta tunduvalt pikem kui Urantial. Vaatamata lahutusseaduste lihtsusele esineb seal lahutusi praegu kümme korda vähem kui Urantia tsiviliseeritud rahvastel.
72:4.1 (812.3) Haridus on viie- kuni kaheksateistkümneaastastele õpilastele mõeldud kolledžieelsetes koolides kohustuslik ning poisid ja tüdrukud õpivad koos. Need koolid on Urantia koolidest vägagi erinevad. Seal pole klassiruume, korraga õpitakse vaid üht ainet ja pärast esimest kolme aastat saavad kõik õpilased abiõpetajateks ja hakkavad endast nooremaid õpetama. Raamatutest hangitakse vaid informatsiooni, mis aitab lahendada koolitöökodades ja -farmides tekkinud probleeme. Neis töökodades valmistatakse enamik mandril kasutatavast mööblist ja paljud mehhanismid — praegu on suur leiutiste ja mehhaniseerimise ajajärk. Iga töökoja kõrval on avatud raamatukogu, kus õpilane saab vajalikke teatmeteoseid kasutada. Ka põllumajandust ja taimekasvatust õpetatakse kogu õppeperioodi jooksul kohalike koolide juurde kuuluvates suurtes farmides.
72:4.2 (812.4) Nõrgamõistuslikele õpetatakse ainult põllumajandust ja loomakasvatust ning nad peavad veetma kogu elu erilistes hoolduskolooniates, kus sugupooled teineteisest laste sigitamise vältimiseks eraldatakse — paljunemine on kõigile alanormaalsetele keelatud. Neid piiravaid meetmeid on rakendatud juba seitsekümmend viis aastat, kolooniasse määramise otsustavad lastevanemate kohtud.
72:4.3 (812.5) Kõik elanikud võtavad endale aastas ühe kuu puhkust. Kolledži-eelsetes koolides toimub õppetöö aasta kümnest kuust üheksal ning puhkus veedetakse koos vanemate või sõpradega reisides. Need reisid kuuluvad lapsevanemate haridusprogrammi ja jätkuvad kogu elu, nendeks kulutusteks kogutakse raha samamoodi kui vanaduskindlustuseks.
72:4.4 (812.6) Veerand õppeajast on pühendatud mängudele — võistlusspordile. Nende võistluste tulemusena liiguvad õpilased kohalikult tasemelt edasi osariigi ja regiooni tasemele ning lõpuks üleriigilistele oskuste- ja vapruseproovidele. Ka kõnekunsti ja muusika ning teadus- ja filosoofiaalased võistlused köidavad õpilasi madalaimatest sotsiaalsetest rühmadest kuni üleriigiliste võistlusteni.
72:4.5 (812.7) Koolivalitsus on moodustatud riigivalitsuse eeskujul ning koosneb kolmest omavahel kooskõlastatud harust, kusjuures õpetajaskond kuulub kolmandasse ehk nõuandvasse seadusandlikku ossa. Hariduse põhieesmärk sellel mandril on teha igast õpilasest iseennast ülalpidav kodanik.
72:4.6 (813.1) Iga kolledžieelse koolisüsteemi kaheksateistkümneaastaselt lõpetanud noor on oskustööline. Seejärel algab kas täiskasvanukoolis või kolledžis raamatute uurimine ja eriteadmiste omandamine. Kui tark õpilane lõpetab oma töö ennetähtaegselt, saab ta ajapreemia ja vahendid mõne enda kavandatud lemmikprojekti teostamiseks. Kogu haridussüsteem on kavandatud üksikisikule küllaldase koolituse andmiseks.
72:5.1 (813.2) Tööstuse olukord on sellel rahval ideaalist kaugel: tööandjate ja -võtjate vahel on ikka veel probleeme, kuid mõlemad on kohanemas siira koostöö kavaga. Sellel ainulaadsel mandril saavad töötajad üha enam kõigi tööstuskontsernide aktsionärideks, igast arukast töölisest on saamas järk-järgult väikekapitalist.
72:5.2 (813.3) Sotsiaalsed vastuolud on vähenemas ja hea tahe kiiresti kasvamas. Orjuse kaotamine (enam kui sada aastat tagasi) ei ole tekitanud tõsiseid majandusprobleeme, sest see ümberkorraldus teostati järk-järgult, vabastades igal aastal kaks protsenti orjadest. Orjad, kes tegid intellektuaalsed, füüsilised ja moraalsed katsed rahuldavalt läbi, võeti riigi kodanikeks. Paljud arenenumad orjad olid sõjavangid või sõjavangide lapsed. Viimased vähemarenenud orjad saadeti maalt välja umbes viiskümmend aastat tagasi ja viimasel ajal tegeldakse mandunud ning paheliste rahvakihtide arvukuse vähendamisega.
72:5.3 (813.4) See rahvas on viimasel ajal välja arendanud uued meetodid majandusalaste arusaamatuste lahendamiseks ja majanduslike kuritarvituste kaotamiseks, mis on varasematest tunduvalt paremad. Vägivalla kasutamine isiklike või majanduslike lahkhelide lahendamisel on keelatud. Palka, kasumit ja muid majandusküsimusi ei reguleerita jäigalt, kuid need alluvad üldistele majandusseadustele; kõik majandusalased vaidlused lahendatakse majanduskohtutes.
72:5.4 (813.5) Majanduskohtud on tegutsenud vaid kolmkümmend aastat, kuid töötavad vägagi tulemuslikult. Uusima korra kohaselt tunnistavad majanduskohtud nüüd kolme liiki seaduslikke sissetulekuid:
72:5.5 (813.6) 1. seaduslikud intressimäärad investeeritud kapitalilt;
72:5.6 (813.7) 2. piisavalt kõrge ajatööpalk majandustegevuses rakendatud oskuste eest;
72:5.7 (813.8) 3. rahuldav ja õiglane tükitöötasu.
72:5.8 (813.9) Tasu määratakse alguses lepinguga, aga kui tekib oht, et toodang ajutiselt väheneb, siis väheneb proportsionaalselt ka tasu. Pärast seda loetakse kõik määratud tasu ületavad tulud dividendideks, mis jagatakse proportsionaalselt kõigi kolme, kapitali, oskuste ja töö, vahel.
72:5.9 (813.10) Regioonide juhid korrigeerivad iga kümne aasta tagant igapäevase seadusliku tasulise tööaja pikkust ja määravad selle uuesti. Praegu kehtib viiepäevane töönädal, millest neli päeva töötatakse ja viies päev pühendatakse mängudele. Tööpäev kestab kuus tundi ja nagu õpilased, nii ka töötajad saavad aasta kümnest kuust ühe puhkuseks. Puhkus veedetakse tavaliselt reisides ja et alles hiljuti on leiutatud uued transpordivahendid, kaldub rahvas üldse palju reisima. Kliima on reisimiseks soodne umbes kaheksa kuud aastas ja kõik võimalused kasutatakse ära.
72:5.10 (813.11) Kakssada aastat tagasi domineeris majanduses täielikult kasumimotiiv, ent tänapäeval on see kiiresti asendumas teiste ja kõrgemate stiimulitega. Sellel mandril valitseb äge konkurents, kuid see on kandunud suures osas majandusest mängudesse, oskuste ja teaduslike ning intellektuaalsete saavutuste omandamisse. Sotsiaalkindlustuses ja riigiteenistuses on see aga kõige tugevam. Avalik teenistus on kiiresti muutumas rahva põhiliseks eesmärgiks, mille poole püüelda. Mandri rikkaim mees töötab kuus tundi päevas oma masinatöökoja kontoris ja kiirustab siis kohalikku riigiteenistujate kooli, kus püüab omandada õigust töötada avalikus teenistuses.
72:5.11 (814.1) Töö muutub sellel mandril üha auväärsemaks ja kõik füüsiliselt terved kodanikud töötavad kaheksateistkümnendast eluaastast alates kas kodus, farmis, mõnes tunnustatud majandusharus, avalikel töödel, kus rakendatakse ajutiselt töötuks jäänud inimesi, või sunnitööliste korpuses kaevandustes.
72:5.12 (814.2) Selle rahva seas on hakanud arenema ka uut tüüpi sotsiaalne vastikustunne — vastikus nii jõudeoleku kui ka teenimatu rikkuse vastu. Aegamööda, kuid kindlalt ületatakse masinatöö orjus. Ka need inimesed võitlesid kunagi poliitilise vabaduse ja hiljem majandusliku iseseisvuse eest. Nüüd hakkavad nad mõlemast rõõmu tundma ning lisaks sellele hindama ka oma väljateenitud vaba aega, mille saab pühendada üha täielikumale eneseteostusele.
72:6.1 (814.3) See rahvas teeb otsustavaid pingutusi eneseväärikust hävitavat tüüpi heategevuse asendamiseks väärikate valitsuse tagatud garantiidega vanuritele. Igale lapsele kindlustatakse haridus ja igale inimesele töö, seepärast saab niisugust kindlustussüsteemi põdurate ja vanade kaitsmiseks edukalt ülal pidada.
72:6.2 (814.4) Selle rahva seas peavad kõik kuuekümne viie aastaselt tasulisest tööst taanduma, kui riigi tööameti ülem ei anna neile luba kuni seitsmekümneaastaseks saamiseni tööle jääda. See vanusepiir ei kehti riigiteenistujate ja filosoofide suhtes. Füüsilise puudega või alatiseks invaliidistunud igas vanuses inimesed võib pensionisaajate hulka arvata kohtu korraldusega, millele kirjutab alla ka regionaalvalitsuse pensioniameti ülem.
72:6.3 (814.5) Vanaduspensioni maksmiseks saadakse raha neljast allikast:
72:6.4 (814.6) 1. föderaalvalitsus kasseerib selleks iga kuu ühe päeva tulu ja selles riigis töötavad kõik inimesed;
72:6.5 (814.7) 2. pärandused — paljud rikkad kodanikud jätavad selleks otstarbeks raha;
72:6.6 (814.8) 3. riigi kaevandustes tehtava sunnitöö tulud. Kogu sunnitöö kasum, mis jääb üle sunnitööliste ülalpidamisest ja nende pensionideks kõrvalepandud summadest, antakse pensionifondi;
72:6.7 (814.9) 4. loodusressurssidest saadav tulu. Kogu mandri loodusrikkused on föderaalvalitsuse hoole all ja neist saadavat tulu kasutatakse ühiskonna huvides, näiteks haiguste ärahoidmiseks, geeniuste õpetamiseks ja eriti lootustandvate isikute kulutuste katmiseks riigiteenistujate koolides õppimise ajal. Pool loodusressurssidest saadavast tulust eraldatakse vanaduspensionifondi.
72:6.8 (814.10) Kuigi riigi ja regioonide kindlustusfondid pakuvad palju eri liiki kindlustuskaitset, tegeleb vanaduspensioniga kümne regionaalse osakonna kaudu siiski ainult föderaalvalitsus.
72:6.9 (814.11) Neid riiklikke fonde on juba pikka aega ausalt hallatud. Peale riigireetmise ja mõrva määravad kohtud kõige rangemaid karistusi just ühiskonna usalduse reetmise eest. Sotsiaalset ja poliitilist ebalojaalsust peetakse praegu kõige jäledamaks kuriteoks.
72:7.1 (815.1) Föderaalvalitsus toimib isalikult ainult vanaduspensionide haldamisel ja andeka ning loova algupära soodustamisel; osariigi valitsus on üksikkodanikest veidi rohkem huvitatud, kohalik valitsus aga palju isalikum või sotsialistlikum. Linn (või mõni selle osa) tegeleb näiteks tervishoiu, sanitaartingimuste, ehituseeskirjade, heakorra, veevarustuse, valgustuse, kütte, vaba aja veetmise võimaluste, muusika ja side küsimustega.
72:7.2 (815.2) Kogu tootmises pööratakse kõige enam tähelepanu tervishoiule: teatavaid füüsilise heaolu aspekte peetakse majanduse ja ühiskonna eesõigusteks, kuid isiklikud ja oma pere terviseprobleemid on vaid isiklikud küsimused. Meditsiini alal, nagu ka kõigis teistes puhtisiklikes küsimustes, kavatseb valitsus üha enam sekkumast hoiduda.
72:7.3 (815.3) Linnadel pole maksustamisõigust ning ei tohi võlgadesse sattuda. Linnad saavad riigikassast iga elaniku kohta teatava summa ja peavad täiendama seda tulu oma sotsiaalsete ettevõtete tuludest ning mitmesuguse äritegevuse litsentside müügist.
72:7.4 (815.4) Linna käsutuses on kiirtranspordivahendid, mis võimaldavad linnapiire tunduvalt avardada. Tuletõrjeameteid toetatakse tuletõrje- ja kindlustusfondidest ning kõik hooned nii linnas kui ka maal on tulekindlad — on olnud üle seitsmekümne aasta.
72:7.5 (815.5) Linna määratud korravalvureid ei ole, politseijõude peavad ülal osariigi valitsused. Selle osakonna töötajad värvatakse peaaegu täielikult kahekümne viie kuni viiekümneaastaste vallaliste meeste seast. Enamikus osariikides võetakse poissmeestelt üsna kõrget maksu, mis kõigile politseis töötavatele meestele tagastatakse. Politseijõudusid on osariikides praegu keskmiselt kümme korda vähem kui viiskümmend aastat tagasi.
72:7.6 (815.6) Saja suhteliselt vaba ja suveräänse osariigi maksusüsteemidel pole peaaegu midagi ühist, sest mandri erinevates osades on väga erinevad majanduslikud ja muud tingimused. Iga osariigi põhiseaduses on kümme sätet, mida saab muuta ainult föderaalse ülemkohtu nõusolekul ning üks neist keelab võtta mis tahes vara väärtuselt aastas üht protsenti ületavat maksu; elamukrundid on nii linnas kui ka maal maksust vabastatud.
72:7.7 (815.7) Föderaalvalitsus ei või võlgu võtta ja iga osariik tohib laenu võtta alles pärast seda, kui kolm neljandikku elanikkonnast on referendumil sellega nõustunud; see nõue ei kehti sõja ajal. Et föderaalvalitsus ei saa võlgu võtta, on Riiklikul Kaitsenõukogul õigus sõja korral osariikidelt vastavalt vajadusele raha, inimesi ja vahendeid nõuda. Ent ükski laenuperiood ei tohi olla pikem kui kakskümmend viis aastat.
72:7.8 (815.8) Föderaalvalitsuse ülalpidamiseks saadakse tulu viiest allikast:
72:7.9 (815.9) 1. impordilõiv. Kõik importkaubad maksustatakse eesmärgiga kaitsta mandri elatustaset, mis on tunduvalt kõrgem kui üheski teises planeedi riigis. Need tariifid määrab kõrgeim majanduskohus pärast seda, kui majanduskongressi mõlemad kojad on ratifitseerinud majandusülema soovitused, majandusülem määratakse ametisse nende kahe seadusandliku organi ühise otsusega. Kõrgema majanduskoja valivad töötajad, alamkoda valitakse kapitali alusel;
72:7.10 (816.1) 2. honorar. Föderaalvalitsus ergutab leiutamist ja originaalteoste loomist kümnes regionaalses laboratooriumis, mis abistavad igat liiki geeniusi — kunstnikke, kirjanikke ja teadlasi — ja kaitsevad nende autoriõigusi. Vastutasuks võtab valitsus poole kõigi leiutiste ja loometeoste müügikasumist, olgu tegemist masinate, raamatute, kunstiteoste, taimede või loomadega;
72:7.11 (816.2) 3. pärandimaks. Föderaalvalitsus võtab sõltuvalt päranditombu suurusest ja muudest tingimustest ühe- kuni viiekümneprotsendilist astmelist pärandimaksu;
72:7.12 (816.3) 4. sõjatehnika. Valitsus teenib sõja- ja mereväetehnika rendileandmisest äri- ja puhkeotstarbeliseks kasutamiseks üsna suuri summasid;
72:7.13 (816.4) 5. loodusressursid. Loodusressurssidest saadav tulu, kui seda ei kasutata täielikult föderaalriikluse hartas määratud konkreetseteks otstarveteks, antakse üle riigikassasse.
72:7.14 (816.5) Föderaalvalitsusele määratud summade kohta, välja arvatud Riikliku Kaitsenõukogu poolt sissenõutavad summad, algatatakse eelnõu seadusandlikus ülemkojas; kui alamkoda annab neile oma nõusoleku ja riigijuht need kinnitab, siis jõustab sajaliikmeline föderaalne eelarvekomisjon need lõplikult. Selle komisjoni liikmed nimetatakse osariikide kuberneride poolt ja valitakse osariikide seadusandlike kogude poolt ametisse kahekümne neljaks aastaks, kusjuures iga kuue aasta järel valitakse veerand liikmeskonda. Iga kuue aasta tagant valib see organ kolmveerandilise häälteenamusega ühe enda hulgast esimeheks, kellest saab ka föderaalse riigikassa direktor-kontrolör.
72:8.1 (816.6) Lisaks kohustuslikule baasharidusprogrammile, mis hõlmab viie- kuni kaheksateistkümneaastasi lapsi, on olemas erikoolid.
72:8.2 (816.7) 1. Riigiteenistujate koolid. Neid on kolme liiki: riigi-, regionaal- ja osariigikoolid. Riigi valitsusasutused on jagatud kolme alarühma. Esimene avaliku teenistuse alajaotus tegeleb põhiliselt üldise riigivalitsemisega ja kõik sellesse rühma kuuluvad ametnikud peavad olema lõpetanud riigiteenistujate kooli nii regiooni kui ka riigi tasemel. Regionaalse riigiteenistujate kooli lõpetanud võivad töötada poliitilisel, valitaval või määrataval ametikohal teises alajaotuses, täites regiooni juhtimise ja osariigi valitsusega seotud ülesandeid. Kolmandasse alajaotusse kuuluvad regioonivalitsused ja osariikide valitsused. Kolmas alajaotus hõlmab osariigiga seotud ülesandeid ning neilt ametnikelt nõutakse vaid riigiteenistuja osariigikraadi. Ametnike neljandal ja viimasel alajaotusel ei pea riigiteenistuja kraadi olema, sest neisse ametitesse töötajaid ainult määratakse. Need on vähemtähtsad abi, sekretäri ja tehnilised ametikohad, mida valitsusorganites täidavad mitmesuguste õpetatud kutsealade esindajad.
72:8.3 (816.8) 2. Alamkohtute ja osariigikohtute kohtunikel on osariigi riigiteenistujate kooli kraad. Sotsiaal-, haridus- ja majandusküsimuste kohtute kohtunikel on regionaalse kooli kraad. Föderaalse ülemkohtu kohtunikel peab olema kõigi nende riigiteenistujate koolide kraadid.
72:8.4 (817.1) 3. Filosoofiakoolid. Need koolid kuuluvad filosoofiatemplite juurde ja tegelevad suuremal või vähemal määral religiooni kui ühiskondliku tegevusega.
72:8.5 (817.2) 4. Teadusasutused. Need erialakoolid on seotud rohkem majanduse kui haridussüsteemiga ning jagunevad viieteistkümnesse rühma.
72:8.6 (817.3) 5. Kutsealase väljaõppe koolid. Need erikoolid annavad erialase koolituse kaheteistkümne erineva kutseala omandamiseks.
72:8.7 (817.4) 6. Sõja- ja mereväekoolid. Need asuvad riigi keskuse lähedal ja kahekümne viies rannikul paiknevas armeekeskuses ning on pühendatud kaheksateistkümne- kuni kolmekümneaastaste vabatahtlike sõjalisele väljaõppele. Enne kahekümne viie aastaseks saamist on neisse koolidesse astumiseks vajalik vanemate nõusolek.
72:9.1 (817.5) Kuigi kõigisse riigiametitesse võivad kandideerida ainult osariigi, regiooni või föderaalse riigiteenistujate kooli lõpetanud, on riigi juhid avastanud ikka ja jälle üldise valimisõiguse süsteemis tõsiseid puudusi ja umbes viiskümmend aastat tagasi lülitati põhiseadusesse korrigeeritud hääletamissüsteem, mis hõlmab järgmisi põhimõtteid:
72:9.2 (817.6) 1. Igal vähemalt kahekümneaastasel mehel ja naisel on üks hääl. Selle vanuseni jõudes peab iga kodanik astuma kahe hääletamisrühma liikmeks: esimesse rühma astutakse oma majandusliku tegevuse alusel — tootmine, õpitud kutseala, põllumajandus või kaubandus; teise rühma poliitiliste, filosoofiliste ja sotsiaalsete suundumuste järgi. Seega kuuluvad kõik töötajad mõnda majanduslikku valimisõigusrühma ja neid kutsealarühmi nagu ka mittemajanduslikke ühendusi juhitakse umbes samamoodi kui riiki, milles võim on jagatud kolmeks. Oma kuuluvust neisse rühmadesse saab muuta vaid iga kaheteistkümne aasta järel.
72:9.3 (817.7) 2. Osariigi kuberneri või regiooni juhi nimetatud ja regiooni ülemnõukogu volitatud isikutele, kellel on ühiskonna ees olulisi teeneid või kes on valitsuse teenistuses erakordset tarkust ilmutanud, võib anda lisahääli, aga mitte sagedamini kui viie aasta tagant ning mitte üle üheksa hääle. Mitme hääle omaniku maksimaalne häälte arv on kümme. Selliselt, austades suurema poliitilise jõuga, avaldatakse tunnustust teadlastele, leiduritele, õpetajatele, filosoofidele ja vaimsetele juhtidele. Neid kõrgeid kodanikuprivileege annavad osariikide ja regioonide ülemkohtud peaaegu samamoodi nagu erikolledžid omistavad kraade ning nende saajad lisavad uhkusega need aumärgid koos teiste aukraadidega oma isiklike saavutuste loetelusse.
72:9.4 (817.8) 3. Kõik kaevandustesse sunnitööle määratud isikud ja maksutuludest ülalpeetavad riigiteenistujad jäetakse nende teenistuse ajaks valimisõigusest ilma. See ei kehti vanurite kohta, kes jäävad pensionile kuuekümne viie aastaselt.
72:9.5 (817.9) 4. Valimisõigust on viit liiki vastavalt viimasel viiel aastal makstud keskmisele maksusummale. Kõrgete maksude maksjatele on lubatud kuni viis lisahäält. Need lisahääled antakse sõltumatult kõigist muudest tunnustustest, kuid ühelgi isikul ei tohi olla mingil juhul üle kümne hääle.
72:9.6 (818.1) 5. Selle valimisõigussüsteemi vastuvõtmise ajal loobuti territoriaalsest valimissüsteemist ja mindi üle majanduslikule ehk funktsionaalsele süsteemile. Kõik kodanikud hääletavad nüüd elukohast olenemata kui majanduslike, sotsiaalsete või kutsealarühmade liikmed. Selliselt koosneb valijaskond tihendatud, ühtsetest ja arukatest rühmadest, kes valivad vastutusrikastesse ametitesse valitsuses vaid oma parimaid esindajaid. Sellel funktsionaalsel ehk rühmavalimisõiguse süsteemil on ainult üks erand: föderaalvalitsuse juhi valimine toimub iga kuue aasta järel üldriikliku hääletamise teel ja igal kodanikul on ainult üks hääl.
72:9.7 (818.2) Seega rakendavad kodanikkonna majanduslikud, kutseala-, intellektuaalsed ja sotsiaalsed rühmitused oma valimisõigust kõigil puhkudel, välja arvatud valitsusjuhi valimisel. Ideaalne osariik on orgaaniline tervik ja iga vaba ning arukas kodanikerühm kuulub elutähtsa ja funktsioneeriva elundina valitsuse üldisesse organismi.
72:9.8 (818.3) Riigiteenistujate koolidel on õigus esitada osariigi kohtusse hagi vaimse puudega, logeleva, ükskõikse või kriminaalse isiku valimisõigusest ilmajätmiseks. See rahvas mõistab, et kui viiskümmend protsenti elanikkonnast on alaarenenud või vaimse puudega ja omab valimisõigust, siis on riik hukule määratud. Nad usuvad, et keskpärasuse domineerimine toob igale rahvale kaasa languse. Hääletamine on kohustuslik ja kõigile, kes ei lähe hääletama, määratakse suur trahv.
72:10.1 (818.4) Selle rahva meetodid kuritegevuse, nõrgamõistuslikkuse ja mandumise piiramiseks on küll enamikule urantialastele mõnes suhtes meelepärased, kuid teisalt kahtlemata ka šokeerivad. Tavalised kurjategijad ja vaimse puudega inimesed saadetakse eraldi kummalegi sugupoolele ettenähtud põllumajanduslikesse kolooniatesse, mis peavad end ise ülal ning teenivad ka kasumit. Korduvalt tõsisemaid kuritegusid sooritanud kurjategijad ja ravimatud vaimuhaiged määrab kohus surma gaasikambris. Ka paljusid muid kuritegusid peale mõrva ja valitsuse usalduse reetmise karistatakse surmanuhtlusega ning õigusemõistmine toimub vääramatult ja kiiresti.
72:10.2 (818.5) See rahvas on jõudmas õigusemõistmise negatiivsest ajastust positiivsesse. Viimasel ajal on jõutud nii kaugele, et püütakse kuritegusid vältida sel teel, et määratakse need, keda peetakse potentsiaalseteks mõrvariteks ja rasketeks kurjategijateks, eluaegsesse vangistusse kinnisesse kolooniasse. Kui karistusalused näitavad üles paranemise märke, võib nad katseajaga või päriseks vabastada. Sellel kontinendil on mõrvasid üheksakümmend üheksa protsenti vähem kui teistes riikides.
72:10.3 (818.6) Inimese kujunemist kurjategijaks või vaimuhaigeks on püütud vältida juba enam kui saja aasta jooksul ja tulemused on üsna rõõmustavad. Vaimuhaigetele ei ole vanglaid ega haiglaid. Üks põhjus on see, et nende hulk moodustab ainult umbes kümme protsenti Urantia omast.
72:11.1 (818.7) Föderaalsete sõjakoolide lõpetanud võib Riikliku Kaitsenõukogu esimees määrata „tsivilisatsiooni valvuriteks”, kes teenivad vastavalt oma võimetele ja kogemustele seitsmes erinevas auastmes. Selle nõukogu kakskümmend viis liiget määratakse kõrgeimate lapsevanemate, haridus- ja majanduskohtute poolt föderaalse ülemkohtu kinnitusel ja seda juhib ametikohustuste alusel sõjaliste küsimuste koordineerimise staabiülem. Kõik liikmed teenivad kuni seitsmekümne aastaseks saamiseni.
72:11.2 (819.1) Need ametisse määratud isikud õpivad neli aastat kestvatel kursustel, kus nad omandavad alati ka mingi eriala või kutse. Sõjaline koolitus ei toimu kunagi ilma sellega kaasneva majandusliku, teadusliku või erialase koolituseta. Nelja-aastase sõjalise koolituse käigus omandab iga indiviid poole tavalise kutsealakooli kursusest, kus õpitakse samuti neli aastat. Professionaalsete sõjaväelaste klassi tekkimist välditakse sellega, et paljudele meestele antakse see võimalus end elatada koos tehnilise või kutsealase koolituse esimese poolega.
72:11.3 (819.2) Rahuajal on armeeteenistus täiesti vabatahtlik ja kõigisse väeosadesse värvatakse neljaks aastaks, mille jooksul iga mees õpib lisaks sõjalise taktika omandamisele veel mingit konkreetset ala. Kesksetes sõjakoolides ja kahekümne viies mandri äärealadel paiknevas treeninglaagris on üks põhierialasid muusika. Majanduse mõõnaperioodidel suunatakse tuhanded töötud automaatselt mandri sõjaliste kaitserajatiste loomisele maismaal, merel ja õhus.
72:11.4 (819.3) Kuigi sellel rahval on kaitseks ümbritsevate vaenulike rahvaste rünnakute vastu võimas armee, tuleb nende auks märkida, et nad ei ole neid sõjalisi ressursse enam kui saja aasta jooksul sõjaliseks pealetungiks kasutanud. Nad on juba nii tsiviliseeritud, et võivad energiliselt tsivilisatsiooni kaitsta, sattumata kiusatusse kasutada oma sõjalist jõudu kallaletungiks. Pärast ühtse mandririigi loomist pole kodusõdu toimunud, kuid kahe viimase sajandi jooksul on see rahvas pidanud lahendama üheksa ägedat kaitset nõudnud konflikti, neist kolm maailma võimsate riikide tugevate konföderatsioonide vastu. Kuna see riik suudab end vaenulike naabrite rünnakute eest piisavalt kaitsta, pöörab ta palju rohkem tähelepanu riigiteenistujate, teadlaste ja filosoofide koolitamisele.
72:11.5 (819.4) Kui ülejäänud maailmaga ollakse parajasti rahujalal, rakendatakse kõiki mobiilseid kaitsemehhanisme üsna täielikult kaubanduses, majanduses ja puhkeotstarbeks. Kui kuulutatakse sõda, mobiliseeritakse terve rahvas. Kogu sõjaaja peavad kõik majandusharud maksma sõjamakse ja kõigi sõjaministeeriumide juhid lülitatakse valitsuskabinetti.
72:12.1 (819.5) Kuigi selle ainulaadse rahva ühiskond ja valitsus on Urantia rahvastega võrreldes paljuski kõrgemal tasemel, tuleb märkida, et teiste mandrite (neid on sellel planeedil üksteist) valitsused on Urantia arenenumate rahvaste valitsustest kindlasti vähem arenenud.
72:12.2 (819.6) See arenenud valitsus kavatseb praegu vähemarenenud rahvastega suursaadikute tasemel suhted sisse seada ja üks suur usujuht on teatanud esmakordselt, et saadab nende naaberrahvaste sekka misjonärid. Me kardame, et nad teevad sama vea, mille on teinud nii paljud, kes on püüdnud teistele rahvastele oma kõrgemat kultuuri ja religiooni peale sundida. Kui see arenenud kultuuriga mandrirahvas saaks minna ja naaberrahvaste parima osa kaasa tuua, neile haridust anda ja nad oma pimedusega löödud vendade juurde kultuurisaadikutena tagasi saata, oleks see kogu maailmale suur õnnistus! Muidugi, kui Kohtumõistja-Poeg varsti selle arenenud rahva juurde saabuks, võiks selles maailmas kiiresti imelisi asju juhtuda.
72:12.3 (820.1) Jutustasime teile eriloal sellest naaberplaneedist eesmärgiga Urantia tsivilisatsiooni edasi viia ja valitsussüsteemi arengut kiirendada. Võiksime jutustada veel paljustki muust, mis urantialasi kahtlemata huvitaks ja põnevust tekitaks, kuid meile on antud luba teile just nii palju ilmutada.
72:12.4 (820.2) Urantialased peaksid aga arvestama, et nende sõsarsfääril Satania peres ei ole olnud õnne ei Paradiisi Poegade kohtumõistmis- ega annetumismissiooni vastu võtta. Urantia rahvaste vahel ei ole ka selliseid suuri kultuurilisi erinevusi, mis eraldavad seda mandrirahvast teistest sama planeedi rahvastest.
72:12.5 (820.3) Tõe Vaimu väljavalamine loob vaimsed alused suurte saavutuste teostamiseks annetumismaailma inimsoo huvides. Seetõttu on Urantia palju paremini valmis peagi moodustama planeedivalitsust koos selle seaduste, mehhanismide, sümbolite, tavade ja keelega, mis aitaksid nii suuresti kaasa ülemaailmse rahu loomisele seadustega ning viiksid tõelise vaimsete püüdluste ajajärgu koidikule kunagi tulevikus. See ajajärk on planeedile lävi astumaks utoopilistesse valguse ja elu ajajärkudesse.
72:12.6 (820.4) [Esitanud Nebadoni Melkisedek.]
Urantia raamat
73. Kiri
73:0.1 (821.1) KULTUURI mandumine ja vaimuvaesus Caligastia langemise ja sellele ühiskonnas järgnenud segaduse tagajärjel mõjutas Urantia rahvaste füüsilist ja bioloogilist seisundit vähe. Orgaaniline evolutsioon kulges omasoodu, üsna sõltumatult kultuurilisest ja moraalsest tagasilöögist, mis järgnes nii kiiresti Caligastia ja Daligastia rahulolematusele. Ja peaaegu nelikümmend tuhat aastat tagasi saabus planeedi ajaloos aeg, mil valvekorras olnud Elukandjad täheldasid, et puhtbioloogilise arengu poolest olid Urantia rassid jõudmas oma kõrgpunkti. Melkisedekid-hooldajad toetasid seda seisukohta ja olid meeleldi nõus esitama koos Elukandjatega Edentia Kõigekõrgematele taotluse lasta Urantiat inspekteerida, saamaks luba bioloogiliste ülendajate, Ainelise Poja ja Tütre lähetamiseks Urantiale.
73:0.2 (821.2) See taotlus esitati Edentia Kõigekõrgematele, sest pärast Caligastia langemist ja ajutist võimuvaakumit Jerusemil kuulus Urantia nende otsese jurisdiktsiooni alla.
73:0.3 (821.3) Planeeti saabus inspekteerima Tabamantia, detsimaal- ehk katsemaailmade seeria suveräänne inspektor, ja pärast rasside progressi uurimist soovitas ta Urantiale kinkida Ainelised Pojad. Veidi vähem kui sada aastat pärast seda saabusid Aadam ja Eeva, kohaliku süsteemi Aineline Poeg ja Tütar, kes alustasid oma rasket ülesannet — mässu tõttu arengus maha jäänud ja vaimsesse isolatsiooni määratud planeedi segaduste lahendamist.
73:1.1 (821.4) Normaalsel planeedil kuulutaks Ainelise Poja saabumine harilikult suurt leiutiste, ainelise progressi ja intellektuaalse valgustatuse ajastu saabumist. Aadama-järgne ajastu on enamikule maailmadest suur teaduse ajajärk, kuid Urantial nii ei olnud. Kuigi planeedil elasid füüsiliselt arenenud rassid, kidusid hõimud metsluse ja moraalse paigalseisu sügavustes.
73:1.2 (821.5) Kümme tuhat aastat pärast mässu olid peaaegu kõik Vürsti valitsemisaja saavutused olematuks pühitud. Maailma rassid poleks olnud palju kehvemas seisus ka siis, kui see eksiteele viidud Poeg poleks kunagi Urantiale tulnud. Dalamatia traditsioonid ja Planeedivürsti kultuur püsisid veel vaid nodiitide ja amadoniitide seas.
73:1.3 (821.6) Nodiidid olid Vürsti kaaskonna mässajatest liikmed, kelle nimetus tulenes nende esimese juhi Nodi, Dalamatia kunagise tööstus- ja kaubanduskomisjoni esimehe nimest. Amadoniidid olid nende andoniitide järeltulijad, kes otsustasid Vanile ja Amadonile truuks jääda. Nimetus „amadoniit” on pigem kultuuriline ja religioosne kui rassi tähistav termin, rassi seisukohalt olid amadoniidid sisuliselt andoniidid. „Nodiit” on nii kultuuriline kui ka rassi tähistav termin, sest nodiidid olid Urantia kaheksas rass.
73:1.4 (822.1) Nodiitide ja amadoniitide vahel valitses traditsiooniliselt vaen. See vaenulikkus kerkis pidevalt pinnale iga kord, kui nende kahe rühma järeltulijad püüdsid mingit ühist ettevõtmist alustada. Ka hiljem, Eedeni asjatoimetustes, oli neil erakordselt raske rahulikult koos töötada.
73:1.5 (822.2) Varsti pärast Dalamatia hävimist jagunesid Nodi pooldajad kolme suurde rühma. Keskmine rühm jäi üsna oma esialgse kodu lähedusse Pärsia lahte suubuvate jõgede ülemjooksul. Idapoolne rühm rändas Eelami mägismaale Eufrati orust idas. Läänepoolne rühm paiknes Süüria kirdepoolses osas Vahemere ääres ja sellega külgneval territooriumil.
73:1.6 (822.3) Nodiidid olid sangikrassidega vabalt paari heitnud ja sigitanud võimekaid järeltulijaid. Ja mõned mässuliste dalamaatlaste järglased ühinesid hiljem Vani ja tema ustavate poolehoidjatega Mesopotaamiast põhja pool paiknevatel aladel. Siin, Vani järve ja Kaspia mere lõunaosa ümbruses segunesid nodiidid amadoniitidega ning neid peeti „muistse aja vägimeesteks”.
73:1.7 (822.4) Enne Aadama ja Eeva saabumist olid need rühmad, nodiidid ja amadoniidid, kõige arenenumad ja kultuursemad rahvad maakeral.
73:2.1 (822.5) Enne Tabamantia inspekteerimist oli Van koos kaaslastega jutlustanud peaaegu sada aastat oma mägismaal asuvas maailma eetika ja kultuuri keskuses tõotatud Jumala Poja, rassi ülendaja, tõeõpetaja ja reeturliku Caligastia väärika järeltulija tulekust. Kuigi enamikul maailma tolleaegsest elanikkonnast polnud niisuguse ettekuulutuse vastu peaaegu mingit huvi, võtsid Vani ja Amadoniga otseselt kokkupuutunud inimesed seda õpetust tõsiselt ja hakkasid kavandama tõotatud Poja tegelikku vastuvõtmist.
73:2.2 (822.6) Van jutustas oma lähimatele kaaslastele Aineliste Poegade elust Jerusemil. Ta rääkis, mida oli neist ise teadnud enne Urantiale saabumist. Ta teadis hästi, et need Aadamatest Pojad elasid alati lihtsates, kuid kaunites aedkodudes, ning tegi kaheksakümmend kolm aastat enne Aadama ja Eeva saabumist ettepaneku pühenduda nende tuleku kuulutamisele ja aedkodu ettevalmistamisele nende saabumiseks.
73:2.3 (822.7) Oma mägismaal asuvast keskusest ja kuuekümne ühe kaugemal asuva asula elanikest moodustasid Van ja Amadon enam kui kolmest tuhandest vabatahtlikust ja entusiastlikust töötajast koosneva korpuse, kes otsustas pühalikul koosolekul pühenduda sellele missioonile — ettevalmistustele tõotatud või vähemalt oodatud Poja tulekuks.
73:2.4 (822.8) Van jagas oma vabatahtlikud sajaks kompaniiks, määras igale neist kapteni ja kapteni abi, kes kuulus sidepidajana tema isiklikku kaaskonda, ning võttis Amadoni endale abiks. Komisjonid alustasid tõsist eeltööd ja aia asukohakomisjon suundus ideaalset paika otsima.
73:2.5 (822.9) Kuigi Caligastia ja Daligastia olid suures osas kurjusejõust ilma jäetud, tegid nad siiski kõik võimaliku aia ettevalmistamistöö nurjamiseks ja takistamiseks. Ent nende pahelisi mahhinatsioone korvas suures osas peaaegu kümne tuhande truu keskteelise ustav tegevus, kes töötasid väsimatult ettevõtmise edendamiseks.
73:3.1 (823.1) Asukohakomisjon oli ära peaaegu kolm aastat ning tegi positiivse ettekande kolme võimaliku asukoha kohta: esimene oli saar Pärsia lahes, teine jõe ääres, seda kasutati hiljem teise aiana, kolmas pikk kitsas poolsaar, peaaegu saar, mis ulatus Vahemere idarannikult läände.
73:3.2 (823.2) Komisjon eelistas peaaegu üksmeelselt kolmandat varianti. See koht valitigi ja kahe aasta jooksul viidi maailma kultuuri keskus koos elupuuga üle sellele Vahemere poolsaarele. Vani ja tema kaaslaste saabudes lahkusid poolsaare elanikud peale ühe rühma rahumeelselt.
73:3.3 (823.3) Sellel Vahemere poolsaarel oli tervislik kliima ja ühtlane temperatuur; kliima oli stabiilne tänu poolsaart ümbritsevatele mägedele ja asjaolule, et see piirkond kujutas endast tegelikult sisemere saart. Kuigi ümbritsevad mäed olid väga vihmased, sadas Eedenis harva. Ent Eedenis oli ulatuslik kunstlike niisutuskanalite võrk, tänu millele igal ööl „tõusis maast udu” aia taimestikku värskendama.
73:3.4 (823.4) Rannajoon oli üsna kõrge, mandriga ühendas poolsaart kitsas riba, mis oli kitsaimas kohas vaid neljakümne kolme kilomeetri laiune. Aeda kastev suur jõgi voolas alla poolsaare kõrgemast osast ja suundus läbi poolsaare kaela itta mandrile ning sealt üle Mesopotaamia madalike teisele poole merre. Jõkke suubus neli lisajõge, mis said alguse Eedeni poolsaare rannikumägedest, ja need ongi jõe „neli haru”, mis „Eedenist väljusid” ja mis hiljem aeti segi teist aeda ümbritsevate jõgedega.
73:3.5 (823.5) Aeda ümbritsevates mägedes oli külluses vääriskive ja metalle, kuigi neile pöörati väga vähe tähelepanu. Valdav idee oli teha aiast paik, mis vääristaks aiandust ja edendaks põllumajandust.
73:3.6 (823.6) Aiale valiti koht, mis oli tõenäoliselt kauneim omataoline kogu maailmas, ka kliima oli tol ajal ideaalne. Mitte kusagil mujal polnud paika, mis nii täiuslikult oleks sobinud selliseks botaaniliseks paradiisiks. Sellesse kohtumispaika kogunes Urantia tsivilisatsiooni koorekiht. Sellest väljapoole kaugemale jäi pime, harimatu ja metsik maailm. Eeden oli ainus särav paik Urantial, sealne loodus oli kaunis kui unelm ning sai peagi oivalise ja täiustatud maastiku hiilgavaks luuleteoseks.
73:4.1 (823.7) Kui Ainelised Pojad, bioloogilised ülendajad, alustavad oma elu arengulises maailmas, nimetatakse nende elupaika sageli Eedeni aiaks, sest sellele on iseloomulik tähtkuju keskusmaailma Edentia lilleilu ja botaaniline ülevus. Van tundis neid tavasid hästi ja korraldas seetõttu nii, et aia jaoks anti kogu poolsaar. Karjapidamine ja loomakasvatus otsustati viia poolsaarega külgnevale mandrile. Loomariigist jäeti parki ainult linnud ja mitmesugused kodustatud liigid. Vani juhiste kohaselt pidi Eedenist saama aed ja ainult aed. Selle territooriumil ei tapetud kunagi ühtki looma. Kogu aia töötajate poolt ehitustööde ajal söödud liha saadi mandri karjadest.
73:4.2 (824.1) Esimene töö oli tellismüüri ehitamine poolsaare kaela ette. Kui see oli valminud, sai takistamatult alustada tegelikku tööd, maastiku kaunistamist ja elamu ehitamist.
73:4.3 (824.2) Loomaaia rajamiseks ehitati põhimüürist veidi väljapoole väiksem müür; see oli vahepealne ala, kus elasid igat liiki metsloomad ja mis pakkus vaenulike rünnakute vastu täiendavat kaitset. Loomaaed jagati kaheteistkümneks suureks osaks ja nende vahelt viisid müüriga ümbritsetud teed aia kaheteistkümne värava juurde, keskel olid aga jõgi ning jõeäärsed karjamaad.
73:4.4 (824.3) Aia ettevalmistamisel rakendati ainult vabatahtlikke töötajaid, palgalist tööjõudu ei kasutatud üldse. Enese elatamiseks harisid nad aeda ja hoolitsesid oma kariloomade eest, toitu annetasid ka ümbruskonna usklikud. See suur ettevõtmine viidi lõpule, vaatamata maailmas neil rahututel aegadel valitsenud segadustele.
73:4.5 (824.4) Kõik olid siiski väga pettunud, kui Van, kes ei teadnud oodatud Poja ja Tütre täpset saabumisaega, tegi ettepaneku õpetada selle ürituse jätkamisega seotud töid ka nooremale põlvkonnale, kui oodatud peaksid hiljem saabuma. Näis, nagu oleks Van sellega tunnistanud oma vähest usku; see tekitas rohkesti probleeme ja paljud lahkusid. Kuid Van jätkas oma ettevalmistusi, täites lahkunute kohad nooremate abilistega.
73:5.1 (824.5) Eedeni poolsaare keskel asus Kõiksele Isale püstitatud kaunis kivitempel, aia pühamu. Põhja pool seati sisse halduskeskus, lõuna poole ehitati elamud töötajatele ja nende peredele, läänes eraldati maad oodatud Poja haridussüsteemis ettenähtud koolidele ja „hommiku poole Eedenit” ehitati elupaigad tõotatud Pojale ning tema otsestele järglastele. Eedeni arhitektuurilistes projektides olid ette nähtud elamud ja piisavalt maad miljonile inimolendile.
73:5.2 (824.6) Aadama saabumise ajaks oli aiast valmis küll vaid veerand, kuid rajatud oli tuhandeid kilomeetreid niisutuskraave ning umbes kahekümne tuhande kilomeetri ulatuses sillutatud teid ja radu. Erinevates sektorites oli veidi üle viie tuhande telliskivihoone ja peaaegu loendamatu hulk puid ja taimi. Pargi igasse hoonerühma kuulus kõige rohkem seitse maja. Kuigi aia ehitised olid lihtsad, olid nad vägagi kunstipärased. Teed ja rajad olid hästi ehitatud ja haljastus suurepärane.
73:5.3 (824.7) Aia sanitaarne kord oli tunduvalt eesrindlikum kui kõik muu seni samal alal tehtu Urantial. Eedeni joogivesi püsis tervislik tänu selle puhtuse säilitamiseks kehtestatud sanitaarnõuete rangele täitmisele. Nendele reeglitele käegalöömine tekitas alguses palju probleeme, kuid Van suutis oma kaaslastele järk-järgult selgeks teha, kui tähtis on hoida kõike kõrvalist aia veevarustusse sattumast.
73:5.4 (825.1) Enne heitvee puhastussüsteemi rajamist oli eedenlastel tavaks kõik jäätmed ja kõdunevad materjalid hoolikalt maha matta. Amadoni inspektorid tegid iga päev ringkäike, et võimalikke haiguste põhjusi leida. Urantialased mõistsid haiguste vältimise tähtsust taas alles hiljem, üheksateistkümnendal ja kahekümnendal sajandil. Enne Aadama valitsemiskorra lagunemist ehitati tellistest ja kaetud kanalisatsioonisüsteem, mis kulges müüride all ja suubus Eedeni jõgedesse rohkem kui poolteise kilomeetri kaugusel aia välimisest ehk madalamast müürist.
73:5.5 (825.2) Aadama saabumise ajaks kasvas Eedenis enamik selle maailmanurga taimedest. Paljusid puuvilja-, teravilja- ja pähkliliike oli juba tunduvalt paremaks muudetud. Paljusid nüüdisaegseid köögi- ja teravilju kasvatati esmakordselt siin, kuid arvukad toiduviljade liigid läksid hiljem maailma jaoks kaduma.
73:5.6 (825.3) Ligikaudu viis protsenti aiast oli eraldatud intensiivseks maaviljeluseks, viisteist protsenti oli osaliselt haritud ja ülejäänud osa jäetud kuni Aadama saabumiseni enamvähem looduslikku olekusse, sest peeti paremaks viia pargi rajamine lõpule tema ideede kohaselt.
73:5.7 (825.4) Selliselt valmistati Eedeni aeda ette tõotatud Aadama ja tema saatjaskonna vastuvõtuks. See aed oleks teinud au ka täiustatud valitsuse ja normaalse juhtimisega maailmale. Aadam ja Eeva olid Eedeni üldise plaaniga väga rahul, kuid tegid siiski oma isikliku eluaseme sisustamisel palju muudatusi.
73:5.8 (825.5) Kuigi heakorratööd polnud Aadama saabumise ajaks veel lõppenud, oli see paik juba siis botaanilise ilu pärl, kuid peagi pärast Aadama Eedenisse saabumist omandas kogu aed uue vormi ning uued ilu ja suursugususe mõõtmed. Nii kaunist ja külluslikku näidisaiandust ja -põllumajandust ei ole Urantial olnud ei enne ega pärast seda aega.
73:6.1 (825.6) Aia templi keskele istutas Van kauavalvatud elupuu, mille lehed olid „terviseks rahvastele” ja mille viljad olid teda nii kaua maakeral elus hoidnud. Van teadis hästi, et kui Aadam ja Eeva kord juba ainelisel kujul Urantiale on ilmunud, hoiab ka nende elu alal seesama Edentia kingitus.
73:6.2 (825.7) Süsteemide keskusmaailmades ei ole Ainelistel Poegadel vaja elupuust elatuda. Nad sõltuvad sellest füüsilist surematust andvast abivahendist vaid oma taasisikustumisel planeedil.
73:6.3 (825.8) „Hea ja kurja tundmise puu” võib olla küll kõnekujund, paljusid inimkogemusi hõlmav sümbol, kuid „elupuu” ei olnud müüt: see oli tõeline ja püsis Urantial pikka aega. Kui Edentia Kõigekõrgemad kinnitasid Caligastia lähetamise Urantia Planeedivürstiks ja saja Jerusemi kodaniku saatmise tema haldusametnikeks, läkitasid nad Melkisedekitega planeedile ühe Edentia põõsa, millest kasvaski Urantial elupuu. Säärane intellektita elu pärineb tähtkuju keskuse sfääridelt ning seda leidub ka kohalike ja superuniversumite keskusmaailmades, samuti Havona sfääridel, kuid mitte süsteemide keskusmaailmades.
73:6.4 (826.1) Supertaim talletas endas teatavaid kosmoseenergiaid, mis olid loomse eksistentsi vananemist tekitavate ainete vastumürgiks. Elupuu vili oli nagu ülikeemiline akumulaator, mille söömisel eritus sellest saladuslikul viisil universumi elupikendamisjõudu. See vahend oli Urantia tavalistele arenevate olenditele täiesti kasutu, kuid eriomaselt vajalik Caligastia kaaskonna sajale ainestunud liikmele ja sajale teisendatud andoniidile, kes olid andnud Vürsti kaaskonnale oma eluplasmat ja kellele anti vastutasuks seda elutäiendust, mis võimaldas neil kasutada elupuu vilja oma muidu sureliku elu piiramatuks pikendamiseks.
73:6.5 (826.2) Vürsti valitsemisajal kasvas puu Isa templi keskmises ringikujulise õue mullas. Mässu puhkedes pani Van koos kaaslastega selle oma ajutises laagris kesksest tuumast uuesti kasvama. Seejärel viidi Edentia põõsas nende pelgupaika mägedes, kus see teenis nii Vani kui ka Amadoni enam kui saja viiekümne tuhande aasta jooksul.
73:6.6 (826.3) Kui Van ja tema kaaslased aeda Aadama ja Eeva tulekuks ette valmistasid, istutasid nad Edentia puu ümber Eedeni aeda, kus see kasvas taas teise Isale püstitatud templi keskses ringikujulises õues. Ja Aadam ja Eeva sõid oma kahese füüsilise eluvormi ülalpidamiseks regulaarselt selle vilju.
73:6.7 (826.4) Kui Ainelise Poja kavad nurjusid, ei lubatud Aadamal ja tema perel puu tuuma aiast ära viia. Eedenit rünnanud nodiitidele öeldi, et „nad saavad jumalateks, kui puu vilju söövad”. Nende suureks üllatuseks oli puu täiesti valveta. Nad sõid aastaid vabalt selle vilju, kuid ei tundnud mingit mõju: nad kõik olid oma maailma ainelised surelikud, kel puudus vilja täiendusena toimiv annetus. Nad vihastasid, et ei saanud elupuust mingit kasu, ja ühe nende sisesõja ajal hävisid nii tempel kui ka puu tulekahjus. Ainult kivimüür seisis seni, kuni aed hiljem üle ujutati. Nii hävis teine Isale püstitatud tempel.
73:6.8 (826.5) Ja nüüd peab kõik lihalik Urantial loomulikku elu ja surma teed kulgema. Aadam, Eeva, nende lapsed ja lapselapsed koos oma kaaslastega — kõik hukkusid aja jooksul, ühinedes kohaliku universumi tõusukavaga, milles ainelisele surmale järgneb ülestõusmine eluasemeilmas.
73:7.1 (826.6) Kui Aadam oli esimesest aiast lahkunud, asusid sinna erinevatel aegadel elama nodiidid, kutiidid ja suntiidid. Hiljem sai sellest nende põhjapoolsete nodiitide asupaik, kes olid vastu koostööle adamiitidega. Pärast Aadama aiast lahkumist laastasid need madalamat liiki nodiidid poolsaart peaaegu neli tuhat aastat, siis vajus Vahemere idapoolne põhi seoses ümbritsevate vulkaanide ägedate pursete ja Sitsiilia Aafrikat ühendava maasilla üleujutamisega madalamaks, viies kogu Eedeni poolsaare vee alla. Samaaegselt selle tohutu üleujutusega kerkis Vahemere idapoolne rannikujoon tunduvalt. Nii kadus kõige kaunim looduslik paik, mis Urantial kunagi on olnud. Vajumine ei toimunud äkki, vaid kogu poolsaare täielikuks üleujutamiseks kulus mitusada aastat.
73:7.2 (827.1) Me ei arva, et aia kadumine oleks mingil viisil seotud jumalike kavade nurjumise või Aadama ja Eeva eksimustega. Me ei pea Eedeni üleujutust millekski muuks kui loodusnähtuseks, kuid meile näib siiski, et aia vee alla vajumine oli ajastatud just ligikaudu selleks ajaks, kui violetne rass koondas jõude maailma rahvaste taastamistööks.
73:7.3 (827.2) Melkisedekid soovitasid Aadamal rasside ülendamise ja segunemise programmi mitte käivitada enne, kui tema enda pere suurus jõuab poole miljonini. Aed polnud mõeldud adamiitide alaliseks koduks. Nad pidid saama uue elu saadikuteks kogu maailmale ja organiseerima omakasupüüdmatu annetumise maakera puudustkannatavatele rassidele.
73:7.4 (827.3) Melkisedekite juhised Aadamale eeldasid, et ta moodustaks oma otseste poegade ja tütarde juhtimiseks rassi-, mandri- ja jaotuslikud keskused ning jagaks koos Eevaga oma aega nende erinevate maailmakeskuste vahel nõuandjana ja koordineerijana bioloogilise ülendamise, intellektuaalse edendamise ja moraali taastamise ülemaailmses hoolekandetöös.
73:7.5 (827.4) [Esitanud seerav Solonia, „hääl aias”.]
Urantia raamat
74. Kiri
74:0.1 (828.1) AADAM JA EEVA saabusid Urantiale 37 848 aastat enne 1934. a pKr. Nende saabudes oli südasuvi ja aed täies õies. Kaks transpordiseeravit maandus koos Jerusemi isikkonnaga, kellele oli usaldatud bioloogiliste ülendajate transportimine Urantiale, ette teatamata keskpäeval aeglaselt pöörleva planeedi pinnale Kõikse Isa templi lähedusse. Kogu Aadama ja Eeva kehade taasainestamistöö teostati selle äsjaloodud pühamu ümbruses. Ja kümme päeva pärast nende saabumist taasloodi nad kahesel inimkujul, tutvustamaks neid kui maailma uusi valitsejaid. Nad tulid teadvusele üheaegselt. Ainelised Pojad ja Tütred teenivad alati koos. Nende teenistuse puhul on oluline, et neid kunagi ega kusagil teineteisest ei lahutata. Nad on määratud töötama paaridena, üksi tegutsevad nad harva.
74:1.1 (828.2) Urantia planeedi Aadam ja Eeva kuulusid Jerusemi vanemate Aineliste Poegade korpusesse ühise numbri 14 311 all. Nad olid kolmandast füüsilisest seeriast ja nende pikkus oli veidi üle kahe meetri ja neljakümne sentimeetri.
74:1.2 (828.3) Sel ajal kui Aadam valiti välja Urantiale lähetamiseks, töötas ta koos oma paarilisega Jerusemi füüsikalaboratooriumides, kus tehti katseid ja teste. Nad olid juhtinud enam kui viisteist tuhat aastat osakonda, kus uuriti eksperimentaalenergia rakendamist elusvormide teisendamiseks. Ammu enne seda olid nad olnud Jerusemil äsjasaabunute kodakondsuskoolide õpetajad. Kõike seda tuleks meeles pidada, kui vaadeldakse nende hilisemat käitumist Urantial.
74:1.3 (828.4) Kui kuulutati, et otsitakse vabatahtlikke Aadama avastusretke missioonile Urantial, soovis sellest osa võtta kogu vanemate Aineliste Poegade ja Tütarde korpus. Melkisedekid-eksamineerijad valisid Lanaforge'i ja Edentia Kõigekõrgemate kinnitusel lõpuks välja Aadama ja Eeva, kellest said hiljem Urantia bioloogilised ülendajad.
74:1.4 (828.5) Aadam ja Eeva olid jäänud Miikaelile Luciferi mässu ajal truuks, kuid sellegipoolest kutsuti see paar Süsteemi Suverääni ja kogu tema kabineti ette eksamit andma ning õpetusi saama. Neile tutvustati põhjalikult Urantia lugu: nad said ammendavad juhised, missuguseid kavasid tuleb järgida, võttes enda peale niisuguse tülidest räsitud maailma valitsemise. Neilt võeti ühine truudusvanne Edentia Kõigekõrgematele ja Salvingtoni Miikaelile ja neil soovitati alluda Urantia Melkisedekite-hooldajate korpusele, kuni see valitsev organ peab vajalikuks nende hoole alla antud maailma valitsemisest loobuda.
74:1.5 (829.1) Sellel Jerusemi paaril jäi Satania keskusmaailma ja mujale sada järglast — viiskümmend poega ja viiskümmend tütart — suursugused olendid, kes kõik olid pääsenud edasiliikumise ohtudest ja töötasid oma vanemate Urantiale lahkumise ajal universumi ustavate usaldusisikutena. Annetumise viimaste vastuvõtutseremooniatega kaasnenud hüvastijätuürituste ajal viibisid nad Aineliste Poegade kaunis templis. Need lapsed saatsid oma vanemaid kuni oma klassi dematerialiseerumiskeskuseni ja jätsid nendega viimastena hüvasti, soovides neile jumalikku kiirust, kui nad seeravitranspordiks valmistudes isiksuse teadvuse kadudes uinusid. Lapsed olid veel veidi aega perekonna kokkusaamisel koos, rõõmustades, et nende vanemad saavad peagi Satania süsteemi 606. planeedi nähtavateks juhtideks, tegelikult isegi ainuvalitsejateks.
74:1.6 (829.2) Nii lahkusid Aadam ja Eeva Jerusemilt selle kodanike kiiduavalduste ja heade soovide saatel. Nad suundusid täitma oma uusi kohustusi, omades küllaldast ettevalmistust ja täielikke juhiseid kõigi Urantial esilekerkivate ülesannete ja ohtude jaoks.
74:2.1 (829.3) Aadam ja Eeva uinusid Jerusemil ja kui nad Urantial Isa templis neid tervitama tulnud tohutu rahvahulga juuresolekul ärkasid, nägid nad kohe kaht olendit, kellest olid palju kuulnud — Vani ja tema truud kaaslast Amadoni. Need kaks Caligastia lahkulöömisaja kangelast olid esimesed, kes neid nende uues aedkodus tervitasid.
74:2.2 (829.4) Eedeni keel oli üks andoniitide dialekte, mida kõneles Amadon. Van ja Amadon olid seda keelt tunduvalt täiustanud uue, kahekümne nelja tähega tähestiku loomisega, ja nad olid lootnud, et see saab Urantia keeleks, kui Eedeni kultuur levib üle kogu maailma. Aadam ja Eeva olid selle inimdialekti enne Jerusemilt lahkumist täielikult omandanud, nii et see Andoni poeg kuulis, kuidas tema maailma ülev valitseja pöördus ta poole tema enda keeles.
74:2.3 (829.5) Sel päeval oli kogu Eedenis palju põnevust ja rõõmu, jooksjad ruttasid lähedalt ja kaugelt kokku kogutud kandetuvide juurde, hüüdes: „Laske linnud lendu, viigu nad sõna, et tõotatud Poeg on tulnud!” Sadades usklike asulates oli aastast aastasse peetud truult neid kodustatud tuvisid just selleks puhuks.
74:2.4 (829.6) Kui uudis Aadama saabumisest laiemalt levis, võtsid tuhanded ümbruskonna hõimuliikmed Vani ja Amadoni õpetuse omaks ning palverändurite vool Eedenisse kestis palju kuid, et tervitada Aadamat ja Eevat ning avaldada austust nende nähtamatule Isale.
74:2.5 (829.7) Varsti pärast ärkamist juhatati Aadam ja Eeva ametlikku vastuvõtupaika suurel künkal templist põhja pool. Seda looduslikku küngast oli suurendatud ja maailma uute valitsejate ametisseseadmiseks ette valmistatud. Urantia vastuvõtukomitee tervitas siin keskpäeval seda Satania süsteemi Poega ja Tütart. Komitee esimeheks oli Amadon ja see koosnes kaheteistkümnest liikmest, kelle seas olid kõigi kuue sangikrassi esindajad, keskteeliste tegevjuht, nodiitide ustav tütar ja esindaja Annan, Noa, aia arhitekti ja ehitaja poeg, oma surnud isa kavade elluviija, ning kaks kohalviibivat Elukandjat.
74:2.6 (830.1) Seejärel andis Melkisedekite vanem, Urantia hooldusnõukogu juht, planeedi Aadama ja Eeva hoole alla. Aineline Poeg ja Tütar andsid Norlatiadeki Kõigekõrgematele ja Nebadoni Miikaelile truudusvande ja Van kuulutas nad Urantia valitsejateks, loovutades neile sellega oma titulaarvõimu, mis oli talle vastavalt Melkisedekite-hooldajate ettepanekule kuulunud enam kui sada viiskümmend tuhat aastat.
74:2.7 (830.2) Aadam ja Eeva rõivastati nende ametlikult maailma valitsejateks seadmise puhuks kuninglikesse rüüdesse. Mitte kõik Dalamatia kunstid ei olnud maailmale kaduma läinud, kangakudumist Eedeni ajal siiski veel harrastati.
74:2.8 (830.3) Siis kuuldi peainglite teadaannet ja Gabrieli hääl kuulutas teabelevi kaudu Urantial välja teise õigusemõistmisloenduse ning magavate ellujääjate ülestõusmise Satania 606. planeedi teisest armu ja halastuse usulisest elukorraldusest. Vürsti usuline elukorraldus oli lõppenud; Aadama ajastu, planeedi kolmas epohh, algas lihtsa suursugususega. Urantia uued valitsejad alustasid oma valitsemisaega näiliselt soodsates tingimustes, vaatamata segadusele, mis oli kogu maailmas tekkinud, sest nende eelkäija polnud soostunud planeedi valitsemisel koostööd tegema.
74:3.1 (830.4) Pärast ametlikku ametisseastumist mõistsid Aadam ja Eeva oma planeedi isolatsiooni kogu kibedust. Tuttavad teabekanalid vaikisid ja polnud ühtki planeetidevahelist suhtlemisringlust. Nende kaaslased Jerusemis olid läinud maailmadesse, kus elu kulges ladusalt, Planeedivürst oli end hästi sisse seadnud ja kogenud isikkond nende vastuvõtmiseks valmis ning võimeline nendega neis maailmades kohe koostööd tegema. Ent mäss oli Urantial kõike muutnud. Planeedivürst oli siin siiski olemas ja kuigi teda oli suures osas võimust ilma jäetud, et ta midagi halba ei teeks, õnnestus tal siiski Aadama ja Eeva ülesande täitmine raskeks ja mõnevõrra riskantseks muuta. Sel ööl särava täiskuu all läbi aia kõndides olid Jerusemi Poeg ja Tütar tõsised ja reaalsusega leppinud ning arutasid oma järgmise päeva plaane.
74:3.2 (830.5) Nii lõppes Aadama ja Eeva esimene päev isoleeritud Urantial, Caligastia reeturlikkusest segadusse viidud planeedil. Nad kõndisid ning vestlesid veel kaua sel ööl, nende esimesel ööl maakeral — ja tundsid end väga üksildastena.
74:3.3 (830.6) Aadama teine päev maakeral kulus koosolekutele planeedi hooldajate ja nõuandva koguga. Aadam ja Eeva said Melkisedekitelt ning nende abilistelt täpsemaid andmeid Caligastia mässust ja selle murrangu tagajärjest maailma arengule. See pikk jutustus maailma elu väärast juhtimisest oli üldjoontes masendav. Nad õppisid tundma kõiki üksikasju selle kohta, kuidas Caligastia kava ühiskonna arenguprotsessi kiirendada oli täielikult läbi kukkunud. Nad mõistsid täielikult sedagi, kui rumal oli olnud katse saavutada planeedi arengut sõltumatult jumalikust arenguplaanist. Nii lõppes kurb, kuid palju selgust toonud päev — nende teine päev Urantial.
74:3.4 (831.1) Kolmas päev pühendati aiaga tutvumisele. Aadam ja Eeva vaatlesid suurte reisilindude fandorite seljas lennates aia, maakera kauneima paiga ääretuid avarusi. See tutvumispäev lõppes suure pidusöögiga kõigi nende auks, kes olid teinud tööd eedenlikult ilusa ja suursuguse aia loomiseks. Poeg jalutas oma kolmanda päeva õhtul taas oma kaaslasega hilisööni, arutades nende ees seisvaid määratuid probleeme.
74:3.5 (831.2) Neljandal päeval esinesid Aadam ja Eeva aia täiskogu ees. Nad rääkisid ametisseastumismäelt rahvale oma kavadest maailma õigusi ennistada ja kirjeldasid, kuidas püüavad Urantia ühiskonnakultuuri tõsta kõrgemale sellelt madalalt tasemelt, kuhu see patu ja mässu tulemusena oli langenud. See oli suur päev, mis lõppes pidusöögiga meestest ja naistest koosnevale nõukogule, kes oli valitud maailma uue valitsuse ülesandeid üle võtma. Pange tähele! Selles rühmas oli peale meeste ka naisi ja see oli esimene kord, mil maakeral pärast Dalamatia aega midagi taolist juhtus. Näha Eevat, naist, jagamas mehega maailma valitsemise au ja vastutust, oli hämmastav uuendus. Ja sellega lõppes neljas päev maakeral.
74:3.6 (831.3) Viiendal päeval tegeldi ajutise valitsuse moodustamisega, mis pidi tegutsema kuni Melkisedekite-hooldajate lahkumiseni Urantialt.
74:3.7 (831.4) Kuues päev pühendati arvukate inim- ja loomaliikidega tutvumisele. Aadam ja Eeva kõndisid kogu päeva piki Eedeni hommikupoolseid müüre, vaadeldes planeedi loomariiki ja omandades parema ettekujutuse sellest, mida tuleks teha, korrastamaks maailma, kus elas nii erinevaid elusolendeid.
74:3.8 (831.5) Aadama saatjad sel reisil olid väga üllatunud, nähes, kui täielikult ta mõistis paljude tuhandete talle näidatud loomade olemust ja toiminguid. Pruukis tal vaid mõnele loomale pilk heita, kui ta juba kirjeldas selle olemust ja käitumist. Aadam oskas anda nimesid, mis kirjeldasid kõigi vaadeldavate aineliste olendite päritolu, olemust ja tegevust. Tema saatjad sellel tutvumisreisil ei teadnud, et maailma uus valitseja oli kogu Satania üks paremaid anatoome ja et Eeva oli niisama asjatundlik. Aadam hämmastas oma kaaslasi sellega, et kirjeldas arvukaid elusolendeid, kes olid inimsilmale liiga väikesed.
74:3.9 (831.6) Kui Aadama ja Eeva kuues päev maakeral läbi sai, puhkasid nad esmakordselt oma uues kodus „hommiku pool Eedenit”. Urantia avastusretke kuus esimest päeva olid olnud täis tihedat tööd ja nad ootasid juba rõõmuga, et jõuaks kätte igasugusest tegevusest täiesti vaba päev.
74:3.10 (831.7) Aga asjaolud määrasid teisiti. Lõppenud päeva sündmused, Aadama nii arukas ja põhjalik arutlus Urantia loomariigi üle, samuti tema meisterlik ametisseastumiskõne ja meeldiv käitumine olid aia elanike südameid ja intellekti niivõrd paelunud, et nad aktsepteerisid äsjasaabunud Jerusemi Poega ja Tütart kõigest südamest oma valitsejatena, kuid vähe sellest — enamik neist oli valmis lausa näoli laskuma ja neid kui jumalaid palveldama.
74:4.1 (832.1) Sel kuuendale päevale järgnenud ööl toimus Aadama ja Eeva magades Eedeni keskosas Isa templi läheduses imelikke asju. Mahedate kuukiirte all kuulasid sajad entusiastlikud ja erutatud mehed ja naised tundide kaupa oma juhtide kirglikke üleskutseid. Neil olid head kavatsused, aga nad lihtsalt ei suutnud oma uute valitsejate vennalikku ja demokraatlikku lihtsust mõista. Ning ammu enne koitu olid maailma uued ajutised haldurid jõudnud peaaegu üksmeelsele järeldusele, et Aadam ja tema paariline olid liiga tagasihoidlikud ja vähenõudlikud. Nad otsustasid, et jumalikkus oli saabunud maakerale kehalisel kujul, et Aadam ja Eeva olid tegelikult jumalad või vähemalt neile väga lähedased olendid ning väärisid harrast palveldamist.
74:4.2 (832.2) Aadama ja Eeva esimese kuue maakeral viibimise päeva hämmastavad sündmused olid ka maailma parimate inimeste ettevalmistamata meelele liiga haaramatud; neil käis pea tormlevatest mõtetest ringi, nad läksid kaasa ettepanekuga tuua üllas paar keskpäeval Isa templi juurde, et kõik võiksid austavalt palveldades nende ees kummardada ja end alandliku allumise märgiks silmili heita. Ja aia elanikud mõtlesid seda kõike tõesti siiralt.
74:4.3 (832.3) Van protesteeris. Amadoni ei olnud kohal, sest ta oli Aadama ja Eeva juures öösel auvalves. Kuid Vani vastuväiteid ei arvestatud. Talle öeldi, et ka tema on liiga tagasihoidlik, liiga vähenõudlik; et ta on ka ise peaaegu jumal, sest kuidas muidu oleks ta saanud maakeral nii kaua elada ja kutsuda esile Aadama tuleku taolise suure sündmuse. Kui erutatud eedenlased tahtsid teda juba kätele võtta ja jumaldamiseks mäele kanda, tungis Van rahvahulgast välja ja võimelisena keskteelistega suhtlema, saatis nende juhi kiiresti Aadama juurde.
74:4.4 (832.4) Enne oma seitsmenda maakeral viibimise päeva koitu kuulsid Aadam ja Eeva hämmastavat uudist heade kavatsustega, kuid eksiteele sattunud surelike ettepanekust. Kui reisilinnud kiiresti lennates nad templi juurde viisid, kandsid keskteelised, kellel oli niisugune võime, Aadama ja Eeva Isa templi juurde. Oli seitsmenda päeva varahommik ja Aadam kõneles mäelt, kus neid alles äsja oli vastu võetud, jumaliku poja seisuse klassidest, selgitades maise meelega inimestele, et palveldada tohib ainult Isa ja neid, keda tema käsib palveldada. Aadam tegi selgeks, et ta võtab vastu igasugused austus-ja lugupidamisavaldused, kuid ei nõustu mitte iialgi palveldamisega.
74:4.5 (832.5) Oli otsustav päev ja just enne keskpäeva, ligikaudu samal ajal, kui seeravist sõnumitooja tõi Jerusemilt maailma valitsejate Aadama ja Eeva ametisseseadmise kinnituse, osutasid Aadam ja Eeva rahvahulgast eemale astudes Isa templile ja ütlesid: „Minge nüüd Isa nähtamatu kohaloleku ainelise sümboli juurde ja kummardage palveldades teda, kes meid kõiki on loonud ja elus hoiab. Ja olgu see siiras tõotus, et te ei alluks enam kunagi kiusatusele palveldada kedagi teist peale Jumala.” Nad kõik tegid, nagu Aadam oli käskinud. Aineline Poeg ja Tütar seisid mäel üksi, pead langetatud, kuna rahvas templi ümber silmili langes.
74:4.6 (832.6) Nii tekkiski hingamispäeva traditsioon. Eedenis pühendati seitsmes päev alati keskpäevasele kogunemisele templi juurde; pikka aega oli kombeks pühendada see päev enesearendamisele. Ennelõunal tegeldi füüsilise täiustumisega, keskpäeval vaimse palveldamisega ja pärast lõunat meele harimisega, õhtu aga veedeti ühistel rõõmupidudel. See polnud Eedenis kunagi seadus, vaid tava, seni kuni Aadama valitsus maa peal võimul oli.
74:5.1 (833.1) Peaaegu seitse aastat pärast Aadama saabumist olid Melkisedekid-hooldajad veel maailma asjade üle valvamas, aga lõpuks saabus aeg, mil nad andsid valitsemise Aadamale üle ja pöördusid Jerusemile tagasi.
74:5.2 (833.2) Hooldajatega hüvastijätmine kestis terve päeva ja õhtul andis iga Melkisedek Aadamale ja Eevale oma viimased nõuanded ning parimad soovid. Aadam oli korduvalt palunud oma nõuandjaid temaga koos planeedile jääda, kuid ta taotlused lükati iga kord tagasi. Oli saabunud aeg, mil Ainelised Pojad pidid vastutuse maailma asjade eest täielikult enda kanda võtma. Nii lahkus Satania seeravitransport keskööl koos neljateistkümne olendiga Jerusemile, samaaegselt kaheteistkümne lahkuva Melkisedekiga viidi üles ka Van ja Amadon.
74:5.3 (833.3) Mõnda aega kulges Urantial kõik üsna hästi ja näis, et Aadam sai lõpuks koostada mingisuguse kava Eedeni tsivilisatsiooni järkjärgulise laiendamise soodustamiseks. Vastavalt Melkisedekite soovitustele hakkas ta edendama tootmist eesmärgiga arendada välismaailmaga kaubandussidemeid. Eedeni lõhenemise paiku töötas seal üle saja algelise tootmisettevõtte ja ümbruskonna hõimudega olid loodud laialdased kaubandussuhted.
74:5.4 (833.4) Aadamale ja Eevale oli ajastute jooksul õpetatud, kuidas täiustada maailma, mis on valmis vastu võtma nende erilist panust areneva tsivilisatsiooni progressi. Nüüd olid nad aga silmitsi niisuguste pakiliste probleemidega nagu õiguskorra sisseseadmine metslaste, barbarite ja pooltsiviliseeritud inimolendite maailmas. Peale maakera elanikkonna parima osa, kes oli aeda koondunud, olid vaid mõned rühmad siin-seal üldse valmis Aadama kultuuri vastu võtma.
74:5.5 (833.5) Aadam tegi kangelasliku ja otsusekindla pingutuse moodustada maailma valitsus, kuid ta kohtas igal sammul tõrksat vastupanu. Aadam oli käivitanud juba kogu Eedenis kontrollrühmade süsteemi ja ühendanud kõik need kompaniid Eedeni liiga alla. Ent kui ta aiast väljus ja neid ideid väljaspool elavate hõimude seas rakendada püüdis, tekkisid probleemid, tõsised probleemid. Niipea kui Aadama abilised alustasid tööd väljaspool aeda, kohtasid nad Caligastia ja Daligastia otsest ning hästikavandatud vastupanu. Langenud Vürst oli maailma valitseja kohalt tagandatud, kuid teda ei olnud planeedilt ära saadetud. Ta oli ikka veel planeedil ja sai vähemalt mõningal määral kõiki Aadama kavasid inimühiskonna taastamiseks takistada. Aadam püüdis rahvaid Caligastia suhtes hoiatada, kuid seda ülesannet raskendas asjaolu, et tema põlisvaenlane oli surelike silmale nähtamatu.
74:5.6 (833.6) Ka eedenlaste hulgas oli segadusse aetud meeli, kes kaldusid pooldama Caligastia õpetust piiramatust isikuvabadusest ja tekitasid Aadamale lõputult probleeme. Nad nurjasid alati korrapärase edasiliikumise ja olulise arengu kindlustamiseks mõeldud parimad kavad. Lõpuks oli ta sunnitud oma kohese ühiskonnastamise programmist loobuma ja rakendas taas Vani organiseerimisviisi, mille kohaselt jagas eedenlased sajaliikmelisteks kompaniideks ning määras iga kompanii juhiks kapteni ja kümneliikmeliste rühmade juhiks leitnandid.
74:5.7 (834.1) Aadam ja Eeva olid tulnud, et käivitada monarhistliku valitsuse asemel rahvaesinduslikku valitsust, kuid nad ei asutanud kogu maakeral ühtki selle nime väärilist valitsust. Aadam loobus ajutiseks kõigist püüetest rahvaesinduslikku valitsust moodustada ja tal õnnestus enne Eedeni valitsemiskorra kokkuvarisemist asutada väljaspool aeda vähemalt sada kaubandus-ja sotsiaalkeskust, mida valitsesid tema nimel tugevad isiksused. Enamiku neist keskustest olid Van ja Amadon juba varem moodustanud.
74:5.8 (834.2) Saadikute saatmine ühe hõimu juurest teise juurde pärineb Aadama aegadest. See oli valitsuse arengus suur samm edasi.
74:6.1 (834.3) Aadama perekonnale kuulus veidi üle tuhande kolmesaja hektari maad. Nende kodukoha vahetus ümbruses oli ette nähtud maa enam kui kolmesajale tuhandele otseliinis järglasele. Ent projekteeritud elamutest ehitati valmis vaid esimene. Enne kui Aadama pere neist algul ettenähtud kruntidest välja kasvas, oli juba kogu Eedeni plaan lõhenenud ja aed maha jäetud.
74:6.2 (834.4) Aadamapoeg oli Urantia violetse rassi esmasündinu, kellele järgnes tema õde ja Eevapoeg, Aadama ja Eeva teine poeg. Eeva oli Melkisedekite lahkumise ajaks viie lapse ema — tal oli kolm poega ja kaks tütart. Neile järgnesid kaksikud. Eeva sünnitas enne oma kohustuste hülgamist kuuskümmend kolm last, kolmkümmend kaks tütart ja kolmkümmend üks poega. Kui Aadam ja Eeva aiast lahkusid, oli nende peres juba neli põlvkonda — kokku 1647 otseliinis järglast. Pärast aiast lahkumist said nad nelikümmend kaks last lisaks kahele järglasele, kelle vanemad pärinesid maakera surelikest tüvikondadest. Ja sellesse pole arvestatud nodiitide ning arenevate rasside lapsi, kellele Aadam oli vanemaks.
74:6.3 (834.5) Kui Aadama lapsed aastaselt enam emarinda ei saanud, ei antud neile loomade piima. Eeva kasutas väga mitmete erinevate pähklite piima ja paljusid puuvilju ning tundes väga hästi nende toiduainete keemilist koostist ja energeetilist väärtust, kombineeris neist sobiva laste toidu, kuni neil hambad tulid.
74:6.4 (834.6) Kuigi Eedenis valmistati väljaspool Aadama kodu kõikjal toitu, Aadama majapidamises seda ei tehtud. Nende jaoks olid toiduained — puuviljad, pähklid ja teraviljad — söömiseks valmis siis, kui nad olid küpsed. Nad sõid kord päevas, veidi pärast keskpäeva. Aadam ja Eeva imasid endasse elupuu vahendusel „valgust ja energiat” ka otse teatavatest kosmosekiirgustest.
74:6.5 (834.7) Aadama ja Eeva kehadest kumas nõrka valgust, kuid nad kandsid alati oma kaaslaste tavadele vastavaid rõivaid. Kuigi päeval oli neil seljas väga vähe rõivaid, panid nad õhtuks selga õhturüüd. Arvatavalt vagade ja pühade inimeste päid traditsiooniliselt ümbritsevad nimbused pärinevad Aadama ja Eeva ajast. Et nende kehadest kiirgav valgus oli rõivastega suuresti varjatud, oli märgata vaid nende peadest kiirgavat hõõgust. Aadamapoja järglased kujutasid sellisena alati inimesi, kellel arvasid olevat erakordsed vaimuanded.
74:6.6 (834.8) Aadam ja Eeva said omavahel ja oma otseste lastega suhelda ligikaudu kaheksakümne kilomeetri raadiuses. Nad vahetasid mõtteid nende aju vahetus läheduses paiknenud õrnade gaasipaunade abil. Tänu sellele mehhanismile said nad mõttevõnkeid saata ja vastu võtta. Ent kui meel alistus pahe ebakõlale ja lõhestavale mõjule, kadus see võime kohe.
74:6.7 (835.1) Aadama lapsed käisid kuni kuueteistkümneaastaseks saamiseni oma koolides, nooremad said õpetust vanematelt lastelt. Koolides vaheldus väiksemate laste tegevus iga kolmekümne minuti järel, vanematel iga tunni järel. See oli Urantial kindlasti uudne vaatepilt, kuidas Aadama ja Eeva lapsed mängivad rõõmsalt ja elavalt lihtsalt meelelahutuseks. Tänapäeva rasside mäng ja huumor pärinebki suures osas Aadama tüvikonnast. Kõik Aadamapoja järglased hindasid väga muusikat ning olid hea huumorimeelega.
74:6.8 (835.2) Kihluti keskmiselt kaheksateistkümneaastaselt, seejärel astusid noored abielukohustuste kaheaastasele ettevalmistuskursusele. Kahekümneaastaselt oli neil õigus abielluda, seejärel alustasid nad oma elutööd või eriettevalmistust selleks.
74:6.9 (835.3) Mõnede hilisemate rahvaste tavad, mille kohaselt oletatavalt jumalatest pärinevates kuninglikes peredes lubati vendadel ja õdedel omavahel abielluda, pärineb Aadama järglaste traditsioonidest — nad pidid häda sunnil omavahel paari heitma. Aia esimese ja teise põlvkonna abiellumistseremooniaid viisid alati läbi Aadam ja Eeva.
74:7.1 (835.4) Aadama lapsed elasid ja töötasid „hommiku pool Eedenit”, kui välja arvata neli aastat, mil viibiti läänepoolsetes koolides. Kuni kuueteistkümneaastaseks saamiseni said nad intellektuaalset koolitust Jerusemi koolide eeskujul. Kuueteistkümnendast kuni kahekümnenda eluaastani õpetati neid Urantia koolides aia teises otsas ning nad teenisid seal ka nooremate klasside õpetajatena.
74:7.2 (835.5) Aia kogu läänepoolse koolisüsteemi eesmärk oli ühiskonnastamine. Ennelõunane aeg pühendati praktilisele aiandustööle ja põllumajandusele, pärastlõuna aga võistlusmängudele. Õhtud veedeti seltskondlikult suheldes ja isiklikku sõprust arendades. Usulist ja seksuaalkasvatust peeti kodu ülesandeks ja vanemate kohuseks.
74:7.3 (835.6) Nendes koolides õpetati muuhulgas:
74:7.4 (835.7) 1. tervise ja keha eest hoolitsemist;
74:7.5 (835.8) 2. kuldreeglit, sotsiaalse suhtlemise norme;
74:7.6 (835.9) 3. indiviidi õiguste vahekorda rühmaõigustega ja kogukonna kohustustega;
74:7.7 (835.10) 4. maakera rahvaste ajalugu ja kultuuri;
74:7.8 (835.11) 5. maailmakaubanduse edendamis- ja täiustamisviise;
74:7.9 (835.12) 6. vastuoluliste kohustuste ja emotsioonide koordineerimist;
74:7.10 (835.13) 7. mängu, huumori ja võistluse arendamist füüsiliste võitluste asemel.
74:7.11 (835.14) Koolid, tegelikult ka kõik muu aias toimuv, olid alati külastajatele avatud. Relvastamata vaatlejaid lubati vabalt Eedenit lühiajaliselt külastada. Aias viibimiseks tuli urantialane „vastu võtta”. Talle õpetati Aadama annetuse kava ja eesmärki, mille järel ta väljendas oma kavatsust seda missiooni järgida ning kuulutas siis oma ustavust Aadama ühiskonnakorrale ja Kõikse Isa vaimsele suveräänsusele.
74:7.12 (836.1) Aia seadused põhinesid Dalamatia vanematel koodeksitel ja need kuulutati välja seitsmes osas:
74:7.13 (836.2) 1. tervishoiu- ja sanitaarseadused;
74:7.14 (836.3) 2. aia ühiskonnakord;
74:7.15 (836.4) 3. kaubandus- ja äriseadustik;
74:7.16 (836.5) 4. õigluse- ja konkurentsiseadused;
74:7.17 (836.6) 5. koduse elu seadused;
74:7.18 (836.7) 6. kuldreegli tsiviilseadustik;
74:7.19 (836.8) 7. ülima moraali seitse käsku.
74:7.20 (836.9) Eedeni moraalikoodeks erines Dalamatia seitsmest käsust vähe. Kuid adamiitide õpetus sisaldas palju neid käske täiendavaid põhjendusi, näiteks mõrva keelu täiendava põhjendusena inimelu hoidmiseks esitati Mõttekohandaja elamist inimese sisimas. Nad õpetasid, et „kes valab inimese verd, selle verd peab valama inimene, sest inimene on tehtud Jumala näo järgi”.
74:7.21 (836.10) Avalik palveldamistund oli Eedenis keskpäeval, perekonna palveldamistund toimus päikeseloojangu ajal. Aadam püüdis igati takistada kindlate palvete kasutamist, õpetades, et tõhus palve peab olema täiesti isiklik, see peab olema „hinge soov”, kuid eedenlased jätkasid Dalamatia aegadest pärinevate palvete ja vormelite kasutamist. Aadam püüdis asendada ka vereohvrid usutseremooniates maaviljade ohverdamisega, kuid oli aia lõhenemise ajaks selles osas vähe edasi jõudnud.
74:7.22 (836.11) Aadam püüdis õpetada rassidele sugupoolte võrdsust. See, kuidas Eeva oma kaasa kõrval töötas, avaldas kõigile aia elanikele sügavat muljet. Aadam õpetas neile otseselt, et naine annab võrdselt mehega need elutegurid, mille ühinedes moodustub uus olend. Seni oli inimkond arvanud, et kogu sigimine toimub „isa niuetes”. Nad olid pidanud ema vaid lapse toitjaks enne sündi ja imetajaks pärast sündi.
74:7.23 (836.12) Aadam õpetas oma kaasaegsetele kõike, millest nad suutsid aru saada, kuid seda oli suhteliselt vähe. Vaatamata sellele ootasid maakera arukamad rassid innukalt aega, mil neil lubataks abielluda violetse rassi arenenumate lastega. Ja kuivõrd teistsuguseks oleks Urantia saanud, kui see suur rasside ülendamise kava oleks teostunud! Sellegipoolest tõi see sissetoodud rassi vähene veri, mille arenevad rahvad juhuslikult omandasid, ikkagi tohutult kasu.
74:7.24 (836.13) Nii töötas Aadam selle maailma hüvanguks ja ülendamiseks, kus ta viibis. Kuid neid segatud ja segaverelisi rahvaid paremini juhtida oli raske ülesanne.
74:8.1 (836.14) Lugu Urantia loomisest kuue päevaga põhineb päritud teadmisel, et Aadam ja Eeva olid kulutanud just kuus päeva esialgsele tutvumisele aiaga. See asjaolu muutis algselt dalamaatlaste poolt sisseviidud nädalapikkuse perioodi peaaegu pühaks. Aadam ei pühendanud kuut päeva aiaga tutvumisele ja esialgsete organiseerimiskavade koostamisele mitte ettekavatsetud korra kohaselt, see lihtsalt läks nii. Seitsmes päev valiti käesoleva jutustuse faktide seisukohalt palveldamiseks täiesti juhuslikult.
74:8.2 (837.1) Legend maailma loomisest kuue päevaga tuletati tagantjärele, tegelikult enam kui kolmkümmend tuhat aastat hiljem. Loo üks tahk, Päikese ja Kuu äkiline ilmumine, võis saada alguse pärimustest maailma kunagise kiire väljumise kohta peene aine tihedast kosmilisest pilvest, mis kaua oli varjanud nii Päikese kui ka Kuu.
74:8.3 (837.2) Lugu Eeva loomisest Aadama küljeluust oli segane kokkuvõte Aadama saabumisest ja taevasest operatsioonist seoses elusainete vahetamisega Planeedivürsti kehalise kaaskonna saabumisel enam kui nelisada viiskümmend tuhat aastat varem.
74:8.4 (837.3) Pärimus, mille kohaselt Aadam ja Eeva loodi füüsilisel kujul nende saabumisel Urantiale, on mõjutanud enamikku maailma rahvastest. Idapoolkeral usuti peaaegu kõikjal, et inimene on loodud savist; seda legendi võib kohata Filipiinidest kuni Aafrikani teisel pool maakera. Paljud rühmad võtsid omaks loo, et inimene on loodud mingil erilisel viisil savist, ning nad asendasid sellega varasemad uskumused järkjärgulisest loomisest — ehk evolutsioonist.
74:8.5 (837.4) Dalamatia ja Eedeni mõjudest kaugemal kaldus inimkond uskuma inimsoo järkjärgulist arengut. Evolutsiooni fakt ei ole praeguse aja avastus, iidse aja inimesedki mõistsid inimprogressi aeglast ja evolutsioonilist iseloomu. Varastel kreeklastel oli vaatamata oma Mesopotaamia-lähedusele sellest selge ettekujutus. Kuigi maakera erinevate rasside ettekujutused evolutsioonist olid kahetsusväärselt segased, uskusid ja õpetasid paljud ürghõimud siiski, et nad on mitmesuguste loomade järeltulijad. Ürginimesed tavatsesid valida „tootemiteks” loomi, keda pidasid oma esivanemateks. Teatavad Põhja-Ameerika indiaanihõimud uskusid end pärinevat kobrastest ja koiottidest. Mõned Aafrika hõimud õpetavad, et nad pärinevad hüäänist, üks Malai hõim leemurist, üks Uus-Ginea rühm papagoist.
74:8.6 (837.5) Babüloonlased olid adamiitide tsivilisatsiooni jäänustega vahetus kontaktis ning seetõttu võimendasid ja ilustasid seda lugu inimese loomisest; nad õpetasid, et inimene on otseselt jumalikku päritolu. Nad uskusid visalt rassi aristokraatlikku päritolusse, mis oli muidugi ühitamatu õpetusega savist loomisest.
74:8.7 (837.6) Vanas Testamendis esitatud loomislugu sai alguse Moosese ajast tunduvalt hiljem, tema seda heebrealastele niisugusel moonutatud kujul kunagi ei õpetanud. Kuid ta esitas iisraellastele lihtsa ja kokkuvõtliku loomisloo, lootes äratada neis tugevamat soovi Looja, Kõikse Isa palveldamiseks, keda ta nimetas Iisraeli Issandaks Jumalaks.
74:8.8 (837.7) Mooses oli väga tark ega püüdnud oma varastes õpetustes Aadama aega tagasi minna, aga kuna Mooses oli heebrealaste kõrgeim õpetaja, hakati Aadama lugusid otseselt seostama loomislugudega. Aadama-eelse tsivilisatsiooni tunnistamist varasemates loomislugudes tõendab selgelt fakt, et hilisemad tekstitoimetajad, kes kustutasid kõik viited Aadama-eelsele inimtegevusele, unustasid kõrvaldada reetliku viite Kaini ümberasumist „Noodimaale”, kus ta endale naise võttis.
74:8.9 (838.1) Heebrealastel ei olnud pikka aega pärast Palestiinasse jõudmist üldkasutatavat kirjakeelt. Nad õppisid tähestiku kasutamist naaberrahvalt vilistidelt, kes olid kõrgema kreeta tsivilisatsiooni poliitilised põgenikud. Heebrealased kirjutasid kuni aastani 900 eKr väga vähe ja et neil kuni mainitud hilisema ajani kirjakeel puudus, oli käibel mitu erinevat loomislugu, pärast vangipõlve Babüloonias kaldusid nad aga rohkem aktsepteerima Mesopotaamia teisendit.
74:8.10 (838.2) Juudi pärimus kristalliseerus Moosese ümber ja et ta püüdis esitada Aabrahami sugupuu Aadamani välja, eeldasid juudid, et Aadam oli kogu inimkonna esivanem. Looja oli Jahve ja et Aadamat peeti esimeseks inimeseks, pidi ta looma maailma vahetult enne Aadama loomist. Siis põimus sellesse loosse legend Aadama kuuest päevast, mille tulemusena kirjutati peaaegu tuhat aastat pärast Moosese maakeral viibimist lugu maailma loomisest kuue päeva jooksul ja omistati temale.
74:8.11 (838.3) Kui juudi preestrid Jeruusalemma tagasi pöördusid, olid nad oma loo kõige algusest juba valmis kirjutanud. Peagi väitsid nad, et see on hiljuti avastatud loomislugu, mille on kirjutanud Mooses. Ent tolleaegsed, umbes 500. a eKr elanud heebrealased ei pidanud neid kirjutisi jumalikeks ilmutusteks, vaid nad suhtusid neisse üsnagi samamoodi nagu hilisemad rahvad mütoloogilistesse jutustustesse.
74:8.12 (838.4) See võltsitud ürik, mida peeti Moosese õpetuseks, toodi ka Egiptuse kreeklasest kuningale Ptolemaiosele, kes lasi selle seitsmekümnest õpetlasest koosneva komisjoni poolt oma uue Aleksandrias asuva raamatukogu jaoks kreeka keelde tõlkida. Nii leidiski see jutustus koha nende kirjutiste seas, mis lülitati hiljem heebrea ja kristlike religioonide „pühakirjade” kogumikku. Kuna neid tekste hakati samastama teoloogiliste süsteemidega, avaldasid need kontseptsioonid pikka aega paljude õhtumaa rahvaste filosoofiale sügavat mõju.
74:8.13 (838.5) Kristlikud õpetajad põlistasid uskumuse inimsoo käsu korras loomisse ja kõik see kujundas otseselt hüpoteesi kunagisest utoopilise õndsuse kuldsest ajast ja teooria inimese või üliinimese langemisest, millega seletati ühiskonna mitteutoopilist seisundit. Need vaated elule ja inimese kohale universumis olid parimal juhul heidutavad, sest nad põhinesid usul taandarengusse, mitte edasiliikumisse, ning võimaldasid järeldada, et Jumalus on kättemaksuhimuline, sest oli valanud oma raevu inimsoole välja kättemaksuks planeedi kunagiste hoolekandjate teatavate eksimuste eest.
74:8.14 (838.6) Kuldajastu on müüt, kuid Eeden oli fakt ja aia tsivilisatsioon tõepoolest kukutati. Aadam ja Eeva elasid aias sada seitseteist aastat, kuni pöördusid Eeva kannatamatuse ja Aadama väärotsuste tõttu ettenähtud teelt kõrvale, mis tõi neile kiiresti õnnetuse kaela ja aeglustas hävitavalt kogu Urantia arengut.
74:8.15 (838.7) [Jutustanud seerav Solonia, „hääl aias”.]
Urantia raamat
75. Kiri
75:0.1 (839.1) PÄRAST enam kui sada aastat kestnud pingutusi Urantial nägi Aadam väljaspool aeda väga vähe edasiminekut, maailmas ei olnud üldiselt erilist paranemist märgata. Rassi täiustumine näis olevat veel kaugel ja olukord tundus nii meeleheitlik, et nõudis lisameetmeid, mida esialgsetes plaanides ei sisaldunud. Aadam mõtles sellele igatahes sageli ja rääkis oma mõtetest korduvalt ka Eevale. Aadam ja tema kaaslane olid ustavad, kuid nad olid omasugustest eraldatud ja nende maailma armetu seisukord viis nad sügavasse ahastusse.
75:1.1 (839.2) Aadama missioon katselisel, mässust lõhestatud ja isoleeritud Urantial oli hirmuäratav ettevõtmine, Aineline Poeg ja Tütar said oma ülesande raskusest ning keerulisusest planeedil varakult aru. Vaatamata sellele asusid nad vapralt oma arvukaid probleeme lahendama. Ent kui nad alustasid ülitähtsat tööd puudulike ja mandunud inimtüvikondade kõrvaldamiseks, olid nad üsna nördinud. Nad ei näinud ühtki lahendusteed ega saanud ka endast kõrgematega Jerusemil või Edential nõu pidada. Siin olid nad isolatsioonis ja sattusid päev päeva järel silmitsi üha uute ja keerulisemate probleemide sasipuntraga, pealtnäha lahendamatute probleemidega.
75:1.2 (839.3) Normaalsetes tingimustes oleks Planeedi Aadama ja Eeva esimene töö olnud rasside koordineerimine ja omavaheline segamine. Ent Urantial tundus niisugune ettevõtmine peaaegu lootusetu, sest rassid olid küll bioloogiliselt kõlblikud, kuid neid polnud kunagi mandunud ja puudulikest tüvikondadest puhastatud.
75:1.3 (839.4) Aadam ja Eeva leidsid end sfääril, mis oli inimestevahelise vendluse väljakuulutamiseks täiesti ette valmistamata, maailmas, mis kobas armetus vaimupimeduses ja kannatas segaduse all, mida raskendas veelgi eelmise valitsuse missiooni nurjumine. Meel ja moraal olid madalal tasemel ja religioosse ühtsuse loomise asemel pidid nad alustama päris algusest, elanikkonna pööramisest kõige lihtsamate religioosse uskumuse vormide juurde. Selle asemel, et leida eest üht keelt, mida sobiks üle võtta, valitses maailmas sadade kohalike dialektide segadik. Ükski planeedile teenima lähetatud Aadam polnud kunagi eest leidnud raskemat maailma, takistused näisid ületamatud ja probleemid loodud-olenditele üle jõu käivad.
75:1.4 (839.5) Nad olid isolatsioonis ja neid tabanud kohutavat üksildustunnet süvendas veelgi Melkisedekite-hooldajate varane lahkumine. Nad said suhelda planeediväliste olenditega ainult kaudselt, ingliklasside vahendusel. Nende vaprus nõrgenes aegamööda, meeleolu langes ja mõnikord lõi koguni usk peaaegu vankuma.
75:1.5 (840.1) Need kaks üllast hinge olidki tegelikult lausa masendatud, kui enda ees seisvaid ülesandeid arutasid. Nad olid mõlemad vägagi teadlikud tohutust tööst, mida nende ülesande täitmine planeedil neilt nõudis.
75:1.6 (840.2) Ükski Nebadoni Ainelistest Poegadest polnud ilmselt kunagi saanud nii rasket ja näiliselt lootusetut ülesannet, nagu oli Aadamal ja Eeval Urantia armetus seisukorras. Ent neid oleks kunagi ka edu krooninud, kui neil oleks olnud rohkem ettenägelikkust ja kannatlikkust. Nad mõlemad, eriti Eeva, olid ülearu kannatamatud, nad ei olnud nõus alustama pikka-pikka vastupidavuskatset. Nad tahtsid kohe mingeid tulemusi näha ja saavutasidki need, kuid nende tulemused osutusid nii neile endale kui ka maailmale väga hukatuslikuks.
75:2.1 (840.3) Caligastia külastas sageli aeda ja vestles tihti Aadama ja Eevaga, kuid valitsejapaar oli järeleandmatu kõigi tema kompromissettepanekute ja liialt kiirete avantüüride suhtes. Mässul oli niigi liiga palju tagajärgi, mis tegid neid kõigi ta ahvatlevate ettepanekute suhtes igati immuunseks. Ka Aadama noored järeltulijad jäid Daligastia lähenemiskatsete vastu külmaks. Ei Caligastial ega tema kaaslasel polnud muidugi mingit võimu ühegi indiviidi mõjutamiseks tolle tahte vastaselt, ammugi Aadama laste veenmiseks pahategusid sooritama.
75:2.2 (840.4) Tuleb arvestada, et Caligastia oli ikka veel nime poolest Urantia Planeedivürst, kohaliku universumi eksinud, kuid siiski kõrge Poeg. Ta kukutati Urantial lõplikult alles Kristus Miikaeli ajal.
75:2.3 (840.5) Ent langenud Vürst oli otsustav ja sihikindel. Peagi loobus ta Aadama mõjutamisest ja otsustas salakavalalt Eevat rünnata. Pahategija järeldas, et ta võib edu saavutada ainult sel juhul, kui kasutab osavalt ära sobivad isikud nodiitide rühma ülemkihist, oma kunagise kehalise kaaskonna järeltulijad. Nii plaanitsetigi violetse rassi ema lõksu püüda.
75:2.4 (840.6) Eeval polnud mõtteski teha kunagi midagi niisugust, mis oleks vastu Aadama kavadele või ohustaks neile usaldatud planeeti. Teades naiste kalduvust oodata rohkem koheseid tulemusi kui kavandada ettenägelikult kaugemaid tulemusi, olid Melkisedekid lahkudes hoiatanud Eevat eriliste ohtude eest, mis tulenesid nende isoleeritud seisundist planeedil, eriti oma kaaslase kõrvalt eemaldumise eest, mis tähendas, et ta ei tohtinud püüda isiklikult ega salaja nende vastastikuseid ettevõtmisi edendada. Eeva oli neid juhiseid enam kui sada aastat väga täpselt täitnud ja talle ei tulnud pähegi, et tema üha isiklikumate ja usalduslikumate külaskäikudega ühe nodiitide juhi Serapatatia juurde võiks kaasneda mingi oht. Kogu olukord arenes nii vähehaaval ja loomulikult, et sündmused tabasid teda ootamatult.
75:2.5 (840.7) Aia elanikud olid olnud nodiitidega kontaktis juba Eedeni algusaegadest saadik. Nad olid saanud neilt Caligastia kaaskonna ebalojaalsete liikmete järglastelt palju väärtuslikku abi ja nendega koostööd teinud ning Eedeni valitsemiskord pidi nüüd nende tõttu täielikule hävingule ja lõplikule kukutamisele vastu minema.
75:3.1 (841.1) Aadam oli just jõudnud esimesed sada aastat maakeral valitseda, kui Serapatatia sai oma isa surma järel nodiidi hõimude läänepoolse ehk Süüria konföderatsiooni juhiks. Serapatatia oli pruuni jumega mees, Dalamatia tervishoiukomisjoni kunagise esimehe särav järglane, kelle esiisa oli abiellunud sel kaugel ajal sinise rassi ühe arenenuma mõistusega naisega. See suguvõsa oli ajastuid võimul olnud ja omas nodiitide läänepoolsete hõimude seas suurt mõju.
75:3.2 (841.2) Serapatatia oli külastanud aeda mitu korda ja Aadama õiglane üritus oli talle sügava mulje jätnud. Varsti pärast Süüria nodiitide juhiks saamist teatas ta oma kavatsusest liituda Aadama ja Eeva tööga aias. Enamik tema rahvast ühines programmiga ja Aadamat rõõmustas uudis, et kõige võimsam ja kõige arukam kõigist naaberhõimudest oli peaaegu terves koosseisus pööranud end maailma täiustamise programmi julgustavalt toetama. Varsti pärast seda suurt sündmust võõrustas Serapatatia koos oma kaaskonnaga Aadamat ja Eevat oma kodus.
75:3.3 (841.3) Serapatatiast sai üks võimekamaid ja tegusamaid Aadama leitnanteid. Ta oli kõigis oma tegudes täiesti aus ja läbinisti siiras; ta ei saanud kunagi, isegi hiljem, teada, et kaval Caligastia kasutas teda kaudse tööriistana.
75:3.4 (841.4) Peagi sai Serapatatia Eedeni hõimusuhete komisjoni aseesimeheks ja seal koostati palju kavasid kaugete hõimude jõulisemaks võitmiseks aia ürituse poole.
75:3.5 (841.5) Tal oli Aadama ja Eevaga rohkesti kõnelusi — eriti Eevaga — ja nad rääkisid paljudest kavadest oma meetodite täiustamiseks. Ühel päeval tuli Serapatatiale Eevaga vesteldes mõte, et oleks väga kasulik, kui abivajavate hõimude arendamiseks saaks midagi teha kohe, kuni alles oodatakse arvukaid violetse rassi esindajaid. Serapatatia väitis, et kui nodiitide kõige edumeelsema ja koostööaltima rahva seas võiks sündida osaliselt violetsest tüvikonnast põlvnev juht, seoks see võimas side neid rahvaid tihedamini aiaga. Ja kõike seda kaalutleti kainelt ja siiralt maailma hüvanguks, sest see laps, kes kasvaks ja saaks hariduse aias, avaldaks oma isa rahvale igavesti head mõju.
75:3.6 (841.6) Tuleb jälle rõhutada, et kõik Serapatatia ettepanekud olid täiesti ausad ja igati siirad. Ta ei kahtlustanud kordagi, et mängib end Caligastia ja Daligastia kätte. Serapatatia oli täielikult ustav mõttele, et enne, kui püüda Urantia segaduses rahvaid kogu maailmas täiustada, tuleb luua rassi tugev varu. Ent selleks oleks kulunud sadu aastaid ja tal ei olnud kannatust oodata, ta tahtis kohe mingeid tulemusi näha — juba oma eluajal. Ta rääkis Eevale, et Aadamat heidutab tihti see, kui vähe on maailma täiustamiseks teha suudetud.
75:3.7 (841.7) Plaanid küpsesid salaja enam kui viis aastat. Lõpuks olid need arenenud nii kaugele, et Eeva nõustus kohtuma salaja Canoga, lähedalasuva sõbralike nodiitide koloonia kõige eredama mõistusega mehe ja aktiivse juhiga. Cano oli Aadama valitsemiskorra suur pooldaja, ta oli tegelikult aiaga sõbralikke suhteid pooldavate nodiitidest naabrite vaimne juht.
75:3.8 (842.1) Saatuslik kohtumine toimus ühe sügisõhtu videvikutundidel, mitte kaugel Aadama kodust. Eeva ei olnud ilusat ja entusiastlikku Canot enne kohanud — too mees oli oma Vürsti kaaskonnast pärit kaugete esiisade kauni välimuse ning väljapaistva intellekti suurepärane esindaja. Ka Cano uskus täielikult Serapatatia ettevõtmise õigsusesse. (Väljaspool aeda oli mitme partneriga paariheitmine väga levinud.)
75:3.9 (842.2) Mõjutatud tema meelitustest, entusiasmist ja suurest isiklikust veenmisjõust, nõustus Eeva sealsamas selle paljuarutatud ettevõtmisega algust tegema, et täiendada maailma päästmise suuremat ja kaugemaleulatuvat jumalikku plaani omaenda väikese plaaniga. Enne kui ta päriselt mõistis, mis oli toimunud, sai saatuslik samm juba astutud. Tegu oli tehtud.
75:4.1 (842.3) Planeedi taevase elu esindajad olid ärevil. Aadam sai aru, et midagi on valesti, ja ta kutsus Eeva aias enda juurde. Nüüd kuulis Aadam esmakordselt kogu lugu ammuhautud plaanist kiirendada maailma täiustamist üheaegselt kahes suunas: järgida jumalikku plaani ja viia samaaegselt ellu Serapatatia ettevõtmine.
75:4.2 (842.4) Kui Aineline Poeg ja Tütar sellest aias kuuvalgel vestlesid, noomis „hääl aias” neid sõnakuulmatuse eest. Ning see hääl polnud miski muu kui minu enda teade Eedeni paarile, et nad on aia lepingut rikkunud; et nad ei ole kuuletunud Melkisedekite juhistele, vaid on rikkunud oma usaldusvannet universumi suveräänile.
75:4.3 (842.5) Eeva oli nõustunud osalema hea ja kurja ühitamises. Hea on jumalike kavade teostamine, patt on jumalikust tahtest meelega üleastumine, kuri on kavade vääramine ja universumi ebakõla ning planeedi segadust tekitavate väärmeetodite rakendamine.
75:4.4 (842.6) Iga kord, kui paar aias elupuu vilja sõi, oli peainglist hooldaja neid hoiatanud, et nad ei annaks järele Caligastia soovitustele head kurjaga ühendada. Neid oli manitsetud: „Päeval, mil te head kurjaga segate, ei takista kindlasti enam miski teid muutumast maailma surelike sarnaseks; te peate tingimata surema.”
75:4.5 (842.7) Eeva oli Canole nende saatusliku kohtumise ajal sellest sageli korratud hoiatusest rääkinud, aga Cano ei mõistnud nende manitsuste tähtsust ega tähendust ja oli talle kinnitanud, et heade ja tõeliste kavatsustega mehed ja naised ei saa kurja teha; et Eeva ei sure kindlasti, vaid elab hoopis uut elu nende järglases, kes saab täiskasvanuna maailma õnnistuseks ja rahustajaks.
75:4.6 (842.8) Kuigi see jumaliku kava muutmise plaan oli mõeldud ja teoks tehtud täiesti siiralt ning maailma hüvangu seisukohalt parimate kavatsustega, oli tegu kurja plaaniga, sest see oli väär viis õigeid eesmärke saavutada, kuna kaldus õigelt teelt, jumalikust kavast, kõrvale.
75:4.7 (843.1) Cano oli, tõsi küll, Eevale välimuse poolest meeldinud, ja ta andis endale aru kõigest, mida tema võrgutaja oli tõotanud, kui „uut ja paremat teadmist inimeste asjust ja erksamat arusaamist inimloomusest, mis täiendaks aadamliku olemuse mõistmist”.
75:4.8 (843.2) Ma rääkisin sel ööl aias violetse rassi isa ja emaga, see oli minu kohus selles kurvastust tekitavas olukorras. Kuulasin ära kogu loo, mis oli viinud Ema Eeva üleastumiseni, ja andsin neile mõlemale nõu ja soovitusi. Mõnda neist soovitustest nad ka järgisid, mõned jätsid arvestamata. See vestlus on teie ürikutes kirjas sõnadega: „Issand Jumal hüüdis aias Aadamat ja Eevat ja küsis: „Kus te olete?”” Hilisemad põlvkonnad tavatsesid pidada kõiki ebatavalisi ja erakordseid, nii looduslikke kui ka vaimseid nähtusi otseselt Jumalate isiklikuks sekkumiseks.
75:5.1 (843.3) Eksikujutlustest ärkav Eeva oli tõesti haletsusväärne. Aadam mõistis kogu loo probleemikust ja kuigi ta oli masendatud ning südamevalus, tundis ta oma eksinud kaaslase vastu vaid kaastunnet ja haletsust.
75:5.2 (843.4) Läbikukkumise meeleheitlikkust mõistes läks Aadam järgmisel päeval pärast väärsammu särava nodiidi naise Laotta juurde, kes juhtis aia läänepoolseid koole, ja sooritas tahtlikult sama meeletuse kui Eevagi. Ent ärge saage valesti aru: Aadamat ei meelitatud, ta teadis täpselt, mida teeb; ta otsustas meelega Eeva saatust jagada. Ta armastas oma kaaslast surelikkust ületava kiindumusega ega suutnud kuidagi taluda mõtet, et peaks Urantial ilma temata üksildast valvet pidama.
75:5.3 (843.5) Kui aia elanikud teada said, mis Eevaga oli juhtunud, sattusid nad raevu ja neid polnud enam võimalik juhtida; nad kuulutasid lähedal asuvale nodiitide asulale sõja. Nad tormasid Eedeni väravatest välja ja tungisid neile ootamatult kallale, hävitades kõik täielikult — säästmata ühtki meest, naist ega last. Hukkus ka Cano, veel sündimata Kaini isa.
75:5.4 (843.6) Kui Serapatatia mõistis, mis oli juhtunud, tabas teda jahmatus ning ta oli hirmust ja kahetsusest meeletu. Järgmisel päeval uputas ta ennast suurde jõkke.
75:5.5 (843.7) Aadama lapsed otsisid lohutust oma segaduses ema juurest, kuna nende isa kolmkümmend päeva üksi ringi hulkus. Selle perioodi lõpuks suutis Aadam jälle otsuseid teha, pöördus koju tagasi ja hakkas nende edasist tegevust kavandama.
75:5.6 (843.8) Sageli peavad süütud lapsed oma eksinud vanemate rumaluse tagajärgede all kannatama. Aadama ja Eeva sihvakad ja üllad pojad ja tütred olid rabatud selle uskumatu tragöödia seletamatust kurbusest, mis nii äkki ja nii halastamatult nende peale oli paiskunud. Vanemad lapsed toibusid alles viiekümne aasta pärast nende traagiliste päevade murest ja kurbusest, eriti aga selle kolmekümne päeva hirmust, mil nende isa oli kodust ära ja segaduses ema ei teadnud midagi ei tema asukohast ega saatusest.
75:5.7 (843.9) Needsamad kolmkümmend päeva olid Eevale nagu pikad kurvastuse ja kannatuse aastad. See üllas hing ei toibunudki päriselt piinava meeleheite ja vaimse kurbuse aja tagajärgedest. Hilisem puudus ja ainelised raskused ei olnud Eeva mälestustes millegi poolest võrreldavad nende hirmsate päevadega ja kohutavate üksildaste öödega täis talumatut teadmatust. Ta kuulis Serapatatia mõtlematust teost ega teadnud, kas tema kaaslane oli kurvastusest endale lõpu teinud või maailmast karistuseks oma väärsammu eest ära viidud. Ja kui Aadam tagasi pöördus, koges Eeva nii suurt rõõmu ja tänutunnet, et see ei kustunud nende pika ja raske kooselu ning vaevalise teenistuse ajal enam iialgi.
75:5.8 (844.1) Aeg möödus, kuid Aadam sai nende pahateo olemusest päriselt aru alles seitsekümmend päeva pärast Eeva üleastumist, mil Melkisedekid-hooldajad Urantiale tagasi pöördusid ja maailma asjade valitsemise üle võtsid. Ja siis mõistsid nad, et nende tegevus oli läbi kukkunud.
75:5.9 (844.2) Aga käärimas oli veel muidki probleeme. Uudis nodiitide asula hävitamisest jõudis üsna kiiresti põhja poole Serapatatia koduhõimudeni ja peagi koondus suur vägi aeda ründama. Sellest algas adamiitide ja nodiitide vahel pikk kibe sõda, sest vaenutsemine kestis veel kaua pärast seda, kui Aadam oli oma pooldajatega emigreerunud teise aeda Eufrati orus. Valitses pinev ja kestev „vihavaen selle mehe ja selle naise vahel, mehe seemne ja naise seemne vahel”.
75:6.1 (844.3) Kui Aadam sai teada, et nodiidid on pealetungi alustanud, pöördus ta Melkisedekite poole, kes keeldusid talle nõu andmast ja ütlesid ainult, et ta peaks toimima oma parima äranägemise järgi, ning lubasid talle võimalikult sõbralikku kaasabi osutada, missuguse valiku ta ka ei teeks. Melkisedekitel oli keelatud Aadama ja Eeva isiklikesse kavadesse sekkuda.
75:6.2 (844.4) Aadam teadis, et tema ja Eeva tegevus on läbi kukkunud: seda näitas juba Melkisedekite-hooldajate kohalviibimine, kuigi ta ei teadnud oma isiklikust seisundist ega teda ootavast saatusest midagi. Ta pidas kogu öö aru umbes tuhande kahesaja ustava poolehoidjaga, kes tõotasid oma juhile järgneda, ja järgmisel päeval suundusid need palverändurid keskpäeval Eedenist uut kodu otsima. Aadamale ei meeldinud sõda pidada ja ta eelistas seetõttu pigem esimese aia vastupanuta nodiitidele jätta.
75:6.3 (844.5) Eedeni karavani peatas kolmandal päeval pärast aiast lahkumist seeravitranspordi saabumine Jerusemist. Nüüd teatati Aadamale ja Eevale esmakordselt, mis pidi saama nende lastest. Sel ajal kui transport seisis, lasti otsustamisõiguseikka (kakskümmend aastat) jõudnud lastel valida, kas nad jäävad oma vanematega Urantiale või saavad Norlatiadeki Kõigekõrgemate hoolealusteks. Kaks kolmandikku eelistasid minna Edentiale, ligikaudu kolmandik aga jääda oma vanemate juurde. Kõik otsustamiseast nooremad lapsed viidi Edentiale. Mitte keegi poleks saanud vaadata selle Ainelise Poja ja Tütre kurba lahkumist oma lastest, mõistmata, et üleastuja tee on karm. Need Aadama ja Eeva järeltulijad on nüüd Edential; me ei tea, milline korraldus neile antakse.
75:6.4 (844.6) Kurb, väga kurb karavan valmistus edasi rändama. Kas oleks miski võinud olla veelgi traagilisem! Tulla maailma nii suurte lootustega, saada nii hea vastuvõtu osalisteks ning lahkuda siis häbiga Eedenist, kaotades rohkem kui kolm neljandikku oma lastest veel enne uue elupaiga leidmist!
75:7.1 (845.1) Sel ajal kui Eedeni karavan seisis, teatati Aadamale ja Eevale nende üleastumiste olemusest ja anti nende saatuse suhtes soovitusi. Otsuse langetamiseks ilmus kohale Gabriel. Ja otsus oli järgmine: planeedi Aadam ja Eeva mõistetakse üleastumises süüdi, nad on rikkunud selle asustatud maailma valitsejatena oma usalduslepingut.
75:7.2 (845.2) Süütundest rõhutuna rõõmustasid Aadam ja Eeva siiski väga teate üle, et nende kohtunikud Salvingtonil olid vabastanud nad kõigist süüdistustest „universumivalitsuse põlgamises”. Neid ei süüdistatud mässus.
75:7.3 (845.3) Eedeni paarile teatati, et nad olid alandanud end maailma sureliku seisundisse; et nad pidid nüüdsest käituma nagu Urantia mees ja naine ning siduma oma tuleviku maailma rasside tulevikuga.
75:7.4 (845.4) Aadama ja Eeva õpetajad olid neile juba ammu enne Jerusemilt lahkumist põhjalikult selgitanud, missugused tagajärjed on igal olulisel kõrvalekaldumisel jumalikest plaanidest. Ma olin neid isiklikult korduvalt hoiatanud nii enne kui ka pärast nende saabumist Urantiale, et üleastumine planeedil lõpeb paratamatult kindla karistusega, milleks on sureliku staatusesse langemine. Ent Aadama ja Eeva üleastumisega kaasnenud tagajärgi saab päriselt mõista vaid siis, kui saadakse aru ainelise poja seisuse klassi surematusest.
75:7.5 (845.5) 1. Aadam ja Eeva nagu nende kaaslased Jerusemilgi säilitasid oma surematuse intellektuaalse ühenduse kaudu Vaimu meelegravitatsiooni ringlusega. Kui see elutähtis toiteside meele eraldamise tulemusena katkeb, siis surematus, olenemata loodud-olendi eksistentsi vaimsest tasemest, kaob. Aadama ja Eeva intellektuaalse üleastumise vältimatuks tagajärjeks oli sureliku staatus, millele järgnes füüsiline lagunemine.
75:7.6 (845.6) 2. Urantia Aineline Poeg ja Tütar, kes olid isikustatud selle maailma sureliku ihu sarnasteks, sõltusid peale selle ka kahese ringlussüsteemi säilimisest, millest üks tulenes nende füüsilisest olemusest ja teine elupuu viljas salvestatud ülienergiast. Peainglist hooldaja oli Aadamat ja Eevat alati manitsenud, et usalduse rikkumine kulmineerub staatuse languses ning et pärast üleastumist jäävad nad sellest energiaallikast ilma.
75:7.7 (845.7) Caligastial õnnestus Aadam ja Eeva küll lõksu meelitada, aga ta ei saavutanud oma eesmärki ajendada neid avalikult universumi valitsuse vastu mässama. Nende tegu oli tõepoolest paheline, kuid nende süü ei seisnenud tõe hülgamises, samuti ei alustanud nad teadlikku mässu Kõikse Isa ja tema Looja-Poja õiglase valitsemise vastu.
75:8.1 (845.8) Aadam ja Eeva langesid tõesti oma kõrgest ainelisest poja seisusest alla sureliku inimese madalusse. Ent see ei tähendanud inimese pattulangemist. Inimsugu on vaatamata Aadama üleastumise vahetutele tagajärgedele ülendatud. Kuigi jumalik kava violetse rassi andmiseks Urantia rahvastele nurjus, said surelikud rassid Aadama ja tema järeltulijate piiratud panusest Urantia rassidesse tohutult kasu.
75:8.2 (846.1) Mingit „inimese pattulangemist” pole toimunud. Inimsoo ajalugu on järjestikuse evolutsiooni lugu ja Aadama annetumine täiustas maailma rahvaid tunduvalt, võrreldes nende varasema bioloogilise seisundiga. Urantia arenenumates tüvikondades on praegu isegi neljast erinevast allikast — andoniitidelt, sangikrassidelt, nodiitidelt ja Aadamalt — pärinevaid pärilikkustegureid.
75:8.3 (846.2) Aadamat ei tohiks inimsoo äraneetuse põhjuseks pidada. Kuigi tal ei õnnestunud jumalikku plaani edasi viia, kuigi ta rikkus lepingut Jumalusega, kuigi tema ja ta kaaslane loodud-olendi staatuses päris kindlasti langesid, vaatamata sellele kõigele aitas nende panus inimsoo Urantia tsivilisatsiooni suuresti edasi viia.
75:8.4 (846.3) Hinnates Aadama missiooni tulemusi oma maailmas, on igati õiglane arvestada ka planeedi seisundit. Kui Aadam oma kauni kaaslasega Jerusemilt sellele pimedale ja segaduses planeedile transporditi, seisis ta silmitsi peaaegu lootusetu ülesandega. Ent oleksid nad juhindunud Melkisedekite ja nende abiliste nõuannetest ja oleksid nad olnud kannatlikumad, oleksid nad lõpuks edu saavutanud. Aga Eeva kuulas kavalat isikuvabaduse ja planeedi tegevusvabaduse propagandat. Ta viidi nii kaugele, et ta hakkas katsetama ainelise poja seisuse eluplasmaga, lubades sellel talle usaldatud elul enneaegselt seguneda tolleaegse algselt Elukandjate kavandatud segaklassiga, mida oli varem segatud paljunemisvõimeliste olenditega kunagisest Planeedivürsti kaaskonnast.
75:8.5 (846.4) Te ei saavuta kogu oma Paradiisi tõusutee jooksul midagi, kui püüate kehtestatud jumalikust plaanist kannatamatult mööda hiilida, kasutades täiustumiseks kiireid lahendusi, isiklikke leiutisi või muid vahendeid täiuslikkuse teel, oma teel täiuslikkuse poole ja igavese täiuslikkuse nimel.
75:8.6 (846.5) Kokkuvõttes pole vist küll kogu Nebadonis olnud heidutavamat tarkuse läbikukkumist. Ent niisuguste väärsammude esinemises arenevates universumites pole midagi üllatavat. Me oleme üks osa hiiglaslikust loodust ja pole sugugi imelik, et kõik ei toimi päris täiuslikult, kuna meie universumit ei loodud täiuslikuna. Täiuslikkus on meie igavene siht, mitte päritolu.
75:8.7 (846.6) Kui universum oleks mehhanistlik, kui Esimene Suur Allikas ja Kese oleks ainult jõud, mitte samal ajal ka isiksus, kui kogu loodu oleks tohutu suur füüsilise aine kogum, mis alluks täpsetele seadustele, mida iseloomustavad ühetaolised energianähtused, siis võiks saavutada täiuslikkuse isegi vaatamata universumi puudulikule staatusele. Poleks lahkarvamusi, poleks tülisid. Kuid meie oma suhteliselt täiuslikus ja ebatäiuslikus arenevas universumis rõõmustame selle üle, et lahkarvamused ja arusaamatused on võimalikud, sest see tõendab isiksuse faktilist eksisteerimist ja tegutsemist universumis. Ja kui meie loodu on eksistents, milles domineerib isiksus, võib olla kindel isiksuse elujäämise, edasiliikumise ja saavutuste võimalustes; võime olla kindlad isiksuse kasvus, kogemustes ja avastustes. Universum on suurepärane just selle poolest, et see on isikuline ja edenev, mitte lihtsalt mehhaaniline ega isegi mitte passiivselt täiuslik!
75:8.8 (846.7) [Esitanud seerav Solonia, „hääl aias”.]
Urantia raamat
76. Kiri
76:0.1 (847.1) KUI Aadam otsustas esimese aia vastupanuta nodiitidele loovutada, ei saanud ta oma pooldajatega läände liikuda, sest eedenlastel polnud niisuguseks meresõiduks vajalikke laevu. Nad ei saanud minna põhja poole: põhjapoolsed nodiidid olid juba Eedenisse teel. Nad kartsid ka lõunasse minna, sest selles piirkonnas oli mägedes hulgaliselt vaenulikke hõime. Ainsana oli vaba tee itta ja nii nad rändasidki ida poole, Tigrise ja Eufrati jõe vahelistele tol ajal meeldivatele aladele. Ka paljud mahajäänud rändasid hiljem itta, et adamiitidega nende uues oru-kodukohas ühineda.
76:0.2 (847.2) Kain ja Sansa sündisid mõlemad enne, kui Aadama karavan sihtkohta, Mesopotaamia jõgede vahele jõudis. Sansa ema Laotta suri tütart sünnitades. Eeva kannatas väga, kuid jäi ellu, sest oli tugevam. Eeva võttis Laotta lapse Sansa oma rinnale ja kasvatas teda koos Kainiga. Sansa kasvas väga võimekaks naiseks. Temast sai põhjapoolsete siniste rahvaste juhi Sargani naine ja ta aitas kaasa tolleaegsete siniste inimeste edasiliikumisele.
76:1.1 (847.3) Aadama karavanil kulus Eufrati jõeni jõudmiseks peaaegu terve aasta. Nad saabusid sinna tulvavete ajal ja jäid peaaegu kuueks nädalaks laagrisse läänekalda tasandikele, enne kui võisid liikuda jõgedevahelisele maale, millest pidi saama nende teine aed.
76:1.2 (847.4) Kui teise aia maa-ala asukad kuulsid, et Eedeni aia kuningas ja kõrge preester on nende poole teel, põgenesid nad kiiruga idapoolsetesse mägedesse. Kohale jõudes leidis Aadam kogu soovitud territooriumi eest tühjana. Siin, uues paigas asus Aadam oma abilistega uusi elamuid ehitama ning uut kultuuri-ja usukeskust sisse seadma.
76:1.3 (847.5) Aadam teadis seda paika kui üht kolmest, mille Vani ja Amadoni väljapakutud aia võimaliku asukoha leidmiseks määratud komitee algselt välja oli valinud. Kaks jõge pakkusid sel ajal juba ise head looduslikku kaitset ja teisest aiast veidi põhja pool olid Eufrat ja Tigris nii lähestikku, et lõunapoolse territooriumi kaitseks sai jõgede vahele ehitada üheksakümne kilomeetri pikkuse kaitsemüüri.
76:1.4 (847.6) Kui rahvas oli end uues Eedenis sisse seadnud, tuli neil harjuda lihtsa eluviisiga, sest näis, et maapind on äraneetud. Loodus oli taas määramas sündmuste kulgu. Adamiidid olid nüüd sunnitud vaevaga hankima eluks vajalikku ettevalmistamata mullast ning tulema eluraskustega toime vaenuliku looduse ja sureliku eksistentsi vastuolude kiuste. Esimene aed oli nende jaoks osaliselt ettevalmistatud, kuid teine tuli luua oma kätetööga ja „oma palge higis”.
76:2.1 (848.1) Vähem kui kaks aastat pärast Kaini sündis Aabel, Aadama ja Eeva esimene teises aias sündinud laps. Kui Aabel sai kaheteistkümneaastaseks, otsustas ta hakata karjakasvatajaks, Kain oli valinud põllumeheameti.
76:2.2 (848.2) Tol ajal tavatseti kinkida preestritele seda, mis inimestel oli. Karjakasvatajad tõid oma kariloomi, põllumehed vilja. Kain ja Aabel tegid selle kombe kohaselt samuti preestritele regulaarseid annetusi. Need kaks noormeest olid korduvalt oma ametite suhtelise väärtuse üle vaielnud ja Aabel märkas peagi, et eelistati tema loomohvreid. Asjatult juhtis Kain tähelepanu esimesele Eedenile, kus oli eelistatud põlluvilju. Aabel ei võtnud teda kuulda ja pilkas oma vanemat venda, kes tundis end tõrjutuna.
76:2.3 (848.3) Esimese Eedeni ajal oli Aadam püüdnud tõepoolest loomohvrite toomist piirata, mistõttu Kaini väidetel oli tõepõhi all. Teise Eedeni usuelu oli aga raske korraldada. Aadamat koormati tuhande ja ühe ehitusalase, kaitse- ja põllundusküsimusega. Olles vaimselt väga masendatud, usaldas ta palveldamise ja hariduse korraldamise neile sünnipärastele nodiitidele, kes olid teeninud sel alal ka esimeses aias, aga jumalateenistusi pidanud nodiitidest preestrid pöördusid selle väga lühikese aja jooksul Aadamaeelse korra ja tavade juurde tagasi.
76:2.4 (848.4) Noormehed ei saanud omavahel hästi läbi ja ohvriandide küsimus aitas nendevahelise vihavaenu kasvule veelgi kaasa. Aabel teadis, et ta on nii Aadama kui ka Eeva laps ega jätnud Kainile kunagi meelde tuletamata, et tema isa pole Aadam. Kain ei olnud päris violetne, sest tema isa oli nodiitide rassist, mis oli hiljem segunenud sinise ja punase inimesega ja põliselanikest andoniitide tüvikonnaga. Kõik see koos Kaini loomupärase ja päritud sõjakusega pani teda oma noorema venna vastu üha kasvavat viha hauduma.
76:2.5 (848.5) Üks noormees oli kaheksateistkümneaastane, teine kahekümnene, kui nendevaheline pinge lõpuks lahenduse leidis: ühel päeval vihastasid Aabeli pilked tema sõjakat venda niivõrd, et Kain ta raevukalt rünnates tappis.
76:2.6 (848.6) Aabeli käitumine näitab keskkonna ja hariduse tähtsust iseloomu arengus. Aabelil oli ideaalne sünnipära ja pärilikkus on iseloomu põhialus, ent alaväärtusliku keskkonna mõju tegelikult neutraliseeris tema suurepärase pärandi. Aabelit mõjutasid ebasoodsad keskkonnatingimused väga, eriti noores eas. Kui ta oleks elanud kahekümne viie või kolmekümneaastaseks, oleks temast saanud hoopis teistsugune inimene: tema suurepärane veri oleks siis end ilmutanud. Hea keskkond ei saa küll madala sünnipära pärssivat mõju iseloomule päriselt ületada, kuid halb keskkond võib suurepärase sünnipära väga tõhusalt ära rikkuda, vähemalt nooremas eas. Hea sotsiaalne keskkond ja õige haridus on hea sünnipära võimalikult paremaks ärakasutamiseks vältimatu pinnas ja atmosfäär.
76:2.7 (849.1) Vanemad said Aabeli surmast teada, kui tema koerad tõid karja ilma peremeheta koju. Kain tuletas Aadamale ja Eevale üha rohkem meelde nende meeletut tegu ja nad toetasid tema otsust aiast lahkuda.
76:2.8 (849.2) Kaini elu Mesopotaamias ei olnud eriti õnnelik, sest ta oli nii erilise üleastumise sümbol. Kaaslased ei olnud tema vastu lausa ebasõbralikud, ent talle ei jäänud märkamata nende alateadlik pahakspanu tema juuresoleku suhtes. Kain teadis aga, et kuna ta ei kandnud mingit hõimumärki, võis esimene juhuslikult vastutulev naaberhõimu liige teda ära tappa. Hirm ja veidi ka süümepiin ajendasid teda kahetsema. Kaini sisimas ei olnud kunagi Kohandaja elanud, ta oli alati perekonna distsipliini trotsinud ja oma isa usku põlanud. Aga nüüd läks ta ema Eeva juurde ja palus tema vaimset abi ja juhendamist ning kui ta siiralt jumalikku abi palus, tuli Kohandaja temasse elama. See Kohandaja, kes elas ta sisimas ja sealt välja vaatas, andis Kainile selge eelise, mis tegi ta Aadama paljukardetud hõimu liikmetega võrdseks.
76:2.9 (849.3) Nii lahkus Kain teisest Eedenist hommiku poole, Noodimaale. Ta sai oma isa ühe rahvarühma suureks juhiks ja täitis teataval määral Serapatatia ettekuulutused, sest edendas tõesti kogu oma eluaja selle nodiitiderühma ja adamiitide vahelist rahu. Kain abiellus kauge nõbu Remonaga ja nende esimene poeg Hanok sai Eelami nodiitide juhiks. Nii püsis elamiitide ning adamiitide vahel sadu aastaid rahu.
76:3.1 (849.4) Aja möödudes ilmnesid teises aias üleastumise tagajärjed üha enam. Aadam ja Eeva tundsid suurt puudust oma endisest kaunist ja rahulikust kodust, samuti Edentiasse saadetud lastest. Oli tõesti kahju vaadata seda suurepärast paari, kes oli langenud maailma tavaliste lihalike olendite tasemele, ent nad talusid oma madalat seisust sündsalt ja meelekindlalt.
76:3.2 (849.5) Aadam tegeles targalt enamiku ajast oma lastele ja nende kaaslastele tsiviilhalduse, õpetamismeetodite ja usupalvuste alase koolituse andmisega. Kui ta poleks nii ettenägelik olnud, oleks pärast tema surma tekkinud meeletu korralagedus. Nii aga põhjustas Aadama surm tema rahva elutegevuses vähe muutusi. Ent Aadam ja Eeva olid juba ammu enne oma surma mõistnud, et nende lapsed ja poolehoidjad olid aegamööda õppinud oma Eedeni hiilgeaegu unustama. Ja enamikule poolehoidjatest oligi parem Eedeni suurejoonelisus unustada. Nii ei saanud neil tekkida asjatut rahulolematust oma vähemsoodsa keskkonnaga.
76:3.3 (849.6) Adamiitide tsiviilvalitsejad põlvnesid otseliinis esimese aia poegadest. Aadama esimene poeg, Aadamapoeg (Aadama poeg Aadam), asutas põhja pool teist Eedenit violetse rassi teise keskuse. Aadama teine poeg, Eevapoeg, sai meisterlikuks juhiks ja haldajaks, kes oli oma isale suureks abiks. Eevapoeg ei elanud nii kaua kui Aadam ja tema vanim poeg Jansad sai adamiitide hõimujuhina Aadama järglaseks.
76:3.4 (849.7) Usujuhid ehk preesterkond sai alguse Setist, Aadama ja Eeva vanimast teises aias sündinud ellujäänud pojast. Ta sündis sada kakskümmend üheksa aastat pärast Aadama saabumist Urantiale. Sett süvenes oma isa rahva vaimse seisundi parandamisse ja sai teise aia uue preesterkonna peaks. Tema poeg Enos seadis sisse uue palveldamiskorra ja pojapoeg Keenan asutas uue välismisjoniteenistuse kaugema ja lähema ümbruskonna hõimude tarvis.
76:3.5 (850.1) Setiitide preesterkond oli kolmene ettevõtmine, mis hõlmas religiooni, tervist ja haridust. Selle klassi preestreid koolitati pidama usutseremooniaid, teenima arstide ja sanitaarinspektoritena ning õpetama aia koolides.
76:3.6 (850.2) Aadama karavan oli võtnud esimesest aiast jõgedevahelisele maale kaasa sadu taimede ja teraviljade seemneid ning sibulaid, nad olid kaasa toonud ka suuri karju ja iga koduloomaliigi esindajaid. Seetõttu oli neil ümbruskonna hõimudega võrreldes suuri eeliseid. Nad said esialgse aia varasemast kultuurist üsna palju kasu.
76:3.7 (850.3) Aadam ja tema pere olid toitunud kuni esimesest aiast lahkumiseni alati puu- ja teraviljadest ning pähklitest. Teel Mesopotaamiasse olid nad söönud esmakordselt taimi ja köögivilju. Teises aias mindi varakult üle lihasöömisele, kuid Aadam ja Eeva ei võtnud liha kunagi oma igapäevatoiduks. Ka Aadamapoeg ja Eevapoeg ega teised esimese aia esimese põlvkonna lapsed ei hakanud lihasööjateks.
76:3.8 (850.4) Adamiidid ületasid oma kultuurisaavutuste ja intellektuaalse arengu poolest tunduvalt ümbruskonna rahvaid. Nad koostasid kolmanda tähestiku ja lõid ka muus osas alused nüüdisaegse kunsti, teaduse ja kirjanduse algete tekkele. Nad säilitasid siin Tigrise ja Eufrati vahelistel maadel kirjutamise, metallitöötlemise, keraamika ja kangakudumise kunsti ja lõid arhitektuuri, mida ei ületatud hiljem tuhandete aastate jooksul.
76:3.9 (850.5) Violetsete rahvaste kodune elu oli tolle aja kohta ideaalne. Lapsed pidid õppima põllumajanduse, oskustöö ja loomakasvatuse alastel koolituskursustel või õpetati neid täitma setiitide kolmeseid kohustusi: olema preester, arst ja õpetaja.
76:3.10 (850.6) Setiitide preesterkonnale mõeldes ärge segage neid üllameelseid ning õilsaid tervise- ja usuõpetajaid, neid hariduseandjaid, ära hilisemate hõimude ja ümbritsevate rahvaste väheväärtuslike ja äritsevate preesterkondadega. Nende religioossed kontseptsioonid Jumalusest ja universumist olid kõrgelt arenenud ja enam-vähem täpsed, nende tervishoiunõuded oma aja kohta suurepärased ja nende õpetamismeetodeid pole praegusekski ületatud.
76:4.1 (850.7) Aadam ja Eeva rajasid violetse inimrassi, üheksanda Urantiale ilmunud inimrassi. Aadamal ja tema järeltulijatel olid sinised silmad ning violetsetele rahvastele oli iseloomulik hele jume koos heleda juuksevärvusega: kollane, punane ja pruun.
76:4.2 (850.8) Eeva ei pidanud sünnitades valusid kannatama, sünnitusvalusid polnud ka varastel arengurassidel. Alles areneva inimese liitumisel nodiitidega ja hiljem adamiitidega tekkinud segarassid hakkasid tugevaid sünnitusvalusid tundma.
76:4.3 (851.1) Aadam ja Eeva nagu nende vennad Jerusemil said energiat kahesest toitumisest, elatudes nii toidust kui ka valgusest, mida täiendasid teatavad Urantial ilmutamatud superfüüsilised energiad. Nende järglased Urantial seda energia omastamisvõimet ja valgusringlust vanematelt ei pärinud. Neil oli vaid üks ringlus, inimtüüpi vereringe. Nad olid loodud surelikena, kuid olid pikaealised, ehkki pikaealisus vähenes iga järgmise põlvkonnaga inimese tavalise normini.
76:4.4 (851.2) Aadam ja Eeva ning nende laste esimene põlvkond ei tarvitanud toiduks loomade liha. Nad elatusid täielikult ainult „puude viljast”. Pärast esimest põlvkonda hakkasid kõik Aadama järglased piimatooteid sööma, kuid paljud neist jätkasid lihata toitumist. Paljud lõunapoolsed hõimud, kellega nad hiljem ühinesid, ei söönud samuti liha. Hiljem rändas enamik neist taimetoitlaste hõimudest itta ja on praeguseks segunenud India rahvastega.
76:4.5 (851.3) Aadam ja Eeva ületasid nii oma füüsilise kui ka vaimse nägemuse poolest tunduvalt praegusaja rahvaid. Nende erilised tajumismeeled olid palju teravamad ning nad olid võimelised nägema keskteelisi ja inglihulki, Melkisedekeid ja langenud Vürst Caligastiat, kes tuli mitmeid kordi oma ülla järeltulijaga aru pidama. Neil säilis võime näha neid taevaseid olendeid enam kui sada aastat pärast üleastumist. Nende lastel need erilised meeled nii teravalt ei väljendunud ja iga järgmise põlvkonnaga kaldusid veelgi vähenema.
76:4.6 (851.4) Aadama laste sisimas elas tavaliselt Kohandaja, sest neil kõigil oli kaheldamatu ellujäämisvõime. Need kõrgelt arenenud järeltulijad ei olnud nii kartlikud kui evolutsiooni lapsed. Urantia praegustel rassidel on nii palju hirme sellepärast, et teie esivanemad said rassi füüsilise ülendamise kavade varajase nurjumise tõttu väga vähe Aadama eluplasmat.
76:4.7 (851.5) Aineliste Poegade ja nende järglaste keharakkudel on haigustele vastupanemise võime palju suurem kui planeedi põliselanikest arengulistel olenditel. Põlisrasside keharakud on lähedased maailma mikroskoopilistele ja ultramikroskoopilistele haigusttekitavatele elusorganismidele. Selle asjaoluga on seletatav, miks Urantia rahvad peavad nii palju teadusalaseid pingutusi tegema, et vastu panna nii paljudele füüsilistele häiretele. Te oleksite haigustele hoopis vastupanuvõimelisemad, kui teie rassid kannaksid endas rohkem Aadamast pärinevat elu.
76:4.8 (851.6) End Eufrati ääres teises aias sisse seadnud, otsustas Aadam jätta maailma võimalikult palju oma eluplasmat, et sellest oleks pärast tema surma kasu. Seetõttu pandi Eeva kaheteistkümneliikmelise rassitäiustamiskomisjoni esinaiseks ja enne Aadama surma oli see komisjon valinud Urantial välja 1 682 kõrgeimat tüüpi naist, keda eostati Aadama eluplasmaga. Kõik nende lapsed peale 112 kasvasid täiskasvanuks, nii et maailma tuli juurde 1 570 kõrgelt arenenud meest ja naist. Kuigi neid emakandidaate valiti kõigist ümbruskonna hõimudest ja nad esindasid enamikku maakera rasse, oli suurem osa neist valitud nodiitide kõrgeimatest tüvikondadest ja nad moodustasid vägeva andiitide rassi varased alged. Kõik need lapsed sündisid ja kasvasid oma emade hõimudes.
76:5.1 (851.7) Üsna varsti pärast teise Eedeni sisseseadmist teatati Aadamale ja Eevale, et nende kahetsus on vastu võetud ning ehkki nad on määratud kannatama oma maailma surelike saatust, peaksid nad kindlasti sobima vastuvõtmiseks Urantia magavate ellujääjate ridadesse. Nad uskusid täielikult seda ülestõusmise ja rehabiliteerimise evangeeliumi, mida Melkisedekid neile nii liigutavalt kuulutasid. Nende üleastumine oli olnud väärotsus, mitte aga teadliku ja kaalutletud mässu patt.
76:5.2 (852.1) Aadamal ja Eeval kui Jerusemi kodanikel ei olnud Mõttekohandajat ning kui nad Urantial esimeses aias elasid, ei elanud Kohandajad ka nende sisimas. Ent peagi pärast nende langemist sureliku seisundisse said nad teadlikuks uuest kohalolekust endas ja mõistsid, et nende inimlik staatus koos siira kahetsusega on Kohandajatele elu nende sisimas võimalikuks teinud. Teadmine neis elavatest Kohandajatest andis Aadamale ja Eevale kogu nende ülejäänud elu palju jõudu; nad teadsid, et nende tegevus Satania Aineliste Poegadena oli nurjunud, kuid ka et Paradiisi elujärk on neile kui universumi tõusvatele poegadele ikka veel avatud.
76:5.3 (852.2) Aadam teadis ülestõusmisest usulise elukorralduse lõpus, mis toimus samaaegselt tema saabumisega planeedile, ning uskus, et temagi taasisikustub koos oma kaaslasega tõenäoliselt seoses järgmise poja seisuse klassi tulekuga. Ta ei teadnud, et selle universumi suverään Miikael nii varsti Urantiale ilmub, vaid arvas, et järgmisena saabuv Poeg on Avonalide klassist. Miikaeli ainus neile antud isiklik sõnum oli Aadamale ja Eevale lohutav, samas aga mõnevõrra raskesti arusaadav. Selles sõnumis sisaldus lisaks muudele sõprus- ja lohutusväljenditele ka teade: „Ma kaalusin teie üleastumise asjaolusid, mäletades teie südamesoovi olla alati ustav minu Isa tahtele, ja minu saabudes Urantiale kutsutakse teid sureliku une hõlmast, kui minu maailma alama astme Pojad pole enne seda teie järele saadetud.”
76:5.4 (852.3) See oli Aadamale ja Eevale suur mõistatus. Nad suutsid mõista selle sõnumi varjatud lubadust võimaliku erilise ülestõusmise kohta ja see rõõmustas neid väga, ent nad ei mõistnud vihjet, et nad võivad puhata kuni ülestõusmiseni, mis kaasneb Miikaeli isikliku ilmumisega Urantiale. Seetõttu kuulutas Eedeni paar alati, et kunagi saabub Jumala Poeg, ja andsid ka oma armsatele edasi usu, vähemalt igatsuse, et nende eksimuste ja murede maailmast võib saada maailm, kus selle universumi valitseja soovib tegutseda Paradiisi annetuva Pojana. See tundus liiga ilus, et olla tõsi, kuid Aadam hellitas tõepoolest mõtet, et riidudest räsitud Urantiale võib saada Satania süsteemis osaks siiski kõige suurem õnn, et ta võib saada kõige kadestamisväärsemaks planeediks kogu Nebadonis.
76:5.5 (852.4) Aadam elas 530 aastaseks ja suri teie mõistes kõrges eas. Tema füüsiline mehhanism kulus lihtsalt ära, lagunemisprotsess sai lõpuks taastumisprotsessist võitu ja saabus paratamatu lõpp. Eeva oli surnud üheksateist aastat varem, sest ta süda oli nõrgaks jäänud. Mõlemad maeti jumaliku teenistuse templi keskele, mis oli ehitatud nende plaanide järgi varsti pärast seda, kui kolooniat ümbritsev müür valmis. Ja siit saigi alguse tava matta silmapaistvaid ning vagasid mehi ja naisi palveldamispaikade põranda alla.
76:5.6 (852.5) Urantia aineülene valitsus jätkas Melkisedekite juhendamisel oma tööd, ent otsene füüsiline side arenevate rassidega oli katkenud. Planeedivürsti kehalise kaaskonna saabumise kaugest ajast kuni Vani ja Amadoni ja hiljem Aadama ja Eeva saabumiseni olid planeedil viibinud universumi valitsuse füüsilised esindajad. Ent Aadama üleastumisega jõudis see valitsemiskord, mis oli kestnud enam kui nelisada viiskümmend tuhat aastat, lõpule. Inglitest abilised jätkasid vaimsetes sfäärides koos Mõttekohandajatega võitlust, töötades kangelaslikult üksikisikute päästmise nimel, ent maakera surelikele avaldati üldisem plaan maailma kestvamaks hüvanguks alles Machiventa Melkisedeki saabudes Aabrahami ajal. Machiventa Melkisedek lõi Jumala Poja võimu, kannatlikkuse ja mõjujõuga aluse õnnetu Urantia edasiseks ülendamiseks ja vaimseks taastamiseks.
76:5.7 (853.1) Urantia saatus pole aga olnud ainult õnnetu, sellel planeedil on Nebadoni kohalikus universumis ka kõige rohkem vedanud. Urantialased peaksid pidama endale kasulikuks nii seda, et nende esivanemate eksimused ja nende maailma varaste valitsejate vead viisid planeedi lootusetu segaduse seisundisse, mille paiskas veel enam segi pahe ja patt, kui ka seda, et just säärane pimedus Nebadoni Miikaelile nii sügava mulje jättis, et ta valis selle maailma areeniks, kus taevase Isa armastavat isiksust ilmutada. Urantia ei vajanud Loojat-Poega mitte niivõrd oma segipaisatud asjade korrastamiseks, vaid pigem andis Urantial valitsev pahe ja patt Loojale-Pojale kontrastsema tausta, mis tõi Paradiisi Isa võrratu armastuse, halastuse ja kannatlikkuse paremini esile.
76:6.1 (853.2) Aadam ja Eeva läksid oma surelikule puhkusele tugeva usuga Melkisedekitelt saadud lubadustesse, et nad ärkavad kunagi surmaunest, jätkamaks elu eluasemeilmades, mis olid neile enne nende lähetamist Urantiale violetse rassi ainelises ihus nii tuttavaks saanud.
76:6.2 (853.3) Nad ei jäänud maailma surelike teadvuseta une unustusse pikalt puhkama. Kolmandal päeval pärast Aadama surma, teisel päeval pärast tema aupaklikku matust, andis Lanaforge Gabrielile korralduse, mida toetasid valitsev Edentia Kõigekõrgem ja Miikaeli nimel Salvingtoni Päevilt Ühtne, korraldada eriline loendus neile silmapaistvatele isiksustele, kes olid Aadama üleastumisest Urantial ellu jäänud. Vastavalt sellele erilise ülestõusmise käsule, mis oli Urantia seerias kahekümne kuues, taasisiksustati ja taaskoondati Aadam ja Eeva Satania eluasemeilmade ülestõusmissaalides koos oma 1316 kaaslasega esimese aia kogemusest. Paljud teised ustavad hinged olid Aadama saabumise ajaks juba üles viidud ning sellega kaasnes usulis-elukorralduslik kohtumõistmine nii magavate ellujääjate kui ka elavaks arvatud tõusuteeliste üle.
76:6.3 (853.4) Aadam ja Eeva läbisid kiiresti järjestikuse tõusu maailmad ja omandasid Jerusemi kodakondsuse, saades taas oma päritoluplaneedi elanikeks, kuid seekord teise universumiisiksuste klassi liikmetena. Nad lahkusid Jerusemilt alaliste elanikena, Jumala Poegadena, tagasi pöördusid aga tõusukodanikena, inimese poegadena. Nad võeti kohe Urantia teenistusse süsteemi keskusmaailmas ning määrati hiljem nelja ja kahekümne nõuniku hulka, kes moodustavad praegu Urantia nõuandva-juhtiva organi.
76:6.4 (854.1) Ja nii lõpebki lugu Urantia Planeedi Aadamast ja Eevast, lugu katsumusest, tragöödiast ja triumfist, vähemalt heade kavatsustega, kuid eksiteele viidud Ainelise Poja ja Tütre isiklikust triumfist, ja kahtlemata lõppkokkuvõttes lugu nende maailma ning selle mässust vintsutatud ja pahest vaevatud asukate lõplikust triumfist. Kokkuvõttes andsid Aadam ja Eeva inimsoo kiiresse tsiviliseerimisse ja kiirendatud bioloogilisse arengusse vägeva panuse. Neist jäi maakerale kõrge kultuur, kuid nii arenenud tsivilisatsioonil ei olnud võimalik Aadama pärandi varase hajumise ja pärastise kadumise tõttu püsima jääda. Tsivilisatsiooni loovad inimesed, tsivilisatsioon ei loo inimesi.
76:6.5 (854.2) [Esitanud seerav Solonia, „hääl aias”.]
Urantia raamat
77. Kiri
77:0.1 (855.1) ENAMIKUS Nebadoni asustatud maailmades on üks või mitu ainulaadsete olendite rühma, kes eksisteerivad elutegevuse tasemel, mis on ligikaudu poolel teel maailma surelikest kuni ingliklassideni, seepärast nimetataksegi neid keskteelisteks. Nende tekkimine aja jooksul näib olevat juhus, kuid neid leidub kõikjal nii palju ja nad on nii väärtuslikud abilised, et me kõik oleme neid ammu aktsepteerinud oma ühise planeedihoolekande ühe tähtsaima klassina.
77:0.2 (855.2) Urantial tegutseb kaks erinevat keskteeliste klassi: esmane ehk vanem korpus, mis tekkis juba Dalamatia päevil, ja teisene ehk noorem rühm, mis pärineb Aadama ajast.
77:1.1 (855.3) Esmased keskteelised on tekkinud ainelise ja vaimse ainulaadses vastastikuses seoses Urantial. Me teame samasuguste loodud-olendite olemasolust ka teistes maailmades ja teistes süsteemides, kuid nad on tekkinud teistsugusel viisil.
77:1.2 (855.4) Tuleks alati arvestada, et Jumala Poegade järjestikused annetumised areneval planeedil kutsuvad maailma vaimumajanduses esile märgatavaid muutusi ja muudavad vaimse ja ainelise vahelise seose toimet planeedil mõnikord selliselt, et tekivad tõepoolest raskestimõistetavad olukorrad. Just niisugust ainulaadset vastastikust seost illustreerib ka Vürst Caligastia kaaskonna saja kehalise liikme seisund: Jerusemi tõusuteelistest morontiakodanikena olid nad aineülesed, paljunemisvõimeta loodud-olendid. Urantia planeedi laskuvate hoolekandjatena olid nad ainelised soolised olendid, kes olid võimelised sigitama ainelisi järglasi (mida mõned neist hiljem ka tegid). Me ei suuda küll rahuldavalt selgitada, kuidas see sadakond võis aineülesel tasemel vanemarollis tegutseda, kuid täpselt nii juhtus. Kehalise kaaskonna mees- ja naisliikme aineülese (mittesugulise) armuühte tulemusena ilmus esmaste keskteeliste esmasündinu.
77:1.3 (855.5) Kohe avastati, et sellesse klassi kuuluv loodud-olend, kes jäi sureliku ja inglitaseme vahele, on Vürsti keskuse tegevuses väga kasulik ja igale paarile kehalises kaaskonnas anti nüüd luba luua samasugune olend. Selle pingutuse tulemusena tekkis esimene viiekümnest keskteelisest koosnev rühm.
77:1.4 (855.6) Olles selle ainulaadse rühma tööd ühe aasta jooksul jälginud, andis Planeedivürst loa piiramatult keskteelisi sigitada. Seda plaani viidi ellu seni, kuni loomisvõimet jätkus ja nii loodigi esialgne 50 000-liikmeline korpus.
77:1.5 (856.1) Keskteelised loodi pooleaastaste vahedega ja kui igal paaril oli sündinud tuhat niisugust olendit, neid enam juurde ei tekkinud. Pole mingit seletust, miks see võime pärast tuhandenda järglase ilmumist kadus. Kõik edasised katsed lõppesid alati nurjumisega.
77:1.6 (856.2) Need loodud-olendid moodustasid Vürsti valitsuse luurekorpuse. Nad liikusid kõikjal ringi, uurides ja jälgides maailma rasse ning osutades Vürstile ja tema kaaskonnale muid hindamatuid teeneid planeedi keskusest kaugel asuvate inimühiskondade mõjutamise töös.
77:1.7 (856.3) Selline valitsemiskord püsis kuni planeedi mässu traagiliste päevadeni, mil langes lõksu veidi üle nelja viiendiku esmastest keskteelistest. Ustav korpus astus Melkisedekite-hooldajate teenistusse ja tegutses kuni Aadama ajani Vani juhtimisel.
77:2.1 (856.4) Ehkki see on lugu Urantia keskteeliste päritolust, olemusest ja tegutsemisest, tuleb meil kahe klassi — esmase ja teisese — suguluse tõttu lugu esmastest keskteelistest siinkohal katkestada, et jälgida põlvnemisliini Vürst Caligastia kehalise kaaskonna mässulistest liikmetest planeedi mässu ajast kuni Aadama ajani. Sellest põlvnemisliinist pärinesid teise aia algusaegadel pooled teiseste keskteeliste esivanematest.
77:2.2 (856.5) Vürsti kaaskonna füüsilised liikmed olid loodud sooliste olenditena, et nad saaksid osaleda selliste järglaste sigitamisel, kelles oleksid kombineeritud nende erilise klassi ja Andoni hõimude valitud tüvikonna omadused, ja kõike seda tehti Aadama hilisema ilmumise ootuses. Elukandjad olid kavandanud uut tüüpi surelikud, kes oleksid tekkinud Vürsti kaaskonna ja Aadama-Eeva järglaste esimese põlvkonna liidust. Nad olid kavandanud seega planeedi loodud-olendite uue klassi tekkimise, kellest pidid saama inimühiskonna õpetajad-valitsejad. Neile olenditele kavandati sotsiaalne suveräänsus, mitte tsiviilsuveräänsus. Ent kuna see projekt peaaegu täielikult nurjus, ei saagi me teada, missugusest soodsate juhiomaduste ja võrratu kultuuriga aristokraatiast Urantia ilma jäi. Sest kuigi kehaline kaaskond hiljem järglasi andis, toimus see pärast mässu, kui nad olid süsteemi eluvooludest ära lõigatud.
77:2.3 (856.6) Mässujärgsel ajastul toimus Urantial palju ebatavalisi sündmusi. Suur tsivilisatsioon, Dalamatia kultuur, lagunes. „Nefiilid (nodiidid) olid sel ajal maa peal ja kui need jumalate pojad heitsid inimeste tütarde juurde, kes neile lapsi ilmale tõid, olid nende lapsed „muistse aja vägimehed”, „kuulsad mehed”.” Kuigi nad olid vaevalt küll „jumalate pojad”, pidasid nende aegade arenevad surelikud kaaskonda ja nende esimesi järglasi jumalate poegadeks; legendides võimendati isegi nende kehapikkust. Sellest pärinebki siis peaaegu kõikjal levinud muistend jumalatest, kes tulid maa peale ja sigitasid siin inimtütardega iidse kangelaste rassi. Kogu see legend läks veelgi segasemaks, kui rassid segunesid hiljem teises aias ilmunud adamiitidega.
77:2.4 (857.1) Kuna Vürsti kaaskonna sadakond kehalist liiget kandsid endas andoniitide inimtüvikondade sugurakke, oleks pidanud olema loomulik, et nende sugulisel paljunemisel sarnaneks nende järeltulijad teiste andoniitidest vanemate järeltulijatega. Ent kui kaaskonna kuuskümmend liiget, Nodi poolehoidjad, tegelikult sugulisel teel paljunesid, osutusid nende lapsed peaaegu igas suhtes nii andoniitidest kui ka sangikrahvastest tunduvalt arenenumaks. See ootamatult kõrge tase oli iseloomulik mitte ainult nende füüsilistele ja intellektuaalsetele omadustele, vaid ka vaimsetele võimetele.
77:2.5 (857.2) Need nodiitide esimeses põlvkonnas ilmnenud muteerunud jooned tulenesid teatavatest muutustest, mis olid kantud andoniitide sugurakkude ülesehitusse ja keemilistesse koostisainetesse. Neid muutusi põhjustas Satania süsteemi võimsate elualalhoiuringluste olemasolu kaaskonna liikmete kehades. Need eluringlused sundisid Urantia erilise algkuju kromosoome rohkem ümber korralduma Nebadonis ettenähtud eluavaldumisvormide Satania eristandardite algkujude järgi. See sugurakkude muundumine süsteemi eluringluste toimel on üsna sarnane sellega, kuidas Urantia teadlased muudavad taimede ja loomade sugurakke röntgenikiirtega.
77:2.6 (857.3) Seega tekkisid nodiitide rahvad teatavatest iseäralikest ja ootamatutest muutustest eluplasmas, mille Avaloni kirurgid olid kandnud andoniitidest doonorite kehadest kehalise kaaskonna liikmete kehadesse.
77:2.7 (857.4) Nagu mäletate, olid sada andoniidist eluplasmadoonorit omakorda saanud osa elupuu orgaanilisest täiendusest, nii et ka nende kehas sisaldus Satania eluvoole. Nelikümmend neli teisendatud andoniiti, kes koos kaaskonnaga mässuga ühinesid, leidsid endi hulgast paarilisi ja andsid suure panuse nodiidi rahva tüvikondade parandamiseks.
77:2.8 (857.5) Need kaks rühma, kuhu kuulus 104 andoniidi teisendatud sugurakkude kandjat, ongi nodiitide esivanemad, kaheksas Urantiale ilmunud rass. See inimelu uus joon Urantial on järjekordne etapp esialgsest kavast kasutada seda planeeti elu teisendamise maailmana, kuigi kirjeldatud juhtum oli üks ettenägematutest arengutest.
77:2.9 (857.6) Puhtad nodiidid olid suurepärane rass, kuid nad segunesid järk-järgult maa arenevate rahvastega ja mandusid peagi tugevasti. Kümme tuhat aastat pärast mässu olid nad sedavõrd taandarenenud, et nende keskmine eluiga polnud palju pikem arengurasside omast.
77:2.10 (857.7) Kui arheoloogid kaevavad välja nodiitide hilisemate järeltulijate sumerite savitahvlikroonikaid, leiavad nad loetelusid sumeri kuningatest, mis hõlmavad mitme tuhande aasta pikkusi perioode. Ja mida kaugemale need kroonikad ajas tagasi lähevad, seda pikem on iga kuninga valitsemisaeg: ligikaudu kahekümne viiest või kolmekümnest aastast kuni saja viiekümne aastani ja kauem. Vanemate kuningate pikem valitsemisaeg kinnitab, et mõned varased nodiitide valitsejad (Vürsti kaaskonna otsesed järeltulijad) elasid tõepoolest oma järeltulijatest kauem, samuti osutab see püüdele näidata dünastiate põlvnemist Dalamatiast.
77:2.11 (857.8) Nende pikaealiste isikute eluea arvestuses võidi aastate asemel ajaperioodina ka kuid kasutada. Seda võib täheldada piiblis Aabrahami genealoogias ja hiinlaste varastes kroonikates. Nii pikk inimelu kestus on legendides põhjustatud kahekümne kaheksa päevase kuu kui ajaperioodi ärasegamisest hiljem kasutuselevõetud aastaga, mis koosnes rohkem kui kolmesaja viiekümnest päevast. Näiteks kirjutatakse mehest, kes elas üle üheksasaja „aasta”. See periood vastab vähem kui seitsmekümnele aastale ja niisugust elu loeti kaua aega väga pikaks; „kuuskümmend ja kümme aastat”, nagu seda eluiga hiljem nimetati.
77:2.12 (858.1) Ajaarvestus kahekümne kaheksa päevaste kuude kaupa jäi püsima veel kauaks pärast Aadama aega. Ent kui egiptlased otsustasid ligikaudu seitse tuhat aastat tagasi kalendrit reformida, tegid nad seda suure täpsusega, võttes kasutusele 365-päevase aasta.
77:3.1 (858.2) Pärast Dalamatia vettevajumist liikusid nodiidid põhja ja itta ning asutasid peagi oma rassi ja kultuuri keskusena uue linna Dilmuni. Ligikaudu viiskümmend tuhat aastat pärast Nodi surma, kui Vürsti kaaskonna järeltulijaid oli juba liiga arvukalt, et leida elatist oma uue linna Dilmuni vahetus ümbruses asuvalt maalt, ja kui nad olid hakanud looma segaabielusid piiri taga elavate andoniitide ja sangikhõimudega, tuli nende juhtidele mõte, et nende rassi ühtsuse säilitamiseks tuleks midagi ette võtta. Kutsutigi kokku hõimude nõukogu ja pärast pikka kaalutlemist kinnitati Nodi järglase Babloti kava.
77:3.2 (858.3) Bablot pani ette püstitada rassi auks ja hiilguseks nende tolleaegse territooriumi keskele pretensioonikas tempel. Sellel pidi olema torn, milletaolist maailm polnud veel näinud. Ehitisest pidi saama suurejooneline mälestusmärk nende möödunud suurusele. Paljud soovisid, et monument püstitataks Dilmunisse, kuid teised väitsid, et nii suur ehitis tuleks rajada ohutusse kaugusse merest, sest neil olid meeles lood esimese pealinna Dalamatia merrekadumisest.
77:3.3 (858.4) Babloti kavade kohaselt pidid uued hooned saama nodiitide kultuuri ja tsivilisatsiooni tulevase keskuse südameks. Ta seisukohad jäid lõpuks peale ja ehitamist alustatigi tema plaanide alusel. Uuele linnale kavatseti anda torni arhitekti ja ehitaja järgi nimeks Bablot. Hiljem hakati seda paika nimetama Bablodiks ja lõpuks Paabeliks.
77:3.4 (858.5) Nodiitides tekitasid selle ettevõtmise kavad ja eesmärgid mõnevõrra segaseid tundeid. Ka nende juhid ei olnud ehitusplaanide ega hoonete hilisema kasutamise osas päris ühel nõul. Pärast neli ja pool aastat kestnud tööd puhkes torni ehitamise eesmärgi ja põhjuse üle suur vaidlus. Tüli muutus nii ägedaks, et kogu töö seiskus. Toidukandjad levitasid lahkarvamuste kohta uudiseid ja ehitusplatsile kogunes arvukaid hõime. Torni ehitamise otstarbe kohta valitses kolm erinevat seisukohta.
77:3.5 (858.6) 1. Suurim rühm, mis moodustas kogunenutest peaaegu poole, soovis, et torn ehitataks kui nodiitide ajaloo ja rassi üleoleku mälestusmärk. Nad arvasid, et sellest peaks saama suur ja mõjuv ehitis, mis ärataks imetlust kõigis tulevastes põlvedes.
77:3.6 (858.7) 2. Suuruselt teine rühm soovis, et torn oleks mälestusmärk Dilmuni kultuurile. Nad nägid ette, et Bablotist saab suur kaubandus-, kunsti- ja tööstuskeskus.
77:3.7 (859.1) 3. Väikseim ja vähemusse jäänud rühm arvas, et torni ehitamine annab võimaluse heastada Caligastia mässus osalenud esiisade rumalust. Nad väitsid, et torn tuleks pühendada kõige Isa palveldamisele ja et uue linna eesmärgiks peakski olema asuda Dalamatia kohale, sellest peaks saama ümbruskonna barbarite kultuuri-ja usukeskus.
77:3.8 (859.2) Religioosse rühma seisukoht hääletati kohe maha. Enamus lükkas tagasi õpetuse, et nende esivanematel lasus mässu süü, sest niisugune rassi häbiplekk oli neile vastumeelt. Ühe arvamuse kolmest tagasi lükanud ja suutmata ülejäänud kaht vaidluse teel lahendada, alustasid nad võitlust. Usupooldajad, kes võitluses ei osalenud, põgenesid lõuna poole oma kodudesse, nende kaaslased aga võitlesid, kuni olid teineteise peaaegu hävitanud.
77:3.9 (859.3) Ligikaudu kaksteist tuhat aastat tagasi tehti teine katse Paabeli torni püstitada. Andiitide segarassid (nodiidid ja adamiidid) otsustasid ehitada uue templi esimese varemetele, kuid see ettevõtmine ei leidnud piisavalt toetust, mistõttu kukkus omaenda pretensioonika raskuse all kokku. Pikka aega nimetati seda piirkonda Paabeli maaks.
77:4.1 (859.4) Nodiitide hajumine tulenes otseselt mõlemale osapoolele laastavalt mõjunud Paabeli torni konfliktist. See kodusõda vähendas tunduvalt puhtamate nodiitide arvu ja oli paljuski põhjuseks, miks neil ei õnnestunud suurt Aadama-eelset tsivilisatsiooni rajada. Sellest ajast algas nodiitide kultuuri enam kui sada kakskümmend tuhat aastat kestnud langus, kuni Aadama vere lisamine seda taas turgutas. Ent ka Aadama ajal olid nodiidid ikka veel võimekas rahvas. Paljud nende segaverelised järeltulijad olid aia ehitajate seas ja mitmed Vani rühma kaptenid olid nodiidid. Sellest rassist olid pärit ka mõned kõige võimekamad isikud, kes Aadama kaaskonnas teenisid.
77:4.2 (859.5) Kohe pärast Babloti konflikti rajati kolm neljast nodiitide suurest keskusest.
77:4.3 (859.6) 1. Läänepoolsed ehk Süüria nodiidid. Rahva või rassi mälestusmärgi pooldajate jäänused rändasid põhja poole ja ühinesid andoniitidega, et rajada Mesopotaamiast loodesse hilisemad nodiitide keskused. See oli laialihajuvate nodiitide suurim rühm, mis andis suure panuse hilisema assüüria tüvikonna tekkimisse.
77:4.4 (859.7) 2. Idapoolsed ehk Eelami nodiidid. Kultuuri ja kaubanduse propageerijad rändasid suurte hulkadena itta Eelamisse ja ühinesid seal segunenud sangikhõimudega. Kolmkümmend kuni nelikümmend tuhat aastat tagasi elanud elamiidid olid saanud oma loomult suures osas sangikrahvasteks, kuigi nende tsivilisatsioon püsis ümbruskonna barbaritest kõrgemal tasemel.
77:4.5 (859.8) Pärast teise aia sisseseadmist hakati seda lähedalasuvat nodiitide asulat nimetama Noodimaaks ning selle nodiidirühma ja adamiitide vahelisel pikal suhtelise rahu perioodil segunesid need kaks rassi suuresti, sest Jumala Pojad (adamiidid) tavatsesid üha enam astuda segaabiellu inimeste tütardega (nodiitidega).
77:4.6 (860.1) 3. Keskmised ehk sumerieelsed nodiidid. Väike rühm Tigrise ja Eufrati jõe suudmealal säilitas oma rassiterviklikkuse paremini. Nad jäid püsima tuhandeteks aastateks ja andsid lõppkokkuvõttes nodiitidest esivanemad, kelle segunemisest adamiitidega said alguse ajaloolised sumeri rahvad.
77:4.7 (860.2) Sellega on seletatav, miks sumerid nii äkki ja saladuslikult Mesopotaamias areenile ilmusid. Teadlased ei jõua iialgi nende Sumeri hõimude juurteni, mis tekkisid kakssada tuhat aastat tagasi, pärast Dalamatia vettevajumist. Nende iidsete hõimude algaegadest pole kusagil mujal maailmas jälgegi, kuid nad kerkisid äkki tsivilisatsiooni horisondile küpse ja kõrge kultuurina, millel olid olemas templid, metallitöötlemine, põllumajandus, loomakasvatus, keraamika, kudumine, äriseadused, tsiviilkoodeks, religioossed tseremooniad ja vana kirjasüsteem. Ajaloolise ajastu alguseks olid nad Dalamatia tähestiku juba ammu unustanud ja võtnud kasutusele Dilmunist pärit iseäraliku kirjasüsteemi. Sumeri keel, mis on maailmale tegelikult kaduma läinud, ei olnud semiidi keel, sellel oli palju ühist niinimetatud aaria keeltega.
77:4.8 (860.3) Sumeritest jäänud põhjalikud ürikud kirjeldavad üht tähelepanuväärset asulat Pärsia lahe ääres, varasema Dilmuni linna lähedal. Egiptlased nimetasid seda iidse hiilguse linna Dilmatiks, hilisemad adamiseeritud sumerid ajasid mõlemad segi nodiitide linna Dalamatiaga ja nimetasid kõiki kolme Dilmuniks. Arheoloogid ongi juba leidnud iidseid sumeri savitahvleid, mis kirjeldavad seda maist paradiisi, „kus Jumalad õnnistasid inimkonda esmakordselt tsiviliseeritud ja kultuurse elu eeskujuga”. Ning neid Dilmunit, inimeste ja Jumala paradiisi, kirjeldavaid tahvleid lebab nüüd sügavas rahus paljude muuseumide tolmustel riiulitel.
77:4.9 (860.4) Sumerid teadsid küll hästi esimest ja teist Eedenit, kuid pidasid põhjapoolseid aiaelanikke vaatamata laialdastele segaabieludele adamiitidega endiselt võõraks rassiks. Sumerite uhkus varasema nodiitide kultuuri üle sundis neid ignoreerima hilisemat hiilgust ja mäletama vaid Dilmuni linna suursugusust ja selle paradiislikkusest vestvaid legende.
77:4.10 (860.5) 4. Põhjapoolsed nodiidid ja amadoniidid — vaniidid. See rühm tekkis enne Babloti konflikti. Need kõige põhjapoolsemad nodiidid põlvnesid Nodi ja tema järglaste juhtimise alt lahkunutest, kes läksid üle Vani ja Amadoni poolele.
77:4.11 (860.6) Mõned Vani varasemad kaaslased asusid hiljem ümber praegugi tema nime kandva järve kallastele, nende pärimused kujunesid välja selle paiga ümbruses. Araratist sai nende püha mägi ning sellel oli hilisematele vaniitidele umbes sama tähendus kui Siinail heebrealastele. Kümme tuhat aastat tagasi õpetasid assüürlaste vaniitidest esivanemad, et nende seitsmest käsuseadusest koosneva moraaliõpetuse olid Vanile andnud Jumalad Ararati mäel. Nad uskusid kindlalt, et Van ja tema kaaslane Amadon võeti planeedilt elavaina ära, kui nad ülal mäel palveldasid.
77:4.12 (860.7) Ararati mägi oli Põhja-Mesopotaamia püha mägi. Kuna suur osa nende iidsete aegade pärimustest tekkis seoses Babüloonia looga uputusest, pole üllatav, et Ararati mägi ja selle ümbrus põimiti ka hilisemasse juutide loosse Noast ja ülemaailmsest veeuputusest.
77:4.13 (860.8) Ligikaudu 35 000 aastat eKr külastas Aadamapoeg üht kõige idapoolsemat vanade vaniitide asulat, et sinna tsivilisatsiooni keskus rajada.
77:5.1 (861.1) Seostanud nodiitide eellased teiseste keskteeliste esivanematega, peaksime nüüd vaatlema nende esivanemate Aadama-poolset osa, sest teisesed keskteelised on ka Urantia violetse rassi esmasündinu, Aadamapoja lapselapsed.
77:5.2 (861.2) Aadamapoeg kuulus sellesse Aadama ja Eeva laste rühma, kes eelistas jääda oma isa ja emaga maa peale. See Aadama vanim poeg oli sageli kuulnud Vanilt ja Amadonilt lugu nende kodust põhjapoolsel mägismaal ja veidi aega pärast teise aia rajamist otsustas ta minna seda oma noorusunistuste maad otsima.
77:5.3 (861.3) Aadamapoeg oli tol ajal 120-aastane ja olnud esimeses aias isaks kolmekümne kahele puhtaverelisele lapsele. Ta soovis jääda oma vanemate juurde ja aidata neil üles ehitada teist aeda, kuid teda häiris väga oma kaaslase ja nende ühiste laste kaotus, sest kõik nad olid otsustanud minna Edentiale koos teiste Aadama lastega, kes soovisid Kõigekõrgemate hoolealusteks saada.
77:5.4 (861.4) Aadamapoeg ei jätnud oma vanemaid Urantiale maha, ta ei soovinud raskuste ega ohtude eest põgeneda, kuid suhted teises aias ei rahuldanud teda sugugi. Ta tegi algul palju kaitse- ja ehitustööde arendamiseks, kuid otsustas esimesel võimalusel põhjapoole suunduda. Ehkki tema lahkumine oli igati meeldiv, oli Aadamal ja Eeval väga kurb oma vanimat poega kaotada ning lasta tal minna võõrasse ja vaenulikku maailma, kust ta kardetavasti enam kunagi tagasi ei pöördu.
77:5.5 (861.5) Aadamapojale järgnes põhja tema lapsepõlveunistuste rahva otsinguile kakskümmend seitse inimest. Veidi enam kui kolme aasta pärast jõudiski Aadamapoeg koos oma kaaslastega sihile ning leidis selle rahva seast imekauni kahekümneaastase naise, kes väitis end olevat Vürsti kaaskonna viimane puhtavereline järeltulija. See naine Ratta ütles, et kõik tema esivanemad põlvnesid algselt Vürsti langenud kaaskonna kahest liikmest. Ta oli oma rassist ainus ellujäänu, tal polnud ühtki elavat õde ega venda. Ta oli juba peaaegu otsustanud mitte paari heita, vaid surra ilma järglasteta, kuid majesteetlik Aadamapoeg võitis ta südame. Kui naine kuulis lugu Eedenist ning sellest, kuidas Vani ja Amadoni ennustused olid tõesti täide läinud, samuti üleastumisest aias, valdas teda vaid üks mõte — abielluda selle Aadama poja ja pärijaga. Ka Aadamapojale hakkas see mõte kiiresti meeldima. Veidi enam kui kolme kuu pärast nad abiellusid.
77:5.6 (861.6) Aadamapoja ja Ratta peres oli kuuskümmend seitse last. Nad panid aluse maailma juhtide suurele dünastiale, kuid tegid veel enamat. Meenutagem, et nad mõlemad olid tegelikult inimestest kõrgemad olendid. Nende iga neljas laps kuulus ainulaadsesse klassi ja oli sageli nähtamatu. Maailma ajaloos polnud veel kunagi midagi taolist juhtunud. Rattat häiris see väga — ta oli isegi ebausklik —, kuid Aadamapoeg teadis esmaste keskteeliste olemasolust ja järeldas, et tema silme all on midagi taolist toimumas. Kui sündis teine imelikult käituv järglane, otsustas ta nad omavahel paari panna, sest üks oli nais-ja teine meessoost, ja nii tekkisidki teisesed keskteelised. Saja aasta jooksul enne selle nähtuse lakkamist oli neid tekkinud peaaegu kaks tuhat.
77:5.7 (862.1) Aadamapoeg elas 396 aastat. Ta käis korduvalt oma emal ja isal külas. Iga seitsme aasta järel rändas ta koos Rattaga lõunasse teise aeda ning vahepeal hoidsid keskteelised teda oma rahva käekäiguga kursis. Aadamapoja eluajal oli neil suuri teeneid uue ja sõltumatu tõe ning õigluse maailmakeskuse ülesehitamisel.
77:5.8 (862.2) Nii said Aadamapoeg ja Ratta oma käsutusse need imelised abilised, kes töötasid koos nendega kogu nende pika eluaja, aidates levitada kõrgemat tõde ja kõrgematasemelisi vaimseid, intellektuaalseid ja füüsilisi eluviise. Järgnevad tagasilöögid ei varjutanud kunagi päriselt selle maailmaparandamistöö tulemusi.
77:5.9 (862.3) Aadamapoja rahva kõrge kultuur püsis pärast Aadamapoja ja Ratta aegu veel peaaegu seitse tuhat aastat. Hiljem segunesid nad ümbruskonna nodiitide ja andoniitidega ja neid peeti samuti „muistse aja vägimeesteks”. Mõned selle ajajärgu edusammud jäid püsima ning ilmnesid kultuuripotentsiaalis, millest puhkes hiljem õide Euroopa tsivilisatsioon.
77:5.10 (862.4) See tsivilisatsioonikeskus asus Kaspia mere lõunatipust idas paikneval alal, Kopetdagi lähedal. Turkestani eelmäestikes veidi ülespoole minnes näeb kunagise violetse rassi adamsoniitide pealinna jäänuseid. Neis mägistes paikades, kitsas viljakas vööndis Kopetdagi mäeaheliku madalamates eelmäestikes tekkis erinevatel perioodidel järjestikku neli erinevat kultuuri, mida edendasid vastavalt neli erinevat Aadamapoja järeltulijate rühma. Teine neist rühmadest rändas läände Kreekasse ja Vahemere saartele. Aadamapoja ülejäänud järeltulijad rändasid põhja ja läände ning saabusid koos viimase Mesopotaamiast väljunud andiitide laine segatüvikonnaga Euroopasse ning neid leidus ka andiitidest-aarialastest India vallutajate seas.
77:6.1 (862.5) Kui esmased keskteelised olid peaaegu üleinimlikku päritolu, siis teisene liik pärines Aadama puhta tüvikonna vanemate esivanemate inimesestunud järeltulijate ühendusest.
77:6.2 (862.6) Aadamapoja laste hulgas oli täpselt kuusteist teiseste keskteeliste ebatavalist esivanemat. Neid ainulaadseid lapsi oli võrdselt mõlemast soost ja iga paar suutis sünnitada iga seitsmekümne päeva järel ühe teisese keskteelise, kasutades sugulise ja mittesugulise armuühte kombinatsiooni. Enne seda aega ei olnud niisugune nähtus maa peal võimalik olnud ning seda pole juhtunud ka hiljem.
77:6.3 (862.7) Need kuusteist last elasid ja surid (kui nende iseärasused arvestamata jätta) nagu maailma surelikud, kuid nende elektriliselt energetiseeritud järglased elavad edasi ega allu sureliku ihu kitsendustele.
77:6.4 (862.8) Kõik kaheksa paari sünnitasid igaüks 249 keskteelist ja nii tekkiski ainulaadne 1 984-liikmeline teisene keskteeliskond. Teisesed keskteelised jagunevad kaheksasse alarühma. Neid tähistatakse a-b-c esimene, teine, kolmas ja nii edasi. Seejärel d-e-f esimene, teine ja nii edasi.
77:6.5 (862.9) Pärast Aadama üleastumist pöördusid esmased keskteelised Melkisedekitehooldajate teenistusse tagasi, teisene rühm jäi aga Aadamapoja surmani tema keskusesse. Kolmkümmend kolm teisest keskteelist, kes olid Aadamapoja surma ajal nende organisatsiooni juhid, püüdsid pöörata kogu klassi Melkisedekite teenistusse, et luua side esmaste keskteelistega. Et see aga ei õnnestunud, lahkusid nad oma kaaslastest ja läksid koos planeedi hooldajaid teenima.
77:6.6 (863.1) Pärast Aadamapoja surma hakkasid ülejäänud teisesed keskteelised Urantial imelikku, organiseerimata ja sõltumatut mõju avaldama. Sellest ajast kuni Machiventa Melkisedeki tulekuni oli nende elu korrapäratu ja organiseerimata. Too Melkisedek võttis nad osaliselt oma kontrolli alla, ent kuni Kristus Miikaeli ajani tegid nad siiski endiselt palju pahandust. Tema viibides maakeral otsustasid nad kõik oma edasise saatuse ja ustav enamik asus teenima esmaste keskteeliste juhtimise all.
77:7.1 (863.2) Enamik esmaseid keskteelisi läks Luciferi mässu ajal patu teele. Kui planeedi mässu hävitustöö kokku arvestati, avastati lisaks muudele kaotustele, et esialgsest 50 000 oli 40 119 ühinenud Caligastiaga.
77:7.2 (863.3) Teiseseid keskteelisi oli algselt 1984, neist 873 ei allunud Miikaeli valitsemisele ja interneeriti korrakohaselt Urantia planeedi kohtumõistmisel nelipühi ajal. Nende langenud loodud-olendite tulevikku ei oska keegi ennustada.
77:7.3 (863.4) Mõlemad mässajate rühmad on praegu vahi all ja ootavad süsteemi mässu küsimustes lõplikku kohtuotsust. Ent enne planeedi praeguse usulise elukorralduse sissepühitsemist tegid nad maa peal palju imelikke asju.
77:7.4 (863.5) Need truudusetud keskteelised suutsid end teatavates olukordades surelike silmale ilmutada, eriti usust taganenud teiseste keskteeliste juhi Peeltsebuli kaaslased. Ent neid ainulaadseid olendeid ei tohi segi ajada mässajatest keerubite ja seeravitega, kes olid samuti Kristuse surma ja ülestõusmise ajani maa peal. Mõned vanemad kirjamehed nimetasid neid mässulisi keskteelisi kurjadeks vaimudeks ja deemoniteks ning usust taganenud seeraveid kurjadeks ingliteks.
77:7.5 (863.6) Pärast Paradiisi annetuva Poja elu ei saa kurjad vaimud enam ühtki surelikku meelt oma võimuses pidada. Ent enne Kristus Miikaeli aega Urantial — enne Mõttekohandajate üleüldist saabumist ja Meistri vaimu väljavalamist kogu liha peale — said mässulised keskteelised teatavate vähemarenenud surelike meelt mõjutada ja mõnevõrra nende tegusid suunata. Seda tehti umbes nii, nagu teevad ustavad keskteelisedki, kes teenivad Urantia saatuse reservkorpuses inimmeele tõhusate kontaktkaitsjatena ajal, mil Kohandaja on tegelikult isiksusest eraldunud ja ühenduses üleinimlike intellektidega.
77:7.6 (863.7) Kui ürikud väidavad: „Ja tema juurde toodi igasuguseid haigeid, deemoneist vaevatuid ja langetõbiseid,” pole tegemist ainult kõnekujundiga. Jeesus oskas teha vahet hullumeelsele ja deemoni küüsi sattunule, kuigi teiste tema aja ja põlvkonna inimeste meeles olid need kaks seisundit täiesti segi aetud.
77:7.7 (863.8) Ka enne nelipühi ei saanud ükski mässuline vaim normaalset inimmeelt oma võimusesse võtta ja sellest ajast saadik ei pea isegi vähemarenenud surelike nõrk meel seda võimalust kartma. Kurja vaimu arvatavatel väljaajamistel pärast Tõe Vaimu saabumist on usk inimese langemisse deemonite küüsi segi aetud tõelise hüsteeria, hullumeelsuse ja nõdrameelsuse juhtumitega. Kuigi Miikaeli annetumine on vabastanud Urantial kõik inimmeeled igaveseks deemoni küüsi sattumise ohust, ei maksa arvata, et varasematel aegadel seda nähtust tegelikult ei eksisteerinud.
77:7.8 (864.1) Kogu mässuliste keskteeliste rühm on praegu Edentia Kõigekõrgemate käsul vangistatud. Nad ei uita enam siin maailmas ega tee pahandusi. Vaatamata Mõttekohandajate olemasolule tegi Tõe Vaimu väljavalamine kogu liha peale igaveseks võimatuks igat liiki truudusetute vaimude tungimise ka kõige nõdremate inimeste meelde. Pärast nelipühi ei saa deemoni küüsi sattumist enam kunagi olla.
77:8.1 (864.2) Selle maailma viimase kohtumõistmise ajal, kui Miikael võttis magavad ajalikud ellujääjad kaasa, jäeti keskteelised maha, et nad aitaksid planeedil vaimset ja poolvaimset tööd teha. Nüüd tegutsevad nad ühtse korpusena, kuhu kuuluvad mõlemad astmed ja neid on kokku 10 992. Urantia Keskteeliste Ühendust juhivad praegu vaheldumisi kummagi klassi vanimad liikmed. See valitsemiskord on kehtinud alates nende ühinemisest ühtseks rühmaks veidi pärast nelipühi.
77:8.2 (864.3) Vanema ehk esmase liigi liikmeid tuntakse üldiselt numbrite järgi; neile antakse sageli nimeks näiteks 1-2-3 esimene, 4-5-6 esimene ja nii edasi. Urantial tähistatakse Aadama keskteelisi tähtedega, et neid eristada esmaste keskteeliste numbrilistest tähistest.
77:8.3 (864.4) Mõlemad klassid on toitumise ja energiatarbimise poolest mitteainelised olendid, kuid neil on palju inimlikke jooni ning nad on võimelised nii teie nalju kui ka teie palveldamist nautima ja mõistma. Kui neid surelike juurde saadetakse, tegutsevad nad inimeste töö, puhkuse ja mängu vaimus. Kuid keskteelised ei maga ning neil pole sigimisvõimet. Teiseste rühmas saab teatud mõttes eristada mees-ja naissugu, kelle poole pöördudes kasutatakse erinevaid sõnu. Sageli töötavad nad koos paaridena.
77:8.4 (864.5) Keskteelised ei ole inimesed ega inglid, kuid teisesed keskteelised on olemuselt inimestele lähedasemad kui inglitele: nad pärinevad teatud mõttes teie rassidest ja on seetõttu inimolendite suhtes väga mõistvad ja osavõtlikud. Teisesed keskteelised on nende seeravite hindamatud abilised, kes töötavad inimkonna erinevate rasside huvides ja koos nendega, mõlemad klassid on aga asendamatud seeravitele, kes teenivad surelike isiklike kaitsjatena.
77:8.5 (864.6) Urantia Keskteeliste Ühendus on moodustatud planeedi seeravite teenimiseks vastavalt nende loomupärastele võimetele ja omandatud oskustele järgmistes rühmades:
77:8.6 (864.7) 1. keskteelistest sõnumitoojad. Sellel rühmal on ka nimed, see on väike korpus ja nad on arenevas maailmas isiklike teadete kiirel ja usaldusväärsel edastamisel suureks abiks;
77:8.7 (864.8) 2. planeedi tunnimehed. Keskteelised on kosmosemaailmade valvurid, tunnimehed. Nad täidavad tähtsaid ülesandeid, jälgides kõiki arvukaid nähtusi ja sidepidamisviise, mis on maailma üleloomulikele olenditele olulised. Nad teevad planeedi nähtamatus vaimumaailmas kontrollkäike;
77:8.8 (865.1) 3. kontaktisikud. Keskteelisi kasutatakse alati suhetes aineliste maailmade surelike olenditega, näiteks inimesega, kelle kaudu käesolevad teadaanded edastati. Nad on niisugustes vaimse ja ainelise taseme ühendustes oluliseks teguriks;
77:8.9 (865.2) 4. progressile kaasaaitajad. Need on vaimsemad keskteelised, keda suunatakse appi mitmesugustele seeraviklassidele, kes planeedil erirühmadena tegutsevad.
77:8.10 (865.3) Keskteeliste võimed suhelda endast kõrgemate seeravite ja endast madalamate inimestest sugulastega on väga erinevad. Esmastel keskteelistel on näiteks erakordselt raske aineliste jõududega otseselt kokku puutuda. Nad on tunduvalt lähedasemad inglitüüpi olenditele ning seetõttu määratakse neid tavaliselt töötama koos planeedil viibivate vaimsete jõududega ja nende eest hoolt kandma. Nad on seltsilised ja teejuhid taevastele külalistele ning õppuritest stažeerijatele, teisesed keskteelised suunatakse aga peaaegu eranditult maailma aineliste olendite eest hoolitsema.
77:8.11 (865.4) 1 111 ustavat teisest keskteelist täidavad maa peal tähtsaid ülesandeid. Võrreldes nende esmaste kaaslastega tuleb neid kindlasti ainelisteks lugeda. Nad eksisteerivad õige pisut väljaspool surelike vaatevälja ja neil on piisavalt kohanemisvõimet, et astuda soovi korral füüsilisse kontakti „aineliste asjadega”, nagu inimesed ütlevad. Neil ainulaadsetel loodud-olenditel on aja ja ruumi, sealhulgas maailma loomade üle teatav kindel võim.
77:8.12 (865.5) Paljud konkreetsed nähtused, mida on seostatud inglitega, on kutsunud esile teisesed keskteelised. Kui Jeesuse evangeeliumi varased õpetajad heideti tolleaegsete võhiklike usujuhide poolt vangi, tegi „Issanda ingel” tõesti „öösel vangimaja uksed lahti ja viis nad välja”. Ent Peetruse vabastamine pärast seda, kui Jakoobus Herodese korraldusel tapeti, toimus teisese keskteelise, mitte ingli abil.
77:8.13 (865.6) Praegusel ajal on nende põhitegevuseks olla planeedi saatuse varukorpusesse kuuluvate meeste ja naiste märkamatuteks isiklikeks sidepidajateks. Just see teisene rühm, keda abistasid võimekalt mõned esmase rühma liikmed, suutis oma tööga koordineerida Urantia isiksusi ja olukordi sel määral, et planeedi taevased juhendajad algatasid taotluse, mille tulemusena anti volitused teha teatavaks käesolevad ilmutused, kaasa arvatud see kiri. Ent tuleks selgitada, et keskteelised ei osale neis räpastes etendustes, mis toimuvad üldnimetuse „spiritism” all. Praegu Urantial viibivad keskteelised, kellel kõigil on auväärne positsioon, ei ole niinimetatud „meediumlusega” seotud; nad ei luba inimestel tavaliselt olla tunnistajaks oma füüsilisele tegevusele, mis mõnikord on vajalik, või muudele kontaktidele ainelise maailmaga, nagu need on inimmeeltele tajutavad.
77:9.1 (865.7) Keskteelisi võib pidada esimeseks alaliste elanike rühmaks, keda leidub kõikjal universumite eri tüüpi maailmades, vastupidiselt arengulistele tõusuteelistele nagu surelikud loodud-olendid ja inglihulgad. Niisuguseid alalisi kodanikke kohtab Paradiisitee mitmetes punktides.
77:9.2 (866.1) Erinevalt mitmesugustest taevaste olendite klassidest, kes on määratud planeedi eest hoolt kandma, keskteelised elavad asustatud maailmas. Seeravid tulevad ja lähevad, aga keskteelised jäävad ja püsivad ka tulevikus, hoolitsedes ikka planeedi põliselanike ja selle eest, et jätkuks valitsemiskord, mis harmoniseerib ja ühendab seeravihulkade vahetuvaid valitsusi.
77:9.3 (866.2) Olles tegelikult Urantia kodanikud, on keskteelised selle sfääri saatusest ka enda seisukohalt huvitatud. Nad on kindlameelne ühendus, kes töötab järjekindlalt oma koduplaneedi progressi nimel. Nende kindlameelsust näitab ka nende klassi moto: „Mida Keskteeliste Ühendus ette võtab, seda Keskteeliste Ühendus ka teeb.”
77:9.4 (866.3) Kuigi nende võime energiaringlusi läbida teeb igale keskteelisele planeedilt lahkumise võimalikuks, on nad igaüks endale tõotanud siia jääda, kuni universumi valitsusvõimud nad kord vabastavad. Keskteelised on kinnistatud planeedile kuni valgusesse ja ellu stabiliseerumise ajajärkudeni. Ükski ustav keskteeline peale 1-2-3 esimese pole kunagi Urantialt lahkunud.
77:9.5 (866.4) 1-2-3 esimene, esmastest vanim, vabastati vahetutest kohustustest planeedil peagi pärast nelipühi. See üllas keskteeline seisis planeedi mässu traagilistel päevadel vankumatult Vani ja Amadoni kõrval ning tema kartmatu juhtimine aitas tal oma klassi kaotusi vähendada. Ta teenib Jerusemil praegu ühena kahekümne neljast nõuandjast ning on olnud juba korra pärast nelipühi Urantia peakuberner.
77:9.6 (866.5) Keskteelised on planeediga seotud, kuid umbes samamoodi nagu surelikud räägivad kaugelt tulnud rändajatega ja saavad neilt teada planeedi kaugetest paikadest, vestlevad ka keskteelised taevaränduritega, et kuulda universumi kaugetest paikadest. Nad õpivad tundma seda süsteemi ja universumit, isegi Orvontoni ja selle sõsarlooduid, ning valmistuvad selliselt kodakondsuseks loodud-olendi eksistentsi kõrgematel tasemetel.
77:9.7 (866.6) Kuigi keskteelised tekkisid täielikult väljaarenenutena — nad ei kogenud kasvamise aega või väljaarenemist ebaküpsusest —, ei lakka kunagi kasvamast nende tarkus ja kogemused. Nad on nagu surelikudki arenevad loodud-olendid ja nende kultuur on bona fide evolutsiooniline saavutus. Urantia keskteeliste hulgas on palju vägevaid hingi ja suurvaime.
77:9.8 (866.7) Laiemas mõttes on Urantia tsivilisatsioon Urantia surelike ja Urantia keskteeliste ühine saavutus ning see on tõsi, vaatamata nende kahe kultuuri tasemete praegusele erinevusele, mis kaob alles kunagi valguse ja elu ajajärkude saabudes.
77:9.9 (866.8) Keskteeliste kultuur, planeedi surematu kodanikkonna saavutus, jääb suhteliselt puutumata neist ajutistest elumuutustest, mis inimtsivilisatsioonile raskusi tekitavad. Inimpõlved unustavad, keskteeliste korpus aga mäletab ja see mälu on teie asustatud maailma pärimuste varakamber. Nii püsib planeedi kultuur teie planeedil igavesti ja sobivatel juhtudel saavad need väärtuslikud mälestused varasematest sündmustest kättesaadavaks, nagu Urantia keskteelised andsid oma lihalikele sugulastele loo Jeesuse elust ja õpetustest.
77:9.10 (867.1) Keskteelised on oskuslikud hoolekandjad, kes täidavad Urantial selle ainelise ja vaimse sfääri vahelise tühimiku, mille tekitas Aadama ja Eeva surm. Nad on ka teie vanemad vennad, kaaslased teie pikas võitluses Urantia valgusesse ja ellu asetumiseni. Keskteeliste Ühendus on mässuga proovile pandud korpus, kes täidab ustavalt oma rolli planeedi arengus, kuni see maailm jõuab ajastute sihini, päevani, mil rahu tõepoolest valitseb maa peal ja hea tahe on inimeste südames.
77:9.11 (867.2) Keskteeliste väärtuslikust tööst oleme järeldanud, et nad moodustavad tõesti olulise osa maailmade vaimumajandusest. Planeetidel, mis pole mässust rikutud, on neist seeravitele veelgi suurem abi.
77:9.12 (867.3) Kogu kõrgemate vaimude, inglihulkade ja keskteeliste organisatsioon on entusiastlikult pühendunud arenevate surelike edeneva tõusu ja täiuselejõudmise Paradiisiplaani jõutamisele, mis on universumi taevalikke ettevõtmisi — ülev ellujäämiskava Jumala toomiseks alla inimese juurde ja seejärel ülimat liiki partnerlusena inimese kandmiseks üles Jumala juurde ning edasi igavesse teenistusse ja jumalikkuse saavutamisse — ühtviisi nii sureliku kui ka keskteelise jaoks.
77:9.13 (867.4) [Esitanud Nebadoni Peaingel.]
Urantia raamat
78. Kiri
78:0.1 (868.1) TEINE Eeden jäi peaaegu kolmekümne tuhandeks aastaks tsivilisatsiooni hälliks. Mesopotaamia oli Aadama rahvastele tugipunkt, kust nad saatsid oma järeltulijaid maakera igasse otsa; uuemal ajal, pärast nende segunemist nodiitide ja sangikhõimudega, hakati neid nimetama andiitideks. Sellest piirkonnast pärinesid mehed ja naised, kes algatasid ajaloolisi sündmusi ning on kultuuri progressi Urantial nii tohutult kiirendanud.
78:0.2 (868.2) Käesolevas kirjas kirjeldatakse violetse rassi ajalugu, mis algas varsti pärast Aadama üleastumist, ligikaudu 35 000 a eKr, ja kestis kuni segunemiseni nodiitide ja sangikrassidega ligikaudu 15 000 a eKr, mil kujunesid välja andiitide rahvad, ja edasi rassi lõpliku kadumiseni oma kodumaalt Mesopotaamiast ligikaudu 2 000 a eKr.
78:1.1 (868.3) Kuigi rasside meel ja moraal olid Aadama saabudes madalal tasemel, oli füüsiline evolutsioon kulgenud üsnagi omasoodu ning jäänud Caligastia mässu hädadest mõjutamata. Aadama panus rasside bioloogilisse seisundisse, vaatamata selle ettevõtmise osalisele läbikukkumisele, täiustas Urantia rahvaid tohutult.
78:1.2 (868.4) Aadam ja Eeva andsid palju väärtuslikku ka inimkonna sotsiaalsesse, moraalsesse ja intellektuaalsesse progressi; nende järglaste kohalolek kiirendas määratult tsivilisatsiooni arengut. Kuid üldiselt oli maailmas kolmkümmend viis tuhat aastat tagasi vähe kultuuri. Siin-seal olid mõningad tsivilisatsioonikeskused, kuid suurem osa Urantiast kidus metsluses. Rassid ja kultuurid paiknesid järgmiselt:
78:1.3 (868.5) 1. violetne rass — adamiidid ja adamsoniidid. Adamiitide kultuuri peamine keskus asus teises aias, mis paiknes Tigrise ja Eufrati jõe vahelises kolmnurgas — see oli tegelikult õhtumaa ja India tsivilisatsioonide häll. Violetse rassi teine, põhjapoolne keskus oli adamsoniitide pealinn, mis asus Kaspia mere lõunarannikust idas, Kopetdagi mäestiku lähedal. Neist kahest keskusest kandus ümbruskonna maadele kultuuri ja eluplasmat, mis otsekohe kiirendas kõigi rasside arengut;
78:1.4 (868.6) 2. eelsumerid ja teised nodiidid. Mesopotaamias, jõgede suudme lähedal, püsis veel Dalamatia aegade iidse kultuuri jäänuseid. Aastatuhandete möödudes segunes see rühm läbinisti põhja pool asuvate adamiitidega, kuid oma nodiidi pärandit nad päriselt ei kaotanud. Mitmed teised nodiitide rühmad, kes olid Vahemere idarannikule paigale jäänud, sulasid hiljem laialihajunud violetsesse rassi;
78:1.5 (869.1) 3. andoniitidel säilis Aadamapoja keskusest põhja ja ida pool viis-kuus neile üsna iseloomulikku asulat. Neid leidus hajutatult ka kõikjal Turkestanis ja nende üksikuid saari püsis kogu Euraasias, eriti mäestikualadel. Nende põliselanike käes olid ikka veel Euraasia mandri põhjaalad koos Islandi ja Gröönimaaga, kuid Euroopa tasandikelt olid sinine inimene ja Aasia kaugematest jõeorgudest laienev kollane rass nad ammu välja tõrjunud;
78:1.6 (869.2) 4. punase inimese käes olid mõlemad Ameerika mandrid, nad olid tõrjutud Aasiast välja enam kui viiskümmend tuhat aastat enne Aadama saabumist;
78:1.7 (869.3) 5. kollane rass. Hiina rahvad olid Ida-Aasia üsna kindlalt enda valdusesse haaranud. Nende kõige arenenumad asulad paiknesid nüüdisaegse Hiina loodeosas Tiibetiga piirnevatel aladel;
78:1.8 (869.4) 6. sinine rass. Siniseid inimesi paiknes hajutatult kõikjal Euroopas, kuid nende paremad kultuurikeskused asusid Vahemere vesistu tolleaegsetes viljakates orgudes ja Loode-Euroopas. Neandertallastega segunemine oli sinise inimese kultuuri tunduvalt tagasi viinud, kuid muidu oli see kõige agressiivsem, seiklushimulisem ja uudishimulikum kõigist Euraasia arenevatest rahvastest;
78:1.9 (869.5) 7. draviidide-eelne India. Rasside keeruline segu Indias, mis hõlmas kõiki maakera rasse, eriti rohelist, oranži ja musta, hoidis sealse kultuuritaseme kaugemate regioonide omast veidi kõrgemal;
78:1.10 (869.6) 8. Sahara tsivilisatsioon. Indigorassi kõrgematel elementidel olid kõige arenenumad asulad praeguse suure Sahara kõrbe aladel. See indigomust rühm kandis endas paljusid kadunud oranži ja rohelise rassi tüvikondasid;
78:1.11 (869.7) 9. Vahemere vesistu. Kõige segunenum rass väljaspool Indiat elas praeguse Vahemere vesistu aladel. Siin said kokku sinine inimene põhja poolt ja Sahara elanikud lõuna poolt ning segunesid idast tulnud nodiitide ja adamiitidega.
78:1.12 (869.8) Niisugune pilt oli maailmas enne violetse rassi suuri laialihajumist ligikaudu kakskümmend viis tuhat aastat tagasi. Tulevase tsivilisatsiooni lootus oli teises aias Mesopotaamia jõgede vahel. Siin Edela-Aasias oli olemas suure tsivilisatsiooni potentsiaal, võimalus levitada maailmas neid ideid ja ideaale, mis olid jäänud alles Dalamatia ja Eedeni aegadest.
78:1.13 (869.9) Aadam ja Eeva olid jätnud endast maha väikesearvulise, kuid võimeka järglaskonna ning Urantial olevad taevased vaatlejad ootasid ärevusega, kuidas need eksinud Ainelise Poja ja Tütre järeltulijad oma osaga toime tulevad.
78:2.1 (869.10) Aadama pojad töötasid tuhandeid aastaid Mesopotaamia jõgede ääres, korraldades niisutust ja piirates lõuna pool uputusi, kindlustades põhjas oma kaitserajatisi ja püüdes säilitada esimese Eedeni hiilguse pärandit.
78:2.2 (869.11) Teise aia juhtimisel ilmutatud kangelaslikkus on üks Urantia ajaloo hämmastavamaid ja innustavamaid eeposeid. Need suurepärased hinged ei kaotanud Aadama missiooni eesmärki kunagi päriselt silmist ja tõrjusid seetõttu sõjakalt tagasi ümbritsevate ja vähemarenenud hõimude mõjud ning saatsid meelsasti oma valitud poegi ja tütreid pideva vooluna maakera rasside juurde saadikuteks. Mõnikord oli see laienemine kodumaisele kultuurile küll kurnav, kuid need arenenumad rahvad taastasid alati oma taseme.
78:2.3 (870.1) Adamiitide tsivilisatsioon, ühiskond ja kultuuriline seisund ületasid tunduvalt Urantia arengurasside üldist taset. Mingiski mõttes nendega võrreldav kultuur oli vaid Vani ja Amadoni ning Aadamapoja rahva vanades asulates. Ent teise Eedeni tsivilisatsioon oli kunstlik struktuur — see ei olnud ise välja arenenud—ja seetõttu määratud langusele, kuni jõudiski oma loomulikule evolutsioonitasemele.
78:2.4 (870.2) Aadam jättis endast maha kõrge intellektuaalse ja vaimse kultuuri, kuid selle tehniline tase oli madal, sest iga tsivilisatsiooni piiravad selle käsutuses olevad loodusressursid, loomupärane andekus ja küllaldane vaba aeg leidlikkuse avaldamiseks. Violetse rassi tsivilisatsioon arenes tänu Aadamale ja esimese Eedeni pärandile. Pärast Aadama surma, kui see pärand aastatuhandete möödudes üha ähmasemaks muutus, hakkas adamiitide kultuuritase pidevalt langema, kuni tasakaalustus ümbritsevate rahvaste seisundiga ja violetse rassi loomulikult arenevate kultuuriliste võimetega.
78:2.5 (870.3) Ent ligikaudu 19 000 a eKr olid adamiidid tõeline rahvas, keda oli neli ja pool miljonit ning kes oli saatnud juba miljoneid oma järeltulijaid ümbruskonna rahvaste sekka.
78:3.1 (870.4) Violetne rass säilitas Eedeni rahumeelseid traditsioone paljude aastatuhandete jooksul, millega on seletatav ka asjaolu, et nad nii pikka aega ei tegelnud territoriaalsete vallutustega. Kui neil tekkis kasvava rahvastiku surve, ei alustanud nad territooriumide juurdevõitmiseks sõda, vaid saatsid liigsed elanikud teiste rasside sekka õpetajateks. Nende varaste rännete kultuuriline mõju ei olnud püsiv, kuid adamiitidest õpetajate, kaubitsejate ja maadeuurijate sulandumine naaberrahvaste hulka ergutas ümbruskonna hõime bioloogiliselt.
78:3.2 (870.5) Mõned adamiidid rändasid varakult läände Niiluse orgu; teised imbusid itta, Aasiasse, kuid neid oli vähem. Hilisemad massilised ulatuslikud liikumised toimusid põhja poole ja sealt edasi läände. See oli põhiliselt järkjärguline, kuid lakkamatu tung põhja poole, kusjuures suurem osa rahvast liikus algul põhja ja siis ringiga ümber Kaspia mere läände Euroopasse.
78:3.3 (870.6) Ligikaudu kakskümmend viis tuhat aastat tagasi olid paljud adamiitide puhtamad esindajad juba kaugele põhja jõudnud. Ja põhja tungides vähenes järjest nende aadamlikkus, kuni nad Turkestani hõivamise ajaks olid juba teiste rassidega, eriti nodiitidega, põhjalikult segunenud. Puhtaverelistest violetsetest rahvastest jõudsid kaugele Euroopasse või Aasiasse üldse väga vähesed.
78:3.4 (870.7) Alates ligikaudu 30 000 kuni 10 000 a eKr toimusid kõikjal Edela-Aasias epohhiloovad rasside segunemised. Turkestani mägilased olid mehine ja tarmukas rahvas. Indiast loodes püsis veel suur osa Vani aegade kultuurist. Neist asulatest põhja pool olid säilinud parimad varajaste andoniitide järeltulijad. Ja need mõlemad kõrgema kultuuri ning loomusega rassid neelati põhja poole liikuvate adamiitide poolt alla. See ühtesulamine kutsus esile paljude uute ideede tekke, mis soodustas tsivilisatsiooni progressi ja viis kunsti, teadust ning ühiskonna kultuuri igakülgselt tunduvalt edasi.
78:3.5 (871.1) Adamiitide varajaste rännete perioodi lõpuks, ligikaudu 15 000 a eKr, oli Euroopas ja Kesk-Aasias juba rohkem Aadama järeltulijaid kui kusagil mujal maailmas, isegi rohkem kui Mesopotaamias. Nad olid suures osas imbunud Euroopa sinistesse rassidesse. Praegu Venemaaks ja Turkestaniks nimetatavate maa-alade lõunapoolsed osad hõivas suur adamiitide hulk, kes oli segunenud nodiitide, andoniitide ning punaste ja kollaste sangikutega. Lõuna-Euroopa ja Vahemere-äärse ala hõivas andoniitide ja sangikute — oranžide, roheliste ja indigorasside — segu, kus oli veidi ka adamiitide tüvikonda. Väike-Aasia ning Kesk- ja Ida-Euroopa maad olid hõimude käes, kes olid valdavalt andoniidid.
78:3.6 (871.2) Segunenud värviline rass, mida tunduvalt tugevdasid Mesopotaamiast umbes sel ajal saabunud, püsis Egiptuses ja valmistus üle võtma Eufrati oru hääbuvat kultuuri. Mustad inimesed olid liikumas Aafrikas kaugemale lõunasse ning olid praktiliselt isoleeritud nagu punane rasski.
78:3.7 (871.3) Sahara tsivilisatsioon oli lagunenud põua, Vahemere vesistu kultuur aga üleujutuste tõttu. Sinistel rassidel polnud seni õnnestunud arenenud kultuurini jõuda. Andoniidid olid ikka veel hajutatult Arktikas ja Kesk-Aasias. Roheline ja oranž rass kui sellised olid hävinud. Indigorass oli liikumas Aafrikas lõuna poole, kus algas tema aeglane, kuid kauakestev mandumine.
78:3.8 (871.4) India rahvad püsisid paigal, nende tsivilisatsioon edasi ei arenenud; kollane inimene kindlustas oma valdusi Kesk-Aasias; pruun inimene ei olnud veel lähestikku asuvatel Vaikse ookeani saartel oma tsivilisatsiooniga algust teinud.
78:3.9 (871.5) Need rasside hajumised koos ulatuslike klimaatiliste muutustega lõid maailmas tingimused Urantia tsivilisatsiooni andiitide ajastu tekkeks. Varased ränded kestsid kümme tuhat aastat, ajavahemikus 25 000 kuni 15 000 a eKr. Andiitide viimane ränne kestis ligikaudu 15 000 kuni 6000 a eKr.
78:3.10 (871.6) Adamiitide varased lained kulgesid üle Euraasia nii pika aja jooksul, et nende kultuur läks suures osas kaduma. Vaid hilisemad andiidid liikusid piisava kiirusega, mis võimaldas Eedeni kultuuri säilitada ka Mesopotaamiast kaugel.
78:4.1 (871.7) Andiidid olid violetse rassi puhta liini esmased segud nodiitide ja arenevate rahvastega. Üldiselt tuleks aga arvestada, et andiitides oli Aadama verd palju rohkem kui nüüdisaegsetes rassides. Terminiga „andiidid” tähistatakse peamiselt neid rahvaid, kes olid rassiliselt kaheksandiku kuni kuuendiku võrra violetsed. Nüüdisaegsetes urantialastes, isegi põhjapoolsetel valgetel rassidel, on Aadama verd palju vähem.
78:4.2 (871.8) Varaseimad andiidi rahvad tekkisid enam kui kakskümmend viis tuhat aastat tagasi Mesopotaamiaga külgnevatel aladel ning kujutasid endast adamiitide ja nodiitide segu. Teist aeda ümbritsesid väheneva violetse vere kontsentrilised ringid ja selle rasside sulatusahju äärel sündiski andiidi rass. Hiljem, kui Turkestani tol ajal viljakatele aladele saabusid rändavad adamiidid ja nodiidid, segunesid nad arenenumate asukatega ning tekkiv rasside segu laiendas andiitide tüüpi põhja poole.
78:4.3 (872.1) Andiidid olid igas suhtes parim inimtüvi, kes Urantiale pärast puhaste violetsete rahvaste aega ilmus. Nendes sisaldus enamik adamiidi ja nodiidi rasside elusolevate jäänuste kõrgeimaid tüüpe, millele hiljem lisandusid mõned kollaste, siniste ja roheliste inimeste parimad tüvikonnad.
78:4.4 (872.2) Need varased andiidid ei olnud aarialased, nad olid eel-aarialased. Nad ei olnud valged, nad olid valgete-eelsed. Nad ei olnud ei õhtu- ega hommikumaised rahvad. Aga just nende andiidi pärand annab niinimetatud valgete rasside paljukeelsele segule selle üldise homogeensuse, mida on nimetatud kaukaasialikuks.
78:4.5 (872.3) Violetse rassi puhtamad tüvikonnad olid säilitanud Aadama rahuarmastavad traditsioonid, millega on ka seletatav rassi varasemate rännete rahumeelsem iseloom. Ent kui adamiidid ühinesid nodiitidega, kellest oli saanud selleks ajaks sõjakas rass, said nende andiitidest järeltulijad omal ajal kõige oskuslikumateks ja targemateks sõjapidajateks, kes Urantial kunagi on elanud. Sellest ajast alates omandasid mesopotaamlaste liikumised üha enam sõjalise iseloomu ja hakkasid sarnanema tegelike vallutustega.
78:4.6 (872.4) Need andiidid olid seiklushimulised, neil oli tugev rännukirg. Sangikute või andoniitide tüvikonna osakaalu suurenemine kaldus neid stabiliseerima. Aga sellelegi vaatamata ei peatunud nende hilisemad järglased enne, kui olid rännanud ümber maakera ja avastanud viimase, ka kõige kaugema mandri.
78:5.1 (872.5) Teise aia kultuur püsis kakskümmend tuhat aastat, kuid mandus aegamööda, kuni ligikaudu 15 000 a eKr juhatas setiitide preesterkonna taastumine ja Amosadi juhtimine sisse hiilgava ajastu. Hiljem üle Euraasia levinud massilised tsivilisatsioonilained järgnesid kohe aia suurele taassünnile pärast adamiitide laialdast liitu ümbruskonna segunenud nodiitidega, mille tulemusena tekkisid andiidid.
78:5.2 (872.6) Andiidid andsid kõikjal Euraasias ja Põhja-Aafrikas tõuke uuteks arenguteks. Andiitide kultuur valitses Mesopotaamiast kuni Sinkiangini ja pidevat rännet Euroopa poole tasakaalustasid jätkuvalt Mesopotaamiast saabuvad uustulnukad. Ent andiitidest kui Mesopotaamiast pärinevast rassist oleks õige rääkida alles alates ajast, mil olid algamas Aadama segunenud järeltulijate lõplikud ränded. Selleks ajaks olid isegi teise aia rassid niivõrd segunenud, et neid ei oleks saanud enam adamiitideks pidada.
78:5.3 (872.7) Uustulnukad Mesopotaamiast, eriti hilisemad andiitidest ratsaväelased, elustasid ja värskendasid pidevalt Turkestani tsivilisatsiooni. Turkestani mägismaadel oli kujunemas niinimetatud aaria emakeel, mis on selle piirkonna andoniitide dialekti segu adamsoniitide ja hilisemate andiitide keelega. Paljud nüüdisaegsed keeled arenesid sellest Kesk-Aasia hõimude varasest keelest, kui need hõimud vallutasid Euroopa, India ja Mesopotaamia tasandike ülemised osad. See iidne keel andis õhtumaa keeltele kogu selle sarnasuse, mida nimetatakse aarialikuks.
78:5.4 (872.8) Umbes 12 000 a eKr elas kolm neljandikku maailma andiiditüvikonnast Põhja- ja Ida-Euroopas, kui hiljem toimus lõplik väljaränd Mesopotaamiast, jõudis kuuskümmend viis protsenti neist viimastest väljarändajatest Euroopasse.
78:5.5 (873.1) Andiidid ei rännanud ainult Euroopasse, vaid ka Põhja-Hiinasse ja Indiasse, paljud rühmad tungisid aga misjonäride, õpetajate ja kaubitsejatena igasse maailma otsa. Nad andsid suure panuse Sahara sangikrahvaste põhjapoolsete rühmade arengusse. Kuid Aafrikas tungisid vaid vähesed õpetajad ja kaupmehed Niiluse ülemjooksult veelgi enam lõuna poole. Hiljem siirdusid segunenud andiidid ja egiptlased nii Aafrika ida- kui ka läänerannikul ekvaatorist palju kaugemale, ent Madagaskarini nad ei jõudnud.
78:5.6 (873.2) Andiidid olid niinimetatud draviididest ja hiljem aarialastest India-vallutajad, kelle viibimine Kesk-Aasias täiustas tunduvalt turaanlaste esiisasid. Sellest rassist rändasid paljud nii Sinkiangi kui ka Tiibeti kaudu Hiinasse ja andsid hilisematele hiina tüvikondadele häid jooni. Aeg-ajalt siirdus väikesi rühmi Jaapanisse, Taiwanisse, Ida-Indiasse ja Lõuna-Hiinasse, kuigi ranniku kaudu läksid Lõuna-Hiinasse väga vähesed.
78:5.7 (873.3) Sada kolmkümmend kaks inimest sellest rassist asus Jaapanist väikeste laevadega teele ja jõudis lõpuks Lõuna-Ameerikasse, kus pani Andide põliselanikega abiellumise teel aluse inkade valitsejate dünastiale. Nad ületasid Vaikse ookeani väikeste vahemaade kaupa, peatudes teel paljudel saartel. Polüneesia saari oli tol ajal palju enam ja nad olid praegusest hoopis suuremad ning andiitidest meresõitjad mõjutasid koos mõne kaaslasega bioloogiliselt oma teele jäänud põliselanike rühmi. Neil nüüdseks vette vajunud maadel tekkisid andiitide sissetungi tagajärjel paljud õitsvad tsivilisatsioonikeskused. Lihavõttesaar oli pikka aega ühe nüüdseks kadunud rühma usu-ja halduskeskus. Kuid andiitidest, kes sel ammusel ajal Vaikset ookeani ületasid, jõudsid Ameerika mandrile vaid need sada kolmkümmend kaks.
78:5.8 (873.4) Andiitide vallutusretked jätkusid kuni selle rahva lõpliku laialihajumiseni 8000 kuni 6000 a eKr. Mesopotaamiast välja valgudes kurnasid nad pidevalt oma kodumaa bioloogilisi varusid, tugevdades samal ajal märgatavalt ümbruskonna rahvaid. Ja igale rahvale, kelle juurde nad rändasid, edastasid nad huumorit, kunsti, seiklushimu, muusikat ja tootmisalaseid oskusi. Nad olid osavad loomade kodustajad ja põllupidajad. Vähemalt sel ajal täiustas nende kohalviibimine tavaliselt vanemate rasside religioosseid uskumusi ja moraalitavasid. Ja nii levis Mesopotaamia kultuur vaikselt üle Euroopa, India, Hiina, Põhja-Aafrika ja Vaikse ookeani saarte.
78:6.1 (873.5) Andiitide viimased kolm lainet valgusid Mesopotaamiast laiali 8000 kuni 6000 a eKr. Need kolm suurt kultuurilainet algasid Mesopotaamias idapoolsete mäestikuhõimude ja läänepoolsete tasandikuelanike surve tõttu. Eufrati oru ja sellega külgneva ala elanikud läksid oma lõplikule väljarännule mitmes suunas.
78:6.2 (873.6) Kuuskümmend viis protsenti saabus Euroopasse Kaspia mere kaudu, et vallutada äsjailmunud valged rassid — siniste inimeste segu varasemate andiitidega — ja nendega ühte sulada.
78:6.3 (873.7) Kümme protsenti, sealhulgas suur rühm setiidi preestreid, liikus itta: läbi Eelami mäestiku Iraani platoole ja Turkestani. Paljud nende järeltulijad tõrjuti hiljem koos oma aaria vendadega põhjapoolsetelt aladelt Indiasse.
78:6.4 (874.1) Kümme protsenti mesopotaamlastest pöördus põhja suunduvalt teelt itta ja siirdus Sinkiangi, kus nad segunesid andiitide ja kollaste asukatega. Enamik selle rassiliidu võimekatest järglastest suundus hiljem Hiinasse ja aitas palju kaasa kollase rassi põhjapoolse osa kiirele täiustumisele.
78:6.5 (874.2) Kümme protsenti põgenevatest andiitidest rändas läbi Araabia ja jõudis Egiptusesse.
78:6.6 (874.3) Viis protsenti andiitidest, väga kõrge kultuur rannikualalt Tigrise ja Eufrati suudme ümbruses, kes oli hoidunud segaabieludest ümbruskonna vähemarenenud hõimudega, keeldus oma kodudest lahkumast. Selles rühmas oli säilinud palju nodiitide ja adamiitide arenenumaid tüvikondasid.
78:6.7 (874.4) Aastaks 6000 eKr olid andiidid sellest piirkonnast peaaegu täielikult lahkunud, kuigi nende järeltulijad, kes olid ümbruskonna sangikrasside ja Väike-Aasiast pärinevate andoniitidega suures osas segunenud, olid veel alles ja hakkasid palju hiljem põhja- ja idapoolsete sissetungijatega lahinguid pidama.
78:6.8 (874.5) Teise aia kultuuriajajärgu lõpetas ümbruskonna vähemarenenud tüvikondade üha suurem sisseimbumine. Tsivilisatsioon liikus läände Niiluse äärde ja Vahemere saartele, kus jätkas õitsengut ja arenemist kaua pärast oma lätte mandumist Mesopotaamias. Ja see vähemarenenud rahvaste kontrollimatu sissevool sillutas tee kogu Mesopotaamia hilisemale vallutamisele põhjapoolsete barbarite poolt, kes võimekate tüvikondade jäänusedki välja tõrjusid. Ka hilisematel aastatel oli kõrge kultuuriga asukatele nende harimatute ja tahumatute sissetungijate kohalolek vastumeelt.
78:7.1 (874.6) Jõeäärsed elanikud olid harjunud, et jõed teatavatel aastaaegadel üle kallaste voolavad; perioodilised üleujutused olid nende elus iga-aastased sündmused. Aga geoloogilised muutused põhja pool põhjustasid Mesopotaamia orus uusi ohte.
78:7.2 (874.7) Tuhandete aastate jooksul pärast esimese Eedeni vettevajumist jätkus ümber Mesopotaamia idaranniku ning Mesopotaamiast loodes ja kirdes mägede kerkimine. Mägialade kerkimine kiirenes tunduvalt ligikaudu 5000 a eKr ja koos rohkenenud lumesadudega põhjapoolses mäestikus tekitas see igal kevadel kõikjal Eufrati orus enneolematuid üleujutusi. Need kevadised üleujutused muutusid üha tõsisemaks, nii et jõeäärsete alade elanikud olid lõpuks sunnitud taanduma idapoolsetesse mäestikesse. Nende ulatuslike üleujutuste tõttu jäeti kümned linnad peaaegu tuhandeks aastaks maha.
78:7.3 (874.8) Peaaegu viis tuhat aastat hiljem, kui Babüloonias vangis olnud heebrea preestrid püüdsid juudi rahva põlvnemist uurides jõuda välja Aadamani, oli neil selle loo kokkupanemisega suuri raskusi; ühel neist tuli mõte sellest üldse loobuda, lasta kogu maailmal uppuda oma kurjuses Noa veeuputuse ajal ning saada selliselt võimalus rääkida Aabrahamist kui Noa ühe ellujäänud poja otsesest järglasest.
78:7.4 (875.1) Legendid ajast, mil vesi kattis kogu maakera pinda, on üldlevinud. Paljudel rahvastel leidub lugu kunagi möödunud aegadel toimunud ülemaailmsest veeuputusest. Piibli jutustus Noast, tema laevast ja uputusest on heebrea preesterkonna poolt Babüloonia vangipõlve ajal välja mõeldud. Pärast elu sisseseadmist Urantial pole üleüldist veeuputust kunagi olnud. Maapind oli täielikult veega kaetud ainult neil ürgaegkonna epohhidel, mil see polnud veel veest välja kerkinud.
78:7.5 (875.2) Aga Noa on tõepoolest elanud: ta oli Ereki lähedal Aramise-nimelises jõeäärses asulas veinimeister ja pidas aasta-aastalt jõe tõusude kohta kroonikat. Teda naeruvääristati kõvasti, kui ta käis jõe mõlemal kaldal ringi, soovitades ehitada kõik majad puust ja paadikujulised, ning võtta üleujutushooaja lähenedes pere loomad õhtuks paati. Ta käis igal aastal jõeäärsetes naaberasulates hoiatamas, mitme päeva pärast üleujutus saabub. Lõpuks ühel aastal oli iga-aastane üleujutus ebatavaliselt tugevate vihmade tõttu palju suurem kui harilikult ning vee järsk tõus pühkis minema kogu küla, vaid Noa koos lähedaste pereliikmetega pääses oma paatelamus.
78:7.6 (875.3) Nende üleujutustega lõppes andiidi tsivilisatsiooni lagunemine. Selle üleujutuste perioodi lõpuks oli teine aed kadunud. Jälgi endisest hiilgusest püsis veel vaid lõunas ja sumerite seas.
78:7.7 (875.4) Selle ühe vanima tsivilisatsiooni jäänuseid leidub neis Mesopotaamia piirkondades ning sellest kirdes ja loodes. Aga veel vanemaid, Dalamatia aegade jäänuseid leidub Pärsia lahe vee all ning esimene Eeden paikneb vee all Vahemere idatipus.
78:8.1 (875.5) Kui andiitide viimane hajumine murdis Mesopotaamia tsivilisatsiooni bioloogilise selgroo, jäi väike osa sellest kõrgemast rassist oma kodumaale jõgede suudme lähedale. Need olid sumerid ja aastaks 6000 eKr olid nad saanud suures osas sünnipäralt andiitideks, kuigi nende kultuur oli väga iseloomulik nodiitidele ja nad pidasid kinni Dalamatia iidsetest traditsioonidest. Vaatamata sellele olid need rannikualade sumerid Mesopotaamia viimased andiidid. Kuid Mesopotaamia rassid olid selleks hilisemaks ajaks juba põhjalikult segunenud, nagu näitavad ka tolle ajastu haudadest leitud koljud.
78:8.2 (875.6) Susa jõudis suure õitsenguni üleujutuste aegadel. Esimene ja madalam linn jäi vee alla, selle asemele ehitati tolleaegsete eriliste kunstioskuste pealinnaks teine ja kõrgem linn. Kui üleujutused hiljem nõrgenesid, sai Uur keraamikatööstuse keskuseks. Ligikaudu seitse tuhat aastat tagasi asus Uur Pärsia lahe ääres, praeguse tasemeni on maapiiri nihutanud jõesetted. Need asulad kannatasid üleujutuste all vähem sellepärast, et seal tehti paremat tööd nende mõju piiramiseks ja jõesuudmete laiendamiseks.
78:8.3 (875.7) Eufrati ja Tigrise jõeorgude rahumeelseid viljakasvatajaid olid ammu kimbutanud Turkestani ja Iraani platoo barbarite röövretked. Ent nüüd kutsusid üha tugevamad põuad mäestikukarjamaadel esile barbarite ühise sissetungi Eufrati orgu. Ning see sissetung oli seda tõsisem seepärast, et neil karjakasvatajatel ja küttidel oli suurel arvul taltsutatud hobuseid. Just hobused andsid neile oma rikaste lõunanaabrite ees tohutu sõjalise eelise. Nad vallutasid lühikese ajaga kogu Mesopotaamia, tõrjudes eest viimased kultuurilained, mis levisid üle kogu Euroopa, Lääne-Aasia ja Põhja-Aafrika.
78:8.4 (876.1) Mesopotaamia vallutajate ridades oli palju Turkestani segunenud põhjarasside paremaid andiidi, sealhulgas ka Aadamapoja tüvikondasid. Need vähemarenenud, kuid tarmukamad põhjapoolsed hõimud assimileerisid kiiresti ja meelsasti Mesopotaamia tsivilisatsiooni jäänused ja arenesid peagi neiks segarahvasteks, keda leidus Eufrati orus ajalooliste annaalide algul. Nad taaselustasid kiiresti paljud Mesopotaamia hääbuva tsivilisatsiooni tahud, võttes üle oruhõimude kunste ja suure osa sumeri kultuurist. Nad püüdsid isegi ehitada kolmandat Paabeli torni ja hakkasid hiljem selle nimega kutsuma oma rahvast.
78:8.5 (876.2) Kuigi kirdest pärit barbaritest ratsanikud vallutasid kogu Eufrati oru, jätsid nad vallutamata need andiitide jäänused, kes elasid Pärsia lahe ääres jõesuudme ümber. Need sumerlased suutsid end kaitsta tänu oma kõrgele intellektile, parematele relvadele ja ulatuslikule sõjaliste kanalite süsteemile, mis täiendas nende omavahel seotud tiikidega niisutussüsteemi. Nad olid ühtne rahvas, sest neil oli ühtne rühmareligioon. Nii säilitasid nad oma rassi ja riigi terviklikkuse kaua pärast seda, kui loodepoolsed naabrid olid jagunenud isoleeritud linnriikidesse. Ükski neist linnarühmadest ei saanud ühinenud sumerite vastu.
78:8.6 (876.3) Põhjast tulnud vallutajad õppisid peagi rahuarmastavaid sumereid usaldama ning hindama kui võimekaid õpetajaid ja haldureid. Nad olid väga austatud ja otsitud kunsti- ja tootmisõpetajad, kaubanduse suunajad ja tsiviilvalitsejad kõigi rahvaste seas nii põhjas kui ka Egiptusest läänes kuni Indiani idas.
78:8.7 (876.4) Pärast sumeri varase konföderatsiooni lagunemist valitsesid hilisemaid linnriike setiidi preestrite usust taganenud järeltulijad. Need preestrid hakkasid end kuningateks nimetama alles siis, kui vallutasid naaberlinnu. Hilisemad linnakuningad ei suutnud enne Sargoni aega moodustada võimsaid konföderatsioone kadeduse pärast jumaluste suhtes. Iga linn pidas oma linnajumalat kõigist teistest jumalatest kõrgemaks ning seetõttu keeldusid nad ühisele juhile allumast.
78:8.8 (876.5) Selle linnapreestrite nõrga valitsuse pika perioodi lõpetas Kiši preester Sargon, kes kuulutas end kuningaks ja asus vallutama kogu Mesopotaamiat ja sellega külgnevaid maid. Ja see tegi lõpu preestrite valitsuse ja surve all kannatanud linnriikidele, kellel olid igaühel oma linnajumal ja oma tseremooniad.
78:8.9 (876.6) Pärast Kiši konföderatsiooni lagunemist järgnes pikk periood, mil need orulinnad omavahel ülemvõimu pärast pidevalt sõdisid. Ja võim oli kordamööda Sumeri, Akadi, Kiši, Ereki, Uuri ja Susa käes.
78:8.10 (876.7) Ligikaudu 2500 a eKr said sumerid karmilt lüüa põhjapoolsetelt suiitidelt ja guiitidelt. Langes üleujutuse muldvallidele ehitatud Sumeri pealinn Lagaš. Erek püsis veel kolmkümmend aastat pärast Akadi langemist. Hammurapi valitsemisaja alguseks olid sumerid imbunud põhjapoolsete semiitide sekka ja Mesopotaamia andiidid lahkusid ajaloo lehekülgedelt.
78:8.11 (877.1) 2500 kuni 2000 a eKr märatsesid nomaadid Atlandist Vaikse ookeanini. Neriidides lõi andoniidi ja andiidi rassi segu Mesopotaamia järeltulijate Kaspia rühm viimasena välja. Selle, mida barbaritel ei õnnestunud Mesopotaamia hävitamiseks teha, viisid hiljem lõpule kliimamuutused.
78:8.12 (877.2) Niisugune on lugu violetsest rassist pärast Aadama aega ning nende Tigrise ja Eufrati vahel asuva kodumaa saatusest. See iidne tsivilisatsioon langes lõpuks kõrgemate rahvaste väljarände ja vähemarenenud naabrite sisserände tulemusena. Ent ammu enne oru vallutamist barbaritest ratsanike poolt oli suur osa aia kultuurist levinud Aasiasse, Aafrikasse ja Euroopasse, et panna seal käärima see, millest on saanud Urantia kahekümnenda sajandi tsivilisatsioon.
78:8.13 (877.3) [Esitanud Nebadoni Peaingel.]
Urantia raamat
79. Kiri
79:0.1 (878.1) INIMSOO kodumaa on Aasia. Andon ja Fonta sündisid selle mandri ühel lõunapoolsel poolsaarel. Praeguse Afganistani mägismaadele rajas nende järglane Badonan algelise kultuurikeskuse, mis püsis üle poole miljoni aasta. Siin, inimsoo idapoolses koondumispunktis, eristusid sangikrahvad andoniitide tüvikonnast ja nende esimene kodumaa, esimesed jahimaad ja esimene lahinguväli olid Aasias. Edela-Aasia oli tunnistajaks dalamaatlaste, nodiitide, adamiitide ja andiitide järjestikustele tsivilisatsioonidele ning neilt aladelt levisid nüüdisaegse tsivilisatsiooni potentsiaalid üle kogu maailma.
79:1.1 (878.2) Enam kui kahekümne viie tuhande aasta jooksul ehk peaaegu kuni aastani 2000 eKr elasid Euraasia südames valdavalt, kuigi väheneval määral andiidid. Turkestani madalikel pöördusid andiidid Euroopa poole, liikudes ringi ümber sisemaajärvede, selle piirkonna mägismaadelt imbusid nad aga itta. Ida-Turkestan (Sinkiang) ja vähemal määral ka Tiibet olid iidsed väravad, mille kaudu Mesopotaamia rahvad tungisid üle mägede kollase inimese põhjapoolsetele aladele. Andiitide imbumine Indiasse kulges kaheti — Turkestani mägismaadelt Punjabi ja Iraani karjamaadelt läbi Belutšistani. See varane sisseränne ei olnud mingis mõttes vallutusretk, see oli pigem andiidi hõimude pidev vool Lääne-Indiasse ja Hiinasse.
79:1.2 (878.3) Andiidi segakultuuri keskused püsisid peaaegu viisteist tuhat aastat Sinkiangis Tarimi jõgikonnas ja lõuna pool Tiibeti mägismaal, kus andiidid olid andoniitidega ulatuslikult segunenud. Tarimi org oli tõelise andiitide kultuuri idapoolseim eelpost. Andiidid ehitasid siia oma asulad ja sõlmisid kaubandussuhted edumeelsete hiinlastega idas ja andoniitidega põhjas. Tarimi org oli tol ajal viljakas maa, sest sademeid oli rohkesti. Ida pool laius avar Gobi rohumaa, kus karjakasvatajad hakkasid järk-järgult põllundusele üle minema. See tsivilisatsioon hävis, kui vihma toovad tuuled nihkusid kagusse, aga omal ajal konkureeris Mesopotaamia endaga.
79:1.3 (878.4) Aastaks 8000 eKr hakkas Kesk-Aasia mägismaa üha suurem põuasus andiite orgudesse ja merekallastele ajama. Süvenev põud sundis neid minema Niiluse, Eufrati, Induse ja Kollase jõe orgudesse ja kutsus andiidi tsivilisatsioonis esile ka uue arengu. Hakkas tekkima uus arvukas klass, kaupmehed.
79:1.4 (879.1) Kui kliima muutis küttimise rändavatele andiitidele ebatulusaks, ei järginud nad vanemate rasside arengut ega hakanud karjakasvatajateks. Tekkis kaubandus ja linnaelu. Egiptusest läbi Mesopotaamia ja Turkestani kuni Hiina ja India jõgedeni hakkasid tsiviliseeritumad hõimud koonduma tootmise ja kaubandusega tegelevatesse linnadesse. Kesk-Aasia kaubandusmetropoliks sai Adonia, mis asus praeguse Ašhabadi lähedal. Nii maismaal kui ka veeteedel kiirenes kivi-, metalli- puidu- ja keraamikakaubandus.
79:1.5 (879.2) Ent üha süvenev põud põhjustas andiitide suureneva väljarännu Kaspia merest lõunasse ja itta jäävatelt aladelt. Sisserändelaine pöördus põhjast lõunasse ja Babüloonia ratsanikud tungisid Mesopotaamiasse.
79:1.6 (879.3) Kesk-Aasia üha suurema põuasuse mõjul elanikkond kahanes, samuti vähenes nende rahvaste sõjakus. Kui sademete vähenemine põhja pool surus nomaadidest andoniite lõunasse, toimus andiitide tohutu väljaränd Turkestanist. See oli niinimetatud aarialaste lõplik liikumine Vahemere idarannikule ja Indiasse. Sellega kulmineerus Aadama segunenud järeltulijate kauakestnud hajumine, mille käigus need arenenumad rassid täiustasid mõningal määral kõiki Aasia rahvaid ja enamikku Vaikse ookeani saarte rahvastest.
79:1.7 (879.4) Üle idapoolkera laiali hajudes jäid andiidid seega ilma oma kodumaast nii Mesopotaamias kui ka Turkestanis, sest andoniitide ulatuslik lõuna poole liikumine vähendas andiitide osakaalu sel määral, et nad peaaegu kadusid.
79:1.8 (879.5) Kuid isegi kahekümnendal sajandil pärast Kristust on veel turaani ja tiibeti rahvaste seas andiidi vere jälgi, millest annavad tunnistust neis piirkondades vahetevahel leiduvad blondid inimtüübid. Varased Hiina ürikud räägivad punapäistest nomaadidest, kes elasid Kollase jõe äärsetest rahumeelsetest asulatest põhjas, ja säilinud on ka joonistusi, milles on tõetruult jäädvustatud nii blondi andiidi kui ka brüneti mongoli tüübi olemasolu Tarimi jõgikonnas neil kaugetel aegadel.
79:1.9 (879.6) Kesk-Aasia andiitide varjatud sõjalised anded tulid viimati eredalt ilmsiks 1200. a pKr, mil mongolid asusid Tšingis-khaani juhtimisel vallutama suuremat osa Aasia mandrist. Ja nagu vana aja andiidid, nii kuulutasid ka need sõjamehed, et on olemas vaid „üks Jumal taevas”. Nende impeeriumi varase lagunemise tõttu lükkus õhtumaa ja idamaa vaheliste kultuurisuhete tekkimine kauaks edasi ja pidurdas tunduvalt monoteistliku arusaama levikut Aasias.
79:2.1 (879.7) India on ainus paik, kus segunesid kõik Urantia rassid, ja andiitide sissetung lisas neile viimase tüvikonna. Mäestikes Indiast loodes tekkisid sangikrassid ja eranditult kõigi nende rasside liikmed jõudsid varakult India alakontinendile, jättes endast maha kõige heterogeensema rasside segu, mis Urantial on kunagi elanud. Vana India oli nagu sisserändavate rasside valgala. Poolsaare alumine osa oli varem veidi kitsam kui praegu, Gangese ja Induse deltad on kujunenud suures osas viimase viiekümne tuhande aasta jooksul.
79:2.2 (879.8) India varaseimad rassisegud tekkisid saabunud punase ja kollase rassi segunemisest põliselanikest andoniitidega. Seda rühma nõrgendas hiljem asjaolu, et see neelas endasse suure osa väljasurevast idapoolsetest rohelistest rahvastest ning ka oranžist rassist, ent parandas veidi sinise inimese lisandumine, samas sai see taas tugevasti kannatada indigorassi suurte hulkadega kokkusulamise tõttu. Niinimetatud India põliselanikud esindavad vaevalt küll neid varaseid inimesi; pigem on nad kõige vähemarenenud lõuna-ja idapoolne haru, mis jäi nii varaste andiitide kui ka nende hiljem ilmunud aaria sugulaste poolt täielikult puutumata.
79:2.3 (880.1) Aastaks 20 000 eKr oli Lääne-India elanikkond saanud lisaks juba Aadama verd ja üheski teises rahvas Urantia ajaloos pole kunagi kombineerunud nii palju erinevaid rasse. Kahjuks olid aga teisesed sangiktüvikonnad veel valdavad ja oli tõeline õnnetus, et sellest ammusest rasside sulatusahjust puudusid nii suures osas sinine ja punane inimene. Kui oleks olnud rohkem esmaseid sangiktüvikondi, oleksid need andnud suure panuse tsivilisatsiooni, mis oleks võinud veelgi vägevamaks kujuneda. Tegelikult läks nii, et punane inimene hävitas end ise Ameerika mandritel, sinine inimene lahutas meelt Euroopas ja Aadama varased järglased (ning enamik hilisematest) ilmutasid vähe soovi seguneda tumedamat nahavärvi rahvastega, olgu siis Indias, Aafrikas või mujal.
79:2.4 (880.2) Ligikaudu 15 000 a eKr kutsus kasvava rahvastiku surve kogu Turkestanis ja Iraanis esile andiitide esimese tõeliselt ulatusliku liikumise India poole. Need arenenud rahvad valgusid enam kui viieteistkümne sajandi jooksul läbi Belutšistani mägismaade, levisid Induse ja Gangese orgudesse ning liikusid aeglaselt lõuna poole Dekkanisse. See andiitide surve loodest tõrjus paljud vähemarenenud lõuna- ja idapoolsed rahvad Birmasse ning Lõuna-Hiinasse, kuid mitte sel määral, et päästa sissetungijate rassi kadumisest.
79:2.5 (880.3) India suutmatusel saavutada Euraasias hegemooniat olid suures osas topograafilised põhjused: elanikkonna surve põhjast surus lihtsalt enamiku rahvast lõunasse, aina ahtamaks jäävale Dekkani territooriumile, mida ümbritses igast küljest meri. Kui oleks saanud rännata naabermaadele, oleks vähemarenenud rahvad igas suunas välja tõrjutud ja arenenumad tüvikonnad saavutanuksid kõrgema tsivilisatsiooni.
79:2.6 (880.4) Nüüd aga püüdsid need varased andiidid meeleheitlikult oma identiteeti säilitada ja tõkestada rassi allaneelamist sel teel, et kehtestasid segaabieludele ranged piirangud. Aastaks 10 000 eKr olid andiidid sellele vaatamata kadunud, kuid rahvas oli sellest sulandumisest tunduvalt paranenud.
79:2.7 (880.5) Rasside segunemine on alati kasulik, sest soodustab kultuuri mitmekesisust ja sunnib tsivilisatsiooni edasi liikuma, ent kui rassitüvikondade vähemarenenud elemendid on ülekaalus, jäävad need saavutused lühiajalisteks. Paljukeelne kultuur võib säilida vaid siis, kui arenenumad tüvikonnad paljunevad vähemarenenutega võrreldes suuremal hulgal. Vähemarenenute piiramatu paljunemine, kui arenenumate paljunemine üha väheneb, mõjub kultuursele tsivilisatsioonile alati hukatuslikult.
79:2.8 (880.6) Kui andiidi vallutajaid oleks olnud kolm korda rohkem või kui nad oleksid kõige vähemsoovitava kolmandiku oranži-rohelise-indigorassi segust välja tõrjunud või hävitanud, oleks Indiast saanud üks maailma tsivilisatsiooni juhtivaid keskusi, mis oleks ligi meelitanud rohkem hilisemaid mesopotaamlaste laineid, kui need voolasid Turkestani ja sealt põhja poole Euroopasse.
79:3.1 (881.1) Andiitidest India-vallutajate segunemisel põlisrahva tüvikondadega tekkis lõppkokkuvõttes see segarahvas, keda on nimetatud draviidideks. Varasematel ja puhtamatel draviididel olid head eeldused kultuurisaavutusteks, aga need nõrgenesid üha, kui andiidi pärand muutus aina ahtamaks. See hukutaski India tärkava tsivilisatsiooni peaaegu kaksteist tuhat aastat tagasi. Ent ka selle vähese Aadama vere sissevool kiirendas tunduvalt ühiskonna arengut. Liittüvikond tõi kohe esile kõige mitmekülgsema tolleaegse kultuuri.
79:3.2 (881.2) Üsna varsti pärast India vallutamist kaotasid draviidi andiidid rassilise ja kultuurilise sideme Mesopotaamiaga, aga mere- ja karavaniteede hilisem avanemine taastas need sidemed; India pole viimase kümne tuhande aasta jooksul kunagi Mesopotaamiaga läänes ja ka Hiinaga idas sidemeid päriselt katkestanud, kuigi tõkestavad mäed soodustasid palju enam suhtlemist läänega.
79:3.3 (881.3) India rahvaste kõrgem kultuur ja usulised kalduvused pärinevad draviidi ülemvõimu varajastest aegadest ja tulenevad osaliselt asjaolust, et Indiasse jõudis nii varajaste andiitide kui ka hilisemate aarialaste sissetungidega palju setiidi preestreid. India religiooni ajalugu läbiv monoteism pärineb seega adamiitide õpetustest teises aias.
79:3.4 (881.4) Juba 16 000 a eKr jõudis Indiasse sajast setiidi preestrist koosnenud rühm ning nad oleksid selle paljukeelse rahva läänepoolse osa usuliselt peaaegu vallutanud. Ent nende religioon ei jäänud püsima. Viie tuhande aastaga mandusid nende doktriinid Paradiisi-Kolmsusest kolmühtseks tulejumala sümboliks.
79:3.5 (881.5) Ent enam kui seitsme tuhande aasta jooksul, kuni andiitide migratsioonide lõpuni, jäi India elanike religioosne staatus palju kõrgemaks kui maailmas üldiselt. Indial oli tol ajal lootust muutuda kultuuri, religiooni, filosoofia ja majanduse alal maailma juhtivaks tsivilisatsiooniks. Ning kui lõunapoolsed rahvad poleks andiite täielikult endasse neelanud, oleks see siht tõenäoliselt teostunud.
79:3.6 (881.6) Draviidi kultuurikeskused asusid jõgede, põhiliselt Induse ja Gangese orus ja Dekkanis kolme suure jõe ääres, mis voolasid läbi Ida-Ghatide merre. Lääne-Ghatide ranniku asulad saavutasid oma esiletõusu tänu mere kaudu toimuvatele kontaktidele Sumeriga.
79:3.7 (881.7) Draviidid olid esimesi rahvaid, kes ehitasid linnu ning tegelesid laialdaselt ekspordi ja impordiga nii maa kui ka mere kaudu. Aastaks 7000 eKr. käisid kaamelikaravanid regulaarselt kauges Mesopotaamias; draviidi laevateed laienesid mööda rannikut üle Araabia mere Sumeri linnadeni Pärsia lahe ääres ja Bengali lahes jõuti Lääne-India saarteni. Need meresõitjad ja kaupmehed tõid Sumerist kaasa tähestiku ja kirjakunsti.
79:3.8 (881.8) Kaubandussuhted aitasid suuresti kaasa kosmopoliitilise kultuuri edasisele mitmekesistumisele, mille tulemusena tekkisid varakult paljud linnaelu mugavused ja isegi luksus. Kui hiljem ilmunud aarialased Indiasse jõudsid, ei tundnud nad küll draviidides ära oma sangikrassidesse neeldunud andiidi nõbusid, kuid leidsid eest hästiarenenud tsivilisatsiooni. Vaatamata bioloogilisele piiratusele rajasid draviidid kõrge tsivilisatsiooni. See levis hästi üle kogu India ja püsib Dekkanis praegugi.
79:4.1 (882.1) Teist korda jõudsid andiidid Indiasse aarialaste peaaegu viissada aastat kestnud sissetungina kolmanda aastatuhande keskel enne Kristust. See sisseränne tähistas andiitide lõplikku lahkumist oma kodumaalt Turkestanist.
79:4.2 (882.2) Aarialaste varased keskused rajati kõikjale India põhjaossa, eriti loodepiirkonda. Neil sissetungijatel jäi maa vallutamine pooleli ja see tegematajätmine sai neile saatuslikuks, sest nad neeldusid oma väikesearvulisuse tõttu lõunapoolsetesse draviididesse, kes hõivasid seejärel kogu poolsaare, välja arvatud Himaalaja provintsid.
79:4.3 (882.3) Aarialased jätsid rassiliselt Indiasse vähe jälgi, välja arvatud põhjapoolsetesse provintsidesse. Dekkanis oli nende mõju rohkem kultuuriline ja usuline kui rassiline. Niinimetatud aaria veri püsis Põhja-Indias rohkem hilisemate vallutajate, kaupmeeste ja misjonäride mõjul, mitte niivõrd seetõttu, et nad viibisid neis piirkondades suurte hulkadena. Aaria vere pidev imbumine Punjabi toimus kuni esimese sajandini enne Kristust, kusjuures viimased sissevoolud kaasnesid hellenistlike rahvaste sõjakäikudega.
79:4.4 (882.4) Lõpuks segunesid aarialased ja draviidid Gangese madalikul ja lõid kõrge kultuuri, hiljem tugevdas seda keskust kirdepoolse Hiina panus.
79:4.5 (882.5) Indias jõudis aegade jooksul õitsenguni mitu erinevat ühiskonnakorda aarialaste pooldemokraatlikest süsteemidest kuni despootlike ja monarhistlike valitsemisvormideni. Kuid ühiskonna kõige iseloomulikum joon oli suurte sotsiaalsete kastide püsimine, millele olid alguse pannud oma rassi identiteeti säilitada püüdvad aarialased. See keeruline kastisüsteem on säilinud praegusajani.
79:4.6 (882.6) Kõik neli suurt kasti peale esimese moodustati asjatuks osutunud katsena vältida aaria vallutajate rassilist ühtesulamist oma vähemarenenud alamatega. Kuid kõrgeim kast, õpetajad-preestrid, pärineb setiitidest; kahekümnendal sajandil pärast Kristust elavad braahmanid on teise aia preestrite otsesed kultuurilised järeltulijad, ehkki nende õpetused erinevad suuresti nende kuulsusrikaste eelkäijate omadest.
79:4.7 (882.7) Kui aarialased Indiasse saabusid, tõid nad kaasa Jumaluse kontseptsiooni, mille olid säilitanud oma vanades teise aia religiooni pärimustes. Kuid brahmanismi preestrid ei suutnud tagasi tõrjuda paganlikku mõju, mis tekkis järsul kokkupuutel Dekkani primitiivsemate religioonidega pärast aaria rassi kadumist. Seetõttu langes elanikkond suures osas madalamatele religioonidele omase orjastava ebausu kütkeisse; ja nii ei õnnestunudki Indial luua kõrget tsivilisatsiooni, mis aimus varasematest aegadest.
79:4.8 (882.8) Vaimne ärkamine kuuendal sajandil enne Kristust ei jäänud Indias püsima ja oli juba enne Muhamedi sissetungi hääbunud. Ent kunagi võib veel kerkida esile suurem Gautama, kes viib kogu India otsima elavat Jumalat, ning maailm näeb siis, kuidas kannavad vilja need kultuuripotentsiaalid, mis on olemas ka sellel mitmekülgsel rahval, kes nii kaua on paigalpüsiva vaimse nägemuse halvava mõju all nagu koomas lebanud.
79:4.9 (883.1) Kultuur toetub bioloogilisele alusele, aga ainuüksi kast ei suutnud aaria kultuuri püsivaks muuta, sest just religioon, tõeline religioon on selle kõrgema energia vältimatu allikas, mis juhib rajama inimestevahelisel vendlusel põhinevat arenenud tsivilisatsiooni.
79:5.1 (883.2) Kui India lugu räägib põhiliselt andiitide vallutustest ja lõpuks vanematesse arenevatesse rahvastesse neeldumisest, siis Ida-Aasia puhul tuleb rääkida pigem esmastest sangikutest, eriti punasest ja kollasest inimesest. Need kaks rassi pääsesid suures osas segunemisest alaväärtusliku neandertali tüvikonnaga, mis sinist inimest Euroopas nii palju tagasi viis; sellega säilitasid nad esmase sangiktüübi kõrge potentsiaali.
79:5.2 (883.3) Varased neandertallased olid levinud kogu Euraasias ja nende idapoolne tiib oli alaväärtuslike loomalike tüvikondadega veelgi enam saastunud. Need inimesest madalamad tüübid suruti lõunasse sama viienda jääliustikuga, mis oli nii kaua tõkestanud sangikute rännet Ida-Aasiasse. Ja kui punane inimene liikus ümber India mäestike kirdesse, leidis ta eest neist madalamatest tüüpidest vaba Kirde-Aasia. Punaste rasside hõimukord kujunes välja varem kui ühelgi teisel rahval ja nad olid esimesed, kes lahkusid sangikute koondumiskohast Kesk-Aasias. Vähearenenud neandertali tüvikonnad hävitati või tõrjuti hiljem liikvele läinud kollaste hõimude poolt mandrilt välja. Aga punase inimese ülemvõim Ida-Aasias oli kestnud enne kollaste hõimude saabumist peaaegu sada tuhat aastat.
79:5.3 (883.4) Enam kui kolmsada tuhat aastat tagasi jõudis Hiinasse mööda rannikut kollase rassi põhiosa. Nad tungisid iga aastatuhandega üha kaugemale sisemaale, kuid puutusid oma rändavate tiibeti vendadega kokku alles suhteliselt hilisel ajal.
79:5.4 (883.5) Üha kiirem rahvastiku kasv sundis põhja poole liikuvat kollast rassi alustama tungi punase inimese jahimaadele. See sissetung koos rasside loomuliku vastasusega kulmineerus vaenuga ja nii algas otsustav võitlus Kaug-Ida viljakate maade pärast.
79:5.5 (883.6) Lugu sellest ajastutepikkusest võitlusest punase ja kollase rassi vahel on üks Urantia ajaloo kangelaslugusid. Need kaks arenenud rassi pidasid enam kui kakssada tuhat aastat kibedat ja lakkamatut sõda. Varasemates võitlustes olid üldiselt edukamad punased inimesed, nende röövretked tegid kollaste asulates suurt laastamistööd. Aga kollane inimene oli sõjapidamiskunstis võimekas õpilane ja ilmutas varakult tähelepanuväärset võimet elada oma kaasmaalastega rahus; hiinlastele sai esimesena selgeks, et ühenduses peitub jõud. Punastel hõimudel jätkusid vastastikku hävitavad konfliktid ja neid tabasid peagi korduvad lüüasaamised halastamatute hiinlaste agressiivsete rünnakute tagajärjel, sest nad jätkasid oma armutut tungi põhja poole.
79:5.6 (883.7) Sada tuhat aastat tagasi võitlesid suures osas hävitatud punase rassi hõimud, selg vastu viimase jääkatte taanduvat jääd, ja kui maasild itta üle Beringi maakitsuse läbitavaks muutus, jätsid need hõimud Aasia mandri külalislahkuseta ranniku pikemalt mõtlemata maha. Sellest on möödas juba kaheksakümmend viis tuhat aastat, kui viimased puhtad punased inimesed Aasiast lahkusid, aga pikk võitlus jättis võidukale kollasele rassile oma geneetilise pitseri. Põhja-Hiina elanikud koos andoniitidest siberlastega sulandasid endasse üsna palju punast tüvikonda ja said sellest ka ohtrasti kasu.
79:5.7 (884.1) Põhja-Ameerika indiaanlased ei ole kunagi kokku puutunud isegi Aadama ja Eeva andiitidest järeltulijatega, sest nad tõrjuti oma kodumaalt Aasiast välja juba viiskümmend tuhat aastat enne Aadama tulekut. Andiitide rände ajajärgul levisid puhtad punased tüvikonnad üle Põhja-Ameerika nomaadihõimudena, küttidena, kes tegelesid vähesel määral ka põllundusega. Pärast Ameerika mandritele saabumist jäid need rassid ja kultuurirühmad ülejäänud maailmast peaaegu täielikult isoleerituks kuni kristliku ajastu esimese aastatuhande lõpuni, mil Euroopa valged rassid nad avastasid. Kuni selle ajani olid eskimod kõige valgemad inimesed, keda punase inimese põhjapoolsed hõimud olid kunagi näinud.
79:5.8 (884.2) Punane ja kollane rass olid ainsad inimtüvikonnad, kes ilma andiitide mõjuta üldse kõrge tsivilisatsioonini jõudsid. Vanim Ameerika indiaanlaste kultuur oli Onamonalontoni keskus Californias, aga aastaks 35 000 eKr oli see ammu kadunud. Mehhikos, Kesk-Ameerikas ja Lõuna-Ameerika mägedes rajas hilisemad ja püsivamad tsivilisatsioonid rass, mis oli valdavalt punane, kuid sisaldas üsna palju lisandeid kollasest, oranžist ja sinisest rassist.
79:5.9 (884.3) Need tsivilisatsioonid olid sangikute arengu tulemus, vaatamata sellele, et Peruusse jõudis ka andiidi vere jälgi. Kui välja arvata eskimod Põhja-Ameerikas ja mõned Polüneesia andiidid Lõuna-Ameerikas, ei olnud läänepoolkera rahvastel kuni esimese aastatuhande lõpuni pärast Kristust ülejäänud maailmaga mingeid kontakte. Melkisedekite algses kavas Urantia rasse täiustada oli ette nähtud, et miljon Aadama puhast järeltulijat peab siirduma Ameerika punaseid inimesi täiustama.
79:6.1 (884.4) Mingil ajal pärast punase inimese tõrjumist Põhja-Ameerikasse surusid laialilevivad hiinlased andoniidid Ida-Aasia jõeorgudest välja: põhja poole Siberisse ja läände Turkestani, kus nad puutusid peagi kokku andiitide kõrge kultuuriga.
79:6.2 (884.5) Birmas ja Indo-Hiina poolsaarel India ja Hiina kultuurid segunesid, sulasid kokku ning panid aluse neil aladel järjestikustele tsivilisatsioonidele. Siin on kadunud rohelise rassi osakaal püsinud suurem kui kusagil mujal maailmas.
79:6.3 (884.6) Vaikse ookeani saartel elas palju erinevaid rasse. Lõunapoolsetel ja suurematel saartel elasid rahvad, kelles oli suur rohelise ja indigovere osakaal. Põhjapoolsetel saartel elasid andoniidid ja hiljem rassid, kelle hulgas oli suur osa kollastel ja punastel tüvikondadel. Jaapani rahva esivanemad tõrjuti mandrilt välja alles 12 000 a eKr põhjapoolsete hiina hõimude võimsa tungiga piki rannikut. Nende lõplik väljaränd polnud põhjustatud niivõrd rahvastikusurvest kui nende juhi algatusest, keda nad olid hakanud jumalikuks olendiks pidama.
79:6.4 (885.1) Nagu India ja Vahemere idaranniku rahvadki, rajasid kollase inimese võidukad hõimud oma esimesed keskused ranniku äärde ja jõgede kallastele. Rannikuasulatel läks hilisematel aastatel halvasti, sest üha suuremate üleujutuste ja jõgede voolusuuna muutuste tõttu ei olnud madalikulinnades enam võimalik elada.
79:6.5 (885.2) Kakskümmend tuhat aastat tagasi olid hiinlaste esivanemad ehitanud üles tosin tugevat algelise kultuuri ja hariduse keskust, eriti piki Kollast ja Jangtse jõge. Ja nüüd said need keskused jõudu juurde Sinkiangist ja Tiibetist saabuvate arenenud segarahvaste pidevast voolust. Sisseränne Tiibetist Jangtse orgu ei olnud nii laiaulatuslik kui põhja pool ning Tiibeti keskused polnud ka nii edasijõudnud kui Tarimi jõgikonna omad. Ent mõlemad liikumised kandsid teataval hulgal andiidi verd ida poole jõeäärsetesse asulatesse.
79:6.6 (885.3) Iidse kollase rassi ülemvõim tulenes neljast tähtsast tegurist.
79:6.7 (885.4) 1. Geneetiline. Erinevalt oma sinistest sugulastest Euroopas olid nii punased kui ka kollased rassid suures osas pääsenud segunemisest alaväärtuslike inimtüvikondadega. Põhjahiinlased, keda oli arenenuma punase ja andoniidi tüvikondade väheste kogustega juba tugevdatud, said peagi kasu üsna suurest andiidi vere sissevoolust. Lõunahiinlastel selles suhtes nii hästi ei läinud. Nad olid pikka aega kannatanud rohelise rassiga sulandumise tagajärjel, pärast seda nõrgestas neid aga veelgi vähearenenud rahvaste massiline sissevool, keda draviidi-andiidi sissetung oli Indiast välja tõrjunud. Ka tänapäeva Hiinas on põhja- ja lõunapoolne rass selgelt erinevad.
79:6.8 (885.5) 2. Sotsiaalne. Kollasele rassile sai varakult selgeks omavahelise rahu väärtus. Nende sisemine rahumeelsus soodustas sedavõrd elanikkonna kasvu, et kindlustas nende tsivilisatsiooni leviku paljude miljonite seas. 25 000 kuni 5000 a eKr oli kõrgeim tsivilisatsioonitase Urantial just Kesk- ja Põhja-Hiinas. Kollane inimene jõudis esimesena rassisolidaarsuseni — saavutas esimesena suuremastaabilise kultuurilise, sotsiaalse ja poliitilise tsivilisatsiooni.
79:6.9 (885.6) 15 000 a eKr elanud hiinlased olid agressiivsed sõjapidajad; neid ei olnud nõrgestanud ülemäärane minevikuaustus ning need peaaegu kaksteist miljonit hiinlast moodustasid kompaktse, ühist keelt rääkiva terviku. Sel ajajärgul ehitasid nad üles tõelise riigi, mis oli palju ühtsem ja homogeensem kui teised nende ajaloolised poliitilised ühendused.
79:6.10 (885.7) 3. Vaimne. Hiinlased olid andiitide rännete ajal üks maailma vaimseimaid rahvaid. Pikaajaline kinnipidamine Singlangtoni kuulutatud Ühe Tõe palveldamisest säilitas nende edumaa enamiku teiste rahvaste ees. Edumeelne ja edasijõudnud religioon on sageli otsustav kultuuri arengut stimuleeriv tegur: sel ajal kui India kidus, rühkis Hiina edasi religiooni ergutava mõju tõttu, milles tõde käsitati ülima Jumalusena.
79:6.11 (885.8) Tõe palveldamine ajendas kartmatult uurima loodusseadusi ja inimkonna potentsiaale. Hiinlased olid juba kuus tuhat aastat tagasi usinad õpilased ja agarad tõeotsijad.
79:6.12 (885.9) 4. Geograafiline. Hiina on läänest kaitstud mägedega ja idast Vaikse ookeaniga. Rünnakutele on lahti vaid põhjaosa ja alates punase inimese aegadest kuni andiitide hilisemate järeltulijate saabumiseni ei elanud põhjas ühtki agressiivset rassi.
79:6.13 (886.1) Ja kui poleks olnud tõkestavaid mägesid ja hilisemat vaimse kultuuri langust, oleks kollane rass kahtlemata meelitanud enda juurde suurema osa andiitide rännetest Turkestanist ja nad oleks kindlasti maailma tsivilisatsioonis kiiresti ülemvõimu saavutanud.
79:7.1 (886.2) Ligikaudu viisteist tuhat aastat tagasi ületasid andiidid suure hulgana Ti Tao mäekuru ja levisid laiali üle Kollase jõe ülemjooksu oru Hiina Kansu asulatesse. Peagi tungisid nad ida poole Henani, kus asusid kõige edumeelsemad asulad. Need sissetungijad läänest olid pooleldi andoniidid ja pooleldi andiidid.
79:7.2 (886.3) Kollase jõe äärsed põhjapoolsed kultuurikeskused olid olnud alati edumeelsemad kui lõunapoolsed asulad Jangtse ääres. Mõne tuhande aasta jooksul pärast nende arenenumate surelike väikeste rühmade saabumist olid Kollase jõe äärsed asulad juba Jangtse küladest ette jõudnud ja saavutanud oma lõunpoolsete vendadega võrreldes kõrge positsiooni, mille on praeguseni säilitanud.
79:7.3 (886.4) Andiite polnud eriti palju ning nende kultuur ei olnud ka nii palju kõrgem, kuid nendega ühtesulamise tulemusena tekkis mitmekülgsem tüvikond. Põhjahiinlased said andiidi tüvikonnast just nii palju, et see stimuleeris veidi nende loomupäraselt võimekat meelt, kuid mitte sedavõrd, et sütitada neid rahutu, uuriva uudishimuga, mis on väga iseloomulik põhjapoolsetele valgetele rahvastele. See andiitide pärandi piiratud sissevool häiris sangiktüübi loomupärast stabiilsust vähe.
79:7.4 (886.5) Andiitide hilisemad lained tõid kaasa Mesopotaamia kultuurisaavutusi, eriti kehtib see viimaste läänest tulnud sisserändelainete kohta. Need täiustasid tunduvalt Põhja-Hiina majandus- ja hariduselu ning kuigi nende mõju kollase rassi religioossele kultuurile oli lühiajaline, aitasid andiitide hilisemad järeltulijad vaimsele ärkamisele palju kaasa. Andiidi legendid Eedeni ja Dalamatia ilust mõjutasid siiski hiina pärimusi; varajastes hiina legendides asus „jumalate maa” läänes.
79:7.5 (886.6) Hiina rahvas hakkas ehitama linnu ja tegelema tootmisega alles vähem kui 10 000 a eKr, pärast kliima muutumist Turkestanis ja hilisemate andiidi immigrantide saabumist. See uue vere sissevool ei andnud kollase inimese tsivilisatsioonile küll midagi olulist juurde, kuid stimuleeris kõrgemate hiina tüvikondade varjatud omaduste kiiret arengut. Alates Henanist kuni Shenxini hakkasid arenenud tsivilisatsiooni potentsiaalid vilja kandma. Sellest ajast pärinevad metalli töötlemine ja kõik tootmiskunstid.
79:7.6 (886.7) Teatavad sarnasused Vana-Hiina ja Mesopotaamia ajaarvestuses, astronoomias ja valitsussüsteemis tulenesid nende kahe teineteisest kaugel paiknenud keskuse kaubandussuhetest. Hiina kaupmehed reisisid maismaateid mööda läbi Turkestani Mesopotaamiasse juba sumerite ajal. See vahetus ei olnud muidugi ühepoolne — sellest sai suurt kasu Eufrati org, samuti Gangese madaliku elanikkond. Ent kolmandal aastatuhandel enne Kristust toimunud kliimamuutused ja nomaadide sissetungid vähendasid tunduvalt mööda Kesk-Aasia karavaniteid kulgenud kaubanduse mahtu.
79:8.1 (887.1) Kui punane inimene kannatas ülemäärase sõjategevuse tõttu, siis hiinlaste kohta võib öelda, et nende riikluse arengut lükkas edasi Aasia-vallutuste põhjalikkus. Neil oli suur rassisolidaarsuse potentsiaal, kuid see jäi päriselt välja arenemata, sest puudus pidev stiimul alalise välisagressiooniohu näol.
79:8.2 (887.2) Kui Ida-Aasia vallutamine oli lõpule viidud, hakkas iidne militaarriik järk-järgult lagunema — kunagised sõjad olid unustatud. Kangelaslikust võitlusest punase rassiga olid alles vaid hägused legendid iidsetest lahingutest vibuküttidest rahvastega. Hiinlased hakkasid juba varakult põllundusega tegelema, mis tugevdas veelgi nende rahumeelseid kalduvusi ning põllunduse seisukohalt väga soodne maa ja rahvaarvu suhe tegi elu riigis veelgi rahulikumaks.
79:8.3 (887.3) Teadlikkus varasematest saavutustest (mis praegu on mõnevõrra vähenenud), valdavalt põllundusega tegeleva rahva konservatiivsus ja hästiarenenud perekonnaelu viisid koos esivanemate sügavale austamisele, mis kulmineerus möödunud aegade inimeste nii hardas austamises, et see oli juba peaaegu nende palveldamine. Peaaegu samasugune suhtumine valitses Euroopa valgete rasside seas umbes viissada aastat pärast Kreeka-Rooma tsivilisatsiooni lagunemist.
79:8.4 (887.4) Usk „Ainsasse Tõesse” ja selle palveldamine, nagu õpetas Singlangton, ei surnud kunagi päriselt välja, ent aja möödudes hakkas uue ja kõrgema tõe otsinguid varjutama üha kasvav tendents austada seda, mis oli juba juurdunud. Kollase rassi vaimusuurus kaldus tundmatu otsinguilt kõrvale tuntu säilitamisele. Ja seetõttu ongi maailma kunagi kõige kiiremini edasi liikunud tsivilisatsiooni areng seiskunud.
79:8.5 (887.5) 4000 kuni 500 a eKr viidi lõpule kollase rassi poliitiline taasühendamine, ent Jangtse ja Kollase jõe keskused olid kultuuriliidu juba sõlminud. See hilisemate hõimurühmade poliitiline taasühendamine ei toimunud ilma kokkupõrgeteta, kuid sõda ei hinnatud ühiskonnas endiselt; esivanemate palveldamine, üha uued dialektid ja vajaduse puudumine sõjaliste aktsioonide järele paljude aastatuhandete jooksul olid teinud selle rahva eriti rahumeelseks.
79:8.6 (887.6) Vaatamata suutmatusele viia lõpule arenenud riikluse paljutõotav varane arenguetapp, liikus kollane rass tsivilisatsiooni kunstide viljelemisel üha edasi, eriti põllunduse ja aianduse valdkonnas. Shenxi ja Henani põllumeeste veeprobleemi lahendamine nõudis rühmade koostööd. Need niisutusega ja pinnase säilitamisega seotud mured aitasid üsna suurel määral kaasa põllumeeste omavahelisele sõltuvusele ja sellest tulenevalt rahu edendamisele.
79:8.7 (887.7) Kirjaoskuse areng ja koolide asutamine hakkasid peagi ennenägematus ulatuses soodustama teadmiste levikut, kuid raskesti omandatav mõistekirjasüsteem pani vaatamata trükikunsti varasele leiutamisele õpetatud klassidele arvulise piiri. Ja mis kõige halvem, jätkus kiire sotsiaalne standardiseerumine ja religioosne-filosoofiline dogmatiseerumine. Esivanemate austamise religioosse arengu muutis veelgi keerukamaks hulk sellega liituvaid palveldamisega seotud ebauske, kuid tõelise Jumala-kontseptsiooni jäljed jäid Shang-ti üleriigilises kummardamises pikaks ajaks püsima.
79:8.8 (888.1) Esivanemate harda austamise suureks nõrkuseks on, et see edendab tagasivaatavat filosoofiat. Kui mõistlik ka ei oleks minevikust tarkust koguda, on siiski rumal pidada minevikku ainsaks tõeallikaks. Tõde on suhteline ja avarduv: see elab alati olevikus, omandades uue väljenduse igas põlvkonnas — isegi igas inimelus.
79:8.9 (888.2) Esivanemate austamise väga tugev külg on perekonna väärtustamine. Hiina kultuuri hämmastav stabiilsus ja püsivus tuleneb perekonna suurest tähtsusest, sest tsivilisatsioon sõltub otseselt perekonna tõhusast funktsioneerimisest; Hiinas omandas perekond ühiskondliku tähtsuse, isegi religioosse tähenduse, milleni on jõudnud vaid vähesed teised rahvad.
79:8.10 (888.3) Laste andumus ja perekonnatruudus, mida kasvav esivanematekultus nõudis, kindlustas kõrgelt arenenud perekonnasuhete ja kestvate perekonnarühmade väljakujunemise, mis omakorda soodustas järgmiste tegurite arengut tsivilisatsiooni säilitamisel:
79:8.11 (888.4) 1. vara ja rikkuse säilitamine;
79:8.12 (888.5) 2. mitme põlvkonna kogemuste liitmine;
79:8.13 (888.6) 3. laste tõhus harimine minevikukunstide ja -teaduste alal;
79:8.14 (888.7) 4. tugeva kohusetunde arenemine, moraali tugevnemine ja üha kasvav eetiline tundlikkus.
79:8.15 (888.8) Hiina tsivilisatsiooni kujunemisperiood, mis algas andiitide tulekuga, jätkus kuni suure eetilise, kõlbelise ja poolreligioosse ärkamiseni kuuendal sajandil enne Kristust. Hiina pärimustes on säilinud ähmaseid mälestusi minevikus toimunud arengust: üleminekust emaperekonnalt isaperekonnale, põllunduse algusest, arhitektuuri tekkest, tootmise alustamisest — kõigest sellest jutustatakse järgemööda. Ning käesolev jutustus annab täpsemini kui ükski teine samalaadne lugu pildi selle suurepärase rahva suurejoonelisest tõusust kõrgemale barbarite tasemelt. Selle ajaga jõudis hiina rahvas algelisest agraarühiskonnast kõrgema ühiskonnakorrani, millesse kuulusid linnad, tootmine, metallitöötlemine, kaubavahetus, valitsus, kirjaoskus, matemaatika, kunstid, teadus ja trükikunst.
79:8.16 (888.9) Ja nii on kollase rassi iidne tsivilisatsioon püsinud sajandeid. Esimesed tähtsad edusammud tehti Hiina kultuuris juba peaaegu nelikümmend tuhat aastat tagasi ja kuigi on toimunud ka palju tagasilangusi, pakub Hani poegade tsivilisatsioon kõige katkematuma pildi pidevast edasiliikumisest kuni kahekümnenda sajandini. Valge rassi tehniline ja usuline areng on olnud kõrge, kuid nad pole kunagi ületanud hiinlasi perekonnatruuduse, rühmaeetika ega isikliku moraali poolest.
79:8.17 (888.10) See iidne kultuur on andnud suure panuse inimliku õnne saavutamisse, selle saavutuste õnnistusest on osa saanud miljonid inimolendid. Sajandeid on see suur tsivilisatsioon puhanud kunagistel loorberitel, kuid on nüüd ärkamas, et näha taas sureliku eksistentsi transtsendentseid sihte ja alustada uuesti lakkamatut võitlust lõputu progressi eest.
79:8.18 (888.11) [Esitanud Nebadoni Peaingel.]
Urantia raamat
80. Kiri
80:0.1 (889.1) KUIGI Euroopa sinine inimene ise kõrget kultuuritaset ei saavutanud, lõi ta siiski bioloogilised alused, mis tema adamiseeritud tüvikondade segunemisel hilisemate andiitidest vallutajatega moodustasid ühe kõige võimekama tüvikonna, kes ilmus Urantiale pärast violetset rassi ja nende andiitidest järeltulijaid ning kellel oli eeldusi aktiivse tsivilisatsiooni loomiseks.
80:0.2 (889.2) Nüüdisaegsetes valgetes inimestes on säilinud Aadama tüvikondi, mis on segunenud sangikrassidega, mõnevõrra punase ja kollase, kuid eriti sinisega. Kõigis valgetes rassides on esialgse andoniidi tüvikonna ja veelgi enam varajaste nodiidi tüvikondade osakaal üsna suur.
80:1.1 (889.3) Enne kui viimased andiidid Eufrati orust välja aeti, olid paljud nende vennad saabunud Euroopasse seiklejate, õpetajate, kaupmeeste ja sõjameestena. Violetse rassi algusaegadel kaitsesid Vahemere orgu Gibraltari maakitsus ja Sitsiilia maasild. Neil sisejärvedel algas inimese väga varane merekaubandus ning seal kohtusid põhjast tulnud sinised inimesed ja lõunapoolsed Sahara elanikud idast pärit nodiitide ning adamiitidega.
80:1.2 (889.4) Vahemere idapoolsesse orgu olid nodiidid rajanud ühe oma kõige laiema levikuga kultuuri ja tunginud neist keskustest mõningal määral Lõuna-Euroopasse, kuid eriti Põhja-Aafrikasse. Laiapealised nodiidi-andoniidi süürlased hakkasid oma asulates, mis aegamööda kerkisid Niiluse deltas, väga varakult tegelema keraamika ja põllundusega. Nad tõid kaasa ka lambaid, kitsi, veiseid ja teisi koduloomi ning tunduvalt täiuslikumad metallitöötlemisviisid, sest Süüria oli tol ajal metallitöötlemiskeskus.
80:1.3 (889.5) Enam kui kolmekümne tuhande aasta jooksul võttis Egiptus vastu pideva vooluna saabuvaid mesopotaamlasi, kes tõid Niiluse orgu kohaliku kunsti ja kultuuri rikastamiseks kaasa oma kunsti ja kultuuri. Ent Sahara rahvaste arvukad sissevoolud viisid Niiluse-äärset varast tsivilisatsiooni sedavõrd tagasi, et Egiptus langes ligikaudu viieteist tuhande aasta eest oma madalaima kultuuritasemeni.
80:1.4 (889.6) Varasematel aegadel ei olnud adamiitide rändel läände siiski mingeid takistusi. Sahara oli avar karjamaa, kus elas kõikjal karjakasvatajaid ja põllumehi. Sahara elanikud ei tegelnud kunagi tootmisega ega ehitanud linnu. Nad olid indigomust rühm, kelles sisaldus rohkesti väljasurnud rohelise ja oranži rassi tüvikondi. Ent violetset pärandit said nad väga piiratud hulgal, enne kui maapinna kerkimine ja vett kandvate tuulte nihkumine selle õitsva ja rahumeelse tsivilisatsiooni jäänused laiali hajutas.
80:1.5 (890.1) Aadama verd on jagunud enamikule inimrassidele, kuid mõni sai seda rohkem kui teised. India segarahvad ja Aafrika tumedamad rahvad adamiite ei võlunud. Nad oleksid vabalt segunenud punaste inimestega, kui neid poleks Ameerika mandritele tõrjutud, ja suhtusid väga soojalt kollasesse rassi, kes olid kaugel Aasias ja samuti raskesti ligipääsetavad. Seetõttu, ajendatuna kas seiklushimust või altruismist või pärast Eufrati orust väljaajamist, tundus neile loomulik liituda Euroopa siniste rahvastega.
80:1.6 (890.2) Sinistel inimestel, kes olid tol ajal Euroopas ülekaalus, ei olnud usutavasid, mis oleksid olnud seal varem kanda kinnitanud adamiitidele vastumeelt, ning violetse ja sinise rassi vahel oli suur seksuaalne külgetõmme. Parimad sinised inimesed pidasid seda endale suureks auks, kui neil lubati adamiitidega paari heita. Iga sinine mees lootis olla piisavalt osav ja loominguline, et võita mõne adamiidi naise kiindumus, kõrgeltarenenud sinise naise ülim püüdlus oli pälvida mõne adamiidi tähelepanuavaldusi.
80:1.7 (890.3) Need sisserändavad Eedeni pojad ühinesid aegamööda sinise rassi kõrgemate tüüpidega, stimuleerides nende kultuuritavasid ja hävitades halastamatult veel olemas olevaid neandertali tüvikondi. Selle rasside segunemise ja vähemarenenud tüvikondade kõrvaldamise tulemusena tekkis vähemalt tosin arenenud siniste inimeste mehist ja edumeelset rühma, kellest üht olete hakanud nimetama kromanjoonlasteks.
80:1.8 (890.4) Neil ja muudel põhjustel, mille hulgas olid üsna olulise tähtsusega soodsamad rännuteed, leidsid mesopotaamia kultuuri varased lained endale tee enamasti ainult Euroopasse. Just need asjaolud määrasid nüüdisaegse Euroopa tsivilisatsiooni arengu tingimused.
80:2.1 (890.5) Violetse rassi varase leviku Euroopasse katkestasid teatavad üsna ootamatud klimaatilised ja geoloogilised muutused. Põhjapoolsete jääväljade taandumisega nihkusid vett kandvad läänetuuled põhja, muutes Sahara suured avarad karjamaa-alad järk-järgult viljatuks kõrbeks. Põud hajutas väiksemakasvulised brünetid ja tumedasilmsed, kuid piklikupealised suure Sahara platoo elanikud laiali.
80:2.2 (890.6) Puhtamad indigoelemendid liikusid lõuna poole Kesk-Aafrika metsadesse, kuhu nad on jäänud praeguseni. Rohkem segunenud rühmad levisid laiali kolmes suunas: läänepoolsed, arenenumad hõimud rändasid Hispaaniasse ja sealt muudele naaberaladele Euroopas, moodustades hilisemate piklikupealiste brünettide vahemererasside tuumiku. Kõige vähemarenenud rühm Sahara platoo idaosast liikus Araabiasse ja sealt läbi Põhja-Mesopotaamia ja India kaugesse Tseilonisse. Keskmine rühm suundus põhja ja itta — Niiluse orgu ja Palestiinasse.
80:2.3 (890.7) See teisene sangik-alus annab tunnistust, et nüüdisaegsed rahvad Dekkanist Iraani, Mesopotaamia ja Vahemere mõlema kaldani on omavahel suguluses.
80:2.4 (890.8) Enam-vähem samaaegselt nende Aafrikas toimunud kliimamuutustega eraldus Inglismaa mandrist ja Taani kerkis merest, kuna Vahemere läänepoolset basseini kaitsnud Gibraltari maakitsus andis maavärina tagajärjel järele, nii et see sisejärv saavutas kiiresti Atlandi ookeani taseme. Sitsiilia maasild vajus peagi vee alla, moodustades ühtse Vahemere ja ühendades selle Atlandi ookeaniga. See looduse kataklüsm ujutas üle mitukümmend inimasulat ja põhjustas maailma ajaloos suurima inimelude kaotuse üleujutuse tagajärjel.
80:2.5 (891.1) Vahemere vesistu üleujutamine katkestas kohe adamiitide liikumise läände, kuid Sahara elanike suur sissevool sundis neid otsima oma kasvavatele hulkadele väljapääsu Eedenist põhja ja itta. Kui Aadama järeltulijad rändasid Tigrise ja Eufrati orgudest põhja, tõkestasid nende teed mäed ja Kaspia meri, mis oli tol ajal laiem. Palju inimpõlvi adamiidid küttisid, pidasid kariloomi ning harisid maad oma asulates üle kogu Turkestani, laiendades aegamööda oma territooriumi Euroopasse. Aga nüüd jõudsid adamiidid Euroopasse idast ja leidsid eest sinise inimese kultuuri, mis oli Aasiast tuhandeid aastaid maha jäänud, sest sellel piirkonnal polnud Mesopotaamiaga peaaegu mingisuguseid kokkupuuteid olnud.
80:3.1 (891.2) Sinise inimese iidseid kultuurikeskusi paiknes kõigi Euroopa jõgede ääres, kuid vaid Somme voolab praegu samas sängis nagu enne jääaegu.
80:3.2 (891.3) Rääkides sinise inimese tungimisest Euroopa mandrile, tuleb arvestada, et neid rassitüüpe oli kümneid. Euroopa sinised rahvad olid juba kolmkümmend viis tuhat aastat tagasi tugevasti segunenud, neis leidus nii punaseid kui ka kollaseid tüvikondi, ent Atlandi ookeani rannikul ja praeguse Venemaa aladel olid nad võtnud endasse üsna palju andoniidi verd ning lõuna pool puutusid kokku ka Sahara rahvastega. Neid paljusid rassirühmi üles lugeda ei oleks siiski mõtet.
80:3.3 (891.4) Euroopa tsivilisatsioon oli sel varasel Aadama-järgsel perioodil ainulaadne segu siniste inimeste tarmukusest ja osavusest ning adamiitide loovast kujutlusvõimest. Sinised inimesed olid väga elujõuline rass, kuid nad viisid adamiitide kultuurilist ja vaimset taset tunduvalt alla. Viimastel oli väga raske kromanjoonlastele oma religiooni peale suruda, sest paljudel neist oli kalduvus petta ja tütarlapsi võrgutada. Euroopas oli religioon kümme tuhat aastat mõõnaseisus, võrreldes selle arenguga Indias ja Egiptuses.
80:3.4 (891.5) Sinised inimesed olid kõigis ärisuhetes läbinisti ausad ja neil puudus täielikult segunenud adamiitide seksuaalne kombelõtvus. Nad austasid neitsilikkust ja harrastasid polügaamiat vaid siis, kui oli sõda ja valitses meestenappus.
80:3.5 (891.6) Kromanjooni rahvad olid vapper ja ettenägelik rass. Neil oli tõhus lastekasvatussüsteem. Selles töös osalesid mõlemad vanemad ja rakendati igati ka vanemaid lapsi. Igale lapsele õpetati põhjalikult koobaste hooldamist, kunsti ja ränikivitööd. Naised tundsid juba noores eas hästi kodumajandust ning algelist põllundust, mehed olid aga osavad kütid ja julged sõdalased.
80:3.6 (891.7) Sinised inimesed olid kütid, kalamehed ja toidukorjajad; nad olid meisterlikud paadiehitajad. Nad valmistasid kivikirveid, raiusid puid, püstitasid palkonne, mis olid osaliselt maa all ja mille katus oli kaetud loomanahkadega. Ka praegu on Siberis rahvaid, kes taolisi onne ehitavad. Lõunapoolsed kromanjoonlased elasid üldiselt koobastes ja grottides.
80:3.7 (892.1) Karmi talve ajal polnud haruldane, et koopa ees öövalves seisvad tunnimehed surnuks külmusid. Neil oli vaprust, kuid eelkõige olid nad kunstnikud; segunemine Aadama verega kiirendas äkki nende loovat kujutlusvõimet. Sinise inimese kunsti kõrgaeg oli ligikaudu viisteist tuhat aastat tagasi, enne tumedamanahaliste rasside saabumist Aafrikast läbi Hispaania põhja.
80:3.8 (892.2) Umbes viisteist tuhat aastat tagasi Alpi metsad üha laienesid. Samade kliimamuutuste sunnil, mis olid muutnud maailma meeldivad jahialad kuivadeks ja viljatuteks kõrbeteks, tõrjuti Euroopa kütid jõeorgudesse ja mererannikule. Kui vihmatuuled põhja liikusid, kattusid Euroopa suured avarad karjamaad metsadega. Need ulatuslikud ja suhteliselt järsud kliimamuutused sundisid Euroopa rahvaid loobuma küttimisest ja hakkama karjakasvatajateks, mõningal määral ka kaluriteks ja maaharijateks.
80:3.9 (892.3) Muutused, mis tõid kaasa edusamme kultuuri vallas, põhjustasid samas teatavat bioloogilist taandarengut. Varasemal karjakasvatusajal olid arenenumad hõimud sõlminud segaabielusid kõrgemat tüüpi sõjavangidega ja hävitanud alati need, keda nad alaväärtuslikuks pidasid. Kui nad aga hakkasid nüüd asulaid rajama ning põllunduse ja kaubandusega tegelema, jätsid nad paljud keskpärased vangid endale orjadeks. Ning just nende orjade järeltulijad kutsusid hiljem esile kogu kromanjooni tüübi nii tugeva mandumise. See kultuuriline taandareng jätkus, kuni saadi värskeid impulsse idast, sest üle Euroopa tuhises mesopotaamlaste viimane massiline sissetung, mis haaras kiiresti endasse kromanjooni tüübi ja kultuuri, pannes aluse valgete rasside tsivilisatsioonile.
80:4.1 (892.4) Andiite valgus Euroopasse küll pideva vooluna, kuid toimus ka seitse suuremat sissetungi ja viimased saabujad tulid kolme suure lainena hobuste seljas. Mõned jõudsid Euroopasse Egeuse mere saarte kaudu ja läbi Doonau oru, kuid enamik varasematest ja puhtamatest tüvikondadest rändas Loode-Euroopasse põhjast, üle Volga- ja Doni-äärsete karjamaade.
80:4.2 (892.5) Kolmanda ja neljanda sissetungi vahel jõudis Euroopasse põhjast andoniitide salk, kes oli tulnud Siberist Venemaa jõgede ja Baltimaade kaudu. Nad sulandusid kohe põhjapoolsete andiidi hõimudega.
80:4.3 (892.6) Puhtama violetse rassi varasemad laialihajumised olid olnud tunduvalt rahumeelsemad kui nende hilisemate, poolsõjakate ja vallutusi armastavate andiitidest järeltulijate sissetungid. Adamiidid olid rahumeelsed, nodiidid sõjakad. Nende tüvikondade liitumisel ja hilisemal segunemisel sangikrassidega tekkisid võimekad ja agressiivsed andiidid, kes sooritasid tõelisi sõjalisi vallutusretki.
80:4.4 (892.7) Aga hobune oli see arengutegur, kes määras andiitide ülemvõimu õhtumaadel. Hobune andis laialihajuvatele andiitidele ennenägematu mobiilsuse, võimaldades andiidi ratsaväelaste viimastel rühmadel liikuda kiiresti ümber Kaspia mere ja vallutada kogu Euroopa. Kõik andiitide eelmised lained olid liikunud nii aeglaselt, et kippusid laiali hajuma, kui olid Mesopotaamiast veidigi kaugemale jõudnud. Ent need hilisemad lained liikusid sedavõrd kiiresti, et jõudsid Euroopasse ühtsete rühmadena, säilitades teatud määral oma kõrgema kultuuri.
80:4.5 (893.1) Kogu asustatud maailm väljaspool Hiinat ja Eufrati alasid oli kümne tuhande aasta jooksul kultuuriliselt väga vähe edasi liikunud, aga siis ilmusid kuuendal ja seitsmendal aastatuhandel enne Kristust hoogsalt arenevad andiidi ratsanikud. Kui nad üle Venemaa tasandike läände liikusid, haarates endasse parimad sinised inimesed ja hävitades halvimad, segunesid nad üheks rahvaks. Need olid niinimetatud põhjarahvaste esiisad — skandinaavia, saksa ja anglosaksi rahvaste esivanemad.
80:4.6 (893.2) Üsna pea olid arenenumad sinised tüvikonnad kõikjal Põhja-Euroopas andiitidesse neeldunud. Vaid Lapimaal (ja teatud määral Bretagne'is) säilitasid vanemad andoniidid veel mingil määral oma identiteedi.
80:5.1 (893.3) Põhja-Euroopa hõime tugevdas ja täiustas Mesopotaamiast saabujate pidev vool läbi Venemaa alade ja Lõuna-Turkestani; kui andiitide ratsaväe viimased lained üle Euroopa tuhisesid, oli selles piirkonnas juba rohkem andiidi päritoluga inimesi kui kogu ülejäänud maailmas.
80:5.2 (893.4) Põhjapoolsete andiitide sõjaline keskus oli kolme tuhande aasta vältel Taanis. Sealt lähtusid järjestikused vallutajate lained, kes olid üha vähem andiidid ja üha enam valged, kuna mööduvad sajandid olid tunnistajateks Mesopotaamiast tulnud vallutajate lõplikule segunemisele vallutatud rahvastega.
80:5.3 (893.5) Kui sinine inimene oli segunenud põhjas ja lõpuks alistunud ka lõunasse tunginud valgetele ratsaväelastele, siis kromanjoonlased avaldasid segunenud valge rassi edasiliikuvatele hõimudele kangekaelset ja kauaaegset vastupanu, kuid valgete kõrgem intellekt ja üha täienevad bioloogilised varud võimaldasid neil vanema rassi olematusse pühkida.
80:5.4 (893.6) Valge ja sinise inimese vahelised otsustavad võitlused toimusid Somme'i orus. Siin osutas sinise rassi parim osa lõuna poole liikuvatele andiitidele vaprat vastupanu. Need kromanjoonlased kaitsesid enam kui viissada aastat edukalt oma territooriume, enne kui alistusid valgete sissetungijate kõrgemale sõjalisele strateegiale. Thorist, põhjast tulnud vägede ülemjuhatajast otsustavas võidukas Somme'i lahingus, sai põhjapoolsete valgete hõimude kangelane ja hiljem austasid mõned neist teda kui jumalat.
80:5.5 (893.7) Sinise inimese kantsid püsisid kõige kauem Lõuna-Prantsusmaal, kuid nende viimane suur sõjaline vastupanu ületati Somme'i ääres. Hilisematele vallutustele aitasid kaasa kaubanduse edasitungimine, rahvastiku kasv jõgede ääres, jätkuvad segaabielud endast kõrgematega, millega kaasnes vähemarenenute halastamatu hävitamine.
80:5.6 (893.8) Kui andiidi hõimude vanematekogu oli tunnistanud mõne vähemarenenud vangi kõlbmatuks, anti ta keerulise tseremoonia käigus üle šamaanidest preestritele, kes läksid temaga jõe äärde ja viisid läbi riituse tema lähetamiseks „õnnelikele jahimaadele” — uputasid ta. Sel kombel hävitasid valged Euroopa vallutajad kõik nende teele jäänud rahvad, kes ei neeldunud kiiresti nende hulka, ja just sel kombel kaduski sinine inimene — ning kiiresti.
80:5.7 (893.9) Kromanjooni sinine inimene oli nüüdisaegsete Euroopa rasside bioloogiline alus, kuid nad on jäänud püsima ainult oma kodumaa hilisemate mehiste vallutajate kaudu. Sinine tüvikond andis Euroopa valgetele rassidele palju tugevaid jooni ja füüsilist tarmukust, kuid segunenud Euroopa rahvaste huumorimeel ja kujutlusvõime pärinesid andiitidest. See andiitide liit siniste inimestega, millest tekkisid valged põhjarahvad, kutsus esile andiidi tsivilisatsiooni kiire tagasilanguse, arengu ajutise aeglustumise. Lõpuks aga tuli nende põhjapoolsete barbarite varjatud kõrge arengutase ilmsiks ja kulmineerus praeguses Euroopa tsivilisatsioonis.
80:5.8 (894.1) Aastaks 5000 eKr olid valged rahvad ülekaalus kogu Põhja-Euroopas, kaasa arvatud Põhja-Saksamaal, Põhja-Prantsusmaal ja Briti saartel. Kesk-Euroopa oli mõnda aega sinise inimese ja ümarapäiste andoniitide kontrolli all. Viimased elasid põhiliselt Doonau orus, kust andiidid neid kunagi päriselt välja ei tõrjunud.
80:6.1 (894.2) Pärast andiitide viimaseid rändeid algas Eufrati orus kultuuri allakäik ja tsivilisatsiooni keskpunkt kandus üle Niiluse orgu. Mesopotaamia järeltulijana sai Egiptusest maailma kõige arenenuma inimrühma keskus.
80:6.2 (894.3) Niiluse org hakkas üleujutuste all kannatama veidi enne Mesopotaamia orge, kuid seal oli olukord siiski palju parem. Seda varast tagasilööki kompenseeris kuhjaga andiitidest sisserändajate jätkuv saabumine, nii et Egiptuse kultuur, mis tegelikult pärines Eufrati aladelt, näis edasi rühkivat. Kuid 5000 a eKr, Mesopotaamia üleujutuste perioodil, elas Egiptuses seitse selgesti eristuvat inimolendite rühma; kõik peale ühe olid tulnud Mesopotaamiast.
80:6.3 (894.4) Kui toimus viimane väljaränd Eufrati orust, läks Egiptusel selles suhtes hästi, et ta sai juurde nii palju kunsti- ja käsitöömeistreid. Andiidi käsitöölised tundsid seal end nagu kodus, sest jõeäärne elu koos üleujutuste, niisutuse ja põudadega oli neile hästi tuttav. Niiluse oru kaitstud asend oli neile meeltmööda, seal ohustasid neid vaenulikud röövretked ja rünnakud palju vähem kui Eufrati kallastel. Ja nad täiustasid tunduvalt egiptlaste metallitöötlemisoskusi, töödeldes siin rauamaaki, mis tuli Musta mere alade asemel hoopis Siinai mäelt.
80:6.4 (894.5) Egiptlased koondasid väga varakult oma linnajumalad keeruliseks üleriigiliseks jumalate süsteemiks. Nad kujundasid välja ulatusliku teoloogia ja neil oli niisama ulatuslik, kuid koormav preesterkond. Mitu erinevat juhti püüdsid elustada setiitide varaste religioossete õpetuste jäänuseid, kuid nende edu oli vaid lühiajaline. Andiidid ehitasid Egiptuses esimesed kiviehitised. Esimese ja kõige suurejoonelisema kivipüramiidi püstitas oma peaministriametis oleku ajal Imhotep, andiidist arhitektuurigeenius. Varasemad hooned olid ehitatud tellistest ja kuigi maailma erinevates paikades oli püstitatud palju kiviehitisi, oli see Egiptuses esimene. Pärast selle suure arhitekti aega algas ehituskunstis pidev langus.
80:6.5 (894.6) Säravale kultuuriajastule tegi lõpu Niiluse kaldal peetud kodusõda ja selle riigi, nagu varem Mesopotaamiagi, hõivasid vähearenenud hõimud külalislahkusetust Araabiast ning lõunast tulnud mustad inimesed. Tulemuseks oli ühiskonna enam kui viissada aastat kestnud pidev allakäik.
80:7.1 (895.1) Kui Mesopotaamias toimus kultuuriline langus, püsis Vahemere idaosa saartel mõnda aega kõrge tsivilisatsioon.
80:7.2 (895.2) Ligikaudu 12 000 a eKr rändas üks andiitide kõrgeltarenenud hõim Kreetale. See oli ainus saar, mis asustati nii varakult sedavõrd arenenud rühma poolt, ja kulus veel peaaegu kaks tuhat aastat, enne kui nende meresõitjate järeltulijad naabersaartele levisid. Selles rühmas olid kitsapealised, väiksemakasvulised andiidid, kes olid sõlminud segaabielusid põhjapoolsete andiitide vaniidi osaga. Nad kõik olid alla saja kaheksakümne sentimeetri pikad ning suuremate ja vähemarenenud rühmade poolt mandrilt välja tõrjutud. Need Kreeta emigrandid olid väga osavad tekstiili-, metalli- ja keraamikatööstuses ning kivi kasutamises ehitusmaterjalina. Nad tegelesid kirjatööga ning olid karjakasvatajad ja põllumehed.
80:7.3 (895.3) Peaaegu kaks tuhat aastat pärast Kreeta asustamist liikus rühm pikki Aadamapoja järeltulijaid üle põhjapoolsete saarte Kreekasse, tulles peaaegu otse oma kodumaalt, Mesopotaamiast põhjas asuvast mäestikust. Neid kreeklaste esiisasid juhtis läände Sato, Aadamapoja ja Ratta otsene järeltulija.
80:7.4 (895.4) Sellesse rühma, mis lõpuks Kreekas kanda kinnitas, kuulus kolmsada seitsekümmend viis valitud ja arenenud inimest, kellega lõppes adamsoniitide teine tsivilisatsioon. Need Aadamapoja hilisemad järeltulijad kandsid endas tekkivate valgete rahvaste tol ajal väga väärtuslikke tüvikondi. Nad olid kõrge intellektiga ja füüsiliselt kõige kaunimad inimesed pärast esimest Eedenit.
80:7.5 (895.5) Kreeka ja Egeuse mere saarte piirkonnast sai peagi järgmine õhtumaa kaubandus-, kunsti-ja kultuurikeskus pärast Mesopotaamiat ja Egiptust. Aga nagu Egiptuse, nii ka peaaegu kogu Egeuse maailma kunst ja kultuur pärines Mesopotaamiast, välja arvatud kreeklaste adamsoniitidest eellaste kultuur. Selle hilisema rahva kunst ja vaimuanded tulenesid otseselt Aadama ja Eeva esimese poja Aadamapoja ja tema haruldase teise naise, Vürst Caligastia kaaskonna puhta nodiidi katkematusse põlvnemisliini kuulunud tütre järeltulijatelt. Pole ime, et kreeka mütoloogias räägiti nende otsesest põlvnemisest jumalatest ja üleinimlikest olenditest.
80:7.6 (895.6) Egeuse mere piirkond läbis viis selgelt erinevat kultuurietappi, iga järgmine vähem vaimne kui eelmine. Üsna pea hääbus nende viimane kuulsusrikas kunstiajajärk kreeklaste hilisemate põlvkondade sissetoodud doonaulastest orjade tõttu, kel olid kiiresti paljunevad keskpärased järeltulijad.
80:7.7 (895.7) Sel ajajärgul läks Kreetal kõige enam moodi Kaini järeltulijate emakultus. Selles kultuses ülistati Eevat ja palveldati teda kui „suurt ema”. Eeva kujutisi leidus kõikjal. Üle kogu Kreeta ja Väike-Aasia püstitati tuhandeid avalikke templeid. See emakultus püsis kuni Kristuse ajani ning lülitati hiljem varakristlikku religiooni, kus jätkus Jeesuse maise ema Maarja ülistamise ja palveldamisena.
80:7.8 (895.8) Ligikaudu 6500 a eKr oli toimunud andiitide vaimse pärandi suur langus. Aadama järeltulijad olid kõikjale laiali hajunud ning nad olid peaaegu täielikult neeldunud vanematesse ja arvukamatesse inimrassidesse. Andiidi tsivilisatsiooni allakäik koos nende usunormide kadumisega jättis maailma vaimselt vaesunud rassid haletsusväärsesse olukorda.
80:7.9 (896.1) Aastaks 5000 eKr olid kolm Aadama järeltulijate puhtaimat tüvikonda Sumeris, Põhja-Euroopas ja Kreekas. Kogu Mesopotaamia taandarenes aeglaselt segunenud tumedamate rasside voolu mõjul, mis imbus sinna Araabiast. Nende vähemarenenud rahvaste tulek aitas andiitide bioloogiliste ja kultuuriliste jäänuste laialihajumisele veelgi enam kaasa. Kõikjalt sellest viljakast poolkaarest valgus hulljulgemaid rahvaid läände, saartele. Need sisserändajad kasvatasid vilja ja köögivilju ning tõid kaasa kodustatud loomi.
80:7.10 (896.2) Ligikaudu 5000 a eKr lahkus suur hulk edumeelseid mesopotaamlasi Eufrati orust ja asus elama Küprose saarele; selle tsivilisatsiooni pühkisid umbes kaks tuhat aastat hiljem minema põhjast tulnud barbarite hordid.
80:7.11 (896.3) Veel üks suur koloonia asus elama Vahemere äärde, hilisema Kartaago lähedale. Ja Põhja-Aafrikast saabus Hispaaniasse arvukalt andiite, kes segunesid hiljem Šveitsis oma juba varem Egeuse mere saartelt Itaaliasse tulnud vendadega.
80:7.12 (896.4) Kui Egiptuses algas nagu Mesopotaamiaski kultuuri langus, põgenesid paljud võimekamad ja arenenumad pered Kreetale, mis sellele juba niigi kõrgele tsivilisatsioonile palju juurde andis. Ja kui vähemarenenud rühmade saabumine Egiptusest hakkas hiljem Kreeta tsivilisatsiooni ohustama, liikusid kultuursemad pered edasi läände, Kreekasse.
80:7.13 (896.5) Kreeklased olid suurepärased õpetajad ja kunstnikud, lisaks maailma suurimad kauplejad ja kolonisaatorid. Enne alistumist vähemarenenud rahvaste voolule, mis nende kunsti ja kaubanduse lõpuks endasse haaras, õnnestus neil istutada läände nii palju kultuuri eelposte, et suur hulk varajaste kreeklaste saavutusi jäi püsima Lõuna-Euroopa hilisemates rahvastes. Paljud nende adamsoniitide segunenud järeltulijad liitusid naabruses asuvate mandrialade hõimudega.
80:8.1 (896.6) Eufrati oru andiidi rahvad rändasid põhja poole Euroopasse, kus nad segunesid sinise inimesega, ja läände Vahemere aladele, kus segunesid juba varem ühtesulanud saharalaste ja lõunapoolsete siniste inimeste jäänustega. Nende valge rassi kahe lahknenud haru vahel elasid siis ja elavad ka praegu varasematest andoniidi hõimudest allesjäänud laiapealised mägilased, kes olid juba ammu neid keskpiirkondi asustanud.
80:8.2 (896.7) Neid Andoni järeltulijaid leidus hajutatult enamikus Kesk- ja Edela-Euroopa mägipiirkondades; sageli tuli täiendust Väike-Aasiast, mida nad hõivasid üsna suurte hulkadena. Iidsed hetiidid põlvnesid otse andoniidi tüvikonnast; nende kahvatu nahk ja lai pea olid selle rassi tüüpilised iseärasused. See tüvikond jäi püsima ka Aabrahami esivanemates ja andis suure panuse nende tema hilisemate juudi järeltulijate iseloomulikku välimusse, kelle kultuur ja religioon pärines andiitidest, ehkki nad rääkisid hoopis erinevat keelt. Nende keel oli selgelt andoniidi keel.
80:8.3 (897.1) Hõimud, kes elasid Itaalia, Šveitsi ja Lõuna-Euroopa järvedele vaiadele või palkidele ehitatud majades, olid Aafrika, Egeuse ja eriti Doonau rännete üha kaugemale laienevad rühmad.
80:8.4 (897.2) Doonaulased olid andoniidid, põllumehed ja karjakasvatajad, kes olid saabunud Euroopasse üle Balkani poolsaare ja liikusid Doonau oru kaudu aeglaselt põhja poole. Nad tegelesid keraamika ja maaharimisega, eelistades elada orgudes. Doonaulaste kõige põhjapoolsem asula oli Belgias, Liège'is. Oma kultuuri keskmest ja allikast eemale liikudes taandarenesid need hõimud kiiresti. Parimad keraamikatooted on valmistatud nende varasemates asulates.
80:8.5 (897.3) Doonaulastest said Kreeta misjonäride mõjul emakummardajad. Need hõimud sulasid hiljem kokku andoniidi meresõitjate rühmadega, kes saabusid laevadega Väike-Aasia rannikult ja olid samuti emakummardajad. Nii asustati suur osa Kesk-Euroopast varakult nende laiapealiste valgete rasside segatüüpidega, kes palveldasid ema ja põletasid religioossetel riitustel surnuid, sest emakultuses oli tavaks põletada kivionnides surnuid.
80:9.1 (897.4) Kui andiitide ränded hakkasid lõpule jõudma, kujunes rasside segunemise tulemusena Euroopas üldjoontes kolm valget rahvast.
80:9.2 (897.5) 1. Põhjapoolne valge rahvas. See niinimetatud põhjarahvas koosnes eeskätt sinistest inimestest ja andiitidest, kuid sisaldas ka üsna palju andoniidi verd ning vähem punast ja kollast sangikut. Seega sisaldas põhjapoolne valge rahvas nelja kõige paremat inimtüvikonda. Kuid suurim oli sinise inimese pärand. Tüüpiline varane põhjamaalane oli pikliku peaga, suurt kasvu ja blond. Kaua aega tagasi segunes see rahvas aga põhjalikult kõigi teiste valgete rahvastega.
80:9.3 (897.6) Euroopa ürgne kultuur, millega põrkasid kokku sissetungivad põhjamaalased, oli taandarenevate doonaulaste ja sinise inimese segu kultuur. Põhjamaa-taani ja doonau-andoniidi kultuurid kohtusid ja segunesid Reini jõe ümbruses, millest annab tunnistust ka kahe rahvarühma olemasolu praegusel Saksamaal.
80:9.4 (897.7) Põhjamaalased jätkasid kauplemist Balti mere rannikult saadud merevaiguga ja pidasid Brenneri mäekuru kaudu laialdasi kaubandussidemeid Doonau oru laiapealistega. See pikaajaline kokkupuude doonaulastega pani ka põhjamaalased ema palveldama ja mitu tuhat aastat oli surnute põletamine kogu Skandinaavias peaaegu üldlevinud. Sellega on seletatav, miks ei leita kõikjal Euroopas levinud varasemate valgete rahvaste jäänuseid — leitakse vaid nende tuhka kivi- ja saviurnides. Need valged inimesed ehitasid ka elumaju, nad ei elanud kunagi koobastes. Ning sellega on taas põhjendatav, miks valge inimese varasest kultuurist on säilinud nii vähe tõendeid, kuigi sellele eelnenud, kindlalt kinnistesse koobastesse ja grottidesse suletud kromanjooni tüübi jäljed on hästi säilinud. Jääb mulje, nagu oleks Põhja-Euroopas olnud ühel päeval taandarenevate doonaulaste ja sinise inimese algeline kultuur ja juba järgmisel päeval ilmunud äkki märksa arenenum valge inimene.
80:9.5 (897.8) 2. Keskpiirkondade valge rass. Kuigi selles rühmas sisaldub sinise, kollase ja andiidi tüvikondi, on see valdavalt andoniidi rass. Need on laiapealised, tõmmud ja jässakad inimesed. Nad on surutud põhjapoolse ja vahemere rahva vahele nagu kiil, mille laiem osa jääb Aasiasse ja tipp tungib Ida-Prantsusmaale.
80:9.6 (898.1) Peaaegu kakskümmend tuhat aastat olid andiidid tõrjunud andoniite Kesk-Aasiast üha enam põhja poole. 3000 a eKr sundis üha suurem põud andoniite Turkestani tagasi tulema. Andoniitide tung lõuna poole jätkus enam kui tuhat aastat, hargnenud Kaspia ja Musta mere ümbruses, saabusid nad Balkani ja Ukraina kaudu Euroopasse. See sissetung tõi kaasa Aadamapoja järeltulijate ülejäänud rühmad ja sissetungiperioodi teisel poolel saabus ka arvukalt Iraani andiite ning palju setiidi preestrite järglasi.
80:9.7 (898.2) Aastaks 2500 eKr jõudsid lääne poole tungivad andoniidid Euroopasse. See kogu Mesopotaamia, Väike-Aasia ja Doonau basseini langemine Turkestani mägedest tulnud barbarite kätte oli kõige tõsisem ja kestvam kultuuriline tagasilöök, mis kunagi oli toimunud. Need sissetungijad andsid Kesk-Euroopa rahvastele selgelt andoniidse iseloomu ning on jäänud sellest ajast saadik iseloomulikeks alpirahvasteks.
80:9.8 (898.3) 3. Lõunapoolne valge rass. See brünett vahemere rahvas koosnes andiitide ja sinise inimese segust, kelles oli andoniidi tüvikonda vähem kui põhjas. Rühm haaras endasse saharalaste kaudu ka üsna palju teisest sangikverd. Hilisemal ajal lisandus sellele valge rassi lõunapoolsele osale Vahemere idarannikult tugevaid andiidi elemente.
80:9.9 (898.4) Vahemere rannikualadele levisid aga andiidid alles nomaadide suurte sissetungide ajal 2500 a eKr. Neil sajandeil, mil nomaadid Vahemere idaranniku alasid ründasid, maismaaliiklus ja -kaubandus peaaegu katkesid. Maismaareiside katkemine kutsus esile mereliikluse ja -kaubanduse kiire arengu; Vahemere-äärne merekaubandus oli ligikaudu neli tuhat viissada aastat tagasi täies hoos. Ja mereliikluse areng kutsus esile andiitide järeltulijate järsu leviku kõikjale Vahemere basseini rannikualadele.
80:9.10 (898.5) Need rasside segunemised lõid aluse lõunapoolse euroopa rassi tekkeks, mis on kõige enam segunenud. Hiljem segunes see rahvas veelgi, nimelt araabia sinistekollaste-andiidi rahvastega. Vahemere rass on tegelikult teiste ümbruskonna rahvastega nii vabalt segunenud, et on eraldi tüübina täiesti eristumatu, kuid selle liikmed on üldiselt lühikest kasvu, pikliku peaga ja brünetid.
80:9.11 (898.6) Põhjas hävitasid andiidid sõdade ja abiellumise teel sinised inimesed, kuid lõunas säilis neid rohkem. Selle rassi kahe haruna on säilinud baskid ja berberid, kuid ka need rahvad on saharalastega põhjalikult segunenud.
80:9.12 (898.7) Niisugune oli rasside segunemise olukord Kesk-Euroopas ligikaudu 3000 a eKr. Vaatamata Aadama osalisele üleastumisele kõrgemate tüüpide omavaheline segunemine siiski toimus.
80:9.13 (898.8) See oli aeg, mil noorem kiviaeg oli asendumas saabuva pronksiajaga. Skandinaavias oli pronksiaeg, mida iseloomustas emakummardamine, Lõuna-Prantsusmaal ja Hispaanias jätkus noorem kiviaeg ja päikesekummardamine. See oli aeg, mil ehitati ringikujulisi katuseta päikesetempleid. Euroopa valged rahvad olid energilised ehitajad, kes püstitasid päikese auks suuri kivist monumente, mis sarnanesid nende hilisemate järeltulijate loodud Stonehenge'iga. Päikesekummardamise komme näitab, et sel ajal oli Lõuna-Euroopas suur põllunduse periood.
80:9.14 (899.1) Selle suhteliselt hiljutise päikesekummardamisaja ebausu jälgi püsib Bretagne'i rahvakommetes veel praegugi. Kuigi bretoonid on juba enam kui tuhat viissada aastat tagasi ristiusku pööratud, säilitavad nad ikka veel nooremast kiviajast pärinevaid amulette, mis aitavat kaitsta kurja silma eest. Nad hoiavad korstnas fulguriiti, et see kaitseks pikse eest. Bretoonid ei ole kunagi segunenud Skandinaavia põhjarahvastega. Nad on Lääne-Euroopa esialgsete andoniitidest asukate järeltulijad, kes on segunenud vahemere tüvikonnaga.
80:9.15 (899.2) Kuid ekslik oleks arvata, et valgeid rahvaid saab liigitada põhja-, alpi- ja vahemererahvasteks. On olnud liiga palju segunemisi, et selline rühmitamine oleks võimalik. Kunagi jagunes valge rass üsna selgelt nendeks rahvasteks, kuid sellest ajast on toimunud ulatuslik segunemine ja neid erisusi ei ole enam võimalik selgelt tuvastada. Isegi juba 3000 a eKr ei kuulunud iidsed sotsiaalsed rühmad rohkem ühte rassi kui praegused Põhja-Ameerika elanikud.
80:9.16 (899.3) Selle Euroopa kultuuri areng ja teatav segunemine jätkus viis tuhat aastat. Ent keelebarjääri tõttu ei saanud mitmed õhtumaa rahvad omavahel vabalt suhelda. Viimase sajandi jooksul on sellel kultuuril olnud parimad segunemisvõimalused Põhja-Ameerika kosmopoliitses elanikkonnas; selle mandri tuleviku määrab nende rassitegurite kvaliteet, mida lubatakse selle praegusesse ja tulevasse elanikkonda sisse viia, samuti ühiskonnas säiliv kultuuritase.
80:9.17 (899.4) [Esitanud Nebadoni Peaingel.]
Urantia raamat
81. Kiri
81:0.1 (900.1) VAATAMATA Caligastia ja Aadama lähetustes ettenähtud maailmaparandamiskavade elluviimise tõusudele ja mõõnadele jätkus inimliigi üldine orgaaniline evolutsioon inimese progressi ja rassi arengu astmestikul. Evolutsioon võib küll takerduda, kuid ei saa katkeda.
81:0.2 (900.2) Kavandatust arvuliselt väiksema violetse rassi mõju viis tsivilisatsiooni edasi ning see on Aadama ajast saadik kaugelt enam edasi liikunud kui inimkond suutis saavutada kogu oma eelnenud, peaaegu miljon aastat kestnud eksistentsi jooksul.
81:1.1 (900.3) Peaaegu kolmkümmend viis tuhat aastat pärast Aadama aega oli tsivilisatsiooni häll Edela-Aasias, ulatudes Niiluse orust itta ja veidi põhja poole üle Põhja-Araabia, läbi Mesopotaamia ja edasi Turkestani. Selles, et tsivilisatsioon tekkis kõnealuses piirkonnas, oli otsustav osa kliimal.
81:1.2 (900.4) Just Põhja-Aafrikas ja Lääne-Aasias toimunud suured klimaatilised ja geoloogilised muutused lõpetasid adamiitide varased ränded, sest laienenud Vahemeri tõkestas nende tee Euroopasse ja kallutas migratsioonivoo põhja ja ida poole Turkestani. Selleks ajaks, kui maismaakerkimised ja nendega kaasnenud kliimamuutused ligikaudu 15 000 a eKr lõpule jõudsid, oli tsivilisatsioon kogu maailmas seiskunud, kui mitte arvestada kääriva andiitide kultuuri bioloogilisi varusid, mida piirasid ikka veel idast Aasia mäed ja läänest Euroopa üha laienevad metsad.
81:1.3 (900.5) Kliima areng viis nüüd lõpule selle, mida ei õnnestunud saavutada teistel teguritel — sundis Euraasia inimese loobuma küttimisest ja asuma arenenumate tegevuste, karjakasvatuse ja põllumajanduse juurde. Evolutsioon võib toimuda küll aeglaselt, kuid on äärmiselt tõhus.
81:1.4 (900.6) Kuna varajaste põlluharijate seas oli orjade kasutamine laialt levinud, pidasid nii karjakasvataja kui ka kütt põllumeest endast alamaks. Maaharimine jäi terveteks ajastuteks alandavaks tegevuseks; sealt ka arvamus, et mullatöö on needus, kuigi see on suurim kõigist õnnistustest. Isegi Kaini ja Aabeli ajal olid karjakasvatajate ohvrid kõrgemalt hinnatud kui põlluharijate omad.
81:1.5 (900.7) Inimene arenes kütist põllumeheks tavaliselt karjakasvatamise kaudu ja nii toimus ka andiitidega, aga nüüd sundis kliima terveid hõime sageli küttidest otsejoones edukateks põllumeesteks muutuma. Kuid see otsene karjakasvatuselt põllundusele siirdumine esines vaid neis piirkondades, kus rahvad olid violetse tüvikonnaga tugevasti segunenud.
81:1.6 (901.1) Arenevad rahvad (näiteks hiinlased) õppisid varakult seemet külvama ja põlluvilju kasvatama, sest olid näinud juhuslikult niiskunud või lahkunute haudadesse toiduks kaasa pandud seemnete idanemist. Kuid kõikjal Edela-Aasias, viljakates jõeorgudes ja jõeäärsetel tasandikel, rakendasid andiidid täiustatud põllumajandusmeetodeid, mille olid pärinud oma esivanematelt, kelle jaoks põllumajandus ja aiandus olid teises aias põhitegevusteks.
81:1.7 (901.2) Aadama järeltulijad olid kõikjal Mesopotaamia ülemise serva mäestikes tuhandeid aastaid kasvatanud nisu ja otra, mida aias oli täiustatud. Aadama ja Aadamapoja järglased kohtusid siin, kauplesid ja segunesid omavahel.
81:1.8 (901.3) Need sunnitud muutused elutingimustes muutsidki nii suure osa inimsoost kõigesööjateks. Nisu, riisi ja köögivilja kombineerimine kariloomade lihaga oli suureks edusammuks nende iidsete rahvaste tervise ja elujõu parandamisel.
81:2.1 (901.4) Kultuuri areng sõltub tsivilisatsiooni eelduseks olevate tööriistade arengust. Vahendid, mida inimene metslusest väljumiseks kasutas, olid just nii tõhusad, et vabastasid inimese jõu kõrgemate ülesannete täitmiseks.
81:2.2 (901.5) Teie, kes te elate uuema aja puhkeva kultuuri ja ühiskonna progressi alguses, kellel on tegelikult ka veidi aega ühiskonna ja tsivilisatsiooni üle järele mõelda, ei tohi jätta arvestamata asjaolu, et teie varajastel esivanematel peaaegu ei olnudki vaba aega, mida oleks võinud mõtisklustele ja ühiskonna üle mõtlemisele pühendada.
81:2.3 (901.6) Inimtsivilisatsiooni esimesed neli suurt edusammu olid:
81:2.4 (901.7) 1. tule taltsutamine;
81:2.5 (901.8) 2. loomade kodustamine;
81:2.6 (901.9) 3. vangide orjastamine;
81:2.7 (901.10) 4. eraomand.
81:2.8 (901.11) Kuigi esimene suur avastus, tuli, avas lõpuks uksed teaduse maailma, oli sel ürginimese jaoks selles mõttes vähe väärtust. Inimene keeldus tunnistamast, et igapäevastel nähtustel on omad looduslikud põhjused.
81:2.9 (901.12) Kui küsida tule päritolu kohta, siis asendus lihtne lugu Andonist ja ränikivist peagi legendiga sellest, kuidas keegi Prometeus olevat selle taevast varastanud. Vanaaja inimesed otsisid kõigile arusaamatutele loodusnähtustele üleloomulikke seletusi; ja seda teevad ka paljud nüüdisaja inimesed. Loodusnähtuste niinimetatud depersonaliseerimisele on kulunud ajastuid ning see protsess pole praegugi lõpule jõudnud. Ent tänu tõeliste põhjuste siirale, ausale ja kartmatule otsingule ongi sündinud nüüdisaegne teadus: see on muutnud astroloogia astronoomiaks, alkeemia keemiaks ja maagia meditsiiniks.
81:2.10 (901.13) Kui inimene ei teinud masinate-eelsel ajajärgul tööd ise, pidi ta selle tegemiseks kasutama loomi. Loomade kodustamine andis talle elavad tööriistad, mille arukas kasutamine sillutas teed nii põllundusele kui ka transpordile. Ilma loomadeta ei oleks inimene saanud oma ürgsest olekust hilisema tsivilisatsiooni tasemeteni tõusta.
81:2.11 (902.1) Enamik loomi, kes kodustamiseks kõige paremini sobisid, elas Aasias, eriti selle kesk- ja edelapiirkondades. See oli üks põhjusi, miks tsivilisatsioon arenes seal kiiremini kui teistes maailma osades. Paljusid neist loomadest oli juba varem kaks korda kodustatud ja andiitide ajajärgul taltsutati nad taas. Kuid koer elas koos küttidega juba sellest ammusest ajast, mil sinine inimene ta kodustas.
81:2.12 (902.2) Turkestani andiidid olid esimesed inimesed, kes suurte hulkadena hobuseid kodustasid, ja see on veel üks põhjus, miks nende kultuur nii pikka aega valdavaks jäi. Juba 5000 a eKr kasvatasid Mesopotaamia, Turkestani ja Hiina põllumehed lambaid, kitsi, lehmi, kaameleid, hobuseid, kodulinde ja elevante. Nad kasutasid koormakandjana härga, kaamelit, hobust ja jakki. Mõnda aega oli koormakandjaks inimene ise. Ühel sinise rassi valitsejal oli koormakandjate koloonias sada tuhat meest.
81:2.13 (902.3) Orjuse ja maa eraomanduse institutsioonid tulid koos põllundusega. Orjus tõstis isanda elatustaset ja jättis rohkem vaba aega ühiskonnakultuurile.
81:2.14 (902.4) Metslane on looduse ori, kuid teaduslik tsivilisatsioon annab inimkonnale aegamööda üha enam vabadust. Tänu loomadele, tulele, tuulele, veele, elektrile ja muudele veel avastamata energiaallikatele on inimene vabanenud ja vabastab end ka edaspidi vajadusest lakkamatult ränka tööd teha. Vaatamata ajutistele probleemidele, mida tekitas arvukate masinate leiutamine, annavad niisugused mehaanilised leiutised lõppkokkuvõttes hindamatut kasu. Tsivilisatsioon ei saa kunagi õitsele puhkeda, ammugi kinnistuda, kui inimesel ei teki vaba aega mõtlemiseks, kavandamiseks, uute ja paremate toimimisviiside leiutamiseks.
81:2.15 (902.5) Algul inimene lihtsalt hõivas endale peavarju, elas etteulatuvate kaljuservade all või koobastes. Järgmisena võttis ta perele onni ehitamiseks kasutusele looduslikud materjalid, puidu ja kivi. Viimasena astus ta loova elamuehituse etappi, õppis valmistama telliseid ja muid ehitusmaterjale.
81:2.16 (902.6) Turkestani mäestikurahvad olid esimesed hilisemad rahvad, kes ehitasid oma kodud puidust; need majad olid üsna sarnased esimeste Ameerika kolonistide varajaste palkonnidega. Kõikjal tasandikel valmistati inimeste elamuid tellistest, hiljem põletatud tellistest.
81:2.17 (902.7) Vanemad jõeäärsed rahvad tagusid oma onnide ehitamiseks maasse ringikujuliselt pikki vaiu; vaiade ülemised otsad seati kokku, nii et need moodustasid justkui onni raamistiku, mis põimiti rooga läbi, nii et valmis maja meenutas tohutut kummuli korvi. Selle ehitise võis saviga üle määrida ja pärast päikese käes kuivamist oli see väga hea ilmastikukindel elupaik.
81:2.18 (902.8) Neist varajastest onnidest pärineski hilisem idee põimida igat liiki korve. Üks inimrühm jõudis nende vairaamide niiske saviga määrimisel tekkivatest moodustistest mõtteni valmistada keraamikat. Keraamika kõvendamine põletamise teel avastati siis, kui üks neist saviga kaetud algelistest onnidest juhuslikult põlema süttis. Vana aja kunstid tekkisid sageli varajaste rahvaste igapäevaelu juhuslikest sündmustest. Igatahes oli see peaaegu täielikult nii inimkonna evolutsioonilise arengu Aadamaeelsel perioodil.
81:2.19 (903.1) Kuigi Vürsti kaaskond oli keraamika esmakordselt kasutusele võtnud ligikaudu pool miljonit aastat varem, oli savinõude valmistamine enam kui saja viiekümne tuhandeks aastaks peaaegu lakanud. Savinõude valmistamist jätkasid vaid laheäärsed Sumeri-eelsed nodiidid. Keraamika taaselustati Aadama ajal ja see levis üheaegselt Aafrika, Araabia ja Kesk-Aasia kõrbealadele laienemisega ning jõudis järjestikuste täiustatud meetodite lainetena Mesopotaamiast kogu idapoolkerale.
81:2.20 (903.2) Neid andiitide ajajärgu tsivilisatsioone ei saa alati jälgida nende keraamika või muude kunstide etappide järgi. Nii Dalamatia kui ka Eedeni aeg muutis inimarengu sujuva kulu märksa keerukamaks. Sageli juhtub, et hilisemad vaasid ja tarbeesemed on algelisemad kui puhaste andiidi rahvaste varasemad tooted.
81:3.1 (903.3) Turkestani rikkalike niitudega avarate jahi- ja karjamaade klimaatiline hävimine, mis algas ligikaudu 12 000 a eKr, sundis nende alade elanikke üle minema muudele tegevusaladele ja algelise tootmise vormidele. Mõned hakkasid kasvatama kodustatud kariloomi, teistest said põllupidajad või veest toidu kogujad, kuid kõrgemat tüüpi arukad andiidid eelistasid tegelda kaubanduse ja tootmisega. Sai isegi tavaks, et terved hõimud pühendusid mingi ühe tootmisharu arendamisele. Niiluse orust kuni Hindukušini ja Gangesest kuni Kollase jõeni sai arenenumate hõimude põhitegevusalaks maaviljelus, mille kõrval tegeldi ka kaubandusega.
81:3.2 (903.4) Kaubanduse kasv ja tooraine töötlemine mitmesugusteks toodeteks aitas otseselt kaasa nende varaste poolrahumeelsete kogukondade tekkimisele, mis levitasid nii mõjukalt tsiviliseeritud kultuuri ja kunste. Enne laialdase maailmakaubanduse epohhi põhinesid sotsiaalsed kogukonnad hõimudel — laiendatud perekondadel. Tänu kaubandusele pidid inimesed suhtlema endast erinevate inimolenditega, mis kiirendas kultuuride vastastikust viljastavat mõju.
81:3.3 (903.5) Ligikaudu kaksteist tuhat aastat tagasi koitis sõltumatute linnade ajastu. Neid algelisi kaubandus-ja tootmislinnu ümbritsesid alati põllundus-ja karjakasvatuspiirkonnad. Elatustaseme tõus edendas küll tööstust, kuid ärge arvake, et varane linnaelu oleks eriti peen olnud. Varased rahvad ei olnud ei ülearu korralikud ega puhtad ja keskmise algelise kogukonna elupaik kerkis iga kahekümne viie aastaga kolmekümne kuni kuuekümne sentimeetri võrra üksnes mustuse ja prahi kogunemise tulemusena. Mõned niisugused vana aja linnad kerkisid samuti ümbritsevast maapinnast väga kiiresti kõrgemale, sest nende põletamata mudaonnid püsisid lühikest aega ja uued elamud tavatseti ehitada otse vana elamu varemetele.
81:3.4 (903.6) Sellele varajaste tööstus-ja kaubanduslinnade epohhile oli iseloomulik metallide laialdane kasutamine. Te olete juba leidnud Turkestanist pronksskulptuuri, mis pärineb ajast 9000 a eKr, ja andiidid õppisid varakult ka raua, kulla ja vasega töötama. Ent arenenumatest tsivilisatsioonikeskustest kaugemal oli olukord hoopis teine. Polnud mingeid selgesti eristatavaid perioode nagu kiviaeg, pronksiaeg või rauaaeg; kõik kolm eksisteerisid erinevates paikkondades ühel ja samal ajal.
81:3.5 (904.1) Kuld oli esimene metall, mida inimene hakkas otsima, sest seda oli kerge töödelda; algul kasutati kulda ainult ehete valmistamiseks. Järgmisena võeti kasutusele vask, aga laialdaselt levis see metall alles siis, kui sellele hakati lisama tina, et valmistada kõvemat pronksi. Vase ja tina segamise pronksiks avastas üks Turkestani adamsoniit, kelle vasekaevandus oli mägedes juhtumisi kõrvuti tinalademega.
81:3.6 (904.2) Algelise tootmise ja tööstuse ilmumisega sai kaubandusest kiiresti tsivilisatsiooni leviku kõige olulisem mõjur. Maismaa- ja mereteede avanemine kaubanduseks hõlbustas tunduvalt reisimist ja kultuuride, samuti tsivilisatsioonide segunemist. 5000 a eKr oli hobune kõigis tsiviliseeritud ja pooltsiviliseeritud riikides üldkasutatav loom. Neil hilisematel rahvastel olid kodustatud hobune ja mitu liiki vankreid ja kaarikuid. Ratast oli kasutatud juba pikka aega, kuid nüüd hakati ratastega sõidukeid nii kaubanduse kui ka sõja tarbeks valmistama.
81:3.7 (904.3) Rändkaupmees ja ringiuitav maadeuurija aitasid tsivilisatsiooni edasiviimisele rohkem kaasa kui kõik muud mõjurid kokku. Sõjalised vallutused, koloniseerimine ja hilisemate religioonide misjonäride ettevõtmised aitasid samuti kultuuri levitada, ent need olid teisejärgulised tegevused, võrreldes kaubandussuhetega, mida kunstide ja rakendusteaduste kiire areng üha enam tihendas.
81:3.8 (904.4) Rahvaste segunemine Aadama tüvikonnaga kiirendas tsivilisatsiooni arengut ning ergutas nende seiklus- ja teadmishimu, nii et enamik Euraasiast ja Põhja-Aafrikast oli peagi täis andiitide kiiresti paljunevaid segunenud järeltulijaid.
81:4.1 (904.5) Ajalooliste aegade koidikuks olid inimkonna liitrassid levinud üle kogu Euraasia, Põhja-Aafrika ja Vaikse ookeani saarte. Ja tänapäeva rassid on tekkinud Urantia viie põhilise inimtüvikonda segunemisest ning taassegunemisest.
81:4.2 (904.6) Igal Urantia rassil olid omad iseloomulikud füüsilised jooned. Adamiidid ja nodiidid olid piklikupealised, andoniidid laiapealised. Sangikrassid olid keskmisepealised, kollased ja sinised inimesed aga laiemapealised. Andoniitide tüvikonnaga segunenud sinised rassid olid selgelt laiapealised. Teisesed sangikud olid keskmise- või piklikupealised.
81:4.3 (904.7) Kuigi ka koljumõõtmed aitavad rasside päritolu tuvastada, on kogu skelett tunduvalt usaldusväärsem. Urantia rasside varases arengus oli algselt viit erinevat tüüpi skelette:
81:4.4 (904.8) 1. andoniidid, Urantia põliselanikud;
81:4.5 (904.9) 2. esmased sangikud — punased, kollased ja sinised;
81:4.6 (904.10) 3. teisesed sangikud — oranžid, rohelised ja indigod;
81:4.7 (904.11) 4. nodiidid, dalamaatlaste järeltulijad;
81:4.8 (904.12) 5. adamiidid, violetne rass.
81:4.9 (904.13) Kui need viis suurt rassi ulatuslikult segunesid, kaldus nende jätkuv segunemine sangikute pärandi domineerimise tõttu andoniidi tüüpi varjutama. Laplased ja eskimod on andoniidi ja sinise sangikrassi segud. Nende skeletis on põliselanike andoniitide tüüp kõige enam säilinud. Ent adamiidid ja nodiidid on teiste rassidega sedavõrd segunenud, et neid võib eristada vaid üldise kaukaasia klassina.
81:4.10 (905.1) Seetõttu on viimase kahekümne tuhande aasta vanuste inimjäänuste leidudes võimatu viit algset tüüpi selgelt eristada. Nende skeleti uurimisel selgub, et inimkond jaguneb praegu üldjoontes kolmeks:
81:4.11 (905.2) 1. kaukaasia rass—andiidi segu nodiidi ja adamiidi tüvikondadest, mida hiljem on mõjutanud esmase ja (veidi) teisese sangikrassi lisandid ning üsna ulatuslik ristumine andoniitidega. Sellesse rühma kuuluvad õhtumaa valged rahvad koos mõnede India ja Turaani rahvastega. Seda alarühma ühendav tegur on andiidi pärandi suurem või väiksem osa;
81:4.12 (905.3) 2. mongoliidid—esmane sangiktüüp, hõlmab algset punast, kollast ja sinist rassi. Sellesse rühma kuuluvad hiinlased ja ameerika indiaanlased. Euroopas on mongoliidset tüüpi mõjutanud segunemine teiseste sangikute ja andoniitidega, veelgi enam andiidi vere sissevool. Selles rühmas on ka malai ja teised indoneesia rahvad, kuigi neis on suur teisese sangikvere osakaal;
81:4.13 (905.4) 3. negriidid—teisene sangiktüüp, kuhu kuulusid algselt oranž, roheline ja indigorass. Sellele tüübile on kõige iseloomulikumad neegrid ning seda leidub kõikjal Aafrikas, Indias ja Indoneesias, kus elavad teisesed sangikrassid.
81:4.14 (905.5) Põhja-Hiinas on kaukaasialik ja mongoliidne tüüp mõningal määral segunenud; Vahemere idarannikul on kaukaasialik ja negriidne tüüp omavahel segunenud; Indias nagu Lõuna-Ameerikaski on esindatud kõik kolm tüüpi. Kolmel säilinud tüübil on ka iseloomulik skelett, mis aitab kindlaks määrata praeguste inimeste esivanemaid.
81:5.1 (905.6) Bioloogiline evolutsioon ja tsivilisatsioon ei tarvitse omavahel korrelatsioonis olla; orgaaniline evolutsioon võib igal ajajärgul takistamatult kulgeda, vaatamata kultuuri samaaegsele mandumisele. Ent kui vaadelda inimajaloo pikemaid perioode, võib täheldada, et evolutsiooni ja kultuuri vahel tekib lõppkokkuvõttes põhjuslik seos. Evolutsioon võib kultuurita edasi liikuda, kuid tsivilisatsioon ei saa õitseda ilma rassi piisava eelneva arenguta. Aadam ja Eeva ei loonud inimühiskonna progressile võõrast tsivilisatsiooni, Aadama veri lisas rassidele loomupärast võimekust ning kiirendas majanduslikku arengut ja tööstuse edasiliikumist. Aadama annetumine lisas rassidele ajujõudu, kiirendades sellega tunduvalt loomulikke evolutsiooniprotsesse.
81:5.2 (905.7) Põllunduse, loomade kodustamise ja arhitektuuri täiustamisega pääses inimkond järk-järgult kohutavast lakkamatust olelusvõitlusest ja hakkas otsima võimalusi oma elu meeldivamaks muutmiseks, sellega algasid ka püüdlused kõrgemate ja veelgi kõrgemate aineliste mugavuste poole. Tootmise ja tööstuse abil lisab inimene oma surelikule elule üha enam naudinguid.
81:5.3 (906.1) Ent kultuurühiskond ei ole suur ja heategev päritud privileegidega isikute klubi, kuhu kõik inimesed sünnivad liikmemaksu maksmata ja täiesti võrdsetena. Pigem on see maiste töötajate innustunud ja üha edasiliikuv gild, mis võtab oma ridadesse vaid üllamaid neist töörügajaist, kes püüavad muuta maailma paremaks, et nende lapsed ja lapselapsed võiksid siin järgmistel ajajärkudel elada ja edeneda. Ja see tsivilisatsioonigild võtab suurt sisseastumistasu, nõuab ranget ja karmi distsipliini, karistab kõiki teisitimõtlejaid ja mittemugandujaid, kuid annab vähe isikuvabadusi või -õigusi, välja arvatud need, mis kindlustavad paremini ühiste ohtude ja inimkonna huku vastu.
81:5.4 (906.2) Sotsiaalne ühendus on üks ellujäämiskindlustuse vorme, mis on inimestele kasulikuks osutunud; seetõttu on enamik inimesi nõus maksma selle eest kindlustuspreemiaid eneseohverduse ja isikuvabaduste kärpimise näol, mida ühiskond nõuab oma liikmetelt vastutasuks parema grupiviisilise kaitstuse eest. Lühidalt öeldes, praegune sotsiaalne mehhanism on katse ja eksituse meetodil põhinev kindlustussüsteem, mis peaks andma teataval määral kindlustunnet ja kaitset selle vastu, et ei pöördutaks tagasi neisse kohutavatesse antisotsiaalsetesse tingimustesse, mis olid iseloomulikud inimsoo varastele kogemustele.
81:5.5 (906.3) Ühiskonnast saab niimoodi koostöösüsteem, mis kindlustab kodanikuvabadused institutsioonide kaudu, majandusliku vabaduse kapitali ja leiutiste kaudu, sotsiaalse vabaduse kultuuri kaudu ja vägivallast vabanemise politseisüsteemi kaudu.
81:5.6 (906.4) Võim ei ole õigus, kuid see kindlustab siiski igale järgmisele põlvkonnale üldtunnustatavad õigused. Valitsuse esmaülesanne on määratleda õigus ja õiglus ning reguleerida õiglaselt klassivahesid, kindlustada õiguskorra järgi võrdsed võimalused. Iga inimõigusega kaasneb mõni ühiskondlik kohustus; grupi eesõigus on kindlustusmehhanism, mis nõuab eksimatult ja täies ulatuses sisse kindlustuspreemiaid grupi teenimise näol. Ja grupi õigusi tuleb kaitsta samuti kui indiviidi õigusi, mille hulka kuulub ka seksuaalsete kalduvuste reguleerimine.
81:5.7 (906.5) Grupipoolsele regulatsioonile alluv vabadus on ühiskonna evolutsiooni seaduspärane siht. Piiranguteta vabadus on vaid ebastabiilse ja kergemeelse inimmeele tulutu ja ebatõeline unistus.
81:6.1 (906.6) Bioloogiline evolutsioon on kulgenud küll alati tõususuunas, kuid kultuuri areng lähtus Eufrati orust suures osas lainetena, mis aja möödudes järjest nõrgenesid, kuni lõpuks kõik Aadama otsesed järeltulijad olid suundunud Aasia ja Euroopa tsivilisatsioone rikastama. Rassid ise ei segunenud täielikult, kuid nende tsivilisatsioonid segunesid üsna suurel määral. Kultuur levis tõepoolest aegamööda üle kogu maailma. Ja seda tsivilisatsiooni tuleb säilitada ning edasi arendada, sest tänapäeval ei ole uusi kultuuriallikaid ega ka andiite, kes tsivilisatsiooni aeglast progressi ergutaksid ja edasi viiksid.
81:6.2 (906.7) Praegu Urantial arenev tsivilisatsioon on välja kasvanud järgmistest teguritest ja tugineb neile:
81:6.3 (906.8) 1. Looduslikud tingimused. Ainelise tsivilisatsiooni iseloom ja ulatus on suuresti määratud olemasolevate loodusressurssidega. Kultuuri evolutsioonis on oma osa kliimal, ilmastikul ja arvukatel füüsilistel tingimustel.
81:6.4 (907.1) Andiitide epohhi algul oli kogu maailmas ainult kaks suurt avarat ja viljakat jahipidamisala. Üks oli Põhja-Ameerikas ning ameerika indiaanlaste valduses; teine asus Turkestanist põhja pool ja oli osaliselt hõivatud kollase-andoniidi rassi poolt. Otsustavad tegurid kõrgema kultuuri väljaarenemisel Edela-Aasias olid rass ja kliima. Andiidid olid suur rahvas, kuid otsustav tegur, mis määras nende tsivilisatsiooni kulu, oli Iraani, Turkestani ja Sinkiangi üha tugevnev põuasus, mis sundis neid leiutama ja kasutusele võtma uusi ja arenenumaid viise, kuidas üha viljatumatelt maadelt vaevaliselt elatist hankida.
81:6.5 (907.2) Mandrite vastastikune asend ja muud maadejaotuse tegurid mõjutavad oluliselt seda, kas valitseb rahu või peetakse sõda. Väga vähestel urantialastel on olnud nii soodsat võimalust jätkuvalt ja häirimatult areneda kui Põhja-Ameerika rahvastel, kes on peaaegu igast küljest kaitstud määratu ookeaniga.
81:6.6 (907.3) 2. Kogutud vara. Kultuur pole kunagi arenenud vaesuses, kuna vaba aeg on tsivilisatsiooni progressiks väga oluline. Ilma ainelise rikkuseta võib omandada küll moraalse ja vaimse väärtusega individuaalse iseloomu, kuid tsivilisatsioon saab tekkida ainult neis ainelise jõukuse tingimustes, mis edendavad vaba aega ja edasipüüdlikkust.
81:6.7 (907.4) Ürgsetel aegadel oli elu Urantial tõsine ja raske. Ja just selleks, et pääseda lakkamatust võitlusest ja lõputust rügamisest, kaldus inimkond pidevalt liikuma tervisliku troopilise kliima poole. Kuigi need soojemad asustuspiirkonnad vabastasid inimest mõnevõrra pingelisest olelusvõitlusest, kasutasid sellised kergemat elu otsivad rassid ja hõimud oma ärateenimata vaba aega harva tsivilisatsiooni edendamiseks. Ühiskonda on alati viinud edasi nende rasside mõtted ja kavad, kes on oma aruka tööga õppinud nõudma maalt elatist väiksema pingutusega ja lühemate tööpäevadega ning saanud selliselt nautida väljateenitud ja kasulikku puhkeaega.
81:6.8 (907.5) 3. Teaduslikud teadmised. Tsivilisatsiooni ainelised aspektid peavad alati ootama teaduslike andmete kogunemist. Pärast vibu ja noole avastamist ja loomade kasutuselevõtmist jõuallikana kulus veel kaua aega, kuni inimene õppis tuult ja vett tööle rakendama ja seejärel auru ning elektrit kasutama. Ent tsivilisatsiooni töövahendid täiustusid aegamööda. Kangakudumisele, keraamikale, loomade kodustamisele ja metallitöötlemisele järgnes kirjaoskuse ja trükinduse ajastu.
81:6.9 (907.6) Teadmistes peitub jõud. Kultuuri arengu kiirenemisele kogu maailmas on alati eelnenud leiutised. Teadus ja leiutustegevus said kõige enam hoogu trükipressi leiutamisest ning kõigi nende kultuuri- ning leiutustegevuste vastastikune mõju on kultuuri arengut tohutult kiirendanud.
81:6.10 (907.7) Teadus õpetab inimest kõnelema uut matemaatika keelt ja treenib tema mõtted nõudlikult täpseks. Teadus stabiliseerib ka filosoofiat vigade kõrvaldamise teel ja puhastab religiooni, hävitades ebausku.
81:6.11 (907.8) 4. Inimressursid. Inimjõud on tsivilisatsiooni levikuks tingimata vajalik. Muude tingimuste võrdsuse korral domineerib arvukama rahva tsivilisatsioon väiksema rahva tsivilisatsiooni üle. Kui rahvaarv ei küüni teatava piirini, jääb rahva eesmärk täielikult teostumata; kuid elanike arvu kasvul on ka piir, mille ületamine oleks hukatuslik. Rahvaarvu kasv üle inimese ja maa optimaalse, normaalse suhtarvu toob kaasa kas elatustaseme languse või territooriumi kohese laiendamise rahumeelse edasitungimise või sõjaliste vallutuste, jõuga hõivamise teel.
81:6.12 (908.1) Sõja laastamistöö kohutab teid vahel, kuid peaksite arvestama vajadust suurendada surelike arvu, et tekiks küllaldaselt võimalusi sotsiaalseks ja moraalseks arenguks; suur viljakus mingil planeedil tekitab peagi aga tõsise ülerahvastatuse probleemi. Enamik asustatud maailmu on väikesed. Urantia on keskmine või keskmisest veidi väiksem planeet. Riigi elanikkonna optimaalne stabiliseerimine edendab kultuuri ja hoiab ära sõdu. Ja tark rahvas teab, millal tuleks kasvamine lõpetada.
81:6.13 (908.2) Ent ka loodusvarade poolest rikkaim ja tehnilistelt vahenditelt arenenuim manner liigub edasi vähe, kui rahva intellekt on alla käimas. Teadmisi võib saada haridusega, kuid tarkust, mis on tõelise kultuuri jaoks tingimata vajalik, võib omandada vaid kogemustest ja seda saavad teha loomupäraselt arukad naised ning mehed. Niisugune rahvas oskab oma kogemustest õppida, ta võib saada tõeliselt targaks.
81:6.14 (908.3) 5. Aineliste varude tõhus ärakasutamine. Palju sõltub tarkusest, mida ilmutatakse oma loodusvarade, teaduslike teadmiste, kogutud vara ja inimpotentsiaali ärakasutamisel. Varase tsivilisatsiooni põhitegur oli ühiskonna tarkade juhtide rakendatud jõud; arenenumad kaasaegsed sundisid tsivilisatsiooni ürginimesele tegelikult jõuga peale. Seda maailma on suures osas valitsenud hästiorganiseeritud ja arenenumad vähemused.
81:6.15 (908.4) Võim ei anna õigust, kuid võim on teinud kõik, mis ajaloos on ja on olnud. Urantia on alles viimasel ajal jõudnud punkti, kus ühiskond on valmis võimu ja õiguse eetiliste küsimuste üle arutlema.
81:6.16 (908.5) 6. Keele tähtsus. Tsivilisatsiooni levik sõltub keelest. Elavad ja arenevad keeled kindlustavad tsiviliseeritud mõtlemise ja kavandamise leviku. Varastel ajajärkudel toimus keele alal oluline edasiminek. Praegu oleks vaja keelt palju edasi arendada, et areneva mõtte väljendamist hõlbustada.
81:6.17 (908.6) Keel arenes rühmadesse ühinemise tulemusena, iga kohalik rühm arendas sõnaliseks suhtlemiseks välja oma süsteemi. Keel kasvas žestide, märkide, hüüete, imiteerivate helide, intonatsiooni ja rõhu kasutamise kaudu tähestiku hääldamiseks. Keel on inimese kõige suurem ja kasulikum mõtlemisvahend, kuid pääses õitsengule alles siis, kui ühiskonnagruppidel tekkis veidi vaba aega. Kalduvus keelega mängida tekitab uusi sõnu — slängi. Kui enamik inimesi võtab mõne slängisõna omaks, sulandub see tavakeelde. Dialektide teket illustreerib „lapsekeele” kasutamine perekonnas.
81:6.18 (908.7) Keelelised erinevused on rahu levikule alati suureks takistuseks olnud. Kultuuri laienemisele kogu rassi, mandri või maailma ulatuses peab eelnema dialektidest jagusaamine. Ühtne keel edendab rahu, kindlustab kultuuri ja teeb inimesed õnnelikumaks. Isegi kui säilivad vaid mõned üksikud maailma keeled, mõjutab nende omandamine juhtivate kultuurrahvaste poolt tugevasti ülemaailmse rahu ja õitsengu saavutamist.
81:6.19 (908.8) Urantial on küll ühise keele väljakujunemise poole väga vähe liigutud, kuid rahvusvahelise ärisuhtluse sisseseadmisega on saavutatud üsna palju. Kõiki rahvusvahelisi suhteid tuleks edendada, olgu siis keele, kaubanduse, kunsti, teaduse, võistlusmängude või religiooni alal.
81:6.20 (909.1) 7. Mehaaniliste seadmete tõhusus. Tsivilisatsiooni areng on otseselt seotud tööriistade, masinate ja turustuskanalite täiustumise ja omandamisega. Täiustunud tööriistad ning leidlikud ja tõhusad masinad määravad võistlevate rühmade püsimajäämise tsivilisatsiooni arenguareenil.
81:6.21 (909.2) Varastel aegadel kasutati maaviljeluses ainsa energiaallikana inimtööd. Inimeste asendamine härgadega kulges visa võitlusega, sest inimesed jäid tööta. Viimasel ajal on inimesi hakanud asendama masinad ja iga niisugune samm aitab otseselt kaasa ühiskonna progressile, sest vabastab inimesed väärtuslikumate ülesannete täitmiseks.
81:6.22 (909.3) Tarkusest juhinduv teadus võib saada inimese suureks sotsiaalseks vabastajaks. Tehnikaajastu võib osutuda hukatuslikuks vaid rahvale, kelle intellektuaalne tase on liiga madal, et avastada neid tarku meetodeid ja läbimõeldud võtteid edukaks kohanemiseks üleminekuraskustega, mis tulenevad paljude inimeste liiga ootamatust töökaotusest pärast uut tüüpi, tööd säästvate masinate liiga kiiret leiutamist.
81:6.23 (909.4) 8. Tunglakandjate olemus. Ühiskondlik pärand võimaldab inimesel toetuda kõigi nende õlgadele, kes on elanud enne teda ja andnud kultuuri ja teadmiste kogumisse mingigi panuse. Selles kultuuritungla järgmisele põlvkonnale edasiandmises on põhiinstitutsiooniks alati kodu.Tähtsuselt järgmised on mäng ja ühiskondlik elu ning viimasena kool, mis keerukas ja kõrgesti organiseeritud ühiskonnas on küll niisama asendamatu.
81:6.24 (909.5) Putukad on sündides täielikult haritud ja valmis eluks — tegelikult küll väga piiratud ja puhtinstinktiivseks eksistentsiks. Inimlaps sünnib ilma hariduseta, seetõttu on inimesel võimalik noorema põlvkonna hariduse kaudu suuresti mõjutada tsivilisatsiooni arengu kulgu.
81:6.25 (909.6) Kahekümnenda sajandi suurimad mõjurid, mis on aidanud tsivilisatsiooni ja kultuuri edasi viia, on ülemaailmsete reiside tunduv kasv ja sidevahendite enneolematu täiustumine. Kuid hariduse täiustumine ei ole avarduva ühiskonnastruktuuriga sammu pidanud; nüüdisaegne eetikatunnetuski on arenenud rohkem intellektuaalses ja teaduslikus suunas. Ja nüüdisaegse tsivilisatsiooni vaimne areng ning koduinstitutsiooni kaitsmine on seiskunud.
81:6.26 (909.7) 9. Rassiideaalid. Iga põlvkonna ideaalid veavad oma otsestele järglastele ette saatusevaod. Ühiskonna tunglakandjate kvaliteedist oleneb, kas tsivilisatsioon liigub edasi või tagasi. Ühe põlvkonna kodud, kirikud ja koolid määravad ära järgmise põlvkonna suuna. Rassi või rahva moraalne ja vaimne jõud otsustab suures osas tsivilisatsiooni arengutempo.
81:6.27 (909.8) Ideaalid tõstavad allika, kust sotsiaalne oja alguse saab, kõrgemale, kuid ükski oja ei tõuse oma allikast ülespoole, ükskõik missugust survevõtet või suunajuhtimist ka ei rakendataks. Ka tsivilisatsiooni kõige ainelisemate aspektide liikumapanev jõud peitub ühiskonna kõige vähemainelistes saavutustes. Arukus võib tsivilisatsiooni mehhanismi oma kontrolli all hoida, tarkus seda suunata, kuid vaimne idealism on energia, mis inimkultuuri tõeliselt ühelt saavutuste tasandilt teisele tõstab ja edasi viib.
81:6.28 (910.1) Algul oli elu võitlus eksistentsi nimel; praegu on see võitlus elatustaseme pärast; järgmisena saab see võitluseks mõtlemise kvaliteedi eest, mis on inimeksistentsi tulevane maine siht.
81:6.29 (910.2) 10. Asjatundjate kooskõlastatud tegutsemine. Varane tööjaotus ja sellele lisandunud spetsialiseerumine on tsivilisatsiooni tohutult edasi viinud. Praegu sõltub tsivilisatsioon spetsialistide töö edukast koordineerimisest. Ühiskonna avardudes tuleb leida mingi viis erinevate spetsialistide kokkuviimiseks.
81:6.30 (910.3) Ühiskonna, kunsti, tehnika ja tööstuse asjatundjaid on aina rohkem ning nad on üha oskuslikumad ja osavamad. Võimete mitmekesistumine ja tööhõivealased erinevused nõrgestavad ja lagundavad lõppkokkuvõttes inimühiskonda, kui ei töötata välja tõhusaid koordineerimis- ja koostöövahendeid. Ent niisuguseks leidlikkuseks ja spetsialiseerumiseks võimeline intellekt peaks olema täiesti kompetentne kavandama küllaldasi kontrolli- ja kohandamismeetodeid kõigi probleemide jaoks, mis tulenevad leiutustegevuse kiirest kasvust ja kultuuride avardumistempo kiirenemisest.
81:6.31 (910.4) 11. Meetmed oma koha leidmiseks. Ühiskonna arengu järgmist ajajärku iseloomustab üha suurenev ja avarduv spetsialiseerumine parema ja tõhusama koostöö ning koordineerimise kaudu. Mida enam töö mitmekesistub, seda enam kasvab vajadus leida mingi võte inimeste suunamiseks sobivale tööle. Masinad ei ole Urantia tsiviliseeritud rahvaste seas tööpuuduse ainus põhjus. Tööjõu paigutamise probleemi raskendab veelgi majanduse komplekssus ja üha suurem tööstuslik ning erialane spetsialiseerumine.
81:6.32 (910.5) Ei piisa sellest, et õpetada inimesi tööd tegema; keerulises ühiskonnas tuleb ette näha ka tõhusad meetodid, et igaüks leiaks oma koha. Enne kui õpetada kodanikele väga kitsale erialale keskendunud elatise teenimise viise, tuleks neil omandada vähemalt üks lihttöö, amet või elukutse, mida nad võiksid teha, kui neil ajutiselt erialast tööd ei ole. Ükski tsivilisatsioon ei suuda suuri töötute klasse pikka aega ülal pidada. Abi vastuvõtmine riigikassalt moonutab ja demoraliseerib aja jooksul ka parimaid kodanikke. Isegi eraisikute heategevus, mis on suunatud füüsiliselt tervetele kodanikele, muutub pikapeale hukutavaks.
81:6.33 (910.6) Nii tugevasti spetsialiseerunud ühiskond ei suhtu hästi vana aja rahvaste iidsetesse kogukonna- ja feodaaltavadesse. Tõsi küll, paljusid üldkasutatavaid teenuseid saab vastuvõetaval viisil ja kasulikult ühiskonnastada, kuid hea koolitusega ja ülimalt spetsialiseerunud inimolendite juhtimiseks on kõige parem valida mõni arukas koostöövorm. Ajakohane koordineerimine ja vennalik regulatsioon aitab pikemaajalise koostöö loomisele paremini kaasa kui vanemad ja algelisemad meetodid, kommunism või jõul põhinevad diktaatorlikud juhtimisinstitutsioonid.
81:6.34 (910.7) 12. Koostöötahe. Üks inimühiskonna arengu suuri takistusi on inimkonna suuremate, rohkem ühiskonnastunud inimrühmade ja väiksemate, vastupidise meelsusega asotsiaalsete ühenduste, eriti ühiskonnavastaselt meelestatud üksikisikute huvide ja heaolu vaheline vastuolu.
81:6.35 (910.8) Ühegi rahva tsivilisatsioon ei püsi kaua, kui selle haridussüsteem ja religioossed ideaalid ei innusta kõrgemat tüüpi arukale patriotismile ja oma rahvale pühendumisele. Ilma seda liiki aruka patriotismi ja kultuurilise solidaarsuseta kalduvad kõik riigid ääremaade kadeduse ja kohaliku omakasupüüdlikkuse tõttu lagunema.
81:6.36 (911.1) Ülemaailmse tsivilisatsiooni säilitamine sõltub sellest, kas inimolendid õpivad rahus ja vendluses koos elama. Ilma tõhusa koostööta ohustavad tööstuslikku tsivilisatsiooni üleliia spetsialiseerumise ohud: monotoonsus, piiratus ning kalduvus sigitada usaldamatust ja kadedust.
81:6.37 (911.2) 13. Tõhus ja tark juhtimine. Tsivilisatsioon sõltub palju, väga palju entusiastlikust ja tõhusast koormavedamisvaimust. Suure raskuse tõstmisel ei ole kümnest mehest palju rohkem kasu kui ühest, kui nad ei tõsta kõik koos — kõik samal hetkel. Ja see meeskonnatöö, ühiskondlik koostöö, sõltub juhtimisest. Varasemad ja praegused tsivilisatsioonid on põhinenud kodanikkonna arukal koostööl tarkade ja edumeelsete juhtide alamaina; kuni inimene pole jõudnud kõrgemale arengutasemele, sõltub tsivilisatsioon alati targast ja energilisest juhtimisest.
81:6.38 (911.3) Kõrged tsivilisatsioonid sünnivad targast korrelatsioonist ainelise rikkuse, intellektuaalse suuruse, moraalse väärtuse, sotsiaalse tarkuse ja kosmilise taipamisega.
81:6.39 (911.4) 14. Ühiskondlikud muutused. Ühiskond ei ole jumalik institutsioon, see on edeneva evolutsiooni nähtus. Tsivilisatsiooni edasiliikumine takerdub alati, kui selle juhid teevad liiga aeglaselt neid muudatusi ühiskonnakorras, mis on olulised oma ajastu teaduse arenguga sammu pidamiseks. Vaatamata kõigele sellele ei tohiks midagi põlata ainult seepärast, et see on vana, ega võtta ühtki ideed tingimusteta vastu vaid seepärast, et see on uudne ja uus.
81:6.40 (911.5) Seetõttu ei tohiks inimene karta ühiskonna mehhanismidega katsetada. Kuid katsetused kultuurilise kohanemise vallas peaksid alati olema nende kontrolli all, kes tunnevad põhjalikult ühiskonna arengu ajalugu; ja neile uuendajatele peaksid tingimata nõu andma targad inimesed, kellel on ühiskonnas või majanduses kavandatavate katsete alal praktilisi kogemusi. Ühtki suurt muudatust ühiskonnas või majanduses ei tohiks püüda läbi viia äkki. Aeg on inimestele oluline igat liiki kohandumisteks, olgu need füüsilised, sotsiaalsed või majanduslikud. Vaid moraalsed ja vaimsed kohandumised saavad toimuda pikema järelemõtlemiseta, kuid isegi nende aineliste ning sotsiaalsete vastukajade täielikuks väljakujundamiseks on vaja aega. Rassiideaalid annavad põhilist tuge ja kindlustunnet neil kriitilistel aegadel, mil tsivilisatsioon on üle minemas ühelt tasemelt teisele.
81:6.41 (911.6) 15. Kokkuvarisemise vältimine üleminekuperioodil. Ühiskond kujuneb ajastute jooksul katse ja eksituse kaudu; see on läbi teinud valikulised kohanemised ja ümberkohanemised inimkonna ajastuid väldanud tõusul looma tasandilt inimese tasandile planeedi staatuse järjestikustel etappidel. Igal tsivilisatsioonil on igal hetkel suur oht murduda üleminekul varasematelt juurdunud meetoditelt uuele ja paremale, kuid läbiproovimata tulevikukorrale.
81:6.42 (911.7) Progress sõltub väga olulisel määral juhtimisest. Tarkus, taipamine ja ettenägelikkus on vältimatud rahva püsimajäämiseks. Tsivilisatsioon ei satu kunagi päriselt ohtu enne, kui hakkab kaduma selle võimekas juhtimine. Ja tarkade juhtide arv ei ole kunagi ületanud üht protsenti elanikkonnast.
81:6.43 (911.8) Just neid arenguredeli pulki mööda ronis tsivilisatsioon tasemele, kus võis käivitada need võimsad mõjurid, mis on kulmineerunud kahekümnenda sajandi kultuuri kiires levikus. Ja vaid neid põhitõdesid järgides võib inimene säilitada oma praeguse tsivilisatsiooni ning kindlustada selle jätkuva arengu ja püsimajäämise.
81:6.44 (912.1) Niisugune on olnud kokkuvõttes maakera rahvaste pikk-pikk võitlus tsivilisatsiooni sisseseadmiseks pärast Aadama aega. Praegune kultuur on selle pingelise arengu lõpptulemus. Enne trükikunsti leiutamist toimus progress suhteliselt aeglaselt, sest ükski põlvkond ei suutnud oma eelkäijate saavutusi nii kiiresti ära kasutada. Ent nüüd sööstab inimkond edasi juba kõigi nende ajastute jooksul kogunenud hool, millest tsivilisatsioon on läbi murdnud.
81:6.45 (912.2) [Esitanud Nebadoni Peaingel.]
Urantia raamat
82. Kiri
82:0.1 (913.1) ABIELU — paariheitmine — tuleneb kahesoolisusest. Abielu on inimese kohanemisreaktsioon kahesoolisusega, perekonnaelu aga kõigi arenguliste ja kohanemisreaktsioonide kogusumma. Abielu on püsiv; bioloogiline areng ei eelda seda, kuid see on kogu ühiskonna arengu alus ja jääb seetõttu mingis vormis kindlasti ka edaspidi püsima. Abielu on andnud inimkonnale kodu ja kodu on kogu pika ning pingutava arengu hiilgav kroon.
82:0.2 (913.2) Religioossed, ühiskondlikud ja haridusinstitutsioonid on küll tsivilisatsiooni püsimiseks olulised, kuid põhiline tsiviliseerija on perekond. Ja laps õpib enamiku elu põhitõdedest oma perekonnalt ning naabritelt.
82:0.3 (913.3) Vanaaja inimestel ei olnud väga rikas ühiskondlik tsivilisatsioon, kuid selle, mis neil oli, andsid nad truult ja tõhusalt üle järgmisele põlvkonnale. Te peaksite arvestama, et muud institutsioonid mõjutasid enamiku kunagiste tsivilisatsioonide arengut väga vähe, sest kodu toimis tõhusalt. Tänapäeva rahvastel on rikas sotsiaalne ja kultuuripärand, mida tuleks targalt ja tegusalt järgnevatele põlvkondadele edasi anda. Perekonda kui haridusinstitutsiooni peab säilitama.
82:1.1 (913.4) Mehe ja naise vahelisest kuristikust hoolimata piisab sugutungist, et kindlustada nende kokkusaamine soojätkamise nimel. See instinkt toimis tõhusalt juba ammu enne seda, kui inimesed kogesid osagi sellest, mida hiljem hakati nimetama armastuseks, kiindumuseks ja abielutruuduseks. Paaritumine on sünnipärane kalduvus ja abielu on selle vastukaja ühiskonna arengus.
82:1.2 (913.5) Huvi ja iha vastassoo vastu ei olnud ürginimeste valdav kirg; nad pidasid seda lihtsalt enesestmõistetavaks. Kogu soojätkamiskogemus oli vaba kujutluse lisatud ilustustest. Tsiviliseeritumate rahvaste kõikehõlmav sugudevaheline kirg tuleneb põhiliselt rasside segunemisest, eriti kui arenevat iseloomu on virgutanud nodiitide ja adamiitide assotsiatiivne kujutlusvõime ja ilumeel. Ent selle andiidi pärandi võtsid arenevad rassid üle nii piiratult, et see ei kindlustanud piisavat enesekontrolli nende loomalike kirgede taltsutamiseks, mida äratasid ja tekitasid erksam sooteadvus ning tugevam paaritumistung. Punasel inimesel oli arenevatest rassidest kõige arenenum sugudevaheliste suhete koodeks.
82:1.3 (913.6) Suguelu korrastamine seoses abieluga näitab:
82:1.4 (913.7) 1. tsivilisatsiooni arengutaset. Tsivilisatsioon on nõudnud üha enam sugutungi rahuldamist otstarbekalt ja tavadele vastavalt;
82:1.5 (914.1) 2. andiidi tüvikonna osakaalu rahvas. Sellistes rühmades on suguelu hakanud väljendama nii füüsilise ja emotsionaalse olemuse kõrgust kui ka madalust.
82:1.6 (914.2) Sangikrassidel oli normaalne loomalik kirg, kuid nad ilmutasid vähe kujutlusvõimet ning oskust hinnata vastaspoole ilu ja füüsilist külgetõmmet. Sugudevaheline atraktiivsus puudub peaaegu täielikult ka tänapäeva ürgrahvastel; neil segunemata rahvastel on selgelt olemas paaritumisinstinkt, kuid pole piisavalt sugudevahelist külgetõmmet, et tekiks sotsiaalset kontrolli nõudvaid tõsiseid probleeme.
82:1.7 (914.3) Paaritumisinstinkt on üks inimesi valitsevaid füüsilisi liikumapanevaid jõudusid; see on just see emotsioon, mis isiklikuks rahulduseks maskeerununa sunnib isekat inimest pidama rahva heaolu ja püsimajäämist ülemaks oma heaolust ja vastutuse puudumisest.
82:1.8 (914.4) Abielus kui institutsioonis kajastub selle varastest algetest kuni tänapäevani bioloogilise soojätkamistungi sotsiaalne areng. Areneva inimliigi püsimise kindlustab rassi paaritumistungi olemasolu, mida nimetatakse üldiselt sugudevaheliseks külgetõmbeks. See võimas bioloogiline tung käivitab igasuguseid muid instinkte, emotsioone ja kombeid — füüsilisi, intellektuaalseid, moraalseid ja sotsiaalseid.
82:1.9 (914.5) Metslaste tegutsemist motiveeris toiduhankimisvajadus, aga kui tsivilisatsioon kindlustab küllusliku toidu, võib sugutung tihti valdavaks saada ning vajab seetõttu alati ühiskonnapoolset ohjeldamist. Loomadel piirab paaritumissoovi instinktide perioodilisus, aga inimene kontrollib end nii suurel määral ise, et tema suguiha ei ole sugugi perioodiline; seetõttu peab ühiskond indiviidile piirangud kehtestama.
82:1.10 (914.6) Ükski muu inimlik emotsioon ega tung, mida ei ohjeldata või millega liialdatakse, ei sünnita nii palju kahju ja kurbust kui see võimas sugutung. Selle tungi arukas allutamine ühiskonna seadustele on iga tsivilisatsiooni tõelisuse ülim proovikivi. Edasiliikuv inimkond nõuab üha enam ja üha suuremat enesekontrolli. Salatsemine, ebasiirus ja silmakirjalikkus võivad seksuaalprobleeme ähmastada, kuid ei paku lahendusi ega vii edasi ka eetikat.
82:2.1 (914.7) Abielu arengulugu on lihtsalt sotsiaalsete, religioossete või tsiviilvahendite abil suguelu piiramise ajalugu. Loodus ei hooli kuigivõrd üksikisikust ega arvesta niinimetatud moraaliga, ta on huvitatud ainult liigi jätkumisest. Loodus nõuab tungivalt soojätkamist, kuid jätab sellest tulenevad probleemid ükskõikselt ühiskonna lahendada, luues niimoodi arenevale inimkonnale igikestva ja olulise probleemi. See sotsiaalne vastuolu seisneb lakkamatus sõjas ürginstinktide ja areneva eetika vahel.
82:2.2 (914.8) Varastel rassidel ei olnud sugudevahelised suhted peaaegu üldse reguleeritud. Selle suguelulise vabaduse tõttu puudus prostitutsioon. Ka tänapäeval puudub pügmeedel ja teistel vähearenenud rühmadel abieluinstitutsioon; neid uurides on selgunud, et primitiivsetel rahvastel on lihtsad paaritumistavad. Ent kõiki iidseid rahvaid tuleks alati uurida ja hinnata nende tavades sisalduvate moraalinormide valguses.
82:2.3 (915.1) Jõhkrast metslusest kõrgemal tasemel ei ole vabaarmastus siiski kunagi heas kirjas olnud. Niipea kui hakkasid moodustuma sotsiaalsed rühmad, algas abieluseaduste ja -piirangute areng. Seega on paaritumine arenenud paljude üleminekute kaudu peaaegu täielikust sugulisest vabadusest kahekümnenda sajandi suhteliselt täielikult normitud sugueluni.
82:2.4 (915.2) Hõimu varaseimatel arenguastmetel olid kombed ja piiravad tabud väga algelised, kuid hoidsid siiski sugupooli lahus: see soodustas rahu, korda ja töökust ning pani aluse abielu ja kodu pikale arenguteele. Sugupoolte rõivastumis-, ehtimis- ja usukombed pärinesidki neist varastest tabudest, mis määrasid ära sugulise vabaduse piirid ja lõid lõppkokkuvõttes pahe, kuriteo ja patu mõisted. Kuid kaua aega tavatseti suurte pidupäevade, eriti maipüha ajaks kõik suguelulised piirangud tühistada.
82:2.5 (915.3) Naised on allunud alati rangematele tabudele kui mehed. Varased kombed andsid vallalisele naisele sama palju seksuaalset vabadust kui mehele, ent abielunaiselt on alati nõutud truudust. Algeline abielu ei kärpinud eriti mehe sugulist vabadust, kuid kehtestas naise suguelule täiendavaid tabusid. Abielunaised on alati kandnud mingit märki, mis eristab neid teistest — teatavat soengut, rõivastust, loori, ornamentikat, sõrmust —, või olnud muust maailmast eraldatud.
82:3.1 (915.4) Abielu on institutsioon, millega ühiskondlik organism reageerib inimese lakkamatust tungist sugu jätkata ehk ennast jäädvustada tekkinud alalisele bioloogilisele pingele. Paaritumine on igati loomulik ja kui lihtne ühiskond muutus keeruliseks, arenesid vastavalt ka paaritumiskombed, tekkis abieluinstitutsioon. Kõikjal, kus ühiskonna areng jõudis kommete tekkimise etapini, hakkas arenema ka abieluinstitutsioon.
82:3.2 (915.5) Alati on olnud ja saab olema kaks selgesti eristuvat abieluvaldkonda: paaritumise väliseid aspekte reguleerivad kombed ja seadused ning meeste ja naiste vahelised salajased isiklikud suhted. Indiviid on alati mässanud ühiskonna kehtestatud suguelupiirangute vastu, sellest ongi põhjustatud ajastuid püsinud seksuaalne vastuolu: enesealahoidmine on individuaalne, kuid seda teostab rühm; enesejäädvustamine on ühiskondlik, kuid selle kindlustavad indiviidi tungid.
82:3.3 (915.6) Kommetel, kui neid respekteeritakse, on küllalt jõudu sugutungi piirata ja ohjeldada, nagu on ilmnenud kõigi rasside puhul. Abielu normid on kommete tegeliku jõu ja tsiviilvalitsuse funktsionaalse terviklikkuse tõetruu indikaator. Ent varased suguelu- ja paaritumiskombed olid vaid hulk järjekindlusetuid ja tahumatuid seadusi. Vanematel, lastel, sugulastel ja ühiskonnal on abieluseaduste suhtes vastandlikud huvid. Sellele vaatamata on rassid, kes abielu väärtustavad ja oma elus rakendavad, jõudnud loomulikus arengus kõrgemale tasemele ning säilinud suuremal arvul.
82:3.4 (915.7) Ürgaegadel oli abielu ühiskondliku positsiooni hind, naise omamine oli väärikuse märk. Metslase jaoks tähistas pulmapäev vastutuse võtmist ja meheks saamist. Kord peeti abielu ühiskondlikuks, kord religioosseks kohustuseks, mõnel ajajärgul aga poliitiliseks nõudeks anda riigile kodanikke.
82:3.5 (916.1) Paljudes varastes hõimudes saadi abiellumisluba pärast vargusega seotud vägitegusid; hilisemad rahvad asendasid need röövretked spordivõistluste ja võistlusmängudega. Võistluste võitjad said peaauhinna, õiguse valida selle hooaja pruutide seast endale naise. Peaküttide hõimu nooruk ei võinud enne abielluda, kui oli hankinud vähemalt ühe pea, ehkki kolpasid sai vahel ka osta. Kui naise ostmise komme hääbus, võideti naisi mõistatustevõistlustel ja see tava püsib praegugi paljudes musta inimese rühmades.
82:3.6 (916.2) Tsivilisatsiooni arenedes andis mõni hõim naistele õiguse korraldada meestele enne abiellumist karme katseid, et pruut saaks meelepärase mehe ise välja valida. Need abiellumiskatsed seisnesid küttimis- ja võitlemisoskustes ja võimes peret elatada. Pikka aega nõuti, et peigmees asuks vähemalt aastaks pruudi perre elama, töötaks seal ja tõestaks, et on soovitud naise vääriline.
82:3.7 (916.3) Naine oli abielukõlbulik, kui ta suutis teha rasket tööd ja lapsi sünnitada. Temal lasti katseks sooritada etteantud aja jooksul teatud põllutöö. Ja kui ta oli enne abiellumist lapse sünnitanud, siis oli ta seda väärtuslikum: tema viljakus oli tõestust leidnud.
82:3.8 (916.4) Asjaoluga, et iidsed rahvad pidasid vallalisust häbiasjaks või isegi patuks, on seletatav ka lastevaheliste abielude tekkimine; kui kord tuli abielluda, siis mida varem, seda parem. Üldiselt arvati ka, et vallalised inimesed ei pääse vaimudemaale, ja see oli veel üks põhjus, miks laste vahel sõlmiti abielud juba nende sündides ja vahel ka enne sündi, tingimusel, et sünnib vastassoost laps. Vanaaja rahvad uskusid, et isegi surnud peavad olema abielus. Kosjasobitajaid kasutati algselt lahkunutele abielupartneri hankimiseks. Ühe poole vanemad otsisid vahendaja, kes korraldas nende surnud poja abiellumise mõne teise pere surnud tütrega.
82:3.9 (916.5) Hilisemad rahvad pidasid sobivaks abiellumisajaks murdeiga, kuid see vanus on edasi nihkunud võrdeliselt tsivilisatsiooni arenguga. Juba ühiskonna arengu algusaegadel tekkisid erilised tsölibaadis elavate meeste ja naiste klassid, mille asutajateks ja alalhoidjateks olid isikud, kelle normaalne sugutung oli vähene või puudus üldse.
82:3.10 (916.6) Paljud hõimud lubasid valitseva rühma liikmetel pruudiga enne tema üleandmist abikaasale seksuaalvahekorda astuda. Need mehed tegid tütarlapsele alati kingituse, millest pärinebki pulmakinkide komme. Mõnes rühmas pidi noor naine teenima endale kaasavara, kuhu kuulusid ka kingitused, mis ta sai tasuks suguliste teenuste osutamise eest pruudinäituse saalis.
82:3.11 (916.7) Mõnes hõimus pandi noorukid paari leskede ja vanemate naistega ning alles pärast lesestumist lubati neil abielluda noorte tütarlastega, sest arvati, et sel juhul pole lapse sündides mõlemad vanemad rumalad, nagu juhtuks siis, kui kaks noort paari heidaksid. Teistes hõimudes oli lubatud paari heita vaid omavanustega. Just abielu piiramine teatavate vanuserühmadega tekitas algselt verepilastusmõtteid. (Indias ei ole praegugi abiellumisiga piiratud.)
82:3.12 (916.8) Mõne kombe kohaselt tuli lesestumist väga karta, sest lesk tapeti või lasti tal oma mehe haual enesetapp sooritada, et ta koos mehega vaimudemaale siirduks. Peaaegu alati süüdistati leske tema mehe surmas. Mõni hõim põletas lese elusalt. Kui lesk edasi elas, seisnes tema elu pidevas leinamises ja talumatutes sotsiaalsetes piirangutes, sest uuesti abiellumise peale ei vaadatud hea pilguga.
82:3.13 (917.1) Vanal ajal soositi paljusid teguviise, mida praegu amoraalseteks peetakse. Ürgajal olid naised sageli väga uhked oma mehe suhete üle teiste naistega. Tütarlaste karskus oli abiellumisel suur takistus; lapse sünnitamine enne abiellumist suurendas tunduvalt neiu abiellumisvõimalusi, sest mees võis oma elukaaslase viljakuses kindel olla.
82:3.14 (917.2) Paljud ürghõimud lubasid sõlmida prooviabielu kuni naise rasestumiseni, mil viidi läbi tegelik pulmatseremoonia; teistes rühmades peeti pulmad alles pärast esimese lapse sündi. Kui naine oli viljatu, pidid tema vanemad ta tagasi võtma ja abielu tühistati. Kombed nõudsid, et igal paaril oleksid lapsed.
82:3.15 (917.3) Need ürgsed prooviabielud polnud seotud sugulise vabadusega, vaid olid kõigest viljakusekatsed. Inimesed abiellusid alatiseks niipea, kui viljakus oli kindlaks tehtud. Tänapäeva paarid, kes abielluvad mõttega, et küll hiljem võib lahutada, kui abielu ei õnnestu, astuvad tegelikult justkui prooviabiellu, mis on nende vähem tsiviliseeritud esiisade ausatest püüdlustest palju vääritum.
82:4.1 (917.4) Abielu on alati olnud tihedalt seotud nii omandi kui ka religiooniga. Omand on abielu stabiliseerinud, usk moraliseerinud.
82:4.2 (917.5) Ürgajal oli abielu investeering, majanduslik kaalutlus; see oli rohkem äri- kui armusuhe. Iidse aja inimesed abiellusid rühma huvides ja hüvanguks, seetõttu kavandas ja korraldas nende abielu rühm, nende vanemad ja juhid. Ja omandisuhete tõhusast rollist abieluinstitutsiooni stabiliseerimisel andis tunnistust asjaolu, et varaste hõimude abielud olid püsivamad kui paljude nüüdisaja rahvaste omad.
82:4.3 (917.6) Tsivilisatsiooni edenedes, kui eraomandit hakati rohkem austama, sai vargusest suur kuritegu. Abielurikkumist loeti samuti varguseks, mehe omandiõiguse rikkumiseks, mistõttu ei mainita seda varastes seadustikes ja kommetes eraldi. Naine oli algul oma isa omand, isa andis omandiõiguse üle tema mehele ja kõik seaduslikud sugupooltevahelised suhted tulenesid neist esialgsetest omandiõigustest. Vana Testament käsitleb naist kui omandit; koraan õpetab naiste alaväärtuslikkust. Mehel oli õigus oma naist sõbrale või külalisele laenata ja see tava püsib mõne rahva seas praegugi.
82:4.4 (917.7) Nüüdisaegne sugudevaheline armukadedus ei ole loomupärane, see on tekkinud kommete arenemise tulemusena. Ürginimene ei olnud oma naise pärast armukade, ta lihtsalt kaitses enese omandit. Naise suguelu suhtes oldi rangemad kui mehe puhul, sest naise truudusetusega seostus alati järglaste ja pärimise küsimus. Ebaseaduslikud lapsed sattusid tsivilisatsiooni arengu käigus juba varakult põlu alla. Algul karistati abielurikkumise eest ainult naist, hiljem käskisid kombed ka tema partnerit nuhelda ja solvatud abielumehel või kaitsval isal oli pikka aega täielik õigus patustanud mees tappa. Tänapäeva rahvastelgi on säilinud kombeid, mis lubavad kirjutamata seaduste järgi sooritada niinimetatud aukuritegusid.
82:4.5 (917.8) Et karskusetabu pärines omandikommetest, puudutas see alguses vaid abielunaisi, mitte vallalisi neidusid. Hilisemal ajal nõudis karskust pigem isa kui austaja, sest neitsi oli isa jaoks müüdav vara — tema eest maksti kõrgemat hinda. Karskust nõuti üha rohkem, isale hakati maksma pruudiluna tunnustuseks selle eest, et ta oli tulevasele abikaasale õigel viisil karske pruudi kasvatanud. Ja kui naiste karskuse idee oli kord juba alguse saanud, kinnistus see rahvastel sedavõrd, et naisi hakati peaaegu puuris hoidma, aastateks lausa vangistama, et sel kombel nende neitsilikkust kindlustada. Nii tekitasid uudsed normid ja neitsilikkuse kontrollid automaatselt professionaalsete prostituutide klassi: need olid tagasilükatud pruudid, naised, keda peigmeeste emad ei olnud neitsiteks tunnistanud.
82:5.1 (918.1) Metslased panid juba väga varakult tähele, et rasside segunemine parandab järglaste kvaliteeti. Rühma liikmete vahelise abieluga ei kaasnenud tingimata halvad tagajärjed, kuid alati oli siiski parem leida paariline väljastpoolt, seetõttu kaldusid kombed keelama lähedaste sugulaste vahelisi seksuaalsuhteid. Teati, et väljastpoolt paarilise leidmine suurendab tunduvalt arenguvariatsioone ja valikuvõimalusi edasiliikumiseks. Väljastpoolt suguharu leitud paarilisega sigitatud isendid olid mitmekülgsemad ning suutsid vaenulikus maailmas paremini ellu jääda. Suguharusiseselt sigitatud kadusid järk-järgult koos oma kommetega. See kõik toimus aeglaselt, metslased ei arutlenud teadlikult nende probleemide üle. Kuid hilisemad arenevad rahvad tegid seda ning täheldasid, et ülemäärase omavahelise abiellumise tulemuseks on üleüldine nõrkus.
82:5.2 (918.2) Kuigi heade tüvikondade vaheline abielu täiustas mõnikord tugevamaid hõime, jäid inimesele sügavamalt meelde eredad näited pärilike defektidega inimeste vahelise abielu halbadest tagajärgedest, mistõttu arenevad kombed kehtestasid üha enam tabusid kõigile lähisugulaste abieludele.
82:5.3 (918.3) Religioon on pikka aega väljapoole abiellumist tõhusalt takistanud. Paljud religioossed õpetused on keelanud teise usku kuuluvate inimestega abielluda. Naine eelistas tavaliselt suguharusisest, mees suguharuvälist abielu. Omand on alati abielu mõjutanud ja mõnikord on püüd säilitada sugukonna omandit tekitanud kombeid, mis sundisid naisi valima meest oma isa hõimust. Seda liiki seadused põhjustasid massilist nõbudevahelist abiellumist. Omavahel abielludes püüti säilitada ka kutsealasaladusi, oskustöölised püüdsid hoida oma oskusteavet perekonnas.
82:5.4 (918.4) Kui arenenumad rühmad sattusid isolatsiooni, hakkasid nad alati veresugulastega paari heitma. Nodiidid olid enam kui sada viiskümmend tuhat aastat üks suur omavahel abielluv rühm. Hilisemaid sugulusabieludega seotud kombeid mõjutasid olulisel määral violetse rassi traditsioonid, milles vennad-õed olid algul sunnitud omavahel abielluma. Vendade-õdedevahelised abielud olid levinud ka varases Egiptuses, Süürias, Mesopotaamias ja kõikjal neis maades, kus olid kunagi elanud andiidid. Egiptlastel püsisid vendade-õdedevahelised abielud pikka aega, sest püüti säilitada kuningliku vere puhtust, ning Pärsias kestis see tava veelgi kauem. Mesopotaamlaste seas olid nõbudevahelised abielud enne Aabrahami aega kohustuslikud, nõbudel oli eesõigus teineteisega abielluda. Ka Aabraham ise abiellus oma poolõega, kuid juutide hilisemad kombed neid liite enam ei lubanud.
82:5.5 (919.1) Vendade-õdedevahelistest abieludest loobuti esmakordselt siis, kui tekkis mitmenaisepidamine, sest õest abikaasa pidas end alati upsakalt teisest naisest või teistest naistest tähtsamaks. Mõne hõimu kombed keelasid abielluda surnud venna lesega, kuid nõudsid, et vend sigitaks oma lahkunud venna eest lapsi. Sugulusabielusid ei takista mingid bioloogilised instinktid, need piirangud tulenevad täielikult ainult tabudest.
82:5.6 (919.2) Lõpuks said suguharuvälised abielud valdavaks. Seda eelistas mees, sest naise võtmine väljastpoolt võimaldas väiksemat sõltuvust naise sugulastest. Liigne lähedus sünnitab põlgust, kui paariheitmises sai valdavaks isiklik valik, kujunes seega tavaks valida partner väljastpoolt hõimu.
82:5.7 (919.3) Paljud hõimud keelasid lõpuks suguharusisesed abielud, mõned piirasid abiellumist teatavate kastidega. Kui abielu oma tootemi naisega tabuks kuulutati, tõi see kaasa tava varastada naine naaberhõimust. Hiljem reguleeriti abiellumist rohkem elukohast kui sugulusest lähtudes. Suguharusisene abiellumine arenes tänapäevaseks väljastpoolt paarilise leidmiseks paljude etappide kaudu. Ka pärast seda, kui tabu keelas lihtrahvale sugulusabielud, lubati pealikutel ja kuningatel ikkagi lähedase sugulasega abielluda, et kuninglik veri püsiks puhas ega lahjeneks. Suveräänidele on kombed lubanud tavaliselt teatavat sugulist vabadust.
82:5.8 (919.4) Hilisemad andiidi rahvad mõjutasid üsna palju sangikrasside soovi leida paarilisi väljastpoolt oma hõimu. Ent suguharuvälised abielud said valdavaks alles siis, kui naaberhõimud olid õppinud suhteliselt rahulikult koos elama.
82:5.9 (919.5) Väljastpoolt paarilise leidmise komme iseenesest edendas rahu, hõimudevahelised abielud vähendasid vaenutsemist. Suguharuvälised abielud viisid hõimudevahelisele üksteisemõistmisele ning sõjaliste liitude tekkele; need said valdavaks, sest suurendasid jõudu, ja nii moodustusid rahvad. Väljastpoolt paarilise leidmist soodustas tunduvalt ka kaubandussidemete kasv; seiklushimu ja maadeuurimine laiendasid alasid, kust paarilist leida, ja hõlbustasid suuresti rassikultuuride vastastikust viljastamist.
82:5.10 (919.6) Rasside abielukommete muidu seletamatu ebajärjekindlus tulenebki suures osas suguharuväliste abielude tavast koos sellega kaasneva naiste varastamise ja ostmisega võõrastelt hõimudelt, mis kõik kokku liitis üksikute hõimude kombed uueks tervikuks. Seda, et need omavahel abiellumise tabud ei olnud bioloogilised, vaid sotsiaalsed, näitavad ilmekalt sugulusabieludele kehtestatud tabud, mis hõlmasid ka paljusid abiellumisel tekkinud sugulussuhteid, mille puhul polnud tegemist veresugulusega.
82:6.1 (919.7) Tänapäeva maailmas puhtaid rasse ei ole. Varaseid algseid värvilisi arenevaid rahvaid esindab tänapäeva maailmas veel vaid kaks rassi, kollane inimene ja must inimene, ja ka need kaks rassi on väljasurnud värviliste rahvastega suuresti segunenud. Niinimetatud valge rass põlvneb küll valdavalt iidsest sinisest inimesest, kuid on siiski segunenud kõigi teiste rassidega umbes samamoodi nagu ameerika punane inimene.
82:6.2 (919.8) Kuuest värvilisest sangikrassist kolm olid esmased ja kolm teisesed rassid. Kuigi esmased rassid — sinine, punane ja kollane — olid paljuski kolmest ülejäänud rassist arenenumad, tuleb arvestada, et neil teisestel rassidel oli samuti palju ihaldusväärseid jooni, mis oleksid esmaseid rahvaid tunduvalt täiustanud, kui nende paremaid tüvikondasid oleks saanud endasse neelata.
82:6.3 (920.1) Nüüdsed eelarvamused „segavereliste” ja „hübriidide” suhtes on tekkinud sellest, et praegu segunevad omavahel suuremas osas vaid rasside kõige alaväärtuslikumad tüvikonnad. Ka sama rassi mandunud tüvikondade omavahelisel abiellumisel saadakse mitterahuldavad järglased.
82:6.4 (920.2) Kui Urantia praegusi rasse saaks vabastada paheliste, asotsiaalsete ja nõrgamõistuslike heidikute madalaimate kihtide needusest, oleks rasside piiratud ühtesulamisele vähe vastuväiteid. Ja kui selliselt seguneksid mitme rassi kõrgeimad tüübid, oleks vastuväiteid veelgi vähem.
82:6.5 (920.3) Uute ja jõulisemate tüvikondade loomise saladus peitub arenenumate ja erinevate tüvikondade hübriidimises. Ja see kehtib nii taimede, loomade kui ka inimese puhul. Hübriidimine lisab elujõudu ja suurendab viljakust. Erinevate rahvaste keskpäraste või arenenumate kihtide segunemine suurendab tunduvalt loomepotentsiaali, mida näitab ka Põhja-Ameerika Ühendriikide praegune elanikkond. Kui niisugused abielud hõlmavad madalamaid või vähemarenenud kihte, siis loovus väheneb, nagu tõestab Lõuna-India praeguste rahvaste seisund.
82:6.6 (920.4) Rasside segunemine aitab palju kaasa uute omaduste äkilisele ilmumisele ja kui niisugune hübriidumine seisneb arenenumate tüvikondade liitumises, on need uued omadused ka kõrgemad omadused.
82:6.7 (920.5) Et aga praegusaja rassid on alaväärtuslike ja mandunud tüvikondadega nii üle koormatud, oleks rasside massiline omavaheline segunemine vägagi kahjulik, kuid enamik vastuväiteid niisugustele katsetele tuginevad sotsiaalsetele ja kultuurilistele eelarvamustele, mitte niivõrd bioloogilistele kaalutlusele. Ka vähem arenenud tüvikondade hübriidid on sageli oma esivanematest täiuslikumad. Hübriidimine täiustab liike domineerivate geenide kaudu. Rasside omavaheline segunemine suurendab soovitavate dominantide sisaldumise tõenäosust hübriidis.
82:6.8 (920.6) Viimased sada aastat on Urantia rassid rohkem hübriidunud kui tuhandete eelnevate aastate jooksul. Ohtu, et inimtüvikondade ristamise tulemusena võiks tekkida suuri ebakõlasid, on suuresti ületähtsustatud. „Segavereliste” põhiprobleemid tulenevad sotsiaalsetest eelarvamustest.
82:6.9 (920.7) Pitcairni eksperiment valge ja polüneesia rassi segamisega õnnestus üsna hästi, sest valged inimesed ja polüneesia naised olid suhteliselt heade rassitüvikondadega. Valge, punase ja kollase rassi kõrgeimate tüüpide omavaheline segunemine tekitaks kohe palju uusi ja bioloogiliselt kasulikke omadusi. Need kolm rahvast kuuluvad esmaste sangikrasside hulka. Valge ja musta rassi segunemine ei anna kohe eriti soovitavat tulemust, kuid nende mulattidest järglased ei ole ka nii vastuvõetamatud, kui sotsiaalsete ja rassiliste eelarvamuste põhjal arvata võiks. Füüsiliselt on need valge ja musta hübriidid inimkonna suurepärased esindajad, vaatamata nende kergele alaväärsusele mõnes teises suhtes.
82:6.10 (920.8) Kui esmane sangikrass sulab kokku teisese sangikrassiga, täiustub teine neist esimese arvel tunduvalt. Ja väikestes mastaapides — pikema aja jooksul — võib esmaste rasside niisugune ohverdamine teiseste rühmade parandamiseks vähe tõsiseid vastuväiteid leida. Bioloogiliselt olid teisesed sangikud mõnes suhtes esmastest rassidest kõrgemal tasemel.
82:6.11 (921.1) Mitmete tsiviliseeritud rahvaste alaväärtuslike ja mandunud tüvikondade piiramatu paljunemine on inimliigile tegelikult ohtlikum kui nende rassilises segunemises peituv oletatav oht.
82:6.12 (921.2) [Esitanud Urantiale määratud seeravite juht.]
Urantia raamat
83. Kiri
83:0.1 (922.1) JÄRGNEV lugu käsitleb abieluinstitutsiooni varaseid algeid. Abieluinstitutsiooni areng on kulgenud kombelõdvast ja valimatust paaritumisest karjas läbi mitmete variatsioonide ja kohanemiste kuni nende abielunormideni, mis kulmineerusid lõpuks paarisabieludes, ühe mehe ja ühe naise liidus kõrgeimasse ühiskonnakorda kuuluva kodu loomiseks.
83:0.2 (922.2) Abielu on olnud korduvalt ohus. Nii omandi- kui ka usutavad on abielukombeid tugevasti toetanud, kuid see tegelik mõjur, mis abielu ja sellest tulenevat perekonda alati kaitseb, on lihtne ja loomupärane bioloogiline tõsiasi, et mehed ja naised ei saa teineteiseta elada, olgu nad kõige primitiivsemad metslased või kultuurseimad surelikud.
83:0.3 (922.3) Just sugutung ajendab isekat inimest olema loomast parem. Hooliva ja rahuldust pakkuva seksuaalsuhtega kaasneb teatav enesesalgamine, mis kindlustab altruistlike ülesannete ja arvukate rassile kasulike koduste kohustuste võtmise. Selles suhtes on suguelu olnud metslase märkamatu ja aimamatu tsiviliseerija, sest seesama sugutung sunnib inimest automaatselt ja alati mõtlema ning lõpuks juhib armastama.
83:1.1 (922.4) Abielu on ühiskonna mehhanism, mis peab reguleerima ja kontrolli all hoidma paljusid füüsilisest kahesoolisusest tulenevaid inimsuhteid. See institutsioon, abielu, toimib kahes suunas:
83:1.2 (922.5) 1. isiklike seksuaalsuhete reguleerijana;
83:1.3 (922.6) 2. järglaskonna, pärimisõiguse, õigusjärgluse ja ühiskonnakorra reguleerijana, mis on abielu vanem ja esialgsem funktsioon.
83:1.4 (922.7) Abielust tekkiv perekond iseenesest koos omanditavadega stabiliseerib abieluinstitutsiooni. Teised abielu stabiilsust kindlustavad tugevad tegurid on uhkus, edevus, rüütellikkus, kohusetunne ja usulised veendumused. Ent vaatamata sellele, kas abielu taevas heaks kiidetakse või mitte, sõlmitakse see vaevalt küll taevas. Inimperekond on selgelt inimlik institutsioon, evolutsiooni tulemus. Abielu on ühiskondlik, mitte kiriklik institutsioon. Religioon peaks, tõsi küll, seda võimsalt mõjutama, kuid ei tohiks võtta endale ainuõigust seda kontrolli all hoida ja reguleerida.
83:1.5 (922.8) Algeline abielu oli eeskätt tootev, ka nüüdisajal on see sageli ühiskondlik või äriline suhe. Andiidi tüvikonnaga segunemise ja areneva tsivilisatsiooni kommete mõjul muutus abielu aegamööda vastastikuseks, romantiliseks, vanemlikuks, poeetiliseks, kiindumuslikuks, eetiliseks või isegi idealistlikuks suhteks. Ürgsel paariheitmisel oli aga valiku ja niinimetatud romantilise armastusega minimaalne seos. Mees ja naine ei olnud varastel aegadel palju koos, nad isegi ei söönud kuigi sageli ühiselt. Vanaaja inimeste kiindumus ei olnud kuigi tugevasti seotud sugudevahelise külgetõmbega, nad kiindusid teineteisesse suures osas tänu koos elamisele ja töötamisele.
83:2.1 (923.1) Ürgaja abielud kavandati alati poisi ja tüdruku vanemate poolt. Üleminekuetapil sellelt tavalt vaba valiku aegadele kasutati abieluvahendajaid ehk professionaalseid kosjasobitajaid. Nendeks olid algul habemeajajad, hiljem preestrid. Abielu oli algselt rühma, seejärel perekonna otsustada, isiklik ettevõtmine on sellest saanud alles hiljuti.
83:2.2 (923.2) Ürgsed abielud sõlmiti sunniviisil, mitte külgetõmbe mõjul. Naine ei olnud varastel aegadel suguelu suhtes ükskõikne, kuid ta tunnetas talle kommetega sisendatud soolist alaväärsust. Nii nagu kauplemisele eelnesid röövretked, eelnes lepingulisele abielule vallutusabielu. Mõni naine aitas enda röövimisele kaasa, et pääseda oma hõimu vanemate meeste võimu alt; nad eelistasid langeda teisest hõimust tulnud omavanuste meeste kätte. See valsk põgenemine oli jõuga vallutamise ja hilisema võrgutava kosimise vaheline üleminekuetapp.
83:2.3 (923.3) Üks varasemaid pulmatseremooniaid oligi põgenemise matkimine, kunagi levinud teguviisi omamoodi kordus. Hiljem sai pruudiröövi imiteerimisest korrakindel pulmatseremoonia osa. Nüüdisaegse neiu teeseldud vastupanu „vallutamisele” ja häbelik suhtumine abiellu kuuluvad vanade tavade juurde. Pruudi kandmine üle läve meenutab mitmeid iidseid tavasid, mis pärinevad muu hulgas ka naiseröövi aegadest.
83:2.4 (923.4) Naisel pole pikka aega olnud täielikku vabadust ise abielupartnerit valida, kuid arukamad naised on alati osanud sellest piirangust oma tarkuse ja kavalusega mööda hiilida. Mees on kosimisel tavaliselt aktiivsem pool olnud, kuid mitte alati. Mõnikord algatab abielu ametlikult või varjatult naine. Tsivilisatsiooni arenedes on naiste roll kõigil kosimise ja abielu etappidel üha kasvanud.
83:2.5 (923.5) Armastuse, romantika ja isikliku valiku tähtsuse kasv abielueelsel kosimisajal on andiitide panus maailma rahvaste heaks. Sugupooltevahelised suhted arenevad soodsalt, paljude edenevate rahvaste seas on kasu- ja omandimotiivid asendumas mõnevõrra idealiseeritud ettekujutusega sugudevahelisest külgetõmbest. Sugutung ja kiindumus on elukaaslase valikul külma kaalutlust välja tõrjumas.
83:2.6 (923.6) Kihlus oli algselt abiellumisega samaväärne, varajaste rahvaste seas olid seksuaalsuhted kihluse ajal traditsiooniliselt lubatud. Hilisemal ajal on religioon suguelu kihlumise ja abiellumise vahelisel perioodil tabuks tunnistanud.
83:3.1 (923.7) Vanaaja inimesed ei usaldanud armastust ega lubadusi, vaid arvasid, et kestva liidu garanteerib mingi käegakatsutav tagatis, omand. Seetõttu peeti naise ostuhinda pandiks või tagatissummaks, mille mees lahutuse või mahajätmise korral kaotab. Kui pruudi ostuhind oli tasutud, lubati paljudes hõimudes tema nahale mehe märk põletada. Aafriklased ostavad praegugi endale naisi. Armastuse ajel võetud naist ehk valge mehe naist võrdlevad nad kassiga, sest ta ei maksa midagi.
83:3.2 (924.1) Pruudinäitused olid sündmused, mille puhuks tütred pandi kauneisse rõivastesse ja ehiti, et neid avalikult näidata ning saada nende kui naiste eest kõrgemat hinda. Ent neid ei müüdud kui loomi — hilisemad hõimud ei lubanud abielunaisi edasi müüa. Samuti polnud naise ostmine alati vaid külmavereline rahaline tehing, naist võis omandada ka teene eest. Kui muidu soovitud mees ei suutnud oma naise eest tasuda, võis tütarlapse isa teda endale pojaks võtta, sest siis tohtis ta abielluda. Ja kui vaene mees tahtis naist võtta ega suutnud ahnele isale nõutavat hinda maksta, avaldasid hõimuvanemad sageli isale survet, mille tulemusena ta oma nõudmisi vähendas, sest muidu oleks noor naine võinud põgeneda.
83:3.3 (924.2) Tsivilisatsiooni edenedes ei tahtnud isad enam jätta muljet, et nad müüvad oma tütreid, võttes küll endiselt vastu pruudi ostuhinna, panid nad aluse tavale teha paarile väärtuslikke kingitusi, mis olid ostuhinnaga umbes samaväärsed. Kui hiljem ei pidanud pruudi eest enam maksma, sai neist kingitustest pruudi kaasavara.
83:3.4 (924.3) Kaasavara mõtteks oli jätta mulje pruudi iseseisvusest; näidata, et orjanaiste ja elukaaslase kui omandi aeg on ammu möödas. Mees ei saanud kaasavaraga naisest enne lahutada, kui oli kogu kaasavara tagasi maksnud. Mõnes hõimus maksid nii pruudi kui ka peigmehe vanemad vastastikku tagatisraha, millest jäädi ilma, kui üks teise maha jättis — see oli tegelikult abielu garantii. Üleminek ostmiselt kaasavarale tähendas ka seda, et kui naine osteti, kuulusid lapsed isale, muudel juhtudel aga naise perekonnale.
83:4.1 (924.4) Pulmatseremooniad arenesid välja asjaolust, et abielu oli algselt kogukondlik sündmus, mitte ainult kahe inimese vahelise otsuse kulminatsioon. Paariheitmine toimus nii isiklikes kui ka rühma huvides.
83:4.2 (924.5) Vanaaja inimeste kogu elu oli ümbritsetud maagiast, rituaalidest ja tseremooniatest ning ka abielu ei olnud selles suhtes erand. Tsivilisatsiooni arenedes, kui abielusse hakati tõsisemalt suhtuma, muutus pulmatseremoonia üha uhkeldavamaks. Varane abiellumine oli nagu tänapäevalgi seotud omandihuvidega ja nõudis seetõttu seaduslikku tseremooniat ning hiljem sündivate laste sotsiaalse staatuse huvides võimalikult laia avalikustamist. Ürginimesel ürikuid ei olnud, seetõttu pidi abiellumistseremoonial olema palju tunnistajaid.
83:4.3 (924.6) Algul meenutas pulmatseremoonia rohkem kihlust ja seisnes vaid avalikus teatamises kavatsusest hakata koos elama, hiljem sai see ametlikuks ühiseks söömaajaks. Mõnes hõimus viisid vanemad lihtsalt tütre tema mehe juurde, teistel juhtudel oli ainus tseremoonia ametlik kingituste vahetamine, mille järel pruudi isa andis pruudi peigmehele üle. Paljud Vahemere idaranniku rahvad loobusid igasugustest formaalsustest ja abielu teostus seksuaalsuhte kaudu. Punane inimene oli esimene, kes arendas välja keerulisemad pulmatseremooniad.
83:4.4 (924.7) Lastetust kardeti väga ja et viljatuse põhjuseks peeti vaimude vempe, hakati abiellumist seostama ka teatavate maagiliste või usutseremooniatega, mis pidid tagama viljakuse. Õnnelikku ja viljakat abielu püüti kindlustada paljude võluvahenditega, nõu peeti isegi astroloogidega, et määrata kindlaks abielupoolte sünnitähed. Mõnda aega oli jõukate inimeste pulmades tavaliseks kombeks inimohvreid tuua.
83:4.5 (925.1) Abiellumiseks püüti leida õnnelik päev; kõige soodsamaks pulmapäevaks peeti neljapäeva, kusjuures eriti suurt õnne tõid arvatavalt täiskuu ajal peetud pulmad. Paljudel Lähis-Ida rahvastel oli tavaks puistata pruutpaar üle teradega; see oli maagiline riitus, mis pidi kindlustama viljakuse. Mõned idamaa rahvad kasutasid selleks riisi.
83:4.6 (925.2) Tuld ja vett peeti parimateks vahenditeks tontide ja kurjade vaimude vastu, seetõttu kuulusid pulmade juurde altarituled ja süüdatud küünlad, samuti püha vee piserdamine ristimiseks. Pikka aega tavatseti määrata vale pulmapäev ja siis sündmus äkki edasi lükata, et tonte ja vaime eksitada.
83:4.7 (925.3) Pruutpaari narrimine ja kõik mesinädalaid veetvale paarile mängitavad vingerpussid pärinevad neist kaugetest aegadest, mil vaimude nähes peeti paremaks näida õnnetu ja ahistatuna, et mitte neis kadedust tekitada. Ka pruudiloori kandmine pärineb ajast, mil peeti vajalikuks pruuti varjata, et tondid teda ära ei tunneks, ning peita tema ilu vaimude eest, kes muidu kadedaks muutuksid. Pruudi jalad ei tohtinud enne tseremooniat maad puudutada. Ka kahekümnendal sajandil on kristlike kommete järgi ikka veel tavaks, et sõidukiastmest kiriku altarini katab maad vaip.
83:4.8 (925.4) Üks iidsemaid pulmatseremooniaid oli lasta preestril pulmavoodit õnnistada, kindlustamaks liidu viljakust, seda tehti ammu enne ametlikke pulmarituaale. Pulmakommete sellel arenguastmel pidid pulmakülalised öösel rivis läbi magamistoa minema, et olla abielu teostumise seaduslikeks tunnistajateks.
83:4.9 (925.5) Vaatamata kõigile abielueelsetele katsetele mõni abielu siiski ebaõnnestus. See sundis ürginimest otsima ebaõnnestumise vastu kaitset ja juhtis teda preestrite ja maagia juurde. Säärane areng kulmineerus otseselt nüüdisaegsetes kiriklikes laulatustes. Pikka aega oli levinud seisukoht, et abielu seisneb vaid lepingu sõlminud vane-mate — hiljem pruutpaari — kokkuleppes, viimased viissada aastat on aga kirik ja riik võtnud abielu oma jurisdiktsiooni alla ja pidanud enda õiguseks abielu ametlikuks kuulutada.
83:5.1 (925.6) Abielu varases ajaloos kuulusid vallalised naised hõimu meestele. Hiljem oli naisel korraga vaid üks mees. See üks-mees-korraga tava oli karja valimatust suguelust esimene sammuke edasi. Kuigi naisel võis olla suhe vaid ühe mehega, tohtis tema mees niisuguse ajutise suhte soovi korral katkestada. Ent need lõdvalt reguleeritud ühendused olid esimene etapp üleminekul karjaelult paarikaupa elamisele. Abielu sellel etapil kuulusid lapsed tavaliselt emale.
83:5.2 (925.7) Järgmine samm paariheitmise arengus oli rühmaabielu. See abielu kogukondlik etapp oli areneva perekonnaelu vaheetapp, sest abielusuhted polnud veel nii tugevad, et paarisuhted oleksid püsivaks muutunud. Sellesse rühma kuulusid ka vendade ja õdede vahelised abielud: ühe pere viis venda abiellus teise pere viie õega. Kogukondliku abielu lõdvemad vormid arenesid kõikjal maailmas järk-järgult erinevat tüüpi rühmaabieludeks. Need rühmaabielud allusid suures osas tootemikommetele. Aegamööda, kuid kindlalt kujunes välja perekonnaelu, sest suguelu- ja abieluseadused, mis kindlustasid laste väiksema suremuse, soodustasid hõimu enda püsimajäämist.
83:5.3 (926.1) Arenenumates hõimudes asendusid rühmaabielud järk-järgult uute, tekkivate polügaamiliste tavadega — mitmenaise- ja mitmemehepidamisega. Kuid mitmemehepidamine ei olnud kunagi üldlevinud, vaid piirdus tavaliselt kuningannade ja rikaste naistega; edaspidi olid sellised suhted tavaliselt perekonnasisesed, mitmel vennal oli ühine naine. Kastide ja majanduslike piirangute tõttu pidi mitu meest leppima sageli ühe naisega. Ka sel juhul võis naine abielluda vaid ühe mehega, teisi taluti vaid ühiste järglaste „onudena”.
83:5.4 (926.2) Juudi komme, mis nõudis, et mees elaks koos oma surnud venna lesega ja „oma venna seemet üles kasvataks”, oli vanal ajal levinud enam kui pooles maailmas. See tava pärines ajast, mil abielu oli rohkem perekonnaasi kui üksikisikute ühendus.
83:5.5 (926.3) Mitmenaisepidamise institutsioon tunnistas erinevatel aegadel nelja liiki naisi:
83:5.6 (926.4) 1. ametlikud ehk seaduslikud naised;
83:5.7 (926.5) 2. armastusest ja kokkuleppe alusel võetud naised;
83:5.8 (926.6) 3. kõrvalnaised, lepingulised naised;
83:5.9 (926.7) 4. orjanaised.
83:5.10 (926.8) Tõeline mitmenaisepidamine, mille puhul kõigil naistel oli võrdne positsioon ja kõik lapsed olid võrdsed, on olnud väga haruldane. Ka mitmikabielude puhul on olnud põhinaine, ametlik kaaslane, kodus tavaliselt tähtsaim. Rituaalne pulmatseremoonia viidi läbi vaid temaga ja pärimisõigus oli ainult selle ostetud või kaasavaraga naise lastel, kui polnud muud kokkulepet.
83:5.11 (926.9) Ametlik naine ei tarvitsenud olla armastusest võetud, varastel aegadel ta tavaliselt seda polnudki. Armastatud naine ehk armsam ilmus alles siis, kui rassid olid üsna kaugele arenenud, nimelt pärast arenevate hõimude segunemist nodiitide ja adamiitidega.
83:5.12 (926.10) Tabunaisest, seadusliku positsiooniga naisest, tekkis kõrvalnaiste pidamise komme. Selle järgi tohtis mehel olla ainult üks naine, kuid ta võis olla seksuaalsuhetes ükskõik kui paljude kõrvalnaistega. Kõrvalnaiste etapp oli vaheetapp teel monogaamiale, esimene samm edasi otsesest mitmenaisepidamisest. Juutide, roomlaste ja hiinlaste kõrvalnaised olid väga sageli ametliku naise teenijad. Näiteks juudid pidasid hilisemal ajal seaduslikku naist kõigi tema abikaasa laste emaks.
83:5.13 (926.11) Mitmenaisepidamisele aitasid suuresti kaasa vanaaja tabud, mis keelasid suguelu raseda või imetava naisega. Ürgaja naised vananesid väga kiiresti, sest sagedastele rasedustele lisandus raske töö. (Need ülekoormatud naised suutsid ellu jääda vaid seetõttu, et ajal, mil nad parajasti rasedad polnud, pidid nad iga kuu ühe nädala isolatsioonis veetma.) Naine väsis sageli laste sünnitamisest ja palus oma meest võtta teine ning noorem naine, kes aitaks nii lapsi sünnitada kui ka koduseid töid teha. Vanemad naised tervitasid seetõttu uusi naisi rõõmuga, midagi sugudevahelise armukadeduse taolist ei tuntud.
83:5.14 (926.12) Naiste arvu peres piiras ainult mehe suutlikkus neid ülal pidada. Rikkad ja võimekad mehed soovisid endale palju lapsi ja et laste suremus oli väga kõrge, vajasid nad suure perekonna loomiseks tervet hulka naisi. Paljud haareminaised olid üksnes töörügajad, orjanaised.
83:5.15 (927.1) Inimese tavad arenevad väga aeglaselt. Haaremi eesmärgiks oli moodustada trooni toetuseks tugev ja arvukas veresugulaste hulk. Üks hõimujuht saatis oma haaremi äkki laiali, sest oli veendunud, et ta peaks piirduma vaid ühe naisega. Rahulolematud naised läksid oma kodudesse ja nende solvatud sugulased tormasid juhile kallale ja lõid ta maha.
83:6.1 (927.2) Monogaamia on monopol; see on hea neile, kes selle soovitud seisundini jõuavad, kuid kaldub tekitama bioloogilisi raskusi neile, kellel ei ole seda õnne olnud. Ent kui jätta arvestamata monogaamia mõju indiviidile, on see laste jaoks kindlasti parim variant.
83:6.2 (927.3) Varaseim monogaamia tekkis asjaolude, vaesuse sunnil. Monogaamia on kultuuriline ja ühiskondlik, kunstlik ja ebaloomulik nähtus — ebaloomulik arenevale inimesele. Puhtamate nodiitide ja adamiitide jaoks oli see täiesti loomulik suhe, samuti on see omanud suurt kultuurilist väärtust kõigi arenenud rasside hulgas.
83:6.3 (927.4) Kaldea hõimud tunnistasid naise õigust võtta oma mehelt abielueelne tõotus, et ta ei luba endale teist naist ega kõrvalnaist; nii kreeklased kui ka roomlased eelistasid monogaamset abielu. Esivanemate kummardamine on alati monogaamiat soodustanud nagu ka kristlaste viga pidada abielu sakramendiks. Isegi elatustaseme tõus on rääkinud järjekindlalt mitmenaisepidamise vastu. Miikaeli Urantiale saabumise ajaks oli peaaegu kogu tsiviliseeritud maailm teoreetiliselt monogaamiani jõudnud. Ent passiivne monogaamia ei tähendanud, et inimkond oli tõelist paarisabielu elama harjunud.
83:6.4 (927.5) Taotledes küll sihina monogaamset, ideaalset paarisabielu, mis on ikkagi omamoodi monopoolne sugupooltevaheline ühendus, ei tohi ühiskond jätta arvestamata nende õnnetute meeste ja naiste mittekadestatavat olukorda, kes ei leia endale selles uues ja täiuslikumas ühiskonnas kohta, kuigi on andnud oma parima, et sellega koostööd teha ja selle nõudeid täita. Suutmatus leida ühiskondlikus konkurentsis paarilist võib tuleneda kehtivate kommete seatud ületamatutest raskustest või arvukatest piirangutest. Tõesti, monogaamia on ideaalne nende jaoks, kes on selleni jõudnud, kuid tekitab paratamatult suuri raskusi neile, kes jäävad külma kätte, üksildast elu elama.
83:6.5 (927.6) Vähesed õnnetud on alati pidanud kannatama, et enamik saaks areneva tsivilisatsiooni arenevate kommete alusel edasi liikuda, ent eelisolukorras enamus peaks olema alati heatahtlik ja osavõtlik nende vähemõnnelike suhtes, kes maksavad kõrget hinda selle eest, et neil pole õnnestunud pääseda nende ideaalsete seksuaalpartnerite ridadesse, kes võivad areneva ühiskonna kõrgeimate normide loal rahuldada kõiki bioloogilisi tunge.
83:6.6 (927.7) Monogaamia oli, on ja jääb inimese seksuaalse arengu idealistlikuks sihiks. See tõelise paarisabielu ideaal hõlmab enesesalgamist ja seetõttu ebaõnnestubki nii sageli, sest ühel või mõlemal abielupoolel puudub suurim kõigist inimlikest voorustest — karm enesekontroll.
83:6.7 (927.8) Monogaamia on mõõdupuu, millega mõõdetakse sotsiaalse tsivilisatsiooni edenemist, eristades seda puhtbioloogilisest evolutsioonist. Monogaamia ei tarvitse olla bioloogiline ega loomulik, kuid on vältimatu sotsiaalse tsivilisatsiooni otseseks säilitamiseks ja arenguks. See annab tunnetele delikaatsust, viimistleb kõlblust ja kindlustab vaimse kasvu, mis on polügaamia puhul täiesti võimatu. Naisest ei saa kunagi ideaalset ema, kui ta on pidevalt sunnitud oma mehe armastuse võitmiseks konkureerima.
83:6.8 (928.1) Paarisabielu soodustab ja edendab seda lähedast mõistmist ja tõhusat koostööd, mis on parim vahend vanemate õnneks, lapse heaoluks ja ühiskonna tegusamaks toimimiseks. Toore sunniga alanud abielu areneb järk-järgult suurepäraseks oma kultuuritaseme tõstmist, enesekontrolli ja eneseväljenduse täiustamist ning soojätkamist soodustavaks institutsiooniks.
83:7.1 (928.2) Abielukommete varases arengus oli abielu vaba liit, mida sai soovi korral lõpetada, kusjuures lapsed läksid alati emaga kaasa; ema ja lapse vaheline side on instinktiivne ja see on toiminud kommete kõigil arenguastmetel.
83:7.2 (928.3) Ürgrahvaste seas osutusid vaid umbes pooled abielud rahuldavaks. Kõige sagedasem lahkumineku põhjus oli viljatus, milles süüdistati alati naist — usuti, et lastetud naised muutuvad vaimumaailmas maoks. Ürgseimate kommete kohaselt lahutati abielu ainult mehe soovil ja need normid on püsinud mõne rahva seas kahekümnenda sajandini.
83:7.3 (928.4) Kommete arenedes kujunes mõnes hõimus kaks abieluvormi: tavaline abielu, mida tohtis lahutada, ja preestri sõlmitud abielu, mida lahutada ei lubatud. Naise ostmine ja kaasavara kasutuselevõtt vähendasid lahkuminekuid suuresti, sest abielu purunemisega kaasnes nüüdsest varaline kahju. See iidne omanditegur aitab tõepoolest ka paljusid praegusi liite stabiliseerida.
83:7.4 (928.5) Ühiskondliku positsiooni ja omandiõiguste sotsiaalne surve on alati aidanud abielutabusid ja -kombeid alal hoida. Abielu on ajastute vältel pidevalt edasi arenenud ja tal on nüüdisaegses maailmas kõrge koht, vaatamata sellele, et seda ründab ähvardavalt rahulolematus, mis valitseb nende rahvaste seas, kes omistavad suurt tähtsust isiklikule valikule — uuele vabadusele. Neid kohanemishooge ilmneb edumeelsemate rasside seas ühiskonna järsult kiirenenud evolutsiooni tulemusena, kuid vähem arenenud rahvastel abielu õitseng jätkub ja isegi täiustub aegamööda vanemate kommete toel.
83:7.5 (928.6) Vanema ja ammu juurdunud omandimotiivi uudne ja äkiline asendumine abielus ideaalsema, kuid äärmiselt individualistliku armastusemotiiviga on abieluinstitutsiooni paratamatult ajutiselt destabiliseerinud. Inimese abiellumismotiivid on olnud tegelikust abielumoraalist alati tunduvalt kõrgemad ja üheksateistkümnendal ning kahekümnendal sajandil on õhtumaa abieluideaal enesekesksest ja vaid osaliselt kontrolli all hoitud sugutungist äkki tunduvalt ette jõudnud. Igas ühiskonnas näitab vallaliste suur arv kommete ajutist kokkuvarisemist või üleminekuperioodi.
83:7.6 (928.7) Abielu tõeliseks proovikiviks on olnud kõigil ajastutel see pidev lähedus, mis on igasuguses perekonnaelus möödapääsematu. Kaks ärahellitatud ja rikutud noort, keda on kasvatatud igale soovile järele andma ning oma eneseuhkust ja egot täielikult rahuldama, võivad vaevalt loota, et nende abielu ja koduloomine eriti õnnestub — tähendab see ju eluaegset ennastsalgavat partnerlust, kompromisse, andumust ja isetut pühendumist lastekasvatamisele.
83:7.7 (929.1) Nüüdisaegsete õhtumaa rahvaste lahutusi põhjustab üha enam abielueelset armusuhet mõjutav avar kujutlusvõime ja idealistlik romantilisus, mida komplitseerib veelgi naise suurem isiklik vabadus ja majanduslik sõltumatus. Iga lahutus, mis tuleneb enesekontrolli puudumisest või oskamatusest oma isiksust normaalselt kohandada, viib vaid otse tagasi nende algeliste ühiskonnaetappideni, millest inimene on alles hiljuti suure isikliku ängistuse ning rassi kannatuste hinnaga kõrgemale tõusnud.
83:7.8 (929.2) Ent senikaua kui ühiskond ei anna lastele ja noortele õiget haridust, senikaua kui ühiskonnakord ei näe ette küllaldast abielueelset koolitust ja kuni abiellu astumisel jääb otsustajaks noorte rumal ja ebaküps idealism, jäävad lahutused veel valdavaks. Kui ühiskonnarühm ei suuda kindlustada noorte ettevalmistamist abieluks, peab lahutus toimima ühiskonna kaitseventiilina, mis hoiab arenevate kommete kiire kasvu ajajärkudel ära veelgi halvemad olukorrad.
83:7.9 (929.3) Näib, et vanaaja inimesed võtsid abielu peaaegu niisama tõsiselt kui mõned praegused rahvad. Ja ei paista, et paljud kiirustades sõlmitud ning ebaõnnestunud tänapäeva abielud oleksid suurt paremad iidsetest tavadest, mis andsid noortele meestele ja naistele õiguse paari heita. Nüüdisühiskonna tohutu ebajärjekindlus seisneb selles, et armastust ülistatakse ja abielu idealiseeritakse, kuid mõlema põhjalikku uurimist ei kiideta heaks.
83:8.1 (929.4) Koduga kulmineeruv abielu on tõepoolest inimese ülevaim institutsioon, kuid see on sisuliselt inimomane — seda ei oleks kunagi tohtinud sakramendiks nimetada. Setiidi preestrid tegid abiellumisest usurituaali, ent pärast Eedenit püsis paariheitmine tuhandeid aastaid puhtühiskondliku tsiviilinstitutsioonina.
83:8.2 (929.5) Inimühenduste võrdlemine jumalike ühendustega on väga ebaõnnestunud. Mehe ja naise liit abieluks ning kodu loomiseks on arenevate maailmade surelike aineline funktsioon. Mehe ja naise siirad inimlikud pingutused edenemiseks võivad, tõsi küll, vaimset progressi üsna palju edasi viia, kuid see ei tähenda, nagu oleks abielu tingimata püha. Vaimse edenemise toob inimese siiras edasipüüd muudel tegevusaladel.
83:8.3 (929.6) Abielu ei saa päriselt võrrelda ka Kohandaja ja inimese vahelise suhtega ega Kristus Miikaeli ja tema inimestest vendade vendlusega. Need suhted on vaevalt küll millegi poolest võrreldavad naise ja mehe ühendusega. On väga kahetsusväärne, et inimeste väär ettekujutus neist suhetest on tekitanud abielu staatuse osas nii palju segadust.
83:8.4 (929.7) Samuti on kahetsusväärne teatud surelike rühmade seisukoht, et abielu sõlmitakse jumaliku teoga. Need uskumused viivad otseselt sellele, et abielusuhet peetakse lahutamatuks, olenemata olukorrast või poolte soovist. Kuid juba abielu lahutamise fakt iseenesest näitab, et Jumalus ei osale selle liidu ühendamises. Kui Jumal on kord kaks asja või isikut ühendanud, jäävad nad kokku seniks, kuni Jumal käsib nad lahutada. Ent abielu on iniminstitutsioon ja kes peaks otsustama ja ütlema, missuguse abielu võiksid universumi kõrged juhendajad heaks kiita ja missugune liit on oma loomult ning päritolult siiski puhtinimlik.
83:8.5 (930.1) Ometi on kõrgetel sfääridel abieluideaal olemas. Iga kohaliku süsteemi keskusmaailmas esindavad Jumala Ainelised Pojad ja Tütred oma abielusidemetega järglaste sigitamise ja kasvatamise eesmärgil loodud mehe ja naise liidu kõrgeimat ideaali. Ideaalne surelik abielu on siiski inimlikult püha.
83:8.6 (930.2) Abielu oli ja on praegugi inimese ülim unistus ajalikust ideaalist. Kuigi see kaunis unistus nii harva täielikult täitub, püsib ta kauni unistusena, mis meelitab edenevat inimkonda alati veelgi suuremat inimlikku õnne püüdma. Ent noortele meestele ja naistele tuleks õpetada midagi ka abielu tegelikkusest, enne kui nad satuvad vastamisi perekonnaelu rangete nõudmistega; noorusideaale tuleks kainestada illusioonide mõningase abielueelse hajutamisega.
83:8.7 (930.3) Abielu idealiseerimist noorte poolt ei tohiks aga maha suruda, nendes unistustes sisaldub nägemus perekonnaelu tulevasest sihist. See suhtumine on ühtaegu nii stimuleeriv kui ka kasulik, kui ei tekita ükskõiksust abielu ja hilisema perekonnaelu praktiliste ja igapäevaste nõuete täitmise vastu.
83:8.8 (930.4) Abieluideaalid on viimasel ajal palju edasi liikunud, mõne rahva seas on naisel oma elukaaslasega peaaegu võrdsed õigused. Perekond on saamas — vähemalt põhimõtteliselt — ustavaks partnerlussuhteks järglaste kasvatamise eesmärgil, millega kaasneb seksuaalne truudus. Ent ka see abielu uuem variant ei tarvitse jõuda nii kaugele äärmusesse, et annab abikaasadele vastastikuse monopoolse õiguse teineteise kogu isiksusele ja isikupärale. Abielu ei ole vaid individualistlik ideaal, see on mehe ja naise arenev sotsiaalne partnerlus, mis eksisteerib ja toimib praeguste kommete järgi, piiratuna tabudest ja alludes ühiskonna seadustele ja -korrale.
83:8.9 (930.5) Kahekümnenda sajandi abielud on varasemate ajajärkudega võrreldes kõrgemal tasemel, vaatamata sellele, et kodu institutsioon on praegu tõsiselt proovile pandud probleemide tõttu, mida on ühiskonnakorraldusele tekitanud nii ootamatult ja tormakalt naisele antud vabadused — õigused, mis talle varasemate põlvkondade kommete pikaldase arengu käigus nii kaua keelatud olid.
83:8.10 (930.6) [Esitanud Urantiale määratud seeravite juht.]
Urantia raamat
84. Kiri
84:0.1 (931.1) AINELINE vajadus lõi abielu aluse, suguiha ilustas seda, religioon kiitis selle heaks ja ülendas seda, riik nõudis ja reguleeris seda ning alles viimasel ajal on arenev armastus hakanud põhjendama ja õilistama abielu kui tsivilisatsiooni kõige kasulikuma ja ülevama institutsiooni — kodu — esiisa ja loojat. Just koduloomine peaks olema kõigi haridusalaste pingutuste kese ja sisu.
84:0.2 (931.2) Paariminek on enesejätkamisakt, mida seostatakse erineval määral enese soovide rahuldamisega; abielu ehk koduloomine on suures osas enesesäilitamise küsimus ja eeldab ühiskonna evolutsiooni. Ühiskond ise on perekonnaüksuste kogum. Üksikisikud tegutsevad planeedil väga ajutiselt, vaid perekonnad on ühiskonna arengus püsivad. Perekond on kanal, mille kaudu kultuuri ja teadmiste jõgi voolab ühest põlvkonnast teise.
84:0.3 (931.3) Kodu on sisuliselt sotsiaalne institutsioon. Abielu arenes välja koostööst enesesäilitamisel ja partnerlusest enesejätkamisel, enese rahuldamise element oli suures osas juhuslik. Vaatamata sellele hõlmab kodu kõiki kolme inimeksistentsi põhifunktsiooni, elu edasiandmine teeb sellest aga põhilise iniminstitutsiooni ja seksuaalsuhted eristavad seda kõigist teistest ühiskondlikest tegevustest.
84:1.1 (931.4) Abielu ei rajatud seksuaalsuhetele, need käisid sellega lihtsalt kaasas. Ürginimene, kes rahuldas oma suguiha vabalt, koormamata end naise, laste ja koduga seotud kohustustega, abielu ei vajanud.
84:1.2 (931.5) Naisel on oma järglastega füüsiline ja emotsionaalne side, mistõttu ta sõltub koostööst mehega ja see viibki ta abielu kaitsvasse rüppe. Meest ei ole aga ükski bioloogiline tung otseselt abielluma sundinud — ammugi siis abielus hoidnud. Abielu ei teinud mehele meeldivaks mitte armastus, vaid toidunälg, mis esimesena ürginimest-meest naise juurde meelitas, ja algeline peavari, kus naine oma lastega elas.
84:1.3 (931.6) Samuti ei tekkinud abielu sugudevahelistest suhetest tulenevate kohustuste teadlikust mõistmisest. Ürginimene ei saanud aru, et sugukire rahuldamisel ja hilisemal lapse sünnil on mingi omavaheline seos. Kunagi oli üldlevinud arvamus, et neitsi võib rasestuda. Ürginimestel tekkis varakult mõte, et beebisid luuakse vaimudemaal; raseduse põhjustajaks peeti naisesse sisenenud vaimu, arenevat hinge. Neitsi või vallalise naise raseduse põhjuseks peeti ka toitu või kurja silma, hilisemad uskumused seostasid aga elu algust hingeõhu ja päikesevalgusega.
84:1.4 (932.1) Paljud varased rahvad seostasid vaime merega, mistõttu piirati igati neitsite suplemist; noored naised kartsid tõusu ajal meres suplemist palju rohkem kui seksuaalsuhteid. Vigaste või enneaegsete laste sigitajaks peeti loomi, kes olid tunginud naise kehasse hooletu suplemise või pahatahtlike vaimude tegevuse tulemusena. Muidugi kägistasid ürginimesed niisugused järglased kohe pärast nende sündi.
84:1.5 (932.2) Esimene samm teadmiste poole tuli koos uskumusega, et seksuaalsuhted avavad hingele tee naisesse tungimiseks. Pärast seda avastas inimene, et isa ja ema annavad järglaste sigitamiseks võrdselt pärilikkustegureid. Ent ka kahekümnendal sajandil püüavad paljud vanemad oma lapsi inimelu tekkimise küsimuses rohkem või vähem teadmatuses hoida.
84:1.6 (932.3) Algelise perekonna tekke kindlustas asjaolu, et soojätkamisfunktsioon hõlmab ema ja lapse vahelist suhet. Emaarmastus on instinktiivne ega ole saanud alguse kommetest, nagu sai abielu. Kõigile imetajatele on emaarmastus sündides kaasa antud, see on kohaliku universumi meeleabivaimude annetus, mis on oma tugevuselt ja andumuselt alati otseses sõltuvuses antud liigi abitu lapsepõlve kestusega.
84:1.7 (932.4) Ema ja lapse suhe on loomulik, tugev ja vaistlik ning sundis seetõttu ürgaja naisi alistuma paljudele tavatutele tingimustele ja taluma kujuteldamatuid raskusi. See kõikevõitev emaarmastus on koormav emotsioon, mis on asetanud naise alati kõigis eluvõitlustes tunduvalt ebasoodsamasse olukorda kui mehe. Ent inimliigi emainstinkt ei ole siiski kõikvõimas: seda võivad kallutada kõrvale ambitsioonikus, isekus ja usulised veendumused.
84:1.8 (932.5) Kuigi ema-lapse suhe ei tähenda abielu ega kodu, tekkisid mõlemad just sellest tuumikust. Paarimineku arengus astuti suur samm edasi, kui ajutine partnerlus jätkus piisavalt kaua, et kasvatada üles sündinud järglased, sest see tähendas juba koduloomist.
84:1.9 (932.6) Vaatamata varajaste paaride omavahelistele vastuoludele ja suhete lõtvusele, suurendas mehe ja naise partnerlussuhe tunduvalt nende ellujäämisvõimalusi. Mees ja naine, kes teevad koostööd, isegi omamata peret ja järglasi, ületavad enamikus asjades tunduvalt kaht meest või kaht naist. Sugupoolte paariastumine soodustas ellujäämist ja pani aluse inimühiskonnale. Elu tegi mugavamaks ja õnnelikumaks ka sugupooltevaheline tööjaotus.
84:2.1 (932.7) Naise regulaarsed verejooksud ja verekaotus lapse sünnitamisel tekitasid juba varakult arvamuse, et laps sünnib verest (milles asuvat ka inimese hing) ning sellest tekkis ka veresideme mõiste inimsuhetest rääkides. Varastel aegadel arvestati põlvnemist alati naisliinis, mis oli pärilikkuse ainus kindel osa.
84:2.2 (932.8) Algeline perekond, mis arenes välja ema ja lapse vahelisest instinktiivsest bioloogilisest veresidemest, oli paratamatult emaperekond ja see peremudel püsis paljudes hõimudes veel kaua. Emaperekond oli ainus võimalik üleminek karja rühmaabielu etapilt hilisemale ja täiuslikumale kodusele elule polügaamiliste ning monogaamsete isakesksete perekondadena. Emaperekond oli loomulik ja bioloogiline, isaperekond on ühiskondlik, majanduslik ja poliitiline. Emaperekonna püsimine Põhja-Ameerika punaste inimeste seas on üks peamisi põhjusi, miks muidu edumeelsed irokeesid kunagi tõeliseks riigiks ei kujunenud.
84:2.3 (933.1) Emaperekonna kommete kohaselt oli naise emal kodus kõrgeim võim; ka naise vennad ja nende pojad juhtisid perekonda aktiivsemalt kui mees. Isale anti sageli tema laste järgi uus nimi.
84:2.4 (933.2) Varaseimad rassid hindasid isa vähem, nagu oleks laps ainult emast sündinud. Nad uskusid, et lapsed on isaga sarnased kooselu tõttu või et nad „märgiti” ära sellepärast, et ema soovis nende sarnasust isaga. Hiljem, üleminekuga emaperekonnalt isaperekonnale, võttis isa kogu au lapse eest endale ja paljud rasedate naiste suhtes kehtinud tabud laienesid hiljem ka nende meestele. Tulevane isa lakkas sünnitusaja lähenedes töötamast ja jäi sünnituse ajal koos naisega voodisse, puhates seal kolm kuni kaheksa päeva. Naine tõusis võib-olla juba teisel päeval üles ja asus rasket tööd tegema, aga mees jäi voodisse, et õnnitlusi vastu võtta; see kõik kuulus nende varaste kommete juurde, mis pidid kehtestama isa õiguse lapsele.
84:2.5 (933.3) Algul pidi mees tava kohaselt minema oma naise rahva juurde elama, aga hilisemal ajal tohtis mees pärast pruudihinna tasumist või selle väljateenimist naise ja lapsed oma rahva hulka viia. Üleminekuga emaperekonnalt isaperekonnale on seletatavad ka mõnda liiki nõbudevaheliste abielude muidu arusaamatu keelamine, kuigi teisi samaväärseid sugulastevahelisi abielusid lubati.
84:2.6 (933.4) Kui jahipidamine asendus karjakasvatusega, muutus toiduvarude hankimine põhiliselt mehe ülesandeks ja emakeskne perekond hääbus kiiresti. See ei saanud püsima jääda lihtsalt sellepärast, et ei suutnud konkureerida uuema, isakeskse perekonnaga. Ema meessoost sugulaste võim ei suutnud võistelda mehele-isale koondunud võimuga. Naine ei suutnud täita üheaegselt kõiki ülesandeid — sünnitada, pidevalt koduseid toimetusi juhtida ja kodus oma volitusi suurendada. Peagi tekkinud naiseröövi ja hiljem naise ostmise komme kiirendasid emakeskse perekonna kadumist.
84:2.7 (933.5) Tohutut muutust tähistav üleminek emakeskselt perekonnalt isakesksele on üks radikaalsemaid ja täielikumaid pöördeid inimsoo ajaloos. See muudatus avaldus kohe ühiskonnaelu aktiviseerumises ja kiirendas perekonna arengut.
84:3.1 (933.6) Emainstinkt võis küll naist abielluma ajendada, kuid abielu jätkama sundisid teda eeskätt mehe suurem jõud ning ka kommete mõju. Karjakasvatajate eluviis lõi uue kommete süsteemi, patriarhaalset tüüpi perekonnaelu; karjakasvatajate ning varajaste põllumeeste kommete järgi oli perekonnaühtsuse aluseks isa vaieldamatu ja meelevaldne võim. Kogu ühiskond, nii riigi kui ka perekonna tasemel, tegi läbi patriarhaalse korra autokraatliku võimu etapi.
84:3.2 (934.1) Vana Testamendi ajajärgul naissoole osutatud vähene viisakus peegeldab tõetruult karjakasvatajate kombeid. Kõik heebrea patriarhid olid karjakasvatajad, nagu näitab ka ütlus: „Issand on mu karjane.”
84:3.3 (934.2) Ent mees polnud selles, et ta naist alavääristas, möödunud aegadel rohkem süüdi kui naine ise. Naine jäi ürgajal sotsiaalse tunnustuseta sellepärast, et ei tegutsenud hädaolukorras; ta ei paistnud silma ega olnud kriisiolukorra kangelane. Emadus oli olelusvõitluses selgelt puudus, emaarmastus takistas naisi hõimu kaitsmast.
84:3.4 (934.3) Ürgaja naised sattusid tahtmatult meestest sõltuvusse, sest imetlesid ja kiitsid nende võitlusvalmidust ning mehisust. Selline sõjamehe ülistamine tõstis mehe egot ja surus naise tegelikult samavõrra alla, suurendades tema sõltuvust; ka praegu mõjutavad sõjaväevormis mehed tugevasti naiste emotsioone.
84:3.5 (934.4) Arenenumate rahvaste seas ei ole naised nii suured ega tugevad kui mehed. Naine on nõrgem ja seetõttu taktitundelisem; ta õppis juba varakult oma soo võlusid ära kasutama. Naine muutus mehest tähelepanelikumaks ja alalhoidlikumaks, kuigi veidi pealiskaudsemaks. Lahinguväljal ja jahil oli mees naisest üle, ent kodus on naine tavaliselt ka kõige tahumatumaid mehi oma osavale juhtimisele allutanud.
84:3.6 (934.5) Karjakasvatajale oli kari elatusallikaks, kuid naine pidi neil karjakasvatusaegadel siiski köögiviljatoitu hankima. Ürgaja mees hoidis põllutööst eemale, sest see oli liiga rahulik, liiga üksluine. Vana ebausu järgi arvati ka, et naised kasvatavad üles paremaid taimi, sest on emad. Paljudes tänapäeva mahajäänud hõimudes valmistavad mehed lihatoite, naised köögiviljatoite, ja kui Austraalia vähearenenud hõimud on rändamas, ei ründa naised kunagi jahiloomi, mees aga ei alandu juurikaid välja kaevama.
84:3.7 (934.6) Naine on alati pidanud töötama, vähemalt praeguse ajani on naine olnud alati tõeline tootja. Mees on valinud endale tavaliselt kergema tee ja see ebavõrdsus on püsinud kogu inimsoo ajaloo jooksul. Naine on alati olnud koormakandja, ta kandis perekonna vara ja hoolitses laste eest, jättes mehe käed vabaks võitlemiseks või küttimiseks.
84:3.8 (934.7) Naise esimene vabanemine toimus siis, kui mees soostus maad harima, tegema seda, mida seni oli naiste tööks peetud. See oli suur edusamm, kui meesvange enam ei tapetud, vaid hakati orjastama põlluharijateks. See vabastas naise, kes sai nüüd rohkem aega pühendada majapidamisele ja laste kasvatamisele.
84:3.9 (934.8) Laste toitmine loomapiimaga viis laste varasemale rinnast võõrutamisele, mille tulemusena hakkasid emad rohkem lapsi sünnitama, sest vabanesid mõnikord esinenud ajutisest viljatusest; lehma- ja kitsepiima kasutamine vähendas tunduvalt ka väikelaste suremust. Enne ühiskonna karjakasvatusetappi astumist imetasid emad oma lapsi mõnikord neljanda või viienda eluaastani.
84:3.10 (934.9) Sõdade vähenemine ürgajal kahandas tunduvalt sugupooltevahelise tööjaotuse ebavõrdsust. Ent naised pidid ikkagi tegema tõsist tööd, kui mehed valvet pidasid. Ühtki laagrit ega küla ei saanud päeval ega öösel valveta jätta, ent seegi töö muutus hõlpsamaks, kui kodustati koer. Põllumajanduse teke tõstis üldiselt naise prestiiži ja ühiskondlikku positsiooni — vähemalt ajani, mil mees ise põlluharijaks hakkas. Ja niipea kui mees asus maad harima, täiustusid põlluharimisviisid otsekohe vaid mõne põlvkonna vältel tunduvalt. Mees oli küttides ja sõda pidades õppinud töökorralduse väärtust ja tõi oma oskused üle ka tootmisse, hiljem aga, võttes üle suure osa naise tööst, täiustas tunduvalt naise kaootilisi töömeetodeid.
84:4.1 (935.1) Üldiselt on naise seisund igal ajajärgul üsna tõene abielu kui ühiskondliku institutsiooni evolutsioonilise edenemise kriteerium, abielu enda areng näitab aga küllaltki täpselt inimtsivilisatsiooni edasijõudmist.
84:4.2 (935.2) Naise seisund ühiskonnas on olnud alati paradoksaalne; ta on alati kavalalt mehi juhtinud, ta on alati mehe tugevamat suguiha enda huvides ja enese edasiaitamiseks ära kasutanud. Oma soo võlusid peenelt ära kasutades on ta suutnud sageli mehe üle võimu saavutada, isegi kui mees on teda armetus orjuses hoidnud.
84:4.3 (935.3) Naine polnud ürgajal mehe sõber, armsam, armuke ega kaasa, vaid pigem vara, teenija või ori ja hiljem äripartner, mänguasi ning laste sünnitaja. Vaatamata sellele on korraliku rahuldava seksuaalsuhte juurde kuulunud ikka ka naisepoolne valiku- ja koostööelement ning see on andnud arukale naisele oma otsese isikliku positsiooni mõjutamiseks alati üsna suure jõu, olenemata naissoo positsioonist ühiskonnas. Ent asjaolu, et naised olid pidevalt sunnitud oma orjuse leevendamiseks kavalust kasutama, põhjustas paratamatult mehe usaldamatust ja kahtlustusi.
84:4.4 (935.4) Sugupooltel on olnud teineteisest arusaamisega alati suuri raskusi. Mehel oli raske naisest aru saada ja tema suhtumine naisesse oli veider segu võhiklikust usaldamatusest ja kartlikust lummusest, kui mitte kahtlustusest ja põlgusest. Paljude hõimude ja rahvaste legendides peetakse hädade põhjustajaks Eevat, Pandorat või mõnda teist naissoo esindajat. Neid lugusid on alati moonutatud, et lasta paista, nagu oleks naine mehele halba toonud, ning kõik see näitab kunagist üleüldist usaldamatust naise suhtes. Preestrite poissmeheelu põhjendati peamiselt naise nurjatusega. Naissoo reputatsiooni vanal ajal ei parandanud ka asjaolu, et enamik oletatavaid nõidu olid naised.
84:4.5 (935.5) Mehed on pidanud naisi pikka aega iseäralikeks, isegi ebanormaalseteks. Nad on koguni arvanud, et naistel ei ole hinge; seetõttu ei antud neile ka nimesid. Varastel aegadel kardeti esimest seksuaalsuhet naisega väga, mistõttu sai tavaks, et esimene seksuaalsuhe neitsiga jäi preestri ülesandeks. Isegi naise varju peeti ohtlikuks.
84:4.6 (935.6) Sünnitamise osas kehtis kunagi üldine arvamus, et see teeb naise ohtlikuks ja ebapuhtaks. Paljude hõimude kombed nägid ette, et ema peab pärast lapse sündi läbi tegema põhjaliku puhastustseremoonia. Last ootav naine oli tõrjutud seisundis, ta jäeti üksi, välja arvatud neis rühmades, kus mees temaga koos voodisse heitis. Vanal ajal isegi välditi lapse sündimist majas. Lõpuks lubati vanadel naistel sünnitamise ajal ema juures olla ja sellest tavast tekkis ka ämmaemanda elukutse. Sünnitamise ajal räägiti ja tehti palju mitmesuguseid rumalusi, et sünnitamist hõlbustada. Vastsündinu tavatseti püha veega üle piserdada, et vältida tontide sekkumist.
84:4.7 (935.7) Segunemata hõimudes oli sünnitus suhteliselt kerge ja kestis vaid kaks-kolm tundi, kuid segarasside puhul on see harva nii. Kui naine sünnituse ajal suri, eriti kaksikuid sünnitades, arvati, et ta on vaimuga truudust murdnud. Hiljem pidasid arenenumad hõimud sünnitamisel suremist taeva tahteks; nende naiste kohta öeldi, et nad surid õilsat surma.
84:4.8 (936.1) Naiste niinimetatud tagasihoidlikkus oma rõivastuse ja enese näitamise suhtes arenes välja surmahirmust, et keegi võib neid menstruatsiooni ajal märgata. Sel ajal teiste silma alla sattumist peeti tõsiseks patuks, tabu rikkumiseks. Vana aja kommete järgi pidi iga naine neiueast kuni sünnitamisvõime kadumiseni olema iga kuu terve nädala täielikus perekondlikus ja sotsiaalses karantiinis. Kõik, mida ta puudutas, millel istus või lamas, oli „rüvetatud”. Kaua aega oli tavaks peksta tütarlast julmalt pärast iga menstruatsiooni, et kurja vaimu tema kehast välja ajada. Ent kui naine oli sünnitamiseast väljas, koheldi teda tavaliselt lugupidavamalt ning talle anti rohkem õigusi ja privileege. Seda kõike arvestades polnud ime, et naisi peeti alamateks olevusteks. Isegi kreeklased pidasid menstrueerivat naist üheks kolmest suurest rüvedusest, ülejäänud kaks olid sealiha ja küüslauk.
84:4.9 (936.2) Need vanaaja ettekujutused olid küll rumalad, kuid ka mõnevõrra kasulikud, sest andsid tööga ülekoormatud naisele vähemalt noores eas iga kuu ühe nädala tervitatavat puhkust ja aega tulusateks mõtisklusteks. Nii said nad mõistust teravdada, et muul ajal oma meessoost kaaslastega toime tulla. Naiste karantiin kaitses ka mehi sugueluliste liialduste eest, aidates kaudselt kaasa elanike hulga piiramisele ja enesekontrolli parandamisele.
84:4.10 (936.3) Suur edasiminek toimus siis, kui mehelt võeti õigus soovi korral oma naist tappa. Samm edasi oli ka see, et naine võis hakata pulmakinke enda omandiks pidama. Hiljem sai ta seadusliku õiguse vara omada, käsutada ja isegi müüa, kuid tal polnud kaua aega õigust kiriku- ega riigiametit pidada. Naist on alati koheldud rohkem või vähem omandina, seda lausa kahekümnenda sajandini pärast Kristust ja veel selgi sajandil. Ta ei ole veel kõikjal maailmas saavutanud võimalust elada eraldi, vabana mehe kontrolli alt. Ka arenenud rahvaste seas on mehe püüd naist kaitsta tuginenud alati vaikivale ülemvõimule.
84:4.11 (936.4) Ent ürgaja naised ei haletsenud end, nagu kalduvad tegema nende hiljem vabanenud õed. Nad olid ikkagi üsna õnnelikud ja rahul, kuna ei söandanudki paremat või teistsugust eluviisi ette kujutada.
84:5.1 (936.5) Enesejätkamises on naine mehega võrdne, kuid enesesäilitamises kindlalt halvemas olukorras, ja seda pealesunnitud emadusest tulenevat koormust saab kompenseerida vaid areneva tsivilisatsiooni valgustatud kommete ning mehe üha kasvava õiglustundega.
84:5.2 (936.6) Ühiskonna arenedes tekkisid naiste seas kõrgemad suguelunormid, sest nad kannatasid suguelukommetest üleastumise tagajärgede all rohkem. Mehe suguelunormid on hakanud aegamööda paranema, pelgalt selle õiglustunde tulemusena, mida tsivilisatsioon nõuab. Loodus ei tea õiglusest midagi, vaid sunnib naist üksi sünnitusvalusid kannatama.
84:5.3 (936.7) Nüüdisaegne idee sugupoolte võrdsusest on kaunis ja laieneva tsivilisatsiooni vääriline, kuid looduses seda ei esine. Kui võim on õigus, on mees naise isand; kui valitsevad pigem õigus, rahu ja õiglus, pääseb naine järk-järgult orjusest ja silmapaistmatusest. Naise sotsiaalne seisund on olnud kõigi rahvaste seas ja kõigil aegadel üldiselt pöördvõrdeline militarismiga.
84:5.4 (937.1) Ent mees ei võtnud naiselt õigusi ega andnud neid talle järk-järgult ja vastumeelselt tagasi teadlikult ega tahtlikult: kõik see oli alateadlik ja ettekavatsematu episood ühiskonna evolutsioonis. Kui naisele saabus tõepoolest aeg täiendavaid õigusi omada, siis ta need ka sai ja see kõik toimus olenemata mehe teadlikust suhtumisest. Kombed muutuvad aegamööda, kuid kindlalt, arvestades neid muutusi ühiskonnas, mis tsivilisatsiooni arenedes pidevalt toimuvad. Arenevad kombed hakkasid aegamööda nõudma naiste paremat kohtlemist; hõimud, kes suhtusid naistesse endistviisi julmalt, ei jäänud püsima.
84:5.5 (937.2) Adamiidid ja nodiidid tunnustasid naisi üha enam ja need rühmad, keda mõjutasid rändavad andiidid, on saanud mõjutusi Eedeni õpetustest naise seisundi kohta ühiskonnas.
84:5.6 (937.3) Varased hiinlased ja kreeklased kohtlesid naisi paremini kui enamik neid ümbritsenud rahvaid. Kuid heebrealased olid naiste suhtes äärmiselt umbusklikud. Õhtumaal on naise tõus kulgenud raskelt Pauluse doktriinide tõttu, mis kuulusid ristiusu juurde, kuigi ristiusk arendas kombeid edasi, kehtestades mehele rangemad suguelulised kohustused. Muhameedluses on naise seisund peaaegu lootusetu naise iseäraliku alandamise tõttu ja mitme teise idamaa religiooni õpetuste järgi on tema elu veelgi halvem.
84:5.7 (937.4) Naist ei vabastanud tõeliselt mitte religioon, vaid teadus; just nüüdisaegne vabrik vabastas naise suures osas kodu piirangutest. Mehe füüsilised võimed ei olnud uues elatise teenimise mehhanismis enam hädavajalikud; teadus muutis elamistingimusi sedavõrd, et mehe jõud polnud naise jõust enam nii palju suurem.
84:5.8 (937.5) Need muutused on aidanud vabastada naist kodu orjusest ja muutnud tema seisundit sedavõrd, et tal on üldjoontes sama palju isikuvabadust ja soolist otsustusõigust kui mehel. Kunagi seisnes naise väärtus tema võimes toitu hankida, kuid leidlikkus ja jõukus on võimaldanud tal luua uue maailma, milles tegutseda — oma meeldival ja võluval moel. Nii on tootmine võitnud oma alateadliku ja ettekavatsematu võitluse naise sotsiaalse ning majandusliku vabastamise eest. Evolutsioonil on taas õnnestunud teha seda, mida ei suutnud saavutada isegi ilmutus.
84:5.9 (937.6) Valgustatud rahvad on reageerinud naise kohta ühiskonnas määravatele õiglusetutele kommetele pendlitaolise äärmuslikkusega. Industrialiseerunud rahvaste seas on naine saanud peaaegu kõik õigused ja ta on vabastatud paljudest kohustustest, näiteks armeeteenistusest. Iga kergendus olelusvõitluses on tulnud kasuks naise vabanemisele ja naine on lõiganud otsest kasu igast sammust monogaamia poole. Nõrgem saab ühiskonna arenedes igast kommete muutusest alati rohkem kasu.
84:5.10 (937.7) Tänu paarisabielu ideaalidele on naine võitnud lõpuks tunnustuse, väärikuse, sõltumatuse, võrdsuse ja hariduse, ent pole teada, kas ta osutub kõigi nende uute ja enneolematute saavutuste vääriliseks. Kas nüüdisaegne naine reageerib sellele sotsiaalse vabanemise suursaavutusele jõudeoleku, loiduse, viljatuse ja truudusetusega? Tänapäeval, kahekümnendal sajandil, teeb naine läbi kogu oma pika eksistentsi otsustavaima katse!
84:5.11 (938.1) Naine on mehega võrdne partner soo jätkamisel, seega on ta rassi arenguloos täpselt niisama tähtis kui mees; seetõttu on areng kulgenud üha enam naise õiguste teostumise suunas. Ent naise õigused ei ole mingil juhul mehe õigused. Naine ei saa jõudsalt areneda mehe õiguste toel, nagu ka mees ei saa hästi edasi jõuda naise õiguste najal.
84:5.12 (938.2) Kummalgi sugupoolel on oma selgepiiriline eluala ja omaenda õigused selle ala piires. Kui naine püüab kõiki mehe õigusi kasutada, asendub meeste rüütellikkus ja eriline vastassoost lugupidamine, mis paljudele naistele praegu osaks saab ja mille nad on nii hiljuti saavutanud, varem või hiljem halastamatu ja emotsioonideta konkurentsiga.
84:5.13 (938.3) Tsivilisatsioon ei kaota kunagi mehe ja naise soolise käitumise vahelist kuristikku. Kombed muutuvad ajastust ajastusse, kuid instinktid mitte kunagi. Sünnipärane emaarmastus ei lase vabanenud naisel iialgi tootmises mehele tõsist konkurentsi pakkuda. Kumbki sugupool jääb igavesti oma elualal valitsejaks ning need alad on määratud bioloogiliste ja mõistuslike erinevustega.
84:5.14 (938.4) Kummalegi poolele jääb alati tema eriomane sfäär, kuigi need ikka ja jälle osaliselt kattuvad. Mees ja naine konkureerivad võrdsetel tingimustel vaid sotsiaalselt.
84:6.1 (938.5) Paljunemistung toob mehed ja naised soo jätkamiseks paratamatult kokku, kuid ainuüksi sellest ei piisa, et kindlustada nende kokkujäämine vastastikuses koostöös — koduloomisel.
84:6.2 (938.6) Igas edukas iniminstitutsioonis sisaldub isiklike huvide vastuolusid, mida on otstarbekalt kooskõlalise töö jaoks kohandatud. Ka koduloomine ei ole selles suhtes erand. Abielu, koduloomise alus, on selle looduses ja ühiskonnas esinevaid sidemeid nii sageli iseloomustava vastuolulise koostöö kõrgeim ilming. Konflikt on vältimatu. Paariheitmine on loomupärane, see on loomulik. Ent abielu ei ole bioloogiline, see on sotsiaalne. Kirg viib mehe ja naise kokku, ent kirest nõrgem lapsevanemainstinkt ja sotsiaalsed kombed hoiavad neid koos.
84:6.3 (938.7) Mees ja naine on tegelikult sama liigi kaks erinevat teisendit, kes elavad tihedas ja lähedases koosluses. Nende seisukohad ja reaktsioonid elule on sisuliselt erinevad, nad on täiesti võimetud teineteisest jäägitult ja tõeliselt aru saama. Sugupooltevaheline täielik mõistmine ei ole saavutatav.
84:6.4 (938.8) Naistel näib olevat rohkem intuitsiooni kui meestel, kuid mõnevõrra vähem loogikat. See-eest on naine olnud alati moraali lipukandja ja inimkonna vaimne juht. Hälli kiigutav käsi on ikka saatust mõjutanud.
84:6.5 (938.9) Meeste ja naiste erinevus olemuses, reageeringutes, seisukohtades ja mõtlemises ei tohiks sugugi muret tekitada, vaid seda tuleks pidada inimkonnale väga kasulikuks — nii inimkonnale üldse kui ka selle üksikesindajatele. Paljud universumiolendite klassid luuakse isiksuse avaldumise kaheste faasidena. Surelike, Aineliste Poegade ja midsoniitide seas kirjeldatakse seda erinevust mehe ja naisena; seeravite, keerubite ja morontiakaaslaste seas on seda nimetatud positiivseks ehk aktiivseks ja negatiivseks ehk tagasihoidlikuks. Need kahesed ühendused suurendavad tunduvalt mitmekesisust ja ületavad oma sünnipärast piiratust, nagu teatavad kolmühtsed ühendused Paradiisi-Havona süsteemis.
84:6.6 (939.1) Mehed ja naised vajavad teineteist oma morontia- ja vaimu-elujärkudel nii nagu surelikul elujärgulgi. Meeste ja naiste seisukohtade erinevused püsivad ka pärast esimest elu ja kõigil tõusuteedel kohalikus ja superuniversumis. Ning isegi Havonas aitavad palverändurid, kes olid kunagi mehed ja naised, ikka veel teineteist Paradiisitõusul. Isegi Lõplikkuse Korpuses ei muundu loodud-olendid nii palju, et kustuksid need isiksusejooned, mida inimesed nimetavad mehelikeks ja naiselikeks omadusteks. Need inimkonna kaks põhiteisendit jäävad alati üksteist intrigeerima, stimuleerima, julgustama ja abistama; nad jäävad alati sõltuvaks vastastikusest koostööst universumi kimbatusttekitavate probleemide lahendamisel ja mitmesuguste kosmiliste raskuste ületamisel.
84:6.7 (939.2) Kuigi sugupooled ei saa kunagi loota täielikule vastastikusele mõistmisele, täiendavad nad teineteist tõhusalt, ja kuigi nende koostöös esineb sageli rohkem või vähem isiklikke vastuolusid, suudab see ühiskonda alal hoida ja taastoota. Abielu on institutsioon, mis peaks sugupoolte erinevusi tasakaalustama, hoolitsedes samal ajal tsivilisatsiooni püsimise eest ja kindlustades rassi jätkumise.
84:6.8 (939.3) Abielu on kõigi iniminstitutsioonide ema, sest see viib otse koduloomisele ja -säilitamisele, mis on ühiskonna struktuuri alus. Perekond on enesesäilitamise mehhanismiga oluliselt seotud, andes ainsana lootust, et inimkonna eksistents jätkub vastavalt tsivilisatsiooni määratud kommetele, pakkudes samal ajal väga tõhusalt ka mõningaid eriti edukaid vorme isikliku heaolu leidmiseks. Perekond on inimese suurim puhtinimlik saavutus, mis kombineerib mehe ja naise bioloogiliste suhete arengut abikaasade sotsiaalsete suhetega.
84:7.1 (939.4) Sugupooled heidavad vaistusid järgides paari, selle loomulikuks tulemuseks on lapsed ja nii tekibki automaatselt perekond. Selline nagu on rassi või rahva perekond, on ka ühiskond. Kui perekond on hea, on ka ühiskond hea. Juudi ja hiina rahva kultuuri stabiilsus tulenebki nende perekonnarühmade tugevusest.
84:7.2 (939.5) Naise instinktiivne armastus ja laste eest hoolitsemine tekitas temas huvi edendada abielu ja algelist perekonda. Mees oli sunnitud kodu looma vaid hilisemate kommete ja ühiskondlike tavade survel; huvi abielu ja kodu vastu tekkis temas aegamööda, sest suguakt talle bioloogilisi tagajärgi kaasa ei too.
84:7.3 (939.6) Seksuaalsuhe on loomulik ilming, kuid abielu ühiskondlik nähtus, mida on alati reguleerinud kombed. Kombed (usulised, kõlbelised ja eetilised) koos omandi, uhkuse ja rüütellikkusega stabiliseerivad abielu- ja perekonnainstitutsiooni. Millal iganes kombed kõikuma löövad, kõigub ka kodu- ja perekonnainstitutsiooni stabiilsus. Abielu on praegu suundumas omandietapilt isiklikku ajajärku. Mees kaitses varem naist, sest naine oli tema vallasvara, ja naine kuuletus talle samal põhjusel. Arvatagu sellisest elukorraldusest mida tahes, see kindlustas siiski stabiilsuse. Praegu ei peeta naist enam omandiks ja on tekkimas uued kombed, mis peaksid abielu- ja koduinstitutsiooni stabiliseerima:
84:7.4 (939.7) 1. religiooni uus roll: õpetus, et vanemate kogemused on tähtsad, kosmosekodanike sigitamise idee, laiem arusaamine soojätkamisprivileegist kui Isale poegade andmisest;
84:7.5 (940.1) 2. teaduse uus roll: soojätkamine on muutumas üha vabatahtlikumaks ja allumas inimese kontrollile. Iidsetel aegadel põhjustas teadmatus laste sündi ka siis, kui neid sugugi ei soovitud;
84:7.6 (940.2) 3. naudingu uus funktsioon, mis toob rahva püsimajäämisesse uue teguri: vanaaja inimene jättis soovimatud lapsed surema, nüüdisajal keeldutakse neid sünnitamast;
84:7.7 (940.3) 4. lapsevanemainstinkti tugevnemine. Iga põlvkonnaga kaob rahva paljunemisvoost isikuid, kelle lapsevanemainstinkt ei ole piisavalt tugev, et kindlustada laste, järgmise põlvkonna tulevaste lapsevanemate sigitamist.
84:7.8 (940.4) Ent kodu kui institutsioon, ühe naise ja ühe mehe partnerlus, pärineb konkreetsemalt Dalamatia ajast ligikaudu pool miljonit aastat tagasi, mil Andoni ja tema otseste järeltulijate monogaamsest eluviisist oli juba ammu loobutud. Perekonnaelu ei olnud enne nodiitide ja hilisemate adamiitide aega eriti kiita. Aadam ja Eeva avaldasid kogu inimkonnale kestvat mõju, esmakordselt maailma ajaloos nähti mehi ja naisi kõrvuti aias töötamas. Eedeni ideaal, kogu perekond töötamas aednikena, oli Urantial uus idee.
84:7.9 (940.5) Varane perekond hõlmas ka töörühma, kuhu kuulusid orjad, ja kõik nad elasid koos ühes elamus. Abielu ja perekond pole alati olnud identsed mõisted, kuid on olnud vajaduste sunnil omavahel tihedalt seotud. Naine on alati soovinud isiklikku perekonda ja ta on lõppkokkuvõttes oma tahtmise ka saavutanud.
84:7.10 (940.6) Armastus järglaste vastu on üsna üleüldine ja sel on püsimajäämise seisukohalt selge väärtus. Vanaaja inimesed ohverdasid alati ema huvid lapse heaolu nimel; eskimo ema isegi lakub oma beebi üle, selle asemel et teda pesta. Ent ürgaja emad toitsid ja hooldasid vaid väga väikesi lapsi; nagu loomad, heitsid nemadki oma järglased kõrvale, niipea kui need suuremaks kasvasid. Kestvad ja jätkuvad inimsuhted ei ole kunagi põhinenud ainuüksi bioloogilisel kiindumusel. Loomad armastavad oma poegasid, inimene — tsiviliseeritud inimene — armastab ka oma laste lapsi. Mida kõrgem on tsivilisatsioon, seda suurem on vanemate rõõm oma laste edasijõudmise ja edu üle, sellest on tekkinud uus ja kõrgem uhkustunne oma nime üle.
84:7.11 (940.7) Vanaaja rahvaste suurtes perekondades ei tarvitsenud tingimata kiindumust olla. Palju lapsi sooviti omada sellepärast, et:
84:7.12 (940.8) 1. nad olid väärtuslikud töötegijad;
84:7.13 (940.9) 2. nad olid kindlustus vanaduspõlveks;
84:7.14 (940.10) 3. tütreid oli võimalik müüa;
84:7.15 (940.11) 4. perekonnauhkus nõudis nime levitamist;
84:7.16 (940.12) 5. pojad pakkusid kaitset;
84:7.17 (940.13) 6. tondihirmu tõttu kardeti üksindust;
84:7.18 (940.14) 7. mõni religioon nõudis järglaste omamist.
84:7.19 (940.15) Esivanemakummardajad näevad poegadeta jäämist kogu aja ja igaviku ülima õnnetusena. Nad soovivad üle kõige omada poegi, kes täidaksid võõrustajakohustusi surmajärgsetel pidusöökidel, et teha nõutavaid ohverdusi hinge edasijõudmiseks läbi vaimudemaa.
84:7.20 (941.1) Iidsete ürginimeste seas alustati laste karistamist väga varakult ja laps mõistis üsna pea, et sõnakuulmatus tähendab läbikukkumist või isegi surma, nii nagu see on loomade puhul. Nüüdisaegsele allumatusele aitab tublisti kaasa asjaolu, et tsivilisatsioon kaitseb last rumala teguviisi loomulike tagajärgede eest.
84:7.21 (941.2) Eskimo lapsed kasvavad jõudsalt nii vähese distsiplineerimise ja karistamisega lihtsalt seepärast, et nad on väikesed loomult kuulekad loomad; punaste ja kollaste inimeste lapsed on peaaegu sama kergesti juhitavad. Ent andiidi pärandit omavate rasside lapsed nii rahulikud ei ole: neil on rohkem kujutlusvõimet ja seiklushimu ning nad vajavad enam koolitust ja distsipliini. Nüüdisajal on lastekasvatusprobleemid üha raskemad seepärast, et:
84:7.22 (941.3) 1. rassid on suurel määral segunenud;
84:7.23 (941.4) 2. haridus on kunstlik ja pealiskaudne;
84:7.24 (941.5) 3. laps ei saa kasvada kultuurseks oma vanemate matkimise teel — vanemad on kaua perekonnast eemal.
84:7.25 (941.6) Vanaaja ideed perekondlikust distsipliinist olid bioloogilised, tekkinud mõistmisest, et vanemad on lapse eluolu loojad. Perekonnaelu üha kõrgemad ideaalid viivad arusaamisele, et lapse sünnitamine maailma ei anna mitte teatavaid vanemaõigusi, vaid toob kaasa ülima vastutuse inimeksistentsi eest.
84:7.26 (941.7) Tsivilisatsioon on seisukohal, et vanemad võtavad endale kõik kohustused, lapsel on aga kõik õigused. Lapse austus oma vanemate vastu tekib mitte teadmisest, et vanematel on tekkinud lapse sigitamisega kohustused, vaid loomulikul teel tänu vanemate hoolitsusele, õpetusele ja kiindumusele, mida nad armastavalt üles näitavad, aidates lapsel eluvõitlust võita. Tõeline vanem tegeleb pidevalt teenimise ja hoolitsemisega, mida tark laps õpib tunnustama ja hindama.
84:7.27 (941.8) Praegusel tööstuse ja linnaelu ajajärgul areneb abieluinstitutsioon majanduslikult uusi radu mööda. Perekonnaelu on muutunud üha kulukamaks ja varem varaks olnud lastest on saanud majanduslikud kohustused. Ent tsivilisatsiooni enda kindlus seisneb ikka veel iga põlvkonna üha kasvavas valmisolekus investeerida järgmise ja tulevaste põlvkondade heaolusse. Ja iga püüe seada vanemate kohustusi riigi või kiriku õlgadele saab tsivilisatsiooni heaolule ja arengule hukatuslikuks.
84:7.28 (941.9) Abielu, mille juurde kuuluvad lapsed ja sellest tulenev perekonnaelu, stimuleerib inimloomuse kõrgemaid potentsiaale, avades samal ajal ideaalse tee nende sureliku isiksuse ergastatud omaduste väljendamiseks. Perekond kindlustab inimliigi bioloogilise säilimise. Kodu on loomulik ühiskondlik tegevuspaik, kus kasvavad lapsed saavad omandada verevendluse eetika. Perekond on vendluse põhiüksus, kus vanemad ja lapsed õpivad neid kannatlikkuse, altruismi, sallivuse ja leebuse õppetunde, mis on nii olulised inimestevahelise vendluse teostumiseks.
84:7.29 (941.10) Inimühiskond oleks tunduvalt täiuslikum, kui tsiviliseeritud rahvad võtaksid laialdasemalt kasutusele andiitide perekonnanõukogu tavad. Nende perekondi ei juhitud patriarhaalselt ega autokraatlikult. Nad olid väga vennalikud ja seltsivad, arutasid vabalt ja siiralt iga ettepanekut ja perekondlikku reeglit. Nad olid kogu oma perekonnaelu juhtimisel ideaalselt vennalikud. Ideaalses perekonnas suurendab vennalik andumus nii laste kui ka vanemate kiindumust.
84:7.30 (942.1) Perekonnaelu on tõelise kõlbluse eelkäija, teadliku kohusetruuduse esiisa. Perekonna sunnitud koostegutsemine stabiliseerib isiksust ja stimuleerib selle kasvu, sest on vaja kohaneda teiste, endast erinevate isiksustega. Ent veel enam: tõeline perekond — hea perekond — ilmutab lapsevanematele Looja suhtumist oma lastesse, samal ajal kui need tõelised vanemad annavad oma lastele esmase ettekujutuse universumi kõigi laste Paradiisi-vanema armastusest, mida neile edaspidi tõusuteel üha enam ilmutatakse.
84:8.1 (942.2) Perekonnaelule on suureks ohuks oma kirgede rahuldamise ähvardav tõusulaine, nüüdisaja naudingumaania. Esmane abiellumisajend oli majanduslik, vastassoo külgetõmme oli teisejärguline. Enesesäilitamisele rajatud abielu viis enesejätkamisele ja pakkus samal ajal ka väga meeldivat rahuldust. See on ainus inimühiskonna institutsioon, mis hõlmab kõiki kolme suurt elamismotivatsiooni.
84:8.2 (942.3) Omand oli algselt enesesäilitamise põhiinstitutsioon, abielu toimis aga ainulaadse enesejätkamisinstitutsioonina. Kuigi toidust saadav rahuldus, mäng ja huumor koos regulaarse seksuaalse naudinguga võimaldasid enese rahuldamist, on siiski tõsi, et arenevad kombed ei ole suutnud enese rahuldamiseks ühtki eraldi institutsiooni luua. Kuna niisuguseid erilisi võtteid naudingutest rõõmu tunda ei ole välja arenenud, läbib naudinguhimu täielikult kõiki iniminstitutsioone. Omandi kogumisest on saamas vahend, millega suurendada igat liiki enesega rahulolu, ka abielu peetakse sageli vaid naudinguvahendiks. See praegune ülemäärane järeleandmine oma ihadele — laialt levinud naudingumaania — on suurim oht, mis perekonna sotsiaalset evolutsioonilist institutsiooni, kodu, kunagi on varitsenud.
84:8.3 (942.4) Violetne rass tõi inimkonna kogemustesse uue ja alles puudulikult teostunud joone — mänguinstinkti koos huumorimeelega. Teatud määral oli seda ka sangikutes ja andoniitides, kuid adamiidi tüvikond ülendas selle ürgse kalduvuse nautimisvõimeks, uueks ja meeldivaks viisiks rahuldust leida. Peale nälja leevendamise on üheks rahulduse põhitüübiks ka seksuaalne rahuldus ning see meelelise rahulduse vorm tõusis uuele kõrgusele sangikute ja andiitide segunemisel.
84:8.4 (942.5) Andiitidele järgnenud rassidele iseloomuliku rahutuse, uudishimu, seiklushimu ja ohjeldamatu naudinguhimu kombinatsioonis peitub tõeline oht. Hinge nälga ei saa rahuldada füüsiliste naudingutega, ebamõistlik naudingujaht ei suurenda armastust kodu ja laste vastu. Kui te ammendaksite isegi kõik kunsti, värvi, heli, rütmi ja muusika varud inimese ehtimiseks, ei saaks te loota, et ülendate sellega hinge või toidate vaimu. Edevus ja mood ei saa hoolitseda koduloomise ja lastekasvatuse eest; uhkus ja rivaalitsemine ei või täiustada järgmiste põlvkondade ellujäämisomadusi.
84:8.5 (942.6) Kõik edasiliikuvad taevased olendid tunnevad rõõmu puhkusest ja meenutusjuhtide hoolitsusest. Kõik pingutused leida kosutavat meelelahutust ja tegelda meeltülendava ajaviitega on mõttekad; värskendav uni, puhkus, meelelahutus ja iga ajaviide, millega välditakse tüütavat monotoonsust, on kasulikud. Võistlusmängud, jutuvestmine ja isegi hea toidu nautimine võivad enese rahuldamise vormidena sobida. (Kasutades toidu maitsestamiseks soola, mõelge hetkeks, et peaaegu miljon aastat sai inimene soola ainult oma toitu tuhasse kastes.)
84:8.6 (943.1) Laske inimesel elust rõõmu tunda, las inimsugu leiab naudinguid tuhandel ja ühel viisil, las evolutsiooniline inimkond uurib kõiki sobivaid viise rahulolu leidmiseks, neid pikaajalise bioloogilise ülespoole püüdlemise vilju. Inimene on mõned oma praegusaja rõõmud ja naudingud kuhjaga ära teeninud. Ent pidage hoolikalt silmas saatust! Naudingud on tegelikult hukatuslikud, kui neil õnnestub hävitada omand, mis on saanud enesesäilitamise institutsiooniks; enese rahuldamise eest tuleb maksta ka saatuslikku hinda, kui see toob kaasa abielu lagunemise ja perekonnaelu allakäigu ning hävitab kodu kui inimese ülima evolutsioonilise saavutuse, ainsa lootuse tsivilisatsiooni püsimajäämisele.
84:8.7 (943.2) [Esitanud Urantiale määratud seeravite juht.]
Urantia raamat
85. Kiri
85:0.1 (944.1) ALGELISEL religioonil on bioloogiline päritolu, see kujunes evolutsiooni käigus loomulikul teel, kui mitte arvestada kõlbelisi kaastähendusi ja mitmeid vaimseid mõjutusi. Kõrgematel loomadel on hirmud, kuid puuduvad illusioonid, seetõttu pole neil ka religiooni. Inimene loob algelise religiooni oma hirmudest ja oma illusioonide abil.
85:0.2 (944.2) Inimliigi evolutsioonis esineb palveldus selle algelistes avaldumisvormides juba ammu enne seda, kui inimmõistus suudab formuleerida keerulisemaid ettekujutusi oma praegusest ja tulevasest elust, mida võiks nimetada religiooniks. Varane religioon oli olemuselt täiesti intellektuaalne ja tugines tervenisti assotsiatsioonidele. Palveldamisobjektid olid täiesti sugestiivsed: nendeks olid läheduses asuvad loodusobjektid või asjad, mis tundusid lihtsameelsete primitiivsete urantialaste igapäevaelu kogemustega võrreldes tähtsad.
85:0.3 (944.3) Kui religioon arenes loodusekummardamisest edasi, omandas see vaimsed juured, aga oli siiski alati tingitud sotsiaalsest keskkonnast. Loodusekummardamise arenedes tekkis inimesel nägemus tööjaotusest surmajärgses maailmas; järvedel, puudel, koskedel, vihmal ja sadadel muudel maistel nähtustel olid omad loodusvaimud.
85:0.4 (944.4) Surelik inimene on ühel või teisel ajal kummardanud kõike, mis maakeral on olemas, kaasa arvatud iseennast. Ta on palveldanud ka peaaegu kõike, mida võib kujutleda taevas ja allpool maapinda. Ürginimene kartis kõiki jõu avaldumisi; ta kummardas kõiki loodusnähtusi, mida ei suutnud mõista. Võimsad loodusjõud, näiteks tormid, üleujutused, maavärinad, maalihked, vulkaanid, tulekahjud, kuumus ja pakane, avaldasid inimese avarduvale meelele sügavat mõju. Elu seletamatuid asju nimetatakse praegugi „vääramatuks jõuks” ja „Jumala äraarvamatuks tahteks”.
85:1.1 (944.5) Inimese esimene palveldamisobjekt oli kivi. Tänapäeval palveldavad Lõuna-India kateri rahvas ja arvukad Põhja-India hõimud ikka veel kivi. Jaakob magas kivil, sest ta austas ja isegi võidis seda. Raahel peitis mitu püha kivi oma telki.
85:1.2 (944.6) Kivid jätsid varasele inimesele erakordse mulje just sellega, et nad võisid nii äkki ülesharitud põllule või karjamaale ilmuda. Erosiooni ega maalihete tagajärgedest ei teatud toona midagi. Samuti olid kivid sügavat muljet avaldavad seetõttu, et sarnanesid sageli loomadele. Tsiviliseeritud inimese tähelepanu köidavad mägedes arvukad kivimoodustised, mis on väga sarnased loomadega või isegi inimnäolised. Ent kõige tugevama mulje jätsid meteoorid, mida ürginimesed nägid lõõskavalt suursugustena läbi atmosfääri vuhisemas. Lendtäht äratas varases inimeses aukartust ja ta oli kergesti valmis uskuma, et need lõõmavad viirud tähistavad vaimu teed maakerale. Pole ime, et inimesed hakkasid niisuguseid nähtusi kummardama, eriti kui nad hiljem need meteoriidid üles leidsid. Ja see viis ka kõigi teiste kivide veelgi suuremale austamisele. Bengalis kummardavad paljud meteoriiti, mis 1880. a maakerale langes.
85:1.3 (945.1) Kõigil vanaaja sugukondadel ja hõimudel olid omad pühad kivid ja enamik nüüdisaegseid rahvaid austab teatud määral mõningaid kive — kalliskive. Indias austati viiest kivist koosnevat rühma; Kreekas kuulus sellesse rühma kolmkümmend kivi; punaste inimeste austusobjektiks oli tavaliselt kiviring. Roomlased heitsid alati kivi õhku, kui soovisid Jupiteri tunnistajaks kutsuda. Indias võib kivi veel tänapäevalgi tunnistajana kasutada. Mõnes piirkonnas kasutatakse kivi seaduse talismanina ja kivi mainele toetudes õnnestub kurjategijaid kohtusse kutsuda. Lihtsurelikud ei samasta siiski Jumalust alati austava riituse objektiga. Paljudel juhtudel on fetišid pigem reaalsete palveldamisobjektide sümbolid.
85:1.4 (945.2) Eriliselt austasid vanaaja inimesed kivides leiduvaid auke. Arvati, et poorsed kivid on ebatavaliselt tõhusad haiguste ravimisel. Kõrvadesse kivide kandmiseks auke ei tehtud, kuid kivid pandi kõrva, et kõrvaauke lahti hoida. Ka nüüdisajal teevad ebausklikud inimesed müntidesse auke. Aafrika põliselanikud sooritavad oma kivifetišitega mitmesuguseid toiminguid. Tegelikult valitseb kõigi vähearenenud hõimude ja rahvaste seas kivide ebausklik austamine. Kivide kummardamine on praegugi veel kogu maailmas laialt levinud. Hauakivi püsib kui nende kujundite ja iidolite sümbol, mis raiuti kivisse seoses usuga lahkunud kaasinimeste hingedesse ja vaimudesse.
85:1.5 (945.3) Kivide kummardamisele järgnes kinkude kummardamine ja esimesed künkad, mida palveldati, olid suured kivimoodustised. Peagi sai tavaks uskuda, et mägedes elavad jumalad, see andis aga täiendava põhjuse maapinna kõrgemaid kohti kummardada. Aja möödudes hakati mitmeid mägesid seostama teatavate jumalatega ja seetõttu pühadeks mägedeks pidama. Ebausklikud ürginimesed uskusid oma teadmatuses, et koopad viivad allilma, kus elavad kurjad vaimud ja deemonid, mägesid seevastu seostati hiljem väljakujunenud ettekujutustega headest vaimudest ja jumalustest.
85:2.1 (945.4) Taimi algul kardeti ja hiljem kummardati neist saadavate joovastavate vedelike tõttu. Ürginimene uskus, et joove teeb jumalikuks. Selles kogemuses arvati olevat midagi ebatavalist ja püha. Ka nüüdisajal kasutatakse alkoholi puhul sõna „piiritus”.
85:2.2 (945.5) Varane inimene vaatas võrsuvat vilja kartuse ja ebauskliku aukartusega. Apostel Paulus ei olnud esimene, kes sai võrsuvast viljast sügavaid vaimseid õppetunde ja rajas sellele religioossed uskumused.
85:2.3 (945.6) Puude kummardamise kultused kuuluvad vanimate usuliste ilmingute rühma. Kõik muistsed abielud sõlmiti puude all ja lapsi soovivaid naisi nähti vahel metsas tugevat tammepuud kirglikult embamas. Paljusid taimi ja puid austati nende tõelise või kujuteldava ravitoime pärast. Metslane uskus, et kõik keemilised toimed tulenevad otseselt üleloomulike jõudude tegevusest.
85:2.4 (945.7) Puuvaimude kohta oli eri hõimudel ja rahvastel väga erinevaid mõtteid. Mõnes puus elasid head vaimud, teises petlikud ja julmad. Soomlased uskusid, et enamikus puudes elavad head vaimud. Šveitslased aga umbusaldasid puid kaua aega, arvates, et neis asuvad riuklikud vaimud. India ja Venemaa idaosa elanikud peavad puuvaime halbadeks. Patagoonlased kummardavad puid veel praegugi nagu varased semiididki. Kaua aega pärast seda, kui heebrealased lakkasid puid palveldamast, jätkasid nad siiski oma erinevate jumaluste austamist saludes. Elupuu kultus oli kunagi levinud kõikjal peale Hiina.
85:2.5 (946.1) Uskumus, et puust võluvitsaga saab kindlaks teha vee või kalliskivide asukoha maapõues, pärineb vanaaja puukultustest. Mõned neist iidsetest puukummardamistavadest ja hilisema aja puukultustest on säilinud meiupuuna, jõulupuuna ja ebauskliku tavana koputada vastu puud.
85:2.6 (946.2) Paljud varaseimad looduse austamise vormid segunesid hiljem väljakujunenud palveldamisviisidega, kuid varaseimat tüüpi palvused, millele ergutasid meeleabivaimud, toimusid ammu enne seda, kui inimkonna äsjaärganud religioossus hakkas täielikult reageerima vaimsetele mõjutustele.
85:3.1 (946.3) Ürginimese suhtumine kõrgematesse loomadesse oli iseäralik ja sõbralik. Tema esivanemad olid elanud loomadega koos ja isegi nendega paari heitnud. Lõuna-Aasias usuti vanal ajal, et inimese hing tuleb looma kujul maa peale tagasi. Selles uskumuses oli säilinud veelgi varasem loomade kummardamise tava.
85:3.2 (946.4) Varased inimesed austasid loomi nende jõu ja kavaluse pärast. Nad pidasid looma teravat haistmismeelt ja kaugelenägevaid silmi märgiks, et see olend saab vaimudelt abi. Kõiki loomi on mingil ajal mõne rahva poolt kummardatud. Nende palveldamisobjektide hulka kuulusid ka pooleldi inimeseks ja pooleldi loomaks peetud olendid, näiteks kentaurid ja merineitsid.
85:3.3 (946.5) Heebrealased kummardasid kuni kuningas Hiskija ajani madusid ja hindudel on oma kodumadudega veel praegugi sõbralikud suhted. Hiinlaste draakonikummardamine pärineb samuti maokultusest. Mao tarkus oli kreeka meditsiini sümbol ning madu kasutavad logona ka praegused arstid. Maomaagia pärineb ussikultusest haaratud naisšamaanide ajast, kes muutusid igapäevaste maohammustuste tagajärjel ussimürgi suhtes immuunseks, sattudes sellest tegelikult isegi sõltuvusse, nii et ei saanud enam selleta elada.
85:3.4 (946.6) Putukate ja muude loomade kummardamisele aitas kaasa kuldreegli „tee teistele (kõigile eluvormidele) sama, mida soovid endale” hilisem vääriti tõlgendamine. Muistsed inimesed uskusid kunagi, et tuul tekib alati lindude tiivalöökidest ning seetõttu kartsid ja samas kummardasid kõiki tiivulisi olendeid. Põhjamaadel arvati vanasti, et varjutusi põhjustab hunt, kes on osa kuud või päikest alla neelanud. Hindudel esineb Višnu sageli hobusepeaga. Loomasümbol esindab tihti mõnda unustusse vajunud jumalat või kadunud kultust. Religiooni arengu algusjärgus sai lambast tüüpiline ohvriloom ja tuvist rahu ning armastuse sümbol.
85:3.5 (946.7) Religioonis võib esineda nii häid kui ka halbu sümboleid, olenevalt sellest, kas ja mil määral tõrjub sümbol kõrvale esialgse palveldamisidee. Sümboolikat ei tohiks segi ajada otsese ebajumalakummardamisega, mille puhul füüsilist objekti otseselt ja tegelikult palveldatakse.
85:4.1 (946.8) Inimkond on kummardanud maad, õhku, vett ja tuld. Ürgrassid austasid allikaid ja kummardasid jõgesid. Isegi praegu õitseb Mongoolias mõjukas jõekultus. Babüloonias sai ristimine usutseremooniaks ja kord aastas harrastasid rituaalseid suplusi creeki hõimu indiaanlased. Muistsel inimesel oli kerge kujutleda, et vulisevates ojades, purskuvates allikates, voolavates jõgedes ja mühisevates koskedes elavad vaimud. Voolavad veed jätsid lihtsameelsele inimesele ereda mulje, pannes ta uskuma vaimude mõjusse ja üleloomulikesse jõududesse. Vahel keelduti uppujat abistamast, sest kardeti mõnda jõejumalat sellega solvata.
85:4.2 (947.1) Paljud objektid ja arvukad sündmused on erinevaid rahvaid eri aegadel religioosselt stimuleerinud. Veel praegugi kummardavad paljud India mäestikuhõimud vikerkaart. Nii Indias kui ka Aafrikas peetakse vikerkaart hiiglaslikuks taevaseks maoks, heebrealased ja kristlased nimetavad seda aga „lepingu kaareks”. Sel, mida ühes maailma osas soodsaks peetakse, võib kuskil mujal arvatavalt ka ebasoodne mõju olla. Lõuna-Ameerikas on idatuul jumal, sest toob vihma; Indias on see kuri vaim, sest toob tolmu ja põhjustab põuda. Iidsed beduiinid uskusid, et liivakeeriseid tekitab loodusvaim ja isegi Moosese ajal oli usk loodusvaimudesse nii tugev, et nad jäid heebrea usundisse tule-, vee- ja õhuinglitena.
85:4.3 (947.2) Nii pilvi, vihma kui ka rahet on arvukad hõimud ja paljud varased looduskultused samuti kartnud ja kummardanud. Tugevad tuuled koos kõuemürina ja piksega tekitasid muistses inimeses aukartust. Need tormitsevad loodusjõud jätsid temasse nii sügava mulje, et äikest peeti vihase jumala hääleks. Tulekummardamine ühines äikesehirmuga ja levis laialdaselt paljude algeliste rühmade seas.
85:4.4 (947.3) Tuli segunes ürgaja hirmudest vaevatud surelike meeles maagiaga. Maagia kummardaja mäletab eredalt üht juhuslikult õnnestunud nõidust, unustades muretult kümned negatiivsed tulemused, täielikud ebaõnnestumised. Tule austamine jõudis kõrgpunkti Pärsias, kus see püsis kaua. Mõni hõim kummardas tuld, nagu oleks see ise jumalus, teised palveldasid seda kui austatud jumaluste puhastava ja vabastava vaimu leegitsevat sümbolit. Vestaneitsid pidid valvama püha tuld ja kahekümnendal sajandil kuulub küünalde põletamine paljude usuteenistuste rituaali juurde.
85:5.1 (947.4) Kivide, küngaste, puude ja loomade kummardamine arenes loomuldasa loodusjõudude kartlikust austusest päikese, kuu ja taevatähtede jumalikustamiseni. Indias ja mujalgi peeti tähti lihalikust elust lahkunud suurmeeste aulisteks hingedeks. Kaldea tähekultuslased pidasid end taevaisa ja maaema lasteks.
85:5.2 (947.5) Kuu kummardamine eelnes päikese kummardamisele. Kuu austamise kõrgpunkt oli küttimisajastul, päikese kummardamine sai põhiliseks usutseremooniaks järgnevatel põllumajandusaegadel. Päikese kummardamine juurdus esmakordselt ulatuslikult Indias ja püsis seal ka kõige kauem. Pärsias kujunes päikese austamisest hiljem Mithra kultus. Paljud rahvad pidasid päikest oma kuningate esiisaks. Kaldealased seadsid päikese „Universumi seitsme ringi” keskele. Hilisemad tsivilisatsioonid austasid päikest sellega, et andsid tema nime esimesele nädalapäevale.
85:5.3 (947.6) Päikesejumal arvati olevat müstiline isa neitsistsündinud määratud poegadele, keda annetatakse aeg-ajalt soositud rahvaid päästma. Need üleloomulikud lapsed saadeti alati mõnele pühale jõele tuulte ja lainete meelevalda, kust nad imelisel moel leiti, misjärel nad kasvasid imepärasteks isiksusteks ja oma rahva päästjateks.
85:6.1 (948.1) Palveldanud kõike maa peal ja kõrgel taevas, ei ole inimene kõhelnud jumaldamast samamoodi ka ennast. Lihtsameelne metslane ei erista loomi, inimesi ja jumalaid väga selgelt.
85:6.2 (948.2) Muistne inimene pidas kõiki ebatavalisi isikuid üleloomulikeks ja kartis sääraseid olendeid nii väga, et austas neid aukartlikult, kohati lausa palveldades. Isegi kaksikute sünnitamist peeti kas väga õnnetoovaks või väga pahaendeliseks sündmuseks. Nõdrameelseid, langetõbiseid ja vaimuhaigeid kummardasid sageli nende normaalse mõistusega kaaslased, kes uskusid, et neis ebanormaalsetes isikutes elavad jumalad. Kummardati preestreid, kuningaid ja prohveteid; vanaaja pühamehed arvati olevat jumaluste ilmutused.
85:6.3 (948.3) Hõimujuhid surid ja nad ülendati jumalusteks. Hiljem kuulutati silmapaistvad hinged pärast surma pühakuteks. Kuni arengule kaasa ei aidatud, ei tekkinud kunagi kõrgemaid jumalaid lahkunute ausse tõstetud, ülendatud ja arenenud vaimudest. Varasel arenguastmel loob religioon ise endale jumalad. Ilmutuse käigus loovad Jumalad religiooni. Arenev religioon loob ise endale sureliku inimese kuju ja näo järgi jumalad, ilmutuslik religioon püüab arendada ja muundada surelikku inimest Jumala kuju ja näo järgi.
85:6.4 (948.4) Vaime-jumalaid, kes arvati olevat inimlikku päritolu, tuleks eristada loodusjumalatest, sest looduse kummardamine arendas välja panteoni — jumalate tasemele tõstetud loodusvaimud. Looduskultused arenesid edasi koos hiljem tekkinud tondikultustega ja nad mõjutasid teineteist vastastikku. Paljud religioossed süsteemid sisaldasid duaalse jumaluse kontseptsiooni, mis hõlmas nii loodusjumalaid kui ka vaime-jumalaid; mõnes usundis on need kontseptsioonid segadusseajavalt vastastikku läbi põimunud, näiteks oli vaimust kangelane Thor ka välgu isand.
85:6.5 (948.5) Ent oma kõrgpunkti jõudis inimese kummardamine inimese poolt siis, kui ilmalikud valitsejad nõudsid alluvatelt suurt austust ja väitsid oma nõudmiste kinnituseks, et põlvnevad jumalusest.
85:7.1 (948.6) Looduse kummardamine näib olevat tekkinud ürgaja meeste ja naiste meeles loomulikult ja spontaanselt ning nii see ka oli; ent nende algelises meeles tegutses kogu selle aja kuues meeleabivaim, mis oli neile rahvastele annetatud inimevolutsiooni seda faasi suunava mõjuna. See vaim stimuleeris pidevalt inimliigi palveldamistungi, ehkki selle esimesed avaldumised olid väga algelised. Palveldamisvaim pani inimese palveldamistungile selge aluse, kuigi palveldamine oli motiveeritud loomalikust hirmust ja keskendus algul loodusobjektidele.
85:7.2 (948.7) Peate arvestama, et kogu arengut juhtivaks ja kontrollivaks mõjuriks oli tunne, mitte mõte. Algelise meele jaoks pole hirmul, vältimisel, austamisel ja palveldamisel erilist vahet.
85:7.3 (948.8) Kui palveldamistungi manitseb ja suunab tarkus — meditatiivne ja kogemuslik mõtlemine —, kujuneb see tõelise religiooni ilminguks. Kui seitsmes meeleabivaim, tarkusevaim, jõuab tõhusa hoolekandeni, pöörab palveldav inimene oma palge looduselt ja loodusobjektidelt looduse Jumala ja kõige loodusliku igavese Looja poole.
85:7.4 (949.1) [Esitanud Nebadoni Kirgas Õhtutäht]
Urantia raamat
86. Kiri
86:0.1 (950.1) ALGELISE palveldamistungi kujunemine religiooniks ei sõltu ilmutusest. Inimmeele normaalne toimimine üleüldise vaimse annetuse kuuenda ja seitsmenda meeleabivaimu suunava mõju all kindlustab selle arengu täiesti piisavalt.
86:0.2 (950.2) Inimese varaseim religioonieelne hirm loodusjõudude ees kujunes järk-järgult religioosseks, kui inimteadvus hakkas loodust isikustama, vaimsustama ja lõpuks ka jumalustama. Algeline usund oli seetõttu areneva loomameele psühholoogilise inertsi loomulik bioloogiline tagajärg, kui meel oli kord mõistnud, et midagi üleloomulikku on olemas.
86:1.1 (950.3) Peale loomuliku palveldamistungi pärines varane arenev usund ka inimeste kogemustest seoses juhusega — niinimetatud vedamisega, tavaliste sündmustega. Ürginimene oli toiduküttija. Jahisaak on iga kord erinev ja sellest tekivad ka need kogemused, mida inimene tõlgendab hea ja halva õnnena. Ebaõnn oli oluline tegur pidevalt juhustest sõltuva ja vaevarikka elu konarlikul serval elavate meeste ja naiste elus.
86:1.2 (950.4) Ürginimese piiratud intellektuaalne vaateväli koondab tähelepanu niivõrd juhusele, et vedamisest saab tema elu pidev tegur. Ürgsed urantialased võitlesid eksistentsi, mitte elatustaseme eest; nad elasid riskantset elu, milles juhusel oli oluline koht. Pidev hirm tundmatute ja nähtamatute õnnetuste ees rippus nende ürginimeste pea kohal nagu meeleheite pilv, mis suutis varjutada iga nende rõõmu; nad elasid pidevas hirmus teha midagi, mis toob halba õnne. Ebausklikud ürginimesed kartsid alati hea õnne pikemaajalist püsimist; nad pelgasid, et niisugune vedamine kuulutab ette kindlat õnnetust.
86:1.3 (950.5) See alaline hirm halva õnne ees oli halvav. Milleks teha tugevat tööd ja lõigata viljana halba õnne — kogu töö oleks ju asjatu —, kui võib ka niisama ringi hulkuda ja sattuda hea õnne peale ise midagi tegemata? Mõtlematud inimesed unustavad hea õnne — nad peavad seda enesestmõistetavaks —, kuid mäletavad valuliselt halba õnne.
86:1.4 (950.6) Varane inimene elas määramatuses ja pidevas hirmus juhuse, halva õnne ees. Elu oli põnev juhuste mäng — õnnemäng. Pole ime, et puudulikult tsiviliseeritud inimesed usuvad ikka veel juhusesse ja ilmutavad kalduvust hasartmänge mängida. Ürginimest valdas vaheldumisi kaks võimast tunnet: himu saada ise mitte midagi tegemata ja hirm jääda midagi tehes kõigest ilma. See õnnemäng eksistentsi nimel oli varajase ürginimese peamine mõtteaine ja ülim huviobjekt.
86:1.5 (951.1) Hilisemad karjakasvatajad suhtusid juhusesse ja vedamisse samamoodi, kuid veelgi hilisemad põllumehed said üha teadlikumaks, et viljasaaki mõjutavad otseselt paljud asjaolud, mille üle inimesel pole peaaegu mingit kontrolli. Põllumees jäi põua, üleujutuste, rahe, tormide, kahjurite ja taimehaiguste, samuti kuumuse ja külma ohvriks. Kõik need loodusjõud kahjustasid inimese majanduslikku olukorda ning neid peeti heaks või halvaks õnneks.
86:1.6 (951.2) See ettekujutus juhusest ja õnnest läbis kõigi vanaaja rahvaste filosoofiaid. Ka uuemal ajal on Kogujas öeldud: „Taas nägin ma, et jooks ei olene kärmeist ega sõda sangareist; samuti ei olene leib tarkadest, rikkus mõistlikest ega menu osavaist, vaid juhus ja saatus tabab neid kõiki! Sest inimene ju ei tea oma saatust, nagu kaladki, keda püütakse kurja võrguga, või nagu paelaga püütavad linnud; nagu neid, nõnda püütakse inimlapsigi kurjal ajal, kui see äkitselt neid tabab!”
86:2.1 (951.3) Ürginimese loomulik meeleseisund oli ärevus. Kui mehed ja naised langevad ülemäärase ärevuse ohvriks, pöörduvad nad lihtsalt tagasi oma kaugete esivanemate loomulikku olekusse; ja kui ärevus muutub juba valulikuks, hakkab see pärssima tegutsemist ning käivitab paratamatult evolutsioonilisi muutusi ja bioloogilisi kohandumisi. Valu ja kannatused on arenguks olulised.
86:2.2 (951.4) Eluvõitlus on nii valulik, et mõned vähearenenud hõimud uluvad ja kaeblevad veel praegugi iga uue päikesetõusu ajal. Ürginimene küsis pidevalt: „Kes küll mind piinab?” Leidmata oma õnnetustele käegakatsutavat põhjust, leppis ta selgitusega, et need on vaimude töö. Ja nii sündis religioon hirmust saladusliku, aukartusest nähtamatu ja kartusest tundmatu ees. Nii sai hirmust looduse ees algul juhuse ja hiljem salapära tõttu olelusvõitluse tegur.
86:2.3 (951.5) Ürginimese meel oli loogiline, kuid see sisaldas vähe intelligentseid assotsiatiivseid mõtteid, ürginimese meel oli harimatu ja väga lihtsakoeline. Kui üks sündmus järgnes teisele, pidas ürginimene neid vastavalt põhjuseks ja tagajärjeks. See, mis tsiviliseeritud inimesele tundub ebausk, oli ürginimese puhul lihtsalt teadmatus. Inimkond on aeglaselt õppinud, et eesmärkide ja tulemuste vahel ei tarvitse olla mingit seost. Inimolendid alles hakkavad mõistma, et nende tegude ja tegude tagajärgede vahel on elu mõjutused. Ürginimene püüab kõike käegakatsutamatut ja abstraktset isikustada ja seepärast isikustatakse hingedena ehk vaimudena, hiljem aga jumalatena nii loodust kui ka juhust.
86:2.4 (951.6) Inimene kaldub loomuldasa uskuma seda, mida peab enda jaoks kõige paremaks; seda, mis vastab otseselt või kaudselt tema huvidele; omakasupüüdlikkus varjutab suures osas loogika. Ürginimese ja tsiviliseeritud inimese meel erinevad rohkem sisult kui olemuselt, rohkem tasemelt kui omadustelt.
86:2.5 (951.7) Ent raskesti arusaadavate seikade seostamine üleloomulike põhjustega pole midagi muud kui laisk ja mugav viis vältida igasugust rasket mõttetööd. Vedamine on vaid mõiste, mida on kõigil ajastutel kasutatud väljendamaks seletamatut; sellega tähistatakse nähtusi, millesse inimesed ei suuda või ei soovi sügavuti tungida. Juhus on sõna, mis näitab, et inimene on põhjuste väljaselgitamiseks liiga rumal või laisk. Looduse põhjustatut peetakse õnnetusjuhtumiks või ebaõnneks vaid siis, kui inimesel puudub uudishimu ja kujutlusvõime, kui rassil puudub algatusvõime ja seiklushimu. Elunähtusi uurides kaob inimesel varem või hiljem usk juhusesse, vedamisse ja niinimetatud õnnetusjuhtumitesse, asendudes usuga seaduse ja korra järgi toimivasse universumisse, kus kõigile tagajärgedele eelnevad kindlad põhjused. Nii asendub hirm elu ees elurõõmuga.
86:2.6 (952.1) Ürginimene pidas kogu loodust elavaks, millestki vallatuks. Tsiviliseeritud inimene lööb ja kirub ikka veel eluta esemeid, mis talle jalgu jäävad ja muhke tekitavad. Ürginimene ei pidanud kunagi midagi õnnetusjuhtumiks, kõik oli alati ette määratud. Ürginimesele olid saatus, vedamine, vaimuilm täpselt sama organiseerimata ja juhuslikud, kui seda oli ürgühiskond. Vedamist peeti vaimuilma kapriisiks ja tujuks, hiljem jumalate naljaks.
86:2.7 (952.2) Ent mitte kõik usundid ei arenenud välja animismist. Animismiga samaaegselt leidus ka muid ettekujutusi üleloomulikust ja needki uskumused viisid palveldamisele. Naturalism ei ole religioon — see on religiooni järeltulija.
86:3.1 (952.3) Surm oli arenevale inimesele ülim šokk, hämmastavaim kombinatsioon juhusest ja saladuslikkusest. Hirmu tekitas mitte elu pühadus, vaid surma šokk, mis edendas ka tõhusalt religiooni arengut. Metsinimeste seas saabus surm tavaliselt vägivalla tagajärjel, seega muutus mittevägivaldne surm üha saladuslikumaks. Surma kui elu loomuliku ja ettearvatava lõpu olemus ei olnud ürginimesele selge ja selle paratamatuse mõistmiseks kulus pikki ajastuid.
86:3.2 (952.4) Varane inimene võttis elu kui tõsiasja, surma pidas aga mingiks nuhtluseks. Kõigil rahvastel on legende surematutest, aegadetaguseid traditsioone, mis kajastavad varast suhtumist surma. Inimmeeles oli juba siis taevalik ettekujutus hägusest ja korrastamata vaimuilmast, kust pärineb kõik see, mis inimelus on seletamatut, ja ka surm lisati sellesse seletamatute nähtuste pikka nimekirja.
86:3.3 (952.5) Algselt arvati, et kõigi inimese haiguste ja loomuliku surma põhjustajaks on vaimud. Ka praegu usuvad mõned tsiviliseeritud rahvad, et haigused on „vaenlase” tekitatud ning et neid saab ravida usutseremooniatega. Hilisemad ja keerulisemad religioossed süsteemid peavad surma ikka veel vaimuilma tegevuse tulemuseks, mis on kokkuvõttes viinud pärispatu ja inimese langemise doktriinide tekkeni.
86:3.4 (952.6) Arusaam oma võimetusest vägevate loodusjõudude ees ning inimese nõrkusest haiguse ja surmaga silmitsi seistes sundis ürginimest otsima abi aineülesest maailmast, millest tal oli vaid ähmane ettekujutus kui nende saladuslike elumuutuste algpõhjusest.
86:4.1 (952.7) Arusaam sureliku isiksuse aineülesest faasist sündis igapäevaste juhtumuste alateadlikust ja puhtjuhuslikust seostamisest unenägudega. Kui mitu hõimuliiget nägi unes samaaegselt surnud pealikut, näis see olevat veenev tõend, et vana pealik oli tõepoolest mingil kujul tagasi pöördunud. See kõik oli ürginimesele, kes ärkas niisugusest unenäost higisena, värisedes ja karjudes, väga reaalne.
86:4.2 (953.1) Asjaoluga, et ka usk tulevasse ellu pärines unenägudest, on seletatav kalduvusega kujutleda alati ennenägematuid asju nähtud asjade alusel. Ja see uus unenägude, hingede ja tulevase elu kontseptsioon hakkas peagi tõhusalt tõrjuma bioloogilise enesealalhoiuinstinktiga ühenduses olevat surmahirmu.
86:4.3 (953.2) Varajast inimest huvitas väga ka tema hingeõhk, eriti külma kliimaga aladel, kus see välja hingates pilveks muutus. Elavat õhku peeti üheks nähtuseks, mis eristas elavat surnust. Inimene teadis, et hingeõhk võib kehast väljuda; nähes unes igasuguseid veidraid asju, veendus ta, et inimolendis on midagi, mis pole käegakatsutav. Kõige algelisem ettekujutus inimhingest, viirastus, tulenes hingeõhu-une ideestsüsteemist.
86:4.4 (953.3) Lõpuks hakkas ürginimene nägema end kaksikolendina, kes koosneb kehast ja hingeõhust. Kui hingeõhk eraldada kehast, jääb järele vaim, hing. Kuigi hing ehk vaim tekkis väga selgelt inimesest, peeti seda üleinimlikuks. Ning selle uskumusega kehata vaimu näisid olevat seletatavad ka ebatavalised, erakordsed, harvad ja seletamatud juhtumused.
86:4.5 (953.4) Algeline arusaam ellujäämisest pärast surma ei tarvitsenud olla usk surematusse. Inimesed, kes ei suutnud lugeda arve üle kahekümne, oskasid vaevalt ette kujutada lõpmatust ja igavikku, nad pidasid pigem silmas korduvaid taaskehastumisi.
86:4.6 (953.5) Hingede rändamisse ja taaskehastumisse kaldus uskuma eriti oranž rass. Idee taaskehastumisest tekkis tähelepanekutest, et järglased sarnanevad pärilikelt omadustelt ja näojoontelt oma esivanematega. Ka tava anda lastele vanavanemate ja teiste esivanemate nimesid tulenes usust taaskehastumisse. Mõned hilisemad rahvad arvasid, et inimene sureb kolm kuni seitse korda. Selle uskumuse (mis pärines Aadama õpetustest eluasemeilmade kohta) ja paljut muud ilmutatud religioonist järelejäänut võib leida kahekümnenda sajandi barbarite muidu absurdsetest õpetustest.
86:4.7 (953.6) Varane inimene ei mõtelnud põrgust ega tulevastest karistustest. Ürginimene pidas tulevast elu samasuguseks kui käesolev, välja arvatud see, et järgmises elus puudus halb õnn. Hiljem tekkis arusaam, et headel ja halbadel hingedel on erinev saatus — kas taevas või põrgu. Ent kuna paljud ürgsed rassid uskusid, et inimene astub järgmisse ellu sellisena, nagu ta siit lahkub, ei meeldinud neile mõte, et nad muutuvad vanaks ja jõuetuks. Eakad inimesed eelistasid pigem tapetud saada kui liiga põduraks jääda.
86:4.8 (953.7) Peaaegu igal rühmal oli surnu hinge saatusest erinev ettekujutus. Kreeklased uskusid, et nõrgal inimesel on kindlasti nõrk hing, seetõttu leiutasid nad Hadese kui sobiva koha aneemiliste hingede vastuvõtmiseks; neil jõuetutel isenditel arvati olevat ka lühem vari. Varased andiidid olid seisukohal, et nende hinged pöörduvad tagasi esivanemate kodumaale. Hiinlased ja egiptlased uskusid kunagi, et hing ja keha jäävad kokku. See ajendas egiptlasi ehitama hoolikalt hauakambreid ja nägema vaeva kehade säilitamisega. Ka nüüdisaegsed rahvad püüavad surnute kõdunemist peatada. Heebrealased arvasid, et surnud inimese hing läheb alla Šeoli, kust ei saa enam elavate maale tagasi pöörduda. Seega astusid nad hinge arengu õpetuses olulise sammu edasi.
86:5.1 (953.8) Inimese mitteainelist osa on nimetatud erinevalt: viirastuseks, vaimuks, varjuks, tondiks ja viimasel ajal hingeks. Hing oli varase inimese unenäoteisik, see oli igas suhtes täpselt samasugune nagu surelik ise, aga teda ei saanud puudutada. Usk unenäoteisikutesse viis otseteed mõttele, et kõigil elavatel ja eluta asjadel on samasugune hing kui inimesel. Selle ettekujutuse tõttu püsisid uskumused loodusvaimudesse kaua; eskimod arvavad praegugi, et kõigel looduses on hing.
86:5.2 (954.1) Hinge võis kuulda ja näha, kuid mitte puudutada. Rahva unenäoelu arendas ja avardas järk-järgult selle arengulise vaimuilma tegevusi, nii et surma hakati lõpuks pidama „hingeheitmiseks”. Mingi arusaam hingest kujunes kõigil ürghõimudel, välja arvatud neil, kes olid loomadest vaid veidi enam arenenud. Tsivilisatsiooni edenedes see ebausklik arusaam hingest kaob ja inimese uus ettekujutus hingest kui Jumalat tundva sureliku meele ja selles elava jumaliku vaimu, Mõttekohandaja ühisest loomingust sõltub täielikult vaid ilmutusest ja isiklikust usukogemusest.
86:5.3 (954.2) Varased surelikud ei suutnud sisimas elavat vaimu ja arengulise olemusega hinge tavaliselt teineteisest eristada. Ürginimeses tekitas suurt segadus küsimus, kas hing pärineb kehast või on see mingi väline jõud, mis keha valdab. Ürginimese ülimalt järjekindlusetu suhtumine hingedesse, viirastustesse ja vaimudesse on seletatav aruka mõtte puudumisega kimbatuse olukorras.
86:5.4 (954.3) Arvati, et hing on kehaga seotud nagu lõhn lillega. Vanaaja inimesed uskusid, et hing võib kehast lahkuda erineval viisil, näiteks:
86:5.5 (954.4) 1. tavalise ja mööduva minestuse ajal;
86:5.6 (954.5) 2. magamise, loomuliku unenäo ajal;
86:5.7 (954.6) 3. kooma ja teadvuse kaotuse ajal seoses haiguste ja õnnetusjuhtumitega;
86:5.8 (954.7) 4. surma, alatiseks lahkumise ajal.
86:5.9 (954.8) Ürginimene pidas aevastamist hinge ebaõnnestunud katseks kehast pääseda. Et keha oli ärkvel ja valvel, sai ta hinge väljumispüüdu takistada. Hiljem öeldi aevastuse korral alati mõni religioosne väljend, näiteks „Jumal õnnistagu sind!”.
86:5.10 (954.9) Und peeti arengu käigus varakult tõenduseks selle kohta, et hing võib kehast väljuda, ning usuti, et kõnelemisega või magaja nime hüüdmisega saab selle tagasi kutsuda. Muud liiki teadvusekaotuse korral arvati hing olevat kaugemal, ehk isegi alatiseks põgenemas ja sel viisil surma põhjustamas. Unenägusid peeti hinge kogemusteks une ajal, mil ta ajutiselt kehast eemal viibib. Ürginimene pidas oma unenägusid täpselt sama reaalseteks kui ärkveloleku kogemusi. Vanaaja inimesed tavatsesid magajaid järk-järgult äratada, et hingel oleks aega kehasse tagasi pöörduda.
86:5.11 (954.10) Inimesed on öiste ilmutiste suhtes ajastute jooksul alati aukartust tundnud ja heebrealasedki ei olnud selles suhtes erandiks. Nad uskusid tõepoolest, et Jumal nendega unenägudes räägib, ehkki Mooses seesuguse arusaama ära keelas. Moosesel oli õigus, sest kui vaimuilma isiksused soovivad aineliste olenditega suhelda, ei kasuta nad selleks tavalisi unenägusid.
86:5.12 (954.11) Vanaaja inimesed uskusid, et hing võib minna looma või isegi eluta asja sisse. See usk kulmineerus ideedes loomaks saamisest, libahuntidest. Inimene võis olla päeval seaduskuulekas kodanik, aga kui ta uinus, suutis tema hing minna hundisse või mõnesse muusse loomasse, et öistel rüüsteretkedel ringi hiilida.
86:5.13 (955.1) Ürginimesed arvasid, et hing on seotud hingamisega ning et hingeõhuga saab selle omadusi edasi anda. Vapper pealik hingas vastsündinud lapse peale, et anda talle julgust. Algkristlaste seas kuulus Püha Vaimu annetamise juurde kandidaatide peale puhumine. Psalmilaulik ütles: „Issanda sõnaga on tehtud taevad ja tema suu hingamisega kõik nende väed!” Kaua aega oli kombeks, et vanim poeg üritas kinni püüda oma sureva isa viimse hingetõmbe.
86:5.14 (955.2) Hiljem hakati võrdselt hingeõhuga kartma ja austama ka varju. Iseenda peegeldust vees peeti mõnikord tõenduseks teisiku olemasolust ja peeglitesse suhtuti ebauskliku aukartusega. Mõned vähearenenud hõimud arvavad veel praegugi, et fotode, joonistuste, kujude või kujutiste tegemine võtab hinge osaliselt või täielikult kehast ning seetõttu on selline tegevus keelatud.
86:5.15 (955.3) Hinge samastati üldiselt hingeõhuga, kuid erinevad rahvad pidasid selle asupaigaks ka pead, juukseid, südant, maksa, verd ja rasva. „Aabeli vere hääle kisendamine maa pealt” väljendab kunagist usku, et hing asub veres. Semiidid õpetasid, et hing peitub keharasvas, ning paljud pidasid loomarasva söömist tabuks. Peaküttimine ja skalpeerimine olid viisid, kuidas vaenlase hing enda valdusesse haarata. Viimasel ajal on peetud silmi hinge akendeks.
86:5.16 (955.4) Need, kes järgisid õpetust kolme või nelja hinge olemasolust, uskusid, et ühe hinge kaotamine põhjustab ebamugavust, kahe kaotamine haigust, kolme kaotus surma. Üks hing elas hingeõhus, teine peas, kolmas juustes, neljas südames. Haigetel soovitati jalutada värskes õhus, et oma uitamaläinud hingi kinni püüda. Arvati, et parimad ravitsejad suudavad haige inimese hinge välja vahetada ning ta „sünnib uuesti”.
86:5.17 (955.5) Badonani lapsed uskusid, et on kaks hinge, hingeõhk ja vari. Varased nodiidi rahvad arvasid, et inimene koosneb kahest isikust, hingest ja kehast. See inimeksistentsi filosoofia kajastus hiljem kreeklaste vaatepunktis. Kreeklased ise uskusid, et hingi on kolm: vegetatiivne hing maos, loomne südames ja intellektuaalne peas. Eskimod usuvad, et inimene koosneb kolmest osast — kehast, hingest ja nimest.
86:6.1 (955.6) Inimene sai pärandiks looduskeskkonna, omandas sotsiaalse keskkonna ja mõtles välja tontide keskkonda. Riik on inimese reaktsioon tema looduskeskkonnale, kodu reaktsioon sotsiaalsele keskkonnale ja kirik reaktsioon illusoorsele viirastuste keskkonnale.
86:6.2 (955.7) Üldlevinud usk hingede ja vaimude kujuteldava maailma reaalsusesse tekkis inimkonna ajaloos juba varakult ja see uus väljamõeldud vaimuilm sai ürgühiskonnas tähtsaks jõuks. Uue teguri ilmumine inimmõtetesse ja -tegudesse mõjutas alatiseks kogu inimkonna vaimset ja kõlbelist elu.
86:6.3 (955.8) Sellesse suurde illusioonide ja teadmatuse maailma on surmahirm kogunud ürgrahvaste kõik hilisemad ebausud ja usundid. See oli kuni ilmutuse saabumiseni inimese ainus religioon ja tänapäevalgi on paljudel maailma rahvastel ainult see tahumatu arenev usund.
86:6.4 (955.9) Arengu käigus hakati head õnne seostama heade vaimudega ja halba õnne halbade vaimudega. Paratamatust kohanemisest muutuva keskkonnaga tekkivaid ebamugavusi peeti halvaks õnneks, vaimude-tontide pahameele väljenduseks. Ürginimese usund kujunes aegamööda välja tema loomupärasest palveldamistungist ja juhuse vääritimõistmisest. Tsiviliseeritud inimene on kaitsnud end juhuste vastu kindlustussüsteemidega; nüüdisaegne teadus on asendanud väljamõeldud vaimud ja tujukad jumalad kindlustusstatistiku matemaatiliste arvutustega.
86:6.5 (956.1) Iga järgmine põlvkond naerab oma esivanemate rumalat ebausku, nende usulised eksiarvamused kutsuvad omakorda esile neile järgnevate valgustatud sugupõlvede muiged.
86:6.6 (956.2) Lõpuks valdasid ürginimese meeli mõtted, mis ületasid kõiki tema loomupäraseid bioloogilisi tunge; inimesel oli viimaks välja kujunemas elamiskunst, mis põhines millelgi muul kui ainelistele stiimulitele reageerimisel. Olid tekkimas ürgse filosoofilise elutarkuse alged. Oli tekkimas üleloomulik elunorm, sest kui raevunud tont toob halba õnne ja heatujuline vaim head õnne, siis peab inimkäitumist vastavalt kohandama. Lõpuks ometi oli kujunenud välja arusaam heast ja kurjast; ja kõike seda ammu enne ühegi ilmutuse andmist maailmale.
86:6.7 (956.3) Nende arusaamade tekkimisega algas pikk ja vaevaline võitlus alati rahulolematute vaimude meelepaha leevendamiseks, arengulise religioosse hirmu orjamine, see inimeste kauaaegne jõu raiskamine haudadele, templitele, ohverdamisele ja preesterkonnale. See oli koletu ja hirmus hind, kuid tasus end igati ära, sest inimene saavutas sel moel loomuliku teadmise suhtelisest õigsusest ja kurjusest — sündis inimeetika!
86:7.1 (956.4) Ürginimene vajas kindlustunnet ja maksis seetõttu halva õnne vastase maagilise kindlustuspoliisi eest hirmu, ebausu ja kartusega ning preestrile viidavate kingitustega. Ürgne religioon oli kindlustus metsa ohtude vastu, nagu tsiviliseeritud inimene maksab ainelisi kindlustuspreemiaid, et kindlustada end tööõnnetuste ja muude nüüdisaegsete hädade vastu.
86:7.2 (956.5) Tänapäevane ühiskond eraldab kindlustusäri preestrite ja religiooni vallast ning viib majanduse valda. Religioon tegeleb üha enam hauataguse elu kindlustamisega. Nüüdisaegsed inimesed, vähemalt mõtlevad inimesed, ei maksa enam hea õnne eest asjatuid kindlustuspreemiaid. Religioon on tõusmas aegamööda kõrgematele filosoofilistele tasanditele, mis vastanduvad selle varasemale ülesandele kindlustada inimesi halva õnne vastu.
86:7.3 (956.6) Need iidsed usuideed hoidsid inimest sattumast fatalismi ja lootusetu pessimismi teele; inimesed uskusid, et võivad saatuse mõjutamiseks midagi ära teha. Tondihirmu usund süvendas inimestes usku, et nad peavad oma käitumist kohandama ning et inimsaatust juhib üleloomulik maailm.
86:7.4 (956.7) Nüüdisaegsed tsiviliseeritud rahvad on just vabanemas tondihirmust, millega on seletatud vedamist ja igapäevaelus esinevat ebavõrdsust. Inimkond on pääsemas halva õnne põhjendamisest vaimude tegevusega. Ent kuigi inimesed on loobumas ekslikust õpetusest, et elumuutusi põhjustavad vaimud, on nad üllataval kombel valmis vastu võtma peaaegu sama ekslikku õpetust, mis sunnib neid igasuguse inimeste vahelise ebavõrdsuse põhjusi nägema poliitilises kohanematuses, sotsiaalses ebaõigluses ja majanduslikus konkurentsis. Ent uued seadused, üha kasvav filantroopia ja edasised majanduslikud ümberkorraldused, kui head nad iseenesest ka ei oleks, ei heasta sünnipäraseid omadusi ega elus esinevaid õnnetusjuhtumeid. Vaid arusaamine tõsiasjadest ja tark loodusseaduste arvestamine võimaldab inimesel saada, mida ta tahab, ja vältida seda, mida ta ei taha. Teaduslik teadmus, mis viib teaduslikule tegutsemisele, on ainus vahend niinimetatud juhuslike õnnetuste vastu.
86:7.5 (957.1) Tootmine, sõda, orjus ja tsiviilvalitsus tekkisid reaktsioonina inimese sotsiaalsele arengule tema looduslikus keskkonnas; religioon tekkis samamoodi reageeringuna tema illusoorsele keskkonnale, kujuteldavale viirastuste maailmale. Usund tähistas enesesäilitamise evolutsioonilist arengut ning sellest on kasu olnud, kuigi see oli algselt kontseptsioonilt ekslik ja täiesti ebaloogiline.
86:7.6 (957.2) Algeline religioon valmistas inimmeeles väärhirmu võimsa ja aukartust sisendava jõuga ette pinnase üleloomuliku päritoluga bona fide vaimse mõjutaja, Mõttekohandaja annetamiseks. Ja jumalikud Kohandajad on teinud sellest ajast tööd jumalahirmu muutmiseks jumalaarmastuseks. Evolutsioon võib olla küll pikaldane, kuid on eksimatult efektiivne.
86:7.7 (957.3) [Esitanud Nebadoni Õhtutäht.]
Urantia raamat
87. Kiri
87:0.1 (958.1) TONDIKULTUS arenes välja vastukaaluks halva õnnega seonduvatele ohtudele; selle algelised religioossed tähelepanekud olid võrsunud ärevust tekitavast halva õnne kartusest ja ülemäärasest surnute hirmust. Ühelgi varajasel usundil ei olnud erilist seost Jumaluse äratundmisega või harda austusega üleinimliku ees; riitused olid enamasti negatiivsed, mõeldud tontide vältimiseks, väljaajamiseks või neile surve avaldamiseks. Tondikultus ei olnud ei rohkem ega vähem kui kindlustus õnnetuste vastu; sellel polnud midagi ühist investeeringutega kõrgematesse tulevastesse saavutustesse.
87:0.2 (958.2) Inimene on pidanud tondikultusega pikka ja kibedat võitlust. Miski inimajaloos ei tekita rohkem haletsust kui pilt inimese armetust orjusest tondihirmu ees. Just selle hirmu tekkides algas inimkonna usuline areng. Inimlik kujutlusvõime suundus oma mina randadelt merele ja heidab kunagi jälle ankru, kui jõuab arusaamisele tõelisest Jumalusest, reaalsest Jumalast.
87:1.1 (958.3) Surma kardeti, sest surm tähendas veel ühe tondi vabanemist füüsilisest kehast. Vanaaja inimesed püüdsid surma igati vältida, et poleks vaja jälle uue tondiga võidelda. Nad tegid kõik, et sundida hinge surmapaigast lahkuma, asuma teele surnutemaale. Tonti kardeti kõige rohkem just arvataval üleminekuperioodil — selle tekkimisest surmahetkel kuni hilisema lahkumiseni hingede kodumaale, mis oli ähmane ja algeline arusaam pseudotaevast.
87:1.2 (958.4) Kuigi ürginimene omistas tontidele üleloomulikke võimeid, ei omistanud ta neile arvatavasti üleloomulikku arukust. Kasutati paljusid trikke ja sõjakavalusi, et tonte tüssata ja petta; ka tsiviliseeritud inimene usub ikka veel üsna kindlalt, et endast vaga mulje jätmine petab mingil moel isegi kõiketeadjat Jumalust.
87:1.3 (958.5) Ürginimesed kartsid haigestumist, mis nende tähelepanekute järgi kuulutas sageli ette surma. Kui hõimu ravitsejal ei õnnestunud põdejat tervendada, viidi haige tavaliselt perekonna onnist väiksemasse onni või jäeti üksi õue surema. Maja, milles keegi oli surnud, hävitati tavaliselt; kui ei, siis välditi seda ning see hirm takistas varajast inimest ehitamast toekamaid elamuid. Seetõttu hoiduti ka alaliste külade ja linnade ehitamisest.
87:1.4 (958.6) Kui sugukonnast keegi suri, istusid ürginimesed kogu öö üleval ja vestlesid; nad kartsid, et ka nemad surevad, kui surnukeha läheduses uinuvad. Laibast saadud nakkused kinnitasid surmahirmu veelgi ja kõik rahvad on mingil ajal kasutanud inimese puhastamiseks pärast tema kokkupuutumist surnuga keerulisi puhastustseremooniaid. Vanaaja inimesed arvasid, et surnukehale tuleb anda valgust; surnut ei jäetud kunagi pimedusse. Kahekümnendal sajandil põletatakse surnukambrites ikka veel küünlaid ja inimesed istuvad endiselt öösiti surnute juures. Niinimetatud tsiviliseeritud inimese elufilosoofiast ei ole hirm surnukeha ees veel täielikult kadunud.
87:1.5 (959.1) Ent vaatamata kogu sellele hirmule püüdsid inimesed siiski tonte petta. Kui onni, kus keegi oli surnud, ei hävitatud, viidi surnu välja läbi seinas oleva augu, mitte kunagi uksest. Neid meetmeid rakendati hinge segadusseajamiseks, vältimaks tema lahkumisega viivitamist ja kindlustamaks end tema tagasipöördumise vastu. Leinajad tulid matuselt tagasi alati teist teed kaudu, et hing neile ei järgneks. Kasutati veel oma jälgi mööda tagasi minemist ja kümneid muid võtteid, et kindlustada hinge hauaspüsimine. Sugupooled vahetasid tondi petmiseks sageli omavahel rõivad. Leinarõivad olid algselt mõeldud ellujäänute varjamiseks, hiljem kasutati neid surnute suhtes austuse ülesnäitamiseks ja tontide lepitamiseks.
87:2.1 (959.2) Religioonis oli tontide lepitamise negatiivne programm tunduvalt varasem kui vaimude sundimise ja anumise positiivne programm. Inimese esimesed palveldused olid mõeldud kaitseks, mitte hardaks austuseks. Nüüdisaegne inimene usub, et on tark end tulekahju vastu kindlustada, ürginimene arvas, et on arukas kindlustada end tontide tekitatud halva õnne vastu. Kaitse saavutamiseks tehti mitmesuguseid pingutusi, mis olidki tondikultuse võtted ja rituaalid.
87:2.2 (959.3) Kunagi arvati, et tont ei soovi muud peale selle, et teda kiiresti „ära saadetaks” ja häirimatult surnutemaale suunduda lastaks. Iga elavatepoolne viga või millegi tegematajätmine hinge matuserituaalis põhjustas kindlasti viivitusi tema siirdumises varjuderiiki. Usuti, et see valmistab tontidele pahameelt, ja väljavihastatud tonti peeti õnnetuste, hädade ja õnnetu elu põhjustajaks.
87:2.3 (959.4) Matuseteenistusi hakati korraldama püüdest sundida hinge lahkuma oma tulevasse kodusse ja matusekõne õpetas algselt uut tonti sinna minema. Hingele tavatseti panna kaasa toitu ja rõivaid, mis asetati hauda või selle lähedale. Ürginimesed arvasid, et „hinge ärasaatmiseks” kulub aega kolmest päevast aastani — siis on ta haua lähedusest lahkunud. Eskimod arvavad praegugi, et hing jääb kolmeks päevaks keha juurde.
87:2.4 (959.5) Pärast surma peeti vaikust või leina, et hing ei kipuks koju tagasi. Levinud leinamisviisiks oli enesepiinamine, enda haavamine. Paljud arenenumad õpetajad püüdsid sellele piiri panna, kuid see ei õnnestunud neil. Paastumist ja muid enesesalgamise vorme peeti hingedele meelepäraseks, sest arvati, et üleminekuperioodil, mil nad enne oma tegelikku lahkumist surnutemaale inimeste seas ringi hiilivad, meeldib neile näha elavate kannatusi.
87:2.5 (959.6) Pikad ja sagedased tegevusetud leinaperioodid olid tsivilisatsiooni arengu üks suuremaid takistusi. Sellele tulutule ja kasutule leinamisele raisati igal aastal nädalaid ja isegi kuid. Professionaalsete leinajate palkamine matusteks näitab, et leinamine oli rituaal, mitte kurbuse väljendus. Nüüdisaja inimesed leinavad surnuid võib-olla küll lugupidamisest ja raske kaotuse tõttu, kuid vanaaja inimesed tegid seda hirmust.
87:2.6 (959.7) Surnute nimesid ei nimetatud kunagi. Need jäeti sageli keelestki välja. Neist said tabud, mistõttu keeled vaesusid pidevalt. Keel muutus üha sümboolsemaks ja kujundlikumaks, näiteks öeldi: „Nimi või päev, mida kunagi ei mainita.”
87:2.7 (960.1) Iidse aja inimesed soovisid nii väga tontidest lahti saada, et pakkusid neile kõike, mida nood võinuksid oma eluajal soovida. Tondid soovisid naisi ja teenijaid; jõukas ürginimene lootis, et tema surma korral maetakse koos temaga elusalt vähemalt üks orjanaine. Hiljem sai tavaks, et lesk sooritas mehe haual enesetapu. Kui suri laps, siis kägistati sageli ema, tädi või vanaema, et täiskasvanu hing võiks lapse hinge saata ja tema eest hoolitseda. Oma elust loobuti tavaliselt vabatahtlikult; kui keegi oleks tava rikkunud ja ellu jäänud, oleks hirm tontide viha ees tema vähesedki rõõmud röövinud.
87:2.8 (960.2) Surnud pealikule pandi harilikult kaasa suur hulk alamaid; orjad tapeti, kui nende peremees suri, et nad võiksid teda hingedemaal teenida. Borneo saarel pannakse nüüdki hauda keegi kaasa; ori torgatakse odaga surnuks, et ta saadaks oma lahkunud isandat hingeteekonnal. Usuti, et mõrvatud inimese hingele meeldib, kui ta saab orjaks oma mõrvari hinge; see seisukoht ajendas inimesi päid küttima.
87:2.9 (960.3) Arvati, et hingedele meeldib toidulõhn, mistõttu toidu ohverdamine matusesöömaaegadel oli kunagi üldlevinud. Algeline toidupalve enne söömist seisnes selles, et tondi lepitamiseks heideti tükike toitu tulle ja pomiseti maagilisi sõnu.
87:2.10 (960.4) Arvati, et surnud kasutavad neile kuulunud tööriistade ja relvade hingi. Eseme murdmine tähendas selle „tapmist”, nii vabastati selle hing teenistuseks viirastustemaal. Põletamise või kaasamatmise teel ohverdati ka muud vara. Iidsetel matustel tehti tohutuid kulutusi. Hilisemad rahvad valmistasid paberist kujusid ja asendasid ohverdamistel nendega tegelikke esemeid ja inimesi. See oli tsivilisatsiooni arengus suureks edusammuks, kui omandi põletamine ja kaasamatmine asendus selle pärandamisega sugulastele. Irokeesid tegid matusekommetes palju säästvaid reforme. Vara säilitamine võimaldas neil saada kõige võimsamateks põhjapoolseteks punasteks inimesteks. Nüüdisaegne inimene ei tohiks tonte karta, kuid tavad on tugevad ja matuserituaalidele ning surmatseremooniatele kulutatakse palju maist vara.
87:3.1 (960.5) Arenev tondikultus viis paratamatult esivanemate kummardamisele, sest sellest sai tavaliste hingede ja kõrgemate vaimude, arenevate jumalate vaheline ühenduslüli. Varased jumalad olid lihtsalt aulised surnud.
87:3.2 (960.6) Esivanemate kummardamine oli algselt pigem hirm kui austus, kuid need uskumused aitasid tondihirmu ja palveldamise edasisele levimisele kindlasti kaasa. Varajastele esivanemate hingede kultustele pühendunud kartsid isegi haigutada, sest paha vaim võis sel ajal nende kehasse siseneda.
87:3.3 (960.7) Lapsendamistava pidi kindlustama, et oleks keegi, kes viiks pärast inimese surma tema hinge rahu ja edasimineku heaks läbi vajalikud ohverdused. Ürginimene elas oma kaaslaste kummituste hirmus ja kavandas vabal ajal omaenda hinge ohutut surmajärgset teekonda.
87:3.4 (960.8) Enamik hõime pühitses kord aastas hingedepäeva. Roomlastel oli igal aastal kaksteist hingedepäeva ja nendega seotud tseremooniat. Pooled päevad aastas olid pühendatud mingitele nende iidsete kultustega seotud tseremooniatele. Üks Rooma imperaator püüdis neid tavasid nõrgendada, vähendades pidupäevade arvu 135 pühani aastas.
87:3.5 (961.1) Tondikultus arenes pidevalt edasi. Et hinged siirdusid kujutluste kohaselt ebatäielikust eksistentsifaasist kõrgemasse faasi, kujunes see kultus lõpuks vaimude ja isegi jumalate palveldamiseks. Ent vaatamata kõrgematesse vaimudesse uskumisele on kõik hõimud ja rahvad kunagi ka tonte uskunud.
87:4.1 (961.2) Tondihirmust sai kogu maailmas religiooni algallikas, paljud hõimud klammerdusid ajastute jooksul vanasse uskumusse, et tonte on vaid üht liiki. Nende arvates saatis inimest hea õnn, kui tont oli rahul, ja halb õnn, kui tont oli välja vihastatud.
87:4.2 (961.3) Tondihirmu kultuse avardudes hakati tunnistama ka kõrgemat tüüpi vaime, kes polnud otseselt samastatavad ühegi kindla inimesega. Need olid ausse tõstetud ja ülistatud vaimud, kes olid läbinud varjuriigi ja jõudnud kõrgemasse vaimuilma.
87:4.3 (961.4) Usk kaht liiki vaimudesse levis aegamööda, kuid kindlalt üle kogu maailma. See uus duaalne spiritism ei levinud hõimust hõimu, vaid tärkas kõikjal maailmas iseseisvalt. Idee jõud, millele aitab kaasa avarduv arenguline meel, ei seisne mitte selle reaalsuses ega mõttekuses, vaid pigem selle ereduses, üleüldises sobivuses ja kõikjal rakendatavuses.
87:4.4 (961.5) Veelgi hiljem tekkis inimese kujutluses ettekujutus headest ja halbadest üleloomulikest jõududest; mõni tont ei arenenudki heade vaimude tasemeni. Varane tondihirmu kätkev spiritism oli järk-järgult arenemas duaalseks spiritismiks, uueks ettekujutuseks maiste asjade nähtamatust juhtimisest. Lõpuks ometi usuti, et heal ja halval õnnel on erinevad põhjustajad. Ja halva õnne toojaid peeti neist kahest aktiivsemaks ja arvukamaks klassiks.
87:4.5 (961.6) Kui õpetus headest ja halbadest vaimudest lõpuks küpseks sai, kujunes see kõigist religioossetest uskumustest kõige levinumaks ja püsivamaks. See dualism kujutas endast suurt religioosset ja filosoofilist edasiminekut, sest võimaldas inimesel põhjendada nii head kui ka halba õnne ning uskuda samal ajal surelikeüleseid olendeid, kes käituvad üsna järjekindlalt. Vaime peeti kas headeks või halbadeks, enam ei arvatud, et nad sõltuvad täielikult tujudest nagu kõigi algelisemate religioonide monospiritismi varased tondid. Inimene suutis lõpuks ette kujutada surelikeüleseid jõude, kes olid oma käitumises järjekindlad, ja see oli religiooni arenguloo ning inimfilosoofia avardumise üks otsustavamaid tõeavastusi.
87:4.6 (961.7) Arenev religioon on maksnud duaalse spiritismi kontseptsiooni eest kohutavat hinda. Inimese varane filosoofia suutis ühitada vaimude muutumatust ajalike elumuutustega vaid sel teel, et jagas vaimud kahte liiki — headeks ja halbadeks vaimudeks. Kuigi see uskumus võimaldas inimesel ühitada juhuse muutlikkust surelikeüleste jõudude muutumatuse kontseptsiooniga, on usklikel olnud sellest ajast saadik raskusi kosmilise ühtsuse kujutlemisega. Areneva religiooni jumalate vastasteks on tavaliselt olnud pimedusejõud.
87:4.7 (962.1) Kõik see on traagiline seetõttu, et ajal, mil need mõtted inimese algelises meeles juurdusid, ei olnud kogu maailmas mingeid halbu ega ebakõlalisi vaime. Selline kahetsusväärne olukord tekkis alles pärast Caligastia mässu ja püsis ainult nelipühini. Hea ja kurja kosmilise kooskõla kontseptsioon püsib kahekümnendal sajandilgi inimfilosoofias üsna elavana, seda kultuurilist sünnimärki tekkiva tondikultuse ammustest aegadest kannab endal enamik maailma usundeid.
87:5.1 (962.2) Ürginimese arvates olid vaimudel ja hingedel peaaegu piiramatud õigused, kuid mitte mingeid kohustusi; usuti, et inimesel on vaimude arvates mitmesuguseid kohustusi, kuid mitte mingeid õigusi. Arvati, et vaimud põlgavad inimest, sest ta jätab pidevalt oma vaimsed kohustused täitmata. Inimkonna üldlevinud uskumuse kohaselt nõudsid tondid enda pidevat teenimist selle eest, et nad inimeste asjadesse ei sekkuks, vähimatki ebaõnne peeti tontide tööks. Varased inimesed kartsid nii väga, et nad võivad mõne jumalatele määratud austusavalduse unustada; pärast ohverdamist kõigile teadaolevatele vaimudele kordasid nad igaks juhuks sama „tundmatutele jumalatele”.
87:5.2 (962.3) Nüüd järgnes lihtsale tondikultusele arenenum ja märksa keerulisem tondikultus, inimese algelises kujutluses arenenud kõrgemate vaimude teenimine ja palveldamine. Usutseremooniad peavad vaimse evolutsiooni ja progressiga sammu pidama. Avardunud kultus ei olnud midagi muud kui üleloomulikesse olenditesse uskumisega seotud enesesäilitamiskunst, kohanemine vaimude keskkonnaga. Tootmisalased ja sõjalised organisatsioonid kujutasid endast kohanemist loodusliku ja sotsiaalse keskkonnaga. Ja nagu abielu hakkas kahesoolisuse nõudmisi rahuldama, nii arenesid usuorganisatsioonid välja reaktsioonina kõrgematesse vaimsetesse jõududesse ja vaimolenditesse uskumisele. Religioon väljendab inimese kohanemist oma eksiarusaamadega salapärasest juhusest. Hirm vaimude ees ja nende hilisem kummardamine pidi vara ebaõnne eest kaitsma.
87:5.3 (962.4) Ürginimese ettekujutuses elavad head vaimud oma elu ja neil on inimolenditele vähe nõudmisi. Just halbade tontide ja vaimude tuju peab ülal hoidma. Seetõttu pöörasid ürginimesed pahatahtlikele tontidele rohkem tähelepanu kui headele vaimudele.
87:5.4 (962.5) Arvati, et pahad vaimud on eriti kadedad inimeste jõukusele ja tavatsevad selle eest kätte maksta mõne inimese kaudu kurja silma abil. Kultuse osa, mis seondus vaimude vältimisega, tegeles üsna palju kurja silma vempudega. Hirm selle ees levis peaaegu üle kogu maailma. Ilusad naised pidid kandma loori, et end kurja silma eest kaitsta; hiljem kasutasid seda võtet paljud naised, kes soovisid, et neid ilusaks peetaks. Kurjade vaimude hirmu tõttu lubati lapsi harva pärast pimeduse saabumist õue ja varajastes palvetes sisaldus alati soov „päästa meid kurja silma eest”.
87:5.5 (962.6) Koraanis on kurjale silmale ja maagilisele ärasõnumisele pühendatud terve peatükk ning juudidki uskusid neid nähtusi täielikult. Ka kogu fallosekultus arenes välja kaitseks kurja silma vastu. Suguorganid arvati olevat ainsad fetišid, mis sellelt võimu võtavad. Kurjast silmast tekkis ka esimene ebausk seoses laste sünnieelse äramärkimisega emamärkidega ja see kultus oli kunagi üsna üldlevinud.
87:5.6 (963.1) Kadedus on sügavale inimesse süüvinud joon, seetõttu omistasid ürginimesed seda ka oma varajastele jumalatele. Ning et inimene oli kunagi tavatsenud tonte tüssata, hakkas ta peagi ka vaime petma. Ta ütles: „Kui vaimud kadestavad meie ilu ja jõukust, siis moonutame end ja räägime oma edust hooletult.” Varane alandlikkus ei olnud seega mingi ego alandamine, vaid pigem püüe kadedaid vaime jälgedelt kõrvale juhtida ja petta.
87:5.7 (963.2) Et vaimud ei kadestaks inimeste edu, hakati õnnetoovaid või eriti armsaid asju ja inimesi vihaselt sõimama. Sellest pärineb ka tava endale või perele suunatud komplimente eitada, mis lõpuks arenes tsiviliseeritud tagasihoidlikkuseks, vaoshoituseks ja viisakuseks. Samal põhjusel oli moes ka inetu välja näha. Ilu tekitas vaimudes kadedust, see oli märk patusest inimlikust uhkusest. Ürginimene soovis endale inetut nime. Kultuse see aspekt takistas oluliselt kunsti arengut ja hoidis maailma kaua aega sünge ja inetuna.
87:5.8 (963.3) Vaimudekultuse järgi oli elu parimal juhul vaimude juhitud õnnemäng. Inimese tulevik sõltus tema jõupingutustest, töökusest ja andekusest vaid niivõrd, kuivõrd ta kasutas seda kõike vaimude mõjutamiseks. Vaimude lepitamistseremooniad olid ränk koorem, mis tegi elu igavaks ja peaaegu talumatuks. Ajastust ajastusse, põlvkond põlvkonna järel on kõik rassid püüdnud seda õpetust kõrgetest vaimudest täiustada, kuid keegi pole veel söandanud seda täiesti kõrvale heita.
87:5.9 (963.4) Vaimude kavatsusi ja soove uuriti ennete, oraaklite ja märkide abil. Ning vaimude sõnumeid tõlgendati ennustamis-, ettekuulutamis-, maagia, läbikatsumis- ja astroloogiliste meetoditega. Kogu kultus oli mõeldud vaimude lepitamiseks, rahuldamiseks ja äraostmiseks selle varjatud altkäemaksuga.
87:5.10 (963.5) Seetõttu arenes välja uus ja avaram maailmavaade, mis koosnes järgmistest aspektidest:
87:5.11 (963.6) 1. kohustused—kõik see, mida tuli teha, et vaimud oleksid heas tujus või vähemalt neutraalsed;
87:5.12 (963.7) 2. õiged teod—õige käitumine ja tseremooniad vaimude aktiivseks oma poolele võitmiseks;
87:5.13 (963.8) 3. tõde—õige arusaamine vaimudest ja seega ka elust ning surmast ja õige suhtumine neisse.
87:5.14 (963.9) Vanaaja inimesed ei soovinud tulevikku teada ainult uudishimust, vaid lootsid halba õnne üle kavaldada. Ennustamine oli lihtsalt püüd hättasattumist vältida. Unenägusid peeti neil aegadel prohvetlikeks ja kõike ebatavalist enneteks. Ka tänapäeva tsiviliseeritud rahvad, kes usuvad märkidesse, sümbolitesse ja muudesse vana tondikultuse arenenud vormide ebausu jäänustesse, kannatavad selle all. Inimene hakkab alles aegamööda, väga aeglaselt loobuma neist teguviisidest, mille kaudu ta nii valulikult on järk-järgult elu arenguredelil tõusnud.
87:6.1 (963.10) Kui inimesed uskusid ainult tontidesse, oli religioosne rituaal isiklikum, vähem organiseeritud, ent kui hakati tunnistama kõrgemate vaimude olemasolu, oli vaja nendega suheldes rakendada „kõrgemaid vaimseid meetodeid”. See püüd kasutada vaimude lepitamiseks täiustatud ja keerulisemaid võtteid viis otseselt kaitseabinõude rakendamisele vaimude suhtes. Inimene tundis end maises elus tegutsevate juhitamatute jõudude ees tõesti abituna ja püüdis alaväärsustunde tõttu kuidagi kohaneda, leida mingit viisi, kuidas leevendada inimese ebavõrdset seisundit tema ühepoolses võitluses kosmosega.
87:6.2 (964.1) Kultuse algusajal piirdusid inimese püüded tontide tegevust mõjutada lepitamisega, katsetega end halvast õnnest altkäemaksu eest vabaks osta. Kui tondikultus arenes heade ja halbade vaimude eristamiseni, muutusid tseremooniad positiivsemateks pingutusteks head õnne enda poole võita. Inimese religioon ei olnud enam täiesti negativistlik ega piirdunud püüetega head õnne saavutada; peagi hakkas inimene kavandama viise, kuidas sundida vaime endaga koostööd tegema. Usklik ei seisa enam kaitsetuna enda väljamõeldud vaimukujutelmade lakkamatute nõudmiste ees; ürginimene hakkab leiutama relvi, millega saab vaime tegutsema ja ennast abistama sundida.
87:6.3 (964.2) Inimese esimesed jõupingutused enese kaitsmiseks olid suunatud tontide vastu. Ajastute möödudes hakkasid elavad mõtlema välja viise surnutele vastuhakkamiseks. Tontide hirmutamiseks ja peletamiseks töötati välja mitmeid võtteid, näiteks:
87:6.4 (964.3) 1. pea äralõikamine ja surnukeha hauas kinnisidumine;
87:6.5 (964.4) 2. maja, kus inimene suri, pildumine kividega;
87:6.6 (964.5) 3. surnukeha kastreerimine või tema jalaluude murdmine;
87:6.7 (964.6) 4. matmine kivide alla, sellest tavast pärinevad nüüdisaegsed hauakivid;
87:6.8 (964.7) 5. krematsioon, hilisema aja leiutis tontidest tulenevate probleemide vältimiseks;
87:6.9 (964.8) 6. surnukeha merreviskamine;
87:6.10 (964.9) 7. surnukeha jätmine metsloomadele söödaks.
87:6.11 (964.10) Arvati, et müra häirib ja hirmutab tonte, karjumine, kellahelin ja trummipõrin peletavat neid elavatest eemale; need iidsed meetodid on surnute juures „valvamisel” veel praegugi kasutusel. Soovimatuid vaime peletati eemale halvalõhnaliste vedelikega. Valmistati jubedaid vaimude kujutisi, et nad end nähes kiiresti põgeneksid. Usuti, et koerad suudavad viirastuste liginemist märgata ja hoiatavad inimesi ulgumisega ning et kuked hakkavad tontide läheduses kirema. See ebausk on säilinud kuke kasutamises tuulelipuna.
87:6.12 (964.11) Parimaks kaitseabinõuks tontide vastu peeti vett. Püha vesi oli parem kui ükski muu vesi, sest selles olid preestrid oma jalgu pesnud. Nii tuli kui ka vesi arvati olevat tontidele läbimatud takistused. Roomlased kandsid vett kolm korda ümber surnukeha; kahekümnendal sajandil piserdatakse surnukeha püha veega ja juudi rituaalide hulka kuulub veel praegugi kalmistul käte pesemine. Ristimine moodustas osa hilisemast veerituaalist, vanaaja suplus oli usutseremoonia. Alles uuemal ajal on suplusest saanud sanitaarne toiming.
87:6.13 (964.12) Ent inimene ei piirdunud tontidele surve avaldamisega, peagi püüdis ta usurituaalide ja muude toimingute abil vaime tegutsema sundida. Väljaajamine oli ühe vaimu kasutamine teise ohjeldamiseks või minemapeletamiseks ning neid võtteid rakendati ka hingede ja vaimude hirmutamiseks. Duaalse spiritismi kontseptsioon headest ja halbadest jõududest pakkus inimesele küllaga võimalusi püüda üht toimijat teise vastu ässitada, sest kui tugev inimene suutis nõrgemat võita, sai kindlasti ka tugev vaim alamat vaimu valitseda. Needmine oli ürgajal sunnivahend, äratamaks vähemtähtsate vaimude aukartust. Hiljem laienes see tava vaenlaste needmiseks.
87:6.14 (965.1) Kaua aega arvati, et iidsete kommete juurde tagasi pöördudes saab vaime ja pooljumalaid oma soovi järgi tegutsema sundida. Nüüdisaegne inimene teeb sama. Te kõnetate üksteist tavalises argikeeles, ent palvetades pöördute tagasi eelmiste põlvkondade vanema kõnepruugi, niinimetatud pühaliku kõnepruugi juurde.
87:6.15 (965.2) Selle arusaamaga on seletatav ka tagasipöördumine paljude seksuaalse iseloomuga usurituaalide, näiteks templiprostitutsiooni juurde. Neid taasavastatud vanaaja tavasid peeti kindlaks kaitseabinõuks paljude hädade vastu. Kõik nende lihtsameelsete rahvaste ettevõtmised olid täiesti vabad sellest, mida nüüdisaegne inimene nimetaks seksuaalseks kombelõtvuseks.
87:6.16 (965.3) Järgmisena võeti kasutusele rituaalsed tõotused ja pühad vanded. Enamiku vannetega kaasnes enesepiinamine ja -vigastamine, hiljem paastumine ja palvetamine. Mõne aja pärast hakati enesesalgamist pidama kindlaks veenmisvahendiks; eriti kehtis see suguelust hoidumise suhtes. Nii kujunesid ürginimesel välja väga karmid usutavad, uskumused, et enesepiinamine ja enesesalgamine on tõhusad rituaalid, millega sundida vaime vastu nende enda tahtmist soodsalt reageerima.
87:6.17 (965.4) Nüüdisaja inimene ei püüa enam avalikult vaime sundida, kuigi ilmutab ikka veel kalduvust Jumalusega kaubelda. Ta sajatab endiselt, koputab vastu puud, paneb sõrmed risti ja sülitab, tuues kuuldavale mõne kulunud väljendi, mis kunagi oli maagiline loits.
87:7.1 (965.5) Kultuslik ühiskonnakord oli püsiv, sest pakkus kõlblustunde ning usulise lojaalsuse säilitamiseks ja stimuleerimiseks vajalikku sümboolikat. Kultus arenes välja „vanade perekondade” traditsioonidest ja jäi püsima sügavale juurdunud institutsioonina; igal perekonnal on mingi kultus. Iga innustav ideaal haarab seda jäädvustava sümboolika järele — püüab leida viisi selle avaldamiseks kultuuris, et kindlustada selle püsimine ja jätkuv teostumine — ning kultus saavutab selle eesmärgi, toites ja rahuldades inimese tundeelu.
87:7.2 (965.6) Alates tsivilisatsiooni koidikust on ühiskonna iga märkimisväärse kultuurilise või usulise edusammuga kaasnenud oma rituaal, sümboolne tseremoonia. Mida alateadlikumalt see rituaal on kujunenud, seda tugevamini on ta pühendunuid oma haardesse võtnud. Kultus säilitas küll tundekülluse ja tõi tundeellu rahuldust, kuid on alati olnud suurim takistus sotsiaalsete ümberkorralduste ja vaimse progressi teel.
87:7.3 (965.7) Vaatamata sellele, et kultus on ühiskonna arengut alati aeglustanud, on kahetsusväärne, et nii paljudel nüüdisaegsetel moraalinormidesse ja vaimsetesse ideaalidesse uskujatel pole küllaldast sümboolikat — vastastikust toetust võimaldavat kultust — ühtekuuluvustunnet. Ent usukultust ei saa tekitada, see peab ise välja kujunema. Ja pole kaht rühma, kelle kultused oleksid identsed, kui mingi ametivõim ei ole just meelevaldselt nende rituaale standardiseerinud.
87:7.4 (965.8) Varakristlik kultus oli kõige tõhusam, köitvam ja kestvam rituaal, mis kunagi on välja mõeldud või kavandatud, kuid selle väärtuse on teaduse ajastul suures osas hävitanud nii paljude selle aluseks olnud dogmade hajumine. Kristlikult kultuselt võttis elujõu paljude selle aluseks olnud ideede kaotus.
87:7.5 (965.9) Alati on olnud nii, et kui kultus on paindlik ja sümboolika avarduv, siis kasvab ka tõde kiiresti ja avardub vabalt. Küllaldane tõde ja kohanemisvõimeline kultus on soodustanud ühiskonna kiiret arengut. Tähenduseta kultus rikub religiooni, kui püüab filosoofiat välja tõrjuda ja mõistust orjastada; tõeline kultus areneb edasi.
87:7.6 (966.1) Vaatamata puudustele ja tõkestavatele asjaoludele on iga uus tõeilmutus rajanud uue kultuse ja isegi Jeesuse religiooni uuestiesitamine peab arendama välja uue ning sobiva sümboolika. Nüüdisaegne inimene peab leidma oma uutele ja avarduvatele ideedele, ideaalidele ja lojaalsusele küllaldase sümboolika. See täiustatud sümbol peab kasvama välja religioossest eluviisist, vaimsetest kogemustest. Kõrgema tsivilisatsiooni kõrgem sümboolika peab tuginema kontseptsioonile Jumala isadusest ning sisaldama rikkalikult inimestevahelise vendluse üllaid ideaale.
87:7.7 (966.2) Vanad kultused olid liiga egotsentrilised, uus usk peab kasvama välja osutatud armastusest. Uus kultus peab nagu vanagi õhutama emotsioone, rahuldama tundeelu ja soodustama lojaalsust, ent see pole kõik: ta peab hõlbustama vaimset progressi, täiustama kosmilisi tähendusi, lisama kõlbelisi väärtusi, soodustama ühiskonna arengut ja stimuleerima kõrget tüüpi isiklikku usuelu. Uus kultus peab pakkuma ülimad elusihid, mis on nii ajalikud kui ka igavesed — nii sotsiaalsed kui ka vaimsed.
87:7.8 (966.3) Kultus peab vastu sotsiaalse tsivilisatsiooni arengule ja individuaalsetele vaimsetele saavutustele ning aitab neile kaasa vaid siis, kui põhineb kodu bioloogilisel, sotsiaalsel ja usulisel tähtsusel. Püsimajääv kultus peab sümboliseerima seda, mis on lakkamatute muutuste taustal jääv; peab ülistama seda, mis ühendab igavesti muutuvate ühiskondlike muundumiste voogu. Ta peab tunnistama tõelisi tähendusi, ülistama kauneid suhteid ja kiitma tõelise ülluse häid väärtusi.
87:7.9 (966.4) Ent uut ja rahuldavat sümboolikat on väga raske leida, sest nüüdisaegsete inimeste puhul on üldiselt valdav teaduslik hoiak; nad hoiduvad ebausust ja põlgavad harimatust, kuigi ihalevad salapära ja austavad hardalt kõike tundmatut. Kultus jääb püsima vaid siis, kui sisaldab mingit valitsevat saladuslikkust ja varjab midagi väärtuslikku, kuid saavutamatut. Uus sümboolika ei tohi aga olla tähendusrikas ainult rühmale, vaid peab omama tähendust ka üksikisikule. Iga teenimist võimaldav sümboolikavorm on sobiv, kui inimene saab seda ise omal algatusel teostada ja sellest oma kaaslastega rõõmu tunda. Kui uus kultus oleks dünaamiline, mitte staatiline, võiks see tõepoolest inimkonna progressile juurde anda midagi väärtuslikku, nii ajalikku kui ka vaimset.
87:7.10 (966.5) Ent kultus — rituaalidest, juhtlausetest ja sihtidest koosnev sümboolika — toimib vaid siis, kui ei ole liiga keeruline. Ja ta nõuab pühendumist ning ustavust. Iga tõhus religioon arendab vältimatult välja endaväärilise sümboolika ja sellele pühendunutel tuleks vältida rituaali kristalliseerumist ahendavateks, moonutavateks ja lämmatavalt ühetaolisteks tseremooniateks, mis võivad igasugust sotsiaalset, moraalset ja vaimset progressi ainult pärssida ja aeglustada. Ükski kultus ei jää püsima, kui see aeglustab kõlbelist arengut ja takistab vaimset progressi. Kultus on skelett, mille ümber kasvab isiklike vaimsete kogemuste elav ja dünaamiline keha — tõeline religioon.
87:7.11 (966.6) [Esitanud Nebadoni Kirgas Õhtutäht.]
Urantia raamat
88. Kiri
88:0.1 (967.1) USKUMUS, et vaim võib minna elutu asja, looma või inimese sisse, on väga iidne ja auväärne, olles valitsenud juba religiooni evolutsiooni algusest saadik. See õpetus seestumusest ei ole midagi muud kui fetišism. Ürginimene ei tarvitse tingimata fetišit kummardada; ta palveldab ja austab väga loogiliselt vaimu, kes selles elab.
88:0.2 (967.2) Fetiši vaimu peeti algul mõne surnu hingeks; hiljem arvati, et fetišites elavad kõrgemad vaimud. Nii hõlmaski fetišism lõpuks kõiki primitiivseid ideid tontidest, hingedest, vaimudest ja deemoni võimusesse sattumistest.
88:1.1 (967.3) Ürginimene soovis alati kõike erakordset fetišiks muuta, seetõttu tekkis neid juhuste tahtel päris palju. Inimene on haige, midagi toimub ja ta terveneb. Nii õpiti tundma ka paljusid ravimeid ja juhuslikult avastatud ravimisviise. Samuti kalduti fetišiks pidama unenägudega seotud objekte. Fetišiteks said vulkaanid, aga mitte mäed; komeedid, aga mitte tähed. Varane inimene arvas, et lendtähed ja meteoriidid näitavad eriliste vaimude küllasaabumist maakerale.
88:1.2 (967.4) Esimesed fetišid olid iseäralike märkidega kivikesed ja sellest ajast saadik on inimene otsinud „pühasid kive”; pärlikee oli kunagi pühade kivide kogum, amulettide komplekt. Paljudel hõimudel olid kivifetišid, kuid vähesed neist on säilinud, näiteks Kaaba ja Scone'i kivi. Ka tuli ja vesi kuulusid varajaste fetišite hulka ning tulekummardamine ja usk pühasse vette püsib ikka veel.
88:1.3 (967.5) Puude kujunemine fetišiteks oli hilisem areng, kuid mõnes hõimus viis jätkuv looduse kummardamise uskumuseni, et amulettides elab mingi loodusvaim. Kui fetišiteks said taimed ja puuviljad, muutus nende söömine tabuks. Õun oli üks esimesi vilju, mis sellesse kategooriasse sattus; Vahemere idaranniku rahvad ei söönud õunu kunagi.
88:1.4 (967.6) Kui loom sõi inimliha, sai temast fetiš. Nii muutus koer parside pühaks loomaks. Kui fetišiks on loom ja surnu hing pesitseb temas alaliselt, siis võib fetišism riivata taaskehastumisõpetust. Ürginimesed kadestasid loomi mitmel põhjusel; nad ei pidanud ennast neist paremaks ja sageli said oma lemmiklooma järgi nime.
88:1.5 (967.7) Kui loomad fetišiteks said, tekkisid peagi fetiš-looma liha söömist keelavad tabud. Ahvid said tänu sarnasusele inimesega varakult fetišiteks, hiljem hakati samamoodi suhtuma madudesse, lindudesse ja sigadesse. Kunagi oli fetišiks ka lehm, tema piim oli tabu, kuid ekskremente hinnati kõrgelt. Palestiinas austati hardalt madusid, eriti foiniiklaste seas, kes koos juutidega pidasid madu kurjade vaimude suuvoodriks. Ka paljud nüüdisaegsed inimesed usuvad, et roomajatel on võluvõim. Madu on austatud Araabiast Indiani ja punaste inimeste moqui hõimu maotantsuni.
88:1.6 (968.1) Teatavaid nädalapäevi fetišeeriti. Reedet on peetud ajastuid ebasoodsaks päevaks ja arvu kolmteist õnnetusttoovaks numbriks. Õnnenumbrid kolm ja seitse pärinevad hilisematest ilmutustest, ürginimesele oli õnnenumber neli, mis tulenes nelja ilmakaare varasest äratundmisest. Kariloomade või muu omandi loendamine tõi arvatavalt õnnetust, vanaaja inimestele oli rahvaloendus, „rahva lugemine”, alati vastumeelt.
88:1.7 (968.2) Ürginimene ei fetišeerinud liigselt seksuaalelu, paljunemisfunktsioonile pöörati tähelepanu vaid mõõdukalt. Ürginimene suhtus sellesse loomulikult, mitte nilbelt ega himuralt.
88:1.8 (968.3) Vägevaks fetišiks peeti sülge, inimese peale sülitades sai temast paharette välja ajada. Kui kellegi peale sülitas temast vanem või kõrgem, peeti seda suurimaks komplimendiks. Inimese kehaosad olid samuti potentsiaalsed fetišid, eriti juuksed ja küüned. Pealikute pikaks kasvatatud sõrmeküüsi hinnati kõrgelt ja nende äralõigatud küüned olid vägevad fetišid. Uskumus kolpadesse kui fetišitesse viis hilisemale peajahile. Väga hinnatud fetiš oli nabanöör, Aafrikas on see seda praegugi. Inimkonna esimene mängukann oli allesjäetud nabanöör. Sageli kaunistati seda pärlitega ja sellest sai inimese esimene kaelakee.
88:1.9 (968.4) Küürakat või vigast last fetišeeriti, kuutõbise kohta arvati, et Kuu on tema pea vallanud. Ürginimene ei suutnud eristada geniaalsust hullumeelsusest, idioodid kas peksti surnuks või tõsteti ebajumalatena ausse. Hüsteeria kinnitas üha enam üldlevinud usku nõidusesse, epileptikud olid sageli preestrid ja ravitsejad. Joobnud inimesed arvati olevat vaimust vallatud; kui ürginimene hakkas pummeldama, pani ta juustesse lehe, et vabaneda vastutusest oma tegude eest. Mürgid ja joovastavad ained said fetišiteks, sest arvati, et need on vaimust vallatud.
88:1.10 (968.5) Geeniusi peeti sageli targast vaimust vallatud ebajumalateks-inimesteks. Need andekad inimesed õppisid peagi omakasupüüdlikult pettusi ja trikke kasutama. Ebajumal-inimene arvati olevat midagi enamat kui inimene, teda peeti jumalikuks, isegi eksimatuks. Nii omandasid pealikud, kuningad, preestrid, prohvetid ja kirikujuhid lõpuks suure ja piiramatu võimu.
88:2.1 (968.6) Oletati, et hinged eelistavad elada mingis esemes, mis oli neile eluajal kuulunud. Selle uskumusega on seletatav paljude nüüdisaegsete reliikviate mõjusus. Vanaaja inimesed austasid alati oma juhtide luid ning ka praegu suhtuvad paljud pühakute ja kangelaste skeletijäänustesse ebauskliku aukartusega. Tähtsate inimeste haudade juurde korraldatakse tänapäevalgi palverännakuid.
88:2.2 (968.7) Uskumus reliikviatesse on kasvanud välja iidsest fetišismist. Nüüdisaegsete religioonide reliikviad kujutavad endast püüet ürginimeste fetišismi mõistuspäraseks muuta ja selliselt nüüdisaegsetes ususüsteemides väärikale ja lugupeetavale kohale tõsta. Fetišitesse ja maagiasse uskuda on paganlik, kuid reliikviate ja imede aktsepteerimist peetakse täiesti normaalseks.
88:2.3 (969.1) Koldest, tuleasemest, sai peaaegu fetiš, püha paik. Pühamud ja templid olid algul fetišikummardamise paigad, sest sinna maeti surnuid. Mooses ülendas heebrealaste fetišikummardamisonni paigaks, kus asetses ülifetiš, tolleaegne ettekujutus Jumala seadusest. Iisraellased ei loobunud aga kunagi oma iseäralikust kaananlikust usust kivialtarisse: „Ja see kivi, mille ma panin sambaks, saab Jumala kojaks.” Nad uskusid tõepoolest, et neis kivialtarites, mis tegelikult olid fetišid, elab nende Jumala vaim.
88:2.4 (969.2) Kujusid tehti algul selleks, et jäädvustada kuulsate surnute välimust ja mälestust, need olid tegelikult monumendid. Iidolid olid fetišismi edasiarendus. Ürginimesed arvasid, et pühitsemistseremoonia mõjutab vaimu kujusse sisenema, kui teatavaid esemeid õnnistati, said needki amulettideks.
88:2.5 (969.3) Dalamatia iidsele moraalikoodeksile teise käsu lisamisega püüdis Mooses fetišite kummardamist heebrealaste seas ohjeldada. Ta õpetas ettevaatlikult, et nad ei tohi teha mingeid kujusid ega pilte, mida võidaks fetišiks pühitseda. Ta ütles selgelt: „Sa ei tohi enesele teha ebajumalakuju ega -pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees”. Kuigi see käsk aeglustas juutide seas tunduvalt kunsti arengut, vähendas see tõepoolest fetiši kummardamist. Ent Mooses oli liiga tark, et püüda muistseid fetišeid välja tõrjuda, ning nõustus seetõttu mõningate reliikviate paigutamisega käsulaudade kõrvale seaduselaekasse, mis oli ühtaegu sõjaaltar ja usupühamu.
88:2.6 (969.4) Lõpuks said ka sõnad fetišiks, eriti need, mida peeti Jumala sõnadeks; nii on paljude usundite pühad raamatud muutunud inimese vaimse kujutlusvõime fetišistlikeks vanglateks. Moosese püüd fetišite vastu astuda sai ise ülimaks fetišiks, tema käsuseadusi kasutati hiljem kunsti piiramiseks ning ilu nautimise ja kummardamise takistamiseks.
88:2.7 (969.5) Muistsel ajal oli mõjuvõimsaks fetišiks hirmutekitav sõna doktriin, kohutavaim kõigist inimest orjastanud türannidest. Fetišiks kujunenud doktriin sunnib surelikku inimest vagatsemise, fanatismi, ebausu, sallimatuse ja kõige jõledamate barbaarsete julmuste haardesse. Nüüdisaegne tarkusest ja tõest lugupidamine on alles hiljaaegu pääsenud kalduvusest seada fetišeid mõtlemise ja arutlemise kõrgematele tasemetele. Mis puutub arvukatesse fetišiks muutunud kirjutistesse, mida erinevate uskude pooldajad peavad pühadeks raamatuteks, siis ei usuta ainult seda, et kõik neis raamatutes on tõsi, vaid ka seda, et raamatus sisaldub kogu tõde. Kui mõni püha raamat räägib juhtumisi, et maakera on lame, siis keelduvad muidu terve mõistusega mehed ja naised pikkade inimpõlvede vältel aktsepteerimast kindlaid tõendeid selle kohta, et planeet on ümmargune.
88:2.8 (969.6) Tava avada mõni niisugune püha raamat, et pilk satuks juhuslikult mõnele lõigule, mis annaks juhiseid tähtsateks elulisteks otsusteks või ettevõtmisteks, ei ole midagi muud kui ilmne fetišism. „Püha raamatu” peal vande andmine või millegi eriti austusväärse nimel tõotamine on üks rafineeritud fetišismi vorme.
88:2.9 (969.7) Ent kui fetišlik hirm ürginimesepealiku äralõigatud küünte ees asendus jumaldava austusega suurepärase kirjade, seaduste, legendide, allegooriate, müütide, luuletuste ja kroonikate kogumiku ees, oli see tõeline edusamm; kajastavad ju need paljude sajandite jooksul väljasõelutud moraali ja elutarkust, vähemalt nende koondamiseni „pühaks raamatuks”.
88:2.10 (970.1) Selleks, et sõnad saaksid fetišiks, tuli neid pidada ilmutusteks; oletatavalt jumalusest inspireeritud kirjutistele toetumine viis otseselt kiriku võimu tekkimiseni, nagu ilmalike vormelite areng viis riigi võimu teostumiseni.
88:3.1 (970.2) Fetišismi esines kõigis ürgsetes kultustes varaseimast uskumusest pühadesse kividesse, ebajumalate palveldamisest, kannibalismist ja looduse kummardamisest kuni totemismini.
88:3.2 (970.3) Totemismis on ühendatud sotsiaalsed ja usulised tavad. Algselt arvati, et oletatavat bioloogilist päritolu tootemlooma austamine kindlustab toiduvarude jätkumise. Tootemid olid ühtaegu nii rühma kui ka rühma jumala sümbolid. Niisugune jumal oli isikustatud sugukond. Totemism oli püüd muidu isiklikku religiooni ühiskonnastada. Tootem arenes lõppkokkuvõttes nüüdisaegsete rahvaste lipuks või riigi sümboliks.
88:3.3 (970.4) Üks fetišiks peetud ese oli ravimikott, paun, mis sisaldas surnuhingedest läbiimbunud hea mõjuga esemeid, ja vanaaja ravitseja ei lasknud oma kotil, oma võimu sümbolil, maad puudutada. Kahekümnenda sajandi tsiviliseeritud rahvad jälgivad hoolikalt, et nende lipud, rahvusliku eneseteadvuse võrdkujud samuti kunagi maad ei puudutaks.
88:3.4 (970.5) Preestri- ja kuningaameti tunnused on tegelikult fetišid ja riigi kõrgeim fetiš on läbinud palju arenguastmeid alates sugukondadest kuni hõimudeni, kõrgemast feodaalvõimust suveräänsuseni, tootemitest lippudeni. Ebajumalad-kuningad on valitsenud „jumaliku õigusega”, samuti on tekkinud palju muid valitsemisvorme. Inimesed on teinud ebajumala ka demokraatiast, mis ülistab ja jumaldab tavainimese mõtteid, mida üheskoos nimetatakse „avalikuks arvamuseks”. Üksikisiku arvamust ei peeta iseenesest eriti väärtuslikuks, ent kui palju inimesi funktsioneerib koos demokraatiana, peetakse sedasama keskpärast arvamust õiglaseks vahekohtunikuks ja õigluse normiks.
88:4.1 (970.6) Tsiviliseeritud inimene ründab reaalse keskkonna probleeme teaduse abil, ürginimene püüdis lahendada illusoorse tontliku keskkonna reaalseid probleeme maagiaga. Maagia oli tehnika, mis võimaldas manipuleerida väljamõeldud vaimukeskkonnaga, mille riugastega sai lõputult seletada kõike seletamatut. See oli kunst saavutada vaimude vabatahtlik koostöö ja sundida vaime fetišite või teiste, võimsamate vaimude abil vastu tahtmist koostööd tegema.
88:4.2 (970.7) Maagial, nõidumisel ja nekromantial oli kaks eesmärki:
88:4.3 (970.8) 1. näha ette tulevikku;
88:4.4 (970.9) 2. mõjutada soodsalt oma keskkonda.
88:4.5 (970.10) Teadusel on samad eesmärgid mis maagial. Inimkond on liikumas maagialt teaduse suunas mitte mõtiskluste ja mõistuse, vaid pigem pikaajaliste kogemuste kaudu, järk-järgult ja valulikult. Inimene on aste-astmelt selg ees tõesse astumas, alustades eksimusest, liikudes selles edasi ja jõudes lõpuks tõe lävele. Alles teadusliku metoodika kujunedes on ta pilgu ettepoole pööranud. Ent ürginimene pidi kas katsetama või hukkuma.
88:4.6 (970.11) Varane ebausklik põnevus oli hilisema teadusliku uudishimu ema. Selles ürgses ebausus oli edasiviiv dünaamiline emotsioon — hirmuga segatud uudishimu; muistses maagias oli edasiviivat jõudu. Ebausk näitas, et inimesel tekkis soov planeedi keskkonda tunda ja juhtida.
88:4.7 (971.1) Maagia haaras ürginimese nii tugevasti oma võimusesse, et ta ei suutnud loomulikust surmast aru saada. Hilisem pärispatu idee aitas maagia võimu rahva üle suuresti vähendada, sest andis seletuse loomulikule surmale. Kunagi polnud sugugi tavatu, et kümme süütut inimest tapeti, sest neid kahtlustati ühe inimese loomuliku surma põhjustamises. See on üks põhjus, miks vanaajal rahvaarv kiiremini ei kasvanud, ja kehtib ka praegu mõne Aafrika hõimu puhul. Süüdistatav isik tunnistas oma süü tavaliselt üles, kuigi see tähendas talle surma.
88:4.8 (971.2) Maagia tundub ürginimesele loomulik. Ta usub, et vaenlase saab tegelikult tappa temalt lõigatud juuste või küüntega nõidumisega. Ka maohammustused arvati olevat surmavad vaid nõia maagia tõttu. Maagiaga on raske võidelda just seetõttu, et ka hirm võib tappa. Ürginimesed kartsid maagiat nii väga, et see tegelikult tappiski, ja nendest tulemustest piisas eksliku uskumuse põhjendamiseks. Ebaõnnestumise korral leiti alati mingi usutav seletus, kahjustava maagia vastu astuti uue maagiaga.
88:5.1 (971.3) Kuna kõik kehaga seonduv võis fetišiks saada, oli varaseim maagia seotud juuste ja küüntega. Keha jääkidega kaasnev salatsemine kasvas välja kartusest, et vaenlane võib midagi keha küljest võetut oma valdusesse saada ja pahatahtlikus maagias ära kasutada, seetõttu maeti kõik kehast eemaldatu hoolikalt. Avalikus kohas sülitamisest hoiduti kartuses, et sülge võidakse kasutada kahjustavaks nõiduseks; sülg korjati alati kokku. Isegi toidujäänused, rõivad ja ehted võisid saada maagilisteks vahenditeks. Ürginimene ei jätnud kunagi oma toidujäänuseid lauale. Kõike seda tehti hirmust, et vaenlased võivad neid asju oma maagilistes riitustes kasutada, mitte nende teguviiside hügieenilisuse tõttu.
88:5.2 (971.4) Maagilisi amulette valmistati väga erinevast materjalist: inimese lihast, tiigriküünistest, krokodillihammastest, mürgiste taimede seemnetest, maomürgist ja inimjuustest. Väga maagilised olid surnute luud. Nõidumiseks võis kasutada isegi jalajälgedest võetud tolmu. Vanaaja inimesed uskusid väga armuamulette. Armastust võis maagia abil kindlustada, kasutades verd ja muid keha eritisi.
88:5.3 (971.5) Tõhusateks nõidumisvahenditeks peeti inimkujutisi. Kujusid meisterdati usus, et samamoodi, kuidas sa neid kohtled, kas hästi või halvasti, läheb ka kujutatud inimesel endal. Oste tehes mälusid ebausklikud inimesed kõva puutükki, et müüja südant pehmendada.
88:5.4 (971.6) Väga suur võluvõim oli musta lehma piimal, samuti mustadel kassidel. Ameti- või võimukepp oli maagiline, samuti trummid, kellukesed ja sõlmed. Kõik vanaaja esemed olid maagilised amuletid. Uue või kõrgema tsivilisatsiooni saavutustesse suhtuti halvakspanuga, sest oletati, et neil on kuri võluvõim. Nii suhtuti kaua aega kirja- ja trükikunsti ning piltidesse.
88:5.5 (971.7) Ürginimene uskus, et nimedesse, eriti jumalate nimedesse tuleb suhtuda austusega. Nime peeti omaette olemusvormiks, füüsilisest isiksusest eraldiseisvaks mõjuks, mida hinnati võrdseks hinge ja varjuga. Nime anti laenu tagatiseks: inimene sai oma nime uuesti kasutada alles siis, kui oli selle laenu tagastamisega välja lunastanud. Tänapäeval antakse võlakirjale allkiri. Inimese nimi sai maagias peagi tähtsaks. Ürginimesel oli kaks nime, kuna tähtsat nime peeti liiga pühaks, et seda tavalistel puhkudel kasutada, oli ka teine ehk igapäevane nimi — hüüdnimi. Oma pärisnime ei öeldud võõrastele kunagi. Ebatavalised kogemused sundisid inimest oma nime muutma, mõnikord püüti sel teel haigust ravida või halba õnne peatada. Ürginimene võis osta uue nime hõimujuhilt, ka praegu investeeritakse tiitlitesse ja kraadidesse. Ent kõige ürgsemates hõimudes, näiteks Aafrika bušmanite seas, igal inimesel oma nime ei olegi.
88:6.1 (972.1) Maagiat harrastades kasutati võlukeppe, „ravivat” rituaali ja loitse, maagia harrastajad tavatsesid töötada alasti. Ürgsete maagide hulgas oli palju rohkem naisi kui mehi. „Ravimine” tähendab maagias müsteeriumit, mitte ravimist. Ürginimene ei ravinud end kunagi ise, ta kasutas ravimeid vaid maagiaasjatundjate soovitusel. Ka kahekümnenda sajandi voodoo-ravitsejad on tüüpilised muistsed maagid.
88:6.2 (972.2) Maagial oli nii avalik kui ka isiklik pool. Ravitseja, šamaani või preestri sooritatud toimingud arvati toovat kasu kogu hõimule. Nõiad ja võlurid tegelesid isikliku ja omakasupüüdliku maagiaga, millega taheti vaenlastele halba teha. Sellest duaalsest spiritismist, usust headesse ja halbadesse vaimudesse, tekkisid hiljem uskumused valgesse ja musta maagiasse. Religiooni arenedes hakati maagiaks nimetama nii vaime, kes tegutsesid väljaspool oma kultust, kui ka vanemaid uskumusi tontidesse.
88:6.3 (972.3) Väga maagiline mõju oli sõnaühenditel, rituaalsetel lauludel ja loitsudel. Mõned varased loitsud arenesid lõpuks palvusteks. Peagi harrastati imiteerivat maagiat, palvused mängiti läbi, maagilised tantsud ei olnud midagi muud kui dramatiseeritud palvused. Palvused asendasid üha enam ohverdamistel maagiat.
88:6.4 (972.4) Käeliigutused, mis olid kõnest vanemad, olid palju pühamad ja maagilisemad ning järeleaimamisel arvati olevat tugev võlujõud. Punased inimesed lavastasid sageli piisonitantsu, milles üks neist mängis piisonit, kelle kinnipüüdmine kindlustas eelseisva jahi edukuse. Maipüha seksuaalsed pidustused olid samuti vaid imiteeriv maagia, mis vihjas taimeriigi seksuaalkirgedele. Nukku kasutas maagilise talismanina esimesena viljatu naine.
88:6.5 (972.5) Maagia oli üks oks areneva religiooni puust, mis kandis lõpuks teadusliku ajastu vilju. Usk astroloogiasse viis astronoomia väljaarenemisele, usk tarkade kivisse viis metallide töötlemiseni ja usk maagilistesse arvudesse pani aluse matemaatikale.
88:6.6 (972.6) Ent selline amulette täis maailm aitas väga palju kaasa isiklike ambitsioonide ja algatusvõime kadumisele. Lisatöö või usinuse vilju peeti maagiliseks. Kui kellegi põllul kasvas rohkem vilja kui naabril, võis teda kutsuda hõimujuhi ette ja süüdistada ülearuse vilja väljanõidumises laisa naabri põllult. Barbaarsetel aegadel oli tõepoolest ohtlik väga palju teada, sest alati oli risk saada nõiana hukatud.
88:6.7 (972.7) Teadus eemaldab järk-järgult elust õnnemängu elemendi. Ent kui nüüdisharidus peaks läbi kukkuma, pöördutaks peaaegu kohe tagasi ürgsete maagiliste uskumuste juurde. Keel sisaldab palju igandeid, mis annavad tunnistust, et rahvast on vallanud kaua aega ebausk. Näiteks võib tuua kas või sellised sõnad ja väljendid nagu lummatud, õnnetu tähe all sündinud, vallatud, ilmutus, kaduda laskma, teravmeelsus, võluv, rabatud ja hämmastunud. Arukad inimesed usuvad ikka veel head õnne, kurja silma ja astroloogiat.
88:6.8 (973.1) Iidne maagia oli nüüdisaegse teaduse kookon, omal ajal asendamatu, on see nüüd oma kasulikkuse minetanud. Võhikliku ebausu fantaasiad erutasid inimese ürgset meelt seni, kuni tekkisid teaduslikud arusaamad. Urantia on praegu selle intellektuaalse evolutsiooni koidikul. Pool maailma haarab innukalt tõe valguse ja teaduslike avastuste faktide järele, teine pool aga kidub iidse ebausu ja vaid väheke varjatuma maagia embuses.
88:6.9 (973.2) [Esitanud Nebadoni Kirgas Õhtutäht.]
Urantia raamat
89. Kiri
89:0.1 (974.1) ÜRGINIMENE pidas end vaimude ees võlglaseks, kes vajab lunastust. Metslaste arvates oli vaimudel õigus neile isegi palju rohkem halba õnne tuua. Aja möödudes arenes see arusaam patu ja päästmise doktriiniks. Arvati, et inimene saabub siia maailma trahvituna — pärispatuga. Hing tuli lunastada ja selleks pidi leidma patuoina. Peakütt sai lisaks kolbakummardamiskultuse harrastamisele hankida oma elule asendaja ehk patuoina.
89:0.2 (974.2) Metslasel tekkis juba varakult arvamus, et vaimudele pakub inimeste õnnetuste, kannatuste ja alanduste nägemine ülimat rahuldust. Algul valmistasid inimesele muret vaid tegelikult sooritatud patud, kuid hiljem hakkas teda vaevama ka millegi tegematajätmisest sugenev süütunne. Nende kahe idee ümber arenes välja kogu hilisem ohverdamissüsteem. See uus rituaal oli seotud lepitamiseks ette nähtud ohverdamistseremooniatega. Ürginimene uskus, et jumalate soosingu võitmiseks tuleb teha midagi erilist; vaid arenenud tsivilisatsioon tunnistab Jumalat, kes on pidevalt ühesuguses tujus ja heasoovlik. Lepitamine oli pigem kindlustus otsese halva õnne vastu kui investeering tulevasse õndsusse. Ja kõik vältimise, väljaajamise, sundimise ning lepitamise rituaalid sulavad üksteisega kokku.
89:1.1 (974.3) Tabu arvestades püüdis inimene põigelda kõrvale halva õnne eest, hoiduda millegi vältimisega tonte solvamast. Algul polnud tabud religioossed, kuid peagi hakati arvama, et need on tontide kehtestatud, ning selliselt võimendunud, said neist seaduste ja institutsioonide alustalad. Tabu on tseremoonianormide allikas ja algelise enesekontrolli esiisa. See oli ühiskonna reguleerimise varaseim ja pikka aega ainus vorm ning on veel praegugi ühiskonna regulatiivse struktuuri põhiühik.
89:1.2 (974.4) Austus, mida need keelud metslase meeles tekitasid, oli täpselt vastavuses tema hirmuga jõudude ees, kes oletatavasti nende järgimist nõudsid. Tabud tekkisid algul juhusliku halva õnne kogemisest, hiljem kehtestasid neid hõimujuhid ja šamaanid — inimesed-ebajumalad, kes arvati tegutsevat viirastusvaimu või isegi jumala käsul. Ürginimesel oli nii suur hirm vaimu karistuse ees, et tabu rikkudes võis ta mõnikord hirmust surra ning selline dramaatiline sündmus tugevdas tabu mõju ellujäänute meelele veelgi.
89:1.3 (974.5) Varaseimate keeldude seas olid naiste ja muu vara omastamise piirangud. Kui tabu arengus hakkas olulisemat rolli mängima religioon, peeti kõike tabu all olevat roojaseks, hiljem patuseks. Heebrealaste ürikutes on kõikjal mainitud puhtaid ja roojaseid, pühasid ja patuseid asju, kuid nende sellekohased uskumused olid märksa avaramad ja vähempiiravad kui paljudel teistel rahvastel.
89:1.4 (975.1) Dalamatia ja Eedeni seitse käsku, samuti heebrealaste kümme käsku, olid kahtlemata tabud, sest neid esitati samas negatiivses vormis nagu enamikku vanaaja keelde. Ent uuemad koodeksid olid tõeliselt vabastavad, sest vahetasid välja tuhanded varem eksisteerinud tabud. Veel enam, need hilisemad käsud lubasid kuulekuse eest kindlalt vastutasu.
89:1.5 (975.2) Varased toiduga seotud tabud pärinesid fetišismist ja totemismist. Foiniiklastel oli pühaks loomaks siga, hindudel aga lehm. Egiptlaste sealiha söömise tabu on püsima jäänud ka heebrea usus ja islamis. Üks toidutabu teisendeid oli uskumus, et kui rase naine mõne toidu peale liiga palju mõtleb, siis võib see toit kajastuda sündivas lapses. Need toidud olid lapsele tabud.
89:1.6 (975.3) Varsti said tabudeks teatavad söömisviisid ja sellest tekkisid muistsed ning nüüdisaegsed lauakombed. Kastisüsteemid ja ühiskonnakihid on vanade keeldude jäänukid. Tabud aitasid väga tõhusalt ühiskonnaelu korraldada, kuid olid äärmiselt koormavad. Negatiivsete keeldude süsteem säilitas peale kasulike ja konstruktiivsete normide ka aegunud, iganenud ja kasutuid tabusid.
89:1.7 (975.4) Ilma nende laiaulatuslike ja mitmekesiste tabudeta poleks aga tsiviilühiskonda praegu neid kritiseerimas. Need tabud said püsida vaid algelise usundi heakskiidu toel. Paljud inimarengu olulised tegurid on läinud väga kalliks maksma ning nõudnud tohutuid pingutusi, ohvreid ja enesesalgamist, ent need enesekontrollialased saavutused olid tõesti redelipulgad, mida mööda inimene tsivilisatsiooniredelil ülespoole tõusis.
89:2.1 (975.5) Hirm juhuse ja halva õnne ees lausa sundis inimest leiutama algelist usundit kui arvatavat kindlustust õnnetuste vastu. Religioon arenes maagiast ja viirastustest vaimude ja ebajumalate kaudu tabudeni. Igal ürghõimul oli oma keelatud vilja puu. Tegelikult oli see õunapuu, kuid sümboolselt koosnes tuhandest oksast, mis vajusid kõikvõimalike tabude raskuse all vastu maad. Ja keelatud puu ütles alati: „Sina ei tohi.”
89:2.2 (975.6) Kui metslase meel arenes nii heade kui ka halbade vaimude tunnistamiseni ning tabu sai arenevalt usundilt pühaliku heakskiidu, oli aeg küps uue, patu kontseptsiooni tekkimiseks. Patu mõiste oli kõikjal maailmas juurdunud juba enne ilmutatud religiooni teket. Alles patu mõiste muutis loomuliku surma ürgse meele jaoks loogiliseks. Patt oli tabu rikkumine ja surm patu palk.
89:2.3 (975.7) Patt oli rituaalne, mitte mõistuspärane nähtus; see oli tegu, mitte mõte. Seda arusaama patust edendasid Dilmuni ja väikese maapealse paradiisi aegadest püsima jäänud traditsioonid. Ka pärimus Aadamast ja Eedeni aiast andis ainet kujutlusele kunagisest rasside koidiku kuldajast. Kõik see kinnitas ideid, mis väljendusid hiljem uskumuses, et inimene on eriline loodu — et ta alustas oma elu täiuslikuna, kuid tabude rikkumine ehk patt tõi talle hiljem kaela selle kurva õnnetuse.
89:2.4 (976.1) Tabu harjumuslikust rikkumisest sai pahe, ürgsed seadused muutsid pahe kuriteoks, religioon tegi sellest patu. Varased hõimud pidasid tabu rikkumist ühtaegu nii kuriteoks kui ka patuks. Ühist õnnetust võeti alati karistusena hõimu patu eest. Neile, kes uskusid, et jõukus ja õiglus kuuluvad kokku, valmistas patuste jõukuse nägemine nii palju muret, et tabust üleastuja jaoks oli vaja välja mõelda põrgud; nende tulevaste karistuspaikade arv on ulatunud ühest viieni.
89:2.5 (976.2) Algelises religioonis tekkisid varakult ka pihi ja andestuse mõiste. Inimesed palusid avalikel koosolekutel andestust pattude eest, mida kavatsesid järgmisel nädalal sooritada. Pihtimine oli vaid karistusest vabanemise riitus, samuti avalik rüvetusest teatamine, millega kaasnesid rituaalsed hüüded „Roojane, roojane!” ja millele järgnesid puhastumisrituaalid. Neid mõttetuid tseremooniaid korraldasid kõik vanaaja rahvad. Paljud varajaste hõimude näilikud hügieenitavad olid suures osas vaid tseremooniad.
89:3.1 (976.3) Järgmine samm usundite arengus oli loobumine; paast muutus üldlevinud kombeks. Peagi sai tavaks loobuda paljudest füüsilistest, eriti seksuaalse iseloomuga naudingutest. Paastumisrituaal juurdus sügavalt paljudesse iidsetesse usunditesse ja on kandunud edasi peaaegu kõigisse nüüdisaegsetesse religioossetesse õpetustesse.
89:3.2 (976.4) See uus religioosne loobumisõpetus, millega kümned tuhanded tõsimeelsed hinged tõmbasid endale kaela vaesuse, tekkis umbes samal ajal, kui barbar oli vabanemas pillavast tavast surnu vara põletada või hauda kaasa panna ning kujunes välja rasside majanduslik struktuur. Vara omamist peeti vaimselt koormavaks. Kujutlused ainelise vara ohtlikkusest vaimule olid Philoni ja Pauluse ajal laialt levinud ning on märgatavalt mõjutanud ka Euroopa hilisemat filosoofiat.
89:3.3 (976.5) Vaesus oli vaid osa lihasuretamiskombestikust, mis lisati kahjuks paljude usundite, eriti ristiusu kirjutistesse ja õpetustesse. Selle sageli rumala loobumiskombe negatiivne vorm on patukahetsus. Ent samas õpetas see metslasele enesekontrolli, tuues ühiskonna arengus kaasa olulise edasimineku. Enesesalgamine ja -kontroll olid varase areneva religiooni kaks kõige kasulikumat sotsiaalset aspekti. Enesekontroll andis inimesele uue elufilosoofia, mis õpetas talle, kuidas elu kui murdarvu suurendada isiklike nõudmiste kui nimetaja vähendamise teel, selle asemel et oma soovide iseka rahuldamisega püüda alati suurendada murru lugejat.
89:3.4 (976.6) Need vanaaja ideed enese distsiplineerimisest hõlmasid piitsutamist ja igat liiki füüsilisi piinu. Emakultuseaegsed preestrid õpetasid eriti aktiivselt füüsiliste kannatuste väärtusi, lastes end teistele eeskujuks kastreerida. Heebrealased, hindud ja budistid pühendusid tõsimeelselt sellele füüsilise alanduse doktriinile.
89:3.5 (976.7) Inimesed püüdsid sellise enesesalgamisega oma jumalatelt alati lisapunkte teenida. Emotsionaalse pinge seisundis tavatseti anda enesesalgamis-ja enesepiinamistõotusi. Ajapikku said neist jumalatega sõlmitavad lepingud ja seetõttu kujutasid nad endast tõelist edasiminekut, sest jumalad pidid enesepiinamise ja lihasuretamise eest midagi kindlat vastu andma. Tõotused olid nii negatiivsed kui ka positiivsed. Kahjulikke äärmuslikke tõotusi võib tänapäeval kõige enam täheldada mõnes India rahvarühmas.
89:3.6 (977.1) Oli täiesti loomulik, et loobumis-ja alanduskultus pööras tähelepanu seksuaalsele naudingule. Sõdurite seas kujunes rituaaliks lahingueelse sugulise karskuse kultus, mida hiljem harrastasid „pühamehed”. See kultus talus abielu vaid kui hooraelust väiksemat pahet ja on avaldanud kahjulikku mõju paljudele maailma suurtele usunditele, kõige märgatavamalt ristiusule. Sellele oli pühendunud apostel Paulus ja tema isiklikud vaated kajastuvad ristiusus kinnistunud õpetustes: „On hea, kui mees ei puutuks naist.” „Ma tahaksin, et kõik inimesed oleksid nõnda nagu mina.” „Ent ma ütlen vallalistele ja leskedele: neile on hea, kui nad jäävad nõnda nagu minagi.” Paulus teadis hästi, et need õpetused ei kuulu Jeesuse evangeeliumisse ning ta tunnistas seda oma ütlusega: „Aga ma ei ütle seda mitte käsuna, vaid mööndusena.” Ent selle kultuse tõttu hakati naisi alamaks sooks pidama. Eriti kahetsusväärne on see, et Pauluse isiklikud seisukohad on maailma suure usundi õpetusi nii kaua mõjutanud. Kui telgimeistrist õpetaja nõu oleks otseselt ja jäägitult kuulda võetud, oleks inimsugu tabanud äkiline ja hiilgusetu lõpp. Liiati viib religiooni sidumine muistse karskusekultusega otseselt sõjani abielu ja kodu — ühiskonna tõelise vundamendi ja inimarengu põhiinstitutsiooni — vastu. Pole sugugi ime, et kõik taolised uskumused edendasid erinevate rahvaste paljudes usundites tsölibaati pidava preesterkonna kujunemist.
89:3.7 (977.2) Inimene peaks õppima rõõmu tundma vabadusest ilma liialdusteta, toidust ilma õgardlikkuseta ja naudingust ilma liiderlikkuseta. Enesekontroll sobib inimese käitumise piiramiseks paremini kui äärmuslik enesesalgamine. Jeesus ei õpetanud kunagi oma jüngritele selliseid arutuid seisukohti.
89:4.1 (977.3) Ohverdamine kui usulise pühendumuse ning paljude palveldamisrituaalide osa ei tekkinud lihtsalt ega ole ühest päritolu. Kalduvusest valitseja ees kummardada ja mõistetamatu ees palveldavas austuses silmili heita annab aimu koera lipitsemine oma peremehe ees. Palveldamistungist ohverdamiseni on vaid üks samm. Ürginimene mõõtis ohvri väärtust oma kannatuste ja valuga. Kui ohverdamine algselt usutavana kinnistus, kõlbasid vaid ohvrid, mis tekitasid valu. Esimesed ohvriannid olid näiteks juuste väljatõmbamine, lihahaavade tekitamine, sandistamine, hammaste väljalöömine ja sõrmede äralõikamine. Tsivilisatsiooni arenedes kujunesid need tahumatud ohverdused enesesalgamise, askeetlikkuse, paastumise, enese millestki ilmajätmise rituaalideks ja hilisemaks kristlikuks doktriiniks kurvastuse, kannatuste ja lihasuretamise kaudu patust puhastumisest.
89:4.2 (977.4) Juba religiooni varases arengustaadiumis tekkis ohverdamise kohta kaks arusaama: ohvriand kui tänuväljendus ja kui lunastuse ideed kätkev võlaohver. Hiljem tekkis arvamus, et tegeliku ohvri võib millegagi asendada.
89:4.3 (977.5) Veel hiljem hakkas inimene arvama, et iga tema ohver võib edastada jumalatele sõnumi ning et jumalus tunneb seda oma sõõrmetes magusa lõhnana. See tõi ohverdamisrituaalidesse viirukiga suitsutamise ja muud esteetilised jooned, mis arenesid ohvripidustusteks ning muutusid aja jooksul üha keerukamateks ja uhkemateks.
89:4.4 (978.1) Religiooni arenedes asendasid lepitusohvririitused vanemad kombed — vaimude vältimise, vaigistamise ja väljaajamise.
89:4.5 (978.2) Varaseimad ohverdused seisnesid esivanemate vaimude veenmises, et nad ei sekkuks inimeste ellu, lunastamisidee kujunes välja hiljem. Kui inimene loobus inimkonna arengulise päritolu ideest — kui pärimused Planeedivürsti aegadest ja Aadama planeedilviibimisest ajastute hämarusest nendeni jõudsid —, levisid patu ja pärispatu käsitused nii laialdaselt, et ohverdamine juhusliku ja isikliku patu eest arenes doktriiniks ohverdamisest rassi patu lunastamiseks. Lunastusohver oli üldine tagatis, mis leevendas ka mõne tundmatu jumala pahameele ja kadeduse.
89:4.6 (978.3) Et ürginimest ümbritsesid loendamatud tundlikud vaimud ja ahned jumalad, seisis ta tegelikult silmitsi nii suure hulga jumalustega, kellele võlgu oli, et tal läks oma eluajal vaimse võla lunastamiseks vaja kõiki preestreid, rituaale ja ohvreid. Pärispatu ehk rassisüü doktriini tõttu olid igal inimesel juba sündides vaimujõudude ees tõsised võlad.
89:4.7 (978.4) Inimestele antakse kingitusi ja altkäemakse, ent kui neid pakutakse jumalatele, öeldakse, et need pühendatakse, annetatakse või ohverdatakse. Loobumine oli lepitamise negatiivne vorm, ohverdamisest sai selle positiivne vorm. Lepitamine hõlmas kiitmist, ülistamist, meelitamist ja isegi meelelahutamist. Nüüdisaegsed jumalate palveldamise vormid koosnevadki nende vanaaja lepitamiskultuse positiivsete toimingute jäänukitest. Need muistsed positiivsed lepitamisohverdused on praegustes palveldamisvormides lihtsalt ritualiseeritud.
89:4.8 (978.5) Loomohvril oli ürginimese jaoks palju suurem tähendus kui võiks olla nüüdisaegsetele rahvastele. Barbarid pidasid loomi oma tegelikeks ja lähedasteks sugulasteks. Aja möödudes muutus inimene ohverdades kavalamaks ja lakkas tööloomi loovutamast. Algul oli inimene ohverdanud kõigest, kaasa arvatud oma kodustatud loomadest, parima osa.
89:4.9 (978.6) See polnud ühe Egiptuse valitseja tühi kiitlemine, kui ta ütles, et on ohverdanud 113 433 orja, 493 386 veist, 88 paati, 2756 kuldkuju, 331 702 kannu mett ja õli, 228 380 kannu veini, 680 714 hane, 6 744 428 leivapätsi ja 5 740 352 kotti münte. Kõigeks selleks pidi ta oma alamaid, kes tööd rügasid, rängalt maksustama.
89:4.10 (978.7) Puhtvajadusest hakkasid need poolmetslased lõpuks oma ohvrite ainelist osa sööma, kui jumalad olid selle hingest rõõmu tundnud. Seda tava põhjendati iidse püha söömaajaga, nüüdisaegsete tavade järgi armulauaga.
89:5.1 (978.8) Nüüdisaegne ettekujutus varasest inimsöömisest on täiesti väär, see kuulus algelise ühiskonna kombestikku. Kuigi nüüdisaegsele tsivilisatsioonile tundub inimsöömine traditsiooniliselt kohutav, moodustas see osa ürgühiskonna sotsiaalsest ja religioossest struktuurist. Inimsöömist dikteerisid rühmahuvid. See tekkis vajaduse sunnil ja püsis orjaliku ebausu ning teadmatuse tõttu. See oli ühiskondlik, majanduslik, religioosne ja sõjaline tava.
89:5.2 (979.1) Varane inimene oli inimsööja, ta tundis inimlihast rõõmu ja pakkus seda toiduannina ka vaimudele ning oma algelistele jumalatele. Kuna tondid olid lihtsalt teisenenud inimesed ja toit inimese peamine vajadus, pidi söök olema ka vaimu esmane vajadus.
89:5.3 (979.2) Inimsöömine oli kunagi arenevate rasside seas peaaegu üldlevinud. Kõik sangikud olid inimsööjad, kuid andoniidid, samuti nodiidid ja adamiidid algselt mitte; ka andiidid hakkasid inimsööjateks alles pärast põhjalikku segunemist arenevate rassidega.
89:5.4 (979.3) Himu inimliha järele kasvas. Saanud alguse näljast, sõprusest, kättemaksust või usuriitusest, kujunes inimliha söömine harjumuseks. Inimsöömine on tekkinud toidunappusest, kuigi see on olnud harva peamine põhjus. Eskimod ja varased andoniidid harrastasid inimsöömist harva, välja arvatud nälja ajal. Punased inimesed olid inimsööjad, eriti Kesk-Ameerikas. Ürgajal oli üldlevinud tava, et emad tapsid oma lapsed ja sõid nad ära, et sünnitamisel kaotatud jõudu tagasi saada. Queenslandis tapetakse praegugi sageli esimene laps ning süüakse ära. Uuemal ajal on paljud Aafrika hõimud sihilikult kasutanud inimsöömist sõjapidamisvahendina, et selle koledusega oma naabreid terroriseerida.
89:5.5 (979.4) Ka kunagiste arenenud tüvikondade mandudes esines mõnikord inimsöömist, kuid enamasti oli see valdavaks nähtuseks arenguliste rasside seas. Inimsöömine tekkis ajal, mil inimesed tundsid oma vaenlaste suhtes tugevaid ja kibedaid emotsioone. Inimliha söömine kuulus pühaliku kättemaksutseremoonia juurde, sest usuti, et nii saab vaenlase hinge hävitada või sööja omaga ühte sulatada. Kunagi oli üldlevinud arvamus, et nõiad ammutavad oma võluvõimu inimliha söömisest.
89:5.6 (979.5) Mõned inimsööjate rühmad tarvitasid toiduks vaid oma hõimu liikmeid, see pseudovaimne sisearetus pidi rõhutama hõimu solidaarsust. Ent nad sõid kättemaksuna ka vaenlasi, et nende jõudu endale saada. Sõbra või hõimukaaslase keha söömist peeti tema hingele austavaks, vaenlase söömist loeti aga vaid karistuseks. Metslase meel ei püüdnud olla järjekindel.
89:5.7 (979.6) Mõnes hõimus soovisid elatanud vanemad, et nende lapsed nad ära sööksid; teistes oli tavaks hoiduda lähedaste sugulaste söömisest; nende kehad müüdi või vahetati võõraste vastu. Üsna palju kaubeldi naiste ja lastega, keda oli just tapmiseks nuumatud. Kui haigused või sõjad ei suutnud rahvaarvu piirata, söödi ülearused inimesed tseremoonitsemata ära.
89:5.8 (979.7) Inimsöömine kadus järk-järgult järgmistel põhjustel:
89:5.9 (979.8) 1. sellest sai mõnikord kogukondlik tseremoonia, kollektiivse vastutuse võtmine hõimukaaslasele surmanuhtluse määramise eest. Veresüü polnud enam kuritegu, kui selles osalesid kõik, kogu ühiskond. Aasias hõlmas inimsöömine lõpuks vaid hukatud kurjategijaid;
89:5.10 (979.9) 2. sellest sai varakult religioosne rituaal, ent tondihirmu kasv ei toonud alati kaasa inimsöömise vähenemist;
89:5.11 (979.10) 3. see arenes lõpuks nii kaugele, et söödi vaid mõningaid kehaosi või elundeid, milles arvati peituvat hing või osa vaimust. Levinud tavaks sai verejoomine ja „söödavaid” kehaosi tavatseti segada ravimitega;
89:5.12 (980.1) 4. see piirdus tasapisi meestega, naistel keelati inimliha süüa;
89:5.13 (980.2) 5. edaspidi jäeti inimliha söömise õigus vaid pealikutele, preestritele ja šamaanidele;
89:5.14 (980.3) 6. seejärel sai see arenenumates hõimudes tabuks. Inimsöömise tabu pärines Dalamatiast ja levis aegamööda üle kogu maailma. Inimsöömisega võitlemiseks propageerisid nodiidid surnukeha põletamist, sest kunagi oli levinud tavaks maetud laibad välja kaevata ja ära süüa;
89:5.15 (980.4) 7. inimeste ohverdamine tähendas inimsöömise lõppu. Inimliha oli saanud ülikute ehk pealikute toiduks ja lõpuks jäi see vaid veel kõrgemate vaimude roaks; selliselt lõpetas inimohvrite toomine inimsöömise, välja arvatud kõige madalamatel arenguastmetel olevates hõimudes. Kui inimohvrite toomine täielikult juurdus, sai inimsöömisest tabu; inimliha oli vaid jumalate toit; inimene võis tseremoonia käigus süüa sellest vaid väikese tükikese, sakramendi.
89:5.16 (980.5) Lõpuks võeti inimeste ohverdamise asemel üldiselt kasutusele loomade ohverdamine ja ka kõige vähem arenenud hõimude seas vähenes inimsöömine koerte söömise arvel. Koer oli esimene kodustatud loom ja temast peeti väga lugu nii tema enda kui ka tema liha pärast.
89:6.1 (980.6) Inimese ohverdamine oli nii inimsöömise otsene tagajärg kui ka vahend sellest ülesaamiseks. Surnule vaimuilma kaaslase kaasa andmine vähendas samuti inimsöömist, sest matuseohvrite söömine ei ole kunagi tavaks olnud. Inimohvrite toomist on mingis vormis mingil ajal esinenud iga rassi ajaloos, kuigi andoniidid, nodiidid ja adamiidid pühendusid inimsöömisele kõige vähem.
89:6.2 (980.7) Inimeste ohverdamine on olnud peaaegu üldlevinud; see püsis pikka aega hiinlaste, indialaste, egiptlaste, heebrealaste, mesopotaamlaste, kreeklaste, roomlaste ja paljude teiste rahvaste usukommetes, Aafrika ja Austraalia mahajäänud hõimude seas isegi üsna hiljuti. Hilisemate indiaanlaste tsivilisatsioon arenes välja inimsöömisest ja nad läksid seetõttu üle inimeste ohverdamisele, eriti Kesk-ja Lõuna-Ameerikas. Kaldealased olid esimesi, kes loobusid inimohvrite toomisest, asendades need loomohvritega. Ligikaudu kaks tuhat aastat tagasi hakkas üks õrnatundeline Jaapani keiser inimohvrite asemel savikujusid kasutama, kuid Põhja-Euroopas hääbus inimeste ohverdamise komme alles vähem kui tuhat aastat tagasi. Mõnes vähem arenenud hõimus ohverdatakse ikka veel vabatahtlikke, see on teatud mõttes usuline või rituaalne enesetapp. Üks šamaan käskis kord ohverdada hõimus väga lugupeetud eaka mehe. Inimesed keeldusid kuuletumast ja hakkasid mässama, mispeale lasi too vana mees omaenda pojal ennast hukata, sest vanaaja inimesed tõepoolest uskusid säärasesse tavasse.
89:6.3 (980.8) Ürikutesse pole talletatud traagilisemaid ja kahetsusväärsemaid kogemusi kui need, mis räägivad südantlõhestavatest tülidest iidsete ja põliste usutavade ning areneva tsivilisatsiooni vastupidiste nõudmiste vahel, traagilisim neist on heebrea lugu Jeftast ja tema ainsast tütrest. Levinud tava järgi oli ka see heade kavatsustega mees andnud rumala tõotuse, kaubelnud „sõja jumalaga” ja kohustunud maksma oma vaenlaste võitmise eest teatavat hinda. Selleks hinnaks oli lubadus ohverdada esimene inimene, kes talle tema majast vastu astub, kui ta koju tagasi pöördub. Jefta arvas, et teda tuleb tervitama mõni ustav ori, kuid selgus, et see oli hoopis tema ainus laps, ta tütar. Nii tõigi isa isegi sel hilisel ajastul, elades oletatavasti tsiviliseeritud rahva seas, hõimukaaslaste heakskiidul selle kauni neiu inimohvriks, kui oli andnud talle kaks kuud aega oma saatuse üle kurvastamiseks. Ja kõike seda tehti vaatamata sellele, et Mooses oli inimeste ohverdamise karmilt keelanud. Ent mehed ja naised ei saa kuidagi lahti kombest anda rumalaid ja tarbetuid tõotusi ning vanaaja inimesed pidasid kõiki taolisi tõotusi eriti pühaks.
89:6.4 (981.1) Kui vanal ajal alustati mõne vähegi tähtsama hoone ehitamist, oli tavaks tappa mõni inimene vundamendiohvriks. Temast sai tont, kes pidi ehitist valvama ja kaitsma. Kui hiinlased valmistusid kella valama, käskis tava ohverdada kella heli parandamiseks vähemalt ühe neiu, valitud tütarlaps heideti elusalt sulametalli.
89:6.5 (981.2) Paljudel inimkooslustel oli pikka aega tavaks müürida elusaid orje tähtsatesse müüridesse. Põhja-Euroopa hõimud asendasid selle elavate müürimise mööduja varju sissemüürimisega. Hiinlased matsid müürisse ehitajad, kes müüri ehitamise ajal olid surnud.
89:6.6 (981.3) Üks Palestiina väikekuningas rajas Jeeriko müüride alused „Abirami, oma esmasündinu hinnaga ja pani sellele väravad ette Seguubi, oma noorima poja hinnaga”. Vähe sellest, et isa mattis oma kaks poega elusalt linnaväravate vundamendiaukudesse, ta tegi seda ürikute väitel „Issanda sõna kohaselt”. Mooses oli taolised vundamendiohvrid ära keelanud, kuid iisraellased pöördusid varsti pärast tema surma nende juurde tagasi. Kahekümnenda sajandi tseremoonia, mille käigus pannakse uue hoone nurgakivi alla nipsasju ja mälestusesemeid, meenutab neid ürgseid vundamendiohvreid.
89:6.7 (981.4) Paljudel rahvastel oli pikka aega tavaks pühendada esimesed viljad vaimudele. Kõik praegused enam-vähem sümboolsed tavad pärinevad neist varajastest tseremooniatest, millega kaasnes inimeste ohverdamine. Esmasündinu ohverdamine oli vanaaja inimeste seas laialt levinud, eriti foiniiklaste seas, kes sellest ka viimasena loobusid. Ohverdamise ajal tavatseti öelda: „Elu elu eest.” Praegu ütlete te matusel: „Põrmust oled sa võetud ja põrmuks pead sa saama.”
89:6.8 (981.5) Pilt Aabrahamist, kes oli sunnitud ohverdama oma poja Iisaku, on õrnatundelisele tsiviliseeritud inimesele šokeeriv, kuid tol ajal ei tundunud see mõte ei uus ega võõrastav. Kaua püsis tava, et isad ohverdavad suure emotsionaalse stressi aegadel oma esmasündinud poja. Paljudel rahvastel on selle looga analoogilisi pärimusi, sest kõikjal maailmas valitses kunagi sügav usk, et erakordsetel või ebatavalistel juhtudel on vaja tuua inimohvreid.
89:7.1 (981.6) Mooses püüdis inimeste ohverdamisele lõpu teha ja asendada see lunaraha tasumisega. Ta kehtestas terve süsteemi, mis võimaldas tema rahval pääseda mõtlematute ning rumalate tõotuste halvimatest tagajärgedest. Maa, varad ja lapsed sai välja osta preestritele makstava tasu eest. Rahvarühmad, mis lakkasid esmasündinuid ohverdamast, omandasid peagi suuri eeliseid vähem arenenud naabrite ees, kes neid koledaid tegusid jätkasid. Niisugune poegade kaotus nõrgestas paljusid vähem arenenud hõime ja katkestas sageli ka juhtide õigusjärgluse.
89:7.2 (982.1) Üheks osaks kaduvast lasteohverdamiskombest oli tava määrida esmasündinu kaitseks maja uksepostid verega. Seda tehti sageli seoses mõne aasta kõige pühama pidustusega ning see komme levis kunagi peaaegu üle kogu maailma Mehhikost kuni Egiptuseni.
89:7.3 (982.2) Ka pärast seda, kui enamik rahvarühmi oli laste rituaalsest tapmisest loobunud, tavatseti jätta lapsi saatuse hooleks metsa või väikese paadiga vette. Kui laps jäi ellu, arvati, et jumalad on ta päästnud, nagu räägitakse pärimustes Sargonist, Moosesest, Kyrosest ja Romulusest. Hiljem sai tavaks esmasündinud poegi pühitseda või ohverdada, lastes neil suureks kasvada, et nad seejärel tapmise asemel kodust pagendada; see pani aluse koloniseerimisele. Roomlaste koloniseerimispoliitika tugines just sellele tavale.
89:7.4 (982.3) Seksuaalse kombelõtvuse iseäralik seostamine algelise jumalateenistusega sai suures osas alguse inimeste ohverdamisest. Kui naine sattus vanal ajal kokku peaküttidega, lunastas ta oma elu seksuaalse alistumise teel. Hiljem võis jumalatele ohverdatud neitsi enese elu päästa, loovutades oma keha pühale seksuaalsele templiteenistusele, et sel moel lunaraha teenida. Vanaaja inimesed pidasid seksuaalsuhet oma elu lunastamisega tegeleva naisega väga ülendavaks. Nende pühade neidudega läbikäimine oli usutseremoonia, mis andis harilikule enese seksuaalsele rahuldamisele aktsepteeritava õigustuse. Nii neiud kui ka nende partnerid tegelesid peene enesepettusega. Kombed jäävad tsivilisatsiooni arenedes alati ajast maha, kiites heaks arenguliste rasside varased metsikud suguelukombed.
89:7.5 (982.4) Templiprostitutsioon levis lõpuks üle kogu Lõuna-Euroopa ja Aasia. Templiprostituutide teenitud raha peeti kõigi rahvaste seas pühaks — kalliks kingiks jumalatele. Templi seksiäris osales isegi ülemast seisusest naisi, kes annetasid teenitud tulu igat liiki pühadeks teenistusteks ja heategevuseks. Paljud kõrgest soost naised kogusid endale kaasavara, osutades ajutiselt templis seksuaalteenuseid, ja enamik mehi eelistas abielluda just niisuguse naisega.
89:8.1 (982.5) Ohvrite lunastamine ja templiprostitutsioon olid tegelikult inimohvrite teisendid. Järgmisena hakati imiteerima tütarde ohverdamist. See tseremoonia seisnes verelaskmises, millega tütar pühendati eluaegsele neitsilikkusele, ning oli moraalseks reaktsiooniks varasemale templiprostitutsioonile. Uuemal ajal pühendasid neitsid end templi pühade tulede valvamise teenistusele.
89:8.2 (982.6) Lõpuks tuldi mõttele ohverdada kogu inimese asemel mingi kehaosa. Vastuvõetavaks aseaineks peeti ka füüsilist sandistamist. Ohverdati juukseid, küüsi, verd ja isegi sõrmi ning varbaid. Hilisem ja peaaegu üldlevinud iidne ümberlõikamisriitus kasvaski välja sellest osalise ohverdamise kultusest; seda tehti puhtalt ohverdamise eesmärgil, hügieeni ei pidanud keegi silmas. Mehed lõigati ümber, naistele tehti kõrvadesse augud.
89:8.3 (983.1) Hiljem sai tavaks sõrmed kokku siduda, selle asemel et need küljest lõigata. Pea raseerimine ja juuste lõikus olid samuti religioosse pühendumuse väljendused. Eunuhhiks muutmine oli algul üks inimohverduse vorme. Nina ja huule augustamist harrastatakse Aafrikas praegugi ja tätoveerimine on varasema toore armistamise kunstipärane edasiarendus.
89:8.4 (983.2) Õpetuste arenedes seostus ohverdamistava viimaks lepingu ideega. Hakati arvama, et jumalad sõlmivad inimestega tõelised lepingud, see oli suur samm religiooni stabiliseerumiseks. Vedamise, hirmu ja ebausu asemele astus seadus, leping.
89:8.5 (983.3) Inimene ei osanud isegi unistada lepingust Jumalusega, kuni tema ettekujutus Jumalast polnud jõudnud tasemele, kus universumi juhtijatele võis tema arvates kindel olla. Ja inimese varane mõte Jumalast oli nii inimlik, et ta suutis usaldusväärset Jumalust endale ette kujutada alles siis, kui muutus ise suhteliselt usaldusväärseks, kõlbeliseks ja eetiliseks.
89:8.6 (983.4) Ent mõte jumalatega leping sõlmida tekkis viimaks siiski. Arenev inimene omandas lõpuks niisuguse kõlbelise väärikuse, et julges oma jumalatega tingima hakata. Nii arenes ohverdamine järk-järgult filosoofiliseks mänguks, milles inimene tingis Jumalaga. See oli uus meetod kindlustada end halva õnne vastu ehk pigem täiuslikum viis endale kindlamat jõukust osta. Ärge arvake ekslikult, et need varased ohvrid olid tasuta kingitused või spontaanne tänuavaldus jumalatele; need ei olnud tõelise jumalataju väljendused.
89:8.7 (983.5) Palvuse algelised vormid ei olnud midagi muud kui vaimudega tingimine ja jumalatega vaidlemine. See oli vahetustehing, milles palumine ja veenmine asendati millegi käegakatsutavama ja hinnalisemaga. Arenev kaubandus oli toonud endaga kaasa kauplemisjulguse ja arendanud kaubavahetuseks vajalikku kavalust ning nüüd hakkasid need avalduma inimese palveldamisviisides. Kuna mõni inimene oli parem kaupmees kui teised, peeti ka mõnda palvet teistest paremaks. Õiglase inimese palvet hinnati kõrgelt. Õiglane oli inimene, kes oli kõik arved vaimudele tasunud, täitnud täielikult kõik rituaalsed kohustused jumalate ees.
89:8.8 (983.6) Varast palvust võib vaevalt palveldamiseks pidada; see oli tingimine tervise, rikkuse ja elu nimel. Aegade möödudes on palved mitmes mõttes üsna samasuguseks jäänud. Neid loetakse ikka veel raamatutest, esitatakse formaalselt ja kirjutatakse ratastele paigutamiseks ning puude otsa riputamiseks, et puhuv tuul aitaks inimesel hingeõhku kokku hoida.
89:9.1 (983.7) Inimese ohverdamine on jõudnud Urantia tavade arenedes verisest inimsöömisest kõrgemate ja sümboolsemate tasanditeni. Varajastest ohverdamisrituaalidest sündisid pärastised sakramenditseremooniad. Hilisematel aegadel võttis vaid preester tükikese inimohvrist või piisa inimverd, kõik teised said aga osa seda asendavast loomast. Need varased ideed lunastusest, väljaostmisest ja lepingutest on arenenud hilisema aja sakramenditeenistusteks. Kogu tseremooniate areng on avaldanud tugevat ühiskonnastavat mõju.
89:9.2 (984.1) Seoses Jumalaema kultusega hakati Mehhikos ja mujal vanemate inimohvrite liha ning vere asemel lõpuks kooke ja veini kasutama. Heebrealastel kuulus see rituaal pikka aega paasapühakommete juurde ning sakramendi hilisem, kristlik variant pärineb just sellest tseremooniast.
89:9.3 (984.2) Iidne sotsiaalne vendlus põhines verejoomise riitusel, varane juudi vennaskond ohverdas verd. Paulus rajas uue kristliku kultuse „igavese lepingu vere peale”. Võibolla koormas ta ristiusku asjatult õpetustega verest ja ohvritest, kuid ta tegi ometi kord lõpu doktriinidele lunastuse saavutamisest inim- või loomohvritega. Tema teoloogilised kompromissid näitavad, et isegi ilmutus peab alluma järkjärgulisele evolutsioonile. Pauluse järgi sai Kristusest viimane inimohver, kellest piisab igavesti: jumalik Kohtunik on nüüd ja alati täielikult rahul.
89:9.4 (984.3) Nii on ohverdamiskultusest pikki ajastuid kestnud arengu käigus saanud sakramendikultus. Seega on nüüdisaegsed religioossed sakramendid igas mõttes nende varajaste šokeerivate inimohverdamistseremooniate ja veel varasemate inimsöömisrituaalide järeltulijad. Paljudes sakramentides peetakse pääsemise pandiks ikka veel verd, kuid üksnes kujundlikus, sümboolses ja müstilises tähenduses.
89:10.1 (984.4) Vanaaja inimene teadis, et ta on Jumala soosingus, tänu ohverdamisele. Nüüdisaegne inimene peab arendama välja uued viisid lunastuse teadvustamiseks. Teadlikkus patust püsib surelikus meeles, kuid mõttemustrid, mis on seotud sellest pääsemisega, on kulunud ja aegunud. Vaimne igatsus püsib, kuid intellektuaalne areng on hävitanud vanad teed hinge- ja meelerahu ning lohutuse leidmiseks.
89:10.2 (984.5) Patt tuleb ümber defineerida tahtlikuks truudusetuseks Jumaluse suhtes. Truudusetust võib esineda erineval määral: otsustamatuse osaline truudusetus, vastuolude vahel jagatud ustavus, ükskõiksuse hääbuv ustavus ja ustavuse surm, mis ilmneb pühendumises jumalata ideaalidele.
89:10.3 (984.6) Süütunne on teadlikkus tavade rikkumisest, see ei tarvitse olla patt. Kui puudub teadlik truudusetus Jumaluse suhtes, pole tõelist pattu.
89:10.4 (984.7) Võimalus süütunnet kogeda on märgiks inimkonna transtsendentsest väärtusest. See ei märgista inimest kui madalat olevust, vaid pigem eristab teda kui potentsiaalselt suurt ja üha õilsamat loodud-olendit. See väärtusetusetunne on algtõuge, mis peaks viima kiiresti ja kindlalt nende usuliste võitudeni, mis tõstavad sureliku meele moraalse ülluse, kosmilise taipamise ja vaimse elu kõrgetele tasanditele; nii muutuvad kõik inimeksistentsi tähendused ajalikust igavikuliseks ja kõik väärtused ülenduvad inimlikust jumalikuks.
89:10.5 (984.8) Patu pihtimine on mehine lahtiütlemine truudusetusest, kuid ei leevenda mingil viisil truudusetuse tagajärgi ajas ja ruumis. Ent pihtimine — patu olemuse siiras tunnistamine — on oluline usuliseks kasvuks ja vaimseks progressiks.
89:10.6 (985.1) Patu andeksandmine Jumaluse poolt taastab usalduslikud suhted pärast seda, kui inimene on teadlikult nende suhete vastu mässu tõstnud. Andestust ei pea otsima, see saavutatakse loodud-olendi ja Looja vahelise truuduse teadliku taastamise teel. Ja kõik Jumala ustavad pojad on õnnelikud, nad armastavad oma teenistust ja liiguvad Paradiisi-teel pidevalt edasi.
89:10.7 (985.2) [Esitanud Nebadoni Kirgas Õhtutäht.]
Urantia raamat
90. Kiri
90:0.1 (986.1) USUKOMMETE areng kulges meelitamiselt, vältimiselt, väljaajamiselt, sundimiselt ja rahustamiselt ohverdamise, lunastamise ja väljaostmiseni. Usukombestikku kuuluvad meetodid ulatusid ürgseimatest kultusevormidest fetišite kaudu maagia ja imedeni. Kuna kombed muutusid aina keerukamaks, kajastades inimese üha komplitseeritumat ettekujutust aineülestest maailmadest, viisid need paratamatult ravitsejate, šamaanide ja preestrite võimuni.
90:0.2 (986.2) Ürginimese arenevad arusaamad jõudsid lõpuks arvamuseni, et lihtsurelikule vaimumaailm ei vasta. Jumalate kõrvu jõuavad vaid erakordsete inimeste soovid, vaimud võtavad kuulda üksnes väljavalitud mehi ja naisi. Sellega astus religioon uude etappi, muutudes järk-järgult vahendatavaks: uskliku ja usuobjekti vahele jäi alati ravitseja, šamaan või preester. Tänapäeval on enamik Urantia organiseeritud religioosseid süsteeme läbimas just seda arenguetappi.
90:0.3 (986.3) Arenev religioon on sündinud lihtsast ja kõikvõimsast hirmust, mis hoovab läbi inimmeele kohtumisel millegi tundmatu, seletamatu ja arusaamatuga. Religiooni kaudu saavutatakse sügavalt lihtne tunnetus kõikvõimsast armastusest, mis tulvab vastupandamatult läbi inimhinge, kui see on ärganud arusaamisele Kõikse Isa piiritust kiindumusest universumi poegade vastu. Ent usulise arengu algete ja saatuse vahele jäävad pikad ajastud, mis on šamaanide päralt, kes pretendeerivad inimese ja Jumala vahelise vahendaja, tõlgendaja ja eestkostja rollile.
90:1.1 (986.4) Šamaan oli auväärt ravitseja, tseremoniaalne inimene-ebajumal ja keskne isik, kelle ümber koondusid kõik arengulise religiooni rituaalid. Paljudes rahvarühmades oli šamaan sõjapealikust tähtsam, mis tähistas kiriku ülemvõimu algust. Vahel täitis šamaan preestri ja mõnikord isegi preester-kuninga ülesandeid. Mõnes hilisemas hõimus tegutsesid üheaegselt nii varasem šamaan-ravitseja (nägija) kui ka hiljem ilmunud šamaan-preester. Ja paljudel juhtudel muutus šamaaniamet päritavaks.
90:1.2 (986.5) Kuna vanal ajal peeti kõige ebatavalise põhjuseks vaimust vallatud olekut, võis ravitsejatena tegutseda igaüks, kes oli vaimselt või füüsiliselt anormaalne. Nende hulgas oli palju epileptikuid ja hüsteerilisi naisi; neile kahele inimtüübile omistati rikkalikku ürgset inspiratsiooni, samas arvati, et nad on vaimust ja kuradist vallatud. Üsna sageli olid varajased preestrid praeguses mõistes paranoikud.
90:1.3 (987.1) Ehkki vähemtähtsaid probleeme lahendades võisid šamaanid pettust kasutada, oli suur osa neist veendunud, et nad on vaimust vallatud. Naised, kes suutsid end transsi või kataleptilisse seisundisse viia, said vägevateks šamaanideks; hiljem prohvetiteks ja vaimude meediumideks. Oma kataleptilistes transsides olid nad väidetavalt ühenduses surnute hingedega. Paljud naisšamaanid olid samaaegselt tantsijannad.
90:1.4 (987.2) Ent mitte kõik šamaanid ei vaevelnud enesepettuse küüsis, leidus ka kavalaid ja osavaid trikimeistreid. Ameti arenedes pidid algajad teenima enne ravitsejaks saamist kümme aastat õpipoisina, tehes rasket ja ennastsalgavat tööd. Šamaanidel kujunes välja eriline rõivastus ja salapärane käitumisviis. Sageli kasutasid nad hõimukaaslastele mõju avaldamiseks ja salapära tekitamiseks mõeldud füüsiliste seisundite esilekutsumiseks narkootilisi aineid. Lihtrahvas pidas nende mustkunstitrikke üleloomulikeks, ka kõhurääkimist kasutasid esimesena kavalad preestrid. Paljud vanaaja šamaanid avastasid enese teadmata hüpnoosi, mõni langes pikka aega oma naba vaadeldes enesehüpnoosi.
90:1.5 (987.3) Kuigi paljud šamaanid kasutasid pettusi ja trikke, püsis nende üldine maine ikkagi ilmsetel saavutustel. Kui šamaani tegevus ebaõnnestus ja ta ei suutnud seda usutavalt põhjendada, siis ta kas tagandati ametist või tapeti. Seega said ausad šamaanid varakult hukka, ellu jäid vaid kavalad näitlejad.
90:1.6 (987.4) Just šamanism võttis hõimuelu ainujuhtimise vanadelt ja tugevatelt ning andis salakavalate, nutikate ja ettenägelike kätesse.
90:2.1 (987.5) Vaimude väljakutsumine oli väga täpne ja äärmiselt keeruline protseduur, mida võib võrrelda tänapäevaste kiriklike rituaalidega, kui neid viiakse läbi mõnes iidses keeles. Inimsugu otsis väga varakult üleinimlikku abi, ilmutust; ja inimesed uskusid, et šamaan saigi tegelikult niisuguseid ilmutusi. Šamaanid kasutasid oma töös küll sugestiooni tugevat jõudu, kuid see oli peaaegu alati negatiivne sugestioon; positiivse sugestiooni võtted on võetud kasutusele alles väga hiljuti. Šamaanid spetsialiseerusid oma elukutse arenedes väga varakult näiteks vihmameistriteks, haiguste ravijateks ja kuritegude avastajateks. Šamaanist ravitseja põhiülesanne ei olnud aga haiguste ravimine, vaid pigem eluohtude teadmine ja piiramine.
90:2.2 (987.6) Nii religioosne kui ka ilmalik iidne must maagia nimetati ümber valgeks maagiaks, kui sellega tegelesid preestrid, selgeltnägijad, šamaanid või ravitsejad. Musta maagia harrastajaid nimetati võluriteks, maagideks, nõidadeks, sortsideks, teadjameesteks, vaimude väljakutsujateks, silmamoondajateks ja ennustajateks. Aja möödudes hakati iga taolist väidetavat üleloomulikuga ühendusseastumist pidama kas nõiakunstiks või šamanismiks.
90:2.3 (987.7) Nõiakunst hõlmas varasemate ebatavaliste tundmatute vaimude maagiat, šamanism oli seotud imedega, mida sooritasid tavalised vaimud ja hõimu tunnustatud jumalad. Hilisematel aegadel hakati nõidu seostama kuradiga ja see valmistas pinnast ette paljudele suhteliselt hilistele religioosse sallimatuse ilmingutele. Nõiakunst oli paljude ürghõimude religioon.
90:2.4 (987.8) Šamaanid uskusid kindlalt, et juhuste kaudu ilmutatakse vaimude tahet. Kui oli vaja otsuseid vastu võtta, heitsid nad sageli liisku. Liisuheitmiskombe tänapäevani püsinud teisenditeks on nii paljud õnnemängud kui ka tuntud liisklugemise salmikud. Kunagi oli nii, et inimene, kellele salmiku viimane silp langes, pidi surema; praegu on ta lastemängudes ainult see. Ürginimese jaoks tõsine asi on saanud nüüdislaste meelelahutuseks.
90:2.5 (988.1) Ravitsejad usaldasid väga märke ja endeid, näiteks: „Kui sa kuuled kahinat mooruspuude ladvus, siis kiirusta.” Juba inimkonna ajaloo algusaegadel pöörasid šamaanid tähelepanu tähtedele. Algelist astroloogiat usuti ja harrastati kõikjal maailmas; laialt oli levinud ka unenägude seletamine. Õige pea lisandusid temperamentsed naisšamaanid, kes kuulutasid, et on võimelised suhtlema surnute vaimudega.
90:2.6 (988.2) Juba muistsel ajal tegutsenud vihmameistrid ehk ilmatargad on püsinud läbi aegade praeguseni. Tugev põud tähendas varajastele põllumeestele surma, suur osa iidsest maagiast oli suunatud ilma mõjutamisele. Tsiviliseeritud inimeste hulgas on ilm endiselt levinud vestlusteema. Kõik vanaaja rahvad uskusid, et šamaanil on vihma üle võimu, aga ebaõnnestumise korral ilmatark tapeti, kui ta ei suutnud läbikukkumist usutavalt põhjendada.
90:2.7 (988.3) Keisrid pagendasid astrolooge ikka ja jälle, kuid tänu rahva usule nende võimetesse pöördusid nad alati tagasi. Neist polnud võimalik lahti saada, veel kuueteistkümnendal sajandil pärast Kristust olid õhtumaa kiriku-ja riigipead astroloogia patroonid. Tuhanded oletatavasti arukad inimesed usuvad isegi praegu, et inimene võib sündida õnne või õnnetust toova tähe all ja et taevatähtede vastastikune asend määrab mitmete maiste ettevõtmiste tulemuslikkuse. Kergeusklikud külastavad ikka veel ennustajaid.
90:2.8 (988.4) Kreeklased uskusid oraaklite nõuannetesse ja hiinlased kasutasid maagiat deemonitevastase kaitsevahendina. Indias õitses šamanism ning Kesk-Aasias tegeldakse sellega praegugi avalikult. Enamikus maailma paigus on sellest alles hiljaaegu loobutud.
90:2.9 (988.5) Ikka ja jälle kerkib esile tõelisi prohveteid ja õpetajaid, kes šamanismi hukka mõistavad ja paljastavad. Isegi hääbuval punasel inimesel on olnud viimase saja aasta jooksul niisugune prohvet, shawnee hõimu Tenskwatawa, kes ennustas ette 1806. a päikesevarjutust ja mõistis hukka valge inimese pahed. Erinevate hõimude ja rahvaste seas on evolutsiooni ajaloo pikkadel ajastutel tegutsenud palju tõelisi õpetajaid. Ja neid ilmub ka edaspidigi, et heita väljakutse oma aja šamaanidele või preestritele, kes on vastu üldharidusele ning püüavad teaduse progressi pidurdada.
90:2.10 (988.6) Väga erinevaid radu pidi ja riukalikult omandasid vanaaja šamaanid Jumala hääletoru ning inimeste eestkostja maine. Nad piserdasid vastsündinuid veega ja andsid neile nime, nad lõikasid poisslapsi ümber. Nad juhatasid kõiki matusetseremooniaid ja teatasid hiljem surnute turvalisest jõudmisest vaimuderiiki.
90:2.11 (988.7) Šamanistlikud preestrid ja ravitsejad olid sageli väga jõukad, sest võtsid vastu tasusid, mis pidid olema annetused vaimudele. Üsna tihti koondusid peaaegu kõik hõimu ainelised rikkused šamaani kätte. Kui mõni rikas inimene suri, jagati tema vara tavaliselt võrdselt šamaani ja mingi ühise või heategevusliku ettevõtmise vahel. See tava püsib praegugi mõnes Tiibeti osas, kus sellesse mittetootjate klassi kuulub pool meessoost elanikkonnast.
90:2.12 (989.1) Šamaanid käisid hästi riides ja neil oli tavaliselt mitu naist; neist sai alguse aristokraatia, sest nad olid vabad kõigist hõimus kehtivatest piirangutest. Väga sageli olid neil madal vaimulaad ja nõrk moraal. Nad tõrjusid oma võistlejad teelt, kuulutades nad nõidadeks või posijateks, ja tõusid väga sageli nii mõjukale ja võimsale positsioonile, et said valitseda hõimujuhtide või kuningate üle.
90:2.13 (989.2) Ürginimene pidas šamaani vajalikuks ebameeldivuseks; ta kartis šamaani, kuid ei armastanud teda. Varane inimene respekteeris teadmisi, ta austas ja hindas tarkust. Šamanism oli enamasti pettus, kuid harras austus selle vastu näitab ilmekalt, kui kõrgelt arenev inimkond tarkust hindas.
90:3.1 (989.3) Vanaaja inimene arvas, et ta ise ja tema aineline keskkond sõltub otseselt tontide kapriisidest ja vaimude tujudest, mistõttu pole ime, et tema religioon tegeles ainult aineliste asjadega. Nüüdisaegne inimene ründab oma ainelisi probleeme otseselt: ta saab aru, et aine reageerib meele arukatele mõjutustele. Ürginimene soovis samuti elu ja füüsilisi energiaid mõjutada ja isegi juhtida. Kuna tema arusaam kosmosest oli piiratud, siis uskus ta, et hinged, vaimud ja jumalad tegelevad isiklikult ja otseselt elu ja aine üksikasjaliku juhtimisega. Seepärast oli igati loogiline, et ta suunas oma jõupingutused nende üleinimlike juhtide soosingu ja toetuse võitmisele.
90:3.2 (989.4) Selles valguses on arusaadav nii mõnigi asi iidsete kultuste juures, mis muidu seletamatu ja ebaratsionaalne tundub. Kultustseremooniatega püüdis ürginimene juhtida ainelist maailma, milles ta end leidis olevat. Ja paljud tema jõupingutused olid suunatud elu pikendamisele ning tervise kindlustamisele. Et kõigi haiguste ja surma põhjustajateks peeti algselt vaime, pidid ravitsejate ja preestritena tegutsevad šamaanid tegema ka arsti ja kirurgi tööd.
90:3.3 (989.5) Algelist meelt võis pärssida faktiliste teadmiste puudumine, kuid see oli siiski loogiline. Kui järelemõtlikud inimesed haigust ja surma näevad, hakkavad nad nende raskete katsumuste põhjuseid otsima. Šamaanid ja teadlased on oma arusaamist mööda esitanud järgmisi teooriaid kannatuse kohta:
90:3.4 (989.6) 1. Tondid — vaimude otsene mõju. Varaseima hüpoteesi kohaselt põhjustas haigust ja surma see, et vaimud meelitasid hinge kehast välja; kui hing tagasi ei pöördunud, saabus surm. Vanaaja inimesed kartsid haigusttekitavate tontide pahatahtlikku tegevust nii väga, et põdejad hüljati sageli, jätmata neile isegi toitu ja vett. Vaatamata nende uskumuste ekslikkusele, aitasid need tõhusalt eraldada haigeid tervetest ja hoidsid ära nakkushaiguste leviku.
90:3.5 (989.7) 2. Vägivald — ilmsed põhjused. Mõne õnnetus- ja surmajuhtumi põhjust oli nii lihtne kindlaks teha, et need arvati juba varakult tontide tegevusvaldkonnast välja. Hukkumisi ja haavatasaamisi sõjas, võitluses loomadega ja muudel kergesti kindlaksmääratavatel põhjustel peeti loomulikeks sündmusteks. Ent kaua aega arvati, et ka „loomuliku” haava aeglane paranemine või infektsioon on vaimude tegevuse tulemus. Kui ei leitud ühtki ilmset loomulikku selgitust, peeti haiguse või surma põhjustajaks ikkagi tonte.
90:3.6 (990.1) Tänapäeval võib Aafrikas ja mujalgi leida primitiivseid inimesi, kes tapavad vägivallatu surma puhul alati kellegi lisaks. Nende ravitsejad määravad süüdlased. Kui ema sureb sünnitusel, kägistatakse laps otsekohe — elu elu eest.
90:3.7 (990.2) 3. Maagia — vaenlaste mõju. Arvati, et paljud haigused on esile kutsutud nõidusega, kas kurja silma või maagilise osutamislooga abil. Kunagi oli tõeliselt ohtlik kellelegi sõrmega osutada, seda peetakse praegugi ebaviisakaks. Kui keegi suri tundmatusse haigusse, korraldasid vanaaja inimesed ametliku juurdluse, lahkasid surnu ja määrasid mingi leiu alusel surma põhjuse; muudel juhtudel süüdistati surmas nõidust, mis tingis vajaduse süüdiolev nõid hukata. Need iidsed juurdlused surmapõhjuse selgitamiseks päästsid nii mõnegi oletatava nõia elu. Mõni hõim arvas, et inimene võib surra ka omaenda nõiduse tulemusena, sel juhul ei süüdistatud kedagi.
90:3.8 (990.3) 4. Patt — karistus tabu rikkumise eest. Märksa uuemal ajal on tekkinud uskumus, et haigus on karistus isikliku või rassipatu eest. Seda arenguastet läbivate rahvaste seas on valdav arusaam, et kannatused tabavad vaid inimest, kes on rikkunud mõnda tabu. Neile uskumustele on tüüpiline, et haigust ja kannatusi peetakse „Kõigevägevama noolteks nende sees”. Hiinlased ja mesopotaamlased pidasid haigust pikka aega kurjade deemonite tegevuse tulemuseks, kuna kaldealased arvasid kannatuste põhjuste hulka ka tähed. See teooria haigusest kui jumaliku viha tagajärjest on urantialaste paljude, eeldatavasti tsiviliseeritud rühmade seas veel praegugi valdav.
90:3.9 (990.4) 5. Loomulikud põhjused. Inimkond on õppinud energia, aine ja elu füüsilisel tasandil valitseva põhjusliku seose ainelisi saladusi väga aegamööda. Pärimusi Aadamapoja õpetustest alles hoidnud vanad kreeklased mõistsid esimesena, et haigustel on loomulikud põhjused. Teadusajastu saabudes hävivad inimese igivanad arusaamad haigusest ja surmast aeglaselt, kuid kindlalt. Palavik oli üks inimese esimesi vaevusi, mis üleloomulike vaevuste kategooriast välja arvati, ja teadusajastu on purustanud üha enam teadmatuseahelaid, mis inimmeelt nii kaua on vangistanud. Teadmised vananemisest ja nakkustest hajutavad järk-järgult inimese hirmu, et tondid, vaimud ja jumalad toovad isiklikult surelikele inimestele õnnetusi ja kannatusi.
90:3.10 (990.5) Evolutsioon liigub eksimatult oma eesmärgi poole, täites inimese ebauskliku hirmuga tundmatu ja nähtamatu ees ning toetades sellega tema arusaama Jumalast; olnud tunnistajaks sellele, kuidas sünnib kõrgem arusaamine Jumalusest, käivitab ta koos ilmutuse samaväärse mõjuga mõttejõud, mis vääramatult pühivad need oma ülesande täitnud toed teelt.
90:4.1 (990.6) Vanaaja inimeste kogu elu oli profülaktiline, nende religioon oli küllaltki suurel määral haiguste vältimise vahend. Ja vaatamata oma arusaamade ekslikkusele, rakendasid nad neid täiesti siiralt; neil oli piiritu usk oma ravimeetoditesse ja see on iseenesest võimas ravim.
90:4.2 (991.1) Usk, mida oli vaja, et mõne iidse šamaani rumala ravi alusena terveneda, ei erine oluliselt sellest, mida on vaja tervenemiseks mõne pseudoteadusliku raviga tegeleva nüüdisravitseja juures.
90:4.3 (991.2) Ürgseimad hõimud kartsid haigeid väga ja pikki ajastuid välditi neid hoolikalt, põdejad jäeti häbitult hooletusse. Kui šamanismi arenedes tekkisid preestrid ja ravitsejad, kes nõustusid haigusi ravima, astuti suur samm ligimesearmastuse poole. Seejärel sai tavaks, et kogu sugukond kogunes haigetuppa ja püüdis ulgudes aidata šamaani tonte minema peletada. Polnud haruldane, et naisšamaan pani diagnoosi, mees aga tegeles ravimisega. Levinud viis haigusi diagnoosida oli looma sisikonna uurimine.
90:4.4 (991.3) Haigust raviti leelotamise, ulgumise, käte pealepanemise, haige peale hingamise ja paljude muude võtetega. Hilisemal ajal oli sagedane templis magamine, mille ajal pidi toimuma tervenemine. Lõpuks proovisid ravitsejad templiune ajal ka tõelisi kirurgilisi operatsioone sooritada; üks esimesi operatsioone oli kolba trepanatsioon, et peavaluvaim välja pääseks. Šamaanid õppisid ravima luumurde ja nihestusi ning avama mädapaiseid, naisšamaanidest said oskuslikud ämmaemandad.
90:4.5 (991.4) Levinud ravimeetod oli nakatunud või muidu haige koha hõõrumine mingi maagilise esemega, misjärel amulett minema visati ja haige oletatavasti tervenes. Arvati, et kui keegi äravisatud amuleti juhtumisi leiab, saab ta ravitud nakkuse või tõve kohe külge. Läks veel kaua aega, enne kui võeti kasutusele ravimtaimed ja muud tõelised ravimid. Massaaž tekkis seoses loitsimisega, kui vaimu püüti kehast välja nühkida, ja see eelnes katsetele ravimit kehasse hõõruda, nagu tänapäeval salve hõõrutakse. Kuppude panemist, haige koha imemist ja aadrilaskmist peeti tõhusateks viisideks haigusttekitavast vaimust lahti saada.
90:4.6 (991.5) Kuna vesi oli võimas fetiš, kasutati seda paljude vaevuste ravimisel. Kaua aega arvati, et haigust põhjustava vaimu saab välja ajada higistamisega. Auruvanne hinnati kõrgelt, looduslikest kuumaveeallikatest said peagi õitsval järjel algelised kuurordid. Varane inimene avastas, et kuumus leevendab valu; ta kasutas tuimastitena päikesevalgust, loomade värskeid elundeid, kuuma savi ja tuliseid kive ning paljud neist meetodeist on hinnas veel praegugi. Vaime püüti mõjutada rütmiga, üldlevinud olid tamtammid.
90:4.7 (991.6) Mõne rahva seas arvati, et haigusi põhjustavad vaimude ja loomade õelad salasepitsused. See viis uskumuseni, et iga looma põhjustatud haigust saab ravida mingi ravimtaimega. Eriti vaimustusid teooriast, et taimed on universaalsed ravimid, punased inimesed; nad panid alati, kui taime mullast välja tõmbasid, juureauku veretilga.
90:4.8 (991.7) Ravivahenditena kasutati sageli ka paastumist, dieeti ja vastuärriteid. Kõrgelt hinnati inimese eritisi, mille maagilisuses ei kaheldud; varaseimate ravimite hulka kuulusid veri ja uriin, millele peagi lisandusid juurikad ja mitmed soolad. Šamaanid uskusid, et haigusevaime saab kehast välja ajada halvalõhnaliste ja -maitseliste ravimitega. Väga varakult sai levinud raviviisiks lahtisti manustamine; esimesi farmatseutilisi saavutusi oli toorkakao ja -hiniini kasuliku mõju avastamine.
90:4.9 (992.1) Kreeklased olid esimesed, kes töötasid haigete ravimiseks välja tõeliselt ratsionaalsed meetodid. Nii kreeklased kui ka egiptlased said oma meditsiinialased teadmised Eufrati orust. Väga vanad haavaravimid olid õli ja vein, sumerid kasutasid juba kastoorõli ja oopiumi. Paljud tõhusad iidsed salaravimid kaotasid oma mõju, kui nad üldtuntuks said; pettuse ja ebausu edukus on alati sõltunud oluliselt saladuslikkusest. Vaid faktid ja tõde toovad arusaamise ereda valguse ja rõõmu teaduslike uuringute valgustuslike tulemuste üle.
90:5.1 (992.2) Rituaali tuumaks on selle täiuslik teostus, metslaste seas tuleb kõike väga täpselt sooritada. Vaid õigesti läbiviidud tseremoonia võib vaimudele sundivat mõju avaldada. Kui rituaal on puudulik, tekitab see jumalates vaid viha ja meelepaha. Kuna inimese aeglaselt arenev meel tajus rituaalitehnika otsustavat tähtsust selle tõhususele, oli vältimatu, et varajastest šamaanidest kujunes varem või hiljem preesterkond, keda oli koolitatud rituaali äärmiselt täpselt läbi viima. Nii ongi lõputud rituaalid kümneid tuhandeid aastaid pidurdanud ühiskonda, olnud tsivilisatsiooni nuhtluseks, talumatuks koormaks inimkonna igas tegevusvaldkonnas.
90:5.2 (992.3) Rituaal on viis tava pühaks muutmiseks; see loob ja põlistab müüte ning aitab säilitada ühiskondlikke ja usutavasid. Samas pärineb rituaal ise müütidest. Sageli on rituaal algul sotsiaalne nähtus, siis saab majandusliku tähenduse ja lõpuks omandab usutseremoonia pühaduse ja väärikuse. Rituaali, näiteks palvust, tantsu või etendust, võib läbi viia üksi või rühmas — või mõlemal viisil korraga.
90:5.3 (992.4) Mõne rituaali juurde kuuluvad teatud sõnad, näiteks „aamen” ja „sela”. Kirumise ehk vandumise komme on kunagise pühade nimede rituaalse kordamise prostitutsioon. Palverännakute korraldamine pühadesse templitesse on väga iidne rituaal. See kujunes hiljem keeruliseks puhastumis- ja pühitsemistseremooniaks. Ürghõimude salaühingute pidulikud vastuvõtutseremooniad olid tegelikult tahumatud usuriitused. Vanaaja salakultuste jumalakummardamismeetodid olid üksnes kõigi senituntud usurituaalide pikad ettekanded. Lõpuks arenesid rituaalid nüüdisaegseteks ühiskondlikeks tseremooniateks ja religioosseks jumalateenistuseks, mis hõlmasid palveid, laule, ühislugemist ja muid individuaalseid ning rühmaviisilisi vaimulikke palvusi.
90:5.4 (992.5) Šamaanide areng preestriteks kulges oraaklitest, prohvetitest, lauljatest, tantsijatest, ilmameistritest, usureliikviate valvuritest, templivalvuritest ja ettekuulutajatest religioosse jumalakummardamise tegelike suunajateni. Viimaks muutus see amet päritavaks, tekkis järjepidev preestriseisus.
90:5.5 (992.6) Religiooni arenedes hakkasid preestrid oma sünnipärase ande või eriliste kalduvuste alusel spetsialiseeruma. Osa neist said lauljateks, teised palvetajateks, kolmandad ohverdajateks, hiljem lisandusid oraatorid — jutlustajad. Ja kui religioon muutus ühiskondlikuks institutsiooniks, väitsid preestrid, et „nende käes on taevariigi võtmed”.
90:5.6 (992.7) Preestrid on alati püüdnud lihtrahvast mõjutada ja temas aukartust äratada, sooritades usuriitust iidses keeles või mitmesuguste maagiliste trikkide saatel, eksitamaks palveldajaid salapäraga ning rõhutamaks omaenda vagadust ja autoriteeti. Selles kõiges peitub suur oht, et rituaal asendab religiooni.
90:5.7 (993.1) Tänapäeva preesterkonnad on teaduse progressi ja vaimse arengu pidurdamiseks väga palju ära teinud, kuid samas on nad toetanud tsivilisatsiooni stabiliseerumist ja teatud kultuuride arenemist. Ent paljud nüüdisaegsed preestrid on lakanud juhtimast Jumala teenimise rituaali ning pööranud tähelepanu teoloogiale — püüdele Jumalat defineerida.
90:5.8 (993.2) Preestrid on olnud kahtlemata veskikiviks inimkonna kaelas, ent tõelised usujuhid on osutanud hindamatu teene — näidanud teed kõrgematele ja parematele reaalsustele.
90:5.9 (993.3) [Esitanud Nebadoni Melkisedek.]
Urantia raamat
91. Kiri
91:0.1 (994.1) PALVE kui religioosne toiming arenes välja varasematest mitteusulistest monoloogi- ja dialoogivormis eneseväljendustest. Eneseteadvuse omandamisega tekkis ürginimesel paratamatult arusaam ka muu teadvuse olemasolust ja sellega kaasnes kaks potentsiaali: sotsiaalne vastutus ja Jumala tunnustamine.
91:0.2 (994.2) Varaseimad palvevormid ei olnud adresseeritud Jumalusele. Need olid umbes samasugused fraasid, nagu tänapäevane sõbralik ütlus: „Hoia mulle pöialt,” mida kasutatakse tähtsat ettevõtmist alustades. Ürginimene oli maagia ori, hea ja halb õnn tungisid kõigile tema elualadele. Algul paluti head õnne monoloogi vormis, maagia harrastaja lihtsalt mõtles valjusti. Seejärel kutsusid heasse õnne uskujad endale abiks oma sõbrad ja perekonnaliikmed ning peagi sooritati tseremooniaid, millesse oli kaasatud kogu sugukond või hõim.
91:0.3 (994.3) Kui kujunesid välja arusaamad hingedest ja vaimudest, hakati palveid adresseerima üleinimlikele jõududele, kui saadi teadlikuks jumalatest, arenesid need pöördumised tõelise palve tasemele. Näiteks tekkisid mõnes Austraalia hõimus ürgsed usupalved veel enne seda, kui hakati uskuma vaimudesse ja üleinimlikesse isiksustesse.
91:0.4 (994.4) India toda hõim palvetab praegugi, pöördumata kellegi poole konkreetselt, nagu tegid varased rahvad enne religioosse teadlikkuse teket. Todade puhul tähendab see aga nende manduva usundi taandarengut ürgsele tasemele. Todade piimakaupmeestest preestrite praegused rituaalid ei kujuta endast usutseremooniat, sest need umbisikulised palved ei anna mingit panust sotsiaalsete, kõlbeliste ega vaimsete väärtuste säilitamisse või parandamisse.
91:0.5 (994.5) Religioonieelne palvetamine kuulus melaneeslaste mana-tavade ja Põhja-Ameerika indiaanlaste manitou ebausu juurde. Aafrika baganda hõimud jõudsid alles hiljuti mana-tasemel palvetest kaugemale. Selles varases arengulises segaduses palvetavad inimesed kohalike ja kogu rahva jumalate, aga ka fetišite, amulettide, hingede, valitsejate ja tavaliste inimeste poole.
91:1.1 (994.6) Varase arengulise usundi ülesandeks oli säilitada ja rohkendada neid olulisi sotsiaalseid, kõlbelisi ning vaimseid väärtusi, mis hakkasid aegamööda välja kujunema. Inimkond ei järgi seda religiooni eesmärki teadlikult, peamiselt täidab selle funktsiooni palve. Palvetamine kujutab endast rühma kavatsematut, ent sellegipoolest isiklikku ja kollektiivset jõupingutust kindlustada (tegelikustada) kõrgemate väärtuste säilimine. Ilma palve kaitseta muutuksid kõik pühad päevad kiiresti vaid pidupäevadeks.
91:1.2 (995.1) Religioon ja sellega kaasnevad toimingud, millest tähtsaim on palve, on seotud vaid nende väärtustega, mis on omandanud ühiskonnas üldise tunnustuse, rühma heakskiidu. Kui ürginimene püüdis rahuldada oma madalamaid instinkte või saavutada selgelt isekaid eesmärke, jäi ta usu lohutusest ja palve abist ilma. Kui indiviid püüdis korda saata ühiskonnavastast tegu, oli ta sunnitud otsima abi mittereligioossest maagiast, pöörduma nõidade poole ja jääma samuti palve abist ilma. Seepärast sai palvest väga varakult võimas ühiskonna, kõlbluse ja vaimse arengu edendaja.
91:1.3 (995.2) Ent ürgne meel ei olnud loogiline ega järjekindel. Varased inimesed ei mõistnud, et ainelist elu palved ei mõjuta. Need lihtsameelsed hinged taipasid, et toit, peavari, vihm, jahisaak ja kõik muu aineline parandavad ühiskonna heaolu, ning hakkasid seetõttu selle füüsilise õnnistuse eest palvetama. Kuigi see tähendas palve olemuse pahupidi pööramist, ergutas see saavutama ainelisi eesmärke sotsiaalsete ja eetiliste tegude abil. Niisugune palve labastamine alandas küll inimeste vaimseid väärtushinnanguid, kuid ülendas otseselt nende majanduslikke, sotsiaalseid ja eetilisi kombeid.
91:1.4 (995.3) Kõige algelisemat tüüpi meeles esineb palve vaid monoloogivormis. Peagi muutub see dialoogiks ja avardub kiiresti rühmaviisilise palveldamise tasemele. Palve näitab, et algelises religioonis maagiale eelnenud loitsimine on arenenud tasemeni, kus inimmeel tunnistab heasoovlikke jõudusid, sotsiaalseid väärtusi ja kõlbelisi ideaale ülendada suutvate olendite olemasolu ning möönab, et need mõjud on inimülesed ja eristuvad eneseteadliku inimese ja tema surelike kaaslaste egost. Tõeline palve tekib seetõttu alles siis, kui kõrgemaid hoolekandjaid hakatakse nägema isiksustena.
91:1.5 (995.4) Animismiga seostatakse palvet vähe, kuid need uskumused võivad eksisteerida kõrvuti alles kujunevate usuliste tundmustega. Sageli on religioonil ja animismil olnud täiesti erinev päritolu.
91:1.6 (995.5) Surelikke, keda ei ole veel päästetud ürgsetest hirmuköidikutest, varitseb tõeline oht, et mis tahes palve võib neis tekitada haiglast patutunnet, põhjendamata veendumust oma tõelises või kujutletud süüs. Nüüdisajal pole küll tõenäoline, et eriti paljud inimesed kulutaksid palvele sedavõrd ohtrasti aega, et see kujuneks kahjulikuks mõtiskluseks oma väärtusetuse või patususe üle. Palve moonutamise või pahupidi pööramisega kaasnevad ohud seisnevad harimatuses, ebausus, arvamuste kivistumises, elujõu kaotamises, materialismis ja fanatismis.
91:2.1 (995.6) Esimesed palved olid vaid sõnadesse pandud soovid, siirate ihade väljendused. Siis sai palvest vaimudega koostöö tegemise vahend ning seejärel hakkas ta täitma veel kõrgemat ülesannet — abistama religiooni kõige väärtusliku säilitamisel.
91:2.2 (995.7) Nii palve kui ka maagia tulenesid inimese püüetest kohaneda Urantia keskkonnaga. Ent peale selle üldise seose on neil vähe ühist. Palve on alati olnud palvetava ego positiivne tegevus; see on alati olnud psüühiline ja vahel ka vaimne. Maagia on tähendanud tavaliselt püüet tegelikkusega manipuleerida, mõjutamata manipuleerija, maagia harrastaja egot. Vaatamata nende teineteisest sõltumatule päritolule on maagia ja palve olnud hilisematel arenguastmetel sageli vastastikku seotud. Vahel on maagia tänu ülenenud eesmärgile arenenud kindla sõnastusega väljendusvormist rituaalide ja loitsude kaudu peaaegu tõeliseks palveks. Palve seevastu on mõnikord muutunud nii materialistlikuks, et on mandunud pseudomaagiliseks toiminguks, millega püütakse vältida Urantia probleemide lahendamiseks vajalikke jõupingutusi.
91:2.3 (996.1) Kui inimesele sai selgeks, et palvega ei saa jumalaid sundida, muutus see pigem petitsiooniks, soosingu taotlemiseks. Ent tõeline palve on tegelikult inimese ja tema Looja vaheline osadus.
91:2.4 (996.2) Ohverdamisidee ilmumine religiooni kahandab paratamatult siira palve ülevat mõju, sest inimesed püüavad asendada omaenda pühendunud tahte allutamise Jumala tahtele aineliste varade pakkumisega.
91:2.5 (996.3) Kui usundist kaob isikuline Jumal, siis jäävad palved teoloogia ja filosoofia tasandile. Kui religiooni kõrgeim kontseptsioon Jumalast seisneb ebaisikulises Jumaluses, nagu on panteistlikus idealismis, annab see küll alust teatavatele müstilise osaduse vormidele, kuid saab hukatuslikuks tõelise palve toimele, mis väljendab alati inimese osadust isikulise ja kõrgema olendiga.
91:2.6 (996.4) Inimarengu varasematel etappidel ja isegi praegu tähendab palve keskmise sureliku igapäevakogemuses suures osas suhtlemist omaenda alateadvusega. Ent on olemas ka niisugused palved, mis aitavad intellektuaalselt vastuvõtlikku ja vaimselt arenevat inimest saavutada suuremal või vähemal määral kontakti inimmeele üliteadvuse tasanditega, sisimas elava Mõttekohandaja alaga. Lisaks sellele on tõelisel palvel ka selgelt vaimne faas, mis puudutab selle vastuvõtmist ja tunnistamist universumi vaimsete jõudude poolt ning seisab igasugustest inimlikest ja intellektuaalsetest ühendustest täiesti eraldi.
91:2.7 (996.5) Palve aitab areneva inimmeele usuliste tunnete arengule väga palju kaasa. See on võimas mõjur, mis kaitseb isiksust üksilduse eest.
91:2.8 (996.6) Palve on areneva inimkonna loodususunditega seotud meetod, mis kuulub ka kõrgema eetilise tasemega religioonide, ilmutuslike religioonide kogemuslike väärtuste hulka.
91:3.1 (996.7) Kui lapsed õpivad keelt kasutama, kalduvad nad algul valjusti mõtlema, väljendama oma mõtteid sõnades ka siis, kui keegi neid parajasti ei kuule. Loova kujutlusvõime tekkides ilmutavad nad kalduvust vestelda kujuteldavate kaaslastega. Nii püüab tärkav mina suhelda väljamõeldud alter ego'ga. Laps õpib varakult muutma oma monoloogivormis vestlusi pseudodialoogideks, milles alter ego annab tema sõnastatud mõtetele ja väljendatud soovidele vastused. Väga suur osa täiskasvanu mõttetegevusest toimub endamisi peetud vestluse vormis.
91:3.2 (996.8) Palve varane algeline vorm oli üsna sarnane tänapäeva toda hõimu poolmaagiliste deklamatsioonidega, need palved ei olnud otseselt kellelegi suunatud. Alter ego esile tõustes kalduvad niisugused palvevormid kujunema kahekõneliseks suhtlemiseks. Aja jooksul omandab alter ego kõrgema jumaliku väärikuse ning palve muutub religioosseks toiminguks. See algeline palve peab oma arenguteel läbima palju etappe ja pikki ajastuid, enne kui jõuab arukale ja tõeliselt eetilisele tasemele.
91:3.3 (997.1) Loodud palvetavate surelike järjestikuste põlvkondade poolt, areneb alter ego hingedest, fetišitest ja vaimudest polüteistlike jumalateni ning lõpuks Ainsa Jumalani, jumaliku olendini, kelles on kehastunud palvetava mina kõrgeimad ideaalid ja kõige lennukamad püüdlused. Nii toimib palve religiooni võimsaima vahendina, säilitades palvetajate kõrgeimaid väärtushinnanguid ja ideaale. Alter ego tekkest jumaliku ja taevaliku Isa mõiste ilmumiseni on palve alati olnud ühiskonnastav, kõlbeliseks muutev ja vaimsustav tegevus.
91:3.4 (997.2) Lihtne usupalve annab tunnistust inimkogemuse vägevast arengust, mille käigus iidsed vestlused algelise usundi alter ego kui väljamõeldud sümboliga on ülenenud osaduseni Lõpmatu vaimuga ja bona fide teadlikkuseni kogu aruka loodu igavese Jumala ja Paradiisi-Isa reaalsusest.
91:3.5 (997.3) Kõige selle kõrval, mis seostub palvetamiskogemuses üliminaga, tuleb meeles pidada ka seda, et eetiline palve on suurepärane viis ülendada oma mina ja kindlustada end oma elu parandamiseks ja kõrgemateks saavutusteks. Palve ajendab inimese ego otsima abi kahelt poolt: ainelist abi sureliku kogemuse alateadvuse varamust ning inspiratsiooni ja juhtimist üliteadvuse piirimailt, kus aineline ja vaimne — ühenduses Saladusliku Järelevaatajaga — omavahel kokku puutuvad.
91:3.6 (997.4) Palve oli ja on igavesti kahekordne inimkogemus: psüühilise tegevusega seotud vaimne meetod. Neid kaht funktsiooni ei saa kunagi päriselt üksteisest eraldada.
91:3.7 (997.5) Valgustatud palve peab tunnistama nii välist ja isikulist Jumalat kui ka sisemist ja mitteisikulist Jumalikkust, sisimas elavat Kohandajat. Palvetades on igati sobilik püüelda arusaamani Paradiisi Kõiksest Isast, ent tõhusam ja otstarbekam oleks pöörduda tagasi läheduses asuva alter ego juurde, nagu tavatses teha ürgne meel, ning aduda, et idee teisest minast on saanud tühisest väljamõeldisest tõeks Jumala tegelikust kohalolekust surelikus inimeses Kohandaja näol, tänu millele võib inimene kõnelda näost näkku ehtsa jumaliku alter ego'ga, kes elab tema sees ja kelleks on temas kogu oma olemusega viibiv Jumal, Kõikne Isa.
91:4.1 (997.6) Palve ei saa olla eetiline, kui paluja taotleb endale isekalt eeliseid oma kaaslaste ees. Isekas ja materialistlik palve ei sobi kokku isetul ja jumalikul armastusel põhinevate eetiliste usunditega. Igasugune ebaeetiline palvetamine kujutab endast tagasipöördumist pseudomaagia algelistele tasemetele ega ole arenevate tsivilisatsioonide ja valgustatud religioonide vääriline. Isekas palvetamine on vastuolus iga armastaval õiglusel põhineva eetika vaimuga.
91:4.2 (997.7) Palvet ei tohi kunagi labastada sooviga, et see asendaks tegutsemise. Igasugune eetiline palve stimuleerib tegutsemist ja juhib üha rohkem püüdlema ülimina idealistlikke sihte.
91:4.3 (998.1) Olge kõigis oma palvetes õiglane; ärge lootke, et Jumal ilmutab erapoolikust ning hakkab teid rohkem armastama kui oma teisi lapsi, teie sõpru, naabreid või isegi vaenlasi. Loodususundites ja arengulistes religioonides pole palve algselt eetiline, nagu on hilisemates ilmutuslikes religioonides. Nii individuaalne kui ka kollektiivne palve võib olla kas egoistlik või altruistlik. See tähendab, et palve võib olla enesekeskne või teistele suunatud. Kui palvega ei taotleta midagi ei palvetajale ega tema kaaslastele, siis kaldub see hingehoiak tõelise palveldamise poole. Egoistlikud palved hõlmavad pihtimist ja palumist ning seisnevad sageli aineliste hüvede taotlemises. Mõnevõrra eetilisem on palve, milles palutakse andestust või tarkust parema enesekontrolli saavutamiseks.
91:4.4 (998.2) Isetu palve annab jõudu ja lohutust, kuid materialistlik palvetamine toob paratamatult pettumusi ja hajutab illusioone, sest uusimad teaduslikud avastused näitavad, et inimene elab korrastatud füüsilises universumis. Nii üksikisiku kui ka rassi lapsepõlvele on iseloomulikud algelised, isekad ja materialistlikud palved. Ja teatud määral on need palved tõhusad, sest ajendavad paratamatult tegema pingutusi ja ponnistusi, mis aitavad neile vastust saada. Tõelisest usust kantud palve parandab alati elujärge, isegi kui seda pöördumist ei saa vaimseks tunnistada. Ent vaimselt arenenud inimene peab olema väga ettevaatlik, kui ta püüab algelist või ebaküpset meelt võõrutada niisugustest palvetest.
91:4.5 (998.3) Pidage meeles, et kuigi palve Jumalat ei muuda, kutsub see sageli esile suuri ja kestvaid muutusi inimeses, kes usus ja kindlas lootuses palvetab. Palve on aidanud arenguliste rasside meestel ja naistel saavutada meelerahu, rõõmsat meelt, rahu, julgust, enesevalitsust ja õiglast meelt.
91:5.1 (998.4) Esivanemate kultuse ajal viib palve esivanemate ideaalide viljelemisele. Ent palve kui Jumaluse palveldamise vahend, mis ületab kõiki samalaadseid toiminguid, viib jumalike ideaalide viljelemisele. Sedamööda, kuidas palves sisalduv alter ego saab ülimuslikuks ja jumalikuks, ülenduvad ka inimese ideaalid puhtinimlikult tasemelt taevalike ja jumalike tasemeteni ning niisuguse palvetamise tulemusena paraneb inimese iseloom ja tema isiksus saab sügavalt ühtseks.
91:5.2 (998.5) Palve ei pea siiski alati isiklik olema. Rühmas või koos kogudusega palvetamine on väga tõhus tugeva ühiskonnastava vastukaja tõttu. Kui rühm palvetab ühiselt kõlbelise täiustumise ja vaimse ülenemise eest, mõjuvad need palved kõigile selle rühma liikmetele; kõik saavad tänu palvuses osalemisele paremaks. Niisugune palvele pühendumine võib aidata ka tervet linna või kogu rahvast. Pihtimine, kahetsus ja palvus on ajendanud üksikisikuid, linnu, rahvaid ja terveid rasse tegema võimsaid jõupingutusi reformide läbiviimiseks ja vaprateks tegudeks.
91:5.3 (998.6) Kui soovite tõepoolest vabaneda harjumusest mõnda sõpra arvustada, on kiireim ja kindlaim viis võtta endale harjumuseks iga päev selle inimese eest palvetada. Ent niisuguste palvete vastukajad ühiskonnas sõltuvad suures osas kahest tingimusest:
91:5.4 (998.7) 1. inimene, kelle eest palvetatakse, peab teadma, et tema eest palvetatakse;
91:5.5 (999.1) 2. palvetaja peaks looma isikuga, kelle eest ta palvetab, lähedase inimliku suhte.
91:5.6 (999.2) Palve on meetod, mille kaudu iga religioon varem või hiljem muutub korralduslikuks. Ja aja jooksul seondub palve arvukate teiseste inimese ja Jumala vahelülidega, mille hulgas on nii kasulikke kui ka kahtlemata kahjulikke ilminguid, näiteks preestrid, pühad raamatud, palveldamisrituaalid ja tseremooniad.
91:5.7 (999.3) Ent vaimselt valgustunud meel peaks olema kannatlik ja salliv nendega, kellele on antud vähem vaimuandeid ja kes vajavad oma nõrga vaimse taibu koondamiseks sümboolikat. Tugevad ei tohiks nõrku põlastada. Need, kes tunnetavad Jumalat ilma sümboolikata, ei tohiks keelata sümboli palves teenimist neile, kellel on raske ilma vormilisuse ja rituaalita Jumalust palveldada ning tõde, ilu ja headust austada. Enamik surelikke näeb palvuslikus jumalateenimises oma pühendumuse objekti-eesmärgi sümbolit.
91:6.1 (999.4) Kui palve ei ole ühenduses isiklike vaimujõududega ja maailma aineliste juhendajate tahte ja tegudega, ei saa see inimese füüsilisele keskkonnale otsest mõju avaldada. Ehkki palve ulatus on väga kindlapiiriline, ei kehti need kitsendused samavõrd palvetajate usu kohta.
91:6.2 (999.5) Palve ei ole vahend tõeliste ja orgaaniliste haiguste ravimiseks, kuid on aidanud väga palju kaasa hea tervise saavutamisele ja arvukate tundeelu-, vaimu- ja närvivaevuste ravimisele. Ning ka tegeliku, bakterite tekitatud haiguse puhul on palve aidanud sageli teisi raviviise tõhustada. Palve on teinud paljudest kergesti ärritujatest ja kaeblejatest kannatlikkuse etalonid, kes on eeskujuks paljudele teistele kannatavatele inimestele.
91:6.3 (999.6) Ükskõik kui raske ka pole ühitada teaduslikke kahtlusi palve tõhususes alatise tungiga jumalikest allikatest abi ja õpetust leida, ärge kunagi unustage, et siiras usust kantud palve on vägev jõud isikliku õnne, enesekontrolli, harmoonilise ühiskonna, kõlbluse arengu ja vaimuvara saavutamiseks.
91:6.4 (999.7) Puhtinimliku tegevusena, dialoogina oma alter ego'ga kujutab palve endast kõige tõhusamat viisi nende inimloomuse jõuvarude mobiliseerimiseks, mis on tallel inimmeele alateadlikus osas. Lisaks oma religioossetele kaastähendustele ja vaimsele tähtsusele on palve ka mõttekas psühholoogiline tegevus. Inimkogemused näitavad, et enamik inimesi, kes on piisavalt raskes olukorras, palvetab mingil viisil mõne abiallika poole.
91:6.5 (999.8) Ärge olge nii laisad, et palute Jumalal oma probleemid lahendada, kuid ärge kunagi kõhelge palumast temalt tarkust ja vaimujõudu, mis teid juhiks ja toetaks, kui te ise otsustavalt ja julgelt oma pakilisi probleeme lahendama asute.
91:6.6 (999.9) Palve on olnud religioosse tsivilisatsiooni arengus ja säilimises asendamatu ja tal on ka praegu suur panus ühiskonna edasises täiustamises ja vaimsustamises, kui palvetajad palvetavad teaduslike faktide, filosoofilise tarkuse, intellektuaalse siiruse ja vaimse usu valguses. Palvetage nii, nagu Jeesus oma jüngritele õpetas — ausalt, isetult, õiglaselt ja kahtlusteta.
91:6.7 (1000.1) Palve mõju palvetaja isiklikele vaimsetele kogemustele ei sõltu mingil määral palveldaja intellektuaalsest taipamisest, filosoofilisest meeleteravusest, sotsiaalsest või kultuuritasemest või muudest surelikest saavutustest. Usust kantud palvega kaasnevad psüühilised ja vaimsed seigad on otsesed, isiklikud ja kogemuslikud. Pole teist viisi, kuidas iga inimene võiks vaatamata kõigile muudele surelikele saavutustele nii tõhusalt ja otseselt läheneda selle maailma lävele, kus ta saab suhelda oma Loojaga, kus loodud-olend astub kontakti Looja reaalsusega, oma sisimas elava Mõttekohandajaga.
91:7.1 (1000.2) Müstika on igati kiiduväärt vahend, arendamaks teadlikkust Jumala kohalolekust, ent kui selle harrastamine viib sotsiaalsesse isolatsiooni ja kulmineerub usufanatismis, on see laiduväärt. Liigagi sageli on see, mida ülespiitsutatud müstik peab jumalikuks inspiratsiooniks, kerkinud tema enda meele sügavusest. Pühendunud meditatsioon soodustab küll tihti sureliku meele kontakti sisimas elava Kohandajaga, kuid sagedamini aitab sellele kaasa teiste olendite omakasupüüdmatu, kogu südamest tulev ja armastav teenimine.
91:7.2 (1000.3) Möödunud ajastute suured usuõpetajad ja prohvetid ei olnud äärmuslikud müstikud. Nad olid Jumalat tundvad mehed ja naised, kes teenisid Loojat kõige paremini isetult surelike ligimeste eest hoolt kandes. Jeesus viis sageli oma apostlid veidikeseks teistest eemale mõtisklema ja palvetama, kuid enamasti olid nad rahva seas ja teenisid inimesi. Inimese hing vajab nii vaimset kogemust kui ka vaimset kosutust.
91:7.3 (1000.4) Religioosne ekstaas on lubatav, kui see tuleneb tervetest allikatest, aga sagedamini on see puhtemotsionaalsetest mõjudest võrsunud kogemus, mitte sügavalt vaimne ilming. Usklikud ei tohiks pidada iga eredat psüühilist eelaimust ja intensiivset emotsionaalset kogemust jumalikuks ilmutuseks või vaimseks sõnumiks. Ehtsat vaimset ekstaasi seostatakse tavaliselt suure välise rahulikkuse ja peaaegu täiusliku emotsioonide ohjeldamisega. Ent tõeline prohvetlik nägemus on psüühikat ületav eelaimus. Niisugused kogemused ei ole hallutsinatsioonid ega transilaadsed ekstaasid.
91:7.4 (1000.5) Inimmeel võib reageerida niinimetatud inspiratsioonile, kui on tundlik kas alateadvuse üleskerkimise või üliteadvuse stimuleerimise suhtes. Mõlemal juhul näib inimesele, et teadvuse säärane avardumine on talle suuremal või vähemal määral võõras. Ohjeldamatu müstiline entusiasm ja metsik usuekstaas ei ole inspiratsiooni volikirjad, jumalikud volikirjad, milleks neid võidakse pidada.
91:7.5 (1000.6) Kõiki neid kummalisi müstilisi, ekstaatilisi ja ilmutuslikke usukogemusi saab tegelikkuses proovile panna, jälgides, kas inimene nende nähtuste mõjul:
91:7.6 (1000.7) 1. omandab parema ja terviklikuma füüsilise tervise;
91:7.7 (1000.8) 2. muutub oma intellektuaalses elus tegusamaks ja praktilisemaks;
91:7.8 (1000.9) 3. jagab oma usukogemust täielikumalt ja rõõmsamalt teistele;
91:7.9 (1000.10) 4. vaimsustab üha enam oma igapäevaelu, täites kohusetruult rutiinse sureliku eksistentsi tavalisi kohustusi;
91:7.10 (1001.1) 5. armastab ja hindab senisest rohkem tõde, ilu ja headust;
91:7.11 (1001.2) 6. hoiab alal kehtivaid sotsiaalseid, kõlbelisi, eetilisi ja vaimseid väärtusi;
91:7.12 (1001.3) 7. omandab parema vaimse taibu — jumalateadvuse.
91:7.13 (1001.4) Ent palve pole nende erakordsete usukogemustega päriselt seotud. Kui palve muutub ülearu ilutsevaks, kui see seisneb peaaegu täielikult kaunites ja ülevates mõtisklustes paradiislikust jumalikkusest, kaotab see suure osa oma sotsialiseerivast mõjust, kaldub müstitsismi ja viib eraklusse. Liigse omaette palvetamisega kaasneb teatav oht, mida saab vähendada ja ära hoida rühmaviisilise palvetamise ehk ühispalvustega.
91:8.1 (1001.5) Palvel on ka tõeliselt spontaanne aspekt, sest ürginimene leidis end palvetamast ammu enne seda, kui tal tekkis vähegi selge arusaam Jumalast. Varane inimene tavatses palvetada kahes erinevas olukorras: suures hädas olles tekkis tal vajadus abi otsida, rõõmu tundes väljendada oma rahulolu.
91:8.2 (1001.6) Palve ei ole välja kasvanud maagiast, kumbki tekkis teineteisest sõltumatult. Maagia oli katse kohandada Jumalust oma tingimustega, palve on püüd kohandada oma isiksust Jumaluse tahtega. Tõeline palve on ühtaegu kõlbeline ja usuline, maagia pole ei seda ega teist.
91:8.3 (1001.7) Palve võib kujuneda juurdunud tavaks; paljud palvetavad seepärast, et teised teevad nii. On neid, kes palvetavad, sest kardavad, et juhtub midagi kohutavat, kui nad oma palveid korrapäraselt ei loe.
91:8.4 (1001.8) Mõne inimese jaoks on palve rahulik tänuavaldus; teisele rühmaviisiline kiituse väljendus, ühispalvus; mõnikord imiteeritakse sellega kellegi teise usku, ehkki tõeline palve on loodud-olendi vaimse olemuse siiras ja usaldav suhtlus Looja kõikjal viibiva vaimuga.
91:8.5 (1001.9) Palve võib olla jumalateadvuse spontaanne väljendus või religioossete fraaside tähenduseta deklameerimine. See võib olla Jumalat tundvast hingest tulev ekstaatiline tänu või hirmust vallatud sureliku orjalik kuuletumine. Vahel on see vaimsete ihaluste pateetiline väljendus ja mõnikord lärmakas vagade fraaside karjumine. Palve võib olla rõõmus kiitus või alandlik andestuse palumine.
91:8.6 (1001.10) Palvetades võib paluda lapse kombel võimatut või küpse inimesena kõlbelist kasvu ja vaimujõudu. Võib paluda igapäevast leiba või väljendada kõigest südamest oma igatsust leida Jumal ja toimida tema tahte järgi. Tegu võib olla äärmiselt iseka palvega ning eheda ja üleva sooviga saavutada omakasupüüdmatu vendlus.
91:8.7 (1001.11) Palve võib olla vihane kättemaksuhüüd või halastav eespalve oma vaenlastele. See võib väljendada lootust muuta Jumalat või jõulist katset muuta iseennast. See võib olla eksinud patuse lömitav palve oletatavalt karmi Kohtuniku ees või elava ja armulise taevase Isa vabanenud poja rõõmuväljendus.
91:8.8 (1001.12) Mõte Jumalaga isiklikult oma asju arutada tekitab nüüdisaegses inimeses hämmeldust. Paljud on korrapärasest palvetamisest loobunud ja teevad seda üksnes harukordadel, häda sunnil. Inimene ei tohiks karta Jumalaga kõnelda, kuid ainult vaimne laps hakkaks Jumalat veenma või arvaks, et suudab teda muuta.
91:8.9 (1002.1) Tõelisel palvetamisel on ka reaalsed tulemused. Isegi linnud suudavad tõusvates õhuvooludes lauelda vaid väljasirutatud tiibadega. Palve ülendab inimest, sest viib teda universumi tõusvate vaimuvoolude najal edasi.
91:8.10 (1002.2) Tõeline palve toob vaimset kasvu, muudab hoiakuid ja annab rahulduse, mida pakub osadus jumalikkusega. See on jumalateadvuse spontaanne pahvak.
91:8.11 (1002.3) Jumal vastab inimese palvele, ilmutades talle rohkem tõde ning suurendades tema võimet hinnata ilu ja mõista headust. Palve on subjektiivne tegevus, kuid saavutab sideme vägevate objektiivsete reaalsustega inimkogemuse vaimsetel tasemetel; see on inimese tähendusrikas sirutumine üleinimlike väärtuste poole. See on kõige võimsam vaimse kasvu stiimul.
91:8.12 (1002.4) Sõnad ei ole palves olulised: need on vaid intellektuaalne kanal, milles vaimse palve jõgi juhtumisi voolab. Palve sõnaline väärtus on endamisi palvetamisel üksnes autosugestiivne, ühispalvuses sotsiosugestiivne. Jumal vastab hinge hoiakule, mitte sõnadele.
91:8.13 (1002.5) Palve ei ole konfliktidest pääsemise meetod, vaid pigem konfliktides toimiv arengustiimul. Paluge ainult väärtusi, mitte asju; arengut, mitte rahuldust.
91:9.1 (1002.6) Et teie palved oleksid tulemuslikud, peaksite arvestama järgmisi reegleid:
91:9.2 (1002.7) 1. palve on tõhus, kui te vaatate kõikehõlmava reaalsuse probleemidele siiralt ja julgelt vastu. Teil peab olema kosmilist visadust;
91:9.3 (1002.8) 2. te peate tõesti olema ammendanud inimlikud võimalused olukorda parandada. Te peate olema usin olnud;
91:9.4 (1002.9) 3. te peate loovutama oma meele iga soovi ja hinge iga ihaluse vaimse kasvu muundavasse embusesse. Peate olema kogenud tähenduste täiustumist ja väärtushinnangute ülenemist;
91:9.5 (1002.10) 4. te peate kõigest südamest soovima täita jumalikku tahet. Peate väljuma otsustamatuse ummikseisust;
91:9.6 (1002.11) 5. te ei tunnista üksnes Isa tahet ega soovi seda täita, vaid olete tingimusteta ja jõuliselt pühendunud Isa tahte tegelikule täitmisele;
91:9.7 (1002.12) 6. teie palve on suunatud ainuliselt jumalikule tarkusele, mis lahendab Paradiisitõusul ettetulevad puhtinimlikud probleemid — jumaliku täiuslikkuse saavutamisele;
91:9.8 (1002.13) 7. ja teil peab olema usku — elavat usku.
91:9.9 (1002.14) [Esitanud Urantia keskteeliste juht.]
Urantia raamat
92. Kiri
92:0.1 (1003.1) TEKKINUD religioon kuulus inimese evolutsioonilisse kogemusse loomulikult ammu enne seda, kui Urantiale hakati regulaarselt ilmutusi andma. Ent see loomulikku päritolu usund oli juba inimese looma ületavate vaimuannete vili. Arenev religioon kerkis aegamööda esile inimkonna kogemusliku elujärgu aastatuhandete jooksul tänu järgmistele ürginimest, barbarit ja tsiviliseeritud inimest mõjutanud tugevatele teguritele:
92:0.2 (1003.2) 1. palveldamisvaim—looma teadvusse ilmunud, tema võimeid ületav potentsiaal reaalsuse tajumiseks. Seda võiks nimetada inimese ürgalgseks Jumaluse vaistuks;
92:0.3 (1003.3) 2. tarkusevaim—palveldavas meeles avalduv kalduvus suunata oma jumaldav austus kõrgematesse väljenduskanalitesse ja üha avarduvatesse arusaamadesse Jumaluse reaalsusest;
92:0.4 (1003.4) 3. Püha Vaim—esmane ülimeele and, mis ilmneb alati igas bona fide inimisiksuses. See hoolitsus palveldada ihkava ja tarkust januneva meele eest loob temas võime tunnetada ise inimese ellujäämispostulaate, nii teoloogiliste mõistetena kui ka tegelike ja faktiliste isiklike kogemustena.
92:0.5 (1003.5) Nende kolme jumaliku abilise kooskõlastatud toime on täiesti piisav, et tekiks ja areneks arenguline religioon. Hiljem lisanduvad neile Mõttekohandajad, seeravid ja Tõe Vaim, kes kiirendavad religiooni arengut. Need jõud on toiminud Urantial juba ammu ja jäävad siia seniks, kuni planeet eksisteerib asustatud sfäärina. Neil jumalikel mõjutajatel pole seni olnud võimalust suurt osa oma potentsiaalist väljendada, see avaldub eelolevatel ajastutel, kui surelike religioon tõuseb aste-astmelt morontia väärtuste ja vaimse tõe taevalikesse kõrgustesse.
92:1.1 (1003.6) Religiooni arengut on vaadeldud alates varajastest hirmudest ja tontidest ning neile järgnenud paljudest arenguetappidest, kaasa arvatud aeg, mil püüti vaime algul sundida ja seejärel keelitada. Suguharude ebajumalatest kujunesid tootemid ja hõimu jumalad; maagilised väljendid said nüüdisaegseteks palveteks. Algul ohverdamiseks sooritatud ümberlõikamisi hakati hiljem teostama hügieenilisel eesmärgil.
92:1.2 (1003.7) Religioon arenes inimsoo metsikus lapsepõlves looduse kummardamisest tontide palveldamise kaudu ebajumalakummardamiseni. Tsivilisatsiooni koidikul võtsid rahvad omaks müstilisemad ja sümbolistlikumad uskumused. Kuid nüüd, küpsusele lähenedes, on inimkond peagi valmis hindama tõelist religiooni, isegi tõe enda ilmutuse algust.
92:1.3 (1004.1) Religioon tekib meele bioloogilise reaktsioonina vaimsetele uskumustele ja keskkonnale; see on viimane, mis ühes rassis hukkub või muutub. Usund on igal ajal ühiskonna reageering kõigele salapärasele. Religioon kui sotsiaalne institutsioon hõlmab riitusi, sümboleid, kultusi, pühakirju, altareid, pühamuid ja templeid. Kõigile religioonidele on iseloomulikud püha vesi, reliikviad, fetišid, amuletid, pidulikud ametirüüd, kellukesed, trummid ja preesterkond. Puhtarengulise päritoluga religiooni on võimatu maagiast või nõidusest täielikult lahutada.
92:1.4 (1004.2) Saladuslikkus ja võim on alati religioosseid tundeid ja hirme ergutanud, kuna emotsioonid on nende väljakujunemist tugevasti suunanud. Hirm on alati olnud põhiline religioosne stiimul. Hirm kujundab arengulise usundi jumalaid ja motiveerib vähearenenud usklike usuriitusi. Tsivilisatsiooni arenedes hakkavad hirmu mõjutama aukartus, imetlus, austus ja hingeline kooskõla, hiljem kahetsus ja meeleparandus.
92:1.5 (1004.3) Üks Aasia rahvas õpetas, et „Jumal on suur hirm”; see arusaam on välja kasvanud puhtarengulisest usundist. Jeesus, kõrgeimat tüüpi religioosse eluviisi ilmutaja, kuulutas, et „Jumal on armastus”.
92:2.1 (1004.4) Religioon on kõige jäigem ja järeleandmatum iniminstitutsioon, kuid kohaneb siiski pikaldaselt ühiskonnas toimuvate muutustega. Lõppkokkuvõttes kajastab arenguline religioon muutuvaid kombeid, mida omakorda on võib-olla mõjutanud ilmutatud religioon. Aeglaselt ja kindlalt, ehkki vastumeelselt järgneb religioon (palveldus) tarkusele — teadmistele, mida suunab kogemuslik mõistus ja valgustab jumalik ilmutus.
92:2.2 (1004.5) Usund klammerdub kommete külge; kõik olnu on iidne ja oletatavasti püha. Just sel ja mitte mingil muul põhjusel kasutati pronksi- ja rauaajastul veel pikka aega kivist tööriistu. See ütlus on ürikutes kirjas: „Ja kui sa teed mulle kivialtari, siis ära ehita seda tahutud kividest, sest peitli puudutus rüvetab selle!” Hindud süütavad ka tänapäeval oma altaritulesid algelise tuletikuga. Religiooni kogu arengu vältel on uudsust alati pühaduseteotuseks peetud. Sakrament ei tohi koosneda uuest ja tööstuslikult toodetud toidust, vaid kõige algelisemast toidusest: „Tulel küpsetatud liha ühes hapnemata leiva ja kibedate rohttaimedega”. Igat liiki ühiskonnatavad ja isegi seadused peavad vanadest vormidest kinni.
92:2.3 (1004.6) Kui nüüdisaegne inimene imestab, miks erinevate usundite pühakirjades on loetletud nii palju asju, mida tuleb pidada rõvedaks, peaks ta hetkeks mõtlema sellele, et iga järgmine põlvkond on kartnud loobuda sellest, mida nende esivanemad pühaks on pidanud. See, mis ühe põlvkonna silmis on rõve, võis kuuluda eelmiste põlvkondade heakskiidetud kommete, isegi usurituaalide hulka. Suur osa religioossetest vaidlustest tuleneb just lakkamatutest katsetest ühitada vanu, kuid laiduväärt toiminguid nüüdisaegse arenenud mõistusega — leida usutavaid seletusi iidsetest ja aegunud usutavadest kinnipidamise põhjendamiseks.
92:2.4 (1004.7) Kuid püüd religioosset arengut järsult kiirendada on siiski rumal. Rass või rahvas suudab arenenud usundist omaks võtta vaid seda, mis tema selle hetke arengutasemega piisavalt kokku sobib ja millega ta on võimeline kohanema. Religiooni arengu suunda ja kulgu mõjutavad sotsiaalsed, klimaatilised, poliitilised ja majanduslikud tingimused. Ühiskonna moraali ei määra usund ehk arenguline religioon, vaid pigem dikteerib rahva moraal tema religiooni vormid.
92:2.5 (1005.1) Rahvad võtavad uue võõra usundi vastu vaid pealiskaudselt, nad kohandavad seda oma kommete ja vanade usutavadega. Selle heaks näiteks on üks Uus-Meremaa hõim, kelle preestrid kuulutasid pärast ristiusu ametlikku vastuvõtmist, et on saanud Gabrielilt otsese ilmutuse, mille kohaselt olla Jumal just nende hõimu välja valinud ja andnud neile loa kombelõtvu seksuaalsuhteid pidada ning arvukaid teisi vanu ja laiduväärt kombeid säilitada. Ja kõik äsjapöördunud kristlased võtsid kohe omaks selle uue ja vähemnõudliku ristiusuvariandi.
92:2.6 (1005.2) Religioon on eri aegadel lubanud kõikvõimalikke vastandlikke ja järjekindlusetuid käitumisviise ning kunagi heaks kiitnud peaaegu kõike, mida praegu amoraalseks või patuseks peetakse. Südametunnistus ei ole iialgi olnud ega saa eales olema inimkäitumise kindel ja eksimatu õpetaja, kui see pole võtnud õppust kogemustest ega kasuta mõistuse abi. Südametunnistus ei ole inimhingega kõnelev jumalik hääl. See on vaid iga eksistentsietapi kommete moraalse ja eetilise sisu kokkuvõte; see väljendab kõigest inimese arvates ideaalset reageerimisviisi antud olukorras.
92:3.1 (1005.3) Inimkonna religiooni uurides tuleb vaadelda möödunud ajastute igandeid säilitavaid ühiskonnakihte. Inimesenäoliste jumalate kommetes kajastub nende inimeste kõlblus, kes säärased jumalused algselt lõi. Iidsed usundid ja mütoloogia kirjeldavad tõetruult ammu hääbunud rahvaste uskumusi ja traditsioone. Need muistsed kultuslikud tavad püsivad kõrvuti uute majandustavade ja ühiskonna arenguga ning näivad muidugi äärmiselt kohatud. Säilinud kultuslikud kombed annavad täpse pildi rassi varasematest usunditest. Pidage alati meeles, et kultused ei kujune välja mitte tõe avastamise, vaid pigem vastava usu levitamise eesmärgil.
92:3.2 (1005.4) Religioon on alati olnud suures osas riituste, rituaalide, austusavalduste, tseremooniate ja dogmade küsimus. Seda on tavaliselt varjutanud alalist pahandust tekitav eksitus, eksiarvamus, et ollakse väljavalitud rahvas. Kõik tähtsaimad usuideed — loitsimine, inspiratsioon, ilmutus, lepitus, kahetsus, lunastus, eestpalumine, ohverdamine, palvetamine, pihtimine, palveldamine, surmajärgne ellujäämine, sakrament, rituaal, väljaostmine, päästmine, heastamine, leping, rüvetatus, puhastamine, prohvetlikkus, pärispatt — pärinevad ürgse tondihirmu ajast.
92:3.3 (1005.5) Algeline usund ei ole midagi muud kui ainelise olemasolu eest peetava võitluse jätk, mis hõlmab ka hauatagust eksistentsi. Niisuguse usu kombed kujutasid endast enesesäilitamisvõitluse ülekandmist kujuteldavasse tontide maailma. Ent kui teil tekib kiusatus arengulist religiooni kritiseerida, olge ettevaatlik. Pidage meeles, et nii tõesti oli—see on ajalooline fakt. Ja meenutage, et ühegi idee jõud ei seisne selle kaheldamatuses või tõesuses, vaid pigem kaasahaaravuses.
92:3.4 (1006.1) Arengulises religioonis pole ruumi muutustele ega parandustele; erinevalt teadusest ei luba see endale edasiviivaid korrektiive. Arengulisest religioonist peetakse lugu, sest selle järgijad usuvad, et tegu on Tõega; „pühadele kord antud usk” peab olema teoreetiliselt lõplik ja eksimatu. Kultus avaldab arengule vastupanu, sest tõeline progress muudab või hävitab kindlasti kultuse enda; korrektiivid tuleb sellele alati peale sundida.
92:3.5 (1006.2) Loodususundi dogmasid võivad muuta ja ülendada vaid kaks mõju: aeglaselt arenevate kommete surve ja epohhilise ilmutuse tsükliline valgustus. Pole sugugi ime, et areng on olnud aeglane; muistsel ajal tapeti edumeelsed ja leidlikud inimesed nõidadena. Kultus arenes aeglaselt põlvkondi hõlmavate epohhide ja ajastuid vältavate tsüklitena. Kuid see liikus ikkagi edasi. Arenev tondiusk pani aluse ilmutusliku religiooni filosoofiale, mis lõpuks hävitas ebausu, ehkki sellest ise pärineb.
92:3.6 (1006.3) Religioon on paljuski pärssinud ühiskonna arengut, kuid selleta poleks olnud püsivat moraali ega eetikat, säilitamist väärivat tsivilisatsiooni. Usund on olnud suuresti ka ilmaliku kultuuri alusepanija: skulptuur sai alguse iidolite valmistamisest, arhitektuur templite ehitamisest, poeesia loitsimistest, muusika palvelauludest, draama vaimudelt juhiste saamiseks korraldatud etendustest, tants iga-aastastest usupidustustest.
92:3.7 (1006.4) Ent juhtides tähelepanu religiooni olulisele rollile tsivilisatsiooni arengus ja säilimises, tuleb märkida, et loomulik religioon pole tsivilisatsiooni üksnes edendanud ja säilitanud, vaid ka pärssinud ja halvanud. Usk on takistanud tootmistegevust ja majanduslikku arengut, raisanud tööjõudu ja pillanud kapitali; see pole just alati perekonda toetanud; see ei ole piisavalt soodustanud rahu ja head tahet; see on jätnud mõnikord hooletusse hariduse ja hoidnud tagasi teaduse arengut; see on elu liigselt vaesustanud surma väidetava rikastamise arvel. Arenguline religioon, inimese usund, on tõepoolest kõigis nendes ja ka paljudes muudes eksimustes, vigades ja väärsammudes süüdi, kuid säilitas ometi kultuurse eetika, tsiviliseeritud kõlbluse ja sotsiaalse kokkukuuluvuse ning võimaldas hilisemal ilmutuslikul religioonil neid paljusid arengulisi vajakajäämisi heastada.
92:3.8 (1006.5) Arenev religioon on olnud inimese kulukaim, kuid võrreldamatult tõhus institutsioon. Inimese usundit võib õigustada vaid arengulise tsivilisatsiooni seisukohalt. Kui inimene ei oleks arenenud loomast, poleks religiooni niisugusel arengulool mingit õigustust.
92:3.9 (1006.6) Religioon hõlbustas kapitali kogunemist ja edendas teatud tegevusalasid. Preestrite küllaldane vaba aeg aitas kaasa kunsti ja teadmiste arengule — kõik varased eetikaalased vead olid inimsoole lõppkokkuvõttes väga kasulikud. Šamaanid, nii ausad kui ka ebaausad, läksid palju maksma, kuid olid kõike seda väärt, mis nende peale kulutati. Parasiitlikest preesterkondadest said alguse kutseoskusi nõudvad ametid ja teadus ise. Religioon edendas tsivilisatsiooni ja kindlustas sotsiaalse järjepidevuse; see on igal ajastul olnud ühiskonna kõlbluspolitseiks. Usund tagas selle inimliku distsipliini ja enesekontrolli, mis tegi võimalikuks tarkuse. Religioon on arengu tõhus piits, mis sunnib loidu ja kannatavat inimkonda halastamatult talle omasest loomulikust intellektuaalsest inertsusest edasi mõistuse ja tarkuse kõrgematele tasemetele.
92:3.10 (1006.7) Looma tasemelt kõrgemale tõustes saadud püha pärandit, arengulist religiooni, peavad ka edaspidi täiustama ja õilistama ilmutusliku religiooni pidev tsensuur ning tõelise teaduse kuum sulatusahi.
92:4.1 (1007.1) Ilmutus on evolutsiooniline, kuid alati progressiivne. Maailmaajaloo ajastute vältel on religioossed ilmutused üha avardunud ja muutunud järjest valgustuslikumaks. Ilmutuse ülesandeks on evolutsiooni käigus järjestikku tekkivaid usundeid sortida ja tsenseerida. Ent ilmutus suudab arengulisi usundeid ülendada ja täiustada vaid siis, kui need jumalikud külastused toovad õpetusi, mis ei jää nende esitamise ajastu ideedele ja hoiakutele liiga kaugeks. Seega peab ilmutus olema ja ongi alati arenguga seotud. Ilmutuslikku religiooni piirab alati inimese vastuvõtuvõime.
92:4.2 (1007.2) Ent hoolimata silmnähtavatest seostest või kõrvalekalletest on ilmutuslikele religioonidele alati iseloomulik usk mõnesse lõpliku väärtusega Jumalusse ja mingisse kontseptsiooni isiksuse identiteedi säilimisest pärast surma.
92:4.3 (1007.3) Arenguline religioon on sentimentaalne ja ebaloogiline. See on inimese reageering hüpoteetilise tontide maailma usule — inimlik usurefleks, mis on tekkinud tundmatu avastamisest ja hirmust selle ees. Ilmutusliku religiooni esitab tõeline vaimumaailm, see on üliintellektuaalse kosmose vastus surelike ihale uskuda universumi Jumalusi ja neist sõltuda. Arenguline religioon kirjeldab inimkonna ringikujulisi kobamisi tõe otsinguil, ilmutuslik religioon ongi see tõde.
92:4.4 (1007.4) Religioosseid ilmutusi on toimunud palju kordi, kuid vaid viis neist on olnud epohhilise tähtsusega. Need olid:
92:4.5 (1007.5) 1. Dalamatia õpetused. Tõelist kontseptsiooni Esimesest Allikast ja Keskmest levitasid Urantial esimesena sadakond Vürst Caligastia kaaskonna kehalist liiget. See avarduv Jumaluse-ilmutus kestis enam kui kolmsada tuhat aastat, kuni sellele tegi järsu lõpu planeedi lahkulöömine ja õppetöö katkemine. Dalamatia ilmutuse mõju läks kogu maailmale peaaegu täielikult kaduma, säilides vaid Vani töös. Isegi nodiidid olid Aadama saabumise ajaks selle tõe unustanud. Kõigist sadakonnalt õpetust saanutest hoidsid punased inimesed seda kõige kauem alal, kuid indiaani religioonis oli Suure Vaimu idee vaid ähmane mõiste, mida kokkupuude ristiusuga tunduvalt selgitas ja tugevdas;
92:4.6 (1007.6) 2. Eedeni õpetused. Aadam ja Eeva kirjeldasid arenevatele rahvastele taas kontseptsiooni kõige Isast. Esimese Eedeni elukorra katkemine peatas Aadama ilmutuse veel enne, kui see oli päriselt alatagi jõudnud. Ent Aadama nurjunud õpetustööd jätkasid setiidi preestrid ja mõni neist tõdedest ei ole kunagi maailmale päriselt kaduma läinud. Setiitide õpetused mõjutasid kogu Vahemere idaranniku religiooni arengusuunda. Kuid aastaks 2500 enne Kristust oli inimkond Eedeni päevil esitatud ilmutuse suures osas silmist lasknud;
92:4.7 (1007.7) 3. Saalemi Melkisedek. See eriolukordades tegutsev Nebadoni Poeg juhatas sisse kolmanda tõeilmutuse Urantial. Õpetuse põhilised nõuded olid usaldus ja usk. Ta õpetas Jumala kõikvõimsat headust usaldama ning kuulutas, et usu kaudu teenivad inimesed endale Jumala soosingu. Tema õpetused segunesid järk-järgult mitme arengulise usundi uskumuste ja tavadega ning kujunesid lõpuks neiks religioosseteks süsteemideks, mis leidusid Urantial esimese aastatuhande algul pärast Kristust.
92:4.8 (1008.1) 4. Jeesus Naatsaretlane. Kristus Miikael esitas kontseptsiooni Jumalast kui Kõiksest Isast Urantiale neljandat korda ja see õpetus on sellest ajast saadik üldjoontes püsima jäänud. Tema õpetuse sisuks oli armastus ja teenimine, armastav palveldamine, millega loodud-olendist poeg vastab vabatahtlikult ja tunnustavalt Jumala, oma Isa armastavale hoolele. Need loodud-olenditest pojad teenivad vabal tahtel oma vendi, mõistes rõõmuga, et teenivad ühtlasi Jumal-Isa;
92:4.9 (1008.2) 5. Urantia kirjad. Kirjad, mille hulka kuulub ka käesolev kiri, on seni kõige viimane Urantia surelikele antud tõeilmutus. Need kirjad erinevad kõigist eelmistest ilmutustest selle poolest, et ei ole ühe universumiisiksuse töö, vaid paljude olendite koostatud. Kuid Kõikse Isa juurde jõudmiseni ei ole ükski ilmutus kunagi täielik. Kõik muud taevased hoolekanded on vaid osalised, ajutised ja tegelikult kohandatud kohalikele aja ja ruumi tingimustele. Ehkki niisugused mööndused võivad kõigi ilmutuste otsest jõudu ja autoriteeti kahandada, on Urantiale saabunud aeg, mil sellised avameelsed avaldused on soovitatavad isegi juhul, kui need nõrgestaksid selle viimse Urantia surelikele rassidele antud tõeilmutuse tulevast mõju ja autoriteeti.
92:5.1 (1008.3) Arengulise usundi puhul arvatakse, et jumalad eksisteerivad inimnäolistena, ilmutuslik usund õpetab inimestele, et nad on Jumala pojad — loodud ka ise jumalikkuse piiritletud kuju järgi; ilmutuse õpetustest ja arengu tulemustest tekkinud liituskumustes on Jumala kontseptsioonis segunenud järgmised komponendid:
92:5.2 (1008.4) 1. arenguliste kultuste varasemad ideed;
92:5.3 (1008.5) 2. ilmutusliku religiooni ülevad ideaalid;
92:5.4 (1008.6) 3. suurte usujuhtide, prohvetite ja inimkonna õpetajate isiklikud seisukohad.
92:5.5 (1008.7) Enamiku suurtest usulistest epohhidest on juhatanud sisse mõne silmapaistva isiksuse elu ja õpetused, enamik ajaloo märkimisväärseid kõlbelisi liikumisi on tekkinud kellegi eestvedamisel. Ja inimesed on alati kaldunud juhti hardalt austama, isegi juhul, kui tema õpetused selle all kannatavad: austama tema isiksust, kaotades silmist tõed, mida ta kuulutas. Ja sellel on omad põhjused: areneva inimese südames on instinktiivne igatsus kõrgelt ja väljastpoolt abi saada. Seda ihalust on vaja, et saada eelaimust Planeedivürsti ja hiljem Aineliste Poegade ilmumisest planeedile. Urantial on inimene neist üleinimlikest juhtidest ja valitsejatest ilma jäetud ning seetõttu püüab ta pidevalt kaotatut tasa teha, ümbritsedes oma inimlikke juhte legendidega nende üleloomulikust päritolust ja imepärasest elust.
92:5.6 (1008.8) Paljud rahvad on pidanud oma juhte, kelle elukäik on tihedalt täis imepäraseid juhtumusi, neitsist sündinuiks. Need rahvarühmad ootavad igavesti oma juhi tagasitulekut. Kesk-Aasia hõimud ootavad ikka veel Tšinghis-khaani naasmist, Tiibetis, Hiinas ja Indias on oodatuks Buddha, islamimaadel Muhamed, indiaanlaste seas Hesunanin Onamonalonton, heebrealastel eeskätt Aadam kui aineline valitseja. Babüloonias elas legend Aadamast kui Jumala pojast, inimese ja Jumala vahelisest ühenduslülist, edasi jumal Mardukis. Pärast Aadama ilmumist maa peale oli maailma rahvastel niinimetatud Jumala poegi üsna palju.
92:5.7 (1009.1) Ent vaatamata ebausklikule aukartusele, mida nende vastu sageli tunti, jääb tõsiasjaks, et need õpetajad olid ajalikud isikud-tugipunktid, kellele toetusid ilmutatud tõe hoovad, mis inimkonna moraali, filosoofiat ja religiooni edasi viisid.
92:5.8 (1009.2) Inimajaloo miljoni aasta jooksul on Urantial olnud sadu usujuhte Onagarist guru Nanakini. Selle aja vältel on usutões ja vaimses usus olnud palju tõuse ja mõõnu ning Urantia religiooni iga taassündi on seostatud mõne usujuhi elu ja õpetustega. Uuema aja õpetajaid vaadeldes on ehk mõttekas rühmitada nad Aadama-järgse Urantia seitsmesse tähtsamasse usuepohhi:
92:5.9 (1009.3) 1. setiitide periood. Setiidi preestritest, kes Amosadi juhtimisel taas esile kerkisid, said Aadama-järgsel perioodil suured õpetajad. Nad tegutsesid kõikjal andiitide maadel ning nende mõju püsis kõige kauem kreeklaste, sumerite ja hindude seas. Viimati nimetatute hulgas püsivad nad hindu usu braahmanitena tänini. Setiidid ja nende poolehoidjad ei lasknud Aadama ilmutatud Kolmsuse kontseptsiooni kunagi päriselt kaduma minna;
92:5.10 (1009.4) 2. Melkisedeki misjonäride ajajärk. Urantia religiooni mõjutasid üsna suurel määral nende õpetajate jõupingutused, keda lähetas Machiventa Melkisedek, kui ta peaaegu kaks tuhat aastat enne Kristust Saalemis elas ja õpetas. Misjonärid kuulutasid, et Jumala soosingu pälvib usu kaudu, ja nende õpetused, mis ei sünnitanud küll otseselt uusi usundeid, lõid siiski aluse, millele hilisemad tõeõpetajad püstitasid Urantia usundid;
92:5.11 (1009.5) 3. Melkisedeki-järgne ajajärk. Kuigi sel perioodil õpetasid nii Amenhotep kui ka Ehnaton, oli Melkisedeki-järgse ajajärgu silmapaistvaim usugeenius Vahemere idaranniku ühe beduiinirühma juht, heebrea religiooni looja Mooses. Mooses õpetas monoteismi. Ta ütles: „Kuula, oo Iisrael, meie Issand Jumal on ainus Jumal” ja „Issand on Jumal. Ei ole ühtki teist jumalat peale tema.” Ta püüdis järjekindlalt oma rahva seast välja juurida tondikultuse jäänuseid, nähes sellega tegelejatele ette isegi surmanuhtluse. Moosese järeltulijad moonutasid monoteismi, kuid pöördusid hiljem paljude tema õpetuste juurde tagasi. Moosese suurus seisnes tema tarkuses ja terases mõistuses. Leidus ka ülevamaid Jumala kontseptsioone, kuid kellelgi ei õnnestunud kunagi ajendada suuri rahvahulki neid arenenud uskumusi omaks võtma;
92:5.12 (1009.6) 4. kuues sajand enne Kristust. Sel ühel suurimal religioosse ärkamise sajandil, mis Urantial kunagi on olnud, tõusid paljud inimesed tõtt kuulutama. Nende seast tuleb nimetada Gautamat, Kong Fuzit, Laozid, Zarathustrat ja džainismi õpetajaid. Gautama õpetused on laialt levinud Aasias, miljonid inimesed austavad teda hardalt Buddhana. Kong Fuzi oli hiinlaste moraalile sama tähtis kui Platon kreeka filosoofiale ja ehkki mõlemad õpetused äratasid usulist vastukaja, ei olnud kumbki mees rangelt võttes usuõpetaja; Laozi nägi Taos rohkem Jumalat kui Kong Fuzi inimlikkuses või Platon idealismis. Zarathustra oli küll väga mõjutatud tol ajal valdava duaalse spiritismi hea ja halva kontseptsioonist, kuid samal ajal ülendas ta selgelt ideed ühest igavesest Jumalusest ja lõppkokkuvõttes saabuvast valguse võidust pimeduse üle;
92:5.13 (1010.1) 5. esimene sajand pärast Kristust. Jeesus Naatsaretlane alustas tööd usuõpetajana Ristija Johannese rajatud kultuse raames ning liikus paastudest ja vorminõuetest võimalikult kaugele edasi. Lisaks Jeesusele olid selle ajajärgu suurimad õpetajad Paulus Tarsosest ja Philon Aleksandriast. Nende usukontseptsioonidel on olnud Kristuse nime kandva usu arengus määrav tähtsus;
92:5.14 (1010.2) 6. kuues sajand pärast Kristust. Muhamed pani aluse usundile, mis oli ülem paljudest tolle aja usutunnistustest. Ta protesteeris võõramaiste usundite sotsiaalsete nõudmiste ja oma rahva usuelu seosetuse vastu;
92:5.15 (1010.3) 7. viieteistkümnes sajand pärast Kristust. See periood oli tunnistajaks kahele usuliikumisele: ühtse ristiusu lagunemisele õhtumaal ja uue usundi sünteesile hommikumaal. Euroopas oli ühiskonnastatud ristiusk omandanud sellise jäikuse, et selle edasine kasv ja terviklikkus olid ühitamatud. Idamaal sünteesis Nanak koos oma poolehoidjatega islami, hinduismi ja budismi alusel sikhismi, Aasia ühe arenenuima usundi.
92:5.16 (1010.4) Urantia tulevikku iseloomustab kahtlemata usutõe, Jumala isaduse ja kõigi loodudolendite vendluse õpetajate ilmumine. Kuid loodame, et nende tulevaste prohvetite innukad ja siirad jõupingutused ei ole suunatud niivõrd religioonidevaheliste tõkete tugevdamisele, kui just vaimse palveldava usuvendluse edendamisele nende Satania Urantiale nii iseloomulike erinevate intellektuaalsete religioonide pooldajate vahel.
92:6.1 (1010.5) Urantia kahekümnenda sajandi religioonid pakuvad huvitavat pilti inimese palveldamisaje arengust ühiskonnas. Paljud usundid on pärast tondikultuse aega väga vähe edasi liikunud. Aafrika pügmeedel puuduvad usulised reageeringud kui eraldi reageeringuliik, ehkki mõned neist usuvad veidi vaimukeskkonda. Nad on tänapäeval tasemel, millel ürginimene oli religiooni arengu hakul. Algelise religiooni põhiuskumus oli ellujäämine pärast surma. Idee isikulise Jumala palveldamisest näitab arengulist edasiminekut, isegi ilmutuse esimest etappi. Dajakkidel olid arenenud välja vaid kõige algelisemad usutavad. Märksa hilisemate eskimote ja indiaanlaste kontseptsioonid Jumalast olid samuti väga napid, nad uskusid hingedesse ja neil oli ebamäärane ettekujutus mingil viisil ellujäämisest pärast surma. Tänapäeva Austraalia põliselanikud tunnevad vaid tondihirmu ja kardavad pimedust ning austavad tahumatul moel oma esivanemaid. Suuludel on tondihirmu ja ohverdamistega religioon alles tekkimas. Paljud Aafrika hõimud ei ole religiooni arengus ebajumalate etapist kaugemale jõudnud, hoolimata kristlaste ja moslemite misjonitööst. Ent mõned inimrühmad on juba kaua kinni hoidnud monoteismi ideest, näiteks kunagised traaklased, kes uskusid ka surematusse.
92:6.2 (1010.6) Urantial liiguvad arenguline ja ilmutuslik religioon kõrvuti edasi, segunedes ja liitudes mitmesugusteks religioosseteks süsteemideks, mis käesolevate kirjade koostamise ajal maailmas leiduvad. Need Urantia kahekümnenda sajandi usundid on:
92:6.3 (1011.1) 1. hinduism — kõige iidsem;
92:6.4 (1011.2) 2. heebrea religioon;
92:6.5 (1011.3) 3. budism;
92:6.6 (1011.4) 4. konfutsianism;
92:6.7 (1011.5) 5. taoistlikud uskumused;
92:6.8 (1011.6) 6. zoroastrism;
92:6.9 (1011.7) 7. šintoism;
92:6.10 (1011.8) 8. džainism;
92:6.11 (1011.9) 9. ristiusk;
92:6.12 (1011.10) 10. islam;
92:6.13 (1011.11) 11. sikhism — kõige hilisem.
92:6.14 (1011.12) Iidsete aegade kõige arenenumad usundid olid judaism ja hinduism, mis on religiooni arengu kulgu vastavalt õhtumaal ja hommikumaal oluliselt mõjutanud. Nii hindud kui ka heebrealased uskusid, et nende usund on inspireeritud ja ilmutatud ning et kõik teised usundid on tõelise usu mandunud vormid.
92:6.15 (1011.13) India jaguneb hindude, sikhide, moslemite ja džainistide vahel, kes kõik kirjeldavad Jumalat, inimest ja universumit oma ettekujutuse kohaselt. Hiina järgib taoistlikke ja konfutsianistlikke õpetusi, Jaapanis on au sees šintoism.
92:6.16 (1011.14) Suured rahvusvahelised, erinevaid rasse hõlmavad usud on juudiusk, budausk, ristiusk ja islam. Budism ulatub Sri Lankast ja Birmast läbi Tiibeti ja Hiina Jaapanini. See on suutnud kohanduda paljude rahvaste kommetega ning olnud võrreldav vaid ristiusuga.
92:6.17 (1011.15) Heebrea religioon kujutab endast filosoofilist üleminekut polüteismilt monoteismile, see on arenguliste ja ilmutuslike religioonide vaheline evolutsiooniline vahelüli. Heebrealased olid ainus lääne rahvas, kes järgnes oma varajastele arengulistele jumalatele otse ilmutusliku Jumalani. Ent seda tõde hakati laialdaselt omaks võtma alles Jesaja ajal, kes õpetas taas rahvusliku jumaluse ja Kõikse Looja segaideed: „Oo Vägede Issand, Iisraeli Jumal, sina üksi oled Jumal; sina oled teinud taeva ja maa.” Kunagi oli õhtumaa tsivilisatsiooni püsimajäämise lootus heebrea ülevatel headusekontseptsioonidel ja helleni arenenud ilukontseptsioonidel.
92:6.18 (1011.16) Ristiusk on Kristuse elu ja õpetuste religioon, mis põhineb judaismi teoloogial ja mida on hiljem mõjutanud mõne zoroastrismi ja Kreeka filosoofilise õpetuse assimileerimine. Selle on sõnastanud eeskätt kolm inimest, Philon, Peetrus ja Paulus, ning see on läbinud pärast Pauluse aega palju arenguastmeid ja õhtumaale nii omaseks saanud, et on üsna loomulik, kui paljud rahvad väljaspool Euroopat peavad ristiusku võõra Jumala võõraks ilmutuseks võõrasmaalastele.
92:6.19 (1011.17) Islam on Põhja-Aafrika, Vahemere idaranniku ja Kagu-Aasia usulis-kultuuriline ühenduslüli. Islami muutis monoteistlikuks just juudi teoloogia koos hilisemate ristiusuõpetustega. Muhamedi järgijad komistasid arenenud õpetustele Kolmsusest, nad ei suutnud kolmest jumalikust isiksusest ja ühest Jumalusest kõnelevast doktriinist aru saada. Arengulist meelt on alati raske panna kõrgemat ilmutatud tõde äkki vastu võtma. Inimene on arenguline loodud-olend ja peab oma religiooni omandama eeskätt arengulisel teel.
92:6.20 (1012.1) Esivanemate kummardamine oli kunagi usu arengu otsustavaks edusammuks, kuid on hämmastav ja samas kahetsusväärne, et see algeline kontseptsioon on Hiinas, Jaapanis ja Indias püsinud kõigis nende maade suhteliselt kõrgele arenenud õpetustes, näiteks budismis ja hinduismis. Õhtumaal arenes esivanemate kummardamine oma rahva jumalate austamiseks ja rahvuslikele kangelastele lugupidamise avaldamiseks. Kahekümnendal sajandil ilmneb see hardalt oma kangelasi austav natsionalistlik religioon erinevates radikaalsetes ja natsionalistlikes ilmalikes õpetustes, mis on iseloomulikud paljudele õhtumaa rassidele ja rahvastele. Umbes samasugust suhtumist võib kohata ka inglise keelt kõnelevate rahvaste suurtes ülikoolides ja suuremates tööstusringkondades. Neile kontseptsioonidele on üsna lähedane idee, et religioon on vaid „ühine hea elu otsimine”. „Rahvuslikud usundid” ei ole midagi muud kui tagasipöördumine Rooma keisri varajase kummardamise ja šintoismi juurde — riigi kui keisri perekonna kummardamise juurde.
92:7.1 (1012.2) Religioon ei saa kunagi teaduslikuks faktiks. Filosoofia võib küll tugineda teaduslikele alustele, kuid religioon jääb alati kas arenguliseks või ilmutuslikuks või kombinatsiooniks neist mõlemast, nagu see on tänapäeva maailmas.
92:7.2 (1012.3) Uusi usundeid ei saa leiutada, nad kas kujunevad välja või ilmutatakse äkki. Kõik uued arengulised religioonid on vaid vanade uskumuste edasijõudnud väljendused, uued kohanemised ja õigeksseadmised. Vana ei lakka olemast, see on vaid uuega ühte sulanud, nii nagu sikhism tärkas ja puhkes õitsele hinduismi, budismi, islami ja muude nüüdisaja kultuste pinnasest ja vormelitest. Algeline religioon oli väga demokraatlik, ürginimene andis ja võttis pikemalt mõtlemata ideid laenuks. Alles ilmutusliku religiooniga kaasnes autokraatlik ja sallimatu religioosne isekus.
92:7.3 (1012.4) Kõik Urantia usundid on head, kui nad toovad inimese Jumala juurde ja annavad talle arusaamise Isast. Iga usklike rühm eksib, kui peab oma usutunnistust Tõeks, niisugune hoiak kõneleb pigem religioossest upsakusest kui veendunud usust. Igal Urantia usundil tasuks uurida ja üle võtta teistes usundites sisalduvate tõdede paremikku, sest need kõik sisaldavad tõde. Usutegelased teeksid targasti, kui laenaksid parimat osa oma naabrite elavast vaimsest tõest, selle asemel, et mõista hukka nende religiooni halvimat osa, püsivat ebausku ja aegunud rituaale.
92:7.4 (1012.5) Kõik usundid on tekkinud inimese erinevatest intellektuaalsetest reageeringutest samale vaimsele juhatusele. Ei maksa loota, et kunagi saavutatakse usutunnistuste, dogmade ja rituaalide ühetaolisus, sest need on intellektuaalsed; ometi võib saavutada ja kunagi saavutataksegi ühtsus kõigi Isa tõelises palveldamises, sest see on vaimne. Ja on igavene tõde, et vaimus on kõik inimesed võrdsed.
92:7.5 (1012.6) Algeline religioon oli suures osas teadlikkus ainelistest väärtustest, kuid tsivilisatsioon kõrgendab religioosseid väärtushinnanguid, sest tõeline religioon on enese pühendamine tähendusrikaste ja kõrgeimate väärtuste teenimisele. Usundi arenedes kujuneb eetika moraalifilosoofiaks ja kõlblus enesedistsipliiniks kõrgeimate tähenduste ja ülimate väärtuste, jumalike ja vaimsete ideaalide alusel. Nii saab usust spontaanne ja oivaline pühendumine, truu armastuse elav kogemus.
92:7.6 (1013.1) Religiooni kvaliteeti näitavad:
92:7.7 (1013.2) 1. väärtuste tase — ustavus;
92:7.8 (1013.3) 2. tähenduste sügavus — üksikisikus nende kõrgeimate väärtuste idealistliku hindamise võime äratamine;
92:7.9 (1013.4) 3. pühendumise intensiivsus — mil määral neile jumalikele väärtustele pühendutakse;
92:7.10 (1013.5) 4. isiksuse tõkestamatu progress sellel idealistliku vaimse elu kosmilisel teel, arusaamine endast kui Jumala pojast ja lõputust edenemisest universumi kodanikuna.
92:7.11 (1013.6) Religioossed tähendused arenevad eneseteadvuses edasi, kui laps kannab usu kõikvõimsusse oma vanematelt üle Jumalale. Kogu religioosne kogemus sõltub suures osas sellest, kas vanema-lapse suhtes domineerib hirm või armastus. Orjadel on alati olnud väga raske oma hirmu isanda ees Jumala-armastuse kontseptsioonidesse üle kanda. Tsivilisatsioon, teadus ja arenenud usundid peavad vabastama inimkonna neist hirmudest, mis on tekkinud kartusest loodusnähtuste ees. Nii peaks suurem valgustatus vabastama haritud sureliku Jumalusega suhtlemisel vajadusest vahendajate järele.
92:7.12 (1013.7) Need vahepealsed ebajumalakummardamisena avalduvad kõhkluseajad, kui austus kandub inimlikult ja nähtavalt jumalikule ja nähtamatule, on vältimatud, kuid neid peaks lühendama teadlikkus sisimas elava jumaliku vaimu abistavast toetusest. Vaatamata sellele pole inimest sügavalt mõjutanud ainult tema Jumalusekontseptsioonid, vaid ka nende kangelaste iseloom, keda ta on otsustanud austada. On väga kahetsusväärne, et need, kes on hakanud austama jumalikku ülestõusnud Kristust, on jätnud kahe silma vahele inimese, vapra ja julge kangelase Joosua ben Joosepi.
92:7.13 (1013.8) Nüüdisaegne inimene tunnetab religiooni adekvaatselt, kuid austusväärseid kombeid häirivad ja seavad halba valgusesse kiirenenud sotsiaalsed muutused ja enneolematu teaduse areng. Mõtlevad mehed ja naised soovivad, et religioon määratletaks uuesti, ja see nõue sunnib religiooni end ümber hindama.
92:7.14 (1013.9) Praegu on inimene silmitsi ülesandega hinnata ühe põlvkonna jooksul rohkem inimväärtusi ümber, kui seda on tehtud kahe tuhande aasta jooksul. Ja see mõjutab ühiskonna suhtumist religiooni, sest religioon on samal ajal nii elu- kui ka mõtteviis.
92:7.15 (1013.10) Tõeline religioon peab alati olema ühtaegu kõigi kestvate tsivilisatsioonide igavene vundament ja teed näitav täht.
92:7.16 (1013.11) [Esitanud Nebadoni Melkisedek.]
Urantia raamat
93. Kiri
93:0.1 (1014.1) MELKISEDEKEID tuntakse kõikjal kui eriolukorras tegutsevaid Poegi, kes on kohaliku universumi maailmades seotud hämmastavalt paljude tegevusvaldkondadega. Kui tekib mingi erakorraline probleem või üritatakse midagi ebatavalist, võtab ülesande enda peale üsna sageli mõni Melkisedek. Melkisedek-Poegade võime tegutseda eriolukordades ja universumi väga mitmesugustel tasanditel, isegi isiksuse avaldumise füüsilisel tasemel, on iseloomulik kogu nende klassile. Nii lai isiksuse muundumisulatus on veel ainult Elukandjatel.
93:0.2 (1014.2) Melkisedekid kui universumi pojaseisuse klass on Urantial ülimalt aktiivne olnud. Nende kaheteistkümneliikmeline korpus teenis koos Elukandjatega. Varsti pärast Caligastia lahkulöömist sai see kaheteistkümneliikmeline korpus teie maailma hooldajaks ja ta oli võimul kuni Aadama ja Eeva ajani. Need kaksteist Melkisedekit pöördusid pärast Aadama ja Eeva üleastumist Urantiale tagasi ja olid seejärel taas planeedi hooldajad kuni päevani, mil Jeesus Naatsaretlasest sai Inimese Pojana Urantia titulaarne Planeedivürst.
93:1.1 (1014.3) Aadama Urantia-missiooni nurjumisele järgnenud aastatuhandetel ähvardas ilmutatud tõde väljasuremine. Intellektuaalselt liikusid inimrassid küll edasi, aga vaimselt olid aegamööda pinda jalge alt kaotamas. Ligikaudu 3000 a eKr oli Jumala mõiste inimeste meeles väga ähmaseks muutunud.
93:1.2 (1014.4) Kaksteist Melkisedekit-hooldajat teadsid Miikaeli eelseisvast annetumisest nende planeedile, kuid ei aimanud, millal see juhtub. Seetõttu kogunesid nad pühalikule koosolekule ja esitasid Edentia Kõigekõrgematele palve, et tõe valguse alalhoidmise eest Urantial hoolitsetaks. Palve võeti päevakorrast maha volitusega, mille põhjal „asjade juhtimine Satania planeedil 606 on täielikult Melkisedekitehooldajate kätes”. Seejärel pöördusid hooldajad abi saamiseks Melkisedek-Isa poole, kuid said vastuseks vaid teate, et nad peaksid tõde enese valitud viisil alal hoidma „kuni annetuva Poja saabumiseni”, kes „päästaks planeedi õigusalused kaotsimineku ja ebamäärasuse eest”.
93:1.3 (1014.5) Olles nii täiesti omapead tegutsema jäetud, võttis Machiventa Melkisedek, üks planeedi kaheteistkümnest hooldajast, nõuks teha seda, mida oli kogu Nebadoni ajaloo jooksul tehtud vaid kuus korda: isikustuda maakeral ajutiselt selle maailma inimesena, annetada end eriolukorras tegutseva Pojana maailma eest hoolt kandma. Selleks ettevõtmiseks andsid talle loa Salvingtoni valitsusvõimud. Machiventa Melkisedeki tegelik kehastumine toimus Palestiinas, hilisema Saalemi linna lähedal. Kogu selle Melkisedek-Poja ainestamise teostasid planeedi hooldajad koostöös Elukandjatega, mõne Füüsilise Meisterjuhtijaga ja teiste Urantial asuvate taevaste isiksustega.
93:2.1 (1015.1) Machiventa annetati inimkonnale 1973 aastat enne Jeesuse sündi. Tema tulek ei olnud vaatemänguline sündmus, ükski inimsilm ei näinud tema kehastumist. Surelik inimene nägi teda esmakordselt sel sündmusrikkal päeval, mil ta astus sumeri päritolu kaldea karjuse Amdoni telki. Ja ta väljendas oma missiooni karjusele lihtsate sõnadega: „Mina olen Melkisedek, El Elyoni, Kõigekõrgema, ühe ja ainsa Jumala preester.”
93:2.2 (1015.2) Kui karjus oli hämmastusest toibunud ja võõra paljude küsimustega üle külvanud, kutsus ta Melkisedeki endaga õhtust sööma. See oli esimene kord, mil Machiventa sõi oma pika universumikarjääri jooksul ainelist toitu — toidust, mis pidi teda kosutama kogu tema üheksakümne nelja aasta pikkuse ainelise olendi elu vältel.
93:2.3 (1015.3) Kui nad sel ööl tähtede all vestlesid, alustas Melkisedek oma tõeilmutamismissiooni Jumala reaalsusest, pöördudes käeviipega Amdoni poole ja öeldes: „El Elyon, Kõigekõrgem, on taevalaotuse tähtede ja ka meie elupaiga maakera jumalik looja ning taeva ülim Jumal.”
93:2.4 (1015.4) Mõne aastaga koondas Melkisedek enda ümber rühma õpilasi, jüngreid ja usklikke, kellest sai hilisema Saalemi kogukonna tuumik. Peagi tunti teda kõikjal Palestiinas El Elyoni, Kõigekõrgema preestrina ja Saalemi targana. Mõned ümbruskonna hõimud nimetasid teda sageli Saalemi šeigiks või kuningaks. Saalem oli paik, millest sai pärast Melkisedeki kadumist Jebuse linn, hilisem Jeruusalemm.
93:2.5 (1015.5) Välimuselt meenutas Melkisedek tolleaegseid rassiliselt segunenud nodiite ja sumereid, ta oli umbes saja kaheksakümne sentimeetri pikkune ja aukartustäratavalt rühikas. Lisaks kaldea keelele rääkis ta veel kuute keelt. Ta käis riides umbes samamoodi nagu Kaanani preestrid, kuid kandis rinnal kolme kontsentrilise ringiga embleemi, Satania Paradiisi-Kolmsuse sümbolit. Tema poolehoidjad hakkasid seda kolmest kontsentrilisest ringist koosnevat märki nii pühaks pidama, et ei söandanud seda kunagi kasutada, ja vaid mõne põlvkonna möödudes oli see unustatud.
93:2.6 (1015.6) Kuigi Machiventa elas maailma inimeste kommete kohaselt, ei abiellunud ta kunagi ega saanud maakerale järglasi jätta. Tema füüsiline keha meenutas küll meesinimest, kuid oli tegelikult samasugune spetsiaalselt konstrueeritud keha nagu sajal vürst Caligastia kaaskonna ainestunud liikmel, ehkki ei kandnud endas ühegi inimrassi eluplasmat. Urantial polnud ka elupuud. Kui Machiventa oleks jäänud maakerale kauemaks, oleks tema füüsiline mehhanism järk-järgult mandunud. Ta lõpetas oma annetumismissiooni üheksakümne nelja aastaselt, kaua enne seda, kui tema aineline keha oleks lagunema hakanud.
93:2.7 (1016.1) See kehastunud Melkisedek sai endale Mõttekohandaja, kes elas tema üleinimlikus isiksuses ajaliku järelevaatajana ja lihaliku elu nõuandjana, omandades sel moel kogemusi ning praktilisi teadmisi Urantia probleemidest ja kehastunud Pojas elamisest, mis võimaldasid sel Isa vaimul hiljem nii vapralt tegutseda Jumala Poja Miikaeli inimmeeles, kui too surelikuna maakerale ilmus. See on ainus Mõttekohandaja, kes on Urantial tegutsenud kahes meeles, aga mõlemad meeled olid nii jumalikud kui ka inimlikud.
93:2.8 (1016.2) Lihas kehastununa säilitas Machiventa täieliku kontakti oma üheteistkümne kaaslasega planeedi hooldajate korpusest, kuid ei saanud suhelda taevaste isiksuste teiste klassidega. Kui Melkisedekid-hooldajad kõrvale jätta, siis ei olnud tal üleinimlike intellektidega rohkem kokkupuuteid kui teistel inimolenditel.
93:3.1 (1016.3) Kümne aastaga asutas Melkisedek Saalemis oma koolid, seades need sisse vana süsteemi järgi, mille olid välja töötanud teise Eedeni varased setiidi preestrid. Ka kümnisesüsteem, mille võttis kasutusele tema hilisem pöördunu Aabraham, tulenes vanadest pärimustest iidsete setiidi meetodite kohta.
93:3.2 (1016.4) Melkisedek õpetas ainsa Jumala, kõikse Jumaluse kontseptsiooni, kuid lubas inimestel seostada seda õpetust Norlatiadeki Tähtkuju Isaga, keda ta nimetas El Elyoniks — Kõigekõrgemaks. Luciferi seisundist ja olukorrast Jerusemil ei rääkinud Melkisedek peaaegu midagi. Süsteemi Suveräänil Lanaforge'il oli kuni Miikaeli annetumise lõpulejõudmiseni Urantiaga vähe tegemist. Enamiku Saalemi õpilaste jaoks Edentia oli taevas ja Kõigekõrgem oli Jumal.
93:3.3 (1016.5) Kolmest kontsentrilisest ringist koosnev embleem, mille Melkisedek võttis oma annetumise sümboliks, tähendas enamikule inimestele kolme kuningriiki — inimeste, inglite ja Jumala riiki. Ja neil lastigi seda uskuda, väga vähesed Melkisedeki jüngrid teadsid, et need kolm ringi sümboliseerivad jumalikku hoolitsust ja juhtimist esindava Paradiisi-Kolmsuse lõpmatust, igavikulisust ja kõikehõlmavust; isegi Aabrahami jaoks tähendas see sümbol pigem kolme Edentia Kõigekõrgemat, sest talle oli õpetatud, et need kolm Kõigekõrgemat tegutsevad nagu üks. Kui Melkisedek õpetas Kolmsuse mõistet, mida tema embleem sümboliseeris, seostas ta seda tavaliselt Norlatiadeki tähtkuju kolme Vorondadekist valitsejaga.
93:3.4 (1016.6) Ta ei püüdnudki õpetada lihtrahva hulka kuuluvatele jüngritele enamat kui seda, et Edentiat valitsevad Kõigekõrgemad — Urantia Jumalad. Ent üksikutele õpetas Melkisedek ka kõrgemat tõde, mis hõlmas kohaliku universumi juhtimist ja korraldamist. Oma üliandekale õpilasele keniit Nordanile ja tema tõsimeelsete õpilaste rühmale õpetas ta aga tõdesid superuniversumist ja isegi Havonast.
93:3.5 (1016.7) Katro perekond, kelle juures Melkisedek enam kui kolmkümmend aastat elas, tundis paljusid kõrgemaid tõdesid ja hoidis neid oma peres alal isegi kuni nende kuulsa järeltulija Moosese ajani. See imeline Melkisedeki-aegne pärimus jõudis Mooseseni seega isaliini ja teiste allikate kaudu ka emaliini pidi.
93:3.6 (1016.8) Melkisedek õpetas oma poolehoidjatele kõike, mida nad olid võimelised vastu ja omaks võtma. Isegi paljud nüüdisaegsed religioossed ideed taevast ja maast, inimesest, Jumalast ja inglitest ei ole Melkisedeki õpetustest kaugel. Kuid see suur õpetaja allutas kõik doktriinile ainsast Jumalast, kõiksest Jumalusest, taevasest Loojast, jumalikust Isast. Niisugune rõhuasetus oli tema õpetusel selleks, et äratada inimeses jumaldavat austust ja sillutada teed Miikaeli hilisemale ilmumisele sellesama Kõikse Isa Pojana.
93:3.7 (1017.1) Melkisedek õpetas, et kunagi tulevikus ilmub veel üks Jumala Poeg lihalikul kujul nagu temagi, kuid too sünnib naisest; seetõttu väitsid arvukad hilisemad õpetajad, et Jeesus on preester ehk teenija „igavesti Melkisedeki korra järgi”.
93:3.8 (1017.2) Nii rajas Melkisedek teed ja valmistas ette maailma mõjutanud monoteistlikku tegevusvälja ainsa Jumala tegeliku Paradiisi-Poja annetumiseks; ta kirjeldas Jumalat nii elavalt kõigi Isana ja selgitas Aabrahamile, et Jumal ei nõua inimeselt muud kui vaid isiklikku usku. Ja Miikael kinnitas maa peale ilmudes kõike, mida Melkisedek oli Paradiisi-Isa kohta õpetanud.
93:4.1 (1017.3) Saalemi palveldamistseremooniad olid väga lihtsad. Iga inimene, kes Melkisedeki kiriku savitahvlitele oma nime kirjutas või märgi tegi, kohustus jätma meelde ja toetama järgmist uskumust:
93:4.2 (1017.4) 1. ma usun El Elyoni, Kõigekõrgemat Jumalat, ainsat Kõikset Isa ja kõige Loojat;
93:4.3 (1017.5) 2. tunnustan Melkisedeki lepingut Kõigekõrgemaga, millega annetatakse Jumala soosing minu usule, mitte ohverdamistele ja põletusohvritele;
93:4.4 (1017.6) 3. tõotan täita Melkisedeki seitset käsku ja teatada head uudist sellest lepingust Kõigekõrgemaga kõigile inimestele.
93:4.5 (1017.7) Ja see oligi kogu Saalemi koloonia usutunnistus. Ent ka see lühike ja lihtne usuavaldus oli tolle aja inimeste jaoks liiga edumeelne. Nad lihtsalt ei suutnud mõista, et jumaliku soosingu võib võita mitte millegagi — vaid usu eest. Nad olid liiga sügavalt kinni uskumuses, et inimene on juba sündides jumalatele trahve võlgu. Nad olid liiga kaua ja liiga tõsimeelselt ohverdanud ning preestritele kinke toonud, et mõista head uudist: päästmine, jumalik soosing on tasuta kingitus kõigile, kes Melkisedeki lepingusse usuvad. Kuid Aabraham uskus siiski pooleldi ja seda „arvati temale õiguseks”.
93:4.6 (1017.8) Melkisedeki kehtestatud seitse käsku olid koostatud iidse Dalamatia ülima seaduse eeskujul ja meenutasid väga esimeses ning teises Eedenis õpetatud seitset käsku. Need Saalemi religiooni seitse käsku olid:
93:4.7 (1017.9) 1. Sa ei tohi teenida muud Jumalat peale taeva ja maa Kõigekõrgema Looja.
93:4.8 (1017.10) 2. Sa ei tohi kahelda, et usk on igavese pääsemise ainus tingimus.
93:4.9 (1017.11) 3. Sa ei tohi valet vanduda.
93:4.10 (1017.12) 4. Sa ei tohi tappa.
93:4.11 (1017.13) 5. Sa ei tohi varastada.
93:4.12 (1018.1) 6. Sa ei tohi abielu rikkuda.
93:4.13 (1018.2) 7. Sa ei tohi oma vanemate ja eakate inimeste vastu lugupidamatu olla.
93:4.14 (1018.3) Ehkki koloonias ei lubatud ohverdamisi sooritada, teadis Melkisedek hästi, kui raske on ammuseid tavasid järsult välja juurida, ning pakkus targasti neile inimestele iidsema liha ja vere ohverdamise asemele leivast ja veinist sakramenti. Ürikutes on kirjutatud: „Melkisedek, Saalemi kuningas, tõi leiba ja veini.” Kuid ka see ettevaatlik uuendus ei olnud päris edukas; iga hõim pidas Saalemi äärealal veel üht keskust, kus ohverdati ja ohvreid põletati. Isegi Aabraham võttis pärast oma võitu Kedorlaomeri üle ette selle barbaarse teo; ta lihtsalt ei saanud enne rahu, kui oli toonud traditsioonilise ohvri. Ja Melkisedekil ei õnnestunudki seda ohverdamiskalduvust oma poolehoidjate, sealhulgas isegi Aabrahami, usutavadest päriselt kaotada.
93:4.15 (1018.4) Nagu Jeesus, nii täitis ka Melkisedek rangelt oma annetumismissiooni. Ta ei püüdnud kombeid reformida, maailma harjumusi muuta ega isegi eesrindlikke sanitaarnõudeid või teadustõdesid propageerida. Ta suutis täita kaks ülesannet: hoida maakeral elavana tõde ainsast Jumalast ja valmistada teed Kõikse Isa Paradiisi-Poja hilisemaks annetumiseks sureliku kujul.
93:4.16 (1018.5) Melkisedek õpetas ilmutatud tõe algeid Saalemis üheksakümmend neli aastat ja Aabraham õppis selle aja jooksul Saalemi koolis kolmel korral. Lõpuks võttis ta Saalemi õpetused omaks ning temast sai üks Melkisedeki andekamaid õpilasi ja põhilisi toetajaid.
93:5.1 (1018.6) Kuigi oleks ekslik rääkida „valitud rahvast”, pole väär nimetada Aabrahami väljavalitud inimeseks. Melkisedek tegi Aabrahamile tõepoolest ülesandeks hoida alal tõde ainsa Jumala kohta, mis erines valdavast uskumusest mitmesse jumalusse.
93:5.2 (1018.7) Palestiina valiti Machiventa tegutsemispaigaks osaliselt sellepärast, et sooviti luua sidemed mõne inimperekonnaga, kellel on juhivõimeid. Melkisedeki kehastumise ajal oli maailmas palju perekondi, kes olid samavõrd valmis Saalemi doktriini vastu võtma nagu Aabrahami pere. Samade annetega peresid oli punaste ja kollaste inimeste seas ning lääne ja põhja pool andiitide järeltulijate hulgas. Ent ükski neist paikadest polnud Miikaeli hilisema maakerale ilmumise jaoks nii soodne kui Vahemere idarannik. Melkisedeki missioon Palestiinas ja Miikaeli hilisem ilmumine heebrea rahva sekka sõltusid üsna suurel määral geograafilisest asendist, Palestiina kesksest asukohast maailma tolleaegse kaubanduse, reisimise ja tsivilisatsiooni suhtes.
93:5.3 (1018.8) Melkisedekid-hooldajad olid Aabrahami esivanemaid mõnda aega jälginud ja uskusid kindlalt, et ühes põlvkonnas sünnib neil järglasi, keda iseloomustab arukus, algatusvõime, tarkus ja siirus. Aabrahami isa Terahi lapsed vastasid igas suhtes neile ootustele. Machiventa ei ilmunud Egiptusesse, Hiinasse, Indiasse ega põhjapoolsete hõimude sekka, vaid Saalemisse just selle võimaluse tõttu luua side nende Terahi mitmekülgsete lastega.
93:5.4 (1019.1) Terah ja kogu tema pere olid poolenisti pöördunud Kaldeas jutlustatud Saalemi usku; nad kuulsid Melkisedekist foiniiklasest õpetaja Ovidi kaudu, kes Uuris Saalemi doktriine kuulutas. Nad lahkusid Uurist, et otse Saalemisse suunduda, kuid Aabrahami vend Naahor, kes polnud Melkisedekit näinud, suhtus ettevõtmisse leigelt ja veenis neid Haaranis peatuma. Ja alles kaua pärast Palestiinasse jõudmist olid nad nõus hävitama kõik perejumalad, kelle olid kaasa toonud; nad loobusid aegamööda Mesopotaamia paljudest jumalatest Saalemi ainujumala nimel.
93:5.5 (1019.2) Mõni nädal pärast Aabrahami isa Terahi surma saatis Melkisedek ühe oma õpilase, hetiit Jarami Aabrahami ja Hanori juurde järgmise kutsega: „Tulge Saalemisse, kus te kuulete tõeõpetusi igavese Looja kohta ja teie, kahe venna valgustatud järglaste näol saab õnnistatud kogu maailm.” Naahor ei olnud aga Melkisedeki evangeeliumi täielikult omaks võtnud; ta jäi maha ja ehitas tugeva linnriigi, mis hakkas kandma tema nime. Aabrahami vennapoeg Lott otsustas aga koos oma onuga Saalemisse minna.
93:5.6 (1019.3) Saalemisse jõudes valisid Aabraham ja Lott välja linnalähedase mägise kindluse, kust said end paljude põhjapoolsete üllatuslike röövretkede eest kaitsta. Sel ajal ründasid hetiidid, assüürlased, vilistid ja muud rühmad pidevalt Palestiina kesk- ja lõunaosa hõime. Aabraham ja Lott sooritasid oma mägikindlusest sageli Saalemisse palverännakuid.
93:5.7 (1019.4) Üsna pea pärast seda, kui Aabraham ja Lott olid end Saalemi lähedal sisse seadnud, reisisid nad Niiluse orgu toiduvarusid hankima, sest Palestiinas valitses sel ajal põud. Oma lühikese Egiptuses viibimise ajal avastas Aabraham, et Egiptuse troonil on üks tema kauge sugulane, ja ta teenis seda kuningat väejuhina kahel väga edukal sõjaretkel. Niiluse kaldal veedetud elujärgu lõpupoolel elas ta koos oma naise Saaraga õukonnas ning Egiptusest lahkudes anti talle kaasa osa tema sõjakäikude saagist.
93:5.8 (1019.5) Loobumine Egiptuse õukonna austusavaldustest ja tagasipöördumine Machiventa juurde vaimsemat tööd tegema nõudis Aabrahamilt suurt otsusekindlust. Kuid Melkisedekit austati hardalt ka Egiptuses ja kui vaarao sellest kõigest kuulis, soovitas ta Aabrahamil tungivalt tagasi pöörduda, et täita oma tõotusi Saalemi ürituse nimel.
93:5.9 (1019.6) Aabrahamil olid kuninglikud ambitsioonid ja tagasiteel Egiptusest tutvustas ta Lotile oma kava alistada kogu Kaanan ja allutada selle rahvas Saalemi valitsusele. Lotti huvitasid rohkem äriasjad ning ta siirdus pärast hiljem tekkinud tüli Soodomasse kaubanduse ja loomakasvatusega tegelema. Lotile ei meeldinud ei sõjamehe- ega karjuseelu.
93:5.10 (1019.7) Pärast perega Saalemisse naasmist hakkas Aabraham teostama oma sõjalisi plaane. Peagi tunnustati teda Saalemi piirkonna tsiviilvalitsejana, kes oli ühendanud seitse ümbruskonna hõimu enda juhitavaks konföderatsiooniks. Melkisedekil oli tõesti raske Aabrahami tagasi hoida, kui too oli täis indu minna ja koondada ümbruskonna hõimud mõõgaga kokku, et nad kiiremini Saalemi tõdesid tundma õpiksid.
93:5.11 (1019.8) Melkisedekil olid kõigi ümbruskonna hõimudega rahumeelsed suhted, kuna ta ei olnud sõjakas ning ükski võõrsõjavägi ei rünnanud teda. Ta oli täielikult nõus, et Aabraham koostaks Saalemi jaoks sellise kaitsestrateegia, nagu too hiljem ka ellu viis, kuid ta ei kiitnud heaks oma õpilase ambitsioonikaid vallutuskavasid; nende suhted katkesid sõbralikult ja Aabraham suundus Hebronisse endale sõjaväelist pealinna rajama.
93:5.12 (1020.1) Lähedaste suhete tõttu kuulsa Melkisedekiga oli Aabrahamil ümbruskonna väikekuningate ees suuri eeliseid, nad kõik austasid Melkisedekit ja kartsid ülearu Aabrahami. Aabraham oli nende hirmust teadlik ja ootas vaid soodsat võimalust, et oma naabreid rünnata, ja ettekäände leidis ta siis, kui mõned neist valitsejatest söandasid minna tema Soodomas elava vennapoja Loti vara röövima. Seda kuulnud, läks Aabraham oma seitsme konföderatsiooniks ühinenud hõimu eesotsas vaenlasele vastu. Selle üle 4000 mehelise väe ohvitserkonna moodustasid tema enda 318 liikmeline ihukaitsevägi.
93:5.13 (1020.2) Kui Melkisedek kuulis, et Aabraham on sõja kuulutanud, läks ta oma endist õpilast ümber veenma, kuid jõudis kohale alles siis, kui too lahingust võidukana naasis. Aabraham väitis, et võidu vaenlaste üle oli talle andnud Saalemi Jumal, ja soovis loovutada kümnendiku sõjasaagist Saalemi varakambrisse. Ülejäänud üheksakümmend protsenti toimetas ta oma pealinna Hebronisse.
93:5.14 (1020.3) Pärast seda Siddimi lahingut sai Aabraham teise, üheteistkümnest hõimust koosneva konföderatsiooni juhiks ja hakkas Melkisedekile kümnist maksma, hoolitsedes ka selle eest, et teised ümbruskonnas sama teeksid. Tema diplomaatilised suhted Soodoma kuningaga ja hirm, mida tema ees üldiselt tunti, ajendasid Soodoma kuningat ja teisigi Hebroni sõjalisse konföderatsiooni astuma: Aabraham oli tõepoolest Palestiinas võimsat riiki moodustamas.
93:6.1 (1020.4) Aabraham kavatses vallutada kogu Kaanani. Tema kindlameelsust nõrgendas vaid asjaolu, et Melkisedek ei kiitnud seda sõjakäiku heaks. Aabraham oligi juba peaaegu otsustanud oma ettevõtmist alustada, kui teda hakkas piinama mõte, et tal pole poega, kes pärast teda seda tulevast kuningriiki valitsema hakkaks. Ta korraldas Melkisedekiga veel ühe kokkusaamise ja selle vestluse käigus veenis Saalemi preester, Jumala nähtav Poeg, Aabrahami sellest aineliste vallutuste kavast ja ajutisest valitsemisest loobuma, et omandada vaimne arusaam taevariigist.
93:6.2 (1020.5) Melkisedek selgitas Aabrahamile, kui asjatu oleks võidelda amoriidi konföderatsiooniga, kuid tegi samas selgeks, et need mahajäänud sugukonnad lähevad oma arutute tavadega vastu kindlale hukule. Mõne põlvkonna pärast on nad sedavõrd nõrgenenud, et Aabrahami järeltulijad, kelle arv on vahepeal tunduvalt kasvanud, võivad neid kergesti võita.
93:6.3 (1020.6) Ja Melkisedek sõlmis Aabrahamiga Saalemis ametliku lepingu. Ta ütles Aabrahamile: „Vaata nüüd üles taeva poole ja loe tähti, kui sa suudad neid lugeda; nõnda palju saab olema sinu sugu.” Ja Aabraham uskus Melkisedekit „ja see arvati temale õiguseks”. Siis rääkis Melkisedek Aabrahamile loo Kaanani tulevasest vallutamisest tema järglaste poolt pärast nende viibimist Egiptuses.
93:6.4 (1020.7) Melkisedeki leping Aabrahamiga on suurim jumalikkuse ja inimkonna vaheline leping Urantial, millega Jumal kohustub kõike tegema; inimene kohustub vaid uskuma Jumala lubadusi ja järgima tema juhiseid. Seni oli usutud, et päästmise võivad kindlustada vaid teod — ohverdamised; nüüd tõi Melkisedek Urantiale taas hea uudise, et pääsemise, Jumala soosingu kindlustab usk. Kuid see lihtsa Jumalasse uskumise evangeelium oli inimeste arengust veel liiga kaugel ees; semiidi hõimud eelistasid hiljem pöörduda tagasi iidsema ohverdamise ja verevalamise kaudu patu lunastamise juurde.
93:6.5 (1021.1) Üsna varsti pärast lepingu sõlmimist sündis Aabrahamil poeg Iisak, nagu Melkisedek oli lubanud. Aabraham hakkas pärast Iisaku sündi Melkisedekiga sõlmitud lepingusse väga pühalikult suhtuma ja läks Saalemisse, et seda kirja panna. Sel lepingu avalikul ja ametlikul tunnustamisel muutiski ta oma nime Aabramist Aabrahamiks.
93:6.6 (1021.2) Enamik Saalemi usklikke oli lasknud end ümber lõigata, kuigi Melkisedek ei olnud seda toimingut kunagi kohustuslikuks muutnud. Aabraham, kes oli alati olnud ümberlõikamise vastu, otsustas nüüd selle riituse Saalemi lepingu kinnituseks ametlikult läbi teha.
93:6.7 (1021.3) Kui Aabraham oli oma isiklikud ambitsioonid siiralt ja avalikult allutanud Melkisedeki suurematele kavadele, ilmutasid end talle Mamre tasandikel kolm taevast olendit. Nende ilmumine oli tõsiasi, kuigi seda sündmust seostati hiljem väljamõeldud lugudega Soodoma ja Gomorra hävimisest loodusjõudude toimel. Ja need legendid tolleaegsetest sündmustest näitavad, kui mahajäänud oli selle mitte eriti ammuse ajajärgu moraal ja eetika.
93:6.8 (1021.4) Pühaliku lepingu vormistamisega oli Aabraham Melkisedekiga lõplikult ära leppinud. Aabraham võttis taas üle sõjaväelise ja tsiviiljuhtimise Saalemi koloonias, kus kõrgajal oli Melkisedeki vennaskonna nimekirjas üle saja tuhande korrapärase kümnisemaksja. Aabraham täiustas Saalemi templit tunduvalt ja püstitas kogu koolile uued telgid. Ta laiendas kümnisesüsteemi ja seadis koolis sisse palju uusi majandamisviise, lisaks andis suure panuse misjonitööosakonna tegevuse paremaks korraldamiseks. Ta aitas karju parandada ja Saalemi piimandussüsteemi ümber korraldada. Aabraham oli osav ja tark ettevõtja, oma aja kohta rikas mees, kes ei olnud ülearu vaga, kuid täiesti siiras; ta uskus tõepoolest Machiventa Melkisedekisse.
93:7.1 (1021.5) Melkisedek jätkas mõne aasta vältel oma õpilaste õpetamist ja Saalemi misjonäride koolitamist; misjonärid siirdusid kõigi ümbruskonna hõimude sekka, eriti Egiptusesse, Mesopotaamiasse ja Väike-Aasiasse. Ja aastakümnete möödudes reisisid need õpetajad Saalemist üha kaugemale ja kaugemale, viies endaga kaasa Machiventa evangeeliumi kindlast usust Jumalasse.
93:7.2 (1021.6) Aadamapoja järeltulijad, kes olid koondunud Vani järve kallastele, kuulasid Saalemi kultuse hetiitidest õpetajaid meelsasti. Sellest kunagisest andiitide keskusest läkitati õpetajaid nii Euroopa kui ka Aasia kaugetesse regioonidesse. Saalemi misjonäre imbus kõikjale, isegi Briti saartele. Üks rühm läks Fääri saarte kaudu Islandile andoniitide juurde, teine jõudis läbi Hiina idaranniku jaapanlaste saartele. Saalemist, Mesopotaamiast ja Vani järve äärest idapoolkera hõime valgustama siirdunud meeste ja naiste elu ja kogemused on jäädvustatud inimkonna annaalides kangelasliku peatükina.
93:7.3 (1022.1) Kuid ülesanne oli nii suur ja hõimud nii mahajäänud, et tulemused kujunesid ähmasteks ja ebamäärasteks. Sugupõlvede vaheldudes kinnitas Saalemi evangeelium siin-seal kanda, aga üksnes Palestiinas suutis idee ühest Jumalast võita kogu hõimu või rahva jätkuva poolehoiu. Saalemi varajaste misjonäride õpetused olid juba ammu enne Jeesuse tulekut vanemate ja üldlevinumate ebauskude ja uskumuste alla mattunud. Melkisedeki algne evangeelium oli peaaegu täielikult sulandunud uskumustesse Suurest Emast ja Päikesest ning muudesse iidsetesse kultustesse.
93:7.4 (1022.2) Vaevalt mõistate teie, kes te tänapäeval trükikunsti eelistest rõõmu tunnete, kui raske oli neil varasematel aegadel tõde säilitada ja kui kerge põlvkondade vahetudes uut õpetust silmist kaotada. Uus õpetus kaldus alati sulanduma vanematesse usulistesse õpetustesse ja maagilistesse toimingutesse. Uus ilmutus saastub alati vanematest arengulistest õpetustest.
93:8.1 (1022.3) Varsti pärast Soodoma ja Gomorra hävimist otsustas Machiventa oma erakorralise annetumise Urantial lõpetada. Melkisedeki otsust lõpetada oma lihalik kohalolu mõjutasid paljud tegurid, millest peamine oli ümbruskonna hõimude ja ka lähedaste kaaslaste üha kasvav kalduvus pidada teda pooljumalaks, üleinimlikuks olendiks; see ta tegelikult oligi, kuid nad olid hakanud teda ülemäära hardalt ja väga ebauskliku hirmuga austama. Lisaks neile põhjustele soovis Melkisedek lahkuda oma maiselt tööpõllult piisavalt aegsasti enne Aabrahami surma, et tõde ainsast Jumalast tema poolehoidjate meeles kindlalt juurduks. Nii läks Machiventa ühel õhtul Saalemis oma telki, olles inimestest kaaslastele head ööd soovinud, ja kui nad teda hommikul kutsuma läksid, ei olnud teda seal, sest tema Melkisedekitest kaaslased olid ta ära viinud.
93:9.1 (1022.4) Aabrahamile oli Melkisedeki äkiline kadumine suureks katsumuseks. Kuigi ta oli oma poolehoidjaid igati hoiatanud, et Melkisedek peab kunagi lahkuma, nagu kord ka tuli, ei leppinud nad oma imepärase juhi kadumisega. Saalemisse rajatud suurepärane organisatsioon lagunes peaaegu täielikult, kuigi Mooses tugines pärast heebrealaste vabastamist Egiptuse orjapõlvest just nende aegade traditsioonidele.
93:9.2 (1022.5) Melkisedeki kaotus tegi Aabrahami südame nii kurvaks, et ta ei saanudki sellest enam päriselt üle. Kui ta loobus mõttest rajada aineline kuningriik, siis lahkus ta Hebronist; nüüd, kaotanud oma kaaslase vaimse kuningriigi ülesehitamisel, lahkus ta Saalemist ning asus elama lõuna poole Gerari, oma valduste lähedale.
93:9.3 (1022.6) Kui Melkisedek kadus, muutus Aabraham kartlikuks ja ujedaks. Gerari saabudes esines ta võõrana, mistõttu Abimelek võttis tema naise endale. (Varsti pärast Saaraga abiellumist oli Aabraham ühel ööl pealt kuulnud, kuidas peeti vandenõu teda tappa, et tema säravat naist endale saada. See hirm ajas muidu vapra ja julge juhi paanikasse; ta kartis kogu elu, et keegi tapab ta salaja Saara omandamise nimel. Sellega on ka seletatav, miks see vapper mees on kolm korda tõelist argpükslust üles näidanud.)
93:9.4 (1023.1) Ent see ei suutnud Aabrahami kaua eemal hoida missioonist saada Melkisedeki järeltulijaks. Peagi leidis ta vilistide ja Abimeleki rahva seas poolehoidjaid, sõlmis nendega lepingu ja võttis omakorda üle osa nende ebausust, eeskätt nende kombe ohverdada esmasündinud poegi. Nii sai Aabraham taas Palestiinas suureks juhiks. Kõik rühmad austasid teda hardalt ja kuningad pidasid temast lugu. Ta oli kõigi ümbruskonna hõimude vaimne juht ja tema mõju püsis veel mõnda aega pärast surmagi. Elu viimastel aastatel pöördus ta jälle kord tagasi Hebronisse, oma varasemasse tegutsemispaika, kus ta oli töötanud koos Melkisedekiga. Viimase teona saatis Aabraham truud teenrid vend Naahori linna Mesopotaamia piiril, et võtta poeg Iisakule naine oma rahva seast. Aabrahami rahval oli ammusest ajast tavaks abielluda nõbudega. Ja Aabraham suri sellesama kindla usuga Jumalasse, mida ta oli õppinud Melkisedekilt juba kadunud Saalemi koolides.
93:9.5 (1023.2) Järgmisel põlvkonnal oli Melkisedeki lugu raske mõista, viiesaja aasta pärast pidasid paljud seda müüdiks. Iisak järgis oma isa õpetusi üsna täpselt ja hoidis alal Saalemi koloonia evangeeliumi, kuid Jaakobil oli nende pärimuste tähendusest raskem aru saada. Joosep uskus kindlalt Melkisedekisse ja tema vennad pidasid teda suures osas just sellepärast unistajaks. Joosepit austati Egiptuses põhiliselt tänu mälestustele tema vanavanaisast Aabrahamist. Joosepile pakuti Egiptuse armeede sõjaväelise ülemjuhataja ametit, aga kuna ta uskus kindlalt pärimustesse Melkisedekist ning Aabrahami ja Iisaku hilisematesse õpetustesse, eelistas ta teenida tsiviilhaldurina, olles veendunud, et teenib niimoodi paremini taevariiki.
93:9.6 (1023.3) Melkisedeki õpetus oli põhjalik ja ammendav, kuid toonaseid aegu käsitlevad ürikud näisid hilisematele heebrea preestritele võimatute ja fantastilistena, ehkki paljud mõistsid mingil määral neid ülestähendusi, vähemalt kuni Vana Testamendi ürikute ulatusliku redigeerimiseni Babülonis.
93:9.7 (1023.4) Aabrahami ja Jumala vaheliste vestluste kirjeldused Vana Testamendi ürikutes olid tegelikult Aabrahami vestlused Melkisedekiga. Hilisemad kirjutajad pidasid Melkisedeki nime Jumala sünonüümiks. Märkmed Aabrahami ja Saara nii paljudest kokkupuudetest „Issanda ingliga” viitavad nende arvukatele külaskäikudele Melkisedeki juurde.
93:9.8 (1023.5) Heebrea jutustused Iisakust, Jaakobist ja Joosepist on tunduvalt usaldusväärsemad kui lood Aabrahamist, kuigi ka need sisaldavad palju kõrvalekaldeid faktidest, heebrea preestrite tahtlikult ja tahtmatult tehtud muudatusi, kui nad Babüloonia vangipõlve ajal neid ürikuid koostasid. Ketuura ei olnud Aabrahami naine, nagu Haagar, nii oli temagi vaid liignaine. Kogu Aabrahami vara läks ametliku naise Saara pojale Iisakule. Aabraham ei olnud nii vana, nagu ürikutes märgitud, ja tema naine oli samuti palju noorem. Nende vanust muudeti meelega, et Iisaku sünd näiks imepärane.
93:9.9 (1023.6) Babüloonia vangipõlv mõjus juutide rahvuslikule egole kohutavalt rusuvalt. Püüdes oma rahva alaväärsustunnet kompenseerida, langesid nad teise äärmusesse, rahvuse ja rassi eneseupitamine, mis sundis neid pärimusi moonutama ja pahupidi pöörama, et Jumalast väljavalitud rahvana end kõigist rassidest kõrgemale tõsta; seetõttu redigeerisid nad hoolikalt kõiki oma ürikuid, et tõsta Aabrahami ja teisi oma rahva juhte kõrgemale kõigist teistest isikutest, kaasa arvatud Melkisedekist endast. Nii hävitasid heebrea kirjatargad kõik neist otsustavatest aegadest kõnelevad ülestähendused, mida suutsid leida, säilitades vaid loo Aabrahami kohtumisest Melkisedekiga pärast Siddimi lahingut, mida pidasid Aabrahamile suureks auks.
93:9.10 (1024.1) Ja kaotades sel moel silmist Melkisedeki, lasid nad kaotsi minna ka selle eriolukordades tegutseva Poja õpetuse tõotatud annetuva Poja vaimsest missioonist; nad kaotasid selle missiooni olemuse nii täielikult silmist, et vaid vähesed nende järeltulijad suutsid või soovisid Miikaeli ära tunda ja vastu võtta, kui ta Machiventa ettekuulutuse kohaselt lihalikul kujul Maa peale ilmus.
93:9.11 (1024.2) Ent üks „Kirja heebrealastele” autoreid mõistis siiski Melkisedekit, sest ta on kirjutanud: „See Melkisedek, Kõigekõrgema preester, oli ka rahu kuningas; isata, emata, ilma suguvõsata, ilma päevade alguseta ja ilma eluotsata, ent loodud nagu Jumala Poeg, jääb ta igavesti preestriks.” Nende sõnade kirjutaja võrdles Melkisedekit hilisema Miikaeli annetumisega, kinnitades, et Jeesus oli „preester igavesti Melkisedeki korra järele”. Kuigi see polnud just päris õnnestunud võrdlus, oli sõna-sõnalt tõsi, et Kristus sai ajutise õiguse Urantiale nende „kaheteistkümne Melkisedeki-hooldaja korraldusel”, kes olid valvekorras, kui ta maailmale annetus.
93:10.1 (1024.3) Machiventa kehastumise ajal tegutsesid Melkisedekid-hooldajad Urantial üheteistkümnekesi. Kui Machiventa luges ülesande eriolukorras tegutseva Pojana lõpuleviiduks, andis ta oma üheteistkümnele kaaslasele sellest märku ja nad valmistasid kohe ette tema vabastamise lihast, hoolitsedes selle eest, et taastuks tema esialgne seisund Melkisedekina. Ja kolmandal päeval pärast tema kadumist Saalemist ilmus ta oma üheteistkümne Urantiale määratud kaaslase juurde ja jätkas katkenud teenistust Satania planeedi number 606 ühe hooldajana.
93:10.2 (1024.4) Machiventa lõpetas oma annetumise lihast ja verest loodud-olendina täpselt sama äkki ja tseremoonitsemata, nagu oli seda alustanud. Tema ilmumise ega lahkumisega ei kaasnenud ebatavalisi teateid ega selgitusi; tema ilmumist Urantiale ei tähistanud ülestõusmisloendus ega planeedi usulise elukorralduse lõpp, see oli annetumine eriolukorra tõttu. Ent Machiventa lõpetas oma viibimise inimihus alles pärast seda, kui Melkisedek-Isa oli ta korrakohaselt vabastanud ja ta oli saanud teate, et Nebadoni tegevjuht Salvingtoni Gabriel on eriolukorralise annetumise heaks kiitnud.
93:10.3 (1024.5) Machiventa Melkisedek tundis ka edaspidi suurt huvi nende inimeste järeltulijate tegemiste vastu, kes olid tema lihasviibimise ajal ta õpetustesse uskunud. Kuid Aabrahami järeltulijad, kes olid Iisaku kaudu keniitidega abielusidemed sõlminud, olid ainsad, kes hoidsid alal vähegi selgemat arusaama Saalemi õpetustest.
93:10.4 (1024.6) Seesama Melkisedek jätkas kõigi järgneva üheksateistkümne sajandi jooksul koostööd paljude prohvetite ja nägijatega, püüdes sel teel Saalemi tõdesid kuni Miikaeli maakerale saabumiseni elavaina hoida.
93:10.5 (1025.1) Machiventa jäi planeedi hooldajaks kuni Miikaeli võidukäiguni Urantial. Seejärel määrati ta Urantia-teenistusse Jerusemile ühena neljast ja kahekümnest suunajast ning hiljuti ülendati ta Urantia Planeedivürsti asemiku tiitlit kandvaks Looja-Poja isiklikuks saadikuks Jerusemil. Me usume, et kuni Urantia on asustatud planeet, ei anta Machiventa Melkisedekile enam päriselt oma pojaseisuseklassi ülesandeid, vaid ta jääb ajalises mõttes igaveseks Kristus Miikaeli esindavaks planeedi hooldajaks.
93:10.6 (1025.2) Et Urantial annetumine oli eriolukorraline ülesanne, siis ei ole ürikutest näha, milliseks võib kujuneda Machiventa tulevik. Pole võimatu, et Nebadoni Melkisedekite korpus on ühe oma liikme alatiseks kaotanud. Edentia Kõigekõrgematelt saabunud hiljutised korraldused, mida kinnitasid ka Uversa Päevilt Vanad, lubavad kindlalt arvata, et sellel annetunud Melkisedekil tuleb asuda langenud Planeedivürsti Caligastia asemele. Kui meie sellekohased oletused on õiged, siis on täiesti võimalik, et Machiventa Melkisedek ilmub taas isiklikult Urantiale ja võtab mingis muudetud vormis üle troonilt kukutatud eelmise Planeedivürsti rolli või saabub Planeedivürsti asemikuna esindama Kristus Miikaeli, kellele kuulub praegu Urantia Planeedivürsti tiitel. Kuigi meile pole kaugeltki selge, missugune võiks Machiventa saatus olla, lubavad alles hiljuti toimunud sündmused kindlalt arvata, et eeltoodud oletused ei ole tõenäoliselt tõest kaugel.
93:10.7 (1025.3) Me mõistame hästi, kuidas sai Miikael tänu oma võidukäigule Urantial nii Caligastia kui ka Aadama järeltulijaks; kuidas temast sai planeedi Rahuvürst ja teine Aadam. Ja nüüd me näeme, et Urantia Planeedivürsti asemiku tiitel antakse sellele Melkisedekile. Kas ta seatakse ka Urantia Ainelise Poja asemikuks? Või on võimalik, et toimub ootamatu ja enneolematu sündmus ning Aadam ja Eeva või mõned nende järeltulijad pöörduvad Urantia teise Aadama asemikena planeedile tagasi?
93:10.8 (1025.4) Kõik need arutlused seoses nii Kohtumõistjate-Poegade kui ka Kolmsuse Õpetajate-Poegade kindla ilmumisega tulevikus vastavalt Looja-Poja otsesele lubadusele, et ta kunagi naaseb, teevad Urantiast määramatu tulevikuga planeedi ja ühe kõige huvitavama ning põnevama sfääri kogu Nebadoni universumis. On täiesti võimalik, et mõnel tulevasel ajastul, kui Urantia on lähenemas valguse ja elu ajajärgule ning kohus on Luciferi mässu ja Caligastia lahkulöömise asjus oma lõpliku otsuse teinud, võime olla tunnistajaks Machiventa, Aadama, Eeva ja Kristus Miikaeli, samuti mõne Kohtumõistja-Poja või isegi Kolmsuse Õpetaja-Poja samaaegsele viibimisele Urantial.
93:10.9 (1025.5) Meie klass on juba ammu arvanud, et Machiventa kuulumine Urantia suunajate korpusesse Jerusemil, nelja ja kahekümne nõuandja hulka, kinnitab piisavalt usku, et ta on määratud jälgima Urantia surelikke nende arengu- ja tõusuteel universumis kuni Paradiisi Lõplikkuse Korpuseni välja. Me teame, et Aadam ja Eeva on määratud saatma sel viisil oma maiseid kaaslasi Paradiisi-teel pärast Urantia stabiliseerumist valgusesse ja ellu.
93:10.10 (1025.6) Vähem kui tuhat aastat tagasi viibis seesama Machiventa Melkisedek, kunagine Saalemi tark, sada aastat nähtamatuna Urantial, tegutsedes planeedil resideeruva üldkubernerina; ja kui seda planeeti juhitakse edaspidi samamoodi nagu praegu, pöördub ta veidi enam kui tuhande aasta pärast samale ametikohale tagasi.
93:10.11 (1026.1) Niisugune on lugu Machiventa Melkisedekist, ühest ainulaadseimast isikust, keda kunagi on Urantia ajalooga seostatud; isiksusest, kellel tuleb võib-olla täita teie reeglipäratu ja ebatavalise maailma tulevastes kogemustes olulist rolli.
93:10.12 (1026.2) [Esitanud Nebadoni Melkisedek.]
Urantia raamat
94. Kiri
94:0.1 (1027.1) SAALEMI religiooni varased õpetajad jõudsid ka Aafrika ja Euraasia kaugeimate hõimudeni, jutlustades alati Machiventa evangeeliumi inimese usust ainsasse kõiksesse Jumalasse ja usaldusest tema vastu kui jumaliku soosingu ainsast hinnast. Kogu Saalemist ja teistest keskustest lähtuv varane välismisjonitöö põhines Melkisedeki lepingul Aabrahamiga. Ühegi teise religiooni misjonärid pole Urantial olnud entusiastlikumad ja aktiivsemad kui need üllad mehed ja naised, kes kandsid Melkisedeki õpetust üle kogu idapoolkera. Neid misjonäre värvati paljude rahvaste ja rasside seast ning nad levitasid oma õpetusi eeskätt põliselanikest pöördunute kaudu. Nad asutasid maailma erinevates paikades koolituskeskusi, kus õpetasid põliselanikele Saalemi religiooni ja volitasid seejärel neid omakorda oma rahva seas õpetustööd tegema.
94:1.1 (1027.2) India oli Melkisedeki päevil kosmopoliitiline riik, mis alles hiljuti oli sattunud põhjast ja läänest saabunud aaria-andiidi vallutajate poliitilise ja usulise ülemvõimu alla. Tol ajal olid aarialased tunginud ulatuslikumalt vaid poolsaare põhja- ja lääneossa. Need veedadesse uskuvad uustulnukad olid toonud kaasa paljud oma hõimujumalused. Nende religioossed palveldamiskombed järgisid üsna täpselt varasemate andiitidest esivanemate tseremooniaid, milles isa tegutses ikka veel preestrina ja ema preestrinnana ning perekonna tuleaset kasutati altarina.
94:1.2 (1027.3) Veedakultus oli tol ajal alles arenemas ja muutumas braahmanidest õpetajatepreestrite kasti suunamisel, kes võtsid üha laiemalt leviva palveldamisrituaali järkjärgult oma kontrolli alla. Kunagised kolmkümmend kolm aaria jumalust olid selleks ajaks, kui Saalemi misjonärid Põhja-Indiasse jõudsid, juba üsna ühtesulanud.
94:1.3 (1027.4) Nende aarialaste polüteism oli varasema monoteismi mandunud vorm, mis tekkis seoses nende eraldumisega hõimudeks, kuna iga hõim austas oma jumalat. Teise Kristuse-eelse aastatuhande esimestel sajanditel oli sellest andiitide Mesopotaamia algse monoteismi ja kolmsuseõpetuse taandarengust saamas taasühendamisprotsess. Need paljud erinevad jumalad koondati taeva issanda Dyaus Pitari, tormaka õhujumala Indra ja kolmepealise tulejumala, maakera issanda, varasemast kolmsusekäsitusest säilinud Agni kolmühtse juhtimise alla.
94:1.4 (1027.5) Selgelt henoteistlikud arengud sillutasid teed arenenud monoteismile. Kõige iidsem jumalus Agni ülendati taas kogu panteoni isaks ja peaks. Jumalus-isa printsiip, mida nimetati kord Pradžapatiks, kord Brahmaks, jäi tagaplaanile hilisemate teoloogiliste lahingute tõttu, mis käisid braahmanitest preestrite ja Saalemi õpetajate vahel. Brahmat peeti energia-jumalikkuse printsiibiks, mis käivitab kogu veeda panteoni.
94:1.5 (1028.1) Saalemi misjonärid kuulutasid Melkisedeki ainsat Jumalat, Kõigekõrgemat taevas. See ei olnud täielikult vastuolus tekkiva arusaamaga Isa-Brahmast kui kõigi jumalate allikast, ent Saalemi doktriin polnud rituaalne ning osutus seetõttu braahmani preesterkonna dogmadele, traditsioonidele ning õpetustele otse vastupidiseks. Braahmanidest preestrid ei leppinud kunagi Saalemi õpetustega pääsemisest usu kaudu ja Jumala soosingust, olenemata sellest, kas rituaalidest ja ohverdamistseremooniatest peetakse kinni või mitte.
94:1.6 (1028.2) Jumala usaldamisest ja pääsemisest usu kaudu kõneleva Melkisedeki evangeeliumi tagasilükkamine tähistas India jaoks olulist pöördepunkti. Saalemi misjonärid olid aidanud väga palju kaasa sellele, et usk kõigisse iidsetesse veeda jumalatesse väheneks, kuid juhid, veeda preestrid, keeldusid vastu võtmast Melkisedeki õpetust ainsast Jumalast ja ainsast lihtsast usust.
94:1.7 (1028.3) Braahmanid koostasid Saalemi õpetajatega võitlemiseks oma aja pühakirjade valimiku ja see kogumik, mida hiljem redigeeriti, on jõudnud nüüdisajani Rigvedana, ühe iidseima pühakirjana. Sellele järgnesid teine, kolmas ja neljas veeda, sedamööda kuidas braahmanid püüdsid oma palveldamis- ja ohverdamisrituaale põlistada, vormida ja rahvaste seas kinnistada. Parimad neist kirjutistest on võrreldavad kõigi teiste samalaadsete kogumikega, kui mõõdupuuks võtta kontseptsioonide ilu ja nägemuste tõesus. Ent mitmete tuhandete Lõuna-India ebauskude, kultuste ja rituaalidega saastudes sai sellest arenenud religioonist järk-järgult kõige kirevam teoloogiline õpetus, mille surelik inimene on kunagi välja mõelnud. Veedasid uurides võib neist leida kõige kõrgemaid ja kõige madalamaid arusaamu Jumalusest, mida on võimalik välja mõelda.
94:2.1 (1028.4) Kui Saalemi misjonärid jõudsid draviidide alale Dekkani poolsaare lõunaossa, kohtasid nad oma teel üha tugevamat kastisüsteemi, aarialaste loodud struktuuri, mis pidi ära hoidma rassilise identiteedi kadumise teiseste sangikrahvaste kasvava tõusulaine ees. Et selles süsteemis oli kesksel kohal braahmanidest preestrite kast, aeglustas see ühiskonnakord tunduvalt Saalemi õpetajate edasiliikumist. Kastisüsteem ei suutnud aaria rassi päästa, kuid sel õnnestus siiski säilitada braahmanid, kes on oma usulise hegemoonia Indias praeguseni alal hoidnud.
94:2.2 (1028.5) Ja nüüd, seoses vedismi nõrgenemisega kõrgema tõe tagasilükkamise tulemusena, mõjutasid aarialaste kultust üha enam Dekkanist pärit õpetused. Püüdes meeleheitlikult vastu seista rassi hävimise ja religiooni hääbumise tõusulainele, hakkas braahmanide kast end kõigist teistest kõrgemale seadma. Nad õpetasid, et jumalusele ohverdamine on iseenesest kõikvõimas vahend, et sel on vastupandamatu jõud. Nad kuulutasid, et jumaluse kahest olulisest jumalikust printsiibist üks on jumalus Brahma ja teine braahmanidest preesterkond. Ühegi teise Urantia rahva preestrid ei ole söandanud end oma jumalatest kõrgemale tõsta ning võtta jumalatele suunatud austusavaldusi endale. Ent nad läksid nende pretensioonikate nõudmistega nii absurdselt kaugele, et kogu see ebakindel süsteem varises kokku madalate kultuste ees, mis ümbritsevatest vähem arenenud tsivilisatsioonidest sinna valgusid. Tohutu veeda preesterkond rabeles ise abitult tegevusetuse ja pessimismi musta voolu all, mille nende isekas ning rumal pretensioonikus oli kogu Indias tekitanud, ja uppus viimaks sellesse.
94:2.3 (1029.1) Ülemäärane keskendumine iseendale põhjustas mõistagi hirmu oma mina arenguta püsimise ees järjestikuste kehastumiste lõputus ringluses — inimese, looma ja taimena. Ja kõigist saastavatest uskumustest, mis oleksid võinud kinnistuda tekkiva monoteismi külge, polnud ükski nii rumal kui draviidide Dekkanist pärinev uskumus hingede rändamisse — õpetus hingede taaskehastumisest. Usk väsitavasse ja monotoonsesse korduvate taaskehastumiste tsüklisse röövis raskustega heitlevatelt surelikelt kauahellitatud lootuse leida surmas pääsemist ja vaimset edasiminekut, mis oli olnud varasema veeda usu osa.
94:2.4 (1029.2) Pärast seda filosoofiliselt nõrgestavat doktriini mõeldi välja õpetus, mille kohaselt võis igaveseks oma minast pääseda, alistudes kõiksele puhkusele ja rahule absoluutses liidus Brahmaga, kogu loodu ülemhingega. Surelikud soovid ja inimlikud ambitsioonid lämmatati jõudsalt ja peaaegu hävitati. Enam kui kaks tuhat aastat on India eesrindlikemad vaimuinimesed püüdnud pääseda kõigist ihadest ja see on löönud väravad valla neile hilisematele kultustele ja õpetustele, mis on paljude India rahvaste hinged lausa aheldanud vaimse lootusetuse kütkeisse. Just veeda-aaria tsivilisatsioonil on tulnud maksta Saalemi evangeeliumi tagasilükkamise eest kõige kohutavamat hinda.
94:2.5 (1029.3) Ainuüksi kastid ei suutnud aaria usulis-kultuurilist süsteemi säilitada ja kui vähem arenenud usundid Dekkanist põhja poole tungisid, algas seal pikkamööda meeleheite ja lootusetuse ajastu. Just neil pimedail päevil tekkis igasugusest elust osavõtmist keelav kultus, mis on püsinud tänaseni. Paljud uued kultused olid avalikult ateistlikud, väites, et kui pääsemine on võimalik, siis võib seda saavutada vaid inimese enda pingutustega, kasutamata kellegi abi. Ent see õnnetu filosoofia sisaldas ka väga paljusid Melkisedeki ja isegi Aadama õpetuste moonutatud osi.
94:2.6 (1029.4) Need olid ajad, mil pandi kokku hilisemad hinduistlikud pühakirjad, braahmanad ja upanišadid. Lükanud tagasi õpetused isiklikust religioonist, mis toetub üheainsa Jumalaga seotud isiklikule usukogemusele, ning saastunud Dekkanist tulvavate madalate ja nõrgestavate kultuste ning usutunnistuste antropomorfismidest ja taaskehastumistest, koges braahmanidest preesterkond ägedat reaktsiooni nendele kahjustavatele uskumustele; ilmnes selge suundumus otsida ja leida tõelist reaalsust. Braahmanid hakkasid India jumalusekäsitust antropomorfismidest vabastama, kuid komistasid seda tehes kahetsusväärsele veale — vabastasid jumalakäsituse isikulisusest — ja tulemuseks polnud kõrge ja vaimne Paradiisi-Isa ideaal, vaid kauge ja metafüüsilise idee kõikehõlmavast Absoluudist.
94:2.7 (1029.5) Püüdes oma seisundit säilitada, olid braahmanid Melkisedeki ainsa Jumala tagasi lükanud ja neile jäi vaid brahmanistlik hüpotees, see määramatu ja illusoorne filosoofiline mina, see ebaisikuline ja võimetu too, mis on jätnud India vaimuelu pärast seda õnnetut aega kuni kahekümnenda sajandini abitusse ja allaheitlikku olukorda.
94:2.8 (1029.6) Upanišadide kirjutamise ajal tekkis Indias budism. Ent vaatamata budismi tuhande aasta pikkusele võidukäigule ei suutnud see konkureerida hilisema hinduismiga; vaatamata kõrgemale moraalile, kirjeldas budism Jumalat algul isegi ähmasemalt kui hinduism, mille jumalused olid vähemtähtsad ja isikulised. Lõpuks taandus budism Põhja-Indias sõjaka islami ees, mis omas selget käsitust Allahist kui universumi kõrgeimast Jumalast.
94:3.1 (1030.1) Kuigi brahmanismi kõrgeimaks faasiks oli vaevalt küll religioon, oli see tegelikult üks sureliku meele üllamaid saavutusi filosoofia ja metafüüsika vallas. Olles kord alustanud lõpliku tõe avastamist, ei peatunud india meel enne, kui oli kokku puutunud peaaegu kõigi teoloogia aspektidega peale olulisima religioosse kontseptsiooni, kahesuse: kõigi universumi loodud-olendite Kõikse Isa eksistents ja nendesamade loodudolendite tõusukogemus teel igavese Isa juurde, kes on käskinud neil olla täiuslikud, nii nagu tema on täiuslik.
94:3.2 (1030.2) Brahmani käsitusest leidis tolleaegne meel tegelikult mingi kõikjale ulatuva absoluudi idee, sest seda postulaadina esitatud käsitust mõisteti korraga nii loova energiana kui ka kosmilise reaktsioonina. Brahman arvati olevat defineerimatu, nii et sellest võis aru saada vaid eitades järjestikku kõiki piiratud omadusi. Ilmselgelt oli tegemist usuga absoluutsesse, isegi lõpmatusse olendisse, kuid selles käsituses puudusid suures osas isikulised omadused ning seetõttu jäi see usklikele mittekogetavaks.
94:3.3 (1030.3) Selle uskumuse kohaselt oli brahman-narajaana absoluut, lõpmatu SEE ON — potentsiaalse kosmose ürgne loov jõud, läbi kogu igaviku staatiliselt ja potentsiaalselt eksisteeriv Kõikne Mina. Kui tolle aja filosoofid oleksid suutnud oma jumalusekäsituses astuda järgmise sammu ning näha brahmanit ühendava ja loovana, isiksusena, kellele loodud ja arengulised olendid võivad läheneda, siis oleks sellest õpetusest saanud kõige eesrindlikum Jumaluse-kirjeldus Urantial, sest see oleks hõlmanud jumaluse kogu tegevuse viit esimest tasandit ja võinud ehk aimata ka ülejäänud kahte tasandit.
94:3.4 (1030.4) Ainsa Kõikse Ülemhinge käsituse kui loodud-olendite eksistentsi kogusumma mõned aspektid viisid India filosoofid väga lähedale tõele Ülimast Olendist, ent neil polnud sellest tõest mingit kasu, sest nad ei suutnud oma teoreetilise monoteistliku sihi brahman-narajaana saavutamiseks välja arendada mõttekat või ratsionaalset isiklikku lähenemisviisi.
94:3.5 (1030.5) Karma põhimõte põhjusliku seose jätkuvusest on samas väga lähedal tõele kõigi aegruumis sooritatud tegude vastukajalisest sünteesist Ülima kohalolekus Jumalusena, ent see postulaat ei näinud ette uskliku üksikisiku kooskõlastatud jõudmist Jumaluse juurde, vaid seisnes ainult kogu isiksuse lõplikus neelamises Kõiksesse Ülemhinge.
94:3.6 (1030.6) Brahmanistlik filosoofia jõudis väga lähedale ka sisimas elavate Mõttekohandajate mõistmisele, kuid see arusaam moondus tõe vääritimõistmise tõttu. Õpetus, et hinges elab brahman, oleks sillutanud teed edasijõudnud usundile, kui seda kontseptsiooni poleks täielikult rikkunud uskumus, et inimesel ei olegi muud inimlikku isikupära peale sisimas elava Ülemhinge.
94:3.7 (1030.7) Õpetusega mina-hinge ühtesulamisest Ülemhingega hävitasid India teoloogid täielikult lootuse, et ellu võiks jääda midagi inimlikku, midagi uut ja ainulaadset, mis on sündinud inimese tahte ja Jumala tahte liidust. Õpetus hinge tagasipöördumisest brahmanisse on väga lähedane tõele Kohandaja tagasipöördumisest Kõikse Isa rüppe, kuid peale Kohandaja on veel midagi, mis jääb ellu, ja see on sureliku isiksuse morontiateisik. Nii olulise arusaama puudumine brahmanistlikust filosoofiast saigi sellele õpetusele saatuslikuks.
94:3.8 (1031.1) Brahmanistlik filosoofia on jõudnud lähedale paljudele universumit puudutavatele tõsiasjadele ja arvukatele kosmilistele tõdedele, kuid pole liigagi sageli suutnud eristada erinevaid reaalsustasandeid — absoluutset, transtsendentset ja piiritletud reaalsust. See ei ole arvestanud, et miski võib olla absoluutsel tasandil piiritletudillusoorne, kuid piiritletud tasandil absoluutselt reaalne. See ei ole tunnetanud ka Kõikse Isa isiksuse olemust, kellega saab isiklikult ühendusse astuda kõigil tasanditel, alates arengulise loodud-olendi piiratud Jumala-kogemusest kuni Igavese Poja piiritu kogemuseni Paradiisi-Isaga.
94:4.1 (1031.2) Sajandite möödudes on India elanikkond pöördunud teatud määral tagasi veedade iidsete rituaalide juurde, mida on mõjutanud Melkisedeki misjonäride õpetused ja põlistanud hilisem braahmanidest preesterkond. See vanim ja kosmopoliitseim maailma usund on budismi ja džainismi, hiljem aga islami ja ristiusu mõjul läbi teinud jätkuvaid muutusi. Ent selleks ajaks, kui Jeesuse õpetused Indiasse jõudsid, olid nad juba nii õhtumaiseks muutunud, et neist oli saanud „valge inimese usund”, seega hinduisti meelele kauge ja võõras.
94:4.2 (1031.3) Praegune hinduistlik teoloogia kirjeldab nelja jumaluse ja jumalikkuse alanevat taset järgmiselt:
94:4.3 (1031.4) 1. Brahman, Absoluut, Lõpmatu, SEE ON.
94:4.4 (1031.5) 2. Trimurti, hinduismi ülim kolmsus. Selle esimene liige Brahma olevat loonud end ise brahmanist — lõpmatusest. Kui Brahmat ei samastataks nii lähedalt panteistliku Lõpmatuga, võiks see olla Kõikse Isa kontseptsiooni aluseks. Brahmat samastatakse ka saatusega.
94:4.5 (1031.6) 3. Teise ja kolmanda liikme, Šiva ja Višnu palveldamine kujunes välja esimesel aastatuhandel pärast Kristust. Šiva on elu ja surma isand, viljakusejumal ja hävituse isand. Višnu on äärmiselt populaarne tänu uskumusele, et ta kehastub aeg-ajalt inimkujul. Nii saab Višnu selles hindude kujutluses reaalseks ja elavaks. Mõned peavad kas Šivat või Višnut teistest ülemaks.
94:4.6 (1031.7) 4. Veeda jumalused ja veedade-järgsed jumalused. Paljud aarialaste iidsed jumalad, näiteks Agni, Indra ja Soma, on jäänud Trimurti kolme liikme kõrval teisejärgulisteks. Alates veedade India varastest aegadest on tekkinud arvukalt jumalaid juurde ja needki on võetud hinduistlikku panteoni.
94:4.7 (1031.8) 5. Pooljumalad: üliinimesed, pooljumalad, kangelased, deemonid, viirastused, kurjad vaimud, haldjad, koletised, paharetid ja hilisemate kultuste pühakud.
94:4.8 (1031.9) Hinduism pole küll suutnud India rahvast virgutada, kuid on samas olnud tavaliselt salliv religioon. Selle suur jõud peitub asjaolus, et see on osutunud kõige kohanemisvõimelisemaks, kõige amorfsemaks usundiks, mis on kunagi Urantial tekkinud. See on võimeline peaaegu piiramatult muutuma ja sel on ebatavaliselt paindlik kohanemisvõime, alates intellektuaalsete braahmanide kõrgetest poolmonoteistlikest mõtisklustest kuni rõhutud klasside harimatute usklike madala fetišismini ja algeliste kultuslike tavadeni.
94:4.9 (1032.1) Hinduism on jäänud püsima tänu sellele, et moodustab sisuliselt India ühiskonna põhistruktuuri lahutamatu osa. See ei sisalda mingit suurustlevat hierarhiat, mida võiks häirida või rikkuda, vaid on rahva elustiiliga ühte põimunud. Hinduism suudab kõigist teistest kultustest paremini kohaneda muutuvate oludega ja suhtub sallivalt paljude teiste usundite omaksvõttu, pidades Gautama Buddhat ja isegi Kristust ennast Višnu kehastusteks.
94:4.10 (1032.2) Tänapäeva Indias on hädasti vaja tutvustada Jeesuse evangeeliumi — Jumala isadust ja kõigi inimeste pojaseisust ning sellest tulenevat vendlust, mida teostatakse isiklikult armastava hoolekandetöö ja ühiskondliku teenistuse kaudu. Indias on olemas filosoofiline süsteem, kultusestruktuur; vaja on vaid dünaamilise armastuse elustavat sädet, mis kajastub Inimese Poja algses evangeeliumis, kui see vabastada õhtumaistest dogmadest ja doktriinidest, mis on kaldunud muutma Miikaeli annetuselu valge inimese usundiks.
94:5.1 (1032.3) Kui Saalemi misjonärid liikusid läbi Aasia, levitades õpetust Kõigekõrgemast Jumalast ja pääsemisest usu kaudu, võtsid nad suurel määral omaks nende maade filosoofia ja religioosse mõtte, kus viibisid. Ent Melkisedeki ja tema järeltulijate lähetatud õpetajad õigustasid neile pandud usaldust: nad jõudsid tõepoolest kõigi Euraasia mandri rahvasteni ja teise aastatuhande keskel enne Kristust saabusid Hiinasse. Si Fukis asus enam kui sada aastat saalemlaste keskus, kus koolitati hiinlastest õpetajaid, kes jätkasid õpetustööd kõikjal kollase rassi aladel.
94:5.2 (1032.4) Otseselt selle õpetustöö tulemusena tekkis Hiinas taoismi varaseim vorm, mis oli hoopis teistsugune kui praegune samanimeline usund. Varases ehk prototaoismis olid liitunud järgmised tegurid:
94:5.3 (1032.5) 1. säilinud Singlangtoni õpetused, mis kandusid Shang-ti, Taevase Jumala käsitusse. Singlangtoni ajal muutus Hiina rahvas täiesti monoteistlikuks, suunates oma palved Ainsale Tõele, mida hiljem tunti kui Taeva Vaimu, universumi valitsejat. Kollane rass ei kaotanud seda varajast Jumaluse mõistet kunagi, kuigi järgnevatel sajanditel imbus nende usundisse vargsi palju alamaid jumalaid ja vaime;
94:5.4 (1032.6) 2. Saalemi religioon Kõigekõrgemast Loojast Jumalusest, kes annetab inimkonnale oma soosingu inimese usu tõttu. Kuid on liigagi tõsi, et selleks ajaks, kui Melkisedeki misjonärid jõudsid kollase rassi maadele, oli nende esialgne sõnum Machiventa aja Saalemi lihtsatest doktriinidest tunduvalt erinev;
94:5.5 (1032.7) 3. India filosoofide Brahma-Absoluudi kontseptsioon koos sooviga pääseda kõigest kurjast. Itta levivale Saalemi religioonile avaldasid võib-olla suurimat välist mõju India veedausu õpetajad, kes lisasid saalemlaste pääsemisideele oma Brahma-Absoluudi kontseptsiooni.
94:5.6 (1033.1) See liituskumus levis kõikjal kollase ja pruuni rassi aladel usulis-filosoofilise mõtte põhiideena. Jaapanis tunti seda prototaoismi šintoismina ja siingi, sellel Palestiina Saalemist kaugele jääval maal kuulis rahvas Machiventa Melkisedeki kehastumisest, kes elas maa peal selleks, et inimkond ei unustaks Jumala nime.
94:5.7 (1033.2) Hiinas segunesid ja liitusid kõik need uskumused hiljem üha ulatuslikuma esivanematekultusega. Kuid hiinlased ei ole kunagi pärast Singlangtoni aega preestripoliitika abitusse orjusse vajunud. Kollane rass oli esimene, kes jõudis barbaarsest ikkest organiseeritud tsivilisatsioonini, sest ta oli esimene, kes suutis mingil määral vabaneda lömitavast hirmust jumalate ees, kartmata isegi teiste rasside kombel surnute hingi. Hiinat tabas läbikukkumine seetõttu, et pärast varajast preestritest vabanemist ei suutnud ta edasi areneda, vaid langes peaaegu sama õnnetusse eksitusse, hakates kummardama esivanemaid.
94:5.8 (1033.3) Ent saalemlaste töö polnud asjatu. Hiina kuuenda sajandi suured filosoofid rajasid oma õpetused just nende evangeeliumile. Laozi ja Kong Fuzi aja kõlbeline õhkkond ja vaimsed tundmused kasvasid välja varasematest Saalemi misjonäride õpetustest.
94:6.1 (1033.4) Ligikaudu kuussada aastat enne Miikaeli saabumist näis Melkisedekile, kes oli lihast juba ammu lahkunud, et tema maapealsete õpetuste puhtust ohustab liialt nende ühtesulamine Urantia vanemate uskumustega. Korraks tundus, et tema missioon Miikaeli eelkäijana on isegi läbikukkumisohus. Ja kuuendal sajandil enne Kristust oli Urantia tunnistajaks laiaulatusliku usutõe harukordsele avaldumisele vaimsete mõjurite tavatu koostoime tõttu, millest ei saanud lõpuni aru ka planeedi juhendajad. Mitme inimesest õpetaja kaudu taasesitati ja taaselustati Saalemi evangeelium ning suur osa sellest on samal kujul säilinud käesoleva ajani.
94:6.2 (1033.5) Seda ainulaadset vaimse progressi sajandit iseloomustas suurte usu-, moraali- ja filosoofiaõpetajate ilmumine kõikjale tsiviliseeritud maailma. Hiinas tegutsesid kaks silmapaistvat õpetajat Laozi ja Kong Fuzi.
94:6.3 (1033.6) Laozi tugines otseselt Saalemi pärimustes sisalduvatele kontseptsioonidele, kui kuulutas, et Tao on kogu loodu Ainus Algpõhjus. Lao oli suure vaimse nägemusega inimene. Ta õpetas, et „inimese igavene saatus on igikestev liit Ülima Jumala ja Kõikse Kuninga Taoga”. Tema arusaamine lõplikust põhjuslikust seosest oli väga sügav, sest ta kirjutas: „Ühtsus tekib Absoluut Taost, Ühtsusest ilmub kosmiline Kahesus ning sellest Kahesusest tekib Kolmsus, Kolmsus on aga kogu reaalsuse ürgallikas.” „Kogu reaalsus on kosmose potentsiaalide ja tegelikkuste vahel alati tasakaalus ning neid hoiab pidevas kooskõlas jumalikkuse vaim.”
94:6.4 (1033.7) Laozi oli ka üks esimesi, kes tutvustas õpetust, et kurjale ei tohi tasuda kurjaga: „Headus sigitab headust, kuid tõeliselt heale sigitab ka kuri headust.”
94:6.5 (1033.8) Ta õpetas, et loodud-olend pöördub Looja juurde tagasi, ning kirjeldas elu kui isiksuse tekkimist kosmilistest potentsiaalidest, surma aga loodud-olendi isiksuse tagasipöördumisena koju. Tema käsitus tõelisest usust oli tavatu ja ta võrdles seda isegi „väikese lapse arusaamaga”.
94:6.6 (1034.1) Ta oli Jumala igavesest eesmärgist selgesti aru saanud, sest väitis: „Absoluutne Jumalus ei püüa võita, kuid võidab alati; ta ei sunni inimkonda, kuid on alati valmis inimeste tõelistele soovidele reageerima; Jumala tahe on igavene kannatlikkuses ja igavene selle väljenduse vältimatuses.” Ja tõelise uskliku kohta ütles ta, väljendades tõde, et õndsam on anda kui saada: „Hea inimene ei püüa tõde endale hoida, vaid pigem neid rikkusi oma kaaslastele annetada, sest selles seisneb tõe teostumine. Absoluutse Jumala tahe toob alati kasu, mitte kunagi ei hävita; tõelise uskuja eesmärgiks on alati tegutseda, kuid mitte kunagi sundida.”
94:6.7 (1034.2) Lao õpetus mittevastupanust ning tegevuse ja sunduse eristamisest moondus hiljem uskumusteks „mitte midagi nägemisest, tegemisest ega mõtlemisest”. Ent Lao õpetus ei sisaldanud kunagi niisugust eksiarvamust, ehkki tema õpetus mittevastupanust aitas kaasa Hiina rahva patsifistlike kalduvuste kujunemisele.
94:6.8 (1034.3) Taoismil, mis on Urantias kahekümnendal sajandil populaarne, on väga vähe ühist selle vana filosoofi ülevate tundmuste ja kosmiliste arusaamadega, sest ta õpetas tõde nii, nagu seda tajus, väites, et just usk Absoluutsesse Jumalasse on selle jumaliku energia allikas, mis maailma muudab ja millega inimene tõuseb vaimsesse liitu Taoga, universumite Igavese Jumala ja Looja-Absoluudiga.
94:6.9 (1034.4) Kong Fuzi (Confucius) elas kuuendal sajandil, oli Laozi kaasaegne ja temast veidi noorem. Ta võttis oma õpetuste aluseks kollase rassi pika ajaloo paremad moraalitraditsioonid ning teda mõjutasid mõnevõrra ka Saalemi misjonäride säilinud pärimused. Tema töö seisnes põhiliselt vanaaja filosoofide tarkuseterade kokkukoondamises. Oma eluajal polnud ta õpetajana tunnustatud, kuid hiljem on tema kirjutised ja õpetused nii Hiinas kui ka Jaapanis suurt mõju avaldanud. Kong Fuzi heitis väljakutse šamaanidele, asendades maagia kõlblusega. Kuid ta tegi liiga head tööd; ta muutis korra uueks ebajumalaks ja tõstis ausse esivanemate tavad, mis on hiinlaste seas hinnatud veel selle raamatu kirjutamise ajalgi.
94:6.10 (1034.5) Kong Fuzi moraalijutlused põhinesid teoorial, et maine eluviis on taevase eluviisi moonutatud vari, et ajaliku tsivilisatsiooni tõeline algkuju on taeva igavese korra peegeldus. Potentsiaalne jumalakäsitus allutati konfutsianismis peaaegu täielikult Taeva Tee, kosmose algkuju rõhutamisele.
94:6.11 (1034.6) Lao õpetusi hoiavad hommikumaal alal veel vaid vähesed, kuid Kong Fuzi kirjutised on saanud sellest ajast saadik pea kolmandiku urantialaste kultuuri moraalisüsteemi aluseks. Kong Fuzi juhised talletasid küll minevikust parima, kuid suhtusid mõnevõrra vaenulikult hiina uurivasse vaimu, mis oli loonud need nii hardalt austatud saavutused. Nende õpetuste mõjuga võitlesid edutult nii Chin Shi Huang Ti keiserlikud jõupingutused kui ka Mo Ti õpetused, mis ei kuulutanud eetilisel kohusetundel, vaid jumalaarmastusel põhinevat vendlust. Mo Ti püüdis uue tõe iidset otsingut taas lõkkele puhuda, kuid tema õpetused ei suutnud jagu saada Kong Fuzi jüngrite energilisest vastupanust.
94:6.12 (1034.7) Nagu paljud teisedki vaimsed ja moraaliõpetajad, nii tõsteti ka Kong Fuzi ja Laozi neil Hiina vaimupimeduse ajastutel — mis vaheldusid taoistliku usu allakäigu ning moondumise ja Indiast tulnud budistlike misjonäride mõjuga — lõppkokkuvõttes oma poolehoidjate poolt jumalusteks. Neil vaimse languse sajanditel mandus kollase rassi religioon haletsusväärseks usundiks, mis kubises kuraditest, draakonitest ja kurjadest vaimudest, kes kõik tähistasid valgustamata sureliku meele tagasipöörduvaid hirme. Oma edasijõudnud religiooniga kunagi inimühiskonna esirinnas seisnud Hiina jäi teistest maha oma ajutise võimetuse tõttu liikuda edasi sellel tõelisel Jumalast teadlikkuse arengu teel, mis on vältimatu nii sureliku indiviidi kui ka keeruliste ja komplekssete tsivilisatsioonide tõeliseks progressiks ja iseloomustab kultuuri ja ühiskonna arengut aja ja ruumi evolutsioonilisel planeedil.
94:7.1 (1035.1) Samal ajal, kui Hiinas tegutsesid Laozi ja Kong Fuzi, kerkis Indias esile veel üks suur tõeõpetaja. Gautama Siddharta sündis kuuendal sajandil enne Kristust Põhja-India provintsis Nepaalis. Tema poolehoidjad on hiljem vihjanud, et ta oli muinasjutuliselt rikka valitseja poeg, kuid tegelikult oli Siddharta ühe vähetähtsa hõimujuhi troonipärija. See juht valitses üht Himaalaja põhjaosa väikest ja eraldatud mägiorgu selle elanike vaikival nõusolekul.
94:7.2 (1035.2) Pärast kuus aastat kestnud kasutut joogaga tegelemist sõnastas Gautama teooriad, mis arenesid budistlikuks filosoofiaks. Siddharta võitles otsustavalt, kuid tulutult tugevneva kastisüsteemi vastu. Selle noore prohvetist vürsti ülev siirus ja ainulaadne isetus meeldis tolleaegsetele inimestele väga. Ta eemaldus tavast püüelda isikliku pääsemise poole füüsiliste kannatuste ja valu kaudu. Ja ta kutsus poolehoidjaid üles levitama oma evangeeliumi kogu maailmas.
94:7.3 (1035.3) Indias valitseva segaduse ja äärmuslike kultuslike tavade seas tundusid Gautama tervest mõistusest lähtuvad ja mõõdukamad õpetused värskendava leevendusena. Ta mõistis jumalad, preestrid ja nendele ohverdamised avalikult hukka, kuid ka tema ei suutnud tajuda Ainsa Kõikse isiksust. Uskumata individuaalsete inimhingede olemasolusse, asus Gautama muidugi sõjakalt võitlema igivana usuga hingede rändamisse. Ta tegi ülla katse päästa inimesed hirmust ja panna nad end suures universumis koduselt tundma, kuid ei suutnud neile kätte näidata teed sellesse tõususurelike tõelisesse taevasesse koju — Paradiisi — ning igavese eksistentsi üha avarduvasse teenistusse.
94:7.4 (1035.4) Gautama oli tõeline prohvet ja kui ta oleks kuulanud eremiit Godadi juhiseid, oleks ta kogu India üles äratanud innustusega, mille oleks andnud usu kaudu pääsemist kuulutanud Saalemi evangeeliumi taaselustumine. Godad põlvnes perekonnast, mis oli alal hoidnud Melkisedeki misjonäride pärimused.
94:7.5 (1035.5) Gautama asutas Benaresis oma kooli ja selle teisel tegutsemisaastal jutustas õpilane Bautan oma õpetajale Saalemi misjonäride käest kuuldud pärimuse Melkisedeki ja Aabrahami lepingust. Kuigi Siddhartal ei olnud Kõiksest Isast eriti selget arusaama, võttis ta kõrgema õpetuse — usu kaudu pääsemise kui lihtsa uskumuse — omaks. Ta kuulutas seda oma poolehoidjatele ja hakkas saatma õpilasi kuuekümneliikmeliste rühmadena kuulutama India rahvale rõõmusõnumit tasuta pääsemisest ja sellest, et kõik inimesed, nii ülikud kui ka alamad, võivad saavutada õndsuse, kui usuvad õiglusesse ja õigusesse.
94:7.6 (1035.6) Gautama naine uskus oma mehe evangeeliumisse ja asutas nunnaordu. Tema pojast sai isa järeltulija, kes seda kultust tunduvalt avardas; poeg mõistis uut ideed usu kaudu pääsemisest, kuid tema usk Saalemi evangeeliumisse — jumaliku soosingu saavutamisse ainuüksi usu kaudu — lõi tema hilisematel eluaastatel vankuma ja eakana surres olid tema viimased sõnad: „Saavutage oma pääsemine ise.”
94:7.7 (1036.1) Kui Gautama üleüldise pääsemise evangeeliumi kuulutati selle parimal kujul, vabana ohverdamistest, piinamistest, rituaalidest ja preestritest, siis oli see oma aja kohta revolutsiooniline ja hämmastav õpetus. Ning see jõudis üllatavalt lähedale Saalemi evangeeliumi taaselustamisele. See tõi abi miljonitele meeleheitel hingedele ja on vaatamata hilisemate sajandite grotesksetele moonutustele miljonite inimolendite lootus ka praegu.
94:7.8 (1036.2) Siddharta õpetas tõde palju enam, kui on säilinud tema nime kandvates praegustes kultustes. Praegune budism ei vasta rohkem Gautama Siddharta õpetustele kui ristiusk Jeesus Naatsaretlase õpetustele.
94:8.1 (1036.3) Budistiks saamiseks tuli kuulutada üksnes avalikult oma usku, tsiteerides lohutussõnu: „Ma leian lohutust Buddhast, ma leian lohutust õpetusest, ma leian lohutust vennaskonnast.”
94:8.2 (1036.4) Budism sai alguse ajaloolisest isikust, mitte müüdist. Gautama pooldajad nimetasid teda Šastaks, mis tähendab meistrit või õpetajat. Gautama ise ei püüdnud küll ennast ega oma õpetusi üleinimlikena näidata, kuid jüngrid hakkasid teda juba varakult valgustatuks, Buddhaks hüüdma, hiljem aga Šakjamuni Buddhaks.
94:8.3 (1036.5) Gautama evangeelium põhines algselt neljal õilsal tõel:
94:8.4 (1036.6) 1. kannatuse õilsad tõed;
94:8.5 (1036.7) 2. kannatuse põhjused;
94:8.6 (1036.8) 3. kannatuse kaotamine;
94:8.7 (1036.9) 4. tee kannatuse kaotamisele.
94:8.8 (1036.10) Kannatuse ja sellest pääsemise õpetusega oli tihedalt seotud kaheksaosalise tee filosoofia: õiged vaated ja taotlused, õige kõnelemine, käitumine, elatise hankimine, püüdlemine, hoolikus ja mõtisklemine. Gautama ei püüdnud hävitada kannatustest pääsemiseks kõiki pingutusi, ihasid ja kiindumusi; tema õpetus pidi pigem kirjeldama surelikule inimesele, kui asjatu on siduda kõiki oma lootusi ja püüdlusi vaid ajalike sihtide ja aineliste eesmärkidega. Tõeline usklik ei tohiks loobuda oma kaaslasi armastamast, kuid peaks nägema selle ainelise maailma seostest ka kaugemale, igavese tuleviku reaalsusi.
94:8.9 (1036.11) Gautama jutlustas viit moraalinõuet:
94:8.10 (1036.12) 1. ära tapa;
94:8.11 (1036.13) 2. ära varasta;
94:8.12 (1036.14) 3. ära ole voorusetu;
94:8.13 (1036.15) 4. ära valeta;
94:8.14 (1036.16) 5. ära joo joovastavaid jooke.
94:8.15 (1036.17) Oli veel mitu täiendavat ehk teisejärgulist käsku, mida usklikud võisid järgida omal valikul.
94:8.16 (1036.18) Siddharta uskus küll vaevalt inimisiksuse surematusse, tema filosoofia nägi ette vaid teatava funktsionaalse jätkumise. Ta ei piiritlenud kunagi selgelt, mida tuleks tema arvates nirvaana õpetusse lülitada. Asjaolu, et nirvaanat sai teoreetiliselt kogeda ka sureliku eksistentsi ajal, näitas, et seda ei peetud täiesti olematuks muutumise seisundiks. See tähendas ülima valgustatuse ja taevaliku õndsuse seisundit, kus kõik inimest ainelise maailma külge aheldavad kütked on katkenud; vabanetakse sureliku elu ihadest ja pääsetakse igasugusest ohust kogeda kunagi veel taaskehastumist.
94:8.17 (1037.1) Gautama algse õpetuse kohaselt saavutatakse pääsemine inimlike pingutustega, jumaliku abita; selles pole ruumi päästvale usule ega üleinimlike jõudude poole palvetamisele. Et ebausku Indias miinimumini viia, püüdis Gautama võõrutada inimesi pääsemiseks maagiat kasutamast. Ja nii tehes jättis ta järglastele vabad käed tõlgendada oma õpetusi valesti ja kuulutada, et kõik inimlikud püüdlused on vastikud ja valulikud. Tema järeltulijad jätsid arvestamata asjaolu, et suurim õnn seondub vääriliste sihtide aruka ja entusiastliku püüdlemisega ning et niisugused saavutused tähendavad tõelist edenemist kosmilises eneseteostuses.
94:8.18 (1037.2) Siddharta õpetuse suur tõde seisnes absoluutse õigluse universumi kuulutamises. Ta õpetas parimat jumalata filosoofiat, mille surelik inimene on kunagi välja mõelnud; see oli ideaalne humanism, mis kaotas väga tõhusalt kõik ebausu, maagiliste rituaalide ja vaimu- või deemonihirmu alused.
94:8.19 (1037.3) Budismi algse evangeeliumi suur nõrkus peitus selles, et see ei kujundanud välja omakasupüüdmatu ühiskonnateenimise religiooni. Budistlik vennaskond ei olnud kaua aega mitte usklike vennalik ühendus, vaid pigem õpetajateks õppijate kogukond. Gautama keelas neil raha vastu võtta, püüdes sellega ära hoida hierarhiate kujunemist. Gautama ise oli äärmiselt seltsiv, tema elu oli tegelikult palju ülevam kui ta jutlused.
94:9.1 (1037.4) Budism õitses, sest see pakkus pääsemist Buddhasse ehk valgustatusse uskumise kaudu. See esindas Melkisedeki tõdesid enam kui ükski teine religioosne õpetus kogu Ida-Aasias. Ent usundina levis budism laiemalt alles siis, kui sellega läks enesekaitseks kaasa alamasse kasti kuuluv monarh Ašoka, kes oli pärast Egiptuse valitsejat Ehnatoni üks tähelepanuväärsemaid Melkisedeki ja Miikaeli vahelise perioodi tsiviilvalitsejaid. Ašoka ehitas budistidest misjonäride kihutustöö abiga üles suure India impeeriumi. Kahekümne viie aasta jooksul koolitas ta välja üle seitsmeteistkümne tuhande misjonäri ja saatis nad kogu tuntud maailma kaugeimate piirideni. Ta muutis budismi ühe põlvkonnaga pooles maailmas domineerivaks usundiks. See juurdus peagi Tiibetis, Kašmiiris, Sri Lankas, Birmas, Jaaval, Siiamis, Koreas, Hiinas ja Jaapanis. Ja üldiselt võttes oli tegu märgatavalt kõrgema religiooniga kui need, mida ta välja tõrjus või täiustas.
94:9.2 (1037.5) Budismi levik selle kodumaalt Indiast üle kogu Aasia on üks põnevamaid lugusid siiraste usklike vaimsest pühendumisest ja järjekindlast misjonitööst. Gautama evangeeliumi õpetajad ei trotsinud ainult maismaal kulgevate karavaniteede, vaid ka Hiina merede ohte, kui täitsid oma missiooni kogu Aasia mandril, viies kõigile rahvastele sõnumi oma usust. Ent see budism ei olnud enam Gautama lihtne õpetus, vaid imedest täidetud evangeelium, mis tegi Siddhartast jumala. Ja mida kaugemale levis budism oma kodust India mäestikes, seda vähem sarnanes see Gautama õpetustega ja seda rohkem religioonidega, mida ta välja tõrjus.
94:9.3 (1038.1) Hiljem mõjutas budismi Hiinas väga palju taoism, Jaapanis šintoism ja Tiibetis ristiusk. Tuhande aasta pärast budism Indias lihtsalt närbus ja hääbus. See brahmaniseerus ja alistus hiljem islamile, mujal hommikumaadel mandus aga rituaaliks, mida Gautama Siddharta poleks kunagi tunnustanud.
94:9.4 (1038.2) Lõunas püsis Siddharta õpetuste fundamentalistlik stereotüüp Sri Lankas, Birmas ja Indo-Hiina poolsaarel. See on budismi hinajaana haru, mis hoiab kinni varasest ehk mitteühiskondlikust doktriinist.
94:9.5 (1038.3) Ent Gautama pooldajate Hiina ja Põhja-India rühmad olid hakanud juba enne India kokkuvarisemist välja töötama mahajaana õpetust „laiast teest” pääsemisele, mis vastandus lõunapoolsetele puristidele, kes pidasid kinni hinajaanast ehk „kitsast teest”. Mahajaana pooldajad loobusid budismile omastest sotsiaalsetest piirangutest, misjärel see budismi põhjapoolne haru arenes edasi Hiinas ja Jaapanis.
94:9.6 (1038.4) Budism on tänapäeval elav ja kasvav usund, sest sel on õnnestunud säilitada paljud oma poolehoidjate kõrgeimad kõlbelised väärtused. See soodustab hingerahu ja enesekontrolli, lisab meelekindlust ja õnnetunnet ning aitab leevendada kurbust ja leina. Sellesse filosoofiasse uskujad elavad paremat elu kui paljud need, kes sellesse ei usu.
94:10.1 (1038.5) Tiibetist võib leida Melkisedeki õpetuste ning budismi, hinduismi, taoismi ja ristiusu veidraima koosluse. Kui budistlikud misjonärid saabusid Tiibetisse, leidsid nad eest pea samasuguse ürgühiskonna, nagu varased ristiusu misjonärid Euroopa põhjapoolsete hõimude seas.
94:10.2 (1038.6) Need lihtsameelsed tiibetlased ei tahtnud oma iidsest maagiast ja amulettidest päriselt loobuda. Tiibeti praegusi usutseremooniaid uurides kohtad raseeritud peaga preestrite liialt suureks paisunud vennaskonda, kelle keeruliste rituaalide juurde kuuluvad kellukesed, vaimulikud laulud, viiruk, rongkäigud, palvehelmed, kujukesed, amuletid, pildid, püha vesi, uhked rüüd ja viimistletud koorilaulud. Neil on jäigad dogmad ja kristalliseerunud usutunnistused, müstilised riitused ja erilised paastud. Nende hierarhias on koht munkadel, nunnadel, abtidel ja dalai-laamal. Nad palvetavad inglite, pühakute, Püha Ema ja jumalate poole. Nad käivad pihil ja usuvad puhastustuld. Neil on avarad kloostrid ja suurejoonelised katedraalid. Nad kordavad lõputult oma pühi rituaale ja usuvad, et need tseremooniad kindlustavad pääsemise. Palved kinnitatakse rattale, mille pööramine arvatavalt palved täidab. Ühegi nüüdisaja rahva seas ei peeta kinni nii paljude religioonide nii paljudest tavadest. On vältimatu, et niisugune üha kuhjuv liturgia muutub erakordselt tülikaks ja talumatult koormavaks.
94:10.3 (1038.7) Tiibetlastel on midagi kõigist maailma juhtivatest usunditest, välja arvatud Jeesuse evangeeliumi lihtsatest õpetustest, mis räägivad Jumala pojaseisusest, inimeste vendlusest ja üha ülenevast kodakondsusest igaveses universumis.
94:11.1 (1038.8) Budism jõudis Hiinasse esimesel aastatuhandel pärast Kristust ja sobis hästi kollase rassi usukommetega. Esivanemaid kummardades olid nad juba pikka aega surnute poole palvetanud, nüüd said nad palvetada ka nende eest. Budism sulas peagi kokku hääbuva taoismi säilinud rituaalsete tavadega. See oli uus sünteetiline usund, mis sai oma templite ja selgelt piiritletud usutseremooniaga peagi Hiina, Korea ja Jaapani rahvaste üldtunnustatud kultuseks.
94:11.2 (1039.1) Kuigi mõnes mõttes on kahju, et budism toodi maailma alles pärast seda, kui Gautama pooldajad olid selle kultuse traditsioone ja õpetusi niivõrd moonutanud, et Gautamast oli saanud jumalik olend, osutus see paljude imedega kaunistatud müüt tema inimelust väga atraktiivseks budismi põhjapoolse ehk mahajaana evangeeliumi pooldajatele.
94:11.3 (1039.2) Mõned tema hilisemad poolehoidjad õpetasid, et Šakjamuni Buddha vaim pöördub elava buddhana perioodiliselt maa peale tagasi, avades sel viisil tee Buddha kujude, templite, rituaalide ja petistest „elavate buddhade” lõputuks püsimiseks. Nii leidis suure India protestandi religioon lõpuks ennast aheldatuna nendesamade tseremoniaalsete tavade ja rituaalsete laulude külge, mille vastu oli nii kartmatult võidelnud ja mida nii ägedalt hukka mõistnud.
94:11.4 (1039.3) Budistlik filosoofia tegi suure edusammu igasuguse tõe suhtelisuse mõistmises. Budistid on suutnud selle hüpoteesi rakendamise kaudu lepitada ja kooskõlastada lahknevusi, mis leiduvad nii nende enda religioossetes kirjutistes kui ka nende ja paljude teiste pühakirjade vahel. Õpetati, et väike tõde on väikese meele ja suur tõde suure meele jaoks.
94:11.5 (1039.4) See filosoofia kätkes ka seisukohta, et igas inimeses peitub buddha (jumalik) loomus ja et inimene suudab selle sisemise jumalikkuse teostada omaenda püüdluste kaudu. Ning see õpetus on üks selgemaid sisimas elava Kohandaja kirjeldusi Urantia usundites.
94:11.6 (1039.5) Ent Siddharta algse evangeeliumil, nagu tema poolehoidjad seda tõlgendasid, oli üks suur puudus ja see seisnes püüdes vabastada inimmina täielikult kõigist kõlbelistest kitsendustest mina eraldamise teel objektiivsest reaalsusest. Tõeline kosmiline eneseteostus tuleneb samastumisest kosmilise reaalsusega ja piiritletud energia, meele ning vaimu keskkonnaga, mida piirab ruum ja tingib aeg.
94:11.7 (1039.6) Ent kuigi budismi tseremooniad ja välised kombed saastusid tugevasti nende maade tseremooniate ja kommetega, kuhu see usk levis, ei toimunud samalaadset allakäiku aeg-ajalt sellesse mõtte- ja usukoolkonda kuuluvate suurte mõtlejate filosoofilises elus. Enam kui kaks tuhat aastat on Aasia parimad pead keskendunud absoluutse tõe ja Absoluudi tõe väljaselgitamisele.
94:11.8 (1039.7) Niisuguse üleva absoluudikontseptsiooni areng toimus paljusid erinevaid mõtteradu ja käänulisi arutluskäike pidi. Selle igavikuõpetuse tõus polnud sugugi sama selgepiiriline kui jumalakäsituse areng heebrea teoloogias. Siiski jõudsid budistid teatavatele laiapiirilistele mõttetasanditele, kus peatuda ja siis edasi liikuda, kujundades endale pilti universumite Esmaallikast.
94:11.9 (1039.8) 1. Legend Gautamast. See käsitus põhines ajaloolisel faktil — India prohvetist vürsti Siddharta elul ja õpetustel. Sajandite jooksul üle Aasia avaruste levides kujunes sellest legendist muinasjutt, milles Gautama polnud enam üksnes valgustatu, vaid omandas uusi omadusi.
94:11.10 (1040.1) 2. Buddhade paljusus. Arutleti, et kui Gautama tuli tõesti India rahvaste juurde, siis on inimkonda kindlasti ka varasemas minevikus õnnistatud teiste tõeõpetajatega ning kahtlemata õnnistatakse nendega ka tulevikus. Sellest arenes välja õpetus, et buddhasid on palju, piiramatul ja lõpmatul arvul, ning et igaüks võib püüda temaks saada — saavutada Buddha jumalikkust.
94:11.11 (1040.2) 3. Absoluutne Buddha. Selleks ajaks kui buddhade arv lähenes lõpmatusele, tekkis tolle aja mõtlejatel vajadus see kohmakas käsitus taas ühendada. Seetõttu hakati õpetama, et kõik buddhad on vaid mingi kõrgema olemuse, mingi lõpmatu ja tingimatu eksistentsi Igavese Ainsa, mingi kogu reaalsuse Absoluutse Allika avaldumisvormid. Sestsaadik eraldub budismi Jumaluse käsitus oma kõrgeimas vormis Gautama Siddharta inimisikust ja astub kõrvale antropomorfsetest kitsendustest, mis seda on ohjanud. Seda viimast käsitust Igavesest Buddhast võib hästi samastada ka Absoluudiga, mõnikord on see isegi sama mis lõpmatu MINA OLEN.
94:11.12 (1040.3) Kuigi see Absoluutse Jumaluse idee ei saavutanud Aasia rahvaste seas kunagi suurt populaarsust, võimaldas see siiski nende maade intellektuaalidel oma filosoofiat ühtsustada ja kosmoloogiat kooskõlastada. Kontseptsioon Buddhast-Absoluudist on kohati poolisikuline, kohati täiesti ebaisikuline — isegi lõpmatu loov jõud. Niisugused kontseptsioonid on küll abiks filosoofiale, kuid pole olulised usulise arengu seisukohalt. Isegi inimtaolisel Jahvel on enam religioosset väärtust kui budismi või brahmanismi lõpmatult kaugel Absoluudil.
94:11.13 (1040.4) Aeg-ajalt arvati isegi, et lõpmatu MINA OLEN sisaldab Absoluuti. Ent neist arutlustest oli vähe kasu näljastele rahvahulkadele, kes ihaldasid kuulda tõotusesõnu, lihtsat Saalemi evangeeliumi, et usk Jumalasse kindlustab jumaliku soosingu ja igavese ellujäämise.
94:12.1 (1040.5) Budismi kosmoloogial oli kaks suurt nõrkust: selle saastatus paljude India ja Hiina ebauskudega ja Gautama ülendamine algul valgustatuks ja seejärel Igaveseks Buddhaks. Nii nagu ristiusk on kannatanud paljude ekslike inimfilosoofiate omaksvõtmise all, kannab ka budism oma inimlikku sünnimärki. Ent Gautama õpetused on viimase kahe ja poole aastatuhande jooksul edasi arenenud. Buddha kontseptsioon ei seostu valgustatud budistile rohkem Gautama inimisiksusega kui Jehoova samastub valgustatud kristlasele Hoorebi vaimdeemoniga. Puudulik terminoloogia koos vanaaja nimede sentimentaalse säilitamisega ei võimalda sageli religioossete käsituste arengu tõelisest tähendusest aru saada.
94:12.2 (1040.6) Järk-järgult hakkas budismis ilmnema Absoluudist erineva Jumala käsitus. Selle juured pärinevad kaugetest aegadest, mil kitsa tee ja laia tee pooldajad neid mõisteid eristama hakkasid. Just hilisemas budismi harus sai lõpuks küpseks kahene käsitus Jumalast ja Absoluudist. Jumalakäsitus arenes välja aste-astmelt, sajand sajandi järel, kuni lõpuks kujunes Jaapanis tänu Ryonini, Honen Shonini ja Shinrani õpetustele Amida Buddha usuks.
94:12.3 (1041.1) Nende usklike seas õpetatakse, et hing võib surma kogedes soovida viibida enne nirvaanasse ehk lõplikku eksistentsi astumist veidi aega Paradiisis. Kuulutatakse, et see uus pääsemine on saavutatav usuga Lääne Paradiisi Jumala Amitabha jumalikku halastusse ja armastavasse hoolitsusse. Amidistid tunnistavad oma filosoofias Lõpmatut Reaalsust, mis on väljaspool igasugust lõplikku surelikku arusaamisvõimet; nad hoiavad oma religioonis kinni usust kõigile halastavasse Amitabhasse, kes armastab maailma niivõrd, et ei lase ühelgi surelikul, kes tõelises usus ja puhta südamega tema nime hüüab, ilma jääda Paradiisi taevalikust õndsusest.
94:12.4 (1041.2) Budismi tohutu jõud seisneb asjaolus, et selle pooldajatel on vabadus valida tõde kõigist religioonidest; niisugune valikuvabadus on olnud iseloomulik vähestele Urantia uskudele. Shini sekt Jaapanis on saanud selles suhtes üheks maailma progressiivseimaks usurühmaks; nad on taaselustanud Gautama pooldajate iidse misjonärivaimu ja hakanud saatma teiste rahvaste sekka õpetajaid. Kahekümnenda sajandi esimesel poolel pärast Kristust usklike seas ilmnev valmisolek võtta tõde omaks kõigist võimalikest allikatest on tõesti kiiduväärt suundumus.
94:12.5 (1041.3) Budism ise elab kahekümnendal sajandil läbi taassündi. Sidemed ristiusuga on tunduvalt tugevdanud budismi sotsiaalseid aspekte. Vennaskonna preestermunkade südameis on taas süttinud õppimissoov ja hariduse levik kogu selles usuruumis kutsub kindlasti esile uue edasimineku religiooni arengus.
94:12.6 (1041.4) Käesoleva kirja koostamise ajal loodab suur osa Aasiast budismile. Kas see ülev usk, mis on nii vapralt läbi mineviku pimedate ajastute tänaseni kandunud, võtab veel kord vastu avardunud tõe kosmiliste reaalsuste kohta, nagu India suure õpetaja jüngrid kuulasid kunagi tema uut tõekuulutust? Kas see iidne usk reageerib taas uute Jumala ja Absoluudi käsituste virgutavatele stiimulitele, mida on nii kaua otsinud?
94:12.7 (1041.5) Kogu Urantia ootab Miikaeli õilistavat sõnumit, mida ei koorma üheksateist sajandit kestnud kokkupuutest arengulist päritolu usunditega kuhjunud doktriinid ja dogmad. Kell on löömas tundi, mil budistidele, kristlastele, hinduistidele ja isegi kõigi teiste uskude usklikele ei esitata enam evangeeliumi Jeesusest, vaid Jeesuse evangeeliumi elavat, vaimset tõde.
94:12.8 (1041.6) [Esitanud Nebadoni Melkisedek.]
Urantia raamat
95. Kiri
95:0.1 (1042.1) NAGU India pani aluse paljudele Ida-Aasia religioonidele ja filosoofiatele, nii sai Vahemere idarannik õhtumaise maailma usundite kodumaaks. Saalemi misjonärid läksid kõikjale üle kogu Edela-Aasia — Palestiinasse, Mesopotaamiasse, Egiptusesse, Iraani ja Araabiasse —, kuulutades igal pool head sõnumit Machiventa Melkisedeki evangeeliumist. Mõnel maal kandsid nende õpetused vilja, teisal oli nende edu vahelduv. Mõnikord ebaõnnestus nende töö vähese tarkuse, mõnikord neist sõltumatute asjaolude tõttu.
95:1.1 (1042.2) Aastaks 2000 enne Kristust olid setiitide õpetused Mesopotaamia religioonidest peaaegu kadunud ja need olid suuresti kahe sissetungijate rühma, läänepoolsetest kõrbetest sisseimbunud beduiini semiitide ja põhja poolt tulnud barbaritest ratsurite algeliste uskumuste mõju all.
95:1.2 (1042.3) Ent varajaste adamiidi rahvaste tava austada seitsmendat nädalapäeva ei kadunud Mesopotaamiast kunagi täielikult. Alles Melkisedeki ajajärgul hakati seitsmendat päeva kõige õnnetusttoovamaks pidama. Selle kohta kehtis hulgaliselt tabusid, halval seitsmendal päeval ei tohtinud asuda reisile, valmistada toitu ega teha tuld. Koos juutidega kandusid Palestiinasse tagasi paljud seitsmenda päeva Šabattumiga seotud Mesopotaamia tabud, mida juudid olid babüloonlaste juures täheldanud.
95:1.3 (1042.4) Kuigi Saalemi õpetajad aitasid Mesopotaamia usundite viimistlemisele ja ülendamisele palju kaasa, ei õnnestunud neil panna erinevaid rahvaid alatiseks ainsat Jumalat tunnistama. Nende õpetused olid enam kui saja viiekümne aasta jooksul ülekaalus, kuid taandusid siis järk-järgult vanema uskumuse ees jumaluste paljususse.
95:1.4 (1042.5) Saalemi õpetajad vähendasid Mesopotaamia jumalate arvu tunduvalt, mingil ajal oli põhijumalusi vaid seitse: Beel, Šamaš, Nebo, Anu, Ea, Marduk ja Sin. Uue õpetuse kõrgajal ülendasid nad kolm jumalat kõigist teistest kõrgemaks. See oli niinimetatud Babüloonia triaad, kuhu kuulusid Beel, Ea ja Anu — maa, mere ja taeva jumal. Erinevates paikades kujunesid välja erisugused triaadid, mis kõik meenutasid andiitide ja sumerite õpetusi kolmsusest ja põhinesid saalemlaste usul Melkisedeki kolmeringilisse märki.
95:1.5 (1042.6) Saalemi õpetajad ei saanudki täielikult jagu jumalate ema ja sugulise viljakuse vaimu Ištari populaarsusest. Nad aitasid selle jumalanna palveldamise viise tunduvalt viimistleda, kuid babüloonlased ja nende naabrid ei olnud veel päriselt välja kasvanud seksuaalsest palveldamisest selle varjatud kujul. Kogu Mesopotaamias oli üldlevinud tavaks, et kõik naised andusid noores eas vähemalt korra võõra embusele; arvati, et sellist pühendumist nõuab Ištar ning et viljakus sõltub väga suurel määral sellest sugulisest ohverdusest.
95:1.6 (1043.1) Melkisedeki õpetuse varane areng kulges väga rahuldavalt, kuni Kiši kooli juht Nabodad otsustas valitsevaid templiprostitutsiooni tavasid ühiste jõududega rünnata. Ent Saalemi misjonäridel ei õnnestunud seda sotsiaalset reformi ellu viia ning selle läbikukkumise kiiluvees läksid põhja ka nende tähtsamad vaimsed ja filosoofilised õpetused.
95:1.7 (1043.2) Saalemi evangeeliumi läbikukkumisele järgnes kohe Ištari kultuse suur tõus, see rituaal oli juba tunginud Palestiinasse Aštorethi, Egiptusesse Isise, Kreekasse Aphrodite ja põhjapoolsete hõimudeni Astarte kujul. Seoses Ištari palveldamise taaselustamisega pöördusid Babüloonia preestrid uuesti tähti vaatlema; astroloogia koges Mesopotaamias oma viimast suurt taassündi, moodi tuli ennustamine ja preesterkond mandus sajandite jooksul üha enam.
95:1.8 (1043.3) Melkisedek oli oma pooldajaid manitsenud, et nende õpetus räägiks vaid ainsast Jumalast, kõige Isast ja Loojast, ning et nad jutlustaksid üksnes usu kaudu jumaliku soosingu saavutamisest. Kuid uue tõe õpetajad tegid suure vea, nad püüdsid saavutada liiga palju ja asendada aeglase evolutsiooni äkilise revolutsiooniga. Melkisedeki Mesopotaamia misjonärid tõstsid moraalinõuded rahva jaoks liiga kõrgele, nad taotlesid liiga paljut ja nende üllas üritus kukkus läbi. Neid oli lähetatud jutlustama kindlat evangeeliumi, kuulutama tõde Kõikse Isa reaalsusest, kuid nad takerdusid kommete reformimise näiliselt väärt üritusse, mis juhtis neid nende üllast missioonist kõrvale ja viis nad sisuliselt lootuste nurjumise ja unustuseni.
95:1.9 (1043.4) Saalemi keskus Kišis lõpetas ühe põlvkonna jooksul oma tegevuse ja ainsasse Jumalasse uskumise nimel tehtav misjonitöö katkes peaaegu kogu Mesopotaamias. Kuid Saalemi koolidest jäi siiski midagi püsima. Siin-seal hajutatult tegutsevad rühmad uskusid ikka veel ainsasse Loojasse ja võitlesid Mesopotaamia preestrite ebajumalakummardamise ja amoraalsuse vastu.
95:1.10 (1043.5) Paljud Vana Testamendi laulud kirjutasid Saalemi misjonäride õpetuse tagasilükkamisele järgnenud perioodil just nemad, jäädvustades oma loomingu kivisse, kust heebrea preestrid need hiljem oma vangipõlve ajal leidsid ja juutidele omistatud laulukogumikku lülitasid. Need Babülonist pärinevad kaunid laulud ei olnud kirjutatud Beel-Marduki templites; need olid varasemate Saalemi misjonäride järeltulijate teosed, mis erinesid märgatavalt Babüloonia preestrite maagilistest kogumikest. Iiobi raamat kajastab üsna hästi Kišis ja kõikjal Mesopotaamias asunud Saalemi koolide õpetusi.
95:1.11 (1043.6) Suur osa Mesopotaamia usukultuurist leidis tee heebrea kirjandusse ja liturgiasse Egiptuse kaudu, tänu Amenhotepi ja Ehnatoni tegevusele. Egiptlased säilitasid üsna hästi varajastelt andiitidest mesopotaamlastelt pärinevad sotsiaalseid kohustusi käsitlevad õpetused, mille hiljem Eufrati oru vallutanud babüloonlased nii suures osas kaduma lasksid minna.
95:2.1 (1043.7) Melkisedeki esialgsed õpetused juurdusid kõige sügavamini Egiptuses, kust need hiljem Euroopasse levisid. Niiluse oru arenevat religiooni täiendasid aeg-ajalt Eufrati orust saabuvate nodiitide, adamiitide ja hilisemate andiidi rahvaste kõrgemad tüvikonnad. Egiptuse tsiviilvalitsejate seas oli aegade jooksul palju sumereid. Kui Indiasse oli koondunud tol ajal kõige rohkem erinevaid rasse, siis Egiptuses saavutas õitsengu tollase Urantia kõige segunenum usufilosoofia, mis levis Niiluse orust maailma paljudesse paikadesse. Juudid said oma idee maailma loomisest suures osas babüloonlastelt, kuid nende jumaliku ettehoolduse mõiste pärineb egiptlastelt.
95:2.2 (1044.1) Egiptus oli just oma poliitiliste ja kõlbeliste, mitte niivõrd filosoofiliste ja religioossete kalduvuste tõttu Saalemi õpetusele soodsam paik kui Mesopotaamia. Iga Egiptuse hõimujuht püüdis pärast trooni enda kätte võitmist oma dünastiat troonil hoida sel teel, et kuulutas oma hõimujumala algseks jumaluseks ja kõigi teiste jumalate loojaks. Selliselt harjusid egiptlased järk-järgult ülijumala ideega, millest sai edasi minna hilisemale doktriinile kõiksest looja-Jumalusest. Monoteismi idee vankus Egiptuses palju sajandeid edasi-tagasi, usk ainsasse Jumalasse levis, kuid ei saavutanud kunagi ülekaalu arenevate polüteismikontseptsioonide suhtes.
95:2.3 (1044.2) Egiptuse rahvad olid harjunud ajastute vältel loodusjumalaid kummardama; igaühel neljakümnest erinevast hõimust oli oma eriline rühmajumal, üks palveldas härga, teine lõvi, kolmas oinast ja nii edasi. Veel varem olid need olnud tootemihõimud, umbes samasugused kui Ameerika indiaanlased.
95:2.4 (1044.3) Egiptlased olid aja jooksul tähele pannud, et telliskivivooderduseta haudadesse asetatud surnukehad säilisid — palsameerusid — soodast läbiimbunud liiva mõjul, kuid telliskivivõlvistikesse maetud kehad kõdunesid. Need tähelepanekud viisid eksperimentidele, mille tulemusena hakati hiljem surnuid palsameerima. Egiptlased uskusid, et keha säilimine hõlbustab inimese teekonda tulevases elus. Selleks et inimest kauges tulevikus pärast keha kõdunemist ära tunda, panid nad hauda kaasa surnu kuju ja nikerdasid tema pildi ka kirstule. Nende surnukujude valmistamine täiustas oluliselt egiptuse kunsti.
95:2.5 (1044.4) Egiptlased uskusid sajandeid, et hauad kaitsevad keha ja kindlustavad sellele meeldiva surmajärgse elu. Maagiliste tavade hilisem areng, mis küll koormas hällist hauani kulgevat elu, päästis nad siiski väga tõhusalt haudade religioonist. Preestrid kirjutasid kirstudele võlutekste, mis usutavasti kaitsesid „inimest südame kaotamise eest teispoolses maailmas”. Peagi koondati need väga mitmesugused maagilised tekstid kokku ja talletati „Surmaraamatuna”. Kuid Niiluse orus hakkas maagiline rituaal juba varakult seonduma südametunnistuse ja iseloomuga, ning isegi määral, mida tolleaegsed rituaalid just sageli ei saavutanud. Hiljem loodeti, et nimelt need eetilised ja kõlbelised ideaalid, mitte aga keeruliselt kujundatud hauad kindlustavad pääsemise.
95:2.6 (1044.5) Nende aegade ebausku illustreerib hästi üldine uskumus sülje tõhusasse ravitoimesse, see idee pärines Egiptusest ja levis sealt Araabiasse ning Mesopotaamiasse. Horose legendaarses lahingus Sethiga kaotas noor kuningas ühe silma, kuid pärast Sethi võitmist sülgas tark jumal Thoth haavale ja andis sel moel talle silma tagasi.
95:2.7 (1044.6) Egiptlased uskusid kaua, et öises taevas vilkuvad tähed on väärikate surnute ellujäänud hinged, teised ellujäänud haarati nende arvates Päikesesse. Teatud perioodil sai esivanemate kummardamise üheks vormiks Päikese harras austamine. Suure püramiidi sissepääsu kaldtee oli suunatud otse Põhjanaela poole, et kuninga hing saaks siirduda hauast väljudes kohe kinnistähtedest koosnevatesse alalistesse ja püsivatesse tähtkujudesse, kuningate oletatavasse elupaika.
95:2.8 (1045.1) Kui kaldu langevaid päikesekiiri nähti läbi pilvedevahelise pilu maa poole tungimas, usuti, et taevast lastakse alla trepp, mida mööda kuningas ja teised õiglased hinged võivad üles minna. „Kuningas Pepi on lasknud kiired trepina oma jalge juurest alla, et seda mööda tema ema juurde tõustaks.”
95:2.9 (1045.2) Melkisedeki lihalikul kujul ilmumise ajal oli egiptlaste usund ümbruskonna rahvaste usunditest palju kõrgem. Egiptlased uskusid, et kui kehata hing on õigete maagiliste sõnadega varustatud, võib ta kurjade vaimude mõjust kõrvale hoiduda ja siirduda Osirise kohtumõistmissaali ning juhul, kui ta tunnistatakse seal „mõrvadest, röövimistest, valskusest, abielurikkumisest, vargusest ja isekusest” priiks, võetakse ta vastu õndsuse maailmadesse. Aga kui sellel hingel leitakse kaalul vaagides midagi puudu olevat, saadetakse ta põrgusse, Õgija juurde. See oli suhteliselt arenenud ettekujutus tulevasest elust, võrreldes paljude ümbruskonna rahvaste uskumustega.
95:2.10 (1045.3) Ettekujutus teispoolsest kohtumõistmisest lihalikus elus maa peal sooritatud pattude eest kandus heebrea teoloogiasse Egiptusest. Sõna „kohtumõistmine” esineb heebrea Psalmides vaid ühel korral ning selle laulu on kirjutanud egiptlane.
95:3.1 (1045.4) Ehkki Egiptuse kultuur ja religioon pärinesid põhiliselt andiitide Mesopotaamiast ning kandusid järgmistele tsivilisatsioonidele suures osas heebrealaste ja kreeklaste kaudu, tekkis väga suur osa egiptlaste sotsiaalsest ja eetilisest idealismist Niiluse orus üksnes arengu tulemusena. Andiidi päritolu tõe ja kultuuri sissetoomisele vaatamata arenes Egiptuses vaid inimarengu tulemusena välja kõlbelisem kultuur kui teistel ümbritsevatel aladel enne Miikaeli annetumist.
95:3.2 (1045.5) Kõlbeline evolutsioon ei sõltu täielikult ilmutusest. Kõrgeid moraalikontseptsioone saab tuletada ka inimese enda kogemustest. Inimene suudab ka ise vaimseid väärtusi arendada ja kosmilist arusaamist omaenda isiklikust kogemuslikust elust tuletada, sest temas elab jumalik vaim. Niisugust südametunnistuse ja iseloomu loomulikku evolutsiooni täiendasid ka aeg-ajalt saabunud tõeõpetajad, kes tulid iidsel ajal teisest Eedenist ja hiljem Melkisedeki keskusest Saalemis.
95:3.3 (1045.6) Tuhandeid aastaid enne Saalemi evangeeliumi tungimist Egiptusesse õpetasid sealsed moraalijuhid õiglust, ausust ja ahnusest hoidumist. Kolm tuhat aastat enne heebrea pühakirjade kirjutamist oli egiptlastel moto: „Kindlal aluspõhjal on selle mehe elu, kes lähtub õiglusest ja kõnnib selle teed.” Nad õpetasid leebust, mõõdukust ja peenetundelisust. Ühe selle ajajärgu suure õpetaja sõnum oli: „Tee õigust ja kohtle kõiki õiglaselt.” Sel ajastul oli egiptuse triaadiks Tõde — Õigus — Õiglus. Ükski kõigist Urantia puhtinimeselikest usunditest ei ole iialgi ületanud selle Niiluse oru kunagise humanismi sotsiaalseid ideaale ega kõlbelist suurust.
95:3.4 (1045.7) Nende arenevate eetika-ja moraaliideaalide pinnases õitsesid Saalemi religioonist püsima jäänud doktriinid. Hea ja kurja mõisted võeti hästi vastu nende inimeste südametes, kes uskusid, et „rahumeelsetele antakse elu ja süüdlastele surm”. „Rahumeelne on see, kelle tegusid armastatakse; süüdlane on see, kelle tegusid vihatakse.” Niiluse oru asukad olid elanud sajandeid nende väljakujunevate eetika-ja ühiskonnanormide järgi, enne kui hakkasid mõtlema õige ja väära ning hea ja halva mõistetele.
95:3.5 (1046.1) Egiptus oli intellektuaalne ja kõlbeline, kuid mitte eriti vaimne. Kuue tuhande aasta jooksul kerkis egiptlaste seast esile vaid neli suurt prohvetit. Amenhotepit järgisid nad ühe hooaja, Okhbani nad mõrvasid, Ehnatoni võtsid leigelt vastu vaid ühe lühikese põlvkonna jooksul; Moosese lükkasid tagasi. Sedagi, et Aabraham ja hiljem Joosep avaldasid Saalemi õpetustega ainsast Jumalast kogu Egiptuses suurt mõju, hõlbustasid taas just poliitilised, mitte niivõrd usulised asjaolud. Ent kui Saalemi misjonärid esimest korda Egiptusesse saabusid, leidsid nad eest selle kõrge eetilisusega areneva kultuuri, mis oli sulanud kokku Mesopotaamiast saabunute teistsuguste moraalinormidega. Need Niiluse oru varajased õpetajad olid esimesed, kes kuulutasid südametunnistuse Jumala käsuks, Jumaluse hääleks.
95:4.1 (1046.2) Kord kerkis Egiptuses esile õpetaja, keda paljud nimetasid „inimese pojaks”, teised aga Amenhotepiks. See nägija ülendas südametunnistuse kõrgeimaks kohtumõistjaks õige ja väära üle, õpetas, et patu palk on karistus, ja kuulutas pääsemist päikesejumaluse poole hüüdmise kaudu.
95:4.2 (1046.3) Amenhotep õpetas, et rikkus ja õnn on Jumala kingitused ning see kontseptsioon andis hiljem tekkinud heebrea filosoofiale tugeva värvingu. See üllas õpetaja uskus, et teadlikkus Jumalast on igasuguse käitumise määrav tegur; et igal eluhetkel tuleks tunnetada Jumala kohalolekut ja vastutust tema ees. Selle targa õpetused tõlgiti hiljem heebrea keelde ja need muutusid selle rahva pühaks raamatuks ammu enne Vana Testamendi kirjapanekut. Selle hea inimese jutlused seisnesid põhiliselt õigluse ja aususe õpetamises oma pojale vastutusrikaste riigiametite tarvis ning need kunagised üllad seisukohad teeksid au igale praegusaja riigimehele.
95:4.3 (1046.4) See tark mees Niiluse kaldalt õpetas, et „rikkus saab enesele tiivad ja lendab ära” — et kõik maised asjad on kaduvad. Tema suur palve oli saada „päästetud hirmust”. Ta manitses kõiki loobuma „inimeste sõnadest” ja pöörduma „Jumala tegude juurde”. Sisuliselt õpetas ta, et inimene teeb plaane, aga Jumal juhib. Tema õpetused panid heebrea keelde tõlgituna aluse Vana Testamendi Õpetussõnade filosoofiale. Kreeka keelde tõlgituna andsid nad oma värvingu kogu hilisemale hellenistlikule usufilosoofiale. Ka hilisem Aleksandria filosoof Philon omas Tarkuseraamatut.
95:4.4 (1046.5) Amenhotep aitas säilitada evolutsiooni eetikat ja ilmutuse moraali ning tema kirjutised andsid need edasi heebrealastele ja kreeklastele. Ta ei olnud oma aja suurim, kuid kõige mõjukam usuõpetaja, sest andis oma värvingu kahele hilisemale olulisele lülile õhtumaa tsivilisatsiooni mõtte arengus — heebrealastele, kelle seas õhtumaa usk saavutas kulminatsiooni, ja kreeklastele, kes arendasid puhtfilosoofilise mõtte Euroopas kõige kõrgemale tasemele.
95:4.5 (1046.6) Heebrea Õpetussõnade viieteistkümnes, seitsmeteistkümnes ja kahekümnes peatükk ning kahekümne teine peatükk seitsmeteistkümnendast salmist kuni kahekümne neljanda peatüki kahekümne teise salmini on võetud peaaegu sõna-sõnalt Amenhotepi Tarkuseraamatust. Heebrea Psalmide esimene laul on Amenhotepi kirjutatud ja Ehnatoni õpetuste tuum.
95:5.1 (1047.1) Amenhotepi õpetused hakkasid juba egiptlaste meelest aegamööda kaduma, kui Melkisedeki õpetused võttis ühe Egiptuse saalemlasest arsti mõjul omaks kuninglikku perekonda kuuluv naine. See naine mõjutas oma poega, Egiptuse vaaraod Ehnatoni neid ainujumala doktriine vastu võtma.
95:5.2 (1047.2) Pärast lihalikul kujul ilmunud Melkisedeki lahkumist ei olnud ühelgi inimesel olnud seni nii hämmastavalt selget ettekujutust ilmutatud Saalemi religioonist kui Ehnatonil. See noor Egiptuse kuningas on olnud mõnes mõttes inimajaloo tähelepanuväärsemaid isiksusi. Kui vaimuelu Mesopotaamias üha enam alla suruti, hoidis Egiptuses elav Ehnaton El Elyoni doktriini ainsast Jumalast, säilitades filosoofilist monoteistlikku kanalit, millel oli Miikaeli eelseisva annetumise usulise tausta loomiseks oluline tähtsus. Ja selle kangelasteo tunnustamine oli üks põhjustest, miks viidi Jeesus-laps Egiptusesse, kus mõned Ehnatoni vaimsed järglased teda nägid ja mõistsid mõnevõrra teatavaid aspekte tema jumalikust missioonist Urantial.
95:5.3 (1047.3) Mooses, suurim isiksus pärast Melkisedekit ja enne Jeesust, oli heebrea rahva ja Egiptuse kuningliku perekonna ühine kingitus maailmale. Kui Ehnatonil oleks olnud Moosese mitmekülgsust ja võimekust ning ta oleks lisaks oma üllatavatele usujuhivõimetele ilmutanud ka poliitilist geniaalsust, siis oleks egiptlastest saanud tolle aja suur monoteistlik rahvas. Kui nii oleks juhtunud, siis oleks Jeesus elanud võib-olla suurema osa oma surelikust elust Egiptuses.
95:5.4 (1047.4) Veel mitte kunagi ajaloos polnud ükski kuningas tegutsenud nii süstemaatiliselt kogu oma rahva polüteismilt monoteismile pööramise nimel, nagu seda tegi erakordne Ehnaton. See noor valitseja katkestas hämmastava meelekindlusega sidemed minevikuga, muutis oma nime, jättis maha pealinna, ehitas täiesti uue linna ja lõi tervele rahvale uue kunsti ja kirjanduse. Aga ta liikus edasi liiga kiiresti; ta ehitas liiga palju, et see oleks võinud pärast teda püsima jääda. Tal ei õnnestunud kindlustada ainelist stabiilsust ega jõukust oma rahvale ning see asjaolu asetas hiljem, kui egiptlasi tabasid õnnetused ja rõhumine, tema usuõpetused ebasoodsasse valgusse.
95:5.5 (1047.5) Kui sellel hämmastavalt selgepilgulisel ja erakordselt sihikindlal inimesel oleks olnud Moosese poliitilist tarkust, siis oleks ta muutnud kogu religiooni ja tõeilmutuse arengulugu õhtumaises maailmas. Tal õnnestus oma eluajal kärpida preestrite võimu, keda ta üldiselt hukka mõistis, kuid nood järgisid oma kultusi salaja edasi ja asusid tegutsema niipea, kui noor kuningas võimult kadus, rutates kõiki Egiptuse hilisemaid hädasid seostama tema valitsusajal kehtestatud monoteismiga.
95:5.6 (1047.6) Ehnaton püüdis väga targalt kehtestada monoteismi päikesejumala maski all. Otsuse läheneda Kõikse Isa palveldamisele, ühendades kõik jumalad päikesekultuseks, tegi ta saalemlasest arsti soovitusel. Ehnaton võttis tolleaegse Atoni usu üldistatud doktriinid Jumaluse isadusest ja emadusest ning lõi usundi, mis tunnistas inimese ja Jumala vahelist lähedast palveldamissuhet.
95:5.7 (1048.1) Ehnaton oli nii tark, et säilitas väliselt päikesejumala Atoni kummardamise, kuid suunas oma kaaslased varjatult palveldama ainsat Jumalat, Atoni loojat ja kõige ülimat Isa. See noor õpetaja-kuningas oli viljakas kirjanik, kes koostas põhjaliku, kolmekümne ühest peatükist koosneva teose „Ainus Jumal”, mille preestrid uuesti võimule tulles hävitasid. Ehnaton kirjutas ka sada kolmkümmend seitse hümni, millest kaksteist on praegusajani säilinud Vana Testamendi Psalmides, arvatavateks autoriteks heebrealased.
95:5.8 (1048.2) Ehnatoni religiooni ülim sõnum igapäevaeluks oli „õiglane meel” ja ta laiendas õigusemõistet kiiresti nii oma riigi kui ka rahvusvahelisele eetikale. See oli hämmastava isikliku vagaduse põlvkond, mida iseloomustasid arukamate meeste ja naiste siirad püüdlused leida ja tunda Jumalat. Neil aegadel ei andnud ühiskondlik positsioon ega rikkus ühelegi egiptlasele seaduse silmis mingeid eeliseid. Perekonnaelu aitas Egiptuses väga palju kaasa moraalikultuuri säilitamisele ja arenemisele ning sellest sai innustust ka juutide hilisem suurepärane perekonnaelu Palestiinas.
95:5.9 (1048.3) Ehnatoni evangeeliumi saatuslik nõrkus seisnes selle suurimas tões — õpetuses, et Aton on peale Egiptuse ka „kogu maailma, inimeste ja loomade ja kõigi võõraste maade, isegi Süüria ja Kuši looja. Ta paneb kõik paika ja rahuldab kõigi vajadused”. Need arusaamad Jumalusest olid kõrged ja ülevad, kuid mitte natsionalistlikud. Religiooni kätketud internatsionaalsed seisukohad ei tõstnud lahinguväljal Egiptuse armee moraali, kuid said preestritele tõhusaks relvaks, millega noore kuninga ja tema uue usundi vastu astuda. Tema Jumaluse-kontseptsioon oli hilisemate heebrealaste omast palju kõrgem, kuid rahva moodustamiseks liiga kaugele arenenud.
95:5.10 (1048.4) Kuigi monoteistlik ideaal sai Ehnatoni võimult lahkumisega kannatada, püsis ühe Jumala idee paljude rahvarühmade meeles. Ehnatoni väimees läks preestritega kaasa, asus taas kummardama vanu jumalaid ja muutis oma nime Tutanhamoniks. Pealinn viidi tagasi Teebasse ja preestrid rasvusid oma maaomandite arvel, haarates lõpuks enda kätte seitsmendiku kogu Egiptusest. Peagi jätkus ühel neist julgust troon haarata.
95:5.11 (1048.5) Ent preestrid ei suutnud monoteismist täielikult jagu saada. Nad olid üha enam sunnitud oma jumalaid ühendama ja võrdsustama; jumalate perekond kahanes jätkuvalt. Ehnaton oli seostanud lõõskava taevaketta looja-Jumalaga ja see idee leegitses inimeste, isegi preestrite südametes edasi veel kaua pärast noore reformija kadumist. Monoteismi idee ei surnud Egiptuses ega maailma inimeste südametes enam kunagi. See jäi püsima isegi ajani, mil saabus Looja-Poeg, kelle jumaliku Isa, ainsa Jumala palveldamist kogu Egiptuses oli Ehnaton nii innukalt taotlenud.
95:5.12 (1048.6) Ehnatoni doktriini nõrkus seisnes selles, et ta pakkus välja kaugelearenenud religiooni, mille õpetusi suutsid täielikult mõista vaid haritud egiptlased. Lihtsad põllutöölised ei mõistnud tema evangeeliumi päriselt kunagi ja olid seetõttu valmis koos preestritega taas palveldama Isist ja tolle kaasat Osirist, kes olid oletatavalt kogenud imelist taassündi pärast julma surma pimeduse-ja kurjusejumala Sethi käe läbi.
95:5.13 (1049.1) Õpetus kõigi inimeste surematusest oli egiptlaste jaoks liiga eesrindlik. Taaselustumist tõotati vaid kuningatele ja rikastele, mistõttu nende surnukehi hoolikalt palsameeriti, et need säiliksid viimse kohtupäevani. Ent lõpuks sai valdavaks Ehnatoni õpetatud demokraatlik pääsemine ja taaselustumine, isegi sel määral, et egiptlased hakkasid hiljem uskuma ka mõistmatute loomade ellujäämisesse.
95:5.14 (1049.2) Kuigi selle Egiptuse valitseja püüe oma rahva seas ainsa Jumala palveldamist juurutada näis olevat ebaõnnestunud, tuleb märkida, et tema töö järelkajad püsisid nii Palestiinas kui ka Kreekas veel sajandeid ning et Egiptusest sai Niiluse arengulise kultuuri ja Eufrati ilmutusliku religiooni kombinatsiooni edastaja kõigile hilisematele õhtumaa rahvastele.
95:5.15 (1049.3) Ajal, mil heebrealased rahvana oma elu alustasid, hakkas selle kõlbluse arengu ja vaimse kasvu üleva ajajärgu hiilgus Niiluse orus kiiresti hääbuma. Egiptuses viibinud beduiinid viisid suure osa neist õpetustest endaga kaasa ja jäädvustasid paljud Ehnatoni doktriinid oma rahvususundis.
95:6.1 (1049.4) Palestiinast suundusid mõned Melkisedeki misjonärid läbi Mesopotaamia edasi suurele Iraani platoole. Saalemi õpetajad liikusid Iraanis ringi enam kui viissada aastat ja kogu rahvas oli juba pöördumas Melkisedeki religiooni poole, kui valitsusevahetus vallandas kibeda tagakiusamise, mis Saalemi monoteistlikele õpetustele sisuliselt lõpu tegi. Aabrahami lepingu doktriin oli Pärsias juba peaaegu hääbunud, kui sel suurel kõlbelise taassünni sajandil, kuuendal sajandil enne Kristust, ilmus Saalemi evangeeliumi hõõguvaid süsi lõkkele puhuma Zarathustra.
95:6.2 (1049.5) See uuele usundile alusepanija oli mehine ja seiklushimuline nooruk, kes oma esimesel palverännakul Mesopotaamiasse Uuri oli kuulnud pärimusi Caligastiast ja Luciferi mässust — koos paljude teiste pärimustega, mis kõik tema religioossele loomule tugevat mõju olid avaldanud. Uuris viibides hakkas ta ühe unenäo tulemusena ellu viima kava, mille kohaselt ta pidi naasma põhja poole oma kodupaika ja hakkama oma rahva religiooni ümber kujundama. Ta oli omaks võtnud heebrealaste idee õiglasest Jumalast, Moosese jumalikkuse kontseptsiooni. Tema meeles oli selge idee ülimast Jumalast ja ta pidas kõiki muid jumalaid kuraditeks, liigitades nad deemoniteks, kellest Mesopotaamias oli kuulnud. Ta oli kuulnud lugu Seitsmest Meistervaimust, mida Uuris pärimusena edasi anti ja mille järgi seitse ülimat jumalat moodustasid panteoni. Panteoni valitses Ahura-Mazda, temale alluvaid jumalaid seostas Zarathustra Õige Seaduse, Hea Mõtte, Õilsa Valitsuse, Püha Loomuse, Tervise ja Surematuse ideaalidega.
95:6.3 (1049.6) See uus religioon oli tegude — töö —, mitte palvete ja rituaalide usund. Selle Jumal oli ülimalt tark olend ja tsivilisatsiooni patroon; see oli sõjakas usufilosoofia, mis söandas võidelda kurjaga, tegevusetusega ja mahajäämusega.
95:6.4 (1049.7) Zarathustra ei õpetanud tulekummardamist, vaid püüdis kasutada leeki kõikse ja ülima, puhta ja targa Vaimu sümbolina. (Paraku on liigagi tõsi, et tema hilisemad poolehoidjad seda sümboolset tuld hardalt austasid ja palveldasid.) Lõpuks, pärast ühe Iraani vürsti pöördumist, hakati uut religiooni levitama mõõgaga. Ja Zarathustra suri lahingus kangelasena selle nimel, mida ta uskus olevat „valguse Issanda tõe”.
95:6.5 (1050.1) Zoroastrism on Urantia ainus usutunnistus, milles on säilinud Dalamatia ja Eedeni õpetused Seitsmest Meistervaimust. Suutmata küll välja arendada Kolmsuse kontseptsiooni, lähenes see siiski teatud mõttes Seitsmekordse Jumala kontseptsioonile. Zoroastrism ei olnud algselt puhas dualism; kuigi varajastes õpetustes kujutati kurjust ajas headusega kooskõlalisena, neeldus see kindlalt headuse lõpliku reaalsuse igavikulisuses. Alles hilisematel aegadel hakati uskuma, et hea ja kuri võistlevad omavahel võrdsetel alustel.
95:6.6 (1050.2) Juudi pärimused taevast ja põrgust ning heebrea pühakirjades sisalduv doktriin kuraditest põhinesid küll Luciferi ja Caligastia aegadest säilinud uskumustest, kuid olid enamasti pärit Zarathustra pooldajatelt ajast, mil juudid olid pärslaste poliitilise ja kultuurilise ülemvõimu all. Nagu egiptlased, nii rääkis ka Zarathustra „kohtupäevast”, kuid seostas seda sündmust maailma lõpuga.
95:6.7 (1050.3) Zoroastrismile järgnenud Pärsia religioon oli samuti sellest märgatavalt mõjustatud. Püüdes Zarathustra õpetusi kummutada, taaselustasid Iraani preestrid iidse Mithra kultuse. Mithra palveldamine levis kõikjal Vahemere-aladel, olles mõnda aega nii judaismi kui ka ristiusu kaasaegne. Nii mõjutasid Zarathustra õpetused järjest kolme usundit: judaismi, ristiusku ja nende kaudu islamit.
95:6.8 (1050.4) Kuid Zarathustra ülevad õpetused ja üllad laulud olid hoopis midagi muud kui tema praegune moonutatud evangeelium, mille on loonud parsid, kes tunnevad suurt hirmu surnute ees ja usuvad pettejäreldustesse, mida Zarathustra iialgi poleks pooldanud.
95:6.9 (1050.5) See suurmees kuulus tollesse ainulaadsesse rühma, mis kerkis esile kuuendal sajandil enne Kristust, et hoida ära Saalemi valguse täielik ja lõplik kustumine; see ilmus siis, kui Saalemi valgus veel vaid nõrgalt hingitses, et valgustada pimenenud maailmas inimesele teed igikestva elu poole.
95:7.1 (1050.6) Araabia kõrbes juurdusid Melkisedeki õpetused ainsast Jumalast suhteliselt hiljuti. Nagu Kreekas, nii ka Araabias tabas Saalemi misjonäre läbikukkumine, sest nad olid Machiventa juhiseid, milles hoiatati ülemäärase organiseerituse eest, vääriti mõistnud. Kuid nad tõlgendasid tema manitsust hoiduda igasugustest katsetest levitada evangeeliumi sõjalise jõu või tsiviilsundusega selliselt, et see ei osutunud neile takistuseks.
95:7.2 (1050.7) Isegi Hiinas ega Roomas ei kukkunud Melkisedeki õpetused nii täielikult läbi kui sellel Saalemi lähedal asunud kõrbealal. Veel kaua pärast seda, kui hommiku- ja õhtumaa rahvad olid enamasti juba kas budistideks või kristlasteks saanud, jätkus elu Araabia kõrbes samamoodi, nagu oli kestnud tuhandeid aastaid. Iga hõim palveldas oma iidset ebajumalat ja paljudel üksikperedel olid oma perejumalad. Babüloonia Ištari, heebrea Jahve, Iraani Ahura ja ristiusu Issanda Jeesuse Kristuse Isa vaheline võitlus kestis veel kaua. Ükski kontseptsioon ei suutnud kunagi teisi täielikult välja tõrjuda.
95:7.3 (1051.1) Siin-seal üle kogu Araabia leidus peresid ja sugukondi, kes pidasid kinni ähmasest ainsa Jumala ideest. Need rühmad pidasid kalliks Melkisedeki, Aabrahami, Moosese ja Zarathustra pärimusi. Oli arvukaid keskusi, kus Jeesuse evangeelium oleks vastuvõttu leidnud, kuid kõrbealadel jäid ristiusu misjonärid rangeteks ja järeleandmatuteks, vastupidiselt kompromissi otsivatele ja uuendusmeelsetele misjonäridele Vahemeremaadel. Kui Jeesuse jüngrid oleksid tema käsku „minge kõik maailma ja kuulutage evangeeliumi” tõsisemalt kuulanud ja evangeeliumi kuulutades vastutulelikumad olnud, mitte hoidnud nii rangelt kinni omaenda kavandatud sotsiaalsetest nõuetest, oleksid paljud maad, sealhulgas Araabia, meelsasti puusepapoja lihtsa sõnumi vastu võtnud.
95:7.4 (1051.2) Vaatamata sellele, et Vahemere idaranniku suured monoteistlikud õpetused Araabias ei juurdunud, suutis see kõrbemaa välja arendada usu, mis oli küll sotsiaalsete nõudmiste osas vähem range, kuid siiski monoteistlik.
95:7.5 (1051.3) Kõrbe algelistes ja organiseerumata uskumustes oli vaid üks hõimule, rassile või rahvale iseloomulik joon. See oli peaaegu kõigi Araabia hõimude iseäralik ja üldlevinud austus ühes Meka templis hoitava mustast kivist fetiši suhtes. See ühine kokkupuutepunkt ja harras austus viis hiljem islami tekkele. Sama tähtis nagu vulkaanivaim Jahve oli juudi semiitidele, on nüüd Kaaba kivi nende Araabia nõbudele.
95:7.6 (1051.4) Islami tugevus on seisnenud selges ja kindlapiirilises Allahi kui ainsa Jumaluse tutvustamises, selle nõrkuseks on olnud sõjalise jõu tarvitamine usu levitamisel ja naiste alandamine. Kuid see on alati kindlalt kinni pidanud Ainsast Kõiksest Jumalusest, „kes tunneb nähtamatut ja nähtavat. Ta on halastav ja kaastundlik”. „Jumal on tõepoolest külluslik oma headuses kõigi inimeste vastu.” „Ja kui ma olen haige, siis ta teeb mu terveks.” „Sest millal iganes kolm omavahel kõnelevad, on Jumal neljandana juures”, sest kas pole ta ju „esimene ja viimane, samuti nähtav ja varjatud”?
95:7.7 (1051.5) [Esitanud Nebadoni Melkisedek.]
Urantia raamat
96. Kiri
96:0.1 (1052.1) KUI INIMENE loob endale ettekujutuse Jumalusest, hõlmab see algul kõiki jumalaid, seejärel allutab ta võõrad jumalad oma hõimu jumalusele ja lõpuks jätab välja kõik peale lõpliku ja ülima väärtusega ainsa Jumala. Juudid ühendasid oma erinevad jumalad ülevamaks Iisraeli Issand Jumala kontseptsiooniks. Hindud liitsid oma mitmekesised jumalused „jumalate ühtseks vaimsuseks”, mis kajastus Rigvedas, mesopotaamlased taandasid oma jumalad aga kesksemaks Beel-Marduki ideeks. Need monoteismiideed küpsesid kõikjal maailmas üsna varsti pärast Machiventa Melkisedeki ilmumist Palestiinas Saalemis. Ent Melkisedeki Jumaluse kontseptsioon ei sarnanenud arengulise filosoofiaga sisse- või väljaarvamisest ja allutamisest; see põhines eranditult looval jõul ja mõjutas üsna pea Mesopotaamia, India ja Egiptuse kõrgeimaid jumalusekontseptsioone.
96:0.2 (1052.2) Saalemi usundit kui pärimust austasid hardalt keenlased ja mitmed teised kaanani hõimud. Ja see oligi Melkisedeki kehastumise üks eesmärke: edendada ainsa Jumala religiooni, et sillutada teed selle ainsa Jumala Poja annetumisele Maa peal. Vaevalt oleks Miikael saanud Urantiale tulla ajal, mil polnud tekkinud Kõiksesse Isasse uskuvat rahvast, kelle hulka ilmuda.
96:0.3 (1052.3) Saalemi religioon elas Palestiinas keenlaste seas nende usutunnistusena edasi ja seda usundit, mille heebrealased hiljem omaks võtsid, mõjutasid kõigepealt Egiptuse moraaliõpetused, hiljem Babüloonia teoloogiline mõte ning viimasena Iraani hea ja kurja kontseptsioonid. Heebrea usund põhineb tegelikult Aabrahami ja Machiventa Melkisedeki vahelisel lepingul, see on kasvanud lõppkokkuvõttes välja paljudest ainulaadsetest olukordadest ja asjaoludest, kuid on kultuuriliselt vabalt laenatud kogu Vahemere idaranniku religioonist, moraalist ja filosoofiast. Suur osa Egiptuse, Mesopotaamia ja Iraani kõlblusest ning religioossest mõttest kandus õhtumaa rahvastele just heebrea usundi kaudu.
96:1.1 (1052.4) Varased semiidid arvasid, et vaim elab kõiges. Olid looma- ja taimeriigi vaimud, aastavaimud, järelkasvu käskija, tule-, vee- ja õhuvaimud — tõeline vaimude panteon, keda tuli karta ja kummardada. Ja Melkisedeki õpetus Kõiksest Loojast ei hävitanud kunagi päriselt uskumust neisse alamatesse vaimudesse või loodusjumalatesse.
96:1.2 (1052.5) Heebrealaste liikumine polüteismist henoteismi kaudu monoteismini ei olnud katkematu ja pidev vaadete areng. Nad kogesid oma jumalusekäsituste arengus palju tagasiminekuid, sest igal epohhil leidus semiitide erinevate usklikerühmade seas mitmeid erinevaid arusaamu Jumalast. Aegade jooksul kasutasid nad Jumala mõiste tähistamiseks erinevaid termineid ning segaduste vältimiseks käsitlemegi järgnevalt neid erinevaid Jumaluse nimetusi seoses juudi teoloogia arenguga.
96:1.3 (1053.1) 1. Jahve oli lõunapoolsete Palestiina hõimude jumal, keda seostati Hoorebi mäega, Siinai vulkaaniga. Jahve oli vaid üks sadadest ja tuhandetest loodusjumalatest, kes semiidi hõimude ja rahvaste tähelepanu paelusid ja neilt kummardamist nõudsid.
96:1.4 (1053.2) 2. El Elyon. Pärast Melkisedeki Saalemis viibimist püsis õpetus sellest Jumalusest erinevates variantides veel sajandeid ja seda tähistati üldise terminiga El Elyon, Kõigekõrgem Jumal taevas. Paljud semiidid, kaasa arvatud Aabrahami otsesed järeltulijad, kummardasid erinevatel aegadel nii Jahvet kui ka El Elyoni.
96:1.5 (1053.3) 3. El Šaddai. Raske on selgitada, mida El Šaddai esindas. See oli liitidee Jumalast, tuletatud Amenhotepi Tarkuseraamatu õpetustest ja mõjutatud Ehnatoni Atoni-doktriinist ning hiljem Melkisedeki õpetustest, mis sisaldusid El Elyoni idees. Ent kui Šaddai kuju heebrea meelde tungis, andsid sellele värvi kõrbes säilinud uskumused Jahvest.
96:1.6 (1053.4) Üks selle ajajärgu valitsevaid ideid oli Egiptuses levinud seisukoht jumalikust ettehooldusest — õpetusest, et El Šaddai teenimise eest tasutakse ainelise jõukusega.
96:1.7 (1053.5) 4. El. Kogu selle terminoloogilise segaduse ja kontseptsioonide ähmasuse olukorras püüdsid paljud vagad usklikud siiralt palveldada kõiki neid arenevaid jumalusi ja üha enam tavatseti nimetada seda liit-Jumalust Eliks. Selle terminiga hõlmati teisigi beduiini loodusjumalaid.
96:1.8 (1053.6) 5. Elohim. Kišis ja Uuris püsisid pikka aega sumeri-kaldea rühmad, kes õpetasid arusaama kolmainu Jumalast, mis põhines Aadama ja Melkisedeki aegsetel pärimustel. See õpetus kandus Egiptusesse, kus Kolmsust palveldati Elohimi ehk ainsuses Eloahi nime all. Egiptuse filosoofiaringkonnad ja hiljem heebrea päritolu Aleksandria õpetlased õpetasid seda paljude Jumalate ühtsust ja ohtrad Moosese väljarännu aegsed nõuandjad uskusid Kolmsusesse. Tegelikult sai kolmsusliku Elohimi käsitus heebrea teoloogia osaks alles siis, kui heebrealased olid babüloonlaste poliitilise mõju alla langenud.
96:1.9 (1053.7) 6. Erinevad nimed. Semiitidele ei meeldinud oma Jumaluse nime suhu võtta ja seetõttu kasutasid nad temast rääkides aegade jooksul arvukaid muid nimetusi, näiteks Jumala Vaim, Issand, Issanda Ingel, Kõigevägevam, Püha, Kõigekõrgem, Adonai, Päevilt Vana, Iisraeli Issand Jumal, Taeva ja Maa Looja, Kürios, Jah, Vägede Issand ja Taevaisa.
96:1.10 (1053.8) 7. Jehoova on termin, millega on viimasel ajal tähistatud lõplikku käsitust Jahvest, mis heebrealaste pikaajalise kogemuse tulemusena viimaks välja arenes. Ent Jehoova nimi tuli kasutusele alles tuhat viissada aastat pärast Jeesuse aega.
96:1.11 (1054.1) Umbes aastani 2000 enne Kristust oli Siinai mägi aeg-ajalt tegutsev vulkaan, mille purskeid esines vahetevahel isegi siis, kui iisraellased juba seda piirkonda asustasid. Vulkaanilise mäe pursetega kaasnev tuli ja suits koos äikesetaoliste plahvatustega jättis ümbruskonna beduiinidele sügava mulje ning tekitas Jahve ees suurt hirmu ja aukartust. See Hoorebi mäe vaim sai hiljem heebrea semiitide jumalaks ja nad hakkasid teda lõpuks kõigist teistest jumalatest kõrgemaks pidama.
96:1.12 (1054.2) Kaananlased olid kaua aega Jahvet hardalt austanud ja kuigi paljud keenlased uskusid suuremal või vähemal määral El Elyoni, Saalemi religiooni ülijumalat, jätkas enamik kaananlasi mõnevõrra ka vanade hõimujumaluste palveldamist. Nad ei olnud sugugi nõus oma hõimujumalusi rahvusvahelise, et mitte öelda planeetidevahelise Jumala nimel maha jätma. Need hõimud ei kippunud uskuma kõikset jumalust ja seetõttu palveldasid jätkuvalt oma hõimujumalusi, kelle hulka kuulusid ka Jahve ning hõbe- ja kuldvasikas, mis sümboliseerisid beduiini karjakasvatajate ettekujutust Siinai vulkaani vaimust.
96:1.13 (1054.3) Süürlased kummardasid küll oma jumalaid, kuid uskusid ka heebrealaste Jahvet, sest nende prohvetid ütlesid Süüria kuningale: „Nende jumalad on mägede jumalad, seepärast olid nad meist vägevamad, aga tapelgem nendega lagendikul, siis me võidame neid kindlasti.”
96:1.14 (1054.4) Kui inimene kultuuriliselt areneb, allutatakse madalamad jumalad ülimale jumalusele, suur Jupiter püsib veel vaid hüüatustes. Monoteistidel on madalamad jumalad säilinud vaimudena, deemonitena ja saatusejumalannadena, merenümfidena, haldjatena, härjapõlvlastena, kääbustena, mardustena ja kurja silmana. Heebrealased läbisid henoteismi-perioodi ja uskusid kaua teiste jumalate eksisteerimisse peale Jahve, kuid pidasid neid võõraid jumalusi üha enam Jahvele alluvateks. Nad tunnistasid amoriitide jumala Kemoši olemasolu, kuid väitsid, et ta allub Jahvele.
96:1.15 (1054.5) Idee Jahvest on kõigist surelike Jumala-teooriatest kõige kaugemale arenenud. Selle pidev areng on võrreldav vaid Buddha metamorfoosiga Aasias, mis viis lõpuks Kõikse Absoluudi mõisteni, nii nagu Jahve viis lõpuks ideeni Kõiksest Isast. Ent ajaloolise tõe huvides tuleks mõista, et kuigi juutide seisukohad Jumalusest kujunesid Hoorebi mäe hõimujumalast hilisema aja armastavaks ja halastavaks Looja-Isaks, ei muutnud nad tema nime, vaid nimetasid seda arenevat Jumalust endiselt Jahveks.
96:2.1 (1054.6) Idapoolsed semiidid olid hästiorganiseeritud ja -juhitud ratsamehed, kes tungisid viljaka poolkuu idapiirkondadesse ja ühinesid seal babüloonlastega. Uuri lähedal elanud kaldealased olid arenenuimaid idapoolseid semiite. Foiniiklased olid kõrgeltarenenud ja hästiorganiseeritud segunenud semiitide rühm, kelle valduses oli Palestiina idaosa koos Vahemere rannikuga. Semiidid olid rassiliselt segunenuimaid Urantia rahvaid, kelles leidus peaaegu kõigi üheksa maailma rassi pärilikkusetegureid.
96:2.2 (1054.7) Araabia semiidid jõudsid võitluste tulemusena ikka ja jälle põhjapoolsele Tõotatud Maale — maale, mis „voolab piima ja mett”, kuid iga kord lõid paremini organiseeritud ja tsiviliseeritumad põhjapoolsed semiidid ja hetiidid nad tagasi. Hiljem saabusid need ringiuitavad beduiinid ühe eriti ränga näljahäda ajal suurte hulkadena Egiptusesse, et lepingu alusel avalikke töid teha, kuid peagi tuli neil leppida kibeda tõega, et nad on orjastatud ja peavad Niiluse orus allasurutud lihttöölise igapäevast vaevarikast tööd rügama.
96:2.3 (1055.1) Alles pärast Machiventa Melkisedeki ja Aabrahami aega hakati mõningaid semiidi hõime nimetama nende iseäralike religioossete uskumuste tõttu Iisraeli lasteks, hiljem aga heebrealasteks, juutideks ja „valitud rahvaks”. Aabraham ei olnud kogu heebrea rassi isa, ta polnud isegi kõigi Egiptuse vangipõlves olnud beduiini semiitide esiisa. Tema järeltulijad moodustasid, tõsi küll, hilisema juudi rahva tuumiku, kuid suurem osa Iisraeli sugukondadesse kuulunud meestest ja naistest ei olnud Egiptuses kunagi viibinud. Nad olid vaid samasugused rändkarjakasvatajad, kes otsustasid alluda Moosese juhtimisele, kui Aabrahami lapsed ja semiitidest kaaslased Egiptusest läbi Põhja-Araabia rändasid.
96:2.4 (1055.2) Selleks ajaks, kui semiidi rahvad, kellest peagi sai heebrea rahvas, Egiptuses vangistati, olid Melkisedeki õpetus Kõigekõrgemast El Elyonist ja leping usu kaudu jumaliku soosingu saavutamisest suures osas unustatud. Kuid Araabia rändkarjakasvatajatel säilis kogu vangipõlve ajal ammune pärimuslik uskumus Jahvesse kui oma rahva jumalusse.
96:2.5 (1055.3) Jahvet palveldas üle saja erineva Araabia hõimu ja kui jätta arvestamata Melkisedeki El Elyoni käsituse vilksatus, mis Egiptuse haritumate klasside, sealhulgas heebrea ja egiptuse segatüvikondade seas püsis, oli vangivõetud heebrealastest orjade usundiks vana maagiast ja ohverdustest koosneva Jahve rituaali mugandatud versioon.
96:3.1 (1055.4) Heebrea käsitused ja ideaalid Ülimast Loojast hakkasid arenema ajal, mil semiidid suure juhi, õpetaja ja organiseerija Moosese eestvedamisel Egiptusest lahkusid. Moosese ema kuulus Egiptuse kuninglikku perekonda, isa oli valitsuse ja beduiini vangide vaheline semiidist sideohvitser. Mooses oli seega pärinud erakordsed rassilised omadused, teda oli võimatu liigitada ühte kindlasse rassirühma. Kui ta poleks olnud segatõugu, ei oleks ta kunagi ilmutanud säärast ebatavalist mitmekülgsust ja kohanemisvõimet, mis lubas tal valitseda seda isesugust hordi, mis lõpuks liitus tema juhtimisel Egiptusest Araabia kõrbesse põgenevate beduiini semiitidega.
96:3.2 (1055.5) Vaatamata Niiluse kuningriigi kultuuri ahvatlustele, eelistas Mooses siduda saatuse oma isa rahvaga. Ajal mil see suur organisaator tegi plaane oma isa rahva vabastamiseks, oli beduiinidest vangidel vaevalt midagi, mida oleks võinud usundiks nimetada; neil polnud tegelikult mingit õiget jumalakäsitust ega lootust maailmas.
96:3.3 (1055.6) Ükski juht pole kunagi asunud reformima ja jalule aitama abitumat, allasurutumat, rõhutumat ja harimatumat inimrühma. Ent nende orjade pärilikes tüvikondades peitus varjatud arenguvõimalusi ja selleks mässu ning vabanemise päevaks oli Mooses välja õpetanud piisava arvu haritud juhte, kellest moodustus tõhus organisaatorite korpus. Neid arenenumaid inimesi oli rakendatud oma rahva seast valitud järelevaatajatena, tänu Moosese mõjuvõimule Egiptuse valitsusringkondades olid nad saanud veidi haridust.
96:3.4 (1056.1) Mooses püüdis saavutada oma semiitidest kaaslaste vabastamist diplomaatiliselt, läbirääkimiste teel. Ta sõlmis koos oma vennaga Egiptuse kuningaga lepingu, millega neile anti luba Niiluse orust rahumeelselt Araabia kõrbesse suunduda. Neile lubati tasuda nende pikaajalise teenistuse eest Egiptuses tagasihoidliku rahasumma ja kaupadega. Heebrealased omalt poolt kohustusid säilitama vaaraodega sõbralikke suhteid ja mitte astuma kellegagi Egiptuse vastu liitu. Aga hiljem pidas kuningas vajalikuks lepingust taganeda, põhjendades seda väitega, et tema spioonid olevat täheldanud beduiini orjade seas ebaustavust. Ta väitis, et nad soovivat vabadust selleks, et kõrbesse minnes rändkarjakasvatajaid Egiptuse vastu koondada.
96:3.5 (1056.2) Moosest see aga ei heidutanud, ta ootas parajat juhust ja vähem kui aasta pärast, mil Egiptuse sõjalised jõud olid viimse meheni tagasi löömas kaht samaaegset rünnakut — Liibüa jõulist rünnakut lõunast ja Kreeka laevastiku pealetungi põhjast —, viis see kartmatu organisaator oma kaasmaalased dramaatilise öise põgenemise teel Egiptusest välja. Sööst vabadusse oli hoolikalt kavandatud ja osavalt teostatud. See läks korda, kuigi neid jälitas raevukalt väike egiptlaste korpus, kes põgenike käe läbi täies koosseisus langes, jättes järele palju sõjasaaki, millega täiendati põgenevate orjade edasiliikuvate hulkade varusid teel esivanemate kõrbekoju.
96:4.1 (1056.3) Moosese õpetuse areng ja ülevus on mõjutanud peaaegu poolt maailma ja seda isegi kahekümnendal sajandil. Kuigi Mooses mõistis Egiptuse eesrindlikumat usufilosoofiat, teadsid beduiini orjad neist õpetustest vähe. Kuid nad polnud kunagi täielikult unustanud Hoorebi mäe jumalat, keda nende esivanemad olid Jahveks nimetanud.
96:4.2 (1056.4) Mooses oli kuulnud Machiventa Melkisedeki õpetustest nii oma isalt kui ka emalt. Nende ühiste usuliste veendumustega oligi seletatav see kuninglikku verd naise ja orjastatud rassist mehe ebatavaline liit. Moosese keenlasest äi oli El Elyoni kummardaja, kuid vabastaja vanemad uskusid El Šaddaisse. Seega sai Mooses oma hariduse El Šaddai pooldajana ja selleks ajaks, kui heebrealased pärast Egiptusest põgenemist ümber Siinai mäe laagrisse asusid, oli ta sõnastanud uue ja avarama arusaama Jumalusest (tuletatud kõigist tema varasematest uskumustest), mida ta targasti otsustas kuulutada oma rahvale avardatud arusaamana nende vanast hõimujumalast Jahvest.
96:4.3 (1056.5) Mooses oli püüdnud õpetada neile beduiinidele El Elyoni ideed, kuid oli juba enne Egiptusest lahkumist veendunud, et nad ei hakka seda õpetust kunagi täielikult mõistma. Seetõttu läks ta meelega kompromissile ja võttis nende kõrbehõimujumala oma poolehoidjate ainsaks jumalaks. Mooses ei õpetanud otseselt, et teistel rahvastel ja riikidel ei tohi olla teisi jumalaid, kuid ta väitis otsustavalt, et Jahve on kõigist kõrgem ja ülem, eriti heebrealaste jaoks. Kuid ta sattus alati kimbatusse, püüdes esitada neile harimatutele orjadele oma uut ja kõrgemat Jumaluse ideed iidse Jahvena, keda beduiini hõimudele oli alati sümboliseerinud kuldvasikas.
96:4.4 (1056.6) Asjaoluga, et Jahve oli põgenevate heebrealaste jumal, on seletatav ka nende nii pikk peatus püha Siinai mäe jalamil ja see, miks nad said seal Mooseselt kümme käsku Hoorebi jumala Jahve nimel. Selle pika peatuse ajal täiustati alles arenema hakanud heebrea religiooni usutseremooniaid.
96:4.5 (1057.1) Vaevalt oleks Moosesel kunagi õnnestunud seda üsna eesrindlikku tseremoniaalset kultust sisse seada ja oma pooldajaid veerandsajandi jooksul koos hoida, kui kolmandal palveldades mäe jalamil veedetud nädalal poleks Hooreb ägedalt purskama hakanud. „Jahve mägi hävis tules ja suits tõusis üles nagu sulatusahju suits ja kogu mägi vabises kõvasti.” Seda kataklüsmi arvestades pole üllatav, et Mooses suutis oma vendadele sisendada õpetust, et nende Jumal on „vägev, kohutav, hävitav tuli, kardetav ja kõikvõimas”.
96:4.6 (1057.2) Mooses kuulutas, et Jahve on Iisraeli Issand Jumal, kes on heebrea rahva välja valinud. Ta moodustas uue riigi ja tegi targasti oma usuõpetused kogu rahva omaks, öeldes poolehoidjatele, et Jahve on karm töönõudja, „kiivas Jumal”. Kuid ta püüdis siiski avardada ka nende arusaama jumalikkusest, sest õpetas neile, et Jahve on „kõige liha vaimude Jumal”, ja ütles: „Varjupaigaks on iidne Jumal, kes toetab sind oma igaveste käsivartega.” Mooses õpetas, et Jahve on Jumal, kes peab lepingust kinni; ta „ei jäta sind maha ega hävita sind, ja ta ei unusta lepingut su vanematega, mille ta neile vandega andis”.
96:4.7 (1057.3) Mooses tegi kangelasliku pingutuse anda Jahvele ülima Jumaluse väärikus, kui ta esitas teda kui „tõe Jumalat, kes ei tee ülekohut ja kelle kõik teed on õiged ja õiglased”. Aga vaatamata sellele ülevale õpetusele pidi ta oma pooldajate piiratud arusaamisvõime tõttu rääkima inimnäolisest Jumalast, kellele on iseloomulikud raevuhood, vaen ja karmus ning kes on isegi kättemaksuhimuline ja inimese käitumisest kergesti mõjutatav.
96:4.8 (1057.4) Moosese õpetuste kohaselt sai hõimu loodusjumalast Jahvest Iisraeli Issand Jumal, kes järgnes neile läbi kõrbe ja isegi maapaos, mil teda hakati peagi tajuma kõigi rahvaste Jumalana. Juutide hilisem vangipõlv Babülonis vabastas areneva Jahve käsituse sedavõrd, et see sai omaks võtta kõigi rahvaste Jumala monoteistliku rolli.
96:4.9 (1057.5) Heebrealaste religiooniajaloo kõige ainulaadsem ja hämmastavam joon ongi seotud jumalusekäsituse pideva arenguga Hoorebi mäe algelisest jumalast järjestikuste usujuhtide õpetuste kaudu sellele kõrgele arengutasemele, mida kirjeldatakse armastava ja halastava Looja-Isa ülevat ideed kuulutavas Jesaja Jumaluse doktriinis.
96:5.1 (1057.6) Mooseses olid erakordsel viisil segunenud sõjaline juht, ühiskondlik organisaator ja usuõpetaja. Ta oli Machiventa ja Jeesuse vahelisel ajal maailma tähtsaim õpetaja ja eestvedaja. Mooses püüdis Iisraelis läbi viia palju reforme, mida ürikud ei kajasta. Ühe inimpõlve vältel suutis ta niinimetatud heebrealaste paljukeelse hordi orjapõlvest ja tsiviliseerimatust eksirännakutest välja juhtida, pannes ühtlasi aluse hilisemale riigi sünnile ja rahva püsimajäämisele.
96:5.2 (1057.7) Moosese suurest tööst on vähe kirja pandud, sest heebrealastel ei olnud Egiptusest väljarändamise ajal kirjakeelt. Moosese aega ja tegemisi kajastavad ürikud on kirja pandud hiljem pärimuste põhjal, mis olid säilinud enam kui tuhat aastat pärast suure juhi surma.
96:5.3 (1058.1) Paljud Moosese edusammud, võrreldes egiptlaste ja ümbruskonna, Vahemere idaranniku hõimude usunditega, saavutati tänu keenlaste pärimustele Melkisedeki ajast. Ilma Machiventalt Aabrahamile ja tema kaasaegsetele antud õpetuseta oleksid heebrealased lahkunud Egiptusest lootusetus pimeduses. Mooses ja tema äi Jitro kogusid Melkisedeki aegadest säilinud pärimused kokku ja need õpetused, ühendatuna egiptlaste tarkusega, aitasid Moosesel luua iisraellaste eesrindlikuma religiooni ja rituaalid. Mooses oli organisaator, kes võttis Egiptuse ja Palestiina usundi ja kommete parima osa ning ühendas need pärimustega Melkisedeki õpetustest, kujundades välja heebrea palveldamissüsteemi tseremooniad.
96:5.4 (1058.2) Mooses uskus jumalikku ettehooldusesse, sest ta oli omaks võtnud Egiptuse õpetused, mille kohaselt Niilus ja teised loodusjõud alluvad üleloomulikule juhtimisele. Tal oli suurepärane nägemus Jumalast, kuid ta õpetas heebrealastele täiesti siiralt, et kui nad kuuletuvad Jumalale, siis „Tema armastab sind ja õnnistab sind ning teeb sind paljuks. Ta õnnistab su ihusugu ja su maa vilja — su teravilja, su viinavirret ja su õli ja su pudulojuseid. Õnnistatud oled sa rohkem kui kõik rahvad ja su Issand Jumal võtab sinult ära kõik haigused ega pane su peale ainustki Egiptuse kurjadest taudidest.” Ta ütles isegi: „Tuleta meelde oma Issandat Jumalat, sest see on tema, kes annab sulle jõu varandust soetada.” „Sa võid laenata paljudele rahvastele, sa ise aga ei tarvitse laenu võtta, ja sa valitsed paljude rahvaste üle, aga nemad ei valitse sinu üle.”
96:5.5 (1058.3) Kuid oli tõesti kahju vaadata, kuidas Moosese suur mõistus püüdis kohandada oma ülevat arusaama Kõigekõrgemast, El Elyonist, harimatute ja kirjaoskamatute heebrealaste mõistmisvõimega. Ta kõmistas kokkukutsutud juhtidele: „Teie Issand Jumal on ainus Jumal, ei ole ühtki teist Jumalat peale tema,” kuid segunenud hulkadele kuulutas ta: „Kes on teie Jumala sarnane jumalate keskel?” Mooses astus julgelt ja mõõduka eduga fetišite ja ebajumalakummardamise vastu, kuulutades: „Te ei näinud mingit kuju, siis kui teie Jumal rääkis teiega Hoorebi mäel tule keskelt.” Ta keelas ka igasuguste kujude valmistamise.
96:5.6 (1058.4) Mooses kartis kuulutada, et Jahve on halastav, eelistades äratada oma rahvas aukartust Jumala õiglase meele ees hirmu abil. Ta ütles: „Teie Issand Jumal on Jumalate Jumal ja Issandate Issand, vägev ja kardetav Jumal, kes ei pea inimest millekski.” Ta püüdis taas rahutuks muutunud sugukondi allutada, kui kuulutas, et „sinu Jumal tapab su, kui sa talle ei kuuletu; ta ravib terveks ja annab elu, kui sa talle kuuletud”. Kuid Mooses õpetas neile hõimudele, et nad saavad Jumala valitud rahvaks vaid tingimusel, kui „täidavad kõiki Jumala käske ja kuulavad kõiki tema seadusi”.
96:5.7 (1058.5) Jumala halastust õpetati heebrealastele neil varajastel aegadel vähe. Nad õppisid, et Jumal on „Kõigeväeline; Issand on sõjamees, lahingute Jumal, hiilgusrikas oma võimus, kes lööb oma vaenlased põrmu.” „Teie Issand Jumal kõnnib keset sõjalaagrit, et teid päästa.” Iisraellased uskusid, et nende Jumal armastab neid, kuid „teeb ka vaarao südame kõvaks” ja „neab nende vaenlasi”.
96:5.8 (1058.6) Mooses lasi küll Iisraeli lastel heita põgusaid pilke kõiksele ja heategevale Jumalale, kuid nende igapäevane ettekujutus Jahvest vastas üldiselt nende ettekujutusele Jumalast, kes on ümbruskonna rahvaste hõimujumalatest vaid veidi parem. Nende jumalakäsitus oli algeline, tahumatu ja inimesenäoline; pärast Moosese surma pöördusid nood beduiini hõimud kiiresti tagasi poolbarbaarsete ideede juurde oma iidsetest Hoorebi- ja kõrbejumalatest. Avaram ja ülevam nägemus Jumalast, mida Mooses oma juhtidele aeg-ajalt esitas, kadus peagi silmist ja enamik inimestest asus taas kummardama fetišeid-kuldvasikaid, mis olid Palestiina karjakasvatajatele Jahve sümboliks.
96:5.9 (1059.1) Selleks ajaks, kui Mooses heebrealaste juhtimise Joosuale üle andis, oli ta juba koondanud kokku tuhandeid Aabrahami, Naahori, Loti ja teiste sugulashõimude järeltulijaid ning moodustanud neist isemajandava ja osaliselt ise end valitseva karjakasvatajatest sõjameeste riigi.
96:6.1 (1059.2) Pärast Moosese surma hakkas tema kõrge arusaam Jahvest kiiresti alla käima. Joosua ja Iisraeli juhid hoidsid Moosese pärimusi kõiketeadvast, heasoovlikust ja kõigevägevamast Jumalast alal, kuid lihtrahvas pöördus väga ruttu tagasi vanema, kõrbe-aegse Jahve idee juurde. See tagasilangus jumalusekäsituses süvenes üha enam erinevate hõimušeikide, niinimetatud kohtumõistjate järjestikustel valitsemisaegadel.
96:6.2 (1059.3) Moosese erakordse isiksuse lummus oli hoidnud tema poolehoidjate südametes elavana vaimustust, mis oli Jumala mõiste pideva avardumise eelduseks, ent Palestiina viljakatele maadele jõudnud, muutusid need rändkarjakasvatajad kiiresti paikseteks ja üsna tõsimeelseteks põllumeesteks. Elukommete arengu ja religioosse vaatepunkti muutuse tõttu pidi nende ettekujutus oma jumala Jahve loomusest küllaltki põhjalikult muutuma. Ajal, mil Siinai karm, tahumatu, nõudlik ja kõuehäälne kõrbejumal oli muundumas hilisemaks armastuse-, õigluse- ja halastusejumalaks, kaotasid heebrealased Moosese kõrged õpetused suuremas osas silmist. Monoteism kadus nende arusaamast peaaegu täielikult; nad oleksid äärepealt lasknud käest võimaluse saada rahvaks, kellest kujunes oluline ühenduslüli Urantia vaimses evolutsioonis; rühm, kes säilitas Melkisedeki õpetuse ühest Jumalast kuni kõigi Isa annetuva Poja kehastumiseni.
96:6.3 (1059.4) Joosua püüdis meeleheitlikult arusaama ülimast Jahvest hõimuliikmete meeles alal hoida, lastes kuulutada: „Nõnda nagu ma olin Moosesega, nõnda olen ma sinuga, ma ei lahku sinust ega jäta sind maha.” Joosua pidas vajalikuks jutlustada karmi evangeeliumi oma umbusklikule rahvale, kes oli liigagi valmis tunnistama vana ja põlist religiooni, kuid ei soovinud edasi areneda usule ja õiglusele tugineva usundi vaimus. Joosua õpetuse tuumaks sai: „Jahve on püha Jumal; ta on valvas Jumal; tema ei anna andeks teie üleastumisi ja patte.” Tolleaegse kõrgeima arusaama kohaselt oli Jahve „võimu, kohtumõistmise ja õigluse Jumal”.
96:6.4 (1059.5) Kuid ka sel pimedal ajajärgul kerkis aeg-ajalt esile mõni õpetaja, kes kuulutas Moosese arusaama jumalikkusest: „Teie patu lapsed ei saa Issandat teenida, sest ta on püha Jumal.” „Ons inimene vagam kui Jumal või mees puhtam kui tema Looja?” „Kas sa suudad otsides kunagi leida Jumala sügavust? Kas sa suudad jõuda Kõigevägevama täiuseni? Vaata, Jumal on suur ja meie ei mõista teda. Kõigevägevam — temani me ei jõua.”
96:7.1 (1060.1) Heebrealased seadsid end šeikide ja preestrite juhtimisel Palestiinas lahedalt sisse. Kuid peagi pöördusid nad vähehaaval tagasi oma sõgedate kõrbeuskumuste juurde ja nakatusid kaananlaste vähemarenenud usutavadest. Nad hakkasid ebajumalaid kummardama ja liiderlikku elu elama ning nende arusaam Jumalusest jäi tunduvalt madalamaks Egiptuse ja Mesopotaamia jumalakäsitusest, mida hoidsid alal mõned püsimajäänud saalemlaste rühmad ja mis on kirjas mõnedes psalmides ja niinimetatud Iiobi raamatus.
96:7.2 (1060.2) Psalmid on kirjutatud vähemalt kahekümne autori poolt, paljud neist on loonud Egiptuse ja Mesopotaamia õpetajad. Neil aegadel, mil Vahemere idarannik kummardas loodusjumalaid, uskusid üsna paljud ikka veel Kõigekõrgema, El Elyoni ülemvõimu.
96:7.3 (1060.3) Üheski teises religioossete kirjutiste kogumikus pole väljendatud nii jäägitut pühendumust ja nii inspireerivaid ideid Jumalast kui Psalmides. Oleks väga kasulik, kui seda imelist vaimuliku kirjanduse kogumikku sirvides arvestataks iga kiidu-ja ülistuslaulu allikat ja tekkeaega, sest ükski teine kogumik ei hõlma nii suurt ajavahemikku. Sellesse psalmide kogumikku on koondatud kõikjal Vahemere idarannikul elanud Saalemi religiooni pooldajate erinevad arusaamad Jumalast ning see hõlmab pikka perioodi Amenhotepist Jesajani. Psalmides kirjeldatakse kõiki jumalakäsitusi alates tahumatust hõimujumaluse-ideest kuni hilisemate heebrealaste tunduvalt avaramate arusaamadeni, mis kujutavad Jahvet armastava valitseja ja halastava Isana.
96:7.4 (1060.4) Nii vaadelduna pakub see psalmide kogumik kõige väärtuslikumat ja kasulikumat valikut hardaid tundmusi, mida inimene on kuni kahekümnenda sajandini kogenud. Selle ülistuslaulude kogumiku palveldav vaim ületab kõiki teisi maailma pühasid raamatuid.
96:7.5 (1060.5) Iiobi raamatus esitatud mitmekülgne pilt Jumalusest on loodud enam kui paarikümne Mesopotaamia usuõpetaja poolt peaaegu kolmesaja aasta jooksul. Kui te loete selles Mesopotaamia uskumuste kogumikus peituvat ülevat jumalikkusekäsitust, mõistate, et Palestiina pimedatel aegadel säilis tõelise Jumala idee kõige paremini Kaldeas Uuri lähedal.
96:7.6 (1060.6) Palestiinas saadi sageli aru Jumala tarkusest ja kõikjaletungivusest, aga harva tema armastusest ja halastusest. Tolle aja Jahve „saadab kurje vaime oma vaenlaste hingi valitsema”, ta annab jõukust oma lastele, kui need on kuulekad, aga neab kõiki teisi ja langetab nende kohta kohutavaid otsuseid. „Ta teeb tühjaks kavalate kavatsused, tabab tarku nende tarkuses.”
96:7.7 (1060.7) Vaid Uuris tõusis hääl hüüdma Jumala halastusest, öeldes: „Ta palub Jumalat ja sellel on temast hea meel; ta saab hõisates näha tema palet, sest Jumal annab inimesele tagasi jumaliku õiguse.” Seega jutlustatakse Uuris pääsemist, jumalikku soosingut usu kaudu: „Ta annab kahetsejale armu ning ütleb: „Vabasta teda haudaminekust, ma olen lunaraha saanud.” Kui keegi ütleb: „Ma olen teinud pattu ja pööranud ära õigest ja pole sellest kasu saanud,” siis Jumal päästab ta hinge haudaminekust ja ta näeb valgust.” Veel kunagi pärast Melkisedeki aega polnud Vahemere idaranniku maailm kuulnud nii helisevat ja rõõmustavat sõnumit inimese pääsemisest kui see Uuri prohveti ja Saalemi — Melkisedeki kunagise Mesopotaamia koloonia — usklike preestri Eliihu erakordne õpetus.
96:7.8 (1061.1) Nii hoidsid Mesopotaamiasse alles jäänud Saalemi misjonärid tõe valgust alal heebrea rahvaste kaose ajal, kuni ilmus esimene Iisraeli õpetaja nende pikast reast, kes hetkegi puhkamata arusaamalt arusaamale liikudes jõudis kõigi Kõikse Looja-Isa ideaalini, mis oli Jahve-käsituse arengu haripunktiks.
96:7.9 (1061.2) [Esitanud Nebadoni Melkisedek.]
Urantia raamat
97. Kiri
97:0.1 (1062.1) HEEBREALASTE vaimsed juhid tegid midagi, mis ei olnud kellelgi enne neid õnnestunud — nad vabastasid oma jumalakäsituse inimnäolisusest, muutmata seda vaid filosoofidele mõistetavaks abstraktsiooniks. Ka lihtrahvas oli võimeline pidama eesrindlikuma Jahve-käsituse kohast Jahvet kui mitte just üksikisiku, siis vähemalt rahva Isaks.
97:0.2 (1062.2) Arusaama Jumalast kui isiksusest õpetati küll selgesti Melkisedeki päevil Saalemis, kuid Egiptusest põgenemise ajaks oli see õpetus ebamääraseks ja ähmaseks muutunud ning arenes heebrea meeles vaimsete õpetajate mõjul vaid vähehaaval, põlvkondade jooksul. Jahve isiksusena tajuma hakkamine toimus selle arengu käigus järjepidevalt, kui Jumaluse paljude teiste omaduste adumine. Moosesest Malakiani kasvas heebrealaste meele võime moodustada Jumala isiksuse kohta mõisteid peaaegu katkematult ning lõpuks ülendasid ja õilistasid seda kontseptsiooni Jeesuse õpetused taevasest Isast.
97:1.1 (1062.3) Ümbruskonna rahvaste vaenulik surve Palestiinas õpetas heebrea šeikidele peagi, et nad ei saa loota püsimajäämisele, ühendamata oma hõimude juhtimist keskvalitsusega konföderatsiooniks. See haldusvõimu tsentraliseerimine andis Saamuelile kui õpetajale ja reformaatorile rohkem tegutsemisvõimalusi.
97:1.2 (1062.4) Saamuel pärines Saalemi õpetajate pikast reast, kes olid oma palveldamisvormides Melkisedeki tõdesid alal hoidnud. See õpetaja oli mehine ja otsusekindel mees. Vaid tema suur andumus koos erakordse kindlameelsusega lasi tal taluda peaaegu üleüldist vastuseisu, mida ta kohtas, kui asus kogu Iisraeli Moosese-aegse ülima Jahve palveldamise juurde tagasi pöörama. Ometi õnnestus see tal vaid osaliselt; ta võitis Jahve kõrgema käsituse kohase teenimise juurde tagasi üksnes heebrealaste arukama poole, ülejäänud jätkasid oma riigi hõimujumalate kummardamist ja jäid Jahve madalama arusaama juurde.
97:1.3 (1062.5) Saamuel oli tahumatu, kuid hakkaja mees, teoinimesest reformaator, kes võis mõni päev koos oma kaaslastega minna ja paarkümmend Baali palveldamiskohta segi paisata. Kõik, mis ta korda saatis, oli saavutatud vaid toore jõuga; ta jutlustas vähe, õpetas veelgi vähem, kuid tegutses. Ühel päeval võis ta Baali preestrit pilgata, järgmisel päeval vangilangenud kuninga tükkideks raiuda. Ta uskus andunult ainsasse Jumalasse ja tal oli sellest ainsast Jumalast kui taeva ja maa loojast selge ettekujutus: „Sest Issanda päralt on maa toed ja nende peale on ta seadnud maailma.”
97:1.4 (1063.1) Ent Saamueli suur panus Jumaluse mõiste väljakujundamisse seisnes tema kõlavas kuulutuses, et Jahve on muutumatu, alati ühtmoodi eksimatu täiuslikkuse ja jumalikkuse kehastus. Tol ajal peeti Jahvet tujukaks jumalaks, keda tabasid vihahood ja kes alailma kahetses, et oli midagi nii või teisiti teinud. Kuid nüüd, esmakordselt pärast heebrealaste põgenemist Egiptusest, kuulis rahvas neid hämmastavaid sõnu: „Iisraeli Hiilgus ei valeta ega kahetse, sest ta ei ole inimene, et ta kahetseb.” Kuulutati, et jumalikkus tähendab püsivust. Saamuel juhtis korduvalt tähelepanu Melkisedeki lepingule Aabrahamiga ja kuulutas, et Iisraeli Issand Jumal on kogu tõe, püsivuse ja muutumatuse allikas. Heebrealased olid pidanud oma Jumalat alati inimeseks, üliinimeseks, tundmatu päritoluga ülevaks vaimuks; nüüd aga kuulsid nad, kuidas kunagine Hoorebi vaim ülendatakse looja täiuslikkusega muutumatuks Jumalaks. Saamuel aitas areneval jumalakäsitusel tõusta inimmeele muutlikkusest ja sureliku eksistentsi elumuutustest tunduvalt kõrgemale. Tema õpetustes hakkas heebrealaste Jumal tõusma hõimujumalate tasandil olevast arusaamast kogu loodu kõikvõimsa ning muutumatu Looja ja Ülevaataja ideaalini.
97:1.5 (1063.2) Ta jutlustas taas Jumala siirust, lepingu kindlat täitmist Jumala poolt. Saamuel ütles: „Issand ei jäta oma rahvast maha.” „Ta on teinud meiega igavese lepingu, mis on kõigiti korrastatud ja kindel.” Ning nõnda kõlas kõikjal Palestiinas kutse asuda taas palveldama ülimat Jahvet. See energiline õpetaja jutlustas ikka: „Sina, Issand Jumal, oled suur, sest ükski pole sinusarnane ja ei ole ka ühtki teist Jumalat peale sinu.”
97:1.6 (1063.3) Heebrealased olid seni taotlenud Jahve soosingut põhiliselt ainelise jõukuse nimel. Kui Saamuel julges kuulutada: „Issand teeb vaeseks ja teeb rikkaks; tema alandab, aga ka ülendab. Ta tõstab tähtsusetu põrmust, ta ülendab viletsa tuhaasemelt, pannes ta istuma õilsate juurde ja lastes tal pärida aujärje,” siis oli see Iisraelile suur šokk, mis läks Saamuelile peaaegu elu maksma. Veel kunagi pärast Moosest ei olnud alamatele ja vähemsoosituile nii lohutavaid tõotusi antud ja tuhanded vaesed meeleheitel inimesed hakkasid lootma, et võivad oma vaimuseisundit parandada.
97:1.7 (1063.4) Siiski ei jõudnud Saamuel hõimujumala arusaamast eriti palju kaugemale. Ta kuulutas Jahvet, kes on loonud kõik inimesed, kuid tegeleb põhiliselt oma väljavalitud heebrea rahvaga. Ent nagu Moosese päevil, nii ka nüüd kujutas see jumalakäsitus Jumalust, kes on püha ja ausameelne. „Issandast püham pole keegi. Kes oleks võrreldav selle püha Issand Jumalaga?”
97:1.8 (1063.5) Aastate möödudes hakkas vana hallipäine juht Jumalast paremini aru saama, sest ta kuulutas: „Issand on kõikteadja Jumal ja tema uurib tegusid. Issand mõistab kohut maailma äärtele, ilmutab halastust halastavale, ja õiglase suhtes on ta samuti õiglane.” Ka siin võib juba aimata halastavust, kuigi see piirdub nendega, kes ise on halastavad. Hiljem läks ta ühe sammu võrra kaugemale, manitsedes oma hädasolevat rahvast: „Andkem end nüüd Issanda kätesse, sest tema halastus on suur.” „Pole midagi, mis keelaks Issandat päästmast paljusid või väheseid.”
97:1.9 (1063.6) Ning see Jahve loomuse käsitus arenes Saamueli järeltulijate hoole all järjest edasi. Nad püüdsid esitada Jahvet lepingust kinnipidava Jumalana, kuid suutsid vaevu säilitada Saamueli tempot; neil ei õnnestunud arendada välja ideed Jumala halastusest, nagu eakas Saamuel oli seda ette kujutanud. Aegamööda pöörduti tagasi teiste jumalate tunnistamise juurde, kuigi Jahve väideti olevat kõigist kõrgem. „Sinul, oo Issand, on kuningriik ja sa oled ennast tõstnud üle kõige.”
97:1.10 (1064.1) Selle ajajärgu võtmesõna oli jumalik võim; tolleaegsed prohvetid jutlustasid religiooni, mis pidi kuninga positsiooni Heebrea troonil kindlustama. „Oo Issand, sa oled suur ja võimas, auline ja võidukas ning majesteetlik. Sinu käes on jõud ja vägi, sinu käes on kõike teha suureks ja tugevaks.” Niisugune oli jumalakäsitus Saamueli ja tema otseste järeltulijate ajal.
97:2.1 (1064.2) Kümnendal sajandil enne Kristust jagunes heebrea rahvas kaheks kuningriigiks. Mõlemas poliitilises üksuses püüdsid paljud tõeõpetajad tõkestada vaimse mandumise tagurlikku tõusulainet, mis oli valla pääsenud ja levis pärast eraldumissõda hukatuslikult. Ent need püüded heebrea religiooni edasi viia kandsid vilja alles siis, kui õpetamist alustas kindlameelne ja kartmatu õigluse eest võitleja Eelija. Eelija taastas põhjapoolses kuningriigis Saamueli ajaga võrreldava jumalakäsituse. Tal ei olnud palju võimalusi arenenud jumalakäsitust esitada; ta tegeles samamoodi, nagu enne teda Saamuel, usinasti Baali altarite ümberpaiskamisega ja ebajumalakujude purustamisega. Ta teostas oma reforme, vaatamata ebajumalakummardajast monarhi vastuseisule, tema ülesanne oli veelgi hiiglaslikum ja raskem kui Saamueli oma.
97:2.2 (1064.3) Kui Eelija ära kutsuti, jätkas tema tööd tõe tuld Palestiinas alal hoides ta truu kaaslane Eliisa, kellele andis väärtuslikku abi vähetuntud Miika.
97:2.3 (1064.4) Ent need polnud jumalusekäsituse edasiarenemise ajad. Heebrealased polnud tõusnud isegi veel Moosese ideaalini. Eelija ja Eliisa ajajärgu lõpuks pöördusid kõrgemad klassid tagasi ülima Jahve palveldamise juurde ja said tunnistajateks Kõikse Looja idee taastamisele umbes samalt kohalt, kuhu see Saamuelist oli jäänud.
97:3.1 (1064.5) Pikaleveninud vaidlused Jahvesse uskujate ja Baali poolehoidjate vahel kujutasid endast pigem ideoloogiate sotsiaalmajanduslikku kokkupõrget kui religioossete uskumuste vahelisi vastuolusid.
97:3.2 (1064.6) Palestiina elanikkonna suhtumine maa eraomandusse ei olnud üksmeelne. Lõunapoolsed ehk araabia rändhõimud (jahvelased) pidasid maad võõrandamatuks — Jumaluse kingiks sugukonnale. Nende arvates ei saanud maad müüa ega pantida. „Jahve ütles: „Maad ärgu müüdagu, sest maa on minu päralt.””
97:3.3 (1064.7) Põhjapoolsed ja paiksemad kaananlased (baallased) ostsid, müüsid ja pantisid vabalt oma maid. Sõna „baal” tähendab omanikku. Baali-kultuse aluseks olid põhiliselt kaks õpetust: esiteks vara vahetamine, lepingute seadustamine — õigus maad osta ja müüa. Teiseks arvati, et Baal saadab vihma — ta oli mullaviljakuse jumal. Hea saak sõltus Baali soosingust. See kultus oli tugevasti seotud maaga, selle omanduse ja viljakusega.
97:3.4 (1065.1) Baallaste seas oli maa, majade ja orjade omamine üldlevinud. Nad olid aristokraatidest maaomanikud, kes elasid linnades. Igal Baalil olid oma pühapaik, preesterkond ja „pühad naised”, rituaalsed prostituudid.
97:3.5 (1065.2) Sellest põhivastuolust maaküsimuses arenes välja kaananlaste ja heebrealaste sotsiaalsete, majanduslike, kõlbeliste ning religioossete hoiakute terav vastasseis. See sotsiaalmajanduslik vastuolu muutus selgelt usuliseks küsimuseks küll alles Eelija ajal. Selle agressiivse prohveti päevist saadik hakati probleemi lahendama rangemalt religioossetele seisukohtadele tuginedes — Jahve Baali vastu — ning lõpuks saavutasid võidu Jahve ja hilisem monoteismile lähenev suund.
97:3.6 (1065.3) Eelija nihutas Jahve ja Baali vahelise vastuolu maaküsimuselt heebrea ja kaananlaste ideoloogiate religioossele aspektile. Kui Ahab tappis vandenõu käigus Naabotid, et nende maad endale saada, pani Eelija vanaaja maatavade kõlbelisuse küsimärgi alla ja alustas energilist sõjakäiku baallaste vastu. See oli ka maarahva võitlus linnade ülemvõimu vastu. Jahvest saigi Elohim eeskätt Eelija ajal. See prohvet alustas põllumajanduse reformijana ja lõpetas Jumaluse ülendajana. Baale oli palju, Jahve oli ainus — monoteism sai polüteismist võitu.
97:4.1 (1065.4) Suure sammu üleminekul hõimujumalalt, keda oli nii kaua teenitud ohvrite ja tseremooniatega, varasemate heebrealaste Jahve-Jumalale, kes karistab ka oma rahvast kuritegude ja amoraalsuse eest, astus Aamos, kui ilmus lõunapoolsetest mägedest põhjapoolsete hõimude kuritegevust, joomarlust, rõhumist ja amoraalsust hukka mõistma. Nii kõlavaid tõdesid polnud Palestiinas kuulutatud Moosese aegadest saadik.
97:4.2 (1065.5) Aamos ei olnud lihtsalt taastaja ega reformija, ta oli uute jumalusekäsituste avastaja. Ta kuulutas Jumala kohta palju niisugust, mida tema eelkäijad polnud kuulutanud, ja ründas julgelt uskumust Jumalikku Olendisse, kes soosib pattu oma niinimetatud väljavalitud rahva hulgas. Esmakordselt pärast Melkisedeki aega kuulsid inimkõrvad riigis valitsevatele kahesuguste õiglus- ja moraalinormide hukkamõistu. Heebrealaste kõrvad kuulsid esmakordselt ajaloos, et nende enda Jumal Jahve ei salli kuritegevust ega pattu nende elus rohkem kui ühegi teise rahva seas. Aamose vaimusilma ees oli Saamueli ja Eelija karm ning õiglane Jumal, kuid ta nägi ka Jumalat, kes ei suhtunud heebrealastesse teistmoodi kui muudesse rahvastesse, karistades neid väärsammude eest. See oli otsene rünnak egoistlikule doktriinile „väljavalitud rahvast” ja paljud tolleaegsed heebrealased panid seda väga pahaks.
97:4.3 (1065.6) Aamos ütles: „Tema on see, kes valmistas mäed ja lõi tuule, kes on teinud Sõela- ja Vardatähed, kes muudab surmavarju hommikuks ja pimendab päeva ööks.” Ja oma poolusklikke, omakasupüüdlikke ning vahel amoraalseid kaaslasi hukka mõistes püüdis ta kirjeldada vankumatu Jahve vääramatut õiglust, öeldes pahategijatele: „Kuigi nad sisse murraksid surmavalda, mu käsi võtaks nad sealtki; ja kuigi nad läheksid üles taevasse, ma tooksin nad alla sealtki.” „Kuigi nad läheksid vangi oma vaenlaste juures, ma käsiksin mõõka neid tappa sealgi.” Aamos jahmatas oma kuulajaid veel enam, kui ta kuulutas Jahve nimel, neile noomivalt ja süüdistavalt sõrmega osutades: „Tõesti, ma ei unusta iialgi ühtki teie tegu.” „Ja ma sõelun Iisraeli sugu kõigi rahvaste seas, otsekui nisu sõelutakse sõelal.”
97:4.4 (1066.1) Aamos kuulutas Jahvet kui „kõigi rahvaste Jumalat” ja hoiatas iisraellasi, et rituaalid ei tohi õiglust välja tõrjuda. Ja enne kui see vapper õpetaja kividega surnuks visati, oli ta laiali külvanud piisavalt tõepärmi, päästmaks ülima Jahve doktriini; ta oli kindlustanud Melkisedeki ilmutuse edasise arengu.
97:4.5 (1066.2) Pärast Aamost ja tema õpetust kõiksest õiglasest Jumalast taaselustas Hoosea Moosese käsituse armastavast Jumalast. Hoosea jutlustas andestusest kahetsuse, mitte ohverdamise kaudu. Ta kuulutas armastava headuse ja jumaliku halastuse evangeeliumi, öeldes: „Ma kihlan sind enesele igaveseks ajaks; ma kihlan sind enesele õiguse ja kohtu läbi, armastuse ja halastuse läbi. Ma kihlan sind enesele usu läbi.” „Ma armastan neid omast tahtmisest, sest mu viha on nende pealt ära pöördunud.”
97:4.6 (1066.3) Hoosea jätkas truult Aamose moraalihoiatustega, öeldes Jumala kohta: „Ma tahan neid karistada.” Ent iisraellased pidasid seda peaaegu reetmisega võrreldavaks julmuseks, kui ta ütles: „Ma ütlen neile, kes pole olnud minu rahvad, et „te olete minu rahvad”; ja nad ütlevad: „sina oled meie Jumal””. Ta jätkas meeleparanduse ja andestuse jutlustamist, öeldes: „Mina parandan nende taganemise; ma armastan neid omast tahtmisest, sest mu viha on nende pealt ära pöördunud.” Hoosea kuulutas alati lootust ja andeksandmist. Tema iga sõnumi tuum oli: „Ma halastan oma rahva peale. Nad ei tohi tunda minu kõrval muud Jumalat ja ei ole muud päästjat kui mina.”
97:4.7 (1066.4) Aamos ergutas heebrealaste rahvuslikku eneseteadvust äratundmisele, et Jahve ei soosi kuritegevust ja pettust nende seas, olgugi et neid peetakse väljavalitud rahvaks, Hoosea mängis aga avataktid hilisematele jumaliku kaastunde ja armastava headuse halastavatele kooskõladele, mida Jesaja ja tema kaaslased hiljem nii oivaliselt laulsid.
97:5.1 (1066.5) Need olid ajad, mil mõned kuulutasid põhjapoolsete sugukondade seas karistuseähvardusi isiklike pattude ja rahva kuritegude eest, teised aga ennustasid hädasid, millega karistatakse lõunapoolse kuningriigi üleastumiste eest. Selle heebrea rahvaste südametunnistuse ja eneseteadvuse tõusu kiiluvees ilmuski esimene Jesaja.
97:5.2 (1066.6) Jesaja jätkas Jumala igavese olemuse, tema lõpmatu tarkuse ja vankumatult täiusliku usaldusväärsuse jutlustamist. Ta esindas Iisraeli Jumalat, kui ütles: „Mina panen õiguse mõõdunööriks ja õigluse loodiks.” „Issand annab sulle rahu vaevast ja hirmust ning raskest tööst, mida sa pidid tegema.” „Ja su kõrvad kuulevad sõna, mis su taga ütleb: „See on see tee, käige seda mööda.”” „Vaata, Jumal on mu pääsemine; ma olen julge ega karda, sest Issand on mu tugevus ja kiituslaul.” „„Tulge nüüd ja seletagem isekeskis,” ütleb Issand, „kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks; kuigi need on purpurpunased, saavad need valge villa sarnaseks.””
97:5.3 (1066.7) Alati hirmul ja tahtejõuetutest heebrealastest kõneldes ütles see prohvet: „Tõuse, paista, sest sinu valgus tuleb ja Issanda auhiilgus koidab su kohal.” „Issanda vaim on minu peal, sest ta on mind võidnud ja läkitanud viima rõõmusõnumit alandlikele; ta on saatnud mind parandama neid, kel murtud süda, kuulutama vabastust vangidele ja avama vanglaväravaid neile, kes on kütkeis.” „Mina rõõmutsen väga Issandas, mu hing ilutseb mu Jumalas, sest ta on mind riietanud päästeriietega, katnud õigusekuuega.” „Teda vaevasid kõik nende vaevad ja tema ingli juuresolek päästis nad. Armastuse ja kaastunde pärast ta lunastas nad.”
97:5.4 (1067.1) Selle Jesaja järel tulid Miika ja Obadja, kes tema hingekosutavat evangeeliumi kinnitasid ja rikastasid. Ja need kaks vaprat sõnumitoojat mõistsid julgelt hukka heebrea preestrite pealesunnitud rituaalid ja ründasid kartmatult kogu ohverdamissüsteemi.
97:5.5 (1067.2) Miika mõistis hukka „peamehed, kes mõistavad kohut meelehea eest, ja preestrid, kes õpetavad tasu eest, ja prohvetid, kes ennustavad raha eest.” Ta õpetas, et ühel päeval vabanetakse ebausust ja preestrite riugastest, öeldes: „Siis istub igaüks oma viinapuu all ja ükski ei peleta neid, sest kõik rahvad elavad igaüks oma arusaamise järgi Jumalast.”
97:5.6 (1067.3) Miika sõnumi peamine sisu oli alati järgmine: „Kas ma pean tulema Jumala ette põletusohvritega? Ons Issandal hea meel tuhandeist jääradest või kümneist tuhandeist õlijõgedest? Kas ma pean andma oma esmasündinu üleastumise eest, ihuvilja oma hinge patu eest? Tema on andnud mulle teada, inimene, mis hea on; ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid halastust ja käiksid hoolsasti ühes oma Jumalaga.” Ja see oli ülev ajajärk; need olid tõepoolest erutavad ajad, mil surelik inimene enam kui kaks ja pool tuhat aastat tagasi neid vabastavaid sõnumeid kuulis ja mõnikord isegi uskuma jäi. Ja kui poleks olnud preestrite kangekaelset vastuseisu, oleksid need õpetajad kõigi heebrea palveldamisrituaalide veristele tseremooniatele lõpu teinud.
97:6.1 (1067.4) Kuigi mitmed õpetajad jätkasid Jesaja evangeeliumi tõlgitsemist, jäi Jeremija ülesandeks astuda uus julge samm heebrealaste Jumala Jahve tutvustamisel rahvusvahelises ulatuses.
97:6.2 (1067.5) Jeremija kuulutas kartmatult, et Jahve ei poolda heebrealaste sõjalisi võitlusi teiste rahvastega. Ta väitis, et Jahve on kogu maailma, kõigi rahvaste, kogu rahva Jumal. Jeremija õpetus paisutas Iisraeli Jumala rahvusvaheliseks jumalaks saamise tõusulainet; see kohkumatu jutlustaja kuulutas ikka ja jälle, et Jahve on kõigi rahvaste Jumal ning et pole olemas egiptlaste Osirist, babüloonlaste Beeli, assüürlaste Assurit ega vilistide Dagonit. Ja nii oli heebrealaste usundil oma osa selles kogu maailma hõlmavas monoteismi taassünnis, mis tol ajal algas; Jahve oli lõpuks tõusnud kogu planeedi Jumaluseks, kellel oli isegi kosmiline positsioon. Kuid paljudel Jeremija kaaslastel oli raske kujutleda Jahvet heebrea rahvast eraldi.
97:6.3 (1067.6) Jeremija jutlustas ka Jesaja kirjeldatud õiglasest ja armastavast Jumalast, kuulutades: „Jah, ma olen armastanud sind igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus armastavas headuses sinuga.” „Sest ta ei taha inimlapsi mitte südamest alandada ega kurvastada.”
97:6.4 (1067.7) See kartmatu prohvet ütles: „Õiglane on meie Issand, suur nõu ja vägev teo poolest. Tema silmad on lahti inimlaste kõigi teede kohal, et anda igaühele tema teede ja tegude vilja järele.” Aga tema järgmisi sõnu Jeruusalemma piiramise ajal peeti pühadust teotavaks reetmiseks: „Ja nüüd ma annan kõik needsinased maad oma sulase, Paabeli kuninga Nebukadnetsari kätte.” Kui Jeremija soovitas linnal alistuda, heitsid preestrid ja tsiviilvalitsejad ta süngesse vangikoopasse mudaauku.
97:7.1 (1068.1) Heebrea riigi häving ja vangipõlv Mesopotaamias oleksid nende religiooni laienemisele suuresti kaasa aidanud, kui preesterkond poleks sellele sihikindlalt vastu tegutsenud. Nende riik oli Babüloni vägede ees langenud ja nende natsionalistlik Jahve kannatada saanud vaimsete juhtide tõttu, kes rõhutasid oma jutlustes rahvusvahelisust. Just meelepaha oma riigi jumala kaotamise pärast ajendas juudi preestreid välja mõtlema müüte ja kõikvõimalikke imelisi sündmusi heebrea ajaloost, et taastada juutide seisund ka uue ja avarama jumalakäsituse — kõigi rahvaste rahvusvahelise Jumala — väljavalitud rahvana.
97:7.2 (1068.2) Vangipõlve ajal mõjutasid juute tugevasti Babüloonia pärimused ja legendid, kuigi tuleb märkida, et kahtlemata parendasid nad omaksvõetud kaldea lugude kõlbelisi hoiakuid ja vaimset tähendust, moonutades samas neid legende, et au ja hiilgus langeksid Iisraeli esivanematele ja ajaloole.
97:7.3 (1068.3) Neil heebrea preestritel ja kirjatarkadel oli peas vaid üks mõte — taastada juudi rahva au, ülistada heebrea pärimusi ja ülendada oma rassi ajalugu. Kui kellelegi on vastumeelt asjaolu, et preestrid on oma ekslikud ideed õhtumaast nii suures osas kinnistada suutnud, siis tuleb arvestada, et nad ei teinud seda tahtlikult; nad ei väitnud end kirjutavat inspiratsiooni ajel, nad ei väitnud end kirjutavat püha raamatut. Nad koostasid lihtsalt õpikut, mis pidi nende vangipõlvekaaslaste kahanevat julgust ülal hoidma. Nende eesmärk oli selgesti tugevdada oma kaasmaalaste rahvustunnet ja moraali. Nende ja teiste kirjutiste koondamine arvatavalt eksimatuid õpetusi sisaldavaks käsiraamatuks oli hilisema aja inimeste töö.
97:7.4 (1068.4) Juudi preesterkond kasutas neid kirjutisi pärast vangipõlvest vabanemist ohtrasti, kuid nende mõju kaasvangidele takistas suuresti noor ja visa prohvet, teine Jesaja, kes oli täielikult pühendunud vanema Jesaja õigluse-, armastuse-, õiguse- ja halastusejumalale. Ta uskus Jeremija kombel, et Jahvest oli saanud kõigi rahvaste Jumal. Ta jutlustas neid teooriaid Jumala olemusest nii mõjusalt, et pööras enda poole võrdselt nii juute kui ka nende vangishoidjaid. Ja see noor preester jättis ürikutesse oma õpetused, mille seost temaga vaenulikud ja lepitamatud preestrid püüdsid igati eitada, kuigi lisasid need austusest nende ilu ja ülevuse vastu varasema Jesaja kirjatöödele. Seetõttu võib sellest raamatust leida ka teise Jesaja kirjutisi, mis hõlmavad neljakümnendat kuni viiekümne viiendat peatükki (kaasa arvatud).
97:7.5 (1068.5) Ükski prohvet ega usuõpetaja alates Machiventast kuni Jeesuse ajani ei jõudnud selle kõrge jumalakäsituseni, mida teine Jesaja neil vangipõlvepäevil kuulutas. See vaimne juht ei kuulutanud väikest inimesetaolist inimese väljamõeldud Jumalat. „Vaata, ta tõstab saared tolmuna üles.” „Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted.”
97:7.6 (1069.1) Machiventa Melkisedek nägi lõpuks ometi inimestest õpetajaid surelikule inimesele tõelist Jumalat kuulutamas. Nagu esimene Jesaja, jutlustas ka see juht kõikse loodu loojast ja alalhoidjast Jumalast. „Mina tegin maa ja lõin inimesed selle peale. Ma ei ole loonud seda tühjaks, vaid olen selle valmistanud, et seal elataks.” „Mina olen algus ja ots ning ei ole muud Jumalat kui mina.” Rääkides Iisraeli Issandast Jumalast, ütles see uus prohvet: „Taevad haihtuvad suitsuna ja maa kulub nagu kuub, aga minu õiglus jääb igavesti ja mu pääste põlvest põlve.” „Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen sinu Jumal.” „Ei ole muud Jumalat peale minu, kes oleks õiglane Jumal ja Päästja.”
97:7.7 (1069.2) Ja juutidest vange nagu tuhandeid ja tuhandeid inimesi pärast neid lohutasid järgmised sõnad: „Nõnda ütleb Issand: „Mina olen sind loonud, mina olen sind lunastanud. Ma olen sind nimepidi hüüdnud, sa oled minu päralt.”” „Kui sa lähed läbi vee, siis olen mina sinuga, sest sa oled kallis mu silmis.” „Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale? Ja kuigi ta unustaks, siis mina ei unusta sind mitte, sest vaata, ma olen sind märkinud oma peopesadesse; ma peitsin sind oma käe varju alla.” „Las kurjad loobuvad oma eluviisidest ja ebaõiglane oma mõtetest ja las ta pöördub tagasi Issanda juurde, kes talle halastab, ja meie Jumala juurde, kes küllaga andeks annab.”
97:7.8 (1069.3) Kuulake jälle seda Saalemi Jumala uue ilmutuse evangeeliumi: „Otsekui karjane hoiab ta oma karja, kogub oma käsivarrega tallekesi ja kannab neid süles. Tema annab väsinule rammu ja jõuetumale palju jõudu. Aga kes ootavad Issandat, saavad uut rammu; need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad; nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi.”
97:7.9 (1069.4) Jesaja viis läbi ulatusliku välismisjonitöö levitamaks evangeeliumi ülima Jahve avardunud käsitusest. Iisraeli Issanda Jumala esitamisel Kõikse Isana oli ta sõnaosavuses Moosesega võrdväärne. Ta kirjeldas poeetiliselt Kõikse Isa lõpmatuid omadusi. Mitte kunagi pole Taevaisast nii kaunilt räägitud. Nagu Psalmid, nii on ka Jesaja kirjutised vaimse jumalakäsituse ülevamaid ja tõetruumaid esitusi, mis enne Miikaeli saabumist Urantia sureliku inimese kõrvu jõudsid. Kuulake, kuidas ta Jumalat kirjeldas: „Ma olen kõrge ja üllas, kes elab igavesti.” „Ma olen esimene ja viimane ja ei ole muud Jumalat peale minu.” „Ja Issanda käsi ei ole päästmiseks lühike ega ole ta kõrv kuulmiseks kurt.” Ja see oli juutide jaoks uus doktriin, kui see lahke, aga aukartust äratav prohvet jutlustas ikka ja jälle jumalikust muutumatusest, Jumala truudusest. Ta kuulutas, et „Jumal ei unusta, ei jäta maha”.
97:7.10 (1069.5) See julge prohvet kuulutas, et inimene on Jumalaga väga lähedalt seotud. Ta ütles: „Kõik, keda minu nimega hüütakse ja kelle ma oma auks olen loonud, avaldavad mulle kiitust. Mina kustutan nende üleastumised iseenese pärast ega tuleta meelde nende patte.”
97:7.11 (1069.6) Kuulake, kuidas see suur heebrealane teeb lõpu ühele rahvusjumala-käsitusele, ülistades Kõikse Isa jumalikkust, kelle kohta ta ütleb: „Taevad on minu aujärg ja maa on minu jalajärg.” Ja Jesaja Jumal ei olnud seeläbi vähem püha, majesteetlik, õiglane ega äramõistmatu. Kõrbebeduiinide arusaam vihasest, kättemaksuhimulisest ja kiivast Jahvest oli peaaegu kadunud. Sureliku inimese meelde oli jõudnud uus käsitus ülimast ja kõiksest Jahvest ning see ei kao sealt enam kunagi. Jumaliku õigluse teostumine oli hakanud ürgsest maagiast ja bioloogilisest hirmust jagu saama. Inimesele tutvustati lõpuks seaduste ja korra universumit ja usaldusväärsete ning lõplike omadustega kõikset Jumalat.
97:7.12 (1070.1) See taevase Jumala jutlustaja ei lakanud armastuse Jumalat kuulutamast. „Ma elan kõrges ja pühas paigas ja ka rõhutute ning vaimult alandlike juures.” See suur õpetaja andis oma kaasaegsetele veel enam lohutussõnu: „Ja Issand juhatab sind alati ning toidab su hinge. Sa oled otsekui kastetud rohuaed, veelätte sarnane, mille vesi iialgi ei valmista pettumust. Ja kui vaenlane tuleb tulvana, tõstab Issanda vaim tema vastu kaitse.” Ja Melkisedeki hirme hajutav evangeelium ning usaldust sisendav Saalemi religioon särasid taas inimkonna õnnistuseks.
97:7.13 (1070.2) Kaugelenägev ja vapper Jesaja jättis natsionalistliku Jahve tõhusalt ülima Jahve, armastuse Jumala, universumi valitseja ja kogu inimkonna armastava Isa kirjelduse varju. Neist sündmusrikastest päevadest saadik on õhtumaa kõrgeim jumalakäsitus hõlmanud kõikset õiglust, jumalikku halastust ja igavest õigust. See suur õpetaja kujutas ülevas keeles ja võrratu armulisusega kõikvõimsat Loojat kõiki armastava Isana.
97:7.14 (1070.3) See vangipõlve prohvet jutlustas oma rahvale ja paljude riikide rahvastele, kes teda Babülonis jõe ääres kuulasid. Teine Jesaja tegi palju ära, et võidelda väärate ja rassiliselt egoistlike kontseptsioonidega tõotatud messiase missioonist. Tema pingutused ei olnud just alati edukad. Kui preestrid poleks pühendunud vääriti mõistetud natsionalismi ülesehitamisele, oleksid kahe Jesaja õpetused teed sillutanud tõotatud messiase äratundmisele ja vastuvõtmisele.
97:8.1 (1070.4) Suur osa inimmeeles valitsevast segadusest ajaloo tõlgendamisel tuleneb tavast pidada heebrealaste kogemuste üleskirjutusi pühaks ajalooks ja ülejäänud maailma toiminguid paganlikuks ajalooks. Selle probleemi on põhjustanud asjaolu, et juutidel puudub ilmalik ajalugu. Kui preestrid olid Babüloonia vangipõlves ette valmistanudoma uue üriku Jumala oletatavalt imepärastest tegudest, suheldes heebrealastega — Iisraeli püha ajaloo, nagu see on kirjas Vanas Testamendis —, hävitasid nad hoolikalt ja põhjalikult kõik tolleaegsed heebrealasi käsitlevad ürikud, näiteks raamatud „Iisraeli kuningate teod” ja „Juuda kuningate teod” ning mitmed teised enam-vähem tõetruud heebrea ajaloo ürikud.
97:8.2 (1070.5) Mõistmaks, kuidas ilmaliku ajaloo hävitav surve ja vältimatu sund terroriseeris vangistatud ning võõra võimu all elanud juute sedavõrd, et nad püüdsid oma ajalugu täielikult ümber kirjutada ja -kujundada, peaksime põgusalt vaatlema nende rahva keerulist kogemust. Tuleb arvestada, et juutidel ei õnnestunud välja arendada piisavalt head ilmalikku elufilosoofiat. Nad võitlesid oma esialgse ja Egiptuses valitsenud käsitusega õigluse jumalikust hüvitamisest ja kohutavatest karistustest patu eest. Iiobi draama oli mõnes mõttes protest selle eksliku filosoofia vastu. Koguja raamatu aval pessimism oli elutark reageering ülioptimistlikule usule jumalikku ettehooldusesse.
97:8.3 (1071.1) Kuid viissada aastat võõramaiste valitsejate ülemvõimu oli isegi kannatlikele ja pika meelega juutidele liiga palju. Prohvetid ja preestrid hakkasid hüüdma: „Kui kauaks, oo Issand, kui kauaks?” Kui aus juut pühakirju uuris, muutus asi tema jaoks veelgi segasemaks. Üks vanaaja prohvet lubas, et Jumal kaitseb oma „väljavalitud rahvast” ja päästab selle. Aamos oli ähvardanud, et Jumal jätab Iisraeli saatuse hooleks, kui see oma rahva õigusnorme uuesti sisse ei sea. Viienda Moosese raamatu üleskirjutaja oli kirjeldanud Suurt Valikut — valikut hea ja kurja vahel, õnnistuse ja needuse vahel. Esimene Jesaja oli jutlustanud heatahtlikust kuningast-päästjast. Jeremija oli kuulutanud sisemise õiglustunde ajajärku — südametahvlitele kirjutatud lepingut. Teine Jesaja rääkis päästmisest ohverdamise ja lunastamise läbi. Hesekiel kuulutas pääsemist pühendunud teenimise kaudu ja Esra tõotas tasuks seadustest kinnipidamise eest jõukust. Ent kõigele sellele vaatamata kestis nende vangipõlv ikka edasi ja pääsemine viibis. Siis esitas Taaniel nägemuse ähvardavast „kriisist” — suure ebajumala krahhist ja messiase kuningriigi, õigluse igikestva valitsemisaja algusest kohe selle järel.
97:8.4 (1071.2) Kõik need asjatud lootused tekitasid rahva hulgas lõpuks nii palju pettumust ja lootusetust, et juutide juhid sattusid segadusse ega suutnud ära tunda ja vastu võtta isegi jumaliku Paradiisi-Poja missiooni ja hoolekannet, kui see peagi sureliku kujul nende juurde tuli — kehastununa Inimese Pojaks.
97:8.5 (1071.3) Kõik nüüdisaegsed religioonid on teinud tõsise vea, püüdes inimajaloo teatavaid ajajärke imedele tuginedes tõlgendada. Jumal on tõepoolest korduvalt Isa käe jumaliku ettehooldusega inimliku elu kulgu sekkunud, kuid oleks ekslik pidada teoloogilisi dogmasid ja religioosset ebausku üleloomulikuks settekihiks, mis on sellesse inimajaloo voolu imetegude tulemusena sadestunud. Asjaolu, et „Kõigekõrgemad valitsevad inimeste kuningriikides”, ei muuda veel ilmalikku ajalugu niinimetatud pühaks ajalooks.
97:8.6 (1071.4) Uue Testamendi autorid ja hilisemad kristlikud kirjamehed komplitseerisid heebrea ajaloo moonutusi veelgi oma siiraste püüetega juudi prohveteid transtsendentseteks muuta. Seega on nii juudi kui ka kristlikud kirjamehed ilmaliku heebrea ajaloo ärakasutamisel suurt hävitustööd teinud. Ilmalikku heebrea ajalugu on põhjalikult dogmatiseeritud. See on muudetud püha ajaloo fiktsiooniks ja segunenud niinimetatud kristlike rahvaste moraalikäsituste ja usuõpetustega sedavõrd, et neid on võimatu lahti harutada.
97:8.7 (1071.5) Järgnev lühiülevaade heebrea ajaloo kõrgpunktidest näitab, kuidas juudi preestrid muutsid Babülonis ürikutesse talletatud fakte, et rahva igapäevane ilmalik ajalugu muutus fiktsioonil põhinevaks pühaks ajalooks.
97:9.1 (1071.6) Iisraellasi pole kunagi olnud kaksteist hõimu — Palestiinas elas ainult kolm-neli hõimu. Heebrea rahvas tekkis niinimetatud iisraellaste ja kaananlaste liidu tulemusena. „Ja Iisraeli lapsed elasid kaananlaste keskel. Nad võtsid nende tütreid enestele naisteks ja andsid oma tütreid kaananlaste poegadele.” Heebrealased pole kunagi kaananlasi Palestiinast välja ajanud, ehkki nende preestrite kirjutatud ürikud kuulutasid kõhklematult, et nad seda tegid.
97:9.2 (1071.7) Iisraellaste eneseteadvus pärines Efraimi mägismaalt, hilisem juutide eneseteadvus aga lõunapoolsest juuda sugukonnast. Juudid (juudalased) püüdsid põhjapoolsete iisraellaste (efraimlaste) ajalugu alati mustata ja madaldada.
97:9.3 (1072.1) Heebrealaste pretensioonikas ajalugu algab Saulist, kes koondas põhjapoolseid sugukondi, et astuda vastu Jordanist ida pool nende hõimukaaslasi gileadlasi rünnanud ammonlastele. Tema veidi enam kui kolmetuhandest mehest koosnev vägi alistas vaenlase ja mägihõimud ülendasid ta just selle kangelasteo tõttu kuningaks. Kui preestrid vangipõlves loo ümber kirjutasid, suurendasid nad Sauli väe 330 000-meheliseks ja lisasid lahingus osalenud hõimudele ka juuda hõimu.
97:9.4 (1072.2) Kohe pärast ammonlaste võitmist tõstsid Sauli väed ta rahvahääletuse tulemusena kuningaks. Selles ei osalenud ühtki preestrit ega prohvetit. Kuid preestrid panid hiljem kirja, et Sauli kroonis jumalike juhiste järgi kuningaks prohvet Saamuel. Nad tegid seda selleks, et luua Taavetile juuda kuningate „jumalik põlvnemisliin”.
97:9.5 (1072.3) Juutide ajaloo suurim moonutus on seotud Taavetiga. Pärast Sauli võitu ammonlaste üle (mille ta omistas Jahvele) sattusid vilistid ärevusse ja hakkasid põhjapoolseid sugukondi ründama. Taavet ja Saul ei jõudnud kuidagi kokkuleppele. Taavet ja tema kuussada meest astusid liitu vilistidega ja tungisid mööda rannikut Esdraelonini. Gatis käskisid vilistid Taavetil lahinguväljalt lahkuda, sest kartsid, et ta võib Sauli poolele üle minna. Taavet taandus, vilistid ründasid Sauli ja alistasid ta. Nad ei oleks suutnud seda teha, kui Taavet oleks Iisraelile truuks jäänud. Taaveti vägi oli paljukeelne rahulolematute hulk, mis koosnes põhiliselt ühiskonnas tõrjututest ja õigusemõistmise eest põgenenutest.
97:9.6 (1072.4) Sauli traagiline lüüasaamine vilistide käest Gilboa mäel viis Jahve ümbruskonna kaananlaste silmis teiste jumalatega võrreldes alamale positsioonile. Sauli lüüasaamise põhjuseks oleks muidu peetud Jahvest taganemist, kuid seekord omistasid juudalastest redigeerijad selle vigastele rituaalidele. Nad vajasid pärimust Saulist ja Saamuelist, et see oleks taustaks Taaveti kuningaseisusele.
97:9.7 (1072.5) Taavet jäi oma väikese sõjaväega laagrisse mitteheebrea linna Hebroni lähedal. Tema kaasmaalased kuulutasid ta peagi uue Juuda kuningriigi kuningaks. Juuda kuningriik koosnes põhiliselt mitteheebrealastest: keenlastest, kaaleblastest, jebuuslastest ja teistest kaananlastest. Need olid nomaadid ehk rändkarjakasvatajad, seega pühendunud heebrea ideele maaomandusest. Nad järgisid kõrbesugukondade ideoloogiaid.
97:9.8 (1072.6) Püha ja ilmaliku ajaloo erinevusi illustreerivad hästi kaks erinevat Vanas Testamendis sisalduvat lugu Taaveti kuningakssaamisest. Preestrid jätsid osa ilmalikust loost, mis jutustab, kuidas tema otsesed poolehoidjad (tema vägi) ta kuningaks kuulutasid, kogemata ürikutesse, kuigi koostasid hiljem püha ajaloo jaoks pika kirjelduse, mille põhjal valis prohvet Saamuel jumalikele juhistele tuginedes Taaveti tema vendade seast välja, võidis ametlikult ning keeruliste pühalike tseremooniatega heebrealaste kuningaks ning kuulutas Sauli õigusjärglaseks.
97:9.9 (1072.7) Nii unustasid preestrid sageli pärast väljamõeldud jutustuste Jumala imepärastest tegudest Iisraelis ürikutes varem sisaldunud lihtsad ja asjalikud väited kustutamata.
97:9.10 (1072.8) Taavet püüdis poliitilist positsiooni saavutada, abielludes kõigepealt Sauli tütrega, seejärel rikka edomlase Naabali lesega ning siis Gesuri kuningatütre Talmaiga. Ta naitus kuue jebuusi naisega, rääkimata hetiidi naisest Batsebast.
97:9.11 (1073.1) Sel viisil ja selliste rahvastega lõi Taavet müüdi jumalikust Juuda kuningriigist, mis võttis üle efraimlaste Iisraeli hääbuva põhjapoolse kuningriigi pärandi ja traditsioonid. Taaveti kosmopoliitiline juuda hõim oli juutidest paganlikum, kuid vaatamata sellele tulid Efraimi rõhutud hõimujuhid „teda Iisraeli kuningaks võidma”. Pärast sõjaohu tekkimist sõlmis Taavet lepingu jebuuslastega ja rajas oma ühendatud kuningriigi pealinna Jebuusi (Jeruusalemma), Juudast ja Iisraelist ühekaugusel asuva tugevate müüridega linna. See ärritas viliste ja nad ründasid peagi Taavetit. Pärast ägedat lahingut nad alistati ja Jahve seati taas kord „vägede Issandaks Jumalaks”.
97:9.12 (1073.2) Jahve pidi aga paratamatult jagama oma auhiilgust kaananlaste jumalatega, sest suurema osa Taaveti armeest moodustasid mitteheebrealased. Ning seetõttu esineb teie ürikutes see (juudalastest redigeerijate poolt kahe silma vahele jäetud) reetlik väide: „Jahve on mu vaenlased minu ees murdnud. Seepärast pani ta sellele paigale nimeks Baal-Peratsim.” Ja nad tegid seda sellepärast, et kaheksakümmend protsenti Taaveti sõdalastest olid baallased.
97:9.13 (1073.3) Taavet põhjendas Sauli lüüasaamist Gilboas asjaoluga, et Saul oli rünnanud kaananlaste linna Gibeoni, mille rahval oli efraimlastega rahuleping. Sellepärast Jahve oligi ta hüljanud. Taavet oli kaitsnud juba Sauli ajal kaananlaste linna Keilat vilistide eest ja viinud siis oma pealinna kaananlaste linna üle. Püüdes kaananlastega kompromissi saavutada, andis Taavet seitse Sauli järeltulijat gibeonlastele poomiseks üle.
97:9.14 (1073.4) Pärast vilistide võitmist sai Taavet enda valdusesse „Jahve seaduselaeka”, tõi selle Jeruusalemma ja kehtestas oma kuningriigis ametlikult Jahve palveldamise nõude. Järgmisena määras ta naaberhõimudele — edomlastele, moabilastele, ammonlastele ja süürlastele — kõrged maksud.
97:9.15 (1073.5) Taaveti korrumpeerunud poliitiline juhtkond hakkas põhja pool maid eraomandisse võtma, rikkudes sellega heebrea tavasid, ning haaras peagi enda kontrolli alla karavanimaksude kogumise, millega varem olid tegelnud vilistid. Sellele järgnes rida koletuid tegusid, mis kulmineerusid Uurija mõrvamisega. Kõiki kohtuasju arutati Jeruusalemmas, hõimuvanemad ei tohtinud enam õigust mõista. Pole ime, et puhkes mäss. Tänapäeval nimetataks Absalomi demagoogiks, tema ema oli kaananlane. Lisaks Batseba pojale Saalomonile oli veel pool tosinat troonitaotlejat.
97:9.16 (1073.6) Pärast Taaveti surma puhastas Saalomon poliitilise süsteemi kõigist põhjapoolsetest mõjudest, kuid jätkas oma isa valitsemiskorra aegset türanniat ja maksustamist. Saalomoni pillav õukond ja ulatuslikud ehituskavad viisid riigi pankrotini: ehitiste hulka kuulusid Liibanoni maja, vaarao tütre palee, Jahve tempel, kuningapalee ja paljude linnade müüride taastamine. Saalomon lõi suure heebrea laevastiku, mille laevadel sõitsid süürlased ja mis kauples kogu maailmaga. Tema haaremis oli peaaegu tuhat naist.
97:9.17 (1073.7) Selleks ajaks oli Siilos asuv Jahve tempel oma maine kaotanud ja kogu palveldamine koondus riigis Jeebusesse, suurejoonelisse kuninglikku kabelisse. Põhjapoolne kuningriik pöördus üha rohkem tagasi Elohimi palveldamise juurde. Nad olid vaaraode soosingus, vaaraod aga orjastasid hiljem Juuda ja kehtestasid lõunapoolsele kuningriigile maksud.
97:9.18 (1073.8) Iisraeli ja Juuda suhetes oli tõuse ja mõõnu — sõdu. Pärast neli aastat kestnud kodusõda ja kolme dünastiat langes Iisrael linnriikide despootide valitsuse alla, kes hakkasid maad müüma. Semeri maavaldusi püüdis osta isegi kuningas Omri. Kuid kiire lõpp saabus siis, kui Salmanassar III otsustas Vahemere ranniku enda kontrolli alla võtta. Efraimi kuningas Ahab kogus kokku veel kümme rühma ja avaldas Karkari lähedal vastupanu. See lahing ei lõppenud kummagi võiduga. Vanas Testamendis seda suurt võitlust isegi ei mainita.
97:9.19 (1074.1) Uued hädad algasid siis, kui kuningas Ahab püüdis Naabotilt maad osta. Tema foiniiklasest naine võltsis dokumentidele Ahabi nime ja käskis Naaboti maa konfiskeerida, süüdistades viimast „Elohimi ja kuninga” nimede teotamises. Naabot ja tema pojad hukati otsekohe. Siis ilmus kohale energiline Eelija ja kuulutas Ahabi Naabotite mõrvamises süüdi. Seega alustas Eelija, üks suurimaid prohveteid, oma õpetustööd vanade maaomanditavade kaitsjana baallaste maamüümiskombe eest, linnade püüete eest saavutada võimu maa üle. See reform õnnestus aga alles siis, kui maaomanik Jehu liitis oma jõud mustlaspealiku Jehonadabiga, et Baali prohvetid (kinnisvaramaaklerid) Samaarias hävitada.
97:9.20 (1074.2) Kui Jehoas ja tema poeg Jeroboam Iisraeli vaenlastest vabastasid, algas uus elu. Ent selleks ajaks oli Samaarias valitsemas röövellik ülikkond, kelle laastamistegevus oli võrreldav kunagise Taaveti dünastia tegudega. Riik ja kirik tegutsesid käsikäes. Nende püüded sõnavabadust piirata ajendasid aga Eelijat, Aamost ja Hooseat oma salajasi kirjutisi koostama ning sellest saidki õigupoolest alguse juudi ja ristiusu pühakirjad.
97:9.21 (1074.3) Põhjapoolne kuningriik kadus ajalooareenilt siiski alles siis, kui Iisraeli kuningas sõlmis Egiptuse kuningaga vandenõu ja keeldus Assüüriale makse maksmast. Algas kolm aastat kestnud piiramine, millele järgnes põhjapoolse kuningriigi täielik lagunemine. Nii kadus Efraim (Iisrael). Juuda — juudid, „Iisraeli jääk” — oli hakanud koondama maid väheste kätte, nagu Jesaja ütles: „reastades koja kõrvale koja ja lisades põllule põllu”. Varsti oli Jeruusalemmas Jahve templi kõrval Baali tempel. Selle terrori lõpetas monoteistlik mäss, mida juhtis poisiohtu kuningas Joas, kes võitles Jahve eest innukalt kolmkümmend viis aastat.
97:9.22 (1074.4) Järgmine kuningas Amasja oli hädas mässavate edomlastest maksumaksjate ja nende naabritega. Pärast üht suurt võitu pöördus ta ründama põhjapoolseid naabreid ja sai täpselt sama silmapaistva lüüasaamise osaliseks. Siis hakkas linnarahvas mässama, kuningas mõrvati ja troonile pandi tema kuueteistkümneaastane poeg. See oli Asarja, keda Jesaja nimetas Ussijaks. Pärast Ussijat halvenes olukord veelgi ja Juuda pidi sada aastat Assüüria kuningatele makse maksma. Esimene Jesaja rääkis neile, et Jeruusalemm kui Jahve linn ei lange kunagi. Kuid Jeremija ei kõhelnud selle langust ette kuulutamast.
97:9.23 (1074.5) Juuda tõelise hävingu kutsus esile rikaste korrumpeerunud poliitikute ringkond, kes tegutses poisiohtu kuninga Manasse valitsuse all. Muutused majanduses soodustasid tagasipöördumist Baali kultuse juurde, mis tunnustas Jahve ideoloogiaga vastuolulist maa eraomandust. Assüüria langus ja Egiptuse tõus tõi Juudale mõneks ajaks vabanemise ja maarahvas võttis võimu üle. Joosija valitsusajal hävitasid nad Jeruusalemma korrumpeerunud poliitikute ringkonnad.
97:9.24 (1074.6) See ajajärk lõppes aga traagiliselt, kui Joosija otsustas minna Neko vägeva sõjaväe vastu, mis liikus mööda rannikut Egiptusest välja, et aidata Assüürial võidelda Babüloni vastu. Ta sai lüüa ja Juuda läks Egiptuse maksude alla. Jeruusalemmas tuli taas võimule Baali poliitiline partei ja nüüd algas tõeline Egiptuse vangipõlv. See tõi kaasa perioodi, mil Baali poliitikud hoidsid nii kohtuid kui ka preesterkonda oma võimu all. Baali kultus oli majanduslik ja sotsiaalne süsteem, mis hõlmas nii omandiõigust kui ka maaviljelust.
97:9.25 (1075.1) Kui Nebukadnetsar kukutas Neko, langes Juuda Babüloni valitsemise alla ja talle anti kümme aastat armuaega, kuid linn hakkas peagi taas mässama. Kui Nebudkadnetsar linnaelanike vastu astus, käivitasid juudalased Jahve mõjutamiseks sotsiaalseid reforme, näiteks vabastasid orjad. Kui Babüloonia armee tõmbus ajutiselt tagasi, rõõmustasid heebrealased, et nende reformide võlujõud oli nad päästnud. Just sel ajal rääkis Jeremija neile ähvardavast hukatusest ja varsti oli Nebukadnetsar tagasi.
97:9.26 (1075.2) Nii saabus äkitselt Juuda lõpp. Linn hävitati ja rahvas viidi Babüloni. Jahve ja Baali vaheline võitlus lõppes vangipõlvega. Ja vangilangemine oli Iisraeli ülejäänud osale nii suur hoop, et kogu rahvas läks üle monoteismile.
97:9.27 (1075.3) Babülonis jõudsid juudid järeldusele, et nad ei saa eksisteerida Palestiinas väikese rühmana, kellel on oma erilised sotsiaalsed ja majanduslikud tavad, ning et oma ideoloogia valdavaks muutmiseks peaksid nad paganad ümber pöörama. Nii tekkis uus määratusekäsitus — idee, et juudid peavad saama Jahve valitud teenijateks. Vanas Testamendis esitatud juudi usund kujunes tegelikult välja Babüloni vangipõlve ajal.
97:9.28 (1075.4) Ka surematuse doktriin kujunes välja Babülonis. Juudid olid arvanud, et idee tulevasest elust kahandaks nende sotsiaalse õigluse evangeeliumi kaalukust. Nüüd tõrjus teoloogia esmakordselt sotsioloogia ja majandusteaduse kõrvale. Religioon oli kujunemas inimmõtte ja -käitumise süsteemiks, mis eraldus üha enam poliitikast, sotsioloogiast ja majandusteadusest.
97:9.29 (1075.5) Nii näitab tõde juudi rahvast, et paljugi sellest, mida on pühaks ajalooks peetud, osutub vaid veidi enamaks tavalise ilmaliku ajaloo kroonikast. Judaism oli pinnas, millest kasvas välja ristiusk, kuid juudid ei olnud mingi imeline rahvas.
97:10.1 (1075.6) Iisraellaste juhid olid oma alamatele õpetanud, et nad on valitud rahvas; mitte mingi erilise vastutulelikkuse või jumaliku soosingu eesõiguse tõttu, vaid seepärast, et neid on valitud täitma erilist ülesannet — viima tõde ainsast Jumalast kõigi rahvasteni. Ning nad olid juutidele tõotanud, et kui nad seda ülesannet täitma asuvad, saavad nad kõigi rahvaste vaimseteks juhtideks ning et saabuv messias valitseb neid ja kogu maailma rahuvürstina.
97:10.2 (1075.7) Kui pärslased olid juudid vabastanud, pöördusid nood tagasi Palestiinasse, aga langesid seal omaenda preestrite võimule alluvate seadustike, ohverduste ja rituaalide kütkeisse. Ja nii nagu heebrea sugukonnad lükkasid tagasi imelise loo Jumalast, mille Mooses oma hüvastijätukõnes neile ohverdamisrituaalide ja kahetsemise kohta esitas, nii lükkasid need heebrea rahva jäänused tagasi teise Jesaja suurepärase käsituse nende enda preesterkonna reeglitest, määrustest ja rituaalidest.
97:10.3 (1075.8) Rahva egotism, väär usk valesti mõistetud tõotatud messiasse ja preesterkonna üha orjastavam võim ning türannia vaigistasid igaveseks vaimsete juhtide (välja arvatud Taanieli, Hesekieli, Haggai ja Malakia) hääled; ja sellest ajast kuni Ristija Johannese ajani ilmnes kogu Iisraelis üha enam vaimne tagasiminek. Kuid arusaama Kõiksest Isast ei kaotanud juudid kunagi; nad järgivad seda jumalusekäsitust ka veel kahekümnendal sajandil pärast Kristust.
97:10.4 (1076.1) Moosesest Ristija Johanneseni viis katkematu rida ustavaid õpetajaid, kes andsid monoteistliku valgusetõrviku ühelt põlvkonnalt teisele edasi, noomisid ebaausaid valitsejaid, mõistsid hukka äritsevaid preestreid ja manitsesid lakkamatult inimesi palveldama ülimat Jahvet, Iisraeli Issandat Jumalat.
97:10.5 (1076.2) Lõpuks kaotasid juudid rahvusena oma poliitilise identiteedi, kuid heebrea religioon, siiras usk ainsasse ja kõiksesse Jumalasse, jäi laialipillutatud pagulaste südametesse elama. Ja see religioon püsib, sest on suutnud tõhusalt säilitada oma poolehoidjate kõrgeimaid väärtushinnanguid. Juudi religioon hoidis küll alal ühe rahva ideaale, kuid ei suutnud edendada progressi ega ergutada loovatele filosoofilistele avastustele tõeotsinguil. Juudi religioonil oli palju puudusi — puudulik filosoofia ja peaaegu olematud esteetilised väärtused —, kuid see hoidis alal kõlbelisi väärtusi, mistõttu jäi ka püsima. Ülim Jahve oli teiste jumalusekäsitustega võrreldes selge, ere, isikuline ja kõlbeline.
97:10.6 (1076.3) Vähesed rahvad on armastanud õiglust, tarkust, tõde ja õigust nii nagu juudid, ometi on juudid andnud nende jumalike väärtuste intellektuaalsesse ja vaimsesse mõistmisesse väiksema panuse kui teised rahvad. Kuigi heebrea religioon keeldus avardumast, oli sellel oluline roll maailma kahe teise religiooni, ristiusu ja islami arengus.
97:10.7 (1076.4) Juudi usund jäi püsima ka tänu oma institutsioonidele. Religioonil on raske püsima jääda, kui see seisneb vaid üksikisikute omaette palveldamises. Usujuhid on alati teinud ühe ja sama vea: nähes korraldusliku religiooni pahesid, püüavad nad ühistegevusest loobuda. Selle asemel et rituaale hävitada, oleks parem neid reformida. Hesekiel oli selles suhtes oma kaasaegsetest targem, kuigi ta nõudis nagu teisedki isiklikku moraalset vastutust, asus ta ka korraldama arenenumate puhastatud rituaalide ustavat järgimist.
97:10.8 (1076.5) Ja nii sooritasid Iisraeli järjestikused õpetajad suurima kangelasteo Urantia religiooni arengus: nad muutsid barbaarse käsituse metsikust deemonist Jahvest, kärkiva Siinai vulkaani kiivast ja julmast vaimjumalast järk-järgult hilisemaks ülevaks ja kõrgeks käsituseks ülimast Jahvest, kõige loojast ja kogu inimkonna armastavast ning halastavast Isast. Selles heebrea jumalakäsituses peitus kõrgeim inimlik nägemus Kõiksest Isast kuni ajani, mil seda avardasid ja nii oivaliselt võimendasid tema Poja, Nebadoni Miikaeli isiklikud õpetused ja elueeskuju.
97:10.9 (1076.6) [Esitanud Nebadoni Melkisedek.]
Urantia raamat
98. Kiri
98:0.1 (1077.1) MELKISEDEKI õpetused jõudsid Euroopasse paljusid teid pidi, kuid põhiliselt Egiptuse kaudu. Pärast põhjalikku helleniseerimist ja hilisemat ristiusustumist liideti need õhtumaa filosoofiaga. Läänemaailma ideaalid olid sisuliselt sokraatilised, selle hilisemaks usufilosoofiaks sai Jeesuse filosoofia, mis oli muutuste ja kompromisside kaudu õhtumaa areneva filosoofia ja religiooniga kokkupuutepunkti leidnud, ning kõige kulminatsiooniks kujunes kristlik kirik.
98:0.2 (1077.2) Saalemi misjonärid tegutsesid Euroopas pikka aega, nad imbusid järk-järgult paljudesse aeg-ajalt esile kerkivatesse kultuslikesse ja rituaalsetesse rühmadesse. Nende seast, kes Saalemi õpetusi kõige puhtamal kujul säilitasid, tuleb mainida küünikuid. Nemad jutlustasid usku Jumalasse ja usaldust tema vastu ning tegutsesid Rooma impeeriumis veel ka esimesel sajandil pärast Kristust, hiljem lülitati nende õpetused äsjamoodustunud kristlikku usundisse.
98:0.3 (1077.3) Saalemi õpetust levitasid Euroopas suures osas juudi palgasõdurid, kes nii paljudest õhtumaa sõjalistest võitlustest osa võtsid. Juudid olid iidsetel aegadel ühevõrra kuulsad nii oma sõjalise vapruse kui ka eripärase religiooni poolest.
98:0.4 (1077.4) Kreeka filosoofia, juudi teoloogia ja ristiusu eetika põhidoktriinid olid sisuliselt varasemate Melkisedekite õpetuste vastukajad.
98:1.1 (1077.5) Saalemi misjonärid oleksid võinud kreeklaste seas üles ehitada suure religioosse struktuuri, kui nad poleks nii rangelt tõlgendanud oma ametissepühitsemisvannet, Machiventa poolt kehtestatud tõotust, mis keelas luua eralduvaid usukogudusi ja võttis igalt õpetajalt lubaduse mitte kunagi tegutseda preestrina, mitte kunagi võtta usulise teenistuse eest tasu, välja arvatud toidu, rõivaste või peavarju näol. Kui Melkisedekitest õpetajad hellenite-eelsesse Kreekasse jõudsid, leidsid nad eest rahva, kes kandis ikka veel edasi pärimusi Aadamapojast ja andiitide aegadest. Paraku olid neid õpetusi suuresti moonutanud üha arvukamalt Kreeka rannikule toodud alaväärtuslike orjade arusaamad ja uskumused. Nende moonutuste tõttu pöörduti tagasi veriste riitustega tahumatu animismi juurde, kusjuures alamklassid muutsid tseremooniaks koguni süüdimõistetud kurjategijate hukkamise.
98:1.2 (1077.6) Saalemi õpetajate varase mõju hävitas peaaegu täielikult niinimetatud aarialaste sissetung Lõuna-Euroopast ja Idast. Need hellenitest sissetungijad tõid endaga kaasa samasugused antropomorfsed jumalakäsitused, nagu nende aarialastest kaaslased olid Indiasse viinud. Need kaasatoodud arusaamad andsid tõuke Kreeka jumalate ja jumalannade pere arengule. See uus religioon põhines osaliselt hellenitest barbarite kultustel, kuid omas palju ühist ka Kreeka varasemate asukate müütidega.
98:1.3 (1078.1) Helleni kreeklased leidsid eest Vahemere-äärse maailma, kus oli valdav emakultus, ja surusid neile rahvastele peale oma inimjumalat Dyaus-Zeusi, kes oli saanud nagu Jahvegi henoteistlike semiitide seas kogu Kreeka alluvate jumalate panteoni peaks. Ja kreeklased oleksid jõudnud Zeusi-käsituses viimaks tõelise monoteismini, kui nad poleks lõpuni kinni pidanud seisukohast, et kõik allub Saatusele. Lõpliku väärtusega Jumal peab olema ise kohtumõistja saatuse üle ja määratuse looja.
98:1.4 (1078.2) Nende religiooni arengut mõjutanud tegurite tõttu kujunes peagi välja populaarne uskumus muretutesse Olümpose mäe jumalatesse, kes olid pigem inimnäolised kui jumalikud ja keda arukad kreeklased kunagi jumalatena väga tõsiselt ei võtnud. Nad ei armastanud ega kartnud eriti neid omaenda loodud jumalikke olendeid. Neil olid Zeusi ja tema pool-inimestest, pool-jumalatest pere suhtes patriootilised ja rahvustunded, kuid nad ei austanud ega palveldanud neid kuigivõrd.
98:1.5 (1078.3) Hellenid olid varasemate Saalemi õpetajate preesterlusevastastest doktriinidest nii läbi imbunud, et Kreekas ei tekkinudki märkimisväärset preesterkonda. Isegi jumalakujusid valmistati rohkem kunsti kui palveldamise pärast.
98:1.6 (1078.4) Olümpose jumalad on inimesele omase antropomorfismi näiteks. Kuid kreeka mütoloogia oli pigem esteetiline kui eetiline. Kreeka religioonist oli palju abi, sest see kujutas universumi, mida valitses jumaluste rühm. Kuid kreeka moraal, eetika ja filosoofia arenesid peagi jumalakäsitusest tunduvalt kaugemale ja see intellektuaalse ning vaimse kasvu vahelise tasakaalu kadumine oli Kreekale niisama ohtlik, kui oli olnud Indias.
98:2.1 (1078.5) Kergeltvõetav ja pealiskaudne religioon ei suuda püsima jääda, eriti kui puudub preesterkond, kes edendaks seda vormiliselt ja täidaks pühendunute südamed hirmu ja aukartusega. Olümpose religioon ei tõotanud pääsemist ega kustutanud ka usklike vaimset janu, seetõttu oli see hukule määratud. Tuhande aasta jooksul pärast tekkimist oli see peaaegu kadunud ja kreeklased olid ilma rahvusliku usundita, sest Olümpose jumalad ei suutnud enam meelelt arenenumaid köita.
98:2.2 (1078.6) Niisugune oli olukord, kui idamaad ja Vahemere idarannik elasid kuuendal sajandil enne Kristust läbi vaimse eneseteadvuse taassünni ja ärkasid taas monoteismi tunnistama. Lääs aga selles uues arengus ei osalenud; religioosses taassünnis ei osalenud ulatuslikult ei Euroopa ega Põhja-Aafrika. Kreeklased aga liikusid intellektuaalselt märgatavalt edasi. Nad olid hakanud hirmust üle saama ega otsinud enam religioonist sellele vastumürki, kuid nad ei mõistnud, et tõeline religioon ravib hingenälga, vaimset ärevust ja kõlbelist meeleheidet. Nad otsisid hingelohutust sügavatest mõtetest — filosoofiast ja metafüüsikast. Nad pöördusid enesesäilitamise — pääsemise — mõtetelt eneseteostuse ja enesest arusaamise juurde.
98:2.3 (1078.7) Kreeklased püüdsid täpse mõtte kaudu saavutada turvatunnet, mis asendaks usku ellujäämisesse, kuid see ebaõnnestus neil täielikult. Uut õpetust suutsid mõista vaid arukamad helleni rahvaste kõrgematesse klassidesse kuulujad, orjade järeltulijatest lihtrahvas ei olnud võimeline seda uut religiooni aseainet vastu võtma.
98:2.4 (1079.1) Filosoofid põlastasid kõiki palveldamisvorme, kuigi sisuliselt pidasid kõik siiski kinni taustast, mida pakkus Saalemi õpetus „universumi Arukusest”, „Jumala ideest” ja „Suurest Allikast”. Sel määral kui kreeka filosoofid tunnistasid jumalikku ja ülilõplikku, olid nad siiralt monoteistlikud; Olümpose jumalate ja jumalannade plejaadi tunnistasid nad õige vähe.
98:2.5 (1079.2) Viienda ja kuuenda sajandi kreeka poeedid, eriti Pindaros, püüdsid kreeka religiooni reformida. Nad ülendasid selle ideaale, aga olid pigem kunstnikud kui usutegelased. Neil ei õnnestunud välja arendada viisi, kuidas ülimaid väärtusi edendada ja säilitada.
98:2.6 (1079.3) Xenophanes õpetas, et on üksainus Jumal, kuid tema jumalusekäsitus oli liiga panteistlik, et saada sureliku inimese jaoks isikuliseks Isaks. Anaxagoras oli mehhanist, kuid tunnistas Algpõhjust, Algset Meelt. Sokrates ning pärast teda Platon ja Aristoteles õpetasid, et voorus on teadmine ja headus hinge tervis ning parem on kannatada ebaõiglust kui olla selles süüdi; et väär on kurjale kurjaga vastata ning et jumalad on targad ja head. Nende põhivoorused olid tarkus, julgus, mõõdukus ja õiglus.
98:2.7 (1079.4) Usufilosoofia areng helleni ja heebrea rahvaste seas on kontrastne näide kiriku tegevusest kultuuri progressi vormiva institutsioonina. Palestiinas allus inimmõte sedavõrd preestrite kontrollile ja pühakirjade juhistele, et filosoofia ja esteetika mattusid täielikult religiooni ja kõlblusesse. Kreekas jättis preestrite ja „pühade kirjutiste” peaaegu täielik puudumine inimmeele vabaks ja kammitsematuks, mille tulemuseks oli mõttesügavuse hämmastav areng. Ent religioon kui isiklik kogemus ei suutnud kosmose olemuse ja tegelikkuse intellektuaalse kompimisega sammu pidada.
98:2.8 (1079.5) Kreekas oli usk allutatud mõtlemisele, Palestiinas peeti mõtlemist usule alluvaks. Ristiusu jõud tulenebki suures osas sellest, et see on palju üle võtnud nii heebrea kõlblusõpetusest kui ka kreeka mõttest.
98:2.9 (1079.6) Palestiinas kristalliseerusid religioossed dogmad sedavõrd, et hakkasid edasist arengut ohustama; Kreekas muutus inimmõte nii abstraktseks, et jumalakäsitus hajus panteistlike spekulatsioonide uttu, mis oli üsna sarnane brahmanismi filosoofide mitteisikulise Lõpmatusega.
98:2.10 (1079.7) Ent tolle aja tavalised inimesed ei suutnud kreeka eneseteostuse ja abstraktse jumaluse filosoofiat mõista ega olnud sellest ka eriti huvitatud. Nad ihkasid pigem pääsmistõotusi ja isikulist Jumalat, kes võiks nende palveid kuulda. Nad pagendasid filosoofe ja kiusasid taga Saalemi kultuse allesjäänud kummardajaid — kusjuures need kaks doktriini olid üsna palju segunenud — ning valmistusid kohutavaks ohjeldamatuks sööstuks müsteeriumikultuste meeletustesse, mis tol ajal Vahemeremaadel levisid. Olümpose panteonis arenesid välja Eleusise müsteeriumid, mis oli viljakuse kummardamise kreeka variant; õitses Dionysose loodusekummardamine; kultustest parim oli Orpheuse vennaskond, mille moraaliõpetused ja pääsmistõotused kütkestasid paljusid.
98:2.11 (1080.1) Kogu Kreeka tegeles nende uute pääsemise saavutamise meetoditega, nende emotsionaalsete ja tuliste tseremooniatega. Ükski rahvas pole kunagi jõudnud nii lühikese ajaga sellistesse kunstilise filosoofia kõrgustesse; kunagi pole loodud sisuliselt ilma Jumaluseta ja täiesti ilma inimliku pääsemislubadusteta nii arenenud eetikasüsteemi; ükski rahvas pole kunagi sööstnud nii kiiresti, sügavalt ja ägedalt sellistesse intellektuaalse stagnatsiooni, moraalilõtvuse ja vaimuvaesuse sügavustesse kui needsamad kreeka rahvad, heites end müsteeriumikultuse hullumeelsesse keerisesse.
98:2.12 (1080.2) Religioonid on püsinud kaua ilma filosoofilise toeta, kuid vähesed filosoofiad on püsinud kaua, samastamata end mingil määral religiooniga. Filosoofia on religioonile sama mis kontseptsioon tegutsemisele. Kuid ideaalses inimseisundis on filosoofia, religioon ja teadus sulatatud tarkuse, usu ja kogemuste ühisel mõjul kokku ühtseks tähendusrikkaks tervikuks.
98:3.1 (1080.3) Religioon, mis oli kasvanud välja varasematest religioossetest perejumalate palveldamise vormidest hõimu hardaks austuseks sõjajumal Marsi vastu, muutus loomulikult romaani rahvastele rohkem vaid poliitiliseks kombetäitmiseks, milleks ei sobinud kreeklaste ja braahmanite intellektuaalsed süsteemid või mitmete teiste rahvaste vaimsemad religioonid.
98:3.2 (1080.4) Melkisedeki evangeeliumi suure monoteistliku taassünni ajal kuuendal sajandil enne Kristust jõudis Itaaliasse liiga vähe Saalemi misjonäre ja need, kes saabusid, ei suutnud jagu saada etruski preesterkonna kiiresti levivast mõjust ning nende uutest templitest ja jumalate plejaadist, mis kõik koondati Rooma riigi usundiks. See romaani hõimude religioon ei olnud pealiskaudne ja äraostetav nagu kreeklaste usund ega nii karm ja vägivaldne nagu heebrealaste usk, vaid seisnes enamasti üksnes vormide, vannete ja tabude järgimises.
98:3.3 (1080.5) Rooma religiooni mõjutas väga palju kultuuri ulatuslik sissetoomine Kreekast. Enamik Olümpose jumalaid istutati viimaks ümber ja lülitati romaani panteoni. Kreeklased palveldasid kaua aega perekolde tuld — Hestia oli neitsist koldejumalanna, Vesta rooma kodujumalanna. Zeusist sai Jupiter, Aphroditest Veenus ja nii edasi.
98:3.4 (1080.6) Rooma noorukite religioosne initsiatsioon oli sündmus, millega nad pühitseti pidulikult riigi teenistusse. Vanded ja kodanikuks vastuvõtmine olid tegelikult religioossed tseremooniad. Romaani rahvastele jäid nende templid, altarid ja pühamud alles ning kriisiolukorras küsisid nad nõu oraaklitelt. Nad hoidsid alal kangelaste ja hiljem ka ristiusu pühakute luid.
98:3.5 (1080.7) See pseudoreligioosse patriotismi formaalne emotsioonideta vorm oli määratud kokku varisema, nagu ka kreeklaste väga intellektuaalne ja kunstipärane palveldamine oli taandunud tulihingeliste ja sügavalt emotsionaalsete müsteeriumikultuste ees. Suurim neist laastavatest kultustest oli Jumalaema sekti müsteeriumi usund, mille keskus oli neil päevil Roomas täpselt praeguse Püha Peetruse kiriku kohal.
98:3.6 (1080.8) Tekkiv Rooma riik vallutas poliitiliselt, kuid seda vallutasid omakorda kultused, rituaalid, müsteeriumid ja jumalakäsitused Egiptusest, Kreekast ja Vahemere idarannikult. Need sissetoodud kultused õitsesid kogu Rooma riigis kuni Augustuseni, kes puhtpoliitilistel ja tsiviilpõhjustel tegi kangelasliku ja mõneti ka eduka pingutuse hävitada müsteeriumikultused ja taaselustada vanem poliitiline religioon.
98:3.7 (1081.1) Üks riigiusu preester rääkis Augustusele Saalemi õpetajate varasematest katsetest levitada õpetust ainsast Jumalast, lõplikust Jumalusest, kes kõiki üleloomulikke olendeid juhib. See idee haaras imperaatori nii tugevasti oma võimusesse, et ta ehitas palju templeid, täitis need ohtrate kaunite kujudega, reorganiseeris riigi preesterkonna, taaskehtestas riigireligiooni, määras ennast kõigi inimeste ülempreestriks ega kõhelnud nimetamast end kui imperaatorit ülimaks jumalaks.
98:3.8 (1081.2) See uus, Augustuse kummardamise religioon õitses ja leidis tema eluajal järgimist kõikjal kogu impeeriumis, välja arvatud juutide kodumaal Palestiinas. See inimjumalate ajajärk jätkus, kuni Rooma ametliku usundi juurde kuulus nimekiri enam kui neljakümnest end ise ülendanud inimjumalusest, kes kõik väitsid ennast olevat imepäraselt sündinud ja muidki üleinimlikke omadusi omavat.
98:3.9 (1081.3) Saalemi usklike kahaneva rühma viimase võitluse pidasid küünikud, tõsimeelne jutlustajarühm, kes manitses roomlasi loobuma oma metsikutest ja mõttetutest usurituaalidest ning pöörduma tagasi palveldamisvormi juurde, mis kätkes Melkisedeki evangeeliumit sellisena, milliseks see oli kreeklaste filosoofiaga kokku puutudes muutunud ja saastunud. Laiad rahvahulgad ei võtnud aga küünikuid vastu, vaid eelistasid viskuda müsteeriumide rituaalidesse, mis pakkusid nii lootusi kui ka isiklikku pääsemist, ning liiati ka vaheldust, põnevust ja meelelahutust.
98:4.1 (1081.4) Enamik kreeka-rooma maailma rahvastest oli kaotanud oma algelised pere- ja riigiusundid ja et nad ei suutnud või ei tahtnud kreeka filosoofia tähendust mõista, pöörasid nad tähelepanu Egiptusest ja Vahemere idarannikult tulnud vaatemängulistele ning emotsionaalsetele müsteeriumikultustele. Lihtrahvas ihaldas pääsmistõotusi — usulist lohutust tänaseks päevaks ja kindlat lootust surmajärgsele surematusele.
98:4.2 (1081.5) Kolm kõige enam populaarsust võitnud müsteeriumikultust olid:
98:4.3 (1081.6) 1. früüglaste Kybele ja tema poja Attise kultus;
98:4.4 (1081.7) 2. egiptlaste Osirise ja tema ema Isise kultus;
98:4.5 (1081.8) 3. iraanlaste Mithra kui patuse inimkonna päästja ja lunastaja kultus.
98:4.6 (1081.9) Früügia ja Egiptuse müsteeriumid õpetasid, et jumalik poeg (vastavalt Attis ja Osiris) oli kogenud surma ja äratatud jumaliku väega üles ning et kõik, kes on müsteeriumisse õigesti vastu võetud ja pühitsevad hardalt jumala surma ning ülesäratamise päevi, saavad sellega osa tema jumalikust olemusest ja surematusest.
98:4.7 (1081.10) Früügia tseremooniad olid aukartustäratavad, kuid alandavad; need verised pidustused näitavad, kui labasteks ja primitiivseteks need Vahemere idaranniku müsteeriumid olid muutunud. Kõige püham päev oli Must Reede, „verepäev”, millega mälestati Attise enesetappu. Kolmepäevasele Attise ohvri ja surma mälestamisele järgnesid rõõmupidustused tema ülestõusmise auks.
98:4.8 (1082.1) Isise ja Osirise palveldamise rituaalid olid früügia kultuse tavadest arenenumad ja mõjuvamad. See egiptuse rituaal oli üles ehitatud legendile Niiluse vanaaja jumalast, kes suri ja taaselustati. Selline käsitus rajanes tähelepanekutel, et taimestiku kasvu iga-aastasele peatumisele järgneb kõigi elustaimede kevadine taasärkamine. Nende müsteeriumikultuste pöörased kombed ja tseremoniaalsed orgiad, mis pidid tekitama „entusiasmi” jumalikkuseni jõudmiseks, olid vahel üsnagi vastikusttekitavad.
98:5.1 (1082.2) Früügia ja egiptuse müsteeriumid taandusid lõpuks suurima müsteeriumikultuse, Mithra palveldamise ees. Mithra kultus kütkestas väga erinevaid inimloomusi ja vahetas vähehaaval välja mõlemad oma eelkäijad. Mithraism levis üle kogu Rooma impeeriumi tänu Vahemere idarannikult värvatud Rooma leegionäridele, kelle kodumaal see usund moes oli ja kes kandsid seda uskumust kõikjale, kuhu läksid. Uus usurituaal oli varasemate müsteeriumikultustega võrreldes suur edasiminek.
98:5.2 (1082.3) Mithra kultus oli esile kerkinud Iraanis ja püsis vaatamata Zarathustra pooldajate sõjakale vastuseisule oma kodumaal kaua. Ent ajaks, mil mithraism Rooma jõudis, oli see tänu paljude Zarathustra õpetuste omaksvõtmisele suuresti täienenud. Zarathustra kultus avaldas hiljem ilmunud ristiusule mõju suures osas just Mithra kultuse kaudu.
98:5.3 (1082.4) Mithra kultuses kirjeldati sõjakat jumalat, kes sündis suurest kaljust ja tegeles vägevate vallutustega; tema noolest tabatud kividest hakkas vett purskuma. Oli üleujutus, millest vaid üks mees pääses eluga tänu spetsiaalselt ehitatud laevale, ja viimne õhtusöömaaeg, mida Mithra enne taevassetõusmist koos päikesejumalaga pühitses. Päikesejumal ehk Sol Invictus oli zoroastristide jumaluse Ahura-Mazda mandunud vorm. Mithrat peeti päikesejumala ja pimedusejumala vahelise võitluse võitjaks. Ja tunnustuseks müütilise püha sõnni tapmise eest kingiti Mithrale surematus, ta ülendati inimsoo eestkostjaks kõrgete jumalate seas.
98:5.4 (1082.5) Kultuse järgijad palveldasid koobastes ja muudes salapaikades, lauldes kiidulaule, pomisedes maagilisi sõnu, süües ohvriloomade liha ja juues verd. Nad palveldasid kolm korda päevas, iga nädal oli eriliste tseremooniatega päikesejumalapäev, eriti keeruliste tseremooniatega pühitseti iga-aastast Mithra püha, kahekümne viiendat detsembrit. Usuti, et sakramendist osasaamine kindlustab igavese elu, kohese surmajärgse edasipääsu Mithra rüppe, kus viibitakse õndsuses kuni viimse kohtupäevani. Viimsel kohtupäeval avab Mithra taevavõtmetega Paradiisi väravad, et ustavaid vastu võtta; kõik ristimata elavad ja surnud hävivad, kui Mithra maa peale tagasi pöördub. Õpetati, et inimene läheb pärast surma Mithra ette, kes tema üle kohut mõistab, ning maailma lõpul kutsub Mithra kõik surnud viimseks kohtupäevaks haudadest kokku. Pahelised hävivad tules, õiglased aga valitsevad koos Mithraga igavesti.
98:5.5 (1082.6) See religioon oli algul vaid meeste jaoks ja usklikke võis järjest pühitseda seitsmesse erinevasse seisusesse. Hiljem lubati usklike naised ja tütred Suure Ema templitesse, mis asusid Mithra templite kõrval. Naiste kultuses oli Mithra rituaal segunenud früüglaste Kybele, Attise ema kultuse tseremooniatega.
98:6.1 (1083.1) Enne müsteeriumikultuste ja ristiusu tulekut polnud isiklik religioon Põhja-Aafrika ja Euroopa tsiviliseeritud aladel kuigivõrd arenenud iseseisvaks institutsiooniks; see oli pigem perekonna, linnriigi, poliitiline ja riiklik asi. Helleni kreeklastel jäigi tsentraliseeritud palveldamissüsteem välja kujundamata, rituaalid olid kohalikud, polnud ei preesterkonda ega „püha raamatut”. Nagu roomlastel, puudus nendegi usuinstitutsioonidel võimas toimejõud, mis oleks sundinud kõrgemaid kõlbelisi ja vaimseid väärtusi säilitama. Ehkki on tõsi, et religiooni ühiskonnastamine on selle vaimset kvaliteeti tavaliselt vähendanud, tuleb samas tunnistada tõsiasja, et ühelgi usundil pole seni õnnestunud püsima jääda ilma teda suuremal või vähemal määral toetava ühiskondliku organisatsioonita.
98:6.2 (1083.2) Nii kidus õhtumaa religioon kuni skeptikute, küünikute, epikuurlaste ja stoikute ajani, mis aga kõige tähtsam — kuni suure jõukatsumiseni mithraismi ja Pauluse uue usundi, ristiusu vahel.
98:6.3 (1083.3) Kolmandal sajandil pärast Kristust olid mithraismi ja ristiusu kirikud nii välimuselt kui ka rituaalide iseloomu poolest väga sarnased. Enamik neist palveldamispaikadest asus maa all ja kõigis neis olid altarid, mille tagapõhjal oli kujutatud päästjat, kes oli patust neetud inimsoole toonud oma kannatustega pääsemise.
98:6.4 (1083.4) Mithra palveldajatel oli alati tavaks templisse sisenedes sõrmed pühasse vette kasta. Ning et mõnes piirkonnas leidus inimesi, kes tunnistasid korraga mõlemat religiooni, jõudis see komme enamikku Rooma lähistel asunud ristiusu kirikutesse. Mõlemas kirikus viidi läbi ristimisi ja saadi osa leiva- ning veinisakramendist. Mithraismi ja ristiusu üks suur erinevus peale Mithra ja Jeesuse loomuse oli asjaolu, et üks ergutas sõjakusele, kuid teine oli ülimalt rahuarmastav. Mithraismi sallivus teiste religioonide (välja arvatud hilisema ristiusu) suhtes viis lõpuks selle hävingule. Ent nende kahe usundi vahelise võitluse otsustavaks teguriks sai naiste võtmine ristiusukoguduse täisliikmeteks.
98:6.5 (1083.5) Lõpuks muutus õhtumaal valdavaks nominaalne ristiusk. Kreeka filosoofia andis eetiliste väärtuste kontseptsioonid, mithraism palveldamisrituaalid, ristiusk ise viisi kõlbeliste ning ühiskondlike väärtuste alalhoidmiseks.
98:7.1 (1083.6) Looja-Poeg ei kehastunud surelikus ihus ega annetanud end Urantia inimkonnale vihase Jumala lepitamiseks, vaid pigem võitmaks kogu inimkonda Isa armastust tunnistama, et iga inimene mõistaks oma seisust Jumala pojana. Ka suur lunastusedoktriini propageerija mõistis siiski midagi sellest tõest, sest ta kuulutas: „Jumal oli Kristuses lepitamas maailma iseendaga.”
98:7.2 (1084.1) Käesoleva kirja ülesandeks ei ole käsitleda ristiusu tekkimist ja levikut. Piisab, kui öelda, et see on üles ehitatud Naatsareti Jeesuse, inimeseks kehastunud Miikaeli, Nebadoni Poja ümber, keda Urantial tuntakse Kristusena, võituna. Selle galilealase pooldajad levitasid ristiusku kõikjal Vahemere idarannikul ja õhtumaadel ning see innukas misjonitöö oli võrreldav nende kuulsate eelkäijate setiitide ja saalemlaste, samuti nende kaasaegsete Aasia budistlike õpetajate tegevusega.
98:7.3 (1084.2) Kristlik religioon kui Urantia uskumussüsteem tekkis järgmiste õpetuste, mõjude, uskumuste, kultuste ja isiklike hoiakute liitumise teel:
98:7.4 (1084.3) 1. Melkisedeki õpetused, mis on kõigi viimase nelja tuhande aasta jooksul tekkinud õhtu- ja hommikumaa religioonide põhitegur;
98:7.5 (1084.4) 2. heebrea moraali-, eetika- ja teoloogilised õpetused ning usk jumalikku ettehooldusesse ja ülimasse Jahvesse;
98:7.6 (1084.5) 3. Zarathustra kontseptsioon kosmilise hea ja kurja vahelisest võitlusest, mis oli jätnud juba jälje nii judaismile kui ka mithraismile. Pikaajalise kokkupuute tõttu mithraismi ja ristiusu vahelise võitlusega muutusid Iraani prohveti doktriinid võimsaks teguriks, mis määras Jeesuse õpetuste helleniseeritud ja latiniseeritud variantide dogmade, tõekspidamiste ja kosmoloogia usulise ning filosoofilise vormi ja struktuuri;
98:7.7 (1084.6) 4. müsteeriumikultused, eriti mithraism, aga ka früügia Suure Ema kultus. Rooma variant Iraani päästja-kangelase Mithra imepärasest sünnist, kelle maa peale saabumise tunnistajateks olevat olnud vaid mõned kinke toonud karjused, kes eelseisvast sündmusest inglitelt teada said, lisas oma värvingu ka legendile Jeesuse sünnist Urantial;
98:7.8 (1084.7) 5. ajalooline fakt, et kunagi on elanud inimene Joosua ben Joosep, Jeesus Naatsaretlane, keda austati kui Kristust, Jumala Poega;
98:7.9 (1084.8) 6. Tarsose Pauluse isiklik vaatenurk. Tuleb märkida, et mithraism oli tema noorukieas Tarsose valdav religioon. Paulus oskas vaevalt küll aimata, et tema heade kavatsustega koostatud kirju oma pöördunutele peavad veelgi hilisemad kristlased kunagi hiljem „Jumala sõnaks”. Neid heade kavatsustega õpetajaid ei tohi teha vastutavaks selle eest, kuidas järeltulijad hiljem nende kirjutisi on kasutanud;
98:7.10 (1084.9) 7. Helleni rahvaste filosoofiline mõte Aleksandriast ja Antiookiast Kreekani ning sealt edasi Sürakuusa ja Roomani. Kreeklaste filosoofia polnud ühegi teise tolleaegse usulise süsteemiga sedavõrd kooskõlas kui Pauluse ristiusuversiooniga ning see tõik sai oluliseks teguriks ristiusu edus õhtumaal. Kreeka filosoofia koos Pauluse religiooniga on praegugi Euroopa eetika aluseks.
98:7.11 (1084.10) Kui Jeesuse algsed õpetused jõudsid õhtumaale, muutusid need õhtumaiseks ja hakkasid seeläbi kaotama oma võimalikku üldist tõmbejõudu kõigile rassidele ja igat liiki inimestele. Tänapäeval on ristiusust saanud religioon, mis on hästi kohanenud valgete rasside sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste kommetega. See on juba ammu lakanud olemast Jeesuse religioon, kuigi kirjeldab neile, kes püüavad siiralt tema õpetusi järgida, ikka veel vapralt kaunist uskumust Jeesusest. See on ülistanud Jeesust kui Kristust, Jumala võitud messiast, kuid on suures osas unustanud Meistri enda evangeeliumi: Jumala isaduse ja kõigi inimeste üldise vendluse.
98:7.12 (1085.1) Selline oli pikk lugu Machiventa Melkisedeki õpetustest Urantial. Eriolukorras tegutseva Nebadoni Poja annetumisest Urantial on möödunud peaaegu neli tuhat aastat ja selle ajaga on „El Elyoni, Kõigekõrgema Jumala preestri” õpetused jõudnud kõigi rasside ja rahvasteni. Ja Machivental õnnestus oma ebatavalise annetuse eesmärk täita: kui Miikael valmistus Urantiale ilmuma, oli meeste ja naiste südametes arusaam Jumalast, sama arusaam, mis leegitseb ikka uuesti Kõikse Isa paljude laste elavas vaimses kogemuses, kui nad kosmoses tiirlevatel planeetidel oma põnevat ajalikku elu elavad.
98:7.13 (1085.2) [Esitanud Nebadoni Melkisedek.]
Urantia raamat
99. Kiri
99:0.1 (1086.1) RELIGIOON saab ühiskonna kõrgeimaks hoolekandjaks siis, kui sel on kõige vähem seost ühiskonna ilmalike institutsioonidega. Et varasematel aegadel piirdusid ühiskondlikud reformid suuresti vaid moraalivaldkonnaga, ei pidanud usund oma hoiakut majandus- ja poliitilises elus toimuvate ulatuslike muutustega kohandama. Religiooni põhiülesandeks oli kurja heaga asendamine poliitilist ja majanduslikku kultuuri esindava ühiskonnakorra raames. Seega kaldus religioon kaudselt põlistama juurdunud ühiskonnakorda ning soodustama olemasoleva tsivilisatsioonitüübi säilimist.
99:0.2 (1086.2) Religioon ei tohiks aga uute ühiskonnakordade loomisse ega vanade säilitamisse otseselt sekkuda. Tõeline religioon astub küll vägivalla kui ühiskonna arendamise vahendi vastu, aga ei ole vastu ühiskonna arukatele pingutustele kohandada oma tavasid ja institutsioone uute majandustingimustega ning kultuurinõuetega.
99:0.3 (1086.3) Religioon kiitis küll möödunud sajanditel ühiskonnas aeg-ajalt toimunud reformid heaks, kuid kahekümnendal sajandil peab paratamatult kohanema ulatuslike ja jätkuvate ühiskondlike ümberkujundustega. Elutingimused muutuvad nii kiiresti, et ka institutsioonilisi muudatusi tuleb oluliselt kiirendada ning usund omakorda peab selle uue ning alati muutuva ühiskonnakorraga kiiremini kohanema.
99:1.1 (1086.4) Tehnilised leiutised ja teadmiste levik muudavad tsivilisatsiooni; majanduse teatav kohanemine ja sotsiaalsed muudatused on tingimata vajalikud vältimaks kultuuri hävingut. See uus peatselt saabuv ühiskonnakord ei jõua veel tuhat aastat enesega rahuloleva stabiilsuseni. Inimsugu peab leppima terve rea muutuste, kohanemiste ja ümberkohanemistega. Inimkond on teel uue, veel ilmutamata planetaarse saatuse poole.
99:1.2 (1086.5) Religioon peab hakkama kõlbelist stabiilsust ja vaimset edenemist jõuliselt mõjutama, toimides dünaamiliselt nende pidevalt muutuvate tingimuste ja majanduse lõputute kohanemiste keskel.
99:1.3 (1086.6) Ei saa loota, et Urantia ühiskond veel kunagi sedavõrd stabiliseerub nagu varasematel ajastutel. Ühiskonnalaev on traditsioonide varjulistest lahtedest välja sõitnud ja alustanud ristlemist arengulise saatuse avamerel; nagu ei kunagi varem maailma ajaloos on inimese hingel vaja hoolikalt oma moraalikaarte uurida ja religioossete juhiste kompassi jälgida. Religiooni kui ühiskonna mõjuteguri tähtsaim ülesanne on stabiliseerida inimkonna ideaale neil ohtlikel üleminekuaegadel tsivilisatsiooni ühelt etapilt teisele, ühelt kultuuritasemelt teisele.
99:1.4 (1087.1) Religioon ei ole saanud uusi ülesandeid, tekkinud on vaid pakiline vajadus, et see tegutseks kõigis neis inimesele avanevates uutes ja kiiresti muutuvates olukordades targa juhendajana ja kogenud nõuandjana. Ühiskond on muutumas mehaanilisemaks, kompaktsemaks, komplekssemaks ja omavahel üha olulisemal määral seostatumaks. Religioon peab takistama neil uutel ja lähedastel vastastikseostel muutumast vastastikku taandarendavateks või isegi hävitavateks. Religioon peab toimima kosmilise soolana, mis takistab arengut kääritavaid aineid hävitamast tsivilisatsiooni kultuurilist maitset. Need uued ühiskondlikud suhted ja majanduslikud murrangud saavad viia kestva vendluseni vaid siis, kui selle eest kannab hoolt religioon.
99:1.5 (1087.2) Jumalata humanism on inimlikult võttes üllas žest, kuid ainus jõud, mis võib püsivalt suurendada ühe ühiskonnarühma reageerimisvõimet teiste rühmade vajadustele ja kannatustele, on tõeline religioon. Varasematel aegadel võis korralduslik usund jääda passiivseks, kui ühiskonna ülemkihid jäid abitute alamkihtide kannatuste ja rõhumise suhtes kurdiks, ent nüüdisajal ei ole need madalamad ühiskonnakihid enam nii armetus teadmatuses ega poliitiliselt abitud.
99:1.6 (1087.3) Religioon ei tohi orgaaniliselt sekkuda ühiskonna ja majanduse ilmalikku ümberkujundamistöösse. Kuid ta peab kõigi nende tsivilisatsiooni edusammudega aktiivselt kaasas käima, sõnastades oma moraalinõudeid ja vaimseid ettekirjutusi, oma edumeelset inimelu ja transtsendentse ellujäämise filosoofiat selgelt ja energiliselt ümber. Religiooni vaim on igavene, kuid selle väljendusvorm tuleb uuesti ümber sõnastada iga kord, kui inimkeele sõnaraamatut redigeeritakse.
99:2.1 (1087.4) Korralduslik religioon ei saa selles eelseisvas ülemaailmses ühiskonna ja majanduse ümberkujundamises pakkuda inspiratsiooni ja olla eestvedajaks, sest kahjuks on see suuremal või vähemal määral muutunud ümberkujundamisele määratud ühiskonnakorra ja majandussüsteemi orgaaniliseks osaks. Praeguses tsivilisatsioonikriisis võib kasulikult ja loovalt toimida vaid tõeline, isiklike vaimsete kogemuste religioon.
99:2.2 (1087.5) Korralduslik religioon on sattunud praegu nõiaringi. See ei saa ühiskonda ümber kujundada, kujundamata kõigepealt ümber iseennast; ja moodustades niivõrd lahutamatu osa juurdunud korrast, ei saa see end ümber kujundada enne, kui ühiskond on end radikaalselt ümber kujundanud.
99:2.3 (1087.6) Usklikud peavad tegutsema ühiskonnas, majanduses ja poliitikas üksikisikutena, mitte rühmade, erakondade või institutsioonidena. Religioosne rühm, mis lubab endale tegutsemist väljaspool oma religioosset tegevust, muutub kohe poliitiliseks parteiks, majanduslikuks organisatsiooniks või sotsiaalseks institutsiooniks. Religioosse kollektiivi jõupingutused peavad piirduma usuelu edendamisega.
99:2.4 (1087.7) Usklikud pole ühiskonna ümberkujundamisega seonduvate ülesannete täitmisel väärtuslikumad kui mitteusklikud, kui nende religioon pole andnud neile just paremat kosmilist ettenägemisvõimet ega seda kõrgemat ühiskondlikku tarkust, mis tuleneb siirast soovist armastada Jumalat ülima armastusega ja kõiki inimesi taevariigis nagu vendi. Ideaalses ühiskonnas armastab igaüks oma ligimest nagu iseennast.
99:2.5 (1087.8) Võib tunduda, et institutsiooniks muudetud kirik teenis varem ühiskonda, ülistades juurdunud poliitilist ja majanduslikku korda, aga selleks, et püsima jääda, peab ta niisuguse tegevuse kiiresti lõpetama. Ainus õige teguviis oleks õpetada vägivallatust, vägivaldse revolutsiooni asemel rahumeelse arengu doktriini — rahu maa peal ja head tahet kõigi inimeste seas.
99:2.6 (1088.1) Nüüdisaegsel religioonil on raske ühiskonnas toimuvate kiirete muutuste tingimustes oma suhtumist kohandada vaid seepärast, et ta on lubanud end nii põhjalikult traditsioonide, dogmade ja institutsioonide külge köita. Elava kogemuse usundil ei ole raske kõigist nendest ühiskonnas toimuvatest arengutest ja majanduslikest murrangutest eespool püsida ja toimida alati nende keskel kui stabiliseerija, ühiskonna juhendaja ja vaimne juhtija. Tõeline religioon kannab ühest ajastust teise kõrgkultuuri ja seda tarkust, mis sünnib Jumala tundmise kogemusest ning püüdest olla temasarnane.
99:3.1 (1088.2) Algne ristiusk oli kõigist tsiviilsegadustest, ühiskondlikest kohustustest ja majanduslikest liitudest täiesti vaba. Alles hiljem sai institutsiooniks muudetud ristiusk õhtumaa tsivilisatsiooni poliitilise ja ühiskondliku struktuuri orgaaniliseks osaks.
99:3.2 (1088.3) Taevariigis ei ole ei ühiskondlikku ega majanduslikku korda, see on vaid Jumalat tundvate üksikisikute vaimne vendlus. Tõsi, niisugune vendlus on iseenesest uus ja hämmastav ühiskondlik nähtus, millel on oma üllatavad poliitilised ning majanduslikud vastukajad.
99:3.3 (1088.4) Usklik ei ole ühiskonna kannatuste suhtes osavõtmatu ega suhtu hoolimatult ebaõiglusesse ühiskonnas, pole isoleeritud majanduslikust mõtlemisest ega tundetu poliitilise türannia suhtes. Religioon mõjutab ühiskonna ümberkujunemist otseselt, sest vaimsustab ja idealiseerib üksikkodanikku. Nende üksikusklike suhtumine mõjutab kaudselt ka tsivilisatsiooni, kui neist saavad erinevate sotsiaalsete, moraali-, majanduslike ja poliitiliste rühmade aktiivsed ning mõjukad liikmed.
99:3.4 (1088.5) Kõrgetasemelise tsivilisatsiooni saavutamiseks on vaja kõigepealt ideaalset kodanikku ja seejärel ideaalseid ning piisavaid ühiskondlikke mehhanisme, millega kodanikkond võib arenenud inimühiskonna majanduslikke ja poliitilisi institutsioone juhtida.
99:3.5 (1088.6) Kirik on pikka aega hoolitsenud vähemprivilegeeritute ja õnnetute eest ülemäärase võltsi tundeküllusega; see kõik on olnud väga hea, kuid needsamad tundmused on viinud mandunud rassitüvikondade mittemõistlikule säilitamisele, mis on tsivilisatsiooni progressi tohutult aeglustanud.
99:3.6 (1088.7) Paljud ühiskonna ümberkorraldajad on korralduslikust religioonist küll ägedalt lahti öelnud, kuid propageerinud siiski oma ühiskondlikke reforme innuka religioossusega. Seetõttu on isiklikul ja suuremal või vähemal määral äratundmata religioossel motivatsioonil nüüdisaegses ühiskonna ümberkujundamise programmis oluline roll.
99:3.7 (1088.8) Kogu selle äratundmata ja alateadliku religioosse tegevuse suur nõrkus peitub suutmatuses saada kasu avalikust religioossest kriitikast ja selle abil end kasulikul määral parandada. On tõsi, et religioon areneb vaid siis, kui seda distsiplineerib konstruktiivne kriitika, võimendab filosoofia, puhastab teadus ja toidab ustav vendlus.
99:3.8 (1088.9) Alati püsib suur oht, et religiooni võidakse väärsihtide taotlemisel moonutada ja rikkuda, näiteks sõdade ajal, mil kumbki võitlev riik labastab oma usundi sõjaliseks propagandaks. Armastuseta innukus on religioonile alati kahjulik, tagakiusamine kallutab aga usulise tegevuse mingi sotsioloogilise või teoloogilise eesmärgi saavutamisele.
99:3.9 (1089.1) Religiooni aitavad hoida ebapühadest ilmalikest liitudest vabana vaid:
99:3.10 (1089.2) 1. kriitiline korrektiivne filosoofia;
99:3.11 (1089.3) 2. eemalolek kõigist sotsiaalsetest, majanduslikest ja poliitilistest ühendustest;
99:3.12 (1089.4) 3. loovad, lohutavad ja armastust külvavad vennaskonnad;
99:3.13 (1089.5) 4. üha suurem vaimne taipamine ja kosmiliste väärtuste kõrgelt hindamise võime;
99:3.14 (1089.6) 5. fanatismi ärahoidmine arukast teaduslikust suhtumisest tulenevate kompensaatorite abil.
99:3.15 (1089.7) Usklikud kui rühm ei tohi kunagi tegelda millegi muuga kui religiooniga, ehkki iga usklik üksikisikuna võib saada mõne sotsiaalse, majandusliku või poliitilise ümberkujundamisliikumise silmapaistvaks juhiks.
99:3.16 (1089.8) Religiooni ülesanne on luua, hoida alal ja innustada üksikisiku kosmilist lojaalsust, mis juhiks teda kõigi nende raskete, kuid soovitavate ühiskondlike teenistuste edukale edendamisele.
99:4.1 (1089.9) Tõeline religioon muudab uskliku ühiskonnale meeldivaks ja annab talle arusaamise inimeste vendlusest. Ent religioossete rühmade formaliseerimine hävitab sageli needsamad väärtused, mille edendamiseks rühm algul moodustati. Inimestevaheline sõprus ja jumalik religioon on vastastikku kasulikud ja tähelepanuväärselt valgustavad, kui mõlemas toimuv areng on tasakaalustatud ja kooskõlaline. Usund annab kõigile rühmadele uue tähenduse — nii peredele, koolidele kui ka klubidele. See annab mängule uued väärtused ja ülendab tõelist huumorit.
99:4.2 (1089.10) Vaimne taipamine kujundab ühiskonna juhtimise laadi; religioon hoolitseb selle eest, et kollektiivsed liikumised ei kaotaks silmist oma tõelisi eesmärke. Kui tegemist on elava ja kasvava usuga, siis on religioon nagu lapsedki suur perekonna ühendaja. Pereelu ei saa olla ilma lasteta, küll aga ilma religioonita, ometi raskendab niisugune puudujääk tunduvalt seda lähedast inimühendust. Kahekümnenda sajandi esimestel aastakümnetel kannatasid pereelu ja isiklikud religioossed kogemused kõige enam allakäigu tõttu, mis tulenes üleminekust vanalt usuliselt lojaalsuselt uutele tekkivatele tähendustele ja väärtustele.
99:4.3 (1089.11) Tõeline religioon on mõttekas viis elada dünaamilist elu, seistes silmitsi igapäevategelikkusega. Ent selleks, et religioon ergutaks indiviidi iseloomu arengut ja isiksuse terviklikumaks muutumist, tuleb hoiduda seda standardiseerimast. See õhutab kogemustele hinnangut andma ja kütkestab oma väärtuslikkusega vaid siis, kui pole stereotüüpne. Religioon edendab ülimat lojaalsust vaid juhul, kui seda ei formaliseerita.
99:4.4 (1089.12) Ükskõik missugused murrangud tsivilisatsiooni ühiskondliku ja majandusliku arenguga ka ei kaasneks, religioon on ikka tõeline ja väärtuslik, kui edendab üksikisiku kogemusi, milles valitsevad suveräänselt tõde, ilu ja headus, sest just selline on ülima reaalsuse tõeline vaimne kontseptsioon. Armastuse ning palveldamise kaudu omandab see tähenduse inimestevahelise vendlusena ja inimese kui Jumala poja seisusena.
99:4.5 (1090.1) Määrab ju inimese käitumise ja isikliku tegutsemise just see, mida ta usub, mitte see, mida ta teab. Pelgalt faktide teadmine mõjutab keskmist inimest väga vähe, kui seda teadmist ei aktiveeri emotsioonid. Kuid religioon aktiveerib inimest emotsioonidest kõrgemal tasandil, sest ühendab kogu inimkogemuse transtsendentsetel tasanditel, saavutades kokkupuute sureliku elu vaimsete energiatega ja vallandades need.
99:4.6 (1090.2) Kahekümnenda sajandi psühholoogiliselt ebastabiilsetel aegadel, majanduslike murrangute ja vastandlike moraalisuundade ning teadusajastu tsükloniliste üleminekute käredate sotsioloogiliste mõõnade käigus on tuhanded ja tuhanded mehed ning naised segadusse sattunud; nad on ärevuses, rahutud, hirmunud, ebakindlad ega leia oma kohta; nad vajavad nagu ei kunagi varem kindlatel alustel seisva usundi lohutavat ja stabiliseerivat mõju. Vaatamata enneolematutele teadussaavutustele ja tehnika arengule, valitseb vaimne seisak ja filosoofiline kaos.
99:4.7 (1090.3) Kui religioon ei kaota oma motivatsiooni teenida isetult ja armastusega ühiskonda, pole selles mingit ohtu, et ta muutub üha enam isiklikuks asjaks — isiklikuks kogemuseks. Usundid on kannatanud paljude teiseste mõjude all: kultuuride äkiline segunemine, usutunnistuste segunemine, kirikuvõimu vähenemine, muutused perekonnaelus, samuti linnastumine ja tehnika areng.
99:4.8 (1090.4) Inimese suurim vaimse ohu allikas peitub osalises progressis, lõpetamata jäävas kasvus: arengulistest hirmureligioonidest loobumises, haaramata ilmutusliku armastusreligiooni järele. Nüüdisaegne teadus, eriti psühholoogia, on nõrgestanud vaid neid usundeid, mis sõltuvad nii suuresti hirmust, ebausust ja emotsioonidest.
99:4.9 (1090.5) Üleminekuga kaasneb alati segadus ja usumaailmas saab olla vähe rahu, kuni pole lõpule jõudnud suur võitlus kolme konkureeriva filosoofia vahel:
99:4.10 (1090.6) 1. paljude religioonide spiritualistlik usk (ettehoolitsevasse Jumalasse);
99:4.11 (1090.7) 2. paljude filosoofiate humanistlik ja idealistlik usk;
99:4.12 (1090.8) 3. paljude teadusharude mehhanistlikud ja naturalistlikud kontseptsioonid.
99:4.13 (1090.9) Kõik need kosmilise reaalsuse osalised käsitlusviisid peavad lõpuks kooskõlastuma ilmutuslikult esitatud religiooni, filosoofia ja kosmoloogiaga, mis kirjeldavad Paradiisi-Kolmsusest lähtuva ning Ülimas Jumaluses aegruumiliselt ühtlustuva vaimu, meele ja energia kolmühtset eksisteerimist.
99:5.1 (1090.10) Kuigi religioon on küll vaid isiklik vaimne kogemus — Jumala kui Isa tundmine, eeldab selle kogemusega kaasnev inimese kui venna tundmine enese kohandamist teiste minadega ja see hõlmab usuelu ühiskondlikku ehk rühmaaspekti. Religioon tähendab eelkõige sisemist ehk isiklikku sobitumist ja alles seejärel ühiskonna teenimisele või rühmale kohandumist. Religioossed rühmad tekivad paratamatult juba inimese seltsivuse tõttu. See, mis neist religioossetest rühmadest saab, sõltub väga palju juhtimise arukusest. Primitiivses ühiskonnas ei erine religioosne rühm alati eriti majanduslikest ega poliitilistest rühmadest. Usund on olnud alati kõlbluse alalhoidja ja ühiskonna stabiliseerija. Ja nii on see ka praegu, vaatamata paljude nüüdisaegsete sotsialistide ja humanistide vastupidistele õpetustele.
99:5.2 (1091.1) Pidage alati meeles: tõeline religioon tähendab tunda Jumalat oma Isana ja inimest vennana. Religioon ei ole orjalik usk karistamisähvardustesse ega maagilistesse tulevaste müstiliste hüvitiste tõotustesse.
99:5.3 (1091.2) Kõigist neist mõjudest, mis kunagi on inimsugu aktiveerinud, on Jeesuse religioon kõige dünaamilisem. Jeesus purustas traditsioonid, hävitas dogmad ja kutsus inimkonda üles saavutama oma kõrgeimaid ideaale ajas ja igavikus — olema täiuslik, nii nagu Taevaisa on täiuslik.
99:5.4 (1091.3) Religioon ei saa kuigivõrd toimida, kuni religioosne rühm pole eraldunud kõigist teistest rühmadest — muutunud taevariigi vaimsete liikmete sotsiaalseks ühenduseks.
99:5.5 (1091.4) Doktriin inimese täielikust kõlbelisest rikutusest hävitas suure osa religiooni võimalustest kutsuda ühiskonnas esile ülendava iseloomuga ja innustava väärtusega vastukajasid. Jeesus püüdis inimese väärikust taastada, kuulutades, et kõik inimesed on Jumala lapsed.
99:5.6 (1091.5) Iga religioosne uskumus, mis usklikku tõhusalt vaimsustab, tekitab selle uskliku ühiskondlikus elus kindlasti võimsaid vastukajasid. Religioosne kogemus kannab vaimust juhitud sureliku igapäevaelus kindlasti „vaimuvilju”.
99:5.7 (1091.6) Niisama kindlalt kui inimesed jagavad üksteisega religioosseid uskumusi, moodustavad nad ka mingi religioosse rühma, mis püstitab endale lõpuks ühtsed eesmärgid. Kunagi tulevad usklikud kokku ja asuvad tegelikule koostööle ideaalide ja eesmärkide ühtsuse alusel, mitte püüdes teha koostööd psühholoogiliste arvamuste ja religioossete uskumuste baasil. Usklikke ei pea ühendama usutunnistus, vaid eesmärk. Kuna tõeline religioon on isiklik vaimne kogemus, tõlgendab iga usklik selle vaimse kogemuse teostamist paratamatult oma isiklikul viisil. Tähistatagu sõnaga „usk” pigem üksikisiku suhet Jumalaga kui formuleeritud usutunnistust, mille osas rühm surelikke on suutnud kokku leppida, võttes selle oma ühtseks religioosseks hoiakuks. „Kas sul on usku? Hoia see siis endale.”
99:5.8 (1091.7) Usk ei tähenda vaid ideaalsete väärtuste mõistmist, nagu näitab Uues Testamendis toodud definitsioon, mis kuulutab usu lootuste põhiaineseks ja nähtamatute asjade tõenduseks.
99:5.9 (1091.8) Ürginimene ei pingutanud eriti, et oma religioosseid veendumusi sõnadesse seada. Ta väljendas oma usundit pigem tantsu kui mõtetega. Nüüdisaegne inimene on palju usutunnistusi välja mõelnud ja palju religioosse usu mõõdupuid kehtestanud. Tulevased usklikud peavad religiooni oma elus väljendama, end kõigest südamest inimestevahelise vendluse teenimisele pühendama. Inimesel on viimane aeg saada nii isiklik ja nii ülev usukogemus, et seda saaks teostada ja väljendada ainult „tunnetega, mis on sõnades väljendamiseks liiga sügavad”.
99:5.10 (1091.9) Jeesus ei nõudnud oma jüngritelt regulaarset kooskäimist ega ühiste uskumuste esitamist sõnades. Ta käskis neil vaid selleks kokku tulla, et tegelikult midagi teha—saada osa ühisest õhtusöömaajast tema Urantia annetumiselu mälestuseks.
99:5.11 (1091.10) Millise suure vea teevad kristlased, kui esitavad Kristust vaimse juhi ülima ideaalina, aga söandavad samal ajal nõuda Jumalat tundvatelt meestelt ja naistelt, et nad lükkaksid tagasi nende Jumalat tundvate inimeste ajaloolise juhtimise, kes on varasematel ajajärkudel rahva või rassi valgustamisele kaasa aidanud.
99:6.1 (1092.1) Sektantlus on korraldusliku religiooni haigus ja dogmaatilisus vaimne orjus. Religioon ilma kirikuta on tunduvalt parem kui kirik ilma religioonita. Kahekümnenda sajandi religioosne segadus ei tähenda iseenesest vaimset allakäiku. Segadus eelneb ka kasvule, mitte ainult hävingule.
99:6.2 (1092.2) Religiooni ühiskonnastamisel on oma kindel eesmärk. Rühmade religioosse tegevuse eesmärgiks on tuua ilmekalt esile ustavust religioonile; võimendada tõe, ilu ja headuse paeluvust, muuta kõrgeimad väärtused ahvatlevamaks, edendada isetut vendluses teenimist, ülistada perekonnaelu võimalusi, edendada religioosset haridust, anda tarka nõu ja vaimseid juhiseid, soodustada grupiviisilist palveldamist. Ja kõik elavad religioonid ergutavad inimestevahelist sõprust, hoiavad alal kõlblust, edendavad kogukonna heaolu ja aitavad kaasa igavese pääsemise evangeeliumi põhisisu levitamisele.
99:6.3 (1092.3) Kui aga religioon muutub korralduslikuks, väheneb tema võime head teha, kuna ebakohti võib tunduvalt lisanduda. Formaalse religiooni ohud on uskumuste jäigastumine ja arusaamade kristalliseerumine, varaliste huvide kasv ilmaliku mõju suurenedes, kalduvus tõde standardiseerida ja põlistada, religiooni kaldumine Jumala teenimiselt kiriku teenimisele, juhtide kalduvus teenimise asemel administreerida; kalduvus sektide ja omavahel võistlevate rühmade tekkimisele, rõhuva kirikuvõimu kehtestamine, ülikliku „valitud rahva” suhtumise loomine, võltside ja liialdatud pühaduseideede soosimine, religiooni rutiiniks muutumine ja palveldamistavade kivistumine; kalduvus hardalt austada minevikku, ignoreerides olevikuvajadusi, suutmatus religiooni kaasaja seisukohalt tõlgendada, funktsioonide põimumine ilmalike institutsioonidega; see põhjustab usklikekastide kahjulikku diskrimineerimist; siit tuleneb ortodoksne sallimatu hukkamõist; see ei tekita seiklushimulistes noortes püsivat huvi ja kaotab järk-järgult igavese pääsemise evangeeliumi päästva sõnumi.
99:6.4 (1092.4) Formaalne religioon piirab inimeste vaimseid tegevusi, selle asemel et vabastada nad kõrgeks teenistuseks taevariigi ülesehitajatena.
99:7.1 (1092.5) Kuigi kirikud ja kõik muud usurühmad peaksid hoiduma igasugustest ilmalikest tegevustest, ei tohi religioon samal ajal iniminstitutsioonide sotsiaalse koordineerimise takistamiseks ega aeglustamiseks midagi teha. Elu peab mõttekalt edasi arenema, inimene peab jätkama filosoofia reformimist ja religiooni selitamist.
99:7.2 (1092.6) Politoloogia peab majanduse ja tootmise ümber kujundama ühiskonnateadustelt õpitud meetodite ning usueluliste arusaamade ja motiivide abil. Kõigis ühiskondlikes ülesehitustöödes hoiab religioon alal tasakaalustavat ustavust transtsendentsetele eesmärkidele — stabiliseerivat sihti, mis on otsesest ja ajalikust eesmärgist väljaspool ning kõrgemal. Kiiresti muutuva keskkonna segaduste keskel vajab surelik inimene kaugeleulatuva kosmilise perspektiivi toetust.
99:7.3 (1093.1) Religioon innustab inimest elama maa peal julgelt ja rõõmsalt; see ühendab kannatlikkuse kirega, taipamise agarusega, osavõtlikkuse jõuga ja ideaalid energiaga.
99:7.4 (1093.2) Inimene ei saa kunagi ajalike asjade üle tarku otsuseid langetada ega isiklike huvide isekusest jagu saada, kui ta ei mõtiskle neist asjust Jumala palge ees ega arvesta jumalike tähenduste ja vaimsete väärtuste realiteete.
99:7.5 (1093.3) Vastastikune majanduslik sõltuvus ja sotsiaalne vennalikkus soodustavad lõppkokkuvõttes vendluse kujunemist. Inimene on loomult unistaja, kuid teadus kainestab teda sedavõrd, et edaspidi võib religioon ta aktiveerida märksa väiksema fanaatilistesse reaktsioonidesse paiskumise ohuga. Majanduslikud vajadused seovad inimest reaalsusega ja isiklik usukogemus viib sellesama inimese kohtuma üha avarduva ja areneva kosmilise kodakondsuse igaveste reaalsustega.
99:7.6 (1093.4) [Esitanud Nebadoni Melkisedek.]
Urantia raamat
100. Kiri
100:0.1 (1094.1) DÜNAAMILISE usuelu kogemus muudab keskpärase indiviidi aatelise jõuga isiksuseks. Religioon kannab hoolt kõigi edasimineku eest iga üksikisiku edasimineku edendamise teel ja igaühe edasiliikumine saab kõigi saavutustest midagi juurde.
100:0.2 (1094.2) Vaimset kasvu ergutavad lähedased suhted teiste usklikega. Armastus loob pinnase religioosseks kasvuks, tekitades objektiivset külgetõmbejõudu subjektiivse rahulduse asemel, kuid pakub siiski ka ülimat subjektiivset rahuldust. Religioon õilistab igapäevase rutiinse töörügamise.
100:1.1 (1094.3) Religioon arendab küll tähendusi ja parandab väärtusi, ent kui puhtisiklikud hinnangud tõstetakse absoluutsele tasemele, on tulemuseks alati kurjus. Laps hindab kogemusi vastavalt neist saadud naudingutele; küpsedes asenduvad isiklikud mõnud üha enam kõrgemate tähendustega, isegi lojaalsusega mitmekesistest elusituatsioonidest ja kosmilistest vahekordadest omandatud kõrgeimatele arusaamadele.
100:1.2 (1094.4) Mõnel inimesel pole enesearendamiseks aega ja seetõttu on tal tõsine oht vaimselt kapselduda. Erinevatel ajajärkudel, järjestikustes kultuurides ja tsivilisatsiooni järkjärgult edenedes tuleb valmis olla tähenduste arenguks. Põhilisteks kasvu pärssijateks on eelarvamused ja harimatus.
100:1.3 (1094.5) Andke igale arenevale lapsele võimalus kujundada endale omaenda usukogemus, ärge sundige talle peale täiskasvanu valmiskogemust. Pidage meeles, et kehtestatud haridussüsteemis ei tarvitse aasta-aastalt toimuv edasiminek tähendada intellekti arengut, ammugi siis vaimset kasvu. Sõnavara suurenemine ei tähenda iseloomu arengut. Tõelist arengut ei näita pelgad tulemused, vaid pigem edasijõudmine. Tõelist kasvu hariduse omandamise teel näitab ideaalide kõrgenemine, väärtuste parem hindamine, väärtustele uute tähenduste andmine ja suurem lojaalsus ülimate väärtuste suhtes.
100:1.4 (1094.6) Lastesse jätab püsiva mulje vaid nende täiskasvanutest kaaslaste ustavus, õpetus või isegi eeskuju kestvat mõju ei avalda. Ustavad inimesed on arenevad inimesed ja areng on mõjuavaldav ja innustav reaalsus. Ela täna ustavalt — arene — ja homne päev hoolitseb ise enese eest. Kulles saab kõige kiiremini konnaks siis, kui elab ustavalt iga hetke oma elust kullesena.
100:1.5 (1094.7) Usulise kasvu jaoks vajalik pinnas eeldab eneseteostuslikku edenevat elu, loomulike kalduvuste kooskõlastamist, uudishimu ja mõistlikkuse piires seiklushimu rahuldamist, rahuldustunde kogemist, hirmu ergutavat toimet tähelepanule ja teadlikkusele, tõmmet ebatavalise poole ja oma piiratuse loomupärast tunnetamist, tagasihoidlikkust. Kasv sõltub ka oma individuaalsuse avastamisest ja sellega kaasnevast enesekriitikast — südametunnistusest, sest südametunnistus on tegelikult enese kritiseerimine oma väärtushinnangute süsteemi ja isiklike ideaalide alusel.
100:1.6 (1095.1) Usukogemust mõjutavad märgatavalt füüsiline tervis, päritud temperament ja sotsiaalne keskkond. Ent need ajalikud tingimused ei pärsi hinge sisemist vaimset arengut, kui see on pühendunud taevase Isa tahte täitmisele. Kõigis normaalsetes surelikes on teatav kaasasündinud tung areneda ja end teostada, ning see toimib, kui seda otseselt ei takistata. Kindel viis seda olemuslikku vaimse kasvu potentsiaali edendada on kõigest südamest kõrgeimatele väärtustele pühendumuse säilitamine.
100:1.7 (1095.2) Religiooni ei saa annetada, saada, laenata, õppida ega kaotada. See on isiklik kogemus, mis kasvab vastavalt lõplike väärtuste otsingule. Nii kaasneb kosmiline kasv tähenduste kogunemisega ja väärtuste üha avarduva ülenemisega. Ent üllus ise kasvab alati teadvustamatult.
100:1.8 (1095.3) Jumalakartlikud mõtlemis-ja toimimisharjumused aitavad vaimsele kasvule kaasa. Usulised kalduvused võivad kujuneda tingitud soodsa vastumõjuna vaimsetele stiimulitele, omamoodi vaimse refleksina. Usulist kasvu soodustavate harjumuste hulka kuuluvad jumalike väärtuste peen tunnetamine, teiste usuelu tunnustamine, mõtisklemine kosmiliste tähenduste üle, palveldav probleemide lahendamine, oma vaimuelu jagamine kaaslastega, isekusest hoidumine, jumalikku halastust iseenesestmõistetavaks pidamast keeldumine, Jumala kohalolekut tunnetades elamine. Usulise kasvu tegurid võivad olla tahtlikud, kuid areng ise toimub alati teadvustamatult.
100:1.9 (1095.4) Usulise kasvu teadvustamatus ei tähenda siiski, et see kasv toimub inimintellekti arvatava alateadvuse mail, pigem tähendab see loovat tegevust sureliku meele üliteadvuse tasanditel. Teadvustamata usulise kasvu tõelisuse kogemine on üks otseseid tõendeid üliteadvuse funktsionaalse eksisteerimise kohta.
100:2.1 (1095.5) Vaimne kasv sõltub esiteks sellest, kas inimene hoiab alal elavat vaimset sidet tõeliste vaimujõududega, ja teiseks sellest, kas ta kannab pidevalt vaimuvilju: jagab abi, mida on oma vaimsetelt heategijatelt saanud, kaaslastega. Vaimne progress eeldab vaimuvaesuse intellektuaalset äratundmist ja täiuseiha teadvustamist — iha tunda Jumalat ja olla temasarnane, soovi kõigest südamest täita taevase Isa tahet.
100:2.2 (1095.6) Vaimne kasv on kõigepealt ärkamine vajaduste mõistmisele, seejärel tähenduste eristamine ja siis väärtuste avastamine. Tõelise vaimse arengu tunnusena avaldub inimisiksus, keda motiveerivad armastus ja isetu teenimine ning kelle puhul on valdav jumaluse täiuseideaalide kogu südamest palveldamine. Ning see terviklik kogemus määrabki religiooni ehtsuse, vastupidiselt puhtteoloogilistele tõekspidamistele.
100:2.3 (1095.7) Religioon võib jõuda sellisele tunnetustasandile, kus sellest saab valgustatud ja tark viis vaimselt universumile reageerida. Selline ülev religioon võib toimida inimisiksuse kolmel tasandil: intellektuaalsel, morontia- ja vaimsel tasandil; meeles, arenevas hinges ja koos sisimas elava vaimuga.
100:2.4 (1096.1) Vaimsus hakkab kohe näitama inimese lähedust Jumalaga ja mõõtma tema kasulikkust kaasolenditele. Vaimsus parandab võimet näha asjade ilu, tunda tähendustes tõde ja avastada väärtustes headust. Vaimse arengu määrab võime vaimselt areneda ja see sõltub otseselt sellest, mil määral armastuse isekatest tahkudest loobutakse.
100:2.5 (1096.2) Tegelik vaimuseisund mõõdab Jumaluseni jõudmist, Kohandajale häälestumist. Lõpliku vaimsuse saavutamine võrdub maksimaalse reaalsuse, Jumalaga maksimaalse sarnasuse saavutamisega. Igavene elu on lõpmatute väärtuste lõputu otsimine.
100:2.6 (1096.3) Inimese eneseteostusel peaks olema vaimne, mitte aineline siht. Ainsad reaalsused, mille poole tasub püüelda, on jumalikud, vaimsed ja igavesed. Surelikul inimesel on õigus nautida füüsilisi rõõme ja rahuldada inimlikke kiindumusi. Talle toob kasu ustavus inimühendustele ja ajutistele institutsioonidele, ent need ei ole igavesed vundamendid, millele ehitada surematu isiksus, kes peab ületama ruumi, võitma aja ning saavutama jumalikku täiuslikkust ja lõpetanu ettenähtud teenistust tähendava igavese elutee.
100:2.7 (1096.4) Jeesus kirjeldas Jumalat tundva sureliku sügavat kindlustunnet, kui ta ütles: „Mis loeb Jumalat tundvale, taevariiki uskuvale inimesele, kui kõik maine variseb kokku?” Ajutised tagatised on haavatavad, vaimsed tagatised aga vankumatud. Kui inimlike õnnetuste, isekuse, julmuse, vihkamise, õeluse ja kadeduse tõusulained pekslevad ümber sureliku hinge, võite olla kindel, et on olemas sisemine bastion, vaimu tsitadell, mida on täiesti võimatu vallutada; see kehtib vähemasti kõigi nende inimolendite puhul, kes on usaldanud oma hinge nende sisimas elava igavese Jumala vaimu hoolde.
100:2.8 (1096.5) Kui ollakse vaimselt nii kaugele jõudnud, kas järkjärgulise arengu või äkilise kriisi tulemusena, toimub isiksuse ümberorienteerumine ja kujuneb välja uus väärtuste tase. Need vaimust kantud indiviidid saavad eluks uue motivatsiooni, nii et võivad rahulikult pealt vaadata, kuidas nende auahneimad püüdlused kokku varisevad ja innukaimad lootused purunevad, teades kindlalt, et sellised katastroofid on vaid eksitavad kataklüsmid, mis purustavad ajalikke looduid, enne kui panevad püsti universumi uue ja ülevama tasandi üllamad ja kestvamad reaalsused.
100:3.1 (1096.6) Religioon ei ole viis staatilise ja õndsa meelerahu saavutamiseks, vaid see on aje hinge haaramiseks dünaamilisse teenimisse. See on kogu inimese individuaalsuse värbamine Jumala armastamise ja inimeste teenimise ustavasse teenistusse. Religioon tasub kogu kõrgeima sihi saavutamiseks vajaliku hinna, igavese hinna. Religioosses ustavuses on mingit püha täiust, mis on ülevalt õilis. Ja need ustavustunded on sotsiaalselt tõhusad ja vaimselt edendavad.
100:3.2 (1096.7) Uskliku jaoks saab sõna „Jumal” sümboliks, mis tähendab lähenemist ülimale reaalsusele ja jumaliku väärtuse äratundmist. See, mis inimesele meeldib või ei meeldi, ei määra, mis on hea ja mis kuri; kõlbelised väärtused ei tulene soovide täitumisest ega emotsionaalsest pettumusest.
100:3.3 (1096.8) Väärtuste üle mõtiskledes peate eristama seda, mis on väärtus, sellest, mis omab väärtust. Te peate teadvustama, milline suhe valitseb nauditavate tegevuste ja nende tähendusrikka integreerumise ning rikastava teostumise vahel inimkogemuse järjest kõrgematel tasanditel.
100:3.4 (1097.1) Tähendus on miski, mille kogemus lisab väärtusele: see on teadlikkus kõrgelt hinnatavatest väärtustest. Eraklik ja puhtisekas rõõm võib kaasa tuua lausa tähenduste madaldumise, suhtelise kurja piirile jääva tähenduseta nautimise. Väärtused on kogemuslikud, kui realiteedid on tähendusrikkad ja vaimselt omavahel seostatud, kui meel on need suhted ära tundnud ja oskab neid hinnata.
100:3.5 (1097.2) Väärtused ei saa kunagi olla staatilised, sest reaalsus tähendab muutumist, kasvu. Muutumine ilma kasvuta, ilma tähenduse avardumise ja väärtuse ülenemiseta on väärtusetu — see on potentsiaalne kuri. Mida parem on kosmiline kohanemisvõime, seda enam on igal kogemusel tähendust. Väärtused ei ole kontseptuaalsed enesepetted; need on reaalsed, kuid sõltuvad alati suhete olemasolust. Väärtused on alati nii tegelikud kui ka potentsiaalsed — mitte see, mis on olnud, vaid see, mis on ja mis tuleb.
100:3.6 (1097.3) Tegeliku ja potentsiaalse ühendamine võrdub kasvuga, väärtuste kogemusliku teostumisega. Ent kasv pole vaid progress. Progressil on alati tähendus, kuid kasvuta on see suhteliselt väärtusetu. Inimelu kõrgeim väärtus seisneb väärtuste kasvus, tähenduste arenemises ja nende mõlema kogemuse omavahelise kosmilise seose tekkimises. Selline kogemus on võrdväärne jumalateadvusega. Selline surelik ei ole küll üleloomulik, kuid saab tõeliselt üleinimlikuks — kujuneb välja surematu hing.
100:3.7 (1097.4) Inimene ei saa kasvu esile kutsuda, kuid võib luua selleks soodsad tingimused. Kasv on alati teadvustamata, olgu see siis füüsiline, intellektuaalne või vaimne. Seega kasvab ka armastus; seda ei saa luua, tekitada ega hankida, see peab kasvama. Evolutsioon on kosmiline kasvamisviis. Sotsiaalset kasvu ei saa kindlustada seadusandlusega ega kõlbelist kasvu saavutada täiusliku valitsemisega. Inimene võib valmistada masina, kuid selle tõeline väärtus peab tulenema inimkultuurist ja isiklikust võimest seda hinnata. Inimene saab kasvule kaasa aidata vaid kõigi oma isiksuse jõudude mobiliseerimisega — elava usuga.
100:4.1 (1097.5) Usuline elu on pühendunud elu ja pühendunud elu on loov elu, originaalne ning spontaanne. Uued religioossed arusaamad tekivad vastuoludest, mis annavad põhjust uute ja paremate harjumuspäraste reaktsioonide eelistamiseks vanematele ja vähemarenenud reageerimismudelitele. Uued tähendused kerkivad esile vaid vastuoludest ja vastuolu püsib üksnes siis, kui keeldutakse omaks võtmast kõrgemates tähendustes peituvaid ülemaid väärtusi.
100:4.2 (1097.6) Usulised kimbatused on vältimatud, ei saa olla kasvu ilma psüühilise konflikti ja vaimse ärevuseta. Filosoofilise elunormi korrastamine tekitab meele filosoofilistes sfäärides üsna suurt segadust. Ustavus suurele, heale, tõesele ja üllale toob kaasa ka võitlused. Pingutusega käib kaasas vaimse visiooni selginemine ja kosmilise taipamise paranemine. Ja inimintellekt protesteerib selle vastu, et teda võõrutatakse elatumast ajaliku eksistentsi mittevaimsetest energiatest. Loid loomameel mässab pingutuste vastu, mida nõuab maadlemine kosmiliste probleemide lahendamisega.
100:4.3 (1097.7) Usuelu suur probleem seisneb aga ülesandes ühendada isiksuse hingejõud armastuse ülemvõimu abil. Füüsiliste, meele- ja vaimusüsteemide ühtlustamisest tekivad tervis, tõhus meeletegevus ja õnn. Inimene saab tervisest ja tervest mõistusest üsna hästi aru, kuid õnne on ta tegelikult väga vähe mõistnud. Ülim õnn on lahutamatult seotud vaimse progressiga. Vaimne kasv annab kestva rõõmu ja rahu, mis on igasugusest arusaamisest kõrgemal.
100:4.4 (1098.1) Füüsilises elus kõnelevad meeled ise asjade olemasolust; meel avastab tähenduste olemasolu, ent vaimne kogemus toob välja inimesele elu tõelised väärtused. Neile inimelu kõrgetele tasanditele jõutakse ülima jumalaarmastuse ja isetu ligimesearmastuse kaudu. Kui te armastate oma kaasinimesi, siis olete ilmselt avastanud nende väärtused. Jeesus armastas inimesi nii väga sellepärast, et hindas neid sedavõrd kõrgelt. Oma kaaslaste väärtused võite avastada kõige paremini sel teel, et teete kindlaks nende motivatsiooni. Kui keegi teid ärritab, tekitab teis pahameelt, peaksite püüdma osavõtlikult välja selgitada tema seisukoha, tema nii ebameeldiva käitumise põhjused. Kui te saate kord oma naabrist aru, siis muutute sallivaks ning see sallivus kujuneb sõpruseks ja küpseb armastuseks.
100:4.5 (1098.2) Kujutlege üht oma ürgset esivanemat koopaelu aegadel — lühikest, inetut, räpast urisevat kohmardit, kes seisab jalad harkis, nui üles tõstetud, õhkab vihkamist ja vaenulikkust ning põrnitseb raevukalt otse enda ette. Selline pilt ei kujuta küll inimese jumalikku väärikust. Ent lubage meil seda pilti laiendada. Selle raevunud inimese ees on kössi tõmbunud hüppevalmis mõõkhambuline tiiger. Tema seljataga on naine ja kaks last. Te saate kohe aru, et sellel pildil on kujutatud inimsoo nii paljude heade ja üllaste omaduste algeid, ometi on mõlemal pildil sama mees. Teisel pildil on teile abiks vaid laiem vaatenurk. Te näete sellel arengulise sureliku motivatsiooni. Tema hoiak muutub kiiduväärseks, sest te saate temast aru. Kui te vaid aimaksite oma kaaslaste motiive, mõistaksite neid palju paremini. Kui te vaid tunneksite oma kaaslasi, hakkaksite neid lõpuks armastama.
100:4.6 (1098.3) Te ei saa oma kaaslasi tõeliselt armastada üksnes tahte abil. Armastus sünnib vaid siis, kui saate oma naabri motiividest ja tunnetest täielikult aru. Tähtis pole mitte niivõrd täna kõiki inimesi armastada, kuivõrd õppida iga päev veel üht inimolendit armastama. Kui te hakkate iga päev või iga nädal veel ühest kaasinimesest aru saama ning kui see on teie võimete piir, siis muudate te kindlasti oma isiksust sotsiaalsemaks ja tõeliselt vaimsemaks. Armastus nakkab ja kui inimlik andumus on arukas ja tark, on armastus vihkamisest haaravam. Ent tõeliselt nakkav on vaid ehtne ja isetu armastus. Kui iga surelik võiks saada tugeva kiindumuse objektiks, täidaks see healoomuline viirus inimkonna tundeküllast emotsioonidevoogu peagi sel määral, et armastus hõlmaks kogu tsivilisatsiooni ja see tähendaks inimestevahelise vendluse teostumist.
100:5.1 (1098.4) Maailm on täis eksinud hingi, mitte teoloogilises mõttes eksinuid, vaid suuna kaotanuid, kes ekslevad segadusseaetuina selle nurjunud filosoofilise ajajärgu ismide ja kultuste seas. Liiga vähesed on õppinud asendama religioosset autoriteeti elufilosoofiaga. (Ühiskonnastatud usundi sümboleid ei tohi kasvu kanalitena põlata, kuigi jõesäng ei ole veel jõgi.)
100:5.2 (1098.5) Usuline kasv kulgeb konflikti kaudu paigalseisust kooskõlastatuseni, ebakindlusest kõhklematu usuni, kosmilise teadlikkuse vallas valitsevast segadusest isiksuse ühtlustumiseni, ajalikest eesmärkidest igavesteni, hirmu kütkeist jumaliku poja seisuse vabaduseni.
100:5.3 (1099.1) Tuleb aru saada, et ustavus kõrgeimatele ideaalidele — psüühiline, emotsionaalne ja vaimne teadlikkus jumalateadvusest — võib olla loomuliku ja järkjärgulise kasvu tulemus või omandatud mingites elu pöördepunktides, näiteks kriisiolukorras. Apostel Paulus tegi just niisuguse äkilise ja muljetavaldava uskupöördumise läbi tol sündmusrikkal päeval Damaskuse teel. Gautama Siddharta koges sama sel ööl, mil istus üksi ja püüdis lõpliku tõe saladusse tungida. Paljudel teistelgi on olnud samasuguseid kogemusi, kuna hulk tõelisi usklikke on vaimselt edasi liikunud ka ilma äkilise uskupöördumiseta.
100:5.4 (1099.2) Enamik niinimetatud religioossete pöördumistega seotud muljetavaldavatest ilmingutest on puhtpsühholoogilise iseloomuga, kuid aeg-ajalt esineb ka vaimse päritoluga kogemusi. Kui vaimne valmisolek on hingelise ülespoole sirutumise kõigil tasanditel täiesti kõikehõlmav, kui inimese motivatsioon ustavuseks jumalikule ideele on laitmatu, ulatab sisimas elav vaim väga sageli äkki käe, et ühituda uskliku sureliku üliteadvusliku meele koondatud ja pühitsetud eesmärgiga. Ja just niisugustes kogemustes, kus intellektuaalsed ja vaimsed ilmingud ühinevad, seisnebki uskupöördumine, mida põhjustavad lisaks puhtpsühholoogilisele mõjule märksa kõrgemad tegurid.
100:5.5 (1099.3) Ent ainuüksi tundeliigutus on petlik uskupöördumine, lisaks tunnetele tuleb omada ka usku. Sedavõrd kui see psüühiline valmisolek on osaline ja motivatsioon inimlikuks ustavuseks puudulik, on uskupöördumise kogemuses segunenud intellektuaalne, emotsionaalne ja vaimne reaalsus.
100:5.6 (1099.4) Kui teoreetilist alateadlikku meelt kaldutakse pidama muidu ühtses intellektuaalses elus otstarbekaks tööhüpoteesiks, siis tuleks järjekindluse huvides eeldada ka sellele vastava tõusva mõttetegevuse üliteadvusliku tasandi olemasolu, vahetult sisimas elava vaimse olemusvormiga, Mõttekohandajaga, kontaktis olevat tsooni. Kõigis neis psüühilistes spekulatsioonides peitub suur oht, et nägemusi ja muid niinimetatud müstilisi kogemusi, samuti erakordseid unenägusid, võidakse pidada inimmeelele saadetud jumalikeks sõnumiteks. Jumalikud olendid pole varasematel aegadel end teatavatele Jumalat tundvatele isikutele ilmutanud mitte nende müstiliste transiseisundite või haiglaste nägemuste tõttu, vaid vaatamata kõigile neile nähtustele.
100:5.7 (1099.5) Parem oleks läheneda morontiatsoonides toimuvatele võimalikele kontaktidele Mõttekohandajaga elava usu ja siira palveldamise, kõigest südamest tuleva isetu palve kaudu, taotlemata uskupöördumist. Liigagi paljusid inimmeele alateadvuse tasanditelt ülespoole kerkivaid mälestusi on ekslikult peetud jumalikeks ilmutusteks ja vaimu juhatusteks.
100:5.8 (1099.6) Harjumuseks kujunevate religioossete unistustega kaasneb suur oht, et müstitsismist võib saada reaalsuse vältimise viis, ehkki vahel on see aidanud ehtsat vaimset osadust saavutada. Lühiajalised tagasitõmbumised kiirest elukeerisest ei tarvitse olla tõsiselt ohtlikud, kuid isiksuse pikemaajaline eraldatus on väga ebasoovitatav. Mitte mingil juhul ei peaks usukogemuse pähe harrastama transitaolist nägemuste nägemisega seotud teadvuse seisundit.
100:5.9 (1099.7) Müstilisele seisundile on iseloomulikud teadvuse hajumine ja fokaalse tähelepanu eredad saarekesed suhteliselt passiivse intellekti tingimustes. Kõik see laseb teadvusel kalduda pigem alateadvuse kui üliteadvuse, vaimse kontakti ala suunas. Paljud müstikud on viinud oma teadvuse kahenemise ebaloomulike ilmutuste tasemeni.
100:5.10 (1100.1) Märksa tervislikuma suhtumise vaimsesse meditatsiooni võib leida mõtisklevast palveldamisest ja tänupalvest. Nende niinimetatud müstiliste kogemustega ei tohiks ära segada otsest osadust oma Mõttekohandajaga, mida tuli ette Jeesuse lihaliku elu hilisematel aastatel. Müstilise osaduse tekkimisele kaasa aitavad tegurid näitavad niisuguste psüühiliste seisundite ohtlikkust. Müstilist seisundit soodustavad näiteks füüsiline väsimus, paastumine, teadvuse kahenemine, sügavad esteetilised kogemused, eredad seksuaalsed impulsid, hirm, ärevus, raev ja meeletu tants. Suur osa sellise eeltöö tulemusel esilekerkivast materjalist pärineb meele alateadvusest.
100:5.11 (1100.2) Ükskõik kui soodsad ka poleks olnud tingimused müstiliste nähtuste ilmnemiseks, tuleb selgelt aru saada, et Jeesus Naatsaretist ei kasutanud osaduseks Paradiisi Isaga kunagi niisuguseid meetodeid. Jeesusel ei esinenud alateadvuslikke meelepetteid ega üliteadvuslikke illusioone.
100:6.1 (1100.3) Arengulised ja ilmutuslikud religioonid võivad meetoditelt tunduvalt erineda, kuid motiividelt on nad väga sarnased. Religioon ei ole spetsiifiline elufunktsioon, see on pigem eluviis. Tõeline religioon on kõigest südamest pühendumine mingile reaalsusele, millel on uskliku arvates nii tema enda kui ka kogu inimkonna jaoks kõrgeim väärtus. Kõigi religioonide iseloomulikud jooned on kõhklematu ustavus ja jäägitu pühendumine kõrgeimatele väärtustele. Selline religioosne pühendumine kõrgeimatele väärtustele ilmneb uskmatuks peetud ema suhtumises oma lapsesse ja mitteusklike tulihingelises ustavuses omaksvõetud üritusele.
100:6.2 (1100.4) Kõrgeim väärtus, mida usklik tunnustab, võib olla alaväärtuslik või isegi väär, kuid see on sellest hoolimata religioosne. Usk on just nii ehe, kui eheda vaimse väärtusega on tegelikult see kõrgeimaks peetav kosmiline reaalsus.
100:6.3 (1100.5) Inimese reageeringuid religioossele ajele iseloomustab üllus ja väärikus. Siiras usklik teab, et ta on universumi kodanik ja astub kontakti üleinimliku väe allikatega. Kindel teadmine, et ta kuulub Jumala poegade kõrgesse ja suursugusesse vennaskonda, erutab teda ja annab talle energiat. Iseenese väärtuse tunnetamisele on lisandunud stiimul otsida universumi kõrgeimaid eesmärke — ülimaid sihte.
100:6.4 (1100.6) Mina on alistunud kõikehõlmava motivatsiooni põnevale tungile, mis sunnib peale kõrgema enesedistsipliini, vähendab emotsionaalseid konflikte ja teeb sureliku elu tõeliselt elamisväärseks. Valulik inimliku piiratuse tunnistamine muutub loomulikuks teadmiseks surelike puudustest, millele lisandub moraalne kindlameelsus ja vaimne püüdlemine universumi ja superuniversumi kõrgeimate sihtide poole. Ning sellele jõulisele püüdlemisele surelikke ületavate ideaalide poole on alati iseloomulik üha kasvav kannatlikkus, leebus, meelekindlus ja sallivus.
100:6.5 (1100.7) Ent tõeline religioon on elav armastus, teiste teenimisele pühendatud elu. Uskliku eraldumine paljust puhtajalikust ja tühisest ei vii kunagi sotsiaalse eraldatuseni ega tohiks hävitada huumorimeelt. Ehe usk ei võta inimeksistentsilt midagi ära, kuid lisab elule uusi tähendusi; see tekitab uut tüüpi entusiasmi, innukust ja julgust. See võib tekitada isegi ristisõdija vaimu, mis on enam kui ohtlik, kui seda ei ohjelda vaimne taipamine ja ustav pühendumine inimlikust lojaalsustundest johtuvatele igapäevastele ühiskondlikele kohustustele.
100:6.6 (1101.1) Religioosse elu üks hämmastavaid iseloomulikke tunnuseid on see dünaamiline ja ülev rahu, mis ületab inimlikku arusaamist, see kosmiline tasakaalukus, mis annab tunnistust igasuguse kahtluse ja rahutuse puudumisest. Niisugused vaimse stabiilsuse tasandid jäävad pettumustest puutumata. Sellised usklikud on nagu apostel Paulus, kes ütles: „Ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega vürstid, ei käesolev ega tulev, ei vägevad, ei kõrgus ega sügavus ega miski muu või meid lahutada Jumala armastusest.”
100:6.7 (1101.2) Ülima reaalsust mõistnud ja Viimase sihi poole püüdleva uskliku teadvuses lisandub võidutsevale õndsuse tunnetamisele turvatunne.
100:6.8 (1101.3) Isegi arenguline religioon on kõike seda oma ustavuses ja suursugususes, sest tegemist on eheda kogemusega. Ent ilmutuslik religioon on nii ehe kui ka täiuslik. Avardunud vaimse nägemisvõimega kaasnevad uued ustavussuhted loovad uusi armastuse ja pühendumise, teenimise ja vennalikkuse tasandeid ning kogu see laiem ühiskondlik silmaring avardab teadlikkust Jumala isadusest ja inimestevahelisest vendlusest.
100:6.9 (1101.4) Arengulise ja ilmutatud religiooni iseloomulik erinevus seisneb jumaliku tarkuse uues kvaliteedis, mis lisandub puhtkogemuslikule inimtarkusele. Ent just inimlikes religioonides peituv ja nendega kaasnev tarkus arendab välja võime võtta hiljem vastu üha suuremaid jumaliku tarkuse ja kosmilise taipamise annetusi.
100:7.1 (1101.5) Kuigi keskmine Urantia surelik ei saa loota, et saavutab nii täiusliku iseloomu, nagu omandas Jeesus Naatsaretlane oma lihaliku elu ajal, on igal surelikul usklikul täiesti võimalik arendada Jeesuse isiksuse täiusliku eeskuju järgi välja tugev ja ühtne isiksus. Meistri isiksuse puhul polnud ainulaadne mitte niivõrd tema täiuslikkus, kui just sümmeetria, selle suurepärane ja tasakaalustatud ühtlus. Jeesust iseloomustas kõige paremini inimene, kes osutas süüdistajate ees seisvale Meistrile ja ütles: „Ennäe inimest!”
100:7.2 (1101.6) Jeesuse püsiv headus puudutas inimeste südameid, kuid tema iseloomukindlus hämmastas poolehoidjaid. Ta oli tõeliselt siiras, temas polnud midagi silmakirjalikku. Ta ei võtnud kunagi poose, vaid oli alati nii värskendavalt ehe. Ta ei langenud kunagi teeskluseni ega alandanud ennast pettustega. Ta elas sama tõe järgi, mida õpetas. Ta oligi tõde. Ta oli sunnitud oma põlvkonnale päästvat tõde kuulutama, kuigi see siirus valmistas talle vahel valu. Ta oli igasugusele tõele kõhklematult ustav.
100:7.3 (1101.7) Ent Meister oli nii mõistlik, nii suhtlemisaldis. Kogu tema hoolekandetöö oli nii praktiline ja kõigile tema plaanidele oli iseloomulik nii pühitsetud terve mõistus. Ta oli nii vaba igasugustest veidratest, ebakindlatest ja ekstsentrilistest kalduvustest. Ta polnud kunagi kapriisne, tujukas ega hüsteeriline. Kogu tema õpetamistegevuses ja kõiges muus, mida ta tegi, olid alati ühendatud erakordne viisakus ja suurepärane taktitunne.
100:7.4 (1102.1) Inimese Poeg oli alati tasakaalustatud isiksus. Isegi tema vaenlased pidasid temast igati lugu, nad lausa kartsid tema läheduses olla. Jeesus oli kartmatu. Ta oli täis jumalikku entusiasmi, kuid ei muutunud kunagi fanaatiliseks. Ta oli emotsionaalselt aktiivne, kuid mitte kunagi kergemeelne. Tal oli kujutlusvõimet, kuid ta jäi alati praktiliseks. Ta astus reaalsele elule avalalt vastu, kuid polnud kunagi igav ega proosaline. Ta oli julge, kuid mitte kunagi järelemõtlematu; ettevaatlik, kuid mitte kunagi arg. Ta oli osavõtlik, kuid mitte sentimentaalne; ainulaadne, kuid mitte ekstsentriline. Ta oli vaga, kuid mitte vagatsev. Ja ta oli nii tasakaalukas sellepärast, et ta oli nii täiuslikult ühtne.
100:7.5 (1102.2) Jeesuse omapära ei saanud varju jääda. Teda ei sidunud traditsioonid ega hoidnud tagasi kitsarinnalise konventsionaalsuse orjus. Ta kõneles kõhklematu enesekindlusega ja õpetas jäägitu autoriteediga. Ent tema omapära ei takistanud teda märkamast tõepärle ka kaasaegsete ja eelkäijate õpetustes. Kõige omapärasem tema õpetustes oli armastuse ja halastuse rõhutamine hirmu ja ohverdamise asemel.
100:7.6 (1102.3) Jeesusel oli väga lai silmaring. Ta manitses oma poolehoidjaid jutlustama evangeeliumi kõigile rahvastele. Ta oli vaba igasugusest kitsarinnalisusest. Tema osavõtlik süda oli avatud kogu inimkonnale, isegi universumile. Tema kutse oli alati: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis laske tal seda teha.”
100:7.7 (1102.4) See oli tõsi, mida Jeesuse kohta öeldi: „Ta lootis Jumala peale.” Inimesena inimeste seas usaldas ta ülevaimal kombel Taevaisa. Ta usaldas oma Isa nagu väike laps usaldab oma maist vanemat. Tema usk oli täiuslik, kuid mitte kunagi ülearu enesekindel. Kuigi loodus võis tunduda inimese maise heaolu suhtes julm või ükskõikne, ei vankunud Jeesuse usk kunagi. Pettumused ei tabanud teda ja ta ei hoolinud tagakiusamisest. Näiline ebaõnn teda ei puudutanud.
100:7.8 (1102.5) Ta armastas inimesi nagu oma vendi, tunnetades samal ajal, kui erinevad nad olid nii loomupäraste annete kui ka omandatud omaduste poolest. „Ta käis mööda maad ja tegi head.”
100:7.9 (1102.6) Jeesus oli ebatavaliselt rõõmsameelne inimene, kuid ta polnud pime ega ohjeldamatu optimist. Tema manitses pidevalt: „Olge rõõmsad.” Ta suutis oma enesekindla hoiaku säilitada tänu kõikumatule usaldusele Jumala vastu ja vankumatule usule inimesse. Ta oli alati liigutavalt hoolitsev kõigi inimeste suhtes, sest ta armastas neid ja uskus neisse. Kuid ta jäi siiski alati truuks oma veendumustele ja kindlalt pühendunuks Isa tahte täitmisele.
100:7.10 (1102.7) Õpetaja oli alati suuremeelne. Ta ei väsinud kunagi kordamast: „Õndsam on anda kui saada.” Ta ütles: „Kingiks olete saanud, kingiks ka andke.” Ent kogu selle piiritu helduse juures ei olnud ta kunagi raiskav ega pillav. Ta õpetas, et päästetakse need, kes usuvad. „Sest igaüks, kes palub, peab saama.”
100:7.11 (1102.8) Ta oli aval, kuid alati lahke. Ta ütles: „Kui see nii ei oleks, kas ma oleksin siis teile seda öelnud.” Ta oli siiras ja alati sõbralik. Ta oli avameelne oma armastuses patuse ja vihas patu vastu. Ent kogu selle hämmastava avameelsuse juures oli ta eksimatult õiglane.
100:7.12 (1102.9) Jeesus oli alati rõõmsameelne, kuigi jõi mõnikord sügavalt inimliku kurbuse karikast. Ta astus eksistentsi tõsiasjadele alati kartmatult vastu, kuid oli täis entusiasmi taevariigi evangeeliumi suhtes. Ent ta ohjeldas oma entusiasmi, see ei võtnud kunagi tema üle võimust. Ta oli avameelselt pühendunud „Isa üritusele”. Selle jumaliku entusiasmi tõttu pidasid tema mittevaimsed vennad teda meeletuks, kuid seda kõike pealtvaadanud universum kiitis teda kui terve mõistuse ja vaimse elu kõrgetele normidele ülima sureliku pühendumise eeskuju. Tema ohjeldatud entusiasm oli nakkav, tema kaaslased olid sunnitud tema jumalikku optimismi jagama.
100:7.13 (1103.1) See mees Galileast ei olnud kurvastaja, ta oli rõõmsameelne hing. Ta ütles alati: „Olge rõõmsad ja lõbutsege.” Ent kui kohusetunne seda nõudis, oli ta valmis astuma julgelt läbi „surmavarju oru”. Ta oli rõõmus, kuid samal ajal tagasihoidlik.
100:7.14 (1103.2) Tema julgus oli võrreldav vaid tema kannatlikkusega. Kui teda sunniti enneaegselt tegutsema, vastas ta ainult: „Minu aeg ei ole veel tulnud.” Ta ei kiirustanud kunagi, tema meelerahu oli ülev. Ent pahe tekitas temas sageli nördimust ja patt sallimatust. Tihti tundis ta sundust astuda jõuliselt vastu millelegi, mis oli ohtlik tema maapealsetele lastele. Ent tema pahameel patu üle ei pannud teda kunagi vihastama patuse peale.
100:7.15 (1103.3) Jeesus oli võrratult julge, kuid ta polnud kunagi hulljulge. Tema juhtlause oli: „Ärge kartke.” Tema vaprus oli ülev ja julgus sageli kangelaslik. Ent see julgus oli seotud ettevaatlikkusega ja seda juhtis mõistus. See oli usust sündinud julgus, mitte pimedast enesekindlusest tulenev hulljulgus. Ta oli tõeliselt vapper, kuid mitte kunagi jultunud.
100:7.16 (1103.4) Meister oli harda austuse eeskuju. Juba nooruses alustas ta oma palvet: „Meie Isa, kes sa oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi.” Ta suhtus lugupidavalt isegi oma kaasinimeste vääratesse palveldamistavadesse. Ent see ei takistanud teda ründamast usutraditsioone ega inimeste ekslikke uskumusi. Ta austas hardalt tõelist pühadust, kuid võis õigusega oma kaaslaste poole pöörduda, öeldes: „Kes teie seast võib mind patus süüdistada?”
100:7.17 (1103.5) Jeesus oli suur, sest ta oli hea, kuid ta suhtles vennalikult ka väikeste lastega. Oma isiklikus elus oli ta leebe ja vähenõudlik, ent siiski täiustunud universumiinimene. Tema kaaslased kutsusid teda palumatagi Meistriks.
100:7.18 (1103.6) Jeesus oli täiuslikult ühtne inimisiksus. Ja nagu Galileas, nii ka täna jätkab ta sure-like kogemuste ühitamist ning inimlike püüdluste koordineerimist. Ta ühtlustab elu, õilistab iseloomu ja lihtsustab kogemusi. Ta siseneb inimmeelde, et seda ülendada, muundada ja kirgastada. Sõna-sõnalt on õige väide: „Kui kelleski on Jeesus Kristus, siis on ta uus loodu; vana on kadumas, vaata, uus on tekkimas.”
100:7.19 (1103.7) [Esitanud Nebadoni Melkisedek.]
Urantia raamat
101. Kiri
101:0.1 (1104.1) RELIGIOON kui inimkogemus ulatub areneva ürginimese primitiivsest hirmuorjusest nende tsiviliseeritud surelike üleva ja suursuguse usuvabaduseni, kes on täiesti teadlikud enda kui Jumala poja igavesest seisusest.
101:0.2 (1104.2) Religioon on edeneva sotsiaalse evolutsiooni arenenud eetika ja kõlbluse esiisa. Ent religioon ei ole iseenesest vaid kõlblusliikumine, ehkki usundi väliseid ja ühiskondlikke avaldumisi mõjutab tugevalt inimühiskonna eetiline ja kõlbeline jõud. Religioon on alati inimese arengulisele olemusele innustuseks, kuid pole selle evolutsiooni saladus.
101:0.3 (1104.3) Religioon, isiksuse veendumus-usk, võib alati võidutseda mitteuskuvast ainelisest meelest sündinud meeleheite pealiskaudselt vastuolulise loogika üle. On tõesti olemas tõeline ja ehe sisehääl, see „tõeline valgus, mis valgustab igat inimest, kes tuleb maailma”. See vaimne juhatus erineb inimese südametunnistuse eetilisest ajendusest. Religioosne kindlustunne on midagi enamat kui paatoslik tunne. Usundist tulenev kindlustunne ületab meelemõistuse, isegi filosoofia loogika. Religioon ongi usk, usaldus ja kindlustunne.
101:1.1 (1104.4) Tõeline religioon ei ole filosoofiliste uskumuste süsteem, mida saaks läbi arutada ja kinnitada loomulike tõenditega, ent see pole ka fantastiline ja müstiline kirjeldamatute ekstaatiliste tunnete kogemine, mida võivad nautida vaid romantilised müstitsismile pühendunud. Religioon ei ole mõistuse saadus, kuid seestpoolt vaadelduna on see täiesti arukas. Religioon ei ole tuletatud inimliku filosoofia loogikast, kuid on sureliku inimese kogemusena täiesti loogiline. Religioon on jumalikkuse kogemine areneva kõlbelise olendi teadvuses; see esindab igavese reaalsuse tõelist kogemust ajas, vaimse rahulolu leidmist, viibides veel lihalikus kujus.
101:1.2 (1104.5) Mõttekohandajal pole eneseväljenduseks eriomast mehhanismi, pole müstilist religioosset võimet usulisi tundeid vastu võtta ega väljendada. Need kogemused tekivad sureliku meele loomulikult korraldatud mehhanismi kaudu. See on üks põhjus, miks Kohandajal on raske otseselt suhelda ainelise meelega, milles ta alaliselt elab.
101:1.3 (1104.6) Jumalik vaim astub sureliku inimesega kontakti mitte tunnete või emotsioonide kaudu, vaid kõrgeima ja vaimsustunuima mõtte vallas. Just teie mõtted, mitte tunded juhivad teid Jumala poole. Jumalikku olemust võidakse tajuda vaid meele silmadega. Ent tõeliselt näeb Jumalat ja kuuleb oma sisimas elavat Kohandajat vaid puhas meel. „Ilma pühaduseta ei saa ükski Issandat näha.” Niisugust sisemist ja vaimset osadust nimetatakse vaimseks taipamiseks. Sellised religioossed kogemused tulenevad Kohandaja ja Tõe Vaimu ühisest tegevusest inimmeelele jäetud muljest, kui need toimivad arenevate Jumala poegade ideede, ideaalide, taipamiste ja vaimupüüdluste seas ja neile suunatuna.
101:1.4 (1105.1) Religioon elab ja õitseb seega mitte nägemise ja tunde, vaid pigem usu ja taipamise kaudu. See ei seisne uute faktide avastamises ega ainulaadse kogemuse leidmises, vaid pigem inimkonnale juba tuntud faktide uute ja vaimsete tähenduste avastamises. Kõrgeim religioosne kogemus ei sõltu varasematest uskumustest, traditsioonidest ega autoriteedist, samuti ei tulene religioon ülevatest tunnetest ega puhtmüstilistest emotsioonidest. See on pigem sügav ja tegelik vaimse osaduse kogemine inimmeeles peituvate vaimumõjudega ning kuna see kogemus on psühholoogiliselt määratletav, siis on see üksnes reaalse Jumalasse uskumise kogemine puhtisikliku tõelise kogemusena.
101:1.5 (1105.2) Religioon ei ole küll ainelise kosmoloogia ratsionalistlike arutluste tulemus, kuid on vaatamata sellele loodud täiesti ratsionaalse kaemuse poolt, mis tekib inimese meeles. Religioon ei sünni müstilistest meditatsioonidest ega üksildastest mõtisklustest, ehkki on ikka rohkem või vähem müstiline ja puhtintellektuaalse arutluse ja filosoofilise loogika seisukohalt alati määratlematu ja seletamatu. Tõelise religiooni idud tekivad kõlbelise eneseteadvuse vallas ja need ilmnevad inimese vaimse taipamise kasvades, selles inimisiksuse omaduses, mis tekib tänu Jumalat ilmutava Mõttekohandaja kohalolekule Jumalat ihkavas surelikus meeles.
101:1.6 (1105.3) Usk ühendab moraalse taipamise väärtuste täpse äratundmisega ja varemeksisteerinud arenev kohusetunne on tõelise religiooni eelkäija. Usukogemus annab lõppkokkuvõttes teatava teadlikkuse Jumalast ja kõhklematu kindlustunde uskuva isiksuse ellujäämise suhtes.
101:1.7 (1105.4) Seega võib näha, et religioossed igatsused ja vaimsed tungid ei tekita inimeses mitte ainult soovi uskuda Jumalasse, vaid on oma olemuselt ja jõult pigem sellised, et inimeses tekib sügav veendumus vajaduses Jumalasse uskuda. Areneva kohusetunde ja oma kohustuste tunnetamine pärast ilmutuslikku valgustumist jätab inimese kõlbelisele olemusele nii sügava jälje, et ta jõuab lõpuks sellisesse vaimuseisundisse ja hingehoiakusse, kus ta järeldab, et tal pole õigust Jumalasse mitte uskuda. Nende valgustatud ja distsiplineeritud inimeste kõrgem filosoofiaülene tarkus õpetab neile lõpuks, et kahtlemine Jumalas või tema headuse mitteusaldamine tähendaks truudusetust kõige tõelisema ja sügavama suhtes inimmeeles ja hinges — jumaliku Kohandaja suhtes.
101:2.1 (1105.5) Religiooni tõelisus seisneb mõistlike tavaliste inimeste usukogemuses, ja üksnes selles. Religiooni saab üldse vaid selles mõttes teaduslikuks või isegi psühholoogiliseks pidada. Ilmutuse ilmutuslikkust tõendab seesama inimkogemus: asjaolu, et ilmutus sünteesib näiliselt lahknevad loodusteadused ja teoloogia järjekindlaks ja loogiliseks universumifilosoofiaks, teaduse ja religiooni kooskõlastatud ning katkematuks seletuseks, luues selliselt meele harmoonia ja hinge rahulolu, mis vastab inimkogemuses neile sureliku meele küsimustele, mis ihkavad teada, kuidas Lõpmatu oma tahet ja kavasid aine, meele ja vaimu kaudu teostab.
101:2.2 (1106.1) Arutlus on teaduse meetod, usk on religiooni meetod, filosoofia püüab kasutada meetodina loogikat. Ilmutus kompenseerib morontia-vaatepunkti puudumise, andes meetodi, kuidas meele abil saavutada ühtne reaalsusest arusaamine ning aine ja vaimu suhete mõistmine. Tõeline ilmutus ei muuda teadust kunagi ebaloomulikuks, religiooni mittemõistlikuks ja filosoofiat ebaloogiliseks.
101:2.3 (1106.2) Arutlus võib teaduslike uuringute toel viia looduse kaudu tagasi Algpõhjuseni, kuid on tarvis religioosset usku, et muundada teaduse Algpõhjus päästvaks Jumalaks; peale selle on vaja ilmutust, et kinnitada seda usku, seda vaimset taipamist.
101:2.4 (1106.3) On kaks peapõhjust, miks uskuda sellisesse Jumalasse, kes aitab kaasa inimese ellujäämisele:
101:2.5 (1106.4) 1. inimkogemus, isiklik kindlustunne, sisimas elava Mõttekohandaja algatatud ja mingil viisil kinnistatud lootus ja usaldus;
101:2.6 (1106.5) 2. tõeilmutus, avaldugu see kas Tõe Vaimu otsese isikliku hoolekande, jumalike Poegade maailmale annetamise või kirjasõnalise ilmutamise kaudu.
101:2.7 (1106.6) Teadus lõpetab oma põhjenduste otsimise hüpoteesiga Algpõhjusest. Religioon ei peatu oma usulennul enne, kui on kindel päästvas Jumalas. Teaduse eristav uurimisviis lubab oletada Absoluudi reaalsust ja eksistentsi. Religioon usub kindlalt isiksuse ellujäämisele kaasa aitava Jumala reaalsust. Ilmutus teeb midagi, mis metafüüsikal on täielikult ebaõnnestunud ja mida ei suuda osaliselt isegi filosoofia: kinnitab, et see teaduse Algpõhjus ja religiooni päästev Jumal on üks ja sama Jumalus.
101:2.8 (1106.7) Teadusele on tõenduseks põhjendus, religioonile usk, filosoofiale loogika, kuid ilmutust kinnitab vaid inimlik kogemus. Teadus annab teadmisi, religioon õnnelikkuse; filosoofia ühtsuse; ilmutus kinnitab selle kõikse reaalsuse kolmühtse käsitlusviisi kogemuslikku kooskõla.
101:2.9 (1106.8) Looduse üle arutlemisel võib tulla ilmsiks ainult looduse Jumal, liikumise Jumal. Loodus ilmutab vaid ainet, liikumist ja elusolekut — elu. Aine koos energiaga avaldub teatavatel tingimustel eluvormides, ent kuigi looduslik elu on selliselt suhteliselt pidev nähtus, on see isendite osas täiesti ajutine. Loodus ei anna alust loogiliselt inimisiksuse ellujäämisse uskuda. Usklik inimene, kes leiab Jumala loodusest, on juba enne leidnud sellesama isikulise Jumala omaenda hingest.
101:2.10 (1106.9) Usk ilmutab Jumalat hinges. Ilmutus, mis asendab arenevas maailmas morontiataipamist, võimaldab inimesel näha looduses sedasama Jumalat, keda usk näitab tema hinges. Seega ületab ilmutus edukalt ainelise ja vaimse, isegi loodud-olendi ja Looja, inimese ja Jumala vahelise kuristiku.
101:2.11 (1107.1) Looduse üle arutlemine viitab loogiliselt sellele, et loodust juhib mõistus, isegi sellele, et seda kontrollib elav olend, kuid mingit isikulist Jumalat see rahuldaval viisil ei ilmuta. Teisest küljest ei avalda loodus midagi, mis välistaks universumi pidamist religioosse Jumala kätetööks. Jumalat ei saa leida ainuüksi looduse kaudu, ent kui inimene on tema muul teel leidnud, on looduse uurimine universumi kõrgema ja vaimsema tõlgendamisega täielikus kooskõlas.
101:2.12 (1107.2) Ilmutus kui pöördeline nähtus on tsükliline, isikliku inimkogemusena on see pidev. Jumalikkus toimib surelikus isiksuses kui Kohandaja kink Isalt, kui Poja Tõe Vaim ja Universumi Vaimu Püha Vaim, ning need kolm surelikuülest annetust on ühendatud inimese kogemuslikus arengus Ülima hoolitsusena.
101:2.13 (1107.3) Tõeline religioon on tegelikkuse sügav mõistmine, kõlbelise teadlikkuse usuvili ja mitte mingi dogmaatilistest doktriinidest koosneva terviku pelgalt mõistuslik heakskiit. Tõeline religioon on kogemus, et „seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed”. Religioon ei tähenda teoloogilisi teese, vaid vaimset taipamist ja hingelise usalduse ülevust.
101:2.14 (1107.4) Teie sügavaim olemus — jumalik Kohandaja — loob teis õiglusejanu, teatava iha jumaliku täiuse järele. Religioon tunnetab usus selle sisemist sundi jumalikkuseni jõudmise järele; ja nii tekibki hingeline usaldus ja kindlustunne, millest saate teadlikuks kui pääsemisteest, teest, mis aitab ellu jääda isiksusel ja kõigil neil väärtustel, mida olete hakanud tõelisteks ja headeks pidama.
101:2.15 (1107.5) Usundi mõistmine ei ole kunagi sõltunud ega hakkagi sõltuma õpetatusest või targast loogikast. See seisneb vaimses taipamises ja just seepärast on mõnel maailma suurimal usuõpetajal ning isegi prohvetil olnud vahel nii vähe maailma tarkust. Religioosne usk on kättesaadav nii õpetatutele kui ka õpetamatutele.
101:2.16 (1107.6) Usund peab alati olema omaenda kriitik ja kohtunik; seda ei saa kunagi vaadelda, veel vähem mõista väljastpoolt. Teie ainsaks tagatiseks isikulise Jumala olemasolule on teie enda arusaam oma usust vaimsetesse asjadesse ja kogemustest nendega. Kõigil neil teie kaaslastel, kellel on samasuguseid kogemusi olnud, pole vaja mingeid tõendeid Jumala isikulisuse või tõelisuse kohta, kuid kõigile teistele, kes pole Jumalas nii kindlad, ei ole ükski argument kunagi piisavalt veenev.
101:2.17 (1107.7) Psühholoogia võib ju püüda uurida religioosseid reaktsioone sotsiaalsele keskkonnale kui nähtust, aga eales ei saa loota, et ta tungib religiooni tegelike ja sisimate motiivide ja mõjudeni. Vähegi arukat seletust looduse ja religioosse kogemuse sisu kohta võivad pakkuda ainult teoloogia, usuvaldkond ja ilmutuse meetod.
101:3.1 (1107.8) Religioon on nii elujõuline, et püsib ka tarkuseta. See elab vaatamata oma saastumisele ekslikest kosmoloogilistest õpetustest ja väärfilosoofiatest; see elab üle isegi metafüüsikas valitseva segaduse. Religiooni kõigi ajalooliste muutuste käigus on püsima jäänud alati see, mis on inimese arengule ja ellujäämisele vältimatult vajalik: eetiline südametunnistus ja kõlbeline teadvus.
101:3.2 (1108.1) Usk-taipamine ehk vaimne intuitsioon on anne, mis on saadud kosmiliselt meelelt koos Mõttekohandajaga, Isa kingitusega inimesele. Vaimne mõistmine, hinge tarkus, on Püha Vaimu annetus, Loova Vaimu kingitus inimesele. Vaimne filosoofia, vaimureaalsuste tarkus on Tõe Vaimu annetus, annetuvate Poegade ühine kingitus inimlastele. Nende vaimu annetuste kooskõlastumine ja lõimumine teevadki inimesest tema potentsiaalse saatuse mõttes vaimisiksuse.
101:3.3 (1108.2) See on sama vaimisiksus primitiivsel ja embrüonaalsel kujul, mis kuulub Kohandajale ja elab üle keha loomuliku surma. Sel vaimse päritoluga liit-olemusvormil, mis on ühenduses inimkogemusega, on võimalik jumalike Poegade seatud eluteel ellu jääda (Kohandaja eestkoste all) pärast meelest ja ainest koosneva ainelise mina lagunemist, kui see ainelise ja vaimse ajutine ühendus elu alalhoidva liikumise lakkamisega lõpeb.
101:3.4 (1108.3) Religioosse usu kaudu ilmutab end inimese hing ja näitab oma esilekerkiva olemuse potentsiaalset jumalikkust sel iseloomulikul viisil, millega ajendab surelikku isiksust reageerima teatavates pingutavates intellektuaalsetes ja proovilepanevates sotsiaalsetes olukordades. Ehe vaimne usk (tõeline kõlbeline teadlikkus) ilmneb selles, et see:
101:3.5 (1108.4) 1. kutsub esile eetika ja kõlbluse arengu, vaatamata loomupärastele ja ebasoodsatele loomalikele kalduvustele;
101:3.6 (1108.5) 2. tekitab ülevat usaldust, et Jumal on hea, isegi vaatamata kibedale pettumusele ja hävitavale lüüasaamisele;
101:3.7 (1108.6) 3. annab sügava julguse ja eneseusalduse, vaatamata vaenulikele loodusjõududele ja füüsilisele õnnetusele;
101:3.8 (1108.7) 4. näitab üles seletamatut tasakaalukust ja püsivat rahulikkust, vaatamata nõutukstegevatele haigustele ja isegi rasketele füüsilistele kannatustele;
101:3.9 (1108.8) 5. säilitab salapärase tasakaalukuse ja isiksuse enesevalitsemise vääritikohtlemise ja jõhkraima ebaõigluse olukorras;
101:3.10 (1108.9) 6. hoiab alal jumalikku usku lõpuks saavutatavasse võitu, vaatamata näiliselt pimeda saatuse julmustele ja loodusjõudude pealtnäha täielikule ükskõiksusele inimeste heaolu suhtes;
101:3.11 (1108.10) 7. usub kõigutamatult Jumalasse, vaatamata kõigile vastupidistele loogilistele tõestustele, ja paneb edukalt vastu igasugusele muule intellektuaalsele sofistikale;
101:3.12 (1108.11) 8. ilmutab jätkuvalt vankumatut usku hinge ellujäämisse, vaatamata väärteaduse petlikele õpetustele ja väära filosoofia veenvaina kõlavatele eksiarvamustele;
101:3.13 (1108.12) 9. elab ja võidutseb, vaatamata nüüdisaja keeruliste ja ühekülgselt arenenud tsivilisatsioonide purustavale ülekoormusele;
101:3.14 (1108.13) 10. aitab kaasa altruismi jätkuvale püsimisele, vaatamata inimeste isekusele, vastuoludele ühiskonnas, töösturite ahnusele ja poliitilistele väärarvestustele;
101:3.15 (1108.14) 11. püsib kindlalt ülevas usus universumi ühtsusesse ja jumalikku juhtimisse, vaatamata kimbatusseajavale pahele ja patule;
101:3.16 (1108.15) 12. jätkab Jumala palveldamist, vaatamata kõigele. Julgeb kuulutada: „Kui ta ka mu tapaks, teeniksin ma teda ikkagi.”
101:3.17 (1108.16) Me teame seega kolme nähtuse kaudu, et inimeses elab vähemalt üks või mitu jumalikku vaimu: esiteks isikliku kogemuse — religioosse usu kaudu; teiseks ilmutuse kaudu — isiklikult ja rahvuslikult; ja kolmandaks nende erakordsete ning loomuvastaste reaktsioonide hämmastava ilmutamise kaudu tema ainelisele keskkonnale, nagu näitab eeltoodud kaheteistkümne vaimse hoiaku ilmutamine reaalse inimeksistentsi tegelikes ja proovilepanevates olukordades. Ja neid on veel teisigi.
101:3.18 (1109.1) Just see elujõuline ja energiline usu ilmutamine religiooni vallas annab surelikule inimesele õiguse kinnitada inimloomuse krooniks oleva annetuse, religioosse kogemuse isiklikku omamist ja vaimset tõelisust.
101:4.1 (1109.2) Kuna teie maailm ei ole üldiselt teadlik päritolust, isegi füüsilisest päritolust, on osutunud otstarbekaks aeg-ajalt kosmoloogiaalast õpetust anda. Ja see on tulevikus alati probleeme tekitanud. Ilmutamist puudutavad seadused piiravad meid suuresti, sest meil on keelatud anda teenimatuid ja enneaegseid teadmisi. Igasugusest ilmutatud religiooni raames esitatavast kosmoloogiast kasvatakse üsna pea välja. Seetõttu tekib ilmutuse tulevastel uurijatel kiusatus heita kõrvale selles sisalduvad ehtsa usutõe elemendid, sest nad avastavad selles esitatud kosmoloogilistes õpetustes vigu.
101:4.2 (1109.3) Inimkond peaks mõistma, et meid, kes me tõe ilmutamisel osaleme, piiravad väga rangelt meist kõrgemal seisjate juhised. Meil ei ole lubatud ennustada tuhande aasta pärast tehtavaid teadusavastusi. Ilmutajad peavad toimima vastavalt ilmutamisvolitustes antud juhistele. Me ei näe võimalust seda raskust ületada, ei praegu ega ka tulevikus. Me teame väga hästi, et kuigi ilmutuslike tekstide seeria ajaloolised faktid ja usutõed jäävad ka eelolevate aegade ürikutesse kirja, vajavad paljud meie väited füüsiliste teaduste vallas juba mõne aasta pärast ümberhindamist teaduse edusammude ning uute avastuste valguses. Me näeme neid uusi arenguid praegugi ette, kuid meil pole lubatud neid inimeste poolt veel avastamata fakte ilmutuslikesse ürikutesse lisada. Tuleb aru saada, et ilmutused ei tarvitse olla taevaliku juhatuse all kirja pandud. Nende ilmutuste kosmoloogia ei ole taevalik. Seda piirab meile tänapäeva teadmiste kooskõlastamiseks ja sortimiseks antud luba. Jumalik ja vaimne taipamine on küll kingitud, kuid inimlik tarkus peab välja arenema.
101:4.3 (1109.4) Tõde on alati ilmutus: eneseilmutus, kui see tekib sisimas elava Kohandaja töö tulemusena; epohhiline ilmutus, kui see esitatakse mõne teise taevase toimija, rühma või isiksuse tegevuse tulemusena.
101:4.4 (1109.5) Lõpuks tuleb religiooni üle otsustada selle viljade järgi, selle järgi, mil viisil ja mil määral see eneses peituvat jumalikku täiuslikkust ilmutab.
101:4.5 (1109.6) Tõde võib olla ka vaid suhteliselt taevalik, kuigi ilmutus on alati vaimne nähtus. Kosmoloogia-alased väited ei ole küll kunagi taevalikult kirja pandud, kuid need on siiski tohutult väärtuslikud ilmutused, sest selgitavad vähemalt ajutiselt teadmisi sel teel, et:
101:4.6 (1109.7) 1. vähendavad segadust, kõrvaldades autoriteetselt vigu;
101:4.7 (1109.8) 2. kooskõlastavad teadaolevaid või peagi teatavaks saavaid fakte ja tähelepanekuid;
101:4.8 (1110.1) 3. taastavad tähtsaid kadumaläinud teadmistetükikesi kauges minevikus toimunud pöördelistest sündmustest;
101:4.9 (1110.2) 4. varustavad informatsiooniga, mis täidab muul viisil kogutud teadmistes eluliselt tähtsaid puuduvaid lünki;
101:4.10 (1110.3) 5. esitavad kosmilisi andmeid viisil, mis valgustab nendega kaasnevas ilmutuses sisalduvaid vaimseid õpetusi.
101:5.1 (1110.4) Ilmutus kui meetod säästab ajastute kaupa aega, mis kuluks evolutsiooni puudutavate vigade eristamiseks ja sõelumiseks vaimsetest tõdedest.
101:5.2 (1110.5) Teadus tegeleb faktidega, religioon tegeleb ainult väärtustega. Valgustatud filosoofia kaudu püüab meel nii faktide kui ka väärtuste tähendusi ühendada, jõudes sel teel täieliku reaalsuse kontseptsioonini. Pidage meeles, et teadus on teadmiste valdkond, filosoofia tarkuse maailm ja religioon usukogemuse sfäär. Ent religiooni avaldumisel on vaatamata sellele kaks faasi:
101:5.3 (1110.6) 1. arenev religioon. Algeline palveldamiskogemus, meelest tulenenud religioon;
101:5.4 (1110.7) 2. ilmutatud religioon. Nägemus Universumist, mis tuleneb vaimust; kindlus tunne ja usk igaveste reaalsuste säilimisse, isiksuse ellujäämisse ja lõppkokkuvõttes selle kosmilise Jumaluseni jõudmisse, kelle eesmärk on selle kõik võimalikuks teinud. Universumi kava kohaselt peab arenev religioon varem või hiljem ilmutuse tulemusena avarduma.
101:5.5 (1110.8) Nii teadus kui ka religioon lähtuvad eeldusest, et loogilistel järeldustel on teatavad üldtunnustatud alused. Seega peab ka filosoofia alustama oma elukäiku kolmest eeldusest:
101:5.6 (1110.9) 1. aineline keha;
101:5.7 (1110.10) 2. inimese aineülene faas, hing või isegi sisimas elav vaim;
101:5.8 (1110.11) 3. inimmeel, vaimu ja aine, ainelise ja vaimse vaheline suhtlemisvahend ja seos.
101:5.9 (1110.12) Teadlased koguvad fakte, filosoofid koordineerivad ideid, prohvetid ülendavad ideaale. Tundmus ja emotsioon on religiooniga alati kaasas käivad nähtused, kuid need ei ole religioon. Religioon võib olla kogemuse tundmine, kuid on vaevalt küll tunde kogemine. Usukogemusse ei kuulu olemuslikult loogika (mõistuspärastamine) ega emotsioon (tundmus), kuigi mõlemad võivad erineval viisil seonduda usu kasutamisega reaalsusest omatava vaimse taipamise edendamiseks, kõik vastavalt individuaalse meele seisundile ja temperamendile.
101:5.10 (1110.13) Arenev religioon on arenevas inimeses palveldamissoovi tekitamise ja edendamisega tegeleva kohaliku universumi meeleabivaimu annetuse tulemus. Algelised usundid huvituvad otseselt eetikast ja kõlblusest, inimlikust kohusetundest. Need eeldavad südametunnistuse olemasolu ja stabiliseerivad suhteliselt eetilisi tsivilisatsioone.
101:5.11 (1111.1) Isiklikult ilmutatud religioonide eest vastutavad annetuvad vaimud, kes esindavad Paradiisi-Kolmsuse kolme isikut ja tegelevad otseselt tõe avardamisega. Arenev religioon sisendab indiviidile isikliku kohusetunde ideed; ilmutatud religioon paneb üha enam rõhku armastusele, kuldreeglile.
101:5.12 (1111.2) Arenev religioon põhineb täielikult usul. Ilmutus annab lisaks tagatise, et esitab senisest avaramalt tõdesid jumalikkusest ja tegelikkusest, misläbi saadakse veelgi väärtuslikum kinnitus selle tõelise kogemuse kohta, mis tekib areneva usu ja ilmutuses sisalduva tõe vahelisest funktsionaalsest ühendusest. See inimliku usu ja jumaliku tõe funktsionaalne ühendus osutab isiksusele, kes on jõudnud üsna kaugele teel morontiaisiksuse tegelikule kujunemisele.
101:5.13 (1111.3) Arenev religioon annab usulise veendumuse ja toetab südametunnistust; ilmutuslik religioon annab usulisele veendumusele lisaks ka elava kogemuse ilmutuses sisalduva tõe kohta. Religiooni kolmas aste ehk usukogemuse kolmas faas on seotud morontia seisundiga, mota kindlama mõistmisega. Morontia-progressi käigus ilmutatud religioossed tõed avarduvad järjest: te saate teada üha enam tõde kõrgeimatest väärtustest, jumalikust headusest, kõiksetest suhetest, igavestest reaalsustest ja lõplikest eesmärkidest.
101:5.14 (1111.4) Morontia-progressi käigus asendub veendumus, mille annab usk, üha enam veendumusega, mille annab tõde. Kui teid lõpuks tegelikku vaimuilma vastu võetakse, hakkab puhtast vaimsest taipamisest lähtuv kindlustunne toimima usu ja tõe asemel või pigem nende isiksuse varasemate kindlustunde saavutamise viisidega seoses ja koos.
101:6.1 (1111.5) Ilmutatud religiooni morontiafaas on seotud ellujäämiskogemusega ja selle suur taganttõukaja on soov saavutada vaimutäius. Peale selle on olemas ka kõrgem palveldamistung, millega kaasneb tungiv vajadus laialdasemaks eetiliseks tegevuseks. Morontiataipamine toob kaasa järjest avarduva teadlikkuse Seitsmekordsest, Ülimast ja isegi Viimasest.
101:6.2 (1111.6) Kogu usukogemuse vältel, alates selle algsest tekkimisest ainelisel tasandil kuni täieõiguslikuks vaimuks saamiseni on Kohandaja Ülima eksistentsi reaalsuse isikliku mõistmise saladus; ning sellesama Kohandaja hoida on ka teie transtsendentse Viimaseni-jõudmise usu saladused. Areneva inimese kogemuslik isiksus ühenduses eksistentsiaalse Jumala olemusega Kohandajas loobki võimaluse ülima eksistentsi teostumiseks ja on olemuselt transtsendentse isiksuse piiritletuülese ilmnemise aluseks.
101:6.3 (1111.7) Kõlbeline tahe hõlmab tarkusega avardatud ja religioosse usuga kinnitatud argumenteeritud teadmistest lähtuvaid otsuseid. Need valikud on kõlbelise iseloomuga teod ja tõendavad moraalse isiksuse olemasolu, mis on morontiaisiksuse ja lõppkokkuvõttes tõelise vaimuseisuse eelkäija.
101:6.4 (1111.8) Arenevat tüüpi teadmised on vaid protoplasmalise mäluaine kogumid, see on loodud-olendi teadvuse kõige algelisem vorm. Tarkus hõlmab protoplasmalisest mälust formuleeritud ideede ühendamist ja ümberkombineerimist ning need nähtused eristavad inimmeelt puhtloomsest meelest. Loomal on teadmised, kuid tarkus on vaid inimesel. Tarkust omav indiviid saab tõde vastu võtta, kui tema meelele on annetatud Isa ja Poegade vaimud Mõttekohandaja ja Tõe Vaim.
101:6.5 (1112.1) Urantiale annetatud Kristus Miikael elas kuni tema ristimiseni areneva religiooni valitsemisajal. Alates sellest hetkest kuni ristilöömiseni, see sündmus kaasa arvatud, tegi ta oma tööd areneva ja ilmutatud religiooni ühiste reeglite järgi. Taaselustamishommikust taevaminekuni läbis ta mitmeid morontiaelu faase, mis tuleb surelikul läbida teel ainelisest maailmast vaimumaailma. Pärast taevassetõusmist sai Miikaelist Ülimuslikkuse kogemise, Ülima mõistmise meister; ja kuna ta oli Nebadonis ainus isik, kellel oli piiramatu võime Ülima reaalsust kogeda, anti talle kohe tema kohaliku universumi ülimusliku suverääni seisus.
101:6.6 (1112.2) Sisimas elava Kohandajaga ühtesulamine ja temaga selliselt üheks saamine — inimisiksuse ja Jumala olemuse süntees — teeb inimesest potentsiaalselt Ülima elava osa ning see kindlustab kunagisele surelikule olendile igavese esmasünniõiguse lakkamatult osaleda lõplikus universumiteenistuses Ülima heaks ja koos Ülimaga.
101:6.7 (1112.3) Ilmutus õpetab surelikule inimesele, et alustamaks seda suurejoonelist ja põnevat avastusretke, kulgedes ajas läbi kosmose, peaks ta kõigepealt korrastama teadmised ideedeks-otsusteks. Seejärel tuleb rakendada tarkus raugematult täitma üllast ülesannet muundada ideed üha praktilisemateks, kuid sellele vaatamata taevalikeks ideaalideks, isegi sellisteks arusaamadeks, mis on ideedena nii mõttekad ja ideaalidena nii loogilised, et Kohandaja söandab neid selliselt ühendada ja vaimsustada, et need võivad piiritletud meeles ühineda toimivaks inimese täienduseks, mis on valmis vastu võtma Poegade Tõe Vaimu, Paradiisi tõe — kõikse tõe avaldumisi aegruumis. Ideede-otsuste, loogiliste ideaalide ja jumaliku tõe omavaheline kooskõlastamine annab inimesele õiglase iseloomu, mis on eeltingimuseks sureliku vastuvõtmisele morontiamaailmade järjest avarduvatesse ja üha vaimsematesse reaalsustesse.
101:6.8 (1112.4) Jeesuse õpetused olid Urantial esimene religioon, mis hõlmas endas nii täielikult teadmiste, tarkuse, usu, tõe ja armastuse harmoonilist kooskõla, et suutis anda tervenisti ja üheaegselt ajalikku rahu, intellektuaalset kindlust, kõlbelist valgustatust, filosoofilist stabiilsust, eetilist tundlikkust, teadlikkust Jumalast ja positiivset kindlustunnet isikliku ellujäämise suhtes. Jeesuse usk näitas teed inimese pääsemise lõplikkusele, sureliku olendi universumisihi saavutamisele, sest see nägi ette:
101:6.9 (1112.5) 1. pääsemise ainelistest ahelatest tänu isiklikule arusaamisele Jumala poja seisusest ja sellest, et Jumal on vaim;
101:6.10 (1112.6) 2. pääsemise intellektuaalsest orjusest, inimene tunnetab tõde ja tõde teeb ta vabaks;
101:6.11 (1112.7) 3. pääsemise vaimupimedusest, inimene tajub surelike olendite vendlust ja on morontiateadlik universumi kõigi loodud-olendite vendlusest; vaimse reaalsuse avastamine-teenimine ja vaimsete väärtuste hüvede ilmutamine-hoolekanne;
101:6.12 (1113.1) 4. pääsemise mina mittetäielikkusest, universumi vaimutasanditele jõudmine ja lõppkokkuvõttes Havona harmoonia ning Paradiisi täiuse mõistmine;
101:6.13 (1113.2) 5. pääsemise minast, eneseteadvuse piiratusest, Ülima meele kosmilistele tasanditele jõudmine, kooskõla kõigi teiste eneseteadlike olendite saavutustega;
101:6.14 (1113.3) 6. pääsemise ajast, igavese elu saavutamine tänu lakkamatule edasiliikumisele, tundes ja teenides Jumalat;
101:6.15 (1113.4) 7. pääsemise piiritletust, täiustunud samasus Jumalusega Ülimas ja Ülima kaudu, millega loodud-olend püüab transtsendentselt avastada Viimast lõpetanujärgsetel absoniitsetel tasanditel.
101:6.16 (1113.5) See seitsmene pääsemine on samaväärne Kõikse Isa lõpliku kogemuse täieliku ja täiusliku mõistmisega. Kõik see sisaldub potentsiaalselt inimese religioossele kogemusele omase usu reaalsuses. See saab selles sisalduda, sest Jeesuse usku toitsid isegi viimasest kaugemal olevad reaalsused ning see usk ilmutas neid; Jeesuse usk lähenes universumi absoluudi tasandile, nii palju kui see võib arenevas aja ja ruumi kosmoses avalduda.
101:6.17 (1113.6) Jeesuse usu omaksvõtmisega saab surelik inimene ajas eelmaigu igaviku reaalsustest. Jeesus avastas inimkogemuses Lõpliku Isa ning tema sureliku elu lihased vennad võivad talle sellessamas Isa avastamise kogemuses järgneda. Nad võivad isegi saavutada sellistena, nagu on, sama rahulolu kogemusest Isaga, nagu saavutas Jeesus sellisena, nagu tema oli. Pärast Miikaeli viimast annetumist tegelikustusid Nebadoni universumis uued võimalused ja üks neist oli uus vaimuvalgus kõige Isani viival igavikuteel, mida võivad käia isegi ainelised lihast ja verest surelikud oma esmases elus kosmose planeetidel. Jeesus oli ja on uus ja elav tee, mille kaudu inimene võib omandada jumaliku pärandi, mis Isa käsul talle kuulub, kui ta seda soovib. Jeesuses ilmnevad küllaga inimkonna, isegi jumaliku inimkonna usukogemuse algused ja lõpud.
101:7.1 (1113.7) Idee on vaid teoreetiline tegevuskava, kindel otsus aga tunnustatud tegevuskava. Stereotüüp on tunnustamata omaksvõetud tegevuskava. Isikliku usufilosoofia ülesehitamiseks võetakse materjali nii indiviidi sisemistest kui ka tema keskkonna kogemustest. Inimese sotsiaalne seisund, majanduslikud tingimused, õppimisvõimalused, kõlbelised suundumused, institutsioonilised mõjud, poliitilised arengud, rahvuslikud suundumused ja usuõpetused antud ajas ja kohas on kõik isikliku usufilosoofia kujunemist mõjutavad tegurid. Usufilosoofia mudel sõltub märkimisväärselt loomupärasest temperamendist ja intellektuaalsetest kalduvustest. Inimese isiklike elunormide arengut mõjutavad ka tema kutseala, abielu ja sugulased.
101:7.2 (1113.8) Usufilosoofia kujuneb välja ideede üldisest arengust ja elukogemustest, sest mõlemat mõjutab kalduvus kaaslasi matkida. Filosoofiliste järelduste põhjendatus sõltub erksast, ausast ja eristamisvõimelisest mõtlemisest ning tundlikkusest tähenduste suhtes ja täpsest hindamisvõimest. Kõlbeliselt arad ei jõua kunagi filosoofilise mõtte kõrgetele tasanditele; uutele kogemustasanditele tungimine ja püüd uurida intellektuaalse elu tundmatuid alasid nõuab julgust.
101:7.3 (1114.1) Peagi tekivad uued väärtuste süsteemid; põhimõtted ja normid suudetakse ümber sõnastada; harjumused ja ideaalid omandavad uue kuju; jõutakse mingi ideeni isikulisest Jumalast, millele järgnevad avarduvad arusaamad suhetest sellega.
101:7.4 (1114.2) Usulise ja mitteusulise elufilosoofia suur erinevus seisneb tunnustatud väärtuste olemuses ja tasemes ning selles, kellele ollakse ustav. Usufilosoofia areng jaguneb neljaks faasiks: see kogemus võib üksnes muganduda, alistuda traditsioonidele ja autoriteedile. Või siis võib see rahulduda väikeste saavutustega, millest piisab igapäevaelu stabiliseerimiseks, ning peatub seetõttu juba varakult sellel juhuslikul tasemel. Need surelikud usuvad, et pole mõtet pingutada. Kolmas rühm liigub edasi loogilise intellektuaalsuse tasemele, kuid peatub seal kultuurilise orjameelsuse tõttu. On tõepoolest hale vaadata mõttehiiglasi vaevlemas nii kindlalt kultuurilise orjuse julmas haardes. Sama haletsusväärne on vaadata neid, kes vahetavad oma kultuurilise orjuse mõne oma nime mittevääriva teaduse aineliste kütkete vastu. Filosoofia neljas tase saavutab vabanemise kõigist traditsioonilistest takistustest ja julgeb ausalt, ustavalt, kartmatult ning tõeselt mõelda, tegutseda ja elada.
101:7.5 (1114.3) Igasuguse usufilosoofia proovikiviks on see, kas ta eristab ainelise ja vaimse maailma reaalsusi või mitte, tunnistades samal ajal nende ühtsust intellektuaalsetes püüdlustes ja ühiskonna teenistuses. Põhjendatud usufilosoofia ei aja segamini Jumala asju ja keisri asju. Ning see ei tunnista puhta ime esteetilist kultust religiooni aseainena.
101:7.6 (1114.4) Filosoofia muundab selle algelise usundi, mis oli suures osas südametunnistuse muinasjutt, elavaks kogemuseks kosmilise reaalsuse ülenevatest väärtustest.
101:8.1 (1114.5) Uskumus jõuab usu tasemele, kui see motiveerib elu ja kujundab eluviisi. Õpetuse aktsepteerimine tõesena ei ole usk, see on vaid uskumus. Ei kindlustunne ega veendumus ole usk. Meeleseisund jõuab usu tasemele alles siis, kui see tegelikult domineerib eluviisi üle. Usk on ehtsa isikliku usukogemuse elav tunnus. Tõde usutakse, ilu imetletakse ja headust austatakse hardalt, kuid neid ei palveldata; niisugune päästvale usule viitav hoiak keskendub ainuüksi Jumalale, kelles on isikustunud kõik see ja veel lõputult enam.
101:8.2 (1114.6) Uskumus on alati piirav ja siduv, usk aga avardav ja vallandav. Uskumus kinnistab, usk vabastab. Ent elav religioosne usk on enam kui üllaste uskumuste kogum; see on enam kui ülendatud filosoofiline süsteem; see on elav kogemus vaimsetest tähendustest, jumalikest ideaalidest ja ülimatest väärtustest; see on Jumala tundmine ja inimese teenimine. Uskumused võivad saada rühma omandiks, kuid usk peab olema isiklik. Rühmale võib sisendada teoloogilisi uskumusi, kuid usk võib kerkida esile vaid iga üksiku uskliku südames.
101:8.3 (1114.7) Usk reedab talle osutatud usaldust, kui söandab eitada reaalsusi ja anda pühendunutele oletatavaid teadmisi. Usk on reetur, kui soosib intellektuaalse terviklikkuse reetmist ega pea lugu ustavusest kõrgeimatele väärtustele ja jumalikele ideaalidele. Usk ei hoidu kunagi kõrvale sureliku elu kohusest probleeme lahendada. Elav usk ei soosi vagatsemist, tagakiusamist ja sallimatust.
101:8.4 (1115.1) Usk ei ahelda loovat kujutlusvõimet ega hellita ka põhjendamatuid eelarvamusi teaduslike avastuste suhtes. Usk annab religioonile elujõudu ja sunnib usklikku elama kangelaslikult kuldreegli järgi. Usuline innukus sõltub teadmistest ja usulised püüdlused on sissejuhatuseks ülevale rahule.
101:9.1 (1115.2) Ühtki väidetavat religioosset ilmutust ei saa ehtsaks pidada, kui see pole tunnistanud eetilise kohusetunde nõudmisi, mille on loonud ja mida on edendanud varasem, arenev religioon. Ilmutus avardab alati areneva religiooni eetilist silmapiiri, laiendades samal ajal kõigi eelmiste ilmutuste kõlbelisi kohustusi.
101:9.2 (1115.3) Kui soovite inimese algelist usundit (või ürginimese religiooni) kritiseerida, peak-site arvestama, et peate otsustama ürginimeste ja nende usukogemuste üle vastavalt nende valgustatusele ja südametunnistusele. Ärge tehke seda viga, et mõistate kohut teise inimese usundi üle omaenda teadmistest ja tõest lähtudes.
101:9.3 (1115.4) Tõeline religioon on see ülev ja sügav hingeline veendumus, mis meenutab inimesele tungivalt, et oleks väär mitte uskuda neid morontiareaalsusi, mis kujutavad endast tema kõrgeimaid eetilisi ja kõlbelisi arusaamu, tema kõrgeimat tõlgendust elu suurimatest väärtustest ja universumi sügavaimatest reaalsustest. Religioon on lihtsalt kogemus intellektuaalse ustavuse allutamisest vaimse teadvuse kõrgeimatele käskudele.
101:9.4 (1115.5) Ilutaotlused kuuluvad religiooni vaid sel määral, kui need on eetilised ja rikastavad arusaama kõlblusest. Kunst on religioosne vaid siis, kui see sisaldab kõrgest vaimsest motivatsioonist tulenevat eesmärki.
101:9.5 (1115.6) Tsiviliseeritud inimese valgustatud vaimne teadvus ei tegele niivõrd mingi konkreetse intellektuaalse uskumusega või ühe konkreetse eluviisiga kui elutõe avastamisega, sureliku elu sageli korduvates olukordades õige ja väära reageerimisviisi leidmisega. Kõlblusteadvus on vaid nimi, millega tähistatakse nende eetiliste ja esilekerkivate moraalsete väärtuste äratundmist ja teadvustamist, mille järgimine igapäevast käitumist kontrollides ja juhtides on inimese kohus.
101:9.6 (1115.7) Tunnetades küll religiooni ebatäiuslikkust, võib täheldada selle olemuse ja funktsioonide praktikas avaldumist vähemalt kahel viisil:
101:9.7 (1115.8) 1. religioonile omane vaimne kihk ja filosoofiline pinge kalduvad ajendama inimest projitseerima oma kõlbelisi väärtushinnanguid otse väljapoole, oma kaasinimeste asjatoimetustele — see on usundi eetiline reaktsioon;
101:9.8 (1115.9) 2. religioon annab inimmeelele vaimsustatud teadlikkuse jumalikust reaalsusest, mis põhineb eelnevatel arusaamadel kõlbelistest väärtustest ja on neist usu kaudu tuletatud ning mis kooskõlastatakse arusaamadega vaimsetest väärtustest. Selliselt saab religioon moraaliküsimustes tsensoriks, kõrge moraalse usalduse ja kindluse vormiks reaalsuses, aja täiustunud reaalsustes ja kestvamates igavikureaalsustes.
101:9.9 (1116.1) Usk saab kõlbelise teadvuse ja pideva tegelikkuse vaimse mõistmise vaheliseks ühenduslüliks. Religioon saab inimese pääseteeks ajaliku ja loodusliku maailma ainelistest piirangutest igavese ja vaimse maailma taevastesse reaalsustesse pääsemise, edeneva morontiamuundumise teel ja kaudu.
101:10.1 (1116.2) Arukas inimene teab, et ta on looduslaps, osa ainelisest universumist. Ta ei näe individuaalse isiksuse ellujäämist energiauniversumi matemaatilise tasandi liikumistes ja pingetes. Ning ta ei suuda kunagi füüsiliste põhjuste ja tagajärgede uurimise teel näha vaimset reaalsust.
101:10.2 (1116.3) Inimolend on teadlik ka sellest, et ta kuulub ideesid loovasse kosmosesse, ent kuigi arusaam võib surelikust elust kauem püsida, pole arusaamas endas iseenesest midagi, mis näitaks mõtleva inimese isiklikku ellujäämist. Loogika ja mõistuse võimaluste ammendamine ei saa iial ilmutada loogikule või mõistuseinimesele isiksuse ellujäämise igavest tõde.
101:10.3 (1116.4) Seaduste aineline tasand näeb ette põhjusliku seose jätkuvuse, tagajärje lõputu reageerimise eelnevale teole; meeletasand lubab arvata arusaamade loomise pidevat jätkumist, kontseptuaalsete võimaluste lakkamatut voolu varem eksisteerinud kontseptsioonidest. Ent kumbki neist universumitasanditest ei avalda uudishimulikule surelikule pääseteed tema kui ajutise universumireaalsuse seisundi osalisusest ja talumatust määramatusest, sest tema ajalik isiksus on määratud piiratud eluenergiate ammendumisel kustumisele.
101:10.4 (1116.5) Vaid vaimsele taipamisele juhtiva morontiatee kaudu saab inimene murda tema surelikule seisundile omased kütked universumis. Energia ja meel viivad tagasi Paradiisi ja Jumaluseni, ent ei inimesele annetatud energia ega meel tulene otseselt sellest Paradiisi-Jumalusest. Inimene on Jumala laps vaid vaimses mõttes. Ja see on tõsi, sest Paradiisi Isa on inimesele praegu annetunud ja elab temas vaid vaimses mõttes. Inimkond suudab jumalikkust avastada ainult usulise kogemuse ja tõelise usu kaudu. Jumala tõe vastuvõtmine usu kaudu võimaldab inimesel pääseda ainelistest piirangutest ja annab talle arukat lootust saada takistamatult liikuda ainelisest maailmast, kus on surm, vaimsesse, kus elu on igavene.
101:10.5 (1116.6) Religiooni eesmärgiks pole rahuldada Jumalaga seotud uudishimu, vaid pakkuda intellektuaalset püsivust ja filosoofilist kindlust, stabiliseerida ja rikastada inimelu, sidudes sureliku jumalikuga, osalise täiuslikuga, inimese Jumalaga. Just usuline kogemus annab inimese ideaalikäsitustele eheduse.
101:10.6 (1116.7) Jumalikkuse kohta ei saa iial olla teaduslikke ega loogilisi tõendeid. Ainuüksi mõistus ei saa kunagi usukogemuse väärtusi ja hüvesid kehtivaks muuta. Kuid alati on tõsi: igaüks, kes tahab Jumala tahet täita, mõistab vaimsete väärtuste paikapidavust. See pakub surelikul tasandil kõige lähedasemaid tõendeid usukogemuse ehedusest. Niisugune usk võimaldab ainsa pääsetee ainelise maailma mehaanilisest haardest ja intellektuaalse maailma ebatäiuslikkuse moonutavatest vigadest. See on ainus lahendus, kuidas pääseda ummikust, mis valitseb surelike mõtetes individuaalse isiksuse jätkuvast ellujäämisest. See on ainus võimalus jõuda tervikliku tegelikkuseni ja igavese eluni kõikses loodus, milles valitsevad armastus, seadus, ühtsus ja edenev Jumaluse tundmine.
101:10.7 (1117.1) Religioon leevendab tõhusalt inimese idealistlikku eraldatusetunnet või vaimset üksildust; see annab uskujale Jumala poja, uue ja tähendusrikka universumi kodaniku õigused. Religioon annab inimesele kindlustunde, et järgides hinges aimatavat õiglusekuma, seob ta end lahutamatult Lõpmatu kavaga ja Igavese eesmärgiga. Selline vabanenud hing hakkab end kohe selles uues universumis, oma universumis, koduselt tundma.
101:10.8 (1117.2) Olles selle usulise muundumise läbi teinud, ei ole te enam orjalik osa matemaatilisest kosmosest, vaid Kõikse Isa vabanenud ja tahtega poeg. See vabanenud poeg ei võitle enam üksi ajaliku eksistentsi vältimatu lõpu vastu; ta ei pea enam lootusetut võitlust kogu loodusega; teda ei löö enam vankuma halvav hirm, et ta võib olla juhuse tõttu usaldanud lootusetut pettekujutelma või sidunud oma usu illusoorse eksitusega.
101:10.9 (1117.3) Selle asemel on Jumala pojad nüüd värvatud pidama üheskoos lahingut, milles tegelikkus võidutseb eksistentsi üksikute varjude üle. Kõik loodud-olendid saavad lõpuks teadlikuks asjaolust, et Jumal ja kõik peaaegu piiritu universumi jumalikud väed on nende poolt taevalikus võitluses igavese elu ja jumaliku seisundi saavutamiseks. Need pojad, keda usk on vabastanud, on asunud ajalikes võitlustes kindlalt igaviku kõrgeimate jõudude ja jumalike isiksuste poolele; isegi tähed võitlevad oma teel nüüd nende eest; lõpuks vaatavad nad universumile seestpoolt, Jumala vaatepunktist, ja kõik muundub ainelise eraldatuse määramatusest igavese vaimse edasiliikumise garantiiks. Ka aeg ise saab vaid igaviku varjuks, mille Paradiisi reaalsused heidavad kosmose võimsale masinavärgile.
101:10.10 (1117.4) [Esitanud Nebadoni Melkisedek.]
Urantia raamat
102. Kiri
102:0.1 (1118.1) USKMATU materialisti arvates on inimene tekkinud vaid evolutsioonilise juhuse tulemusena. Tema ellujäämislootused on lükitud surelike fantaseeritud kujutluste otsa; tema hirmud, armastused, igatsused ja uskumused on vaid reageeringud teatavate elutute aineaatomite juhuslikele lähenemistele. Ükski ponnistus ega usalduseavaldus ei vii teda hauast kaugemale. Ka parimate inimeste pühendunud pingutused ja taevalik geniaalsus peavad kustuma surmas, igavese unustusse langemise ja hinge hävimise pikas ja üksildases öös. Ainus hüvitus inimese elule ja raskele tööle sureliku eksistentsi ajaliku päikese all on nimetu meeleheide. Iga elupäevaga vajub ta aeglaselt, kuid kindlalt halastamatu huku üha tugevnevasse haardesse, mis kroonib vaenuliku ja halastamatu ainelise universumi käsul solvanguna kõiki kauneid, üllaid, kõrgeid ja häid inimlikke soove.
102:0.2 (1118.2) Ent inimese lõpp ja igavikuline saatus pole niisugune, selline nägemus on vaid mõne vaimupimedusse eksinud hinge meeleheitlik karje; see hing heitleb vapralt edasi, silmitsi ainelise filosoofia mehhanistlike sofistikatega, pimestatuna keerulistest teadmistest tekitatud segadustest ja moonutustest. Ja kogu selle hukatusliku pimeduse ja lootusetu väljavaate hajutab igaveseks üks vapper usuilmutus Jumala kõige alandlikumatelt ja harimatumatelt lastelt maa peal.
102:0.3 (1118.3) See päästev usk sünnib inimsüdames, kui inimese kõlbeline teadvus mõistab, et inimlikud väärtused saab surelikus kogemuses muuta ainelisest vaimseks, inimlikust jumalikuks, ajalikust igavikuliseks.
102:1.1 (1118.4) Mõttekohandaja töö annab seletuse inimese algelise ja areneva kohusetunde teisenemisele kõrgemaks ja kindlamaks usuks ilmutuse igavestesse reaalsustesse. Inimsüdames peab olema täiuslikkusejanu, mis kindlustaks arusaamise usu teedest kõrgeimate saavutusteni. Kui mõni inimene otsustab täita jumalikku tahet, siis ta peab tundma tõe teed. On sõna-sõnalt õige: „Inimlikke asju peab tundma, et neid armastada, kuid jumalikke asju peab armastama, et neid tunda.” Ent ausad kahtlused ja siirad küsimused ei ole patt, niisugused hoiakud tähendavad vaid viivitust edasiliikumisel täiuse poole. Lapselik usaldus kindlustab inimese pääsu taevaliku ülestõusmise riiki, kuid edasiliikumine sõltub täielikult täiskasvanud inimese kõikumatust ja usaldavast usust.
102:1.2 (1119.1) Teaduse põhjendused tuginevad tähelepanekutele ajalike faktide kohta, religioosne usk esitab oma argumendid igaviku vaimse programmi alusel. Mida ei saa meie heaks teha teadmised ja põhjendused, seda manitseb tõeline tarkus meid laskma teha usul religioosse taipamise ja vaimse muundumise kaudu.
102:1.3 (1119.2) Mässust põhjustatud eraldatuse tõttu on tõeilmutust Urantial liigagi sageli ära segatud osaliste ja ajutiste kosmoloogiliste õpetuste väidetega. Tõde jääb põlvkonnast põlvkonda muutumatuks, kuid sellega seotud õpetused füüsilisest maailmast kujunevad pidevalt ümber. Igavest tõde ei tohiks põlata, kui see leitakse juhtumisi koos aegunud ideedega ainelisest maailmast. Mida rohkem teaduslikke tõsiasju te teate, seda vähem kindlad saate olla; mida rohkem teil usku on, seda kindlamad te olete.
102:1.4 (1119.3) Teadusliku teadmise kindlus tuleneb täielikult intellektist; religiooni kindlus pärineb kogu isiksuse alustaladest. Teadus apelleerib meele arusaamisvõimele; religioon apelleerib keha, meele ja vaimu, isegi kogu isiksuse ustavusele ja pühendumisele.
102:1.5 (1119.4) Jumal on nii tõeline ja absoluutne, et tema reaalsuse tõestuseks ei saa pakkuda ainelisi tõendeid ega niinimetatud imesid. Alati on nii, et me tunneme teda sellepärast, et usaldame teda, ja meie usk temasse põhineb tervenisti meie isiklikul osalemisel tema lõpmatu reaalsuse jumalikes avaldumistes.
102:1.6 (1119.5) Sisimas elav Mõttekohandaja äratab inimhinges alati tõelise ja otsiva täiusejanu ning kaugeleulatuva uudishimu, mida saab piisavalt rahuldada vaid osaduse saavutamisel Jumalaga, Kohandaja jumaliku allikaga. Janune inimhing keeldub rahuldumast vähemaga kui elava Jumala isikliku tunnetamisega. Jumal võib olla küll enam kui vaid kõrge ja täiuslik kõlbeline isiksus, aga ta ei saa meie januse ja piiritletud ettekujutuse järgi olla midagi vähemat.
102:2.1 (1119.6) Tähelepanelik meel ja eristamisvõimeline hing tunnevad religiooni ära, kui nad seda oma kaaslaste eludest leiavad. Religioon ei vaja defineerimist; me kõik tunneme selle sotsiaalseid, intellektuaalseid, kõlbelisi ja vaimseid vilju. Kõik see tuleneb asjaolust, et religioon kuulub inimsoole; see ei ole kultuuri laps. Tõsi, religiooni tajumine on ikkagi inimlik ja võib seetõttu sattuda harimatuse kütkeisse, ebausu orjusesse, sofistika pettustesse ja väärfilosoofia pettekujutelmadesse.
102:2.2 (1119.7) Üks ehtsa religioosse kindlustunde iseloomulikke jooni on asjaolu, et vaatamata sedastuste määratlematusele ja hoiaku kõigutamatusele väljendatakse seda nii tasakaalukas ja mõõdukas vaimus, et kunagi ei jää vähimatki muljet enesekehtestamisest ega eneseülendamisest. Usukogemuse tarkus on selles mõttes mõneti paradoksaalne, et see on ühtaegu inimlikult originaalne ja Kohandajast tulenev. Religioosne jõud ei tulene üksikisiku isiklikest eesõigustest, vaid on pigem inimese ja kogu tarkuse igikestva allika üleva partnerluse tulemus. Nii saavad tõelise ja rüvetamata religiooni sõnad ja teod kõigile valgustatud surelikele vaieldamatuks autoriteediks.
102:2.3 (1119.8) Usukogemuse tegureid on keeruline määratleda ja analüüsida, kuid pole raske märgata, et sellise usu harrastajad elavad ja tegutsevad nii, nagu oleksid nad juba Igavese läheduses. Usklikud reageerivad ajalikule elule nii, nagu oleks surematus neil juba käeulatuses. Nende surelike elus on sellist tugevat omapära ja väljaastumise spontaansust, mis eristab neid igaveseks neist kaasinimestest, kes on imanud endasse vaid maailma tarkust. Usklikud näivad elavat ajalikele eluvooludele omaste elumuutuste tülikast kiirustamisest ja valulikust pingest tõeliselt vabadena. Nad näitavad üles tasakaalukust ja rahu, mis pole seletatav füsioloogia, psühholoogia ega sotsioloogia seaduspärasustega.
102:2.4 (1120.1) Aeg on teadmiste omandamise vältimatu element; religiooni kingid on kohe kättesaadavad, ehkki oluliseks teguriks on armulikkuse kasv, selge edasiminek usukogemuse kõigis faasides. Teadmiste poole püüdlemine on igavene; te õpite alati, kuid ei suuda kunagi saavutada täielikke teadmisi absoluutsest tõest. Ainuüksi teadmistes ei saa kunagi olla absoluutset kindlust, võib olla ainult üha suurem tõenäosus, ent vaimselt valgustatud usklik hing teab ja teab praegu. See kindel teadmine ei vähenda aga sugugi terve mõistusega uskliku huvi inimtarkuse arengu tõusude ja mõõnade vastu, mis on oma ainelisest otsast seotud aeglaselt liikuva teaduse arenguga.
102:2.5 (1120.2) Isegi teadusavastused saavad kogemuslikus inimteadvuses tõeliseks alles siis, kui need on lahendatud ja kooskõlla viidud, kui neis sisalduvad olulised faktid saavad tegeliku tähenduse nende lülitamisega meele mõttevooludesse. Surelik inimene näeb ka oma füüsilist keskkonda meele tasandilt, selle psühholoogilise registri vaatepunktist. Seetõttu pole sugugi imelik, et inimese universumitõlgendus on väga ühtne ning ta püüab seda oma teaduse energeetilist ühtsust samastada usukogemuse vaimuühtsusega. Meel on ühtsus, surelik teadvus elab meeletasandil ja tajub kõikseid reaalsusi läbi meeleannetuse silmade. Meele vaatepunktist ei näe reaalsuse allika, Esimese Allika ja Keskme eksistentsiaalset ühtsust, kuid saab kirjeldada ja vahel kirjeldabki inimesele energia, meele ja vaimu kogemuslikku sünteesi Ülimas Olendis ja Ülima Olendina. Ent see reaalsuse mitmekesisuse ühtlustamine õnnestub meelel vaid siis, kui ta on kindlalt teadlik ainelistest faktidest, intellektuaalsetest tähendustest ja vaimsetest väärtustest; ühtsus on ainult funktsionaalse reaalsuse kolmühtsuse harmoonias ja vaid harmoonias leiab isiksus rahulduse kosmilise jäävuse ja järjekindluse teostumisest.
102:2.6 (1120.3) Ühtsus leitakse inimkogemuses kõige paremini filosoofia kaudu. Kuigi filosoofilise mõtte põhiosa tugineb alati ainelistele faktidele, on tõelise filosoofilise dünaamika hing ja jõud sureliku vaimses taipamises.
102:2.7 (1120.4) Arenevale inimesele ei ole loomuomane raskest tööst rõõmu tunda. Et oma elukogemuses pidada sammu kasvava usukogemuse tungivate nõudmiste ja sundivate tungidega, tuleb tal lakkamatult vaimselt kasvada, intellektuaalselt avarduda, faktilisi teadmisi laiendada ja ühiskonda teenida. Tõelist religiooni ei saa olla ilma üliaktiivse isiksuseta. Seetõttu püüavad loiumad inimesed sageli tõeliselt religioossete tegevuste karmidest nõuetest pääseda leidliku enesepettusega, põgenedes stereotüüpsete usudoktriinide ja -dogmade võltsi varju alla. Kuid tõeline religioon on elav. Usumõistete intellektuaalne kristalliseerumine on võrdväärne vaimse surmaga. Religioonist ei saa mõelda ilma ideedeta, ent kui religioon taandub vaid idee tasemele, pole see enam religioon — sellest on saanud üksnes inimfilosoofia eriliik.
102:2.8 (1121.1) Samas on ka mõningaid ebastabiilseid ja vähedistsiplineeritud hingi, kes kasutavad sentimentaalseid ideid religioonist pääseteena elu ärritavate nõudmiste eest. Kui mõned kõhklevad ja arad surelikud püüavad pääseda evolutsioonilise elu lakkamatu surve alt, näib religioon nende ettekujutuses pakkuvat lähimat põgenemisteed, parimat pääseteed. Ent religiooni ülesandeks on valmistada inimest ette vapralt, isegi kangelaslikult vastu astuma elumuutustele. Religioon on areneva inimese ülim and, ainus, mis võimaldab tal edasi minna ja „kindlana püsida, otsekui ta näeks Teda, kes on nähtamatu”. Müstitsism on aga sageli pigem põgenemine elust, kuhu kuuluvad need inimesed, kellele pole meelepärane usuelu elamise raske töö inimühiskonna ja äritegevuse avatud areenidel. Tõeline religioon nõuab tegutsemist. Käitumine hakkab lähtuma religioonist, kui inimesel on see tegelikult olemas, ehk pigem, kui inimene end tõeliselt religioonile allutab. Religioon ei rahuldu kunagi üksnes mõtlemise või passiivse tundega.
102:2.9 (1121.2) Me pole pimedad asjaolu suhtes, et religioon talitab sageli ebamõistlikult, isegi ebareligioosselt, kuid ta tegutseb. Religioossete veendumuste kõrvalekalded on viinud veriste tagakiusamisteni, kuid ikka ja alati religioon teeb midagi, ta on dünaamiline!
102:3.1 (1121.3) Intellektuaalsed vajakajäämised ja harimatus takistavad vältimatult kõrgete religioossete saavutusteni jõudmist, sest see vaimse olemuse vaesustunud keskkond röövib religioonilt selle põhilise filosoofilise ühenduskanali teaduslike teadmiste maailmaga. Religiooni intellektuaalsed tegurid on tähtsad, kuid nende ülemäärane arendamine on samuti vahel väga pärssiv ja kimbatusseajav. Religioon peab pidevalt arvestama paradoksaalse vajadusega mõtlemist tõhusalt kasutada, arvestamata kogu mõttetegevuse vaimset kasutamiskõlbmatust.
102:3.2 (1121.4) Religioossed spekulatsioonid on vältimatud, kuid alati kahjulikud — teoretiseerimine näitab oma objekti alati võltsilt. Spekulatsioonid kalduvad religiooni teisendama millekski aineliseks või inimlikuks ning häirides otseselt loogilist mõtteselgust, lasevad religioonil kaudselt näida ilmaliku maailma, just selle maailma funktsioonina, millele ta peaks igikestvalt kontrastiks olema. Seetõttu on religioonile alati iseloomulikud paradoksid, mis tulenevad kogemusliku seose puudumisest universumi aineliste ja vaimsete tasandite vahel — morontia mota, filosoofiaülese tõeeristamistundlikkuse ja ühtsusetajumise vahel.
102:3.3 (1121.5) Ainelised tunded, inimlikud emotsioonid viivad otseselt ainelistele, isekatele tegudele. Religioossed kaemused, vaimsed motivatsioonid viivad otseselt religioossetele tegudele, omakasupüüdmatule ühiskonna teenimisele ja altruistlikule heatahtlikkusele.
102:3.4 (1121.6) Religioosne iha on janu jumaliku reaalsuse järele. Usukogemus on Jumala leidmise teadvustamine. Ja kui inimene tõepoolest Jumala leiab, kogeb tema hing nii kirjeldamatut avastamisrõõmust tingitud rahutust, et ta on sunnitud otsima armastavat teenistust ja suhtlemist oma vähemvalgustatud kaaslastega. Ta ei taha nendega jagada Jumala leidmise kogemust, vaid lasta oma hinges tulvaval igavesel headusel kaaslasi värskendada ja õilistada. Tõeline religioon ajendab tegelema rohkem ühiskonna teenimisega.
102:3.5 (1122.1) Teadus, teadmised viivad faktide teadvustamisele; religioon, kogemused viivad väärtuste teadvustamisele; filosoofia, tarkus viib kooskõlastatud teadvustamisele; ilmutus (morontia mota aseaine) viib tõelise reaalsuse teadvustamisele; faktide, väärtuste ja tõelise reaalsuse kooskõlastatud teadvustamine tähendab aga teadlikkust isiksuse reaalsusest; olemise tippu koos usuga sellesama isiksuse ellujäämise võimalikkusse.
102:3.6 (1122.2) Teadmised jagavad inimesed rühmadesse, tekitavad ühiskonnakihid ja -kastid. Usk ajendab inimesi teenima, luues sellega eetikat ja altruismi. Tarkus loob nii ideede kui ka oma kaaslaste kõrgema ja edukama osaduse. Ilmutus vabastab inimesed ja aitab neil asuda igavesele avastusretkele.
102:3.7 (1122.3) Teadus liigitab inimesi, religioon armastab kõiki inimesi ühtemoodi, tarkus eristab inimesi nende väärtuse järgi, kuid ilmutus ülendab inimest ja toob esile tema võime olla Jumala partner.
102:3.8 (1122.4) Teadus püüab asjatult luua kultuurilist vendlust, religioon seevastu loob vaimu partnerluse. Filosoofia püüab tarkuse partnerluse poole, ilmutus aga kirjeldab igavest vendlust, Paradiisi Lõplikkuse Korpust.
102:3.9 (1122.5) Teadmine annab uhkustunde, et on olemas isiksus; tarkus on teadlikkus isiksuse tähendusest; religioon on isiksuse väärtuse tunnetamise kogemus; ilmutus annab kindlustunde isiksuse ellujäämise suhtes.
102:3.10 (1122.6) Teadus püüab piiritu kosmose üksikosi tuvastada, analüüsida ja liigitada. Religioon haarab kogu kosmose kui terviku ideed. Filosoofia püüab identifitseerida teaduse ainelisi osi koos vaimse taipamisega tervikust. Mida filosoofial selles osas teha ei õnnestu, suudab teha ilmutus, mis kinnitab, et kosmiline ring on kõikne, igavene, absoluutne ja lõpmatu. See Lõpmatu MINA-OLEN-kosmos on seega lõputu, piiritu ja kõikehõlmav — ajatu, ruumitu ja tingimusteta. Ja me oleme tunnistajateks sellele, et Lõpmatu MINA OLEN on samuti Nebadoni Miikaeli Isa ja inimese pääste Jumal.
102:3.11 (1122.7) Teadus näitab Jumalust kui fakti, filosoofia esitab Absoluudi idee, religioon näeb Jumalat vaimse isiksusena. Ilmutus kinnitab Jumaluse fakti, Absoluudi idee ja Jumaluse vaimse isiksuse ühtsust, ning esitab selle mõiste meie Isana — eksisteerimise kõikse faktina, meele igavese ideena ja lõpmatu eluvaimuna.
102:3.12 (1122.8) Teadmiste poole pürgimine on teadus, tarkuse taotlemine on filosoofia, Jumala armastamine on religioon, tõejanu on ilmutus. Kuid just sisimas elav Mõttekohandaja annab inimese kosmilisele taipamisele reaalsustaju.
102:3.13 (1122.9) Teaduses eelneb idee sellest arusaamise väljendamisele, religioonis eelneb arusaamise kogemus idee väljendamisele. Areneva uskumistahte ja valgustatud mõistuse saaduse, usulise taipamise, ning ilmutuse — uskuva tahte—vahel on tohutu vahe.
102:3.14 (1122.10) Evolutsiooni käigus ajendab usund inimest sageli looma oma ettekujutust Jumalast; ilmutus tutvustab Jumala kujundatud inimese fenomeni, Kristus Miikaeli maises elus näeme aga, kuidas Jumal ilmutab ennast inimesele. Evolutsioon kaldub muutma Jumala inimese sarnaseks, ilmutus kaldub muutma inimese Jumala sarnaseks.
102:3.15 (1122.11) Teadus rahuldub vaid algpõhjustega, religioon ülima isiksusega ja filosoofia ühtsusega. Ilmutus kinnitab, et need kolm on üks ning et kõik kolm on head. Igavene reaalsus on universumi hüve, mitte kosmilise kurjuse ajalik illusioon. Kõigi isiksuste vaimses kogemuses seisneb tõde alati selles, et reaalne on hea ja headus on reaalne.
102:4.1 (1123.1) Kuna teie meeles on olemas Mõttekohandaja, pole Jumala meele tundmine teie jaoks enam saladuslikum kui teadlikkus iga teise, inimliku või üleinimliku meele tundmise võimalikkusest. Religioonile ja sotsiaalsele teadvusele on ühine see, et mõlemad tuginevad teadlikkusel teise meele olemasolust. Meetod, mille abil teise ideed võetakse omaks, on sama meetod, millega lastakse „Kristuse meel olla ka teis”.
102:4.2 (1123.2) Mis on inimkogemus? See on lihtsalt aktiivse ja küsiva mina ning mõne teise aktiivse välise reaalsuse vastastikune mõju. Kogemuste kogumi määrab arusaama sügavus ja välise reaalsuse äratundmise täielikkus. Kogemus vastab kujutlusvõime vastuvõtlikkuse tugevusele pluss sellega ühenduses oleva reaalsuse väliste omaduste aistingulisele avastamisteravusele. Kogemuse kui tõsiasja leiab eneseteadvusest pluss teistest eksistentsidest — teisest olemisest, teisest meelest ja teisest vaimust.
102:4.3 (1123.3) Inimene tunnetab üsna varakult, et ta ei ole maailmas ega universumis üksi. Tal areneb loomulik spontaanne eneseteadvus teise meele olemasolust tema individuaalsuse keskkonnas. Usk teisendab selle loomuliku kogemuse religiooniks, Jumala äratundmiseks reaalsusena — teiste meelte allikana, olemusena ja saatusena. Kuid selline teadmine Jumalast on ikka ja alati reaalne isiklik usukogemus. Kui Jumal ei oleks isiksus, ei võiks ta saada inimisiksuse tegeliku usukogemuse elavaks osaks.
102:4.4 (1123.4) Inimeste usukogemuses sisalduv veaelement sõltub otseselt selle materialistlikkusest, mis saastab vaimset ettekujutust Kõiksest Isast. Inimese vaimueelne kulgemine universumis seisneb vabanemises nendest ekslikest ideedest Jumala olemusest ning puhta ja tõelise vaimu reaalsuses. Jumalus on midagi enamat kui vaim, kuid vaimne lähenemisviis on inimesele tõusuteel ainuvõimalik.
102:4.5 (1123.5) Palve kuulub küll usukogemusse, kuid nüüdisaegsetes religioonides on selle rõhuasetus väär ja jätab suures osas tähelepanuta tähtsaima — palveldamise osaduse. Palveldamine süvendab ja avardab meele peegeldamisvõimet. Palve võib elu rikastada, kuid palveldamine valgustab saatust.
102:4.6 (1123.6) Ilmutatud religioon on inimeksistentsi ühendav element. Ilmutus ühtlustab ajalugu, kooskõlastab geoloogiat, astronoomiat, füüsikat, keemiat, bioloogiat, sotsioloogiat ja psühholoogiat. Vaimne kogemus on inimese maailma tõeline hing.
102:5.1 (1123.7) Kuigi tõestamine, et usk on tõsiasi, ei ole sama mis usutava tõsiasja tõeks osutumine, näitab lihtsa eluvormi evolutsioon isiksuseks kõigepealt siiski tõsiasja, et potentsiaalne isiksus on alati olemas olnud. Ja ajalikes universumites on potentsiaalne alati tegeliku suhtes ülimuslik. Arenevas kosmoses on potentsiaalne see, mis peab tulema, ja see on Jumaluse eesmärgipärase tahte avaldumine.
102:5.2 (1124.1) Sama eesmärgipärane ülimuslikkus ilmneb inimmeele ideeloomisvõime evolutsioonis, kui algeline loomne hirm muundub üha sügavamaks ja hardamaks austuseks Jumala vastu ja üha suuremaks aukartuseks universumi ees. Ürginimesel oli rohkem religioosset hirmu kui usku ja vaimupotentsiaalide ülimuslikkus meele tegeliku seisundi suhtes näitab, kui see argpükslik hirm teiseneb elavaks usuks vaimsetesse reaalsustesse.
102:5.3 (1124.2) Psühhologiseerida võib arengulist religiooni, kuid mitte vaimse päritoluga isikliku kogemuse religiooni. Inimlik kõlblus võib tunnetada väärtusi, kuid ainult religioon võib neid väärtusi alal hoida, ülendada ja vaimsustada. Ent vaatamata neile mõjudele on religioon midagi enamat kui emotsionaalseks muudetud kõlblus. Religioon on kõlblusele sama mis armastus kohusetundele, poja seisus orjusele, olemus sisule. Kõlblus toob esile kõikvõimsa Juhtija, Jumaluse, keda teenida; religioon toob esile kõiki armastava Isa, Jumala, keda palveldada ja armastada. Ja jällegi on nii sellepärast, et religiooni vaimne potentsiaal on kõrgem arengulise kõlbluse kohusetunde tegelikkusest.
102:6.1 (1124.3) Religioosse hirmu kaotamine filosoofia abil ja teaduse pidev progress soodustab suuresti väärjumalate väljasuremist. Kuigi nende inimese väljamõeldud jumaluste kadumine võib vaimset vaatevälja hetkeks ähmastada, hävitab see lõpuks harimatuse ja eelarvamuse, mis on igavese armastuse elavat Jumalat nii kaua varjus hoidnud. Loodud-olendi ja Looja vaheline suhe on elav kogemus, dünaamiline religioosne usk, mis pole täpselt määratletav. Eraldada üks osa elust ja nimetada seda religiooniks tähendaks lammutada elu ja moonutada religiooni. Ning just seepärast nõuab palveldamise Jumal täit truudust või siis üldse mitte midagi.
102:6.2 (1124.4) Ürginimeste jumalad olid ilmselt vaid nende endi varjud; elav Jumal on jumalik valgus, mille ajutised katkestused loovad kogu ruumis loomisvarje.
102:6.3 (1124.5) Filosoofilise meelelaadiga usklik usub isiklikku pääsemist kindlustavasse isikulisse Jumalasse, kes on enam kui reaalsus, väärtus, saavutuste tase, ülev protsess, muundumine, aja ja ruumi piir, idealiseerumine, energia isikustumine, raskusjõu olemus, inimlik projektsioon, mina idealiseerumine, loomuse esilekerkimine, kalduvus headusele, evolutsiooni edasitung või ülev hüpotees. Usklik usub armastuse Jumalasse. Armastus on religiooni olemus ja kõrgema tsivilisatsiooni läte.
102:6.4 (1124.6) Usk muundab filosoofilise ja tõenäoliseks peetava Jumala isiklikus usukogemuses kindlalt olemasolevaks päästvaks Jumalaks. Skeptitsism võib teoloogilistele teooriatele väljakutse heita, kuid kosmilise reaalsusega kokku puutudes võib kogeda kindlustunnet, kui neile tähendustele ja väärtustele läheneda elava usuga.
102:6.5 (1124.7) Jumalaga seotud veendumusteni võib jõuda targa arutlusega, aga inimene saab Jumalat tunda vaid uskudes, isiklikult kogedes. Elu puhul tuleb alati arvestada tõenäosusega, kuid kui kohtutakse kosmilise reaalsusega ning tähendustele ja väärtustele lähenetakse elava usuga, võib kogeda kindlust. Jumalat tundev hing julgeb öelda „mina tean” ka siis, kui mitteusklik selles Jumala tundmises kahtleb ja seda kindlat teadmist eitab, sest loogiline mõistus seda päriselt ei toeta. Usklik vastab igale niisugusele kahtlejale ainult küsimusega: „Kuidas sina tead, et mina ei tea?”
102:6.6 (1125.1) Kuigi mõistus võib usus alati kahelda, võib usk alati nii mõistust kui ka loogikat täiendada. Mõistus loob tõenäosuse, mille usk võib muundada kõlbeliseks kindlustundeks, isegi vaimseks kogemuseks. Jumal on esimene tõde ja viimane fakt, seetõttu pärineb kogu tõde temast, samas suhestuvad kõik faktid temaga. Jumal on absoluutne tõde. Jumalat võidakse tunda kui tõde, kuid Jumala mõistmiseks — seletamiseks — peab uurima universumite universumi fakti. Suurt kuristikku Jumala kui tõe kogemise ja Jumala kui tõsiasja mitteteadmise vahel saab ületada vaid elava usuga. Kooskõla lõpmatu tõe ja kõikse tõsiasja vahel ei ole võimalik saavutada ainuüksi mõistusega.
102:6.7 (1125.2) Uskumus ehk ei suuda kahtlustele ja hirmudele vastu panna, kuid usk võidutseb alati kahtlemise üle, sest usk on positiivne ja elav. Positiivne ületab alati negatiivset, tõde viga, kogemus teooriat, vaimsed reaalsused aja ja ruumi üksikuid tõsiasju. Sellise vaimse kindluse veenvateks tõenditeks on need vaimuviljad, mida usklikud ühiskonnale selle ehtsa vaimse kogemuse tulemusena loovad. Jeesus ütles: „Te peate üksteist armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud; sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid.”
102:6.8 (1125.3) Teadusele on Jumal võimalikkus, psühholoogiale soovitatav, filosoofiale tõenäosus, usu jaoks on ta kindlus, usukogemuse tegelikkus. Mõistus nõuab, et filosoofia, mis ei suuda leida tõenäolist Jumalat, peaks suhtuma väga lugupidavalt sellesse religioossesse usku, mis suudab leida ja leiabki kindlust andva Jumala. Teadus ei tohiks ka alahinnata usukogemuse usaldusväärsust, kuni ta ise eeldab, et inimese intellektuaalsed ja filosoofilised võimed on arenenud ajaloo vältel üha madalamatest intellektidest, mis kunagi tekkisid algelisest elust, milles puudusid täielikult igasugune mõtlemine ja tunded.
102:6.9 (1125.4) Evolutsiooni tõsiasju ei peaks vastandama tõega Jumalat tundva sureliku usuelu vaimse kogemuse kindluse reaalsusest. Arukad inimesed peaksid loobuma lapsemeelsest arutlemisest ja püüdma kasutada täiskasvanu järjekindlat loogikat, mis lubab arusaamal tõest olla kõrvuti täheldatava tõsiasjaga. Teaduslik materialism näitab oma küündimatust sellega, et kordab iga uue universuminähtuse ilmnemisel oma tavalisi vastuväiteid, pidades väidetavalt kõrgemat tulenevaks väidetavalt madalamast. Järjekindlus nõuab aga eesmärgikindla Looja tegevuse tunnistamist.
102:6.10 (1125.5) Orgaaniline evolutsioon on fakt; eesmärgipärane või edasiliikuv evolutsioon on tõde, mis annab evolutsiooni üha kõrgemate saavutuste muidu vastuolulistele nähtustele järjekindluse. Mida kõrgemale teadlane oma valitud teadusharus jõuab, seda enam loobub ta materialistlikele tõsiasjadele tuginevatest teooriatest ja eelistab kosmilist tõde Ülima Meele domineerimisest. Materialism vaesustab inimelu, Jeesuse evangeelium täiustab tohutult ja ülendab taevalikult iga surelikku. Surelikku eksistentsi peaks vaatlema kui ülespoole pürgiva inimese ja allapoole suunatud jumaliku pääste tegeliku kohtumise põnevat ja köitvat kogemust.
102:7.1 (1126.1) Iseenesest eksisteeriv Kõikne Isa on ka enesestmõistetav, ta elab tegelikult igas mõistusega surelikus. Ent te ei saa olla Jumala olemasolus veendunud enne, kui olete teda tunnetanud; pojaseisus on ainus kogemus, mis isadusele kindluse annab. Universum on kõikjal muutumises. Muutuv universum on sõltuv universum, selline loodu ei saa olla lõplikult valmis ega absoluutne. Piiritletud universum sõltub täielikult Viimasest ja Absoluudist. Universum ja Jumal ei ole samased; üks on põhjus, teine tagajärg. Põhjus on absoluutne, lõpmatu, igavene ja muutumatu; tagajärg on aja ja ruumiga piiratud ja transtsendentne, kuid alati muutuv, alati kasvav.
102:7.2 (1126.2) Jumal on universumis üks ja ainus iseenesest põhjustatud fakt. Ta on kogu asjadest ja olenditest koosneva loodu korra, kava ja sihi saladus. Kõikjal toimuvate muutustega universumit reguleerivad ja stabiliseerivad täiesti muutumatud seadused, muutumatu Jumala harjumused. Jumal kui tõsiasi, jumalik seadus, on muutumatu; Jumal kui tõde, tema suhe universumiga, on suhteline ilmutus, mis pidevalt areneva universumiga alati kohandub.
102:7.3 (1126.3) Jumalata religiooni leiutamine oleks nagu puuviljade korjamine ilma puudeta, laste saamine ilma vanemateta. Tagajärgi ei saa olla ilma põhjusteta; põhjuseta on ainult MINA OLEN. Usukogemus kui tõsiasi eeldab Jumala olemasolu ja see isiklikult kogetav Jumal peab olema isikuline Jumalus. Ei saa palvetada keemilise valemi poole, anuda matemaatilist võrrandit, palveldada hüpoteesi, usaldavalt loota postulaadile, pidada nõu protsessiga, teenida abstraktsiooni ega olla armastavas vendluses seadusega.
102:7.4 (1126.4) Tõsi küll, paljud näiliselt religioossed jooned võivad kasvada välja mittereligioossetest juurtest. Inimene võib mõistusega Jumalat eitada ja olla ometi kõlbeliselt hea, ustav, pojalik, aus ja isegi idealistlik. Inimene võib pookida oma vaimsesse põhiolemusse palju puhthumanistlikke jooni ja sellega näiliselt põhjendada oma jumalata religiooni, kuid selles kogemuses puuduvad ellujäämisväärtused, Jumala tundmine ja Jumala poole tõusmine. Sellest surelikust kogemusest tekivad vaid sotsiaalsed, mitte vaimsed viljad. Pookimine määrab vilja olemuse, kuigi puu saab elumahlu esialgsest meele ja vaimu jumalikust annetusest.
102:7.5 (1126.5) Religiooni intellektuaalseks tunnuseks on kindlustunne, filosoofiliseks iseärasuseks järjekindlus, sotsiaalseteks viljadeks armastus ja teenimine.
102:7.6 (1126.6) Jumalat tundev indiviid ei ole pime raskuste ega hoolimatu takistuste suhtes, mis takistavad teda leidmast Jumalat nüüdisaja ebausu, traditsioonide ja materialistlike eelistuste rägastikus. Ta on kõigile neile heidutustele vastu astunud ja nende üle võidutsenud, ületanud nad elava usuga ja jõudnud nendele vaatamata vaimse kogemuse kõrgustikele. Ent tõsi on see, et paljud sisemiselt Jumalas veendunud usklikud kardavad oma kindlustunnet väljendada, sest on ohtrasti kavalaid inimesi, kes koguvad vastuväiteid usule Jumalasse ja muudavad selle raskemaks. Vigade leidmiseks, küsimuste või vastuväidete esitamiseks polegi vaja eriti sügavat intellekti. Kuid neile küsimustele vastamiseks ja raskuste ületamiseks on vaja säravat meelt; kõigi nende pealiskaudsete vaidlusküsimuste lahendamisel on kõige enam abi kindlast usust.
102:7.7 (1127.1) Kui teadus, filosoofia või sotsioloogia julgeb tõelise religiooni prohvetitega vaieldes dogmaatiliseks muutuda, peaksid Jumalat tundvad inimesed vastama sellisele põhjendamatule dogmatismile isikliku vaimse kogemuse kindluse kaugelenägelikuma dogmatismiga: „Ma tean, mida ma olen kogenud, sest ma olen MINA OLEN'i poeg.” Kui uskliku isiklikule kogemusele vaieldakse vastu dogmaga, võib see usust sündinud kogetava Isa poeg vastata vaieldamatu dogmaga, väitega, et ta on tegelikult Kõikse Isa poeg.
102:7.8 (1127.2) Ainult määratlematu reaalsus, absoluut, julgeks olla järjekindlalt dogmaatiline. Need, kes söandavad olla dogmaatilised ja selles järjekindlad, satuvad varem või hiljem energia Absoluutsuse, tõe Kõiksuse ja armastuse Lõpmatuse rüppe.
102:7.9 (1127.3) Kui mitteusklikud söandavad kosmilisele reaalsusele lähenedes rünnata kindlat usku selle tõestamatusest lähtudes, võib vaimu kogeja samamoodi asuda dogmaatiliselt ründama teaduslikke tõsiasju ja filosoofilisi tõekspidamisi, mis on samuti põhjendamata; need on samuti teadlase või filosoofi teadvuse kogemused.
102:7.10 (1127.4) Kõigist kõikse kogemuse vormidest võime olla kõige enam kindlad Jumalas — kõige vältimatumas kõigist kohalolekutest, kõige reaalsemas kõigist tõsiasjadest, kõige elavamas kõigist tõdedest, kõige armastavamas kõigist sõpradest ja kõige jumalikumas kõigist väärtustest.
102:8.1 (1127.5) Religiooni reaalsuse ja tõhususe tähtsaimaks tõendiks on inimkogemuse fakt; nimelt see, et inimene, kes on loomult kartlik ja kahtlustav, tugeva kaasasündinud enesealalhoiuinstinktiga ja ihaga pärast surma ellu jääda, on valmis usaldama oma oleviku ja tuleviku sügavaimad huvid selle võimu ja isiku hoolde ja suunata, keda tema usk Jumalaks nimetab. See on iga religiooni keskne tõde. Samas pole kahte religiooni, mis oleksid ühel nõul selles, mida see võim või isik inimeselt oma hoolitsuse ja lõpuks päästmise eest nõuab; tegelikult on nad kõik enam-vähem erinevatel seisukohtadel.
102:8.2 (1127.6) Iga religiooni asendi üle arengu mõõdupuul on kõige parem otsustada selle kõlbeliste otsuste ja eetikanormide alusel. Mida kõrgemat tüüpi on religioon, seda enam ta ergutab ühiskonna kõlblust ja eetilist kultuuri pidevalt paranema ja saab sellest ise ergutust. Religiooni üle ei saa otsustada sellega kaasneva tsivilisatsiooni põhjal; tsivilisatsiooni tegelikku olemust on parem hinnata tema religiooni puhtuse ja õilsuse alusel. Paljud maailma silmapaistvaimad religioossed õpetajad on olnud peaaegu kirjaoskamatud. Päästvaks usuks igavestesse reaalsustesse ei ole hädavajalik omada ilmalikku tarkust.
102:8.3 (1127.7) Erinevate ajastute religioonide erinevused tulenevad täielikult inimese arusaamisest reaalsusest ja erinevast suhtumisest moraalsetesse väärtustesse, eetilistesse suhetesse ja vaimureaalsustesse.
102:8.4 (1127.8) Eetika on ühiskonna või rahva väline peegel, mis kajastab tõetruult sisemiste vaimsete ja usuliste arengute muidu nähtamatut progressi. Inimene on alati pühendanud Jumalale oma parimad mõtted, põhjapanevaimad ideed ja kõrgeimad ideaalid. Isegi ajalooline religioon on alati loonud oma arusaamad Jumalast, tuginedes kõrgeimatele talle tuntud väärtustele. Iga intelligentne olend annab Jumala nime kõige paremale ja kõrgemale, mida ta tunneb.
102:8.5 (1128.1) Kui religioon on taandatud mõistuse ja intellektuaalse väljenduse tasemele, on ta alati julgenud kritiseerida tsivilisatsiooni ja evolutsioonilist progressi, lähtudes omaenda eetilise kultuuri ja kõlbelise arengu normidest.
102:8.6 (1128.2) Isiklik religioon käib küll inimliku kõlbluse evolutsioonist ees, kuid kahjuks on täheldatud, et korralduslik religioon on rahvaste aeglaselt muutuvatest kommetest alati maha jäänud. Organiseerunud religioon on osutunud konservatiivselt pikaldaseks. Prohvetid on religiooni arengu käigus tavaliselt inimesi juhtinud, kuna teoloogid on neid harilikult tagasi hoidnud. Religioon, olles sisemine ehk isiklik kogemus, ei saa kunagi rahvaste intellektuaalsest arengust väga kaugele ette jõuda.
102:8.7 (1128.3) Ent religiooni ei täiusta kunagi niinimetatud imede poole pöördumine. Imede otsimine on tagasipöördumine algeliste maagiliste religioonide juurde. Tõelisel religioonil ei ole väidetavate imedega midagi ühist ja ilmutatud religioon ei kasuta kunagi imesid oma autoriteedi kinnitamiseks. Religiooni juured on ikka ja alati inimkogemuses, millel religioon ka põhineb. Ja teie kõrgeim religioon, Jeesuse elu, oli just niisugune isiklik kogemus: inimene, surelik inimene otsimas Jumalat ja leidmas teda täielikult ühe lühikese lihaliku elu ajal, kusjuures samas inimkogemuses ilmus Jumal inimest otsima ja leidis ta selle otsatut ülemvõimu omava täiusliku hinge täielikuks rahulduseks. Ja see ongi kõrgeim seni Nebadoni universumis ilmutatud religioon — Naatsareti Jeesuse maine elu.
102:8.8 (1128.4) [Esitanud Nebadoni Melkisedek.]